1

Hagejad ACMO Sàrl ja muud juriidilised isikud, kelle nimed on esitatud lisas, paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 17. märtsi 2020. aasta otsuse SRB/EES/2020/52, millega määratakse, kas on vaja anda hüvitist aktsionäridele ja võlausaldajatele, kelle suhtes rakendati Banco Popular Español SA suhtes võetud kriisilahendusmeetmeid (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

Hagejad on investeerimisfondid, mis enne Banco Popular Español, SA (edaspidi „Banco Popular“) suhtes kriisilahendusskeemi vastuvõtmist omasid täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse ja teise taseme omavahenditesse kuuluvaid instrumente, osasid neist fondide kaudu, välja arvatud üks hageja, kes on Banco Populari võlakirju omava üksuse õigusjärglane.

3

Kriisilahendusnõukogu täitevistung võttis 7. juunil 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), alusel vastu otsuse SRB/EES/2017/08, mis käsitleb Banco Populari kriisilahenduse skeemi (edaspidi „kriisilahendusskeem“).

4

Enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist 23. mail 2017 määras kriisilahendusnõukogu pakkumismenetluse läbiviimise järel hindajaks büroo Deloitte Réviseurs d’Entreprises (edaspidi „hindaja“), et ette valmistada Banco Populari võimalikku kriisilahendust. Hindajaga sõlmiti eraldi leping pärast seda, kui oli võrreldud teenuse raamlepinguid, mille kriisilahendusnõukogu oli sõlminud kuue bürooga, sh hindajaga. Vastavalt sellele eraldi sõlmitud lepingule oli hindaja ülesanne Banco Populari väärtuse hindamine enne võimalikku kriisilahendust ning määruse nr 806/2014 artikli 20 lõigetes 16–18 ette nähtud kohtlemise erinevuse hindamine pärast võimalikku kriisilahendust.

5

Määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 5 punktist a lähtudes kinnitas kriisilahendusnõukogu 5. juunil 2017 väärtuse esimese hindamise, mille eesmärk oli saada teavet tegemaks kindlaks, kas määruse nr 806/2014 artikli 18 lõikes 1 sätestatud kriisilahenduse eeltingimused on täidetud.

6

Hindaja esitas 6. juunil 2017 kriisilahendusnõukogule määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 10 alusel koostatud teise väärtuse hindamise tulemuse (edaspidi „2. hinnang“). 2. hinnangu eesmärk oli hinnata Banco Populari varade ja kohustuste väärtust, anda hinnang sellele, kuidas koheldaks aktsionäre ja võlausaldajaid juhul, kui Banco Populari suhtes viidaks läbi tavaline maksejõuetusmenetlus, ning esitada teave, mille põhjal on võimalik teha otsus üleantavate aktsiate ja omandiõiguse instrumentide kohta ning mis võimaldab kriisilahendusnõukogul kindlaks määrata, millised on ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamise korral äris tavalised tingimused.

7

Asudes seisukohale, et määruse nr 806/2014 artikli 18 lõikes 1 ette nähtud tingimused olid täidetud, otsustas kriisilahendusnõukogu kriisilahendusskeemi kohaselt algatada Banco Popular Españoli (edaspidi „Banco Popular“) suhtes kriisilahendusmenetluse. Kriisilahendusnõukogu otsustas määruse nr 806/2014 artikli 21 kohaselt Banco Populari omavahendite instrumendid alla hinnata ja konverteerida ning kohaldada määruse nr 806/2014 artikli 24 alusel ettevõtte võõrandamise vahendit aktsiate üleandmisega omandajale.

8

Kriisilahendusnõukogu otsustas tunnistada kehtetuks 100% Banco Populari aktsiatest, konverteerida ja alla hinnata Banco Populari emiteeritud esimese taseme täiendavatesse omavahenditesse kuuluvate instrumentide kogu põhisumma ning konverteerida Banco Populari emiteeritud teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide kogu põhisumma „II uuteks aktsiateks“. Hispaania kriisilahendusasutuse Fondo de Reestructuración Ordenada Bancaria (FROB; pankade nõuetekohase ümberkorraldamise fond, Hispaania) läbi viidud läbipaistva ja avatud müügiprotsessi tulemusel anti II uued aktsiad üle Banco Santander SA-le ühe euro suuruse ostuhinna eest. Seejärel sai ühinemise käigus Banco Santander ühendava ühinguna 28. septembril 2018 Banco Populari üldõigusjärglaseks.

9

7. juunil 2017 võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse (EL) 2017/1246, millega kinnitatakse Banco Populari […] kriisilahenduse skeem (ELT 2017, L 178, lk 15).

10

Hindaja edastas 14. juunil 2018 kriisilahendusnõukogule määruse nr 806/2014 artikli 20 lõigetes 16–18 sätestatud kohtlemise erinevust käsitleva hinnangu, mille eesmärk oli kindlaks teha, kas aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui Banco Populari suhtes oleks läbi viidud tavaline maksejõuetusmenetlus (edaspidi „3. hinnang“). 31. juulil 2018 saatis hindaja kriisilahendusnõukogule selle hinnangu lisa, parandades mõne vormivea.

11

Hindaja hindas 3. hinnangus seda, kuidas oleks koheldud mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid, kui Banco Populari suhtes oleks kriisilahendusskeemi vastuvõtmise ajal selle asemel algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus. Ta hindas seda likvideerimisstsenaariumi alusel, kohaldades 9. juuli 2003. aasta pankrotiseadust 22/2003 (Ley 22/2003, Concursal; BOE nr 164, 10.7.2003, lk 26905).

12

Hindaja märkis, et teoreetiline likvideerimisstsenaarium valmistati ette 6. juuni 2017. aasta auditeerimata finantsteabe alusel või juhul, kui see ei olnud kättesaadav, siis 31. mai 2017. aasta finantsteabe alusel. Ta leidis, et Banco Populari suhtes tavalise maksejõuetusmenetluse algatamine 7. juunil 2017 oleks viinud kavandamata likvideerimiseni. Varade realiseerimisväärtuse hindamisel võttis hindaja aluseks kolm alternatiivset likvideerimisstsenaariumi kestusega vastavalt 18 kuud, 3 aastat ja 7 aastat, millest igaüks sisaldas võimalikku optimistlikumat ja pessimistlikumat stsenaariumi. Ta järeldas, et ükskõik millise stsenaariumi puhul ei oleks mõjutatud aktsionäridel ja allutatud nõuete omanikel olnud tavalises maksejõuetusmenetluses oodata mingeid tagasimakseid ning seega ei esinenud kohtlemise erinevust võrreldes kriisilahendusmeetme tulemusega.

13

Kriisilahendusnõukogu avaldas 6. augustil 2018 oma veebisaidil 2. augusti 2018. aasta teate oma esialgse otsuse kohta, kas aktsionäridele ja võlausaldajatele tuleb maksta hüvitist seoses Banco Populari suhtes võetud kriisilahendusmeetmetega, ning selle kohta, et ta algatas menetluse, mis puudutab õigust olla ära kuulatud (SRB/EES/2018/132) (edaspidi „esialgne otsus“), ja ka 3. hinnangu mittekonfidentsiaalse versiooni. Teadaanne kriisilahendusnõukogu teate kohta avaldati 7. augustil 2018 Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2018, C 277 I, lk 1).

14

Esialgses otsuses leidis kriisilahendusnõukogu, et 3. hinnangust nähtub, et ei olnud vahet sellel, kuidas tegelikult koheldi aktsionäre ja võlausaldajaid, keda Banco Populari kriisilahendus mõjutas, võrreldes sellega, kuidas neid oleks koheldud, kui Banco Populari suhtes oleks kriisilahenduse ajal algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus. Kriisilahendusnõukogu otsustas esialgu, et ta ei ole kohustatud maksma hüvitist mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktile e.

15

Selleks et kriisilahendusnõukogu saaks teha lõpliku otsuse selle kohta, kas mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele on vaja maksta hüvitist või mitte, palus kriisilahendusnõukogu, et nad teavitaksid teda kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktiga a, kas nad kasutavad seoses esialgse otsusega oma õigust olla ära kuulatud.

16

Kriisilahendusnõukogu märkis, et menetlus, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, toimub kahes etapis.

17

Esimeses etapis (edaspidi „registreerimisetapp“) kutsuti mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid üles veebipõhise registreerimisvormi kaudu väljendama huvi kasutada oma õigust olla ära kuulatud kuni 14. septembrini 2018. Seejärel pidi kriisilahendusnõukogu kontrollima, kas iga huvi üles näidanud isik on tegelikult mõjutatud aktsionär või võlausaldaja. Mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad pidid tõendama oma isikut ja seda, et 6. juunil 2017 omasid nad Banco Populari ühte või mitut kapitaliinstrumenti, mis olid kriisilahenduse käigus alla hinnatud või konverteeritud ja üle antud.

18

Teises etapis võisid mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad, kes olid väljendanud huvi kasutada esimeses etapis oma õigust olla ära kuulatud ja kelle võlausaldaja staatust oli kriisilahendusnõukogu kontrollinud, esitada oma kommentaarid esialgse otsuse kohta, millele oli lisatud 3. hinnang.

19

Kriisilahendusnõukogu teatas 16. oktoobril 2018, et kõlblikel aktsionäridel ja võlausaldajatel palutakse esitada oma kirjalikud märkused esialgse otsuse kohta alates 6. novembrist 2018. Kriisilahendusnõukogu saatis 6. novembril 2018 igale kõlblikule aktsionärile ja võlausaldajale tema isikliku lingi, mille kaudu pääses internetis tutvuma vormiga, mis võimaldas esitada kuni 26. novembrini 2018 kommentaare esialgse otsuse ja 3. hinnangu mittekonfidentsiaalse versiooni kohta.

20

Pärast konsultatsioonietappi analüüsis kriisilahendusnõukogu mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate asjakohaseid kommentaare esialgse otsuse kohta. Ta palus hindajal esitada talle dokument hinnanguga 3. hinnangu suhtes esitatud asjakohaste kommentaaride kohta, ning analüüsida, kas 3. hinnang jääb nende kommentaaride kontekstis endiselt kehtima.

21

Hindaja esitas 18. detsembril 2019 kriisilahendusnõukogule oma hinnangu „Selgitav dokument kohtlemise erinevuse hindamise kohta“ (edaspidi „selgitav dokument“). Selgitavas dokumendis kinnitas hindaja, et 3. hinnangus täpsustatud strateegia ja erinevad teoreetilised likvideerimisstsenaariumid ning kasutatud meetodid ja analüüsid on endiselt kehtivad.

22

Kriisilahendusnõukogu võttis 17. märtsil 2020 vastu vaidlustatud otsuse. Seda otsust puudutav teade avaldati 20. märtsil 2020Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2020, C 91, lk 2).

23

Vaidlustatud otsuses leidis kriisilahendusnõukogu, et hindaja oli olnud sõltumatu, nagu nõuab määruse nr 806/2014 artikli 20 lõige 1 ja komisjoni 23. märtsi 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2016/1075, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks finantsseisundi taastamise kavade, kriisilahenduse kavade ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade sisu, miinimumkriteeriumid, mille alusel peab pädev asutus finantsseisundi taastamise kavu ja konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavu hindama, konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused, sõltumatute hindajate suhtes kohaldatavad nõuded, allahindamise ja konverteerimise õiguse lepingukohane tunnustamine, teavitamisnõuete ja peatamisteate menetlused ja sisu ning kriisilahenduse kolleegiumide tegevus (ELT 2016, L 184, lk 1), IV peatükk.

24

Vaidlustatud otsuse 5. jaos „3. hinnang“ tegi kriisilahendusnõukogu 3. hinnangu sisu kokkuvõtte ja leidis, et see on kooskõlas kohaldatava õigusraamistikuga ning on piisavalt põhjendatud ja terviklik, et selle alusel teha määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktis e ette nähtud otsus. Ta leidis, et 3. hinnangus hinnati vajalikke elemente, mis on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikes 17 ja komisjoni 14. novembri 2017. aasta delegeeritud määruses (EL) 2018/344, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL regulatiivsete tehniliste standardite osas, millega määratakse kindlaks kriisilahendusmenetluse korral kohtlemise erinevuse hindamise lähtealused (ELT 2018, L 67, lk 3).

25

Vaidlustatud otsuse 6. jaos esitas kriisilahendusnõukogu „mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaarid ning nende hinnangu“. Vaidlustatud otsuse alajaos 6.1 „Asjakohasuse hindamine“ selgitas kriisilahendusnõukogu, et osa neist kommentaaridest, mis ei puudutanud tema esialgset otsust ega 3. hinnangut, ei olnud asjakohased, kuna need ei olnud seotud menetlusega, mis puudutab õigust olla ära kuulatud. Vaidlustatud otsuse alajaos 6.2 analüüsis ta „mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate esitatud asjakohaseid kommentaare“ hindaja sõltumatuse ja 3. hinnangu sisu kohta, mis olid rühmitatud teemade kaupa.

26

Kriisilahendusnõukogu järeldas, et 3. hinnangust koostoimes selgitava dokumendi ja vaidlustatud otsuse alajaos 6.2 esitatud järeldustega nähtub, et ei esine erinevust mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate tegeliku kohtlemise ja kohtlemise vahel, mis oleks neile osaks saanud, kui Banco Populari suhtes oleks kriisilahenduse kuupäeval algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus.

27

Seetõttu otsustas kriisilahendusnõukogu:

„Artikkel 1

Hindamine

Selleks et teha kindlaks, kas Banco Populari […] suhtes võetud kriisilahenduse meetmetest mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele tuleb maksta hüvitist, on antud määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikes 16 ette nähtud hinnang kohtlemise erinevusele kriisilahenduses ning see on kooskõlas käesoleva otsuse I lisaga koostoimes käesoleva otsuse II lisas esitatud selgitava dokumendiga […].

Artikkel 2

Hüvitamine

Aktsionäridel ja võlausaldajatel, keda Banco Populari […] suhtes võetud kriisilahenduse meetmed mõjutavad, ei ole õigust saada ühtsest kriisilahendusfondist hüvitist vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktile e.

Artikkel 3

Otsuse adressaat

Otsus on adresseeritud FROBile kui riiklikule kriisilahendusasutusele määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses.“ [mitteametlik tõlge]

28

Hagejad paluvad Üldkohtul:

29

Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:

30

Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:

31

Kriisilahendusnõukogu väidab, et osa hagejaid ei ole tõendanud oma õigust hagi esitada. Ta leiab, et hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles selle on esitanud niisugused hagejad, kes tegutsevad esindajana, see tähendab Banco Populari võlakirju omavate fondide fondivalitsejana, ja niisugused hagejad, kes on puudutatud isikud üksnes Banco Populari kapitaliinstrumente omanud fondide kaudu.

32

Tuleb märkida, et kriisilahendusnõukogu ei väida, et hagi on kõigi hagejate suhtes vastuvõetamatu.

33

Sellega seoses nähtub hagiavaldusele lisatud ametlikest dokumentidest, et mitu hagejat olid kriisilahendusskeemi vastuvõtmise ajal tõepoolest Banco Populari täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide omanikud. Samuti tuleb märkida, et nad osalesid ka menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud.

34

Sellest järeldub, et hagejad kuuluvad nende aktsionäride ja võlausaldajate klassi, keda Banco Populari kriisilahendus mõjutab. Seega puudutab vaidlustatud otsus neid otseselt ja isiklikult ning neil on õigus esitada hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks, millele kriisilahendusnõukogu pealegi vastu ei vaidle.

35

Tuleb aga meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole ühe hagi korral vaja analüüsida teiste hagejate õigust hagi esitada, kui vähemalt ühel hagejal on õigus see hagi esitada (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 37; vt selle kohta ka 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus EPSU ja Goudriaan vs. komisjon, T‑310/18, EU:T:2019:757, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Seetõttu ei ole vaja analüüsida kriisilahendusnõukogu esitatud asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille kohaselt hagejatel ei ole esindajatena või fondide kaudu võlausaldajatena õigust hagi esitada.

37

Oma hagi põhjendamiseks esitavad hagejad kolm väidet. Esimese väite kohaselt tegi kriisilahendusnõukogu 3. hinnangu heakskiitmisel ilmseid hindamisvigu seoses maksejõuetusperioodi kestuse, tootlike laenude, mittetootlike laenude, kinnisvara ja Banco Populari õiguslike riskide hindamisega. Teise väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, tegi kriisilahendusnõukogu ilmse hindamisvea sellega, et ta määras hindaja sõltumatuks hindajaks. Kolmas väide, mis on samuti esitatud teise võimalusena, puudutab seda, et kriisilahendusnõukogu delegeeris talle määrusega nr 806/2014 antud otsustuspädevuse alusetult hindajale.

38

Tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt on Üldkohtu kontrolli ulatus piiratud nii olukordades, kus vaidlustatud akt tugineb äärmiselt keerulistele teaduslikele ja tehnilistele faktilistele asjaoludele antud hinnangule, kui ka siis, kui tegemist on keerulise majandusliku hinnanguga.

39

Esiteks peab Euroopa Liidu kohtu kontroll olukordades, kus liidu ametivõimudel on nende võetavate meetmete olemuse ja ulatuse kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus – eeskätt äärmiselt keeruliste teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaolude hindamisel –, piirduma hinnanguga sellele, kas sellise õiguse teostamisel esineb ilmne viga või võimu kuritarvitamine, või kas ametivõimud on oma kaalutlusõigust ilmselgelt ületanud. Niisuguses kontekstis ei saa liidu kohus nimelt asendada oma hinnanguga hinnangut, mille on teaduslike ja tehniliste asjaolude kohta andnud liidu ametivõimud, kellele ainsana on EL toimimise lepinguga see ülesanne antud (vt 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine, C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Teiseks, mis puudutab liidu kohtute teostatavat kontrolli liidu asutuste antud keerulise majandusliku hinnangu üle, siis see on piiratud kontroll, mille käigus kontrollitakse tingimata üksnes seda, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas asjaolud on sisuliselt täpselt kindlaks tehtud, et ei ole tehtud ühtki ilmset hindamisviga ning et võimu ei ole kuritarvitatud. Ka selle kontrolli raames ei saa liidu kohus seega asendada liidu pädeva asutuse majanduslikku hinnangut enda omaga (vt 2. september 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Kuna kriisilahendusnõukogu otsused, mille eesmärk on kindlaks teha, kas tuleb maksta hüvitist aktsionäridele ja võlausaldajatele, keda ettevõtja suhtes võetud kriisilahenduse meetmed mõjutavad, põhinevad väga keerulistel majanduslikel ja tehnilistel hinnangutel, tuleb asuda seisukohale, et eespool punktides 39 ja 40 viidatud kohtupraktikast tulenevad põhimõtted on kohaldatavad käesoleva kohtuliku kontrolli suhtes, mida kohtul on palutud teha.

42

Kuigi kriisilahendusnõukogul on majanduslikes ja tehnilistes küsimustes kaalutlusõigus, ei tähenda see, et liidu kohus peaks hoiduma kontrollimast seda, kuidas on kriisilahendusnõukogu tema otsuse aluseks olevaid majanduslikke andmeid tõlgendanud. Nagu Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, peab liidu kohus isegi keeruliste hinnangute korral kontrollima nii esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust kui ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt 11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Autostrada Wielkopolska vs. komisjon ja Poola, C‑933/19 P, EU:C:2021:905, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Selleks et teha kindlaks, et kriisilahendusnõukogu on teinud asjaolude hindamisel ilmse vea, mis võib põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et muuta selles otsuses faktidele antud hinnangud ebausutavaks (vt analoogia alusel 7. mai 2020. aasta kohtuotsus BTB Holding Investments ja Duferco Participations Holding vs. komisjon, C‑148/19 P, EU:C:2020:354, punkt 72, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punktid 105 ja 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Seetõttu tuleb ilmselget hindamisviga puudutav väide tagasi lükata, kui vaatamata hageja esitatud tõenditele võib kahtluse alla seatud hinnangut ikkagi pidada õigeks või kehivaks (vt 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Spiegel-Verlag Rudolf Augstein ja Sauga vs. EKP, T‑116/17, ei avaldata, EU:T:2018:614, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus BMC vs. Ühisettevõte Clean Sky 2, T‑71/19, ei avaldata, EU:T:2020:567, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Veel tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui institutsioonidel on selline kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetluste jaoks antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende liidu õiguskorraga haldusmenetluste jaoks antud tagatiste hulka kuulub ka põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi asjasse puutuvaid asjaolusid. Vaid nii saab liidu kohus kontrollida, kas esinevad kaalutlusõiguse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt selle kohta 21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14).

46

Vasturepliigis väidab kriisilahendusnõukogu, et hagejad on repliigi lisas esitanud veel ühed A ütlused ja lisa oma eksperdiarvamusele, mis mõlemad pidid põhjendama hagiavalduses juba esitatud argumente ja mis oleksid pidanud seega olema esitatud hagi lisas. Hagejad ei põhjendanud nende uute tõendite hilist esitamist, rikkudes nii Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõiked 1 ja 2, ning need on järelikult vastuvõetamatud.

47

Kodukorra artikli 85 lõigete 1 ja 2 kohaselt esitatakse tõendid ja tõendite kogumise taotlused menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus ning kohtuasja pooled võivad repliigis ja vasturepliigis esitada oma argumentide toetamiseks lisatõendeid või taotluse nende kogumiseks tingimusel, et nende hiline esitamine on õigustatud.

48

Esiteks tuleb märkida, et hagejad esitasid hagiavalduse lisas Hispaania pankrotiõigusele spetsialiseerunud advokaadi A 28. mai 2020. aasta ütlused küsimustes, mis käsitlesid maksejõuetusõigust ja selle valdkonna praktikat. Teiseks esitasid hagejad hagiavalduse lisana ka 28. mai 2020. aasta eksperdiarvamuse, milles – pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli edastanud vormi menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud – analüüsiti esialgu 3. hinnangu hüpoteese ja meetodeid, ning mida ajakohastati pärast vaidlustatud otsuse ja selgitava dokumendi vastuvõtmist.

49

Repliigi lisas esitasid hagejad A teised, 9. aprilli 2021. aasta ütlused, mis puudutasid kostja vastuse teatavaid aspekte seoses Hispaania pankrotiõigusega, ja oma eksperdiarvamuse lisa, mis kandis kuupäeva 13. aprill 2021 ja oli koostatud selleks, et vastata küsimustele, mille kriisilahendusnõukogu kostja vastuses oli tõstatanud.

50

Kohtupraktikast tuleneb sellega seoses, et kodukorra artikli 85 lõikes 2 sätestatud ajalise piirangu norm ei laiene vastutõendi esitamisele või täiendavate tõendite kogumise taotlusele, mis esitatakse tulenevalt sellest, et teine pool on kostja vastuses vastutõendi esitanud. See säte käsitleb nimelt uute tõendite esitamist ja seda tuleb tõlgendada koosmõjus kodukorra artikli 92 lõikega 7, mis sätestab sõnaselgelt, et vastutõendi esitamine ja varem esitatud tõendite täiendamine on lubatud (vt 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 72, ja 5. mai 2021. aasta kohtuotsus ITD ja Danske Fragtmænd vs. komisjon, T‑561/18, EU:T:2021:240, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Kuna nendest lisadest nähtub sõnaselgelt, et nende eesmärk on toetada argumente, millega vaidlustatakse kostja vastuses sisalduvaid hinnanguid, siis tuleb asuda seisukohale, et need on vastuvõetavad.

52

Esimeses väites leiavad hagejad sisuliselt, et kriisilahendusnõukogu on teinud ilmseid hindamisvigu, kui ta kiitis heaks 3. hinnangu ja selgitava dokumendi, ning et hindaja tegi likvideerimisstsenaariumi kohaldamisel ilmseid hindamisvigu nii teoreetilise likvideerimismenetluse kestuse kui ka Banco Populari teatud varakategooriate hindamisel. Nende vigade tõttu alahinnati summat, mis hagejatel õnnestunuks Banco Populari teoreetilises maksejõuetusmenetluses tagasi saada ja seega rikuti nende omandiõigust.

53

See väide jaguneb viieks osaks. Esiteks väidavad hagejad, et kriisilahendusnõukogu ja hindaja tegid vea teoreetilise likvideerimisstsenaariumi kestuse osas. Teiseks väidavad nad, et 3. hinnangus läbi viidud tootlike laenude hindamine põhineb ebamõistlikel eeldustel. Kolmandaks vaidlevad nad vastu võõrandamisstrateegiale, mida hindaja kasutas Banco Populari mittetootlike laenude portfelli suhtes. Neljandaks väidavad nad, et 3. hinnangus läbi viidud Banco Populari kinnisvaraportfelli hindamine oli lünklik ja vastuoluline. Viiendaks vaidlevad nad vastu hindaja lähenemisele õiguslike riskide osas.

54

Kõigepealt tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses märkis kriisilahendusnõukogu, et määruse nr 806/2014 artikli 15 lõike 1 punkti g kohaselt tuleb 3. hinnangus kindlaks teha, kas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid koheldi kriisilahenduse raames halvemini kui siis, kui Banco Popular oleks „lõpetatud tavalises maksejõuetusmenetluses“. Ta märkis sarnaselt hindaja täheldustega selgitavas dokumendis (punkt 5.1.5), et 18. juuni 2015. aasta seaduses 11/2015 krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kohta (Ley 11/2005 de recuperación y resolución de entidades de crédito y empresas de servicios de inversión; BOE nr 146, 19.6.2015, lk 50797), millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), on konkreetselt ette nähtud, et erineva kohtlemise hindamine peab toimuma eeldusel, et ettevõtja suhtes on algatatud likvideerimismenetlus.

55

Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu, et 3. hinnangu kohaselt, võttes arvesse juhtumi asjaolusid ja eelkõige Banco Populari suutmatust tasuda oma võlgu tähtajaks, oleks tavalise maksejõuetusmenetluse algatamine kriisilahenduse kuupäeval viinud Banco Populari lõpetamiseni, mis oleks tähendanud varade kiiremat realiseerimist ilma kohustusliku miinimumhinnata ja puhastulu võlausaldajatele väljamaksmist vastavalt seadusega 22/2003 kehtestatud järjekohtadele.

56

Kriisilahendusnõukogu leidis vaidlustatud otsuses, et 3. hinnang on kooskõlas kohaldatava õigusraamistikuga ning on sobiv ja piisav alus vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks. Ta märkis, et ta tugines 3. hinnangule ja selgitavale dokumendile, mis on lisatud vaidlustatud otsusele ning mis on tema põhjenduse lahutamatu osa.

57

3. hinnangus leidis hindaja, et kuna Banco Populari maksejõuetuks tunnistamise tõttu oleks kehtetuks tunnistatud tema tegevusluba – mis sundis teda seega oma tegevust kohe lõpetama ja takistas tema müüki tegutseva ettevõtjana –, oleks likvideerimine alanud kohe. Ta lisas, et kriisilahendusskeemi kohaselt järeldas Euroopa Keskpank (EKP) 6. juunil 2017, et Banco Popular on määruse nr 806/2014 artikli 18 lõike 4 punkti c alusel maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv. Hindaja märkis, et selles kontekstis on likvideerimine ainus võimalik maksejõuetuse stsenaarium.

58

Hindaja märkis muu hulgas järgmist:

„Tavalise maksejõuetusmenetluse algatamine [Banco Populari] suhtes 7. juunil 2017 oleks kaasa toonud kavandamata likvideerimise. See on oma olemuselt väärtust hävitav järgmistel põhjustel: tegevuse järsk lõpetamine; klientuuri vähenemine; ebatõhus varade, kulude ja lisanõuete (tihti suured) realiseerimise protsess. [Banco Populari] juhtumis oleks pankrotimenetlus Hispaanias enneolematu sündmus, kuna ta on suuruselt kuues pank ja oluline turuosaleja sellistes võtmesektorites nagu rahastamine hüpoteegi tagatisel ning laenud [väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd)] ja väikeettevõtjatele.“

59

Selgitavas dokumendis märkis hindaja, et 3. hinnang oli olemuselt hüpoteetiline tulevikuprognoos, mille eesmärk oli hinnata Banco Populari võlausaldajatele tagasimakstavate summade väärtust, mille jaoks oli vaja kasutada erinevaid teoreetilisi stsenaariume. Ta täpsustas, et ta tugines oma hüpoteeside seadmisel ja hinnangutes Banco Populari esitatud teabele, mida analüüsiti ja kontrolliti, ning erinevale avalikule teabele.

60

Vastavalt eespool punktis 43 viidatud kohtupraktikale peavad hagejad selleks, et tõendada, et kriisilahendusnõukogu on teinud ilmse hindamisvea, mis õigustab vaidlustatud otsuse tühistamist, esitama piisavad tõendid, mis muudavad selles otsuses asjaoludele antud hinnangud ebausutavaks.

61

Seega piirdub Üldkohtu kontroll sellega, kas kriisilahendusnõukogu tegi 3. hinnangu heakskiitmisel ilmseid hindamisvigu, mis tähendab, et tuleb kontrollida, kas hindaja tegi 3. hinnangus niisuguseid ilmseid vigu, nagu tuginemine hüpoteesidele ja hinnangutele, mis ei olnud usutavad. Seevastu ei saa Üldkohus asendada 3. hinnangu andnud hindaja hinnangut enda omaga.

62

Sellega seoses esitavad hagejad esimeses väites mitu korda analüüsi, mille nende eksperdid esitasid hagiavaldusele lisatud arvamuses võrdluseks 3. hinnanguga, et tõendada, et selles arvamuses – mis põhines 3. hinnangus esitatutest erinevatel hüpoteesidel – antud hinnang Banco Populari varadele maksejõuetusmenetluses näitas eri liiki varade puhul suuremaid tagasimakstavaid summasid.

63

Nii mainisid hagejad väite teises osas tootlikest laenudest tulenevate laekumiste analüüsi seitsme aasta pikkusel perioodil, mis on välja toodud nende eksperdiarvamuses, ning täheldasid, et see analüüs põhineb 3. hinnangus esitatutest erinevatel hüpoteesidel. Väite kolmandas osas esitavad hagejad nende eksperdiarvamusest tuleneva mittetootlike laenude laekumise analüüsi. Nad märgivad, et võrreldes 3. hinnanguga põhineb nende analüüs pikemal perioodil, tootlike laenude mittetootlikeks ümberliigitamise kehtetusel ja madalamal sisemisel tulumääral (IRR). Väite neljandas osas esitavad hagejad analüüsi, mis on esitatud nende eksperdiarvamuses Banco Populari kinnisvaralaekumiste kohta ja mis hõlmab kaudselt omatavat kinnisvara ning milles on lähtutud võõrandamisest kolme ja seitsme aasta pärast.

64

Tuleb märkida, et hagiavaldusele lisatud eksperdiarvamus koostati selleks, et vastata küsimustele vormis, mille kriisilahendusnõukogu edastas menetluses, mis puudutab õigust olla ära kuulatud. See arvamus ei piirdu 3. hinnangut kritiseeriva analüüsiga, vaid selles esitatakse hinnang Banco Populari varadele likvideerimisstsenaariumi korral, et võrrelda seda hindaja hinnanguga.

65

Ent selles aruandes esitatud analüüs põhineb hüpoteesidel, mis erinevad 3. hinnangus esitatutest ja selles tuginetakse ajaliselt kolmele likvideerimisstsenaariumile, nimelt viie, seitsme ja kümne aasta pikkusele perioodile, isegi kui seda viimast 3. hinnangus ei olnud. Selles aruandes esitavad hagejate eksperdid nimelt nende endi arvutuste ja hindaja hinnangu võrdluse tulemused, lähtudes seitsme aasta pikkusest maksejõuetusstsenaariumist. Nad märgivad samuti, et neil puudus juurdepääs kogu teabele, mis oli hindaja käsutuses.

66

Tuleb meenutada, et 3. hinnang sisaldab keerulisi majanduslikke ja tehnilisi hinnanguid. Juba iseenesest põhineb oletustel hinnang, mis anti Banco Populari eri varakategooriatele oletatavas tavalises maksejõuetusmenetluses, ja see sisaldab paratamatult hinnanguid, mis põhinevad kriisilahenduse kuupäeval kättesaadaval teabel.

67

Lisaks, Üldkohus võib keeruliste asjaolude põhjal tehtud otsuses esitatud hinnangu läbi vaadata ainult siis, kui hageja väidab, et kõnealused faktilised hinnangud ei ole usutavad (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus BMC vs. Ühisettevõte Clean Sky 2, T‑71/19, ei avaldata, EU:T:2020:567, punkt 77).

68

Eespool punktides 43 ja 44 viidatud kohtupraktika kohaselt peavad hagejad tõendama, et kriisilahendusnõukogu on keeruliste asjaolude hindamisel teinud ilmse vea, mis õigustab vaidlustatud otsuse tühistamist. Seega peavad nad esitama piisavad tõendid, mis näitavad, et eri liiki varadele 3. hinnangus antud hinnangud on ebausutavad.

69

Ent asjaolu, et hageja eksperdiarvamuses esitatud hinnangu tulemus Banco Populari varade väärtusele oletatavas tavalises maksejõuetusmenetluses ei ole kooskõlas 3. hinnangus esitatud hinnanguga, on eeldusel, et hagejad ei väida, et see hinnang ei ole usutav, asjaolu, mille vaidlustamine läheb kaugemale eespool punktides 39 ja 40 viidatud kohtupraktikas ette nähtud Üldkohtu piiratud kontrollist (vt selle kohta analoogia alusel 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus BMC vs. Ühisettevõte Clean Sky 2, T‑71/19, ei avaldata, EU:T:2020:567, punkt 78).

70

Seega ei saa see, et hagejad esitasid esimese väite eri osades oma eksperdiarvamuses Banco Populari eri varakategooriate kohta antud hinnangu, iseenesest muuta 3. hinnangut ebausutavaks ega sellest tulenevalt võimaldada kindlaks teha, et kriisilahendusnõukogu on teinud ilmseid hindamisvigu.

71

Esimest väidet tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

72

Hagejad väidavad, et hüpoteesid, mille kriisilahendusnõukogu ja hindaja Banco Populari likvideerimisstsenaariumi kestuse osas püstitasid, tõid kaasa laekumiste alahindamise ja on ilmselgelt väärad. Esimeses etteheites väidavad hagejad, et need hüpoteesid põhinevad seaduse 22/2003 aluseks olevate põhimõtete vääral mõistmisel. Teises etteheites heidavad nad pankade pankroti näidetele tuginedes hindajale ette, et viimane ei kaalunud pikemat kui seitsme aasta pikkust likvideerimisperioodi, mille puhul oleks laekumised olnud suuremad.

73

Vaidlustatud otsuses märkis kriisilahendusnõukogu järgmist:

„[Hindaja] märkis, et likvideerija lõppeesmärk oleks olnud realiseerida varad mõistliku aja jooksul. Sellega seoses uuris [ta] teatud hulka alternatiivseid stsenaariume ja võimalikke strateegiaid, mida likvideerija oleks saanud rakendada, et võlausaldajate nõuded mõistliku aja jooksul maksimaalselt suures ulatuses rahuldada. Võttes arvesse 3. hinnangus silmas peetud Hispaania õigusraamistikku, mis näeb ette maksejõuetusmenetluse ühe staadiumi lõpule viimise ühe aasta jooksul, mille lõppedes võivad kõik puudutatud isikud taotleda likvideerija asendamist selle staadiumi põhjendamatu pikendamise korral, ning [Banco Populari] hüpoteetilise likvideerimismenetluse keerukust, hindas [hindaja] kolme alternatiivset ajalist stsenaariumi, eeldades, et pikemad perioodid oleksid võimaldanud suuremat laekumist tänu varade korrapärasemale võõrandamisele ja realiseerimisele: i) 18-kuune likvideerimisperiood, ii) 3-aastane likvideerimisperiood ning iii) 7-aastane likvideerimisperiood. [Hindaja] leidis seoses viisiga, kuidas erinevad võlausaldajad hindavad likvideerimiskava, et oluliseks võib osutuda intresside maksmise peatamine pärast likvideerimise algatamist. Ta tugines selles osas asjaolule, et nõuete rahuldamise järjestuses eespool asuvad võlausaldajad võivad leida, et on vähetõenäoline, et neile võlgnetavate summade tagasimaksmisega viivitamine hüvitatakse, samas kui intressi maksmise peatamine võib olla kasulik võlausaldajate nõuete rahuldamise järjestuses tagapool asuvatele võlausaldajatele. Selles kontekstis leidis [hindaja], et oleks ebamõistlik nõuda võlausaldajatelt, et nad ootaksid likvideerimise lõppu rohkem kui 7 aastat.“

74

Kriisilahendusnõukogu märkis ka, et mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad esitasid märkusi seoses likvideerimise kestusega menetluses, mis puudutab õigust olla ära kuulatud. Ta mainis, et iga alternatiivse ajalise stsenaariumi puhul kaalus hindaja optimaalset strateegiat ja võõrandamise perioodi, mis annaks eri liiki varade puhul võimalikult hea realiseerimistulemuse olenevalt nende laadist ja likviidsusastmest. Kriisilahendusnõukogu märkis sellega seoses, et selgitava dokumendi kohaselt oli 3. hinnangu punktis 2.2 märgitud, et seaduse 22/2003 alusel oleks pärast 2015. aasta reformi Banco Populari likvideerimine kestnud maksimaalselt 18 kuud. Võttes aga arvesse Banco Populari teoreetilise maksejõuetusmenetluse keerukust ja asjaolu, et väga kiire protsess tekitaks turuvõimsusega seotud probleeme, hinnaalandusi ja madalaid realiseerimishindu, kaalus hindaja ka kahte pikemat likvideerimisstsenaariumi kui seadusega 22/2003 kehtestatud 18 kuud, st kolme ja seitsme aasta pikkust stsenaariumi. Hindaja leidis, et need lisastsenaariumid võimaldavad Banco Populari varasid likvideerida tõhusamalt ja kõrgemate laekumismääradega kui 18 kuu pikkuse stsenaariumi korral, järgides samas võlausaldajatele mõistliku aja jooksul tagasimaksete tegemise põhimõtet. Ta leidis, et seitsme aasta pikkusest stsenaariumist pikem likvideerimisperiood tooks kaasa suuremad likvideerimiskulud, suuremad juhtimis- ja hoolduskulud ning suurendaks ebakindlust varade realiseerimise taseme suhtes. Lisaks leidis hindaja, et pikem likvideerimisperiood ei ole kooskõlas seaduse 22/2003 loogikaga ja kõrgemal järjekohal asuvate tagamata nõuetega võlausaldajate huvidega. Kriisilahendusnõukogu järeldas, et hindaja oli likvideerimise kestust õigesti hinnanud.

75

Hagejad väidavad sisuliselt, et 3. hinnangus esitatud likvideerimisstsenaariumi kestuse eeldused põhinevad kolmel seaduse 22/2003 tõlgendamisel tehtud veal.

76

Esimesena väidavad nad, et Hispaania pankrotiõigusele spetsialiseerunud advokaadi A ütluste kohaselt, mis on lisatud hagiavaldusele, sõltub likvideerimisperioodi sobiv kestus seaduse 22/2003 alusel üksnes võlausaldajate huvides laekumiste maksimeerimise kriteeriumist ning maksejõuetusmenetluse kestus ei ole a priori ajaliselt piiratud. Mööndes, et maksejõuetusmenetluse eesmärk on realiseerida võlausaldajate huvides vara maksimaalselt kõrge hinnaga, leidsid kriisilahendusnõukogu ja hindaja ekslikult, et see Hispaania õiguse põhimõte kohustab kontrollima likvideerimisperioodi „mõistlikkust“.

77

3. hinnangus märkis hindaja, et varade realiseerimisel nõuab seadus 22/2003 likvideerijalt hoolikalt tegutsemist, et saada asjaolusid arvestades parim hind, kuid ta ei pea spekuleerima ebakindlate tulemustega ning ta peab arvesse võtma võlausaldajate soovi saada võlgnetavad summad tagasi mõistliku aja jooksul.

78

Hindaja märkis selgitavas dokumendis vastuseks mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaaridele selle kohta, et 3. hinnangus ette nähtud likvideerimisstsenaarium on liiga lühiajaline, et rohkem kui seitsme aasta pikkune likvideerimisperiood tooks vältimatult kaasa suuremad likvideerimis-, juhtimis- ja hoolduskulud ning suurendaks likvideerija jaoks ebakindlust varade realiseerimise osas. Ta leidis, et likvideerija ei ole võimeline spekuleerima võimalike tulevaste positiivsete lahenduste üle, mis on väga ebakindlad.

79

Hindaja leidis, et seaduse 22/2003 eesmärgid ja võlausaldajate surve ei toeta pikemaajalist stsenaariumi kui seitse aastat. Esiteks märkis ta, et seadusega 22/2003 kehtestati maksejõuetu panga varade likvideerimise normid üldise eesmärgiga saavutada kõrgeim realiseerimishind. Nagu see seadus ette nägi, oli likvideerija kohustatud tegutsema hoolsalt, et saavutada õiguslikus raamistikus lubatud parameetreid arvestades (sealhulgas likvideerimiseks ette nähtud aeg) üksuse varade realiseerimisel kõige kõrgem hind, kuid ta ei olnud siiski kohustatud spekuleerima ebakindlate tulemustega. Teiseks märkis ta, et seadus 22/2003 julgustab likvideerimisel oleva ettevõtja vara müüma õigel ajal. 2015. aastal seadusesse 22/2003 tehtud muudatused pidid kiirendama likvideerimismenetlust ja vältima lõputut pikendamist, mis tekitasid probleeme enne reformi. Ta märkis sellega seoses, et pärast 2015. aasta reformi andis seadus 22/2003 võlausaldajatele õiguse taotleda likvideerimise põhjendamatu venimise korral kohtult likvideerija asendamist. See märkus käis eriti turu kohta, mis likvideerimise alguses oli suur ja likviidne. Kolmandaks märkis hindaja, et võlausaldajad nõuaksid oma nõuete rahuldamist mõistliku aja jooksul, eelkõige nende nõuete puhul, mis on nõuete rahuldamise järjestuses eespool. Nii on see eelkõige juhul, kui seaduse 22/2003 sätteid, mis käsitlevad viivist tagamata nõuetelt (st kui likvideerimise otsusele järgnenud perioodi eest ei ole intress sissenõutav), arvesse võttes on nõuete rahuldamise järjestuses eespool olevatel võlausaldajatel (sealhulgas hoiuste tagamise süsteem) väike võimalus saada tagasimakseid, kui võlgnetavate summade laekumine hilineb, ja nad avaldaksid seega survet lühema likvideerimisperioodi kasuks.

80

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi likvideerija peamine eesmärk on tagada laekumised võimalikult suures ulatuses, ei ole see tema ainus eesmärk. Eelkõige, nagu rõhutavad kriisilahendusnõukogu ja Hispaania Kuningriik, peab likvideerija võtma arvesse ka muid eesmärke ja kaaluma erinevaid huve.

81

Nagu kriisilahendusnõukogu ja Hispaania Kuningriik märgivad, võib teatud võlausaldajatel – sõltuvalt nende kohast nõuete rahuldamise järjestuses – olla huvi likvideerimismenetluse kiire lõpetamise vastu. Sellega seoses ei vaidle hagejad vastu asjaolule, et see huvi tekib eelkõige seaduse 22/2003 alusel, kuna selles on ette nähtud tagamata nõuetelt intressi maksmise peatamine, mis tähendab, nagu märgib kriisilahendusnõukogu, et nõuete rahuldamise järjestuses eespool olevatele võlausaldajatele ei hüvitata võlgnetavate summade maksmisega viivitamise eest hüvitist.

82

Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei olnud asjaolu, et hindaja, kes kaalus erinevate võlausaldajate kategooriate huve, leidis, et seitsmest aastast pikem stsenaarium ei ole mõeldav, mitte suunatud teatud võlausaldajate rühmade eelistamisele, vaid kõigi võlanõuete sissenõudmise maksimeerimisele.

83

Seejärel võtsid kriisilahendusnõukogu ja hindaja selleks, et teha kindlaks, kas likvideerimismenetlus pidi toimuma mõistliku aja jooksul, arvesse asjaolu, et üks seaduse 22/2003 eesmärkidest oli vältida likvideerimismenetluste liiga pikka kestust.

84

Sellega seoses on seaduse 22/2003 VII põhjenduses ette nähtud, et „[s]eaduse eesmärk on vältida liigset venitamist likvideerimistoimingutega ja selleks paneb see haldurile kohustuse esitada kord kvartalis aruanne nende tehingute edenemise kohta ja kehtestab üheaastase tähtaja nende toimingute lõpuleviimiseks, sätestades rikkumiste eest sanktsioonid, nagu halduri tagasikutsumine ja töötasu maksmata jätmine“.

85

Lisaks näeb seaduse 22/2003 artikkel 153 igale huvitatud isikule ette võimaluse taotleda pankroti välja kuulutanud kohtult pankrotihaldurite tagasikutsumist ja uute haldurite nimetamist, kui likvideerimist ei ole lõpetatud ühe aasta jooksul menetluse alustamisest.

86

Lisaks, nagu märgib Hispaania Kuningriik, leidis Juzgado de lo Mercantil no 6 Madrid (Madridi kaubanduskohus nr 6, Hispaania) 19. juuni 2015. aasta kohtumääruses, et seadus 22/2003 „ei määra mingil juhul kohustuslikult kindlaks, et maksejõuetuse korral võib likvideerimine kesta maksimaalselt ühe aasta, kuna seaduse [22/2003] seletuskirja [VII jagu] ja selle artikli 153 – mis annab võimaluse nõuda hooletult käitunud halduri tagasikutsumist – sõnastusest nähtub, et seadusandja tahe ja eesmärk oli tagada, et likvideerimistoimingud ei kestaks kauem kui vajalik, kuna üheaastane periood on alustuseks mõistlik nende toimingute, sealhulgas maksete tegemise, raamatupidamisaruannete esitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise läbi- ja lõpuleviimiseks“.

87

Eesmärki mitte põhjendamatult likvideerimismenetlusega venitada kinnitati seaduse 22/2003 muudatusega, mis viidi sisse 28. juuli 2015. aasta seadusega 25/2015 teise võimaluse mehhanismi, finantskoormuse vähendamise ja muude sotsiaalmeetmete kohta (Ley 25/2015 de mecanismo de segunda oportunidad, reducción de la carga financiera y otras medidas de orden social; BOE nr 180, 29.7.2015, lk 64479). Seaduse 25/2015 kolmandas üleminekusättes, mis käsitleb kohtu määratud esindajate tasumäärasid, on ette nähtud:

„Alates 13. kuust likvideerimismenetluse alustamisest ei saa pankrotihaldur tasu, välja arvatud juhul, kui kohus, olles pooled ära kuulanud ja võtnud arvesse asja eripära, otsustab põhjendatult seda tähtaega pikendada. Pikendust võib anda kvartali kaupa, kuid kokku mitte üle kuue kuu.“

88

Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) tõlgendas 23. juuni 2020. aasta kohtuotsuses seaduse 25/2015 kolmandat üleminekusätet nii, et selles on sätestatud „üldreegel, et likvideerija õigus saada likvideerimismenetluse ajal tasu on piiratud esimese kaheteistkümne kuuga“ ja et „alates 13. kuust ei ole tal õigust saada massikohustuse täitmisena käsitatavat tasu, välja arvatud juhul, kui kohus, olles pooled ära kuulanud ja võtnud arvesse asja eripära, otsustab põhjendatult seda lubada“. Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) leidis, et „see säte kuulub õigusnormide hulka, mille eesmärk on tagada, et likvideerimine ei kestaks liiga kaua (seaduse 22/2003 artikkel 152)“.

89

Sellest tuleneb, et Hispaania kohtute antav seaduse 22/2003 tõlgendus toetab hindaja hinnangut, mille kohaselt tuleb likvideerimismenetlus läbi viia mõistliku aja jooksul.

90

Lisaks, asudes seisukohale, et likvideerimismenetlus ei saa kesta kauem kui seitse aastat, võtsid kriisilahendusnõukogu ja hindaja arvesse ka muid tegureid. Nad märkisid eelkõige, et alates teatud kestusest ei võimalda menetluskulud ja varade realiseerimisega seotud ebakindlus tagada maksimaalselt suuri laekumisi. Nagu kriisilahendusnõukogu märgib, toovad pikemad likvideerimisperioodid kaasa suurema ebakindluse võimaliku väärtuse languse ja makromajanduslike riskide suhtes.

91

Nagu kriisilahendusnõukogu ja Hispaania Kuningriik rõhutavad, ei saa hagejad väita, et pikemaajalise menetlusega arvestamine toob tingimata kaasa eeliseid ja tagab tingimata maksimaalselt suure laekumise.

92

Sellest tuleneb esiteks, et hagejad ei ole tõendanud, et likvideerimismenetluse eesmärgiga, milleks on võlausaldajate nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses, oleks vastuolus hindaja hinnang, et see menetlus tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul. Teiseks ei ole nad tõendanud, et see hinnang tuleneb Hispaania õigusnormide väärast tõlgendamisest.

93

Teisena väidavad hagejad, et kriisilahendusnõukogu ja hindaja on ekslikult leidnud, et 2015. aastal muudetud redaktsioonis näeb seaduse 22/2003 artikkel 153 likvideerimismenetlusele ette üheaastase perioodi. Nad heidavad hindajale ette järeldust, et seaduse 22/2003 sätted likvideerija tasustamise kohta näevad Banco Populari likvideerimiseks ette 18 kuu „tegeliku maksimaalse tähtaja“.

94

3. hinnangus märkis hindaja, et ta nägi ette 18 kuu pikkuse likvideerimisstsenaariumi, võttes arvesse, et seaduse 22/2003 kohaselt makstakse likvideerijale tasu ainult 12 kuud, kuid keerukate menetluste tõttu võidakse seda perioodi pikendada veel kuue kuu võrra. Ta leidis siiski, et panga suurus ja tegevuse keerukus muudavad sellise stsenaariumi äärmiselt ebatõenäoliseks.

95

Selgitavas dokumendis tuletas hindaja meelde tema poolt 3. hinnangus märgitut, nimelt seda, et 2015. aasta reformi järgses olukorras, mis on ette nähtud seaduse 22/2003 alusel, tuli Banco Popular likvideerida maksimaalselt 18 kuu jooksul. Hindaja märkis, et nende muudatuste eesmärk oli vältida likvideerimismenetluse lõputut pikenemist ning et muudetud seaduse 22/2003 kohaselt oli likvideerimise põhjendamatu pikendamine likvideerija asendamise aluseks. Hindaja tuletas siiski meelde, et võttes arvesse Banco Populari hüpoteetilise maksejõuetusmenetluse keerukust ja asjaolu, et liiga kiire menetlus tooks kaasa turuvõimsusega seotud probleeme, madalamaid hindu ja madalaid laekumisi, nägi ta ette kaks pikemat likvideerimisstsenaariumi kui seaduses 22/2003 ette nähtud 18 kuud. Ta lisas, et kolme ja seitsme aasta pikkune lisastsenaarium võimaldaks Banco Populari vara likvideerida tõhusamalt ja parema laekumismääraga kui 18 kuu pikkune stsenaarium, järgides samas võlausaldajatele mõistliku aja jooksul tagasimaksete tegemise põhimõtet.

96

Järelikult ei ole põhjusel, et hindaja pidas 18 kuu pikkust likvideerimisstsenaariumi äärmiselt ebatõenäoliseks ja töötas seega välja veel kaks pikemat stsenaariumi, tulemuslikud hagejate argumendid, millega nad heidavad hindajale ette, et viimane tõlgendas seadust 22/2003 vääralt nii, et selles on kehtestatud „tegelik maksimaalne“ 18 kuu pikkune likvideerimisperiood. Samuti ei ole asjakohased A ütlustes esitatud näited maksejõuetusmenetlustest, mis algasid pärast 2015. aastat ja kestsid üle kolme aasta.

97

Kolmandana vaidlevad hagejad A ütlustele tuginedes esiteks vastu hindaja selgitavas dokumendis esitatud hinnangule, mille kohaselt teatud kõrgemalseisvad võlausaldajad, kes on nõuete rahuldamise järjestuses eespool kui mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad, võivad taotleda likvideerija tagasikutsumist, kui likvideerimisperioodi pikendatakse põhjendamatult ja see kestab rohkem kui üks aasta, ning teiseks hüpoteesile, et likvideerija ennetab selliseid taotlusi ja kiirendab menetluse käiku.

98

Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad A ütlustele tuginedes, ei ole aga selgitavas dokumendis esitatud hindaja selgituste eesmärk õigustada „kiirendatud“ likvideerimisstsenaariumi, vaid põhjendada seda, miks likvideerimismenetlus ei peaks kestma kauem kui seitse aastat.

99

Esiteks nähtub vaidlustatud otsusest, millele on viidatud eespool punktis 73, et kriisilahendusnõukogu märkis seoses sellega, kuidas erinevad võlausaldajad likvideerimiskava hindavad, et 3. hinnangus võttis hindaja arvesse asjaolu, et pärast likvideerimist võib intressi maksmine peatuda märkimisväärselt, kuna nõuete rahuldamise järjestuses eespool olevad võlausaldajad võivad asuda seisukohale, et on vähetõenäoline, et võlgnetavate summade tagasimaksmisega viivitamine neile hüvitatakse.

100

Seega võisid Banco Populari eri võlausaldajatel olla likvideerimismenetluse kestuse suhtes erinevad huvid sõltuvalt sellest, milline on nende nõuete rahuldamise järjekoht, ning hindajale ja kriisilahendusnõukogule ei saa ette heita, et nad võtsid arvesse kõiki neid huve.

101

Lisaks, võttes arvesse seaduse 22/2003 sätteid, mis näevad ette võimaluse likvideerija tagasi kutsuda likvideerimise põhjendamatu venimise korral, ning asjaolu, et mõni võlausaldaja ei ole menetluse pikaksvenimisest huvitatud, kujutab see tagasikutsumine endast asjaolu, mida hindaja võis likvideerimismenetluse kestuse hindamisel arvesse võtta.

102

Sellega seoses tuleb märkida, et A ütlustes, millele hagejad tuginevad, kinnitas ta, et „kui teatud võlausaldajate rühmad peaksid likvideerimisprotsessi kiirendamiseks likvideerijat survestama, saaksid teised võlausaldajate rühmad, nagu allutatud nõuete omanikud, niisugusele strateegiale vastu seista“, esitades likvideerija vastutuse tuvastamise hagi. Ta lisas, et ta on seega seisukohal, et „[hindaja] lähtub põhimõttest, et nõuete rahuldamise järjestuses eespool asuvate võlausaldajate huvid ja nende võimalikud hagid mõjutaksid likvideerijat rohkem kui nõuete rahuldamise järjestuses tagapool asuvate võlausaldajate huvid“ ning ta ei näe „mingit põhjust eeldada, et likvideerija eelistaks likvideerimiskava koostamisel lihtsalt ühte konkreetset võlausaldajate rühma võrreldes teiste võlausaldajatega, kiirendades põhjendamatult maksejõuetusmenetlust ja loobudes seega potentsiaalselt allutatud nõuete omanike huvides võlgade sissenõudmisest“.

103

Piisab, kui märkida, et A ütlused on lihtsalt arvamus, mis ei sea kahtluse alla võimalust, mida hindaja arvesse võttis, nimelt et osa võlausaldajaid võib arvata, et üle seitsme aasta kestev likvideerimismenetlus on põhjendamatu ja neil võib olla seetõttu huvi taotleda likvideerija tagasikutsumist saavutamaks oma nõuete rahuldamine mõistliku aja jooksul.

104

Teiseks ei esita hagejad ühtegi argumenti, millega seataks kahtluse alla muud selgitavas dokumendis meenutatud asjaolud, mida hindaja 3. hinnangus arvesse võttis ja millega põhjendatakse seda, et likvideerimismenetlus ei kestaks kauem kui seitse aastat, nagu kõrgemad likvideerimis-, haldus- ja hoolduskulud, likvideerija jaoks ebakindluse suurenemine varade realiseerimisväärtuse osas ja asjaolu, et likvideerija ei ole valmis spekuleerima võimalike tulevaste positiivsete küsimuste teemal, kuivõrd need on väga ebakindlad.

105

Sellest järeldub, et hagejad ei saa põhjendatult väita, et eeldused, millele kriisilahendusnõukogu või hindaja likvideerimisstsenaariumi kestuse osas tuginesid, põhinevad seaduse 22/2003 vääral mõistmisel, mistõttu tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

106

Hagejad väidavad, et hagiavaldusele lisatud A ütluste ja repliigile lisatud selle lisa kohaselt on mõistlik arvata, et maksejõuetusmenetlus kestab kümme aastat või rohkem, kuid vähemalt seitse aastat. Nad tuginevad ka oma eksperdiarvamusele, mille kohaselt oleks kümne aasta pikkune likvideerimisstsenaarium toonud kaasa suurema laekumise. Nad viitavad maksejõuetusmenetluste näidetele, mida on mainitud nende eksperdiarvamustes ja A ütlustes ning milles varaportfelli likvideerimine kestis kauem kui maksimaalselt ette nähtud seitsme aasta pikkune likvideerimisperiood, mida hindaja arvesse võttis.

107

Tuleb märkida, et delegeeritud määruse 2018/344 artikli 4 lõikes 3 on ette nähtud:

„Hindaja võtab tavalise maksejõuetusmenetluse korral eeldatava rahavoo diskonteeritud summa kindlaksmääramisel arvesse järgmist:

[…]

108

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 121 märkis kriisilahendusnõukogu, et osa mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid viitas varasematele maksejõuetuse juhtumitele Hispaanias ja mujal. Ta märkis, et selgitavas dokumendis märkis hindaja, et kuigi ta võttis teataval määral arvesse Banco de Madridi maksejõuetusmenetlust, ei võimalda hiljem riigisisesesse maksejõuetusõigusesse tehtud olulised muudatused (näiteks nende menetluste kestust mõjutavad muudatused) esitada võrdlusi varasemate Hispaania kohtuasjadega. Lisaks tõdes ta, et hindaja uuris, kas muud likvideerimisjuhtumid Euroopas võivad anda teavet hüpoteetilise likvideerimisstsenaariumi kohta. Kuna aga erinevad maksejõuetust käsitlevad Euroopa õigusaktid ei ole ühtlustatud, pidas hindaja seda võrdlust vähese väärtusega võrdluseks. Lisaks võisid ettevõtja makromajanduslik kontekst, tehingud, tegevus ja varad eri juhtudel märkimisväärselt erineda ning mõjutada hindamise tulemust maksejõuetusmenetluses. Kriisilahendusnõukogu leidis, et vastavalt delegeeritud määruse 2018/344 artikli 4 lõike 3 punktile c oli hindaja võtnud arvesse teavet sarnaste üksuste hiljutiste maksejõuetusjuhtumite kohta ja põhjendanud piisavalt nende asjakohasuse teemat.

109

Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate mainitud näited, mida on tsiteeritud hagiavaldusele ja repliigile lisatud eksperdiarvamustes, ei ole Banco Populari likvideerimisstsenaariumi kestuse hindamiseks asjakohased võrdlusalused.

110

Mis puudutab AFINSA Bienes Tangibles SA, Ploder Uicesa SA, Assignia Infraestructruras SA ja Essentium Grupo SLi juhtumeid, mida on mainitud A ütlustes ja hagiavaldusele lisatud eksperdiarvamuses ning mille maksejõuetusmenetlused kestsid väidetavalt kauem kui 18 kuud, siis piisab, kui märkida kriisilahendusnõukogu eeskujul, et need ettevõtjad ei ole pangad ja seega ei ole tegemist asjakohaste näidetega.

111

Northern Rocki, Bradford & Bingley, Dexia SA, Heta Asset Resolution AG, SNS Banki või Banco Espírito Santo juhtumi puhul tuleb märkida, et need ei puuduta Hispaania panku ja seetõttu reguleerisid nende maksejõuetusmenetlust muude riikide õigusnormid kui need, mis on kohaldatavad Banco Populari juhtumis.

112

Lisaks märkisid hagejate eksperdid hagiavaldusele lisatud arvamuses, et Hispaanias ei leidu Banco Populariga võrreldava panga maksejõuetusjuhtumit ning Portugali panga Banco Espírito Santo ja Madalmaade panga SNS Banki näide tuginevad hüpoteetilistele maksejõuetuskavadele. Seega ei saa need olla Hispaania maksejõuetust käsitleva praktika näiteks.

113

Lisaks märkis kriisilahendusnõukogu, et Sociedad de Gestión de Activos procedentes de la Reestructuración Bancaria (SAREB), Heta Asset Resolutioni, Northern Rocki, Bradford & Bingley ja Dexia juhtum ei ole maksejõuetusjuhtumid, mida möönavad hagejad ja nende eksperdid repliigile lisatud arvamuses.

114

Mis puudutab SAREBi, mis on ainus Hispaania panga näide, mida hagejad mainisid, siis ei ole hagejad vaidlustanud kriisilahendusnõukogu väidet, et vara nõuetekohaseks võõrandamiseks ette nähtud 15 aasta pikkune periood vastas Hispaania pangandussektori üldise restruktureerimise protsessi raames kehtestatud restruktureerimisperioodile, mitte likvideerimise kestusele.

115

Lõpuks ei selgita hagejad, mil määral on olukord nende mainitud näidete puhul sarnane Banco Populari omaga, arvestades eelkõige varaportfelli struktuuri või makromajanduslikku konteksti.

116

Banco de Madridi juhtumi kohta väidavad hagejad, et selle Banco Popularist väiksema ja vähem keeruka panga maksejõuetus on kestnud üle kuue aasta ja see näitab, et sobiv oleks lähtuda kümne aasta pikkusest stsenaariumist.

117

3. hinnangus märkis hindaja, et ta võttis arvesse Banco de Madridi juhtumit, mis oli siis viimane Hispaania panga maksejõuetusjuhtum, märkides samas, et see erines Banco Populari juhtumist süsteemse mõju osas. Ta märkis ka, et Banco de Madrid likvideeriti enne seadusesse 22/2003 teatavate oluliste õiguslike muudatuste sisseviimist, millel on mõju Banco Populari suhtes kohaldatavale stsenaariumile. Ta märkis siiski, et see pretsedent on asjasse puutuv panga tegevusloa kehtetuks tunnistamise kinnitamise ja teatud varade hindamise seisukohast.

118

Nimelt, nagu hindaja samuti selgitavas dokumendis märkis, toimus Banco de Madridi maksejõuetusmenetlus enne seaduse 22/2003 muutmist, mille tagajärjeks võis olla see, et likvideerimismenetlus kestis kuni 18 kuud. Nagu on märgitud eespool punktis 87, oli seaduse 25/2015 vastuvõtmise eesmärk vältida likvideerimismenetluse põhjendamatut pikenemist, nähes selleks ette võimaluse piirata likvideerija tasu 18 kuu tasuga.

119

Lisaks oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks Banco de Madridi likvideerimismenetlus, mis algas 2015. aasta märtsis, kestnud juba viis aastat ega olnud seega vastuolus maksimaalselt seitsme aasta pikkuse likvideerimisstsenaariumiga. Lõpuks ei selgita hagejad, miks see näide tõendab, et sobiv oleks lähtuda Banco Populari kümne aasta pikkusest likvideerimisstsenaariumist.

120

Seega ei tõenda hagejate viidatud näited, et Banco Populari seitsme aasta pikkuse maksimaalse kestusega likvideerimisstsenaariumi arvessevõtmine oli ilmselgelt väär.

121

Veel tuleb meenutada, et eespool punktidest 66–70 nähtub, et see, et hagejate eksperdid hindasid ise Banco Populari likvideerimismenetlust, jõudes järelduseni, et laekumised oleksid olnud suurem kümne aasta pikkuse kestuse korral, ei muuda 3. hinnangus antud hinnangut ebausutavaks.

122

Lisaks on A kinnitus, et „tema arvates on mõistlik hinnang maksejõuetuse kestusele kas 10 aastat või üle seitsme aasta“, lihtsalt arvamus, mis ei põhine konkreetselt Banco Populari olukorrale antud hinnangul.

123

Eeltoodust tuleneb, et teine etteheide tuleb tagasi lükata.

124

Esimese väiteosa analüüsist nähtub, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis muudaksid ebausutavaks hindaja antud hinnangu, et Banco Populari likvideerimismenetluse maksimaalne kestus oleks seitse aastat, võttes eelkõige arvesse eesmärki viia likvideerimine läbi mõistliku aja jooksul ning ebakindlust, mille põhjustab pikk likvideerimisperiood. Nad ei ole seega tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi vaidlustatud otsuses nendele hinnangutele tuginedes ilmse hindamisvea.

125

Seega tuleb esimene väiteosa tagasi lükata.

126

Hagejad väidavad, et oletused, millele kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses seoses Banco Populari tootlike laenude portfelli hindamisega tugines, on ilmselgelt ekslikud ja tõid kaasa selle portfelli olulise alahindamise.

127

Kõnealune väiteosa jaguneb neljaks etteheiteks, mis käsitlevad hindaja analüüsi esiteks seoses tootlike laenude ümberliigitamisega mittetootlikeks laenudeks, teiseks tootlike laenude ennetähtaegse tagasimaksmise eeldusega, kolmandaks järelejäänud tootlike laenude uute tagasimakseteta ja neljandaks tootlike laenude portfelli alles jäänud laenude müügi diskontomääraga.

128

Hagejad leiavad, et põhjendused, mille hindaja esitas selleks, et põhjendada 3. hinnangus 1,1 miljardi euro suuruses summas tootlike laenude ümberliigitamist mittetootlikeks laenudeks, on ilmselgelt väärad.

129

Esimesena väidavad nad, et IFRS 9 (International Financial Reporting Standard (rahvusvaheline finantsaruandlusstandard)) ja Hispaania keskpanga 27. novembri 2017. aasta ringkiri 4/2017 krediidiasutustele, avalike ja reserveeritud finantsaruandluse reeglite ja finantsaruannete vormide kohta (circular 4/2017 del Banco de España, a entidades de crédito, sobre normas de información financiera pública y reservada, y modelos de estados financieros (BOE nr 296, 6.12.2017, lk 119454) ei ole maksejõuetuse kontekstis asjakohane ning hindaja kohaldas tootlike laenude ümberliigitamisel mittetootlikeks laenudeks IFRS 9 standardit liiga kitsalt. Hindaja kasutatud kriteeriumid ei vasta nendele, mida kasutab IFRS 9 niisuguse laenu määratlemisel, mis tuleb liigitada faasi 3 ning seega „alla hinnata“ ja arvata välja tootlike laenude hulgast.

130

3. hinnangus võttis hindaja seoses tootlike laenude mittetootlikeks ümberliigitamisega arvesse kliente, kes olid Banco Populari raamatupidamisdokumentides liigitatud IFRS 9 kohaselt faasi 2, see tähendab kliente, kelle puhul esines suur maksmata jätmise risk, ning kohaldas seejärel objektiivseid kriteeriume, et teha kindlaks, millised on nende klientide laenulepingud, mis võidakse ümber liigitada mittetootlikeks laenudeks, eelkõige panga maksejõuetuse korral. Hindaja leidis, et mittetootlikeks laenudeks tuleb ümber liigitada laenud, mille tagasimakse kuupäevast oli möödunud juba rohkem kui 30 päeva ja mille alusel võlgnetav summa oli suurem kui antud tagatise väärtus, ning laenud klientidele, kellele oli juba antud laen, kuid mida ei olnud tagasi makstud ja kas antud tagatis oli ebapiisav või täitmata leping oli suhetes pangaga üldiselt oluline.

131

Seega nähtub sellest, et hindaja ei leidnud, et teatavad laenud tuleb IFRS 9 ette nähtud kriteeriumide kohaselt liigitada faasi 3 ning ta ei liigitanud teatavaid tootlikke laene selle standardi alusel mittetootlikeks laenudeks.

132

Lisaks ei tähenda asjaolu – vastupidi sellele, mida väidavad hagejad –, et hindaja märkis 3. hinnangus, et tema meetod on kooskõlas Hispaania Panga ringkirjaga 4/2017, kuna ta seda tootlike laenude mittetootlikeks ümberliigitamisel kohaldas.

133

Järelikult tuleb hagejate argument tagasi lükata, kuna see põhineb 3. hinnangu vääral tõlgendamisel.

134

Teisena väidavad hagejad, et selgitavas dokumendis tugines hindaja selleks, et põhjendada ühe laenusaaja raskusi laenu tagasimaksmisel, ekslikult tema rahaliste vahendite külmutamisele, jättes tähelepanuta esiteks asjaolu, et laenusaajal võivad olla kontod teistes pankades, ja teiseks toimib Hispaania hoiuste tagamise skeem. Viide täpsustamata „vastunõuetele“ on pelgalt oletus. Nad väidavad, et need väited on ebamäärased ja alusetud ega võimalda põhjendada 3. hinnangus tootlike laenude suuremahulist ümberliigitamist mittetootlikeks laenudeks.

135

Vastuseks mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate märkustele, mille eesmärk oli saada selgitusi, miks 3. hinnangus olid teatavad tootlikud laenud ümber liigitatud mittetootlikeks laenudeks, esitas hindaja selgitavas dokumendis järgmised selgitused:

„Nagu on märgitud [3. hinnangus], oleks Banco Populari maksejõuetusel märkimisväärsed tagajärjed, sealhulgas laenusaajatele, ja see võib kaasa tuua maksmata jätmise taseme tõusu (näiteks laenusaajad, kellel on Banco Popularis arvelduskontod, mis võidakse külmutada, ei saaks enam kasutada oma rahalisi vahendeid, teised laenusaajad võivad esitada vastunõudeid, et graafikujärgsed tagasimaksed tegemata jätta või nende tasumist edasi lükata). See suurenemine koonduks juba mittetootlikele portfelli osadele ja/või raskustes olevatele laenusaajatele ning seda süvendab keerukus säilitada ennetav laenude haldamine, arvestades Banco Populari tehingute ja töötajate tegevuse häiritust, mis on tingitud maksejõuetusest. [Oma] kogemusele ja eksperdihinnangule tuginedes leiame [me], et laenusaajate osas, kes olid esitatud andmete alusel liigitatud [standardi IFRS 9 kohaselt] faasi 2, esineb suur maksmata jätmise risk. See liigitus koos muude teguritega (nt seotud tagatised) on aluseks makseviivituse suurenemise ja ümberliigitamise hindamisele. Selles osas erineb olukord raamatupidamisanalüüsist, mis tehtaks tegevuse jätkamise korral.“

136

Piisab, kui märkida, et hagejad piirduvad väitega, et näited, mille hindaja esitas Banco Populari likvideerimise korral võetavate laenusaajate hoiakute kohta, ei põhjenda 3. hinnangus läbi viidud ümberliigitamist nii suures ulatust. Need argumendid tuleb edututena tagasi lükata.

137

3. hinnangus ja selgitavas dokumendis esitatud selgitused, mis puudutavad tootlike laenude ümberliigitamist mittetootlikeks laenudeks, ei tugine nimelt nendele näidetele. Tundub, et hagejad on jätnud tähelepanuta asjaolu, et eespool punktis 130 mainitud 3. hinnangus läbi viidud ümberliigitamine puudutas üksnes teatavaid laene, mis olid antud laenusaajatele, kelle puhul juba esines makseviivituse risk. Sellega seoses ei esita nad argumente, millega vaieldaks vastu hindaja hinnangutele panga tegevuse järsu lõpetamise tagajärgede kohta esiteks nende laenusaajate olukorra halvenemisele, kellel oli juba raskusi oma laenude tagasimaksmisega Banco Populari tegutsemise ajal, ja teiseks niisuguste laenude maksmata jätmise riski suurenemisele, mis oma omaduste tõttu, nagu seotud tagatiste madal väärtus, kätkes juba enne likvideerimist tagasi maksmata jätmise riski.

138

Sellest järeldub, et hagejad ei saa põhjendatult väita, et kriisilahendusnõukogu oleks pidanud asuma seisukohale, et 3. hinnangus läbi viidud tootlike laenude ümberliigitamine mittetootlikeks laenudeks oli ilmselgelt väär. Seega tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

139

Hagejad väidavad, et hindaja järeldus 3. hinnangus, mis puudutab tootlike laenude portfelli suuruse vähendamist 59,5 miljardilt eurolt 24,9 miljardile eurole 18 kuu jooksul, põhineb ebarealistlikel ennetähtaegse tagasimaksmise eeldustel. Nad vaidlevad nendele eeldustele vastu esiteks ettevõtjatele antud tootlike laenude ja teiseks hüpoteegi tagatisel antud tootlike laenude osas.

140

Kõigepealt tuleb märkida, et hagejate võrdlus 2017. aastal Hispaania turul ennetähtaegselt tagasi makstud laenude ja hindaja oletatud taseme vahel ei ole asjakohane. Nimelt kuna 3. hinnangus lähtutakse eeldusest, et Banco Populari likvideerimist on alustatud, ei ole see võrreldav niisuguste ettevõtjate ennetähtaegse tagasimaksmise tasemega, kes oma tegevust jätkavad.

141

Hagejad vaidlevad vastu hindaja hüpoteesile, et 80,23% Banco Populari tootlike laenude portfellist makstaks ennetähtaegselt tagasi ühe aasta jooksul pärast Banco Populari maksejõuetust. See hüpotees põhineb ebaloogilisel ja Hispaania turu eripäraga vastuolus oleval eeldusel, et ärilisi pangandusteenuseid osutavat panka vajavad ärikliendid on kohustatud saama refinantseerimist oma laenudele mõnelt uuelt pangalt, kes võiks neid teenuseid pakkuda.

142

Esiteks väidavad hagejad, et puudub seos laenu ja jooksevkonto vahel, et on ebatäpne, et laenusaajast ettevõtjal on kõigi oma vajaduste jaoks pangaga vaid üks suhe, ning et tuleb tunnistada, et laenusaajaid panga vahetumine eriti ei liiguta. Hindaja tunnistas seda väidetavalt selgitavas dokumendis, tuginedes üldistele avaldustele Hispaania pankade tihedate suhete kohta oma klientidega või konkureerivate pankade strateegia kohta, ilma et ta oleks kindlaks teinud, kui palju on neid laenu saanud Banco Populari äriklientidest ettevõtjaid, kellele osutatakse ka muid pangateenuseid, mille nad peavad teise panka üle viima.

143

3. hinnangus leidis hindaja, et ennetähtaegse tagasimaksmise määrad võivad likvideerimisstsenaariumi puhul olla tunduvalt kõrgemad kui tegutseva panga puhul, kuna kliendid, kes saavad seda teha, kalduvad liikuma teistesse finantsasutustesse ja oma võla panga ees tagasi maksma, ning et teised suured Hispaania pangad üritaksid samuti aktiivselt meelitada likvideeritava panga parimaid kliente enda juurde. Ta leidis, et see hüpotees kehtib seda enam äriklientide puhul, kes oma igapäevase majandustegevuse juhtimisel peavad töötama koos täielikult toimiva pangaga, kes on võimeline pakkuma selliseid tooteid ja teenuseid nagu järjest uuendatavad laenud, muud maksete otsekorraldused, müügikoha funktsioon ja paljusid muid teenuseid, mille osutamist Banco Popular pärast likvideerimismenetluse algatamist ei suudaks jätkata.

144

Ta märkis ka, et ta eeldas, et kõik ärikliendid läheksid teistesse pankadesse üle, välja arvatud jälgimisnimekirjas olevad ettevõtjad, kellele tõenäoliselt teine pank refinantseerimist ei paku, ja kinnisvara arendusega tegelevad äriühingud, kelle vastu tundsid kriisilahenduse kuupäeval konkureerivad pangad vähe huvi.

145

Pärast seda, kui mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad olid esitanud oma kommentaarid, mille kohaselt tootlike laenude ennetähtaegse tagasimaksmise eeldused tundusid olevat liiga suured, märkis hindaja selgitavas dokumendis järgmist:

„Lisaks leidsime, et Hispaania jaepanganduse majandusmudel põhineb tihedate suhete loomisel klientidega. Banco Populari likvideerimisstsenaariumi korral astuksid palju ärikliendid läbirääkimistesse teiste pankadega, mille jooksul oleks alternatiivsel pankadel hea võimalus võtta üle äriklientide laene ja tehingupõhiseid pangateenuseid. Ebaselguse vältimiseks ei eelda me, et need kaks toodet toimivad omavahel seotult. Oletame siiski, et sellest tulenevad ärilised läbirääkimised puudutaksid kliendi kõiki pangateenuste vajadusi (olenemata sellest, kas tegemist on äritehingute või laenudega) ja et teine pangateenuse pakkuja soovib saada võimalikult palju uut tegevust. Need läbirääkimised võivad olla lihtsamad, kui suhe pangaga on juba olemas (mitme panga kliendid). Eelkõige võisid meie arvates olla VKEd ja Banco Populari madala väärtusega frantsiisid sel ajal teiste Hispaania pankade jaoks strateegilise tähtsusega, mistõttu oleks ühe või mitme konkurendi ennetava strateegia rakendamine eesmärgiga võtta Banco Populari kliendid üle, likvideerimisstsenaariumi korral olnud tõenäoline asjade käik. Sellega seoses leiame, et laenude ennetähtaegse tagasimaksmise taseme tõusu aluseks olevad eeldused, nagu need on esitatud [3. hinnangus], on mõistlikud.“

146

Lisaks möönis hindaja vastuseks mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaaridele, milles viidati sellele, et laenusaajate inerts vähendaks teistesse pankadesse ülemineku taset ja klientide käitumine ei ole alati ratsionaalne, et kuigi tegemist on arvesse võetava teguriga tegevuse jätkumise korral, on olukord likvideerimisstsenaariumi korral väga erinev. Ta tuletas meelde, et kliendid, kes sõltusid Banco Popularist tehingupõhise pangateenuse osas, oleksid sunnitud vahetama panka ja isegi kui need toimimise seisukohast omavahel seotud ei ole, hakkaksid nad tõenäoliselt samal ajal oma laene üle viima, et säilitada teatud tasemel teenus ja haldusmugavus.

147

Sellest tuleneb, et vastupidi hagejate väidetule ei sea asjaolu, et hindaja möönis, et laenu ja jooksevkonto teenused ei toimi omavahel seotult, kahtluse alla tema hinnangut, et ärikliendid peavad saama töötada pangaga, mis võib pakkuda neile täielikku toote- ja teenusevalikut. Asjaolu, et Banco Popular ei saaks likvideerimise tõttu enam neile neid teenuseid pakkuda, soodustab nende klientide üleminekut teistesse pankadesse ja seega nende laenude ennetähtaegset tagasimaksmist.

148

Lisaks ei nähtu 3. hinnangust, et hindaja oleks lähtunud eeldusest, et ettevõtjal on vaid üks suhe ühe pangaga kõigi oma vajaduste rahuldamiseks. Seega ei saa hagejad väita, et hindaja möönis oma oletuse ekslikkust, kui ta tunnistas selgitavas dokumendis vastuseks teatud kommentaaridele, et esines olukordi, kus teenuseid osteti mitmelt pangalt. Sellega seoses leidis hindaja, et asjaolu, et Banco Populari kliendil on konto ka teises pangas, võib hõlbustada tema laenude ostmist selle teise panga poolt ja seega tootlike laenude ennetähtaegset tagasimaksmist.

149

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole hindaja selgitavas dokumendis möönnud, et laenusaajaid Banco Populari likvideerimise korral panga vahetus ei liiguta.

150

Lõpuks, kuna hindaja märkis selgelt, millised on äriklientide kategooriad, kelle ta oma hüpoteetilisest stsenaariumist välja jättis, kuna neil ei olnud võimalik oma laene üle viia, siis ei ole asjakohane argument, milles heidetakse talle ette seda, et ta ei teinud kindlaks, kui paljud laenu saanud ärikliendid ostavad ka muid pangateenuseid.

151

Lisaks väidavad hagejad repliigis, et hindaja asetas „tihedad pangasuhted“ laenu ennetähtaegse tagasimaksmise määravaks teguriks kõigi muude kaalutluste, sealhulgas laenukulude ees. Nende hinnangul peavad ärikliendid, eelkõige VKEd, laenukulusid olulisemaks oma suhetest pangaga.

152

Piisab, kui märkida, et see hagejate argument ei võta arvesse Banco Populari likvideerimismenetluse alustamise tagajärgi mitte ainult tema võimetusele osutada kõiki pangateenuseid, vaid ka konkureerivate pankade suhtumisele. Eriti tõi hindaja selgitavas dokumendis esile seda, et teistel Hispaania pankadel on strateegiline huvi osade Banco Populari äriklientide, eelkõige VKEde vastu, ja nad võivad kasutada teatud strateegiat, et likvideerimise korral need kliendid endale võita.

153

Järelikult ei esita hagejad ühtegi argumenti, mis tõendaks, et Hispaania äriklientide tihedad suhted oma pangaga ei olnud niisugune asjakohane asjaolu, mida hindaja ei võiks arvesse võtta. Hagejate argumendid ei muuda ebausutavaks oletust, millest hindaja lähtus ja mille kohaselt otsustavad ärikliendid, kes peavad pärast Banco Populari likvideerimist viima oma äritehingud üle teise panka, üle viia ka oma laenud, et neil oleks pangaga suhe, mis hõlmab kõiki pangateenuseid.

154

Teiseks väidavad hagejad sisuliselt, et puudub põhjendus, kuna hindaja ei esitanud arvandmeid nende suhteliste intressimäärade ja lepingute lõpetamise kulude kohta, mida ta arvesse võttis.

155

Vastuseks kommentaaridele suhteliste intressimäärade ja üleminekukulude kohta märkis hindaja selgitavas dokumendis, et ta võttis ennetähtaegse tagasimaksmise eeldamisel arvesse seda, et klient soovib teise panka üle minna (nt Banco Populari ja teiste pankade vahelised suhtelised intressimäärad), võimalikke takistusi (nt üleminekukulud) ja kliendi atraktiivsust teiste pankade jaoks kliendi laenude refinantseerimise hindamisel (võttes arvesse laenusaaja riskiprofiili, võetud laene, nende segmenteeritust, finantsolukorda, jne). Ta märkis, et analüüsis suhtelisi intressimäärasid nii, et võrdles laenujäägile kohaldatavat intressimäära (nagu oli märgitud esitatud andmetes) lepingu lõpetamise kuupäeval uutele sarnastele tehingutele kohaldatavate intressimääradega, ning lepingu lõpetamise kulusid, seda ka mõne valitud lepingu alusel, et mõista iga tüüplepingu suhtes ette nähtud lepingu lõpetamise kulusid ja lepingu lõpetamise mõju ulatust.

156

Tuleb asuda seisukohale, et see põhjendus on piisav tõendamaks, et hindaja võttis 3. hinnangus tõepoolest arvesse Banco Populari ja teiste pankade kohaldatud intressimäärasid ning laenu üleviimise kulusid. See selgitus on kooskõlas delegeeritud määruse 2018/344 artikli 6 punkti b nõuetega, mille kohaselt peab hindamine sisaldama peamiste kasutatud meetodite ja eelduste selgitust ning seda, kui tundlik on hinnang nende suhtes. Hindaja ülesanne ei olnud täpsustada 3. hinnangus kõiki andmeid ja arvandmeid, millele ta tugines.

157

Sellest tuleneb, et hagejad ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis muudaks ebausutavaks hindaja hüpoteesi, et Banco Populari tootlike kliendilaenude portfellist makstakse ennetähtaegselt tagasi 80,23% laenudest.

158

Hagejad väidavad, et hindaja hüpotees, et 33,55% laenudest Banco Populari hüpoteeklaenude portfellis makstakse ennetähtaegselt tagasi 18 kuu jooksul, põhineb põhjendamata üldistustel.

159

Esimesena väidavad hagejad, et Hispaania turul olid hüpoteeklaenu määrad märkimisväärselt kõrgemad kui määrad 1% ja 1,2%, mida hindaja kohaldas, ning tuginesid oma eksperdiarvamusele, milles viidati Standard & Poor’si 2018. aasta juulis avaldatud Hispaania Keskpanga statistika ja EKP andmetele. Nad väidavad, et klientidel, kes maksid oma hüpoteeklaenult intressi määraga 2% või vähem – mis vastas nende laenude intressimäärale Hispaania turul 2017. aasta juunis –, ei olnud mingit huvi panka vahetada. Selgitavas dokumendis ei vaielnud hindaja nendele andmetele ega nende asjakohasusele vastu, vaid eristas sobimatult Hispaania turul 2017. aasta juunis kehtinud intressimäärasid ja kogu hüpoteegi kehtivuse ajal kohaldatud intressimäärasid.

160

Hagejad ei ole nõus sellega, et kasutati kogu hüpoteegi kehtivuse ajal kohaldatud intressimäärasid, kuna kliendid ei otsusta hüpoteeklaenu sõlmida selle intressimäära alusel, vaid üksnes esialgse intressimäära alusel, mida turul pakutakse, ja kuna esialgsed intressimäärad kalduvad olema madalamad kui keskmine intressimäär laenu kogukestuse ulatuses.

161

3. hinnangus leidis hindaja, et kliendid, kelle laenu ja selle laenuga ostetud vara väärtuse suhe (edaspidi „laenu/väärtuse suhe“) oli alla 90% ja kes ei olnud jälgimisnimekirjas, või kliendid, kelle laenu tähtajani jäi enam kui 2 aastat, sooviksid rohkem teise panka üle minna. Ta leidis, et kliendid, kelle laenu/väärtuse suhe oli alla 80%, maksaksid oma laenu ennetähtaegselt tagasi, kui nad pidid maksma intressimäära 1% või rohkem, ning kliendid, kelle laenu/väärtuse suhe jäi vahemikku 80–90%, maksaksid oma laenu ennetähtaegselt tagasi, kui nad maksid intressimäära 1,2% või rohkem.

162

Tuleb märkida, et hagejate argumendid, millega vaieldakse vastu põhinemisele intressimääradele 1% ja 1,2%, esitasid juba osa mõjutatud aktsionäre ja võlausaldaja menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud.

163

Sellega seoses märkis hindaja selgitavas dokumendis, et Hispaania Keskpanga 2018. aasta juuli statistikabülletäänist ja Standard & Poor’si avaldatud EKP andmetest tulenevad andmed, millele viitasid mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad, erinesid 3. hinnangus kasutatud andmetest, kuna need kajastasid üksnes hüpoteegi esialgset intressimäära.

164

Hindaja selgitas, et 3. hinnangus kasutatud hüpoteeklaenu intressimäärade arvutamisel võrreldi Banco Populari portfelli intressimäärasid (kindlaid ja muutuvaid) intressimääradega, mida pakkusid Hispaania turul peamised hüpoteeklaenude pakkujad 6. juunil 2017. Lisaks märkis ta, et ta lähtus hüpoteeklaenu kogukestuse suhtes kehtivatest intressimääradest (mitte ainult esialgse tähtaja määrast), kuna Hispaanias on hüpoteeklaenude intressimäär laenu alguses üldiselt erinev võrreldes lepingu ülejäänud kehtivusajaga. Hindaja märkis, et need intressimäärad arvutati sel ajal hüpoteeklaenudele Hispaania turul kehtinud nii muutuvate kui ka fikseeritud keskmise protsendimäära alusel ning need keskmised korrutati vastavalt keskmise intressimäära pakkumisega uutele muutuva ja fikseeritud intressimääraga hüpoteeklaenudele.

165

Sellest tuleneb, et hagejad ei saa väita, et hindaja ei vaielnud vastu hagejate poolt esitatud nende andmete asjakohasusele, mis tulenesid Hispaania Panga 2018. aasta juuli statistikabülletäänist ja Standard & Poor’si avaldatud EKP andmetest. Hindaja märkis selgelt, et kuna need andmed ei kajasta hüpoteegi intressimäära kogu laenu tähtaja jooksul, ei võetud neid 3. hinnangus arvesse.

166

Lisaks ei tugine ühelegi konkreetsele tõendile hagejate kinnitus, et kliendid võtsid arvesse üksnes laenu esialgset intressimäära, mitte aga kogu hüpoteeklaenu kestuse ajal kehtivat intressimäära. Nagu märgib kriisilahendusnõukogu, räägib sellele väitele vastu ka hagejate endi argument, et kliendid püüavad „saada madalamat keskmist pikaajalist intressimäära“.

167

Samuti ei tugine ühelegi tõendile hagejate kinnitus, et esialgsed intressimäärad kaldusid olema madalamad kui laenu kogukestuse keskmine intressimäär.

168

Sellest tuleneb, et hagejate argumendid põhinevad üksnes nende endi oletustel, et vaielda vastu 3. hinnangus esitatud hüpoteesidele, ja need ei saa muuta hindaja antud hinnangut ebausutavaks. Lisaks ei võta need argumendid arvesse muid asjaolusid, nagu laenu/väärtuse suhe ning laenu tähtaeg, mida hindaja arvesse võttis, et teha kindlaks, millised on need hüpoteeklaenud, mis ennetähtaegselt tagasi makstaks.

169

Teisena vaidlevad hagejad vastu hindaja hinnangule, mille kohaselt hüpoteeklaenu ennetähtaegse tagasimaksmise kulud ei kujuta endast asjakohast tegurit, ning nad leiavad, et hindaja välistas vääralt uue hüpoteeklaenu andmise kulud.

170

Selgitavas dokumendis märkis hindaja, et ta võttis ennetähtaegse tagasimaksmise eelduste väljatöötamisel arvesse kõiki tegureid, mis võivad mõjutada klientide üleminekut teise panka nii pakkumise seisukohast – näiteks kliendi krediidikvaliteet või tagatiste likviidsus –, kui ka nõudluse seisukohast – nimelt Banco Popularilt saadud hüpoteeklaenude lõpetamise kulude mõju ning kulud, mis on seotud teise pakkujatega uute hüpoteeklaenude vormistamisega.

171

Ta tuletas meelde 3. hinnangus enda esitatud hinnangut, et puudusid takistused, miks ei oleks klient saanud viia oma hüpoteeklaenu üle teise panka vaatamata sellele, et teatud laenud toonuks kaasa ennetähtaegse tagasimaksmise kulud. Ta leidis, et Banco Popularis hoiuseid omavad kliendid peaksid leidma nende hoiuste jaoks teise panga ning on tõenäoline, et viimane kutsuks üles ka muid teenuseid tema juurde üle tooma ja lihtsustaks seda. Seetõttu ei leidnud ta, et need tasud oleksid heidutanud kliente oma hüpoteeklaene üle viima. Ta leidis samuti, et likvideerijal ei pruugi olla võimalik nõuda ennetähtaegse tagasimaksmise eest tasu maksmist, kui kliente võis pidada sunnituks panka vahetama, kuna Banco Popularil tekiksid pärast likvideerimist tegevusraskused. Lõpuks hindas ta nende kulude suuruseks ligikaudu 40 miljonit eurot kõigi Banco Popularist lahkuvate klientide kohta kokku ja ta ei arvestanud seega asjakohast tulu.

172

Viimati nimetatud küsimuses märkis hindaja samuti selgitavas dokumendis, et ta analüüsis tehingute valimit, et mõista Banco Populari lepingute lõpetamise standardkulusid, ning ta järeldas sellest, et need jäävad turul pakutavatesse vahemikesse.

173

Sellest tuleneb, et hagejad ei saa põhjendatult väita, et hindaja ei võtnud tootlike hüpoteeklaenude ennetähtaegse tagasimaksmise hüpoteeside hindamisel arvesse kulusid, mis on seotud nende laenude üleviimisega teise panka.

174

Lisaks piirduvad hagejad väitega, et selgitused, mille hindaja andis selleks, et jätta arvesse võtmata ennetähtaegse tagasimaksmise kulud, on pealiskaudsed ning ta ei ole esitanud ühtegi selgitust uue laenu andmisega seotud kulude arvesse võtmata jätmise kohta. Nad leiavad, et konkureerivate pankade pakutavatel stiimulitel põhinev selgitus on puhtalt spekulatiivne, et likvideerija ei loobuks ennetähtaegse tagasimaksmise kulude sissenõudmisest ja et kui 40 miljoni euro suurune summa ei olnud üldkokkuvõttes märkimisväärne summa, tuli uurida ka individuaalset taset.

175

Piisab, kui märkida, et hindaja selgituste eesmärk ei olnud mitte tõendada seda, et tootlike hüpoteeklaenude teistesse pankadesse üleviimise kulusid ei oleks tulnud arvesse võtta, vaid et need ei olnud seda üleviimist pärssivad. Hagejate argumendid tuginevad pelkadele väidetele, mis ei tõenda, et eeldused, mille hindaja arvesse võttis, on ilmselgelt väärad.

176

Sellest järeldub, et hagejad ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis muudaks ebausutavaks hindaja oletuse, et Banco Populari tootlike hüpoteeklaenude portfellist makstaks ennetähtaegselt tagasi 33,55% laenudest.

177

Teise etteheite analüüsist nähtub, et hagejad ei ole tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi ilmse vea, kui ta leidis vaidlustatud otsuses, et selgitavas dokumendis esitas hindaja „asjakohased argumendid oma hüpoteeside alusel, mis puudutasid tootlike laenude ennetähtaegse tagasimaksmise taseme tõusu“. Seega tuleb teine etteheide tagasi lükata.

178

Hagejad märgivad, et nad ei vaidlusta meetodit, mille abil arvutati alles jäänud tootlike laenude – see tähendab laenude, mis jäid portfelli alles pärast seda, kui laenude hulgast olid välja arvatud mittetootlikud ümberliigitatud laenud ja ennetähtaegselt tagasi makstavad hüpoteeklaenud – tagasimaksmist nende lõpetamiseks, ning nad nõustuvad, et mõni neist laenudest muutub laenutähtaja jooksul mittetootlikuks. Nad väidavad siiski, et hindaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust 3. hinnangus püsitatud hüpoteesile, et maksejõuetuse korral „suureneks märkimisväärselt“ tagasimaksete tasumata jätmine.

179

Hagejad viitavad 3. hinnangus ühele tabeli väljavõttele, milles on esitatud Banco Populari vara realiseerimise strateegia kokkuvõte, nagu hindaja seda nägi ja mille kohaselt „[t]ootlike laenude portfelli likvideeritakse kuni likvideerimisperioodi lõpuni, võttes arvesse nende tootlust, ennetähtaegse tagasimaksmise määra märkimisväärset tõusu ja uusi maksete tasumata jätmisi, millele järgneb järelejäänud portfelli lõplik müük“.

180

Sellest nähtub, et hindaja mainis tootlike laenude ennetähtaegse tagasimaksmise määra märkimisväärset tõusu, mitte aga allesjäänud tootlike laenude maksete uusi tasumata jätmisi.

181

Seega piisab, kui märkida – nagu teeb ka kriisilahendusnõukogu –, et see hagejate argument põhineb 3. hinnangu vääral tõlgendamisel.

182

Seetõttu tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.

183

Hagejad märgivad, et seitsme aasta pikkuse hüpoteetilise likvideerimisstsenaariumi puhul kohaldas hindaja tootlike laenude portfelli alles jäänud laenude müügi diskontomäära (rump) vahemikus 5,1% parimal juhul kuni 6,1% halvimal juhul, selgitamata seda 1% suurust erinevust.

184

3. hinnangus märkis hindaja, et iga stsenaariumi puhul likvideerimisperioodi lõpus kasutatud diskontomäär oli Hispaania turul iga varakategooria suhtes nõutav tootlusmäär, mis põhines likvideerimise hetkel prognoositaval riskiprofiilil, mistõttu oli vaja teha kohandusi. Hindaja tõi välja asjaolud, millele ta nende kohanduste tegemisel tugines. Ta selgitas, et eri likvideerimisstsenaariumides kasutatud erinevad diskontomäärad kajastavad portfelli eri kategooriate ja nende eeldatavate diskontomäärade kombinatsiooni muutust.

185

Piisab aga, kui tõdeda, et need selgitused, millele hagejad vastu ei vaidle, on piisavad, et põhjendada seda, miks võeti iga ajalise alternatiivse stsenaariumi osas arvesse tootlike laenude portfelli jäägi müügi eraldi diskontomäära parima ja halvima hüpoteesi puhul.

186

Lisaks, mis puudutab hagejate viidet oma eksperdiarvamusele, milles lähtuti eeldusest, et maksimaalne diskontomäär on 5%, siis tuleb meenutada, et eespool punktidest 66–70 nähtub, et võrdlus hagejate eksperdiarvamuses tehtud analüüsiga ei ole asjakohane selle kindlakstegemisel, kas hindaja tegi 3. hinnangus ilmseid hindamisvigu.

187

Sellest järeldub, et neljas etteheide tuleb tagasi lükata.

188

Teise väiteosa analüüsist nähtub, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis muudaksid hindaja hinnangu Banco Populari tootlike laenude portfelli väärtuse kohta ebausutavaks. Nad ei ole seega tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi vaidlustatud otsuses nendele hinnangutele tuginedes ilmse hindamisvea.

189

Seega tuleb teine väiteosa tagasi lükata.

190

Hagejad väidavad, et 3. hinnangus mittetootlike laenude tagasimaksmise kohta antud hinnang põhineb ebajärjekindlatel ja põhjendamatutel hüpoteesidel ning ei ole kooskõlas aluseks võetud andmetega, mistõttu oli tulemuseks liiga väike laekumiste summa.

191

Esimesena vaidlevad hagejad vastu 3. hinnangus esitatud hüpoteesile, mille kohaselt müüakse likvideerimise käigus kõik mittetootlikud laenud 18 kuu jooksul. Nad väidavad, et tagatud mittetootlike laenude portfell koosneb peamiselt kinnisvaraga tagatud laenudest ja selle portfelli väärtuse määrab seega kindlaks alusvara väärtus. Kuigi 3. hinnangus möönis hindaja, et tagatud mittetootlike laenude hindamise peamine kriteerium on üle antud vara müügist laekuvad summad, oli hindajal ebajärjekindel lähenemisviis, kuna ta lähtus mittetootlike laenude ja kinnisvara suhtes erinevast optimaalsest võõrandamisperioodist.

192

3. hinnangus märkis hindaja, et ette nähtud likvideerimisstrateegia seisnes mittetootlike laenude portfelli müümises võimalikult kiiresti, et vältida panga olukorra edasist halvenemist ja võttes arvesse Hispaania turu „isu“ selle vara järele, ning see oli kooskõlas teiste pankade likvideerimisel saadud kogemustega. Ta leidis, et mittetootlikud laenud peaksid eeldatavalt olema müüdud 2018. aasta detsembriks ehk ligikaudu 18 kuud pärast kriisilahendusotsuse kuupäeva kõigi kolme alternatiivse stsenaariumi puhul, mis on 18 kuud, 3 aastat ja 7 aastat.

193

Vastuseks mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaaridele menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud, ja milles väideti, et mittetootlike laenude võõrandamise pikem periood võimaldab saada suuremat müügitulu, märkis hindaja selgitavas dokumendis, et 3. hinnangu koostamisel võeti arvesse ka hüpoteesi, et Banco Popular jätab mittetootlikud laenud alles pikemaks ajaks. Ta väitis siiski, et mittetootlike laenude portfelli võõrandamise ajakava 18 kuu jooksul on kõige sobivam.

194

Sellega seoses leidis hindaja, et pikema perioodi puhul ei ole kindel, millised suuremad laekumised on, samas kui likvideerimismeeskonna hoidmisega seotud kulud (võttes arvesse riski, et võtmetöötajad lahkuvad, mis suurendab võimalikku ebatõhusust) ning muud tegurid, nagu laenu mitte tagasi maksvate laenusaajate soovimatus alustada läbirääkimisi maksejõuetu pangaga, tekiksid kindlamalt. Lisaks märkis hindaja, et pikem tähtaeg suurendab ka makromajanduslikku riski, eelkõige seetõttu, et mittetootlike laenude turg oli 2017. aasta teisel poolel aktiivne, ning ta leidis, et on vähetõenäoline, et likvideerija soovib spekuleerida pikaajaliste soodsate tingimustega (eelkõige võimaliku märkimisväärse makromajandusliku allakäigu kontekstis, mis võib pärast Banco Populari likvideerimist aset leida). Seetõttu järeldas ta, et suhteliselt lühiajaline müük oli lõpuks soodsam ning ei too kaasa ostusuutlikkuse probleeme, mis mõjutaksid realiseeritavate müükide taset.

195

Vaidlustatud otsuses mainis kriisilahendusnõukogu hindaja selgitusi ja kiitis need heaks.

196

Lisaks tuleb märkida, et selgitavas dokumendis selgitas hindaja, et 3. hinnangus kasutatud meetodiks valiti dünaamiline stsenaarium, mis tähendab, et selle meetodi kohaselt määratakse kindlaks erinevad vara realiseerimise ajahetked likvideerimise jooksul ja seejärel vara väärtus eelkõige realiseerimise aja alusel. Nii märkis ta, et iga alternatiivse ajalise stsenaariumi osas kaalus ta optimaalset võõrandamise strateegiat ja tähtaega, et saada eri liiki varade realiseerimisest maksimaalne tulemus vastavalt vara laadile ja likviidsusele.

197

Hagejad ei ole aga esitanud ühtki argumenti, mis selle järelduse kahtluse alla seaks.

198

Seega, isegi kui 66,6% Banco Populari mittetootlike laenude portfellist oli tagatud kinnisvaraga, ei kuulu need laenud ja kinnisvara samasse varaliiki ning nende võõrandamine likvideerimise käigus ei toimu sama strateegia alusel.

199

Tõsi on, et tagatud mittetootlike laenude väärtus on seotud tagatiseks oleva kinnisvara väärtusega ja see on nende hindamisel peamine tegur. Siiski ei ole see asjakohane küsimuses, milline on kõige sobivam ajavahemik nende laenude müügist maksimaalse tulemuse saamiseks.

200

Seega ei saa hagejad väita, et see, et mittetootlike laenude ja kinnisvara puhul võetakse arvesse erinevat võõrandamistähtaega, on vastuoluline.

201

Hagejad ei esita ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla eespool punktis 194 mainitud selgitava dokumendi selgituse, milles toodi välja põhjused, miks nendest laenudest saadavate laekumiste maksimeerimine tähendas, et need tuli võõrandada kiiresti pärast likvideerimise algust.

202

Nimelt, väites, et pikem võõrandamistähtaeg oleks võimaldanud suuremaid laekumisi, piirduvad hagejad sellega, et nad toovad esile väidetavad erinevused hindaja lähenemises mittetootlike laenude portfelli ja kinnisvara võõrandamise vahel seoses makromajanduslike riskidega, või märgivad, et nende ekspertidel on eriarvamus mittetootlike laenude portfelli säilitamise kulude osas ja tagasimakseid mittetegevate laenusaajate soovimatuses läbirääkimisi pidada. Ent ei võrdlus kinnisvara väärtuse hindamisega ega võrdlus nende eksperdiarvamuses esitatud hinnangutega ei tõenda ilmset hindamisviga, mille hindaja väidetavalt tegi, sest lähtus 18 kuu pikkusest võõrandamistähtajast.

203

Teisena väidavad hagejad, et hinnang mittetootlikest laenudest saadava laekumise kohta ei ole kooskõlas aluseks võetud andmetega. Nad väidavad, et 3. hinnangus aluseks võetud 16‑protsendiline sisemine tulumäär (IRR) on põhjendamatult kõrge ja selle tõttu langes mittetootlike laenude portfelli hind.

204

Nad väidavad, et hindaja jättis kõrvale tegelikud turuandmed sisemise tulumäära kohta ja tugines võõrandamismenetluste „väiksemale kvaliteedile“ ja likvideerija suutmatusele „anda kinnitusi ja tagatisi“. Need väited eeldavad, et likvideerija haldab likvideerimist halvasti, rikkudes seaduse 22/2003 nõudeid. Lisaks näitavad ekspertide tehtud turu-uuringud, et kinnituste ja tagatiste puudumisel on väike mõju sisemisele tulumäärale.

205

3. hinnangus märkis hindaja järgmist:

„IRR: eeldasime, et seda liiki [tagatud mittetootlike laenude] portfellist huvitatud raskustes olevad investorid nõuaksid sisemist tulumäära, mis jääb vahemikku 16% optimistliku prognoosi korral ja 20% ettevaatliku prognoosi korral, mis on kõrgemad turul täheldatud määradest, sest likvideerimisstsenaariumi raames mittetootlike laenude portfelli müügi korral peaks arvesse võtma:

206

Esiteks piisab, kui märkida, et hindaja ei ole väitnud, et teave oli puudulik likvideerija tõttu või et ta eeldas mingilgi määral tema rikkumist. Teiseks piirduvad hagejad sellega, et nad kordavad oma ekspertide üht arvamust, mis anti pärast nende väidetavalt läbi viidud turu-uuringut ja ilma ühegi täpsustuseta uuringu laadi või tulemuste kohta. Seega tuleb need argumendid tagasi lükata.

207

Lisaks, nagu märgib kriisilahendusnõukogu, ei saa tegelikke turuandmeid kasutada võrdlusandmetena hüpoteetilises maksejõuetusmenetluses ning neid tuleb kohandada, et võtta arvesse likvideerimisega seotud raskusi, eelkõige haldamisega seotud raskusi.

208

Sellest järeldub, et hagejad ei ole tõendanud, et kriisilahendusnõukogu ja hindaja tegid mittetootlike laenude hindamisel ilmse hindamisvea.

209

Kolmanda väiteosa analüüsist nähtub, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis muudaksid hindaja hinnangu Banco Populari mittetootlike laenude portfelli väärtuse kohta ebausutavaks. Nad ei ole seega tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi vaidlustatud otsuses nendele hinnangutele tuginedes ilmse hindamisvea.

210

Seega tuleb kolmas väiteosa tagasi lükata.

211

Hagejad väidavad, et hinnang, mille hindaja kaudselt Banco Popularile kuuluva kinnisvara väärtusele andis, põhineb vastuolulistel eeldustel ning kriisilahendusnõukogu on teinud ilmseid hindamisvigu, mis viisid selle varaga seotud laekumiste alahindamiseni.

212

Nad väidavad, et hindaja hüpotees, mille kohaselt võõrandataks kaudselt Banco Popularile kuuluv kinnisvara, st kinnisvara omavad tütarettevõtjad, 18 kuu pikkuse kiirendatud tähtaja jooksul, olenemata sellest, milline on kavandatav likvideerimisstsenaarium, on vastuolus tema hinnanguga otse Banco Popularile kuuluva kinnisvara kohta, mille võõrandamine toimuks kogu likvideerimisperioodi jooksul, et laekumisi maksimeerida.

213

Nad väidavad ka, et hindaja ei ole arvuliselt kindlaks määranud ja kriisilahendusnõukogu ei kaalunud võimalikke laekumisi pikema võõrandamisperioodi korral, mis vastaks otse Banco Populari omandis oleva kinnisvara võõrandamise perioodile. Tuginedes oma eksperdiarvamusele, vaidlevad nad vastu selgitavas dokumendis hindaja esitatud põhjustele, mille osas ta leidis, et kinnisvara omavate tütarettevõtjate võõrandamine pikema perioodi vältel ei võimaldaks maksimaalseid laekumisi.

214

Vaidlustatud otsuses märkis kriisilahendusnõukogu, et teatavad mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad väitsid menetluses, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, et kinnisvara omavate tütarettevõtjate likvideerimisstrateegia, mille hindaja välja pakkus, oli sobimatu ja vastuolus 3. hinnangus sisalduva teabega otse Banco Populari omandis oleva kinnisvara kohta. Nad väitsid, et müügitulemused oleksid maksimaalsed tänu vara korrapärasele võõrandamisele kogu likvideerimisperioodi jooksul ja et 18 kuu pikkune periood oli tarbetult kiire, tuues kaasa laekumiste olulise alahindamise.

215

Kriisilahendusnõukogu märkis, et nagu selgitati selgitavas dokumendis, leidis hindaja kinnisvara omavate tütarettevõtjate puhul, et optimaalne müügistrateegia oleks tegutsevate kinnisvara omavate tütarettevõtjate müük likvideerimise esimese 18 kuu jooksul. Kriisilahendusnõukogu märkis, et kinnisvara omavate tütarettevõtjate käsitamine tegutsevate ettevõtjatena, mitte lihtsalt kinnisvara omanikena, võimaldas neid tütarettevõtjaid pärast müüki realiseerida kiiremini ja korrapärasemalt, ilma et kinnisvarahinnaga oleks raskusi ja ilma et turg muutuks ülekoormatuks. Ta lisas, et kuigi hindaja nägi ette muid strateegiaid, sealhulgas selle, et Banco Popular säilitab üksused ja määrab ise kindlaks varade väärtuse, või et ta jaotab võõrandamise pikemale perioodile, oleksid need strateegiad kaasa toonud keerulisema ja kapitalimahukama protsessi ning täiendavad kulud ja riskid, millega likvideerija ei nõustuks, sest ta ei saa olla kindel suuremates laekumistes.

216

Sellega seoses täpsustas hindaja selgitavas dokumendis põhjuseid, miks ta ei kasutanud 3. hinnangus kinnisvara omavate tütarettevõtjate pikema perioodi jooksul võõrandamise strateegiat. Hindaja märkis muu hulgas järgmist:

„[3. hinnangu] koostamisel kaalusime muid strateegiaid, sealhulgas seda, et Banco Popular säilitab asjasse puutuvad üksused ja arvutab ise varade väärtuse pikema perioodi peale või jaotab võõrandamised pikema perioodi peale; see on aga potentsiaalselt rohkem kapitali nõudev ja keerulisemalt hallatav protsess, eelkõige arvestades Banco Populari likvideerimist. Nimelt võivad ettevõtjad varade võõrandamist oodates rahastamist vajada, ning arvestades Banco Populari maksejõuetust ja võimalikku makromajanduslikku mõju varade väärtusele, tekitaks selline strateegia ka likvideerijale lisariski (sealhulgas operatiivsest aspektist), millega likvideerija meie hinnangul ei nõustuks. Lisaks, arvestades lisakulusid ja -riske, leidsime me, et pikem tähtaeg selliste üksuste müümiseks võib avaldada negatiivset mõju laekuvale summale, võttes arvesse emaettevõtja likvideerimise protsessi võimalikku mõju nende üksuste juhtimisele. Lisaks tooks kinnisvara omavate tütarettevõtjate müümata jätmine kuni likvideerimise ajavahemiku lõpuni kaasa suuremaid likvideerimiskulusid ning suuremaid juhtimis- ja hoolduskulusid, mitte tingimata aga suuremaid laekumisi.“

217

Sellest tuleneb, et hindaja selgitas, et kuna ta nägi ette Banco Populari kinnisvara omavate tütarettevõtjate võõrandamise tegevust jätkavate ettevõtjate, mitte kaudselt kinnisvara omava vara müügina, ei võimaldanud võõrandamine pikema aja jooksul kui 18 kuud saada maksimaalseid laekumisi.

218

Sellega seoses väidavad hagejad, et hindaja esitatud põhjendused olid kohaldatavad nii kaudselt Banco Popularile kuuluvale kinnisvarale kui ka Banco Popularile otseselt kuuluvale kinnisvarale. Nad vaidlevad vastu sellele, et kaudselt omatava kinnisvara haldamine tooks kaasa lisakulusid, kuna nende ekspertide sõnul oleks likvideerija saanud kasutada kinnisvara omavate tütarettevõtjate eksperditeadmisi, mis aitaksid tal hallata kinnisvaraga seotud riske. Nende hinnangul jääb selgusetuks, millised on hindaja nimetatud konkreetsed rahastamisvajadused.

219

Tuleb märkida, et need argumendid ei ole piisavad, et seada kahtluse alla kriisilahendusnõukogu ja hindaja selgitused selle kohta, et kinnisvara omavate tütarettevõtjate pikemaajaline võõrandamine kaudselt omatava kinnisvarana suurendaks kulusid – nii neid, mis on seotud tütarettevõtjate tegevusega kui ka likvideerimiskulusid – ning riske, võttes eelkõige arvesse kinnisvaraturu küllastumise riski, ning ei võimaldaks seega laekumisi maksimeerida.

220

Lisaks ei võimalda hagejate argumendid tuvastada, et hindaja tegi ilmse hindamisvea, kui ta nägi ette Banco Populari kinnisvara omavate tütarettevõtjate võõrandamise tegutsevate ettevõtjatena. Asjaolu, et nende eksperdiarvamuse kohaselt oli mõeldav ka teine strateegia, nimelt nende tütarettevõtjate võõrandamine kaudselt omatava kinnisvarana, ei ole piisav, et muuta hindaja hüpotees ebausutavaks.

221

Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktides 196 ja 197, ei vaidle hagejad vastu hindaja kasutatud hindamismeetodile, mille kohaselt nägi ta ette strateegia ja optimaalsed võõrandamistähtajad, et saada eri liiki varade realiseerimisest maksimaalne tulemus olenevalt vara laadist ja likviidsusest.

222

Seega ei saa hagejad põhjendatult väita, et eri võõrandamiskestuse arvessevõtmine kahe erineva varakategooria puhul – milleks olid kinnisvara omavad tütarettevõtjad kui tegutsevad ettevõtjad ja Banco Populari otseses omandis olev kinnisvara – on vastuoluline.

223

Lisaks, kuna hindaja põhjendas, miks kinnisvara omavate tütarettevõtjate võõrandamine kaudselt omatava kinnisvarana ei võimaldaks suuremaid laekumisi, ei saa hagejad põhjendatult talle ette heita, et ta ei ole välja arvutanud, kui suur oleksid laekumised sellise hüpoteesi korral.

224

Lõpuks tuleb märkida, et hagejate argumendid ja eksperdiarvamus, millele nad tuginevad ja mille eesmärk on tõendada, et hindaja oleks pidanud kaaluma ka pikemat üleandmisperioodi, põhinevad hüpoteesil, et kinnisvara omavad tütarettevõtjad võõrandatakse kaudselt Banco Popularile kuuluva kinnisvarana. Need argumendid ei saa seega kahtluse alla seada hinnangut, mille ta andis kinnisvara omavate tütarettevõtjate kui tegevust jätkavate ettevõtjate võõrandamise ajale.

225

Sellega seoses tuleb märkida, et hagejad ei väida, et hüpoteesi, mille puhul Banco Populari kinnisvara omavad tütarettevõtjad võõrandataks tegevust jätkavate ettevõtjatena, oleks väär arvestada 18 kuu pikkuse võõrandamisperioodiga.

226

Sellest järeldub, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis muudaksid ebausutavaks hindaja hinnangu Banco Populari kinnisvara omavate tütarettevõtjate väärtuse kohta. Nad ei ole seega tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi vaidlustatud otsuses nendele hinnangutele tuginedes ilmse hindamisvea.

227

Seega tuleb neljas väiteosa tagasi lükata.

228

Hagejad väidavad, et 3. hinnangus esitatud hinnang õiguslike riskide väärtusele – mis esitati väga laia vahemikuna 1,8 miljardist eurost optimistlikumal juhul kuni 3,5 miljardi euroni kõige pessimistlikumal juhul – on saadud õigusnormi rikkumise ja ilmsete hindamisvigade tulemusel ning tõi kaasa õiguslike riskide katteks ette nähtavate reservide meelevaldse ülehindamise ning laekumiste taseme languse.

229

3. hinnangus kirjeldas hindaja oma üldist lähenemisviisi selle kohta, kuidas ta hindas õiguslikke riske. Ta märkis, et ta kontrollis Banco Populari finantsaruandeid ja uuris koos selle panga õigusosakonnaga, kas hinnanguid tuleks ümber vaadata või kas panga likvideerimise korral võidakse esitada lisanõudeid. Ta selgitas, et ta arvutas finantsaruandes esitatud õiguslikud riskid ümber, kasutades panga antud teabe alusel oma eeldusi ja võttes selle olemasolu korral arvesse kohtupraktikat. Ta märkis, et maksejõuetuse väljakuulutamine ei takista isikutel uusi nõudeid esitamast ning tema kogemus muudes olukordades näitab, et likvideerimise stsenaariumis võidakse esitada potentsiaalselt suuri ja seni teadmata lisanõudeid, kuna kliendid, võlausaldajad või aktsionärid soovivad oma tagasimaksete väljavaateid maksimeerida. Ta täpsustas samuti, et nagu iga kohtumenetluse puhul, ei ole võimalik ette näha, kuidas kohtud menetlevad nõudeid, mis senini võisid olla puhtalt hüpoteetilised. Neil asjaoludel leidis ta, et tema analüüsi võib pidada ettevaatlikuks õiguslike riskide hinnanguks nende väärtuse hindamisel.

230

Kasutatud metoodika ja seatud hüpoteeside kohta selgitas hindaja, et ta eeldas, et peamised õiguslikud riskid kajastusid Banco Populari finantsaruannetes ning ta analüüsis panga esitatud hüpoteese ja arvutas ümber võimaliku nõuete summa. Ta täpsustas, et ta lisas oma analüüsi likvideerimise stsenaariumis kapitali suurendamisega seotud nõuete riski, lähtudes oma teadmistest selles valdkonnas.

231

Hindaja selgitas seejärel meetodit, mida ta kasutas iga õigusliku riskikategooria hindamiseks, nimelt hüpoteeklaenu intressi alammäära tingimused, kohustuslikult konverteeritavad võlakirjad, hüpoteeklaenude kulud, Banco Populari 2012. ja 2016. aasta kapitali suurendamine ning kinnisvaraarenduse garantiid.

232

Esimesena väidavad hagejad, et hindaja lähenemine ei ole kooskõlas Hispaania õigusega. Nad väidavad hagiavaldusele lisatud A ütlustele tuginedes, et Hispaania õiguse kohases tavalises maksejõuetusmenetluses ei moodusta likvideerija üldiselt reserve likvideerimisel oleva üksuse vastu juba esitatud nõuete või võimalike nõuete jaoks. Hispaania õigus väldib seda, et likvideerija spekuleeriks veel konkretiseerumata nõuete tulemuse üle selleks, et mitte kahjustada olemasolevaid võlausaldajaid. Likvideerija võib erandkorras eraldada teatud summa juba registreeritud nõude väärtuse ulatuses, kui ta leiab, et selle rahuldamine on väga tõenäoline, kuid vastavalt oma kohustusele maksimeerida olemasolevate võlausaldajate võlanõuete rahuldamist ei fikseeri ta mingit väärtust veel registreerimata nõudele.

233

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et see hagejate argument põhineb pelgal kinnitusel, mille on esitanud nende tunnistaja A, kes ei maini sõnaselgelt ühtegi Hispaania õigusnormi.

234

Lisaks, nagu märgib kriisilahendusnõukogu, on seaduse 22/2003 artikli 87 lõikes 4 sätestatud:

„Kui pankrotti menetlev kohus peab äramuutva tingimuse saabumist või nõude rahuldamist tõenäoliseks, võib ta poole taotlusel võtta tagamismeetmeid massikohustuste arvelt, nõuda isikute poolt tagatiste andmist ja võtta mis tahes muid meetmeid, mida ta peab igal konkreetsel juhul asjakohaseks.“

235

Sellest tuleneb, et erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei piira seadus 22/2003 likvideerija võimalust võtta erandjuhtudel nõudeid arvesse, kui ta leiab, et nende rahuldamine on „väga tõenäoline“.

236

Teisena väidavad hagejad, et hindaja ei arvutanud Banco Populari finantsaruannetes juba ette nähtud õiguslike riskide reservi summat ümber mitte juba registreeritud nõuete põhjal, vaid tema enda kogemuste või hüpoteeside alusel. Tegemist ei ole Banco Populari finantsaruannete tagasilükkamiseks piisava põhjendusega. Kuigi hindaja oli 2. hinnangus märkinud, et selleks, et hinnata nõuete edukuse võimalust, on vaja õiguslikku arvamust, ei viita 3. hinnangus miski sellele, et ta sellise arvamuse ka sai.

237

Esiteks tuleb täheldada, nagu seda tegi ka kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses, et hindaja märkis 3. hinnangus ja selgitavas dokumendis, et ta pidas nõu Banco Populari õigusosakonnaga ja analüüsis koos sellega, kas panga finantsaruannetes sisalduv hinnang tuleks ümber vaadata või kas likvideerimise korral võivad tekkida täiendavad nõuded.

238

Lisaks nähtub 3. hinnangust, et hindaja tugines hindamisel kohaldatavatele Hispaania õigusnormidele. Hagejad ei vaidle aga vastu sellele, et hindaja oli pädev 3. hindamist tõhusalt läbi viima delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 38 punkti 1 tähenduses ja et see hõlmab ka õigusalast pädevust.

239

Seega ei saa hagejad väita, et 3. hinnangu andmiseks oli vaja täiendavat õiguslikku arvamust.

240

Teiseks, mis puudutab asjaolu, et hindaja hinnang kaldub kõrvale Banco Populari finantsaruannetes esitatud reservide tasemest, siis märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses, et selgitavast dokumendist nähtub, et raamatupidamisarvestuse kriteeriume, mida Banco Popular kohaldas juriidiliste riskide reservide arvutamiseks tegevuse jätkumise olukorras, ei ole kohaldatavad maksejõuetusmenetluses.

241

Selle kohta selgitas hindaja selgitavas dokumendis, et raamatupidamisarvestuse kriteeriumid, mida Banco Popular kasutas väljaspool maksejõuetusmenetlust õiguslike riskide katmiseks mõeldud reservide arvutamiseks, erinevad nendest, mida kohaldatakse likvideerimisstsenaariumi raames tehtavate arvutuste puhul, ning raamatupidamisarvestuse kriteeriume ei kohaldata maksejõuetuse korral. Lisaks märkis ta, et raamatupidamislike reservide loomine ei tekita likvideerimise korral võlausaldajate hierarhias konkreetseid õigusi ega anna võlausaldajatele eelist mis tahes summa sissenõudmiseks. Ta märkis, et seetõttu on Banco Populari finantsaruannetes arvutatud reservide tase tõenäoliselt erinev, kuna Banco Populari reservide tase ei kajastanud likvideerimisstsenaariumi.

242

Veel märkis hindaja, et tavalise maksejõuetusmenetluse algatamine võib kaasa tuua lisanõudeid, mida võivad esitada võlausaldajad, kes soovivad enne likvideerimise lõppu maksimeerida neile tagasi makstavat summat.

243

Sellest tuleneb, et hindaja on piisavalt põhjendanud, miks ta kaldus Banco Populari finantsaruannetest kõrvale ning tugines 3. hinnangus esitatud õiguslike riskide hindamisel omaenda hinnangule, et määrata õiguslike riskide väärtus likvideerimisstsenaariumi raames.

244

Repliigis väidavad hagejad, et hindaja ei ole tõendanud oma väidet, et õiguslikud riskid on maksejõuetuse korral suuremad kui tegutseva ettevõtja puhul. Hagejate ekspertide sõnul tuleks eeldada, et maksejõuetuse korral on see risk madalam.

245

Piisab, kui tõdeda, et lisaks eespool punktis 242 mainitud selgitusele märkis hindaja 3. hinnangus, et likvideerimismenetlus tekitab tavaliselt olulisi vaidlusi ja nõudeid, mis põhinevad oletustel, mida on raske ette näha. Nagu on märgitud eespool punktis 229, selgitas ta, et tema kogemuse kohaselt võidakse likvideerimisstsenaariumi korral esitada potentsiaalselt suuri ja seni teadmata lisanõudeid, mille eesmärk on tagasimaksete väljavaateid maksimeerida.

246

Lisaks esitas hindaja 3. hinnangus konkreetsed selgitused nõuete suurenemise ohu kohta iga õigusliku riski kategooria suhtes. Näiteks hüpoteeklaenu intressi alammäära tingimuste osas võttis nõukogu arvesse uute tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide jõustumist 2018. aastal.

247

Sellest tuleneb, et hindaja on piisavalt põhjendanud, miks ta leidis 3. hinnangus, et õiguslike riskide reservid peavad olema suuremad kui see, mis oli kajastatud Banco Populari finantsaruannetes.

248

Kolmandana vaidlevad hagejad vastu õiguslike riskide reservi suurusele seoses Banco Populari kapitali suurendamisega 2012. ja 2016. aastal.

249

3. hinnangus meenutas hindaja, et Banco Popular oli oma aktsiakapitali suurendanud kaks korda, 2012. aasta novembris ja 2016. aasta mais, mõlemal korral 2,5 miljardi euro ulatuses. Ta märkis, et kohtuasi Bankia kujutab endast pretsedenti seoses viisiga, kuidas aktsionärid võivad tugineda võimalikele vigadele või puudustele algses kapitali kaasamise prospektis oma sellise nõude alusena, mis juhul, kui see rahuldatakse, võimaldab aktsionäridel saada pangalt kahjuhüvitist. Võimalike nõuete suuruse hindamisel selgitas ta muu hulgas, et ta võttis arvesse esiteks möödunud aega – täpsustades, et 2012. aasta kapitali suurendamisega seotud nõuete aegumistähtaeg ei ole veel möödunud – ja teiseks investorite profiili, tuginedes kättesaadavale avalikule teabele ja Banco Populari esitatud aktsionäride tutvustusele.

250

Kriisilahendusnõukogu märkis vaidlustatud otsuses, et osa mõjutatud aktsionäridest ja võlausaldajatest oli esitanud kommentaare, mille kohaselt olid 2012. aasta kapitali suurendamisega seotud nõuete esitamine möödunud aega arvestades väga vähetõenäoline. Ta märkis, et selgitavas dokumendis leidis hindaja, et isegi kui need on potentsiaalselt vähem tõenäolised kui 2016. aasta kapitali suurendamist käsitlevad nõuded, ei saa selliste nõuete esitamise võimalust täielikult välistada. Eelkõige leiab hindaja, et Banco Populari 2012. aasta kapitali suurendamise kohta võib esitada nõudeid seoses võimalike vigade või puudustega esialgses kapitali suurendamise prospektis ning seda võimalust ei saanud välistada, kuna nõuete aegumistähtaeg ei olnud veel möödunud. Kriisilahendusnõukogu märkis, et seetõttu jõudis hindaja järeldusele, et isegi kui 2012. aasta kapitali suurendamisega seotud nõuete esitamine olid möödunud aega arvestades väga vähetõenäoline, ei saanud seda välistada.

251

Tuleb märkida, et selgitavas dokumendis täpsustas hindaja, et oma optimistlikumas hüpoteesis, mille ta koosas õiguslike riskide reservi suuruse kohta, käsitas ta neid nõudeid edututena.

252

Esiteks, mis puudutab 2016. aasta kapitali suurendamisega seotud õiguslikke riske, siis märgivad hagejad, et nende eksperdid hindasid õiglase, ettevaatliku ja mõistliku reservi suuruseks 1,1 miljardit eurot, lähtudes Ernst & Youngi antud hinnangust Bankia ja Banco Santanderi suhtes.

253

Piisab, kui tõdeda, et eespool punktide 67–70 kohaselt ei ole see argument, milles hagejad piirduvad viitega oma eksperdiarvamuses tehtud arvutusele, asjakohane ilmse hindamisvea olemasolu tuvastamiseks 3. hinnangus.

254

Teiseks, mis puudutab 2012. aasta kapitali suurendamisega seotud õiguslikke riske, siis leiavad hagejad, et nii parimal kui ka halvemal stsenaariumi korral peaks nende summa olema null, kuna nõuete esitamine oli möödunud aega arvestades väga vähetõenäoline ning A ütluste kohaselt ei ole likvideerijal lubatud niisuguste nõuete suhtes reservi moodustada.

255

Sellega seoses piisab viitest punktidele 234 ja 235 eespool, millest nähtub, et likvideerijal on võimalus võimalikke nõudeid arvesse võtta ning see argument on juba tagasi lükatud.

256

Hagejad ei esita argumente, mis võiksid kahtluse alla seada hindaja antud ja kriisilahendusnõukogu poolt heaks kiidetud selgitused, millele viidatakse eespool punktis 250 ja millest nähtub, et 2012. aasta kapitali suurendamise kohta võidakse nõudeid esitada veel pärast Banco Populari likvideerimise alustamist.

257

Sellega seoses ei ole hagejate esile toodud asjaolu, et hindaja möönis selgitavas dokumendis, et 2012. aasta kapitali suurendamisega seotud nõuete esitamine oli vähem tõenäoline kui 2016. aastal läbi viidud kapitali suurendamise puhul, piisav seadmaks kahtluse alla hindaja selle hüpoteesi usutavuse, mille kohaselt ei saa 2012. aasta kapitali suurendamist puudutavaid nõudeid täielikult välistada.

258

Lisaks ei saa hagejad väita, et 2012. aasta kapitali suurendamisega seotud õiguslike riskide reservi summa, mida võeti 3. hinnangus arvesse kõige pessimistlikumas stsenaariumis, oli suur ja ilmselgelt ekslik, kui võrrelda 3. hinnangus esitatud optimistlikuma ja pessimistlikuma stsenaariumi õiguslike riskide reservi kogusummat. Nimelt hõlmab see kogusumma kõigi eespool punktis 231 nimetatud õiguslike riskide kategooriate väärtust.

259

Järelikult ei ole hagejad esitanud ühtegi argumenti, mis muudaks ebausutavaks hindaja hinnangu, mille kohaselt ei saanud 2012. aasta kapitali suurendamisega seotud õiguslike riskide reservi summa olla pessimistlikuma stsenaariumi korral null.

260

Neljandana väidavad hagejad esimest korda repliigis, et lähtudes Banco Santanderi 2020. aasta finantsaruandest, oli Banco Populari finantsarvestuses esitatud intressi alammäära tingimustega seotud reserv piisav ning selle reservi suurendamine hindaja poolt ei olnud põhjendatud.

261

Piisab, kui kriisilahendusnõukogu eeskujul tõdeda, et see argument intressi alammäära tingimuste kohta esitati esimest korda repliigi staadiumis ning kuna tegemist ei ole hagiavalduses esitatud väite täiendusega ning kuna hagejad ei esita ühtegi õiguslikku ega faktilist asjaolu, mis oleks tulnud ilmsiks menetluse käigus, siis on see kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt vastuvõetamatu. Igal juhul ei sea see argument, mis põhineb pärast vaidlustatud otsust ilmnenud asjaoludel, kahtluse alla nende oletuste usutavust, millele hindaja 3. hinnangus tugines.

262

Lisaks paluvad hagejad Üldkohtul teha menetlustoiminguid, nõudes kriisilahendusnõukogult, et see lubaks Üldkohtul toimikut kontrollida ja kehtestada sobivad tagatised, et nende esindaja saaks seda analüüsida.

263

Sellega seoses on aga oluline meenutada, et selleks, et Üldkohus saaks otsustada menetlust korraldavate meetmete vajalikkuse üle, peab taotluse esitanud pool määratlema, millised on taotletud dokumendid ja esitama Üldkohtule vähemalt minimaalsed tõendid selle kohta, et need dokumendid on menetluse jaoks tarvilikud (vt 28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon, C‑474/09 P – C‑476/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:522, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hércules Club de Fútbol vs. komisjon, T‑766/16, EU:T:2019:173, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

264

Piisab, kui märkida, et hagejad ei täpsusta, millist teavet nad välja nõuavad ja miks on see tarvilik. Tuleb asuda seisukohale, et hagejate taotlus ei ole piisavalt täpne ning seega ei kuulu see rahuldamisele.

265

Sellest tuleneb, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis muudaksid hindaja hinnangud õiguslike riskide väärtuse hindamise kohta ebausutavaks. Nad ei ole seega tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi vaidlustatud otsuses nendele hinnangutele tuginedes ilmse hindamisvea.

266

Seega tuleb viies väiteosa tagasi lükata.

267

Esimese väite kokkuvõtteks väidavad hagejad, et rikutud on nende omandiõigust. Nad väidavad, et nende argumentidest, mille nad esitasid selle väite viies osas, nähtub, et vaidlustatud otsuse järeldus, mille kohaselt neile ei tule mingit hüvitist maksta, ei võrdu õiglase hüvitisega. Nende esitatud tõendite kohaselt oleks nende väärtpaberite hind tavalises maksejõuetusmenetluses täielikult või vähemalt suures osas rahuldatud.

268

Kuna esimese väite viis osa lükati tagasi, siis piisab, kui tõdeda, et hagejad ei ole tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta otsustas jätta neile hüvitise maksmata. Seega ei saa nad põhjendatult väita, et see otsus rikub nende omandiõigust.

269

Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

270

Hagejad väidavad, et määrates hindaja 3. hinnangut andma, on kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 artikli 20 lõiget 16 rikkudes teinud ilmse hindamisvea või rikkunud õigusnormi. Esiteks väidavad nad, et kriisilahendusnõukogu ei analüüsinud hindaja sõltumatust. Teiseks leiavad nad, et igal juhul ei olnud hindaja delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 38 tähenduses sõltumatu hindaja.

271

Hagejad väidavad, et kriisilahendusnõukogu ise delegeeris hindajale kohustuse kontrollida, kas viimane on sõltumatu, rikkudes delegeeritud määruse 2016/1075 artiklit 41. Kriisilahendusnõukogu ei esitanud üksikasju sisemise huvide konflikti kontrollimise kohta, mida ta oli hindajalt palunud, piisavate hindaja antud tagatiste kohta, kutsealaste standardite kohta, mida ta järgis, ega järelevalve kohta, mida ta teostas, et tagada, et ei tekiks mingit tegelikku või potentsiaalset materiaalset huvi, mis võiks mõjutada hindaja otsust selles menetluses või mida võib mõistlikult sellena mõista.

272

Määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 16 kohaselt tagab kriisilahendusnõukogu, et hindamise viib läbi selle artikli lõikes 1 osutatud sõltumatu isik, see tähendab isik, kes on sõltumatu mis tahes ametiasutusest, sealhulgas kriisilahendusnõukogust, liikmesriigi kriisilahendusasutusest ja asjaomasest ettevõtjast.

273

Hankemenetluse käigus, mille tulemusel sõlmiti eespool punktis 4 nimetatud eraldi leping hindajaga, esitas hindaja 18. mail 2017 kriisilahendusnõukogule avalduse, et tal ei ole Banco Populariga huvide konflikti. Hindaja esitas 22. mail 2017 avalduse huvide konflikti puudumise kohta, mis oli esitatud tema „ettepanekus majandusliku ja finantsalase hindamisega seotud nõustamis- ja abiteenuste kohta seoses 2. hankeosaga (SRB/OP/1/2015)“, milles ta mainis Banco Popularile osutatud teenuseid.

274

23. mail 2017 esitas hindaja tema hindajaks nimetamise kuupäeval ka delegeeritud määruse 2016/1075 kohase avalduse oma sõltumatuse kohta, milles ta märkis muu hulgas, et ta on teadlik õiguslikest nõuetest ja et seal kus vaja, on tehtud asjakohaseid kohandusi tagamaks, et ei temal ega ühelgi eraldi lepingu täitmiseks välja pakutud meeskonna liikmel ei oleks olulist huvi, nagu see on määratletud delegeeritud määruse 2016/1075 artiklis 41. Ta tegi kõik vajalikud kohandused tagamaks, et mis tahes tulevikus teistele pooltele osutatav teenus ei ohustaks tema sõltumatust. Ta märkis, et iga uue liikme lisamise korral tema meeskonda järgitakse sõltumatuse nõuet ja küsitakse kriisilahendusnõukogu heakskiitu.

275

Pärast hindajaks nimetamist esitas hindaja 21. septembril 2017 ja 11. aprillil 2019 lisaavaldused oma sõltumatuse kohta pärast uute liikmete liitumist 3. hinnangut koostava meeskonnaga.

276

Lisaks esitas hindaja 18. detsembril 2019 kriisilahendusnõukogu palvel pärast mõjutanud aktsionäride ja võlausaldajate märkusi menetluses, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, uue avalduse huvide konflikti puudumise kohta. Ta kinnitas, et 15. novembril 2019 oli ta oma süsteemi ja kontrolle arvesse võttes 3. hinnangu koostamisel sõltumatu ja oli seda olnud ka enne, ning ta ei olnud teadlik konfliktidest teiste klientidega ega individuaalsetest konfliktidest. Ta märkis muu hulgas ära teenused, mida ta Banco Santanderile oli osutanud, ning täpsustas, et nende teenuste ja kriisilahendusnõukogule 3. hinnangu või selgitava dokumendi koostamiseks osutatud teenuste vahel puudub seos. Ta lisas, et ta ei ole osutanud teenuseid, mis on seotud 3. hinnangu esemeks olevate varade ja kohustuste hindamise või finantsaruandlusega.

277

Kriisilahendusnõukogu leidis vaidlustatud otsuses, et hindaja on sõltumatu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 1 ja delegeeritud määruse 2016/1075 IV peatüki nõuetele. Ta märkis, et hindaja valiti välja pakkumismenetluses, mille tulemusel kriisilahendusnõukogu leidis, et tal on 3. hinnangu läbiviimiseks vajalik kvalifikatsioon, kogemused, suutlikkus, teadmised ja vahendid, ilma et ta oleks tuginenud liigselt asjaomasele avalik-õiguslikule asutusele või Banco Popularile, nagu nõuavad delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 38 punkt 1 ja artikkel 39. Kriisilahendusnõukogu leidis, et hindamise laadi, ulatust ja keerukust arvesse võttes on hindajal 3 hinnangu läbiviimiseks asjakohased inim- ja tehnilised ressursid vastavalt delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 39 lõikele 2.

278

Lisaks täheldas kriisilahendusnõukogu, et hindaja on avalik-õiguslikest asutustest ja Banco Popularist sõltumatu juriidiline isik ning sellega seoses, et ta on kriisilahendusnõukogust täiesti sõltumatu ja mitte seotud Banco Populari iga-aastaste raamatupidamisaruandlusega.

279

Lõpuks märkis kriisilahendusnõukogu, et mis puudutab tegelike või võimalike oluliste ühiste huvide või huvide konflikti puudumist delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses, siis teostas hindaja kohaldatavate kutsealaste standardite järgimise suhtes sisekontrolli. Kontrolli tulemust arvestades leidis hindaja, et sõltumatuks hindajaks nimetamisel ei olnud tal huvide konflikti. Sellega seoses mainis kriisilahendusnõukogu erinevaid huvide konflikti puudumise avaldusi, mille hindaja oli esitanud hankemenetluses ja pärast tema hindajaks nimetamist ning mille eesmärk oli tagada tema ja tema meeskonna liikmete sõltumatus, eelkõige aga nende isikute sõltumatus, kes koostasid 3. hinnangu.

280

Neid hindaja avaldusi ja kinnitusi arvesse võttes leidis kriisilahendusnõukogu, et hindaja on andnud piisavalt tagatisi, mis võimaldavad vältida mis tahes tegelikku või võimalikku olulist ühist huvi või huvide konflikti asjaomase avalik-õigusliku asutuse või Banco Populariga. Ta järeldas, et hindaja on sõltumatu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 16 ja delegeeritud määruse 2016/1075 artiklite 39–41 nõuetele.

281

Lisaks, vaidlustatud otsuse alajaos 6.2.1 „kommentaarid hindaja sõltumatuse kohta“ vastas kriisilahendusnõukogu konkreetselt mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaaridele, mille kohaselt ei olnud hindaja Banco Santanderi ja Banco Populari suhtes sõltumatu ning et ta oli juba andnud 2. hinnangu. Vaidlustatud otsuse selles jaos esitati kriisilahendusnõukogu üksikasjalik arutluskäik selgitusega selle kohta, et hindaja ei olnud tema nimetamise ajal ja 3. hinnangu läbiviimise ajal tegelikku või võimalikku ühist huvi või huvide konflikti delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses.

282

Seega nähtub vaidlustatud otsusest, et kriisilahendusnõukogu oli analüüsinud eespool punktides 273–276 mainitud huvide konflikti puudumise avaldusi, mille hindaja talle oli edastanud ja mis sisaldasid muu hulgas nende teenuste kirjeldust, mida hindaja Banco Popularile ja Banco Santanderile osutas. Lisaks nähtub 18. detsembri 2019. aasta avaldusest huvide konflikti puudumise kohta, et hindaja esitas selle kriisilahendusnõukogu palvel pärast mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaare selleks, et anda lisateavet võimaliku huvide konflikti kohta seoses Banco Santanderile osutatud teenustega.

283

Sellest järeldub, et kogu Banco Populari kriisilahenduse menetluse vältel tagas kriisilahendusnõukogu – nagu ta oli kohustatud tegema –, et hindaja järgib sõltumatuse nõudeid ja eelkõige neid, mis puudutavad delegeeritud määruse 2016/1075 artiklis 41 ette nähtud huvide konflikti puudumist.

284

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, sisaldas vaidlustatud otsus piisavalt teavet, et saada teada, milliste nõuete ja korra kohaselt kriisilahendusnõukogu hindaja sõltumatust kontrollis.

285

Sellega seoses paluvad hagejad Üldkohtul teha menetlustoiming, et kriisilahendusnõukogu või hindaja esitaks teavet, mis võimaldaks mõista hindaja suhteid Banco Populari ja Banco Santanderiga.

286

Piisab, kui meenutada, et kohtuasja poole esitatud menetlust korraldavate meetmete või menetlustoimingute taotluste puhul otsustab ainult Üldkohus, kas lahendamisel olevas kohtuasjas esitatud teavet on vaja täiendada (vt 4. märts 2021. aasta kohtuotsus Liaño Reig vs. kriisilahendusnõukogu, C‑947/19 P, EU:C:2021:172, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 435 ja seal viidatud kohtupraktika).

287

Kuna aga kriisilahendusnõukogu esitas kostja vastuse lisas eespool punktides 273–276 viidatud hindaja avaldused, milles viimane kirjeldab teenuseid, mida ta Banco Popularile ja Banco Santanderile osutas, ei ole hagejate taotletud menetlustoiming vajalik.

288

Seega tuleb esimene väiteosa tagasi lükata.

289

Hagejad väidavad, et võttes arvesse delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 4 punktides a ja c kirjeldatud aspekte, ei vastanud hindaja tingimustele, mis peavad olema täidetud, et asuda seisukohale, et tal puudub tegelik või võimalik oluline ühine huvi või huvide konflikt asjaomase avalik-õigusliku asutuse või asjaomase üksusega; nendele tingimustele ei vastanud ta kolmel põhjusel, mis on seotud hindaja suhetega Banco Populariga, Banco Santanderile osutatud teenuste ja asjaoluga, et ta oli andnud 2. hinnangu.

290

Sellega seoses tuleb märkida, et hindajate sõltumatust käsitlevad nõuded on ette nähtud delegeeritud määruse 2016/1075 IV peatükis, mille artiklis 38 on sätestatud:

„Hindajaks võib nimetada juriidilise või füüsilise isiku. Hindajat käsitatakse mis tahes asjaomasest avalik-õiguslikust asutusest ja asjaomasest üksusest sõltumatuna, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

291

Delegeeritud määruse 2016/1075 artiklis 41, mis käsitleb olulisi ühiseid huve või huvide konflikti, on sätestatud:

„1)   Sõltumatul hindajal ei ole olulisi tegelikke või võimalikke ühiseid huvisid või huvide konflikte ühegi asjaomase avalik-õigusliku asutuse või asjaomase üksusega.

„2)   Lõike 1 kohaldamisel käsitatakse tegelikku või võimalikku ühist huvi olulisena, kui ametisse nimetav asutus või muu selline asutus, kellele võib asjaomases liikmesriigis olla antud volitus kõnealuse ülesande täitmiseks, leiab hindamise käigus, et see võib mõjutada sõltumatu hindaja arvamust hindamise tegemisel või et seda võib põhjendatult pidada tema arvamust mõjutavaks.

„3.   Lõike 1 kohaldamisel on olulised vähemalt järgmiste isikutega esinevad ühised huvid või huvide konfliktid:

4.   Lõike 1 kohaldamisel on asjakohased vähemalt järgmised aspektid:

[…]“.

292

Kõigepealt tuleb täpsustada, et hagejad ei vaidle vastu sellele, et hindaja täitis delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 38 punktides 1 ja 2 ette nähtud tingimused, nimelt on tal 3. hinnangu tõhusaks läbiviimiseks vajalik kvalifikatsioon, kogemus, suutlikkus, teadmised ja vahendid ning et ta oli asjaomastest ametiasutustest ja Banco Popularist õiguslikult eraldatud üksus.

293

Nad ei väida ka, et hindajal oli tegelik või võimalik oluline ühine huvi või huvide konflikt asjaomase avalik-õigusliku asutusega, see tähendab kriisilahendusnõukoguga.

294

Hagejad väidavad, et hindaja ei olnud Banco Popularist sõltumatu, kuna näib, et aastatel 2012 kuni 2016 osutas ta Banco Popularile teenuseid, sealhulgas 3. hinnangu seisukohast asjasse puutuvaid teenuseid. Kriisilahendusnõukogu ei võtnud arvesse olulisi huvide konflikte hindaja ja Banco Populari vahel, rikkudes delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõiget 4.

295

Esiteks väidavad hagejad, et hindaja oli 2012. aastal Banco Populari audiitor.

296

Sellega seoses piisab, kui ühest küljest märkida, et Comisión nacional del mercado de valoresi (CNMV; riiklik väärtpaberituru komisjon, Hispaania) veebilehel sisalduvast teabest, millele kriisilahendusnõukogu viitab, nähtub selgelt, et hindaja ei olnud aastatel 1991 kuni 2017 Banco Populari audiitor.

297

Teisest küljest tugineb hagejate argument hagiavalduse lisas esitatud Hispaania Panga 28. septembri 2012. aasta dokumendi „Proceso de recapitalización y reestructuración bancaria“ (pankade rekapitaliseerimise ja ümberkorraldamise protsess) väärale tõlgendusele.

298

Nimelt ei nähtu sellest dokumendist tulenevast tabelist, et 2012. aastal oli hindaja Banco Populari audiitor ning hagejad seda kohtuistungil ka möönsid. Sellest dokumendist nähtub, et Hispaania Pank andis hindajale 2012. aastal ülesande hinnata sõltumatult Hispaania pangandussektorit ja selle raames Banco Populari ja kolme muu panga krediidiportfelle ja võlgade katteks arestitud või omandatud varade raamatupidamisaruandlust.

299

Lisaks tuleb märkida, et eespool punktis 273 mainitud 22. mai 2017. aasta avalduses huvide konflikti puudumise kohta täpsustas hindaja, et ta ei ole Banco Populari audiitor.

300

Sellest tuleneb, et vastupidi hagejate väidetule ei osutanud hindaja Banco Popularile audititeenuseid.

301

Teiseks väidavad hagejad, et 2015. aastal oli hindaja Banco Populari nõustaja Popular Banca Privada, SA (edaspidi „Banca Privada“) müügitehingus. Nad tuginevad väljavõttele Banco Populari 2015. aasta registreerimisdokumendist, mille kohaselt „[B]anco Popular tegi 2015. aasta novembris [hindajale] ülesandeks müüa 40% oma tütarettevõtjast Banca Privada“ ja mille kohaselt „[s]elle dokumendi koostamise kuupäeval müüki ei olnud toimunud ja esialgne protsent võis olla erinev“.

302

Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktis 273 mainitud avalduses huvide konflikti puudumise kohta märkis hindaja, et ta on andnud Banco Popularile hindamist ja tehinguid käsitlevat nõu, kuid need teenused ei kujuta endast huvide konflikti, kuna need puudutasid kas nõustamist niisuguse vara või ettevõtte müümisel, mis ei olnud enam panga osa, või abistamist ostu- ja müügitehingute raames tehtud mitteolulistes tehingutes, mida läbi ei viidud või millel puudus varaline väärtus.

303

Piisab, kui märkida, et 3. hinnangust nähtub, et kriisilahenduse kuupäeval oli Banca Privada Banco Populari tütarettevõtja ja et hagejate mainitud tehingut 2015. aastal ei toimunud.

304

Kolmandaks märgivad hagejad, et ühe ajakirjandusartikli kohaselt tellis Banco Popular 2016. aastal hindajalt nõustamisteenust uute õigusnormide, nimelt Hispaania Panga ringkirja 4/2017 ja IFRS 9 rakendamise teemal, mille kasutamisele nad 3. hinnangus vastu vaidlevad. Sellised teenused on ette nähtud delegeeritud määruse 2016/1075 põhjenduses 40 ja artikli 41 lõikes 4.

305

Hagejad tuginevad El Mundo 13. veebruari 2018. aasta artiklile „[Hindaja] andis Angel Ronile 2016. aastal nõu Banco Populari raamatupidamispoliitika suhtes“ ([hindaja] advised Angel Ron in 2016 on Banco Popular’s accounting policy), millest nähtub, et Banco Popular oli 2016. aastal hindajalt tellinud tehnilise nõustamise teenust küsimuses, millised tagajärjed on IFRS 9 jõustumisel uutele õigusnormidele, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2018.

306

Tuleb märkida, et samast artiklist nähtub hindaja kinnitus, et ta ei tegelenud üldse Banco Populari ametlike reservide mis tahes aspektidega ning tegemist oli nõustamisega teemal, kuidas pank peab kohanema uute õigusnormidega, mis jõustusid 1. jaanuaril 2018.

307

Hagejad ei esita ühtegi tõendit, mis seaks kahtluse alla need hindaja kinnitused Banco Popularile standardi IFRS 9 rakendamise küsimuses osutatud teenuste laadi kohta.

308

Seega ei ole hagejad tõendanud, et teenused, mida hindaja Banco Popularile osutas nii Banca Privada kavandatava müügi kui ka standardi IFRS 9 rakendamise raames, olid seotud 3. hinnangu seisukohast asjakohaste aspektidega delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 4 punkti a tähenduses. Hagejad ei selgita, mil määral võivad need teenused, mida hindaja Banco Popularile varem osutas, mõjutada hindaja otsust 3. hinnangu läbiviimisel ja seega tõendada tegeliku või võimaliku olulise Banco Populariga ühise huvi olemasolu delegeeritud määruse artikli 41 lõike 2 tähenduses.

309

Järelikult tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

310

Hagejad väidavad, et hindaja oli osutanud Banco Santanderile raamatupidamisteenuseid aastatel 2002–2016 ja oli 2015. aastal Santanderi kontserni peamine audiitor. Nad väidavad, et vastupidi sellele, mida kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses märkis, ei ole 3. hinnangu seisukohast asjakohane asjaolu, et hindaja võis olla sõltumatu 23. mail 2017, mil kriisilahendusnõukogu usaldas talle hindaja ülesande. Kui kriisilahendusnõukogu ei saanud ette näha Banco Santanderi osalemist kriisilahendusmenetluses 2017. aasta mais, oleks ta pidanud seda tegurit arvesse võtma 2017. aasta juunis, kui ta andis hindajale ülesande koostada 3. hinnang. Kriisilahendusnõukogu oleks pidanud arvesse võtma ka teenuseid, mida hindaja osutas Banco Santanderile pärast Banco Populari kriisilahendust, st neid teenuseid, mis osutati ajal, mil viimane liideti Santanderi kontserniga.

311

Nad leiavad, et teenused, mida hindaja Banco Santanderile osutab, on delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 4 punkti a seisukohast asjakohased, kuivõrd see käsitleb eelnevate teenuste osutamist kriisilahenduse esemeks olevas ettevõtjas osalust omavale ettevõtjale.

312

Sellega seoses tuleb märkida, et menetluses, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, esitasid teatavad mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad kommentaare hindaja sõltumatuse kohta, mida nende väitel kahjustas asjaolu, et viimane oli osutanud Banco Santanderile teenuseid enne ja pärast Banco Populari kriisilahendust.

313

Esiteks leidis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses vastuseks nendele kommentaaridele, et audiitorteenuseid, mida hindaja Banco Santanderile osutas, ei tule arvesse võtta selle hindamisel, kas hindaja oli sõltumatu 23. mail 2017, st ajal, mil temalt teenus telliti, kuna see hinnang anti Banco Populari suhtes. Kriisilahendusnõukogu märkis, et selleks kuupäevaks ei olnud antud hinnangut hindaja sõltumatusele potentsiaalsetest omandajatest, kuna esiteks ei olnud seda ette nähtud kohaldatavates õigusnormides ja teiseks oli hindamismenetlus erinev müügiprotsessist, milles omandaja kindlaks määrati. Eelkõige ei olnud hindajal enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist juurdepääsu teabele potentsiaalsete omandajate nimede või isikute kohta.

314

Kriisilahendusnõukogu leidis, et 3. hinnangu ulatust ja eesmärki arvestades ei mõjuta hindaja poolt Banco Santanderile varem osutatud audititeenused viimase sõltumatust 3. hinnangu läbiviimisel ega tekita tegelikku või võimalikku olulist ühist huvi või huvide konflikti delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses. Täpsemalt märkis ta, et 3. hinnang puudutas üksnes Banco Populari varasid ja kohustusi enne selle Banco Santanderile müümist, mitte Banco Santanderi varasid ja kohustusi.

315

Teiseks leidis kriisilahendusnõukogu, et Banco Populari integreerimisega seotud teenused, mida hindaja Banco Santanderile osutas, ei tekitanud olulist ühist huvi või huvide konflikti määruse 2016/1075 artikli 41 lõigete 2 ja 4 tähenduses asjaomase isikuga sama delegeeritud määruse artikli 41 lõike 3 tähenduses.

316

Esiteks leidis kriisilahendusnõukogu, et võttes arvesse 3. hinnangu ulatust ja eesmärki, ei saa teenused, mida hindaja osutab pärast kriisilahenduse kuupäeva tegevust jätkava ettevõtja suhtes, mõjutada 3. hinnangut ja selles sisalduvaid asjaolusid. Lisaks märkis ta, et 3. hinnang ei saa mõjutada Banco Populari või Banco Santanderi seisundit, kuna selles tehakse kindaks üksnes see, kas mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele tuleks maksta hüvitist ühtse kriisilahendusfondi kaudu.

317

Teiseks leidis kriisilahendusnõukogu, et igal juhul andis hindaja pärast kriisilahendusskeemi vastuvõtmist täiendavaid kinnitusi, et tagada see, et Banco Santanderile osutatud teenused ei saanud tekitada tegelikke või võimalikke olulisi ühiseid huve või huvide konflikte. Kriisilahendusnõukogu märkis, et hindaja kinnitas oma 18. detsembri 2019. aasta avalduses, et ükski Banco Santanderile osutatud teenus ei olnud seotud 3. hinnangu esemeks olevate varade või kohustuste hindamisega ega neid puudutava finantsteabega. Veel märkis ta, et hindaja kinnitas, et puudub teabevahetus läbi viidud hindamise ja muude projektide vahel ja selleks on võetud kaitsemeetmeid ja rakendatud konfidentsiaalsusprotokolle.

318

Konkreetselt Banco Populari integreerimisega seotud teenuste kohta märkis kriisilahendusnõukogu, et hindaja oli piisavalt täpsustanud, et isegi kui ta oli osutanud Banco Santanderile nõustamisteenuseid, ei olnud need seotud kriisilahendusnõukogule osutatud teenustega, ei puudutanud ühtegi küsimust seoses kriisilahendusnõukogule osutatud hindamisteenustega ega hõlmanud ka Banco Populariga seotud hindamis- või õigusteenuseid.

319

Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktis 276 mainitud 18. detsembri 2019. aasta avalduses huvide konflikti puudumise kohta märkis hindaja, et puudub seos Banco Santanderile osutatud teenuste ja 3. hinnangu või selgitava dokumendi vahel.

320

Delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 4 punkti a kohaselt on selle artikli lõike 1 tähenduses tegeliku või võimaliku olulise ühise huvi või huvide konflikti olemasolu kindlakstegemisel asjakohane sõltumatu hindaja poolt asjaomasele üksusele ja lõikes 3 osutatud isikutele teenuste osutamine, sealhulgas minevikus, ning eelkõige seos nende teenuste ja hindamise seisukohast oluliste asjaolude vahel.

321

Tuleb aga märkida, et hagejad ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla kriisilahendusnõukogu hinnangu, et puudub seos ühest küljest auditeerimisteenuste ja seoses Banco Populari integreerimisega hindaja poolt Banco Santanderile osutatud teenuste, ning teisest küljest 3. hinnangu seisukohast oluliste asjaolude vahel, kuivõrd see hinnang käsitles üksnes Banco Populari, mitte Banco Santanderi hindamist.

322

Hagejad ei selgita, kuidas need teenused võisid mõjutada hindaja arvamust 3. hinnangu andmisel või kuidas seda võis põhjendatult pidada tema arvamust mõjutavaks delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 2 tähenduses.

323

Lisaks väidavad hagejad, et hindajal oli märkimisväärne rahaline huvi selle vastu, et Banco Santander oleks rahul negatiivse hinnanguga, mis antakse Banco Popularile. Nad leiavad, et asjaolu, et hüvitist maksab kriisilahendusfond, mitte Banco Santander, ei võta arvesse asjaolu, et kui Üldkohtus pooleli olevad kriisilahendusskeemi tühistamise menetlused peaksid selle tühistamisega lõppema, võib Banco Santander olla sunnitud maksma Banco Populari eest kõrgemat hinda. Seega oleks Banco Santanderi huvides, et 3. hinnangus ei näidataks Banco Populari laekumiste väärtust maksejõuetuse korral suuremana kui 2. hinnangus esitatud summa.

324

Vaidlustatud otsuses märkis kriisilahendusnõukogu, et arvestades 3. hinnangu eesmärki, milleks on teha kindlaks, kas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini hüpoteetilises tavalises maksejõuetusmenetluses, ei saanud see mõjutada Banco Populari müüki ega Banco Santanderi seisundit. Kriisilahendusnõukogu leidis, et 3. hinnang saab mõjutada üksnes tema arvamust, kuna ta peaks kohtlemise erinevuse korral maksma kriisilahendusfondi kaudu hüvitist.

325

Tuleb märkida, et hagejad ei väida, et 3. hinnangu tulemus mõjutab nii Banco Populari suhtes kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse õiguspärasust ja selle vastavust õiguspõhimõtetele kui ka selle kriisilahenduse tulemust, st selle müüki Banco Santanderile.

326

Lisaks tuleb meenutada, et 2. hinnangu eesmärk oli erinev 3. hinnangu omast, nimelt hinnata kogu Banco Populari väärtust võimaliku omandaja jaoks, kui rakendataks ettevõtte võõrandamise meedet. Seega ei saa 3. hinnangus antud hinnang Banco Populari vara väärtusele hüpoteetilise tavalises maksejõuetusmenetluses seada kahtluse alla 2. hinnangus antud hinnangut.

327

Lõpuks on direktiivi 2014/59 artikli 85 lõike 4 viimases lõigus sätestatud, et kui on vaja kaitsta selliste heausksete kolmandate isikute huve, kes on kriisilahenduse vahendite kasutamise tulemusena ostnud kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni aktsiaid, ei mõjuta kriisilahendusasutuse otsuse tühistamine asjaomase kriisilahendusasutuse mis tahes hilisemaid haldustoiminguid ega tehinguid, mis põhinesid tühistatud otsusel.

328

Seega ei saa vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, kriisilahendusotsuse võimalik tühistamine viia Banco Populari Banco Santanderile müümise tingimuste muutmiseni. Järelikult ei saa igal juhul seada kahtluse alla Banco Populari müümist Banco Santanderile ühe euro eest ning 3. hinnangu tulemus ei ole selles osas oluline.

329

Lisaks mainisid hagejad kohtuistungil mõju, mida vaidlustatud otsuse tühistamine võib avaldada Hispaania kohtutele kriminaalasjades esitatud hagidele.

330

Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii vastutuse tuvastamise kui ka tühiseks tunnistamise hagi päädivad nõudega, et finantsinstitutsioon, kelle suhtes on alustatud kriisilahendusmenetlust või tema õigusjärglane hüvitaks aktsionäridele kahju, mis tekkis kriisilahendusasutuse poolt selle finantsinstitutsiooni kohustuste allahindamise ja konverteerimise õiguse kasutamise tõttu, või nõudega, et talle makstakse tagasi kogu summa, mis investeeriti aktsiatesse, mis hinnati selle kriisilahendusmenetluse tulemusel alla. Sellised hagid seaksid kahtluse alla kogu hindamise, millel kriisilahendusotsus põhineb, kuna kapitali ülesehitus on osa selle hindamise objektiivsetest andmetest. Nagu märkis kohtujurist Richard de la Tour oma ettepaneku punktides 82 ja 95, nurjataks seega kriisilahendusmenetlus ise ja direktiiviga 2014/59 taotletavad eesmärgid (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Banco Santander (Banco Populari kriisilahendus), C‑410/20, EU:C:2022:351, punkt 43).

331

Seega, kuna 3. hinnang ei saanud olenemata selle tulemusest mõjutada Banco Santanderi olukorda, ei ole hagejatel alust väita, et hindajal oli huvi seda kallutada.

332

Sellest tuleneb, et hagejad ei ole tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi ilmse vea, kui ta leidis, et hindaja osutatud teenused Banco Santanderile ei tekitanud selliste tegelike või võimalike oluliste huvide olemasolu, mis võivad mõjutada hindaja arvamust hindamise ajal või võib seda põhjendatult pidada tema arvamust mõjutavaks delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses.

333

Seega tuleb teine etteheide tagasi lükata.

334

Hagejad väidavad, et hindaja varasem osalemine kriisilahendusmenetluses võis tema otsust mõjutada. 3. hinnang näib olevat koostatud nii, et jõutaks järeldusele, mis on kooskõlas 2. hinnangus esitatud kohtlemiste erinevuse hindamisega. Hagejad leiavad, et kriisilahendusnõukogu oleks saanud nimetada teise hindaja.

335

Tuleb märkida, et see etteheide puudutab 2. hinnangu teist osa, mis sisaldab likvideerimisstsenaariumi simulatsiooni ja mille eesmärk on vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikele 9 hinnata, kuidas iga aktsionäride ja võlausaldajate klassi oleks koheldud, kui ettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse kriisilahenduse meedet, oleks likvideeritud Hispaania õiguse alusel tavalises maksejõuetusmenetluses.

336

Kõigepealt tuleb märkida, et ühegi määruse nr 806/2014 ega delegeeritud määruse 2016/1075 sättega ei ole sõnaselgelt vastuolus see, et 2. ja 3. hinnangu annab sama hindaja.

337

Seejärel nähtub vaidlustatud otsusest, et menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud, esitasid mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad kommentaare hindaja sõltumatuse kohta, nimelt et sõltumatust kahjustas asjaolu, et hindaja koostas nii 2. hinnangu kui ka 3. hinnangu. Kriisilahendusnõukogu märkis, et mõni neist väitis, et hindaja püüdis kinnitada põhimõtte tasemel 2. hinnangus tehtud analüüsi järeldusi, et ühtegi võlausaldajat ei kohelda halvemini.

338

Kriisilahendusnõukogu märkis, et 2. hinnang ja 3. hinnang viidi läbi erinevatel eesmärkidel ja seega kasutati eri lähenemisviise. 2. hinnangu eesmärk oli määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 5 alusel selgitada kriisilahenduse meedet, hinnates Banco Populari varade ja kohustuste majanduslikku väärtust kriisilahenduse kuupäeval, samas kui 3. hinnangu eesmärk oli hinnata, kuidas koheldakse vastavalt sama määruse artikli 20 lõike 18 punktile a mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid hüpoteetilises maksejõuetusmenetluses, st juhul, kui ettevõtja on tegevuse lõpetanud.

339

Kriisilahendusnõukogu märkis, et kohaldatav õigus ei takistanud teda määramast sama hindajat sama kriisilahenduse raames eri hinnangute andmiseks ning selline määramine ei kahjusta iseenesest hindaja sõltumatust.

340

Kriisilahendusnõukogu märkis, et kuigi 2. hinnangus antud prognoosiv hinnang sellele, kuidas oleks koheldud aktsionäre ja võlausaldajaid hüpoteetilises maksejõuetusmenetluses, viidi läbi konkreetse tähtaja jooksul ja see tugines teabele, mis oli hindajale kättesaadav enne kriisilahendust, see tähendab peamiselt teabele, mis oli kättesaadav 31. märtsi 2017. aasta seisuga, tugines 3. hinnang üksikasjalikumale teabele, mis pärines 6. juunist 2017, st tegevuse lõpu kuupäevast, kui see oli kättesaadav. Kriisilahendusnõukogu leidis, et arvestades erinevat teavet, millel need hinnangud põhinevad, ning nende erinevat eesmärki, oleks hindaja võinud jõuda erinevale järeldusele.

341

Vaidlustatud otsuses rõhutas kriisilahendusnõukogu ka, et kohaldatavas õigusraamistikus tunnistatakse, et 2. hinnangus antav esialgne hinnang sellele, kuidas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajad oleks võidud kohelda, kui ettevõtja oleks likvideeritud, ei saanud olla nii täpne kui 3. hinnangus, ja seda mitmel põhjusel, nimelt eelkõige ajaliste piirangute ja 2. hinnangus kriisilahenduse kuupäevale piisavalt lähedaste andmete puudumise tõttu. Määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 9 kohaselt tuli 2. hinnangus seda kohtlemist „hinnata“, samas kui sama määruse artikli 20 lõike 17 kohaselt pidi 3. hinnang selle „kindlaks tegema“. Kriisilahendusnõukogu märkis, et pelka asjaolu, et 2. hinnangus esitatud esialgne hinnang ja 3. hinnang olid tulemuselt sarnased, kuid põhinesid erinevatel eeldustel, ei saa pidada iseenesest piisavaks tõendiks selle kohta, et 3. hinnang ei vastanud õiguslikele nõuetele.

342

Lisaks tuleb esiteks märkida, et 2. hinnangus tõi hindaja välja mitmeid reserve selles sisalduva likvideerimisstsenaariumi simulatsiooni usaldusväärsuse suhtes.

343

2. hinnangus täpsustas hindaja, et tal ei ole kogu vajalikku teavet ja andmeid ega piisavalt aega, et selles staadiumis anda rohkem kui lihtsalt üleüldine hinnang. Ta märkis mitmel korral, et likvideerimisstsenaariumi simulatsioon põhineb teabel, mis on ebakindel, ning kui täpsemad andmed on kättesaadavad, on tal võimalik oma oletusi täpsustada ning valmistada ette „kindlam“ ja usaldusväärsem likvideerimisstsenaarium.

344

Hagejad ei saa seega väita, et hindaja ei olnud sõltumatu põhjusel, et tema arvates olid 2. hinnangu järeldused talle siduvad.

345

Teiseks põhines 2. hinnangus Banco Populari likvideerimisstsenaariumi simulatsioon 31. märtsi 2017. aasta seisuga kättesaadavatel andmetel ja hõlmas kolme aasta pikkust perioodi. 3. hinnangus tugines hindaja 6. juuni 2017. aasta finantsteabele, mida ei olnud auditeeritud, või kui see ei olnud kättesaadav, siis 31. mai 2017. aasta teabele, et koostada kolm ajalist likvideerimisstsenaariumi.

346

3. hinnangus ei piirdunud hindaja 2. hinnangus esitatud simulatsiooni tulemuse kinnitamisega.

347

Näiteks määrati 2. hinnangus võlausaldajatele makstava Banco Populari varade realiseerimise kogusummaks kolme aasta pikkuse likvideerimisstsenaariumi korral vahemik 120,9 miljardit eurot optimistlikumal juhul ja 116,5 miljardit eurot pessimistlikumal juhul. 3. hinnangus andis varade hindamine kolme aasta pikkuse likvideerimisstsenaariumi kohaldamisel teistsuguse tulemuse, nimelt optimistlikumal juhul summa 101,546 miljardit eurot ja pessimistlikumal juhul summa 97,593 miljardit eurot.

348

Pelk asjaolu, et hindaja jõudis samale järeldusele, st et mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate nõudeid Banco Populari likvideerimise korral ei rahuldata, ei ole piisav, et tõendada, et 3. hinnangu andmisel pidas ta enda jaoks siduvaks 2. hinnangus antud hinnangut.

349

Sellest tuleneb, et hagejate argument, et hindaja püüdis 3. hinnangus kinnitada 2. hinnangus järeldatut, on vastuolus nende hinnangu sisuga.

350

Sellest järeldub, et hagejad ei ole tõendanud, et kriisilahendusnõukogu leidis ekslikult, et asjaolu, et hindaja koostas 2. hinnangu, ei võimalda seada kahtluse alla tema sõltumatust 3. hinnangu läbiviimisel ja tema sõltumatuks hindajaks nimetamisel. Sellega seoses on tulemusetu argument, et kriisilahendusnõukogu oleks võinud määrata teise hindaja.

351

Seetõttu tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.

352

Teise väiteosa analüüsist nähtub, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis seaksid kahtluse alla kriisilahendusnõukogu järelduse, et hindaja oli sõltumatu delegeeritud määruse 2016/1075 artiklite 38 ja 41 tähenduses.

353

Niisiis tuleb teine väiteosa ja seega ka teine väide tervikuna tagasi lükata.

354

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuse – mille tegemisel on antud ulatuslik kaalutlusõigus kriisilahendusotsusest mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele hüvitise maksmise küsimuses – võttis kriisilahendusnõukogu vastu eraõigusliku üksuse antud 3. hinnangu alusel. Nad väidavad, et kriisilahendusnõukogu piirdus vaidlustatud otsuses 3. hinnangu ja selgitava dokumendi kokkuvõttega, st nendele kahju hüvitamise või mittehüvitamise õiguse põhiaspektidega. Hindajale antud pädevus hinnata kõiki väärtuse kindlaksmääramisega seotud küsimusi, analüüsimata aluseks olevaid andmeid või mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaare ning kontrollimata esimeses väites kirjeldatud ilmselgelt vastukäivaid hüpoteese, on vastuolus 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) ette nähtud põhimõttega.

355

Hagejad väidavad, et kriisilahendusnõukogu ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta analüüsis 3. hinnangut detailsemalt kui lihtsalt pealiskaudselt, ning et ta analüüsis üksnes hindaja koostatud selgitavat dokumenti, mitte aga nende aktsionäride ja võlausaldajate kommentaare, keda 3. hinnang mõjutas. Kriisilahendusnõukogu ei kaldunud kõrvale 3. hinnangust ja otsuse, kas mõjutatud aktsionäridel ja võlausaldajatel oli õigus hüvitisele, tegi hindaja, kes kasutas kriisilahendusnõukogu otsustusõigust. Nad leiavad, et 13. juuni 1958. aasta kohtuotsusest Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) tulenev põhimõte on kohaldatav, kui kriisilahendusnõukogu pädevus – isegi kui tegemist on selgelt määratletud täidesaatva pädevusega – on delegeeritud hindajale ilma kriisilahendusnõukogu asjakohase järelevalveta.

356

Kõigepealt tuleb märkida, et aluslepingutes ei sisaldu ühtegi sätet, milles oleks ette nähtud teatud pädevuse andmine mõnele liidu organile või asutusele. Ei ELTL artiklis 290, mille kohaselt saab õigusloomepädevuse seadusandlike aktidega komisjonile delegeerida, ega ka ELTL artiklis 291, millega antakse rakendusvolitused liikmesriikidele, komisjonile ja teatavatel kindlatel asjaoludel nõukogule, ei ole asutusi mainitud (kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2013:562, punkt 75).

357

Seega on kohtupraktika see, millega nähakse ette pädevuste delegeerimise põhimõtted, eriti 13. juuni 1958. aasta kohtuotsus Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7), ja seejärel kohaldati neid põhimõtteid olukorras, kus liidu seadusandja on asutusele teatud pädevuse andnud, 22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsuses Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu (C‑270/12, EU:C:2014:18).

358

22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsuse Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu (C‑270/12, EU:C:2014:18) punktis 41 märkis Euroopa Kohus, et 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) rõhutas ta sisuliselt, et pädevuse delegeerimise tagajärjed on väga erinevad olenevalt sellest, kas see puudutab esiteks täidesaatvat pädevust, mis on selgelt piiritletud ja mille teostamist saab seetõttu delegeeriva asutuse kehtestatud objektiivsete kriteeriumide alusel põhjalikult kontrollida, või teiseks „kaalutlusõiguse teostamist, millega kaasneb suur hindamisvabadus, mille teostamine võib endast kujutada tegeliku majanduspoliitika rakendamist“.

359

Euroopa Kohus lisas, et ta märkis 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) samuti, et esimest liiki delegeerimine ei saa tuntavalt muuta tagajärgi, mille toob kaasa delegeeritavate pädevuste teostamine, samas kui teist liiki delegeerimise korral asendatakse delegeeriva asutuse valikud pädevuse saanud asutuse omadega, mistõttu toimub „tegelik vastutuse üleminek“. Mis puudutab kohtuasja, milles tehti eespool viidatud 13. juuni 1958. aasta kohtuotsus Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7), siis leidis Euroopa Kohus, et Ülemameti poolt oma 26. märtsi 1955. aasta otsusega nr 44‑55 (millega kehtestati finantsmehhanism, mis võimaldas tagada ühisturu pideva varustamise vanarauaga) (EÜT 1955, 8, lk 685) pädevuse delegeerimine asjaomastele organitele andis viimastele „hindamisvabaduse, mis eeldas ulatuslikku kaalutlusõigust“, ning seda ei saa pidada „asutamislepingu nõuetega“ kooskõlas olevaks (22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 42).

360

Sellest kohtupraktikast tuleneb, et määrus nr 806/2014 võib anda kriisilahendusnõukogule rakenduspädevuse, mis on selgelt piiritletud ja mille teostamist saab seetõttu objektiivsete kriteeriumide alusel rangelt kontrollida, kuid sellega ei saa talle anda pädevusi, mis eeldavad ulatuslikku kaalutlusõigust, millega kaasneb ulatuslik hindamisruum.

361

Tuleb aga märkida, et käesolevas asjas ei ole hagejad esitanud määruse nr 806/2014 õigusvastasuse vastuväidet. Nad ei väida, et kriisilahendusnõukogu kui liidu asutus kasutas kaalutlusõigust, mida oleks pidanud teostama liidu institutsioon. Hagejad ei väida ka, et kriisilahendusnõukogu rakenduspädevus ei ole määruses nr 806/2014 selgelt piiritletud, ega ka seda, et kriisilahendusnõukogu rikkus määrust nr 806/2014, kuna ta ületas talle selle määrusega antud pädevust.

362

Sellest tuleneb, et hagejate argumendid, milles nad heidavad kriisilahendusnõukogule ette, et viimane andis hindajale otsustuspädevuse, ei saa tõendada, et rikutud on 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) sätestatud pädevuse delegeerimise põhimõtteid.

363

Lisaks, mis puudutab hagejate argumenti, et kriisilahendusnõukogu delegeeris oma otsustuspädevuse hindajale, siis tuleb kõigepealt meenutada, et otsuse jätta mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele hüvitis maksmata võttis vastu kriisilahendusnõukogu, mitte hindaja.

364

Edasi on määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktis e sõnaselgelt ette nähtud, et otsustamaks, kas mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad võivad saada hüvitist, peab kriisilahendusnõukogu tuginema sama määruse artikli 20 lõikes 16 ette nähtud sõltumatu hindamise tulemustele. Lisaks määravad selle hindamise sisule raamid määruse nr 806/2014 artikli 20 lõiked 17 ja 18 ning kohtlemise erinevuse hindamiseks kasutatava meetodi kriteeriumid näeb ette delegeeritud määrus 2018/344.

365

Niisiis pidi määruse nr 806/2014 kohaselt hindama mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kohtlemise kindlakstegemisel, kui Banco Populari suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, väärtuse hindamise majanduslikke ja tehnilisi aspekte sõltumatu hindaja, mitte kriisilahendusnõukogu ise. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei saa tõlgendada otsuse vastuvõtmise pädevuse delegeerimisena asjaolu, et kriisilahendusnõukogu usaldas 3. hinnangu läbiviimise hindajale.

366

Lõpuks peab kriisilahendusnõukogu enne mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele võimaliku hüvitise maksmise kohta otsuse tegemist kontrollima, et sõltumatu eksperdi läbiviidav hindamine vastaks määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2018/344 nõuetele ning et see ekspert täidaks ka delegeeritud määruses 2016/1075 ette nähtud sõltumatuse nõuded.

367

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et asjaolu, et kriisilahendusnõukogu kiitis heaks 3. hinnangu järeldused, ei saa tõlgendada nii, et kriisilahendusnõukogu ei kontrollinud, kas on järgitud nõudeid, mida sõltumatu hindaja peab hindamise läbiviimisel järgima.

368

Teiseks on hagejate argument, et kriisilahendusnõukogu piirdus 3. hinnangu ja selgitava dokumendi kokkuvõttega ning et ta ei analüüsinud mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaare 3. hinnangu kohta, vastuolus vaidlustatud otsuse sisuga.

369

Nimelt hindas kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse 4. jaos hindaja sõltumatust määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 1 ja delegeeritud määruse 2016/1075 IV peatüki nõuete seisukohast ning vaidlustatud otsuse alajaos 6.2.1 „vastas kommentaaridele hindaja sõltumatuse kohta“.

370

Vaidlustatud otsuse 5. jaos „3. hinnang“ leidis kriisilahendusnõukogu pärast seda, kui ta oli esitanud 3. hinnangu sisu kokkuvõtte, et see vastab kohaldatava õigusraamistiku nõuetele, eelkõige nendele, mis on sätestatud määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikes 17, delegeeritud määruse 2018/344 artiklis 3, artikli 4 lõigetes 1–5 ning artikli 6 punktides a ja b ning et see on piisavalt põhjendatud ja arusaadav, et see saaks olla aluseks määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktis e ette nähtud otsusele.

371

Vaidlustatud otsuse alajaos 6.2.2 vastas kriisilahendusnõukogu „kommentaaridele 3. hinnangu sisu kohta“, eelkõige nendele, mis puudutasid 3. hinnangus kasutatud teavet ja eeldusi ning likvideerimisstsenaariumi ja metoodikat, mida hindaja arvesse võttis. Mis puudutab 3. hinnangus läbi viidud eri klassi varade hindamist, siis analüüsis kriisilahendusnõukogu, kas see hinnang on endiselt kehtiv, võttes arvesse mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaare ning selgitavat dokumenti.

372

Eeltoodust tuleneb, et hagejad väidavad vääralt, et kriisilahendusnõukogu delegeeris talle määrusega nr 806/2014 antud otsustuspädevuse alusetult hindajale.

373

Sellest tuleneb, et kolmas väide tuleb tagasi lükata ning hagi jätta tervikuna rahuldamata.

374

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb nende kohtukulud jätta nende endi kanda ja vastavalt kriisilahendusnõukogu nõudele mõista hagejatelt välja ka kriisilahendusnõukogu kohtukulud.

375

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega jäävad Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

I. Vaidluse taust

II. Poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Vastuvõetavus

B. Sisulised küsimused

1. Sissejuhatavad märkused

a) Üldkohtu kontrolli ulatus

b) Repliigi lisas esitatud tõendite vastuvõetavus

2. Esimene väide, et maksejõuetusperioodi kestuse, tootlike laenude, mittetootlike laenude, kinnisvara ja Banco Populari õiguslike riskide hindamisel on tehtud ilmseid hindamisvigu

a) Esimene väiteosa, mis puudutab likvideerimisstsenaariumi kestust

1) Esimene etteheide, et seadust 22/2003 on valesti tõlgendatud

2) Teine etteheide, et arvesse ei võetud pikemat likvideerimisperioodi

b) Teine väiteosa, mis puudutab tootlike laenude hindamist

1) Esimene etteheide, mis puudutab tootlike laenude ümberliigitamist mittetootlikeks laenudeks

2) Teine etteheide, mis puudutab tootlike laenude ennetähtaegse tagasimaksmise eeldusi

i) Ettevõtjatele antud tootlikud laenud

ii) Hüpoteegiga tagatud tootlikud laenud

3) Kolmas etteheide, mis puudutab järelejäänud tootlike laenude uu tagasi maksmata jätmist

4) Neljas etteheide, mis puudutab tootlike laenude portfelli alles jäänud laenude müügi diskontomäära

c) Kolmas väiteosa, mis puudutab mittetootlike laenude hindamist

d) Neljas väiteosa, mis puudutab kinnisvara hindamist

e) Viies väiteosa, mis puudutab õiguslike riskide väärtust

3. Teine väide, et kriisilahendusnõukogu tegi ilmse hindamisvea hindaja sõltumatuks hindajaks määramisel

a) Esimene väiteosa, mille kohaselt ei analüüsinud kriisilahendusnõukogu hindaja sõltumatust

b) Teine väiteosa, mille kohaselt ei olnud hindaja sõltumatu delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 38 tähenduses

1) Esimene etteheide, mis puudutab hindaja ja Banco Populari vahelisi seoseid

2) Teine etteheide, mis puudutab hindaja ja Banco Santanderi vahelisi seoseid

3) Kolmas etteheide, mis puudutab asjaolu, et hindaja oli andnud ka 2. hinnangu

4. Kolmas väide, et kriisilahendusnõukogu delegeeris talle määrusega nr 806/2014 antud otsustuspädevuse mittenõuetekohaselt hindajale

IV. Kohtukulud