1.

Kas selleks, et tagada tõhus siseturg, mis võimaldab maagaasi müüa võrdsetel tingimustel ilma diskrimineerimata ja mis tagab kolmandatele isikutele majanduslikult mõistliku ning tõhusa juurdepääsu maagaasivõrgule, on vaja, et liikmesriigid võtaksid vastu õigusnormid, mis lubavad kõikidel lõpptarbijatel valida, millist liiki võrguga liituda: ülekande- või jaotusvõrguga? Kas maagaasiülekandevõrguga on lubatud liituda ainult lõpptarbijatel, kes ei ole kodutarbijad? Kas direktiiviga 2009/73 ( 2 ) on kooskõlas riigisisene õigusnorm, mis lubab lõpptarbijatel liituda ülekandevõrguga?

2.

Sellised on sisuliselt küsimused, mis on esitatud käesolevas menetluses käsitletavas Satversmes tiesa (Läti Vabariigi konstitutsioonikohus) eelotsusetaotluses ning mis annavad Euroopa Kohtule võimaluse põhjalikumalt süveneda maagaasiülekandevõrgu ja maagaasijaotusvõrgu teemasse direktiivi 2009/73 seisukohalt, pidades eeskätt silmas lõpptarbijate maagaasiülekandevõrguga otse liitumise võimalust.

3.

Käesolevas ettepanekus selgitan põhjuseid, miks ma olen seisukohal, et direktiiv 2009/73 näeb liikmesriikidele ette kohustused ainult kolmandate isikute maagaasiülekandevõrgule ja ‑jaotusvõrgule juurdepääsu osas, jättes liikmesriikidele võimaluse suunata kasutajaid teatavat liiki võrku, järgides mittediskrimineerimise põhimõtet ning võttes aluseks objektiivsed kaalutlused, nagu võrgu turvalisus ja tehnilised omadused.

4.

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 2 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„2.   Kui aluslepingud annavad liidule teatud valdkonnas liikmesriikidega jagatud pädevuse, võivad nii liit kui ka liikmesriigid selles valdkonnas õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta. Liikmesriigid teostavad oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit ei ole oma pädevust teostanud. Liikmesriigid teostavad taas oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit on otsustanud oma pädevuse teostamise lõpetada“.

5.

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 4 lõike 2 punktid a ja i sätestavad:

„2.   Liit ja liikmesriigid jagavad pädevust järgmistes põhivaldkondades:

[…]

[…]“.

6.

Direktiivi 2009/73/EÜ põhjenduste 1, 3, 6, 8 ja 48 kohaselt:

7.

Direktiivi 2009/73 artikli 2 kohaselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

8.

Direktiivi 2009/73 artikli 9 „Ülekandesüsteemide ja ülekandesüsteemi haldurite eraldamine“ kohaselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et alates 3. märtsist 2012:

[…]

8.   Kui 3. septembril 2009 kuulus ülekandesüsteem vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, võib liikmesriik otsustada lõiget 1 mitte kohaldada. […] Sellisel juhul asjaomane liikmesriik kas

9.

Selle direktiivi artiklis 23 „Volitused teha otsuseid gaasihoidlate, veeldatud maagaasi taasgaasistamisrajatiste ja tööstustarbijate ülekandesüsteemi ühendamise kohta“ on sätestatud:

„1.   Ülekandesüsteemi haldurid peavad kehtestama ja avaldama selged ja tõhusad menetlused gaasihoidlate, veeldatud maagaasi taasgaasistamisrajatiste ja tööstustarbijate mittediskrimineerivaks ülekandesüsteemi ühendamiseks ning asjaomased tariifid. Menetlused esitatakse heakskiitmiseks reguleerivale asutusele.

2.   Ülekandesüsteemi haldurid ei tohi keelduda uue gaasihoidla, veeldatud maagaasi taasgaasistamisrajatise või tööstustarbija võrku ühendamisest põhjendusega, et tulevikus võivad võrgu kasutatavad võimsused olla piiratud või et vajaliku võimsuse suurendamisega seoses tekivad lisakulud. Ülekandesüsteemi haldur peab uue ühenduse jaoks tagama piisava sisse- ja väljavooluvõimsuse.“

10.

Sama direktiivi artiklis 32 „Kolmandate isikute juurdepääs“ on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et rakendatakse ülekande- ja jaotussüsteemidele ning maagaasi veeldusjaamadele kolmandate isikute juurdepääsu süsteem, mis põhineb kõigile vabatarbijatele, sealhulgas tarneettevõtjatele kohaldatavatel avaldatud tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. Liikmesriigid tagavad, et artikli 39 lõikes 1 osutatud reguleeriv asutus kiidab nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks oleva metoodika heaks enne nende jõustumist vastavalt artiklile 41 ning et need tariifid ja metoodika, kui heaks kiidetakse üksnes metoodika, avaldatakse enne nende jõustumist.“

11.

Läti 3. septembri 1998. aasta energiaseaduse (Enerģētikas likums, Latvijas Vēstnesis, 1998, nr 273/275) § 841 lõige 1.

12.

AS „Latvijas Gāze“ (edaspidi „kaebaja põhikohtuasjas“) on vertikaalselt integreeritud maagaasiettevõtja, kes tegeleb Lätis maagaasi ülekandmise, jaotamise, turustamise, ostu ja ladustamisega.

13.

Enne maagaasituru liberaliseerimise protsessi Lätis, st kuni 3. aprillini 2017, oli kaebaja põhikohtuasjas ainus Läti turul tegutsev maagaasiettevõtja.

14.

Pärast seda kuupäeva loodi selle põhikohtuasja kaebajast eraldamise teel aktsiaselts Conexus Baltic Grid, kellele kanti üle üleriigiline maagaasiülekande taristu ja ühtne maagaasiülekandevõrk. Kaebaja põhikohtuasjas ei ole selle aktsiaseltsi aktsionär.

15.

Kaebajast põhikohtuasjas eraldiseisva tütarettevõtjana asutati aktsiaselts Gaso, kes osutab litsentsi alusel Läti territooriumil maagaasi jaotamise teenust. Kaebaja põhikohtuasjas on selle aktsiaseltsi ainuaktsionär ja vastavalt litsentsile on aktsiaselts Gaso Lätis ainus maagaasijaotusvõrgu haldur, kes tagab maagaasi tarnimise ülekandevõrgust lõpptarbijatele.

16.

Läti õiguses lisati energiaseaduse § 841 sellesse seadusesse 2016. aasta muudatustega, mis olid vajalikud eelkõige direktiivi 2009/73, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ, sätete rakendamiseks.

17.

Läti õigusnormis on ette nähtud, et avalike teenuste reguleeriv komisjon (edaspidi „Läti reguleeriv asutus“), st Läti reguleeriv asutus direktiivi 2009/73 tähenduses, kiidab heaks maagaasiülekandevõrgu ja maagaasijaotusvõrgu halduri kehtestatud maagaasiülekandevõrku ning maagaasijaotusvõrku ühendamise eeskirjad.

18.

18. aprillil 2019 võttis Läti reguleeriv asutus vastu otsuse nr 1/7, ( 3 ) milles on muu hulgas ette nähtud, et iga maagaasikasutaja võib liituda maagaasiülekandevõrguga ilma jaotusvõrgu halduri vahenduseta.

19.

Kaebaja põhikohtuasjas leiab, et Läti reguleerival asutusel ei ole lubatud võtta vastu sellist otsust, mis võimaldab kõigil maagaasi lõppkasutajatel maagaasijaotussüsteemi ühendusest loobuda ja liituda otse maagaasiülekandesüsteemiga. Kaebaja põhikohtuasjas väidab, et lõppkasutaja peab maagaasivõrguga liituma läbi maagaasijaotusvõrgu, mille operaator on maagaasijaotusvõrgu haldur.

20.

Läti reguleeriv asutus leiab aga, et liikmesriigid peavad tagama tarbijate rajatiste ühendamise maagaasiülekandevõrku nende vahel vahet tegemata. Läti reguleeriva asutuse arvates ei ole riigisisestes õigusnormides ega direktiivis 2009/73 ette nähtud võimalust piirata maagaasikasutajate õigust liituda otse maagaasiülekandevõrguga.

21.

Kaebaja põhikohtuasjas esitas võimaliku rahalise kaotuse ja litsentsist tulenevate õiguste väidetava rikkumise tõttu Satversmes tiesale (konstitutsioonikohus) kaebuse põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuses, leides ühelt poolt, et otsus nr 1/7 on Läti põhiseaduse ja energiaseadusega vastuolus, ja teiselt poolt, et ka energiaseaduse § 841 ise on põhiseadusega vastuolus. Samas kaebuses väitis kaebaja põhikohtuasjas samuti, et rikuti Euroopa õiguse energeetika valdkonna sätteid.

22.

Selles olukorras peatas Satversmes tiesa (konstitutsioonikohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Direktiiv 2009/72, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, ja direktiiv 2009/73, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju, on osa nn kolmandast energiapaketist ja nende ühine eesmärk on tagada tõhusa siseturu loomine selleks, et võimaldada müüa Euroopa Liidus elektrienergiat ning maagaasi võrdsetel tingimustel ilma diskrimineerimiseta ja piiranguteta, ning selleks, et tagada majanduslikult mõistlik ja tõhus juurdepääs elektri‑ ja maagaasivõrgule.

24.

Maagaasi siseturg on korraldatud sarnaselt elektrienergia siseturuga ja selle tulemusel on nende kahe direktiivi asjaomastel sätetel sama sisu. Seega on Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb direktiivi 2009/72 tõlgendamist elektrienergia valdkonnas, osas, milles tõlgendatakse sama sisuga sätteid, minu arvates kohaldatav direktiivi 2009/73 sätete tõlgendamisele ja järelikult maagaasiturule.

25.

Direktiivi 2009/73 põhjendustest 1, 3, 6 ja 8 ilmneb, et maagaasi siseturu eesmärk Euroopa Liidus on pakkuda kõikidele Euroopa Liidu tarbijatele, nii kodanikele kui ka ettevõtjatele, tegelikku valikuvõimalust.

26.

Sellest aspektist pean vajalikuks enne selgitada Euroopa Liidu tarbijate valikuvõimaluse väljendi ulatust, mis on järgneva analüüsi jaoks otstarbekas. Ühelt poolt on direktiivis ette nähtud üldine maagaasivõrgule „juurdepääsemise“ õigus, mida mõistetakse kui õigust maagaasiga varustamisele, mis hõlmab kvaliteeti, korrapärasust ja teenuse hinda. Teiselt poolt tagab direktiiv võrku „ühendamise“, mida mõistetakse tehnilises tähenduses ja mis puudutab füüsilist võrguga liitumist. ( 4 )

27.

Selles kontekstis kasutavad tarbijad – kas kodanikud või ettevõtjad – oma maagaasivõrgule juurdepääsemise õigust tarnija kaudu, kelle kõnealused tarbijad peavad saama vabalt valida. Selleks tuleb ka tarnijad ise asetada olukorda, kus nad saavad vabalt liituda maagaasivõrguga. ( 5 )

28.

Eelotsuse küsimuste analüüsis selgitan seda punkti põhjalikumalt, kuid märgin, et sellest tuleneb, et „juurdepääsemise õigus“ ja „ühendamisõigus“ ei lange omavahel täielikult kokku: esimesele ei saa piiranguid kehtestada – välja arvatud direktiivis endas ette nähtud erandid – ning see on antud igale Euroopa Liidu tarbijale täielikult ja välistavalt; kuna teine õigus puudutab võrguga liitumise tehnilist külge, on selle kohta liidu ja liikmesriikide õiguses sätestatud üksikasjalikud eeskirjad, mis võivad erineda iga liikmesriigi tehnilise olukorra ja energeetikapoliitika tõttu, kuid mis järgivad ilmselgelt liidu õiguse üldpõhimõtteid.

29.

Enne direktiivi 2009/73 jõustumist ei olnud liikmesriikides õigusnorme, mis oleksid taganud mittediskrimineeriva juurdepääsu võrgule, ega riigisiseste reguleerivate asutuste kontrollitaset.

30.

Nagu järgnevalt selgub, jäeti liikmesriikidele pärast direktiivi 2009/73 jõustumist liidu õiguses valik erinevate mudelite vahel, kuid nähti ette ülekande‑ ja jaotusvõrkude eraldamine tootmis‑ ning tarnetegevustest. Kui ülekande‑ ja jaotusvõrke ei eraldata tegelikult tootmis‑ ja tarnetegevustest, on nimelt oht, et võrke kasutatakse diskrimineerival viisil.

31.

Diskrimineerimine võib aset leida näiteks siis, kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja tegeleb samal ajal maagaasi tootmis‑ või tarnetegevusega ning haldab maagaasi ülekande‑ ja jaotusvõrku. Sellisel juhul ei tarvitse vertikaalselt integreeritud ettevõtjal olla huvi tagada võimalikele konkurentidele maagaasi tootmise ja tarne turul juurdepääs tema hallatavatele maagaasiülekandevõrkudele ning maagaasijaotusvõrkudele.

32.

See takistaks aluslepingutega tagatud vabaduste kasutamist, sest kõikidel tarbijatel ei oleks võimalik vabalt valida tarnijat ja kõikidel tarnijatel ei oleks võimalik vabalt varustada oma tarbijaid.

33.

Selles kontekstis on direktiivi 2009/73 eesmärk tagada maagaasi kasutajatele maagaasivõrgule juurdepääsemise õigus, jättes liikmesriikidele võimaluse otsustada, millist liiki võrguga kasutajad ühendatakse.

34.

Maagaasi käsitleva direktiivi uute sätetega kehtestati maagaasi ülekande‑ (transmission) ja tootmis‑ ning tarnetegevuse (supply) struktuuriline eraldamine. Nagu eespool märkisin, on nende sätete eesmärk kõrvaldada huvide konflikt ja tagada, et maagaasiülekandesüsteemi haldur (transmission system operator, TSO) teeb oma otsused iseseisvalt ega kohtle võrgukasutajaid diskrimineerivalt. ( 6 )

35.

Direktiivi 2009/73 artikli 9 kohaselt võivad liikmesriigid valida kolme ülekandesüsteemide ja ülekandesüsteemi haldurite eraldamise (tootmis‑ ning tarnimisstruktuuridest) mudeli vahel:

36.

Käesolevas kohtuasjas ei täpsustata eelotsusetaotluses sõnaselgelt Läti valitud mudelit.

37.

Siiski ilmneb minu käsutuses olevast teabest, ( 10 ) et Läti valis esimese mudeli, st omandisuhete eraldamise. Juba Euroopa Komisjoni 25. juuli 2018. aasta arvamuses „Latvia – Certifications of JSC Conexus Baltic Grid“ ( 11 ) märgiti, et Conexus oli esitanud taotluse selleks, et sertifitseeritaks omandisuhete eraldamise mudel. ( 12 )

38.

Selle mudeli kasuks otsustamise korral tegutseb iga ülekandesüsteemi omanik ülekandesüsteemi haldurina. Seetõttu ei või ta samal ajal kontrollida ega omada mis tahes hääleõigust tootmis‑ või tarnetegevuste suhtes. Ilmselgelt ei või sama ettevõtja kontrollida tootmis‑ või tarnetegevust ja kontrollida samal ajal ülekandesüsteemi haldurit ega omada selles hääleõigust. ( 13 )

39.

Täpsustades, millised olid selle arvamuse järelmeetmed, kinnitavad Läti valitsus ja Euroopa Komisjon, et Läti reguleeriv asutus võttis vastu otsuse, milles tuvastati, et olid täidetud nõuded Conexus Baltic Gridi sertifitseerimiseks omandisuhete eraldamise alusel. ( 14 )

40.

Eelotsuse küsimused võib kokku võtta järgmiselt: esiteks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiivi 2009/73 artiklit 23 ja artikli 32 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et need panevad kohustuse kehtestada selline riigisisene õigusnorm nagu otsus nr 1/7, mille kohaselt ühelt poolt võivad kõik lõpptarbijad valida, millist liiki võrguga – ülekande- või jaotusvõrk – liituda, ja mis kohustab teiselt poolt võrguhaldurit ühendama kõik tarbijad asjaomase võrguga (esimene küsimus). Teiseks, kas direktiivi 2009/73 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid peavad lubama maagaasiülekandevõrguga liituda vaid teatud liiki tarbijatel (teine ja kolmas küsimus). Kolmandaks, kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti 3 ja artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi sellised õigusnormid on nendega vastuolus (neljas küsimus).

41.

Kokkuvõttes on direktiivi 2009/73 artikli 2 punktis 3 määratletud mõiste „ülekanne“ kui maagaasi transportimine, välja arvatud tarnimine, torustiku kaudu, mis ei ole kõrgsurvetorustiku osa, mida kasutatakse maagaasi kohalikuks jaotamiseks.

42.

Direktiivi 2009/73 artikkel 23 käsitleb aga tööstustarbijate ülekandesüsteemi ühendamist, sätestades, et ülekandesüsteemi haldurid ei tohi keelduda uue tööstustarbija võrku ühendamisest põhjendusega, et tulevikus võivad võrgu kasutatavad võimsused olla piiratud või et vajaliku võimsuse suurendamisega seoses tekivad lisakulud.

43.

Direktiivi 2009/73 artikli 32 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et rakendatakse kolmandate isikute ülekande- ja jaotussüsteemidele juurdepääsu süsteem, mis põhineb kõigile vabatarbijatele, sealhulgas tarneettevõtjatele kohaldatavatel avaldatud tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata.

44.

Sissejuhatavalt tuleb märkida, et nagu viitasid kaebaja põhikohtuasjas, Läti reguleeriv asutus, komisjon, Soome ja Poola valitsus, ( 15 ) piisab asjaolust, et direktiivi 2009/73 IV peatüki pealkiri on „Sõltumatu ülekandesüsteemi haldur“, et kinnitada, et artikkel 23 – mida see peatükk sisaldab – on kohaldatav üksnes juhul, kui liikmesriik on valinud kolmanda eraldamise mudeli, st sõltumatu ülekandesüsteemi halduri mudeli.

45.

Seda tõlgendust kinnitab direktiivi 2009/73 põhjendus 16, mille kohaselt tuleks sõltumatu süsteemihalduri (teine mudel) või sõltumatu ülekandesüsteemi halduri (kolmas mudel) puhul lahenduste täielik tõhusus tagada „konkreetsete lisaeeskirjadega“. Viimased on sätestatud direktiivi 2009/73 artikli 9 lõike 8 punktis b, milles viidatakse sõnaselgelt IV peatüki sätetele. See lähenemisviis vastab esimese eraldamise mudeli laadile, mis, nähes ette ülekandetegevuse struktuurilise eraldamise tootmis‑ või tarnetegevustest, nõuab ülejäänud kahe eraldamise mudeliga võrreldes vähem kontrolle ja näeb nii ülekandesüsteemi haldurile kui ka riigisisestele reguleerivatele asutustele ette vähem kohustusi.

46.

Lisaks sellele oli Euroopa Kohtul juba võimalus otsustada, et „konkreetseid lisaeeskirju“ ei kohaldata, kui liikmesriik valib esimese eraldamise mudeli. ( 16 )

47.

Samuti, nagu kinnitab komisjon oma tõlgendavas teatises, ( 17 ) tuleb hetkest, mil liikmesriik on konkreetse eraldamise mudeli valinud, täita kõik valitud mudeli kriteeriumid. Lubatud ei ole erinevate mudelite kriteeriumide kombineerimine selleks, et luua uus eraldamise mudel, mida ei ole direktiivis ette nähtud. Ainus erand on sätestatud artikli 9 lõikes 9, milles on ette nähtud, et liikmesriik võib otsustada artikli 9 lõiget 1 (esimene eraldamise mudel) mitte kohaldada üksnes juhul, kui ülekandesüsteem kuulub vertikaalselt integreeritud ettevõtjale ning kui on olemas kord, mis tagab ülekandesüsteemi halduri suurema sõltumatuse kui IV peatüki konkreetsed sätted (artiklid 17–23), mis on kohaldatavad kolmandale eraldamise mudelile.

48.

Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal pean õigeks tõlgendust, mille andis oma seisukohtades enamik menetlusse astujaid (kaebaja põhikohtuasjas, Läti reguleeriv asutus, komisjon, Soome ja Poola valitsus) ning mille kohaselt ei ole artikkel 23 kohaldatav sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kuna Läti on valinud esimese eraldamise mudeli, st omandisuhete eraldamise, millele kohaldatakse üksnes direktiivi 2009/73 artikli 9 lõiget 1.

49.

Igal juhul tundub mulle kohane anda tõlgendus analüüsitavatele sätetele, sealhulgas artiklile 23, arvestades, et selles osas on kohtuasja pooled lahknevatel seisukohtadel.

50.

Ühest küljest leiab kaebaja põhikohtuasjas, et liidu seadusandja on sätestanud, et maagaasi tarbijatel on võrgule juurdepääsemise õigus, aga tema tahe ei olnud ühelgi juhul lubada lõpptarbijal ise valida, millist liiki maagaasivõrguga liituda, hoides nii kõrvale maagaasijaotussüsteemist ja selle haldurist. Kui jaotussüsteemi haldur ei ole aga võimeline tehnilistel või muud liiki või mis tahes objektiivsetel põhjustel osutama maagaasi jaotamise teenuseid, võidakse liikmesriigi riigisisestes õigusnormides samuti ette näha võimalus, et tarbijad liituvad otse ülekandevõrgu halduriga.

51.

Seega on direktiivi 2009/73 artikkel 23 kohaldatav vaid maagaasi tarbijate konkreetsele rühmale ehk „uutele tööstustarbijatele“, st tööstustarbijatele, kes ei ole varem olnud ühendatud maagaasivarustusvõrguga tervikuna, ei ülekande‑ ega jaotusvõrguga.

52.

Poola valitsus ja komisjon väidavad, et liikmesriikidel ei ole kohustust tagada kõikide kasutajate ühendamine. Siiski ei ole liikmesriikidele põhimõtteliselt keelatud võimalust võtta vastu riigisisesed õigusnormid, mis lubavad lõpptarbijatel ülekande‑ või jaotusvõrkudega liituda objektiivse kriteeriumi, näiteks ühendamisvõimsuse alusel. Ülekandesüsteemiga ühinemise võimaluse piiramine teatavate tarbijate liikidega ei ole mittediskrimineerimise kohustusega vastuolus, kuna see erand on põhjendatud objektiivsete tehniliste ohutuseeskirjadega.

53.

Selle kohta tuletab Läti reguleeriv asutus meelde, et liitumiskulud, mille lõpptarbija peab ise tasuma, et ülekandesüsteemiga liituda, võivad olla märkimisväärsemalt suuremad kui need, mis tasutakse jaotussüsteemiga liitumiseks. Seega ei ole põhjust kehtestada piiranguid lõpptarbijate, näiteks kodutarbijate ülekandevõrguga ühendamisele, arvestades, et liitumiskulud on selle lõpptarbija saadava kasuga võrreldes ebaproportsionaalsed. Teisisõnu ei tarvitse lõpptarbijal olla põhjust ülekandesüsteemiga liitumiseks, kui ta saab jaotussüsteemist piisavas koguses ja piisava survega maagaasi, lisaks märkimisväärselt madalama kuluga.

54.

Läti reguleeriv asutus väidab komisjoniga nõustudes, et torustiku tehnilised omadused ja ülekande‑ ning jaotusvõrgu turvalise toimimise tingimused on objektiivsed kriteeriumid, mida tuleb arvestada, et suunata tarbijaid valima teatavat liiki võrku.

55.

Teisest küljest väidab Läti valitsus, et direktiivi 2009/73 artiklis 23 on ette nähtud, et maagaasi tarbijatel on õigus kasutada maagaasi nii jaotusvõrgust kui ka maagaasiülekandevõrgust. Järelikult oleks maagaasi tarbijate eristamine liikide põhjal vastuolus direktiivis viidatud mittediskrimineerimise põhimõttega.

56.

Liikmesriigi kohus küsib esimese küsimusega, kas direktiivi 2009/73 artiklit 23 ja artikli 32 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad vastu võtma õigusnormid, mille kohaselt ühelt poolt võivad kõik lõpptarbijad valida, millist liiki võrguga – ülekande- või jaotusvõrk – liituda, ja teiselt poolt on võrguhaldur kohustatud võimaldama neil liituda valitud võrguga.

57.

Esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks on vaja tulla tagasi juurdepääsu ja ühendamise vahelise erinevuse juurde, millele viitasin juba direktiivi 2009/73 eesmärkidele pühendatud punktis. See erinevus on oluline, et mõista ühelt poolt artikli 32 lõikes 1 kehtestatud kolmandate isikute juurdepääsu põhimõtte ulatust ja teiselt poolt direktiivi 2009/73 artiklis 23 sätestatud tööstustarbijate ülekandevõrguga ühendamist.

58.

Nagu enne viitasin, tähistatakse mõistega „juurdepääs“ õigust kasutada maagaasisüsteemi. See-eest vastab mõiste „ühendamine“ võrguga füüsilisele liitumisele.

59.

Euroopa Kohus on seda tõlgendust oma kohtupraktikas kinnitanud, väljendades kohtuotsuses Sabatauskas ( 18 ) oma seisukohta kolmandate isikute juurdepääsu kohta elektrienergia siseturule.

60.

Euroopa Kohus otsustas, et direktiivi 2003/54 artiklit 20 ( 19 ) tuleb tõlgendada nii, et see säte määrab kindlaks liikmesriikide kohustused vaid seoses kolmandate isikute juurdepääsuga elektrienergia edastus- ja jaotusvõrkudele, mitte seoses nende isikute ühendamisega nimetatud võrkudesse, ning et nimetatud säte ei näe ette seda, et võrkudele juurdepääsu süsteem, mille liikmesriigid peavad looma, peaks võimaldama vabatarbijal oma äranägemisel valida, millisesse võrku ta soovib end ühendada. Kuigi Euroopa Kohus tunnustas liikmesriikide kaalutlusruumi võrgukasutajate seda või teist tüüpi võrku kasutama suunamisel, rõhutas ta, et seda peab tegema mittediskrimineerivatel alustel ja objektiivsetest kaalutlustest lähtudes.

61.

Arvestades, et maagaasi siseturg on korraldatud elektrienergia siseturuga sarnaselt ja direktiivi 2009/73 artikli 32 lõige 1 on sõnastatud direktiivi 2003/54 artikli 20 lõikega 1 sisuliselt samamoodi, võib järeldada, et direktiivi 2009/73 artikli 32 lõikes 1 määratletakse liikmesriikide kohustused vaid seoses kolmandate isikute juurdepääsuga maagaasi ülekande- ning jaotussüsteemidele, mitte seoses nende isikute nimetatud süsteemidesse ühendamisega, ja et selles sättes ei ole ette nähtud, et võrkudele juurdepääsu süsteem, mille liikmesriigid peavad looma, peaks võimaldama lõpptarbijal oma äranägemisel valida, millisesse süsteemi ta soovib end ühendada. Oluline on, et liikmesriik teostab oma kaalutlusruumi võrgukasutajate seda või teist tüüpi võrku kasutama suunamisel mittediskrimineerivatel alustel ja objektiivsetest kaalutlustest lähtudes.

62.

Asjaolu, et liidu seadusandja soovis määratleda liikmesriikide kohustused vaid seoses kolmandate isikute juurdepääsuga, mitte seoses nende isikute ühendamisega, leiab kinnitust ka direktiivi 2009/73 artiklite 35 ja 36 sisus, milles on ette nähtud ammendavad juhud, mil maagaasiettevõtjad võivad keelduda kolmandatele isikutele võimaldamast võrgule juurdepääsu.

63.

Direktiivis soovitakse tasakaalustada kahte huvi: võrgule vaba juurdepääsu tunnustamise huvi ja tõhusa energiapoliitika järgimise huvi. Seega ühelt poolt vajadust rakendada täielikult mittediskrimineerimise põhimõtet seoses kolmandatele isikute juurdepääsuga ja teiselt poolt vajadust näha sellest põhimõttest teatud juhtudel ette erandid, näiteks juhuks, kui rajatakse uut taristut.

64.

Maagaasi valdkonnas näeb kolmandate isikute juurdepääsu põhimõtte taga peituv põhjendus ette, et potentsiaalsetel konkurentidel peab olema võimalik põhivõrkudega ühineda juhul, kui puuduvad mõistlikud alternatiivid. Seda põhimõtet kohaldatakse nii olemasolevatele kui ka uutele taristutele. Selle põhimõtte range kohaldamine võib viia aga moonutusteni: uue taristu rajamisega, eriti maagaasisektoris, kaasnevad märkimisväärsed kulud ja investorid nõuavad tagatist, et neil on võimalik oma investeeringud tagasi teenida. Seetõttu eelistavad nad sõlmida lepinguid, milles on ette nähtud ainuõiguslik kasutamine pika aja jooksul ja mis tagavad neile märkimisväärse tulu. Selliste ainuõiguslike lepingute üks negatiivne tagajärg väljendub potentsiaalsete konkurentide turulepääsu sulgemises ja seega tavapärase konkurentsiolukorra muutmise ohus. Kui aga kolmandate isikute vaba juurdepääsu põhimõte oleks liiga rangelt kohaldatav ka uute taristute rajamise korral, võiks see pärssida investorite huvi nende projektide rahastamise vastu, mille tulemusena ei suurendataks maagaasivõrgu võimsust ja kaasneb oht, et kaugemas perspektiivis kahjustatakse kogu sektorit. ( 20 )

65.

Eelnevate kaalutluste põhjal on ilmne, et mittediskrimineerimise põhimõte, mis puudutab kolmandate isikute ülekande‑ ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi rakendamist, ei ole absoluutne põhimõte. Samamoodi võivad ülekandesüsteemiga piiramatu ühinemise õigusel olla negatiivsed tagajärjed energiaturgudele ja see võib lõpuks kahjustada tarbijaid.

66.

Nagu nähtub kohtuasjas Sabatauskas esitatud ettepanekust, ( 21 ) ei saa välistada võimalust, et tarbija ühendatakse otse ülekandesüsteemi. See võimalus peab aga olema piiratud selliste objektiivsete kriteeriumidega nagu tarbimise maht või parameetrid.

67.

Üldise huviga seotud põhjused osutavad järgmise piirangu kehtestamise kasuks: väiketarbijate ülekandevõrguga liitumise takistamine võib olla põhjendatud ülekande‑ ja jaotusvõrgu toimimise optimeerimise nõudega. Suure hulga väiketarbijate ülekandevõrguga ühendamine väljavoolupunktide mitmekordistamise kaudu võib avaldada negatiivset mõju võrgu toimimise turvalisusele ja töökindlusele. Teisalt vähendaks selline piirang ülekandevõrgu väljavoolupunkte ja suurendaks olemasolevate jaotustaristute kasutamist.

68.

Samas võib jaotussüsteemidel puududa piisav tehniline võimsus, et rahuldada nõudlust märkimisväärsete maagaasikoguste järele suurte tarbijate poolt, kellel on vaja olla otse ühendatud ülekandevõrguga.

69.

Siiski ei ole täielikult põhjendatud põhikohtuasja kaebaja mure, mille kohaselt lubavad riigisisesed õigusnormid igal tarbijal otse liituda maagaasiülekandevõrguga. Nagu rõhutab komisjon, ( 22 ) kui arvestada viidatud otsusega nr 1/7 kehtestatud tehnilisi nõudeid, on ülekandevõrguga ühinemine tegelikult võimalik vaid piiratud lõpptarbijate kategoorial.

70.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab igal juhul kontrollima, kas ülekandevõrguga otse liitumise õigus peab olema piiratud energiapoliitika või turvalisusega seotud põhjustel (et võrgukasutust optimeerida), tehnilistel põhjustel (arvestades eelkõige gaasisurvega seotud piiranguid) ja võrgu tõhususest tulenevatel põhjustel. ( 23 )

71.

Need liitumiseeskirjad soodustavad konkurentsi maagaasitarne turul, kuna need võimaldavad tarbijatel võimsuse, vajaduste ja piirangute põhjal valida, millise võrguga liituda. Nii ajendatakse võrguhaldureid parandama oma rajatiste tõhusust ja toimimist, et muuta oma teenused tarbijatele atraktiivsemaks.

72.

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastata, et direktiivi 2009/73 artiklit 23 ja artikli 32 lõiget 1 ei tule tõlgendada nii, et liikmesriikidel on kohustus võtta vastu õigusnormid, mille kohaselt võivad kõik lõpptarbijad valida, millist liiki võrguga liituda, st kas liituda ülekande- või jaotusvõrguga.

73.

Direktiivi 2009/73 artikli 32 lõige 1 määrab nimelt kindlaks liikmesriikide kohustused seoses kolmandate isikute juurdepääsuga maagaasitarnevõrkudele, mitte seoses nende isikute ühendamisega nimetatud võrkudesse, ning liikmesriigid säilitavad kaalutlusruumi võrgukasutajate seda või teist tüüpi võrku kasutama suunamisel, samas kui kohustused, mis on liikmesriikidele kehtestatud direktiivi artiklis 23 seoses tööstustarbijate maagaasiülekandesüsteemi ühendamisega, viitavad ainult olukordadele, kus riigisisesed õigusnormid suunavad teatavat liiki lõpptarbijat valima maagaasiülekandesüsteemi.

74.

Teise ja kolmanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiivi 2009/73 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid on kohustatud võtma vastu õigusnormid, mille kohaselt on maagaasiülekandevõrguga lubatud liituda ainult mittekodutarbijatest lõpptarbijatel. Eelkõige kattub eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse käsitluse kohaselt mittekodutarbijast lõpptarbija mõiste tööstustarbija mõistega. Kolmandas küsimuses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus mittekodutarbijast lõpptarbijaks „uut tööstustarbijat“, st tööstustarbijat, kes ei ole varem olnud jaotusvõrku ühendatud.

75.

Teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele vastamiseks on vaja lühidalt analüüsida, mis on direktiivis sätestatud seoses erinevate maagaasikasutajatega.

76.

Direktiivis 2009/73 ei ole tööstustarbija mõistet täpsustatud ja seega on keeruline eristada selgelt nende tarbijate liiki, kellel on õigus olla ühendatud ülekandevõrku. Direktiivi 2009/73 artikli 2 punktis 24 viidatud tarbijate liikide ( 24 ) hulgast võib tööstustarbija mõiste alla arvata lõpptarbijad, kuna, nagu Poola valitsus märkis, ( 25 ) võib mõiste „tööstustarbija“ viidata isikutele, kes tarbivad maagaasi.

77.

Nagu rõhutas aga Satversmes tiesa (konstitutsioonikohus), kuna direktiivi 2009/73 artikli 2 punktis 27 sätestatud lõpptarbija ( 26 ) võib olla nii kodutarbija kui ka mittekodutarbija, siis saab „tööstustarbija“ olla üksnes direktiivi artikli 2 punktis 26 sätestatud mittekodutarbija, st tarbija, kes ostab maagaasi, et tarvitada seda väljaspool oma majapidamist. „Uue tööstustarbijana“ tuleks käsitada tööstustarbijat, kes ei ole varem olnud ülekandevõrku ühendatud ja kes soovib, et ta ühendataks selle võrguga.

78.

Direktiivi 2009/73 artikkel 23 käsitleb käesoleva kohtuasja jaoks asjaomases osas tööstustarbijate ülekandevõrguga ühendamist. Artikli 23 lõikes 1 on sätestatud mittediskrimineerimise põhimõte seoses tööstustarbijatega, kes soovivad, et nad ühendataks ülekandesüsteemi. Lõikes 2 sätestatakse aga ainukesed kaks juhtu, kus uue tööstustarbija võrku ühendamisest ei tohi keelduda: ühelt poolt põhjendusega, et tulevikus võivad võrgu kasutatavad võimsused olla piiratud, ja teiselt poolt põhjendusega, et vajaliku võimsuse suurendamisega seoses tekivad lisakulud. Viimasest sättest tuleneb, et kõigil muudel juhtudel võib ülekandesüsteemihaldur keelduda uut tööstustarbijat maagaasiülekandesüsteemi ühendamast.

79.

Seega võib arvata, et direktiivi 2009/73 artiklist 23 tuleneb liikmesriikidele kohustus võtta vastu õigusnormid, mis võimaldavad „vähemalt“ uutel mittekodutarbijatel (tööstustarbijatel) otse liituda maagaasiülekandesüsteemiga.

80.

Lisaks on uute tööstustarbijate ülekandevõrku ühendamine põhimõtteliselt võimalik, sest juhul kui see võimalus lihtsalt välistataks, kaotaks artikli 23 lõikes 2 ette nähtud kaitse oma tähenduse.

81.

Selles mõttes ei saa direktiiv kohustada liikmesriike vastu võtma õigusnorme, milles on ette nähtud, et ühendatakse üksnes mittekodutarbijatest lõpptarbijad (kelle all peetakse silmas tööstustarbijat), kuna need õigusnormid oleksid vastuolus direktiivis kehtestatud mittediskrimineerimise põhimõttega. Sellest seisukohast ei tekiks uue tööstustarbija ülekandesüsteemi ühendamisele piiranguid, samas kui need piirangud tekiksid tööstustarbijale, kes on juba jaotusvõrguga ühendatud, kuid kes soovib, et ta ühendataks ülekandesüsteemiga.

82.

Lisaks, nagu varem selgitasin, võib nii tööstustarbijate kui ka uute tööstustarbijate ülekandesüsteemiga ühendamise õigust piirata tehnilistel ja turvalisuse põhjustel ning seega võivad liikmesriigid selliseks ühendamiseks loa anda või selle andmisest keelduda, arvestades neid objektiivseid kriteeriume.

83.

Lõpuks tuleb välja tuua Poola valitsuse esitatud tõlgendus, mille kohaselt ei ole kõnealuse direktiivi artikli 23 eesmärk kehtestada ammendav loetelu üksustest, kes võivad liituda ülekandevõrguga.

84.

Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele vastata nii, et direktiivi 2009/73 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid ei ole kohustatud võtma vastu õigusnorme, mille kohaselt võib ainult lõpptarbija – kellena käsitatakse nii „uut tööstustarbijat“ kui ka lihtsalt „tööstustarbijat“ – liituda maagaasiülekandevõrguga. Ühelt poolt ei kehtestata direktiivis 2009/73 kriteeriume „tööstustarbijate“ või „uute tööstustarbijate“ kategooria määratlemiseks ja teiselt poolt, nagu juba üldises analüüsis selgitasin ning neljanda eelotsuse küsimuse vastuses kordan, ei ole selle direktiiviga põhimõtteliselt ning teatavatel tingimustel vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt maagaasi ülekanne hõlmab maagaasi ülekannet otse kõikide kategooriate lõpptarbijate (ja seega mitte ainult „tööstustarbijale“ või „uuele tööstustarbijale“ vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt sisustatud mõistetele) maagaasitarnevõrku.

85.

Neljanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2009/73 artikli 2 punkti 3 ja artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt hõlmab maagaasi ülekandmine maagaasi ülekandmist otse lõpptarbija maagaasitarnevõrku.

86.

Et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljandale küsimusele, on kasulik eristada erinevaid maagaasi puudutavaid mõisteid „ülekanne“, „jaotamine“ ja „tarnimine“.

87.

Direktiivi 2009/73 artikli 2 punkti 3 kohaselt käsitatakse „ülekandena“ maagaasi transportimist, välja arvatud tarnimist, torustiku kaudu, mis koosneb peamiselt kõrgsurvetorudest, mis ei ole tootmisetapi torustik ega kõrgsurvetorustiku osa, mida kasutatakse maagaasi kohalikuks jaotamiseks; sama artikli punktis 5 määratletakse „jaotamine“ kui maagaasi transportimine kohalike või piirkondlike torustike kaudu tarbijatele, välja arvatud tarnimine; artikli 2 punkti 7 kohaselt käsitatakse „tarnimisena“ maagaasi, sealhulgas veeldatud maagaasi müüki, kaasa arvatud edasimüüki tarbijale.

88.

Kui lugeda käsitletavaid sätteid, ei saa vaid mõiste „ülekanne“ määratlusest järeldada, et see välistab lõpptarbija ülekandevõrguga ühendamise võimaluse, kuna see mõiste hõlmab „maagaasi transportimist“ tarbijatele tarnimise eesmärgil. „Tarbijaks“ peetakse direktiivi 2009/73 artikli 2 punkti 24 kohaselt ka „lõpptarbijat“. Nagu ilmnes eelnenud analüüsist, hõlmab lõpptarbija mõiste omakorda ka tööstustarbijaid, kellele kuulub direktiivi 2009/73 artikli 23 alusel õigus mittediskrimineerivale ülekandesüsteemi ühendamisele.

89.

Selle tõlgenduse õigsust kinnitab Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb elektrienergiat. ( 27 ) Direktiiv 2003/54 sisaldas elektrienergia edastamise mõistet, mis vastab maagaasi ülekande mõistele. See mõiste võeti direktiivi 2009/72 artikli 2 punkti 3 muudatusteta üle ja selles on ette nähtud, et „edastamine“ on „elektrienergia transport vastastikku seotud ülikõrgepinge- ja kõrgepingevõrkudes, mille eesmärk on edastada see lõpptarbijatele või jaotajatele, kuid mitte tarnimine“. Kuna Euroopa Kohus tunnustas kohtuotsuses Sabatauskas lõpptarbijate võimalust liituda elektrienergiaedastusvõrguga, tuleb seda võimalust tunnustada ka maagaasi ülekande valdkonnas.

90.

Tuleb meenutada, et kohtuasjas Sabatauskas „kohustasid“ riigisisesed õigusnormid tarbijat teatavatel tingimustel liituma ülekandesüsteemiga. Käesolevas kohtuasjas on aga riigisisese õigusnormi kohaselt „lubatud“ ülekandevõrguga liituda põhimõttelistelt kõikidel tarbijatel. Seega oleks kohane, et ka Läti õigusnormides nähtaks üksikasjalikult ette objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid, mis võimaldavad liituda ülekandesüsteemiga. Lisaks võivad liikmesriigid energiapoliitilise valikuna ette näha just objektiivsete tingimuste täitmise selleks, et mis tahes lõpptarbija saaks liituda ülekandevõrguga.

91.

Veel oli mul võimalus juba kohtuasjas Elektrorazpredelenie Yug esitatud ettepanekus märkida – ja Euroopa Kohus kinnitas seda seisukohta oma kohtuotsuses –, et üks kriteeriumeid, mille alusel eristada edastamistegevusi jaotustegevustest, on tarbijate liik, kellele elektrit edastatakse (ja seega üle kantakse). ( 28 ) Direktiivi 2009/72 artikli 2 punktis 3 sätestatud analoogse edastamise mõiste põhjal ei ole seega vähimatki kahtlust, et ülekande mõiste hõlmab ka maagaasi ülekandmist lõpptarbijale.

92.

Veel kinnitab tõlgendust, mille kohaselt hõlmab maagaasi ülekandmise mõiste maagaasi ülekandmist otse lõpptarbija maagaasitarnevõrku, asjaolu, et direktiiv 2009/73 käsitleb ülekandesüsteemi haldurite kohustusi tarbijate, kaasa arvatud lõpptarbijate suhtes. Vastasel juhul oleksid need kohustused üksnes jaotussüsteemi haldurite ees.

93.

Nagu Poola valitsus rõhutas, ( 29 ) on määruses nr 715/2009, mida on muudetud otsusega 2010/685 ( 30 ) ja milles sätestatakse maagaasiülekandevõrkudele juurdepääsu tingimused, ette nähtud, et väljavoolupunkte, millega üksik tööstustarbija on ühendatud, ei peeta asjakohasteks punktideks, mille puhul ülekandesüsteemi haldur peab järgima läbipaistvusnõudeid (viidatud määruse I lisa punkti 3.2 alapunkti 1 alapunkt a). Haldur peab aga avaldama teabe ülekandesüsteemiga ühendatud üksikute lõpptarbijate kohta (viidatud määruse I lisa punkti 3.2 alapunkt 2).

94.

Need kohustused kinnitavad tõlgendust, mille kohaselt ei välista ülekande mõiste lõpptarbija ülekandevõrguga ühendamise võimalust.

95.

Kõikidel eelnevatel põhjendustel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastata, et ei direktiivi 2009/73 artikli 2 punktiga 3 ega ka artikliga 23 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt hõlmab maagaasiülekanne maagaasi ülekandmist otse lõpptarbija maagaasitarnevõrku.

96.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Satversmes tiesa (Läti Vabariigi konstitutsioonikohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: