–

LM, esindaja: Rechtsanwältin P. Cernochova,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja C. Leeb,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, M. Van Regemorter ja C. Pochet,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja P. J. O. Van Nuffel,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõiget 1 ja artikli 47 teist lõiku ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklit 6.

2

Taotlus on esitatud LMi ja Bezirkshauptmannschaft Hartberg‑Fürstenfeldi (Hartberg‑Fürstenfeldi piirkonnavalitsus, Austria) vahelises kohtuvaidluses rahatrahvi üle, mille viimane määras LMile Austria õiguses ette nähtud lähetatud töötajate tasustamisega seotud kohustuste järgimata jätmise tõttu.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud:

[…]

[…]

Käesoleva direktiivi kohaldamisel määratletakse lõike 1 punktis c nimetatud töötasu miinimummäärade mõiste vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse.“

4

Selle direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, kui käesolevat direktiivi ei täideta.

[…]“.

5

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71 jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd („IMI määrus“) (ELT 2014, L 159, lk 11), artikli 9 lõikes 1 on märgitud:

„Liikmesriigid võivad kehtestada üksnes haldusnõudeid ja kontrollimeetmeid, mis on vajalikud selleks, et tagada käesolevas direktiivis ja direktiivis [96/71] sätestatud kohustuste täitmise tulemuslik järelevalve, tingimusel et need nõuded ja meetmed on põhjendatud ja proportsionaalsed ning kooskõlas liidu õigusega.

Sel eesmärgil võivad liikmesriigid kehtestada eelkõige järgmised meetmed:

[…]

[…]“.

6

Töölepinguseaduse muutmise seaduse (Arbeitsvertragsrechts‑Anpassungsgesetz, BGBl., 459/1993) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „AVRAG“) § 7i lõigetes 5 ja 7 on sätestatud:

„5.   Isik, kes tööandjana võtab või on võtnud tööle töötaja, maksmata talle vähemalt seaduse, määruse või kollektiivlepingu alusel tasuda tulevat klassifitseerimiskriteeriumidele vastavat töötasu, välja arvatud üldise sotsiaalkindlustusseaduse § 49 lõikes 3 viidatud töötasu, paneb toime väärteo, mille eest määrab piirkondlik haldusasutus talle rahatrahvi. Järjest mitme tasustamisperioodi vältel nõuetekohasest töötasust väiksema töötasu maksmisega pannakse toime üksainus väärtegu. […] Kui ettenähtust väiksemat töötasu makstakse kuni kolmele töötajale, on rahatrahv iga töötaja kohta 1000–10 000 eurot, korduva rikkumise puhul on rahatrahv 2000–20 000 eurot töötaja kohta. Kui rikkumine puudutab rohkem kui kolme töötajat, on trahvi suurus iga töötaja kohta 2000–20 000 eurot ja niisuguse korduva rikkumise korral 4000–50 000 eurot töötaja kohta.

[…]

7.   Aegumistähtaeg menetluse algatamiseks (väärteokaristuste seaduse § 31 lõige 1) on kolm aastat alates kuupäevast, mil töötasu tuli välja maksta. Kui nõuetekohasest töötasust väiksemat töötasu makstakse mitme tasustamisperioodi vältel, algab aegumistähtaeg esimese lause tähenduses kuupäevast, mil väljamaksmisele kuulus viimase tasustamisperioodi töötasu. Aegumistähtaeg karistuse määramiseks (väärteokaristuste seaduse § 31 lõige 2) on sellistel juhtudel viis aastat. Eritasu puhul hakkab mõlema esimese lause kohane aegumistähtaeg kulgema asjaomase kalendriaasta lõpust (lõike 5 kolmas lause).“

7

GVAS s. r. o. on Slovakkias asutatud äriühing, kes lähetas mitu töötajat Austriasse.

8

19. juunil 2016 läbi viidud kontrolli käigus tuvastatud asjaolude põhjal määras Hartberg‑Fürstenfeldi piirkonnavalitsus LMile kui GVASi esindajale AVRAGi § 7i lõike 5 alusel rahatrahvi summas 6600 eurot põhjusel, et ta ei olnud nelja lähetatud töötaja suhtes täitnud tasustamisega seotud kohustusi.

9

Otsus tehti LMile teatavaks 20. veebruaril 2020.

10

LM esitas selle otsuse peale kaebuse Landesverwaltungsgericht Steiermarkile (Steiermarki liidumaa halduskohus, Austria).

11

Nimetatud kohus täpsustab, et tal on kahtlusi, kas AVRAGi § 7i lõige 7, mis sätestab viieaastase aegumistähtaja LMile AVRAGi § 7i lõike 5 alusel ette heidetud rikkumise eest, on liidu õigusega kooskõlas. Ta leiab, et niisugune tähtaeg on iseäranis pikk juhul, kui tegemist on ettevaatamatusest toime pandud kergema väärteoga, ning ta ei ole kindel, et isik saab end kohaselt kaitsta, eriti kui tal tuleb end kaitsta peaaegu viis aastat pärast süüks arvatud tegusid.

12

Neil asjaoludel otsustas Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [EIÕK] artiklit 6 ning [harta] artikli 41 lõiget 1 ja artikli 47 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis sätestab väärteomenetluses ettevaatamatusdelikti eest kohaldatava karistuse määramiseks kohustusliku viieaastase aegumistähtaja?“

13

Austria ja Belgia valitsus väidavad, et Euroopa Kohus ei ole pädev tegema otsust EIÕK artikli 6 tõlgendamise kohta.

14

Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus ei ole ELTL artikli 267 alusel pädev tegema otsust selliste rahvusvahelise õiguse sätete tõlgendamise kohta, mis seovad liikmesriike väljaspool liidu õigust (6. novembri 2019. aasta kohtumäärus EOS Matrix, C‑234/19, ei avaldata, EU:C:2019:986, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

15

Järelikult ei ole Euroopa Kohus pädev vastama esitatud küsimusele osas, milles see puudutab EIÕK artikli 6 tõlgendamist, ent Euroopa Kohus on pädev tõlgendama harta artikli 47 teist lõiku, mis vastab – nagu on täpsustatud selgitustes põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17) – EIÕK artikli 6 lõikele 1 (vt selle kohta 2. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Consob, C‑481/19, EU:C:2021:84, punkt 37).

16

Lisaks on Austria valitsus seisukohal, et eelotsusetaotlus ei ole vastuvõetav.

17

Nimetatud valitsus leiab, et eelotsusetaotlus ei vasta Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele.

18

Ta väidab ühelt poolt, et küsimuse põhjendus on lühike ja puudutab peaasjalikult karistuste proportsionaalsust, samas kui esitatud küsimus puudutab põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides sätestatud aegumistähtaega.

19

Teiselt poolt ei ole eelotsusetaotluses selgitatud seost nende liidu õigusnormide, mille tõlgendamist taotletakse, ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel.

20

Sellega seoses tuleb tähele panna, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavate küsimuste puhul, mille liikmesriigi kohus on esitanud sellises õiguslikus ja faktilises kontekstis, mille ta ise on kindlaks teinud ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu pädevuses, eeldatakse nende asjasse puutuvust. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud taotluse jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendamisel puudub igasugune seos põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus INPS (sünnitoetus ning rasedus‑ ja sünnitustoetus ühtse loa omanikele), C‑350/20, EU:C:2021:659, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Lisaks peab eelotsusetaotluses vastavalt kodukorra artikli 94 punktile c olema selgitus, millistel põhjustel liikmesriigi kohus on tõstatanud liidu õigusnormide tõlgendamise küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate liikmesriigi õigusnormide vahel näeb.

22

Väljendades käesolevas asjas oma kahtlusi seoses sellega, kas põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides sätestatud aegumistähtaeg on kaitseõiguste tagamisega kooskõlas, toob eelotsusetaotluse esitanud kohus esile põhjused, miks tal tekkisid küsimused liidu õiguse teatavate sätete tõlgendamise kohta.

23

Käesoleval juhul nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus liidu õiguse sätetena, mida tema arvates tuleb tõlgendada, harta artikleid 41 ja 47.

24

Sellega seoses tuleb meenutada, et harta kohaldamisala seoses liikmesriikide tegevusega on määratletud harta artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral, ning see säte kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 78 ning seal viidatud kohtupraktika).

25

Tuleb aga tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgita, milliste liidu õigusnormide rakendamiseks on põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid mõeldud.

26

Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et käesolev kohtuasi on seotud töötajate lähetamisega ning et põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides sätestatud aegumistähtaeg puudutab lähetatud töötajatele väiksema töötasu maksmist.

27

Neist asjaoludest tuleneb, et põhikohtuasi puudutab karistust, mis on määratud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktis c sätestatud töötasu alammäära käsitleva kohustuse täitmata jätmise eest.

28

Nimelt näeb selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimene lõik minimaalset kaitset tagavate kohustuslike sätete järgimiseks ette, et liikmesriigid jälgivad, et olenemata töösuhtele kohaldatavatest õigusaktidest, tagaksid ettevõtjad riikidevahelisel teenuste osutamisel nende territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused selles sättes loetletud valdkondades, sealhulgas töötasu alammäärad (vt selle kohta 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Isbir, C‑522/12, EU:C:2013:711, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Lisaks nähtub nimetatud direktiivi artiklist 5, et liidu seadusandja on selle kohustuse täitmise tagamiseks jätnud asjakohased karistused liikmesriikide määrata.

30

Selles kontekstis ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette karistuse lähetatud töötajatele väiksema töötasu maksmise eest ja kehtestavad selle rikkumise suhtes kohaldatava aegumistähtaja, kujutavad endast liidu õiguse rakendamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Sellest järeldub, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 24 meenutatud kohtupraktikale on see teave piisav selleks, et tuvastada otsene seos harta, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, ja asjaomaste riigisiseste õigusnormide vahel.

31

Neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on täitnud kodukorra artikli 94 punktis c sätestatud kohustused.

32

Seetõttu tuleb esitatud küsimus vastuvõetavaks lugeda.

33

Alustuseks on oluline meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada, ning et seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C‑125/18, EU:C:2020:138, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Veel on oluline meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei takista asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsuse küsimuse sõnastuses viidanud vaid liidu õiguse teatud sätetele, Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata tema menetluses oleva kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse elemendid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (7. märtsi 2017. aasta kohtuotsus X ja X, C‑638/16 PPU, EU:C:2017:173, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

35

Siinkohal tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 28 ja 29, määratakse sellistes riigisisestes õigusnormides nagu põhikohtuasjas, mis näevad ette karistuse lähetatud töötajatele väiksema töötasu maksmise eest ja kehtestavad sellise rikkumise suhtes kohaldatava aegumistähtaja, kindlaks karistused direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktis c sätestatud töötasu alammäära käsitleva kohustuse täitmata jätmise eest ning seega kujutavad need endast selle direktiivi artikli 5 rakendamist.

36

Peale selle ei ole harta artikkel 41, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, sellele kohtule põhikohtuasja kohta selgituste andmiseks asjakohane. Nimelt nähtub selle sätte sõnastusest selgelt, et see ei ole suunatud mitte liikmesriikidele, vaid üksnes liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Minister van Buitenlandse Zaken, C‑225/19 ja C‑226/19, EU:C:2020:951, punkt 33 ning seal viidatud kohtupraktika).

37

Samas tuleb veel meeles pidada, et harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele väljendab liidu õiguse üldpõhimõtet, mida kohaldatakse liikmesriikidele selle õiguse rakendamisel (vt selle kohta 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Minister van Buitenlandse Zaken, C‑225/19 ja C‑226/19, EU:C:2020:951, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika). Järelikult võib Euroopa Kohus seda liidu õiguse üldpõhimõtet arvestades eelotsuse küsimusele vastata.

38

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 96/71 artiklit 5 koostoimes harta artikliga 47 ja arvestades liidu õiguse üldpõhimõtet, mis käsitleb õigust heale haldusele, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad lähetatud töötajate tasustamist käsitlevate kohustuste rikkumise korral viieaastase aegumistähtaja.

39

Selle direktiivi artiklist 5 nähtuvalt on liidu seadusandja jätnud asjaomased karistused liikmesriikide määrata, et muu hulgas tagada direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktis c ette nähtud töötasu alammäära käsitleva kohustuse täitmine.

40

Lisaks on oluline märkida, et kõnealuses direktiivis ei ole sätestatud aegumisnorme seoses liikmesriigi asutuste poolt karistuste määramisega direktiivi 96/71, eelkõige selle artikli 3 rikkumise eest.

41

Kuna vastavat valdkonda reguleerivad liidu õigusnormid puuduvad, tuleb sellised tingimused liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide õiguskordades. Need tingimused ei tohi aga olla ebasoodsamad võrreldes tingimustega, mis kehtivad sarnastele riigisisestele olukordadele (võrdväärsuse põhimõte), ega tohi olla sätestatud selliselt, et need muudavad liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsusCaixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Whiteland Import Export, C‑308/19, EU:C:2021:47, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Samuti peavad liikmesriigid liidu õigust rakendades tagama, et järgitaks harta artikli 47 esimeses lõigus tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis kinnitab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet (vt selle kohta 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus État belge (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Mis puudutab esiteks võrdväärsuse põhimõtet, siis selle põhimõtte järgimine eeldab, et asjaomane õigusnorm on ühtemoodi kohaldatav nii liidu õiguse kui ka liikmesriigi õiguse rikkumisest tulenevate menetluste puhul, kui neil menetlustel on sarnane ese ja alus (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Land Sachsen‑Anhalt (ametnike ja kohtunike palk), C‑773/18–C‑775/18, EU:C:2020:125, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest ei nähtu kuidagi, et põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides sätestatud aegumistähtaeg seda põhimõtet rikuks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kontrollida, kas seda põhimõtet võib olla rikutud.

45

Mis puudutab teiseks tõhususe põhimõtet, siis tuleb rõhutada, et liikmesriigid on kohustatud igal üksikjuhul tagama liidu õigusega antud õiguste tõhusa kaitse ning eelkõige tagama, et järgitaks ühelt poolt põhimõtet, mille kohaselt tuleb niisuguste otsuste adressaatidele, kelle huve otsused märkimisväärselt mõjutavad, anda võimalus teha tõhusalt teatavaks oma seisukoht nende asjaolude suhtes, millele haldusorgan kavatseb otsuse tegemisel tugineda, ning teiselt poolt harta artikli 47 teise lõiguga tagatud igaühe õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus (vt selle kohta 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus The Trustees of the BT Pension Scheme, C‑628/15, EU:C:2017:687, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ispas, C‑298/16, EU:C:2017:843, punkt 31).

46

Seejuures on oluline meeles pidada, et poolte võrdsuse põhimõte, mis on lahutamatu osa isikutele liidu õiguse raames harta selle artikliga ette nähtud tõhusa õiguskaitse põhimõttest, kuivõrd see kaasneb nagu ka võistlevuse põhimõte õiglase kohtumenetluse mõiste endaga, tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist oma vastaspoolega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda (vt selle kohta 16. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Glencore Agriculture Hungary, C‑189/18, EU:C:2019:861, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Selliste liikmesriigi õigusnormide kohta, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb märkida, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 35 nähtub, on niisuguste õigusnormide eesmärk, mis näevad ette karistuse lähetatud töötajatele väiksema töötasu maksmise eest ja kehtestavad sellise rikkumise puhul viieaastase aegumistähtaja, tagada selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktis c sätestatud töötasu alammääraga seotud kohustuse täitmine.

48

Töötajate lähetamise ja sellise rikkumise kohta menetluse algatamise piiriülene laad võib aga liikmesriigi pädevate asutuste töö suhteliselt keeruliseks muuta ning põhjendada seega üsna pika aegumistähtaja kehtestamist, et liikmesriigi pädevatel asutustel oleks võimalik sellist rikkumist menetleda ja rikkumise eest karistus määrata.

49

Kui lisaks võtta arvesse direktiiviga 96/71 töötasu alammäära käsitlevale kohustusele omistatud tähtsust, võib mõistlikult eeldada, et liikmesriigi territooriumile töötajaid lähetavad teenuseosutajad säilitavad nendele töötajatele töötasu maksmist tõendavaid dokumente mitu aastat.

50

Sellega seoses tuleb veel märkida, et direktiivi 2014/67 artikli 9 lõike 1 punkt c lubab sõnaselgelt liikmesriikidel kehtestada teises liikmesriigis asuvatele teenuseosutajatele kohustuse esitada pärast lähetusperioodi lõppu pädevate asutuste nõudmisel mõistliku aja jooksul teatavad dokumendid, sealhulgas töötasu maksmist tõendavad dokumendid.

51

Kahes eelmises punktis esitatud kaalutlusi arvestades ei ole ebamõistlik, et teistes liikmesriikides asuvad teenuseosutajad on sellise aegumistähtaja tõttu nagu põhikohtuasjas kohustatud viis aastat säilitama ja tegema kättesaadavaks töötasu maksmist tõendavad dokumendid.

52

Neil asjaoludel ei ole lähetatud töötajatele väiksema töötasu maksmist käsitleva rikkumise viieaastane aegumistähtaeg selline, et hoolikal ettevõtjal tekiks oht, et ta ei saa teha tõhusalt teatavaks oma seisukohta nende asjaolude suhtes, millele haldusorgan kavatseb talle selle rikkumise eest karistuse määramise otsuse tegemisel tugineda, ega ka oht, et tal ei ole võimalik esitada kohtus oma argumente ja tõendeid.

53

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 96/71 artiklit 5 koostoimes harta artikliga 47 ja arvestades liidu õiguse üldpõhimõtet, mis käsitleb õigust heale haldusele, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad lähetatud töötajate tasustamist käsitlevate kohustuste rikkumise korral viieaastase aegumistähtaja.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artiklit 5 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja arvestades liidu õiguse üldpõhimõtet, mis käsitleb õigust heale haldusele, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad lähetatud töötajate tasustamist käsitlevate kohustuste rikkumise korral viieaastase aegumistähtaja.