–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: J. Pavliš, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja B.‑R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90) artiklit 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artiklit 24.

2

Taotlus on esitatud muust liikmesriigist kui Saksamaa Liitvabariigist pärit liidu kodaniku ja Familienkasse Niedersachsen-Bremen der Bundesagentur für Arbeiti (Saksamaa Liitvabariigi tööturuameti Alam-Saksi ja Bremeni peretoetuste kassa; edaspidi „peretoetuste kassa“) vahelises kohtuvaidluses seoses sellega, et peretoetuste kassa jättis S‑i esitatud peretoetuste taotluse rahuldamata ajavahemiku osas, mis vastab tema Saksamaal viibimise kolmele esimesele kuule.

3

Määruse nr 883/2004 artikli 1 punktides j, k ja z on määratletud järgmised määruses kasutatud mõisted:

[…]

4

Määruse artikli 2 lõikes 1 on määruse isikulise kohaldamisala kohta sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.“

5

Määruse artikli 3 lõikes 1 on määruse esemelise kohaldamisala kohta sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

j) perehüvitised.“

6

Määruse nr 883/2004 artiklis 4 „Võrdne kohtlemine“ on sätestatud:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.“

7

Sama määruse artiklis 11 on sätestatud kohaldatava õiguse kindlaksmääramise üldeeskirjad:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

[…]

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]“.

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), artiklis 11 on sätestatud:

„1.   Kui kahe või enama liikmesriigi asutuste vahel on erimeelsusi selle isiku elukoha kindlaksmääramise küsimuses, kelle suhtes põhimäärust kohaldatakse, määravad need asutused ühisel kokkuleppel kindlaks asjaomase isiku tegevuste huvikeskme, tuginedes üldhinnangule kogu asjakohaste faktidega seotud kättesaadava teabe kohta, mis võib vajaduse korral hõlmata järgmist:

2.   Kui lõikes 1 loetletud asjaomastel faktidel põhinevate eri kriteeriumide kohaldamine ei vii asjaomaste asutuste vahelise kokkuleppeni, peetakse isiku tegeliku elukoha kindlaksmääramisel otsustavaks tema sellistest faktidest ja asjaoludest, eelkõige elukohavahetuse põhjustest, ilmnevat kavatsust.“

9

Direktiivi 2004/38 põhjendustes 9, 10, 20 ja 21 on märgitud:

[…]

10

Direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kuni kolm kuud, ilma et nad peaksid täitma muid tingimusi või formaalsusi peale nõude omada kehtivat isikutunnistust või passi.

2.   Lõike 1 sätteid kohaldatakse ka nende liidu kodanikuga kaasas olevate või ühinevate pereliikmete suhtes, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kellel on kehtiv pass.“

11

Direktiivi artikli 14 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklis 6 sätestatud elamisõigus seni, kuni nad ei koorma põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.“

12

Direktiivi artiklis 24 on sätestatud:

„1.   Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.

2.   Erandinda lõikest 1 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul, samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele.“

13

Tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz) 8. oktoobril 2009 avaldatud redaktsiooni (BGBl. 2009 I, lk 3366), mida on muudetud 18. juulil 2019 jõustunud ebaseadusliku töö ja sotsiaaltoetuste kuritarvitamise vastase seadusega (Gesetz gegen illegale Beschäftigung und Sozialleistungsmissbrauch, BGBl. 2019 I, lk 1066) (edaspidi „EStG“), § 62 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   1Laste puhul § 63 tähenduses on käesoleva seaduse alusel õigus peretoetustele igal isikul,

1. kelle alaline või peamine elukoht on Saksamaal,

[…]

2Lõike 1 alusel peretoetuste saamiseks peab õigustatud isik olema tuvastatud talle antud identifitseerimisnumbriga […]. 3Identifitseerimisnumbri hilisemal andmisel on tagasiulatuv jõud kalendrikuudele, mille ajal on esimeses lauses nimetatud tingimused täidetud.

(1a)   1Kui Euroopa Liidu teise liikmesriigi või mõne riigi kodanik, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Majanduspiirkonna lepingut, määrab oma alalise või peamise elukoha Saksamaa territooriumil, ei saa ta taotleda peretoetusi kolme esimese kuu eest alates alalisse või peamisse elukohta elama asumisest. 2Seda reeglit ei kohaldata, kui ta tõendab, et ta saab riigisisest tulu § 2 lõike 1 esimese lause punktide 1–4 tähenduses, välja arvatud § 19 lõike 1 esimese lause punktis 2 nimetatud tulu. 3Pärast esimeses lauses nimetatud ajavahemiku möödumist on tal õigus peretoetustele, välja arvatud juhul, kui [liidu kodanike vaba liikumise seaduse (Gesetz über die allgemeine Freizügigkeit von Unionsbürgern)] § 2 lõikes 2 või 3 sätestatud tingimused ei ole täidetud või kui täidetud on ainult liidu kodanike vaba liikumise seaduse § 2 lõike 2 punktis 1a ette nähtud tingimused, ilma et ükski teine liidu kodanike vaba liikumise seaduse § 2 lõikes 2 osutatud tingimustest oleks enne täidetud. 4Kontrollimine selleks, et kindlaks teha, kas peretoetuste saamise tingimused on vastavalt teisele lausele täidetud, kuulub ainult peretoetuste kassa pädevusse […]. 5Kui peretoetuste kassa jätab sellisel juhul peretoetuste taotluse rahuldamata, teatab ta oma otsusest pädevale immigratsiooniasutusele. 6Kui taotleja on võltsitud või muudetud dokumentidega või pettusega pannud uskuma, et ta vastab peretoetuste saamise tingimustele, teatab peretoetuste kassa sellest viivitamata pädevale immigratsiooniasutusele.“

14

Põhikohtuasja kaebaja S on ema kolmele lapsele, kes sündisid vastavalt 2003., 2005. ja 2010. aastal. Tema abikaasa V on laste isa. Nii vanemad kui nende lapsed on muu liikmesriigi kui Saksamaa Liitvabariigi kodanikud.

15

S taotles peretoetuste kassalt oma kolme lapse eest peretoetusi esimest korda 2015. aasta mais. See asutus rahuldas taotluse 13. mai 2015. aasta otsusega ja maksis talle regulaarselt peretoetusi kuni 3. juunini 2016. Viimati nimetatud kuupäeval otsustas see asutus 13. mai 2015. aasta otsuse tühistada, lõpetada S‑ile peretoetuste maksmine alates 2016. aasta maikuust ja nõuda temalt nimetatud kuu eest makstud toetused tagasi. Otsus tehti pärast seda, kui registreerimisasutus kustutas omal algatusel S‑i ja tema kolm last nende aadressilt Bremerhavenis (Saksamaa), sest kõnealune eluase oli tühi.

16

S esitas 2017. aasta detsembris Familienkasse Nordrhein-Westfalen Nordile (Põhja Nordrhein-Westfaleni peretoetuste kassa, Saksamaa) taotluse peretoetuse saamiseks oma kolmest lapsest kahe eest, märkides Hernes (Saksamaa) asuva aadressi. Mitu kirja, mille kõnealune asutus sellele aadressile saatis, tagastati talle aga märkega „Adressaat tundmatu“. Nimetatud asutus jättis 1. augusti 2018. aasta otsusega S‑i taotluse rahuldamata põhjendusel, et S‑i alaline või peamine elukoht ei ole Saksamaal.

17

S esitas 2019. aasta oktoobri lõpus peretoetuste kassale uue taotluse peretoetuste saamiseks oma kolme lapse eest alates 1. augustist 2019.

18

Peretoetuste kassa jättis selle taotluse 27. detsembri 2019. aasta otsusega rahuldamata. See asutus tõdes, et S, V ja nende lapsed elasid Saksamaal alates 19. augustist 2019, mil nad saabusid selle liikmesriigi territooriumile oma päritoluliikmesriigist ja asusid elama Bremerhavenis (Saksamaa) asuvas korteris. Nimetatud asutus leidis siiski, et S ei saanud kolme esimese kuu jooksul pärast Saksamaale elama asumist riigisisest tulu. Seetõttu otsustas kõnealune asutus, et S ei vasta EStG § 62 lõikes 1a ette nähtud tingimustele selle ajavahemiku eest peretoetuste saamiseks.

19

Peretoetuste kassa jättis 6. aprilli 2020. aasta otsusega rahuldamata S‑i vaide 27. detsembri 2019. aasta otsuse peale ja kinnitas seega viimati nimetatud otsust. Ta leidis, et S ei tegelenud tasustatava tegevusega ning V tegevus ajavahemikul 5. novembrist kuni 12. detsembrini 2019 oli vähetähtis.

20

S esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Finanzgericht Bremenile (Bremeni maksukohus, Saksamaa) kaebuse, milles palus tema peretoetuse taotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistada ja kohustada peretoetuste kassat maksma peretoetusi 2019. aasta augustist oktoobrini.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab esiteks, et peretoetused kuuluvad Saksamaal mõiste „perehüvitised“ alla määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses koostoimes selle määruse artikli 1 punktiga z. Neid ei rahastata nimelt mitte toetusesaajate sissemaksetest, vaid maksudest. Toetusi antakse neile seaduses määratletud olukorra alusel sõltumata nende sissetulekust ning toetusesaajate isiklikke vajadusi individuaalselt ja kaalutlusõiguslikult hindamata. Nende toetuste eesmärk on perekulude katmine.

22

Teiseks märgib see kohus, et EStG § 62 lõige 1a, mis põhineb 2019. aasta juulis tehtud seadusemuudatusel, kohtleb muu liikmesriigi kui Saksamaa Liitvabariigi kodanikku, kelle alaline või peamine elukoht on viimati nimetatud liikmesriigis, erinevalt Saksa kodanikust, kes pärast teises liikmesriigis viibimist on määranud Saksamaa territooriumi oma alaliseks või peamiseks elukohaks. Selle sätte kohaselt ei anta sellisele teise liikmesriigi kodanikule nagu S õigust peretoetustele elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul, kui ta ei tõenda, et ta tegeleb Saksamaal tasustatava tegevusega. Seevastu Saksa kodanik saab sellise õiguse esimese kolme kuu jooksul isegi siis, kui ta sellise tegevusega ei tegele.

23

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seaduseelnõus, mille tulemusena lisati EStG §-le 62 lõige 1a, leidis Saksa seadusandja, et kõnealune erinev kohtlemine on liidu õigusega kooskõlas, kuna see võimaldab vältida teiste liikmesriikide kodanike sissevoolu, mis võib ebamõistlikult koormata Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi. Selline erinev kohtlemine on põhjendatud ka direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 seisukohast, sest peretoetuste maksmisel sellistele muu liikmesriigi kui Saksamaa Liitvabariigi kodanikele, kes ei tegele viimati nimetatud liikmesriigis tasustatava tegevusega, on riigi rahandusele samasugune mõju kui neile kodanikele sotsiaalabi andmisel. Samas ei käsitlenud seadusandja selles seaduseelnõus sõnaselgelt määruse nr 883/2004 artikli 4 võimalikku mõju. Lõpuks, viidates 14. juuni 2016. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑308/14, EU:C:2016:436), põhjendas Saksa seadusandja seda ebavõrdset kohtlemist vajadusega kaitsta vastuvõtva liikmesriigi rahandust.

24

Kolmandaks täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et küsimus, kas peretoetused kuuluvad mõiste „sotsiaalabi“ alla direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses, tekitab õiguskirjanduses siiski vaidlusi. Muu hulgas on esitatud seisukoht, et peretoetused ei kuulu selle mõiste alla, vaid määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti j – koostoimes määruse artikli 1 punktiga z – tähenduses „perehüvitistena“ kujutavad endast sotsiaalkindlustushüvitisi otseses mõttes, sest nende andmine ei sõltu sissetuleku tingimustest. On tõsi, et sellisel juhul on Saksamaa Liitvabariik vastavalt määrusele nr 883/2004 pädev otsustama perehüvitiste andmise tingimuste üle teiste liikmesriikide kodanikele, kes elavad Saksamaal, kuid ei tegele tasustatava tegevusega. Siiski näeb määruse artikkel 4 ette võrdse kohtlemise kohustuse, mille kohaselt tuleks teise liikmesriigi kodanike suhtes kohaldada samu tingimusi, mida kohaldatakse oma riigi kodanike suhtes. Nimetatud määrus ei sisalda ühtegi sätet, mis võimaldaks sellist erinevat kohtlemist, nagu on täheldatud käesolevas kohtuasjas.

25

Lõppkokkuvõttes sõltub põhikohtuasja lahendus eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sellest, kas EStG § 62 lõikega 1a kehtestatud otsene diskrimineerimine on määruse nr 883/2004 artikliga 4 keelatud või saab seda põhjendada direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandiga võrdse kohtlemise põhimõttest.

26

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Bremen (Bremeni maksukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [2004/38] artiklit 24 ja määruse [nr 883/2004] artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt ei ole teise liikmesriigi kodanikul, kellel on selle liikmesriigi territooriumil alaline või peamine elukoht ning kes ei tõenda, et ta saab riigisisest tulu põllu- ja metsamajandusest, tööstus- või kaubandustegevusest, tööst füüsilisest isikust ettevõtjana või palgatööst, õigust saada kolme esimese kuu eest alates alalisse või peamisse elukohta elama asumisest perehüvitisi määruse [nr 883/2004] artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses koostoimes artikli 1 punktiga z, samas kui samasuguses olukorras oleval asjaomase liikmesriigi kodanikul on õigus saada perehüvitisi määruse [nr 883/2004] artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses koostoimes artikli 1 punktiga z, ilma et ta tõendaks põllu- ja metsamajandusest, tööstus- või kaubandustegevusest, tööst füüsilisest isikust ettevõtjana või palgatööst saadava riigisisese tulu olemasolu?“

27

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 883/2004 artiklit 4 ja direktiivi 2004/38 artiklit 24 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei ole liidu kodanikul, kes on teise liikmesriigi kodanik ja kelle alaline elukoht on esimese liikmesriigi territooriumil ning kes on majanduslikult mitteaktiivne, sest ta ei tegele seal tasustatava tegevusega, õigust saada selles liikmesriigis viibimise kolme esimese kuu jooksul „perehüvitisi“ määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses koostoimes sama määruse artikli 1 punktiga z, samas kui esimese liikmesriigi kodanikul, kes on majanduslikult mitteaktiivne, on õigus selliseid perehüvitisi saada, sealhulgas kolme esimese kuu jooksul esimesse liikmesriiki tagasipöördumise järel pärast seda, kui ta on liidu õiguse alusel kasutanud oma õigust liikuda ja elada teises liikmesriigis.

28

Esiteks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu kodakondsus on liikmesriikide kodanike põhistaatus, mis tähendab, et samas olukorras olevaid isikuid tuleb õiguslikult sama moodi kohelda sõltumata nende kodakondsusest ja ilma et see piiraks sõnaselgelt ette nähtud erandite kohaldamist (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Grzelczyk, C‑184/99, EU:C:2001:458, punkt 31, ja 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punkt 62).

29

Iga liidu kodanik võib seega kõigis olukordades, mis kuuluvad liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse, tugineda kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelule, mis on sätestatud ELTL artiklis 18 ning mida on täpsustatud muudes EL toimimise lepingu sätetes, määruse nr 883/2004 artiklis 4 ja direktiivi 2004/38 artiklis 24. Need olukorrad hõlmavad ELTL artikliga 21 tagatud liikmesriikide territooriumil liikumise ja elamise vabaduse teostamist, kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Grzelczyk, C‑184/99, EU:C:2001:458, punktid 32 ja 33; 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus N., C‑46/12, EU:C:2013:97, punkt 28, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punktid 40 ja 42).

30

Direktiiviga 2004/38 on sellised piirangud ja tingimused kehtestatud. Direktiiviga nähti vastuvõtvas liikmesriigis elamisõiguse osas ette mitmeetapiline süsteem, mis sellest direktiivist varasemates erinevates liidu õigusaktides ja kohtupraktikas ette nähtud etappe ja tingimusi sisuliselt üle võttes viib alalise elamisõiguseni (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Ziolkowski ja Szeja, C‑424/10 ja C‑425/10, EU:C:2011:866, punkt 38).

31

Mis puudutab vastuvõtvas liikmesriigis elamise kolme esimest kuud, mis on ainus eelotsuse küsimuses nimetatud ajavahemik, siis direktiivi artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kuni kolm kuud, ilma et nad peaksid täitma muid tingimusi või formaalsusi peale nõude omada kehtivat isikutunnistust või passi. Direktiivi artikli 14 lõige 1 säilitab selle õiguse seni, kuni liidu kodanik ja tema pereliikmed ei koorma põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Ziolkowski ja Szeja, C‑424/10 ja C‑425/10, EU:C:2011:866, punkt 39, ning 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsus García-Nieto jt, C‑299/14, EU:C:2016:114, punkt 42).

32

Seega on ka majanduslikult mitteaktiivsel liidu kodanikul õigus elada kuni kolm kuud liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, järgides tingimusi, mis on sätestatud direktiivi 2004/38 artikli 6 lõikes 1 koostoimes artikli 14 lõikega 1.

33

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Saksamaal viibimise kolmel esimesel kuul elas S selles riigis seaduslikult direktiivi 2004/38 artikli 6 lõike 1 alusel koostoimes direktiivi artikli 14 lõikega 1.

34

Teiseks nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasi puudutab seda, kuidas vastuvõttev liikmesriik annab peretoetusi selle liikmesriigi õigusaktide tähenduses. Sellega seoses olgu meenutatud, et „perehüvitisteks“ määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses koostoimes selle määruse artikli 1 punktiga z tuleb pidada hüvitisi, mida antakse automaatselt peredele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, mis on seotud eelkõige pere suuruse, sissetuleku ja kapitaliressurssidega, ilma et hinnataks individuaalselt ja kaalutlusõiguse alusel isiklikke vajadusi, ning mis on mõeldud perekulude katteks (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑308/14, EU:C:2016:436, punkt 60, ning 21. juuni 2017. aasta kohtuotsus Martinez Silva, C‑449/16, EU:C:2017:485, punkt 22).

35

Eelotsusetaotlusest nähtub samuti, et selliste hüvitistega on tegemist põhikohtuasjas kõne all olevate peretoetuste puhul, sest neid toetusi antakse seaduses määratletud olukorra alusel, mis ei sõltu toetusesaajate isiklikest vajadustest, ning toetuste eesmärk ei ole elatusvahendite tagamine, vaid perekulude katmine.

36

Lisaks tuleb meenutada, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt e näeb ette „kollisiooninormi“, mille eesmärk on määrata kindlaks, millise riigi õigusakte tuleb kohaldada määruse artikli 3 lõikes 1 loetletud sotsiaalkindlustushüvitiste maksmise suhtes; nende sotsiaalkindlustushüvitiste hulka kuuluvad perehüvitised, mida võivad taotleda kõik isikud peale selle määruse artikli 11 lõike 3 punktides a–d nimetatud isikute, st ka majanduslikult mitteaktiivsed isikud. Selle normi kohaldamisest tuleneb, et viimati nimetatud isikud kuuluvad üldjuhul elukohajärgse liikmesriigi õigusaktide kohaldamisalasse (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑308/14, EU:C:2016:436, punkt 63, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punkt 45). Määruse nr 883/2004 artikli 1 punktis j on mõiste „elukoht“ määruse tähenduses määratletud nii, et see on koht, kus isik tavaliselt elab.

37

Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas kõne all oleva kolmekuulise perioodi ajal olid S ja tema perekond asunud elama alalisse elukohta Saksamaa territooriumil. Seega näib, et vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktile e koostoimes määruse artikli 1 punktiga z ja artikli 3 lõike 1 punktiga j on S‑i kui majanduslikult mitteaktiivse isiku suhtes kohaldatavad Saksamaa õigusaktid seoses perehüvitiste andmisega.

38

Neid sissejuhatavaid täpsustusi arvesse võttes tuleb kindlaks teha, kas juhul, kui majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik elab riigis seaduslikult direktiivi 2004/38 artikli 6 lõike 1 alusel koostoimes selle direktiivi artikli 14 lõikega 1, võib ta tugineda põhimõttele, et määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti j – koostoimes selle määruse artikli 1 punktiga z – tähenduses perehüvitiste andmisel tuleb teda kohelda võrdselt majanduslikult mitteaktiivsete vastuvõtva liikmesriigi kodanikega, kes pöörduvad sellesse liikmesriiki tagasi pärast seda, kui nad on liidu õiguse alusel kasutanud oma õigust liikuda ja elada teises liikmesriigis.

39

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 27, puudutab esitatud küsimus nii määruse nr 883/2004 artikli 4 kui ka direktiivi 2004/38 artikli 24 tõlgendamist osas, milles need kaks sätet täpsustavad kumbki oma kohaldamisalas võrdse kohtlemise põhimõtet.

40

Kuna see küsimus on seotud eelkõige direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kohaldamisala kindlaksmääramisega, tuleb selle sätte ulatus teha kindlaks enne määruse nr 883/2004 artikli 4 ulatuse analüüsimist.

41

Direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 1 sätestab, et kõiki selle direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke koheldakse asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega.

42

Võrdse kohtlemise põhimõte laieneb seega kõigile liidu kodanikele, kelle elamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil vastab selles direktiivis sätestatud tingimustele (vt selle kohta 11. novembri 2014. aasta kohtuotsus Dano, C‑333/13, EU:C:2014:2358, punkt 69, ning 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsus García-Nieto jt, C‑299/14, EU:C:2016:114, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 2 näeb siiski ette erandi võrdse kohtlemise põhimõttest; seda erandit kohaldatakse liidu kodanike suhtes, kes ei ole töötajad, füüsilisest isikust ettevõtjad ega sellise staatuse säilitanud isikud, ning nende pereliikmete suhtes, kes elavad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, võimaldades vastuvõtval liikmesriigil jätta neile andmata õiguse sotsiaalabile, eeskätt elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul (vt 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Brey, C‑140/12, EU:C:2013:565, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Vastuvõttev liikmesriik võib seega direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 sätestatud erandile tuginedes keelduda esimese kolme kuu jooksul sotsiaalabi andmisest liidu kodanikule, kes kasutab õigust elada selle liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsus García-Nieto jt, C‑299/14, EU:C:2016:114, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Järelikult tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõne all olevad peretoetused kujutavad endast „sotsiaalabi“ direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses.

46

Euroopa Kohus on sellega seoses juba otsustanud, et mõistega „sotsiaalabi“ viimati nimetatud sätte tähenduses peetakse silmas kõiki abiskeeme, mille avalik võim on kehtestanud kas riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ja mille kohaldamist võib taotleda isik, kellel ei ole piisavalt vahendeid, et rahuldada iseenda ja oma perekonna elementaarseid vajadusi, ja kes võib seetõttu hakata oma elamisperioodi vältel koormama vastuvõtva liikmesriigi eelarvevahendeid, kusjuures selline koormamine võib mõjutada niisuguse abi üldist ulatust, mida see riik on võimeline andma (19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Brey, C‑140/12, EU:C:2013:565, punkt 61, ja 11. novembri 2014. aasta kohtuotsus Dano, C‑333/13, EU:C:2014:2358, punkt 63).

47

Käesoleva kohtuotsuse punktis 35 märgitu kohaselt antakse aga põhikohtuasjas kõne all olevaid peretoetusi toetusesaaja individuaalsetest vajadustest sõltumata ning toetuste eesmärk ei ole tema elatusvahendite tagamine.

48

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 54, ei kuulu sellised toetused järelikult mõiste „sotsiaalabi“ alla direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses.

49

Neil asjaoludel on veel vaja kontrollida, kas direktiivi 2004/38 artikli 24 lõiget 2 tuleb – nagu soovitas Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades – selle ratio legis’t arvestades tõlgendada nii, et muude toetuste kui selle sätte tähenduses „sotsiaalabi“ andmise puhul võimaldab see vastuvõtval liikmesriigil siiski teha erandi võrdsest kohtlemisest, mida tuleb põhimõtteliselt kohaldada liidu kodanikele, kes elavad liikmesriigi territooriumil seaduslikult selle direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel koostoimes direktiivi artikli 14 lõikega 1.

50

Seejuures tuleb ühelt poolt meeles pidada, et direktiivi 2004/38 artikli 24 lõiget 2 kui erandit ELTL artikli 18 esimeses lõigus ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõttest, mida direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 1 üksnes konkreetselt väljendab, tuleb tõlgendada kitsalt ja kooskõlas aluslepingu sätetega, sealhulgas nendega, mis käsitlevad liidu kodakondsust (vt selle kohta 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus N., C‑46/12, EU:C:2013:97, punkt 33, ja 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punkt 60).

51

Teiselt poolt ei saa Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piirduda liidu õigusnormi tõlgendamisel selle sõnastusega, vaid arvesse tuleb võtta ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Mis puudutab kõigepealt direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 sõnastust, siis miski selle sätte sõnastuses ei võimalda asuda seisukohale, et liidu seadusandja soovis sellega lubada vastuvõtval liikmesriigil teha muude toetuste kui sotsiaalabi puhul erandi võrdse kohtlemise põhimõttest, mida tuleb põhimõtteliselt kohaldada liidu kodanikele, kes elavad selle liikmesriigi territooriumil seaduslikult. Vastupidi – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 märkis, nähtub sellest sättest selgelt, et see puudutab üksnes sotsiaalabi.

53

Mis puudutab seejärel direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 õiguslikku konteksti, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 31, säilitab direktiivi artikli 14 lõige 1 kuni kolmekuulise elamisõiguse seni, kuni liidu kodanik ja tema pereliikmed „ei koorma põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi“. Artikkel 14 kinnitab seega tõlgendust, mille kohaselt piirdub direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 alusel võrdse kohtlemise põhimõttest erandi tegemise võimalus sotsiaalabiga ega laiene sotsiaalkindlustushüvitistele.

54

Lõpuks on selline tõlgendus kooskõlas direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 eesmärgiga, millega direktiivi põhjenduse 10 kohaselt ei taotleta mitte liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid nende „sotsiaalabisüsteemi“ finantstasakaalu säilitamist.

55

Sellest järeldub, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 62 sisuliselt märkis, et direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erand võrdse kohtlemise põhimõttest ei ole kohaldatav olukorras, kus liidu kodanik ei taotle vastuvõtvas liikmesriigis viibimise esimese kolme kuu jooksul mitte „sotsiaalabi“ selle sätte tähenduses, vaid „perehüvitisi“ määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses koostoimes määruse artikli 1 punktiga z.

56

Kõigepealt olgu märgitud, et majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik, kes on viinud oma alalise elukoha üle vastuvõtvasse liikmesriiki, kuulub määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaselt selle liikmesriigi õigusaktide kohaldamisalasse seoses sotsiaalkindlustushüvitiste andmisega.

57

Seoses sellega on Euroopa Kohus otsustanud, et nimetatud sätte eesmärk ei ole mitte ainult ühe konkreetse olukorra suhtes eri liikmesriikide õiguse samaaegse kohaldamise ja sellest tuleneda võivate probleemide vältimine, vaid ka sellise olukorra vältimine, kus määruse kohaldamisalasse kuuluvad isikud jäävad sotsiaalkindlustuse vallas ilma kaitseta, sest nende suhtes ei kohaldata ühegi riigi õigust (14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑308/14, EU:C:2016:436, punkt 64, ja 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punkt 46).

58

Määrus nr 883/2004 ei loo siiski ühist sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid jätab kehtima eri liikmesriikide süsteemid, ning selle ainus eesmärk on tagada riiklike süsteemide koordineerimine, et isikute vaba liikumise õigus oleks tõhusalt rakendatud. Järelikult ei ole määruse sätete, nagu artikli 11 lõike 3 punkti e eesmärk määrata kindlaks sotsiaalkindlustushüvitiste saamise õiguse olemasolu sisulised tingimused (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑308/14, EU:C:2016:436, punktid 65 ja 67). Kuigi liikmesriikidele jääb seega pädevus määrata oma õigusaktidega kindlaks sotsiaalkindlustushüvitiste andmise tingimused, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust (vt selle kohta 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Jeltes jt, C‑443/11, EU:C:2013:224, punkt 59).

59

Määruse nr 883/2004 artiklis 4 on võrdse kohtlemise põhimõtet täpsustatud selliste liidu kodanike suhtes, kes vastuvõtvas liikmesriigis tuginevad määruse artikli 3 lõikes 1 nimetatud sotsiaalkindlustushüvitistele (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punkt 40).

60

Artiklis 4 on ette nähtud, et kui määruses nr 883/2004 ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes seda määrust kohaldatakse, iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.

61

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 71 märkis, ei sisalda määrus nr 883/2004 aga ühtegi sätet, mis võimaldaks sellist liidu kodanikku vastu võtval liikmesriigil, kes on teise liikmesriigi kodanik ja elab esimeses liikmesriigis seaduslikult, kohelda seda kodanikku – võttes arvesse asjaolu, et ta on majanduslikult mitteaktiivne – ja oma kodanikke erinevalt seoses tingimustega, mille kohaselt antakse „perehüvitisi“ määruse artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses koostoimes määruse artikli 1 punktiga z. Järelikult on sellist erinevat kohtlemist põhjustav meede määruse artikliga 4 vastuolus.

62

On tõsi, et Euroopa Kohus on otsustanud, et keelatud ei ole see, et majanduslikult mitteaktiivsetele liidu kodanikele määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse kuuluvate hüvitiste maksmine seatakse sõltuvusse nõudest, et need kodanikud vastaksid vastuvõtvas liikmesriigis direktiivi 2004/38 alusel seaduslikult elamise õiguse olemasolu tingimustele (vt selle kohta 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Brey, C‑140/12, EU:C:2013:565, punkt 44; 11. novembri 2014. aasta kohtuotsus Dano, C‑333/13, EU:C:2014:2358, punkt 83, ning 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑308/14, EU:C:2016:436, punkt 68).

63

Ent liidu kodanik, kes elab vastuvõtva liikmesriigi territooriumil direktiivi 2004/38 artikli 6 lõike 1 kohaselt koostoimes direktiivi artikli 14 lõikega 1, elab seal seaduslikult selle direktiivi tähenduses, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 31–33.

64

Sellest järeldub, et niisuguse liidu kodaniku suhtes kehtib vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdse kohtlemise põhimõte – mis on ette nähtud määruse nr 883/2004 artiklis 4 – ka juhul, kui ta on eelmises punktis nimetatud direktiivi 2004/38 sätete kohaselt selles liikmesriigis elamise esimese kolme kuu jooksul olnud majanduslikult mitteaktiivne.

65

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik, kes elab direktiivi 2004/38 artikli 6 lõike 1 – koostoimes artikli 14 lõikega 1 – kohaselt muu liikmesriigi territooriumil kui see, mille kodanik ta on, ja kellel on sellel territooriumil alaline elukoht, võib vastuvõtvas liikmesriigis tugineda määruse nr 883/2004 artiklis 4 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõttele, et nõuda perehüvitisi selle määruse artikli 3 lõike 1 punkti j – koostoimes määruse artikli 1 punktiga z – tähenduses.

66

Et määruse nr 883/2004 artiklis 4 on täpsustatud võrdse kohtlemise põhimõtet selliste hüvitiste saamise valdkonnas, tuleb järelikult analüüsida, kas sellised riigisisesed õigusnormid nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 27 viidatud normid kujutavad endast erinevat kohtlemist, mis on selle sättega vastuolus.

67

Liidu kodaniku otsese diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui vastuvõtva liikmesriigi õigusnormid välistavad selle kodaniku õiguse perehüvitistele määruse nr 883/2004 tähenduses, kuigi ta elab liikmesriigi territooriumil seaduslikult direktiivi 2004/38 artikli 6 lõike 1 alusel koostoimes selle direktiivi artikli 14 lõikega 1 ning tal on seal alaline elukoht, põhjusel, et ta on majanduslikult mitteaktiivne, samas kui see liikmesriik annab perehüvitisi oma kodanikele, isegi kui nad on majanduslikult mitteaktiivsed, alates nende tagasipöördumisest sellesse liikmesriiki pärast seda, kui nad on liidu õiguse alusel kasutanud oma õigust liikuda ja elada teise liikmesriigi territooriumil.

68

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 73 ja arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 61 märgitut, ei saa määruses nr 883/2004 sõnaselgelt ette nähtud erandi puudumisel sellist diskrimineerimist õigustada.

69

Järelikult tuleb määruse nr 883/2004 artiklit 4 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui vastuvõttev liikmesriik kehtestab sellised õigusnormid nagu need, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 67.

70

Tuleb siiski rõhutada, et majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik, kes nõuab selles artiklis sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist vastuvõtvas liikmesriigis seoses määruse nr 883/2004 tähenduses perehüvitiste andmise tingimustega, peab vastavalt määruse artikli 2 lõikele 1 koostoimes määruse artikli 1 punktiga j olema esimese kolme kuu jooksul, mil tal on selles liikmesriigis elamise õigus direktiivi 2004/38 artikli 6 lõike 1 alusel koostoimes direktiivi artikli 14 lõikega 1, asunud elama alalisse elukohta selles liikmesriigis, mitte viibima seal ajutiselt määruse artikli 1 punkti k tähenduses.

71

Ühelt poolt on määruse nr 987/2009 artikli 11 „Kriteeriumid elukoha kindlaksmääramiseks“ lõikes 1 loetletud rida kriteeriume, mille alusel määratakse kindlaks, millises liikmesriigis asjaomane isik elab. Selle artikli lõikes 2 on täpsustatud, et mõistet „elukoht“ määruse nr 883/2004 tähenduses tuleb mõista selle isiku „tegeliku“ elukohana.

72

Teiselt poolt on Euroopa Kohtu praktika kohaselt mõiste „alaline elukoht“ peamiselt faktiküsimus, mida peab hindama liikmesriigi kohus, võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumi faktilisi asjaolusid. Sellega seoses tuleb märkida, et tingimus, mille kohaselt peab selline liidu kodanik, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, olema viinud oma alalise elukoha üle vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, eeldab, et ta on väljendanud tahet luua selles liikmesriigis oma huvide alaline kese ning tõendanud, et tema viibimine selle liikmesriigi territooriumil on piisavalt stabiilne, mis eristab seda ajutisest riigis viibimisest (vt analoogia alusel 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus IB (abikaasa alaline elukoht – lahutus), C‑289/20, EU:C:2021:955, punkt 58).

73

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata järgmiselt.

74

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei ole liidu kodanikul, kes on teise liikmesriigi kodanik ja kelle alaline elukoht on esimese liikmesriigi territooriumil ning kes on majanduslikult mitteaktiivne, sest ta ei tegele seal tasustatava tegevusega, õigust saada selles liikmesriigis viibimise kolme esimese kuu jooksul „perehüvitisi“ määruse artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses koostoimes määruse artikli 1 punktiga z, samas kui esimese liikmesriigi kodanikul, kes on majanduslikult mitteaktiivne, on õigus selliseid perehüvitisi saada, sealhulgas kolme esimese kuu jooksul esimesse liikmesriiki tagasipöördumise järel pärast seda, kui ta on liidu õiguse alusel kasutanud oma õigust liikuda ja elada teises liikmesriigis.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 24 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole niisuguste õigusnormide suhtes kohaldatav.