1.

Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 2 ) artikli 17 lõike 2 punktis a on sätestatud kaubandusagendi õigus saada esindatavalt käsundiandjalt agendilepingu ülesütlemisel rahasumma, mida nimetatakse hüvitiseks.

2.

Käesolev Nejvyšší soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) esitatud eelotsusetaotlus tõstatab küsimuse nimetatud sätte tõlgendamise kohta. Täpsemalt puudutab küsimus seal sisalduva mõiste „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“ (mille kohta kasutan väljendit „kaotatud vahendustasu“), tõlgendamist.

3.

Käesolevas kohtuasjas tekivad ka mõned laiemad küsimused seoses hüvitise saamise õiguse tekkimise tingimustega ja hüvitise arvutamise meetodiga vastavalt direktiivile 86/653.

4.

QT sõlmis O2 Czech Republic a.s-i (edaspidi „O2 Czech Republic“) õiguseellasega 1. jaanuaril 1998 kaubandusagendilepingu. Selle lepingu kohaselt olid QT ja O2 Czech Republic vastavalt kaubandusagendi ja käsundiandja staatuses.

5.

Kaubandusagendileping puudutas O2 Czech Republicu poolt NMT 450 ja GSMi võrkudes osutatud sideteenuste pakkumist ja müüki, mobiiltelefonide, tarvikute ja muude võimalike toodete tarnimist ja müüki ning klienditeenindust.

6.

Kaubandusagendilepingu alusel maksti QT-le ühekordne vahendustasu iga üksiklepingu eest, mille ta O2 Czech Republicu nimel sõlmis. Euroopa Kohtu istungil selgitas O2 Czech Republic, et kui QT korraldas uue lepingu (näiteks abonendi pikendamise) sõlmimise kliendiga, kelle ta oli juba kliendiks hankinud, maksti talle selle uue lepingu eest ühekordset vahendustasu. Kui aga O2 Czech Republic sõlmis sama kliendiga uue lepingu teise kaubandusagendi kaudu, maksti ühekordset vahendustasu sellele agendile. Kui O2 Czech Republic sõlmis sama kliendiga uue lepingu otse, siis vahendustasu ei makstud.

7.

31. märtsil 2010 ütles O2 Czech Republic agendilepingu üles.

8.

QT esitas hagi Obvodní soud pro Prahu 4-le (Praha 4. piirkonna kohus, Tšehhi Vabariik), nõudes, et O2 Czech Republic maksaks talle 2023799 Tšehhi krooni (CZK) (ligikaudu 80000 eurot) koos viivitusintressiga tulenevalt tema õigusest saada hüvitist Tšehhi õigusnormide alusel, millega on üle võetud direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkt a.

9.

Algul rahuldas Obvodní soud pro Prahu 4 (Praha 4. piirkonna kohus) 14. septembri 2015. aasta otsusega osaliselt QT hagi. Kuid apellatsioonikohus Městský soud v Praze (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik) tühistas 16. märtsi 2016. aasta otsusega O2 Czech Republicu apellatsioonkaebuse alusel selle otsuse põhjendusel, et faktilised asjaolud ei olnud piisavalt tuvastatud, ja saatis kohtuasja tagasi esimese astme kohtusse uueks arutamiseks.

10.

Obvodní soud pro Prahu 4 (Praha 4. piirkonna kohus) jättis oma teise otsusega 30. jaanuaril 2019 QT kaebuse rahuldamata. Esimese astme kohus järeldas, et QT ei ole tõendanud, et O2 Czech Republic sai pärast agendilepingu lõppemist olulist kasu QT poolt hangitud klientidelt. QT esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

11.

Městský soud v Praze (Praha linnakohus) jättis 27. novembri 2019. aasta otsusega muutmata esimese astme kohtu otsuse, millega oli jäetud QT hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus rõhutas, et tehingute vahendamise eest makstud vahendustasu oli ühekordne ja on kõigil juhtudel QT-le nõuetekohaselt välja makstud, ning väljendas seisukohta, et õigust hüvitisele ei saa põhjendada QT argumentidega vahendustasu kohta, mida tal hüpoteetiliselt oleks olnud õigus saada olemasolevate või uute klientidega tehtavate hilisemate tehingute eest. Nimetatud kohus märkis, et kuigi QT oli hankinud uusi kliente ja suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega, millest O2 Czech Republic võis saada kasu ka pärast agendilepingu lõppemist, oli O2 Czech Republic maksnud QT-le agendilepingu alusel selliste tehingute eest vahendustasu ja seega oleks hüvitise maksmine vastuolus õigluse põhimõttega.

12.

QT esitas Městský soud v Praze (Praha linnakohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse Nejvyšší soudile (kõrgeim kohus), kes on käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.

13.

Eelotsusetaotluse kohaselt hankis QT 2006. ja 2007. aastal O2 Czech Republicu jaoks uusi kliente või sõlmis olemasolevate klientidega lisalepinguid, näiteks muude toodete kohta või nende olemasolevate lepingute pikendamiseks, kuid isegi lähtudes neil aastatel kehtinud maksimaalsest 30 kuu pikkusest abonentlepingu tähtajast, ei kehtinud need lepingud kauem kui agendilepingu lõppemise kuupäev 31. märts 2010. Aastatel 2008–2009 sõlmitud lepingutest jätkusid pärast 31. märtsi 2010 kokku 431 lepingut, millest 155 olid uued lepingud ning 276 varasemate lepingute muudatused. QT on niisiis tõendanud, et ta on hankinud O2 Czech Republicule uusi kliente ning suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega. O2 Czech Republic maksis QT-le nende tehingute eest kohase tasu.

14.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitamissüsteem on üle võetud Tšehhi Vabariigi asjaomastesse õigusnormidesse.

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab ka – mida Tšehhi valitsus kordas Euroopa Kohtu istungil –, et ta on oma kohtupraktikas tõlgendanud kaotatud vahendustasu mõistet nii, et agendil on õigus saada vahendustasu tehingute alusel, mis olid juba sõlmitud enne agendilepingu ülesütlemist.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Saksa kohtupraktikas ja õiguskirjanduses võib seevastu täheldada vastupidist suundumust. Saksamaal on ülekaalus seisukoht, et kaotatud vahendustasu hõlmab lepingute sõlmimise vahendustasu, mida agent oleks kaubandusagendisuhte jätkumise korral saanud käsundiandja ja selliste klientide vahelistelt tulevastelt tehingutelt, kelle agent oli esindatavale hankinud või kellega agent oli märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.

17.

Seetõttu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teises taandes sisalduvat kaotatud vahendustasu mõistet. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et nimetatud sätte tõlgendamine on käesolevas asjas kaubandusagendi õigust hüvitisele käsitleva otsuse tegemisel sisuliselt vajalik, luges ta end viimase astme kohtuna kohustatuks esitama ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse.

18.

Neil asjaoludel otsustas Nejvyšší soud (kõrgeim kohus) põhikohtuasja menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas [direktiivi 86/653] artikli 17 lõike 2 punkti a tähenduses väljendit „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, tuleb tõlgendada nii, et selline vahendustasu on ka vahendustasu nende lepingute sõlmimise eest, mille kaubandusagent oleks [kaubandus]agendilepingu jätkumise korral sõlminud klientidega, kelle ta esindatavale on hankinud või kellega ta märkimisväärselt suurendas äritegevuse mahtu?

Kui see on nii, siis millistel tingimustel kehtib see ka seoses niinimetatud ühekordse vahendustasuga lepingu sõlmimise eest?“

19.

Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule QT, O2 Czech Republic, Tšehhi ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungil 15. septembril 2022 esitasid suulised seisukohad O2 Czech Republic, Tšehhi ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

20.

Direktiivi 86/653 artiklis 17 on asjakohases osas sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada kaubandusagentidele pärast agendilepingu lõppemist lõike 2 kohase hüvitise või lõike 3 kohase kahjutasu maksmine.

2.   

21.

Äriseadustiku nr 513/1991 (zákon č. 513/1991 Sb., obchodní zákoník) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni §‑s 669, millega on üle võetud direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkt a, on sätestatud:

„(1)   Agendilepingu lõppemisel on kaubandusagendil õigus hüvitisele, kui:

22.

Nagu ma märkisin oma ettepanekus kohtuasjas Rigall Arteria Management, ( 3 ) on direktiiv 86/653 erakordne liidu õigusakt, sest see reguleerib lepinguid ettevõtjate vahel, nimelt agendilepinguid, mille pooled on kaubandusagent ja käsundiandja, kes mõlemad tegutsevad iseseisvate ettevõtjatena. Sellega on ühtlustatud teatud tahud kaubandusagentide ja käsundiandjate suhetes, konkreetsemalt poolte põhilised vastastikused õigused ja kohustused (II peatükk), kaubandusagentide töötasu (III peatükk) ning agendilepingute sõlmimine ja lõpetamine (IV peatükk). Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkt a kuulub direktiivi IV peatükki (artiklid 13–20).

23.

Kuigi Euroopa Kohtule on esitatud mitmeid eelotsusetaotlusi direktiiviga 86/653 kehtestatud hüvitamiskorra tõlgendamise kohta, palutakse Euroopa Kohtul esimest korda selgitada, mida ikkagi tähendab selle direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti a teises taandes kasutatud kaotatud vahendustasu mõiste. ( 4 )

24.

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, tulenevad küsimused Tšehhi kohtupraktika lähenemisviisist riigisisestele õigusnormidele, millega on võetud üle direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teine taane. Selles kohtupraktikas tõlgendatakse kaotatud vahendustasu mõistet nii, et see välistab võimaluse, et kaubandusagent saab vahendustasu hüpoteetilistelt tulevastelt tehingutelt käsundiandja ja selliste klientide vahel, kelle agent on käsundiandjale hankinud või kellega ta on märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu (viitan mugavuse huvides nendele klientidele kui agendi loodud kliendibaasile). Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selline tõlgendus on direktiivi 86/653 seisukohast vastuvõetav või kas see mõiste hoopis hõlmab vahendustasu hüpoteetilistelt tulevastelt tehingutelt.

25.

Kui kaotatud vahendustasu mõistega tuleks lugeda hõlmatuks ka vahendustasu hüpoteetilistelt tulevastelt tehingutelt, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul täiendav küsimus seoses selle kohtu menetluses oleva vaidluse poolte vahel kokku lepitud ühekordse vahendustasu maksmisega. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus seetõttu sisuliselt teada, kas kaotatud vahendustasuga võib olla tegemist siis, kui – nagu käesolevas asjas – agendilepingus on ette nähtud, et agent saab tasu kõigi käsundiandja nimel läbi räägitud või sõlmitud tehingute eest.

26.

Neid kahte eelotsuse küsimust saab käsitleda koos. Sisuliselt taanduvad need samale küsimusele, mis puudutab kaotatud vahendustasu mõiste tähendust kaubandusagendile makstava hüvitise arvutamisel vastavalt direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktile a.

27.

Ehkki küsimustes viidatakse sõnaselgelt direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teisele taandele, on kaotatud vahendustasu mõiste tähenduse mõistmiseks vaja tõlgendada direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti a tervikuna.

28.

Nendele küsimustele vastamiseks käsitlen kõigepealt Euroopa Kohtu pädevust teha käesoleva kohtuasja asjaoludel eelotsus (A) ja eelotsusetaotluse vastuvõetavust (B). Seejärel jätkan sisulise analüüsiga (C), esitades kõigepealt mõned sissejuhatavad märkused hüvitise olemuse ja eesmärgi kohta direktiivis 86/653 (C.1), ning eristan hüvitise saamise õiguse tingimusi ja kaotatud vahendustasu arvutamise meetodit (C.2), pärast mida analüüsin eelotsuse küsimusi (C.3). Lõpuks esitan mõned mõtted seoses hüvitise arvutamise meetodiga, mille puhul võetakse arvesse kaotatud vahendustasu (C.4).

29.

Direktiivi 86/653 artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi kaubandusagentide suhtes, kelle tegevus hõlmab eelkõige „kaupade müügi või ostu“ tehingute läbirääkimist või sõlmimist. Ent nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 5, puudutab põhikohtuasjas kõne all olev olukord nii kaupade kui ka teenuste müüki käsitlevat agendilepingut. Järelikult tekib küsimus, kas Euroopa Kohus on pädev tegema käesolevas asjas eelotsuse, ( 5 ) kuna on leitud, et direktiiv 86/653 ei ole kohaldatav agendilepingutele, mis käsitlevad teenuste müüki või ostmist ( 6 ).

30.

Nagu märgib Saksamaa valitsus, näib siiski, et Euroopa Kohtu pädevuse vastata käesolevas kohtuasjas esitatud küsimusele saab tuvastada Dzodzi kohtupraktika alusel. ( 7 )

31.

Selle kohtupraktika raames on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kui direktiivi 86/653 üle võtvates riigisisestes õigusnormides on ette nähtud ühtne lahendus igat liiki agendilepingute puhul, on Euroopa Kohus pädev seda direktiivi tõlgendama, isegi kui kohtuasja on tegemist olukorraga, mis puudutab teenuseid, mitte kaupu. Sellistel juhtudel lähtutakse seisukohast, et taoline kohtualluvus on liidu õiguskorra huvides, et vältida tõlgenduste lahknevust tulevikus. ( 8 )

32.

Viidatud Euroopa Kohtu praktika käsitleb olukorda, kus vaidluse all olnud agendileping puudutas üksnes teenuseid, ( 9 ) kuid ma ei näe mingit põhjust, miks seda ei saaks kohaldada olukorras, kus agendileping hõlmab kaupu ja teenuseid nagu käesolevas asjas ( 10 ).

33.

Euroopa Kohus on veel leidnud, et kui riigisisene õigus on muutnud liidu õigusnormid vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks olukorras, mis nende kohaldamisalasse ei kuulu, on liidu õigusnormide tõlgendamine sellises olukorras Euroopa Kohtu poolt seega põhjendatud, et tagada kõnealuse olukorra ja liidu õigusnormide kohaldamisalasse kuuluva olukorra ühesugune käsitlemine. ( 11 )

34.

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud teabest, et Tšehhi seadusandja on direktiivi 86/653 ülevõtmisel kohelnud kaupu ja teenuseid käsitlevaid agendilepinguid ühetaoliselt. Niisiis muutis Tšehhi õigus direktiivi 86/653 artikli 17 põhikohtuasja asjaoludele vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks ning on liidu õiguskorra huvides, et Euroopa Kohus lahendaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotluse.

35.

Olen seetõttu arvamusel, et Euroopa Kohus on pädev tegema käesolevas asjas eelotsuse.

36.

O2 Czech Republicu argumentide kohaselt on käesolevas kohtuasjas esitatud küsimused vastuvõetamatud, kuna need ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased. O2 Czech Republic väitis oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades, et kuna QT ei suutnud tõendada oma õigust hüvitisele, ei ole küsimused hüvitise õiglase maksmise kohta käesolevas asjas tehtava otsuse seisukohast asjakohased.

37.

Minu arvates tuleb need argumendid tagasi lükata.

38.

Mäletatavasti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise või kehtivuse kohta, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema. ( 12 )

39.

Selle tõttu eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib jätta liikmesriigi kohtu esitatud taotluse läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamisel, mida liikmesriigi kohus palub, ei ole vähimatki seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud tarviliku vastuse andmiseks talle esitatud küsimustele. ( 13 )

40.

Käesoleval juhul, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 14–17, on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma taotluses piisavalt esitanud mitte ainult põhjused, miks ta küsis Euroopa Kohtult direktiivi 86/653 tõlgendamise kohta, vaid ka põhjused, miks see tõlgendus on põhikohtuasja lahendamiseks vajalik.

41.

Peale selle, nagu märgib komisjon, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluse kohaselt (vt käesoleva ettepaneku punkt 13), et O2 Czech Republic saab QT loodud kliendibaasist jätkuvalt kasu pärast agendilepingu lõppemist. Seega näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et QT-l on õigus hüvitisele. Selle hüvitise suurus on aga hoopis teine küsimus. Nagu ma järgmisena analüüsin, on kaotatud vahendustasu direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tähenduses osa arvutatavast hüvitisest, mitte hüvitise saamise õiguse tekkimise tingimus (vt käesoleva ettepaneku punktid 50–59).

42.

Neil asjaoludel ei saa väita, et taotletud tõlgendusel puuduks vähimgi seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et tõstatatud küsimused oleksid hüpoteetilised.

43.

Seetõttu olen seisukohal, et eelotsusetaotlus on käesolevas asjas vastuvõetav.

44.

Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkt a kuulub selle direktiivi artiklites 17–19 sätestatud süsteemi, mis reguleerib kaubandusagendi õigust saada agendilepingu lõppemisel hüvitist või kahjutasu. See süsteem on üks direktiivi 86/653 kõige keerukamatest aspektidest. ( 14 )

45.

Direktiivi 86/653 kontekstis on „hüvitis“ ja „kahjutasu“ spetsiifilised mõisted, mis tähistavad laias laastus agendile tehtavat kindlasummalist lepingu lõpetamise makset, ( 15 ) kusjuures hüvitise maksmise regulatsioon tuleneb Saksa õigusest ja kahjutasu maksmise regulatsioon Prantsuse õigusest ( 16 ). Kuigi hüvitise ja kahjutasu regulatsioonil on sarnane eesmärk, ( 17 ) on nende vahel erinevusi teoorias ja praktikas ( 18 ). Direktiivi 86/653 artikkel 17 kujutab endast niisiis kompromissi liikmesriikide vahel, ( 19 ) andes neile võimaluse valida direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 sätestatud kriteeriumide alusel kindlaksmääratava hüvitise või artikli 17 lõikes 3 sätestatud kriteeriumide kohase kahjutasu vahel ( 20 ).

46.

Direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 ette nähtud hüvitist peetakse üldiselt erinõudeks seoses kaubandusagendi poolt käsundiandjale hangitud firmaväärtuse kaotamisega. ( 21 ) See firmaväärtus on agendi loodud kliendibaas, millel on käsundiandja jaoks pärast agendilepingu lõppemist jätkuvalt väärtus.

47.

Seda arusaama on teatavate riikide õiguskordades juba pikka aega tunnustatud. ( 22 ) Samuti märgiti komisjoni aruandes direktiivi 86/653 artikli 17 kohaldamise kohta: „Selline hüvitis vastab kasule, mida esindatav tänu kaubandusagendi tehtud jõupingutustele jätkuvalt saab. Kaubandusagent saab aga lepingu kehtivuse ajal ainult vahendustasu, milles tavaliselt ei kajastu esindatavale loodud firmaväärtus. Sel põhjusel on firmaväärtuse eest hüvitise maksmine äriliselt põhjendatud.“ ( 23 )

48.

Nimelt võib direktiivis 86/653 ette nähtud hüvitise eesmärki pidada seotuks agendisuhte olemusega, nagu see on ette nähtud selles direktiivis. Agendilepingu alusel loovad füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev kaubandusagent ja käsundiandja püsiva suhte, mille kohaselt agendi põhiülesanded on käsundiandja, mitte enda nimel tegutsedes hankida käsundiandjale uusi kliente ja suurendada viimase äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega. ( 24 ) Käsundiandja kasutab kaubandusagendi teenuseid, et saada kasu tema strateegiatest, oskustest ja kontaktidest, veenmaks kliente käsundiandjaga tehinguid tegema. ( 25 )

49.

Järelikult, nagu märkis kohtujurist Poiares Maduro oma ettepanekus kohtuasjas Honyvem Informazioni Commerciali, ( 26 ) on hüvitise eesmärk hüvitada agendile tema jõupingutused, kuna käsundiandja saab pärast agendilepingu lõppemist jätkuvalt majanduslikku kasu. Samal ajal vähendab see riski, et käsundiandja käitub oportunistlikult, öeldes agendilepingu üles, kui tema ja agendi poolt hangitud klientide vaheline ärisuhe on välja kujunenud, et hoida kõrvale kohustusest maksta agendile vahendustasu tänu agendi panusele sõlmitud tehingute eest.

50.

Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a kasutatud sõnastuse „ainult siis ja ulatuses, kui“ tõttu on leitud, et selles sättes on ette nähtud nii hüvitise määramise tingimused kui ka selle arvutamiseks vajalikud elemendid. ( 27 )

51.

Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a esimeses taandes on täpsustatud, et kaubandusagendil on õigus hüvitisele, kui ta on hankinud esindatavale käsundiandjale uued kliendid või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ja esindatav saab äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu. Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teisest taandest tuleneb, et hüvitise maksmine peab olema õiglane, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud nende klientidega tehtavate äritehingute pealt.

52.

Olen arvamusel, et kuigi direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a ei eristata selgelt hüvitise saamise õiguse tekkimise tingimusi ja hüvitise suuruse arvutamise meetodit, sisaldab see sätteid mõlema kohta.

53.

Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a esimene taane käsitleb hüvitise saamise õiguse tekkimise tingimusi. Neist tulenevad kumulatiivsed nõuded, et esiteks peab agent olema hankinud käsundiandjale uusi kliente või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ja teiseks peab käsundiandja saama äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu. ( 28 )

54.

Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teine taane käsitleb selle hüvitise suuruse arvutamist, millele agendil on õigus, nimelt seda, et „selle hüvitise maksmine“ oleks õiglane, võttes arvesse kõiki asjaolusid, sealhulgas kaotatud vahendustasu.

55.

Kaotatud vahendustasu direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teise taande tähenduses ei ole niisiis hüvitise saamise õiguse tingimus, vaid selle hüvitise arvutamise meetodi osa.

56.

Hüvitise saamise õiguse tingimused on liidu õiguse küsimusena ühtlustatud. ( 29 )

57.

Direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a esimese taande kohaselt peab liikmesriigi kohus selleks, et teha kindlaks, kas agendil on õigus hüvitisele, andma kvalitatiivse (mitte kvantitatiivse) hinnangu, mille puhul tuleb arvesse võtta seda, kas agent on hankinud käsundiandjale uusi kliente või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ja kas käsundiandja saab äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu. Järeldamaks, et hüvitise saamise õigus on tekkinud, ei ole vaja välja arvutada, mitu uut klienti agent on hankinud või kui suur on jätkuva kasu täpne väärtus käsundiandja jaoks. Kui liikmesriigi kohus on suhteliselt kindel, et käsundiandja saab tänu kaubandusagendi tegevusele saavutatud äritegevusest olulist kasu, on agendil õigus hüvitisele.

58.

Kui hüvitise saamise tingimused on täidetud, arvutatakse hüvitise summa. See summa peab olema õiglane.

59.

Õiglase hüvitise arvutamise meetodi puhul on liikmesriikidele jäetud teatav kaalutlusruum, kuid see kaalutlusruum on piiratud direktiivi 86/653 artiklis 17 sätestatud nõuetega. ( 30 ) Sellega seoses on kaotatud vahendustasu ainult üks, kuigi oluline ( 31 ) arvutuse element.

60.

Seda silmas pidades analüüsin nüüd eelotsuse küsimusi.

61.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimused on järgmised, nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 24 ja 25: i) kas vahendustasu agendi loodud kliendibaasi ja käsundiandja vahelistelt hüpoteetilistelt tulevastelt tehingutelt tuleb direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tähenduses arvesse võtta kaotatud vahendustasu kindlaksmääramisel ja ii) kas taolises kontekstis võib kaotatud vahendustasuna käsitada ühekordset vahendustasu käesoleva asja puhul agendilepingus ette nähtud vahendustasude tähenduses.

62.

Vastavalt O2 Czech Republicu ja Tšehhi valitsuse argumentidele ei ole direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a silmas peetud kaotatud vahendustasu mõeldud hõlmama tulevasi tehinguid, mille kaubandusagent oleks sõlminud, kui agendilepingut ei oleks lõpetatud, vaid see puudutab olukorda, kus agent ei ole täies ulatuses saanud talle juba tehtud tehingute eest maksmisele kuuluvat vahendustasu. QT, Saksamaa valitsus ja komisjon ei ole sellega nõus.

63.

Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 20, ei ole direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a ega üheski muus nimetatud direktiivi sättes määratletud kaotatud vahendustasu mõistet.

64.

Minu arvates tuleb kaotatud vahendustasu mõistet direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tähenduses tõlgendada nii, et see hõlmab vahendustasu agendi loodud kliendibaasi ja käsundiandja vaheliste hüpoteetiliste tulevaste tehingute eest.

65.

Esiteks on selline tõlgendus kooskõlas direktiivis 86/653 sisalduva hüvitise eesmärgiga. Nagu eespool märgitud (vt käesoleva ettepaneku punktid 46–49), põhjendab hüvitist asjaolu, et kaubandusagent sai vahendustasu ainult agendilepingu kehtivuse ajal, samas kui agendi poolt käsundiandjale loodud firmaväärtus säilib sageli ka pärast agendilepingu lõppemist. Hüvitis ei saa piirduda vahendustasuga juba sõlmitud äritehingute eest, kuivõrd selle eesmärk on hüvitada agendile kasu, mida käsundiandja saab jätkuvalt pärast agendilepingu lõppemist tänu agendi loodud kliendibaasile. ( 32 )

66.

Teiseks toetavad direktiivi 86/653 eesmärgid selle direktiivi artikli 17 lõike 2 punktis a sisalduvale kaotatud vahendustasu mõistele pakutud tõlgendust, mis on esitatud käesolevas ettepanekus.

67.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb direktiivi 86/653 teisest ja kolmandast põhjendusest, et direktiivi 86/653 eesmärk on kaitsta kaubandusagenti suhetes käsundiandjaga, edendada äritehingute turvalisust ning hõlbustada liikmesriikidevahelist kaubavahetust, ühtlustades selleks nende õigussüsteeme kaubandusliku esindamise alal. Sel eesmärgil on muu hulgas sätestatud agendilepingute sõlmimist ja lõpetamist reguleerivad eeskirjad direktiivi artiklites 13–20. ( 33 )

68.

Selles kontekstis on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 86/653 artiklid 17 ja 18 on määrava tähtsusega, kuna need määravad kindlaks kaitstuse taseme, mille liidu seadusandja on pidanud mõistlikuks anda kaubandusagentidele ühisturu loomise raames. ( 34 )

69.

Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et arvestades direktiivi 86/653 eesmärki kaitsta kaubandusagenti suhetes esindatavaga, on välistatud selle direktiivi artikli 17 mis tahes tõlgendus, mis võib osutuda kaubandusagendile kahjulikuks. ( 35 )

70.

Eelkõige on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 sõnastust tuleb tõlgendada viisil, mis aitab kaasa kaubandusagendi kaitsele ja võtab täielikult arvesse tema teeneid tema ülesandeks oleval tehingute tegemisel. ( 36 )

71.

Käesolevas asjas, nagu märgib komisjon, tuleb direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 sisalduva kaotatud vahendustasu mõiste tõlgendamisel järgida samasugust loogikat. Kui tõlgendada kaotatud vahendustasu mõistet nii, et see hõlmab hüpoteetilisi tulevasi tehinguid, aitaks see kaitsta kaubandusagente pärast käsundiandjaga sõlmitud lepingulise suhte lõppemist, võttes täielikult arvesse agentide poolt käsundiandja kasuks täidetud ülesandeid. ( 37 )

72.

Sellega seoses, nagu rõhutab Saksamaa valitsus, saab käsundiandja pärast agendilepingu lõpetamist paljudel juhtudel jätkuvalt kasu agendi loodud kliendibaasist, jätkates tehingute tegemist nende klientidega. Vahendustasu hüpoteetilistelt tulevastelt tehingutelt arvesse võtmata jätmine läheks niisiis vastuollu selle direktiiviga taotletava kaubandusagendi kaitse eesmärgiga.

73.

Võib tõepoolest märkida, et praktikas kasvavad väiksemad lepingud klientidega aja jooksul sageli suuremateks, tulusamateks lepinguteks. Näiteks juhul, kui inseneritöö võtab aega, on esmane leping tavaliselt väikemahuline ja käsundiandja annab agendile ülesande saada agendi strateegiate, oskuste ja kontaktide abil kliendi juures käsundiandja nimel „jalg ukse vahele“. Kui piirata kaotatud vahendustasu juba teostunud äritegevuse mahuga, jätaks see agendi ilma märkimisväärsest osast kasust, mida käsundiandja sai tänu agendi tööle pärast agendilepingu lõppemist.

74.

Vastupidi sellele, mida väidavad O2 Czech Republic ja Tšehhi valitsus, võtab direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a väljapakutud tõlgendus mõiste „kaotatud vahendustasu“ kohta arvesse majanduslikku tegelikkust ega hävita kaubandusagendilepingute turgu. Tähelepanuta ei ole jäetud O2 Czech Republicu poolt kohtuistungil viidatud selliseid spetsiifilisi asjaolusid nagu telekommunikatsioonisektori eripära ja turukõikumised (hindade ja tarbijate käitumise muutused ning potentsiaalsete konkurentide arvu suurenemine, mis ilmselt tõi kaasa lepingute arvu vähenemise vaidlusaluse agendilepingu kehtivusajal). Neid võetakse arvesse hüvitise õiglase hindamise raames (vt käesoleva ettepaneku punktid 97 ja 98). ( 38 )

75.

Hüpoteetiliste tulevaste tehingute lisamine kaotatud vahendustasu arvestusse ei ole vastuolus ka direktiivi 86/653 eesmärgiga tagada õiguskindlus kaubandusliku esindamise valdkonnas. ( 39 ) Asjaolu, et tulevaste hüpoteetiliste tehingute kohta tuleb teha prognoose, ei ole äristrateegiate puhul ebatavaline. Kohtud on selliseid prognoose juba ka teinud, nagu märkis üks kohtujurist. ( 40 )

76.

Lõpuks toetavad teised direktiivi 86/653 sätted selle direktiivi artikli 17 lõike 2 punktis a sisalduvale kaotatud vahendustasu mõistele pakutud tõlgendust.

77.

Meenutagem, et direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a esimene taane nõuab, et kaubandusagent oleks hankinud esindatavale käsundiandjale uued kliendid või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ning et käsundiandja saaks nende klientidega tehtavast äritegevusest jätkuvalt olulist kasu.

78.

Nagu märgib Saksamaa valitsus, puudutab käsundiandja poolt direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a esimese taande tähenduses saadava kasu hindamine kaubandusagendi loodud või laiendatud tehinguid, millest käsundiandja saab „jätkuvalt olulist kasu“. Saadavat kasu saab põhimõtteliselt arvutada üksnes kaaludes hüpoteetiliselt nende tehingute edasist arengut, millele on viidatud ka direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a teises taandes. ( 41 ) See viitab sellele, et kaotatud vahendustasu on seotud asjaoluga, et käsundiandja saab kasu pärast agendilepingu lõppemist. ( 42 )

79.

Lisaks, vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetele ning nagu väidavad Saksamaa valitsus ja komisjon, on direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a sisalduvale kaotatud vahendustasu mõistele pakutud tõlgendus kooskõlas selle direktiivi artiklitega 7 ja 8.

80.

Direktiivi 86/653 artiklid 7 ja 8 asuvad selle direktiivi III peatükis, mis käsitleb töötasu. Direktiivi 86/653 artiklis 7 on sätestatud, et kui kaubandusagendiga ei ole teisiti kokku lepitud, on tal õigus saada vahendustasu äritehingutelt, mis on sõlmitud agendilepingus sätestatud ajavahemiku jooksul. Direktiivi artiklis 8 on sätestatud, et agendil on õigus saada vahendustasu teatavatelt äritehingutelt, mis on sõlmitud pärast agendilepingu lõppemist, kui tehing toimub sisuliselt tänu agendi jõupingutustele, mis eelnesid agendilepingu lõppemisele.

81.

Minu arvates peaks direktiivi 86/653 artikli 17 lõige 2 loogiliselt käsitlema olukorda, mis erineb direktiivi artiklitega 7 ja 8 juba hõlmatud olukordadest. ( 43 ) Direktiivi 86/653 artikli 17 lõiget 2 ei tuleks järelikult kohaldada olukorras, kus kaubandusagent ei ole saanud käsundiandjalt kogu vahendustasu, kuna selline olukord kuulub selle direktiivi artiklite 7 ja 8 kohaldamisalasse.

82.

Kaotatud vahendustasu mõiste tõlgendust, mille pakkusid välja O2 Czech Republic ja Tšehhi valitsus ning mille kohaselt puudutab see tasu juba tehtud tehingutelt, oleks raske eristada vahendustasust, mis tuleb juba agendile maksta direktiivi 86/653 artiklite 7 ja 8 alusel. ( 44 ) Kui viimati nimetatut ei maksta, saab eeldatavasti esitada agendilepingu rikkumisel põhineva hagi.

83.

Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Kohus hõlmaks kaotatud vahendustasu mõistesse hüpoteetilised tulevased tehingud, mille tõttu asun käsitlema teist küsimust. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ja millistel tingimustel võib ühekordset vahendustasu pidada kaotatud vahendustasuks, kui see viimati nimetatu on seotud vahendustasuga hüpoteetilistelt tulevastelt tehingutelt pärast agendilepingu lõppemist.

84.

Sellega seoses tuleb arvesse võtta, et käesolevast kohtuasjast nähtuvalt võib ühekordse vahendustasu mõiste tähendada erinevaid asju. Ühelt poolt, nagu selgitas Saksamaa valitsus, tähendab ühekordne vahendustasu käsundiandjale uue kliendi hankimise eest makstavat kindlasummalist tasu. See summa ei sõltu ärisuhete kestusest ja arengust asjaomase kliendiga. Teisisõnu makstakse agendile üks kord kliendi kohta. Teiselt poolt kasutavad O2 Czech Republic ja Tšehhi valitsus ühekordse vahendustasu mõistet QT ja O2 Czech Republicu vahel sõlmitud lepingus ette nähtud vahendustasu liigi tähistamiseks. Nagu eespool selgitatud (vt käesoleva ettepaneku punkt 6), sai QT vahendustasu iga sõlmitud (või muudetud) lepingu eest uue või olemasoleva kliendiga. Summat kohandati vastavalt teatavatele teguritele, nagu sõlmitud lepingu kestus, tariif ja hõlmatud teenuste arv, mille üle agent võis läbi rääkida. Seega ei makstud QT-le kliendi, vaid lepingu eest. Kui sama klient, kes algul käsundiandjaga lepingu allkirjastas, allkirjastab uue lepingu teise agendi kaudu, oleks vahendustasu saamise õigus sellel teisel agendil.

85.

Nagu märgib Saksamaa valitsus, ei saa ühekordne vahendustasu selles tähenduses, milles tema seda mõistet kasutab, tõepoolest endast kujutada kaotatud vahendustasu. Hüvitis ei tohiks olla käsundiandjale põhjendamatult koormav, vaid seotud kasuga, mida ta jätkuvalt saab tänu agendi loodud kliendibaasile. Kui agendile on sellise tulevase kasu eest juba makstud – millega võib olla tegemist siis, kui vahendustasu makstakse iga kliendi kohta –, siis agendi seisukohalt kaotatud vahendustasu puudub.

86.

Kõnealune hüvitis ei sõltu aga ainult kaotatud vahendustasust. Seetõttu on ühekordse vahendustasu – nagu seda mõistet Saksamaal adutakse – väljajätmine hüvitise arvutusest täielikult kooskõlas lähenemisviisiga, mille ma esitasin oma ettepanekus kohtuasjas Rigall Arteria Management ( 45 ) seoses direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktiga b ( 46 ). Selles ettepanekus panin ette, et kaubandusagendi õigust saada korduvate tehingute eest vahendustasu tuleks tõlgendada dispositiivse normina. ( 47 ) Direktiivi 86/653 selline tõlgendus võimaldab seega agendilepingu pooltel näha agenditasuna ette ühekordse vahendustasu. On selge, et kui selline vahendustasu on direktiivi 86/653 alusel lubatud, ei saa hüvitis sõltuda sellest, kas agendil oli õigus saada vahendustasu ühel korral või korduvate tehingute eest. Õiglase hüvitise arvutamisel tuleks siiski arvesse võtta asjaolu, et agendile juba maksti käsundiandja tulevase kasu eest.

87.

Seevastu kui käesolevas asjas käsitada ühekordset vahendustasu QT ja O2 Czech Republicu vahel sõlmitud lepingutes ette nähtud vahendustasu tähenduses, võib agendi loodud kliendibaas tuua käsundiandjale kasu, mille eest agendile ei ole veel tasu makstud. Seega, kui agendilepingut ei oleks lõpetatud, oleks agent võinud saada vahendustasu. Ei ole kindel, et see agent tõepoolest loob käsundiandjale võimaluse sõlmida uus leping kliendiga, kelle ta oli käsundiandjale hankinud. Selline võimalus on siiski olemas. Selline ühekordne vahendustasu võib järelikult kujutada endast kaotatud vahendustasu, mida tuleb hüvitise summa arvutamisel arvesse võtta. Sellise kaotatud vahendustasu suuruse kindlaksmääramine sõltub agendi poolt käsundiandja jaoks loodava kliendibaasi tulevasest hinnangulisest väärtusest ning tõenäosusest, et asjaomase kliendi hankinud agent saab selle kliendiga uue tehingu läbi rääkida või sõlmida (vt käesoleva ettepaneku punktid 90–112).

88.

Igal juhul, nagu märkisid Saksamaa valitsus ja komisjon ning kinnitas ka Tšehhi valitsus, ei saa hüvitist automaatselt välistada seetõttu, et oli kokku lepitud ühekordses vahendustasus, sest nagu on sõnaselgelt märgitud direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a, ei põhine hüvitis mitte ainult kaotatud vahendustasul, vaid kõigil agendilepingu lõpetamisega seotud asjaoludel. Nagu rõhutab Saksamaa valitsus, saaks juhul, kui õiguse hüvitisele välistaks juba ainuüksi lepingus ühekordses vahendustasus kokku leppimine, selle õiguse imperatiivsusest mööda hiilida.

89.

Seetõttu olen eespool esitatud põhjustel seisukohal, et kaotatud vahendustasu mõiste direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punkti a tähenduses tähendab vahendustasu hüpoteetiliste tulevaste tehingute eest käsundiandja ja agendi poolt hangitud klientide vahel. Seda mõistet ei mõjuta asjaolu, et agendile maksti ühekordset vahendustasu. Lepingus kokku lepitud vahendustasuga ei kaasne kaotatud vahendustasu ainult juhul, kui tegemist oli sellist liiki ühekordse vahendustasuga, millega agendile juba tasuti tulevase kasu eest, mida käsundiandja jätkuvalt saab tänu agendi hangitud kliendibaasile. See ei tähenda siiski seda, et agendil ei oleks õigust hüvitisele, kuna kaotatud vahendustasu on vaid üks tegur hüvitise maksmise õigluse kindlaksmääramisel.

90.

Tuleb veel käsitleda seda, kuidas võtta õiglase hüvitise arvutamisel arvesse kaotatud vahendustasu, mida mõistetakse tasuna sellise tulevikus saadava kasu eest, mida käsundiandja saab agendi loodud kliendibaasist.

91.

Kohtupraktika kohaselt võib direktiivi 86/653 artikli 17 lõikes 2 osutatud hüvitise arvutamise jagada kolme etappi: „Esimeses etapis tuleb hinnata kvantitatiivselt seda kasu, mida käsundiandja saab kaubandusagendi poolt hangitud klientidega tehtud tehingutest, tuginedes selle artikli lõike 2 punkti a esimesele taandele. Teises etapis kontrollitakse vastavalt nimetatud sätte teisele taandele, kas eespool kirjeldatud kriteeriumide alusel saadud summa on õiglane, võttes arvesse kõiki arutlusel oleva juhtumiga seotud asjaolusid, eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud. Kolmandas etapis võrreldakse lõpuks hüvitise summat direktiivi artikli 17 lõike 2 punktis b sätestatud ülemmääraga ning juhul, kui kahes eelmises etapis arvutatud summa nimetatud määra ületab, vähendatakse seda ettenähtud piirmäärani.“ ( 48 )

92.

Need kolm etappi ei tähenda tingimata, et hüvitise konkreetse arvutamise käigus tuleb need läbida selles järjekorras. Minu arvates tuleb neid mõista nii, et need näitavad, et lõpuks arvutatakse hüvitise summa sisuliselt selliselt, et õigluse tagamiseks peab hüvitis kajastama nii käsundiandja tulevikus saadavat kasu kui ka kaubandusagendile agendilepingu lõpetamise tõttu tekkinud kahju, mis tavaliselt seisneb agendi kaotatud vahendustasus. Nagu Saksamaa valitsus märkis, on need kaks summat – esindatava tulevane kasu ja agendi kaotatud vahendustasu – enamasti omavahel proportsionaalses seoses. See on põhjus, miks eespool viidatud kohtupraktikas kirjeldatud esimene ja teine etapp on praktikas liidetud üheks etapiks.

93.

Selle käigus tuleb kvantifitseerida kõik õiglase hüvitise arvutamise seisukohast olulised elemendid. Arvestades, et paljud neist elementidest saavad olla ainult hinnangulised (kuna need on seotud tulevikuga), tekib küsimus, kuidas saaks hüvitist konkreetselt arvutada.

94.

Selle poolest ei sisalda direktiiv 86/653 konkreetseid norme, vaid jätab arvutusmeetodi valiku liikmesriikidele.

95.

Komisjon kirjeldas oma aruandes direktiivi 86/653 artikli 17 kohaldamise kohta ( 49 ) vastuvõetavat hüvitise arvutamise meetodit, mis põhines Saksa praktikal. Seda praktikat kohandati pärast 26. märtsi 2009. aasta kohtuotsust Semen. ( 50 ) Nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil selgitas, määratakse ikkagi kõigepealt hinnanguliselt, mitme aasta jooksul võib käsundiandja eeldatavalt saada kasu agendi loodud kliendibaasist. Seejärel hinnatakse saamata jäänud vahendustasu selle ajavahemiku suhtes. ( 51 )

96.

Kaotatud vahendustasu arvutamisel võetakse kõigepealt aluseks agendi poolt enne agendilepingu lõppemist tegelikult saadud vahendustasu. Seejuures lähtutakse eeldusest, et agent teenib teatava arvu aastate jooksul sama vahendustasu, mida seejärel korrigeeritakse, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et agent ei teeniks tegelikult nii palju või teeniks tulevikus veelgi rohkem. Järelikult oleks kaotatud vahendustasu olenevalt asjaoludest lõppastmes suurem või väiksem sellest, mida agent tegelikult teenis tüüpilisel aastal agendi loodud sama kliendibaasi alusel.

97.

Täpsemalt võetakse arvutamisel aluseks vahendustasu, mida agent teenis eelmisel aastal (või mõnel muul tüüpilisemal aastal). Seejärel vähendatakse seda vahendustasu igal järgneva aasta puhul (kuivõrd aastate arv sõltub hinnangust, kui kaua käsundiandja saab agendi loodud kliendibaasist kasu) klientide hinnangulise lahkumismäära võrra (mida mõistetakse agendi loodud kliendibaasi klientidena, kelle puhul eeldatakse, et nad lähevad üle teise käsundiandja poolt pakutavatele kaupadele või teenustele). Sel viisil võetakse arvesse asjaolu, et agendi loodud kliendibaasi väärtus võib aja jooksul väheneda. Lõpuks korrigeeritakse summat selleks, et võtta arvesse erinevaid asjaolusid, nagu hinnakõikumised, olulised muutused asjaomases sektoris ja kõik muud asjakohased tegurid, mis võivad mõjutada agendi loodud kliendibaasi tulevast väärtust ja agendi vastavat kaotatud vahendustasu.

98.

Arvutuses võib arvesse võtta selliseid asjaolusid, nagu O2 Czech Republic kohtuistungil esile tõi (vt käesoleva ettepaneku punkt 74), et suur hulk kliente sõlmib telekommunikatsioonilepinguid otse (sõlmides käsundiandjaga veebipõhiseid lepinguid) ilma agenti kasutamata. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta kas hinnangulises üleminekumääras või lisateguritena, mis võivad suurendada või vähendada agendi poolt käsundiandjale loodud kliendibaasi väärtust või hinnangulist kaotatud vahendustasu, mida agent oleks teeninud, kui agendilepingut ei oleks lõpetatud. Seega, kui agent on näiteks loonud klientide andmebaasi seoses ühe käsundiandja pakutavate toodetega ja hinnangute kohaselt pikendab suur hulk neist klientidest lepingut otse, ilma agendita, või lahkub, et sõlmida leping teise käsundiandjaga, võib kaotatud vahendustasu hindamisel mõistlikult vähendada varasema vahendustasu summat. Kui nagu käesoleval juhul lepiti kokku vahendustasus iga sõlmitud lepingu eest, mis tähendab, et sama kliendiga sõlmitav järgmine leping võib tuleneda teise agendi tegevusest, võib selliste olukordade arvu (mis samuti põhineb varasemal kogemusel) arvesse võtta kaotatud vahendustasu arvutamisel, mida võib seejärel vähendada.

99.

Mõttekas on võtta arvutamisel lähtepunktiks seisukoht, et kaotatud vahendustasu on proportsionaalselt seotud käsundiandja tulevase kasuga, kuna see pakub minu arvates liikmesriikide kohtutele lihtsat ja praktilist lahendust. See algab kindlast ja kergesti leitavast summast – agendi teenitud varasematest vahendustasust. Samuti on see kooskõlas eesmärgiga kaitsta kaubandusagente suhetes käsundiandjatega. Agendi seisukohast on varem saadud vahendustasu alusel arvutatavat kaotatud vahendustasu lihtne hinnata, kuna nad on selle täielikult kätte saanud. Agendil oleks äärmiselt raske hinnata käsundiandja kasumlikkust, kuna käsundiandja tõenäoliselt sellist teavet ei avalikustaks, ja pealegi on see täielikult käsundiandja võimuses, kuna agent ei kontrolli esindatava kulusid.

100.

See arvutusmeetod tagab ühtlasi käsundiandjale piisava etteaimatavuse, et otsustada, kas ja millal agendileping lõpetada. Käsundiandjal on samuti teave agendile varem makstud vahendustasu kohta ning peale selle saab ta hüvitisega seotud vaidluse korral anda kohtule asjakohast teavet muude asjaolude kohta, mida tuleks esialgse hinnangu korrigeerimisel arvesse võtta.

101.

Pärast kaotatud vahendustasu ja sellele vastava käsundiandja tulevase kasu esialgse arvutuse korrigeerimist tuleb sellest tulenevat summat viimases etapis vähendada, kui see ületab direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis b ette nähtud hüvitise ülemmäära.

102.

Selgitan enne asja lahendamise ettepaneku tegemist seda arvutusmeetodit hüpoteetilise näite alusel, mis on inspireeritud Tšehhi valitsuse argumentidest kohtuistungil. Kaubandusagent ja käsundiandja sõlmivad puidu müügi agendilepingu. Kaubandusagendi ülesanne on seega leida käsundiandja puitu ostvaid kliente. Mõni aeg pärast seda, kui agent on käsundiandja klientidega kokku viinud, lõpetatakse agendileping. Agendile on makstud vahendustasu iga puidumüügilepingu eest. Vahendustasu suurus sõltub puidu müügihinnast. Pärast agendilepingu lõpetamist saab käsundiandja kasu agendi loodud kliendibaasist, kellele ta saab jätkata oma puidu müüki. Niisiis on agendi hüvitise saamise õiguse tingimused täidetud ja hüvitis tuleb välja arvutada.

103.

Agendilepingu lõpetamisele eelnenud aastal (keskmiste temperatuuridega tavaline aasta) teenis agent käsundiandjalt vahendustasuna 10000 eurot. Enamik kliente ostis puitu kütteks. Hinnanguliselt võib käsundiandja kasutada agendi loodud kliendibaasi veel vähemalt kolme aasta jooksul. Kuna eelmisel aastal sisenes puiduturule kaks uut müüjat, läheb hinnanguliselt kuni 30% klientidest nende uute müüjate juurde üle.

104.

Arvutus oleks seega järgmine:

1. aasta: 10000 eurot – 30% = 7000 eurot

2. aasta: 7000 eurot – 30% = 4900 eurot

3. aasta: 4900 eurot – 30% = 3430 eurot

Hinnanguline kaotatud vahendustasu = 15330 eurot

105.

Kui tuvastatakse muid asjaolusid, mis võivad mõjutada kasu, mida käsundiandja saab agendi loodud kliendibaasist, või agendi kaotatud vahendustasu summat, tuleb neid arvesse võtta.

106.

Kujutlegem, et eeldatava gaasipuuduse tõttu kavatsevad paljud inimesed kütta oma kodu puudega. Puidunõudluse hinnanguline kasv võib hinna kahekordistada. Arvestades, et agenditasu arvutati eelmise aasta puidu müügihinna alusel, võib olla vaja arvutust kohandada nii, et see algaks kahekordsest vahendustasu summast (20000 eurot 10000 euro asemel). Peale selle võib osutuda vajalikuks võtta arvesse gaasipuuduse eeldatavat kestust. Kui see on üks aasta, võib puidu hind teisel ja kolmandal aastal pöörduda tagasi varasemate hindade juurde. Neil asjaoludel on kaotatud vahendustasu suurem kui esimese stsenaariumi korral (vt käesoleva ettepaneku punkt 104).

107.

Arvutus oleks seega järgmine:

1. aasta: 20000 eurot – 30% = 14000 eurot

2. aasta: 7000 eurot – 30% = 4900 eurot

3. aasta: 4900 eurot – 30% = 3430 eurot

Hinnanguline kaotatud vahendustasu = 22330 eurot

108.

Kujutlegem nüüd, et vahetult enne agendilepingu lõppemist toimus termotuumasünteesi rakendamise teadusuuringutes läbimurre, mis tekitas lühiajaliselt lootuse väga odavale energiale. Selle tulemusena eeldatakse, et enamik inimesi ei kasuta enam kütteks puitu. Ainsad isikud, kes ostaksid käsundiandjalt puitu, oleksid kliendid, kes kasutavad puitu muul otstarbel, näiteks puunikerduseks või kaunistamiseks. See vähendaks märkimisväärselt agendi loodud kliendibaasi väärtust, kuna isegi kui agendilepingut ei oleks lõpetatud, ei saaks agent enam eeldada, et ta saab käsundiandja puidu müügist märkimisväärset vahendustasu. Agendi poolt esindatava jaoks loodud kliendibaasi väärtuse vähenemine oleks vastavuses hinnangulise kaotatud vahendustasu vähenemisega. Kui muul otstarbel kui kütmiseks puitu ostnud kliendid moodustasid vaid 2% agendi teenitud aastasest vahendustasust, võib arvutuse aluseks võtta palju väiksema summa ehk 200 eurot. Hinnangulist üleminekumäära võib samuti vähendada 10%-le, kuna on tõenäoline, et mõned puitu müüvad ettevõtted lahkuvad turult.

109.

Arvutus oleks seega järgmine:

1. aasta: 200 eurot – 10% = 180 eurot

2. aasta: 180 eurot – 10% = 162 eurot

3. aasta: 162 eurot – 10% = 145,80 eurot

Hinnanguline kaotatud vahendustasu = 487,80 eurot

110.

Samuti tuleb märkida, et kui hinnatakse, et käsundiandja ei saa pärast agendilepingu lõppemist agendi loodud kliendibaasist olulist kasu (mis võibki olla lepingu lõpetamise põhjus), siis ei ole vaja arvutusi teha, sest sellise stsenaariumi korral ei ole hüvitise maksmise tingimused täidetud.

111.

Lisaks, kui agendilepingu kohaselt sai agent iga kliendi eest ühekordse vahendustasu selliselt, et iga kliendi eest teenis agent summa, mis pidi katma selle kliendi võimalikud tulevased puiduostud, ja seega ei makstaks agendile edaspidi vahendustasu, siis on võimalik järeldada, et kaotatud vahendustasu puudub. Kui aga näiteks käsundiandja tegi sissemakseid ka agendi pensionifondi, tuleks seda arvesse võtta agendi õiglase hüvitise arvutamisel, isegi kui kaotatud vahendustasu ei ole. Hüvitise maksmine ei põhine kaotatud vahendustasul, vaid asjaolul, et agent lõi kliendibaasi ja et see kliendibaas omab käsundiandja jaoks väärtust ka pärast agendilepingu lõppemist.

112.

Arvestuse viimases etapis on vaja hüvitist korrigeerida nii, et see ei ületaks direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis b ette nähtud ülempiiri, st summat, mis võrdub ühe aasta töötasuga, mida agent käsundiandjalt teenis ja mis arvutatakse eelneva viie aasta keskmise alusel (või vähema kui viie aasta alusel, kui lepingu kestus oli lühem). Kui agent meie hüpoteetilises näites teenis viimase viie aasta jooksul tasuna keskmiselt 12000 eurot, ületaks hinnanguline kaotatud vahendustasu esimese ja teise stsenaariumi puhul (vt käesoleva ettepaneku punktid 104 ja 107) seda ülempiiri ning agendile maksmisele kuuluv hüvitis oleks väiksem kui hinnanguline kaotatud vahendustasu.

113.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Nejvyšší soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Mõistet „vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud“, nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 17 lõike 2 punkti a teise taande tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see tähendab vahendustasu, mida kaubandusagent oleks saanud tulevastelt tehingutelt esindatava käsundiandja ja selliste klientide vahel, kelle agent oli uute klientidena käsundiandjale hankinud või kellega agent oli märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu.

Seda mõistet ei mõjuta asjaolu, et agendile maksti ühekordset vahendustasu. Lepingus kokku lepitud vahendustasuga ei kaasne kaotatud vahendustasu ainult juhul, kui tegemist on sellist liiki ühekordse vahendustasuga, millega agendile juba tasuti tulevase kasu eest, mida käsundiandja jätkuvalt saab tänu agendi hangitud kliendibaasile. See ei tähenda siiski, et agendil ei oleks õigust hüvitisele, kuna kaotatud vahendustasu on vaid üks tegur hüvitise maksmise õigluse kindlaksmääramisel.