62020CC0640

EUR-Lex

Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

EUROPA
EUR-Lex home
EUR-Lex - 62020CC0640 - EN

Help

Search tips

Need more search options? Use the Advanced search

Document 62020CC0640

Help

Kohtujurist Pikamäe ettepanek, 29.9.2022.
PV versus Euroopa Komisjon.
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Psühholoogiline ahistamine – Meditsiinilised arvamused – Põhjuseta puudumised – Töötasu – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad – Artikkel 11a – Huvide konflikt – Artikkel 21a – Ilmselgelt õigusvastane korraldus – Artikkel 23 – Seaduste ja politseieeskirjade järgimine – Distsiplinaarmenetlus – Ametist kõrvaldamine – Ametist kõrvaldamise tühistamine – Uus distsiplinaarmenetlus – Uus ametist kõrvaldamine.
Kohtuasi C-640/20 P.

Court reports – general – 'Information on unpublished decisions' section

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2022:736

Date of document:: 29/09/2022
Date lodged:: 23/11/2020

Author:: Euroopa Kohus
Form:: Kohtujuristi ettepanek
Authentic language:: prantsuse keel

Type of procedure:: Ametniku hagi, Apellatsioonkaebus - põhjendamatu, Kahju hüvitamise hagi, Apellatsioonkaebus - vastuvõetamatu
Appellant:: Euroopa Liidu ametnik
Other parties to the proceedings:: Euroopa Komisjon, ELi institutsioonide ja ametite
Advocate General:: Pikamäe

Treaty:

Liitmisleping

Link

Select all documents mentioning this document

Instruments cited in case law:

12007P041-P1: N 38 97 98 112
12007P041: N 66 94
12007P048: N 84
12007P052-P3: N 68
12008E/PRO/03-A12BIS: N 38
12008E/PRO/03-A58L1: N 49
12008E/PRO/07: N 65
12008E067-P3: N 54
12008E256-P1L2: N 49
12008E256: N 50
12008E266-P1: N 122
12008E266: N 62
12008E270: N 54 60 64 72 76
12008E298-P1: N 63 73
12008E336: N 63
12008E339: N 64
12008E340-L2: N 125
12008E340: N 64 126
12008M002: N 54 63
12008M003: N 63
12008M004: N 93
12008M006-P1: N 66
12008M006-P3: N 67
12008M051: N 65
31968R0259(01)-A60L1: N 10
31968R0259(01)-N9A06P5: N 11 94
31968R0259(01)-A12BISP3: N 14
31968R0259(01)-A90P1: N 14
31968R0259(01)-A11BIS: N 3 36 38 43 94 96 97 104 105 109 110 112
31968R0259(01)-A50: N 36
31968R0259(01)-A23: N 36 38 43 53 54 60 61
31968R0259(01)-A60: N 36 43
31968R0259(01)-A12BIS: N 4 36
31968R0259(01)-A59: N 43
31968R0259(01)-A19L1: N 5
31968R0259(01)-A21BIS: N 6 36 38 43 53
31968R0259(01)-A21: N 60
31968R0259(01)-A21BISP2: N 61
31968R0259(01)-A23L1: N 7 77
31968R0259(01)-A24: N 8 14 19 36 43
31968R0259(01)-N9A25: N 86
31968R0259(01)-A59P1: N 9
31968R0259(01)-A59P3: N 9
31968R0259(01)-A19: N 95
31968R0259(01)-A11BISP1: N 99
32012Q0929(01)-A76P2: N 45
32013L0048: N 85
32016L0343: N 84
32017R1939-A05P4: N 88
61980CJ0137-N9: N 69
62002CJ0234-N59: N 125
62003CJ0131-N82: N 125
62003CJ0131-N83: N 125
62004CJ0403-N39: N 50
62005CC0362-N35: N 120
62005CC0362-N36: N 120
62012CJ0149-N31: N 120
62012CJ0149-N32: N 124
62012CJ0239-N61: N 120
62012CJ0239-N65: N 123
62012CJ0531-N96: N 126
62013CJ0609-N86: N 50
62016CJ0116-N72: N 110
62016TJ0786-N1: N 1
62016TJ0786-N10: N 1
62016TJ0786-N100: N 1
62016TJ0786-N101: N 1
62016TJ0786-N102: N 1
62016TJ0786-N103: N 1
62016TJ0786-N104: N 1
62016TJ0786-N105: N 1
62016TJ0786-N106: N 1
62016TJ0786-N107: N 1
62016TJ0786-N108: N 1
62016TJ0786-N109: N 1
62016TJ0786-N11: N 1
62016TJ0786-N110: N 1
62016TJ0786-N111: N 1
62016TJ0786-N112: N 1
62016TJ0786-N113: N 1
62016TJ0786-N114: N 1
62016TJ0786-N115: N 1
62016TJ0786-N116: N 1
62016TJ0786-N117: N 1
62016TJ0786-N118: N 1
62016TJ0786-N119: N 1
62016TJ0786-N12: N 1
62016TJ0786-N120: N 1
62016TJ0786-N121: N 1
62016TJ0786-N122: N 1
62016TJ0786-N123: N 1
62016TJ0786-N124: N 1
62016TJ0786-N125: N 1
62016TJ0786-N126: N 1
62016TJ0786-N127: N 1
62016TJ0786-N128: N 1
62016TJ0786-N129: N 1
62016TJ0786-N13: N 1
62016TJ0786-N130: N 1
62016TJ0786-N131: N 1
62016TJ0786-N132: N 1
62016TJ0786-N133: N 1
62016TJ0786-N134: N 1
62016TJ0786-N135: N 1
62016TJ0786-N136: N 1
62016TJ0786-N137: N 1
62016TJ0786-N138: N 1
62016TJ0786-N139: N 1
62016TJ0786-N14: N 1
62016TJ0786-N140: N 1
62016TJ0786-N141: N 1
62016TJ0786-N142: N 1
62016TJ0786-N143: N 1
62016TJ0786-N144: N 1
62016TJ0786-N145: N 1
62016TJ0786-N146: N 1
62016TJ0786-N147: N 1
62016TJ0786-N148: N 1
62016TJ0786-N149: N 1
62016TJ0786-N15: N 1
62016TJ0786-N150: N 1
62016TJ0786-N151: N 1
62016TJ0786-N152: N 1
62016TJ0786-N153: N 1
62016TJ0786-N154: N 1
62016TJ0786-N155: N 1
62016TJ0786-N156: N 1
62016TJ0786-N157: N 1
62016TJ0786-N158: N 1
62016TJ0786-N159: N 1
62016TJ0786-N16: N 1
62016TJ0786-N160: N 1
62016TJ0786-N161: N 1
62016TJ0786-N162: N 1
62016TJ0786-N163: N 1
62016TJ0786-N164: N 1
62016TJ0786-N165: N 1
62016TJ0786-N166: N 1
62016TJ0786-N167: N 1
62016TJ0786-N168: N 1
62016TJ0786-N169: N 1
62016TJ0786-N17: N 1
62016TJ0786-N170: N 1
62016TJ0786-N171: N 1
62016TJ0786-N172: N 1
62016TJ0786-N173: N 1
62016TJ0786-N174: N 1
62016TJ0786-N175: N 1
62016TJ0786-N176: N 1
62016TJ0786-N177: N 1
62016TJ0786-N178: N 1
62016TJ0786-N179: N 1
62016TJ0786-N18: N 1
62016TJ0786-N180: N 1
62016TJ0786-N181: N 1
62016TJ0786-N182: N 1
62016TJ0786-N183: N 1
62016TJ0786-N184: N 1
62016TJ0786-N185: N 1
62016TJ0786-N186: N 1
62016TJ0786-N187: N 1
62016TJ0786-N188: N 1
62016TJ0786-N189: N 1
62016TJ0786-N19: N 1
62016TJ0786-N190: N 1
62016TJ0786-N191: N 1
62016TJ0786-N192: N 1
62016TJ0786-N193: N 1
62016TJ0786-N194: N 1
62016TJ0786-N195: N 1
62016TJ0786-N196: N 1
62016TJ0786-N197: N 1
62016TJ0786-N198: N 1
62016TJ0786-N199: N 1
62016TJ0786-N2: N 1
62016TJ0786-N20: N 1
62016TJ0786-N200: N 1
62016TJ0786-N201: N 1
62016TJ0786-N202: N 1
62016TJ0786-N203: N 1
62016TJ0786-N204: N 1
62016TJ0786-N205: N 1
62016TJ0786-N206: N 1
62016TJ0786-N207: N 1
62016TJ0786-N208: N 1
62016TJ0786-N209: N 1
62016TJ0786-N21: N 1
62016TJ0786-N210: N 1
62016TJ0786-N211: N 1
62016TJ0786-N212: N 1
62016TJ0786-N213: N 1
62016TJ0786-N214: N 1
62016TJ0786-N215: N 1
62016TJ0786-N216: N 1
62016TJ0786-N217: N 1
62016TJ0786-N218: N 1
62016TJ0786-N219: N 1
62016TJ0786-N22: N 1
62016TJ0786-N220: N 1
62016TJ0786-N221: N 1
62016TJ0786-N222: N 1
62016TJ0786-N223: N 1
62016TJ0786-N224: N 1
62016TJ0786-N225: N 1
62016TJ0786-N226: N 1
62016TJ0786-N227: N 1
62016TJ0786-N228: N 1
62016TJ0786-N229: N 1
62016TJ0786-N23: N 1
62016TJ0786-N230: N 1
62016TJ0786-N231: N 1
62016TJ0786-N232: N 1
62016TJ0786-N233: N 1
62016TJ0786-N234: N 1
62016TJ0786-N235: N 1
62016TJ0786-N236: N 1
62016TJ0786-N237: N 1
62016TJ0786-N238: N 1
62016TJ0786-N239: N 1
62016TJ0786-N24: N 1
62016TJ0786-N240: N 1
62016TJ0786-N241: N 1
62016TJ0786-N242: N 1
62016TJ0786-N243: N 1
62016TJ0786-N244: N 1
62016TJ0786-N245: N 1
62016TJ0786-N246: N 1
62016TJ0786-N247: N 1
62016TJ0786-N248: N 1
62016TJ0786-N249: N 1
62016TJ0786-N25: N 1
62016TJ0786-N250: N 1
62016TJ0786-N251: N 1
62016TJ0786-N252: N 1
62016TJ0786-N253: N 1
62016TJ0786-N254: N 1
62016TJ0786-N255: N 1
62016TJ0786-N256: N 1
62016TJ0786-N257: N 1
62016TJ0786-N258: N 1
62016TJ0786-N259: N 1
62016TJ0786-N26: N 1
62016TJ0786-N260: N 1
62016TJ0786-N261: N 1
62016TJ0786-N262: N 1
62016TJ0786-N263: N 1
62016TJ0786-N264: N 1
62016TJ0786-N265: N 1
62016TJ0786-N27: N 1
62016TJ0786-N28: N 1
62016TJ0786-N29: N 1
62016TJ0786-N3: N 1
62016TJ0786-N30: N 1
62016TJ0786-N31: N 1
62016TJ0786-N32: N 1
62016TJ0786-N33: N 1
62016TJ0786-N34: N 1
62016TJ0786-N35: N 1
62016TJ0786-N36: N 1
62016TJ0786-N37: N 1
62016TJ0786-N38: N 1
62016TJ0786-N39: N 1
62016TJ0786-N4: N 1
62016TJ0786-N40: N 1
62016TJ0786-N41: N 1
62016TJ0786-N42: N 1
62016TJ0786-N43: N 1
62016TJ0786-N44: N 1
62016TJ0786-N45: N 1
62016TJ0786-N46: N 1
62016TJ0786-N47: N 1
62016TJ0786-N48: N 1
62016TJ0786-N49: N 1
62016TJ0786-N5: N 1
62016TJ0786-N50: N 1
62016TJ0786-N51: N 1
62016TJ0786-N52: N 1
62016TJ0786-N53: N 1
62016TJ0786-N54: N 1
62016TJ0786-N55: N 1
62016TJ0786-N56: N 1
62016TJ0786-N57: N 1
62016TJ0786-N58: N 1
62016TJ0786-N59: N 1
62016TJ0786-N6: N 1
62016TJ0786-N60: N 1
62016TJ0786-N61: N 1
62016TJ0786-N62: N 1
62016TJ0786-N63: N 1
62016TJ0786-N64: N 1
62016TJ0786-N65: N 1
62016TJ0786-N66: N 1
62016TJ0786-N67: N 1
62016TJ0786-N68: N 1
62016TJ0786-N69: N 1
62016TJ0786-N7: N 1
62016TJ0786-N70: N 1
62016TJ0786-N71: N 1
62016TJ0786-N72: N 1
62016TJ0786-N73: N 1
62016TJ0786-N74: N 1
62016TJ0786-N75: N 1
62016TJ0786-N76: N 1
62016TJ0786-N77: N 1
62016TJ0786-N78: N 1
62016TJ0786-N79: N 1
62016TJ0786-N8: N 1
62016TJ0786-N80: N 1
62016TJ0786-N81: N 1
62016TJ0786-N82: N 1
62016TJ0786-N83: N 1
62016TJ0786-N84: N 1
62016TJ0786-N85: N 1
62016TJ0786-N86: N 1
62016TJ0786-N87: N 1
62016TJ0786-N88: N 1
62016TJ0786-N89: N 1
62016TJ0786-N9: N 1
62016TJ0786-N90: N 1
62016TJ0786-N91: N 1
62016TJ0786-N92: N 1
62016TJ0786-N93: N 1
62016TJ0786-N94: N 1
62016TJ0786-N95: N 1
62016TJ0786-N96: N 1
62016TJ0786-N97: N 1
62016TJ0786-N98: N 1
62016TJ0786-N99: N 1
62017TJ0021-N51: N 71
62018CJ0377-N41: N 84
62018CJ0591-N63: N 50
62018CJ0597-N128: N 49
62018CJ0831-N45: N 77
62019CC0014-N91: N 72
62019CC0894-N66: N 66
62019CC0894: N 98
62019CJ0134: N 125
62019CJ0431-N51: N 50
62019CJ0601-N71: N 49
62019CJ0615-N223: N 84
62019CJ0758-N24: N 72
62019CJ0758-N25: N 72
62019CJ0894-N54: N 100
62019CJ0894-N51: N 98
62019CJ0903-N37: N 69
62020CJ0033-N121: N 107
62020CJ0033-N122: N 107
62020TJ0043-N106: N 79 - 81

Subject matter:

Personalieeskirjad ja töötingimused - EÜ

Language of the case

HTML

PDF

Document published in the digital reports of cases. They have official status.

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PRIIT PIKAMÄE

esitatud 29. septembril 2022 ( 1 )

Kohtuasi C‑640/20 P

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Psühholoogiline ahistamine – Meditsiinilised arvamused – Põhjuseta puudumised – Töötasu – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad – Artikkel 11a – Huvide konflikt – Artiklid 21a ja 23 – Riigisisene karistusõigus – Distsiplinaarmenetlus – Ametist kõrvaldamine – Tühistamine – Põhjendatud huvi – Uus distsiplinaarmenetlus – Uus ametist kõrvaldamine

I. Sissejuhatus

PV palub oma apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. jaanuari 2020. aasta otsus PV vs. komisjon (T‑786/16 ja T‑224/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, ei avaldata, EU:T:2020:17), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõuded tuvastada, et talle on osaks saanud psühholoogiline ahistamine, tühistada mitu akti ning kohustada Euroopa Komisjoni hüvitama varaline ja mittevaraline kahju, mida ta väidab end olevat kandnud, kui ta oli komisjoni ametnik.

See apellatsioonkaebus, mis kuulub Euroopa Liidu avaliku teenistuse valdkonda, sisaldab 10 väidet, millega on vaidlustatud sisuliselt enamus sellest, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses PV tühistamisnõuete küsimuses peamiselt tuvastas. Vastavalt Euroopa Kohtu palvele on käesolev ettepanek keskendatud apellatsioonkaebuse kahele esimesele ja kaheksandale väitele. Nende väidete käsitlemisel pean analüüsima teatavat hulka õiguslikke küsimusi, mida ei ole varem ette tulnud, st küsimust, kas liidu ametnike suhtes kohaldatakse riigisisest karistusõigust; erapooletusekohustust avalikus teenistuses ja võimalust esitada Üldkohtule tühistamishagi haldusotsuse peale pärast selle otsuse tühistamist.

II. Õiguslik raamistik

Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) vaidluse suhtes kohaldatava redaktsiooni artiklis 11a on sätestatud:

„1. Kui allpool ei ole sätestatud teisiti, ei tegele ametnik oma kohustuste täitmisel küsimustega, milles tal on otseselt või kaudselt tema sõltumatust kahjustada võivad isiklikud huvid, eelkõige perekondlikud ja finantshuvid.

2. Ametnikud, kelle ülesandeks on eespool mainitud küsimusega tegelemine, teatavad sellest viivitamata ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule. Ametisse nimetav asutus või ametiisik võtab mis tahes asjaomased meetmed ja võib eelkõige vabastada ametniku vastutusest käesoleva küsimuse käsitlemisel.

3. Ametnik ei tohi otseselt ega kaudselt omada ega omandada üheski ettevõttes, mis kuulub tema institutsiooni alla või mis teeb selle institutsiooniga tehinguid, ühtki sedalaadi või sedavõrd suurt huvi, et see hakkaks kahjustama tema sõltumatust oma kohustuste täitmisel.“

Personalieeskirjade artiklis 12a on nähtud ette:

„1. Ametnikud hoiduvad igasugusest psühholoogilisest või seksuaalsest ahistamisest.

2. Institutsioon ei tee kahju ametnikule, kes on olnud psühholoogilise või seksuaalse ahistamise ohver. Institutsioon ei tee kahju ametnikule, kes on olnud psühholoogilise või seksuaalse ahistamise tunnistajaks, eeldusel et ametnik on käitunud ausalt.

3. Psühholoogiline ahistamine – sobimatu käitumine, mis leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne‑ või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.

[…]“.

Personalieeskirjade artikli 19 esimeses lõigus on sätestatud:

„Kohtumenetluses ei avalda ametnik ilma ametisse nimetava asutuse või ametiisiku loata mingil alusel teavet, mida ta teab oma ametikohustuste tõttu. Luba ei anta ainult juhul, kui seda nõuavad liidu huvid ja kui keeldumine ei too ametniku suhtes kaasa kriminaalõiguslikke tagajärgi. Ametnik järgib seda kohustust ka pärast teenistusest lahkumist.“

Personalieeskirjade artikkel 21a on sõnastatud järgmiselt:

„1. Kui ametnik saab korraldused, mida ta peab ebatavaliseks või tõenäoliselt suuri raskusi tekitavateks, teatab ta sellest viivitamata oma vahetule ülemusele, kes juhul, kui teave on edastatud kirjalikult, vastab kirjalikult. Kui vahetu ülemus kinnitab korraldusi, aga ametnik on veendunud, et selline kinnitus ei ole mõistlik vastus tema põhjendatud murele, edastab ametnik viivitamata küsimuse kirjalikult vahetult kõrgemale ülemusele, kui lõikes 2 ei sätestata teisiti. Kui viimane kinnitab korraldusi kirjalikult, peab ametnik need ellu viima, välja arvatud siis, kui need on ilmselgelt seadusevastased või on vastuolus asjakohaste ohutusnormidega.

2. Kui vahetu ülemus leiab, et korraldused tuleb täita viivitamata, viib ametnik need ellu, välja arvatud siis, kui need on ilmselgelt seadusevastased või on vastuolus asjakohaste ohutusnormidega. Ametniku taotlusel on vahetul ülemusel kohustus anda sellised korraldused kirjalikult.

3. Ametnikule, kes teavitab oma ülemusi korraldustest, mida ta pidas ebatavaliseks või tõenäoliselt suuri raskusi tekitavateks, ei tohi selle tõttu kahju tekitada.“

Personalieeskirjade artikli 23 esimeses lõigus on sätestatud:

„Ametnikele on antud privileegid ja immuniteedid üksnes liidu huvides. Kui privileegide ja immuniteetide protokollist ei tulene teisiti, ei ole ametnikud vabastatud oma isiklike kohustuste täitmisest ega kehtivate seaduste ja politseieeskirjade järgimisest.“

Personalieeskirjade artikkel 24 on sõnastatud järgmiselt:

„Liit aitab iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.

Liit kompenseerib ametnikule sellistel juhtudel kantud kahju niivõrd, kuivõrd töötaja ise ei ole teadlikult ega tõsise hooletuse tõttu kahju tekitanud ega ole saanud hüvitist kahju põhjustanud isikult.“

Personalieeskirjade artikli 59 lõigetes 1 ja 3 on nähtud ette:

„1. Ametnikul, kes esitab tõendi oma võimetuse kohta täita oma kohustusi haiguse või õnnetuse tõttu, on õigus saada haiguspuhkust.

Asjaomane ametnik teatab oma töövõimetusest oma institutsioonile niipea kui võimalik ning teatab seejuures ka oma hetkel kehtiva aadressi. Ta esitab arstitõendi, kui ta puudub töölt rohkem kui kolm päeva. Kõnealune tõend tuleb saata hiljemalt viiendal puudumise päeval; arvestatakse postitemplil olevat kuupäeva. Kui seda ei tehta ja kui tõendi mittesaatmine ei ole tingitud ametnikust sõltumatutest põhjustest, käsitatakse ametniku puudumist loata puudumisena.

Ametnikult võib igal ajal nõuda institutsiooni korraldatud tervisekontrolli läbimist. Kui kontrolli ei saa läbi viia ametnikust sõltuvatel põhjustel, käsitatakse tema puudumist loata puudumisena alates kuupäevast, mil kontroll oleks pidanud toimuma.

Kui kontrolli käigus tuvastatakse, et ametnik suudab oma kohustusi täita, käsitatakse tema puudumist vastavalt järgmisele lõigule põhjendamatuna alates kontrolli tegemise kuupäevast.

Kui ametnik peab ametisse nimetava asutuse või ametiisiku korraldatud tervisekontrolli tulemusi meditsiiniliselt põhjendamatuteks, võib tema või tema nimel tegutsev arst kahe päeva jooksul esitada institutsioonile taotluse, et asi suunataks sõltumatule arstile arvamuse esitamiseks.

Institutsioon edastab viivitamata taotluse ametniku arsti ja institutsiooni meditsiinitöötaja vahel kokku lepitud teisele arstile. Kui sellist kokkulepet ei saavutata viie päeva jooksul alates taotluse esitamisest, valib institutsioon isiku sõltumatute arstide loetelust, mille sel eesmärgil koostavad ametisse nimetav asutus või ametiisik ja personalikomitee igal aastal ühisel nõusolekul. Ametnik võib kahe tööpäeva jooksul institutsiooni valiku vaidlustada, mille järel valib institutsioon loetelust uue isiku ja see valik on lõplik.

Sõltumatu arsti arvamus, mille ta esitab pärast ametniku arsti ja institutsiooni meditsiinitöötajaga nõupidamist, on siduv. Kui sõltumatu arsti arvamus kinnitab institutsiooni korraldatud kontrolli tulemusi, käsitatakse puudumist põhjendamatuna alates kõnealuse kontrolli toimumise päevast. Kui sõltumatu arsti arvamus ei kinnita kõnealuse kontrolli tulemusi, käsitatakse puudumist kõikidel eesmärkidel põhjendatuna.

[…]

3. Ilma et see piiraks distsiplinaarmenetluseeskirjade kohaldamist, arvatakse kõik lõigete 1 ja 2 alusel põhjendamatuks loetud puudumised maha asjaomase ametniku iga-aastasest põhipuhkusest. Kui ametnikul ei ole enam puhkusepäevi järel, kaotab ta vastaval ajavahemikul hüvitise oma töötasust.“

10.

Personalieeskirjade artikli 60 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Välja arvatud haiguse või õnnetusjuhtumi korral, ei või ametnik puududa töölt ilma oma vahetu ülemuse eelneva loata. Piiramata võimalikke kohaldatavaid distsiplinaarmeetmeid, lahutatakse kõik asjakohaselt tõendatud loata puudumised asjaomase ametniku põhipuhkusest. Kui töötaja on oma põhipuhkuse ära kasutanud, kaotab ta selle ajavahemiku eest oma tasu.“

11.

Personalieeskirjade IX lisa artikli 6 lõikes 5 on nähtud ette:

„Asjaomasel ametnikul on õigus viie päeva jooksul alates nõukogu moodustamisest tagandada üks nõukogu liige. Institutsioonil on samuti õigus tagandada üks nõukogu liige.

Sama tähtaja jooksul võivad nõukogu liikmed paluda end vabastada ülesannete täitmisest õigustatud põhjusel ja astuda tagasi huvide konflikti korral.

[…]“.

III. Vaidluse taust, menetlus Ülkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

A. Vaidluse taust

12.	Vaidluse tausta on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–33. Seoses käesoleva menetlusega võib sellest teha järgmise kokkuvõtte.

13.	PV, kes oli alates 16. juulist 2007 komisjoni ametnik, määrati kuni 30. septembrini 2009 tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraati.

14.

Leides, et talle on osaks saanud ahistamine, esitas PV 5. augustil 2009 personalieeskirjade artikli 24 ja artikli 90 lõike 1 alusel abitaotluse. See menetlus lõpetati 9. juunil 2010 juurdluse tulemusena, mille viis läbi komisjoni juurdlus- ja distsiplinaaramet, kes järeldas, et personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 nõutavad tingimused, mis peavad olema täidetud, et kvalifitseerida teatav käitumine psühholoogiliseks ahistamiseks, ei ole täidetud, ning pärast PV üleviimist komisjoni eelarve peadirektoraati 1. oktoobril 2009.

15.	PV määrati 1. aprillil 2013 komisjoni suulise tõlke peadirektoraadi eelarve‑ ja finantshalduse üksusesse.

16.	Selle üksuse juhataja esitas 12. novembril 2013 PV vastu distsiplinaarkaebuse käitumisprobleemide, kehtivate menetluste kohaldamata jätmise ja vähese tulemuslikkuse tõttu.

17.	Alates 8. maist 2014 ei ilmunud PV enam tööle, leides, et ta on psühholoogilise ahistamise ohver, ja saatis arstitõendid, mille oli välja andnud tema raviarst.

18.	Komisjoni meditsiinitöötajad esitasid 27. juunil ja 10. oktoobril 2014 meditsiinilised arvamused, et PV on võimeline taas tööle asuma. Hiljem kutsuti PV arstlikule läbivaatusele kontrolli eesmärgil ning ta ei reageerinud nendele kutsetele.

19.

PV esitas 23. detsembril 2014 personalieeskirjade artikli 24 alusel teise abitaotluse. Ametisse nimetav asutus otsustas 12. märtsil 2015, et ei ole kaudseid tõendeid mingist psühholoogilisest ahistamisest PV suhtes, ning järeldas, et seepärast ei ole kiireloomuliste eemaldamismeetmete võtmine põhjendatud.

20.	Leides, et PV puudumised olid põhjuseta puudumised, tegi komisjon mitu PV töötasust kinnipidamise otsust.

21.	Komisjon algatas 10. juulil 2015 PV suhtes distsiplinaarmenetluse CMS 13/087 korduva allumatuse tõttu töökohustuste täitmisel, sobimatu käitumise ja põhjuseta puudumiste tõttu.

22.	Ametisse nimetav asutus leidis 31. mai ja 5. juuli 2016. aasta otsustega, et PV puudumised ajavahemikel 2016. aasta 5. veebruarist kuni 31. märtsini ja 4. aprillist kuni 31. maini olid põhjuseta puudumised.

23.	Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO) otsustas 11. juuli 2016. aasta otsusega peatada apellandile töötasu väljamaksmise alates 1. juulist 2016.

24.

Ametisse nimetava asutuse 26. juuli 2016. aasta otsusega, mis tehti distsiplinaarmenetluse CMS 13/087 järelduste põhjal, kõrvaldati PV alates 1. augustist 2016 ametist (edaspidi „26. juuli 2016. aasta ametist kõrvaldamise otsus“). PV esitas selle otsuse peale kaebuse, mis jäeti ametisse nimetava asutuse 2. veebruari 2017. aasta otsusega rahuldamata.

25.

Suulise tõlke peadirektoraadi peadirektor teatas oma 31. juuli 2016. aasta teatega PV‑le oma kavatsusest lugeda tema puudumisi 2016. aasta 2. juunist kuni 31. juulini põhjuseta puudumisteks ning teha vastavad mahaarvamised tema töötasust. Kaebus, mille PV selle teate peale esitas, jäeti ametisse nimetava asutuse 17. jaanuari 2017. aasta otsusega rahuldamata.

26.	PMO teatas 21. septembri 2016. aasta eelteavitus kirjaga PV‑le, et viimane võlgneb komisjonile 42704,74 eurot, mis vastab tema põhjuseta puudumistele. Kaebus, mille PV selle otsuse peale esitas, jäeti ametisse nimetava asutuse 17. jaanuari 2017. aasta otsusega rahuldamata.

27.

Ametisse nimetav asutus tühistas 24. juulil 2017 oma 26. juuli 2016. aasta ametist kõrvaldamise otsuse ning PV‑le teatati personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori teatega, et ta ennistatakse tööle 16. septembril 2017 suulise tõlke peadirektoraadi infotehnoloogia‑ ja konverentsisüsteemide üksusesse. Kaebus, mille PV esitas tema ametist kõrvaldamise tühistamise otsuse peale, jäeti ametisse nimetava asutuse 15. jaanuari 2018. aasta otsusega rahuldamata.

28.

PMO direktor tasaarvestas 12. septembri 2017. aasta teatega summad, mis võlgneti PV‑le ajavahemiku eest, mil ta oli ametist kõrvaldatud, ja tema võlad komisjoni ees, mis väljendus 9550 euro suuruses väljamakses PV‑le. Kaebus, mille PV selle hüvitamisteate peale esitas, jäeti ametisse nimetava asutuse 9. märtsi 2018. aasta otsusega rahuldamata.

29.	PV‑le teatati 20. septembril 2017, et tema puudumisi alates 16. septembrist 2017 loetakse põhjuseta puudumisteks.

30.	Komisjon algatas 6. oktoobril 2017 distsiplinaarmenetluse CMS 17/025 samade etteheidetega, mida puudutas distsiplinaarmenetlus CMS 13/087. Kaebus, mille PV esitas uue distsiplinaarmenetluse algatamise peale, jäeti ametisse nimetava asutuse 2. mai 2018. aasta otsusega rahuldamata.

31.	Komisjon tegi 13. oktoobril 2017 otsuse nullida PV töötasu alates 1. oktoobrist 2017.

32.	PV‑l paluti 15. novembri 2017. aasta e‑kirjaga osaleda 2016. aasta avaliku teenistuse hindamises. Kaebus, mille PV selle kutse peale esitas, jäeti ametisse nimetava asutuse 16. märtsi 2018. aasta otsusega rahuldamata.

33.	PV‑l paluti 22. veebruari 2018. aasta e‑kirjaga osaleda 2017. aasta avaliku teenistuse hindamises. Kaebus, mille PV selle kutse peale esitas, jäeti ametisse nimetava asutuse 1. juuni 2018. aasta otsusega rahuldamata.

34.	Komisjon kõrvaldas PV distsiplinaarmenetluse CMS 17/025 järelduste tulemusena 21. oktoobri 2019. aasta otsusega ametist. See ametist kõrvaldamine jõustus 1. novembril 2019.

B. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

35.

PV esitas pärast seda, kui Üldkohtu president rahuldas tema tasuta õigusabi taotluse, Üldkohtu kantseleisse 17. detsembril 2017 saabunud hagiavaldusega hagi, milles palus tühistada mitu akti ja mõista komisjonilt tema kasuks välja 889000 eurot ja 132828,67 eurot hüvitisena vastavalt väidetava mittevaralise ja varalise kahju eest.

36.

Selle hagi põhjendamiseks esitas PV viis väidet, millest esimese kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklit 12a, teise kohaselt on rikutud personalieeskirjade artikleid 11a, 21a ja 23 ning haldusaktide seaduslikkuse ja nõuetekohasuse põhimõtet, kolmanda kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklis 24 ette nähtud hoolitsemis‑ ja abistamiskohustust ning neljanda kohaselt personalieeskirjade artikleid 59 ja 60.

37.

PV esitas Üldkohtu kantseleisse 11. aprillil 2018 saabunud hagiavaldusega Üldkohtule hagi, milles palus tuvastada, et talle on saanud osaks psühholoogiline ahistamine, tühistada muid akte ning mõista komisjonilt välja 98000 eurot ja 23190,44 eurot hüvitisena vastavalt väidetava mittevaralise ja varalise kahju eest.

38.

Seda hagi põhjendas PV seitsme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklit 12a, teise kohaselt personalieeskirjade artikleid 21a ja 23 ning haldusaktide seaduslikkuse ja nõuetekohasuse põhimõtet, kolmanda kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklit 11a ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõiget 1, neljanda kohaselt on rikutud hoolitsemispõhimõtet ning viienda kohaselt on rikutud erandkorras täitmata jätmise ja seaduslikkuse põhimõtteid.

39.	Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega PV hagid täies ulatuses rahuldamata.

40.

Esiteks tuvastas Üldkohus, et PV nõuded, et Üldkohus tuvastaks, et talle on saanud osaks psühholoogiline ahistamine, ning nõuded tühistada eelkõige 26. juuli 2016. aasta ametist kõrvaldamise otsus ja otsused, mis vaidlustati teise võimalusena kohtuasjas T‑786/16, nende hulgas töötasust tehtavate kinnipidamiste otsus, abitaotluste rahuldamata jätmise otsused ja meditsiinilised arvamused, et tema puudumised olid põhjuseta puudumised, on vastuvõetamatud.

41.	Teiseks jättis Üldkohus põhjendamatuse tõttu rahuldamata nendes kahes hagis esitatud tühistamisnõuded.

42.	Kõigepealt leidis ta, et faktilisi asjaolusid, mis annavad tunnistust psühholoogilisest ahistamisest, millele PV viitab, ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.

43.

Kolmandaks lükkas Üldkohus tagasi PV argumendid, et on rikutud personalieeskirjade artikleid 11a, 21a ja 23 ning haldusaktide seaduslikkuse ja nõuetekohasuse põhimõtet, hoolitsemispõhimõtet ning personalieeskirjade artiklis 24 ette nähtud abistamiskohustust, personalieeskirjade artikleid 59 ja 60 ning erandkorras täitmata jätmise ja seaduslikkuse põhimõtet.

44.	Neljandaks jättis Üldkohus rahuldamata PV kahju hüvitamise nõuded, leides, et need põhinevad sisuliselt nende otsuste väidetaval õigusvastasusel, mille peale on esitatud tühistamishagid ja mille õigusvastasust ei ole tõendatud.

IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

A. Menetlus Euroopa Kohtus

45.	Euroopa Kohus otsustas vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 jätta kohtuistung korraldamata.

B. Poolte nõuded

46.

Apellatsioonkaebuse esitas PV 23. novembril 2020 ja see kanti Euroopa Kohtu kantselei registrisse 30. novembril 2020. PV palub Euroopa Kohtul:

–	tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–	teha vaidluse kohta otsus;

–	mõista mõlema menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

47.

Komisjon esitas 22. aprillil 2021 vastuse apellatsioonkaebusele, mis kanti Euroopa Kohtu kantselei registrisse 23. aprillil 2021 ja milles ta palub Euroopa Kohtul:

–	jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–	mõista kohtukulud välja PV‑lt.

V. Õiguslik analüüs

A. Sissejuhatavad märkused

48.

Nagu ma sissejuhatuses märkisin, on käesolev ettepanek keskendatud kahele esimesele ja kaheksandale väitele. Käsitletavad õiguslikud küsimused on sisuliselt küsimus, kas liidu ametnike suhtes kohaldatakse riigisisest karistusõigust; erapooletusekohustuse küsimus avalikus teenistuses ning küsimus, kas Üldkohtule on võimalik esitada tühistamishagi haldusotsuse peale pärast selle otsuse tühistamist. Nende õiguslike küsimuste analüüs käsitletava kohtuasja konkreetset konteksti arvestades tundub olevat vaidluse lahendamiseks hädavajalik.

49.

Võttes arvesse käesoleva kohtuasja faktiliste asjaolude keerukust, tundub mõistlik meenutada kõigepealt õigusnorme, mis reguleerivad apellatsioonimenetlust. Vastavalt ELTL artikli 256 lõike 1 teisele lõigule ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule saab apellatsioonkaebust esitada ainult õigusküsimustes. Nagu on kinnitatud väljakujunenud kohtupraktikas, on ainult Üldkohus pädev esiteks faktilisi asjaolusid tuvastama ja teiseks neid hindama. Seevastu Euroopa Kohtul puudub pädevus tuvastada faktilisi asjaolusid ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende faktiliste asjaolude tuvastamisel tuginenud. Järelikult ei kujuta tõendite hindamine Üldkohtu poolt endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust. ( 2 )

50.

Kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 siiski pädev kontrollima nendele faktilistele asjaoludele antud õiguslikku kvalifikatsiooni ja õiguslikke tagajärgi, mida Üldkohus on neist tuletanud. Erandjuhtudel võib Euroopa Kohus kontrollida hinnangut, mille Üldkohus on andnud faktilistele asjaoludele, kui apellant väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud. ( 3 ) Sellisel juhul peab apellant täpselt osutama tõenditele, mida on moonutatud, ning täpsustama hindamisvead, mis tema arvates selle moonutamise põhjustasid. Kohtupraktikast tuleneb, et moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär. ( 4 )

51.

Need sissejuhatavad märkused omandavad käesolevas kontekstis täiesti erilise tähtsuse, sest PV seab kahtluse alla hinnangu mitmesugustele faktilistele asjaoludele ja teatavatele järeldustele, mille Üldkohus tegi. Pean silmas konkreetselt väidetavat psühholoogilist ahistamist, mis PV‑le teiste ametnike poolt tema ametiülesannete täitmisel osaks sai, ilma et ta oleks suutnud seda siiski esimeses kohtuastmes tõendada. Selles küsimuses tuleb märkida, et Üldkohus tuvastas oma kohtuotsuses – ilma et oleks seejuures rikkunud õigusnormi –, et PV esitatud teave ei võimalda järeldada, et psühholoogiline ahistamine esines. ( 5 ) Lisaks tuleb juhtida tähelepanu, et Üldkohus märkis õigesti, et paljud meetmed, mida komisjonile ette heideti ja mida PV tajus millenagi, mis võib olla ahistamine, näiteks töötasu maksmise peatamine põhjuseta puudumise tõttu ning iga ametniku pädevuse, töötulemuste ja tööl käitumise hindamine, on personalieeskirjades sõnaselgelt ette nähtud. ( 6 ) On ilmne, et vastupidiste tõendite puudumise korral ei saa nende meetmete õiguspärasust tõsiselt kahtluse alla seada.

52.

Seega, kuigi PV vaidleb vastu vaidlustatud kohtuotsuse põhistusele, ei saa apellatsioonimenetlusest siiski kõrvale kalduda nii, et Euroopa Kohut kohustatakse ise faktilisi asjaolusid uuesti hindama. Vastupidi, arvestades eelnevates punktides kirjeldatud pädevuse selget jaotust liidu kohtute vahel, on tarvis piirata apellatsioonkaebuse arutamist nii, et analüüsitakse rangelt ainult Euroopa Kohtule esitatud õiguslikke küsimusi.

B. Apellatsioonkaebuse esimene väide

1. Poolte argumendid

53.	Esimese väitega kritiseerib PV hinnangut, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 184 ja 185 esimeses kohtuastmes esitatud argumentidele, et on rikutud personalieeskirjade artikleid 21a ja 23.

54.

Esiteks eiras Üdlkohus apellandi sõnul ELL artiklit 2 ning ELTL artikli 67 lõiget 3 ja artiklit 270, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185, et töösuhet ametniku ja tema institutsiooni vahel reguleerivad eranditult personalieeskirjad, ehkki asjakohased on muudki õigusallikad, eelkõige selle liikmesriigi karistusõigus, mille territooriumil asjaomane teenistuja töötab. Seega on iga kriminaalkorras karistatav tegu, mille teenistuja toime paneb, personalieeskirjade artikli 23 rikkumine. Psühholoogiline ahistamine, avalike dokumentide võltsimine, valed arstitõendid ja korruptsioon kujutavad endast aga Belgia karistusseadustiku rikkumisi.

55.

Teiseks moonutas Üldkohus tema sõnul faktilisi asjaolusid sellega, et jättis arvesse võtmata mitu määrava tähtsusega asjaolu. PV nimetab kõigepealt Belgia eeluurimiskohtuniku määrusi, millega kohustatakse kuulama III Salduzi režiimis üle mõned komisjoni ametnikud, kes olid tegevad teatavate niisuguste vaidlustatud aktide andmisel, mis näitavad, et neid isikuid kahtlustatakse etteheidetavates faktilistes asjaoludes. Seejärel viitab ta distsiplinaarmenetluse CMS 17/025 toimiku kui „avalike dokumentide võltsimise“ tõendi arestimisele 19. septembril 2018 eeluurimiskohtuniku poolt.

56.

Kolmandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 184, et psühholoogilise ahistamise või dokumentide võltsimise saab tuvastada üksnes süüdimõistva kohtuotsusega, ning keeldudes võtmast arvesse kohtumäärusi, mis anti Belgia uurimise raames seoses nende faktiliste asjaoludega.

57.

Komisjon väidab esiteks, et PV etteheide, et väidetav õigusnormi rikkumine, mille Üldkohus pani toime vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185, on tingitud selle kohtuotsuse väärast tõlgendamisest. Üldkohus meenutas selles punktis ainult, et töösuhet ametniku ja tema institutsiooni vahel reguleerivad personalieeskirjad ning et Üldkohus kohaldab ainult avaliku teenistuse õigust, mitte ükskõik missugust riigisisest õigust.

58.

Teiseks märkis Üldkohus – ilma et oleks moonutanud faktilisi asjaolusid –, et Belgia kohtud ei ole teinud otsust faktiliste asjaolude kohta, millele PV viitab. Mõne komisjoni ametniku kutsumine III Salduzi süsteemi raames ülekuulamisele ei kujuta endast sugugi nende süüdi tunnistamist. Üldkohus ei moonutanud faktilisi asjaolusid ka sellega, et ei teinud mingit järeldust sellest, et Belgia eeluurimiskohtunik arestis PV algatusel väidetavalt distsiplinaartoimiku CMS 17/025 – mis ei võimalda absoluutselt järeldada, et „avalike dokumentide võltsimine“ on tõendatud.

59.	Kolmandaks oli Üldkohtul õigus, kui ta leidis, et uurimisjärgus kuriteokaebused ei võimalda tõendada, et leidis aset psühholoogiline ahistamine või dokumentide võltsimine.

2. Õiguslik hinnang

60.

Esimese väitega kinnitab PV, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185, et töösuhet ametniku ja tema institutsiooni vahel reguleerivad „eranditult“ personalieeskirjad. Üldkohtu arutluskäik viidatud punktis seisneb selles, et ELTL artikli 270 alusel välistatakse riigisisese õiguse ja eelkõige karistusõiguse igasugune asjakohasus, kui arutatakse küsimust, kas ametisse nimetav asutus rikkus personalieeskirjade artikleid 21 ja 23, kui tegi esimeses kohtuastmes vaidlustatud otsused. PV sõnul eiras Üldkohus „teisi õigusallikaid“, mis seda töösuhet siiski reguleerivad, ja eelkõige ametniku teenistuskoha liikmesriigi karistusõigust.

61.

Selles küsimuses tuleb meenutada, et PV väitis Üldkohtus, et kõnesolevad otsused on õigusvastased sel põhjusel, et need põhinevad tegudel, mis kujutavad endast kriminaalkorras karistatavaid tegusid, mille komisjoni ametnikud ja muud teenistujad Belgia territooriumil toime panid. PV kinnitas, et personalieeskirjade artikli 21a lõike 2 kohaselt peab liidu ametnik või muu teenistuja keelduma õigusvastaste tegude tegemisest ning et vastavalt personalieeskirjade artiklile 23 on ta kohustatud järgima selle riigi politseieeskirju, kus ta töötab. Seepärast leiabki PV, et ametisse nimetav asutus oleks pidanud võtma arvesse otsuseid, mille tegid Belgia õigusasutused kuriteokaebuste peale – koos tsiviilhagi esitamisega –, mille ta paljude isikute vastu esitas.

a) Avaliku teenistuse õiguse normid liidu õiguskorras

62.

Kohe alguses tuleb juhtida tähelepanu, et nagu PV oma seisukohtades märgib, on avalikku teenistust reguleerivad õigusnormid olemas liidu õigusnormide hierarhia kõikidel tasanditel, st esmases õiguses, üldpõhimõtetes ja teiseses õiguses. Selles kontekstis ei tohi kindlasti unustada Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktika väärtuslikku panust ametnike ja muude teenistujate suhtes kohaldatavatesse õigusnormidesse. Nende kohtuotsused on ELTL artikli 266 järgi institutsioonidele kohustuslikud. See öeldud, tuleb märkida, et esimese väite analüüsimisel on esmase tähtsusega kodifitseeritud õigus vastastikuses toimes riigisiseste õiguskordadega.

1) Esmane õigus ja õiguse üldpõhimõtted

63.

Esmane õigus koosneb peamiselt aluslepingutest ja nende protokollidest ning hartast. Ametnikud on oma ametikohustuste täitmisel kohustatud järgima paljusid aluspõhimõtteid, mis on sätestatud aluslepingutes. Tegemist on näiteks liidu väärtuste ja eesmärkidega, mida on nimetatud vastavalt ELL artiklites 2 ja 3. Lisaks abistab liidu institutsioone, organeid ja asutusi nende ülesannete täitmisel ELTL artikli 298 lõike 1 kohaselt avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus. Seevastu muude esmase õiguse sätete puhul peavad institutsioonid vastu võtma teiseseid õigusakte, milles neid sätteid konkretiseeritakse. Nii on see ELTL artikli 336 puhul, milles on sätestatud, et parlament ja nõukogu kinnitavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt ja pärast konsulteerimist teiste asjaomaste institutsioonidega määruste abil Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad ning liidu muude teenistujate teenistustingimused.

64.

ELTL artikkel 270 annab Euroopa Liidu Kohtule pädevuse lahendada liidu ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelised vaidlused neis piirides ja neil tingimustel, mis on kindlaks määratud liidu ametnike personalieeskirjades või liidu muude teenistujate teenistustingimustes. ELTL artiklis 340 on nähtud omakorda ette, et liit heastab kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele ning et teenistujate isiklik vastutus liidu ees on reguleeritud nende personalieeskirjade või nende suhtes kohaldatavate teenistustingimuste sätetega. ELTL artiklis 339 on täpsemalt kehtestatud liidu ametnikele kohustus mitte avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, iseäranis informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente.

65.

Vastavalt ELL artiklile 51 on protokollidel samaväärne õigusjõud nagu aluslepingutel ning need on seega esmase õiguse lahutamatu osa. Nende hulgast protokolli nr 7 liidu privileegide ja immuniteetide kohta (edaspidi „protokoll nr 7“) mitu sätet puudutavad otseselt ametnikke ja muid teenistujaid ning neid käsitleb selle V peatükk. See protokoll sisaldab avaliku teenistuse seisukohast väga olulisi sätteid, eelkõige mis puudutab maksualast ja kohtulikku immuniteeti, mille juurde ma tulen oma analüüsis tagapool uuesti tagasi. ( 7 )

66.

Hartat, millel on ELL artikli 6 lõike 1 kohaselt aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud, kohaldatakse kõigi liidu teiseste õigusaktide suhtes, sh personalieeskirjad. Ametnikel on hartaga kaitstud õigused ning nad peavad ka ise järgima oma ametikohustuste täitmisel kodanike põhiõigusi. Harta artiklil 41, milles on sätestatud õigus heale haldusele, on eriline tähtsus. ( 8 )

67.

Euroopa Kohus on Euroopa integratsiooniprotsessi jooksul kindlaks määranud palju liidu õiguse üldpõhimõtteid. Avaliku teenistuse valdkonnas puudutavad need põhimõtted peamiselt Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“) kaitstud põhiõigusi. ELL artikli 6 lõike 3 järgi on EIÕKga tagatud põhiõigused liidu õiguse üldpõhimõtted. Enne kui harta muutus kohustuslikuks, oli EIÕK kodanike – sh ametnike – kaitse alal peamine õigusallikas.

68.

Ehkki hartal on tänapäeval suurem roll, viitavad liidu kohtud vajaduse korral endiselt EIÕK‑le ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, kui on tarvis tõlgendada harta sätteid või kas või täiendada hartaga tagatud kaitset. EIÕK ei ole kaotanud oma tähtsust liidu õiguse arengu seisukohast, sest harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud, ning et see säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.

2) Teisene õigus

69.

Personalieeskirjades on sätestatud üksikasjalikult regulatsioon, mida kohaldatakse liidu institutsioonides töötavate ametnike suhtes, mis puudutab muu hulgas töölevõtmist ja karjääri kulgu, töötingimusi, õigusi ja kohustusi, töötasu ja distsiplinaarkorda. ( 9 ) Personalieeskirjad on õiguslikult vastu võetud määruse vormis, mis tähendab, et need on kohustuslikud kõikides elementides ning neid peavad järgima nii liidu institutsioonid ja asutused kui ka liikmesriigid. Nagu Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas rõhutanud, „[s]iit järeldub, et lisaks mõjule, mida personalieeskirjad omavad liidu asutuste sees, on need siduvad ka liikmesriikidele niivõrd, kuivõrd liikmesriikide tegutsemine on vajalik nende rakendamiseks“, ( 10 ) mis tähendab, et kui personalieeskirjade säte eeldab rakendusmeetmeid riigisisesel tasandil, „on liikmesriigid kohustatud võtma kõik üld‑ või erimeetmed“. ( 11 )

70.

Õigusnormid, mida ametniku ja tema institutsiooni vahelise suhte suhtes kohaldatakse, on kindlaks määratud personalieeskirjade sätetes, mis on vastu võetud määrusega, ning see tähendab, et parlament ja nõukogu saavad neid vajaduse korral muuta. Tegemist on seega töösuhtega, mida reguleerib avalik õigus ja mille haldamine asjaomase institutsiooni poolt kujutab endast otsese halduse juhtumit, mis tähendab, et ta teeb kõik otsused, mis võivad kahjustada ametniku huve, ühepoolselt personalieeskirjade või üldiste rakendussätetega kehtestatud õigusnorme ja menetlusi järgides ning need otsused kujutavad endast haldusmeetmeid. Personalieeskirjades sätestatud regulatsiooni kohaldatakse liidu ametniku suhtes täies ulatuses, st iga isiku suhtes, kes nimetati personalieeskirjades kindlaks määratud tingimusel ametisse nimetava asutuse või ametisiku kirjaliku otsusega alalisele ametikohale liidu institutsioonis.

71.

Kuigi personalieeskirjad on liidu teisese avaliku teenistuse õiguse keskne õigusakt, ( 12 ) on ka muid õigusakte, millega rakendatakse personalieeskirjade mitmesuguseid sätteid ning mis reguleerivad muu hulgas maksustamissüsteemi, keeltekasutuse korda, isikuandmete kaitset, reisilubade väljaandmise korda ja töölevõtmist liidu laienemiste korral. Seda valdkonda iseloomustab nende õigusnormide ebaühtlus, millega rakendatakse või tõlgendatakse personalieeskirjade sätteid. Üldiselt võib eristada personalieeskirjades sõnaselgelt ette nähtud akte ja sui generis akte. Seda arvestades väljuks nende aktide ammendav loetelu käesoleva ettepaneku raamidest ja ületaks minu eesmärgi. Analüüsi selles etapis tuleb siiski nõustuda, et – normatiivaktide ebaühtlusest hoolimata – nõuab personalieeskirjadega kehtestatud regulatsiooni ühtsuse põhimõte, et rakendusaktid oleksid samad kõikides institutsioonides ja et välditaks liiga lahknevaid tõlgendusi. See nõue vastab huvile tagada Euroopa Liidu avaliku teenistuse ühtsus, mis on muudetud põhimõtteks Amsterdami lepingu artikli 9 lõikega 3 ( 13 ) ning mida väljendavad personalieeskirjade artiklid 1 ja 1a.

b) Riigisisese õiguse mõju Euroopa Liidu avalikule teenistusele

1) Liidu sõltumatus avaliku teenistuse haldamise valdkonnas

72.

Minu eelnevatest punktidest ilmneb, et liidu õiguskorras on liidu omaenda õigusnormid, mis reguleerivad suhet ametniku ja tema institutsiooni vahel ning mis on enamikus kodifitseeritud personalieeskirjades. See ongi põhjus, miks on nendele viidatud mitmes õigusnormis, isegi esmases, ( 14 ) nagu just ELTL artiklis 270, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses viitab, et meenutada, et liidu kohtul on ainupädevus avaliku teenistuse valdkonda kuuluvate vaidluste lahendamisel. ( 15 )

73.

Tänu oma organisatsioonilisele autonoomiale on liidu halduskorraldus väga sõltumatu riigisisestest õiguskordadest, mis ei välista, et teatavad õigusnormid võivad eeldada, et neid rakendaksid liidu institutsioonid ise või liikmesriigid, et tagada liidu nõuetekohane toimimine riigiülese organisatsioonina. Sellest aspektist siiski üksi ei piisa kinnitamaks, et riigisisene õigus määrab mingil määral ära liidu halduskorralduse toimimise. Niisugune kinnitus oleks ekslik, võttes arvesse liidu asutajate ilmselget kavatsust luua „sõltumatu“ Euroopa Liidu avalik teenistus ELTL artikli 298 lõike 1 tähenduses – mis peegeldub muide nende õigusnormide õiguslikus laadis ja selle riigiülese organisatsiooni institutsioonilises ülesehituses. ( 16 )

74.

Sellest vaatevinklist käsitatuna ei ole Üldkohtu väide vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185, et „ametniku ja tema institutsiooni töösuhet reguleerivad eranditult personalieeskirjad“, õiguslikult korrektne. Ühelt poolt võib tekkida küsimus, kas avaliku teenistuse õiguse allikate paljusust arvestades on õiguslikult piisavalt täpne kasutada selles kontekstis määrsõna „eranditult“. Teiselt poolt tundub selline väide absoluutselt põhjendatud, võttes arvesse juba mainitud personalieeskirjade ühtsuse põhimõtet, mille kohaselt kehtivad liidu kõikide institutsioonide kõikide ametnike suhtes samad personalieeskirjad ja seega samad sätted. Esiteks on vaieldamatu, et personalieeskirjad kujutavad endast niisuguse õigusnormide kogumi keskset elementi, mis koosneb erinevatest õigusnormidest. Teiseks on ilmne, et personalieeskirjades sätestatud õigusnormid kehtivad komisjoni kõigi ametnike suhtes, kelle hulka PV kuulus. Seega leian, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 185 tuleb mõista nii, et Üldkohtu eesmärk oli korrata, et komisjoni ametnike suhtes kohaldatakse personalieeskirjades sätestatud õigusnorme, mis õiguslikust vaatevinklist on vaieldamatu.

75.

PV heidab Üldkohtule ette, et viimane on rikkunud õigusnormi sellega, et ta eiras riigisisest karistusõigust. PV sõnul ei oleks esimeses kohtuastmes vaidlustatud otsuseid tohtinud teha, sest need ei ole kooskõlas Belgia karistusõigusega. Tuleb siiski märkida, et Üldkohus viitas ainult „töösuhtele ametniku ja tema institutsiooni vahel“, mida reguleerivad tõesti personalieeskirjad. Käesolev kohtuasi puudutab vaidlust, mis kuulub eranditult liidu avaliku teenistuse valdkonda ja mille ese on PV töö komisjonis.

76.

Seega ei käsitle me siin mitte küsimust, kas Belgia karistusõigus võib olla käsitletaval juhul kohaldatav. Liidu kohtud ei ole pädevad tõlgendama Belgia karistusõigust. Hagi, milles palutakse tõlgendada riigisisest õigust, oleks ilmselgelt vastuvõetamatu. Mulle näib, et just seda Üldkohus viitega ELTL artiklile 270 öelda tahtiski. Tuleb muide meenutada, et liikmesriikide kohtud ei ole samuti pädevad võtma seisukohta personalieeskirjades sätestatud õigusnormide tõlgendamise küsimuses – mis rõhutab liidu sõltumatust avaliku teenistuse haldamisel.

2) Suhe kriminaalmenetluse ja distsiplinaarmenetluse vahel

77.

Hoolimata nendest kaalutlustest on liidu kodanikel vastavalt personalieeskirjade artikli 23 esimesele lõigule tõesti „kehtivate seaduste ja politseieeskirjade järgimise“ kohustus, mis hõlmab enesestmõistetavalt karistusõiguse järgimist. Institutsiooni asukohariigi nende seaduste ja eeskirjade rikkumise korral võib olla tarvis võtta ametnikult puutumatus vastavalt protokolli nr 7 artiklile 17, et tema suhtes saaks vajaduse korral läbi viia kriminaaluurimisi. Nagu Euroopa Kohus täpsustas kohtuotsuses komisjon vs. RQ ( 17 ), „muudab selline ametniku puutumatuse äravõtmise otsus […] ametniku õiguslikku olukorda ainuüksi sel tagajärjel, et kõnealune ametnik kaotab protokolli nr 7 artikli 11 punktis a ette nähtud kohtuliku puutumatuse, kuna seeläbi taastatakse tema staatus isikuna, kelle suhtes kehtivad liikmesriikide üldkohaldatavad normid, ning tema suhtes saab kohaldada üldkohaldatavate normidega ette nähtud meetmeid näiteks tema kinnipidamiseks ja tema suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks, ilma et seejuures oleks vaja vahenorme“. ( 18 )

78.

Seda arvestades tuleb siiski juhtida tähelepanu asjaolule, et PV käitumist ametnikuna, mida käesolevas kohtuasjas käsitletakse, ei ole uurinud Belgia õigusasutused kriminaaluurimise raames. Pigem on see just PV, kes heidab oma kolleegidele ette, et nad on rikkunud Belgia kriminaalõigust. Muide, Üldkohus juhib ka ise sellele asjaolule tähelepanu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187. Ei ole seega selgelt aru saada, missugust mõju võib avaldada tema enda ametnikustaatusele see, et väidetavalt on rikutud Belgia karistusõigust, mida tuleks kohaldada kolmandate isikute suhtes.

79.

Peale nende kahtluste, kas riigisisene karistusõigus on selles vaidluses asjakohane, tuleb märkida, et nimetatud õigusel on tavaliselt üksnes kaudne mõju töösuhtele ametniku ja tema institutsiooni vahel ning seda selle konkreetse eesmärgi tõttu. Kriminaalmenetlus puudutab niisuguste korrakaitsenormide järgimist, mis on kehtestatud, et tagada ühiskonna nõuetekohane toimimine tervikuna. ( 19 ) Seevastu ei ole selle eesmärk reguleerida töösuhet ametniku ja liidu institutsiooni vahel.

80.

Tuleb siiski tunnistada, et karistusõiguse rikkumine võib teatavatel asjaoludel avaldada mõju töösuhtele ning viia distsiplinaarkaristuseni, eelkõige siis, kui rikkumise on pannud toime ametnik oma ametikohustuste täitmisel ja see kahjustab liidu huve. Et distsiplinaarmenetluse eesmärk on tagada nende õigusnormide järgimine, mis kindlustavad institutsiooni nõuetekohase toimimise, ( 20 ) võib niisuguse menetluse algatamine olla konkreetse juhtumi asjaoludel õigustatud.

81.

Selles küsimuses tuleb siiski märkida, et isegi kui käitumine võib kujutada endast nii karistusõiguse normi kui ka distsiplinaarnormi rikkumist, on sellega kaasnevad tagajärjed ära määratud personalieeskirjadega. Distsiplinaarkaristust hinnatakse, võttes arvesse distsiplinaarkorda, mitte kriminaalkaristust. Seega ei saa distsiplinaarvõimu teostaja sobiva distsiplinaarkaristuse valimisel olla kohustatud võtma ilma igasuguste tingimusteta arvesse kriminaalkaristusi, mis on mõistetud sama isiku suhtes algatatud kriminaalmenetluses. ( 21 ) See ilmneb kriminaal‑ ja distsiplinaarmenetluse erinevatest eesmärkidest, aga ka liidu sõltumatusest avaliku teenistuse haldamisel.

82.	Eespool esitatud põhjustel tuleb analüüsi selles etapis asuda seisukohale, et riigisisene karistusõigus ei määra ära seda, kuidas toimub Euroopa Liidu avalik teenistus – vastupidi sellele, mida näib väitvat PV oma kirjalikes seisukohtades.

3) Süütuse presumptsioon kriminaalmenetluses

83.

Pean ka vajalikuks märkida, et küsimusel, kas Belgia karistusõigus on kohaldatav teiste ametnike suhtes, kelle kohta PV väidab, et nad panid toime süütegusid, ei tundu puutuvat selle vaidluse lahendamisel asjasse, nagu ma tagapool selgitan. Esiteks on selge, et Üldkohus ei ole tuvastanud juhtumeid, mida võiks pidada psühholoogiliseks ahistamiseks, ning miski ei võimalda järeldada, et Üldkohus oleks tõendite hindamisel faktilisi asjaolusid moonutanud. ( 22 ) Teiseks ei näita miski, et väidetavad kriminaalkorras karistatavad teod pandi tõesti toime, sest Belgia kohtud ei ole nende süüstavate asjaolude kohta lõplikku otsust teinud.

84.

Ainus, mille PV võib esitada tõendina, on ülekuulamismäärused, mille Belgia kohus teatavate ametnike suhtes tegi. Tuleb siiski märkida, et niisugune kohtumeede ei kujuta endast „tõendit“ õiguslikus tähenduses, sest süütuse presumptsioon eksisteerib edasi, kui neid isikuid ei ole süüdi mõistetud. Süütuse presumptsioon on ette nähtud harta artiklis 48, mis vastab EIÕK artikli 6 lõigetele 2 ja 3. ( 23 ) Liidu teisese õiguse tasandil on süütuse presumptsioon sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul ( 24 ), mille liikmesriigid, sh Belgia Kuningriik, on kohustatud oma riigisisesesse õiguskorda üle võtma.

85.

„Kahtlustatava“ staatuse puhul, mille PV kolleegid omandasid Belgia kriminaalmenetlusõiguse kohaselt, võetakse seda süütuse presumptsiooni arvesse. Täpsemalt annab „kahtlustatava“ staatus tavaliselt isikule, kelle suhtes viiakse läbi uurimist, teatavad õigused tema kaitses kohtu vastu, näiteks õigus kasutada kaitsjat ja õigus saada teavet talle esitatud süüdistuse kohta, nagu on nähtud ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivis 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega ( 25 ). Sel põhjusel ongi liikmesriikide õiguskordadel see ühine joon, et tehakse selget vahet, mis puudutab asjaomase isiku staatust kriminaalmenetluse raames. See staatus areneb edasi olenevalt selle konkreetse kahtlustuse astmest, mis lasub isikul, kelle puhul oletatakse, et ta on pannud toime süüteo. ( 26 )

86.

Ammendavuse huvides tuleb siin märkida, et avaliku teenistuse õiguses on võetud arvesse süütuse presumptsiooni, sest personalieeskirjade IX lisa artiklis 25 on sõnaselgelt ette nähtud, et kui ametniku suhtes algatatakse kriminaalmenetlus faktiliste asjaolude tõttu, mis õigustasid distsiplinaarmenetluse algatamist, on tema olukord lõplikult lahendatud alles pärast seda, kui asja lahendava kohtu otsus on jõustunud. See nõue on seletatav ka asjaoluga, et kriminaalkohtutel on suuremad uurimisvolitused kui ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul administratsioonis. Eelnevast tuleneb, et süütuse presumptsiooni kui õiglase kohtuliku arutelu tagatist tuleb arvesse võtta nii kriminaal‑ kui ka distsiplinaarvaldkonnas.

87.

Käsitletava juhtumi asjaoludel näib kõik viitavat sellele, et kriminaaluurimised on veel kohtueelses staadiumis, mistõttu ei ole teada, kas kahtlustused leiavad kinnitust. Meetmed, mille Belgia kohus on praeguseks etapiks võtnud ja mida PV mainib, aitavad ainult koguda vajalikke tõendeid. Muide, tuleb märkida, et „Salduzi seadus“, millele PV oma seisukohtades viitab, annab õigusi ja tagatisi igale isikule, kelle õigusasutused ükskõik missuguses staatuses ära kuulavad, vastavalt õiglase kohtuliku arutamise põhimõtetele. ( 27 ) Sellest järeldub, et viidatud seaduse sätete kohaldamisest ei saa teha mingit järeldust nende ametnike väidetava süü küsimuses, kelle Belgia õigusasutused on üle kuulanud, seni kuni kriminaalmenetlus ei ole lõppenud. Lisaks on vaja rõhutada, et vastupidi sellele, mida näib väitvat PV oma seisukohtades, ei saa tema „luua“ neid tõendeid nii, et ta esitab lihtsalt kuriteokaebused asjaomaste ametnike vastu, vaid faktilisi asjaolusid peavad hindama pigem õigusasutused ja tegema kindlaks, kas kogutud tõendid kujutavad endast arvestatavaid tõendeid.

88.

Selles küsimuses tuleb märkida, et õigusasutustel on tavaliselt kohustus jälgida, et uurimistoimingud oleksid suunatud tõe väljaselgitamisele ning et otsitaks nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid, st et nende käigus tuleb otsida korraga nii tõendeid kahtlustatava süütuse kohta kui ka tema süü kohta. ( 28 ) Seepärast võtavad õigusasutused isiku kriminaalvastutusele alles siis, kui uurimise lõpul on piisavalt tõendeid. ( 29 ) PV argumendid, millega ta vihjab asjaomaste ametnike süüle ainuüksi sel põhjusel, et nad on uurimise all, tunduvad seega põhinevat kriminaalmenetluse põhimõtete eiramisel.

c) Lõpumärkused

89.

Eespool esitatud põhjustel, mis on seotud eelkõige liidu sõltumatusega avaliku teenistuse haldamisel ja asjaoluga, et riigisisene karistusõigus ei ole käsitletava juhtumi asjaoludel asjakohane, olen arvamusel, et PV argumendid, et esimeses kohtuastmes vaidlustatud otsused on õigusvastased sel põhjusel, et need põhinevad tegudel, mis kujutavad endast kriminaalkorras karistatavaid tegusid, mille panid toime komisjoni ametnikud Belgia territooriumil, ning et ametisse nimetav asutus oli kohustatud Belgia karistusõigusest lähtudes need otsused tegemata jätma, tuleb tagasi lükata.

90.

Üldkohtu väitest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185, mille kohaselt „reguleerivad töösuhet ametniku ja tema institutsiooni vahel eranditult personalieeskirjad“, ei ilmne mingit õigusnormi rikkumist, sest seda tuleb mõista nii, et sellega on tagasi lükatud PV argumendid, milles on sisuliselt väidetud, et riigisisene karistusõigus on liidu avaliku teenistuse õiguse suhtes ülimuslik ning et riigisisene karistusõigus kujutab endast vähemalt liidu avaliku teenistuse õiguse ühte „allikat“. Et need argumendid rajanevad liidu õiguse eiramisel, tuleb need tagasi lükata.

3. Vahejäreldus

91.	Eelnevate kaalutluste põhjal teen ettepaneku lükata apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

C. Apellatsioonkaebuse teine väide

1. Poolte argumendid

92.	Teise väitega kritiseerib PV hinnangut, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 184 ja 192.

93.

Esiteks väidab PV, et asjaolu, mida Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 184, st et ühtki faktilist asjaolu, mille PV kvalifitseeris psühholoogiliseks ahistamiseks või dokumentide võltsimiseks, ei ole sellisena kirjeldatud ning Belgia riigisisene kohus ei ole nende alusel kedagi kriminaalkorras süüdi mõistnud, on seletatav sellega, et komisjon „saboteeris“ kriminaaluurimisi. Ta kuritarvitas PV sõnul funktsionaalset puutumatust, keeldudes süstemaatiliselt andmast luba kahtlustatavate ülekuulamiseks, rikkudes ELL artiklis 4 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet, kuigi küsimuse all ei ole ükski avaliku võimu akt.

94.

Teiseks moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192 kohtuasja materjale, sest PV etteheite, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 11a, lükkas ta tagasi selle põhjal, et ta tuvastas, et lihtsalt kuriteokaebus, mille ametnik on esitanud isikute vastu, kelle ülesanne on teha tema suhtes otsuseid, ei saa iseenesest tekitada nendele huvide konflikti, ehkki kuriteokaebustele, mille PV esitas kahe ametisse nimetava asutuse liikme vastu kolmest, järgnesid kriminaaluurimised. PV sõnul oleks Üldkohus pidanud selle asjaolu tõttu tuvastama huvide konflikti nendel ametisse nimetava asutuse liikmetel distsiplinaarmenetlustes CMS 13/087 ja CMS 17/025 ning 21. oktoobri 2019. aasta ametist kõrvaldamise otsuse raames, mis selle viimase distsiplinaarmenetluse tulemusena tehti. Seega oleks Üldkohus pidanud tuvastama harta artikli 41, personalieeskirjade artikli 11a ja personalieeskirjade IX lisa artikli 6 lõike 5 rikkumise.

95.

Komisjoni sõnul on etteheide, et ei tehtud lojaalset koostööd Belgia õigusasutustega, sest ta keeldus süstemaatiliselt andmast luba eeluurimiskohtunikul kahtlustatavad üle kuulata, uus ning seega ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei võtnud selles küsimuses seisukohta. Teise võimalusena leiab komisjon, et tema keeldumine täita Belgia õigusasutuste taotlused, mis rajanesid personalieeskirjade artiklil 19, oli põhjendatud.

96.

Etteheite kohta, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 11a, väidab komisjon, et PV ei kritiseeri kohtupraktikat, millest Üldkohus lähtus, vaid tugineb faktilistele kaalutlustele, mis muudavad selle kriitika vastuvõetamatuks ega võimalda nii või teisiti seada kahtluse alla järeldust, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192 jõudis. Lisaks on see etteheide komisjoni sõnul suunatud kahe menetluse vastu, mille Üldkohus jättis sõnaselgelt oma kontrollist välja, sest esimene lõppes ametist kõrvaldamise otsusega, mis hiljem tühistati, ja teist arutatakse eraldi kohtuvaidluses.

2. Õiguslik hinnang

97.

Apellatsioonkaebuse teise väite analüüs on keskendatud Üldkohtu arutluskäigule vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192, millega Üldkohus lükkas tagasi PV argumendi, et kahel kolmest ametisse nimetava asutuse liikmest, kes tegid esimeses kohtuastmes vaidlustatud otsused, oli huvide konflikt, sest nad mõlemad olid uurimise all kriminaalmenetlustes, mis olid algatatud Belgias ahistamise või avalike dokumentide võltsimise tõttu. PV tugineb harta artikli 41 lõikega 1 tagatud erapooletuse põhimõtte ja personalieeskirjade artikli 11a rikkumisele. Ta leiab ka, et Üldkohtu väide, et asjaolu, et kõnesolevad isikud on nimetatud menetlustes uurimise all, ei ole piisav selleks, et nende erapooletus kahtluse alla seada, tuleb käsitada moonutamisena faktiliste asjaolude väära mõistmise läbi, sest Üldkohus leidis, et kõnesolevate menetlusteni viisid kuriteokaebused, mille apellant esitas eesmärgiga pääseda distsiplinaarmenetlusest.

a) Mõiste „erapooletus“ avaliku teenistuse õiguses

98.

Kohe alguses tuleb märkida, et harta artikli 41 lõikes 1 on sätestatud, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult. Erapooletuse nõue on mõeldud liidu aluseks oleva võrdse kohtlemise tagamiseks. Pean ka vajalikuks meenutada, et Euroopa Kohus meenutas hiljuti kohtuotsuses parlament vs. UZ, et erapooletuse nõuet kohaldatakse ka avaliku teenistuse valdkonna suhtes. ( 30 ) Selles kontekstis viitan ettepanekule, mille ma esitasin selles kohtuasjas ning milles ma märkisin, et „kuna nii institutsioonide, organite ja asutuste sisemine toimimine kui ka välimine kuvand sõltuvad selle nõude järgimisest, peab see tingimata laienema kõikidele liidu haldustegevusvaldkondadele, sealhulgas avaliku teenistuse korraldamisega seotud aspektidele, nagu töötajate ametisse nimetamine, edutamine ja karistamine“. ( 31 ) Minu arvates ei ole seega mingit kahtlust, et erapooletuse nõuet kohaldatakse niisuguse distsiplinaarmenetluse suhtes, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas.

99.

Personalieeskirjade artikkel 11a, millele PV oma seisukohtades tugineb, sisaldab konkreetseid õigusnorme, mille eesmärk on tagada, et ametnik täidab oma ametikohustusi ilma, et huvide konfliktid tema ülesande täitmist kahjustaksid. ( 32 ) Selle artikli lõike 1 kohaselt ei tegele ametnik oma ametikohustuste täitmisel ühegi küsimusega, milles tal on kas otseselt või kaudselt isiklik huvi, eelkõige perekondlik või finantshuvi, mis tema sõltumatust mõjutab. Arvestades, et need õigusnormid kujutavad endast erapooletuse nõude väljendust laiemas tähenduses, olen arvamusel, et neid tuleb tõlgendada, lähtudes mõistest „erapooletus“ niisugusena, nagu see tuleneb Euroopa Kohtu praktikast. Mulle tundub, et just niisugune oligi Üldkohtu lähenemine, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190, et tuleb nõustuda, et personalieeskirjade artiklil 11a on „ulatuslik kohaldamisala, arvestades seda, kui fundamentaalse tähtsusega on sõltumatuse ja terviklikkuse eesmärgid, mida selle sättega taotletakse, ning kui üldine on ametnikele ja muudele teenistujatele kehtestatud kohustus“ (kohtujuristi kursiiv).

100.

Euroopa Kohus tugineb oma kohtupraktikas mõistele „erapooletus“, mis koosneb kahest elemendist. Esiteks subjektiivne erapooletus, mille kohaselt ei tohi asjaomase institutsiooni ükski liige avaldada, kelle poolt ta on, või väljendada isiklikku eelarvamust, ning teiseks objektiivne erapooletus, mille kohaselt peab see institutsioon pakkuma piisavaid tagatisi, mis võimaldavad välistada võimaliku eelarvamuse igasuguse põhjendatud kahtluse. Selles küsimuses on Euroopa Kohus täpsustanud, et tõendamaks seda, et haldusmenetluse korraldus ei paku piisavaid tagatisi, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused võimalike eelarvamuste suhtes, ei ole vaja tõendada erapooletuse puudumist. Piisab, kui selle kohta on olemas põhjendatud kahtlus ja seda ei saa kõrvaldada. ( 33 ) Üldkohtu arutluskäiku tulebki hinnata nendest kaalutlustest lähtudes.

101.

Objektiivse erapooletuse kohta tuleb märkida, et pärast seda, kui Üldkohus näitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 180 ja 191 ära hageja argumendid, mis puudutavad huvide konflikti olemasolu seetõttu, et tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlustes otsused teinud isikud olid uurimise all kriminaalmenetlustes, mis algatati ahistamise ja avalike dokumentide võltsimise tõttu, tuvastas ta selle kohtuotsuse punktides 193 ja 194, et niisuguseid argumente ei tõenda ükski tõend. Pealegi tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse raames ei esita PV midagi, mis võimaldaks seda aspekti paremini tõendada.

102.

Nagu ma juba märkisin, ( 34 ) arvan niisiis, et lähtuda tuleb eeldusest, et käsitletaval juhul ei ole esinenud psühholoogilist ahistamist. See käib ka kolmeliikmelise ametisse nimetava asutuse liikmete vastu suunatud väite kohta, et nad panid toime kuritegusid, sest Belgias algatatud kriminaalmenetluste tulemusena ei ole neid kriminaalkorras süüdi mõistetud – aspekt, mida Üldkohus rõhutas õigesti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 184. Et asjaomased isikud võivad põhjendatult tugineda süütuse presumptsioonile, tundub mulle ilmne, et lihtsalt kuriteokaebuse esitamisest ei piisa üksi, et võiks hakata kahtlema nende liikmete erapooletuses, kui puuduvad muud asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et eksisteerib huvide konflikt. Teistsugune järeldus seaks ohtu õiguse süütuse presumptsioonile kui õiglase kohtuliku arutamise tagatise ning pööraks ümber tõendamiskoormise kriminaalmenetluses, mis tundub mulle õigusriigis vastuvõetamatu.

b) Õiguse kuritarvitamine ja ohud halduskorralduse nõuetekohasele toimimisele

103.

Need kaalutlused võimaldavad juba tagasi lükata suure osa argumente, millele PV tugineb ja mis käsitlevad väidetavat moonutamist, mis ilmneb tema sõnul Üldkohtu arutluskäigust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192. Pean siiski vajalikuks analüüsida seda etteheidet põhjalikult, et kõrvaldada igasugune kahtlus, kas selles kohtuotsuses esitatud põhjendused on õiguspärased.

104.

Üldkohus kinnitas eespool viidatud punktis, et „kui nõustuda hageja väitega, et kuriteokaebuse esitamisest piisab – kui see vastuvõetavaks tunnistatakse –, et tekiks huvide konflikt, tooks see kaasa selle, et iga ametnik saaks nurjata distsiplinaarmeetmete võtmise tema suhtes“, lisades, et „ametnik, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, võib lihtsalt esitada kuriteokaebuse nende isikute vastu, kelle ülesanne on teha tema suhtes otsused, ning paluda seejärel taandamist personalieeskirjade artikli 11a alusel“. PV väidab selles küsimuses, et Belgia kohtus pooleliolevaid menetlusi ei saa tõlgendada kui „lihtsalt kuriteokaebust“, mille ta esitas selleks, et pääseda distsiplinaarmenetlusest. PV sõnul määrab huvide konflikti ära see, milleni kriminaaluurimine viib.

105.

Üldkohtu arutluskäik, mis on esitatud eelmises punktis, võimaldab aimata soovi tagada distsiplinaarmenetluse erapooletus, tagades samas halduskorralduse nõuetekohase toimimise. Esiteks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 189 ja 190, et Üldkohus oli täiesti teadlik personalieeskirjade artiklil 11a tähtsusest, meenutades, et selle sätte „eesmärk on tagada ametnike ja muude teenistujate sõltumatus, usaldusväärsus ja erapooletus“. Teiseks tuleb märkida, et Üldkohus nõustus põhjendatult, et mõiste „erapooletus“ tõlgendamine nii, et ametisse nimetava asutuse liikmed, kes olid kriminaaluurimistes uurimise all, oleksid pidanud hoiduma osalemisest distsiplinaarmenetluses – nagu seda tuleb tõlgendada PV arvates –, on õiguslikult vastuvõetamatu, sest kõigepealt ei olnud mingit objektiivset põhjust seada asjaomaste isikute erapooletust kahtluse alla, kuid ka seepärast, et niisuguse tõlgenduse valimise korral on märkimisväärne oht, et takistatakse halduskorralduse toimimist.

106.

Konkreetsemalt viitas Üldkohus ohule, et ametnik kasutab kuriteokaebuse esitamist – viisil, mida võib nimetada „kuritarvitamiseks“ –, et tekitada huvide konflikt ja taotleda nende isikute taandamist, kelle ülesanne on teha tema kohta otsused, mis võimaldab seega distsiplinaarmenetluse eesmärgi nurjata. Selles küsimuses tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et PV on esitanud palju kuriteokaebusi, mille tulemusena on uurimise all ligikaudu 40 komisjoni ametnikku ja muud teenistujat. Seega on märkimisväärset hulka isikuid selles institutsioonis PV initsiatiivil süüdistatud ahistamises ja kriminaalses käitumises. See asjaolu on tähelepanuväärne ja selle kohta tuleb teha mõned õiguslikku laadi kommentaarid.

107.

Leian, et ei saa välistada, et eksisteerib asjaolusid, mille korral võib niisuguse õiguse kasutamise, nagu on õigus taotleda ametnik ametikohustustest taandada väidetava huvide konflikti tõttu, kvalifitseerida õiguse kuritarvitamiseks. Euroopa Kohus on mitu korda märkinud, et liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt ei tohi õigussubjektid kasutada liidu õigusnorme ära pettuse või kuritarvituse eesmärgil. ( 35 ) Nagu nähtub kohtupraktikast, on kuritarvituse tõendamiseks nõutav ühest küljest objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teisest küljest, et esineb subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused. ( 36 )

108.

Kuigi Üldkohus ei kvalifitseerinud PV käitumist küll sõnaselgelt õiguse „kuritarvitamiseks“ kohtupraktikas välja kujundatud kriteeriumide põhjal, ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 192 siiski, et tal olid tõsised kahtlused, kas kuriteokaebused, mille PV asjaomaste ametnike vastu esitas, on põhjendatud. Selles olukorras näib mulle, et Üldkohtu teatav kartus, et valitseb oht, mille toob kaasa PV pakutud tõlgendus distsiplinaarmenetluse nõuetekohasele toimimisele, oli põhjendatud, eelkõige võttes arvesse esiteks eriti suurt arvu kuriteokaebusi paljude ametnike vastu komisjonis ning teiseks asjaolu, et käsitletava juhtumi asjaoludel ei ole tõendeid psühholoogilisest ahistamisest ja kriminaalkorras karistatavatest tegudest.

109.

Kui neid kuriteokaebusi ei esitatud just üheainsa eesmärgiga takistada ametisse nimetava asutuse tööd, võis mõistlikult oodata, et PV suudab tõendada mõnda ahistamisolukorda, mida ta ilmselget ei ole teinud. Et puuduvad vastupidised kaudsed tõendid, tekib küsimus, kas PV on tõesti käitunud heauskselt, nagu on liidu õiguses nõutud, või oli tema eesmärk pigem ära kasutada kaitset, mille tagab personalieeskirjade artikkel 11a niisugusena, nagu seda on tõlgendatud erapooletuse nõudest lähtudes, et saavutada eesmärgid, mida ilmselgelt ei olnud liidu seadusandjal, st võimaldada ametnikul saboteerida administratsiooni tööd ja kahjustada oma kolleege.

110.

Kui see peaks olema nii, vastab see käitumine kahtlemata kriteeriumidele, millele see peab vastama, et kvalifitseerida see õiguse kuritarvitamiseks, mis toob kaasa selle, et tuleks keelata eespool viidatud sättega antud õiguse kasutamine. ( 37 ) Teiste sõnadega ei saa PV personalieeskirjade artiklile 11a tugineda. Seda arvestades tuleb juhtida tähelepanu, et kokkuvõttes on tegemist faktilise küsimusega, millele Üldkohus näib olevat vastanud asjaolude hindamise põhjal piisavalt selgelt. Üldkohtu ettevaatlik lähenemine, mis puudutab PV suhtumist administratsiooni ja eelkõige kõnesoleva distsiplinaarmenetluse puhul, näib mulle käesoleva kohtuasja konkreetsetel asjaoludel põhjendatud. Nendel põhjustel järeldan, et Üldkohtu arutluskäik ei sisalda mingit õigusnormi rikkumist.

111.

Hoolimata eelnevatest kaalutlustest leian, et ei ole tarvis, et Euroopa Kohus võtaks ammendavalt seisukoha küsimuses, kas Üldkohus tohtis PV argumendid tagasi lükata, viidates viimase kuritarvituslikule käitumisele, sest nii või teisiti kujutavad süütuse presumptsiooni järgimine ja vastupidiste tõendite puudumine endast juba iseenesest tugevaid argumente, mis võimaldavad järeldada, et sellega, et ametisse nimetava asutuse teatavad liikmed, kelle vastu on esitatud kuriteokaebused, osalesid otsuste tegemises, ei ole rikutud erapooletuse nõuet. Minu arvates on vajadus hoida ära kuritarvitused üldiselt, mida Üldkohus mainib, lihtsalt veel üks argument, mille eesmärk on põhjendada juba niigi veenvat arutluskäiku.

3. Lõpumärkused

112.

Apellatsioonkaebuse teise väite ja konkreetsemalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 189–194 esitatud põhjuste analüüs ei too ilmsiks mingit õigusnormi rikkumist. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus tuvastas õigesti personalieeskirjade artikli 11a kohaldamisala, niisugusena nagu seda on tõlgendatud harta artikli 41 lõikes 1 sätestatud erapooletuse põhimõttest lähtudes, ning otsustas õigesti, et see, et otsuste tegemises osalesid ametisse nimetava asutuse mõned liikmed, kelle vastu PV esitas kuriteokaebused, ei tekitanud huvide konflikti, mis võib muuta distsiplinaarmenetluse raames PV suhtes tehtud otsused õigusvastaseks.

113.

Ohtu, millele Üldkohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192, st et erapooletuse põhimõtte kuritarvitamine põhjustab halduskorralduse toimimises häireid ja kahjustab eelkõige kõnesoleva distsiplinaarmenetluse nõuetekohast läbiviimist, kinnitavad käsitletava juhtumi konkreetse asjaolud, st asjaolu, et PV oli esitanud eriti suure arvu kuriteokaebusi paljude komisjoni ametnike vastu, hoolimata sellest, et ei ole tõendeid, et nad oleksid pannud toime psühholoogilise ahistamise ja kriminaalkorras karistatavad teod. Leian seega, et PV argumendid, et on rikutud erapooletuse nõuet, tuleb tagasi lükata.

4. Vahejäreldus

114.	Selle analüüsi tulemusena leian, et apellatsioonkaebuse teise väitega ei saa nõustuda. Teen ettepaneku lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi.

D. Apellatsioonkaebuse kaheksas väide

1. Poolte argumendid

115.	Kaheksanda väitega kinnitab PV, et Üldkohtu hinnang küsimuses, kas tema nõue tühistada 26. juuli 2016. aasta ametist kõrvaldamise otsus on vastuvõetav, on rikutud kahte õigusnormi.

116.

Esiteks ei oleks Üldkohus tohtinud tuvastada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81, et ametisse nimetav asutus tasaarvestas PV võlad komisjoni ees summadega, mille komisjon apellandile tasuma pidi. Ametist kõrvaldamise otsuse tühistamine kaotas tagasiulatuvalt selle otsuse kõik tagajärjed, eelkõige põhjuseta puudumiste tuvastamise. Sellest järeldub, et võlad oleks tulnud tühistada ja kinnipidamised tema töötasust selle tühistamise tulemusena hüvitada, mistõttu ei oleks tohtinud teha tasaarvestust.

117.

Teiseks rikkus Üldkohus apellandi sõnul õigusnormi, tuvastades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et ametist kõrvaldamise otsuse rahalised tagajärjed neutraliseeriti enne hagi esitamist kohtuasjas T‑786/16. Ametisse nimetav asutus ei korvanud oma ametist kõrvaldamise otsuse rahalisi tagajärgi, sest selleks oleks ta pidanud maksma PV‑le hüvitist varalise ja mittevaralise kahju eest.

118.

Komisjon sõnul ei kaotanud esiteks distsiplinaarmenetluse tühistamine uurimise puudumise tõttu varem tehtud otsuseid, mis selle menetluse algatamist õigustasid ning mis on sellest täiesti eraldiseisvad ja sõltumatud menetlused. Teiseks neutraliseeriti küll ametist tagasi kutsumise otsuse rahalised tagajärjed.

2. Õiguslik hinnang

119.

Euroopa Kohtu palvel on kaheksanda väite analüüs keskendatud Üldkohtu arutluskäigule vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81 ja 82, milles on järeldatud, et tühistamishagi, mille PV 26. juuli 2016. aasta ametist kõrvaldamise otsuse peale esitas, on vastuvõetamatu. Konkreetsemalt vaidleb PV vastu sellele, mida Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, st et 26. juuli 2016. aasta ametist kõrvaldamise otsuse tühistamise nõue on esemetu, sest see otsus tühistati ja selle rahalised tagajärjed neutraliseeriti enne hagi esitamist kohtuasjas T‑786/16. PV sõnul ei korvanud ametisse nimetav asutus ametist tagasi kutsumise otsuse rahalisi tagajärgi, sest PV oleks pidanud selleks saama hüvitist varalise ja mittevaralise kahju eest, mida see ametist kõrvaldamine väidetavalt põhjustas.

a) „Põhjendatud huvi“, mis on menetlusõiguses nõutav

120.

Nagu selgitas kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Wunenburger vs. komisjon ( 38 ), tagatakse põhjendatud huvi kontrollimisega menetluslikult, et kohtud ei tegeleks ainuüksi õigusliku arvamuse andmisega teoreetilistes õigusküsimustes. Põhjendatud huvi on seega absoluutne vastuvõetavuse tingimus, mis võib muutuda asjakohaseks menetluse erinevates etappides. Põhjendatud huvi peab vaieldamatult esinema hagi esitamise hetkel. See peab siiski ka säilima pärast hagi esitamist ja seda kuni sisulise otsuse tegemiseni. ( 39 )

121.

Kui põhjendatud huvi kaob alles kohtumenetluse jooksul, ei ole kohtu otsus mõistagi enam õigustatud. Hagejalt ei saa siiski nõuda, et ta nõustuks sellega, et tema hagi, mis selle esitamise hetkel oli esialgu vastuvõetav, jäetakse lihtsalt läbi vaatamata ning et ta peab kandma selle vaidluse kohtukulud. Ainus sobiv lahendus niisugusel juhul on vastupidi otsustada, et vaidlus on muutunud „esemetuks“, väljendades nii esiteks mõtet, et hagi alus kadus alles pärast selle esitamist, ning vältides teiseks negatiivseid rahalisi tagajärgi hagejale.

122.

Kohtupraktika kohaselt võib hageja põhjendatud huvi säilimine olla esiteks tingitud liidu institutsiooni (väidetavalt) õigusvastase tegevuse kordumise ohust. ELTL artikli 266 lõige 1 nõuab nimelt institutsioonilt, kelle akt tühistati, „Euroopa Liidu Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist“, mis praktikas tähendab, et see institutsioon on kohustatud võtma arvesse selles kohtuotsuses nimetatud tühisuse põhjuseid, kui ta peaks tühistatud akti hiljem asendama. ( 40 ) Teiseks võib põhjendatud huvi säilida, kui otsus tühistamishagi kohta on oluline hageja võimaliku kahju hüvitamise nõude seisukohast. Kolmandaks võib hagejal teatavatel juhtudel ja eelkõige avalikku teenistust puudutavates asjades olla huvi saavutada see, et kõrvaldatakse negatiivsed avaldused tema isiku kohta, et olla tulevikus rehabiliteeritud.

b) Üldkohtu arutluskäigu analüüs

123.

Vaidlustatud kohtuotsus puudutab nendest kolmest juhtumist teist, st apellandi kahju hüvitamise nõuet. Euroopa Kohus on otsustanud, et hageja põhjendatud huvi säilimist tuleb hinnata konkreetsest üksikjuhtumist lähtuvalt, võttes arvesse eelkõige väidetava õigusvastasuse tagajärgi ja väidetavalt kantud kahju olemust. ( 41 ) PV olukorda käesolevas kohtuasjas tuleb analüüsida nendest põhimõtetest lähtudes. Selle analüüsi raames on tarvis ka kontrollida, kas Üldkohtu arutluskäigus on neid põhimõtteid arvesse võetud.

124.

Selles küsimuses tuleb kohe juhtida tähelepanu, et PV ei ole käesoleva ettepaneku punktis 121 nimetatud olukorras. PV tühistamishagi ei ole „esemetu“ sel põhjusel, et põhjendatud huvi oleks poolelioleva kohtumenetluse jooksul kadunud, vaid pigem seetõttu, et vaidlustatud otsus lakkas eksisteerimast enne hagi esitamist. Tuleb meenutada, et ametisse nimetav asutus tühistas oma ametist kõrvaldamise otsuse 24. juulil 2017, st enne hagi esitamist Üldkohtule. Selles kontekstis meenutaski Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 kõigepealt põhimõttelist erinevust, mis eristab „kehtetuks tunnistamist“, mis kaotab otsuse üksnes tulevikku puudutavas osas, ( 42 ) niisuguse otsuse „tühistamisest“, millel on tagasiulatuv jõud. Seejärel tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et kõnesoleva ametist kõrvaldamise otsuse tühistamine oli selle otsuse tagasiulatuvalt kaotanud ja seega ei saanud see enam kahjustada PV huve, sest seda ei eksisteerinud enam. Niisugune seisukoht tundub mulle õiguslikult absoluutselt korrektne.

125.

Põhjendatud huvi kohta saada hüvitist tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et kahju hüvitamise hagi on iseseisev õiguskaitsevahend, millel on muude õiguskaitsevahendite süsteemis konkreetne eesmärk ja mille kasutamine sõltub selle erilisest eesmärgist tulenevatest tingimustest. ( 43 ) Seega ei ole tühistamishagi esitamine akti peale eeltingimus, mis peab olema täidetud, et esitada kahju hüvitamise hagi sellest aktist tuleneva kahju hüvitamise saavutamiseks. ( 44 ) Käesoleva kohtuasja kontekstis tuleb märkida, et PV on tõesti lisanud oma tühistamishagile kahju hüvitamise nõude. Mulle näib seega, et põhjendatud huvi puudumine tühistamishagi puhul ei ole otsustava tähtsusega selle tuvastamisel, kas tema kahju hüvitamise nõue on vastuvõetav. Küll leian, et kindlasti on vaja välja selgitada, kas selle hagi vastuvõetavuse tingimused ja ELTL artikli 340 teises lõigus nimetatud tingimused olid käsitletaval juhul täidetud, just arvestades asjaolu, et see nõue on iseseisev.

126.

Mis puudutab kahju hüvitamise nõude tingimusi, ( 45 ) siis ma kõhklen veidi, kas need on käsitletaval juhul täidetud. Konkreetselt tundub mulle kaheldav, kas ametist kõrvaldamise otsusel, mille ametisse nimetav asutus ise tühistas, võib olla põhjuslik seos varalise kahjuga, mida PV väidetavalt kandis. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 märkis, tõi 26. juuli 2016. aasta ametist kõrvaldamise otsuse tühistamine kaasa esiteks PV ennistamise komisjoni tööle alates 16. septembrist 2017 ning teiseks talle tagasiulatuvalt töötasu maksmise ja põhipuhkuse päevade andmise ajavahemiku eest 1. augustist 2016 kuni 15. septembrini 2017.

127.

Veelgi enam, tuleb märkida, et ametisse nimetav asutus oli tasaarvestanud PV võlad komisjoni ees ja summad, mida komisjon PV‑le võlgnes eespool nimetatud perioodi eest, ning maksis saldo 9550 eurot PV‑le välja. Seega, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 õigesti märkis, tühistati 26. juuli 2016. aasta ametist kõrvaldamise otsus ja selle rahalise tagajärjed neutraliseeriti. Kuigi PV väidab oma apellatsioonkaebuses, et see tasaarvestus oli põhjendamatu, võib talle vastata, et ametist kõrvaldamise otsuse tühistamine ei kaotanud varasemaid otsuseid, milles tuvastati põhjuseta puudumised, mis andsid alust distsiplinaarmenetluseks. Üldkohtul oli niisiis õigus, kui ta kinnitas tasaarvestuse hageja põhjuseta puudumistest tingitud võlgade ja summade vahel, mida komisjon apellandile selle ajavahemiku eest võlgnes. Neid asjaolusid arvestades on raske mõista, kuidas võis PV varalist kahju kanda.

c) Lõpumärkused

128.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81 ja 82 esitatud Üldkohtu arutluskäigu analüüs ei võimalda tuvastada mingit õigusnormi rikkumist. Eelnevate kaalutluste põhjal kaldun nagu ka Üldkohus eitama tema põhjendatud huvi, eelkõige seetõttu, et puudus akt, mis võinuks kahjustada PV huve. Kõik näib viitavat sellele, et ametist kõrvaldamise otsus, mille PV vaidlustas, oli tühistatud tagasiulatuvalt enne tühistamishagi esitamist, mistõttu ei ole sel enam toimet, mis võiks tema huve kahjustada. Üldkohus otsustas niisiis õigesti, et tühistamishagi on vastuvõetamatu.

129.

Mis puudutab PV kahju hüvitamise nõuet, siis mulle tundub, et tema argumendid ei võimalda hinnata, mil määral võis ta kanda varalist kahju, sest komisjoni tehtud tasaarvestus oli põhjendatud, nagu Üldkohus oma kohtuotsuses tuvastas. Arvan seega, et PV argumendid, millega ta oma väidetavat õigust hüvitisele põhjendab, tuleb tagasi lükata.

3. Vahejäreldus

130.	Eespool esitatud põhjustel teen ettepaneku lükata kaheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

VI. Ettepanek

131.	Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada apellatsioonkaebuse esimene, teine ja kaheksas väide põhjendamatuks.

( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) Vt 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus nõukogu jt vs. K. Chrysostomides & Co. jt (C‑597/18 P, C‑598/18 P, C‑603/18 P ja C‑604/18 P, EU:C:2020:1028, punkt 128) ning 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus BP vs. FRA (C‑601/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:1048, punkt 71).

( 3 ) Vt 25. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon (C‑403/04 P ja C‑405/04 P, EU:C:2007:52, punkt 39) ning 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Inpost Paczkomaty vs. komisjon (C‑431/19 P ja C‑432/19 P, EU:C:2020:1051, punkt 51).

( 4 ) Vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Duravit jt vs. komisjon (C‑609/13 P, EU:C:2017:46, punkt 86) ning 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Brugg Kabel ja Kabelwerke Brugg vs. komisjon (C‑591/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1026, punkt 63).

( 5 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 175.

( 6 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 60, 171, 221, 222 ja 231.

( 7 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 77.

( 8 ) Üksikasjalikumat selgitust harta artiklis 41 ette nähtud õiguse kohta heale haldusele vt minu ettepanek kohtuasjas parlament vs. UZ (C‑894/19 P, EU:C:2021:497, punkt 66 jj).

( 9 ) Pilorge-Vrancken, J., Le droit de la fonction publique de l’Union européenne, Larcier, Brüssel, 2017, lk 15.

( 10 ) 4. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Ministre de la Transition écologique et solidaire ja Ministre de l’Action et des Comptes publics (C‑903/19, EU:C:2021:95, punkt 37).

( 11 ) 20. oktoobri 1981. aastakomisjon vs. Belgia (137/80, EU:C:1981:237, punkt 9).

( 12 ) Andreone, F., „Hiérarchie des normes et sources du droit de la fonction publique de l’Union européenne“, Groupe de Réflexion sur l’avenir du Service Public Européen, Cahier no 25, juuni 2015, lk 16.

( 13 ) 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus RL vs. Euroopa Liidu Kohus (T‑21/17, EU:T:2017:907, punkt 51).

( 14 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 64.

( 15 ) Vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus OH (kohtulik puutumatus) (C‑758/19, EU:C:2021:603, punktid 24 ja 25) ning kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Satcen vs. KF (C‑14/19 P, EU:C:2020:220, punkt 91).

( 16 ) Giacobbo Peyronnel, V. ja Perillo, E. meenutavad uuringus Statut de la fonction publique de l’Union européenne (Larcier, Brüssel, 2017, lk 17) Euroopa Söe‑ ja Teraseühenduse asutajate soovi luua sõltumatu avalik teenistus, mis koosneb riigiülestest ametnikest.

( 17 ) 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ (C‑831/18 P, EU:C:2020:481).

( 18 ) 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ (C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 45).

( 19 ) 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus AV ja AW vs. parlament (T‑43/20, ei avaldata, EU:T:2021:666, punkt 106).

( 20 ) 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus AV ja AW vs. parlament (T‑43/20, ei avaldata, EU:T:2021:666, punkt 106).

( 21 ) 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus AV ja AW vs. parlament (T‑43/20, ei avaldata, EU:T:2021:666, punkt 106).

( 22 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 51.

( 23 ) Vt 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus AH jt (süütuse presumptsioon) (C‑377/18, EU:C:2019:670, punkt 41) ning 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon (C‑615/19 P, EU:C:2021:133, punkt 223).

( 24 ) ELT 2016, L 65, lk 1.

( 25 ) ELT 2013, L 294, lk 1.

( 26 ) Vt selle kohta EIK 28. oktoobri 1994. aasta otsus Murray vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1994:1028JUD001431088, punkt 55).

( 27 ) De Béco, R., „L’audition par la police, le parquet ou le juge d’instruction“, Justice-en-ligne (25. augusti 2021. aasta artikkel), milles on selgitatud, et Belgia kriminaalmenetlusõigus annab õigusi ja tagatisi igale isikule, kelle kohtud ükskõik missuguses staatuses ära kuulavad (kannatanu, kuriteokaebuse esitaja, avaldaja, kahtlustatav, politseisse kutsutud isik või isik, kellelt on võetud vabadus).

( 28 ) Nagu see on mitme liikmesriigi karistusõigusega, sh Belgia Kuningriik, nagu märgib Du Jardin, J. uuringus „Belgique, les principes de procédure pénale et leur application dans les procédures disciplinaires“, Revue internationale de droit pénal, 74. kd, nr 3 ja 4, 2003, lk 801. Konkreetsemalt on kiminaaluurimisseadustiku (code d’instruction criminelle) artikli 56 esimeses ja teises lõigus eeluurimiskohtuniku ülesannete kohta sätestatud, et ta „vastutab uurimise eest, mille käigus püütakse leida süüstavaid ja süüst vabastavaid tõendeid“, ning „tagab tõendite seaduslikkuse ja heausksuse nende kogumisel“ (kohtujuristi kursiiv). Selles kontekstis tuleb tähelepanu juhtida ka nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT 2017, L 283, lk 1), artikli 5 lõikele 4, millest ilmneb, et „Euroopa Prokuratuur viib oma uurimisi läbi erapooletult ja püüab leida kõik asjakohased tõendid olenemata sellest, kas need on süüstavad või süüst vabastavad“, mida võib mõista kui liidu kriminaalmenetlusõiguse aluspõhimõtte väljendust (kohtujuristi kursiiv).

( 29 ) Ligeti, K., „The Place of the Prosecutor in Common Law and Civil Law Jurisdictions“, The Oxford Handbook of Criminal Process, Oxford University Press, Oxford, 2019; autor selgitab, et seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on nii, et kui uurimise lõpul on piisavalt tõendeid, on prokurör põhimõtteliselt kohustatud võtma asjaomase isiku kriminaalvastutusele ega tohi juhtumit lõpetada.

( 30 ) 21. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus parlament vs. UZ (C‑894/19 P, EU:C:2021:863, punkt 51 jj).

( 31 ) Vt minu ettepanek kohtuasjas parlament vs. UZ (C‑894/19 P, EU:C:2021:497), punkt 104 (kohtujuristi kursiiv).

( 32 ) Giacobbo Peyronnel, V. ja Perillo, E., Statut de la fonction publique de l’Union européenne, Larcier, Brüssel, 2017, lk 170.

( 33 ) 21. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus parlament vs. UZ (C‑894/19 P, EU:C:2021:863, punkt 54).

( 34 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 51.

( 35 ) Vt 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt (C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 121).

( 36 ) Vt 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Volkswagen Bank jt (C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20, EU:C:2021:736, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 37 ) Vt analoogia alusel 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus T Danmark ja Y Denmark (C‑116/16 ja C‑117/16, EU:C:2019:135, punkt 72), milles Euroopa Kohus otsustas, et liidu õigusnormide kohaldamisest tuleb keelduda, kui nendele ei tugineta mitte nende sätete eesmärkide saavutamiseks, vaid eesmärgiga saada liidu õiguse eelis, kuigi selle saamise tingimused on täidetud ainult formaalselt.

( 38 ) C‑362/05 P, EU:C:2007:104, punktid 35 ja 36.

( 39 ) Vt 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 61) ning 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Xeda International ja Pace International vs. komisjon (C‑149/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:433, punkt 31).

( 40 ) Lenaerts, K., Maselis, I. ja Gutman, K., EU Procedural Law, punkt 7.223, lk 416.

( 41 ) 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 65).

( 42 ) 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Xeda International ja Pace International vs. komisjon (C‑149/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:433, punkt 32).

( 43 ) 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus ombudsman vs. Lamberts (C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punkt 59) ning 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Bank Refah Kargaran vs. nõukogu (C‑134/19 P, EU:C:2020:793).

( 44 ) 12. septembri 2006. aasta kohtuotsus Reynolds Tobacco jt vs. komisjon (C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punktid 82 ja 83).

( 45 ) Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise ja tekkinud kahju eest ELTL artikli 340 alusel hüvitise saamise õiguse kasutamise eelduseks see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Commune de Millau ja SEMEA vs. komisjon, C‑531/12 P, EU:C:2014:2008, punkt 96).

Top

All

Choose the experimental features you want to try