1.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) ( 2 ) artikli 51 lõiget 1, artikli 52 lõiget 1, artikli 77 lõiget 1 ja artikli 79 lõiget 1.

2.

See eelotsusetaotlus on esitatud BE ja Nemzeti Adatvédelmi és Információszabadság Hatósági (riiklik andmekaitse- ja teabevabadusamet, edaspidi „amet“) vahelises vaidluses selle üle, et jäeti rahuldamata BE taotlus edastada talle väljavõtted ühe niisuguse aktsionäride üldkoosoleku helisalvestisest, millel ta oli osalenud.

3.

Isikuandmete kaitse üldmääruse ülesanne on tagada isikuandmete kaitset käsitlevate õigusnormide tegelik kohaldamine, nähes ette õiguskaitsevahendite süsteemi, mis võimaldab andmesubjektil esitada kaebuse järelevalveasutusele, kohtule kaebuse selle asutuse otsuse peale ja kohtule hagi vastutava töötleja või volitatud töötleja vastu, kui ta leiab, et talle selle määrusega antud õigusi on rikutud tema isikuandmete töötlemisega seda määrust rikkudes.

4.

Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) soovib saada Euroopa Kohtult täpsustusi nende õiguskaitsevahendite omavahelise suhte kohta ning konkreetsemalt võimaluste kohta vältida seda, et liikmesriigis tehakse omavahel vastuolus olevad otsused küsimuses, kas on rikutud isikuandmete kaitse üldmäärusega kaitstud õigusi.

5.

See küsimus on suure tähtsusega, sest tundub, et liidu seadusandja tahe tagada isikuandmete kaitse üldmäärusega antud õiguste tõhus kohtulik kaitse ning nende õiguste kaitse kõrge ja järjekindel tase ei sobi kokku sellega, et liikmesriigis tehakse omavahel vastuolevad otsused – mis viib õiguskindluse puudumiseni.

6.

Soovitan käesolevas ettepanekus Euroopa Kohtul otsustada, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 3 ) artikliga 47 tõlgendada nii, et kui isik kasutab selle määruse artikli 77 lõikes 1 ja artikli 79 lõikes 1 ette nähtud õiguskaitsevahendeid, ei ole kohtule, kes peab tegema otsuse järelevalveasutuse otsuse peale esitatud kaebuse kohta, siduv otsus, mille on teinud kohus, kelle poole pöörduti selle viimase sätte alusel, küsimuses, kas on rikutud selle isiku viidatud määrusest tulenevaid õigusi või mitte.

7.

Sellega seoses esitan põhjused, miks tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 77 lõiget 1 ja artikli 79 lõiget 1 minu arvates tõlgendada nii, et nendes ette nähtud õiguskaitsevahendeid võib kasutada paralleelselt, ilma et üks neist oleks selle määruse alusel teise suhtes ülimuslik.

8.

Täiendan seda vastust täpsustusega, et kuna ei ole liidu õigusnorme, mis käsitleksid isikuandmete kaitse üldmääruse artiklites 77–79 ette nähtud õiguskaitsevahendite omavahelist suhet, peavad liikmesriigid menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt ja võttes arvesse nii eesmärki tagada selle määrusega antud õiguste kaitse kõrge ja järjekindel tase kui ka harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile looma riigisisesel tasandil nende õiguskaitsevahendite omavahelise suhte süsteemid, mis on vajalikud selle vältimiseks, et samas liikmesriigis võidakse teha omavahel vastuolus olevad otsused sama isikuandmete töötlemise küsimuses.

9.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 51 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriik näeb ette ühe või mitu sõltumatut riigiasutust, kes vastutavad käesoleva määruse kohaldamise järelevalve eest, et kaitsta füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi seoses nende isikuandmete töötlemisega ning hõlbustada isikuandmete vaba liikumist liidus („järelevalveasutus“).“

10.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 52 lõikes 1 on ette nähtud:

„Järelevalveasutus tegutseb talle käesoleva määrusega kooskõlas antud ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel täiesti sõltumatult.“

11.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 58 lõikes 4 on sätestatud:

„Järelevalveasutusele käesoleva artikli kohaselt antud volituste kasutamisele kohaldatakse asjakohaseid kaitsemeetmeid, sealhulgas tõhusat õiguskaitsevahendit ja nõuetekohast menetlust, mis on sätestatud liidu ja liikmesriigi õiguses kooskõlas hartaga.“

12.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 77 „Õigus esitada järelevalveasutusele kaebus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ilma et see piiraks muude halduslike või õiguslike kaitsevahendite kohaldamist, on igal andmesubjektil õigus esitada kaebus järelevalveasutusele, eelkõige liikmesriigis, kus on tema alaline elukoht, töökoht või väidetava rikkumise toimumiskoht, kui andmesubjekt on seisukohal, et teda puudutavate isikuandmete töötlemine rikub käesolevat määrust.

2.   Järelevalveasutus, kellele kaebus esitatakse, teavitab kaebuse esitajat kaebuse menetlemise käigust ja tulemusest, sealhulgas artikli 78 kohasest õiguskaitsevahendi kasutamise võimalusest.“

13.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 78 kannab pealkirja „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile järelevalveasutuse vastu“. Selle artikli lõikes 1 on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks muude halduslike kaitsevahendite või kohtuväliste heastamisvahendite kohaldamist, on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit järelevalveasutuse õiguslikult siduva otsuse vastu, mis teda puudutab.“

14.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 79 kannab pealkirja „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile vastutava töötleja või volitatud töötleja vastu“. Selle lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ilma et see piiraks mis tahes kättesaadava haldusliku kaitsevahendi või kohtuvälise heastamisvahendi kohaldamist, sealhulgas õigust esitada järelevalveasutusele artikli 77 kohaselt kaebus, on igal andmesubjektil õigus kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit, kui ta leiab, et tema käesolevast määrusest tulenevaid õigusi on rikutud tema isikuandmete tema isikuandmete sellise töötlemise tulemusel, millega rikutakse käesolevat määrust.“

15.

26. juuli 2011. aasta CXII seaduse teabealase enesemääramisõiguse ja teabevabaduse kohta (információs önrendelkezési jogról és az információszabadságról szóló 2011. évi CXII. törvény; edaspidi „teabeseadus“) ( 4 ) §‑s 22 on nähtud ette:

„Andmesubjekt võib oma õiguste teostamisel vastavalt VI peatüki sätetele:

16.

Teabeseaduse §‑s 23 on ette nähtud:

„(1)   Andmesubjekt võib algatada kohtuasja vastutava töötleja või volitatud töötleja vastu seoses vastutava töötleja või volitatud töötleja tegevuse kohaldamisalasse kuuluvate töötlemistoimingutega, kui ta leiab, et vastutav töötleja või tema volitatud isik või volitatud töötleja, kes tegutseb vastutava töötleja juhiste kohaselt, on andmesubjekti isikuandmete töötlemisega rikkunud isikuandmete töötlemise õigusnorme, mis on sätestatud [liidu] õigusnormides või siduvas õigusaktis.

[…]

(4)   Kohtumenetluse pooled võivad olla ka isikud, kellel muus osas ei ole kohtumenetlusteovõimet. [Amet] võib andmesubjekti nõuete toetuseks menetlusse astuda.

(5)   Kui kohus nõude rahuldab, tuvastab ta rikkumise ning annab vastutavale töötlejale või volitatud töötlejale korralduse:

ning teeb kohastel juhtudel samal ajal otsuse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuete kohta.“

17.

Olles võtnud osa selle aktsiaseltsi 26. aprilli 2019. aasta üldkoosolekust, mille aktsionär ta on, palus BE aktsiaseltsil edastada talle nimetatud üldkoosolekul salvestatud fonogramm.

18.

Aktsiaselts kui nende andmete töötleja andis BE käsutusse ainult fonogrammi väljavõtted tema sõnavõttudega, kuid mitte lõike teiste osavõtjate sõnavõttudega.

19.

BE, kes soovis saada väljavõtteid osavõtjate vastustega tema küsimustele, mille ta 26. aprilli 2019. aasta koosolekul esitas, pöördus ameti poole, paludes viimasel tuvastada aktsiaseltsi õigusvastane käitumine ning kohustada teda need väljavõtted edastama. Amet jättis selle taotluse 29. novembri 2019. aasta otsusega rahuldamata.

20.

BE esitas pärast niisugust rahuldamata jätmist ameti selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõike 1 alusel, nõudes esimese võimalusena selle otsuse muutmist või teise võimalusena selle tühistamist.

21.

Paralleelselt ameti poole pöördumisega esitas BE isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 79 lõike 1 alusel tsiviilkohtule hagi vastutava töötleja vastu.

22.

Samal ajal kui eelotsusetaotluse esitanud kohtus kaebust ikka veel menetleti, rahuldas Fövárosi Ítélötábla (Pealinna Budapesti piirkondlik apellatsioonikohus, Ungari) hagi, mille BE oli selle sätte alusel esitanud, tuvastades, et vastutav töötleja on rikkunud BE õigust tutvuda oma isikuandmetega nii, et ei andnud hoolimata BE taotlusest tema käsutusse salvestatud fonogrammi osi, mis sisaldasid vastuseid tema küsimustele. ( 5 ) See teise astme tsiviilkohtu otsus on jõustunud.

23.

Oma eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud kaebuses palub BE, et arvesse võetaks järeldust, millele see tsiviilkohus oma kohtuotsuses jõudis.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib küsimus, kas liidu õigusest võib leida juhiseid küsimuses, missuguses suhtes on vastavad volitused, mis on ühelt poolt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 77 lõike 1 alusel kaebuse saanud kontrolliasutusel ja selle määruse artikli 78 lõike 1 alusel nimetatud asutuse otsuste õiguspärasust kontrollima pädeval halduskohtul ning teiselt poolt tsiviilkohtul, kes on selle määruse artikli 79 lõike 1 alusel pädev tegema otsust hagi kohta, mille on esitanud isik, kes leiab, et tema sellest määrusest tulenevaid õigusi on rikutud.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et nendes õigusnormides ette nähtud õiguskaitsevahendite paralleelne kasutamine võib viia selleni, et samade faktiliste asjaolude kohta tehakse omavahel vastuolus olevad otsused.

26.

Niisugune olukord võib selle kohtu sõnul tuua kaasa õiguskindluse puudumise ohu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib selles küsimuses, et riigisiseste menetlusnormide kohaselt ei ole ameti otsus tsiviilkohtule siduv. Ei ole seega välistatud, et tsiviilkohus teeb samade faktiliste asjaolude kohta otsuse, mis on ameti otsusega vastuolus.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et käsitletaval juhul ei olnud vastavalt riigisisestele menetlusnormidele täidetud ameti tsiviilkohtu menetlusse astumise tingimused. Lisaks ei ole tsiviilkohtu otsus nendesamade õigusnormide kohaselt siduv halduskohtule, kui viimane kontrollib isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõike 1 alusel ameti otsuse õiguspärasust.

28.

Et amet ja tsiviilkohus, kes tegi otsuse viimase kohtuastmena, võtsid küsimuses, kas on rikutud isikuandmete kaitset käsitlevaid õigusnorme, vastupidised seisukohad, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liidu õigusest tulenev võimaldab asetada õiguskaitsevahendid, mida kasutatakse paralleelselt, omavahelisse suhtesse. Ta mainib võrdluseks õigusnorme, mis on kehtestatud konkurentsiõiguse valdkonnas. ( 6 )

29.

See kohus märgib ka, et erinevalt asjaoludest, mis viisid 27. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Puškár ( 7 ) tegemiseni, ei kohusta Ungari õigusaktid ammendama halduslike õiguskaitsevahendite võimalusi eeltingimusena, mis võimaldab pöörduda kohtusse.

30.

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ning eesmärk tagada isikuandmete kaitse üldmäärusega antud õiguste kaitse kõrge tase eeldavad siiski, et tagatakse ühetaolisus selle määruse kohaldamisel. Niisuguse tulemuse saavutamiseks on vaja teha kindlaks, missugune nendest õiguskaitsevahenditest, mida võib kasutada paralleelselt, peaks olema prioriteetne.

31.

Selles küsimuses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta nõustub ameti arvamusega, kui amet väidab, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 51 lõikes 1 ette nähtud õigus ning vastavalt selle määruse artikli 57 lõike 1 punktides a ja f ning artikli 58 lõike 2 punktides b ja c ette nähtud ülesanded ja volitused annavad sellele ametile prioriteetse pädevuse analüüsida ja kontrollida selle määrusega kehtestatud kohustuste täitmist. Ta teeb seega Euroopa Kohtule ettepaneku valida tõlgendus, mille kohaselt tuleb juhul, kui menetlus sama rikkumise eest on ametis pooleli või lõpule viidud, isikuõiguste kaitse üldmääruses sätestatud õigusnormide rikkumise esinemise küsimus lahendada esmajärjekorras selle ameti otsuse ja selle otsuse õiguspärasust kontrollinud halduskohtu otsusega. Järelikult ei ole isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 79 alusel tegutsevate tsiviilkohtute tuvastatu selle määruse artiklite 77 ja 78 alusel läbi viidavates menetlustes siduv.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui aga ei leita vastupidi, et ameti pädevus oleks isikuandmete kaitse üldmäärusega antud õiguste rikkumise tuvastamisel ülimuslik, peaks ta õiguskindluse põhimõttest lähtudes pidama tsiviilkohtu jõustunud kohtuotsuse järeldusi endale siduvaks, hindamata ise selle õiguspärasust, mida amet oma otsuses niisuguse rikkumise esinemise küsimuses tuvastas. Eelotsusetaotluse esitanud kohus arvab, et see võtab viidatud määruse artiklis 78 ette nähtud pädevuselt selle sisu.

33.

Neid asjaolusid arvestades otsustas Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) menetluse peatada ja esitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34.

Kirjalikke seisukohti esitasid BE, amet, Ungari, Tšehhi, Itaalia ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistung toimus 11. mail 2022 ning sellest võtsid osa amet, Ungari ja Poola valitsus ning komisjon.

35.

Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus, millest on kasu ja mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada, ning et seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. ( 8 )

36.

Lisaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei takista asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsuse küsimuse sõnastuses viidanud vaid liidu õiguse teatud sätetele, Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata tema menetluses oleva kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse elemendid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada. ( 9 )

37.

Märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule on praegu esitatud kaebus ameti otsuse peale, millega jäeti rahuldamata BE kaebus – mis vastab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõikes 1 ette nähtud õiguskaitsevahendile.

38.

Et ta saaks teha otsuse selle kaebuse kohta, soovib nimetatud kohus saada Euroopa Kohtult täpsustusi küsimuses, kuidas suhestuvad omavahel ühelt poolt kaebus järelevalveasutusele selle määruse artikli 77 lõike 1 alusel ning teiselt poolt selle määruse artikli 78 lõikes 1 ja artikli 79 lõikes 1 ette nähtud õiguskaitsevahendid.

39.

Konkreetselt etapis, milles on riigisisesed menetlused, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, missugune on tema kaalutlusruum ameti otsuse õiguspärasuse kontrolli raames, mida ta peab tegema isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõike 1 alusel, arvestades asjaolu, et tsiviilkohus, kelle poole pöörduti selle määruse artikli 79 lõike 1 alusel, on teinud vastupidise otsuse sellele, kuidas otsustas see amet, kellele esitati kaebus selle määruse artikli 77 lõike 1 alusel.

40.

Eelnevat arvestades tuleb minu meelest asuda seisukohale, et nende küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt otsustada, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui andmesubjekt kasutab selle määruse artikli 77 lõikes 1 ja artikli 79 lõikes 1 ette nähtud õiguskaitsevahendeid, on kohtule, kes peab tegema otsuse järelevalveasutuse otsuse peale esitatud kaebuse kohta, siduv seisukoht, mille võttis kohus, kelle poole pöörduti selle viimase sätte alusel, andmesubjekti sellest määrusest tulenevate õiguste rikkumise esinemise küsimuses.

41.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu meelest eeldab vastamine sellele küsimusele, et tehakse kindlaks, kas ameti otsuse õiguspärasuse kontrolli raames, mida ta peab tegema, peab see kohus juhul, kui on paralleelselt kasutatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 77 lõikes 1 ja artikli 79 lõikes 1 ette nähtud õiguskaitsevahendeid, arvesse võtma võimalikku prioriteetsust, mis on esimesel õiguskaitsevahendil teise suhtes osas, mis puudutab selle määrusega kaitstud õiguste rikkumise tuvastamist.

42.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamisel on vaja meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta nii selle sõnastust, ülesehitust kui ka selle regulatsiooni eesmärke, mille osa see säte on. ( 10 )

43.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklite 77–79 sõnastuse kohta märgin, et nende lõikest 1 ilmneb esiteks, et õigus esitada kaebus on olemas, „[i]lma et see piiraks muude halduslike või õiguslike kaitsevahendite kohaldamist“, ning teiseks, et õigus esitada kaebus järelevalveasutuse otsuse peale või hagi töötleja vastu on olemas, „[i]lma et see piiraks muude halduslike kaitsevahendite või kohtuväliste heastamisvahendite kohaldamist“.

44.

Nende sätete sõnastusest ilmneb seega, et nendes ette nähtud õiguskaitsevahendeid saab kasutada paralleelselt. Lisaks ei ole liidu seadusandja nendes õigusnormides kindlaks määranud mingit reeglit, milline on nende õiguskaitsevahendite omavaheline suhe. Minu arvates ei saa isikuandmete kaitse üldmäärusest seega järeldada, et üks õiguskaitsevahend on selle määrusega kaitstud õiguste rikkumise tuvastamisel teiste suhtes prioriteetne.

45.

Konkreetselt on nii, et kuigi järelevalveasutuste ülesanne on tõesti – nagu tuleneb täpsemalt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 51 lõikest 1 – teha järelevalvet selle määruse täitmise üle, eelkõige selleks, et kaitsta füüsiliste isikute põhiõigusi seoses nende isikuandmete töötlemisega, ei näita selle määruse ükski säte, et nendel asutustel oleks kohtuga võrreldes prioriteetne pädevus tuvastada nende õiguste rikkumine.

46.

Liidu seadusandja on seega soovinud anda andmesubjektide käsutusse täieliku õiguskaitsevahendite süsteemi, milles õigus õiguskaitsevahendile kohtus ja võimalus kasutada halduslikku või kohtuvälist õiguskaitsevahendit eksisteerivad autonoomselt koos, ilma et üks oleks teist täiendav. Need isikud võivad seega otsida kohtulikku kaitset, esitades eelkõige kaebuse järelevalveasutusele ja siis vaidlustades vajaduse korral selle asutuse otsuse kohtus ja/või kasutades kohe kohtulikku õiguskaitsevahendit vastutava töötleja või volitatud töötleja suhtes. Kuigi järelevalveasutus ja kohus või kohtud, kelle poole on pöördutud, võivad anda lahknevad õiguslikud hinnangud küsimuses, kas on rikutud isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud õigusnorme, tuleb tõdeda, et liidu seadusandja ei ole loonud süsteeme, mis seda ohtu vähendaksid, sest ta ei ole määranud kindlaks selle määruse artiklites 77–79 ette nähtud õiguskaitsevahendite omavahelisi suhteid.

47.

Selles küsimuses ilmneb viidatud määruse ülesehitusest, et kuigi liidu seadusandja soovis näha ette õigusnormid, mis käsitlevad suhet ühelt poolt erinevates liikmesriikides asuvatele järelevalveasutustele esitatavate kaebuste ja teiselt poolt erinevates liikmesriikides asuvatele kohtutele esitatavate kaebuste või hagide vahel, ei soovinud see seadusandja niisuguseid sätteid ette näha osas, mis puudutab õiguskaitsevahendite kasutamist sama liikmesriigi piires.

48.

Märgin, et isikuandmete kaitse üldmääruse VII peatükis „Koostöö ja järjepidevus“ on määratud kindlaks erinevate liikmesriikide järelevalveasutuste vahelise vastastikuse abistamise süsteemid, mille eesmärk on tagada nende asutuste otsuste järjepidevus. Lisaks on selle määruse artikli 81 „Menetluse peatamine“ lõikes 2 on nähtud ette, et „[k]ui teise liikmesriigi kohtus toimub sama vastutava töötleja või volitatud töötleja töötlemistegevusega seoses samasisuline menetlus, võib pädev kohus, välja arvatud kohus, kuhu pöörduti esimesena, oma menetluse peatada“. Lisaks on selle määruse artikli 81 lõikes 3 sätestatud, et „[k]ui menetlus toimub esimese astme kohtus, võib kohus, välja arvatud kohus, kuhu pöörduti esimesena, ühe menetlusosalise taotlusel ka pädevusest keelduda, kui kohus, kuhu pöörduti esimesena, on kõnealustes asjades pädev ja kui asjaomase liikmesriigi õigus võimaldab neid kohtuasju liita“.

49.

Märgin, et niisugust peatamise või pädevusest keeldumise võimalust ei ole ette nähtud juhul, kui kaebus järelevalveasutusele ning hagi ja kaebus kohtutele esitatakse samas liikmesriigis sama isikuandmete töötlemise kohta.

50.

Eelnevast tuleneb, et liikmesriigi kohus ei ole järelevalveasutuse otsuse õiguspärasuse kontrolli raames, mida ta peab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõike 1 kohaselt tegema, selle määruse järgi kohustatud tunnustama ei sellel asutusel või kohtul, kelle poole on pöördutud viidatud määruse artikli 79 lõike 1 alusel, olevat prioriteetset pädevust ega selle asutuse või selle kohtu hinnangu ülimuslikkust küsimuses, kas selle määrusega antud õigusi on rikutud.

51.

Vastupidine lahendus oleks minu arvates vastuolus õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, mis peab olema isikul, kes järelevalveasutuse otsuse vaidlustab.

52.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõike 1 sõnastusest ilmneb, et selle sättega on igale füüsilisele või juriidilisele isikule antud „õigus kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit järelevalveasutuse õiguslikult siduva otsuse vastu, mis teda puudutab“. See õigusnorm peegeldab selle määruse artikli 58 lõiget 4, millest tuleneb, et järelevalveasutusele antud volituste kasutamine sõltub niisugustest tagatistest nagu õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. ( 11 ) Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, leiab harta artikkel 47 isikuandmete kaitse osas konkreetselt oma väljenduse isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõikes 1 ette nähtud iga füüsilise või juriidilise isiku võimaluses kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit järelevalveasutuse õiguslikult siduva otsuse vastu, mis teda puudutab. ( 12 )

53.

Niisugune õigus tõhusale õiguskaitsevahendile eeldab, et kohtul, kellele on esitatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõike 1 alusel kaebus järelevalveasutuse otsuse peale, peab – nagu näitab selle määruse põhjendus 143 – „olema täielik pädevus, mis peaks hõlmama pädevust vaadata läbi kõik arutatava kohtuasja seisukohast asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud“. Tagajärg on minu arvates see, et nimetatud kohus peab saama vabalt hinnata kontrollitava otsuse õiguspärasust ning selleks ei tohi talle olla siduv hinnang, mille on varem andnud kohus, kelle poole pöörduti isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 79 lõike 1 alusel, küsimuses, kas seda määrust on rikutud või mitte.

54.

Seega, kuigi kohtul, kelle poole on pöördutud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 78 lõike 1 alusel, et ta kontrolliks järelevalveasutuse otsuse õiguspärasust, peab olema täielik hindamisvabadus tuvastada selle määruse rikkumine või mitte, siis minu arvates mitte väidetava eesõiguse tõttu, mis on järelevalveasutusel ning vastaval juhul sellel kohtul selle tuvastamiseks, vaid pigem harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõttu tõhusale õiguskaitsevahendile, mis eeldab, et see kohus peab saama vabalt ja täiesti sõltumatult kontrollida selle ameti otsuse õiguspärasust.

55.

Isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärkide kohta märgin, et liidu seadusandja valik jätta andmesubjektidele võimalus kasutada paralleelselt selle määruse artiklites 77–79 ette nähtud õiguskaitsevahendeid kõneleb selle määruse eesmärgist, milleks on tagada selle määrusega antud õiguste kaitse kõrge tase.

56.

Nagu tuleneb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 1 lõikest 2, tõlgendatuna koostoimes selle määruse põhjendustega 10, 11 ja 13, kohustab see liidu institutsioone, organeid ja asutusi ning liikmesriikide pädevaid asutusi hoolitsema ELTL artikliga 16 ja harta artikliga 8 tagatud õiguste kõrgetasemelise kaitse eest. ( 13 )

57.

Tuleb siiski täpsustada, et nagu näitab käesolev kohtuasi, võib isikuandmete kaitse üldmäärusega jäetud võimalusel esitada paralleelsed kaebused/hagid sama isikuandmete töötlemise kohta olla üks puudus, st et puudub õiguskindlus, ja niisuguse olukorra võib tekitada omavahel vastuolus olevate otsuste tegemine ühe liikmesriigi piires. Nagu ma aga juba eespool märkisin, siis kuigi liidu seadusandja tajus erinevate liikmesriikide järelevalveasutuste või kohtute omavahel vastuolus olevate otsuste ohtu, ei tajunud ta seda juhul, kui niisugused otsused tehakse ühe liikmesriigi piires.

58.

Eelnevat arvestades on iga liikmesriigi ülesanne luua menetluslikud vahendid, mis võimaldavad vältida niipalju kui võimalik seda, et sama isikuandmete töötlemise kohta tehakse omavahel vastuolus olevad otsused.

59.

Selles küsimuses meenutan, et kuna aga selles valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras menetlusnormid isikuandmete kaitse üldmääruse artiklites 77–79 ette nähtud õiguskaitsevahendite kasutamiseks, kuid seda tuleb teha nii, et need ei oleks liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte). ( 14 )

60.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liikmesriikide kohtud seda arvestades ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte alusel tagama isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kohtuliku kaitse, kusjuures ELL artikli 19 lõige 1 näeb muu hulgas ette liikmesriikide kohustuse kehtestada vajalikud õiguskaitsevahendid selleks, et tagada tõhus kohtulik kaitse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. ( 15 )

61.

Sellest järeldub, et kui liikmesriigid määravad kindlaks kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada isikuandmete kaitse üldmäärusega antud õiguste kaitse, siis peavad nad tagama, et järgitaks õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, nagu need on sätestatud harta artiklis 47, mis kujutab endast tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte kinnitust. ( 16 )

62.

Selles määruses ette nähtud kohtulike õiguskaitsevahendite omadused tuleb seega kindlaks määrata kooskõlas harta artikliga 47.

63.

Tõhus kohtulik kaitse ei seisne minu meelest ainult selles, et andmesubjektide käsutusse antakse õiguskaitsevahendid, mis on vajalikud nende isikuandmete kaitse üldmäärusest tulenevate õiguste kaitseks. Kui samal ajal eksisteerib mitu õiguskaitsevahendit, mida võib kasutada paralleelselt, tuleb ka tagada saadud kohtuliku kaitse õiguskindlus. Et omavahel vastuolus olevad otsused küsimuses, kas on rikutud selles määruses sätestatud õigusnorme, ei taga andmesubjektide tõhusat kohtulikku kaitset, on tarvis, et liikmesriigid võtaksid niisuguste omavahel vastuolus olevate otsuste vältimiseks vajalikud meetmed.

64.

Kui liikmesriigid ei ole loonud menetluslikke süsteeme, mis võimaldavad asetada erinevad õiguskaitsevahendid omavahelisse suhtesse, on võimalik, et ei saavutata täielikult isikuandmete kaitse üldmääruse eesmärke, mille eesmärk on tagada tõhus kohtulik kaitse andmesubjektidele ning selle määrusega antud õiguste kaitse kõrge ja järjekindel tase.

65.

Selles küsimuses ilmneb isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendusest 10, et muu hulgas on määruse eesmärk tagada kogu liidus füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eeskirjade järjekindel ja ühtne kohaldamine isikuandmete töötlemisel ning kõrvaldada takistused isikuandmete liidusisesel liikumisel. ( 17 )

66.

Seda isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud õigusnormide järjekindla ja ühtse kohaldamise nõuet võib aga kahjustada see, kui lahknevused liikmesriikide kaitse tasemetes, mida selle määrusega püütakse kaotada, võivad säilida liikmesriigi tasandil. Seda nõuet tuleb seega tunnustada mitte üksnes riikidevahelisel tasandil, vaid ka osas, mis puudutab igas liikmesriigis tehtavaid otsuseid.

67.

Järelikult peab iga liikmesriik tagama, et niisuguste õiguskaitsevahendite olemasolu, mida andmesubjektid saavad kasutada paralleelselt, ei sea ohtu neile isikuandmete kaitse üldmäärusega antud õiguste kaitse tõhusust. Liikmesriigid peavad valima, millised menetluslikud süsteemid tunduvad neile kõige sobivamad selle määruse artiklites 77–79 ette nähtud õiguskaitsevahendite omavahelise suhte loomiseks.

68.

Näiteks võivad liikmesriigid ette näha, et andmesubjektid peavad olema ammendanud halduslikud õiguskaitsevahendid enne, kui nad kutsuvad esile kohtumenetluse. ( 18 )

69.

Liikmesriigid võivad ka näha ette võimaluse või kohustuse kohtule, kellele on esitatud hagi isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 79 lõike 1 alusel samal ajal, kui selle määruse artikli 77 lõike 1 alusel esile kutsutud kaebemenetlus on pooleli või selle määruse artikli 78 lõike 1 alusel kohtule esitatud kaebus on arutamisel, et ta peataks menetluse ja ootaks otsuse tegemisega seni, kuni ühes või teises nendest menetlustest tehakse otsus.

70.

Märgin, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et õigus pöörduda kohtusse ei ole absoluutne õigus ning seetõttu võib sellel olla proportsionaalseid piiranguid, millel on õiguspärane eesmärk ja mis ei kahjusta selle õiguse olemust. ( 19 ) Menetluse peatamine võib kujutada endast lahendust, mis võimaldab ära hoida vasturääkivate otsuste vastuvõtmist, mis võib kahjustada õiguskindlust. ( 20 )

71.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) eelotsuse küsimustele järgmiselt: