1.

Käesoleva kohtuasja aluseks on Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) esitatud eelotsusetaotlus, mis puudutab nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 2 ) artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamist.

2.

Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktis b on sätestatud, et kaubandusagendil on õigus saada vahendustasu äritehingutelt, mis on sõlmitud agendilepingus sätestatud ajavahemiku jooksul, kui tehing on sõlmitud kolmanda isikuga, kelle ta on varem saanud oma kliendiks samalaadsete tehingute jaoks. Viitan sellele kui vahendustasule korduvate tehingute eest. ( 3 )

3.

Käesoleva kohtuasja põhiküsimus seisneb selles, kas direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tuleks tõlgendada imperatiivse või dispositiivse õigusnormina, ja seega selles, kas agendilepingu pooled tohivad või ei tohi välistada kaubandusagendi õiguse komisjonitasule korduvate tehingute eest.

4.

Direktiivi 86/653 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Kaubandusagendil on õigus saada vahendustasu äritehingutelt, mis on sõlmitud agendilepingus sätestatud ajavahemiku jooksul:

5.

Tsiviilseadustiku ( 4 ) (Kodeks cywilny) artikli 761 lõikes 1, millega on Poola õigusesse üle võetud direktiivi 86/653 artikli 7 lõige 1, on sätestatud:

„Agent võib nõuda vahendustasu lepingu eest, mis on sõlmitud agendilepingu kehtivuse ajal, kui see sõlmitakse tema tegevuse tulemusel või kui see on sõlmitud isikuga, kelle agent on varem saanud oma kliendiks samalaadsete lepingute jaoks.“

6.

Eelotsusetaotluse kohaselt sõlmis Rigall Arteria Management Sp. z o.o. sp.k. (edaspidi „Rigall Arteria Management“) Bank Handlowy w Warszawie S.A‑ga (edaspidi „Bank Handlowy“) ajavahemikuks 1. juunist 1999 kuni 30. juunini 2015 mitu agendilepingut. Nende lepingute kohaselt olid Rigall Arteria Management ja Bank Handlowy vastavalt agent ja esindatav.

7.

Agendileping puudutas finantsvahendust, mis hõlmas krediitkaartide hooldamise ja aktiveerimisega seotud abi- ja müügiedendustegevuse ning muude Bank Handlowy pakutavate finantsteenuste vahendamist.

8.

Agendilepingus oli märgitud agendi tasustamise viis nii, et tasu arvutatakse vastavalt sõlmitud lepingute arvule. Enamikul juhtudel oli selleks konkreetne summa igalt väljastatud krediitkaardilt või igalt edukalt krediiditaotluselt. Lepingus ei määratud kindlaks muud liiki agenditasu kui agendi otseosalusel sõlmitud lepingute vahendustasu.

9.

Bank Handlowy ütles 17. detsembril 2014 agendilepingu üles. Pärast seda palus Rigall Arteria Management, et Bank Handlowy esitaks talle teabe ajavahemiku 1. juunist 1999 kuni 31. jaanuarini 2015 eest makstava vahendustasu kohta.

10.

Bank Handlowy keeldus ja väitis eelkõige, et seni agendile edastatud teave võimaldas arvutada agendilepingu alusel makstava kogu töötasu ja seetõttu polnud alust esitada täiendavat teavet. Rigall Arteria Management esitas hagi Sąd Okręgowy w Warszawiesse (Varssavi regionaalne kohus, Poola), milles ta nõudis teabe avalikustamist lepingute kohta, mille Bank Handlowy oli sõlminud agendi vahendusel varem saadud klientidega.

11.

Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) jättis 20. juuni 2016. aasta otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis muu hulgas, et poolte vahel sõlmitud lepingu tingimustest ei nähtu, et agendil oleks õigus nõuda vahendustasu korduvate tehingute eest.

12.

Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus, Poola) jättis 28. veebruari 2018. aasta otsusega Rigall Arteria Managementi apellatsioonkaebuse rahuldamata. Eelkõige leidis see kohus, et komisjonitasu korduvate tehingute eest, nii nagu see on sätestatud tsiviilseadustiku artikli 761 lõikes 1, millega võetakse üle direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkt b, on dispositiivset laadi regulatsioon, mis võimaldab agendilepingu pooltel seda küsimust erinevalt reguleerida. Nimetatud kohtu sõnul viitavad käesoleva juhtumi asjaolud sellele, et pooled välistasid vaikimisi agendi õiguse saada kõnealust vahendustasu, mis tuleneb nii asjaolust, et lepingu tekstis ei viidata seda laadi vahendustasule, kui ka poolte tegutsemisest lepingu täitmise ajal.

13.

Rigall Arteria Management esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus. Selle kaebuse põhjendamiseks väidab Rigall Arteria Management, et on rikutud tsiviilseadustiku artikli 761 lõiget 1, tõlgendatuna koosmõjus direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktiga b, kuivõrd seda sätet tuleb käsitada dispositiivse õigusnormina.

14.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et seni ei ole selgitatud, kas Poola õiguse alusel on võimalik lepinguga muuta või välistada agendi õigust saada vahendustasu korduvate tehingute eest. Arvestades, et asjasse puutuva Poola õigusaktiga võeti üle direktiiv 86/653, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle tõlgendamine sõltub sellest, kas kõnealuse direktiivi artikli 7 lõike 1 punkt b on imperatiivne või hoopis dispositiivne õigusnorm.

15.

Nendel asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) põhikohtuasja menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 86/653] artikli 7 lõike 1 punkti b sõnastust ja eesmärki silmas pidades tuleks seda sätet mõista nii, et see annab füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevale kaubandusagendile absoluutse õiguse saada vahendustasu agendilepingu kehtivuse ajal sõlmitud lepingult kolmanda isikuga, kelle ta on varem saanud kliendiks samalaadsete tehingute jaoks, või võib selle õiguse lepinguga välistada?“

16.

Rigall Arteria Management, Bank Handlowy, Saksa, Itaalia ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. 23. märtsil 2022 toimunud kohtuistungil esitasid oma suulised seisukohad Rigall Arteria Management, Bank Handlowy, Saksa ja Poola valitsus ning komisjon.

17.

Direktiiv 86/653 on erakordne liidu õigusakt, sest see reguleerib lepinguid ettevõtjate vahel. Seda kohaldatakse agendilepingute ( 5 ) suhtes, mille pooled on kaubandusagent ja esindatav, kes mõlemad tegutsevad iseseisva ettevõtjana ( 6 ). Direktiivi 86/653 kohaldatakse ainult sellistele lepingutele, mille puhul osutatakse agenditeenust tasu eest. ( 7 ) Sellega on ühtlustatud vaid teatud tahud kaubandusagentide ja esindatavate suhetes, konkreetsemalt poolte põhilised vastastikused õigused ja kohustused (II peatükk), kaubandusagentide töötasu (III peatükk) ning agendilepingute sõlmimine ja lõpetamine (IV peatükk). Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkt b kuulub direktiivi III peatükki (artiklid 6–12).

18.

Tuleb meeles pidada, et direktiiv 86/653 võeti vastu 1980. aastatel vastavalt ühehäälsust nõudvatele siseturu õiguslikele alustele ( 8 ) pärast pikki ja keerukaid läbirääkimisi, milles mõned liikmesriigid sellise direktiivi vajadusele üldse vastu seisid ( 9 ). Seega oli selle puhul lõppastmes tegemist kompromissiga liikmesriikide vahel, kellel olid väga erinevad arusaamad seoses lepingute reguleerimisega üldiselt ja konkreetselt agendilepingute suhtes.

19.

Seega ei ole üllatav, et Euroopa Kohtul on juba mitmel korral palutud tõlgendada direktiivi 86/653 eri sätteid. ( 10 ) Küll aga on praegu tegemist esimese korraga, mil Euroopa Kohtul palutakse selgitada selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b olemust.

20.

Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega teada, kas agendilepingu pooled saavad muuta või välistada direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud kaubandusagendi õigust vahendustasule korduvate tehingute eest.

21.

Sellele küsimusele vastates alustan sellest, et analüüsin Euroopa Kohtu pädevust teha käesoleva asja asjaoludel eelotsus (A). Seejärel jätkan sisulise analüüsiga (B), esitades kõigepealt mõned sissejuhatavad tähelepanekud lepinguid üldisemalt reguleerivate imperatiivsete ja dispositiivsete õigusnormide eristamise kohta (B.1), ning seejärel käsitlen direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamist (B.2).

22.

Tuginedes sellele analüüsile, jõuan järeldusele, et Euroopa Kohtul on pädevus teha käesolevas kohtuasjas eelotsus ja direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tuleks tõlgendada kui dispositiivset õigusnormi, mis võimaldab agendilepingu pooltel seda muuta või selle kohaldatavuse välistada.

23.

Direktiivi 86/653 artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda kaubandusagentidele, kes tegelevad eelkõige läbirääkimiste pidamisega „kaupade müügi või ostu üle“ või selliste lepingute sõlmimisega. Nagu aga ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 7, ei puuduta põhikohtuasja asjaolud kaupade müüki, vaid hoopis (finants)teenuste müüki. Seega võib tekkida küsimus, kas Euroopa Kohtul on pädevus teha käesolevas asjas eelotsus ( 11 ), sest direktiiv 86/653 ei ole kohaldatav asjaoludele, mille pinnalt tekkis vaidlus põhikohtuasjas ( 12 ).

24.

Sellegipoolest olen sarnaselt Rigall Arteria Managementi, Saksamaa valitsuse ja komisjoniga arvamusel, et Euroopa Kohtu pädevuse vastata käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimusele saab tuvastada, tuginedes kohtuotsusel Dzodzi põhinevale kohtupraktikale. ( 13 )

25.

Seda kohtupraktikat kohaldades on Euroopa Kohus juba leidnud, et kui direktiivi 86/653 üle võtvas riigisiseses õigusaktis on ette nähtud üks lahendus kõigi agendilepingu liikide jaoks, on tal pädevus tõlgendada seda direktiivi isegi siis, kui kohtuasi põhineb olukorral, mis puudutab teenuseid, mitte kaupa. Leitakse, et pädevuse tuvastamine sellistes kohtuasjades on liidu õiguskorra huvides, et tulevikus vältida lahknevaid tõlgendusi. ( 14 )

26.

Lisaks sellele on Euroopa Kohus oma hiljutises kohtupraktikas, mis küll direktiivi 86/653 ei puuduta, rõhutanud, et kui riigisisese õiguse kohaselt on liidu õigusnormid vahetult ja tingimusteta kohaldatavad olukordade suhtes, mis selliste liidu õigusnormide kohaldamisalasse ei kuulu, on põhjendatud, et Euroopa Kohus liidu õigusnorme sellistes olukordades tõlgendab, et tagada nende olukordade ja liidu õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvate võrdväärsete olukordade ühesugune kohtlemine. ( 15 )

27.

Käesolevas asjas nähtub teabest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud vastusena Euroopa Kohtu esitatud teabenõudele, et direktiivi 86/653 riigisisesesse õigusesse (tsiviilseadustikku) ülevõtmisel on Poola seadusandja väljendanud soovi kohelda kaupade ja teenustega seotud agendilepinguid liidu õigusest tulenevate sätete kohaldamisel ühetaoliselt.

28.

Seega tuleb asuda seisukohale, et Poola õigusega on direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkt b muudetud vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks sellise olukorra suhtes nagu põhikohtuasjas ning on liidu õiguskorra huvides, et Euroopa Kohus teeb otsuse eelotsusetaotluse suhtes, mille liikmesriigi kohus on talle esitanud.

29.

Seega leian, et Euroopa Kohus on pädev käesolevas kohtuasjas eelotsust tegema.

30.

Liikmesriikide lepinguõiguses eristatakse imperatiivseid ja dispositiivseid õigusnorme, mis on seotud lepingupoolte sisuliste õiguste ja kohustustega. ( 16 ) Lühidalt öeldes ei ole imperatiivsetest õigusnormidest võimalik kõrvale kalduda ja seega ei saa lepingupooled nende kohaldatavust välistada, samas kui dispositiivseid õigusnorme ei ole vaja lepingusse hõlmata, kui pooled soovivad oma õigussuhteid teisiti korraldada.

31.

Lisaks sellele tuntakse mitmes õigussüsteemis erinevaid imperatiivseid ja dispositiivseid õigusnorme. ( 17 )

32.

Imperatiivsed õigusnormid võivad olla täielikult imperatiivsed, mistõttu ei saa pooled neist kõrvale kalduda. Aga need võivad olla ka semiimperatiivsed, mille puhul võib neist teatud tingimustel kõrvale kalduda. Semiimperatiivsete õigusnormidega võib näiteks olla lubatud teha erandeid, mis on nõrgema poole huvides, mille puhul jääb puutumata õigusnormi põhisisu või tagatakse seadusandja poolt ette nähtud teatud miinimumnõuete järgimine.

33.

Samamoodi ei ole olemas vaid ühte liiki dispositiivseid õigusnorme. Enamikul juhtudest viidatakse selle mõistega nn täiendavatele või klassikalistele vaikenormidele. Selliste dispositiivsete normide eesmärk on täita lüngad, mille pooled on lepingusse tahtlikult või tahtmatult jätnud, jättes osa oma lepingulise suhte tahkudest reguleerimata. On aga ka teistsuguseid dispositiivseid õigusnorme. Nende hulgas on näidisnormid, mis on abiks lepingu koostamisel, pakkudes pooltele teatud küsimustes võimalikke lahendusi. Need näidisnormid võib jagada vähemalt kahte kategooriasse: esiteks võivad need pakkuda pooltele rea valikuid, välistamata samas muid võimalusi (millele ma viitan kui dispositiivsele avatud näidisnormile), ja teiseks võivad need piirata pooli nii, et need võivad valida vaid konkreetselt selles sättes ette nähtud võimaluste vahel.

34.

Viimaks on oluline märkida, et riikide lepinguõiguses kasutatakse erinevat tehnikat, et viidata konkreetse sätte imperatiivsusele või dispositiivsusele ning selle laadile. Sageli on liikmesriigi õiguses konkreetse normi õiguslik olemus reguleerimata ja selle selgitamine on jäetud kohtutele.

35.

Ka direktiiv 86/653 ei ole selles osas erandiks. Selles on erinevat liiki imperatiivseid ja dispositiivseid norme ning nende olemuse kirjeldamiseks on kasutatud mitut tehnikat. ( 18 )

36.

Mis puudutab imperatiivseid norme, siis direktiivi 86/653 teatud sätetes on sõnaselgelt sätestatud, et pooltel ei ole lubatud neist kõrvale kalduda. ( 19 ) Mõned sätted on aga semiimperatiivset laadi. Nendega nähakse ette kas miinimumnõuded, millest pooled ei või kõrvale kalduda, ( 20 ) või võib neist kõrvale kalduda vaid juhul, kui see ei kahjusta kaubandusagenti ( 21 ). Mõned erandid on lubatud üksnes pärast lepingu lõppemist ja nendes ei saa seega varem kokku leppida. ( 22 )

37.

Mis puudutab dispositiivseid õigusnorme, siis mõnes direktiivi 86/653 sättes on selgelt viidatud, et vastavas sättes ette nähtud õigusnormide puhul on tegemist vaikenormidega, mida tuleb kohaldada juhul, kui pooled ei ole selles küsimuses kokku leppinud. ( 23 )

38.

Viimaks ei ole mõnes direktiivi 86/653 sättes nende imperatiivsuse või dispositiivsuse kohta midagi öeldud. ( 24 ) Nii on see ka selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b puhul, mille tõlgendamist puudutab käesolev kohtuasi. Tegelikult ei ole terve artikli 7 laadi kohta direktiivis 86/653 midagi öeldud.

39.

Meenutuseks olgu märgitud, et käesoleva kohtuasja küsimus puudutab seda, kas agendilepingu pooled võivad direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b, mis annab kaubandusagendile õiguse vahendustasule korduvate tehingute eest, kohaldatavuse lepinguga välistada.

40.

Minu arvates ja hoolimata sellest, et puudub sõnaselge viide direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b imperatiivsusele või dispositiivsusele, on käesoleval juhul tegemist harva näitega olukorra kohta, milles vastus eelotsuse küsimusele on võimalik tuletada selle sätte sõnastusest, mille tõlgendamist taotletakse.

41.

Nagu on välja toodud käesoleva ettepaneku punktis 4, on direktiivi 86/653 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud, et agendilepingus sätestatud ajavahemiku jooksul on kaubandusagendil õigus saada vahendustasu:

42.

Sellest, et nimetatud sättes on kasutatud sõna „või“, saab järeldada, et kaubandusagendil on õigus direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktides a ja b viidatud emmale-kummale vahendustasu liigile. ( 26 )

43.

Minu arvates ei ole sõnadel väljaspool nende kasutamise konteksti mingit tähendust. Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b, mida seega ei saa tõlgendada lahus direktiivi artikli 7 lõike 1 punktist a, sõnastus viitab sellele, et see säte sisaldab dispositiivset avatud näidisnormi (vt käesoleva ettepaneku punkt 33).

44.

Minu arvates on direktiivi 86/653 artikli 7 lõikes 1 seega pooltele antud kaks võimalust, mille vahel nad võivad lepingu sõlmimisel valida. Liidu seadusandja võis valida need kaks kirja pandud lahendust kui kõige tavalisemad võimalused, kuidas agendilepingute puhul vahendustasus kokku lepitakse. ( 27 ) Nende kahe võimaluse vahel valimine säästab pooli tehingukulusid, mis tekivad läbirääkimisel lepingute üle. ( 28 ) Küll aga ei ole pooled nende näidisnormidega seotud, vaid võivad vabalt teha ka teistsuguse valiku.

45.

Kuivõrd direktiivi 86/653 artikli 7 lõige 1 annab pooltele vaid valikuvõimalused, siis lisaks sellele, et see norm ei kvalifitseeru imperatiivnormiks, ei saa seda pidada ka dispositiivseks vaikenormiks. Seda seetõttu, et selles ei ole sätestatud ühtki reeglit selle kohta, kuidas tuleb reguleerida kaubandusagendi õigust vahendustasule eesmärgiga täita lünk lepingus, kui pooled on selle reguleerimata jätnud. ( 29 ) Pigem annab see valikuvõimaluse. Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktide a ja b sõnaga „või“ eraldatuse tõttu on agendilepingu pooltel või nendevahelist vaidlust lahendaval kohtul võimatu sellele sättele tugineda, ilma et nad kõigepealt teeksid valiku sättes pakutud lahenduste vahel.

46.

On õige, et sõna „või“ saab mõnikord tõlgendada kui sõna „ja“. ( 30 ) See aga ei oleks direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 puhul loogiline. Punkti b sõnastus viitab sellele, et see, mida on kirjeldatud punktis a, on juba toimunud: leping on kaubandusagendi otsese tegevuse tulemusel sõlmitud. Kuigi võib olla võimalik, et kaubandusagent saab vahendustasu üksnes punkti a alusel, oleks keeruline (ehkki mitte võimatu) kujutada ette kaubandusagenti, kes saab üksnes punktis b viidatud vahendustasu klientide eest, kelle agent on „eelnevalt saanud“ esindatava jaoks, eeldamata vahendustasu tehingute eest, mis on tehtud samade klientidega agendi otsese tegevuse tulemusel punkti a kohaselt. Kui liidu seadusandja eesmärk oleks luua õigus vahendustasule punkti b alusel, mis ühtlasi hõlmab vahendustasu punkti a alusel, siis oleks veider väljendada seda kahe eraldi lausega, mis on eraldatud sõnaga „või“.

47.

Tõlgendus, mis võimaldaks käsitada direktiivi 86/653 artikli 7 lõiget 1 ühe lausena, mis annab kaubandusagendile õiguse saada vahendustasu nii otseste kui ka korduvate tehingute eest, eeldab seega sõna „või“ muutmist sõnaks „ja“ ning samuti selle eiramist, et punkti b eelduseks on punkt a. Aga isegi siis muudaks selline tõlgendus direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 üksnes üheksainsaks õigusnormiks, lahendamata küsimust selle kohta, kas tegemist on imperatiivse või dispositiivse normiga.

48.

Nagu ma järgmisena näitan, ei saa asjasse puutuva sätte niivõrd kaugeleulatuvat tõlgendamist põhjendada ei lepinguvabadusega seotud süsteemsete põhjustega, direktiivi 86/653 eesmärkidega ja selle seadusandliku kujunemislooga ega selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b kontekstiga. ( 31 ) Teisisõnu toetavad ka need teised tõlgenduslikud põhjused, mida järgmisena käsitlen, seisukohta, mille kohaselt tuleb direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendada kui dispositiivset õigusnormi.

49.

Nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, tuleb liidu õigusnormide tõlgendamisel lähtuda põhiõigustest, mis moodustavad lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus ja mida nüüdseks on tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“). ( 32 ) Sellisest süsteemse tõlgendamise nõudest lähtudes täheldan esiteks, et direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b pidamine dispositiivseks õigusnormiks on kooskõlas lepinguvabadusega.

50.

Lepinguvabadus, millele on viidanud Bank Handlowy ja Saksamaa valitsus, kujutab endast liikmesriikide õiguskordade ja liidu õiguskorra aluspõhimõtet. Seda on tunnustatud harta artiklis 16 kui ettevõtlusvabaduse osa. ( 33 )

51.

Agendilepingud on ärilepingud (ettevõtjatevahelised lepingud) selles tähenduses, et nii kaubandusagendid kui ka esindatavad on ettevõtjad. ( 34 ) Seega on kaubanduslikud vahendussuhted põhimõtteliselt hõlmatud lepinguvabadusega, mis kaitseb mõlema poole õigust tegeleda ettevõtlusega. See vabadus, mis hõlmab poolte autonoomiat lepingu tingimuste kindlaksmääramisel, ei ole absoluutne ja selle suhtes võivad kehtida põhjendatud piirangud, mis peavad eelkõige olema ette nähtud seadusega ja proportsionaalsed, nagu on nõutud harta artikli 52 lõikes 1. ( 35 )

52.

Käesoleval juhul aga ei viita direktiivi 86/653 ükski säte selgelt sellele, et selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b eesmärk on piirata lepinguvabadust.

53.

Kuigi komisjon väitis kohtuistungil, et avaliku huvi eesmärk, nimelt kaubandusagentide kui agendilepingu nõrgema poole kaitsmine, toetab poolte lepinguvabaduse piiramist seoses direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud vahendustasuga, on tõsiasi see, et asjasse puutuvas liidu õiguses ei ole kooskõlas harta artikli 52 lõikega 1 sellist põhjendust ette nähtud. Pealegi ei ole selline piiramine vajalik ega sobiv, et kaitsta kaubandusagenti kõigis olukordades, nagu ma edaspidi selgitan (vt käesoleva ettepaneku punktid 63 ja 65).

54.

Neil asjaoludel puudub direktiivis 86/653 õiguslik alus tõlgendada selle artikli 7 lõike 1 punkti b kui imperatiivset või semiimperatiivset õigusnormi, kuna puudub igasugune nõuetekohaselt põhjendatud piirang, mis oleks kooskõlas harta artikliga 16 ja artikli 52 lõikega 1 seatud poolte lepinguvabadusele vabalt valida vahendustasu liiki.

55.

Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamine dispositiivsena ei ole vastuolus selle direktiivi eesmärkidega.

56.

Võib ju olla, et liidu seadusandja valikut kasutada direktiivis 86/653 imperatiivseid õigusnorme mõjutas hinnang, mille kohaselt on kaubandusagent agendilepingu nõrgem pool. Küll aga ei ole kaubandusagentide kaitse selle direktiivi ainus ega isegi mitte peamine eesmärk. ( 36 ) Igal juhul ei saa asjaolust, et kaubandusagentide nõrgema positsiooniga seotud kaalutlused mõjutasid otsustusprotsessi käigus teatud lahenduste valikut, komisjoni poolt välja pakutu eeskujul järeldada, et direktiiv 86/653 sisaldab üksnes imperatiivseid õigusnorme, mille eesmärk on kaitsta kaubandusagente.

57.

Direktiivi 86/653 teisest ja kolmandast põhjendusest selgub, et selle direktiivi peamine eesmärk on luua kaubandusliku esindamise jaoks siseturg ja kõrvaldada kaubandusagentide ning esindajate piiriülese tegevuse takistused. ( 37 ) Sellega seoses, nagu olen juba ühes varasemas ettepanekus märkinud, ( 38 ) on üks liidu õiguses objektiivselt tuvastatav viide seadusandja tahtele õigusakti õigusliku aluse valik. Direktiiv 86/653 võeti vastu kahel siseturgu puudutaval õiguslikul alusel (vt käesoleva ettepaneku punkt 18). See viitab sellele, et selle direktiivi aluseks olev põhiline kavatsus on kõrvaldada piiriüleste agendilepingute takistused. ( 39 )

58.

See eesmärk saavutatakse seeläbi, et kõrvaldatakse „[riigisiseste] õigusaktide erinevused“, mida direktiivi 86/653 teises põhjenduses nähakse kui peamist takistust. Agendilepingu liiduüleselt ühtlustatud õigusnormide (olgu imperatiivsete, semiimperatiivsete, vaike- või näidisnormide) pakkumine on seega vahend, mille liidu seadusandja valis selleks, et võimaldada eri liikmesriikide kaubandusagentidel ja esindatavatel sõlmida piiriüleseid agendilepinguid. ( 40 )

59.

Kui liidu seadusandja otsustab ühtlustatud õigusnormide kohase sisu üle, on tal võimalus ja ka kohustus võtta arvesse kaubandusagendi kui agendilepingu nõrgema poole kaitse tagamist. ( 41 ) See aga ei tähenda, et selline kaitse on direktiivi 86/653 iseseisev eesmärk, mida see ei saagi olla praegust liidu ning tema liikmesriikide vahelist pädevuste jaotust arvestades. ( 42 )

60.

Kaubandusagentide piisavat kaitset on Euroopa Kohus tunnustanud kui õigustatud huvi. ( 43 ) Seega on kaubandusagentide kaitse üks selline eesmärk, mis on direktiivi 86/653 süsteemi sisse kirjutatud.

61.

Agendi nõrgema positsiooniga arvestamise eesmärk on taastada majanduslik tasakaal kaubandusagendi ja esindatava vahelises õigussuhtes. ( 44 ) Seega on seadusandlik sekkumine vajalik neis olukordades, mille puhul seadusandja leiab, et tegemist on olulise turutõrkega. ( 45 )

62.

Poola valitsus ja eelotsusetaotluse esitanud kohus on väitnud, et Poolas on kaubandusliku vahendamise turul tegemist sellise tõrkega. Nad viitasid sellele, et turgu iseloomustab asümmeetria, mistõttu esindatavatel on võimalik agentidele pakkuda tüüplepinguid, andmata viimastele võimalust lepingutingimuste üle läbi rääkida.

63.

Ehkki see võib olla iseloomulik Poola kaubandusliku vahendamise turule või vähemalt sellele turule finantsteenuste valdkonnas, ei saa direktiivi 86/653 siiski tõlgendada vaid ühe liikmesriigi turuga sobituval viisil. Seega võib väita, et kui liidu seadusandja oleks tuvastanud sellise kaubandusagendi ja esindatava läbirääkimispositsiooni asümmeetria kogu liidus, oleks ta seda kohasel viisil reguleerinud. Kõigepealt meenub näiteks selliste lepingutingimuste tühisus, mille osas ei ole läbi räägitud ja mille tulemusel tekib oluline tasakaalustamatus. Selline lahendus – ja neid võib olla teisigi – piiraks lepinguvabadust vähem kui imperatiivnorm, mis võtab pooltelt õiguse vahendustasu liigi üle läbi rääkida.

64.

Nagu Saksamaa valitsus märkis, sisaldavad liikmesriikide õigussüsteemid pealegi põhimõtteid, millega on ette nähtud lepingupooltele üldine kaitse juhuks, kui nendevaheline tasakaal on märkimisväärselt paigast ära. Sellised normid on kohaldatavad kaubandusagendi suhtes näiteks olukorras, kus ta on vahendustasust põhjendamatult ilma jäetud.

65.

Lisaks sellele ei tohi unustada seda, et direktiiviga 86/653 on reguleeritud suur hulk erinevaid kaubandusliku tegevuse võimalusi, mille puhul võivad nii kaubandusagendi kui ka esindatava huvid olla erinevad. ( 46 ) Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamine imperatiivnormina ei pruugi teatud liiki agendilepingu puhul kaubandusagenti kaitsta. Kui seda normi tõlgendada imperatiivsena, siis ei võimaldaks see kaubandusagendil ja esindataval leida lahendust, mis sobib kõige paremini nende lepinguga.

66.

Seetõttu ei ole direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b imperatiivnormina tõlgendamise tulemus tingimata kaubandusagendi kaitsmine ja selline tõlgendamine võib – nagu on viidanud Bank Handlowy – häirida kaubandusliku esindamise turu toimimist. Esindatav, kes ei ole oma arvestustes võtnud arvesse vajadust maksta kõnealust vahendustasu, võib kasutada muud lahendust, näiteks vähendada baastasu määra, piirata esindatava poolt hüvitatavaid kaubandusagendi kantud kulusid või muid tasu osiseid või mõned neist välistada või ka loobuda kaubandusagendi teenuseid kasutamast.

67.

Viimasena ja kõige olulisemana tuleb rõhutada, et kaubandusagente ei kaitse üksnes imperatiivnormid, vaid ka õiguskindlus ( 47 ), mis kaasneb ühtlustatud õigusnormidega ( 48 ). Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b olemuse selgitamine aitab seega kaasa selle direktiivi eesmärkide saavutamisele, olenemata sellest, kas seda sätet tõlgendatakse imperatiivse või dispositiivsena.

68.

Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b seadusandlik kujunemislugu räägib samuti selle kasuks, et tõlgendada seda sätet dispositiivsena.

69.

Nagu näitab direktiivi 86/653 puudutav kohtupraktika, ( 49 ) on Euroopa Kohus leidnud, et liidu meetme seadusandlik kujunemislugu aitab teha kindlaks, milline oli liidu seadusandja tahe selle meetme või selle konkreetse sätte taustal. Nii on see eelkõige siis, kui sarnaselt käesoleva kohtuasjaga on kõnealust sätet muudetud otsustusprotsessis, mille pinnalt saab teha järeldusi liidu seadusandja tahte kohta.

70.

Direktiivi 86/653 artikli 7 lõige 1 oli komisjoni esialgses ettepanekus ( 50 ) eelnõu artikli 12 lõige 1 ( 51 ). Viimati nimetatud säte paiknes kavandatava direktiivi imperatiivsete õigusnormide konkreetses loetelus, mis sisaldus eelnõu artiklis 35, milles oli sätestatud, et „[m]is tahes kokkulepe, millega pooled kalduvad esindaja kahjuks kõrvale järgmisena nimetatud sätetest, on tühine“. ( 52 )

71.

Oma arvamuses selle ettepaneku kohta ( 53 ) rõhutas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eelkõige seda, et artikkel 35 on kogu direktiivi jaoks väga oluline, sest selles määratletakse poolte tegutsemisvabaduse ulatus ja piirid agendisuhte raames, ja seetõttu peab see jääma kavandatud direktiivi.

72.

Seevastu selle eelnõu esimesel lugemisel ( 54 ) leidis Euroopa Parlament, et eelnõu artikli 35 pikk imperatiivnormide loetelu muudab kavandatud direktiivi liiga jäigaks, ja tegi ettepaneku see säte ümber sõnastada.

73.

Selle tulemusel oli komisjoni muudetud ettepanekus ( 55 ) eelnõu artikkel 35 „lühendatud, et võimaldada suuremat paindlikkust“, ning mitu sätet jäeti välja. Seega kuulus kõnealuse sätte muudetud versioonis esitatud kohustuslike sätete loetelusse eelkõige eelnõu artikli 12 lõike 1 punktis a nimetatud vahendustasu, mitte aga enam teised punktid, sealhulgas kõnealuse sätte punktis b, kus oli nimetatud vahendustasu korduvate tehingute eest. ( 56 )

74.

Otsustusprotsessi käigus saavutati konsensus jätta eelnõu artiklis 35 toodud imperatiivnormide loetelust välja viide eelnõu artikli 12 lõike 1 punktile a. ( 57 ) Lõpuks otsustati artikkel 35 üldse ära jätta ja täpsustada kavandatud direktiivi sätete imperatiivset laadi konkreetsetes artiklites. ( 58 ) Selle lähenemisviisi juurde jäädi direktiivi 86/653 teksti lõplikus versioonis. ( 59 )

75.

Seega saab selle põhjal, et eelnõu artiklis 35 esitatud imperatiivsete sätete loetelust jäeti välja säte, mis vastab direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punktile b, ja kokkuleppest piiritleda direktiivi sätete imperatiivsus artiklite kaupa teha järelduse, et liidu seadusandja ei kavandanud direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b imperatiivnormina, kuna sellekohane sõnaselge viide puudub. ( 60 )

76.

Sellega seoses ei veena mind Rigall Arteria Managementi, Poola valitsuse ega komisjoni argumendid, millega nad sisuliselt seavad kahtluse alla direktiivi 86/653 seadusandliku kujunemisloo olulisuse põhjusel, et arvestada tuleb oluliste muudatustega, mis tipnesid selle direktiivi komisjoni ettepanekutest erineva lõpliku sõnastusega ja asjaoluga, et liidu seadusandja võttis direktiivi 86/653 artiklis 6 omaks teistsuguse lähenemise, mis nende hinnangul toetab selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamist imperatiivsena.

77.

Vastab tõele, et direktiivis 86/653 ei ole mitut komisjoni esialgses ja muudetud ettepanekus sisaldunud sätet. Küll aga olid mõlemas ettepanekus sätted, mis vastavad direktiivi 86/653 artiklile 6. ( 61 ) Enamgi veel: asjaolu, et direktiivi 86/653 artikli 6 lõiget 3 selles sõnastuses neis ettepanekutes ei olnud, kuid see lisati hilisema otsustusprotsessi käigus ( 62 ), ei asenda ega muuda tähtsusetuks liidu seadusandja valikut näha selle direktiivi sätete imperatiivsus ette konkreetsetes artiklites, mida direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b aga tehtud ei ole.

78.

Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamine dispositiivsena on kooskõlas selle direktiivi teiste sätetega.

79.

Nagu direktiivi 86/653 seadusandlikust kujunemisloost nähtub ja nagu on rõhutanud Bank Handlowy ning Saksamaa ja Itaalia valitsus, viitab selle direktiivi üldine ülesehitus sellele, et sätted, millest pooltel ei ole lubatud kõrvale kalduda, on sõnastatud täpselt ja üksikasjalikult ning nende imperatiivsus on konkreetses artiklis sõnaselgelt välja toodud. Nii on see eelkõige direktiivi 86/653 III peatüki sätetega, mis käsitlevad tasu, nagu nähtub direktiivi artikli 10 lõikest 4, artikli 11 lõikest 3 ja artikli 12 lõikest 3. Ka direktiivi 86/653 teistes peatükkides on sarnaseid sätteid. ( 63 )

80.

See näitab veenvalt, et need direktiiviga 86/653 kehtestatud õigusnormid, mis ei ole sõnaselgelt sätestatud imperatiivsena, on põhimõtteliselt dispositiivsed. ( 64 ) Sellest tuleneb, et kui direktiivis 86/653 puudub sellekohane sõnaselge viide, tuleb selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b pidada dispositiivseks õigusnormiks. Nagu Bank Handlowy on rõhutanud, oleks ebaloogiline, kui liidu seadusandja kehtestaks direktiivis 86/653 hulga norme, mida on sõnaselgelt kirjeldatud kui imperatiivnorme, kui tegelikult on kõik selle direktiivi sätted oma laadilt imperatiivsed.

81.

Rigall Arteria Management, Poola valitsus ja komisjon esitasid direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b imperatiivsena tõlgendamise toetuseks argumendi, mis põhineb selle direktiivi artikli 6 lõikel 3. Selles sättes on ette nähtud, et „[a]rtikleid 7–12 ei kohaldata, kui kaubandusagendile makstav tasu ei koosne tervikuna või osaliselt vahendustasudest“. Sellest järeldavad nad vastupidi, et direktiivi 86/653 artiklid 7–12 on imperatiivsena kohaldatavad, kui pooled valivad kaubandusagendi tasustamise vormiks vahendustasu (isegi kui vahendustasu on valitud ainult tasu osana). See tähendab, et direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkt b on imperatiivnorm, kui kaubandusagendile makstakse tasu vahendustasuna.

82.

See argument ei ole minu arvates veenev. Olen nõus, et direktiivi 86/653 artikli 6 lõike 3 kohaselt on selle artikkel 7 kohaldatav, kui pooled on kokku leppinud tasu maksmises vahendustasuna. Asjaolu, et viimati nimetatud säte on kohaldatav, ei muuda seda aga imperatiivnormiks.

83.

Lisaks sellele, nagu on märkinud Bank Handlowy, kui direktiivi 86/653 artikli 6 lõige 3 lubab sõnaselgelt pooltel välistada vahendustasu kui ühe võimaliku kaubandusagendi tasu, siis on lubatud välistada ka teatud liiki vahendustasu, näiteks sama direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud vahendustasu.

84.

Niisiis viitab direktiivi 86/653 artikli 6 lõige 3 seevastu sellele, et agendilepingu pooled võivad vabalt otsustada, kuidas kaubandusagendi tasustamist korraldada, ja vahendustasu kasuks otsustamise korral võivad nad tugineda direktiivi 86/653 artiklites 7–12 ette nähtud õigusnormidele. Nende hulgas on selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 ette nähtud vahendustasu võimalike liikide näidisnormid.

85.

Seega ei ole direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamine dispositiivsena vastuolus selle direktiivi artikli 6 lõikega 3.

86.

Direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b imperatiivse laadi toetuseks on Rigall Arteria Management esitanud direktiivi artiklitel 17–19 põhineva väite, mille kohaselt juhul, kui õigus vahendustasule korduvate tehingute eest ei oleks sätestatud imperatiivsena, mõjutataks selle hüvitise suurust, millele kaubandusagentidel on artikli 17 kohaselt agendilepingu lõpetamisel õigus. Kuivõrd direktiivi 86/653 artiklis 19 on keelatud direktiivi artiklitest 17 ja 18 kaubandusagendi kahjuks kõrvale kalduda, siis on see argument sisuliselt väide, et direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamine dispositiivsena mõjutab direktiivi artiklite 17 ja 18 semiimperatiivset olemust. ( 65 )

87.

See argument ei ole veenev. Esiteks, nagu Euroopa Kohtu praktikas on sedastatud, ( 66 ) tuginetakse direktiivi 86/653 artiklites 17 ja 18 sätestatud hüvitise kindlaksmääramisel iga konkreetse agendisuhte kõigile asjakohasetele asjaoludele ja see kindlaksmääramine ei sõltu üksnes kaubandusagendi saamata jäänud vahendustasust. Teiseks, isegi kui kaubandusagendi saadud keskmise vahendustasu summa võib mõjutada hüvitise suurust, millele kaubandusagendil on õigus lepingu lõpetamise korral, ei muuda see direktiivi 86/653 artiklite 17 ja 18 semiimperatiivset laadi ega selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b imperatiivsust.

88.

Seega ei ole direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamine dispositiivsena vastuolus selle artiklitega 17–19.

89.

Viimaks väidavad Rigall Arteria Management, Poola valitsus ja komisjon, et oleks ebaloogiline, kui liidu seadusandja oleks poolte kokkuleppest sõltuvana sätestanud teatavad vahendustasu saamise õigusega seotud tingimused, aga teisi mitte, näiteks direktiivi 86/653 artiklis 11 sätestatud õigusnormid, mis on seotud kaubandusagendi vahendustasu saamise õiguse lõppemisega.

90.

Esiteks tuleb märkida, et vahendustasu saamise õiguse tekkimise või lõppemise aeg on asjakohane vaid juhul, kui selline vahendustasu saamise õigus üldse olemas on. Puudub põhjus sätestada teatava vahendustasu liik imperatiivsena üksnes seetõttu, et on olemas imperatiivsed normid komisjonitasu saamise õiguse lõppemise kohta, kui selles õiguses on kokku lepitud.

91.

Teiseks on Euroopa Kohus oma praktikas ( 67 ) leidnud, et direktiivi 86/653 artiklit 7 tuleks tõlgendada, lähtudes selle direktiivi artiklitest 10 ja 11, milles on sätestatud õigusnormid, mis puudutavad üldiselt seda, millal on kaubandusagendil õigus saada tasu ja millal tasu saamise õigus lõppeb. Sellegipoolest tuleb rõhutada, et nimetatud kohtupraktikas ei olnud arutluse all direktiivi 86/653 artikli 7 imperatiivsus. Enamgi veel, viimati nimetatud sätetes on sõnaselged viited selle direktiivi artikli 10 lõikele 4 ja artikli 11 lõikele 3, milles keelatakse pooltel asjasse puutuvatest eeskirjadest kaubandusagendi kahjuks kõrvale kalduda. Artikli 7 lõike 1 punkti b puhul see aga nii ei ole.

92.

Seega ei ole direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamine dispositiivsena vastuolus selle direktiivi artikliga 10 või artikliga 11.

93.

Enne järelduse tegemist on kohane lisada, et Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt on direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamine dispositiivsena kooskõlas mitme liikmesriigi, sh Saksamaa ( 68 ), Itaalia, Austria ja Poola ( 69 ) õiguses ning kohtupraktikas kasutatava põhimõttega ( 70 ). Selline tõlgendus on toetust leidnud ka mitmes akadeemilises uurimistöös, ( 71 ) sh Euroopa eraõigusega tegelevates teatud uurimisrühmades ( 72 ).

94.

Seega olen kõigile eespool esitatud põhjendusetele tuginedes seisukohal, et direktiivi 86/653 artikli 7 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada kui dispositiivset õigusnormi ja seega võivad agendilepingu pooled seda muuta või selle kohaldatavuse välistada.

95.

Eespool esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 7 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud kaubandusagendi õigust vahendustasule võib lepinguga muuta või selle õiguse välistada.