–

Prantsuse valitsus, esindajad: N. Vincent ja E. de Moustier,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja J. Očková,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Meloncelli,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Tserepa-Lacombe ja T. Scharf,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1; parandus ELT 2009, L 187, lk 5) artiklit 58.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt DMi kui äriühingu Groupe centrale automobiles (edaspidi „äriühing GCA“) juhataja ja LRi kui selle äriühingu kohustuste solidaarse käendaja ning teiselt poolt Crédit agricole mutuel d’Alpes-Provence’i piirkondliku osakonna (edaspidi „CRCAM“) vahel seoses viimase suhtes üldise lepingulise vastutuse kohaldamisega hoolsuskohustuse rikkumise tõttu.

3

Direktiivi 2007/64 põhjenduses 1 oli märgitud:

„Siseturu loomiseks on väga oluline kõrvaldada [Euroopa Liidus] kõik sisepiirid, et oleks võimalik kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Seetõttu on tähtis makseteenuste ühtse turu nõuetekohane toimimine. Praegu takistab turu toimimist ühtlustamise puudumine selles valdkonnas.“

4

Selle direktiivi põhjenduses 4 oli märgitud:

„Seetõttu on oluline luua [liidu] tasandil nüüdisaegne ja sidus makseteenuste õiguslik raamistik – olenemata sellest, kas makseteenused on kooskõlas süsteemiga, mis tuleneb finantssektori algatusest luua ühtne euromaksete piirkond (Single Euro Payments Area) – mis oleks neutraalne, et tagada võrdsed võimalused kõikidele maksesüsteemidele eesmärgiga säilitada tarbijate valikuvõimalus, mis oleks võrreldes praeguste riiklike süsteemidega oluliseks sammuks edasi tarbijate kulude vähendamise, turvalisuse ja tõhususe valdkondades.“

5

Kõnealuse direktiivi põhjendus 31 oli sõnastatud järgmiselt:

„Autoriseerimata või väära maksetehingu riskide ja tagajärgede vähendamiseks peaks makseteenuse kasutaja teatama makseteenuse pakkujale nii kiiresti kui võimalik väidetavalt autoriseerimata või väärast maksetehingust, tingimusel et makseteenuse pakkuja on täitnud oma teavitamiskohustuse vastavalt käesoleva direktiivile. Kui makseteenuse kasutaja peab teavitamise tähtpäevast kinni, peaks tal olema võimalik neid nõudeid esitada siseriikliku õiguse kohase aegumistähtaja jooksul. Käesolev direktiiv ei mõjuta muid makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vahelisi nõudeid.“

6

Sama direktiivi põhjendus 47 kõlas järgmiselt:

„Maksja makseteenuse pakkuja peaks võtma vastutuse makse nõuetekohase täitmise eest, sealhulgas eelkõige maksetehingu kogusumma ja täitmisaja eest, ning täieliku vastutuse mis tahes eksimuse eest, mida teevad makseahelasse kuuluvad teised osapooled kuni makse laekumiseni saaja kontole. Juhul kui kogusumma ei ole saaja makseteenuse pakkujale krediteeritud, peaks nimetatud vastutuse tulemusena maksja makseteenuse pakkuja parandama maksetehingu või liigse viivituseta maksjale asjakohase tehingusumma tagasi maksma, ilma et see piiraks kõiki teisi nõudeid, mida võidakse esitada siseriikliku õiguse kohaselt. Käesolev direktiiv peaks puudutama üksnes makseteenuse kasutaja ja tema makseteenuse pakkuja vahelisi lepingulisi kohustusi ja vastutust. […]“.

7

Direktiivi 2007/64 artikli 1 lõikes 2 oli sätestatud:

„Samuti sätestatakse käesolevas direktiivis nõuded makseteenuste tingimuste läbipaistvuse ja teabe kohta ning makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate asjakohased õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamisega tavalise tegevuse või äritegevusena.“

8

Selle direktiivi artikkel 2 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse [liidus] osutatavate makseteenuste suhtes. Käesoleva direktiivi III ja IV jaotist, välja arvatud artiklit 73, kohaldatakse siiski üksnes juhul, kui nii maksja makseteenuse pakkuja kui saaja makseteenuse pakkuja asuvad ühenduses või kui ainus makseteenuse pakkuja asub [liidus].

2.   III ja IV jaotist kohaldatakse makseteenuste suhtes, mis on tehtud eurodes või euroalasse mittekuuluva liikmesriigi vääringus.

3.   Liikmesriigid võivad samuti loobuda käesoleva direktiivi kõigi sätete või mõne sätte kohaldamisest [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta] direktiivi 2006/48/EÜ [krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (ELT 2006, L 177, lk 1] artiklis 2 osutatud asutuste, välja arvatud nimetatud artikli esimeses ja teises taandes osutatud asutuste suhtes.“

9

Nimetatud direktiivi artiklis 4 oli sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

10

Sama direktiivi artikli 51 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Kui makseteenuse kasutaja pole tarbija, võivad osapooled kokku leppida, et artikli 52 lõiget 1, artikli 54 lõiget 3 ning artikleid 59, 61, 62, 63, 66 ja 75 ei kohaldata täielikult või osaliselt. Osapooled võivad samuti kokku leppida aja, mis erineb artiklis 58 sätestatust.“

11

Direktiivi 2007/64 artiklis 58 oli sätestatud:

„Makseteenuse kasutajal on õigus nõuda makseteenuse pakkujalt vigade kõrvaldamist üksnes juhul, kui ta pärast nõude esitamise aluseks olevast autoriseerimata või vääralt täidetud maksetehingust, sealhulgas artikli 75 kohastest maksetehingutest teadlikuks saamist teatab sellest oma makseteenuse pakkujale liigse viivituseta ning hiljemalt 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui makseteenuse pakkuja ei esitanud teavet selle makstehingu kohta või ei teinud seda teavet kättesaadavaks kooskõlas III jaotisega.“

12

Selle direktiivi artikli 59 lõikes 1 oli sätestatud:

„Liikmesriigid nõuavad, et kui makseteenuse kasutaja väidab, et täidetud maksetehing ei olnud autoriseeritud või et maksetehingut ei täidetud nõuetekohaselt, peab tema makseteenuse pakkuja esitama tõendid selle kohta, et maksetehing oli autenditud, korrektselt dokumenteeritud, kajastatud kontodes ning seda ei ole mõjutanud tehniline rike ega mõni muu puudujääk.“

13

Nimetatud direktiivi artikkel 60 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 58 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale viivitamata tagasi autoriseerimata maksetehingu summa ning, kui see on kohaldatav, taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud.

2.   Täiendava rahalise hüvitamise võib määrata vastavalt õigusaktidele, mida kohaldatakse lepingu suhtes, mis on sõlmitud maksja ja tema makseteenuse pakkuja vahel.“

14

Sama direktiivi artikli 75 lõike 1 esimeses ja teises lõigus oli ette nähtud:

„Kui maksekäsundi on algatanud maksja, vastutab tema makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 58, artikli 74 lõigete 2 ja 3 ning artikli 78 kohaldamist, maksja ees maksetehingu korrektse täitmise eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab maksjale ja vajaduse korral saaja makseteenuse pakkujale, et saaja makseteenuse pakkuja sai maksetehingu summa kooskõlas artikli 69 lõikega 1, ning sellisel juhul vastutab saaja makseteenuse pakkuja saaja ees maksetehingu korrektse täitmise eest.

Kui maksja makseteenuse pakkuja vastutab esimese lõigu alusel, peab ta põhjendamatu viivituseta maksma maksjale tagasi täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingu summa ning vajaduse korral taastama debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui valesti täidetud maksetehing ei oleks toimunud.“

15

Direktiivi 2007/64 artikli 86 lõikes 1 oli sätestatud:

„Ilma et see piiraks artikli 30 lõike 2, artikli 33, artikli 34 lõike 2, artikli 45 lõike 6, artikli 47 lõike 3, artikli 48 lõike 3, artikli 51 lõike 2, artikli 52 lõike 3, artikli 53 lõike 2, artikli 61 lõike 3 ning artiklite 72 ja 88 kohaldamist seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormid.“

16

Direktiiv 2007/64 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2015, L 337, lk 35; parandused ELT 2017, L 19, lk 98, ELT 2018, L 102, lk 97).

17

Direktiivi 2015/2366 artikli 71 lõige 1, artikli 73 lõige 1, artikli 89 lõige 1 ja artikli 107 lõige 1 vastavad sisuliselt direktiivi 2007/64 artiklile 58, artikli 60 lõikele 1, artikli 75 lõike 1 esimesele ja teisele lõigule ning artikli 86 lõikele 1.

18

Rahandus- ja finantsseadustiku (code monétaire et financier) selle redaktsiooni, mis tuleneb 15. juuli 2009. aasta määrusest nr 2009-866 makseteenuste osutamise tingimuste ja makseasutuste asutamise tingimuste kohta (JORF, 16.7.2009, tekst nr 13) (edaspidi „rahandus- ja finantsseadustik“), artiklis L. 133‑18 on sätestatud:

„Autoriseerimata maksetehingu puhul, millest kasutaja on teatanud artiklis L.133‑24 sätestatud tingimustel, maksab maksja makseteenuse pakkuja viivitamata maksjale tagasi autoriseerimata maksetehingu summa ja vajaduse korral taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud.

Maksja ja tema makseteenuse pakkuja võivad lepingus kokku leppida täiendavas hüvitises.“

19

Rahandus- ja finantsseadustiku artikkel L. 133‑24 on sõnastatud järgmiselt:

„Makseteenuse kasutaja teavitab oma makseteenuse pakkujat viivitamata ning hiljemalt 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva autoriseerimata või vääralt täidetud maksetehingust, muidu see õigus lõpeb, välja arvatud juhul, kui makseteenuse pakkuja ei esitanud teavet selle makstehingu kohta või ei teinud seda teavet kättesaadavaks kooskõlas III raamatu 1. jao IV peatükiga.

Pooled võivad otsustada käesoleva artikli sätetest kõrvale kalduda, välja arvatud juhul, kui kasutaja on füüsiline isik, kes tegutseb mittekutselisel eesmärgil.“

20

Tsiviilseadustiku (põhikohtuasjas kohaldatavas versioonis, edaspidi „tsiviilseadustik“) artiklis 1147 on sätestatud:

„Võlgnikult mõistetakse vajaduse korral välja kahjuhüvitis kas kohustuse täitmata jätmise või täitmisega viivitamise eest, kui ta ei tõenda, et täitmata jätmine on tingitud välistest asjaoludest, mida ei saa talle süüks panna, ning tingimusel, et ta ei tegutse pahauskselt.“

21

Tsiviilseadustiku artiklis 2313 on ette nähtud:

„Käendaja võib esitada võlausaldajale kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise ja mis on võlaga seotud;

kuid ta ei saa tugineda vastuväidetele, mille puhul on tegemist üksnes võlgniku isiklike vastuväidetega.“

22

CRCAM andis 22. detsembril 2008 äriühingule GCA arvelduskrediiti, mis oli tagatud LRi solidaarkäendusega.

23

Pärast selle arvelduskrediidilepingu ülesütlemist nõudis CRCAM maksmist LRilt kui käendajalt. LR väitis, et olles teinud kolmandate isikute kasuks pangaülekandeid, mida äriühing GCA ei olnud autoriseerinud, oli CRCAM toime pannud rikkumise ja et nende pangaülekannete summa tuleks temalt nõutud summast maha arvata.

24

Tuginedes rahandus- ja finantsseadustiku artiklile L. 133‑24, asus cour d’appel d’Aix-en-Provence (Aix-en-Provence’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) seisukohale, et LRi vastuväited on vastuvõetamatud, kuna ta ei järginud selles sättes ette nähtud 13kuulist tähtaega, ning et ta oli seega minetanud õiguse nimetatud vastuväiteid esitada.

25

Cour de cassationile (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esitatud kassatsioonkaebuses möönab LR, et rahandus- ja finantsseadustiku artikli L. 133‑24 kohaselt on nende ülekannete vaidlustamise õigus lõppenud, kuna ta ei järginud selleks ette nähtud 13kuulist tähtaega.

26

Kuid ta väidab siiski, et rahandus- ja finantsseadustiku artiklis L. 133‑18 ette nähtud autoriseerimata maksetehingute – millest makseteenuse kasutaja pangale teatas – viivitamatu tagasimaksmine ei takista hoolsuskohustuse rikkumise korral panga suhtes üldise vastutuse kohaldamist.

27

Tema arvates kujutab aga CRCAMi poolt ilma äriühingu GCA loata põhikohtuasjas kõne all olevate ülekannete tegemine lepingu rikkumist, mis tuleb heastada tsiviilseadustiku artikli 1147 alusel, kusjuures tema poolt selliselt esitatud vastuväide ei ole selle äriühingu isiklik vastuväide, vaid puudutab ka teda otseselt.

28

LR leiab, et Cour d’appel d’Aix-en-Provence (Aix-en-Provence’i apellatsioonikohus) rikkus tsiviilseadustiku artiklit 1147, kui ta leidis, et põhikohtuasjas kõne all olevate pangaülekannete summade vaidlustamine on vastava õiguse lõppemise tõttu vastuvõetamatu, kuna põhikohtuasjas kõne all oleva konto toimimist reguleerivad rahandus- ja finantsseadustiku sätted.

29

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2007/64 artiklit 58 ja artikli 60 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui makseteenuse kasutaja võib tugineda nende teenuste pakkuja vastutusele muu vastutuse korra kui nendes sätetes ette nähtud korra alusel, kui see kasutaja on jätnud täitmata nimetatud artiklis 58 ette nähtud teatamiskohustuse.

31

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta nii selle sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. Ka liidu õigusnormi tekkelugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus MCP, C‑603/20 PPU, EU:C:2021:231, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Esiteks, mis puudutab ühelt poolt direktiivi 2007/64 artikli 60 „Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingute korral“ lõike 1 sõnastust, siis tuleb tõdeda, et selles on ette nähtud, et ilma et see piiraks selle direktiivi artikli 58 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale viivitamata tagasi selle maksetehingu summa ning, kui see on kohaldatav, taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud.

33

Teiselt poolt kehtestab nimetatud direktiivi artikkel 58, millele on viidatud selle direktiivi artikli 60 lõikes 1, makseteenuse kasutaja üldise kohustuse teatada kõikidest autoriseerimata või vääralt täidetud maksetehingutest. Seega on vigade kõrvaldamine võimalik üksnes juhul, kui kasutaja teatab sellest oma makseteenuse pakkujale hiljemalt 13 kuu jooksul pärast vastavat debiteerimise kuupäeva.

34

Seega tuleneb direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1 tehtud viitest selle direktiivi artiklile 58 ja selle direktiivi põhjendusest 31, et makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingute korral sõltub sellest, kas nende teenuste kasutaja on teenuse pakkujale kõigist autoriseerimata tehingutest teatanud.

35

Sellega seoses tähendab direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1 sisalduv väljend „ilma et see piiraks artikli 58 kohaldamist“ – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 40 –, et selle direktiivi artikli 58 kohaldamist ei tohi kahjustada, mis tähendab, et makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingu korral on piiratud artiklis 58 ette nähtud tähtajaga.

36

Sellest järeldub, et kasutaja, kes ei ole oma makseteenuse pakkujale autoriseerimata tehingust 13 kuu jooksul alates debiteerimisest teatanud, ei saa tugineda selle teenuse pakkuja vastutusele – muu hulgas ka üldisel alusel – ning seega ei saa ta nõuda selle autoriseerimata maksetehingu tagasimaksmist.

37

Teiseks kinnitab direktiivi 2007/64 artikli 60 lõike 1 süstemaatiline tõlgendamine selle sätte grammatilist tõlgendust.

38

Esmalt kuuluvad selle direktiivi artiklid 58 ja 60 viiest peatükist koosneva IV jaotise „Õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamise ja kasutamisega“ II peatükki „Maksetehingute autoriseerimine“, kusjuures nõuet teatada maksimaalselt 13kuulise tähtaja jooksul kohaldatakse nii selle direktiivi artiklis 60 nimetatud autoriseerimata maksetehingutele kui ka direktiivi artiklis 75 nimetatud täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingutele.

39

Selle vastutuse korra ülesehituses on makseteenuse kasutaja kohustus teatada mis tahes autoriseerimata tehingust eeltingimus, et seda korda saaks kohaldada kasutaja – keda nimetatakse direktiivi 2007/64 teatavates sätetes ka „maksjaks“ – kasuks.

40

Lisaks on selle direktiivi artikliga 59 kehtestatud autoriseerimata tehingute eest vastutuse korras makseteenuse kasutajale soodne tõendamiskoormise mehhanism. Sisuliselt lasub tõendamiskoormis makseteenuse pakkujal, kes peab tõendama, et tehing oli autenditud, korrektselt dokumenteeritud ning kontodel kajastatud. Praktikas toob artiklis 59 sätestatud tõendamiskord – kui nimetatud direktiivi artiklis 58 ette nähtud teade oli esitatud selles sättes ette nähtud tähtaja jooksul – kaasa selle, et makseteenuse pakkujale pannakse viivitamatu tagasimaksmise kohustus vastavalt sama direktiivi artikli 60 lõikele 1.

41

Tuleb aga märkida, et direktiivi 2007/64 artiklis 86 „Täielik ühtlustamine“ on sätestatud, et „[i]lma et see piiraks [nimetatud direktiivi mitme sellise sätte kohaldamist, mida selles nimetatakse,] seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormid“. Ükski sama direktiivi artiklitest 58, 59 ja 60 ei kuulu nende sätete hulka, mille puhul artikkel 86 annab liikmesriikidele nende rakendamisel tegutsemisruumi.

42

Sellest järeldub, et makseteenuse pakkujate vastutuse kord, mis on ette nähtud direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1 ning selle direktiivi artiklites 58 ja 59, on täielikult ühtlustatud, nii et liikmesriigid ei saa säilitada paralleelset vastutuse korda sama teokoosseisu jaoks.

43

Kolmandaks kinnitab direktiivi 2007/64 artikli 58 ja artikli 60 lõike 1 teleoloogiline tõlgendus nende sätete grammatilist ja süstemaatilist tõlgendust.

44

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 märkis, nähtub eelkõige selle direktiivi põhjendustest 1 ja 4, et liidu seadusandja soovis luua makseteenuste ühtse turu, asendades 27 olemasolevat liikmesriikide süsteemi, mille kooseksisteerimine põhjustas segadust ja tekitas õiguskindluse puudumist, ühtlustatud õigusliku raamistikuga, millega määratakse kindlaks makseteenuste kasutajate ja pakkujate õigused ja kohustused.

45

Siiski võib direktiiviga 2007/64 autoriseerimata või väärate maksetehingute eest kehtestatud vastutuse ühtlustatud kord konkureerida riigisisese õigusega ette nähtud alternatiivse vastutuse korraga, mis põhineb samadel asjaoludel ja samadel alustel, üksnes tingimusel, et sellega ei kahjustata selliselt ühtlustatud korda ega selle direktiivi eesmärke ja soovitavat toimet.

46

Sellest tuleneb, et konkureeriv vastutuse kord, mis võimaldab makseteenuse kasutajal – pärast 13kuulise tähtaja möödumist ja asjasse puutuvast autoriseerimata maksetehingust teatamata – kohaldada nende teenuste pakkuja suhtes vastutust selle tehingu eest, on direktiiviga 2007/64 vastuolus.

47

Neljandaks kinnitab direktiivi 2007/64 tekkelugu selle direktiivi artikli 60 lõike 1 grammatilist, süstemaatilist ja teleoloogilist tõlgendust.

48

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 44–46 märkis, ilmnes direktiivi 2007/64 vastuvõtmiseni viinud seadusandlikus menetluses kiiresti, et makseteenuse kasutaja poolt autoriseerimata maksetehingutest või täitmata või vääralt täidetud maksetehingutest teatamiseks ühtse tähtaja kehtestamine on hädavajalik, et tagada nende teenuste kasutajate ja nende teenuste pakkujate õiguskindlus.

49

Sellega seoses, nii Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja oma 15. juuni 2006. aasta ettepanekus (8623/06 ADD) kui ka Euroopa Parlament, eelkõige oma 20. septembri 2006. aasta raportis ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul ning millega muudetakse direktiive 97/1/EÜ, 2000/12/EÜ ja 2002/65/EÜ (KOM(2005) 603 – C6-0411/2005 – 2005/0245(COD)), ning Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma 23. detsembri 2006. aasta arvamuses teemal „Ühenduse Lissaboni kava rakendamine – ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2000/12/EÜ ja 2002/65/EÜ muutmise kohta“ (KOM(2005) 603 (lõplik)) tõid esile vajaduse tagada selline õiguskindlus ja näha selleks ette, et makseteenuse kasutaja poolt teatamise tähtaja möödumisel muutub maksetehing lõplikuks.

50

Liidu seadusandja otsustas seega lisada autoriseerimata või väärast maksetehingust teatamise kohustuse eraldi sättesse, milleks käesoleval juhul on direktiivi 2007/64 artikkel 58, milles on kehtestatud maksimaalne 13kuuline tähtaeg, ja näha makseteenuse pakkuja vastutust käsitlevas sättes ehk selle direktiivi artiklis 60 ette sõnaselge viide sellele kohustusele.

51

Sel viisil on liidu seadusandja loonud võimalikult selge seose makseteenuse pakkuja vastutuse ja selle vahel, kas nende teenuste kasutaja peab kinni kõikidest autoriseerimata maksetehingutest teatamise 13 kuu pikkusest maksimaalsest tähtajast, et võiks seeläbi tugineda selle teenusepakkuja vastutusele. Nii toimides tegi ta ka ühemõttelise valiku keelata autoriseerimata maksetehingu korral sellel kasutajal selle tähtaja möödumisel kõnealuse teenusepakkuja vastutuse tuvastamise hagi esitada.

52

Kõigest eeltoodust tuleneb, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2007/64 artiklit 58 ja artikli 60 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui makseteenuse kasutaja võib tugineda nende teenuste pakkuja vastutusele muu vastutuse korra kui nendes sätetes ette nähtud korra alusel, kui see kasutaja on jätnud täitmata artiklis 58 ette nähtud teatamiskohustuse.

53

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, tuleb direktiivi 2007/64 artiklit 58 ja artikli 60 lõiget 1 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui makseteenuste kasutaja käendaja tugineb selleks, et vaidlustada käendusega võlgnetav summa makseteenuse pakkuja nende kohustuste rikkumise tõttu, mis on seotud autoriseerimata tehinguga, selle teenusepakkuja – käendusega soodustatud isiku – tsiviilvastutusele vastavalt riigisisesele lepingulise vastutuse üldisele korrale.

54

Esiteks tuleb märkida, et direktiivi 2007/64 artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud, et direktiivis sätestatakse makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate asjakohased õigused ja kohustused seoses selliste teenuste osutamisega tavalise tegevuse või äritegevusena vastavalt selle direktiivi põhjendusele 47, mille kohaselt see direktiiv puudutab üksnes „makseteenuse kasutaja ja tema makseteenuse pakkuja vahelisi lepingulisi kohustusi ja vastutust“.

55

Teiseks, vastavalt selle direktiivi artiklile 2 on direktiiv kohaldatav liidus osutatavate makseteenuste suhtes, kusjuures sama direktiivi IV jaotis, mis sisaldab artikleid 58–60, on kohaldatav üksnes juhul, kui nii maksja makseteenuse pakkuja kui ka saaja makseteenuse pakkuja asuvad liidus.

56

Viimati nimetatud sätetest nähtub seega, et direktiiv 2007/64 käsitleb makseteenuse kasutaja ja nende teenuste pakkuja vahelisi suhteid, ilma et selle direktiivi üheski sättes oleks mainitud makseteenuse kasutaja käendajat.

57

Sellega seoses on nimetatud direktiivi artikli 4 punktis 10 „makseteenuse kasutaja“ määratletud kui füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või saaja või mõlemana. Selle artikli punktides 7 ja 8 on „maksja“ ja „makse saaja“ omakorda määratletud vastavalt esiteks kui füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto haldaja ja kes teeb maksekäsundi antud maksekontolt makse tegemiseks, või kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi, ja teiseks kui füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantava raha saaja.

58

Käendusleping on aga võlausaldajat ja võlgnikku siduvast lepingust eraldiseisev leping, mille kohaselt on käendaja – kes on viimati nimetatud lepingulise suhte suhtes kolmas isik – ülesanne tagada võlausaldajale, käesoleval juhul makseteenuse pakkujale, selle tasumine, mida võlgnikult, käesoleval juhul makseteenuse kasutajalt, võib käendatava kohustuse alusel nõuda, mis seisneb võlgniku sissenõutavaks muutunud võlas võlausaldaja ees.

59

Sellega seoses ei kuulu käendaja mõiste „makseteenuste kasutaja“ alla, kuna selle roll ei sarnane mingil moel „maksja“ või „saaja“ rolliga direktiivi 2007/64 artikli 4 punktide 7 ja 8 tähenduses.

60

Seega kehtestab see direktiiv üksnes makseteenuse pakkujate ja selliste teenuste kasutajate õigused ja kohustused ega käsitle selliste kasutajate käendajate olukorda.

61

Mis puudutab makseteenuse pakkuja vastutuse korda, mis on ette nähtud direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1, siis selles sättes on autoriseerimata tehingu tagasimakse saajana nimetatud üksnes maksjat.

62

Omakorda paneb direktiivi artikkel 58 selles ette nähtud teatamiskohustuse üksnes makseteenuse kasutajale, tingimusel et vastavalt selle direktiivi III jaotisele on makseteenuse pakkuja andnud või teinud sellele kasutajale kättesaadavaks teabe autoriseerimata või täitmata või vääralt täidetud maksetehingu kohta.

63

Seega – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 86 sisuliselt rõhutas – põhineb direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1 ette nähtud vastutuse kord makseteenuse pakkujal lasuva teatamiskohustuse ja makseteenuse kasutaja kohustuse teatada autoriseerimata maksetehingutest 13kuulise tähtaja jooksul vahelisel tasakaalul, võimaldades teenuse pakkuja suhtes range vastutuse kohaldamist, ilma et kõnealune kasutaja peaks tõendama tema süüd või hooletust.

64

Järelikult ei saa kasutaja käendaja – selleks, et tugineda makseteenuse pakkuja vastutusele selliste teenuste kasutajate autoriseerimata maksetehingute eest – kasutada direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1 ette nähtud vastutuse korda, vaid ta peab kasutama riigisisese õigusega antud võimalusi. Seega ei saa käendajalt nõuda, et ta täidaks sellistest maksetehingutest teatamise kohustust, nagu see on sätestatud selle direktiivi artiklis 58.

65

Nõustuda ei saa Prantsuse ja Tšehhi valitsuse seisukohaga, et juhul, kui makseteenuse kasutaja käendajale ei panda autoriseerimata maksetehingutest teatamise kohustust, tekiks direktiivi 2007/64 sätetest kõrvalehiilimise oht.

66

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 58–60, ei reguleeri makseteenuse pakkuja ja käendaja vahel sõlmitud käenduslepingut ei direktiivi 2007/64 ega ka ühegi teise liidu õigusakti sätted. Sellisele lepingule kehtivad seega kohaldatavas liikmesriigi õiguses kindlaks määratud õigused ja kohustused.

67

Kuid nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 94, võib juhul, kui kohaldatav liikmesriigi õigus seda ette näeb, makseteenuse pakkuja vastutada hooletuse eest maksetehingu täitmisel – eelkõige juhul, kui ta ei ole kontrollinud, kas makseteenuse kasutaja oli selle maksetehingu autoriseerinud –, kui selline hooletus on põhjustanud kahju sellisele kolmandale isikule nagu käendaja.

68

Sellega seoses, käendaja võimalus tugineda riigisisestele õigusnormidele, et vähendada oma kohustusi tagatise saanud võlausaldaja ees, kui viimane on olnud maksetehingu täitmisel hooletu, ei mõjuta kuidagi võlausaldaja ja võlgniku – kes on vastavalt makseteenuste pakkuja ja nende teenuste kasutaja – vahel loodud lepingulist suhet, mida omakorda reguleerivad direktiivi 2007/64 sätted.

69

Eeltoodust tuleneb, et teisele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2007/64 artiklit 58 ja artikli 60 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui makseteenuste kasutaja käendaja tugineb selleks, et vaidlustada käendusega võlgnetav summa makseteenuse pakkuja nende kohustuste rikkumise tõttu, mis on seotud autoriseerimata tehinguga, selle teenusepakkuja – käendusega soodustatud isiku – tsiviilvastutusele vastavalt lepingulise vastutuse üldisele korrale.

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: