–

Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank, esindajad: G. J. Oudenes ja H. van der Most,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: K. Bulterman ja P. Huurnink,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja F. van Schaik,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72) artikli 11 lõike 3 punktide a ja e tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kahes kohtuvaidluses, millest ühes on poolteks Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank (sotsiaalkindlustusasutuse juhatus, Madalmaad) (edaspidi „SVB“) ja X ning teises on poolteks Y ja SVB, ning mis puudutavad SVB keeldumist maksta X‑ile ja Y‑ile Madalmaade sotsiaalkindlustusskeemi alusel sotsiaalkindlustushüvitisi.

3

20. mail 2004 jõustunud määruse nr 883/2004 reguleerimisese on liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine. Vastavalt artiklile 91 kohaldatakse seda määrust alates Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), jõustumise kuupäevast ehk 1. maist 2010.

4

Määruse nr 883/2004 artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

5

Selle määruse II jaotis „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ sisaldab muu hulgas määruse artiklit 11 „Üldeeskirjad“, mille lõigetes 1–3 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

2.   Käesoleva jaotise eesmärgil käsitletakse isikuid, kes saavad rahalisi hüvitisi seoses oma tööga või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega või selle tõttu, nimetatud tegevusega tegelejateks. See ei kehti invaliidsus‑, vanadus‑ või toitjakaotuspensionite või tööõnnetus‑ või kutsehaiguspensionite või rahaliste haigushüvitiste suhtes, mis hõlmavad piiramata kestusega ravi.

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

6

31. mai 1956. aasta üldise vanaduspensioni seaduse (Algemene Ouderdomswet) (Stb. 1956, nr 281) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „AOW“) artikli 6 lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva seaduse sätete kohaselt on kindlustatud isik, kes ei ole veel pensioniikka jõudnud ja

[…]

3.   Erandina lõigetest 1 ja 2 võib kindlustatud isikute kategooriat halduse üldmeetmega laiendada või piirata.“

7

AOW artiklis 6a on märgitud:

„Vajaduse korral erandina artiklist 6 ja sellest tulenevast sätetest

8

AOW artikli 13 lõikest 1 tuleneb, et pensionisummat vähendatakse 2% iga kalendriaasta kohta, mil pensioniõiguslik isik ei ole olnud kindlustatud ajavahemikul 15. eluaasta täitumisest kuni 65. eluaasta täitumiseni.

9

26. aprilli 1962. aasta üldise lapsetoetuste seaduse (Algemene Kinderbijslagwet) (Stb. 1962, nr 160) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „AKW“) artikkel 6 kordab sõna‑sõnalt AOW artiklis 6 sätestatut.

10

AKW artiklis 6a on märgitud:

„Vajaduse korral erandina artiklist 6 ja sellest tulenevast sätetest

11

24. detsembril 1998 vastu võetud sotsiaalkindlustusega hõlmatud isikute ringi laiendamist ja piiramist reguleeriva 1999. aasta dekreedi (Besluit uitbreiding en beperking kring verzekerden volksverzekeringen 1999) (Stb. 1998, nr 746) (edaspidi „BUB“) artiklis 6 „Madalmaades töötamise ajutine katkestamine“ on ette nähtud:

„Isik, kes ei ela Madalmaades, aga kes töötab ainult Madalmaades ja kelle töö ajutiselt katkeb, jääb sotsiaalkindlustusega kindlustatuks:

12

Madalmaade kodanik X, kes elab Saksamaal, alustas 14. jaanuaril 2013 rendiagentuuri kaudu töötamist Madalmaades. Rendiagentuuriga sõlmitud leping nägi ette, et töösuhe algab hetkest, mil alustatakse tegelikult tööülesannete täitmist, ja lõpeb automaatselt, niipea kui tööülesannete täitmine kasutajaettevõtja nõudmisel lõpeb.

13

Selle lepingu raames oli X mitu korda lähetatud renditööle, mille vahele jäänud ajavahemikest kõige pikem periood oli 19. oktoober 2013 kuni 30. märts 2014 ning kõige lühemad perioodid olid 20.–25. september 2014 ja 23.–28. jaanuar 2015.

14

Nendel ajavahemikel töötas X Madalmaades vabatahtlikuna ja täitis tasuta hooldamisega seotud ülesandeid perekonnas. Samuti tegi ta oma poegade juures majapidamistöid, mille eest sai ta väga väikest tasu.

15

X‑i nõudmisel esitas SVB talle 6. juulil 2015 teatise AOW alusel omandatud pensioniõiguste kohta, millest ilmneb, et 30. jaanuari 2015. aasta seisuga oli tal kogunenud 82% täisvanaduspensionist AOW alusel. SVB leidis sellega seoses, et kuna X elab Saksamaal, oli ta Madalmaade sotsiaalkindlustusskeemi alusel kindlustatud vaid perioodidel, mil ta Madalmaades rendiagentuuri heaks tegelikult töötas, kuid mitte renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel.

16

Kuna X‑i vaie selle otsuse peale jäeti SVB 21. detsembri 2015. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata, esitas ta rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) kaebuse.

17

Nimetatud kohus tegi 3. oktoobri 2016. aasta otsusega SVB-le ettekirjutuse teha uus otsus. Viidates muu hulgas 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsusele Franzen jt (C‑382/13, EU:C:2015:261), leidis kohus, et X‑i renditöö lähetuste vahelisi ajavahemikke tuleb käsitada puhkuse või töötuse perioodidena BUB artikli 6 tähenduses, mis tähendab, et neil ajavahemikel olid X‑i suhtes kohaldatavad Madalmaade õigusaktid.

18

SVB esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Centrale Raad van Beroepile (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad), kes on käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuna X‑il ei ole täitunud kindlustusperiood Saksamaal, ei ole tal õigust saada selles liikmesriigis vanaduspensioni.

20

Poola kodanik Y, kes elab koos oma perekonnaga Poolas, alustas 16. juulil 2007 Madalmaades töötamist rendiagentuuri kaudu, kellega ta sõlmis järjestikused töölepingud, mille vahel oli mitu pausi.

21

Y sõlmis 20. juulil 2015 sama rendiagentuuriga kaheksakuulise tähtajalise töölepingu, mis nägi ette, et kui töö kasutajaettevõtjas lõpeb, on Y kohustatud lepingu kehtivuse ajal võtma vastu sobiva asendustöö, ning leping lõpeb, kui ta töö vastuvõtmisest keeldub või pole enam valmis töötama. Kuna realiseerus viimati nimetatud olukord, siis lõppes kõnealune leping 31. detsembril 2015.

22

Y, kes 1. jaanuarist kuni 7. veebruarini 2016 ei töötanud, sõlmis 8. veebruaril 2016 sama rendiagentuuriga uue töölepingu.

23

SVB andis 29. märtsi 2016. aasta otsusega Y‑ile teada, et tal ei ole õigust saada Madalmaade sotsiaalkindlustusskeemi alusel lapsetoetust 2016. aasta jaanuari ja veebruari eest, kuna nimetatud kuude esimesel tööpäeval ta Madalmaades ei töötanud.

24

Kuna SVB jättis Y‑i vaide 20. mai 2016. aasta otsusega rahuldamata, esitas Y rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus) kaebuse.

25

See kohus jättis 5. jaanuari 2017. aasta otsusega kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Kohus leidis, et 20. juuli 2015. aasta tööleping oli ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 7. veebruarini 2016 lõppenud ning täpsustas, et ei ole tõendatud, et selles lepingus oli ette nähtud tasustatud või palgata puhkus. Seega ei saa seda ajavahemikku pidada töötamise ajutiseks katkestamiseks BUB artikli 6 tähenduses.

26

Y esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Centrale Raad van Beroepile (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus).

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et X ja Y olid Madalmaades renditöö lähetuste ajal kindlustatud vastavalt AOW ja AKW alusel ning põhikohtuasjad puudutavad küsimust, kas nende lähetuste vahelistel ajavahemikel oli X‑i ja Y‑i kindlustus Madalmaade sotsiaalkindlustusskeemis katkenud. Kohus leiab, et selleks on tarvis määrata kindlaks, millised õigusaktid on neil ajavahemikel kohaldatavad määruse nr 883/2004 alusel.

28

Ta meenutab sellega seoses, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 1 järgi kohaldatakse selle määruse kohaldamisalasse jäävate isikute suhtes ainult ühe liikmesriigi õigusakte, mis määratakse kindlaks vastavalt määruse artikli 11 lõike 3 sätetele.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a kohaldamiseks peab määruse artikli 1 punkti a mõttes olemas olema tegevus või samaväärne olukord, mida sellena käsitletakse vastavalt selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele, kus selline tegevus või samaväärne olukord esineb.

30

Praegusel juhul ei saa aga X‑i ja Y‑i olukorda lähetuste vahelisel ajal käsitada töötamisena määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti a tähenduses. Madalmaade õiguse kohaselt ei saa X‑i tegevust Madalmaades nendel ajavahemikel pidada töötamiseks. Madalmaade õiguse kohaselt ei töötanud ka Y nimetatud ajavahemikel, kuna tema tööleping oli selleks ajaks lõppenud. Lisaks ei olnud eelnevalt kokku lepitud palgata puhkuses ning 8. veebruari 2016. aasta tööleping oli sõlmitud varasemas töölepingus algul ette nähtud lõpukuupäevast pikemaks ajaks.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seega tekkinud küsimus, kas X‑i ja Y‑i olukorda renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel võib pidada „samaväärseks olukorraks“ määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti a tähenduses.

32

Ta märgib sellega seoses, et X‑i ja Y‑i renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel enam töösuhet ei olnud, mistõttu ei saa neid isikuid pidada kõnealustel ajavahemikel töötajateks Madalmaade õiguse tähenduses.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et nagu ilmneb 19. septembri 2019. aasta kohtuotsusest van den Berg jt (C‑95/18 ja C‑96/18, EU:C:2019:767), ei ole töökohaliikmesriik kohustatud kohaldama teise liikmesriigi territooriumil elava võõrtöötaja suhtes oma sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte nendel perioodidel, mil selle töötaja suhtes kohaldatakse määruse nr 883/2004 II jaotise alusel viimati nimetatud liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte, isegi kui need õigusaktid ei anna sellele töötajale mingit õigust vanaduspensionile ega peretoetustele. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et asjaomastel isikutel ei olnud õigus saada sarnaseid hüvitisi oma elukohaliikmesriigis.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski kahtleb, kas X‑i ja Y‑i renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel kohaldatavad õigusaktid tuleb kindlaks määrata määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e alusel.

35

Ta väidab sellega seoses, et Euroopa Kohtu praktikast ja eelkõige 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse Franzen jt (C‑382/13, EU:C:2015:261) – mis tehti seoses nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrusega (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (ELT 2006, L 392, lk 1), ning mis on ülekantav ka määruse nr 883/2004 kontekstis – punktist 50 ilmneb, et isikud, kes tegelevad oma kutsealase tegevusega tavaliselt teatavas liikmesriigis, kuuluvad määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a kohaldamisalasse seni, kuni nad ei ole seda tegevust lõplikult või ajutiselt lõpetanud, ning neid õigusakte kohaldatakse nende suhtes jätkuvalt ka nendel päevadel, kui nad tegelikult ei tööta. Seega ei ole siinjuures otsustavat tähtsust asjaolul, kas on olemas töösuhe. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei välista seega võimalust, et X‑i ja Y‑i, eriti X‑i renditöö lähetuste vahelised ajavahemikud ei ole tegelikult käsitatavad töötamise lõppemisena Madalmaades. Ta soovib teada, millised on need asjakohased tegurid, mida tuleb sellega seoses arvesse võtta, ja eelkõige seda, milline on ajavahemik, millest alates tuleb asuda seisukohale, et selline isik nagu X või Y, kes ei ole enam töösuhtes, on lõpetanud töötamise töökohaliikmesriigis.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samas, et nimetatud kohtuotsuse punktist 51 ilmneb veel, et isiku suhtes kohaldatakse automaatselt elukohariigi õigusakte, kui ta ei tee tasustatud tööd ega ole töösuhtes, isegi kui ta lõpetas oma tegevuse töökohariigis vaid ajutiselt, ning ainus erand on see, kui asjaomane isik saab hüvitist määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 2 tähenduses.

37

Neil asjaoludel otsustas Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

38

Oma kolme eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkte a ja e tuleb tõlgendada nii, et isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on teises liikmesriigis asuva rendiagentuuri kaudu renditöö lähetustes selle teise liikmesriigi territooriumil, kohaldatakse renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel tema töökohaliikmesriigi õigusakte, või nii, et sellise isiku suhtes kohaldatakse nimetatud ajavahemikel tema elukohaliikmesriigi õigusakte.

39

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loovad määruse nr 883/2004 II jaotise sätted, mille hulka artikli 11 lõige 3 kuulub, tervikliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi, mille eesmärk on allutada liidu piires liikuvad töötajad üheainsa liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemile, et vältida eri liikmesriikide õigusaktide üheaegset kohaldatavust ja sellest tekkida võivaid raskusi (vt selle kohta 20. mai 2021. aasta kohtuotsus FORMAT Urządzenia i Montaże Przemysłowe, C‑879/19, EU:C:2021:409, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Selleks kehtestab määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt a põhimõtte, mille kohaselt kohaldatakse liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte.

41

Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 63 märkis, muutub töösuhte olemasolu ebaoluliseks üksnes erandolukorras, mis on sätestatud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikes 2, milles võrdsustatakse töötavate või füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate isikutega isikud, kes saavad seoses kõnealuse tegevusega või selle tõttu rahalisi hüvitisi.

42

Praegusel juhul nähtub aga eelotsusetaotlusest, et X ja Y ei saanud renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikes 2 nimetatud hüvitisi.

43

Niisiis tuleb kindlaks teha, kas X‑i ja Y‑i puhul tuleb asuda seisukohale, et nad kõnealustel ajavahemikel töötasid või tegutsesid füüsilisest isikust ettevõtjana määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tähenduses.

44

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 883/2004 artikli 1 punktis a on mõiste „töötamine“ määratletud kui tegevus või samaväärne olukord, mida sellena käsitletakse vastavalt selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele, kus selline tegevus või samaväärne olukord esineb.

45

Praegusel juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et X tegutses tähtajalise renditöölepingu alusel, mis sisaldas klauslit, mille kohaselt pidi töösuhe algama siis, kui ta tegelikult töötamist alustab, ja lõppema siis, kui ta töötamise lõpetab. Järelikult ei olnud X‑i renditöö lähetuste vahelisel ajal tema ja rendiagentuuri vahel töösuhet.

46

Lisaks, kuigi X oli nendel ajavahemikel erinevates Madalmaade rendiagentuurides registreeritud, ei olnud ta nende heaks ühelegi renditööle lähetatud. Mis puudutab vabatahtlikutööd ja majapidamistöid, mida X kõnealustel ajavahemikel Madalmaades tegi, siis piisab, kui märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei saa seda tegevust pidada töötamiseks või samaväärseks olukorraks Madalmaade õigusaktide tähenduses.

47

Y-i kohta nähtub eelotsusetaotlusest, et ta töötas rendiagentuuri heaks tähtajalise töölepingu alusel, mis hakkas kehtima 20. juulil 2015 ja lõppes 31. detsembril 2015, ning et ta sõlmis sama rendiagentuuriga uue töölepingu, mis hakkas kehtima 8. veebruaril 2016. Nende kahe lepingu vahelisel ajavahemikul, st 1. jaanuarist kuni 7. veebruarini 2016 oli Y‑i ja rendiagentuuri vaheline töösuhe seega lõppenud.

48

Sellest järeldub, et renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel X ja Y ei töötanud ega olnud samaväärses olukorras Madalmaade õigusaktide tähenduses, kuna nad olid töötamise lõpetanud. Seega ei kuulunud nad määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a kohaldamisalasse, mistõttu ei olnud nende suhtes kohaldatavad Madalmaade õigusaktid.

49

Seda järeldust ei sea kahtluse alla 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Franzen jt (C‑382/13, EU:C:2015:261), millele komisjon ja eelotsusetaotluse esitanud kohus viitavad. Nimelt otsustas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 50 ja 51, et töökohaliikmesriigi õigusaktid jäävad kohaldatavaks niikaua, kuni asjaomane isik töötab selle liikmesriigi territooriumil, ent isikute suhtes, kes on töötamise lõplikult või ajutiselt lõpetanud, kohaldatakse seevastu nende elukohaliikmesriigi õigusakte. Sellest tuleneb, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 82 ja 84, et töökohaliikmesriigi õigusaktide kohaldamiseks on alati nõutav püsiva töösuhte olemasolu. Töö tegemise konkreetsed tingimused, näiteks asjaolu, et töötatakse osalise tööajaga või episoodiliselt või et sellest tulenevate töökohustuste täitmine on peatatud, ei oma tähtsust, kuna need ei mõjuta töösuhte püsivust.

50

Neil asjaoludel ja võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 48 tehtud järeldust, kuulusid X ja Y oma renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisalasse, ning selle sätte näol on tegemist varusättega, mida kohaldatakse kõigi isikute suhtes, kes on olukorras, mida kõnealuse määruse – millega kehtestatakse kohaldatava õiguse kindlaksmääramise terviklik süsteem – muud sätted konkreetsemalt ei reguleeri (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Inspecteur van de Belastingdienst, C‑631/17, EU:C:2019:381, punkt 31).

51

See säte näeb nimelt ette, et iga muu isiku suhtes, kelle suhtes ei kehti kõnealuse lõike punktid a–d, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, ilma et see piiraks teiste kõnesoleva määruse sätete kohaldamist, millega talle tagatakse hüvitised ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel. Säte on kohaldatav nii isikute suhtes, kes on töötamise lõplikult lõpetanud, kui ka nende suhtes, kes on töötamise vaid ajutiselt lõpetanud (vt analoogia alusel 11. novembri 2004. aasta kohtuotsus Adanez‑Vega, C‑372/02, EU:C:2004:705, punkt 24).

52

Praegusel juhul ei vastanud aga X‑i ja Y‑i olukord nende renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel ei määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a sätestatud olukorrale, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 45–48 selgitati, ega selle määruse artikli 11 lõike 3 punktides b–d ette nähtud olukordadele, mis puudutavad riigiteenistujaid, töötuid ja kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või riigiteenistusse kutsutud isikuid.

53

Seega tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkte a ja e tuleb tõlgendada nii, et isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on teises liikmesriigis asuva rendiagentuuri kaudu renditöö lähetustes selle teise liikmesriigi territooriumil, kohaldatakse renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel tema elukohaliikmesriigi õigusakte, kui renditöölepingu kohaselt töösuhe nendel ajavahemikel lõpeb.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 11 lõike 3 punkte a ja e

tuleb tõlgendada nii, et

isiku suhtes, kes elab ühes liikmesriigis ja on teises liikmesriigis asuva rendiagentuuri kaudu renditöö lähetustes selle teise liikmesriigi territooriumil, kohaldatakse renditöö lähetuste vahelistel ajavahemikel tema elukohaliikmesriigi õigusakte, kui renditöölepingu kohaselt töösuhe nendel ajavahemikel lõpeb.