–

HOLD Alapkezelő Befektetési Alapkezelő Zrt., esindajad: ügyvédek Á. P. Baráti, T. Fehér, P. Jalsovszky ja B. D. Zsibrita,

–

Magyar Nemzeti Bank, esindajad: ügyvédek T. Kende ja P. Sonnevend ning õigusnõustaja G. Subai,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja G. Koós,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Havas, J. Rius Riu ja H. Tserepa‑Lacombe, hiljem V. Bottka, J. Rius Riu ja H. Tserepa‑Lacombe,

–

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve, esindaja: G. Filippa,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT 2009, L 302, lk 32), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiviga 2014/91/EL (ELT 2014, L 257, lk 186) (edaspidi „direktiiv 2009/65“), artikleid 14–14b, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT 2011, L 174, lk 1), artikli 13 lõiget 1 ning II lisa punkte 1 ja 2 ning komisjoni 25. aprilli 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/565, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL seoses investeerimisühingute suhtes kohaldatavate organisatsiooniliste nõuete ja tegutsemistingimustega ning nimetatud direktiivi jaoks määratletud mõistetega (ELT 2017, L 87, lk 1), artikli 2 punkti 5.

2

Taotlus on esitatud HOLD Alapkezelő Befektetési Alapkezelő Zrt. (edaspidi „HOLD“) ja Magyar Nemzeti Banki (Ungari keskpank) vahelise kohtuasja raames otsuse üle, millega viimane määras HOLDile sanktsiooni tema tasustamistavade eest.

3

Direktiivi 2009/65 artikli 2 lõike 1 punkt b näeb ette, et selle direktiivi tähenduses on „fondivalitseja“ äriühing, kelle korrapäraseks majandustegevuseks on eurofondi, st lepinguliste fondide või äriühinguna asutatud fondide valitsemine (eurofondi ühisportfelli haldamine).

4

Direktiivi artikli 6 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3.   Erandina lõikest 2 võivad liikmesriigid lubada fondivalitsejatel lisaks eurofondide valitsemisele osutada järgmisi teenuseid:

[…]

4.   Direktiivi 2004/39/EÜ artikli 2 lõiget 2 ning artikleid 12, 13 ja 19 kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 3 osutatud teenuste osutamise suhtes fondivalitsejate poolt.“

5

Direktiivi 2009/65 artikli 14 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Iga liikmesriik koostab tegutsemiseeskirjad, mida nimetatud liikmesriigis tegevusloa saanud fondivalitsejad peavad alati täitma. Kõnealustes eeskirjades rakendatakse vähemalt käesolevas lõikes sätestatud põhimõtteid. Need põhimõtted tagavad, et fondivalitseja:

6

Selle direktiivi artiklis 14a on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid nõuavad, et fondivalitsejad kehtestaksid tasustamispoliitika ja ‑tavad, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ja edendavad seda ning mis ei erguta võtma riske, mis ei ole kooskõlas nende valitsetavate eurofondide riskiprofiili, tingimuste või põhikirjaga, ega kahjusta fondivalitseja kohustust tegutseda eurofondi parimates huvides, ning rakendaksid sellist tasustamispoliitikat ja ‑tavasid.

2.   Tasustamispoliitika ja ‑tavad hõlmavad töötasu põhi‑ ja tulemustasu osa ja vabatahtlikke pensionihüvitisi.

3.   Tasustamispoliitika ja ‑tavad kehtivad nendele töötajate kategooriatele, sealhulgas kõrgema juhtkonna liikmetele, riskide võtjatele, kontrolli teostajatele ja kõikidele töötajatele, kelle kogutöötasu kuulub samasse töötasuvahemikku kõrgema juhtkonna ja riskide võtjatega, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt fondivalitseja või tema valitsetavate eurofondide riskiprofiili.

4.   Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve annab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu [24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ (ELT 2010, L 331, lk 84),] artikliga 16 pädevatele asutustele või finantsturu osapooltele suuniseid, mis käsitlevad käesoleva artikli lõikes 3 osutatud isikuid ning artiklis 14b osutatud põhimõtete kohaldamist. Nendes suunistes võetakse arvesse usaldusväärse tasustamispoliitika põhimõtteid, mis on esitatud komisjoni [30. aprilli 2009. aasta soovituses 2009/384/EÜ palgapoliitika kohta finantsteenuste sektoris (ELT 2009, L 120, lk 22),] fondivalitsejate ja nende valitsetavate eurofondide suurust, sisemist korraldust ning nende tegevuse laadi, ulatust ja keerukust. […]“.

7

Nimetatud direktiivi artiklis 14b on sätestatud:

„1.   Artiklis 14a osutatud tasustamispoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel järgib fondivalitseja järgmisi põhimõtteid viisil ja ulatuses, mis on vastavuses tema suuruse ja sisemise korralduse ning tema tegevuse laadi, ulatuse ja keerukusega:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

3.   Lõikes 1 sätestatud põhimõtteid kohaldatakse fondivalitseja makstud igasuguste hüvitiste, eurofondi poolt otse makstud summade, sealhulgas tulemustasude, ning eurofondi osakute või aktsiate mis tahes ülekandmise suhtes, mille puhul on kasusaajaks need töötajate kategooriad, sealhulgas kõrgem juhtkond, riskide võtjad, kontrolli teostajad ja kõik töötajad, kelle kogutöötasu kuulub samasse töötasuvahemikku kõrgema juhtkonna ja riskide võtjatega, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt fondivalitseja või tema valitsetavate eurofondide riskiprofiili.

[…]“.

8

Direktiivi 2014/91 põhjenduste 5, 7 ja 10 kohaselt:

[…]

[…]

9

Direktiivi 2011/61 põhjendused 26 ja 28 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

10

Direktiivi 2011/61 artikli 1 kohaselt kehtestatakse direktiiviga Euroopa Liidus alternatiivseid investeerimisfonde (edaspidi „AIFid“) valitsevatele ja/või turustavatele AIFide valitsejatele tegevusloa andmist, nende tegevust ja läbipaistvust käsitlevad eeskirjad.

11

Direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis b on ette nähtud, et selle direktiivi tähenduses mõistetakse „valitsejate“ all juriidilisi isikuid, kes valitsevad ühte või mitut AIFi.

12

Nimetatud direktiivi artikli 6 lõigetes 4 ja 6 on ette nähtud:

„4.   Erandina lõikest 2 võivad liikmesriigid lubada välisel AIFi valitsejal osutada järgmisi teenuseid:

[…]

6.   Käesoleva artikli lõikes 4 nimetatud teenuste osutamise suhtes AIFi valitseja poolt kohaldatakse direktiivi [2004/39] artikli 2 lõiget 2 ning artikleid 12, 13 ja 19.“

13

Direktiivi 2011/61 artikkel 13 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid nõuavad, et AIFi valitseja kehtestaks tasustamispoliitika ja ‑tavad neile töötajate kategooriatele, sealhulgas kõrgema juhtkonna liikmetele, riskide võtjatele, kontrollifunktsioonide täitjatele ja kõikidele töötajatele, kelle töötasu kokku on sama suur kui kõrgema juhtkonna liikmetel ja riskide võtjatel, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt AIFi valitseja või tema valitsetavate AIFide riskiprofiili; tasustamispoliitika ja ‑tavad on kooskõlas usaldusväärse ja tulemusliku riskijuhtimisega ning edendavad seda ja hoiavad ära selliste riskide võtmise, mis ei ole tema valitsetava AIFi riskiprofiili, tingimuste või põhikirjaga kooskõlas.

AIFi valitseja määrab tasustamispoliitika ja ‑tavad kindlaks vastavalt II lisale.

[…]“.

14

Selle direktiivi II lisas „Tasustamispoliitika“ on ette nähtud:

„1. Kehtestades ja kohaldades poliitikat kogu töötasu, kaasa arvatud palkade ja vabatahtlike pensionihüvitiste kohta, töötajate kategooriate, sealhulgas kõrgema juhtkonna, riskivõtjate, kontrollifunktsioonide täitjate ja kõikide töötajate suhtes, kelle kogu töötasu paigutab nad samasse töötasuvahemikku kõrgema astme juhtkonna ja riskivõtjatega, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt AIFi valitseja või tema valitsetavate AIFide riskiprofiili, järgib AIFi valitseja alljärgnevaid põhimõtteid viisil ja ulatuses, mis vastab tema suurusele ja sisemisele korraldusele ning tema tegevuse laadile, ulatusele ja keerukusele:

[…]

[…]

[…]

[…]

2. Lõikes 1 sätestatud põhimõtteid kohaldatakse AIFi valitseja makstud iga liiki tasude, otseselt AIFi enda makstud iga summa, sh teenitud intress, ja AIFi osakute või aktsiate mis tahes ülekandmise suhtes, mille puhul on kasusaajaks need töötajate kategooriad, sealhulgas kõrgema astme juhtkond, riskide võtjad, kontrollifunktsioonide täitjad ja kõik töötajad, kelle töötasu kokku on sama suur kui kõrgema juhtkonna liikmetel ja riskide võtjatel, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt AIFide valitsejate riskiprofiili või nende valitsetavate AIFide riskiprofiili.

[…]“.

15

Delegeeritud määruse 2017/565 artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva määruse II peatükki, III peatüki 1.–4. jagu, artikli 59 lõiget 4, artiklit 60 ning 6. ja 8. jagu ning sel määral, mil need nimetatud sätetega seonduvad, I peatükki, III peatüki 9. jagu ja IV peatükki kohaldatakse fondivalitsejate suhtes vastavalt direktiivi [2009/65] artikli 6 lõikele 4 ja [direktiivi 2011/61] artikli 6 lõikele 6.“

16

Selle delegeeritud määruse artikli 2 punktis 5, mis kuulub I peatükki „Kohaldamisala ja mõisted“, on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5) „tasustamine“ – äriühingute poolt asjaomastele isikutele seoses klientidele investeerimis- või kõrvalteenuste osutamisega otse või kaudselt tehtavad igas vormis maksed või pakutavad rahalised või mitterahalised hüved;

[…]“.

17

Soovituse 2009/384 põhjendustes 1–3 on sätestatud:

18

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve 3. juuli 2013. aasta dokumenti „Suunised usaldusväärse tasustamispoliitika kohta alternatiivsete investeerimisfondide valitsejaid käsitleva direktiivi alusel“ (ESMA/2013/232) (edaspidi „AIFide valitsejate suunised“) ja 14. oktoobri 2016. aasta dokumenti „Suunised usaldusväärse tasustamispoliitika kohta eurofondide direktiivi [(direktiiv 2009/65)] alusel“ (ESMA/2016/575) (edaspidi „eurofondide suunised“) kohaldatakse vastavalt alternatiivsete investeerimisfondide valitsejatele (edaspidi „AIFide valitsejad“) ja fondivalitsejatele direktiivi 2009/65 artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses, samuti pädevate asutuste suhtes.

19

AIFide valitsejate suuniste punktid 10 ja 17 on sõnastatud järgmiselt:

„10. Üksnes käesolevate suuniste ning [direktiivi 2011/61] II lisa kohaldamisel koosneb töötasu järgmisest:

[…]

vastutasuks AIFi valitseja kindlaksmääratud töötajate osutatud ametialaste teenuste eest.

Käesoleva punkti alapunkti ii puhul tuleks alati, kui makseid, välja arvatud kuluhüvitisi, teeb AIF otse AIFi valitsejale viimase asjaomaste töötajate kategooriate kasuks nende osutatud ametialaste teenuste eest, mis võiks vastasel korral tuua kaasa asjakohastest tasustamiseeskirjadest kõrvalehoidmise, käsitada selliseid makseid suuniste ja [direktiivi 2011/61] II lisa kohaldamisel töötasuna.

[…]

17. Kaaluda tuleb ka partnerluste ja sarnaste struktuuride positsiooni. Dividendid või muud sellised maksed, mida partnerid saavad AIFi valitseja omanikena, ei ole käesolevate suunistega reguleeritud, välja arvatud juhul, kui selliste dividendide maksmise tegelik tulemus on asjakohastest tasustamiseeskirjadest kõrvalehoidmine, olenemata sellest, kas nimetatud eeskirjadest kõrvalehoidmine on tahtlik.“

20

Eurofondide suuniste punktides 11 ja 15 on märgitud:

„11. Üksnes suuniste ja [direktiivi 2009/65] artikli 14b tähenduses koosneb töötasu ühest või mitmest järgmisest elemendist:

[…]

vastutasuks fondivalitseja kindlaksmääratud töötajate osutatud ametialaste teenuste eest.

Alati, kui eurofondid teevad makseid, v.a tasutagastusi ja kuluhüvitisi, otse fondivalitsejale viimase asjaomaste töötajate kategooriate kasuks nende osutatud ametialaste teenuste eest, mis võiks vastasel korral tuua kaasa asjakohastest tasustamiseeskirjadest kõrvalehoidmise, tuleb selliseid makseid käsitada suuniste ja [direktiivi 2009/65] artikli 14b alusel töötasuna.

[…]

15. Kaaluda tuleb ka partnerluste ja sarnaste struktuuride positsiooni. Dividendid või muud sellised maksed, mida partnerid saavad fondivalitseja omanikena, ei ole käesolevate suunistega reguleeritud, v.a juhul, kui selliste dividendide maksmise tegelik tulemus on asjakohastest tasustamiseeskirjadest kõrvalehoidmine, olenemata sellest, kas eeskirjadest kõrvalehoidmine on tahtlik.“

21

Direktiivid 2009/65 ja 2011/61 võeti Ungari õiguskorda üle teatavate finantsõigusnorme sisaldavate seaduste muutmist käsitleva 2014. aasta XVI seadusega ühisinvesteerimisasutuste ja nende juhtide kohta (a kollektív befektetési formákról és kezelőikről, valamint egyes pénzügyi tárgyú törvények módosításáról szóló 2014. évi XVI. törvény, edaspidi „ühisinvesteeringute seadus“). Selle seaduse §‑s 26/A on ette nähtud:

„Eurofondi haldur viib ellu tasustamispoliitikat ja ‑tavasid, mis on kooskõlas tõhusa ja usaldusväärse riskijuhtimisega ja edendavad seda ning mis on kooskõlas 13. lisas toodud põhimõtetega.“

22

Nimetatud seaduse §‑s 33 on sätestatud:

„[AIF] viib ellu tasustamispoliitikat ja ‑tavasid, mis on kooskõlas tõhusa ja usaldusväärse riskijuhtimisega ja edendavad seda ning mis on kooskõlas 13. lisas toodud põhimõtetega.“

23

Ühisinvesteeringute seaduse 13. lisa, mis käsitleb töötasupoliitikat, on sõnastatud nii, et see vastab väikeste muudatustega direktiivi 2009/65 artikli 14b ja direktiivi 2011/61 II lisa sõnastusele.

24

Ungari keskpanga 9. veebruari 2017. aasta soovituse nr 3 töötasupoliitika rakendamise kohta (a javadalmazási politika alkalmazásáról szóló 3/2017. (II. 9.) MNB ajánlás) punktis 11 on märgitud:

„Kui tasustamispoliitika alla kuuluva asutuse töötajad on samal ajal selle asutuse või selle tütarettevõtja enamusaktsionärid, tuleb tasustamispoliitika kujundamisel seda erilist asjaolu arvestada. Asutused peavad tagama, et iga töötaja puhul on töötasupoliitika kooskõlas [2013. aasta CCXXXVII seaduse krediidiasutuste ja finantsettevõtjate kohta] ja [2007. aasta CXXXVIII seaduse investeerimisühingute ja kaubabörside kohta ning nende tegevust reguleerivate eeskirjade kohta] asjakohaste sätete nõuetega ning käesoleva soovituse sisuga.“

25

Ungari Keskpanga 16. jaanuari 2018. aasta soovituse nr 4 alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate rakendatava tasustamispoliitika kohta (az alternatív befektetési alapkezelők által alkalmazandó javadalmazási politikáról szóló 4/2018. (I. 16.) MNB ajánlás) punktis 8 on ette nähtud:

„Käesolevas soovituses esitatud ootused ei puuduta põhimõtteliselt dividende, mida makstakse AIFi valitseja omanikule, ega makseid, millel on dividendide olemus, välja arvatud juhul, kui nende tagajärjel hoitakse praktikas kõrvale asjakohastest tasu puudutavatest eeskirjadest, olenemata sellest, kas eeskirjadest kõrvalehoidmine on makse eesmärk.“

26

HOLD, kes on põhikohtuasja hageja, on Ungari keskpanga poolt tegevusloa saanud äriühing, kelle tavapärane äritegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine.

27

Alates 20. märtsist 2014 kohaldab HOLD töötajate teatud kategooriatele tasustamise poliitikat. Töötajate hulgas, kelle suhtes seda poliitikat kohaldatakse, on neil, kes täidavad vastavalt peadirektori, investeeringute direktori ja portfellihalduri ülesandeid, osalus HOLDi kapitalis lihtaktsiate ja eelisaktsiate vormis. Lisaks on kaks niisugust töötajat kahe sellise aktsiaseltsi ainuaktsionärid, kellel on HOLDi emiteeritud aktsiad. HOLD maksis majandusaastatel 2015–2018 puudutatud töötajatele ja äriühingutele dividende eelisaktsiatelt ning lihtaktsiatelt.

28

Ungari keskpank kui järelevalveasutus kohustas 11. aprilli 2019. aasta otsusega HOLDi ellu viima ühisinvesteeringute seaduse nõuetele vastavat tasustamispoliitikat ja ‑tavasid. Ta leidis, et asjaomastele töötajatele otse ja kaudselt makstud dividendid võivad olemuselt tuua kaasa selle, et need isikud on huvitatud sellest, et HOLD saab lühiajalist kasumit, ning seega on neil stiimul võtta riske, mis ei ole kooskõlas tema hallatavate investeerimisfondide riskiprofiiliga, fondide valitsemise eeskirjadega ega fondi osakuomanike huvidega, mistõttu tuleb nende dividendide maksmise korda pidada vahendiks, millega hoitakse kõrvale tulemustasu maksmise reeglitest. Seetõttu määras Ungari keskpank HOLDile trahvi.

29

Viimane esitas Fővárosi Törvényszékile (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) selle otsuse peale kaebuse, väites, et dividendid ei kujuta endast muutuvat tasu ega kuulu tema tasustamispoliitika kohaldamisalasse. Töötasu muutuv osa on tasu, mida makstakse töötajatele nende kutseteenuste eest töötulemuste kriteeriumide alusel, samas kui dividend kuulub aktsionäri omandiõiguse kohaldamisalasse sõltumata tema tegevusest äriühingu kasuks, ametikohast ja isiklikust sooritusest. Lisaks oli asjaomastel töötajatel enamusaktsionäridena huvi põhikohtuasja hageja tehingute pikaajalise säilitamise vastu vastupidi Ungari keskpanga kinnitusele, mille kohaselt dividendide maksmine võis neid ajendada lühiajaliselt kasumit teenima.

30

Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et asjaomastele töötajatele makstud dividendid on samastatavad tasuga, isegi kui formaalselt ei kujuta need endast tasu osutatud teenuste eest. Need dividendid, mis on märgatavalt suuremad kui fikseeritud või muutuvad tasumäärad, tekitavad töötajates huvi investeerimisfondide lühiajaliste tulude vastu, mis õhutab võtma riske, mis ei ole kooskõlas investorite huvidega, ja need dividendid kujutavad endast makseviisi, mis võimaldab kõrvale hoida tasustamispoliitika valdkonnas kohaldatavatest eeskirjadest.

31

Selle kohtu arvates oleks HOLD pidanud vaidlusalustest eelisaktsiatest saadud dividendidest vähemalt 40% väljamaksmise edasi lükkama, jagades selle maksmise hallatavate investeerimisfondide elutsükli ja fondiosakute tagasimaksmise järgi ning jaotades selle vähemalt kolme aasta peale. Nimetatud kohus leiab lisaks, et tasustamispoliitikat kohaldatakse ka dividendidele, mida makstakse asjaomaste töötajate kontrollitavatele äriühingutele, kuna maksmine toimub ka töötajate varalistes huvides.

32

Kúria (Ungari kõrgeim kohus), kellele põhikohtuasja hageja hagi esitas, märgib, et ta peab eelkõige kindlaks tegema, kas asjaomastele töötajatele otse ja kaudselt makstud dividendid kuuluvad tasustamispoliitika alla ühisinvesteeringute seaduse 13. lisa tähenduses. „Topeltstaatus“ asjaomastel töötajatel, kes on nii aktsionärid kui ka põhikohtuasja hageja majandusliku tõhususe ja tema tasustamispoliitika elluviimise eest vastutavad töötajad, on määrava tähtsusega aspekt ning tekitab küsimuse, kas selleks, et hinnata, kas on järgitud töötasupoliitikat reguleerivaid põhimõtteid, tuleb kogumis hinnata summasid, mida makstakse töötajatele töösuhte raames, ja summasid, mida makstakse otse või kaudselt neile kui aktsionäridele.

33

Neil asjaoludel, leides, et tal on vaja tõlgendada direktiivi 2009/65 artikleid 14–14b, direktiivi 2011/61 põhjendust 28, artikli 13 lõiget 1, II lisa punkte 1 ja 2 ning delegeeritud määruse 2017/565 artikli 2 punkti 5, otsustas Kúria (Ungari kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„[K]as [põhikohtuasja hagejaks olevatele] asjaomastele töötajatele makstavad dividendid kuuluvad investeerimisfondide valitsejate tasustamise poliitika alla

34

Euroopa Kohtu kantselei 9. septembri 2021. aasta kirjaga palus Euroopa Kohus Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvel vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 teisele lõigule osaleda kohtuistungil, et vastata Euroopa Kohtu esitatud kirjalikele küsimustele. Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve esitas vastuseks kirjalikud seisukohad, mille kohta kohtuistungil osalenud isikutel oli võimalus esitada seisukoht.

35

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab eelkõige delegeeritud määruse 2017/565 artikli 2 punkti 5. Sellega seoses tuleb tõdeda, et delegeeritud määruse artikli 1 lõike 1, direktiivi 2009/65 artikli 6 lõike 4 ja direktiivi 2011/61 artikli 6 lõike 6 koostoimest tuleneb, et delegeeritud määrust kohaldatakse eurofondide fondivalitsejate ja AIFi valitsejate suhtes üksnes juhul, kui nendel äriühingutel ja valitsejatel on õigus osutada vastavalt direktiivi 2009/65 artikli 6 lõikes 3 ja direktiivi 2011/61 artikli 6 lõikes 4 nimetatud teenuseid.

36

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust aga ei nähtu, et HOLDil oleks lubatud osutada selliseid teenuseid. Kuna delegeeritud määrusel 2017/565 puudub seos põhikohtuasja esemega, siis ei ole vaja tõlgendada määruse artikli 2 punkti 5.

37

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust mõista nii, et sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2009/65 artikleid 14–14b, direktiivi 2011/61 artikli 13 lõiget 1 ning II lisa punkte 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et tasustamispoliitikat ja ‑tavasid käsitlevad sätted on kohaldatavad dividendidele, mida äriühing, kelle tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide haldamine, maksab otse või kaudselt selle tegevjuhi, investeeringute juhi või portfellihalduri ülesandeid täitvatele töötajatele tulenevalt nende omandiõigusest äriühingu aktsiate üle.

38

Olgu meelde tuletatud, et direktiivi 2009/65 artikli 14a lõigete 1–3 ja direktiivi 2011/61 artikli 13 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et vastavalt fondivalitsejad ja haldurid koostavad ning rakendavad tasustamispoliitikat ja ‑tavasid kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega, soodustavad seda ega õhuta riskide võtmist, mis ei ole kooskõlas riskiprofiilidega, määrusega või hallatavate eurofondide ja AIFide põhikirjadega.

39

Mis puudutab nimetatud tasustamispoliitika ja ‑tavade isikulist kohaldamisala, siis on direktiivi 2009/65 artikli 14a lõikes 3 ja direktiivi 2011/61 artikli 13 lõikes 1 ette nähtud, et neid kohaldatakse personalikategooriatele, sealhulgas tegevjuhtkonnale, riskide võtjatele, kontrollifunktsiooni täitvatele isikutele ja igale töötajale, kes oma kogutöötasu kaudu kuuluvad samasse tasustamiskategooriasse millesse tegevjuhtkond ja riskide võtjad, kelle kutsetegevus mõjutab suurel määral fondivalitsejate ja haldurite või eurofondide ja AIFide riskiprofiile, mida nad haldavad.

40

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei sea vähimalgi määral kahtluse alla asjaolu, et asjaomastele töötajatele kohalduvad põhikohtuasjas isikulisse kohaldamisalasse puutuvalt tasustamispoliitika ja ‑tavad, mis on sätestatud direktiivi 2009/65 artikli 14a lõikes 3 ja direktiivi 2011/61 artikli 13 lõikes 1. Seevastu esitab ta esemelisse kohaldamisalasse puutuvalt küsimuse poliitika ja tavade kohta, eelkõige küsimuse, kas selleks, et hinnata poliitikat ja tavasid käsitlevate sätete järgimist, tuleb arvesse võtta summasid, mida maksab põhitegevusena eurofonde ja AIFe haldav äriühing otseselt või kaudselt töötajatele dividendidena tulenevalt nende omandiõigusest äriühingu aktsiate üle.

41

Sellega seoses, mis puudutab mõiste „tasu“ tõlgendamist direktiivide 2009/65 ja 2011/61 kohaldamisel, siis tuleb ühelt poolt märkida, et liidu õigusnorme, mis nende sisu ja ulatuse täpsustamiseks ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele, tuleb üldjuhul kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid), C‑439/19, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Teiselt poolt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (15. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Autorité des marchés financiers, C‑302/20, EU:C:2022:190, punkt 63).

43

Kuigi direktiivides 2009/65 ja 2011/61 on ette nähtud, et liikmesriigid nõuavad, et eurofondide fondivalitsejad ja FIA valitsejad arendaksid välja ning rakendaksid tasustamispoliitikat ja ‑tavasid, ei sisalda direktiivid ühtegi viidet liikmesriikide õigusele mõiste „tasu“ ulatuse kohta.

44

Mis puudutab direktiivi 2009/65 artikli 14a lõike 1 ja direktiivi 2011/61 artikli 13 lõike 1 sõnastust, siis tuleb tõdeda, et seal ei ole mõistet „tasu“ määratletud. Tavatähenduses tähendab see mõiste siiski rahalist või mitterahalist hüvitist töö või teenuse eest.

45

Direktiivi 2009/65 artikli 14a lõikes 2 on ette nähtud, et tasustamispoliitika ja ‑tavad hõlmavad töötasu põhi‑ ja tulemustasu osa ning vabatahtlikke pensionihüvitisi. Direktiivi 2011/61 II lisa punktist 1 tuleneb samuti, et üldine tasustamispoliitika hõlmab töötasu ja vabatahtlikke pensionihüvitisi.

46

Nende kahe kategooria sõnastus sätetes ei välista sellegipoolest poliitika ja tavade kohaldamist ka muudele maksevormidele peale töötasu ja vabatahtlike pensionihüvitiste.

47

Mis puudutab nende sätete kohaldamise konteksti, siis tuleb märkida, et direktiivi 2009/65 artikli 14b lõikest 3 ja direktiivi 2011/61 II lisa punktist 2 tuleneb, et tasustamispoliitika põhimõtteid kohaldatakse vastavalt fondivalitseja makstud igasuguste hüvitiste või AIFi valitseja makstud igat liiki tasude, eurofondi poolt otse makstud summade või AIFi enda makstud iga summa, sealhulgas tulemustasude, eurofondi osakute või aktsiate mis tahes ülekandmise suhtes, samuti teenitud intressi, AIFi osakute või aktsiate mis tahes ülekandmise suhtes, mille puhul on kasusaajaks need töötajate kategooriad, mis jäävad nimetatud poliitikate isikulisse kohaldamisalasse.

48

Tasustamispoliitikat kohaldatakse seega kõigi maksete või muude soodustuste suhtes, mida makstakse eurofondide fondivalitsejate või AIFide valitsejate töötajatele vastutasuks kutseteenuste eest, mis kuuluvad selle poliitika isikulisse kohaldamisalasse.

49

On tõsi, et selliseid dividende, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei maksta mitte sellise tasuna, vaid tulenevalt omandiõigusest sellise äriühingu aktsiate üle, mille tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide haldamine.

50

Direktiivi 2009/65 artikli 14b lõike 1 punkti r ja direktiivi 2011/61 II lisa punkti 1 alapunkti r kohaselt tuleb siiski vältida tulemustasu maksmist vahendite või meetoditega, mis aitavad kaasa nimetatud direktiivide nõuete eiramisele.

51

Sellest järeldub, et direktiivide 2009/65 ja 2011/61 sätteid, mis käsitlevad tasustamispoliitikat ja ‑tavasid, tuleb kohaldada selliste aktsiate eest makstavate dividendide suhtes, mis küll ei kujuta endast tasu osutatud kutseteenuste eest, kuid võivad oma olemuselt siiski õhutada eurofondi haldava äriühingu või AIFi valitseja asjaomaseid töötajaid võtma riske, mis on vastuolus riskiprofiilidega, eurofondide või AIFide eeskirjadega, mida haldab asjaomane äriühing või valitseja, või mis kahjustavad eurofondi või AIFi ja nendesse investeerinud isikute huve ning mis aitavad seega kaasa nendest sätetest tulenevate nõuete eiramisele.

52

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 34 ja 41 sisuliselt märgib, kehtib selline tõlgendus direktiivide niisuguste eesmärkide puhul nagu investorite kaitse eelkõige juhul, kui nende huvid võivad olla vastuolus fondivalitsejate huvidega investeerimisotsuste riski, jätkusuutlikkuse ja finantssüsteemi stabiilsuse tagamise seisukohast.

53

Lisaks, nagu selgub soovituse 2009/384 põhjendustest 1–3, soodustasid finantsteenuste sektori ebasobivad tasustamistavad – millega kalduti premeerima lühiajalist kasu ja julgustati töötajaid tegema põhjendamatult riskantseid tehinguid, mis andsid lühiajaliselt suuremat tulu, kuid pikaajaliselt tähendas see finantsettevõtjate jaoks suuremat võimalikku kahju – liigset riskide võtmist ja tekitasid seega olulistele finantsettevõtjatele märkimisväärset kahju. Direktiivi 2014/91 põhjenduse 5 ja direktiivi 2011/61 põhjenduse 26 kohaselt peaks direktiivides 2009/65 ja 2011/61 sätestatud tasustamispoliitikat ja -tava käsitlevate põhimõtete kohaldamisel võtma arvesse soovitust 2009/384.

54

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, on direktiivides 2009/65 ja 2011/61 toodud tasustamispoliitika ja ‑tavade eesmärgiks selles kontekstis usaldusväärne ja tõhus riskijuhtimine ning hoidumine ergutamast võtma selliseid riske, mis ei ole kooskõlas eurofondi või AIFi riskiprofiili, tingimuste või põhikirjaga.

55

Nende eesmärkide saavutamiseks on direktiivides 2009/65 ja 2011/61, täpsemalt esimese direktiivi artikli 14b lõike 1 punktis m ja teise direktiivi II lisa punkti 1 alapunktis m, ette nähtud, et tasustamispoliitika peab sisaldama mehhanisme, mille eesmärk on ühitada stiimulid vastavalt äriühingu hallatavate fondivalitsejate ja eurofondide või AIFide valitsejate ning viimaste poolt valitsetavate AIFide huvide, samuti eurofondide ja AIFide investorite huvide järgi.

56

Seega, kõigepealt, et mitte eelistada tulemustasusüsteemi, mis võib õhutada saavutama lühiajalist tulemust, on direktiivi 2009/65 artikli 14b lõike 1 punktis j ja direktiivi 2011/61 II lisa punkti 1 alapunktis j ette nähtud, ilma et oleks täpsustatud põhi- ja tulemustasu vahekorda kogutöötasus, et nende vahel luuakse „sobiv tasakaal“, mistõttu „põhitasu moodustab kogutöötasust piisavalt suure osa“.

57

Seejärel on direktiivi 2009/65 artikli 14b lõike 1 punktis m ja direktiivi 2011/61 II lisa punkti 1 alapunktis m ette nähtud, et vähemalt 50% tulemustasust moodustavad põhimõtteliselt asjaomase eurofondi või AIFi osakud, kusjuures nende suhtes kohaldatakse asjakohast säilituspoliitikat.

58

Lõpuks on direktiivi 2009/65 artikli 14b lõike 1 punktides n ja o ning direktiivi 2011/61 II lisa punkti 1 alapunktides n ja o ette nähtud, et ühelt poolt lükatakse vähemalt 40% tulemustasust edasi vähemalt kolme aasta võrra ja teiselt poolt makstakse või saadakse tulemustasu, sealhulgas selle edasilükatud osa, ainult juhul, kui see on fondivalitseja kui terviku finantsseisundit arvestades jätkusuutlik ning äriüksuse, eurofondi, AIFi ja asjaomase üksikisiku töötulemusi arvestades õigustatud.

59

Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktides 62 ja 63, on nende sätete eesmärk lähendada töötajate huve investorite huvidele ja tagada, et ka eurofondide ja AIFi võimalik kahjum mõjutab töötajaid ning nad ei saa osa üksnes kasumi jagamisest. Lisaks on nende sätete eesmärk tagada, et lühiajalise väärtuse suurenemine, mis kaob uuesti eurofondide investoritele soovitatud säilitusperioodi või AIFi elutsükli ja tasustamispoliitika jooksul, ei annaks enneaegset ning seega õigustamatut eelist eurofondi või AIFi valitseja töötajatele.

60

Selleks et tagada direktiivide 2009/65 ja 2011/61 eesmärkide saavutamine ning soovitav toime, tuleb nende sätteid, mis reguleerivad tasustamispoliitikat ja ‑tavasid, kohaldada kõikide maksete või hüvede suhtes, mida eurofondi valitseja või AIFi valitseja maksab nende sätete isikulisse kohaldamisalasse kuuluvatele töötajatele, kui makse või hüve, isegi kui see ei kujuta endast kutseteenuste eest makstavat tasu, õhutab oma olemuselt samaväärselt töötajaid võtma riske, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, ja lihtsustab seega nende sätete nõuetest kõrvalehoidmist.

61

Sellist tõlgendust kinnitab ka AIFide valitsejate suuniste punkt 17 ja eurofondide suuniste punkt 15, mille kohaselt ei ole dividendid või muud sellised maksed, mida partnerid saavad AIFi valitseja omanikena või eurofondi valitsejana, kõnesolevate suunistega reguleeritud, välja arvatud juhul, kui selliste dividendide maksmise tegelik tulemus on asjakohastest tasustamiseeskirjadest kõrvalehoidmine, olenemata sellest, kas nimetatud eeskirjadest kõrvalehoidmine on tahtlik.

62

Sellest järeldub, et kui sellise äriühingu töötajad, kelle tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine ning kes kuuluvad tasusse puutuvalt direktiivide 2009/65 ja 2011/61 isikulisse kohaldamisalasse, saavad otseselt või kaudselt sellelt äriühingult dividende, tuleb kontrollida, kas nende dividendide väljamaksmise poliitika on selline, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 60.

63

Mis puudutab dividende, mida maksab äriühing, kelle põhitegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine, oma töötajatele, kellele kuuluvad selle äriühingu aktsiad investeeringu tulemusena, mitte aga osutatud kutseteenuste eest, siis tuleb rõhutada, et ainuüksi asjaolu, et selle äriühingu kasumit mõjutavad tema hallatavate eurofondide ja AIFi kasum, ei saa iseenesest olla piisav, nagu rõhutab ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 48 ja 49, järeldamaks, et töötajaid õhutatakse seeläbi võtma vastu otsuseid, mis kahjustavad investeerimisfondide usaldusväärset ja tasakaalustatud juhtimist ning nendesse investeerinud isikute huve.

64

Seevastu tuleb kontrollida, kas eurofondide ja AIFide kasumi vahel – selle äriühingu kasum, mille tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine, ning summad, mida viimane maksis oma töötajatele dividendidena, mis on seotud nende aktsiatega selles äriühingus – on selline seos, et töötajatel oleks huvi, et eurofondid ja AIFid saaksid lühiajalises vaates võimalikult suure kasumi.

65

Nii on see eelkõige mehhanismi puhul, mis näeb ette, et tulemustasu maksab eurofond või AIF äriühingule, kelle tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine alates sihtkasumi ületamisest konkreetsel võrdlusperioodil, ning et see äriühing jaotab selle tasu dividendide vormis täielikult või osaliselt ümber asjaomastele töötajatele või nende kontrollitavatele ühingutele, sõltumata eurofondi või AIFi selle perioodi järgsetest tulemustest, eelkõige eurofondil või AIFil tekkivast kahjumist. Selline mehhanism õhutaks neid töötajaid võtma vastu selliseid otsuseid, nagu on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 63.

66

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata põhikohtuasjas sellise seose olemasolu, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 64, ning kontrollida eelkõige seda võimalikku seost, aga ka asjasse puutuvate töötajate osaluse ulatust, mis neil on otseselt või nende kontrollitavate äriühingute kaudu selle äriühingu kapitalis, mille tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine, nende osalustega seotud hääleõigust, äriühingu aktsiate liiki, viimase kasumi jaotamise otsustuspoliitikat ja ‑protsessi, samuti osutatud kutseteenuseid arvestades nende eest äriühingu poolt töötajatele makstavat potentsiaalselt tagasihoidlikku põhitasu, kui töötajaid õhutatakse seeläbi võtma üleliigseid riske, mida on kirjeldatud käesoleva otsuse punktis 51, mis lihtsustab seega direktiivide 2009/65 ja 2011/61 nõuetest kõrvalehoidmist tasustamispoliitikasse ja ‑tavadesse puutuvalt.

67

Kui eelmises punktis nimetatud kriteeriume arvestades selgub, et tasustamispoliitika, mille kohaselt äriühing, kelle tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine, maksab dividende oma töötajatele, kes kuuluvad töötasusse puutuvalt direktiivide 2009/65 ja 2011/61 sätete isikulisse kohaldamisalasse, sisaldab sellist toetust, tuleb maksmise suhtes kohaldada põhimõtteid, mis reguleerivad tasustamispoliitikat ja ‑tavasid, eelkõige neid, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktides 56–58, kusjuures olgu täpsustatud, et vastavalt direktiivi 2014/91 põhjendusele 7 võib neid põhimõtteid kohaldada maksetele, mida tehakse eurofondist seda valitsevale äriühingule.

68

Viidates direktiivi 2014/91 põhjendusele 10 ja direktiivi 2011/61 põhjendusele 28, väidab HOLD sisuliselt, et eeltoodud tõlgendus oleks vastuolus aktsionäride omandiõigusega, mida käsitleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 lõige 1.

69

Olgu märgitud, et harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on harta sätted subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seega peab direktiivide 2009/65 ja 2011/61 tõlgendus ühelt poolt olema hartaga kooskõlas. Teiselt poolt ja võttes arvesse, et liikmesriigi ametiasutuste kontroll selle üle, kas äriühing, kelle tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine, järgib neid direktiive ülevõtvates riigisisestes õigusnormides sätestatud põhimõtteid, mis reguleerivad tasustamispoliitikat ja ‑tavasid, kujutab endast liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 tähenduses, on harta põhikohtuasjas kohaldatav.

70

Sellega seoses tuleb märkida, et harta artikli 17 lõike 1 sõnastuse kohaselt on igaühel õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides, seaduses ette nähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.

71

Lisaks võib vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste – nagu omandiõigus – teostamisele seada piiranguid, tingimusel et need piirangud on ette nähtud seadusega, arvestavad nende õiguste ja vabaduste olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

72

Mis puudutab esiteks küsimust, kas harta artikli 17 lõige 1 on kohaldatav aktsiate omandiõiguse ja sellega seotud dividendide saamise õiguse suhtes, siis tuleb esmalt märkida, et selle sättega pakutav kaitse puudutab varalise väärtusega õigusi, millest vastavat õiguskorda arvestades tuleneb omandatud õiguslik seisund, mis võimaldab õiguste valdajal neid õigusi enda huvides sõltumatult teostada (5. mai 2022. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt, C‑83/20, EU:C:2022:346, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

73

Äriühingu, mille tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, aktsiad on varalise väärtusega ja annavad omanikule omandatud õigusliku seisundi, mis võimaldab teostada neist tulenevaid õigusi iseseisvalt. Seega kuuluvad need harta artikli 17 lõike 1 kohaldamisalasse.

74

Teiseks tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktidest 41–67 tulenev direktiivide 2009/65 ja 2011/61 tõlgendus ei sea kahtluse alla asjaomaste töötajate omandiõigust selle äriühingu aktsiatele, mille tavapärane tegevusala on eurofondide ja AIFide valitsemine ja kus nad töötavad, ning seega ei kujuta see endast omandi äravõtmist harta artikli 17 lõike 1 teise lause tähenduses.

75

Sellegipoolest kujutab käesoleva kohtuotsuse punktis 67 nimetatud põhimõtete kohaldamine aktsiatelt saadud dividendide suhtes vastavalt sellele tõlgendusele endast omandi kasutamise regulatsiooni harta artikli 17 lõike 1 kolmanda lause tähenduses, mis võib kahjustada omandiõiguse teostamist, eelkõige asjasse puutuvate aktsionäride võimalust saada sellest omandist kasu, võttes eelkõige arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 57 ja 58 mainitud säilitamise ning maksmise edasilükkamise reegleid.

76

Sellega seoses nähtub harta artikli 17 lõike 1 kolmandast lausest koostoimes artikli 52 lõikega 1, et omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides, järgides nendest sätetest teises nimetatud tingimusi, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 71.

77

Käesoleval juhul tulenevad aktsionäride õiguste piirangud teatavate töötajate suhtes sellest, et dividende maksev äriühing, kelle põhitegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine, kohaldab tasustamispoliitikat ja ‑tavasid kooskõlas direktiividega 2009/65 ja 2011/61 ning neid ülevõtvate liikmesriigi õigusnormidega. Need on seega ette nähtud seadusega harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.

78

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktides 57 ja 58 mainitud säilitamise ning maksmise edasilükkamise reeglid ei too kaasa omandi äravõtmist, vaid kujutavad endast vara kasutamise reguleerimist, nagu on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 74 ja 75, siis ei saa see kahjustada omandiõiguse olemust (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt, C‑83/20, EU:C:2022:346, punkt 53).

79

Mis puudutab direktiivide 2009/65 ja 2011/61 eesmärke seoses tasustamispoliitika ja -tavadega, eelkõige säilitamis- ja edasilükkamisreeglitega, siis on käesoleva kohtuotsuse punktis 52 märgitud, et nende eesmärk on kaitsta investoreid ja tagada finantssüsteemi stabiilsus. Ülemääraste riskide võtmine, millest hoiduma suunamine on nende sätete eesmärk, võib tõepoolest kahjustada eurofondi või AIFi huve ja tekitada ka süsteemseid raskusi finantssektoris.

80

Sellega seoses olgu märgitud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab investorite kaitse endast liidu taotletud üldise huvi eesmärki (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Banco Santander (Banco Populari kriisilahendus), C‑410/20, EU:C:2022:351, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama kehtib ka pangandus‑ ja rahandussüsteemi stabiilsuse tagamise ning süsteemse riski vältimise eesmärkide kohta (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef jt, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 92 ning seal viidatud kohtupraktika).

81

Seega, aktsionäride õiguste teostamise piirangud, mis tulenevad sellest, et tasustamispoliitikat ja ‑tavasid kohaldatakse dividendide maksmise puhul teatavatele töötajatele äriühingu poolt, kelle põhitegevus on eurofondide ja AIFide valitsemine, vastavad liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele harta artikli 17 lõike 1 kolmanda lause ja artikli 52 lõike 1 tähenduses.

82

Lõpuks, kuna selline kohaldamine on piiritletud olukordadega, kus tasustamispoliitikat ja ‑tavasid käsitlevate direktiivide 2009/65 ja 2011/61 sätete isikulisse kohaldamisalasse kuuluvatele töötajatele aktsiatelt dividendide maksmise poliitika õhutab neid töötajaid võtma ülemääraseid riske, mis kahjustavad asjaomaste eurofondide ja AIFide ning nende investorite huve, ning võib seega lihtsustada nendest sätetest tulenevatest nõuetest kõrvalehoidmist, on need piirangud proportsionaalsed nimetatud sätete eesmärkidega.

83

Eeltoodut arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2009/65 artikleid 14–14b ning direktiivi 2011/61 artikli 13 lõiget 1 ja II lisa punkte 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et tasustamispoliitikat ja ‑tavasid käsitlevad sätted on kohaldatavad dividendide puhul, mida äriühing, mille tavapärane tegevus on eurofondide ja AIFide haldamine, maksab otse või kaudselt teatavatele töötajatele, kes täidavad tegevjuhi, investeeringute juhi või portfellihalduri ülesandeid, tulenevalt nende omandiõigusest äriühingu aktsiate üle, kui dividendide maksmise poliitika on selline, et õhutab töötajaid võtma riske, mis kahjustavad selle äriühingu valitsetavate eurofondide või AIFide ja nende investorite huve ning lihtsustavad seeläbi nimetatud sätetest tulenevatest nõuetest kõrvalehoidmist.

84

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiviga 2014/91/EL, artikleid 14–14b ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010, artikli 13 lõiget 1 ning II lisa punkte 1 ja 2

tuleb tõlgendada nii, et:

tasustamistavasid käsitlevad sätted on kohaldatavad dividendide puhul, mida äriühing, mille tavapärane tegevus on eurofondide ja alternatiivsete investeerimisfondide (AIFide) haldamine, maksab otse või kaudselt teatavatele töötajatele, kes täidavad tegevjuhi, investeeringute juhi või portfellihalduri ülesandeid, tulenevalt nende omandiõigusest äriühingu aktsiate üle, kui dividendide maksmise poliitika on selline, et õhutab töötajaid võtma riske, mis kahjustavad selle äriühingu valitsetavate eurofondide või AIFide ja nende investorite huve ning lihtsustavad seeläbi nimetatud sätetest tulenevatest nõuetest kõrvalehoidmist.