–

Prokuratura Okręgowa w Warszawie, esindajad: S. Bańko, M. Dubowski ja A. Reczka,

–

YP, esindaja: adwokat B. Biedulski,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, K. Straś ja S. Żyrek,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, C. Pochet ja L. Van den Broeck,

–

Taani valitsus, esindajad: J. Farver Kronborg, J. Nymann-Lindegren, V. Pasternak Jørgensen ja M. Søndahl Wolff,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, A. M. de Ree ja C. S. Schillemans,

–

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–

Rootsi valitsus, esindajad: A. Runeskjöld ja H. Shev,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann ja P. J. O. Van Nuffel,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad ELL artikli 2 ja artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 ning liidu õiguse esimuse põhimõtte, ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud esiteks kriminaalmenetlustes, mille Prokuratura Okręgowa w Warszawie (Varssavi piirkondlik prokuratuur, Poola) on alustanud YP jt suhtes seoses mitme kuriteoga, ning teiseks menetluses, mille pooled on kõnealune piirkondlik prokuratuur ja M. M. ning mis puudutab viimasele kuuluvale kinnisasjale sundhüpoteegi seadmist.

3

Poola Vabariigi põhiseaduse (Konstytucja Rzeczypospolitej Polskiej) (edaspidi „põhiseadus“) artikli 45 lõikes 1 on ette nähtud:

„Igaühel on õigus oma kohtuasja õiglasele ja avalikule põhjendamatu viivitusteta arutamisele pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus.“

4

Põhiseaduse artikli 179 kohaselt nimetab vabariigi president Krajowa Rada Sądownictwa (riiklik kohtute nõukoda, Poola) (edaspidi „kohtute nõukoda“) ettepanekul kohtunikud ametisse tähtajatult.

5

Põhiseaduse artiklis 180 on sätestatud:

„1.   Kohtunikke ei saa tagandada.

2.   Kohtuniku võib taandada, ajutiselt teenistusest kõrvaldada või viia ilma tema nõusolekuta üle teise tööpiirkonda või teisele ametikohale ainult kohtuotsuse alusel ja üksnes seaduses ette nähtud juhtudel.

[…]“.

6

Põhiseaduse artiklis 181 on sätestatud:

„Kohtuniku saab kriminaalvastutusele võtta või temalt vabaduse võtta üksnes seaduse alusel moodustatud kohtu eelneval loal. […]“.

7

8. detsembri 2017. aasta kõrgeima kohtu seadusega (ustawa o Sądzie Najwyższym) (Dz. U. 2018, jrk nr 5) asutati Sąd Najwyższys (Poola kõrgeim kohus) muu hulgas uus kolleegium nimega Izba Dyscyplinarna (distsiplinaarkolleegium) (edaspidi „distsiplinaarkolleegium“), millele on viidatud selle seaduse artikli 3 punktis 5.

8

20. detsembri 2019. aasta seadusega, millega muudetakse üldkohtute korralduse seadust, kõrgeima kohtu seadust ja teatavaid teisi seadusi (ustawa o zmianie ustawy – Prawo o ustroju sądów powszechnych, ustawy o Sądzie Najwyższym oraz niektórych innych ustaw) (Dz. U. 2020, jrk nr 190), mis jõustus 14. veebruaril 2020 muudeti kõrgeima kohtu seadust, muu hulgas lisades selle seaduse artikli 27 lõikesse 1 uue punkti 1a.

9

Selliselt muudetud kõrgeima kohtu seaduse artikli 27 lõikes 1 on sätestatud:

„Distsiplinaarkolleegiumi pädevusse kuuluvad järgmised asjad:

10

Käesoleva kohtuotsuse punktis 9 nimetatud üldkohtute korralduse seaduse, mida on muudetud 20. detsembri 2019. aasta seadusega, millele on viidatud selle kohtuotsuse punktis 8 (edaspidi „üldkohtute seadus“), artiklis 41b on sätestatud:

„1.   Kohtu tegevust puudutava kaebuse või taotluse vaatab läbi selle kohtu esimees.

[…]

3.   [Sąd Rejonowy (rajoonikohus, Poola)] esimehe, [Sąd Okręgowy (regionaalne kohus, Poola)] esimehe või [Sąd Apelacyjny (apellatsioonikohus, Poola)] esimehe tegevust puudutava kaebuse vaatab läbi vastavalt [Sąd Okręgowy (regionaalne kohus)] esimees, [Sąd Apelacyjny (apellatsioonikohus)] esimees ja [kohtute nõukoda].“

11

Üldkohtute seaduse artiklis 42a on sätestatud:

„1.   Kohtute või kohtuorganite tegevuse raames ei ole lubatud seada kahtluse alla [kohtute], riigi põhiseaduslike organite ning kontrolli- ja õiguskaitseorganite legitiimsust.

2.   Üldkohtul või muul võimuorganil ei ole lubatud tuvastada ega hinnata seda, kas kohtuniku ametisse nimetamine või sellest ametisse nimetamisest tulenev õigusemõistmise pädevus on õiguspärane.“

12

Selle seaduse artikli 47a lõikes 1 on ette nähtud:

„Kohtuasjad määratakse kohtunikele ja kohtunikukandidaatidele juhuslikult vastavalt konkreetsetele kohtuasjade kategooriatele, välja arvatud juhul, kui kohtuasi määratakse valvekohtunikule.“

13

Nimetatud seaduse artiklis 47b on sätestatud:

„1.   Kohtukoosseisu võib muuta üksnes juhul, kui asjaomane kohus ei saa asja oma senises koosseisus arutada või kui selle kohtukoosseisu puhul esineb asja arutamise püsiv takistus. Artikli 47a sätteid kohaldatakse mutatis mutandis.

[…]

3.   [Lõikes 1] nimetatud otsused teeb kohtu president või tema määratud kohtunik.“

14

Üldkohtute seaduse artiklis 80 on sätestatud:

„1.   Ilma pädeva distsiplinaarkohtu loata ei või kohtunikku kinni pidada ega alustada tema suhtes kriminaalmenetlust. […]

[…]

2c.   Distsiplinaarkohus teeb lahendi, millega antakse luba alustada kohtuniku suhtes kriminaalmenetlust, kui on olemas õiguslikult piisav põhjendus tema kahtlustamiseks õigusrikkumises. Nimetatud lahend sisaldab kohtuniku suhtes kriminaalmenetluse alustamise otsust ja selle põhjendust.

[…]“.

15

Selle seaduse artikli 107 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kohtuniku suhtes algatatakse ametialaste rikkumiste (distsiplinaarsüüteod) korral distsiplinaarmenetlus, sealhulgas juhul, kui tegemist on:

[…]

[…]“.

16

Selle seaduse artikli 110 lõikes 2a on ette nähtud:

„[…] Artiklis 80 […] osutatud kohtuasju lahendab esimeses astmes [Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus)], kes tegutseb distsiplinaarkolleegiumi ainukohtunikuna, ja teises astmes [Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus)], kes tegutseb distsiplinaarkolleegiumi kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus.“

17

Sama seaduse artikli 129 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Distsiplinaarkohus võib ajutiselt teenistusest kõrvaldada kohtuniku, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus […] või kelle suhtes on see kohus andnud loa alustada kriminaalmenetlust.

2.   Kui distsiplinaarkohus annab loa alustada kohtuniku suhtes kriminaalmenetlust sellise süüteo tahtliku toimepanemise eest, mida võib menetleda prokuratuur, kõrvaldab kohus automaatselt kohtuniku ajutiselt teenistusest.

3.   Kui distsiplinaarkohus kõrvaldab kohtuniku ajutiselt teenistusest, vähendab ta selleks ajaks kohtuniku töötasu 25–50%; […]“.

18

Karistusseadustiku (kodeks karny) artikli 241 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]sikut, kes teeb kohtueelse uurimisega seotud teabe ilma loata avalikuks enne selle kohtumenetluse käigus avaldamist, karistatakse rahatrahvi, üldkasuliku töö või kuni kaheaastase vangistusega“.

19

Kriminaalmenetluse seadustiku (kodeks postępowania karnego) artikli 439 lõikes 1 on sätestatud:

„Olenemata apellatsiooni piiridest ja esitatud väidetest ning õigusrikkumise mõjust kohtuotsuse sisule tühistab apellatsioonikohus vaidlustatud kohtuotsuse, kui:

[…]“.

20

Varssavi piirkondliku prokuratuuri 7. veebruari 2017. aasta süüdistusakti alusel esitati Sąd Okręgowy w Warszawies (Varssavi regionaalne kohus, Poola) YP-le ja 13 teisele isikule süüdistus mitme kuriteo toimepanemises, millega tekitati kahju 229 kannatanule. See kohtuasi määrati selle kohtu ainukohtunikust – kelleks oli kohtunik I. T. – koosnevale koosseisule. Põhikohtuasja toimikus on 197 köidet ja see kohtunik on korraldanud enam kui 100 kohtuistungit, mille käigus on ära kuulatud süüdistatavad, kannatanud ja üle 150 tunnistaja. Kohtuasjas C‑615/20 eelotsusetaotluse esitamise päeval oli menetlus jõudmas lõppfaasi ning ära tuli kuulata veel vaid mõned tunnistajad ja eksperdid.

21

Prokuratura Krajowa Wydział Spraw Wewnętrznych (riigiprokuratuur, siseasjade osakond, Poola) esitas 14. veebruaril 2020 distsiplinaarkolleegiumile taotluse, et antaks luba alustada kriminaalmenetlust kohtunik I. T. suhtes, sest „18. detsembril 2017 rikkus [ta] Varssavis riigivõimu esindajana avalikult oma ametikohustusi ja ületas oma pädevust […] sellega, et lubas meedia esindajatel salvestada pilti ja heli [Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus)] kohtuistungil kohtuasjas […] ning selles kohtuasjas otsuse kuulutamist ja otsuse põhjenduste suulist esitamist ning avalikustas seeläbi kohtuasjas […] Varssavi piirkondlikus prokuratuuris toimunud kohtueelset menetlust puudutava teabe, mille ta sai oma ülesannete täitmisel, ilma volitatud isiku nõusolekuta, mis on seaduse kohaselt nõutav, isikutele, kellel ei olnud õigus selle teabega tutvuda, ja seega tegutses avalikku huvi kahjustades, mis kujutab endast kuritegu karistusseadustiku artikli 231 lõike 1 tähenduses koostoimes sama seadustiku artikli 266 lõikega 2, artikli 241 lõikega 1 ja artikli 11 lõikega 2“.

22

Distsiplinaarkolleegium, kes esimeses kohtuastmes vaatas asja läbi ainukohtunikust koosnevas koosseisus, jättis 9. juunil 2020 selle taotluse rahuldamata. Riigiprokuratuuri kaebuse alusel andis nimetatud kolleegium, kes teises kohtuastmes vaatas asja läbi kolmeliikmelises koosseisus, 18. novembri 2020. aasta resolutsiooniga (edaspidi „vaidlusalune resolutsioon“) loa alustada kohtuniku I. T. suhtes kriminaalmenetlust ja kõrvaldas ta ajutiselt teenistusest, vähendades tema töötasu selleks ajaks 25% võrra.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelleks on käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud kriminaalasja arutav Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) koosseis, kuhu kuulub kohtunik I. T., kes arutab asja ainukohtunikuna, märgib, et vaidlusaluse resolutsiooni tõttu ei ole sellel kohtukoosseisul võimalik menetlust jätkata.

24

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Oma kirjalikes seisukohtades märkisid YP, Varssavi piirkondlik prokuratuur ja Euroopa Komisjon, et kaebus, mille see piirkondlik prokuratuur esitas kohtuasjas C‑615/20 arutatava eelotsusetaotluse esitamise kohtumääruse peale, jäeti Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus, Poola) 24. veebruari 2021. aasta määrusega rahuldamata, kuna see kohus leidis, et vaidlusalust resolutsiooni ei saa käsitada kohtulahendina, sest selle on vastu võtnud distsiplinaarkolleegium, kes ei ole sõltumatu kohus.

26

Varssavi piirkondlik prokuratuur esitas M. M-ile süüdistuse mitme süüteo toimepanemises, eelkõige selles, et ta jättis esitamata äriühingu pankrotiavalduse, takistas äriühingu võlausaldajate nõuete rahuldamist, ei esitanud selle äriühingu finantsaruandeid ja pani toime pangapettuse.

27

Sellega seoses määras prokurör 9. juuni 2020. aasta otsusega M. M-ile ja tema abikaasale kuuluvale kinnisasjale sundhüpoteegi seadmise, et tagada M. M-ile võimaliku karistusena määratava rahatrahvi ja võimalike väljamõistetavate kohtukulude maksmine. M. M. esitas selle otsuse peale kaebuse Sąd Okręgowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne kohus), kus selle kaebusega seotud kohtuasi määrati kohtunik I. T-le.

28

Pärast vaidlusalust resolutsiooni, millega I. T. ajutiselt teenistusest kõrvaldati, tegi Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) esimees 24. novembril 2020 üldkohtute seaduse artikli 47b lõigete 1 ja 3 alusel määruse, milles kohustas kohtu selle koja esimeest, millesse kuulus kohtunik I. T., muutma asja lahendavat kohtukoosseisu nende kohtuasjade puhul, mis olid lahendamiseks määratud kohtunik I. T-le, välja arvatud kohtuasi, milles kohtunik I. T. oli esitanud Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑615/20 arutatava eelotsusetaotluse. Sellest tulenevalt tegi nimetatud koja esimees üldkohtute seaduse artikli 47a ja artikli 47b lõike 3 alusel digitaalselt allkirjastatud määruse, millega jaotas ümber algul kohtunik I. T-le määratud kohtuasjad, nende hulgas käesoleva kohtuotsuse punktis 27 nimetatud kohtuasja.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, nimelt Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) teine ainukohtunikust koosnev kohtukoosseis, kellele see kohtuasi järgmisena määrati, leiab, et sündmuste jada annab tunnistust sellest, et asjaomase kohtu esimees aktsepteeris vaidlusaluse resolutsiooni siduvust, pidades kohtunik I. T. ajutiselt teenistusest kõrvaldamist selle kohtuasja viimase poolt lahendamise selliseks takistuseks, mille tõttu esineb kohtuasja lahendamise püsiv takistus üldkohtute seaduse artikli 47b lõike 1 tähenduses.

30

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) kaks eri kohtukoosseisu, kes on esitanud käesolevad eelotsusetaotlused (edaspidi „eelotsusetaotlused esitanud kohtud“), taotlesid Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 alusel nende taotluste lahendamist kiirendatud menetluses. Taotluste põhjendamiseks väitsid eelotsusetaotluse esitanud kohtud sisuliselt, et sellise menetluse kasutamine on käesoleval juhul põhjendatud, kuna vastused esitatud küsimustele võivad mõjutada mitte ainult nende enda vastavat kohtukoosseisu, vaid lisaks kohtunik I. T-le ka teiste kohtunike olukorda, kelle suhtes distsiplinaarkolleegium on võtnud või kavatseb võtta vaidlusaluse resolutsiooniga analoogseid meetmeid.

32

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on ette nähtud, et Euroopa Kohtu president võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses, kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul.

33

Tuleb meenutada, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend, mida saab kasutada siis, kui on vaja reageerida erakordselt kiireloomulises olukorras. Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast samuti, et kiirendatud menetlust ei pea kohaldama siis, kui kohtuasjas lahendatavate õiguslike probleemide tundlikkus ja keerukus on sellise menetluse kohaldamisega raskesti ühitatavad, eelkõige kui Euroopa Kohtus toimuva menetluse kirjalikku osa ei ole otstarbekas lühendada (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Käesoleval juhul leidis Euroopa Kohtu president, olles ära kuulanud ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi, 9. detsembri 2020. aasta otsuses ja 21. jaanuari 2021. aasta otsuses, et käesoleva kohtuotsuse punktis 31 nimetatud taotlused tuleb jätta rahuldamata.

35

Ehkki esitatud küsimused on tõepoolest liidu õiguse alusnormidega seotud, on need siiski keerukad ja tundlikud ning puudutavad riigisisest menetluslikku konteksti, mis ise on suhteliselt keerukas, mistõttu nende lahendamiseks ei sobi menetlus, mis kaldub kõrvale tavapärastest menetlusnormidest. Lisaks võttis Euroopa Kohtu president arvesse ka seda, et muude Euroopa Kohtus pooleli olevate kohtuasjade, milles on tõstatatud käesolevates kohtuasjades esitatud küsimustega analoogsed küsimused, menetlus oli juba jõudnud lõppfaasi.

36

Siiski otsustas Euroopa Kohtu president nimetatud 9. detsembri 2020. aasta otsuses ja 21. jaanuari 2021. aasta otsuses, et asjaomaseid kohtuasju menetletakse eelisjärjekorras vastavalt kodukorra artikli 53 lõikele 3. Euroopa Kohtu president liitis 21. jaanuari 2021. aasta otsusega kohtuasjad C‑615/20 ja C‑671/20 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

37

Pärast menetluse kirjalikku osa peatati nende kohtuasjade menetlus Euroopa Kohtu presidendi 28. oktoobri 2021. aasta otsusega kuni menetluse kirjaliku osa lõpetamiseni kohtuasjas C‑204/21, komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), võttes arvesse neis kolmes kohtuasjas tõstatatud küsimuste tihedat seost. Kui menetluse viimati mainitud osa oli lõpetatud, jätkus 23. veebruaril 2022 käesolevate liidetud kohtuasjade menetlus.

38

Poola valitsus ja Varssavi piirkondlik prokuratuur väidavad, et eelotsusetaotlused on mitmel eri põhjusel vastuvõetamatud.

39

Esiteks väidavad nad, et kuna põhikohtuasjade menetlust reguleerib eranditult riigisisene karistusõigus, mis kuulub liikmesriikide ainupädevusse, siis on tegemist puhtalt riigisiseste menetlustega, millel puudub üldse seos liidu õigusnormidega, mida puudutavad Euroopa Kohtule esitatud küsimused. Seega tuleneb konkreetselt sellise akti nagu vaidlusalune resolutsioon osas ELL artiklist 5 ning ELTL artiklitest 3 ja 4, et liikmesriikidel on ainupädevus otsustada kohtunikele kriminaalõigusliku puutumatuse andmise üle ning – kui puutumatus on antud – määrata kindlaks puutumatuse võimaliku äravõtmise ulatus ja menetlus ning sellise puutumatuse äravõtmise tagajärjed.

40

Sellega seoses tuleb ühest küljest meenutada, et kuigi liikmesriikide kohtukorralduse regulatsioon – sealhulgas liikmesriigi kohtute loomine, koosseis ja toimimine ning kohtuniku ametisse nimetamise menetlust reguleeriv normistik, samuti kohtuniku staatuse ja tema ülesannete täitmise suhtes kohaldatav normistik, nagu seda on kohtunike distsiplinaarkord või tingimused, mille alusel võib nende puutumatuse ära võtta ja nad ajutiselt teenistusest kõrvaldada – on liikmesriikide pädevuses, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski täitma kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest, täpsemalt ELL artiklitest 2 ja 19 (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punktid 56, 60–62 ja 95 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Teisest küljest tuleb tõdeda, et argumendid, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 39, käsitlevad sisuliselt nende liidu õigusnormide ulatust ja seega tõlgendamist, mida eelotsuse küsimused puudutavad, ning nende õigusnormide toimet, arvestades eelkõige liidu õiguse esimust. Sellised argumendid, mis puudutavad esitatud küsimuste sisulist aspekti, ei saa seega juba oma olemuse tõttu kaasa tuua selle küsimuse vastuvõetamatust (vt selle kohta 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt, C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931, punkt 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Teiseks on Poola valitsus ja Varssavi piirkondlik prokuratuur seisukohal, et eelotsusetaotlused on vastuvõetamatud, kuna Euroopa Kohtu vastused esitatud küsimustele ei ole põhikohtuasjade lahendamiseks vajalikud ning eelkõige ei saa nende vastuste alusel teha otsuseid, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtud saaksid nende menetluste raames teha.

43

Poola valitsuse hinnangul puudub kummalgi liikmesriigi kohtul vaidlusaluse resolutsiooni kahtluse alla seadmise võimalus. Lisaks puudub neil liikmesriigi kohtutel – isegi kui Euroopa Kohus lubaks ühel või teisel neist seda resolutsiooni eirata – riigisisesest õigusest tulenev menetluslik alus, mis konkreetselt võimaldaks neil anda põhikohtuasjad lahendamiseks tagasi kohtule, kes oli algul määratud neid arutama.

44

Poola valitsus leiab, et eelotsuse küsimused on tegelikult asjakohased üksnes kohtuniku I. T. suhtes alustatud pooleliolevas kriminaalmenetluses. Võimalikku kahtlust seoses selliste liidu õigusnormide tõlgendamisega nagu need, millele on viidanud eelotsusetaotluse esitanud kohtud, tuleks nimelt analüüsida selle kriminaalmenetluse raames, milles asjaomane kohtunik on menetlusosaline, mitte aga põhikohtuasjade kontekstis, mida ta juhtumisi lahendas enne, kui ta vaidlusaluse resolutsiooniga ajutiselt teenistusest kõrvaldati. Euroopa Kohtu istungil väitis Poola valitsus, et see analüüs on vahepeal kinnitust leidnud 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsuse Prokurator Generalny jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegium – ametisse nimetamine) (C‑508/19, EU:C:2022:201) punktides 60 ja 71 esitatud juhistes.

45

Varssavi piirkondlik prokuratuur omakorda väidab kohtuasja C‑615/20 aluseks oleva põhikohtuasja kohta, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse tõttu peatada selle kohtuasja menetlus ei saa see kohus praeguses koosseisus lõpetada menetlust kohtuotsuse kuulutamisega ning uue kohtukoosseisu nimetamise korral langeb menetluse peatamise põhjus ära, kuna vaidlusalune resolutsioon puudutab ainult kohtunik I. T-d. Mis puudutab kohtuasjas C‑671/20 arutusel olevat põhikohtuasja, siis kujutab kohtunik I. T. ajutiselt teenistusest kõrvaldamine endast püsivat takistust põhikohtuasja menetluse jätkumisele, millega saab õiguspäraselt põhjendada selle menetlusega seotud kohtuasja määramist teisele kohtukoosseisule, et tagada asjaomase menetluse tõhusus, järgides samas õigussubjektide õigusi.

46

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et mõlemad eelotsusetaotluse esitanud kohtud on käesoleval juhul olukorras, kus nad nende menetluses olevates põhikohtuasjades peavad lahendama menetluslikud küsimused, mille üle tuleb otsustada in limine litis ning mille lahendus sõltub eelotsuse küsimustes käsitletud liidu õigusnormide ja põhimõtete tõlgendamisest. Nimelt on kohtuasjas C‑615/20 nende küsimuste sisuline eesmärk teha kindlaks, kas neid liidu õiguse sätteid ja põhimõtteid arvestades on põhjendatud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu moodustav ainukohtunik jätkab põhikohtuasja lahendamist, vaatamata vaidlusalusele resolutsioonile, millega ta ajutiselt teenistusest kõrvaldati. Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi kohtuasjas C‑671/20, siis sisuliselt on nende eesmärk kindlaks teha, kas neid mainitud liidu õiguse sätteid ja põhimõtteid arvestades võib selles kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus ainukohtuniku distsiplinaarvastutusele võtmise ohuta käsitada seda resolutsiooni aktina, millel puudub siduvus, mistõttu puudub eelotsusetaotluse esitanud kohtul pädevus lahendada selle resolutsiooni tagajärjel talle määratud põhikohtuasja, ja kas see kohtuasi tuleb seega uuesti määrata kohtunikule, kes seda algul lahendas.

47

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on ELTL artikli 267 alusel vastuvõetavad need eelotsuse küsimused, mille eesmärk on võimaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtul in limine litis lahendada menetluslikku laadi raskused, nagu need, mis on seotud tema enda pädevusega lahendada tema menetluses olev kohtuasi või ka õiguslike tagajärgedega, mida tuleb tunnustada või tunnustamata jätta kohtulahendi puhul, mis võib takistada asja läbivaatamist nimetatud kohtu poolt (vt selle kohta 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punktid 100, 112 ja 113 ning seal viidatud kohtupraktika; 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punktid 93 ja 94, ning 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt, C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931, punktid 47–49).

48

Sellega seoses tuleb märkida, et erinevalt kohtuasjast, milles tehti 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Prokurator Generalny jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegium – ametisse nimetamine) (C‑508/19, EU:C:2022:201), millele viitab Poola valitsus, ei ole käesolevate liidetud kohtuasjade aluseks olevad põhikohtuasjad üldse seotud kriminaalmenetlusega, mis kohtuasja C‑615/20 puhul on algatatud eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku suhtes, ega ole mingil juhul selle suhtes aktsessoorsed nimetatud kohtuotsuse punkti 71 tähenduses. Järelikult ei saa nimetatud kohtuotsusest tulenevaid juhiseid üle kanda käesolevatele põhikohtuasjadele.

49

Kõigi esitatud kaalutluste põhjal on eelotsusetaotlused vastuvõetavad.

50

Esimese kuni kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub kohtuasjas C‑615/20 käsitletava eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artiklit 2 ja artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad kohtuorganile, kelle sõltumatus ja erapooletus ei ole tagatud, pädevuse anda luba kriminaalmenetluse alustamiseks üldkohtu kohtuniku suhtes ning loa andmise korral kõrvaldada kohtunik ajutiselt teenistusest koos töötasu vähendamisega selleks ajavahemikuks.

51

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et pärast seda, kui käesolevad eelotsusetaotlused esitati, sedastas Euroopa Kohus, kellele komisjon oli esitanud Poola Vabariigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, 5. juuni 2023. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu) (C‑204/21; edaspidi „kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), EU:C:2023:442) punktides 91–103 esitatud põhjustel ja nagu samuti nähtub selle kohtuotsuse resolutsiooni punktist 1, et kuna Poola Vabariik andis distsiplinaarkolleegiumile, kelle sõltumatus ja erapooletus ei ole tagatud, pädevuse lahendada kohtuniku ja kohtunikukandidaadi staatust ja ülesannete täitmist otseselt mõjutavaid kohtuasju, nagu seda on kohtuniku ja kohtunikukandidaadi suhtes kriminaalmenetluse alustamise või nende kinnipidamise loa taotluse lahendamine, siis on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust.

52

Euroopa Kohus rõhutas nimetatud kohtuotsuse punktis 101 konkreetselt seda, et ka üksnes võimalus, et kohtunikku ähvardab oht, et tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise luba taotletakse ja saadakse kohtuorganilt, kelle sõltumatus ei ole tagatud, võib mõjutada asjaomase kohtuniku sõltumatust ning et sama kehtib ka seoses ohuga, et selline organ otsustab kohtuniku ajutiselt teenistusest kõrvaldamise ja tema töötasu vähendamise üle.

53

Sama kohtuotsuse punktis 102 tuletas Euroopa Kohus meelde, et juba oma 15. juuli 2021. aasta otsuse komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C‑791/19, EU:C:2021:596) punktis 112 tegi ta nimetatud kohtuotsuse punktides 89–110 esitatud kaalutlustel järelduse, et distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus ja erapooletus ei ole tagatud.

54

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et vaidlusalune resolutsioon, millega anti luba alustada kriminaalmenetlust kohtuasjas C‑615/20 käsitletava eelotsusetaotluse esitanud kohtukoosseisu moodustava ainukohtuniku suhtes, st üldkohtu suhtes, kes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu alusel peab lahendama liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimusi, ja millega see kohtunik ajutiselt teenistusest kõrvaldati, vähendades ühtlasi tema töötasu, võeti vastu riigisiseste õigusnormide alusel, mille vastuolu mainitud liidu õiguse sättega tuvastas Euroopa Kohus kohtuotsuses komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu) põhjusel, et nende õigusnormidega on selliste aktide nagu asjaomane resolutsioon vastuvõtmise pädevus antud kohtuorganile, kelle sõltumatus ja erapooletus ei ole tagatud.

55

Kohtuotsuse komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu) punktides 91–103 esitatud juhistest, mille alusel tuvastati nimetatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1 liikmesriigi kohustuste rikkumine, seega piisab, et vastata kohtuasjas C‑615/20 esitatud esimesele kuni kolmandale küsimusele, ilma et selles kohtuasjas oleks vaja tõlgendada veel ka ELL artiklit 2 ja harta artiklit 47 ning analüüsida esimeses ja kolmandas küsimuses mainitud muid hindamise aluseid.

56

Neil asjaoludel tuleb samuti meenutada, et vastavalt ELTL artikli 260 lõikele 1 peab liikmesriik siis, kui Euroopa Kohus leiab, et ta ei ole täitnud aluslepingutest tulenevaid kohustusi, võtma vajalikud meetmed, et täita Euroopa Kohtu otsust, millel on asjaomase kohtulahendiga tegelikult või vältimatult tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude osas seadusjõud (10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Grossmania, C‑177/20, EU:C:2022:175, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Seega, vaatamata seadusandliku pädevuse teostamisel osalevate liikmesriigi ametiasutuste kohustusele muuta riigisiseseid sätteid, mille osas kohtuotsuses tuvastati liikmesriigi kohustuste rikkumine, selliselt, et need vastaksid liidu õiguse nõuetele, on asjaomase liikmesriigi kohtutel kohustus omalt poolt tagada oma ülesannete täitmise raames selle kohtuotsuse järgimine, mis tähendab eelkõige, et liikmesriigi kohtud peavad selleks, et teha kindlaks kohaldatavate liidu õiguse sätete ulatus, nimetatud kohtuotsuse seadusjõust tulenevalt vajaduse korral arvesse võtma selles kohtuotsuses kindlaks määratud õiguslikke asjaolusid (10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Grossmania, C‑177/20, EU:C:2022:175, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Esitatud kaalutlustest tuleneb, et kohtuasjas C‑615/20 eelotsusetaotluse esitanud kohus peab käesoleval juhul põhikohtuasja lahendades tegema kõik järeldused, mis tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktides 51 ja 55 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu) esitatud juhistest.

59

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kohtuasjas C‑615/20 esitatud esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad kohtuorganile, kelle sõltumatus ja erapooletus ei ole tagatud, pädevuse anda luba kriminaalmenetluse alustamiseks üldkohtu kohtuniku suhtes ning loa andmise korral kõrvaldada kohtunik ajutiselt teenistusest koos töötasu vähendamisega selleks ajavahemikuks.

60

Kohtuasjas C‑615/20 esitatud neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, liidu õiguse esimuse põhimõtet, ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et:

61

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt väljendab liidu õiguse esimuse põhimõte liidu õiguse ülimuslikkust võrreldes liikmesriikide õigusega. Sellest põhimõttest tulenevalt on kõigil liikmesriikide kohtutel kohustus tagada liidu eri õigusnormide täiemahuline toime, kuna liikmesriikide õigus ei või mõjutada nende õigusnormide toimet nimetatud riikide territooriumil (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 156 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Nõnda tuleneb sellest põhimõttest muu hulgas liikmesriigi iga sellise kohtu, kes oma pädevuse piires peab kohaldama liidu õigusnorme, kohustus tagada tema menetluses olevas kohtuasjas liidu õigusest tulenevate nõuete täielik toime, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid või otsustuspraktika, mis on vastuolus vahetut õigusmõju omava liidu õigusnormiga, ilma et ta peaks taotlema või ootama, et see kõigepealt seadusandliku või muu põhiseadusliku menetluse teel kõrvaldatakse (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle kohustuse täitmine on vajalik eelkõige selleks, et tagada liikmesriikide võrdsus aluslepingute ees, ning see kujutab endast ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte väljendust (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Euroopa Kohus on aga otsustanud, et ELL artikli 19 lõike 1 teisel lõigul, tõlgendatuna harta artiklist 47 lähtudes, – millega on liikmesriikidele pandud selge ja täpne kohustus saavutada teatav tulemus, ja millega ei kaasne ühtegi tingimust, eelkõige seoses nõudega, et kohtud, kes liidu õigust tõlgendavad ja kohaldavad, peavad olema sõltumatud ja erapooletud ning seaduse alusel moodustatud –, on vahetu õigusmõju, mistõttu tuleb jätta kohaldamata kõik need riigisisesed õigusnormid ning riigisisene kohtu- ja halduspraktika, mis on vastuolus nende liidu õiguse sätetega, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus (kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et isegi kui puuduvad riigisisesed seadusandlikud meetmed, mis lõpetaksid Euroopa Kohtu tuvastatud rikkumise, peavad liikmesriigi kohtud võtma kõik liidu õiguse täieliku toime saavutamiseks vajalikud meetmed vastavalt liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuses esitatud juhistele. Lisaks peavad need kohtud ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt kõrvaldama liidu õiguse rikkumise õigusvastased tagajärjed (vt selle kohta 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Grossmania, C‑177/20, EU:C:2022:175, punktid 38 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).

65

Selleks et täita kohustusi, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 61–64, peab liikmesriigi kohus, kui see on asjaomast menetluslikku olukorda arvestades liidu õiguse esimuse tagamiseks hädavajalik, jätma kohaldamata sellise akti nagu vaidlusalune resolutsioon, millega on ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku rikkudes määratud kohtuniku ajutiselt teenistusest kõrvaldamine (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punktid 159 ja 161).

66

Kuna ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses on faktiliste asjaolude lõplik hindamine ning riigisisese õiguse kohaldamine ja tõlgendamine eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevuses, siis peab see kohus lõplikult kindlaks määrama konkreetsed tagajärjed, mis kohtuasjas C‑615/20 käsitletavas põhikohtuasjas tulenevad eelmises punktis meenutatud põhimõttest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus siiski toimiku materjalide põhjal esitada sellele kohtule liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mis võivad olla talle sel eesmärgil tarvilikud (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A. B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Sellega seoses andis Poola valitsus Euroopa Kohtu istungil teada, et 9. juunil 2022 võeti vastu kõrgeima kohtu seaduse ja teatavate teiste seaduste muutmise seadus (ustawa o zmianie ustawy o Sądzie Najwyższym oraz niektórych innych ustawa) (Dz. U. 2022, jrk nr 1259), mis jõustus 15. juulil 2022. Poola valitsuse selgituste kohaselt saadeti selle uue seadusega muu hulgas laiali distsiplinaarkolleegium ja kehtestati üleminekukord, mille kohaselt anti igale kohtunikule, kelle suhtes see kolleegium on teinud resolutsiooni, millega anti luba alustada tema suhtes kriminaalmenetlust, võimalus taotleda juhtumi uuesti läbivaatamist Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) uues kolleegiumis, mis loodi kõnealuse seadusega, kusjuures see uus kolleegium peab sellisel juhul tegema asjaomase taotluse kohta otsuse hiljemalt 12 kuu jooksul.

68

Poola valitsuse sõnul annab sellise uue õiguskaitsevahendi olemasolu seega kohtuasjas C‑615/20 eelotsusetaotluse esitanud kohtule võimaluse saavutada vaidlusaluse resolutsiooni uuesti läbivaatamine, mistõttu kõnealuse resolutsiooni kohaldamata jätmine ei ole käesoleval juhul enam vajalik. Nimelt rõhutas Euroopa Kohus ise 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuse W.Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine) (C‑487/19, EU:C:2021:798) punktis 161, et seda laadi õiguskaitsevahendi kasutamine on põhjendatud üksnes siis, kui see on asjaomast menetluslikku olukorda arvestades liidu õiguse esimuse tagamiseks hädavajalik.

69

Poola valitsuse selgitustest ei nähtu siiski, et vaidlusalune resolutsioon oleks käesoleva kohtuotsuse punktis 67 mainitud 9. juuni 2022. aasta seaduse jõustumise tõttu minetanud oma toime või et sellest tulenevalt ei oleks kohtuasjas C‑615/20 eelotsusetaotluse esitanud kohtul selle praeguses koosseisus enam takistust põhikohtuasja lahendamise jätkamisele. Mis puudutab asjaolu, et asjaomasel kohtunikul on nüüd võimalus taotleda vaidlusaluse resolutsiooni läbivaatamist äsja asutatud kohtuorganis, kes peab otsuse tegema hiljemalt ühe aasta jooksul, siis on ilmne, et see asjaolu – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt selles osas läbiviidavast lõplikust kontrollist ei tulene teisiti – ei taga pealegi, et selle takistuse saaks viivitamata kõrvaldada liikmesriigi kohtu koosseisu kindlaksmääramise ja muutmise pädevusega kohtuorganite võimalikul algatusel, arvestades liidu õiguse esimuse põhimõtte järgimise tagamise tingimusi.

70

Lõpuks tuleb tõdeda, et kui sellise akti nagu vaidlusalune resolutsioon on vastu võtnud kohtuorgan, kes ei ole sõltumatu ja erapooletu kohus liidu õiguse tähenduses, ei saa tulemuslikult tugineda ühelegi õiguskindluse põhimõttest tulenevale või selle resolutsiooni väidetava seadusjõuga seotud kaalutlusele, et keelata eelotsusetaotluse esitanud kohtul ja liikmesriigi kohtukoosseisu kindlaksmääramise ja muutmise pädevusega kohtutel sellise resolutsiooni kohaldamata jätmine (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 160).

71

Sellega seoses on eelkõige oluline märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peatas kohtuasjas C‑615/20 käsitletava põhikohtuasja menetluse kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni. Seda konteksti arvestades on ilmne, et õiguskindlust ei saa a priori kahjustada see, kui asjaomast menetlust – eelkõige selle lõppfaasis, kuhu see eriti keeruline menetlus on jõudnud – jätkab kohtunik, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu ainukohtunik. Menetluse selline jätkamine ilmselgelt hoopis võimaldab teha lahendi, mis on kooskõlas esiteks ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevate nõuetega ja teiseks õigussubjektide õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul.

72

Neil asjaoludel on kohtuasjas C‑615/20 eelotsusetaotluse esitanud kohtul õigus jätta vaidlusalune resolutsioon kohaldamata, mistõttu sellest vaatenurgast lähtudes saab ta jätkata põhikohtuasja lahendamist oma praeguses koosseisus, ilma et liikmesriigi kohtu koosseisu kindlaksmääramise ja muutmise pädevusega organid saaksid seda takistada.

73

Esitatud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑615/20 esitatud neljandale küsimusele vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, liidu õiguse esimuse põhimõtet ja ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et:

74

Esimese ja kolmanda küsimusega ning neljanda küsimuse esimese osaga – mis käsitleb distsiplinaarkolleegiumi liikmete ametisse nimetamise tingimusi –, mida tuleb analüüsida koos, palub kohtuasjas C‑671/20 eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning liidu õiguse esimuse põhimõtet, lojaalse koostöö põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et:

75

Kohtuasjas C‑671/20 käsitletavast eelotsusetaotlusest nähtub, et pärast vaidlusaluse resolutsiooni – millega anti luba alustada kriminaalmenetlust kohtunik I. T. suhtes ja ta ajutiselt teenistusest kõrvaldati – vastuvõtmist tegi Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) esimees üldkohtute seaduse artikli 47b lõigete 1 ja 3 alusel määruse, milles kohustas kohtu selle koja esimeest, millesse kuulus kohtunik I. T., muutma asja lahendavat kohtukoosseisu nende kohtuasjade puhul, mis olid määratud sellele kohtunikule, välja arvatud kohtuasi, milles kohtunik I. T. oli esitanud Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑615/20 arutatava eelotsusetaotluse. Seejärel tegi mainitud koja esimees digitaalselt allkirjastatud määruse, millega määras põhikohtuasja teisele kohtukoosseisule, nimelt sellele, kes esitas kohtuasjas C‑671/20 käsitletava eelotsusetaotluse.

76

Kohtuasjas C‑615/20 esitatud neljandale küsimusele antud vastuse aluseks olevatest kaalutlustest tuleneb, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu vahetu õigusmõju tähendab, et liikmesriigi kohtud peavad – kui see on asjaomast menetluslikku olukorda arvestades liidu õiguse esimuse tagamiseks möödapääsmatu – jätma kohaldamata resolutsiooni, mis seda sätet eirates tingib kohtuniku ajutiselt teenistusest kõrvaldamise.

77

ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõhususe tagamise kaalutlusel on selline kohustus eeskätt kohtukoosseisul, kellele kõnealune kohtuasi sellise resolutsiooni tõttu määrati, mistõttu peab see kohtukoosseis hoiduma asjaomase kohtuasja lahendamisest (vt selle kohta 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Prokurator Generalny jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegium – ametisse nimetamine), C‑508/19, EU:C:2022:201, punkt 74). See kohustus on siduv ka liikmesriigi kohtu koosseisu kindlaksmääramise ja muutmise pädevusega kohtuorganitele, kes peavad seega määrama sama asja uuesti läbivaatamiseks kohtukoosseisule, kes seda algul lahendas.

78

Praegusel juhul ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 70 esitatud põhjusel tulemuslikult tugineda ühelegi õiguskindluse põhimõttest tulenevale või selle resolutsiooni väidetava seadusjõuga seotud kaalutlusele.

79

Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub kohtuasjas C‑671/20 käsitletavast eelotsusetaotlusest ja erinevalt teistest kohtuasjadest, mis olid määratud kohtunik I. T-le ja mis on vahepeal samuti määratud teistele kohtukoosseisudele, kuid mille läbivaatamist jätkas uus kohtuoosseis ja mille menetluse see kohtukoosseis – olukorrast sõltuvalt – lahendiga lõpetas, on nimetatud kohtuasja puhul põhikohtuasja menetlus peatatud kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni. Neil asjaoludel on ilmne, et kui kohtunik I. T. asub seda kohtuasja edasi menetlema, on see menetlus – vaatamata viivitusele, mis põhjustati vaidlusaluse resolutsiooniga – võimalik lõpetada lahendiga, mis vastab ühtaegu nii ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevatele nõuetele kui ka nõuetele, mis tulenevad õigussubjekti õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele.

80

Kõike eeltoodut arvestades tuleb kohtuasjas C‑671/20 esitatud esimesele ja kolmandale küsimusele ning neljanda küsimuse esimesele osale vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning liidu õiguse esimuse põhimõtet ja lojaalse koostöö põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et:

81

Teise küsimusega ja neljanda küsimuse teise osaga, mis käsitlevad Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) liikmete ametisse nimetamise tingimusi ja mida tuleb analüüsida koos, palub kohtuasjas C‑671/20 eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning liidu õiguse esimuse põhimõtet ja lojaalse koostöö põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus:

82

Esiteks tuleb nende riigisiseste õigusnormide kohta, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud kohtuasjas C‑671/20, märkida, et üldkohtute seaduse artikli 42a lõigetes 1 ja 2 on nende kohtute suhtes eelkõige kehtestatud keeld seada kahtluse alla kohtute legitiimsust või hinnata kohtuniku ametisse nimetamise või õigusemõistmise pädevuse õiguspärasust. Mis puudutab sama seaduse artikli 107 lõike 1 punkti 3, siis on selles distsiplinaarsüüteona määratletud eelkõige üldkohtute kohtunike mis tahes tegevus, millega seatakse kahtluse alla kohtuniku ametisse nimetamise kehtivus.

83

Nagu nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, on see kohus aga seisukohal, et nende riigisiseste õigusnormidega on tal keelatud – isegi kui Euroopa Kohtu vastuseid tema teistele küsimustele arvestades on ta selleks kohustatud – otsuse tegemine sellise akti nagu vaidlusalune resolutsioon siduvuse puudumise kohta ja vajaduse korral selle akti kohaldamata jätmine. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul seaks ta nii toimides kahtluse alla kohtuorgani, nimelt distsiplinaarkolleegiumi legitiimsuse ja kahjustaks oluliselt selle toimimist. Vaidlusaluse resolutsiooni siduvuse niisugune analüüsimine eeldab samas, et eelotsusetaotluse esitanud kohus hindab selle koja koosseisu kuuluvate kohtunike ametisse nimetamise ja nende õigusemõistmise pädevuse õiguspärasust ning teeb otsuse nende ametisse nimetamise kehtivuse kohta.

84

Sellega seoses nähtub kohtuasjas C‑671/20 esitatud esimesele ja kolmandale küsimusele ning neljanda küsimuse esimesele osale antud vastusest, et liikmesriigi kohtud, kes peavad rakendama resolutsiooni, mis ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku rikkudes tingib kohtuniku ajutiselt teenistusest kõrvaldamise, on kohustatud juhul, kui see on asjaomast menetluslikku olukorda arvestades liidu õiguse esimuse tagamiseks möödapääsmatu, jätma sellise resolutsiooni kohaldamata.

85

Neil asjaoludel ei saa see, kui liikmesriigi kohus – täites talle aluslepingutest tulenevat ülesannet ja järgides kohustusi, mis tal aluslepingute kohaselt on – rakendab sellist sätet nagu ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik, juba määratluse poolest olla tema puhul keelatud ega kujutada endast sellesse kohtusse kuuluvate kohtunike distsiplinaarsüütegu (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), punkt 132).

86

Kohtuotsuse komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu) punktides 198–219 esitatud põhjustel ja nagu nähtub selle kohtuotsuse resolutsiooni punktist 3, leidis Euroopa Kohus, et kuna Poola Vabariik võttis vastu ja jättis kehtima üldkohtute seaduse artikli 42a lõiked 1 ja 2, millega on liikmesriigi kohtul keelatud kontrollida nende liidu õigusest tulenevate nõuete täitmist, mis puudutavad seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohtu tagamist, siis on Poola Vabariik rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust koostoimes harta artikliga 47 ning liidu õiguse esimuse põhimõttest tulenevaid kohustusi.

87

Sama kohtuotsuse punktides 125–163 esitatud põhjustel ja nagu nähtub nimetatud kohtuotsuse resolutsiooni punktist 2, leidis Euroopa Kohus samuti, et kuna Poola Vabariik võttis vastu ja jättis kehtima üldkohtute seaduse artikli 107 lõike 1 punktid 2 ja 3, võimaldades kvalifitseerida distsiplinaarsüüteoks selle, kui kohtunik kontrollib, kas järgitud on liidu nõudeid, mis puudutavad sõltumatut ja erapooletut seaduse alusel moodustatud kohut, siis on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust koostoimes harta artikliga 47.

88

Käesoleva kohtuotsuse punktides 56, 58 ja 61–64 on aga juba meenutatud, et võttes arvesse selliste kohustuste rikkumise tuvastanud Euroopa Kohtu otsuse seadusjõudu ning ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu vahetut õigusmõju ja liidu õiguse esimuse põhimõtet, on liikmesriigi kohtute ja seega kohtuasjas C‑671/20 eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne jätta tema menetluses olevates kohtuasjades kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mille vastuolu liidu õigusnormiga on selliselt tuvastatud. Sellest järeldub, et kõnealuste riigisiseste õigusnormidega, eelkõige keeldudega, mis nende normidega on üldkohtute suhtes kehtestatud, ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtul olla keelatud kontrollida, kas vaidlusalune resolutsioon on siduv, ja jätta see kohaldamata, nagu ta on kohustatud tegema.

89

Mis teiseks puudutab Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) praktikat, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud, siis tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste kohaselt võib ka see kohtupraktika takistada tal analüüsida distsiplinaarkolleegiumi liikmete ametisse nimetamise tingimusi selleks, et veenduda, kas see kohtuorgan on sõltumatu ja erapooletu, ning vajaduse korral teha järeldust, et vaidlusalust resolutsiooni ei saa kohaldada.

90

Selles küsimuses piisab – ilma et oleks vaja analüüsida neljanda küsimuse teist osa, mis puudutab konstitutsioonikohtu liikmete ametisse nimetamise tingimusi –, kui meenutada, et arvestades ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu vahetut õigusmõju, tuleneb liidu õiguse esimuse põhimõttest liikmesriigi kohtute kohustus jätta kohaldamata mis tahes riigisisene kohtupraktika, mis on vastuolus mainitud liidu õiguse sättega, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Lisaks tuleb meenutada, et kui liikmesriigi kohus asub pärast Euroopa Kohtu tehtud otsuseid seisukohale, et konstitutsioonikohtu praktika on liidu õigusega vastuolus, siis ei saa asjaolu, et liikmesriigi kohus jätab nimetatud konstitutsioonikohtu praktika liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt kohaldamata, kaasa tuua tema distsiplinaarvastutust (kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), punkt 151 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Seega peab kohtuasjas C‑671/20 eelotsusetaotluse esitanud kohus jätma kohaldamata käesoleva kohtuotsuse punktides 86 ja 87 viidatud riigisisesed õigusnormid ning sama kohtuotsuse punktis 89 viidatud Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) praktika niivõrd, kuivõrd need sätted ja kohtupraktika takistavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul jätta vaidlusalune resolutsioon kohaldamata ja järelikult hoiduda põhikohtuasja lahendamisest.

93

Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑671/20 esitatud teisele küsimusele vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning liidu õiguse esimuse põhimõtet ja lojaalse koostöö põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus:

94

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: