1

Hageja LR palub ELTL artikli 270 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 50a alusel esitatud hagis esiteks tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP) 9. jaanuari 2020. aasta otsus, millega keelduti talle maksmast ümberasumistoetust (edaspidi „vaidlustatud otsus“), ja teiseks mõista EIP‑lt välja ümberasumistoetus, millele lisandub viivitusintress Euroopa Keskpanga (EKP) kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra.

2

EIP võttis hageja tööle [konfidentsiaalne] ja ta jäi pensionile [konfidentsiaalne].

3

Sel ajavahemikul elas hageja koos oma perega [konfidentsiaalne].

4

Hageja taotles 4. septembril 2019 EIP‑lt ümberasumistoetuse maksmist põhjusel, et pärast pensionile jäämist oli ta kolinud [konfidentsiaalne].

5

EIP jättis vaidlustatud otsusega 9. jaanuaril 2020 hageja taotluse rahuldamata põhjendusel, et ta on selle maja omanik, kuhu ta oli ümber asunud, mistõttu ta ei vasta ümberasumistoetuse määramise tingimustele, mis on ette nähtud EIP personalile kohaldatavate haldussätete (edaspidi „haldussätted“) artiklis 13.

6

Hageja taotles 19. veebruaril 2020 EIP presidendilt esimese võimalusena ümberasumistoetuse määramist juhul, kui kohtuasjas, milles vahepeal on tehtud 12. mai 2021. aasta kohtuotsus DF ja DG vs. EIP (T‑387/19, ei avaldata, EU:T:2021:258), teeb Üldkohus otsuse hagejate kasuks, ja teise võimalusena vaidlustatud otsuse uuesti läbivaatamist vastavalt EIP personalieeskirjade artiklile 41.

7

EIP jättis 15. mai 2020. aasta otsusega, mis tehti teatavaks 20. mail 2020, hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata (edaspidi „uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmise otsus“) põhjusel, et tema tõlgenduse kohaselt tähistab haldussätete artikli 13 esimese lõigu teises taandes kasutatud prantsuskeelne väljend „propre foyer“ („enda eluase“) teenistuja või tema pereliikme omandit.

8

Hageja palub Üldkohtul:

9

EIP palub Üldkohtul:

10

Oma teises nõudes palub hageja Üldkohtul tühistada uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmise otsus.

11

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb eelkõige Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju (edaspidi „personalieeskirjad“), mida tuleb käesolevas asjas analoogia alusel kohaldada, toovad tühistamisnõuded, mis on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa Üldkohtu poole pöördumise akti suhtes, mille peale kaebus on esitatud, kui sellel otsusel puudub iseseisev sisu (vt selle kohta 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus EJ vs. EIP, T‑585/19, ei avaldata, EU:T:2021:142, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

12

Käesolevas asjas tuleb märkida, et uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmise otsus ei muuda sellise vaidlustatud otsuse sisu ega ulatust, millega EIP keeldus hagejale määramast ümberasumistoetust [konfidentsiaalne] kolimise korral.

13

Järelikult tuleb tõdeda, et EIP ei analüüsinud uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses hageja olukorda uuesti, arvestades uusi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, millele hageja oleks saanud vaidlustatud otsuse vastu tugineda, vaid piirdus hageja 19. veebruari 2020. aasta uuesti läbivaatamise taotlusele vastates selle otsuse põhjenduste täpsustamisega. Sellised täpsustused ei saa aga õigustada seda, et uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmist käsitletakse iseseisva aktina, mis kahjustab hageja huve.

14

Tühistamisnõudeid tuleb seega käsitada nii, et need on suunatud üksnes vaidlustatud otsuse peale, mille õiguspärasust tuleb siiski analüüsida, võttes arvesse põhjendusi, mis sisalduvad uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses ja mis peaksid langema kokku vaidlustatud otsuse põhjendusega (vt selle kohta 14. juuli 2021. aasta kohtuotsus KO vs. komisjon, T‑389/20, ei avaldata, EU:T:2021:436, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

15

Hageja esitab oma nõuete esimese osa põhjendamiseks neli väidet, mis puudutavad esiteks haldussätete artikli 13 rikkumist, teiseks EIP teenistujate esindajatega konsulteerimise kohustuse rikkumist, kolmandaks proportsionaalsuse, omandatud õiguste kaitse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja üleminekukorra kehtestamise kohustuse rikkumist ning neljandaks võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte, hoolitsemiskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumist.

16

Mis puudutab esimest väidet, siis väidab hageja, et EIP tõlgendab vääralt haldussätete artiklit 13, mis käsitleb kulude hüvitamist ja kindlasummalist toetust teenistusest lahkumisel.

17

Hageja väidab, et EIP tõlgendab vääralt prantsuskeelset väljendit „propre foyer“ („enda eluase“) nii, et see tähistab „kinnisvara, milles teenistujal või tema abikaasal on ükskõik kui väike osa“, ja seda isegi siis, kui asjaomane teenistuja või tema pere seal ei ela ega ole kunagi elanud.

18

EIP leiab, et vaidlustatud otsus ei põhine prantsuskeelse väljendi „propre foyer“ („enda eluase“) uuel tõlgendusel, vaid haldussätete artikli 13 õigel kohaldamisel, kusjuures seda artiklit on tõlgendatud, arvestades selle konteksti, üldist ülesehitust ja eesmärki. EIP leiab, et haldussätete artikli 13 esimese lõigu teise taande tõlgendus, mida pooldab hageja, võtaks sellelt sättelt soovitava toime.

19

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb Euroopa Liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta nii selle sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. Ka liidu õigusnormi tekkelugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus CRCAM, C‑337/20, EU:C:2021:671, punkt 31; vt selle kohta ka 10. märtsi 2021. aasta kohtuotsus AM vs. EIP, T‑134/19, EU:T:2021:119, punkt 60).

20

Esimesena tuleb meenutada, et haldussätete artikkel 13 on vaidlusele kohaldatavas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Asjaomasel isikul, kes on pärast teenistusest lahkumist vahetanud oma elukohta, et asuda elama vähemalt 50 kilomeetri kaugusele oma viimasest teenistuskohast, on õigus:

[…]

13.3. Ümberasumistoetus

Asjaomane isik, kellel on täitunud teenistuses kolm aastat – või ilma teenistuse kestuse tingimuseta, kui [EIP] ütles tema lepingu üles või ei ole seda pikendanud –, saab pärast oma uude elukohta tegelikult elama asumist ümberasumistoetust, mis võrdub tema viimase igakuise põhipalgaga, tingimusel et lepingut ei öeldud üles mõjuval põhjusel.

Lisaks saab asjaomane isik, juhul kui pere elas temaga koos ja asus tegelikult elama selle isiku uude elukohta, mis asus teenistuskohast linnulennult vähemalt 50 kilomeetri kaugusel, teist korda sama summa.

Kui mõlemal [EIPs] töötaval abikaasal on õigus saada ümberasumistoetust, makstakse seda ainult sellele abikaasale, kelle põhipalk on suurem.“ [mitteametlik tõlge]

21

Seega, mis puudutab haldussätete artikli 13 sõnastust, siis tuleb tõdeda, et see artikkel näeb ette kindlasummalise ümberasumistoetuse maksmise EIP teenistujale, kes on pärast teenistusest lahkumist vahetanud oma elukohta, et asuda elama oma viimasest teenistuskohast vähemalt 50 kilomeetri kaugusele.

22

Haldussätete artikli 13 esimese lõigu teine taane seab selle toetuse saamise sõltuvusse tingimusest, et asjaomane teenistuja ei ole määranud oma elukohaks enda eluaset.

23

Kuna haldussätetes ei ole määratletud prantsuskeelseid mõisteid „résidence“ („elukoht“) ja „foyer“ („eluase“), siis tuleb neid mõisteid tõlgendada vastavalt tavapärasele tähendusele igapäevases keelekasutuses (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Phantasialand, C‑406/20, EU:C:2021:720, punktid 28 ja 29).

24

Tuleb siiski märkida, et haldussätete prantsuskeelses versioonis kasutatud prantsuskeelset sõna „foyer“ („eluase“) on nende sätete ingliskeelses versioonis tõlgitud sõnaga „home“ („kodu“) ning EIP tugines sellele viimasele versioonile nii vaidlustatud otsuses kui ka uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses.

25

Ingliskeelne sõna „home“ („kodu“) tähistab aga ka maja või korterit, mistõttu väljendit „own home“ („oma kodu“) võib tõlgendada nii, et see viitab kinnisvara mõistele, nagu väidab EIP.

26

Seevastu Dictionnaire de l’Académie française’i (Prantsuse Akadeemia sõnaraamat) kohaselt tähistab mõiste „foyer“ („eluase“) tulekollet ja laiemalt kohta, kus elab isiku pere. Mis puudutab prantsuskeelset omadussõna „propre“ („enda“), mis on paigutatud sõna „foyer“ ette, siis selle ainus eesmärk on omastavat asesõna „son“ („tema“) tugevdades rõhutada asjaolu, et kõne all on just teenistuja eluase.

27

Väljakujunenud praktikast tuleneb sellega seoses, et liidu õiguse sätte ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus ei saa olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda muude keeleversioonide ees eelist. Nimelt tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti eri keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, mille osa see on (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Trapeza Peiraios, C‑243/20, EU:C:2021:1045, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Käesoleval juhul on aga haldussätete artikli 13 vaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni aluseks ettepanek, mis koostati ja võeti vastu prantsuse keeles, ning EIP tegi haldussätete sissejuhatuse viimases lõigus sõnaselgelt valiku märkida, et nende sätete inglis- ja saksakeelse versiooni puhul on tegemist „prantsuskeelse originaalversiooni tõlkega“.

29

Seega tuleb neil konkreetsetel asjaoludel selleks, et objektiivselt kindlaks teha vaidlusaluse sätte koostaja kavatsus selle vastuvõtmise ajal, Üldkohtul käesolevas kohtuasjas mõisteid „résidence“ („elukoht“) ja „foyer“ („eluase“) tõlgendada vastavalt nende tavapärasele tähendusele prantsuse keeles.

30

Niisiis tähendab prantsuskeelne mõiste „résidence“ („elukoht“) de l’Académie française’i antud määratluse põhjal seda, et see on pikaajaliselt või püsivalt määratud ühte kohta, ning laiemalt tähistab see kohta või eluruumi, kus isik elab.

31

Järelikult tuleneb haldussätete artikli 13 sõnastusest, et EIP teenistujal, kes on pärast teenistusest lahkumist vahetanud oma elukohta, et asuda elama oma viimasest teenistuskohast vähemalt 50 kilomeetri kaugusele, on õigus ümberasumistoetusele, kui see elukoht ei kattu tema pere eluruumiga.

32

Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi EIP väidetele ei ole asjaolu, et ametnikul või teenistujal on kinnisvara riigis, eelkõige tema päritoluriigis, piisav selle tõendamiseks, et ta elab seal püsivalt või harilikult või et ta kavatses sellesse riiki elama asuda (vt selle kohta 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus UI vs. komisjon, T‑362/19, ei avaldata, EU:T:2020:562, punkt 82).

33

Seega asjaolu, et ametnik või teenistuja üürib või omab mõnes riigis eluruumi – asjaolu, mis kuulub vabaduse hulka korraldada oma isiklikku ja pereelu –, ei saa iseenesest tõendada, et see isik on seadnud oma püsiva või hariliku huvide keskme sisse nimetatud riiki või mitte (vt selle kohta 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Tzvetanova vs. komisjon, F‑33/09, EU:F:2010:18, punkt 52).

34

Isiku valduses olev eluruum ei vasta tingimata ega süstemaatiliselt selle isiku pereliikmete elukohale.

35

Järelikult tuleb seda mõista nii, et haldussätete artikli 13 esimese lõigu teises taandes sisalduv lauseosa „tingimusel et ta ei ole oma elukohaks määranud enda eluaset“ välistab ümberasumistoetuse saamise, kui asjaomane teenistuja viib oma alalise elukoha üle kohta, kus elavad tema pereliikmed, mitte aga siis, kui see eluruum, kuhu teenistuja ümber asub, on tema omandis.

36

Teisena kinnitab haldussätete artikli 13 esimese lõigu teise taande kontekstipõhine tõlgendamine selle artikli grammatilist tõlgendust.

37

Esiteks on nimelt haldussätete artikli 1.3 teise lõigu esimeses lauses, mis käsitleb sisseseadmistoetust, haldussätete VII lisa artikli 5 teises lõigus, mis käsitleb välisbüroodesse lähetatud teenistujate sisseseadmistoetust, ja nimetatud lisa artikli 6 teises lõigus, mis käsitleb mujal kui liidu territooriumil asuvatesse välisbüroodesse lähetatud teenistujate majutust, kasutatud prantsuskeelset mõistet „foyer“ („eluase“) teenistuja elukoha tähistamiseks, kui tema pereliikmed elavad temaga koos.

38

Samuti on haldussätete X lisa, mis käsitleb meditsiinilisi haldusmenetlusi, artikli 3.10 esimese lõigu punktis b ja kolmandas lõigus ette nähtud, et teenistuja peab viivitamata teavitama EIP meditsiinitalitusi igast raskest nakkushaigusest, mis on temal või teistel tema eluasemes elavatel isikutel (prantsuse keeles „membres de son foyer“).

39

Seega kinnitavad need sätted tõlgendust, mille kohaselt tähistab haldussätete artikli 13 esimese lõigu teises taandes kasutatud prantsuskeelne mõiste „foyer“ („eluase“) kohta, kus elavad tavaliselt teenistuja pereliikmed, mitte aga eluruumi, mille omanik on teenistuja.

40

Teiseks tuleb märkida, et haldussätete artikli 1 esimese lõigu teine taane, mis käsitleb kulude hüvitamist ja kindlasummalisi toetusi teenistusse asumisel või teisele töökohale üleviimisel, sisaldab sätet, mis välistab õiguse saada sisseseadmistoetust ja mis on sõnastatud identselt haldussätete artikli 13 esimese lõigu teise taande sõnastusega.

41

Peale selle sisaldab personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõige 4, mis käsitleb sisseseadmistoetust, samuti tingimust, mis välistab õiguse sellele toetusele, kui ametniku teenistuskohaks on tema pere elukoht.

42

Siinkohal vastab tõele, et EIP‑l on ELTL artikli 308 kohaselt tegevuslik ja institutsiooniline autonoomia ning eelkõige, jättes kohaldamata ELTL artikli 336, millega antakse Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule pädevus võtta vastu personalieeskirjade ja liidu institutsioonide muude teenistujate teenistustingimuste sätteid, on EIP põhikirjaga viimasele antud tegevuslik autonoomia oma töötajate suhtes kohaldatava korra kindlaksmääramisel. Nii valis EIP selle pädevuse teostamisel pigem lepingulise korra kui personalieeskirjade korra, mistõttu on välistatud, et personalieeskirjade sätteid saaks kohaldada EIP ja tema personali vahelistele töösuhetele (vt selle kohta 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. EIP, C‑15/00, EU:C:2003:396, punkt 101, ja 16. detsembri 2004. aasta kohtuotsus De Nicola vs. EIP, T‑120/01 ja T‑300/01, EU:T:2004:367, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Käesolevas kohtuasjas ei ole EIP siiski tõendanud, kuidas eiratakse tema tegevuslikku autonoomiat, kui haldussätete artikli 13 esimese lõigu teise taande tõlgendus tuleneb sellest, et analoogia alusel kohaldatakse kohtupraktikat, mis on välja kujundatud personalieeskirjade alusel ja tuleneb allpool punktis 44 mainitud kohtuotsusest.

44

Seega on personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõikes 4 ette nähtud sisseseadmistoetuse saamise õiguse välistamise tingimus kohaldatav juhul, kui ametnik asub teenistusse kohas, kus elab juba tema pere, ja ametnik asub elama koos perega, põhjusel, et tal ei ole tekkinud sisseseadmiskulusid (18. novembri 2015. aasta kohtuotsus FH vs. parlament, F‑26/15, EU:F:2015:137, punkt 35).

45

Lisaks tuleneb personalieeskirju käsitlevast kohtupraktikast, mis on käesolevale asjale ülekantav, arvestades identset sõnastust, milles on koostatud haldussätete artiklid 1 ja 13, et sisseseadmis- ja ümberasumistoetuse eesmärkide vahel ei ole mitte ainult mingit erinevust, vaid nende toetuste puhul on nende eesmärkide seisukohast just nimelt tegu tiheda analoogiaga (vt selle kohta 24. aprilli 2001. aasta kohtuotsus Miranda vs. komisjon, T‑37/99, EU:T:2001:122, punkt 29).

46

Seega on eespool punktis 44 viidatud kohtupraktika, mis käsitleb personalieeskirjade VII lisa artiklis 5 ette nähtud sisseseadmistoetust, analoogia alusel kohaldatav nimetatud VII lisa artiklis 6 ja haldussätete artiklis 13 ette nähtud ümberasumistoetusele ning nimetatud haldussätete artikliga 1 reguleeritud sisseseadmistoetusele.

47

On selge, et ühelt poolt haldussätete artikli 1 esimese lõigu teise taande ja artikli 13 esimese lõigu teise taande ning teiselt poolt personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõike 4 sõnastus on erinev.

48

Siiski ei ilmne, et selle puhtalt sõnastusliku erinevuse tõttu ei saa personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõikes 4 ette nähtud sisseseadmistoetuse saamise õiguse välistamise tingimust kohaldada EIP personalile kohaldatavates haldussätetes ette nähtud sisseseadmis- ja ümberasumistoetusele.

49

Kolmandaks ja viimaseks kinnitab haldussätete artikli 13 esimese lõigu teise taande teleoloogiline tõlgendus selle sätte grammatilist ja kontekstipõhist tõlgendust.

50

Nagu EIP sellega seoses õigesti märgib, on ümberasumistoetuse eesmärk, nagu see tuleneb personalieeskirjade VII lisa artiklis 6 ette nähtud ümberasumistoetust käsitlevast kohtupraktikast, katta ja vähendada kulusid, mis tulenevad endise ametniku või teenistuja ümberasumisest uude keskkonda määramata, kuid küllaltki pikaks ajaks tema peamise elukoha muutuse tõttu pärast tema teenistusest lõplikult lahkumist (vt selle kohta 24. aprilli 2001. aasta kohtuotsus Miranda vs. komisjon, T‑37/99, EU:T:2001:122, punkt 29).

51

Kuigi haldussätete artikli 13 esimene lõik seab ümberasumistoetuse saamise sõltuvusse üksnes asjaomase teenistuja elukoha üleviimisest kohta, mis asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel teenistuskohast, tähendab selles sättes ette nähtud elukoha üleviimine tingimata selle teenistuja alalise elukoha tegelikku üleviimist uude kohta, mis on märgitud ümberasumise kohana (vt analoogia alusel 24. aprilli 2001. aasta kohtuotsus Miranda vs. komisjon, T‑37/99, EU:T:2001:122, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Neil asjaoludel eeldatakse, et kulud, mida endine teenistuja peab kandma oma peamise elukoha vahetamise tõttu pärast teenistusest lõplikult lahkumist, on suuremad, kui ta asub ümber koos oma perega, mis õigustab seda, et vastavalt haldussätete artikli 13.3 teisele lõigule saab selline teenistuja ümberasumistoetust, mis vastab kahekordsele viimase igakuise põhipalga summale (vt analoogia alusel 19. novembri 2015. aasta kohtuotsus van der Spree vs. komisjon, F‑37/15, EU:F:2015:139, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Käesolevas kohtuasjas kõne all olevas olukorras, kus teenistuja asub teenistusest lahkumisel koos oma perega ümber, kui pere elas temaga koos tema viimases teenistuskohas, ei ole ilmne, et selle eluaseme omamine, kuhu teenistuja ümber asub, vabastab ta kõigist kuludest, mis on seotud tema peamise elukoha ja tema pere elukoha üleviimisega ning tema ja tema eluasemes elavate isikute lõimumisega tema uude elukohta pikemaks ajaks.

54

Tuleb märkida, et haldussätete artikli 13 esimese lõigu teises taandes ette nähtud ümberasumistoetusega kaetud kulusid ei ole oma olemuselt määratletud, mis pealegi lihtsustab administratsiooni ülesannet, välistades administratsiooni vajaduse kontrollida teenistujal tegelikult tekkinud kulusid (vt analoogia alusel 9. novembri 1978. aasta kohtuotsus Verhaaf vs. komisjon, 140/77, EU:C:1978:197, punkt 17).

55

Seega on selle kindlasummalise toetuse eesmärk katta vältimatult tekkivad kulud, kuid neid on keeruline arvuliselt kindlaks määrata ja nende kindlaksmääramine oleks administratsiooni jaoks liiga kulukas ja tülikas (vt selle kohta kohtujurist Slynni ettepanek kohtuasjas Evens vs. kontrollikoda, 79/82, EU:C:1982:389, lk 4045).

56

On selge, et asjaolu, et teenistuja asub teenistusest lahkumisel ümber eluruumi, mille omanik või kaasomanik ta on, võib vähendada tema ümberasumisega seotud teatud kulusid, vältides muu hulgas tema uue eluaseme üürikulu.

57

Kuid vastupidi EIP väidetele ei saa sellisest asjaolust tuletada üldist eeldust, mille kohaselt asjaomase teenistuja lõimumine tema viimasest teenistuskohast erinevasse keskkonda ei too kaasa mingeid kulusid.

58

Nimelt ei saa välistada, et isiku valik viia oma alaline elukoht üle teise elukohta võib tuua näiteks kaasa remondi- või ümberehitustööd, mis kujutavad endast siis, kui see ümberasumine leidis aset pärast teenistusest lahkumist, kulusid, mis on mõeldud ümberasumistoetusega katmiseks.

59

Sellega seoses ei ole ametnik või teenistuja, kes asub ümber tema omandisse kuuluvasse eluruumi, samasuguses olukorras ametniku või teenistujaga, kes seab oma uue elukoha sisse enda eluasemesse.

60

Viimati nimetatud juhul tuleneb eeldus, et asjaomasele ametnikule või teenistujale ei teki ümberasumiskulusid, loogiliselt nende sidemete intensiivsusest, mis isikul on põhimõtteliselt oma pereliikmetega ja mille tõttu tuleb isikul naasta oma pere elukohta nii sageli kui võimalik.

61

Võttes arvesse nende sidemete intensiivsust, ei saa teenistuja teenistusest lahkumisel ja oma elukoha enda eluasemesse üleviimisel mõistlikult asuda seisukohale, et kõnealusel teenistujal on vaja kohaneda uue keskkonnaga.

62

Kõigest eeltoodust tuleneb, et EIP tugines põhjendusele, mida ei ole ette nähtud haldussätete artikli 13 esimese lõigu teises taandes, ja rikkus nii nimetatud sätet, kui ta keeldus hagejale maksmast ümberasumistoetust põhjusel, et ta oli selle eluruumi omanik, kuhu ta ümber asus.

63

Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hagiavalduse teisi väiteid.

64

Kolmandas nõudes palub hageja, et EIP‑lt mõistetaks välja ümberasumistoetus, millele lisandub kuni toetuse täieliku maksmiseni viivitusintress EKP kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra.

65

Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei saa liidu kohus ilma haldusasutuse pädevusse sekkumata kohustada liidu institutsiooni või asutust võtma otsuse tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikke erimeetmeid (vt selle kohta 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Rahalistes vaidlustes aga annab personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel liidu kohtule antud täielik pädevus talle volitused lahendada lõplikult tema menetluses olevad vaidlused ehk teisisõnu otsustada kõigi ametniku õiguste ja kohustuste üle, välja arvatud juhul, kui selline kohtuotsuse osa jäetakse asjaomase institutsiooni kontrolli all täitmiseks tingimustel, mis on kohtuotsuses täpselt määratletud (18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 67).

67

„Rahalised vaidlused“ personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses ei ole mitte ainult teenistujate poolt institutsiooni vastu esitatud vastutuse tuvastamise hagid, vaid ka kõik need vaidlused, milles kohustatakse institutsiooni maksma teenistujale rahasumma, mis viimase hinnangul tuleb talle personalieeskirjade või muu töösuhteid reguleeriva akti alusel välja maksta (18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 65).

68

Liidu kohus on pädev vajaduse korral mõistma institutsioonilt välja rahasumma, mida hagejal on personalieeskirjade või mõne muu õigusakti alusel õigus saada (18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 68, ja 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus (uuesti läbivaatamine) Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon, C‑417/14 RX‑II, EU:C:2015:588, punkt 40).

69

Lisaks tuleb kohtupraktika kohaselt EIP ja tema teenistujate vahelistes vaidlustes kohaldada personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teises lauses sisalduvat normi (vt selle kohta 2. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus EIP vs. Hautem, C‑449/99 P, EU:C:2001:502, punkt 95).

70

Käesoleval juhul on hageja nõue, et EIP maksaks talle ümberasumistoetuse summa ja sellele summale lisanduks viivitusintress, personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses rahaline vaidlus.

71

Lisaks ei ole EIP tõendanud ega isegi väitnud, et hageja ei olnud täitnud muid haldussätete artiklis 13 ette nähtud tingimusi ümberasumistoetuse määramiseks.

72

Seega, arvestades vaidlustatud otsuse tühistamist, tuleb hageja nõue rahuldada ja mõista EIP‑lt tema kasuks välja ümberasumistoetus, mida tal tuleb maksta alates tema taotluse saamisest 4. septembril 2019, ning viivitusintress selle hüvitise maksmiselt kuni täieliku tasumiseni, kusjuures viivitusintress määratakse kindlaks EKP poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kehtestatud määras, mis kehtib maksetähtaja saabumise kuu esimesel päeval ja mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra.

73

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja EIP on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista EIP‑lt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

otsustab: