1.

Euroopa Kohtul on tulnud korduvalt lahendada küsimusi Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni (edaspidi „Schengeni rakenduskonventsioon“) ( 2 ) artiklis 54 sisalduva ne bis in idem-põhimõtte kohta, kuid ainult üks kord on küsimus puudutanud Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 alusel seda põhimõtet piiravate deklaratsioonide kehtivust. Selles varasemas kohtuasjas ei olnud Euroopa Kohtul vaja sellele küsimusele vastata, kuna tema vastus sama kohtuasja teisele küsimusele välistas vajaduse teha otsus deklaratsiooni kehtivuse kohta. ( 3 ) Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse seda küsimust täpsustada.

2.

Schengeni rakenduskonventsiooni III jaotis „Politsei ja julgeolek“ hõlmab muu hulgas 3. peatükki „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine“, mis sisaldab artikleid 54 ja 55. Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 on sätestatud:

„Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.“

3.

Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 55 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Konventsiooniosaline võib käesolevat konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või heaks kiites deklareerida, et artikkel 54 ei seo teda ühel või mitmel järgmistest juhtudest:

2.   Konventsiooniosaline, kes on esitanud deklaratsiooni lõike 1 punktis b nimetatud erandi kohta, täpsustab nende kuritegude kategooriad, mille suhtes seda erandit võib kohaldada.

3.   Konventsiooniosaline võib igal ajal üht või enamat lõikes 1 nimetatud erandit käsitleva deklaratsiooni tühistada.

4.   Lõike 1 alusel deklareeritavaid erandeid ei kohaldata, kui asjaomane konventsiooniosaline on samade tegude suhtes taotlenud, et teine konventsiooniosaline kõnealuse isiku vastutusele võtaks või on lubanud kõnealuse isiku välja anda.“

4.

Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 56 on sätestatud:

„Kui mõni konventsiooniosaline on algatanud uue kohtuasja isiku suhtes, kelle üle teine konventsiooniosaline on juba lõpliku kohtuotsuse langetanud, tuleb viimase territooriumil sama teo eest juba kantud mis tahes vabadusekaotuse ajavahemik määratavast karistusest maha arvata. Siseriiklike õigusaktidega lubatud piires võetakse peale vabadusekaotuse arvesse ka muid karistusi.“

5.

Schengeni rakenduskonventsioon inkorporeeriti liidu õigusesse Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise protokolliga, mis lisati EL lepingule ja EÜ asutamislepingule Amsterdami lepinguga. ( 4 ) Seejärel lisati Lissaboni lepingule protokoll (nr 19) Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ kohta (edaspidi „protokoll nr 19“). ( 5 )

6.

Protokolli nr 19 artiklis 7 on sätestatud: ( 6 )

„Läbirääkimistel uute liikmesriikide Euroopa Liitu vastuvõtmise üle käsitatakse Schengeni acquis’d ja selle rakendusalas institutsioonide võetud edasisi meetmeid kui acquis’d, mida kõik kandidaatriigid peavad liitu astumiseks täielikult aktsepteerima.“

7.

Nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta ( 7 ) artiklis 2 „Kuritegelikku ühendusse kuulumisega seotud süüteod“ on sätestatud: „Kõik liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et süüteona käsitletakse ühte või mõlemat kuritegeliku ühendusega seotud tegevust: a) isiku tegevus, kes tahtlikult ning teadlikuna kuritegeliku ühenduse eesmärgist ja üldisest tegevusest või kuritegeliku ühenduse kavatsusest panna toime kõnealuseid süütegusid osaleb aktiivselt ühenduse kuritegelikes toimingutes, sealhulgas ühenduse varustamises teabe või aineliste vahenditega, uute liikmete värbamises, ühenduse tegevuse rahastamises mis tahes viisil, mille puhul kõnealune isik on teadlik, et tema osalus aitab kaasa ühenduse kuritegelikele toimingutele; b) isiku tegevus, mis seisneb kokkuleppes ühe või mitme isikuga võtta ette tegu, mille toimepanek tähendaks artiklis 1 osutatud süüteo toimepanemist, seda ka juhul, kui see isik teo tegelikust täideviimisest osa ei võta.“

8.

Schengeni rakenduskonventsiooni ratifitseerimisel tegi Saksamaa Liitvabariik selle artikli 54 suhtes vastavalt konventsiooni artikli 55 lõike 1 punktile b „reservatsiooni“ ( 8 ) (BGBl. 1994 II, lk 631), milles nähakse muu hulgas ette, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54 ei ole Saksamaa Liitvabariigile siduv, kui teod, millega seoses on välisriigis tehtud kohtuotsus, kujutavad endast Saksa karistusseadustiku (Strafgesetzbuch, edaspidi „StGB“) §-s 129 ette nähtud kuritegu.

9.

StGB § 129 „Kuritegeliku ühenduse loomine“ on põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Isikut, kes loob kuritegeliku ühenduse või osaleb kuritegelikus ühenduses, mis paneb toime võib soovib toime panna selliseid kuritegusid, mille eest ette nähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kaks aastat, karistatakse kuni viieaastase vangistuse või rahalise karistusega. Isikut, kes osutab sellisele ühendusele kaasabi või värbab sinna liikmeid või toetajaid, karistatakse kuni kolmeaastase vangistuse või rahalise karistusega.

(2)   Ühendus on rohkem kui kahest isikust koosnev pikemaks ajaks moodustatud isikute kogum, mis on sõltumatu ülesannete jaotusest liikmete vahel, liikmete järjepidevusest ja ühenduse ülesehitusest ning mis järgib kindlaksmääratud ühist huvi.

[…]

(5)   Lõike 1 esimeses lauses nimetatud kuritegude toimepanemise eest eriti rasketel asjaoludel karistatakse kuue kuu kuni viie aasta pikkuse vangistusega. Eriti rasketeks asjaoludeks loetakse tavaliselt seda, kui kuriteo toimepanija on üks ühendust juhtivatest või selles varjatult osalevatest isikutest. […]“.

10.

Generalstaatsanwaltschaft Bamberg – Zentralstelle Cybercrime Bayern – (Bambergi prokuratuur – küberkuritegevuse Baieri keskuurimisbüroo) viib muu hulgas läbi kohtueelset menetlust teiste hulgas Iisraeli kodanikust süüdistatava MR suhtes tulenevalt kuritegeliku ühenduse loomise ja investeerimiskelmuse kahtlusest.

11.

Amtsgericht Bambergi (Bambergi esimese astme kohus, Saksamaa) eeluurimiskohtunik tegi 8. detsembril 2020 süüdistatava MR suhtes eelvangistuse määruse (riigisisene vahistamismäärus). Vahistamise põhjuseks märgiti põgenemise oht. Amtsgericht Bambergi (Bambergi esimese astme kohus) eeluurimiskohtuniku hinnangul on alust kahtlustada isikut selles, et ta on loonud kuritegeliku ühenduse, mille eesmärk on panna majandustegevuse käigus grupiviisiliselt toime kelmuses seisnevaid kuritegusid StGB § 129 lõike 1, lõike 5 esimese ja teise lause, § 263 lõike 1, lõike 3 teise lause punkti 1, lõike 5, § 25 lõike 2 ning § 53 tähenduses. 11. detsembril 2020 tegi nimetatud kohus riigisisese vahistamismääruse alusel Euroopa vahistamismääruse.

12.

MRile on Landesgericht Wieni (liidumaa kohus Viinis, Austria) 1. septembri 2020. aasta lõpliku kohtuotsusega juba mõistetud nelja-aastane vangistus majandustegevuse käigus raskendavatel asjaoludel toime pandud kelmuse ja rahapesu eest. MR on selle kohtuotsusega mõistetud nelja-aastase vangistuse praeguseks osaliselt ära kandnud. Ülejäänud osa vabadusekaotusliku karistuse kandmisest vabastati ta alates 29. jaanuarist 2021 tingimisi.

13.

Samas jäeti MR samal päeval tulenevalt Amtsgericht Bambergi (Bambergi esimese astme kohus) eeluurimiskohtuniku Euroopa vahistamismäärusest Landesgericht Wieni (liidumaa kohus Viinis) 29. jaanuari 2021. aasta määrusega Austrias vahi alla. Tema vahi all hoidmine lõppes 18. mail 2021. Sellest ajast saadik viibib või viibis MR loovutamisvahistuses (sihtriik: Iisrael). Mitteametlikel andmetel on ta juba jõudnud Iisraeli.

14.

MR esitas riigisisese vahistamismääruse ja selle alusel tehtud Euroopa vahistamismääruse peale määruskaebused. Landgericht Bamberg (Bambergi esimese astme kohus, Saksamaa) jättis 8. märtsi 2021. aasta määrusega need määruskaebused põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Nimetatud kohus leidis, et Landesgericht Wieni (liidumaa kohus Viinis) otsusega mõisteti MR süüdi üksnes sellistes kelmuses seisnevates kuritegudes, millega tekitati kahju Austrias asuvatele isikutele. Nüüd on MRi suhtes algatatud uurimine seoses kelmuses seisnevate kuritegudega, millega on kahju tekitatud Saksamaal asuvatele isikutele. Kuna need kaks määruskaebust ei puuduta samu kannatanuid, ei ole tegemist sama kuriteoga Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 50 tähenduses. Teise võimalusena viitas Landgericht Bamberg (Bambergi esimese astme kohus) Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktile b, kuna käesolevas asjas on MRi suhtes alustatud kriminaalmenetlust StGB § 129 kohase kuriteo eest, mille suhtes Saksamaa Liitvabariik esitas Schengeni rakenduskonventsiooni ratifitseerimisel sellekohase reservatsiooni.

15.

MR esitas selle Landgericht Bambergi (Bambergi esimese astme kohus) määruse peale määruskaebuse. Seda kaebust menetleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on esitanud otsuse tegemiseks eelotsusetaotluse.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas süüdistuse esitamisele on liidu õigusest tulenevat takistust. Kui see on olemas, tuleks riigisisene vahistamismäärus tühistada ja seega ei oleks Euroopa vahistamismäärusel enam alust.

17.

See, kas esineb mõni takistus süüdistuse esitamiseks, sõltub sellest, kas Saksa vahistamismäärus ja Euroopa vahistamismäärus on tehtud eesmärgiga esitada MRile süüdistus teo eest, mille eest Austria võimud on ta juba vastutusele võtnud ja karistuse määranud.

18.

See sõltub Saksa riigisisese vahistamismääruse aluseks olnud asjaoludest ja Landesgericht Wieni (liidumaa kohus Viinis) otsuse aluseks olnud asjaoludest.

19.

Riigisiseses vahistamismääruses süüdistatakse MRi selles, et koos kaasosalistega asutas ja käitas ta nn cybertrading’u ettevõtteid, milles klientide värbamiseks ja teenindamiseks palgatud agendid (conversion agents ja retention agents) pakkusid – vastavalt tegevuskavale – välisriikides, muu hulgas Bulgaarias asuvatest kõnekeskustest mitmes Euroopa riigis, sealhulgas Saksamaal ja Austrias asuvatele heausksetele investoritele (klientidele) väidetavalt kasumlikke investeerimisvõimalusi. Sellisel viisil mõjutasid agendid investoreid tegema sissemakseid, mis võeti kuriteoga saadud varana viivitamata kasutusele. Investoritele loodi eriomase tarkvara abil mulje investeeringu väärtuse kadumisest. Kuriteoga saadud vara kanti pärast seda, kui sellest olid maha arvatud kõnekeskuste otsesed kulud ja seal töötavate isikutega (sh agentidega) seotud personalikulud, rahavoo varjamise eesmärgil mitmesuguseid skeeme kasutades üle süüdistatavale MRile ja tema kaasosalistele. Süüdistatava MRi roll seisnes selles, et tema ja tema kaasosalised lõid ettevõtte, mis oli eeltingimus selleks, et agendid saaksid toime panna kelmuses seisnevaid kuritegusid, millega tekitati isikutele kahju. MR tegeles seega üksnes üldjuhtimisega, samal ajal kui kõnekeskustes tegutsevad agendid, kes olid jaotatud üksustesse vastavalt kannatanute emakeelele (Saksamaa ja Austria puhul nn saksakeelne üksus), said tööjuhised osakonnajuhatajatelt. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väidete kohaselt on MRile süüks pandavad teod, mille alusel on tehtud Saksa riigisisene vahistamismäärus ja Landesgerichti Wieni (liidumaa kohus Viinis) süüdimõistev kohtuotsus, selles osas samad.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Saksa õigusest vastutusele võtmist takistavat asjaolu ei tulene. Lisaks selgitab ta, et ei jaga Landgericht Bambergi (Bambergi esimese astme kohus) seisukohta, et mille kohaselt on teo samasus välistatud juba seetõttu, et kannatanud on erinevad (Saksa riigisisene vahistamismäärus puudutab Saksamaal tekkinud varalist kahju ja Saksamaal asuvaid kannatanuid, samas kui Landesgericht Wieni (liidumaa kohus Viinis) kohtuotsus puudutab Austrias tekkinud kahju ja Austrias asuvaid kannatanuid). Erinevalt Landgericht Bambergist (Bambergi esimese astme kohus) ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, et liidu õigusest ei tulene vastutusele võtmist takistavat asjaolu.

21.

Kuna riigisisesest õigusest vastutusele võtmist takistavat asjaolu ei tulene, on määrav üksnes see, kas võib esineda menetluslik takistus tulenevalt ne bis in idem-põhimõttest, mis on sätestatud Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 ja põhiõiguste harta artiklis 50. Ent isegi juhul, kui selline takistus eksisteerib, oleks vaja välja selgitada, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54 tuleks jätta käesolevas asjas kohaldamata. Seda artiklit ei tuleks kohaldada juhul, kui Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 55 ja deklaratsioon, mille esitas Saksamaa Liitvabariik Schengeni rakenduskonventsiooni ratifitseerides, oleksid endiselt kehtivad.

22.

Lisaks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas Saksamaa Liitvabariigi poolt Schengeni rakenduskonventsiooni ratifitseerimisel seoses StGB §‑iga 129 esitatud deklaratsioon on selles osas kooskõlas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktiga b (st juhul, kui kuritegelik ühendus tegeleb üksnes finantskuritegudega, kuid ei taotle lisaks poliitilisi, ideoloogilisi, usulisi või veendumustega seotud eesmärke).

23.

Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Bamberg (liidumaa kõrgeim üldkohus Bambergis) 4. juuni 2021. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. juunil 2021, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Kirjalikud seisukohad esitasid MR, Austria, Prantsusmaa ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon. Need pooled ja Bambergi prokuratuur esitasid oma suulised seisukohad 7. juuli 2022. aasta kohtuistungil.

25.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktil b põhinev deklaratsioon on kooskõlas harta artikliga 50 ja artikli 52 lõikega 1.

26.

See nõuab Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 ja artikli 55 lõike 1 punkti b lühikest liigitamist ja kategoriseerimist liidu õigusraamistikus.

27.

Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 on sätestatud ne bis in idem-põhimõte, nähes ette, et isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline ( 9 ) on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.

28.

Ne bis in idem-põhimõte kujutab endast põhiõigust, mida tuntakse igas õigusriigi põhimõttel põhinevas õiguskorras. Alates selle kujundamisest on see aidanud kaitsta isikuid meelevaldsuse eest, mis seisneks selles, et sama isik võetakse sama teo eest mitu korda vastutusele erinevate kvalifikatsioonide alusel. ( 10 ) Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raames on see omandanud ka „ühe teise eesmärgi“, ( 11 ) milleks on tagada liikumisvabadus. Laiemas mõttes kuulub see ka liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõtte alla: kui liikmesriigi A ametiasutused on isiku kriminaalmenetluses süüdi või õigeks mõistnud, peaksid liikmesriigi B asutused usaldama selle menetluse tulemust ning neil ei peaks olema enam võimalik menetlust algatada. Sellises olukorras, mis on tavaline liidu õiguse muudes valdkondades, sekkub vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala igale riigisisesele karistusõigussüsteemile sisemiselt omasesse territoriaalsuse põhimõttesse.

29.

Sellest tulenevalt on Euroopa Kohus oma esimeses Schengeni rakenduskonventsioonis ne bis in idem-põhimõtet käsitlenud kohtuotsuses, mis oli ühtlasi ka esimene Schengeni rakenduskonventsiooni tõlgendamise juhtum, ( 12 ) otsustanud, et Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 toodud ne bis in idem-põhimõte, kohaldatagu seda siis kriminaalasja lõpetamise menetlusele – koos või ilma kohtu sekkumiseta – või kohtuotsustele, eeldab tingimata seda, et liikmesriikide vahel valitseb vastastikune usaldus üksteise karistusõigussüsteemide suhtes ja et iga liikmesriik tunnistab teistes liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui selle kohaldamise tulemuseks oleks teistsugune lahend kui tema siseriikliku õiguse kohaldamisel. ( 13 )

30.

Seoses Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 ja harta omavahelise kooskõlaga leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Spasic, ( 14 ) et kuigi sellist sätet nagu Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54 tuleb pidada sätteks, mis järgib harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte põhisisu, ( 15 ) tuleb küsimust, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud täitmise tingimusega seotud piirang on proportsionaalne, hinnata kooskõlas harta artikli 52 lõikega 1. Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et piirang on proportsionaalne. ( 16 )

31.

Samamoodi on mittesiduvates, kuid siiski autoriteetsetes ( 17 ) selgitustes harta kohta artikli 50 osas sõnaselgelt nimetatud Schengeni rakenduskonventsiooni artiklit 54 nende sätete hulgas, mis kuuluvad harta artikli 52 lõikes 1 sisalduva horisontaalsätte alla. ( 18 )

32.

Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõikes 1 on sätestatud rida erandeid ne bis in idem-põhimõttest, võimaldades konventsiooniosalisel teatavatel tingimustel deklareerida, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54 ei ole tema suhtes siduv. See säte näeb ette, et konventsiooniosaline võib Schengeni rakenduskonventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või heaks kiites deklareerida, et artikkel 54 ei seo teda ühel või mitmel järgmistest juhtudest: a) kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, pandi toime täielikult või osaliselt tema oma territooriumil; viimasel juhul see erand siiski ei kehti, kui tegu pandi toime osaliselt selle konventsiooniosalise territooriumil, kus kohtuotsus on tehtud; b) kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, kujutab endast selle konventsiooniosalise riikliku julgeoleku või muude samavõrd oluliste huvide vastast kuritegu ja c) kui teo, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, pani toime selle konventsiooniosalise ametnik oma ametikohustusi rikkudes.

33.

Vastavalt Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 139 lõikele 1 antakse ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad hoiule Luksemburgi Suurhertsogiriigi valitsusele, kes teatab hoiuleandmisest kõikidele konventsiooniosalistele.

34.

Pärast Schengeni acquis’ inkorporeerimist liidu õiguskorda Amsterdami lepinguga on Schengeni rakenduskonventsioon liidu õigusakt.

35.

Kõigepealt tuleb seoses selliste deklaratsioonide õigusliku olemusega rõhutada, et neid ei tohiks käsitada „reservatsioonidena“ rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni ( 19 ) artikli 2 lõike 1 punkti d tähenduses. See ei tulene mitte ainult asjaolust, et alates Schengeni acquis’ liidu õiguskorda integreerimisest käsitatakse Schengeni rakenduskonventsiooni liidu õigusaktina, mis juba oma määratluse kohaselt ei näe ette „reservatsioone“ Viini konventsiooni alusel, vaid ka Schengeni rakenduskonventsiooni artiklist 137, mis lubab „reservatsioone“ üksnes seoses Schengeni rakenduskonventsiooni artikliga 60. ( 20 ) Seetõttu tuleks sõna „reservatsioon“ asemel kasutada mõistet „deklaratsioon“. ( 21 ) Sellist deklaratsiooni tuleks analüüsida üksnes liidu õiguse seisukohast ning selles kontekstis ei ole asjakohane tugineda üldisele rahvusvahelisele avalikule õigusele.

36.

Seega tekib küsimus – millega seoses eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas asjas palubki juhiseid –, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktil b põhinev deklaratsioon on eelkõige kooskõlas hartaga, täpsemalt harta artikliga 50 ja artikli 52 lõikega 1. Selline erand kuulub harta kohaldamisalasse, ( 22 ) nagu on sõnaselgelt ette nähtud Schengeni rakenduskonventsioonis, mis on (praeguseks) liidu õiguse akt ning mis võimaldab liikmesriikidel piirata põhiõigust, nõudes neilt sellisest piirangust teatamist.

37.

Euroopa Kohus ei ole veel võtnud seisukohta küsimuses, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 55 ette nähtud erandid on kooskõlas õigusnormidega, mis paiknevad normihierarhias kõrgemal. Kohtuotsuses Kossowski ( 23 ) ei võtnud Euroopa Kohus seisukohta küsimuses, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti a alusel esitatud deklaratsioonid, st avaldused, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54 ei ole liikmesriigile siduv, kui teod, mille kohta välisriigi kohtuotsus on tehtud, pandi täielikult või osaliselt toime tema oma territooriumil, ( 24 ) jäävad pärast Schengeni acquis’ liidu õiguskorda integreerimist jõusse, kuna selles kohtuasjas ei olnud Euroopa Kohtu vastuse tõttu teisele küsimusele enam vaja sellele küsimusele vastata. Pärast põhjalikku analüüsi leidis kohtujurist Bot siiski, et artikli 55 lõike 1 punktis a sisalduv erand „ei ole kooskõlas ne bis in idem-põhimõtte põhisisuga“ harta artiklis 50 sätestatud kujul. ( 25 ) Tulen kohtujurist Boti ettepaneku juurde hiljem tagasi. ( 26 )

38.

Erandid harta artiklis 50 sätestatud põhimõttest on põhimõtteliselt võimalikud, kui need vastavad harta artikli 52 lõike 1 nõuetele. ( 27 ) Seega tuleb samamoodi nagu eespool viidatud kohtuotsuses Spasic kontrollida, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud erand vastab harta artikli 52 lõike 1 kriteeriumile.

39.

Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele, või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

40.

Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktil b põhinev deklaratsioon kujutab endast kahtlemata ne bis in idem-põhiõiguse piirangut, kuna selle sätte eesmärk ongi just teatavatel tingimustel välistada selle põhiõiguse toime.

41.

Kuna võimalus esitada deklaratsioone ja seega näha ette piirangud ne bis in idem-põhimõttele on ette nähtud käesolevas asjas analüüsitavas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b, siis on esmapilgul võimalik asuda seisukohale, et see on ette nähtud seadusega, nagu nõuab harta artikli 52 lõige 1.

42.

Väidaksin siiski, et õiguslik olukord ei ole nii ühene, kui see võib esmapilgul paista. Küsimus, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkt b on üldse endiselt kehtiv, on lahutamatult seotud küsimusega, kas sel alusel tehtud deklaratsioonid on kehtivad. Teisisõnu, kui deklaratsioonile ei ole võimalik tugineda, ei ole Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b sätestatud mehhanism enam kehtiv.

43.

Nagu Austria valitsus oma kirjalikes seisukohtades õigesti märgib, peab seadus selleks, et vastata kriteeriumile „seadusega ette nähtud“, olema esiteks piisavalt arusaadav, mis tähendab, et asjaomasel isikul peab olema juhtumi asjaoludel piisavalt teavet konkreetse olukorra suhtes kohaldatavate õigusnormide kohta ja tal peab olema võimalik ette näha tagajärgi, mis võivad konkreetsest teost tuleneda, ning teiseks peab see olema sõnastatud piisavalt täpselt, et asjaomane isik saaks oma käitumist reguleerida. ( 28 )

44.

Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkt b näib esmapilgul vastavat eelnimetatud kriteeriumidele: see on selgelt sõnastatud ja võimaldab igaühel veenduda, et liikmesriigid võivad näha ette erandeid ne bis in idem-põhimõttest, et kaitsta oma riiklikku julgeolekut või muid sama olulisi huve. Mõne liikmesriigi (Itaalia ( 29 ) ja Kreeka ( 30 )) kohtud näivad siiski kahtlevat nende vastavate liikmesriikide Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b kohaste deklaratsioonide kehtivuses. Neil juhtudel oli põhjenduseks see, et deklaratsioonid ei ole enam kehtivad, kuna Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b ei tuleks enam kohaldada.

45.

Kui lähtuda liikmesriikide poolt selle sätte alusel esitatud deklaratsioonidest, siis tekib teine pilt.

46.

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Schengeni rakenduskonventsiooni liidu õiguskorda integreerimise tõttu on raske mõista, kuidas saab endiselt kehtida Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 139, mille kohaselt antakse ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad hoiule Luksemburgi Suurhertsogiriigi valitsusele, kes teavitab sellest kõiki konventsiooniosalisi. Hartaga tagatud põhiõiguste erandite avaldamist olukorras, kus erandite tegemise võimalus on ette nähtud liidu õigusaktiga, ei saa jätta ülesandeks ühe liikmesriigi valitsusele, vaid seda tuleks teha liidu tasandil, eelistatavalt Euroopa Liidu Teatajas. Asjaolu, et Euroopa Liit ei ole deklaratsioone avaldanud (ei Euroopa Liidu Teatajas ega mujal), muudab nimelt raskeks täpselt kindlaks teha, millised konventsiooniosalised on sellised deklaratsioonid esitanud.

47.

Liikmesriikide poolt tehtud erandite olemasolu ja kohalduvatel juhtudel ka avaldamise suhtes puudub täielikult EIK nõutav mõistetavus ja ettenähtavus. See tuleneb asjaolust, et nii liikmesriikide kui ka põhiõiguste omajate jaoks ei ole selge, kas Schengeni rakenduskonventsioon artikli 55 lõike 1 punkt b on endiselt kehtiv.

48.

Võib kindlusega väita, et kaheksa liikmesriiki ( 31 ) (toona „konventsiooniosalised“) (Taani, Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Austria, Soome ja Rootsi) esitasid Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 kohased deklaratsioonid enne Schengeni acquis’ integreerimist liidu õiguskorda. ( 32 ) Prantsusmaa deklaratsioon ei jõudnud siiski kunagi hoiulevõtjani (Luksemburgi valitsuseni). ( 33 ) Lisaks puuduvad tõendid selle kohta, et Itaalia oleks hoiulevõtjat teavitanud. Samuti näib, et pärast Schengeni acquis’ integreerimist liidu õiguskorda ei ole ükski liikmesriik esitanud ühtegi deklaratsiooni. ( 34 ) Aastate 2003, 2005 ja 2012 ühinemislepingutes sätestati, et protokolli (nr 19) sätted ning sellel protokollil põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid on uutele liikmesriikidele siduvad ja neis kohaldatavad alates ühinemiskuupäevast. ( 35 ) Kuid miski ei viita liikmesriikide võimalusele esitada deklaratsioone, nende esitamise tähtaegadele ega kohustusele anda need hoiulevõtjale hoiule või avaldada. See tekitab märkimisväärset ebakindlust.

49.

Arvestades, et ühtegi deklaratsiooni ei ole liidu tasandil avaldatud, ei pea ma arusaadavuse nõuet täidetuks. Ei ole mõistlik eeldada, et isikud, keda sellised deklaratsioonid võivad puudutada, viiksid end asjaga kurssi iga riigi tasandil, nagu Prantsuse valitsus kohtuistungil väitis.

50.

Eespool kirjeldatud taustal on mul suuri raskusi nõustuda, et kaheksa liikmesriigi kõnealused deklaratsioonid kujutavad endast endiselt kohaldatavat õigust. Kogu olukord näib olevat liiga ebaselge ja segadust tekitav, et tagada kindlus piirangu õigusliku aluse suhtes. ( 36 )

51.

Seetõttu leian, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b alusel esitatud deklaratsioonid ei ole kooskõlas harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõudega, et piirang peab olema ette nähtud seadusega. Kuna need deklaratsioonid on – nagu eespool selgitatud – lahutamatult seotud Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktiga b, mõjutab see kogu selle sätte mehhanismi, ja riigisisesed kohtud ei või seda enam kohaldada.

52.

Mis puudutab küsimust, kas artikli 55 lõike 1 punkt b „arvestab“ põhiõiguse ne bis in idem olemust, siis tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus leidis Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 sisalduva täitmisele pööramise tingimuse kohta, et see tingimus „ei sea kahtluse alla ne bis in idem põhimõtet kui sellist“. ( 37 ) Kuid Schengeni lepingu artikli 55 lõike 1 punktis b sisalduv erand, nagu ka teised Schengeni lepingu artikli 55 lõikes 1 sätestatud erandid, seab selle põhimõtte kui sellise kahtluse alla, kuivõrd liikmesriik võib teatavatel juhtudel deklareerida, et see põhimõte ei seo teda üldse. Nagu MR oma kirjalikes seisukohtades väidab, võimaldab Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b ette nähtud erand erinevalt Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud täitmisele pööramise tingimusest, mille eesmärk on vältida karistuse vältimist, isikut uuesti vastutusele võtta, süüdi mõista ja karistuse täide viia, hoolimata jõustunud ja täide viidud süüdimõistvast kohtuotsusest. See on otseselt vastuolus ne bis in idem-põhimõtte eesmärgiga. ( 38 )

53.

Lisaks viitaksin kohtujurist Botile, kes rõhutas sellega seoses vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala erilist tähtsust siseturu täiendava mõõtmena, kuivõrd see loob „õigusliku raamistiku, mis sisaldab liidu kodanike individuaalseid õigusi“ ( 39 ) ja aitab seega anda liidu kodakondsuse mõistele „konkreetset mõõdet“. ( 40 ) Ta rõhutas ka vastastikuse tunnustamise põhimõtte (ja vastastikuse usalduse põhimõtte) põhjapanevat tähtsust seoses ne bis in idem-põhimõttega. ( 41 ) Sisuliselt väitis ta, et Schengeni rakenduskonventsiooni artiklit 54 käsitlev Euroopa Kohtu praktika juba võimaldab arvesse võtta suurt hulka süütegusid; täiendavalt territoriaalsuse tingimuse kohaldamine ei võtaks piisavalt arvesse ne bis in idem-põhimõtet.

54.

Pean tunnistama, et ma mitte ainult ei toeta seda arutluskäiku, vaid arvan ka, et see on ülekantav Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktiga b hõlmatud olukorrale. Nii Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis a kui ka artikli 55 lõike 1 punktis b sisalduvad erandid on seotud kriminaalõiguse aluseks oleva territoriaalsuse põhimõttega: kui punkti a puhul soovib riik säilitada kriminaalkohtualluvuse, kui tegu on toime pandud tema territooriumil, siis punkti b puhul soovib ta säilitada kriminaalkohtualluvuse oma riigi julgeoleku ja muude sama oluliste huvide vastaste kuritegude suhtes. Järelikult kehtib kohtujurist Boti arutluskäik kohtuasjas Kossowski mutatis mutandis ka käesolevas asjas.

55.

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala on Schengeni rakenduskonventsiooni vastuvõtmisest saadik märkimisväärselt arenenud. Vastastikuse usalduse ja tunnustamise põhimõtete järkjärgulise arengu ning harta jõustumise tõttu näib mulle, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõikes 1 ette nähtud erandid on ülearused. Samuti tahaksin meelde tuletada, et vastastikuse usalduse põhimõte on olnud otsustava tähtsusega Euroopa Kohtu järelduses, et EIÕKga ühinemise lepingu eelnõu ei olnud aluslepingutega kooskõlas. ( 42 ) Seda arvestades oleks raske põhjendada, miks peaksid endiselt kehtima käesolevas asjas vaidluse all oleva laadsed erandid, mis on ilmselgelt kõnealuse põhimõttega vastuolus. ( 43 )

56.

Kõigil eespool esitatud põhjustel olen seisukohal, et deklaratsioonid ei ole enam kehtivad. Neid ei ole ette nähtud seadusega ja Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkt b ei järgi ne bis in idem-põhimõtte olemust. Neist deklaratsioonidest tuleks loobuda.

57.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b alusel tehtud deklaratsioonid ei ole kooskõlas harta artikliga 50 ja artikli 52 lõikega 1. Nendes deklaratsioonides viidatud sätteid ei saa kohtumenetluses kohaldada.

58.

Tulenevalt minu analüüsist esimese küsimuse kohta ei ole teist küsimust enam vaja analüüsida. Annan järgneva hinnangu seetõttu täielikkuse huvides, juhuks kui Euroopa Kohus peaks jõudma esimese küsimuse suhtes teistsugusele järeldusele.

59.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Schengeni rakenduskonventsiooni artiklitega 54 ja 55 ning harta artiklitega 50 ja 52 on vastuolus tõlgendus, mille kohaselt hõlmab Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b alusel esitatud deklaratsioon ka kuritegelikke ühendusi, kes tegelevad üksnes finantskuritegudega ega järgi lisaks poliitilisi, ideoloogilisi, usulisi ega veendumustega seotud eesmärke ega soovi ühtlasi ebaausate vahenditega mõjutada poliitikat, ajakirjandust, avalikku haldust, õiguskaitsesüsteemi ega majandust.

60.

Sellega seoses märgin, et konventsiooniosalised on Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punktis b valinud mõiste „riiklik julgeolek“. Sama mõiste esineb ELL artikli 4 lõikes 2, kus on sätestatud, et liit austab liikmesriikide riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Samas sättes on täpsustatud, et eelkõige jääb riiklik julgeolek iga liikmesriigi ainuvastutusse. ( 44 )

61.

Euroopa Kohus on hoolikalt eristanud selliseid „riikliku julgeoleku“ erandeid tavapärastest avaliku korraga põhjendatavatest „avaliku julgeoleku“ (ordre public) eranditest, mis on eelkõige siseturu valdkonnas laialt levinud. ( 45 ) Ta on leidnud, et eesmärk kaitsta riigi julgeolekut vastab esmatähtsale huvile kaitsta riigi põhifunktsioone ja ühiskonna põhihuve ning hõlmab selliste tegevuste ennetamist ja nende eest vastutusele võtmist, mis võivad tõsiselt destabiliseerida riigi põhilisi põhiseaduslikke, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid struktuure, nagu terrorism, eriti juhul, kui need kujutavad endast otsest ohtu ühiskonnale, elanikkonnale või riigile kui sellisele. ( 46 ) Eesmärk kaitsta riigi julgeolekut on laiem kui eesmärk võidelda kuritegevusega üldiselt ja isegi raskete kuritegudega ning kaitsta avalikku julgeolekut. Ohud riigi julgeolekule on oma laadi ja erilise ränkuse tõttu teistsugused kui üldine avalikku julgeolekut kahjustada võivate – sh raskete – pingete või häirete tekkimise oht. Eesmärk kaitsta riigi julgeolekut võib seega põhjendada meetmeid, mis toovad kaasa raskemaid põhiõiguste riiveid kui need, mida oleks võimalik põhjendada nende teiste eesmärkidega. ( 47 )

62.

Saksamaa poolt Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b alusel esitatud deklaratsiooni kohaselt ei ole Schengeni rakenduskonventsiooni artikkel 54 mitme süüteo, sealhulgas StGB §-s 129 ette nähtud kuriteo osas Saksamaale siduv. Nimetatud sätte kohaselt on karistatav sellise ühenduse loomine või toetamine, mille eesmärgid või tegevused on suunatud kuritegude toimepanemisele. Alates sellest, kui Saksamaa võttis üle raamotsuse 2008/841, ( 48 ) on „ühendus“ selles sättes määratletud kui „rohkem kui kahest isikust koosnev pikemaks ajaks moodustatud isikute kogum, mis on sõltumatu ülesannete jaotusest liikmete vahel, liikmete järjepidevusest ja ühenduse ülesehitusest ning mis järgib kindlaksmääratud ühist huvi“.

63.

Nii kohtupraktikas kui ka õigusteaduses ei ole Saksamaal vaidlust selles, et see säte, mille eesmärk on kaitsta avalikku korda (ordre public), ( 49 ) käsitleb abstraktset ohtu ja suurt „kriminaalset intensiivsust“, ( 50 ) mis on omane kuritegeliku ühenduse loomisele. Sellest tulenevalt määratakse kriminaalkaristused etapis, kus (muud) kuriteod on tavaliselt ettevalmistavas etapis.

64.

StGB § 129 käsitleb kuritegelikku tegevust, mis leiab aset väljaspool riigi julgeoleku kaitse üsna kitsast valdkonda. Nimelt kuulub selle sätte kohaldamisalasse ühenduse loomine mis tahes muu kuritegeliku tegevuse eesmärgil. Käesolev kohtuasi on hea näide sellest: MR ja tema kaasosalised tegelesid finantskuritegude, peamiselt kelmustega. Täiendavaid eesmärke ei taotletud ega teostatud. Sellises olukorras ei viita miski sellele, et kaalul oleks Saksamaa riiklik julgeolek. Märkimisväärse arvu inimeste petmine ei häiri kuidagi Saksamaa Liitvabariigi alustalasid. ( 51 )

65.

Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele, et Schengeni rakenduskonventsiooni artiklitega 54 ja 55 ning harta artiklitega 50 ja 52 on vastuolus tõlgendus, mille kohaselt hõlmab Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 55 lõike 1 punkti b alusel esitanud deklaratsioon ka kuritegelikke ühendusi, mis panevad toime üksnes varavastaseid kuritegusid ega järgi poliitilisi, ideoloogilisi, usulisi ega veendumustega seotud eesmärke ega soovi ebaausate vahenditega mõjutada poliitikat, ajakirjandust, avalikku haldust, õiguskaitsesüsteemi ega majandust.

66.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Bambergi (liidumaa kõrgeim üldkohus Bambergis) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta, artikli 55 lõike 1 punkti b alusel esitatud deklaratsioonid ei ole kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 50 ja artikli 52 lõikega 1. Nendes deklaratsioonides viidatavaid sätteid ei või kohtumenetluses kohaldada.