–

Commerzbank AG, esindaja: Rechtsanwalt N. Tretter,

–

Šveitsi valitsus, esindaja: M. Schöll,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja I. Zaloguin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mis on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 1; edaspidi „Lugano II konventsioon“), ja täpsemalt selle konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c ning artikli 16 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud Commerzbank AG ja E. O. vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab E. O. arvelduskonto negatiivsest jäägist tuleneva võla tasumist.

3

Nagu tuleneb dokumendist „Teave 30. oktoobril 2007 Luganos alla kirjutatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ja neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni jõustumise kuupäeva kohta“ (ELT 2011, L 138, lk 1), hakkas Lugano II konventsioon Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel kehtima 1. jaanuaril 2011.

4

Lugano II konventsiooni II jaotise „Kohtualluvus“ 1. jagu „Üldsätted“ sisaldab artikleid 2–4.

5

Selle konventsiooni artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva konventsiooni kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on mõnes käesoleva konventsiooniga seotud riigis, hoolimata nende kodakondsusest kõnealuse riigi kohtusse.“

6

Konventsiooni artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Isikuid, kelle alaline elukoht on käesoleva konventsiooniga seotud riigis, saab käesoleva konventsiooniga seotud teise riigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva jaotise 2.–7. jaos sätestatud korras.“

7

Lugano II konventsiooni II jaotise 2. jaos „Valikuline kohtualluvus“ asuva artikli 5 punktis 1 on ette nähtud:

„Isikut, kelle alaline elukoht on käesoleva konventsiooniga seotud riigis, saab kaevata käesoleva konventsiooniga seotud teises riigis:

[…]“.

8

Lugano II konventsiooni II jaotise 4. jakku „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ kuuluva artikli 15 lõikes 1 on sätestatud:

„Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 4 ja artikli 5 [punkti] 5 kohaldamist, kui tegemist on:

[…]

9

Konventsiooni artikli 16 lõikes 2 on sätestatud:

„Teine lepinguosaline võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle käesoleva konventsiooniga seotud riigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.“

10

Sama konventsiooni artiklis 17 on sätestatud:

„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes sellise kokkuleppe alusel,

11

Saksa õiguse alusel asutatud Commerzbanki registrijärgne asukoht on Frankfurdis (Saksamaa).

12

E. O., kelle alaline elukoht oli sel ajal Dresdenis (Saksamaa), avas 2009. aastal Commerzbanki Dresdeni filiaalis arvelduskonto. Viimane väljastas talle krediitkaardi.

13

E. O. viis 2014. aastal oma elukoha üle Šveitsi.

14

Apellatsioonikohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et Commerzbank talus E. O. arvelduskontol negatiivse jäägi tekkimist.

15

2015. aasta jaanuaris soovis E. O. lõpetada ärisuhted Commerzbankiga. Sel ajal oli arvelduskonto negatiivne jääk 6283,37 eurot. E. O. keeldus kõnealuse jäägi tasumisest, väites, et see on tekkinud seetõttu, et tema krediitkaarti kasutasid pettuslikult kolmandad isikud.

16

Pärast seda, kui Commerzbank oli mitu korda ja edutult nõudnud E.O‑lt kõnealuse negatiivse jäägi tasumist, ütles ta 2015. aasta aprillis pooltevahelise „laenusuhte“ viivitamatult üles ja kinnitas enda kasuks sissenõutava negatiivse jäägi summas 4856,61 eurot.

17

Kuna E. O. seda jääki ei tasunud, esitas Commerzbank 2016. aasta novembris Amtsgericht Dresdenile (Dresdeni esimese astme kohus, Saksamaa) hagi nõudega mõista E. O‑lt nimetatud jääksumma välja.

18

Nimetatud kohus jättis selle nõude vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et asi ei allu talle, sest kostja alaline elukoht on nüüd Šveitsis. Landgericht Dresden (Dresdeni apellatsioonikohus, Saksamaa) jättis 14. juunil 2018 esimese astme kohtu otsuse apellatsiooniastmes muutmata.

19

Commerzbank esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

20

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) rõhutab, et talle esitatud kaebuse lahendus sõltub Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c ja artikli 16 lõike 2 tõlgendamisest.

21

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) tuletab meelde Euroopa Kohtu praktikat, milles Euroopa Kohus tõlgendas Lugano II konventsiooni artikli 15 lõiget 1 ja lähtus kolmest kumulatiivsest tingimusest, mis võimaldavad seda sätet kohaldada. Esiteks peab üks lepingupool olema tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, teiseks peab leping olema sellise tarbija ja oma äri- või kutsetegevuse raames tegutseva isiku vahel tõepoolest sõlmitud ning kolmandaks peab see leping kuuluma ühte artikli 15 lõikes 1 nimetatud kategooriatest.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kaks esimest tingimust on käesoleval juhul täidetud. Mis puudutab kolmandat, siis kuna põhikohtuasjas kõne all olev leping ei kuulu Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punktide a ja b kohaldamisalasse, võib see kuuluda üksnes selle konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse.

23

Seetõttu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkt c eeldab tarbija lepingupartneri piiriülest tegevust lepingu sõlmimise ajal, tuletades meelde, et sel ajal, st 2009. aastal, oli nii tarbija alaline elukoht kui ka ettevõtja asukoht oma filiaali kaudu Dresdenis.

24

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Euroopa Kohtu presidendi 22. juuli 2020. aasta otsusega peatati menetlus Euroopa Kohtus kuni määruse tegemiseni kohtuasjas C‑98/20: mBank (3. septembri 2020. aasta kohtumäärus mBank, C‑98/20, EU:C:2020:672).

26

Menetlust jätkati 7. septembril 2020.

27

Pärast selle kohtumääruse kuulutamist küsiti kohtu kantseleist eelotsusetaotluse esitanud kohtult, kas ta soovib jääda oma eelotsusetaotluse juurde.

28

Vastuseks andis Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 6. oktoobri 2020. aasta kirjas teada, et ta võtab tagasi teise küsimuse Lugano II konventsiooni artikli 16 lõike 2 kohta, kuid jääb oma eelotsusetaotluse esimese küsimuse juurde, mis puudutab selle konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c tõlgendamist.

29

Sellest tulenevalt toimetati eelotsusetaotlus kätte koos eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastusega.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab kõigepealt, et üksnes juhul, kui Lugano II konventsiooni II jaotise 4. jao sätted ei ole kohaldatavad, saab selle konventsiooni artikli 5 punkti 1 alusel leida, et asi allub Saksamaa kohtutele rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt.

31

Sissejuhatuseks olgu esiteks märgitud, et nagu Euroopa Kohus täpsustas 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Schlömp (C‑467/16, EU:C:2017:993, punkt 37), jõustus Lugano II konventsioon Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel 1. jaanuaril 2011.

32

Seega, kuigi põhikohtuasjas kõne all olev leping sõlmiti enne seda kuupäeva, on lepingu ülesütlemine ja sellele järgnenud hagi sellest kuupäevast hilisemad, mistõttu ei saa nimetatud konventsiooni kohaldatavusele vastu vaielda.

33

Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et tõlgendades Lugano II konventsiooni sätteid, mis on sisuliselt identsed Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) sätetega ja sellest varasema nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) sätetega ning sellest omakorda varasema 1968. aasta Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32) sätetega, jääb asjakohaseks nende liidu õiguse sätete tõlgendamist käsitlev Euroopa Kohtu praktika (15. mai 2019. aasta kohtumäärus MC, C‑827/18, ei avaldata, EU:C:2019:416, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Kolmandaks asuvad Lugano II konventsiooni II jaotise 4. jaos „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ muu hulgas selle konventsiooni artiklid 15 ja 16.

35

Lugano II konventsiooni artiklis 15 on sätestatud kolm tingimust, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 21 ja mis peavad olema täidetud, et nimetatud 4. jagu oleks kohaldatav. Kohtupraktika kohaselt peavad need tingimused olema täidetud kumulatiivselt, mistõttu juhul, kui üks kolmest tingimusest ei ole täidetud, ei saa kohtualluvust kindlaks määrata vastavalt reeglitele, mis reguleerivad kohtualluvust tarbijalepingute valdkonnas (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Lugano II konventsiooni artikli 16 kohta märkis Euroopa Kohus hiljuti seoses määruse nr 1215/2012 artikliga 18, mille sõnastus on sisuliselt identne äsjamainitud artikli 16 sõnastusega, et mõistet „tarbija elukoht“ tuleb tõlgendada nii, et see tähistab tarbija elukohta kohtuliku hagi esitamise ajal (3. septembri 2020. aasta kohtumäärus mBank, C‑98/20, EU:C:2020:672, punkt 36).

37

Neljandaks tuleb meeles pidada, et kui tegemist on valikulise kohtualluvuse reeglitega tarbijalepingute puhul ja juhul, kui hagi on nii nagu käesolevas asjas esitanud äri- või kutsetegevusega tegelev isik tarbija vastu, on selline reegel, nagu on sätestatud Lugano II konventsiooni artikli 16 lõikes 2, „erandliku kohtualluvuse reegel“, mille kohaselt saab hagi esitada üksnes selle liikmesriigi kohtusse, kus on tarbija alaline elukoht (vt analoogia alusel 3. septembri 2020. aasta kohtumäärus mBank, C‑98/20, EU:C:2020:672, punkt 26).

38

Need on kaalutlused, millest tuleb lähtuda esitatud küsimusele vastamisel.

39

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see määrab kindlaks kohtualluvuse juhul, kui lepingu poolteks olevate äri- või kutsetegevusega tegeleva isiku ja tarbija alaline elu- või asukoht olid lepingu sõlmimise ajal ühes ja samas konventsiooniga seotud riigis, ja nende õigussuhte välismaine element tekkis alles pärast seda kuupäeva, kuna tarbija viis oma elukoha üle konventsiooniga seotud teise riiki, või nõuab see säte sellisel juhul, et äri- või kutsetegevusega tegeleva isiku tegevus peab olema olnud piiriülene selle lepingu sõlmimisest saadik.

40

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole tõlgendusmeetodite puhul, mida Euroopa Kohus kasutab, vaja arvesse võtta mitte üksnes asjaomase sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid), C‑24/19, EU:C:2020:503, punkt 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

41

Kõigepealt olgu märgitud, et Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c sõnastuse kohaselt peab tarbija lepingupartner olema isik, „kes tegeleb kutse- või äritegevusega tarbija alalise elukoha riigis, mis on käesoleva konventsiooniga seotud riik, või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud riiki või mitme riigi hulgas ka nimetatud riiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse“.

42

Nagu väidab Euroopa Komisjon, ei tulene selle sätte sõnastusest otsesõnu ega kaudselt, et lepingu sõlmimise ajal peab kutse- või äritegevus olema tingimata suunatud teise riiki kui see, kus asub äri- või kutsetegevusega tegeleva isiku registrijärgne asukoht. Samuti ei viita miski sellele, et tarbija alalise elukoha riik peab olema muu riik kui see, kus asub tema äri- või kutsetegevusega tegelevast isikust lepingupartneri asukoht.

43

Nii on sõnaselgelt nõutav üksnes see, et äri- või kutsetegevusega tegelevast isikust lepingupartner peab tegutsema tarbija alalise elukoha riigis.

44

Seda järeldust kinnitab Euroopa Kohtu praktika Lugano II konventsiooniga samaväärsete instrumentide kohta. Nii on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ühtsed kohtualluvuse reeglid on kohaldatavad olenemata asjaolust, et lepingu sõlmimise ajal olid tarbija ja äri- või kutsetegevusega tegeleva isiku elu- või asukoht ühes ja samas liikmesriigis (vt selle kohta 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka, C‑327/10, EU:C:2011:745, punktid 22, 29, 30 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

45

14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses Maletic (C‑478/12, EU:C:2013:735, punkt 26) kordas Euroopa Kohus oma väljakujunenud praktikat, mille kohaselt on kohtualluvuse reeglite kohaldamiseks nõutav välismaine element ning õigussuhte rahvusvahelisus ei pea tingimata tulenema sellest, et vaidluse sisu või vaidluse poolte alaline elu- või asukoht on seotud mitme osalisriigiga.

46

Olgu märgitud, et kuigi 3. septembri 2020. aasta kohtumääruse mBank (C‑98/20, EU:C:2020:672) tegemise aluseks olnud asjaoludel oli esimeses riigis asunud pangal filiaal teises riigis, kus lepingu sõlmimise ajal oli ka tarbija alaline elukoht, on selge, et selles kohtuasjas ei tegelenud nimetatud pank üldse kutse- või äritegevusega kolmandas riigis, kus sellest ajast peale oli tarbija alaline elukoht, kuid see asjaolu ei takistanud määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 punkti c kohaldamist; nimetatud artikli sätted on aga peaaegu identsed Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c sätetega.

47

Eeltoodud kaalutlustele ei räägi vastu 7. detsembri 2010. aasta kohtuotsuse Pammer ja Hotel Alpenhof (C‑585/08 ja C‑144/09, EU:C:2010:740) põhjendused. Selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasi puudutas väljendi „suunama“ tõlgendamist olukorras, kus äri- või kutsetegevusega tegeleva isiku tegevus väljendus veebisaidil, ning küsimust, kas lihtsalt veebilehe „kättesaadavusest“ piisab. Seega ei saa nimetatud kohtuotsusest järeldada, et kutse- või äritegevusega tegelemine Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses peab lepingu sõlmimise ajal põhimõtteliselt olema tingimata seotud teise osalisriigiga ja selle artikli kohaldamine on välistatud, kui tarbija alaline elukoht on lepingu sõlmimise ajal samas riigis, kus on tema äri- või kutsetegevusega tegelevast isikust lepingupartneri asukoht.

48

Mis teiseks puudutab konteksti, siis tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohus Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punktide a–c võrdlevale tõlgendamisele, väitmaks, et selle sätte punkt c nõuab välismaise elemendi olemasolu lepingu sõlmimise ajal.

49

Selle kohta tuleb nentida – sama moodi, nagu märkis ka komisjon –, et ükski Lugano II konventsiooni artikli 15 lõikes 1 nimetatud kolmest eeldusest ei maini vajadust selle järele, et tegevuses peab välismaine element esinema lepingu sõlmimise ajal.

50

Nimetatud konventsiooni artikli 15 süsteemse tõlgendamise kohta tuleb rõhutada, et konventsiooni artikli 17 lõikest 3 tuleneb, et kohtualluvuse kokkulepped, mis „on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal käesoleva konventsiooniga seotud ühes ja samas riigis, [määravad pädevuse] selle riigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi seadustega“.

51

Seega tuleb nentida – nagu tõdeb ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 76 ja 77 –, et asjaolu, et poolte alaline elu- või asukoht oli põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu sõlmimise ajal ühes ja samas riigis, ei takista Lugano II konventsiooni II jaotise 4. jao sätete, näiteks selle artikli 17 lõike 3 kohaldamist.

52

Sellest järeldub, et Lugano II konventsiooni II jaotise 4. jao sätete süsteemne tõlgendus ei nõua, et äri- või kutsetegevusega tegelev isik tegutseks piiriüleselt lepingu sõlmimisest saadik.

53

Kolmandaks olgu märgitud seoses Lugano II konventsiooniga taotletava eesmärgiga ja vastuseks Commerzbanki teisele vastuväitele, mis käsitleb kohtualluvuse reeglite ettenähtavust ja ohtu, et tarbija võtab teda kaitsva kohtu „endaga kaasa“, et tuleb meeles pidada, et selle konventsiooni sätete eesmärk ei ole reguleerida lepinguliste suhete tasakaalu, vaid kehtestada ühtsed rahvusvahelise kohtualluvuse reeglid (vt analoogia alusel 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Markt24, C‑804/19, EU:C:2021:134, punktid 30 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika) ja need ei ole enne kohtusse pöördumist kindlaks määratud (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtumäärus mBank, C‑98/20, EU:C:2020:672, punkt 36).

54

Vastupidi põhikohtuasja hageja väidetele tuleb nimelt tõdeda, et reegel, et vaidlus allub tarbija alalise elukoha järgsele kohtule vaatamata tarbija võimalikule elukohavahetusele, ei ole mitte ainult normatiivse integratsiooniprotsessi tulemus, mille üheks väljenduseks on Lugano II konventsiooni sätted, vaid see vastab ka kostja alalisest elukohast sõltuvale tavapärasele kohtualluvusele, mis on sätestatud selle konventsiooni artikli 2 lõikes 1.

55

Neljandaks ja viimaseks, eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb P. Schlosseri aruandele, mis käsitleb 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning protokolliga, mis käsitleb konventsiooni tõlgendamist Euroopa Kohtus (EÜT 1979, C 59, lk 71, punkt 161), et asuda seisukohale, et juhul, kui tarbija viib pärast lepingu sõlmimist oma elukoha üle teise riiki, on Luganos 16. septembril 1988 sõlmitud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (EÜT 1988, L 319, lk 9), nn Lugano konventsioon, II jaotise 4. jagu „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ kohaldatav selle konventsiooni artikli 13 esimese lõigu punktis 3 (mille sätted on üle võetud Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c) nimetatud juhtumitele ainult juhul, kui uues elukohariigis on täidetud selles sättes ette nähtud tingimused.

56

Tuleb meenutada, et selle aruande punktis 161 on märgitud, et tegemist ei ole absoluutse normiga, vaid sellest võib teha erandeid. Nimetatud punktis on eelkõige selgitatud selle normi olemasolu põhjust: see tõukub raskustest, mis kaasnevad lepingu sõlmimiseks tehtava piiriülese reklaamiga.

57

Selles küsimuses tuleb rõhutada, et kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud tingimused on pärast kõnealuse aruande avaldamist märkimisväärselt muutunud.

58

Igal juhul tuleb tõdeda, et kuigi niisuguse aruande sisu võib toetada või kinnitada nende sätete analüüsi, mida Euroopa Kohus peab tõlgendama, ei saa see nende sõnastust ümber lükata.

59

Nagu aga nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 43–54, tuleneb nii Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c sõnastusest, selle sätte kontekstist kui ka konventsiooni eesmärgist, et nimetatud sätte kohaldamine sõltub üksnes sõnaselgest tingimusest, et tarbija äri- või kutsetegevusega tegelevast isikust lepingupartner tegutseks lepingu sõlmimise ajal tarbija alalise elukoha riigis, ilma et tarbija alalise elukoha hilisem üleviimine teise osalisriiki muudaks selle sätte kohaldamatuks.

60

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see säte määrab kindlaks kohtualluvuse juhul, kui tarbijalepingu poolteks olevate äri- või kutsetegevusega tegeleva isiku ja tarbija alaline elu- või asukoht olid lepingu sõlmimise ajal ühes ja samas konventsiooniga seotud riigis, ja kui nende õigussuhte välismaine element tekkis alles pärast lepingu sõlmimist, kuna tarbija viis oma elukoha hiljem üle konventsiooniga seotud teise riiki.

61

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mis on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ, artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see säte määrab kindlaks kohtualluvuse juhul, kui tarbijalepingu poolteks olevate äri- või kutsetegevusega tegeleva isiku ja tarbija alaline elu- või asukoht olid lepingu sõlmimise ajal ühes ja samas konventsiooniga seotud riigis, ja kui nende õigussuhte välismaine element tekkis alles pärast lepingu sõlmimist, kuna tarbija viis oma elukoha hiljem üle konventsiooniga seotud teise riiki.