Euroopa Komisjoni 8. veebruaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 29. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-811/16: Di Bernardo versus komisjon

(kohtuasi C-114/19 P)

(2019/C 164/22)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: B. Mongin, G. Gattinara)

Teine menetlusosaline: Danilo Di Bernardo

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 41 kuni punkti 53 viimast lauset, on seotud õigusnormi rikkumisega selles osas, milles käsitletakse konkursikomisjoni põhjendamiskohustuse ulatuse määratlust kandidaadi reservnimekirja kandmata jätmise otsuses. Esiteks väidab komisjon, et Üldkohus kaldus kõrvale Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, milles eristatakse kandidatuuride läbivaatamist puudutavaid otsuseid, nagu kandidaadi kvalifikatsiooni või kogemust käsitlevad otsused, otsustest, milles hinnatakse kandidaatide teeneid pärast katsetel osalemist. Esimesel juhul peab konkursikomisjon märkima ära konkreetse asjaolu, mis on konkursiteatega nõutud kvalifikatsiooni arvestades kandidatuuril puudu. Käesoleval juhul aga järgis konkursikomisjon nii esialgses otsuses kui ka uuesti läbivaatamise taotlusele vastates kohtupraktika nõudeid ning Üldkohus laiendas kohtupraktikat rikkudes oma kontrolli konkursikomisjoni vastuvõetud valikukriteeriumidele ja pani konkursikomisjonile kohustuse teha otsus kandideerimisavalduse kõikide kannete kohta. Asjaolu, et konkursikomisjon põhjendas oma otsust vastusena uuesti läbivaatamise taotlusele, põhjendamiskohustust ei laienda. Teiseks ajas Üldkohus segamini põhjendamise nõude, milline selle väärtus iganes ka ei oleks, põhjenduse põhjendatusega, mis puudutab tehtud otsuse sisulist õiguspärasust.

Teine väide, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 37–38 ja 53–56, on seotud õigusnormi rikkumisega, mis seisneb selles, et ei täidetud kohtu kohustust omal algatusel tuvastada põhjendamiskohustuse täitmine. Üldkohus ei järginud väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt võib põhjenduse ebapiisavuse korral kohtumenetluses alati esitada täiendavaid täpsustusi, mistõttu on alusetu väide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta. Nimelt kui välistatakse võimalus täiendada põhjendust, kui „peaaegu kogu“ põhjendus puudub, ning samastatakse „peaaegu kogu“ põhjenduse puudumine kogu põhjenduse puudumisega, muutis Üldkohus võimatuks põhjenduse täiendamise kohtumenetluse jooksul. Euroopa Kohtu praktikas ei leia sellisele samastamisele alust. Kuna Üldkohus piiras kohtumenetluses puuduste kõrvaldamise võimalusi, siis piiras ta sellise kohtu funktsiooni, kes oleks võinud käesoleva kohtuasja asjaoludel takistada vaidlustatud otsuse tühistamist põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu.