1.

See eelotsusetaotlus on esitatud vaidluse raames, mille pooled on Läti ettevõtja SIA Sātiņi-S (edaspidi „Sātiņi-S“) ja Lauku atbalsta dienests (Läti maaelu arengu amet).

2.

See eelotsusetaotlus käsitleb määruse (EL) nr 1305/2013 ( 2 ) artikli 30 lõike 1 ja lõike 6 punkti a ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 tõlgendamist ning puudutab peamiselt järgmist:

3.

Harta artikli 17 „Õigus omandile“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.“

4.

Direktiivi 92/43/EMÜ ( 3 ) artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.

Natura 2000 võrgustikku kuuluvad ka liikmesriikide direktiivi 79/409/EMÜ[ ( 4 )] kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad.“

5.

Elupaikade direktiivi artiklis 6 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

[…]“

6.

Määruse nr 1305/2013 põhjendustes 7, 9 ja 24 on märgitud:

[…]

[…]

7.

Määruse nr 1305/2013 artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„[…]

Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

2. Liikmesriik või piirkond võib otsustada kasutada muud kui lõike 1 punktis r sätestatud metsa või metsamaa mõistet, mis põhineb kehtival siseriiklikul õigusel või inventuurisüsteemil. Liikmesriigid või piirkonnad esitavad vastava mõiste maaelu arengu programmis.

[…]“

8.

Määruse nr 1305/2013 artiklis 4 „Eesmärgid“ on ette nähtud:

„[Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP)] üldraamistikus aitavad maaelu arengu toetused, sealhulgas tegevusteks toidusektoris ja muus kui toidusektoris ning metsandussektoris, saavutada järgmisi eesmärke:

9.

Selle määruse artiklis 6 „Maaelu arengu programmid“ lõikes 1 on sätestatud:

„EAFRD toimib liikmesriikides maaelu arengu programmide kaudu. Kõnealuste programmidega rakendatakse strateegiat, mille eesmärk on järgida III jaotises kindlaks määratud meetmete kogumi abil maaelu arengut käsitlevaid liidu prioriteete. Kõnealuste liidu prioriteetide abil maaelu arengu eesmärkide saavutamiseks taotletakse EAFRD toetust.“

10.

Nimetatud määruse artikkel 10 „Maaelu arengu programmide heakskiitmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid esitavad komisjonile iga maaelu arengu programmi kohta artiklis 8 osutatud teavet sisaldava ettepaneku.

2.   Komisjon kiidab iga maaelu arengu programmi heaks rakendusaktiga.“

11.

Sama määruse artiklis 30 „Natura 2000 ja veepoliitika raamdirektiivi kohased toetused“ on ette nähtud:

„1.   Käesoleva meetme kohane toetus on iga-aastane toetus, mida antakse põllumajandus- või metsamaa hektari kohta, et hüvitada toetusesaajate lisakulusid ja saamatajäänud tulu, mis on tingitud ebasoodsatest tingimustest asjaomastel aladel seoses [elupaikade direktiivi] ja [linnudirektiivi] ning veepoliitika raamdirektiivi rakendamisega.

[…]

6.   Toetust võivad saada järgmised alad:

[…]“

12.

Rakendusmääruse (EL) nr 808/2014 ( 8 ) artikli 10 „Lisakulude ja saamata jäänud tulu tavaprognoosid“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid võivad [määruse nr 1305/2013] artiklite 28–31 ning artiklite 33 ja 34 kohaste meetmete või tegevusliikidega seotud toetussummad kindlaks määrata lisakulude ja saamata jäänud tulu tavaprognooside alusel.“

13.

Selle rakendusmääruse I lisa 1. osa punkt 8 „Valitud meetmete kirjeldus“ on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

[…]“

14.

Nimetatud rakendusmääruse I lisa 5. osa punktis 12 on määratud kindlaks Natura 2000 ja veepoliitika raamdirektiivi kohased toetused määruse nr 1305/2013 artikli 30 raames ning nähtud ette järgmine maksete liigitus:

„Hüvitise maksmine Natura 2000 põllumajandusalade eest [kood 12.1]

Hüvitise maksmine Natura 2000 metsaalade eest [kood 12.2]

Hüvitise maksmine veemajanduskavade alla kuuluvate põllumajandusalade eest [kood 12.3]“.

15.

Ministrite nõukogu 16. märtsi 2010. aasta määrusega nr 264 erikaitsealade kaitse ja kasutamise üldsätete kohta (Ministru kabineta 2010. gada 16. marta noteikumi Nr. 264 „Īpaši aizsargājamo dabas teritoriju vispārējie aizsardzības un izmantošanas noteikumi“; edaspidi „määrus nr 264“) ( 9 ) on sätestatud erikaitsealade kaitse ja kasutamise üldnormid.

16.

Selle määruse 5. peatüki „Looduskaitsealad“ punktis 16 on ette nähtud:

„Looduskaitsealadel on keelatud:

[…]

16.12) jõhvikaistanduste rajamine rabadesse;

[…]“

17.

Ministrite Nõukogu 7. aprilli 2015. aasta määruse nr 171 keskkonna, kliima ja maaelu parandamiseks programmitöö perioodil 2014–2020 riigi ja Euroopa Liidu toetuste andmise, haldamise ja järelevalve eeskirjade kohta (ministru kabineta 2015. gada 7. aprīļa noteikumi Nr. 171 noteikumi par valsts un Eiropas Savienības atbalsta piešķiršanu, administrēšanu un uzraudzību vides, klimata un lauku ainavas uzlabošanai 2014.–2020. gada plānošanas periodā) ( 10 ) punktides 56–58 on sätestatud:

„56. Kõnealuse meetme raames toetuskõlblik maa-ala on metsamaa (välja arvatud rabad):

[…]

58. Toetust võib anda, kui deklareeritud toetuskõlblik pindala on vähemalt üks hektar, koosneb vähemalt 0,1 hektari ulatuses põldudest ja minimaalne pindala, millele on kehtestatud teatav piirang, põllul on vähemalt 0,1 hektarit ja kui neid põlde on võimalik kartograafiliselt kindlaks teha, need kuuluvad maaelu arengu ameti elektroonilise taotluse süsteemi ning neile on alates jooksva aasta 1. märtsist erikaitsealade kaitse ja kasutamise või liikide ja biotoopide kaitse õigusnormide alusel kohaldatav mõni järgmistest majandustegevuse piirangutest:

58.1) raiekeeld;

58.2) põhiotstarbel kasutamise ja lagendike tegemise keeld;

58.3) põhiotstarbel kasutamise keeld;

58.4) lageraiekeeld.“ ( 11 )

18.

Läti 2014.–2020. aasta maaelu arengu programmis (lauku attīstības programma 2014.-2020. gadam) ( 12 ), mille Euroopa Komisjon määruse nr 1305/2013 artikli 10 lõike 2 alusel heaks kiitis, on märgitud, et kui Natura 2000 võrgustiku aladel või metsamaadel (välja arvatud rabades) asuvates mikroreservaatides on kehtestatud raiepiirangud, võib saada toetust.

19.

Sātiņi-S ostis 2002. aastal 7,7 hektarit rabamaad, mis asub looduskaitsealal ja Euroopa tähtsusega Natura 2000 kaitsealal (edaspidi „Natura 2000 võrgustiku ala“) Lätis.

20.

Sātiņi-S esitas 2. veebruaril 2017 maaelu arengu ametile taotluse maksta talle 2015. aasta ja 2016. aasta eest hüvitist keelu eest rajada sellele rabamaa alale jõhvikaistandusi. Nimetatud amet jättis selle taotluse 28. veebruari 2017. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et riigisisestes kohaldatavates õigusnormides ei ole niisugust hüvitist ette nähtud.

21.

Sātiņi-S esitas selle otsuse peale kaebuse Administratīvā apgabaltiesale (regionaalne halduskohus, Läti), kes jättis selle kaebuse 26. märtsi 2018. aasta otsusega rahuldamata.

22.

Sātiņi-S esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Augstākā teisale (Läti kõrgeim kohus), kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Kirjalikke seisukohti esitasid Sātiņi-S, Läti valitsus ja Iirimaa valitsus ning komisjon.

24.

Kohtuistungil, mis toimus 3. juunil 2021, esitasid suulisi seisukohti Iirimaa ja Läti valitsus ning komisjon.

25.

Oma kahe esimese eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a tuleb tõlgendada nii, et maatükkide puhul, millel on rabad, tuleb toetuste maksmine Natura 2000 alusel täielikult välistada, ning kas eitava vastuse korral sellele küsimusele kuuluvad need maa-alad põllumajandus- ja metsaalade hulka selle sätte tähenduses.

26.

Määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 1 kohaselt on toetus iga-aastane toetus, mida antakse põllumajandus- või metsamaa hektari kohta, et hüvitada toetusesaajate lisakulusid ja saamatajäänud tulu, mis on tingitud ebasoodsatest tingimustest asjaomastel aladel seoses elupaikade direktiivi, linnudirektiivi ja veepoliitika raamdirektiivi rakendamisega. Selle määruse artikli 30 lõike 6 punktis a on täpsustatud, et toetust võivad saada elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi kohaselt määratud Natura 2000 põllumajandus- ja metsaalad.

27.

Käsitletaval juhul keeldus maaelu arengu amet maksmast Sātiņi-S‑ile hüvitist piirangu eest majandustegevuse suhtes, mis seisnes rabasse jõhvikaistanduste rajamises, ning seda Läti õigusnormide kohaselt, mis välistasid niisuguse toetuse rabade puhul.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib kõigepealt, et Natura 2000 alusel makstavate toetuste süsteemi eesmärk on aidata toetuse saajatel toime tulla ebasoodsate tingimustega seoses elupaikade direktiivi, linnudirektiivi ja veepoliitika raamdirektiivi rakendamisega ning et liikmesriikide seatud piirangud ei tohi kõrvaldada selle süsteemi kompenseerivat eesmärki, arvestades asjaolu, et rabad katavad olulist osa Läti territooriumist ja moodustavad suure osa selle riigi Natura 2000 aladest. Seejärel täheldab see kohus, et nende alade kindlaks määramisel elupaikade direktiivi I lisas on rabad arvatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaigatüüpide hulka, mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist. Lõpuks juhib nimetatud kohus tähelepanu esiteks asjaolule, et kuigi määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkt a piirab toetuste maksmist teatavate aladega, nimelt põllumajandus- või metsaaladega, ei piirata toetuste maksmist ainult teatud liiki majandustegevusega, ning teiseks asjaolule, et määruse nr 171 punkt 58 sätestab, et toetust võib määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a kohaselt saada ainult raietegevusele seatud piirangute eest, kuigi põllumajandustegevusega on võimalik tegeleda ka metsamaadel asuvates rabades, rajades sinna jõhvikaistandused.

29.

Sātiņi-S väidab, et hüvitis, mille riigisisesed õigusnormid näevad ette ainult metsaaladele, kuid mitte rabaaladele, on „ebaõiglane“ ning et selle äriühingu majandustegevus ja maatükkide piiritlemine algas enne, kui see looduskaitseala nimetati erikaitsealaks.

30.

Läti valitsus väidab esimese eelotsuse küsimuse kohta, et hüvitiste maksmise piiramine tuleneb otseselt määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punktist a, mille kohaselt makstakse Natura 2000 võrgustiku alade eest toetust ainult põllumajandus- ja metsaaladele, ning et rabamaa ei kuulu metsaalade hulka, mille puhul riik on toetuste maksmist piiranud, sest see ei kuulu selle määruse artikli 2 lõike 1 punktis r määratletud mõiste „mets“ ja „metsamaa“ alla. Arvestades Läti valitsuse jaatavat vastust sellele küsimusele, väidab ta, et teisele eelotsuse küsimusele ei ole tarvis vastata, täpsustades samas, et riigisiseste õigusnormide kohaselt kvalifitseeritakse maa-ala selle põhjal, kuidas maad kasutatakse, olenevalt selle looduslikest omadustest ja selle praegusest majanduslikust kasutamisest, ning et „põllumajandusmaa“, „mets“ ja „raba“ moodustavad sõltuvalt maatükkide konkreetsetest omadustest kolm eraldi maakategooriat.

31.

Komisjoni arvates võib kõnesolev rabamaa seetõttu, et määruses nr 1305/2013 ei ole „raba“ või „rabamaad“ mainitud, määratletud ega kirjeldatud, kuuluda selle määruse artikli 30 lõike 6 punkti a kohaldamisalasse olevalt selle omadustest, kui see võib kuuluda selle määruse artikli 2 lõike 1 punkti f järgi „põllumajandusmaa“ määratlusse või sama määruse artikli 2 lõike 1 punkti r kohaselt „metsa“ ja „metsamaa“ määratlusse.

32.

Kahele esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks analüüsin küsimust, kuidas klassifitseerida rabad määrusest nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punktist a lähtudes, et teha kindlaks, kas selle sätte kohaselt on Natura 2000 võrgustiku alade eest makstavad toetused rabade puhul täielikult välistatud.

33.

Mis puudutab rabade klassifikatsiooni määrusest nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punktist a lähtudes, siis kuna liidu õiguses ei ole „raba“ või „rabamaa“ määratlust, märgin, et raba on peamiselt märgala, mida iseloomustab see, et seal leidub „turvast“ – pinnas, mida iseloomustab väga suur taimset päritolu orgaanilise materjali sisaldus ja orgaanilise süsiniku ladestumine. ( 13 ) Rabasid on mõistagi mitut liiki, kuid need asjaolud kujutavad minu teada endast nende alade põhiomadusi.

34.

Nende omaduste põhjal ei vasta „raba“ määratlus esiteks täielikult „põllumajandusmaa“ määratlusele määruse nr 1305/2013 artikli 2 lõike 1 punkti f tähenduses, ( 14 ) mille kohaselt „põllumajandusmaa“ on „põllumaa, püsirohumaa ja püsikarjamaa või püsikultuuride all olev maa-ala, nagu see on määratletud [määruse nr 1307/2013] artiklis 4“. Raba võib siiski koosneda – vähemalt osaliselt – „püsirohumaast“, ( 15 ) mis kuulub mõiste „põllumajandusmaa“ määratluse hulka. ( 16 )

35.

Teiseks ei vasta „raba“ määratlus täielikult „metsa“ määratlusele määruse nr 1305/2013 artikli 2 lõike 1 punkti r tähenduses, mille kohaselt „mets“ või „metsamaa“ on „üle 0,5 hektari suurune maa-ala, millel on üle viie meetri kõrgused puud, mille võrade liitus on suurem kui 10%, või puud, mis suudavad in situ kõnealuste künnisteni jõuda, ning mis ei sisalda maad, mis on peamiselt kasutuses põllumajanduses või linnamaana, kui lõikest 2 ei tulene teisiti“ ( 17 ). Raba võib olenevalt taimestikust siiski koosneda – vähemalt osaliselt – metsamaast. ( 18 )

36.

Kaldun seega arvama, et kuigi rabasid ei ole määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punktis a iseenesest nimetatud, ei kujuta need seoses selle sätte kohaldamisega endast ka tertium genus’t selles sättes nimetatud põllumajandus‑ ja metsamaa suhtes. Teiste sõnadega ei välista „raba“ kui maa-ala teaduslik määratlus – mis sisaldab käesoleva ettepaneku punktis 33 kirjeldatud eriomadusi – seda, et needsamad maa-alad ei võiks oma koostise poolest kuuluda„põllumajandusmaa“ või „metsamaa“õigusliku määratluse alla sama sätte tähenduses, sest see raba hõlmab konkreetselt „rohumaid“, mida on nimetatud „põllumajandusmaa“ määratluses, või taimestikku, mis vastab „metsamaa“ määratlusele. ( 19 )

37.

Arvan seega, et rabamaad võivad – vähemalt osaliselt – kuuluda mõistete „põllumajandusmaa“ või „metsamaa“, millele võib maksta toetusi määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a alusel, määratluse hulka.

38.

Kuna Läti seadusandja on käsitletaval juhul piiranud toetuste maksmist määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a alusel nii, et neid makstakse ainult metsamaale, ning välistanud põllumajandusmaa, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas rabad, millega on tegemist põhikohtuasjas, kuuluvad niisugusena, nagu need on määratletud Läti õigusaktides, mõistesse „mets“ ja „metsamaa“ selle sätte tähenduses. ( 20 )

39.

Lisaks tuleb märkida, et kuna käsitletaval juhul keelatud tegevus on põllumajandustegevus (jõhvikaistandused), küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus ka, kas toetused, mida makstakse määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a alusel selleks, et hüvitada maaomanikele ebasoodsad tingimused metsaaladel, võimaldavad hüvitada nendele maaomanikele mitte üksnes keelu tegelda metsandustegevusega, ( 21 ) vaid ka niisuguse põllumajandustegevusega nagu jõhvikaistandused. Tema arvates ei puuduta Natura 2000 alusel makstavate toetuste piiramine teatavate aladega (põllumajandus‑ ja metsaalad) majandustegevust, millega nendel aladel tegeldakse.

40.

Märgin aga, et määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a alusel makstavate toetuste eesmärk on „hüvitada toetusesaajate lisakulusid ja saamatajäänud tulu, mis on tingitud ebasoodsatest tingimustest asjaomastel aladel seoses [elupaikade direktiivi] ja [linnudirektiivi] ning veepoliitika raamdirektiivi rakendamisega“.

41.

Mis puudutab määruse nr 1305/2013 teksti, siis ei selle artikli 30 lõikes 1 ega selles määruses üldiselt ei ole täpsustatud, missugune peab olema nende „ebasoodsate tingimuste“ põhjus, ega seda, kas need peavad tulenema keelust tegelda põllumajandus‑ või metsandustegevusega. Rakendusmääruse nr 808/2014 I lisa 1. osa punktis 8 aga on kohustatud liikmesriike nimelt määrama kindlaks piirangud või ebasoodsad tingimused, mille tõttu võib maksta maaelu arengu programmides ette nähtud toetusi. Näib seega, et liikmesriigid võivad toetuskõlbulikud ebasoodsate tingimuste liigid vabalt kindlaks määrata.

42.

Kontekstuaalsest vaatevinklist on määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punktis a ainult märgitud, et toetusi võivad saada [elupaikade direktiivi] ja [linnudirektiivi] kohaselt määratud Natura 2000 põllumajandus- ja metsaalad, selle määruse artikli 30 lõike 6 punktiga b on neid makseid laiendatud teatavatel tingimustel „muud[ele] piiritletud looduskaitsealad[ele], mille puhul põllumajandusele või metsadele kohaldatakse keskkonnapiiranguid ( 22 ) […]“. Arvan seega, et neid kaht tegevusala peetakse tegevusaladeks, millele võib samuti ja vahet tegemata toetusi maksta.

43.

Teleoloogilisest vaatevinklist tuleneb määruse nr 1305/2013 kohaldamisalast ja eesmärkidest endast – niisugusena, nagu neid on tutvustatud selle artiklis 4, –, et sellega toetatakse maaelu arengut, sh tegevust toidusektoris ja muus kui toidusektoris ning metsandussektoris. Sellest järeldub minu arvates, et Natura 2000 võrgustiku alade eest makstavate toetuste maksmisel saab arvesse võtta ainult põllumajandus‑ ja metsandustegevust, kuid üks tüüpiline tegevus rabade kasutamisel, nimelt söekaevandamine jääb näiteks välja – see on tööstustegevus, mis ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse. ( 23 )

44.

Seega ei ole toetuste maksmine selleks, et hüvitada keeld tegelda põllumajandustegevusega teataval metsaalal, määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a kohaselt põhimõtteliselt välistatud. Nende tegevusalade kindlaksmääramine, mille piiramise korral makstakse eespool nimetatud toetusi, on liikmesriikide ülesanne.

45.

Teen seega ettepaneku vastata esimesele kahele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt välistatud toetuste maksmine selle määruse artikli 30 lõike 1 alusel rabadele, kui need võivad kujutada endast põllumajandus‑ või metsaalasid, millele võib selle sätte alusel toetusi maksta. Seda, kas põhikohtuasjas on see nii, peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

46.

Oma kolmanda ja neljanda küsimusega – mida tuleb analüüsida koos – küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määruse nr 1305/2013 artikkel 30 võimaldab liikmesriigil välistada toetuste maksmise Natura 2000 võrgustiku alade eest rabadele või piirata toetust piirangutega, mis kehtestatakse konkreetset liiki majandustegevuse suhtes, nimelt metsandustegevuse suhtes metsaalal.

47.

See kohus rõhutab eelkõige, et kuigi selle üle, kuidas seda määrust rakendada, otsustavad liikmesriigid, ei tohi nende kehtestatud piirangud kõrvaldada Natura 2000 toetussüsteemi „kompenseerivat eesmärki“. ( 24 )

48.

Läti valitsus väidab, et määruse nr 1305/2013 artikkel 30 võimaldab liikmesriikidel toetuste maksmise Natura 2000 võrgustiku alade eest rabade puhul täielikult välistada või piirata toetuste maksmist Natura 2000 alade kasuks nii, et toetus nähakse ette ainult piirangu puhul, mis on kehtestatud teatavat konkreetset liiki majandustegevuse suhtes. Selle määruse artiklite 5 ja 8 kohaselt võivad liikmesriigid valida vabalt mitte üksnes maaelu arengu programmi meetmed, vaid ka kindlaks määrata ende elluviimise tingimused ega ole kohustatud rakendama kõiki selles määruses ette nähtud abimeetmeid. Käsitletaval juhul on komisjoni poolt heaks kiidetud Läti maaelu arengu programmi meetmed tema väitel liidu õigusnormide eesmärkidega kooskõlas ning nendega on järgitud kaalutlusõigust, mis on sama määrusega liikmesriikidele antud, sest liikmesriigi seadusandja on toetuse sihipärastanud, et aidata paremini kaasa eesmärgile tugevdada bioloogilist mitmekesisust metsaaladel, vältides rahastamise killustatust.

49.

Komisjon, kes meenutas kõigepealt, et rabamaad võivad kujutada endast– – olenevalt omadustest – kas põllumajandusmaad või metsamaad ( 25 ), ja võttes arvesse Läti seadusandja otsust määrata hüvitis ainult metsaaladel kehtestatud piirangute eest, väidab, et määruse nr 1305/2013 artikli 2 lõike 2 kohaselt võib liikmesriik otsustada kohaldada „metsa“ teistsugust määratlust, kui on esitatud selle artikli lõike 1 punktis r, ning välistada Natura 2000 alusel antavate toetuste maksmise täielikult rabamaade puhul, tingimusel et see määratlus ei ole diskrimineeriv. Ta leiab ka, et liikmesriigid võivad oma maaelu arengu programmidega, mille tema heaks kiidab, valida meetmed, mida peab rahastama EAFRD, ning et selle määruse artikliga 30 ei ole kehtestatud mingit kohustust rahastada hüvitisi Natura 2000 alusel kehtestatud piirangute eest. Ta leiab niisiis, et liikmesriik võib piirata toetuste maksmist Natura 2000 võrgustiku alade eest, nähes toetuse ette ainult majandustegevuse teatavat konkreetset liiki piirangute korral.

50.

Märgin kohe, et määruse nr 1305/2013 artikliga 30 ei ole kehtestatud mingit maksekohustust – mis ilmneb selgelt selle artikli lõike 6 sõnastusest, milles on ette nähtud, et selles nimetatud alad ning konkreetselt Natura 2000 põllumajandus- ja metsaalad on toetuskõlblikud. Niisugune lähenemine on muide kooskõlas liidu maaelu arengut käsitlevate õigusaktide mõttega, sest nende kohaselt võivad liikmesriigid vabalt kindlaks määrata nende õigusnormide rakendamise meetmed oma maaelu arengu programmides, järgides liidu prioriteete ja võttes arvesse riigisiseseid kontekste. ( 26 )

51.

Lisaks arvan esiteks, et rakendusmääruse nr 808/2014 I lisa 5. osa punktis 12 on nähtud ette kolm liiki makseid, mille hulgast liikmesriigid võivad määruse nr 1305/2013 artikli 30 raames valida, st valida kas hüvitise maksmise Natura 2000 põllumajandusalade eest, hüvitise maksmise Natura 2000 metsaalade eest ja hüvitise maksmise veemajanduskavade alla kuuluvate põllumajandusalade eest. Seejärel tuleb märkida, et selle määruse I lisa 1. osa punkti 8 lõike 2 alapunkti e punktis 11 on kohustatud liikmesriike konkreetselt määrama kindlaks piirangud ja ebasoodsad tingimused, mille tõttu võib maaelu arengu programmides ette nähtud toetusi maksta. Lõpuks on selle rakendusmääruse artikli 10 lõikes 1 ette nähtud, et liikmesriigid võivad toetussummad kindlaks määrata lisakulude ja saamata jäänud tulu tavaprognooside alusel.

52.

Seega on liidu õigusnormidega liikmesriikidele põhimõtteliselt jäetud kaalutlusruum, mis puudutab esiteks nende meetmete valikut, mida nad kavatsevad liidu õigusnormides ette nähtud meetmete hulgast rakendada, ning teiseks nende piirangute või ebasoodsate tingimuste kindlaksmääramist, mille tõttu toetusi makstakse. Leian seega, et Läti seadusandjal oli määruse nr 1305/2013 artikli 30 rakendamise meetmete võtmisel – talle selle määrusega jäetud kaalutlusõigust kasutades – õigus valida hüvitised ainult metsamaa puhul ning piirata toetusi teatavate piirangutega, st määruse nr 171 punktis 58 nimetatud metsandustegevuse keeluga.

53.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Natura 2000 alade eest makstavate toetuste süsteemi „kompenseeriv eesmärk“, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuotsuse Lingurár ( 27 ) põhjal tugineb. See kohtuotsus puudutas olukorda, kus asjaomane liikmesriik oli maksnud Natura 2000 võrgustiku alade eest toetust piirangute tõttu kasutada metsi ja muid metsaalasid eraõiguslike isikute huvides ning oli toetuse täielikult välistanud metsaalade puhul, kus oli ükskõik kui suur pind, mis kuulus riigile, – mis tähendas sel juhul, et metsaala, millest 0,182% kuulus riigile, oli asjaomane toetus välistatud. See piirang kahjustaski Euroopa Kohtu sõnul toetuste süsteemi kompenseerivat eesmärki ja kujutas endast ebaproportsionaalset meedet. ( 28 ) Põhikohtuasjas on olukord teistsugune, sest Läti seadusandja jättis rabad täielikult välja nende metsaalade hulgast, millele toetust makstakse, tehes valiku, mis kuulub põhimõtteliselt tema pädevusse.

54.

Mõistagi peab liikmesriik juhul, kui ta valib võetavad meetmed, järgima niisuguseid liidu õiguse üldpõhimõtteid nagu diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtted. ( 29 ) Nagu märkis komisjon, kui kõnesolevad rabad kuuluvad oma omaduste poolest „metsa“ alla vastavalt määruse nr 1305/2013 artikli 2 lõike 1 punktis r kasutatud määratlusele või määratlusele, mille ta võib olla valinud oma maaelu arenguprogrammis selle määruse artikli 2 lõike 2 kohaselt, ( 30 ) on selle määruse artikli 30 alusel toetuste maksmise välistamine nende rabade puhul vastuolus liidu õigussüsteemile omase diskrimineerimiskeelu üldpõhimõttega.

55.

Teen seega ettepaneku vastata kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele, et määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõike 6 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriigil diskrimineerimiskeelu üldpõhimõtet järgides kas välistada Natura 2000 võrgustiku alade eest makstavate toetuste maksmise rabade puhul – kuid see välistamine ei tohi kahjustada nende toetuste kompenseerivat eesmärki – või piirata nende alade eest makstavaid toetusi piirangutega, mis on kehtestatud teatavat konkreetset liiki majandustegevusele, eelkõige metsandustegevusele.

56.

Oma viienda ja viimase küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määruse nr 1305/2013 artiklit 30 tuleb koostoimes harta artikliga 17 tõlgendada nii, et kinnisasja omanikul on õigus toetustele majandustegevuse piiramise eest sellel asjal, kui hetkel, mil ta selle asja omandas, oli see piirang talle teada.

57.

Läti valitsus teeb ettepaneku vastata sellele küsimusele eitavalt sel põhjusel, et harta artikkel 17 lubab üldistes huvides ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides kehtestada vara kasutamise piiranguid, et Sātiņi-S oli kõnesolevad kinnisasjad omandanud siis, kui majandustegevuse suhtes, millega ta soovis tegelda, olid seadusega juba kehtestatud piirangud, ning et ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et tal tekkis õiguspärane ootus, et riigisiseseid meetmeid, mis käsitlesid toetuste maksmist Natura 2000 võrgustiku alade eest, võidakse muuta tema suhtes soodsamas suunas.

58.

Iirimaa valitsus, kes on seisukohti esitanud ainult selles küsimuses, teeb ettepaneku vastata sellele küsimusele, et määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõikega 1 koostoimes harta artikliga 17 ei ole antud õigusi toetusele Natura 2000 võrgustiku alade eest isiku projektide tõttu hakata tegelema kinnisasjal uue majandustegevusega, kui hetkel, mil ta selle kinnisasja omandas, olid talle juba teada piirangud, mis nimetatud kinnisasja suhtes kehtisid.

59.

Komisjon märgib, et käsitletaval juhul ei ole tegemist kinnisasja sundvõõrandamise, vaid vara kasutamise reguleerimisega, mis on harta artikli 17 lõike 1 viimase lause kohaselt lubatud, kui see on vajalik üldistes huvides, kusjuures keskkonnakaitse on üldise huvi eesmärk ja keeld rajada jõhvikaistandust ei ole selle eesmärgi seisukohast ebaproportsionaalne. Ta väidab, et määruse nr 1305/2013 artikliga 30 ei ole kehtestatud mingit kohustust ega antud mingit lubadust maksta hüvitisi füüsilistele isikutele kõikide piirangute eest, mis on Natura 2000 võrgustiku raames kehtestatud, ning elupaikade direktiivis ja linnudirektiivis ei ole ka sätteid, mis käsitleksid hüvitamissüsteemi loomist. Ta küsib ka, kas Euroopa Kohus on pädev tegema otsust niisuguse omandiõiguse piirangu kohta nagu käsitletaval juhul, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse.

60.

Kõigepealt meenutan küsimuses, kas Euroopa Kohus on pädev tegema otsust viienda eelotsuse küsimuse kohta, et harta artikli 51 lõike 1 kohaselt, mis reguleerib harta kohaldamisala, on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. See säte kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt kohaldatakse liidu õiguskorras tagatud põhiõigusi kõikides olukordades, mida liidu õigus reguleerib, kuid need ei ole kohaldatavad väljaspool niisuguseid olukordi. Kui õiguslik olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, ei ole Euroopa Kohus pädev selle kohta otsust tegema ning harta sätted, millele võidakse tugineda, ei saa iseenesest olla selle pädevuse aluseks. ( 31 )

61.

Käsitletaval juhul esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse, kuidas tõlgendada määruse nr 1305/2013 artikli 30 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 17. See küsimus puudutab seega eeskätt selle määruse artikli 30 tõlgendamist.

62.

Selles küsimuses piisab, kui märkida, et nagu ilmneb eelmistele küsimustele välja pakutud vastustest, ei ole määruse nr 1305/2013 artikliga 30 kehtestatud mingit toetuse maksmise kohustust ega mingit õigust hüvitistele Natura 2000 raames kehtestatud piirangute eest. Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 50 ja 51, kuigi liikmesriigid võivad võtta selle sätte alusel meetmeid, ei ole nad sugugi kohustatud seda tegema ning neil on lisaks kaalutlusruum meetmete osas, mida nad peavad selle määruse rakendamisel sobivaks.

63.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ei määruse nr 1305/2013 artikli 30 tõlgendamine koostoimes harta artikliga 17 – sest see viimane õigusnorm ei mõjuta kuidagi määruse nr 1305/2013 artikli 30 kohaldamisala – ega selle artikli 17 võimalik autonoomne kohaldamine, mis hõlmab selle sätte kohaldamist puhtalt riigisiseses olukorras ja millega seoses ei kohaldata liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.

64.

Mis puudutab konkreetsemalt elupaikade direktiivi artiklit 6, millele Iirimaa valitsus viitab kui liikmesriikide kohustuse allikale, siis märgin, et peamiselt on selle artikli lõikes 1 ette nähtud, et liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, ning selle lõikes 2 sätestatud, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida nendel aladel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud. Mulle näib, et kuigi see säte kohustab liikmesriike võtma meetmeid asjakohaste alade kaitseks, ei ole selles kuidagi ette nähtud, et on vaja võtta niisuguseid hüvitamismeetmeid, mida käsitletakse põhikohtuasjas.

65.

Teise võimalusena märgin, et põhikohtuasjas käsitletavad piirangud, mille Läti seadusandja on kehtestanud, ei kahjusta õiguse omandile olemust, vaid võivad kahjustada selle kasutamist, mida võib harta artikli 17 lõike 1 viimase lause kohaselt reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib õiguse omandile kasutamist piirata, tingimusel et piirangud vastavad tegelikult üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis moonutaks sel viisil tagatud õiguse olemust. ( 32 ) Käsitletaval juhul on keskkonnakaitse nende eesmärkide hulgas ning võib seega õigustada õiguse omandile kasutamise piirangut, ( 33 ) mistõttu niisugune jõhvikaistanduse rajamise keeld nagu käsitletaval juhul on kooskõlas üldise huvi eesmärgiga ega ole taotletava eesmärgi seisukohast ebaproportsionaalne, sest vajadus kaitsta ökosüsteemi eeldab tingimata keeldu teha olukorras ümberkorraldusi. ( 34 )

66.

Teen seega ettepaneku vastata viiendale eelotsuse küsimusele, et määruse nr 1305/2013 artiklit 30 tuleb koostoimes harta artikliga 17 tõlgendada nii, et sellega ei ole antud niisuguse kinnisasja nagu raba omanikule õigust toetustele Natura 2000 võrgustiku alade eest piirangu tõttu tegelda sellel kinnisasjal majandustegevusega.

67.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Augstākā tiesa (Läti kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: