–

SIA „Zinātnes parks“, esindaja: advokāte I. Duka,

–

Läti valitsus, esindajad: K. Pommere ja V. Soņeca, hiljem K. Pommere ja J. Davidoviča,

–

Iirimaa, esindajad: M. Browne, J. Quaney, M. Lane ja A. Joyce, keda abistas D. Fennelly, BL,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouchagiar, J. Hradil ja L. Ozola,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320), artikli 125 lõike 3 punkti a alapunkti ii ja komisjoni 17. juuni 2014. aasta määruse (EL) nr 651/2014 [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT 2014, L 187, lk 1), artikli 2 punkti 18 alapunkti a tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud äriühingu SIA „Zinātnes parks“ ja Finanšu ministrija (rahandusministeerium, Läti) vahelises kohtuvaidluses rahandusministeeriumi 4. novembri 2019. aasta otsuse üle lükata Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) kaasrahastamise programmi raames tagasi Zinātnes parksi projektitaotlus (edaspidi „tagasilükkav otsus“).

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (ELT 2013, L 347, lk 289), põhjenduses 1 on märgitud:

„[ELTL] artiklis 176 on sätestatud, et [ERF] on mõeldud selleks, et olla abiks põhiliste regionaalsete ebavõrdsuste korvamisel liidus. […].“

4

Selle määruse artikli 3 „ERF‑ist antava toetuse ulatus“ lõikes 3 on sätestatud:

„ERFist ei toetata:

[…]

[…]“.

5

Määrusega nr 1303/2013 kehtestatakse ühissätted ja üldsätted, mida kohaldatakse ERFile, Euroopa Sotsiaalfondile, Ühtekuuluvusfondile, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondile ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondile, mida üldiselt nimetatakse Euroopa struktuuri‑ ja investeerimisfondideks.

6

Selle määruse artikli 4 lõikes 7 sätestatu kohaselt rahastatakse põhimõtteliselt Euroopa struktuuri‑ ja investeerimisfondidele eraldatud osa liidu eelarvest liikmesriikide ja komisjoni ühise juhtimise raames.

7

Määruse artikli 26 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde kasutatakse programmide kaudu kooskõlas partnerluslepinguga. Kõik programmid hõlmavad ajavahemikku 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2020.

2.   Programme töötavad välja liikmesriigid või nende määratud asutused koostöös artiklis 5 nimetatud partneritega. Liikmesriigid koostavad programmid üldsusele läbipaistvate menetluste põhjal, kooskõlas oma institutsioonilise ja õigusraamistikuga.“

8

Sama määruse artikkel 123 paneb igale liikmesriigile kohustuse määrata iga rakenduskava jaoks korraldusasutus, sertifitseerimisasutus ja auditeerimisasutus.

9

Määruse nr 1303/2013 artiklis 125 on määratletud korraldusasutuse ülesanded. Selle artikli lõike 1 kohaselt on selle asutuse ülesanne juhtida rakenduskava vastavalt usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttele.

10

Tegevuste valiku osas näeb selle määruse artikli 125 lõige 3 ette, et nimetatud asutus:

[…]

[…]“.

11

Määruse nr 651/2014 põhjenduses 14 on kirjas:

„Raskustes olevatele ettevõtjatele antav abi tuleks käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta, sest sellist abi tuleks hinnata lähtuvalt raskustes olevate ettevõtete päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi 1. oktoobri 2004. aasta suunistest [(ELT 2004, C 244, lk 2)], mida on pikendatud komisjoni teatisega (Ühenduse 1. oktoobri 2004. aasta suuniste (raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta) kohaldamisaja pikendamine) [(ELT 2012, C 296, lk 3)] või järgnevatest suunistest, et vältida neist kõrvalehoidmist. Õiguskindluse huvides on asjakohane sätestada selged kriteeriumid, mille puhul ei ole vaja hinnata ettevõtja olukorra kogu eripära, et otsustada, kas ettevõtja on raskustes käesoleva määruse tähenduses.“

12

Määruse artikli 1 „Reguleerimisala“ lõikes 4 on sätestatud:

„Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise abi suhtes:

[…]

13

Määruse artikkel 2 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1132 äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta (ELT 2017, L 169, lk 46) põhjendustes 7 ja 8 on märgitud:

15

Selle direktiivi artiklis 4 „Põhikirjas või asutamislepingus või eraldi dokumentides esitatav kohustuslik informatsioon“ on ette nähtud:

„Põhikiri või asutamisleping või eraldi dokument, mis avaldatakse iga liikmesriigi seadusega ettenähtud korras ja kooskõlas artikliga 16, peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid:

[…]

[…]

16

Sama direktiivi artiklis 14 „Äriühingu poolt avalikustatavad dokumendid ja andmed“ on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et äriühingud avalikustavad vähemalt järgmised dokumendid ja andmed:

[…]

[…]“.

17

Direktiivi 2017/1132 artikli 16 „Avaldamine registris“ lõigetes 3 ja 5–7 on ette nähtud:

„3.   Kõiki artikli 14 kohaselt avalikustamisele kuuluvaid dokumente ja andmeid hoitakse toimikus või kantakse registrisse; toimikus näidatakse kõigi registri kannete teemad.

[…]

5.   Lõikes 3 osutatud dokumendid ja andmed avalikustatakse, avaldades need asjaomases liikmesriigis selleks määratud ametlikus väljaandes kas tervikuna või väljavõttena või viidates dokumendile, mis on talletatud toimikus või kantud registrisse. Selleks otstarbeks liikmesriigis määratud ametlik väljaanne võib olla elektroonilisel kujul.

[…]

6.   Dokumentidele ja andmetele võib äriühing tugineda kolmanda isiku vastu üksnes pärast nende avalikustamist lõike 5 kohaselt, välja arvatud juhul, kui äriühing tõendab, et kolmas isik oli neist teadlik.

Tehingute puhul, mis toimuvad 16 päeva jooksul pärast avaldamist, ei või siiski neile dokumentidele ja andmetele tugineda selle kolmanda isiku vastu, kes tõendab, et tal ei olnud võimalik dokumentide ja andmetega tutvuda.

7.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid vältimaks lahknevusi lõike 5 kohaselt avaldatu ja registris või toimikus sisalduva vahel.

Lahknevuse korral ei saa siiski kolmanda isiku vastu tugineda lõike 5 kohaselt avaldatud tekstile; küll aga saab sellele tugineda kolmas isik, välja arvatud juhul, kui äriühing tõendab, et kolmas isik oli teadlik toimikus talletatud või registrisse kantud tekstidest.

Lisaks võib kolmas isik alati tugineda dokumentidele ja andmetele, mille puhul pole avalikustamisnõudeid veel täidetud, välja arvatud juhul, kui need avalikustamata jätmise tõttu ei kehti.“

18

Selle direktiivi II lisa kohaselt kuulub Läti puhul asjasse puutuvate äriühingu liikide hulka ka sabiedrība ar ierobežotu atbildību (piiratud vastutusega äriühing), mis on põhikohtuasja kaebaja õiguslik vorm.

19

Euroopa Liidu rahaliste vahendite kasutamist Lätis reguleerib Euroopa Liidu struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi majandamise seadus programmitöö perioodiks 2014–2020 (Eiropas Savienības struktūrfondu un Kohēzijas fonda 2014.–2020. gada plānošanas perioda vadības likums) (edaspidi „rahaliste vahendite majandamise seadus“). Nimetatud seaduse artiklis 21 „Projektide valimine“ on sätestatud:

„1.   Projektide valimine on:

[…]

2.   Kontaktasutus valib projektid välja vastavalt valikumeetoditele ja projektitaotluste valikumäärusele. Projektitaotluste valikumääruse koostab ning kiidab vastutava asutuse ja korraldusasutuse nõusoleku korral heaks kontaktasutus.

[…]

5.   Taotlejad koostavad ja esitavad oma projektid vastavalt projektitaotluste valikumääruse sätetele.

[…]“.

20

Rahaliste vahendite majandamise seaduse artikli 25 „Avalikel projektikonkurssidel projektide heakskiitmine, tingimuslik heakskiitmine või tagasilükkamine“ lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3.   Projekt lükatakse otsusega tagasi, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: […]

[…]

[…]

4.   Projekti tingimusliku heakskiitmise otsus tehakse siis, kui taotleja peab tegema teatavad kontaktasutuse määratud toimingud selleks, et projekt vastaks täielikult hindamiskriteeriumidele ja projekti saaks nõuetekohaselt ellu viia. See otsus sisaldab vastavaid tingimusi ja nende tingimuste täitmist kontrollitakse, võttes arvesse projektitaotluste valikumäärust. Kui mõni otsuses sätestatud tingimustest ei ole täidetud või seda ei täideta otsuses määratud tähtaja jooksul, loetakse projekt tagasilükatuks.“

21

Nimetatud seaduse artiklis 30 „Projektitaotluste täpsustamine“ on sätestatud:

„Projektitaotluste esitamisest kuni nende kohta tingimusteta heakskiitmise, tingimusliku heakskiitmise või tagasilükkamise otsuse tegemiseni ei saa esitada projektitaotluste kohta täpsustusi.“

22

Põhikohtuasjas kõne all olevat abimeedet reguleerib ministrite nõukogu 25. septembri 2018. aasta määrus nr 612 majanduskasvu ja tööhõive rakenduskava alaeesmärgi 3.1.1. („VKEde loomisele ja arengule kaasa aitamine, eelkõige töötlevas tööstuses ja piirkondlike aruka spetsialiseerumise strateegiate (RIS3) esmatähtsates sektorites“), meetme 3.1.1.5. („Investeeringutoetus tootmisruumide ja -taristu rajamiseks või rekonstrueerimiseks“) projektikonkursi teise vooru rakenduseeskirjade kohta (Ministru kabineta noteikumi Nr. 612 „Darbības programmas „Izaugsme un nodarbinātība“ 3.1.1. specifiskā atbalsta mērķa „Sekmēt MVK izveidi un attīstību, īpaši apstrādes rūpniecībā un RIS3 prioritārajās nozarēs“ 3.1.1.5. pasākuma „Atbalsts ieguldījumiem ražošanas telpu un infrastruktūras izveidei vai rekonstrukcijai“ otrās projektu iesniegumu atlases kārtas īstenošanas noteikumi“) (Latvijas Vēstnesis, 2018, nr 101; edaspidi „rakendusmäärus“). Rakendusmääruse artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Meetme projektikonkursi teine voor viiakse läbi avaliku konkursikutsega.“

23

Rakendusmääruse artikli 15 kohaselt:

„Projekt ei ole rahastamiskõlblik, kui:

[…]

15.3. Taotleja on raskustes olev ettevõtja määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 tähenduses;

[…]“.

24

Projektide väljavalimise praktilisi aspekte reguleerivad Centrālā Finanšu un līgumu aģentūra (rahastamise ja lepingute sõlmimise keskasutus, edaspidi „liikmesriigi pädev asutus“) koostatud määrus projektide väljavalimise kohta ja selle lisad.

25

Selle määruse 5. lisa II jao „Projektitaotluste hindamiskriteeriumide kohaldamise metoodika“ lõikes 6 on ette nähtud:

„Tingimusteta positiivne hinnang antakse juhul, kui taotleja ei ole raskustes olev ettevõtja. Abi andmise otsuse tegemise ajal raskustes oleva ettevõtjana määratlemine peab põhinema kontrollitavatel ja usaldusväärsetel andmetel taotleja ja temaga seotud ettevõtjate kohta:

[…]

Hinnang on „tingimuslikult positiivne“, kui esitatud teave ei ole täielik või kui see ei ole piisavalt üksikasjalik. Sel juhul palutakse taotlejal esitatud teavet täpsustada. Täpsustused võivad puudutada ainult tehnilisi, aritmeetilisi ja sõnastuslikke aspekte. […]“.

26

Äriseadustiku (Komerclikums) artiklis 12 „Registriandmete avalikkus“ on sätestatud:

„1.   Äriregistrisse kandmisel on õigusmõju kolmandatele isikutele alates registrisse kantud andmete avaldamisest. […]

2.   Kui andmeid, mis tuleb äriregistrisse kanda, ei ole äriregistrisse kantud või kui need on küll äriregistrisse kantud, kuid neid ei ole avaldatud, ei saa isik, kelle huvides need oleks tulnud äriregistrisse kanda, neid andmeid kolmandate isikute suhtes kasutada, välja arvatud juhul, kui need kolmandad isikud olid nendest andmetest juba teadlikud.

[…]“.

27

Äriseadustiku artiklis 196 „Põhikirjajärgse kapitali muutmise otsused“ on sätestatud:

„1.   Põhikirjajärgset kapitali võib suurendada või vähendada üksnes osanike koosoleku otsusega, milles määratakse kindlaks sellise suurendamise või vähendamise kord.

[…]

3.   Põhikirjajärgse kapitali muutmise korral tuleb samal ajal vastavalt muuta põhikirja.“

28

Selle seadustiku artikli 202 „Taotlused äriregistris seoses põhikirjajärgse kapitali suurendamisega“ lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Põhikirjajärgne kapital loetakse suurendatuks alates uue kapitali suuruse kandmisest äriregistrisse.“

29

Läti piiratud vastutusega äriühing Zinātnes parks esitas ERFi majanduskasvu ja tööhõive kaasrahastamise programmist rahastatavate projektide väljavalimiseks korraldatud avalikul konkursil osalemiseks liikmesriigi pädevale asutusele projektitaotluse 30. aprillil 2019 ehk projektitaotluste esitamise tähtpäeval. Kaebaja esitas koos taotlusega oma osanike koosoleku 29. aprilli 2019. aasta otsuse, millega muudeti tema põhikirja ja suurendati põhikirjajärgset kapitali, mis pidi toimuma nii, et üks osanikest teeb äriühingu uue osa eest kindlaksmääratud tähtaja jooksul ülekursiga sissemakse.

30

Hindamisperioodil teatas kaebaja liikmesriigi pädevale asutusele, et põhikirjajärgse kapitali suurendamine kanti äriregistrisse 24. juulil 2019, ning hiljem esitas ta täiendavalt vahepealse tegevusaruande, mille oli heaks kiitnud vannutatud audiitor.

31

Rahandusministeerium tegi Zinātnes parksi projektitaotluse kohta tagasilükkava otsuse põhjendusel, et seda äriühingut tuli taotluse esitamise ajal pidada „raskustes olevaks ettevõtjaks“ määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunkti a tähenduses.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti), kellele esitati selle otsuse peale tühistamiskaebus, märgib, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kui arvesse tuleks võtta Zinātnes parksi 2018. aasta viimases finantsaruandes esitatud andmeid, siis oleks see äriühing „raskustes olev ettevõtja“ selle määruse artikli 2 punkti 18 alapunkti a tähenduses. Vaidlust ei ole ka selles, et pärast põhikirjajärgse kapitali suurendamist ja vastava muudatuse kandmist äriregistrisse ei vastanud nimetatud äriühing enam määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunktis a sätestatud „raskustes olevaks ettevõtjaks“ kvalifitseerimise kriteeriumile. Seevastu on poolte vahel erimeelsus küsimuses, millises ulatuses oleks liikmesriigi pädev asutus pidanud arvesse võtma mainitud põhikirjajärgse kapitali suurendamise kandmist äriregistrisse ja taotluste hindamise menetluse ajal Zinātnes parksi esitatud tõendit.

33

Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kõigepealt kahtlusi küsimuses, kas rahandusministeerium tõlgendas tagasilükkava otsuse tegemisel õigesti määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunktis a sisalduvat mõistet „märgitud osa- või aktsiakapital“, sisustades selle Läti riigisisestes õigusnormides kasutatud mõiste „põhikirjajärgne kapital“ eeskujul nii, et see tähistab ainult osa- või aktsiakapitali, mis on avalikustatud riigisisestes õigusnormides ette nähtud korra kohaselt.

34

Läti õiguskorras loetakse äriseadustiku artikli 202 lõike 3 kohaselt põhikirjajärgne kapital suurendatuks uue osa- või aktsiakapitali äriregistrisse kandmise päeval ning alles sellest kuupäevast alates saab sellisele suurendamisele tugineda kolmandate isikute vastu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et esiteks ei sisalda määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunkt a ühtegi sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele mõiste „osa- või aktsiakapital“ määratlemiseks. Teiseks ei sea direktiiv 2017/1132 ja eelkõige selle artiklid 14 ja 16 kapitali suurendamise otsuste kehtivusele eeltingimusi ega jäta selle küsimuse reguleerimist ka sõnaselgelt liikmesriikide pädevusse.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus, kas valikumenetluses sätestatud nõuded esitatavatele dokumentidele ja eelkõige nende esitamise tähtajale on taotleja finantsseisundi hindamisel asjakohased ning kas taotleja finantsseisundi tõendamisel projektitaotluses esinevaid puudujääke tohib vajaduse korral valikumenetluse jooksul parandada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib nimelt, et vastavalt määruse nr 1303/2013 artikli 125 lõike 3 punkti a alapunktile ii peaksid valikumenetlused ja -kriteeriumid olema läbipaistvad ja mittediskrimineerivad.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et esmapilgul on need põhimõtted aluseks rahaliste vahendite majandamise seaduse artiklis 30 sätestatud põhimõttele, mida on edasi arendatud projektitaotluste valikumääruses ning mille kohaselt ei saa projektitaotlusi pärast nende esitamist täpsustada ega täiendada. Järelikult peaks liikmesriigi pädev asutus järgima tingimusi, mille ta on ise kindlaks määranud, mistõttu oleks ta pidanud jätma valikust kõrvale selliste taotlejate projektid, kes ei olnud lisanud teatavat dokumenti või esitanud teavet, mille esitamist seda valikut reguleerivad sätted nõuavad. Samas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi Euroopa Kohus on riigihankelepingute kontekstis juba tõdenud, et pakkumuste väljavalimisel kehtib samuti kohustus järgida sarnaseid põhimõtteid, ei tulene selline kaalutlus sõnaselgelt Euroopa Kohtu praktikast riigiabi valdkonnas.

37

Neil asjaoludel otsustas Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

38

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teha kindlaks, kas äriühing on „raskustes“ selle sätte tähenduses, tuleb väljendit „märgitud aktsia- või osakapital“ mõista nii, et see viitab üksnes sissemaksetele, mis on avalikustatud selle liikmesriigi riigisiseses õiguses sätestatud korras, kus see äriühing on asutatud.

39

Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 1301/2013 artikkel 3 välistab igasuguse ERFi poolse toetuse andmise raskustes olevatele ettevõtjatele, nii nagu need on määratletud liidu riigiabi eeskirjades.

40

Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal oli mõiste „raskustes olev ettevõtja“ määratletud määruse nr 651/2014 artikli 2 punktis 18 sisalduvas liidu riigiabi normis. Selle asemel, et kasutada mõiste „raskustes olev äriühing“ ühtset määratlust, on selles sättes ette nähtud mitu alternatiivset kriteeriumi, mille hulka kuulub punktis a toodud kriteerium, millele vastamiseks peab piiratud vastutusega äriühing olema akumuleeritud kahjumi tõttu kaotanud üle poole oma märgitud osa- või aktsiakapitalist.

41

Määruse nr 651/2014 artikli 2 punktis 18 kasutatud mõiste „märgitud osa- või aktsiakapital“ puhul piirdub see säte aga täpsustamisega, et kui see on asjakohane, hõlmab see mõiste ülekurssi. Seevastu ei anna ei see ega ükski muu nimetatud määruse säte selle mõiste määratlust ega täpsusta, millisest hetkest alates tuleb see kapitali suurendamine lugeda toimunuks.

42

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis nende sisu ja ulatuse täpsustamiseks ei viita otseselt liikmesriikide õigusele, tuleb üldjuhul kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. Peale selle tuleb liidu õiguses määratlemata väljendi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda selle väljendi tähendusest tavakeeles, võttes arvesse väljendi kasutamise konteksti ja nende sätete eesmärke, mille osaks väljend on (vt selle kohta eelkõige 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus BAKATI PLUS, C‑656/19, EU:C:2020:1045, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Sellega seoses tuleb märkida, et piiratud vastutusega äriühingute kontekstis viitab väljend „osa- või aktsiakapital“ tavapärases tähenduses nende sissemaksete väärtusele, mille äriühingu osanikud või aktsionärid on teinud või on kohustunud tegema äriühingule neile osade või aktsiate väljalaskmise eest. Sõna „märkima“ kasutatakse üldiselt selleks, et tähistada summat, mille praegused või tulevased osanikud või aktsionärid on tagasivõtmatult kohustunud äriühingusse sisse maksma, olenemata sellest, kas vastavad sissemaksed on juba tehtud või mitte. Üksnes siis, kui sellele sõnale eelneb omakorda omadussõna „sissemakstud“, kasutatakse väljendit „märgitud osa- või aktsiakapital“ erandina selleks, et viidata ainult sellele osa- või aktsiakapitalile, mille osanikud või aktsionärid on tegelikult sisse maksnud.

44

Sellest järeldub, et kuna määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunktis a on väljendit „osa- või aktsiakapital“ kasutatud ilma muude täpsustusteta, tuleb seda mõista nii, et see viitab kõigile sissemaksetele, mida praegused või tulevased osanikud või aktsionärid on juba teinud või on kohustunud tagasivõtmatult tegema.

45

Seda järeldust kinnitavad määruse nr 651/2014 eesmärgid, vaadelduna selle määruse kontekstis.

46

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 651/2014 artikli 2 punktis 18 sätestatud mõiste „raskustes olev ettevõtja“ määratluse alternatiivsete kriteeriumide eesmärk on täpsustada määruse artikli 1 lõike 4 ulatust, mille kohaselt ei kohaldata seda määrust raskustes olevatele ettevõtjatele antava abi suhtes, välja arvatud abikavad teatavate loodusõnnetuste tekitatud kahju hüvitamiseks.

47

Selle määruse põhjenduse 14 kohaselt on nimetatud artikli 1 lõike 4 ja järelikult ka mõiste „raskustes olev ettevõtja“ eesmärk omakorda tagada, et asjaomastele ettevõtjatele antud abi hinnataks lähtuvalt suunistest just raskustes olevate ettevõtete päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta, et vältida neist suunistest kõrvalehoidmist.

48

Sellega seoses on komisjoni teatise, mis käsitleb suuniseid raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (ELT 2014, C 249, lk 1), millele on sõnaselgelt viidatud määruse nr 651/2014 põhjenduses 14, punktides 20 ja 23 selgitatud, et „ettevõtjat [peetakse] raskustes olevaks siis, kui riigi mittesekkumine viiks lühema või keskmise ajavahemiku jooksul peaaegu kindlasti ettevõtja tegevuse lõpetamiseni. […] Kui raskustes oleva ettevõtja eksistents on sattunud ohtu, ei saa seda kasutada muude poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendina, enne kui tema elujõulisus on tagatud.“

49

Arvestades selles komisjoni teatises sisalduvaid selgitusi tuleb määruse nr 651/2014 põhjenduses 14 sõnastatud eesmärki ja sellega seotud kriteeriumi, mis sisaldub määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunktis a, tõlgendada nii, et nendega soovitakse hinnata, kas äriühing suudab oma tegevust lühikeses või keskpikas perspektiivis jätkata.

50

Selle kriteeriumi hindamine eeldab seega, et arvesse võetakse kõiki sissemakseid, mida osanikud või aktsionärid on tagasivõtmatult kohustunud tegema. Isegi kui need sissemaksed ei ole veel tehtud, kujutavad need nimelt endast samamoodi nagu sissemakstud kapital asjakohast teavet äriühingu suutlikkuse kohta jätkata oma tegevust sellise aja jooksul.

51

Järelikult tuleb mõistet „märgitud osa- või aktsiakapital“ määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunkti a tähenduses tõlgendada autonoomse mõistena, mis viitab kõigile sissemaksetele, mille äriühingu praegused või tulevased osanikud või aktsionärid on teinud või on tagasivõtmatult kohustunud tegema.

52

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, et Zinātnes parksi osanike koosolek, mis toimus enne seda, kui Zinātnes parks esitas oma projekti liikmesriigi pädevale asutusele, et saada rahastust ERFi kaasrahastamise programmist, oli andnud nõusoleku põhikirjajärgse kapitali suurendamiseks, mis pidi toimuma nii, et kindlaksmääratud tähtaja jooksul tasub üks osanikest ülekursiga uue osa eest. Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mõistele „märgitud osa- või aktsiakapital“ antud autonoomset ja ühetaolist tõlgendust, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata lähtuvalt asjaomase äriühingu asutamise aluseks olevas riigisiseses õiguses selles küsimuses ette nähtud kriteeriumidest, kas need asjaolud, mis on tuvastatud projekti esitamise hetke seisuga, annavad tunnistust sellest, et osanikul oli tagasivõtmatu kohustus kapitali suurendada.

53

Sellega seoses tuleb nimelt rõhutada, et liidu õiguses on direktiivi 2017/1132 I jaotise III ja IV peatükis tõepoolest kooskõlastatud liikmesriikide avalikustamisreeglid nende peatükkide kohaldamisalasse kuuluvate äriühingute kapitali suurendamise kohta. Siiski ilmneb selle direktiivi põhjendustest 7 ja 8 ning artikli 1 esimesest taandest, et kooskõlastamise eesmärk on võimaldada eelkõige kolmandatel isikutel tutvuda äriühingu oluliste aktidega. Seevastu ei nähtu nimetatud direktiivi põhjendustest ega ühestki selle sättest, et need avalikustamisreeglid kujutaksid endast tingimusi, mis peavad olema täidetud selleks, et sissemakse tegemise kohustust saaks pidada tagasivõetamatuks.

54

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teha kindlaks, kas äriühing on „raskustes“ selle sätte tähenduses, tuleb väljendit „märgitud aktsia- või osakapital“ mõista nii, et see viitab kõigile sissemaksetele, mida äriühingu praegused või tulevased osanikud või aktsionärid on teinud või on tagasivõtmatult kohustunud tegema.

55

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1301/2013 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et välja selgitada, ega taotleja ei ole „raskustes“ määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 tähenduses, tohib pädev korraldusasutus arvesse võtta üksnes neid tõendeid, mis vastavad projektide valikumenetluse kehtestamisel määratud nõuetele.

56

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1301/2013 artikli 3 lõige 3 piirdub täpsustusega, et ERF ei toeta raskustes olevaid ettevõtjaid, mis on sellisena määratletud liidu riigiabi eeskirjades. Seega tuleb tõdeda, et see säte ei anna juhiseid selle kohta, millised peavad olema tõendid, mida võib arvesse võtta selle tuvastamisel, et ettevõtja ei ole raskustes.

57

Samas tuleneb rakenduskavade haldamise eest vastutavate korraldusasutuste ülesandeid täpsustavast määruse nr 1303/2013 artikli 125 lõikest 3, et need asutused on kohustatud koostama ja pärast heakskiitmist kohaldama asjakohaseid valikumenetlusi ja -kriteeriume ning muu hulgas tagama, et toetusesaajatel oleks finantssuutlikkus, et täita toetuse saamise tingimused, mis ERFi toetuse puhul tähendab seega, et toetuse saajad ei tohi olla „raskustes“ määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 tähenduses.

58

Selle kohustuse täitmiseks peavad korraldusasutused tingimata tuginema piisavalt usaldusväärsele teabele, et kõrvaldada igasugune mõistlik kahtlus asjaomaste äriühingute finantsseisundi suhtes.

59

Mis puudutab selle kindlaksmääramist, milliseid tõendeid täpselt võib arvesse võtta, siis kuna liidu õigusnormides ei ole selle kohta mingeid juhiseid, kuulub see liikmesriikide menetlusautonoomia valdkonda ja liikmesriikide pädevatel asutustel on projektide valikumenetluse kehtestamisel selles osas tegutsemisruum.

60

Vastavalt võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttele ei tohi need tõendamisnõuded siiski olla rangemad kui need, mis kehtivad sarnastes riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades, juhul kui need nõuded võimaldavad nende kohaldamise korral säilitada määruse nr 1301/2013 artikli 3 lõike 3 soovitava toime ega muuda liidu õigusest tulenevate õiguste – sealhulgas projekti esitaja õiguse see projekt ERFi toetuse saamiseks tegelikult esitada – kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (vt analoogia alusel 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Eturas jt, C‑74/14, EU:C:2016:42, punkt 32, ja 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Instituto Madrileño de Investigación y Desarrollo Rural, Agrario y Alimentario, C‑726/19, EU:C:2021:439, punkt 47).

61

Kuna põhikohtuasjas kõne all olev menetlus puudutab ERFi programmide raames rahastamist liidu eelarvest ja kujutab endast seega liidu õiguse rakendamise meedet, peab see olema kooskõlas ka liidu õiguse üldpõhimõtetega, mille hulka kuuluvad muu hulgas võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõte, mis on äärmiselt olulised siis, kui tegemist on menetlusega, milles ettevõtjad üksteisega konkureerivad (vt selle kohta 26. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Farkas, C-564/15, EU:C:2017:302, punktid 50 ja 59).

62

Eelkõige tähendab võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtte järgimine seda, et samad tõendamisnõuded peavad kehtima kõigi samasse programmi kandideerijate suhtes ja need nõuded peavad olema avalikustatud (vt analoogia alusel 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Pizzo, C‑27/15, EU:C:2016:404, punkt 37, ning 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Archus ja Gama, C‑131/16, EU:C:2017:358, punkt 26). Proportsionaalsuse põhimõttest omakorda tuleneb, et need nõuded ei tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik liidu õigusega seatud sisuliste tingimuste kontrollimiseks (vt selle kohta 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Rad Service jt, C‑210/20, EU:C:2021:445, punkt 34).

63

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas käesoleval juhul on kõik need tingimused täidetud. Kuid selleks, et teda selle hinnangu andmisel juhendada, võib Euroopa Kohus anda talle kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võivad osutuda tarvilikuks (vt eelkõige 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus CHEZ Razpredelenie Bulgaria, C‑83/14, EU:C:2015:480, punkt 62, ja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus A (piiriületus lõbusõidulaeva pardal), C‑35/20, EU:C:2021:813, punkt 85).

64

Sellega seoses nähtub liikmesriigi õigusnormidest, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, et „raskustes olevaks ettevõtjaks“ kvalifitseerimisel tohib nende õigusnormidega valikumenetluse jaoks sätestatud nõuete kohaselt lähtuda üksnes viimases üldsusele kättesaadavaks tehtud lõplikus aastaaruandes sisalduvatest andmetest, või kui taotleja esitab vannutatud audiitori kinnitatud vahepealse tegevusaruande, siis selles aruandes sisalduvatest andmetest. Kui taotleja viitab üldsusele kättesaadavale teabele ja põhikirjajärgse kapitali suurendamisele pärast viimast lõplikku aastaaruannet, võetakse seda teavet arvesse, kui koos sellega esitatakse vannutatud audiitori kinnitatud vahepealne tegevusaruanne.

65

Kõigepealt tuleb märkida, et kuna äriühing võib põhimõtteliselt igal ajal tellida vannutatud audiitorilt vahepealse tegevusaruande, ilma et sellega kaasneks sedavõrd suured kulud, et selline nõue muudaks äriühingu jaoks, kes oli tema viimase lõpliku aastaaruande koostamise ajal „raskustes“ määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 tähenduses, praktikas võimatuks või ülemäära raskeks tõendamise, et ta ei ole enam raskustes, ei saa selliseid norme põhimõtteliselt pidada tõhususe põhimõttega vastuolus olevaks.

66

Mis järgmiseks puudutab võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtte järgimist, siis toimikust ei nähtu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul oleks kahtlusi, kas põhikohtuasjas kõne all olevad nõuded on nõuetekohaselt avaldatud või kas neid kohaldatakse vahet tegemata.

67

Viimaks olgu märgitud proportsionaalsuse põhimõtte kohta, et arvestades aastaaruannete koostamise nõudeid, mis aitavad kaasa neis sisalduva teabe usaldusväärsusele, ning tagatisi, mille annab vahepealsete tegevusaruannete heakskiitmine vannutatud audiitori poolt, ei näi see, kui korraldusasutust kohustatakse tuginema ainult seda liiki dokumentidele, minevat kaugemale sellest, mis on vajalik määruse nr 651/2014 artikli 2 punktis 18 kehtestatud tingimuse kontrollimiseks.

68

Neil asjaoludel ei ole liidu õigusega põhimõtteliselt vastuolus see, kui sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohustavad korraldusasutust hindama ettevõtja finantsseisundit üksnes teabe põhjal, mis sisaldub taotluse esitanud äriühingu viimases avalikkusele kättesaadavaks tehtud lõplikus aastaaruandes ja olenevalt asjaoludest vandeaudiitori kinnitatud vahepealses tegevusaruandes, tingimusel et selline vahearuanne on kõnealusele asutusele esitatud, välja arvatud juhul, kui selgub, et see kohustus ei vasta võrdväärsuse põhimõttele – viimati mainitud asjaolu peab kontrollima nimetatud asutus.

69

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1301/2013 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et välja selgitada, ega taotleja ei ole „raskustes“ määruse nr 651/2014 artikli 2 punkti 18 tähenduses, tohib pädev korraldusasutus arvesse võtta üksnes neid tõendeid, mis vastavad projektide valikumenetluse kehtestamisel määratud nõuetele, tingimusel et need nõuded on kooskõlas tõhususe ja võrdväärsuse põhimõttega ning liidu õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas eelkõige võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

70

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1303/2013 artikli 125 lõiget 3 ning selles sättes viidatud diskrimineerimiskeelu ja läbipaistvuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei saa projektitaotlusi pärast nende esitamist täpsustada.

71

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta, kas ta peab oma küsimuse sõnastuses projektide esitamisele viidates silmas riigisiseses õiguses ette nähtud projektitaotluste esitamise tähtaega või kuupäeva, mil asjasse puutuva taotleja projektitaotlus esitati. Toimikust nähtub siiski, et põhikohtuasjas esitas Zinātnes parks oma toimiku liikmesriigi õiguses ette nähtud projektitaotluste esitamise tähtpäeval. Seega ei ole vaja analüüsida küsimust, kas liidu õigus kohustab liikmesriike võimaldama taotlejatel esitada täpsustusi pärast oma projektitaotluse esitamist, kuid enne taotluste esitamise tähtpäeva. Seevastu tekib see küsimus seoses täpsustustega, mida võidakse teha pärast seda kuupäeva.

72

Järgmiseks tuleb märkida, et määruse nr 1303/2013 artikli 125 lõike 3 punktis d on piirdutud mainimisega, et pädev korraldusasutus peab enne tegevuse heakskiitmist veenduma, et igal ERFi toetuse saajal oleks haldus-, finants- ja toimimissuutlikkus asjaomase tegevuse toetamise tingimuste täitmiseks, täpsustamata, mis hetkel tuleb seda suutlikkust hinnata ja mis hetkel peavad taotlejad sellele asutusele kõnealuse suutlikkuse kontrollimiseks vajaliku teabe esitama.

73

Kuna liidu õiguses ei ole ette nähtud tähtaega vajalike tõendite esitamiseks korraldusasutustele, peavad selle üle otsustama liikmesriigid, arvestades piire, mis tulenevad tõhususe ja võrdväärsuse põhimõttest ning kõigil korraldusasutusel lasuvatest kohustustest hoolikalt tagada, et järgitaks õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuuluvad määruse nr 1303/2013 artikli 125 lõikes 3 osutatud võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõte ning proportsionaalsuse põhimõte.

74

Mis täpsemalt puudutab läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, siis tuleb meenutada, et kui liikmesriik on määranud taotlejatele tähtaja toimiku koostamiseks, siis nõuavad need põhimõtted, et korraldusasutused välistaks valikumenetlusest kõik taotlused, millele ei ole nimetatud kuupäevaks lisatud vajalikku teavet sisaldavaid tõendeid (vt analoogia alusel 6. novembri 2014. aasta kohtuotsus Cartiera dell’Adda, C‑42/13, EU:C:2014:2345, punkt 42, ning 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Pizzo, C‑27/15, EU:C:2016:404, punktid 42–44).

75

Põhikohtuasjas nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest, et asjasse puutuv liikmesriik, kes küll leidis, et määruse nr 1301/2013 artikli 3 lõikes 3 sätestatud tingimust tuleb hinnata projektitaotluste heakskiitmise kuupäeva seisuga, otsustas siiski keelata taotlejatel täiendada oma toimikut pärast taotluste esitamise tähtpäeva möödumist.

76

Võttes aga arvesse, et riigi korraldusasutustel peab olema piisavalt aega neile esitatud toimikute läbivaatamiseks (vt selle kohta analoogia alusel 10. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑263/95, EU:C:1998:47, punkt 31, ja 25. märtsi 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑392/08, EU:C:2010:164, punkt 21), ei saa sellele liikmesriigile ette heita, et tema poolt taotlejatele määratud tähtpäev pädevale korraldusasutusele kõikide vajalike andmete esitamiseks oli varasem projektitaotluste heakskiitmise kuupäevast.

77

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 sisuliselt rõhutas, võiks pädev korraldusasutus juhul, kui taotlejatel oleks lubatud pärast projektitaotluste esitamise tähtpäeva oma toimikut täiendada, olla sunnitud neid toimikuid korduvalt uuesti läbi vaatama, millega muu hulgas kaasneks oht, et nende taotluste heakskiitmise tähtaega tuleks edasi lükata, see aga kahjustaks rahastamisprogrammide eesmärke või ei võimaldaks järgida võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtet. Selline võimalus võiks samuti kaasa tuua pädevale korraldusasutusele lisakulusid, mida liikmesriik sooviks õiguspäraselt vastavalt hea halduse põhimõttele vältida.

78

Seega tuleb tõdeda, et liikmesriik võib otsustada, et taotlejatel ei ole õigust täiendada oma toimikut pärast projektitaotluste esitamise tähtpäeva, isegi kui riigisisestes õigusaktides on ette nähtud, et selle määruse nr 1301/2013 artikli 3 lõikes 3 sätestatud tingimuse täidetust hinnatakse hiljem.

79

Võrdväärsuse põhimõtte kohaselt on oluline määrata liikmesriigi õiguses kindlaks menetlused, mis on oma eseme, aluse ja oluliste tunnuste poolest võrreldavad ERFi toetuse saamiseks ettenähtud menetlustega, ning tagada, et need menetlused ei oleks soodsamad kui põhikohtuasjas kõne all olev menetlus, sest need võimaldavad taotlejatel pärast projektitaotluste esitamise tähtpäeva toimikut täiendada (vt analoogia alusel 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Belastingdienst/Toeslagen (kaebuse peatav toime), C‑175/17, EU:C:2018:776, punktid 42–44).

80

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1303/2013 artikli 125 lõiget 3 ning selles sättes viidatud diskrimineerimiskeelu ja läbipaistvuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei saa projektitaotlusi pärast nende esitamise tähtpäeva täpsustada. Siiski peab vastavalt võrdväärsuse põhimõttele see, et taotlejatel ei ole võimalik oma toimikut pärast projektitaotluste esitamise tähtaega täiendada, hõlmama kõiki menetlusi, mida olenevalt asjaoludest võib nende eseme, aluse ja oluliste tunnuste poolest pidada võrreldavaks ERFi toetuse saamiseks ette nähtud menetlusega.

81

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: