–

ORLEN KolTrans sp. z o.o., esindaja: radca prawny A. Salbert,

–

Prezes Urzędu Transportu Kolejowego, esindaja: radca prawny M. Trela,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Sasinowska, C. Vrignon ja S. L. Kalėda,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta (EÜT 2001, L 75, lk 29; ELT eriväljaanne 07/05, lk 404), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta direktiiviga 2007/58/EÜ (ELT 2007, L 315, lk 44) (edaspidi „direktiiv 2001/14“), artikli 30 lõigete 2, 5 ja 6 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud raudtee-ettevõtja ORLEN KolTrans sp. z o.o., mille asukoht on Płock (Poola), ja Prezes Urzędu Transportu Kolejowego (raudteetranspordi ameti esimees, edaspidi „UTK juhataja“) vahelises kohtuvaidluses PKP Polskie Linie Kolejowe S.A‑le Poolas (edaspidi „PKP PLK“) kuuluva raudteetaristu kasutamise tasude suuruse kindlaksmääramise üle.

3

Direktiivi 2001/14 põhjendustes 5, 11, 12, 16 ja 20 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

4

Vastavalt selle direktiivi artikli 1 lõikele 1:

„Käesolev direktiiv reguleerib raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja sissenõudmise ning raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamisega seoses rakendatavaid põhimõtteid ja protseduure.

Liikmesriigid tagavad, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasude ja läbilaskevõimsuse jaotamise skeemid oleksid vastavuses käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtetega ning võimaldaksid seega raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal olemasolevat infrastruktuuri läbilaskevõimsust turustada ning optimaalse tõhususega kasutada.“

5

Selle direktiivi artikkel 2 sisaldab mõisteid. Artikli sõnastus on järgmine:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

6

Sama direktiivi II peatükis, mis käsitleb taristu kasutustasusid, paiknev artikkel 4 „Tasude kehtestamine, määramine ja kogumine“ näeb ette:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad tasude kogumise raamistiku, rikkumata seejuures raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandamise sõltumatust, mis on ette nähtud direktiivi 91/440/EMÜ artikliga 4.

Nimetatud majandamise sõltumatuse nõuet silmas pidades kehtestavad liikmesriigid ka konkreetsed maksustamiseeskirjad või delegeerivad vastavad volitused raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale. Infrastruktuuri kasutustasu kindlaksmääramist ja kõnealuse tasu kogumist korraldab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja.

[…]

4.   Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, välja arvatud artikli 8 lõikele 2 vastava erikorra puhul, et kasutatav maksustamisskeem rajaneb kogu nende võrgus samadel põhimõtetel.

5.   Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, et maksustamisskeemi kohaldamine tooks kaasa võrdsed ja diskrimineerimata tasud eri raudtee-ettevõtjatele, kes osutavad samalaadses turuosas samaväärse iseloomuga teenuseid, ning tegelikult rakendatavad tasud oleksid kooskõlas võrguaruandes sätestatud normidega.

[…]“.

7

Direktiivi 2001/14 artikli 5 lõige 1 näeb ette:

„Raudtee-ettevõtjatel on diskrimineerimata õigus II lisas kirjeldatud minimaalset teenustepaketti kasutada ning teenindusseadmetele raudteed mööda juurde pääseda. II lisa punktis 2 nimetatud teenuseid osutatakse diskrimineerimata ning raudtee-ettevõtjate taotlusi võib tagasi lükata üksnes juhul, kui on olemas turutingimustele vastavad alternatiivsed võimalused. Kui üks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kes on peamise infrastruktuuri haldaja, neid teenuseid ei osuta, kasutab ta kõiki mõistlikke vahendeid, et nimetatud teenuste osutamist hõlbustada.“

8

Selle direktiivi artiklis 6, mis käsitleb taristu kulusid ja raamatupidamisarvestust, on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad tingimused, vajadusel ka ettemaksud, tagamaks et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud.

[…]

2.   Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutatakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid […].

3.   Liikmesriigid tagavad lõike 2 sätte täitmise kas pädeva asutuse ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vahelise vähemalt kolmeaastase kehtivusajaga lepingu abil, millega nähakse ette riiklik rahastamine, või nõuetekohaste seadusandlike meetmete abil, millega antakse vajalikud volitused.

[…]

5.   Välja töötatakse kulude jaotamise meetod. Liikmesriigid võivad nõuda eelnevat heakskiitu. Kõnealust meetodit võib vajaduse korral ajakohastada vastavalt headele rahvusvahelistele tavadele.“

9

Nimetatud direktiivi artiklis 7, mis käsitleb hinnakujunduspõhimõtteid, on sätestatud:

„1.   Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu makstakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale, kes rahastab selle arvelt oma majandustegevust.

[…]

3.   Olenemata lõigetest 4 või 5 või artiklist 8, kehtestatakse tasu minimaalse teenustepaketi ning teenindusrajatistele raudteed mööda juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad.

[…]

7.   II lisa punktis 2 nimetatud teenuste osutamine ei kuulu käesoleva artikli reguleerimisalasse. Eespool öeldust olenemata võetakse II lisa punktis 2 nimetatud teenuste hindade kindlaksmääramisel arvesse raudteetranspordi konkurentsiseisundit.

[…]“.

10

Sama direktiivi artiklid 8–12 näevad vastavalt ette erandid hinnakujunduspõhimõtetest, võimaluse vähendada taristu kasutamise tasusid, teatud kulude hüvitamise süsteemi, toimivusskeemi ja võimaluse saada läbilaskevõimsuse reserveerimise tasu.

11

Direktiivi 2001/14 III peatükis, mis käsitleb taristu läbilaskevõimsuse jaotamist, asub artikkel 17, mille lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Olenemata asutamislepingu artiklitest 81, 82 ja 86, sõlmitakse taotlejaga raamkokkulepe. Kõnealuse raamkokkuleppega nähakse ette taotleja poolt soovitava […] infrastruktuuri läbilaskevõimsuse karakteristikud […] Raamkokkuleppes ei sätestata rongiliinide üksikasju, kuid selles püütakse järgida taotleja õigustatud ärialaseid vajadusi. Liikmesriik võib nõuda raamkokkuleppe eelnevat heakskiitmist käesoleva direktiivi artiklis 30 nimetatud reguleeriva organi poolt.“

12

Selle direktiivi artikkel 26 „Läbilaskevõimsuse suurendamise kava“ näeb ette:

„1.   Kuue kuu jooksul pärast läbilaskevõimsuse analüüsi lõpuleviimist valmistab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ette läbilaskevõimsuse suurendamise kava.

2.   Läbilaskevõimsuse suurendamise kava töötatakse välja pärast asjassepuutuva ülekoormatud infrastruktuuri kasutajatega konsulteerimist.

Selles määratletakse:

[…]

Võimalike määratletud meetmete tasuvusanalüüsist lähtudes määratakse sellega ka kindlaks, milliseid meetmeid tuleb infrastruktuuri läbilaskevõimsuse suurendamiseks võtta, kaasa arvatud nende meetmete rakendamise ajakava.

Kõnealuse kava osas võib nõuda liikmesriigi eelnevat heakskiitu.

[…]“.

13

Direktiivi 2001/14 artiklis 30 „Reguleeriv organ“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see mõjutaks artikli 21 lõike 6 kohaldamist, loovad liikmesriigid reguleeriva organi. Kõnealune organ, mis võib olla transpordiküsimuste eest vastutav ministeerium või mis tahes muu organ, on organisatsiooniliselt, rahastamisotsuste osas, õigusliku struktuuri poolest ning otsustustes sõltumatu mis tahes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, maksustavast organist, jaotavast organist või taotlejast. Organ tegutseb vastavalt käesolevas artiklis sätestatud põhimõtetele, kusjuures apelleerimise ja reguleerimisega seotud funktsioonid võib anda eri organitele.

2.   Kui taotleja leiab, et teda on ebaõiglaselt koheldud, diskrimineeritud või muul viisil kahjustatud, võib ta esitada reguleerivale organile apellatsiooni eelkõige raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või vajadusel raudtee-ettevõtja otsuste vastu, mis on seotud:

[…]

[…]

3.   Reguleeriv organ tagab, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kehtestatud tasud on II peatükiga vastavuses ning mittediskrimineerivad. Taotlejate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja läbirääkimised infrastruktuuri kasutustasude üle on lubatud üksnes juhul, kui need toimuvad reguleeriva organi järelevalve all. Reguleeriv organ sekkub, kui läbirääkimised läheksid ilmselt vastuollu käesoleva direktiivi nõuetega.

4.   Reguleerival organil on õigus asjassepuutuvas liikmesriigis nõuda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt, taotlejalt ja mis tahes kolmandalt poolelt asjassepuutuvaid andmeid, mis tuleb esitada viivitamata.

5.   Reguleeriv organ peab kaebuste puhul otsuse tegema ning võtma meetmeid olukorra heastamiseks hiljemalt kahe kuu jooksul alates kogu teabe saamisest.

Olenemata lõikest 6, on reguleeriva organi otsus siduv kõikidele pooltele, keda see puudutab.

Kui kaebus on esitatud seoses infrastruktuuri läbilaskevõimsuse eraldamisest keeldumise või tingimustega, mille alusel seda läbilaskevõimsust pakutakse, reguleeriv organ kas kinnitab, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otsust ei ole tarvis muuta, või nõuab selle otsuse muutmist vastavalt reguleeriva organi poolt antud juhistele.

6.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et reguleeriva organi otsused on võimalik kohtus läbi vaadata.“

14

Selle direktiivi II lisa „Raudtee-ettevõtjatele osutatavad teenused“ punktides 1 ja 2 on märgitud:

„1. Minimaalne kasutuspakett sisaldab:

a) infrastruktuuri läbilaskevõimsuse taotluste käsitlemist;

[…]

2. Rööbasteed mööda teenindusvahendite juurde pääs ning teenindamine hõlmab:

[…]“.

15

14. juuni 1960. aasta seaduse haldusmenetluse seadustiku kohta (ustawa kodeks postępowania administracyjnego) (Dz. U. 2013, jrk nr 267) (edaspidi „haldusmenetluse seadustik“) artiklis 28 on sätestatud:

„Menetlusosaline on iga isik, kelle põhjendatud huvi või kohustus on menetluse ese või kes oma põhjendatud huvi või kohustuse tõttu esitab haldusasutusele taotluse menetlusse astuda.“

16

Haldusmenetluse seadustiku artikli 61 kohaselt:

„Haldusmenetlus algatatakse menetlusosalise taotlusel või omal algatusel.“

17

Haldusmenetluse seadustiku artikli 61a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui artiklis 61 nimetatud taotluse esitab isik, kes ei ole menetlusosaline, või kui muul õiguspärasel põhjusel ei ole võimalik menetlust algatada, teeb haldusasutus menetluse algatamisest keeldumise otsuse. […]“

18

Sama seadustiku artikli 157 lõikes 2 on ette nähtud:

„Otsuse tühistamise menetlus algatatakse menetlusosalise taotlusel või omal algatusel.“

19

28. märtsi 2003. aasta raudteeveo seaduse (ustawa o transporcie kolejowym) (Dz. U. 2013, jrk nr 1594) artikli 13 lõigetes 1 ja 6 on ette nähtud:

„1.   [Raudteeveoameti (UTK)] juhataja ülesanne […] raudteeveoalaste õigusnormide valdkonnas on:

[…]

[…]

6.   Kui tuvastatakse raudteeveoalaste õigusnormide, otsuste või määruste rikkumine, teeb UTK juhataja otsuse, milles täpsustatakse rikkumise ulatus ja rikkumise heastamise tähtaeg.“

20

Selle seaduse artikli 29 lõigetes 3 ja 4 on ette nähtud:

„3.   Raudteeveo-ettevõtja omandab õiguse kasutada eraldatud ja sõiduplaanis kindlaksmääratud liine pärast seda, kui taristu-ettevõtjaga on sõlmitud vastav kokkulepe.

4.   Raudteetaristu kasutamise eest kogub taristu-ettevõtja artiklis 33 nimetatud tasusid.“

21

Nimetatud seaduse artiklis 33 on sätestatud:

„1.   Taristu-ettevõtja määrab kindlaks nende tasude suuruse, mida raudtee‑ettevõtjad peavad taristu kasutamise eest maksma.

[…]

6.   Taristu-ettevõtja on kohustatud avalikustama […] põhitasu ja lisatasude suuruse ja määrade liigid.

7.   Põhitasu ja lisatasude ühtsed määrad, välja arvatud tasud veo elektrienergia eest, edastatakse koos nende suuruse arvutustega UTK juhatajale.

8.   UTK juhataja kiidab lõikes 7 osutatud määrad heaks 30 päeva jooksul alates nende saamisest või keeldub neid heaks kiitmast, kui ta tuvastab selliste nõuete rikkumisi, mis on kehtestatud lõigetes [2–6], artiklis 34 või artikli 35 alusel vastu võetud sätetes.“

22

Taristuministri 27. veebruari 2009. aasta määruse raudteetaristule juurdepääsu ja kasutamise tingimuste kohta (rozporządzenie Ministra Infrastruktury w sprawie warunków dostępu i korzystania z infrastruktury kolejowej) (Dz. U. 2009, nr 35, jrk nr 274) artiklis 16 on ette nähtud:

„1.   Taristu-ettevõtja esitab hiljemalt 9 kuud enne rongide sõiduplaani jõustumise kuupäeva UTK juhatajale heakskiitmiseks eelnõu:

[…]

3.   Vedaja taotlusel peab taristu-ettevõtja võimaldama vedajal tutvuda lõikes 1 osutatud eelnõu ja lõikes 2 osutatud nimekirjaga.

[…]“.

23

Selle määruse artikli 17 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„UTK juhataja keeldub artikli 16 lõikes 1 osutatud eelnõu heakskiitmisest üksnes juhul, kui see on koostatud [raudteeveo seaduse] artikli 33 lõikes 8 osutatud sätteid rikkudes.“

24

ORLEN KolTrans on Poolas asuv ettevõtja, kes eelkõige veab kaupa raudteel. Selleks kasutab ta taristu-ettevõtjale PKP PLK kuuluvat raudteetaristut.

25

PKP PLK edastas Poola reguleerivale organile, nimelt UTK-le, mis on asutatud direktiivi 2001/14 artikli 30 alusel, põhitasu ühtsete määrade muutmise eelnõu minimaalse juurdepääsu eest oma taristule. Need määrad on üks muutujatest, mis võimaldavad taristu-ettevõtjal määrata kindlaks selliste tasude suuruse, mida raudtee-ettevõtja peab raudteetaristu kasutamise eest maksma. UTK juhataja kiitis selle eelnõu 29. septembri 2010. aasta otsusega (edaspidi „2010. aasta heakskiitev otsus“) heaks.

26

Selle otsuse alusel kohaldas PKP PLK uusi ühtseid määrasid selleks, et kindlaks määrata taristu tasude summa, mida ORLEN KolTrans peab maksma nende kahe ettevõtja vahel sõlmitud lepingu alusel.

27

Euroopa Kohus tuvastas oma 30. mai 2013. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Poola (C‑512/10, EU:C:2013:338) muu hulgas, et kuna Poola Vabariik võimaldas minimaalse teenustepaketi ja taristule raudteed mööda juurdepääsu eest võetava tasu arvutamisel arvesse võtta kulusid, mida ei saa pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega, siis on Poola Vabariik rikkunud kohustusi, mis tal lasuvad vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 6 lõike 2 ja artikli 7 lõike 3 alusel.

28

Pärast selle kohtuotsuse kuulutamist vaatas ORLEN KolTrans PKP PLK-le makstavad tasud uuesti läbi. Pärast seda, kui ta leidis, et nende arvutamise meetod on direktiiviga 2001/14 vastuolus, palus ta 7. aprilli 2014. aasta kirjas, et UTK juhataja algataks haldusmenetluse haldusmenetluse seadustiku tähenduses, selleks et tühistataks 2010. aasta heakskiitev otsus.

29

UTK juhataja jättis 11. juuni 2014. aasta määrusega selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et haldusmenetluse seadustiku kohaselt ei ole ORLEN KolTrans põhitasu ühtsete määrade kinnitamise menetluses „menetlusosaline“ ning järelikult ei saa ta paluda 2010. aasta heakskiitva otsuse tühistamist isegi juhul, kui see otsus on liidu õigusega vastuolus.

30

ORLEN KolTrans vaidlustas selle 11. juuni 2014. aasta määruse eelotsusetaotluse esitanud kohtus, mis on Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola). Kaebuses palus ta kontrollida 2010. aasta heakskiitva otsuse kehtivust, mis on 30. mai 2013. aasta kohtuotsust komisjon vs. Poola (C‑512/10, EU:C:2013:338) arvestades vastu võetud direktiivi 2001/14 rikkudes.

31

Samal ajal esitas see ettevõtja Poola riigi vastu kahju hüvitamise nõude põhjendusega, et direktiivi 2001/14 ebaõige ülevõtmine tõi kaasa kahju, mis on tingitud ülemääraste taristutasude maksmisest. Sarnased nõuded esitasid ka teised raudtee-ettevõtjad. Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus), kes lahendas ühte nendest kohtuasjadest, otsustas menetluse peatada ja esitada 3. märtsil 2020 Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused eelkõige selleks, et kindlaks teha, kas raudtee-ettevõtja võis, ilma et pädev kohus kontrolliks reguleeriva organi otsust, nõuda liikmesriigilt kahju hüvitamist direktiivi 2001/14 ebaõige ülevõtmise eest. Euroopa Kohus vastas nendele küsimustele 8. juuli 2021. aasta kohtuotsuses Koleje Mazowieckie (C‑120/20, EU:C:2021:553).

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et 9. novembri 2017. aasta kohtuotsuses CTL Logistics (C‑489/15, EU:C:2017:834) tuvastas Euroopa Kohus, et direktiiviga 2001/14 on sõltumata selle direktiivi artiklis 30 ette nähtud reguleeriva organi tehtavast järelevalvest vastuolus see, kui liikmesriigi üldkohus kontrollib juhtumipõhiselt, kas tasud raudteetaristu kasutamise eest on õiglased, ja see, kui on võimalik muuta nende tasude suurust.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab selles kontekstis, et Poola õiguse kohaselt on tal kohustus lahendada reguleeriva organi otsuste peale esitatud kaebusi.

34

Direktiivi 2001/14 rakendamise kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et raudteetaristu-ettevõtja esitab reguleerivale organile Poolas põhitasu ühtsed määrad nende heakskiitmiseks. Raudtee-ettevõtjad ei ole selle menetluse osalised ega saa vaidlustada UTK juhataja tehtud heakskiitvaid otsuseid.

35

Tõsi on see, et raudteeveo seaduse artikli 13 lõike 1 punkti 5 alapunkt b võimaldab esitada järelevalveasutusele vaide taristu-ettevõtja nõutavate taristutasude kohta. Lisaks teeb UTK juhataja selle artikli lõike 6 alusel raudteed käsitlevate sätete, otsuste või määruste rikkumise korral otsuse, milles märgib rikkumise ulatuse ja heastamise tähtaja. Siiski ei saa nende Poola õigusnormide kohaldamine viia tagasi selleni, et taas kasutatakse põhitasu neid ühtseid määrasid, mille kiitis heaks reguleeriv organ.

36

Lisaks kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et haldusmenetluse seadustiku kohaselt saavad otsuse tühistamist nõuda üksnes isikud, kes on menetlusosalised. Kuna raudtee-ettevõtjad ei osale põhitasu ühtsete määrade heakskiitmise menetluses, siis puudub neil selle kohtu arvates tõhus õiguskaitsevahend nende määrade suuruse vaidlustamiseks.

37

Neid kaalutlusi arvesse võttes soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2001/14 artikkel 30 annab raudtee-ettevõtjale õiguse vaidlustada UTK juhataja otsuse põhitasu ühtsete määrade kinnitamise kohta. See kohus leiab, et vastava õiguse võib tuletada esiteks selle artikli lõike 2 punktist e juhul, kui seda sätet tuleb tõlgendada nii, et raudtee-ettevõtjal peab olema lubatud osaleda põhitasu ühtsete määrade heakskiitmise menetluses. Teiseks, kui ilmneb, et heakskiitev otsus võib rikkuda raudtee-ettevõtja õigusi, võib kaebeõigus tuleneda sama artikli lõigetest 5 ja 6.

38

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

39

Tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et raudteeveo seaduses on muu hulgas sätestatud, et UTK juhataja peab heaks kiitma ühe muutujatest, mis võimaldavad taristu-ettevõtjal kindlaks määrata raudtee-ettevõtja makstavate taristutasude suuruse, st põhitasu ühtsed määrad minimaalse juurdepääsu eest raudteetaristule.

40

Eelotsusetaotlusest selgub ka, et Poola õiguse kohaselt on õigus nõuda nende määrade heakskiitmise otsuse tühistamist üksnes isikul, kes haldusmenetluse seadustiku alusel on menetlusosaline heakskiitmise menetluses.

41

Sellest tuleneb, et raudtee-ettevõtja, kes – nagu põhikohtuasja hageja – kasutab või kavatseb kasutada raudteetaristut, ei saa reguleeriva organi kehtestatud põhitasu ühtseid määrasid vaidlustada, kuna ta ei ole „menetlusosaline“, mis on Poola õiguses nõutav selleks, et sellega seoses esitada kohtule kaebus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seega teada, kas direktiivi 2001/14 artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et see isik tuleb tunnistada „menetlusosaliseks“ või sellel isikul on võimalus esitada niisugune kaebus, ilma et ta tuleks tunnistada „menetlusosaliseks“.

42

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et raudtee-ettevõtjal, kes kasutab või kavatseb kasutada raudteetaristut, peab olema võimalik osaleda menetluses, mille viib läbi reguleeriv organ, selleks et võtta vastu otsus, millega kiidetakse heaks või lükatakse tagasi eelnõu sellise põhitasu ühtsete määrade kohta, mida kohaldab taristu-ettevõtja taristule minimaalse juurdepääsu eest, mis tähendab seda, et raudtee-ettevõtja on sellises menetluses menetlusosaline.

43

Sellega seoses tuleb märkida, et ei direktiivi 2001/14 artikkel 30 ega ükski muu selle direktiivi säte ei näe ette menetlust, milles kiidetakse heaks taristutasud või muutujad, mis võimaldavad need tasud kindlaks määrata.

44

Täpsemalt ei näe ükski säte direktiivi 2001/14 II peatükis, mis käsitleb taristu kasutamise tasusid, sellist heakskiitmise menetlust ette.

45

On tõsi, et selle direktiivi artikli 6 lõige 5 näeb ette, et liikmesriigid võivad seada „kulude jaotamise meetodi“ sõltuvusse eelnevast heakskiidust. Nagu nähtub selle artikli teistest lõigetest, on kõnealune meetod siiski välja töötatud raamatupidamise eesmärgil sellise rahalise toetuse raames, mida liikmesriigid võivad taristu-ettevõtjatele anda. See ei puuduta taristu kasutamise tasusid.

46

Samuti ei puuduta heakskiitmise menetlus, mille võib kehtestada direktiivi 2001/14 artikli 17 alusel, mis asub selle direktiivi III peatükis, mis käsitleb taristu läbilaskevõimsuse jaotamist, mitte taristu kasutamise tasude kindlaksmääramist, vaid taristu-ettevõtjate sõlmitavaid raamlepinguid, et täpsustada taotleja jaoks nõutud raudteetaristu läbilaskevõimsuse omadusi.

47

Sama kehtib ka läbilaskevõimsuse suurendamise kavade eelneva heakskiitmise kohta, millele viidatakse direktiivi artiklis 26, mis asub samas III peatükis. Kuigi see kava sisaldab prognoose taristu läbilaskevõimsuse suurendamise kulu ja selle tõenäolise mõju kohta taristu kasutamise tasudele, ei saa sellest järeldada, et selle kavaga määratakse varem kindlaks nende tasude fikseerimine.

48

Mis puudutab direktiivi 2001/14 artiklit 30, siis see reguleerib esiteks pädevust, mis tuleb anda selle artikli lõike 1 alusel loodud reguleerivale organile, ja teiseks – nagu nähtub selle lõikest 6 – on selles ette nähtud, et selle organi tehtud otsuseid peab saama kohtulikult kontrollida.

49

Reguleeriva organi pädevusega seoses nähtub direktiivi 2001/14 artikli 30 lõikest 2, et selles organis saab vaidlustada taristu-ettevõtja otsuseid, eelkõige neid, mis puudutavad taristu hinnakujundussüsteemi või kasutustasude suurust ja struktuuri. Selle artikli lõikes 5 on sätestatud, et reguleeriv organ peab kõigi kaebuste kohta tegema otsuse. Lisaks nähtub selle artikli lõikest 3, et selle organi ülesanne on tagada, et taristu-ettevõtja kehtestatud tasud on selle direktiivi sätetega vastavuses, ning jälgida läbirääkimisi nende taristu-ettevõtjate ja raudtee-ettevõtjate vahel. Nende ülesannete täitmiseks on reguleerival organil direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 4 alusel õigus nõuda eelkõige taristu-ettevõtjatelt teavet.

50

Eespool toodust nähtub, et direktiivi 2001/14 artikkel 30 ei näe ette taristu kasutamise tasude heakskiitmise menetlust. Eelkõige ei tulene selle artikli lõigetest 2–5 nõuet, et taristu-ettevõtja peab reguleerivale organile heakskiitmiseks esitama taristu kasutamise tasud, mida ta kavatseb koguda, või muutujad, mis võimaldab tal tasusid arvutada. Vastupidi, need sätted näevad ette vaid juba kehtestatud tasude kontrolli, mis nähtub eelkõige selle artikli lõikest 2 ja lõike 3 esimesest lausest. Seda kontrolli peab tegema reguleeriv organ, kes teeb otsuse kas kaebuse alusel või omal algatusel.

51

Lisaks püütakse direktiiviga 2001/14 loodud süsteemi abil tagada taristu-ettevõtja haldamise sõltumatus. Viimane peab hinnakujundussüsteemi kasutama haldamise instrumendina. Kõnealuse direktiivi põhjendusest 12 tuleneb, et hinnakujunduse ja läbilaskevõimsuse jaotamise süsteemid peaksid raudteetaristu ettevõtjatel hõlbustama oma taristu kasutamise optimeerimist. Selleks et selline optimeerimine võimalikuks osutuks, peab kõnealustel taristu-ettevõtjatel olema teatud kaalutlusruum, nagu on märgitud selle direktiivi põhjenduses 20 (28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑556/10, EU:C:2013:116, punkt 82).

52

Hinnakujundussüsteemiga seoses kehtestab direktiivi 2001/14 artikli 4 lõige 1 pädevuste jaotuse liikmesriikide ja taristu-ettevõtja vahel. Nimelt on liikmesriikide ülesanne kehtestada hinnakujunduse raamistik, samas kui tasu kindlaksmääramine ja kogumine on taristu-ettevõtja ülesanne, kes peab tagama ühtsete põhimõtete kohaldamise, nagu on ette nähtud eelkõige selle direktiivi artikli 4 lõigetes 4 ja 5 (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus CTL Logistics, C‑489/15, EU:C:2017:834, punkt 49, ja 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑556/10, EU:C:2013:116, punkt 84).

53

Seega ei pea taristu-ettevõtja, kelle ülesanne on tasud kindlaks määrata ja neid kedagi diskrimineerimata koguda, mitte üksnes kohaldama raudteevõrgu kasutamise tingimusi kõigi raudteevõrgu kasutajate suhtes võrdselt, vaid ka tagama, et tegelikult kogutud tasud vastavad nendele tingimustele (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus CTL Logistics, C‑489/15, EU:C:2017:834, punkt 50, ja 8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Koleje Mazowieckie, C‑120/20, EU:C:2021:553, punkt 43).

54

Seega, kuna – nagu nähtub eelnevatest kaalutlustest – direktiiv 2001/14 ei näe ette taristu kasutamise tasude või muutujate heakskiitmise menetlust, mis võimaldab neid tasusid kindlaks määrata, ei saa direktiiv ka kindlaks määrata seda, kas ühel või teisel juriidilisel või füüsilisel isikul on „menetlusosalise“ seisund sellises menetluses.

55

Lisaks on haldusmenetluse seadustikus kasutatud mõiste „menetlusosaline“ sellele direktiivile võõras. Eelkõige saavad direktiivi artikli 30 lõikes 2 sätestatud õigust vaidlustada taristu-ettevõtja tehtud otsuseid kasutada „taotlejad“. Viimati nimetatud mõiste, mis on määratletud direktiivi 2001/14 artikli 2 punktis b, hõlmab muu hulgas kõiki loa saanud raudtee-ettevõtjaid.

56

Lisaks tuleb märkida, et esimesele küsimusele vastamiseks ei ole vaja analüüsida seda, kas direktiivi 2001/14 artikliga 30 ja eelkõige selle lõigetega 2 ja 3 on vastuolus niisugune heakskiitmise menetlus, nagu on ette nähtud Poola õiguses. Eelkõige ei näi olevat vajalik kindlaks teha, kas eriti selle direktiiviga taotletavate eesmärkide ja tõhususe põhimõtte seisukohast on need sätted vastuolus sellega, kui UTK juhataja kiidab heaks ühe muutujatest, mis võimaldavad taristu-ettevõtjal kindlaks määrata raudtee-ettevõtja makstavate taristu kasutamise tasude summa, see tähendab põhitasu ühtsed määrad minimaalse juurdepääsu eest raudteetaristule.

57

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/14 artikli 30 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et see ei reguleeri raudtee-ettevõtja õigust, kes kasutab või kavatseb kasutada raudteetaristut, osaleda võimalikus menetluses, mille viib läbi reguleeriv organ, selleks et võtta vastu otsus, millega kiidetakse heaks või lükatakse tagasi eelnõu sellise põhitasu ühtsete määrade kohta, mida kohaldab taristu-ettevõtja taristule minimaalse juurdepääsu eest.

58

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/14 artikli 30 lõikeid 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et raudtee-ettevõtjal, kes kasutab või kavatseb kasutada raudteetaristut, peab pädevas kohtus olema võimalik vaidlustada reguleeriva organi otsus, millega kiidetakse heaks taristule minimaalse juurdepääsu eest makstava põhitasu ühtsed määrad, mille on taristu-ettevõtja kehtestanud kõnealusele taristule.

59

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 48 ja 49, ei ole direktiivi 2001/14 artikli 30 lõige 5, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt viitab, teisele küsimusele vastamisel asjakohane, kuna see puudutab üksnes reguleeriva organi pädevust. Ainult selle artikli lõige 6 käsitleb selle organi tehtud otsuste kohtulikku kontrolli.

60

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2001/14 artikli 30 lõige 6 paneb liikmesriikidele kohustuse ette näha üldine võimalus kohtus vaidlustada reguleeriva organi otsuseid ega täpsusta, kellel peab olema õigus pöörduda kohtusse.

61

Kuigi põhimõtteliselt peab isiku õigus pöörduda kohtusse olema määratletud liikmesriigi õiguses, nõuab liidu õigus ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt siiski, et liikmesriigi õigusaktid ei kahjustaks õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (21. novembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa, C‑379/18, EU:C:2019:1000, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Seega on liikmesriikide kohtutel kohustus tagada nende õiguste kohtulik kaitse, mis tulenevad isikutele liidu õigusest, käesoleval juhul direktiivist 2001/14 (vt selle kohta 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 38, ja 21. novembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa, C‑379/18, EU:C:2019:1000, punkt 59).

63

Liidu õigusnormide puudumisel tuleb liikmesriikidel määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse (13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 39, ja 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Petrea, C‑184/16, EU:C:2017:684, punkt 58).

64

Tuleb aga märkida, et direktiiv 2001/14 annab raudtee-ettevõtjatele õigusi.

65

Direktiiviga 2001/14 taotletavate eesmärkide hulgas on nimelt eelkõige eesmärk tagada taristule mittediskrimineeriv juurdepääs, nagu on selgitatud eelkõige selle direktiivi põhjendustes 5 ja 11. Lisaks on direktiivi eesmärk tagada aus konkurents. Direktiivi põhjenduses 16 on selle kohta märgitud, et hinnakujunduse ja läbilaskevõime jaotamise süsteemid peaksid võimaldama raudteeteenuste pakkumise vallas ausat konkurentsi (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus CTL Logistics, C‑489/15, EU:C:2017:834, punktid 36 ja 37).

66

Sellest tuleneb, et taristu-ettevõtja peab direktiivi 2001/14 artikli 4 lõike 5 kohaselt tagama, et hinnakujundussüsteemi rakendatakse nii, et eri raudtee-ettevõtjatele, kes osutavad sarnases turuosas sarnaseid teenuseid, kohaldatakse samaväärseid ja mittediskrimineerivaid tasusid ning et tegelikult kohaldatavad tasud on kooskõlas raudteevõrgu aruande eeskirjadega (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus CTL Logistics, C‑489/15, EU:C:2017:834, punkt 45).

67

Vastupidi, vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 5 lõikele 1 võivad raudtee-ettevõtjad, ilma et neid diskrimineeritaks, kasutada selle direktiivi II lisas kirjeldatud minimaalset teenustepaketti ning teenindustaristule raudteed mööda juurde pääseda. Juurdepääs sama lisa punktis 2 nimetatud teenustele peab samuti olema mittediskrimineeriv, kuid juurdepääsu andmisest võib keelduda, kui turutingimustel on teisi asjakohaseid võimalusi.

68

Tuleb märkida, et kõnealust raudteetaristule juurdepääsu õigust täiendavad hinnakujundustingimused, mis asuvad direktiivi 2001/14 II peatükis, mis puudutab taristu kasutamise tasusid, ja nimelt selle peatüki artiklis 7. Viimati mainitud artikli lõikes 3 on sätestatud, et ilma, et see piiraks direktiivi artikli 7 lõigete 4 või 5 või artikli 8 sätete kohaldamist, peavad kulud, mida kogutakse minimaalse teenustepaketi eest, mis on loetletud selle direktiivi II lisa punktis 1, ja raudteed mööda teenindustaristule juurdepääsu eest, olema võrdsed kuluga, mis raudteeteenuse korraldamisega otseselt kaasnevad. Lisaks, mis puudutab juurdepääsu selle lisa punktis 2 nimetatud teenustele, siis direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 7 nõuab, et arvesse võetaks konkurentsiolukorda raudteedel.

69

Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et direktiiv 2001/14 ja eelkõige selle artikli 5 lõige 1 koostoimes artikli 7 lõigetega 3 ja 7 annavad raudtee-ettevõtjatele, kes kasutavad või kavatsevad kasutada niisugust raudteetaristut, nagu põhikohtuasja kaebaja, õigusi, mida peab olema võimalik kohtulikult kaitsta.

70

Liikmesriigi õigusnorm, mis ei näe ette kohtulikku õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks neil ettevõtjatel vaidlustada reguleeriva organi otsust, mis võib rikkuda neile liidu õigusega antud õigusi, muudab nende õiguste kasutamise võimatuks.

71

Igaks juhuks tuleb veel meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiivi 2001/14 artikli 30 lõiked 2 ja 6 on tingimusteta ja piisavalt täpsed ning neil on seega vahetu õigusmõju. Seega on need õigusnormid siduvad liikmesriikide kõikidele asutustele, see tähendab nii liikmesriikide kohtutele kui ka kõikidele haldusorganitele, sealhulgas detsentraliseeritud asutustele, ning need asutused on kohustatud neid norme kohaldama (8. juuli 2021. aasta kohtuotsus Koleje Mazowieckie, C‑120/20, EU:C:2021:553, punkt 58).

72

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/14 artikli 30 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et raudtee-ettevõtjal, kes kasutab või kavatseb kasutada raudteetaristut, peab pädevas kohtus olema võimalik vaidlustada reguleeriva organi otsus, millega kiidetakse heaks taristule minimaalse juurdepääsu eest makstava põhitasu ühtsed määrad, mille on taristu-ettevõtja kehtestanud kõnealusele taristule.

73

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: