–

MI ja TB, esindaja: avvocato G. Beghin,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Greco,

–

Kreeka valitsus, esindajad: I. Kotsoni, S. Chala, E. Skandalou ja K. Georgiadis,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Malferrari ja C. Vrignon,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta (EÜT 1985, L 370, lk 8; ELT eriväljaanne 07/01, lk 227), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 561/2006 (ELT 2006, L 102, lk 1), (edaspidi „määrus nr 3821/85“) artikli 15 lõike 7 tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud kahes kohtuvaidluses Prefettura Ufficio territoriale del governo di Firenze (Firenze prefektuur – piirkondlik valitsusasutus, Itaalia) ning vastavalt kahe maanteeveoki juhi, MI (kohtuasi C‑870/19) ja TB (kohtuasi C‑871/19) vahel seoses mitme halduskaristusega, mis neile määrati sõidu- ja puhkeaega käsitlevate õigusnormide rikkumise eest.

3

Määrusega nr 3821/85 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 20. juuli 1970. aasta määrus (EMÜ) nr 1463/70 maanteevedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta (EÜT 1970, L 164, lk 1). Määrus nr 3821/85 ise tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrusega (EL) nr 165/2014 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 3821/85 ning muudetakse määrust nr 561/2006 (ELT 2014, L 60, lk 1). Võttes aga arvesse põhikohtuasjade asjaolude asetleidmise aega, tuleb lähtuda määrusest nr 3821/85.

4

Määruse nr 3821/85 kolmas, seitsmes ja üheteistkümnes põhjendus olid sõnastatud järgmiselt:

„nende sõidumeerikute kasutamise eesmärk, mis võivad näidata määruses (EMÜ) nr 3820/85 (teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise kohta [(EÜT 1985, L 370, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 319))] osutatud aega, on tagada selle sotsiaalõigusakti tõhus kontroll;

[…]

sõiduki sõidu muude andmete, nagu kiiruse ja läbitud vahemaa automaatne registreerimine aitab märkimisväärselt kaasa liiklusohutusele ja soodustab sõiduki mõistlikku juhtimist; järelikult tundub olevat kohane ette näha see, et seade registreeriks ka need andmed;

[…]

eespool nimetatud eesmärgi – kontrollida töö- ja puhkeaega – saavutamiseks on vaja, et tööandjad ja juhid vastutaksid selle eest, et seade toimib korrektselt, ning täidaks ettenähtud ülesandeid nõuetekohaselt“.

5

Selle määruse artikli 3 lõikes 1 oli sätestatud:

„Sõidumeerik paigaldatakse ja seda kasutatakse liikmesriigis registreeritud sõidukites, mida kasutatakse reisijate või kauba autoveol […], välja arvatud määruse nr 561/2006 artiklis 3 osutatud sõidukid. […]“.

6

Nimetatud määruse artiklis 13 oli ette nähtud:

„Tööandja ja autojuhid tagavad ühelt poolt sõidumeeriku ja teiselt poolt juhikaardi korrektse toimimise ja õige kasutamise, kui juht peab juhtima sõidukit, millele on paigaldatud sõidumeerik vastavalt I B lisale.“

7

Sama määruse artikli 14 lõiked 1 ja 2 olid sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tööandja annab vastavalt I lisale paigaldatud sõidumeerikuga sõidukite juhtidele piisava arvu salvestuslehti, pidades silmas lehtede isiklikku olemust, tööaja pikkust ning võimalikku kohustust asendada need lehed, mis on rikutud või mille on volitatud kontrolliametnik ära võtnud. Tööandja annab juhtidele ainult tüübikinnitusega salvestuslehed, mis sobivad kasutamiseks sõidukile paigaldatud sõidumeerikus.

Kui sõidukile on paigaldatud sõidumeerik vastavalt I B lisale, tagavad tööandja ja autojuht, et teenistusaja pikkust arvestades saab kontrollimise korral teha korrektselt IB lisas osutatud taotluse kohase trükkimise.

2.   Ettevõtja säilitab salvestuslehed ja väljatrükid – juhul, kui need artikli 15 lõike 1 kohaselt on olemas – kronoloogilises järjekorras ja loetaval kujul vähemalt aasta pärast nende kasutamist ja väljastab asjaomastele juhtidele nende taotluse korral koopiad. […]“.

8

Määruse nr 3821/85 artiklis 15 oli ette nähtud:

„[…]

2.   Juht kasutab salvestuslehte või mälukaarti iga päev, mil ta sõidukit juhib, ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab. Salvestuslehte või mälukaarti ei võeta välja enne ühe päeva tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud. Ühtki salvestuslehte või mälukaarti ei tohi kasutada pikema aja jooksul kui see, milleks see oli ette nähtud.

[…]

7.   

[…]“.

9

Määruse nr 3821/85 artikli 19 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Liikmesriigid võtavad pärast komisjoniga nõupidamist õigeaegselt vastu käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud õigusnormid.

Need meetmed peavad muu hulgas hõlmama reorganiseerimist, menetlust ning teostamisvahendeid, vastavuskontrolli ja rikkumiste korral rakendatavaid karistusi.“

10

Selle määruse I lisa sisaldas punkti I „Mõisted“, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas lisas on:

registreeritud andmete vastuvõtmiseks ja säilitamiseks mõeldud leht, mis pannakse sõidumeerikusse ja millele sõidumeeriku märgistusseadmed kannavad pidevalt salvestatava teabe;

[…]“.

11

Nimetatud määruse I B lisa sisaldas punkti I „Mõisted“, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

12

Määruse nr 561/2006 põhjendustes 17, 26 ja 27 on märgitud:

[…]

13

Selle määruse artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Lisaks sellele on käesoleva määruse eesmärgiks aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris.“

14

Nimetatud määruse artiklis 6 on kindlaks määratud maksimaalsed ööpäevased, iganädalased ja kahenädalased sõiduajad, samas kui määruse artiklid 7 ja 8 käsitlevad vaheaegu ja puhkeperioode.

15

Sama määruse artiklis 19 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse ja määruse […] nr 3821/85 sätete rikkumiste eest sanktsioonid ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Nimetatud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad. Käesoleva määruse ja määruse […] nr 3821/85 rikkumine ei või kaasa tuua mitut sanktsiooni või menetlust. Liikmesriigid teavitavad komisjoni nimetatud meetmetest ja sanktsioone reguleerivatest sätetest artikli 29 teises lõigus nimetatud kuupäevaks. Komisjon omakorda edastab teabe liikmesriikidele.

[…]

4.   Liikmesriigid tagavad proportsionaalsete sanktsioonide süsteemi, mis võib hõlmata ka rahalisi sanktsioone, olemasolu juhuks, kui vedaja või temaga seotud kaubasaatjad, ekspedeerijad, reisikorraldajad, peatöövõtjad, alltöövõtjad ja sõidukijuhtide vahendamise agentuurid rikuvad käesolevat määrust või määrust […] nr 3821/85.“

16

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiivi 2006/22/EÜ, mis käsitleb määruste nr 3820/85 ja nr 3821/85 rakendamise miinimumtingimusi seoses autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 88/599/EMÜ (ELT 2006, L 102, lk 35), mida on muudetud komisjoni 30. jaanuari 2009. aasta direktiiviga 2009/5/EÜ (ELT 2009, L 29, lk 45), (edaspidi „direktiiv 2006/22“) artiklis 9 „Riskiastme hindamise süsteem“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad ettevõtjate jaoks kasutusele riskiastme hindamise süsteemi, mis põhineb üksikute ettevõtjate poolt toime pandud määruste […] nr 3820/85 või […] nr 3821/85 rikkumiste arvul ja raskusastmel. Komisjon toetab liikmesriikidevahelist dialoogi, et julgustada riskiastme hindamise süsteemide vahelist ühtsust.

2.   Kõrge riskiastmega ettevõtjaid kontrollitakse rangemini ja sagedamini. Sellise süsteemi kriteeriume ja üksikasjalikke rakenduseeskirju arutatakse artiklis 12 osutatud komitees eesmärgiga luua teabevahetuse süsteem heade tavade kohta.

3.   Määruse […] nr 3820/85 ja […] nr 3821/85 rikkumiste esialgne nimistu on sätestatud III lisas.

Suuniste andmiseks määruste […] nr 3820/85 ja […] nr 3821/85 rikkumiste raskuste üle otsustamisel võib komisjon vajaduse korral ja kooskõlas artikli 12 lõikes 2 osutatud menetlusega teha algatusi suuniste kehtestamiseks rikkumiste üldise liigitamise kohta, jagades rikkumised kategooriatesse vastavalt nende raskusastmele.

[…]“.

17

Direktiivi 2006/22 III lisa „Rikkumised“ sisaldab tabelit, mis „sisaldab […] suuniseid määruse […] nr 561/2006 ja määruse […] nr 3821/85 rikkumiste üldise liigitamise kohta, jagades rikkumised nende tõsiduse alusel kategooriatesse“. Selle tabeli punkt 2 „Määruse […] nr 3821/85 rikkumised kategooriate kaupa“ sisaldab I osa, milles on loetletud seitse määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 rikkumise liiki, mis on seotud dokumentide esitamata jätmisega ja mis kõik on määratletud kui „väga tõsised rikkumised (VSI)“. Neid rikkumisi on nimetatud tabeli veergudel I1–I7 kirjeldatud järgmiselt:

18

13. novembri 1978. aasta seaduse nr 727, millega rakendatakse määrust nr 1463/70 (muudetud ja täiendatud kujul) seoses eriomase mõõteseadme, millega kontrollitakse autovedude sektoris töö- ja puhkeaegadest kinnipidamist, kasutuselevõtmisega (legge n. 727 – Attuazione del regolamento […] n. 1463/70 […], e successive modificazioni e integrazioni, relativo alla istituzione di uno speciale apparecchio di misura destinato al controllo degli impieghi temporali nel settore dei trasporti su strada; GURI nr 328, 23.11.1978, edaspidi „seadus nr 727/1978“), artikli 19 kohaselt kohaldatakse igaühele, kes rikub määrust nr 1463/70 (muudetud ja täiendatud kujul) ning selliseid selle seaduse ja rakendusmääruste sätteid, mille eest ei ole ette nähtud erikaristusi, halduskaristust.

19

Toimikust nähtub, et selle halduskaristuse maksimumsumma, mida võidakse põhikohtuasjades kohaldada, vastab kahekordsele nimetatud karistuse miinimumsummale ega ületa 100 eurot.

20

Kahe liikluskontrolli käigus, mis viidi läbi Itaalias 26. juulil ja 8. augustil 2013, tuvastasid pädevad liikmesriigi ametiasutused, et maanteeveokite juhid, vastavalt MI (kohtuasi C‑870/19) ja TB (kohtuasi C‑871/19) ei suutnud esitada oma sõidukile paigaldatud sõidumeeriku salvestuslehti jooksva päeva ja mitme eelnenud 28 päeva kohta.

21

Need ametiasutused määrasid seega MI‑le ja TB‑le mitu halduskaristust seaduse nr 727/1978 mitme rikkumise eest.

22

Pädev esimese astme kohus jättis mõlemas kohtuasjas rahuldamata MI ja TB kaebused nende otsuste peale.

23

Pärast seda, kui MI ja TB esitasid nende otsuste peale apellatsioonkaebused Tribunale di Firenzele (Firenze kohus, Itaalia), asus viimane 26. juuli 2016. aasta kohtuotsustes seisukohale, et MI ja TB on toime pannud ainult ühe seaduse nr 727/1978 rikkumise, see tähendab, et nad ei suutnud esitada asjaomase ajavahemiku kohta nõutavaid dokumente. Nimetatud kohus määras neile seega üheainsa karistuse.

24

Prefettura Ufficio territoriale del governo di Firenze (Firenze prefektuur – piirkondlik valitsusasutus, Itaalia) esitas mõlema Tribunale di Firenze (Firenze kohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Corte suprema di cassazionele (kassatsioonikohus, Itaalia). Ta väidab oma kahe kaebuse toetuseks, et kui juht ei ole võimeline esitama jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva kohta oma sõidukile paigaldatud sõidumeeriku teatavat arvu salvestuslehti, siis ei tohi sellele sõidukijuhile määrata ühe rikkumise eest ühte sanktsiooni, vaid mitu sanktsiooni, mis puudutavad iga selles üldises jooksvat päeva ja eelnenud 28 päeva hõlmavas ajavahemikus sisalduvat lühemat ajavahemikku, mille kohta nimetatud juht ei ole võimeline neid dokumente esitama.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Itaalias on tuhandeid kohtuasju, mis on põhikohtuasjadega identsed, ja et arvestades kohtupraktikat, mis ei ole liikmesriigis selles valdkonnas ühtne, tuleb põhikohtuasjad lahendada põhimõttelise otsusega.

26

See kohus märgib, et MI ja TB rikkusid määruse nr 3821/85 artikli 15 lõiget 7 ja et põhikohtuasjade lahendus sõltub selle sätte tõlgendamisest.

27

Kui seda sätet tuleks nimelt tõlgendada nii, et see kehtestab juhile üheainsa kohustuse, mis seisneb selles, et ta peab olema kontrolli korral võimeline esitama kõik salvestuslehed kogu asjaomase ajavahemiku kohta, siis kujutab selle sätte rikkumine endast ühte rikkumist ning selle rikkumise eest saab määrata vaid ühe karistuse.

28

Kui määruse nr 3821/85 artikli 15 lõiget 7 tuleks vastupidi tõlgendada nii, et see näeb ette mitu kohustust, võivad nende rikkumised põhjustada nii palju rikkumisi, kui on kontrolli päevast ja eelnenud 28 päevast koosnevas ajavahemikus päevi või päevagruppe, mille kohta ei ole salvestuslehti esitatud.

29

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse, mille sõnastus mõlemas põhikohtuasjas on sama:

„Kas [määruse nr 3821/85] artikli 15 [lõiget 7] saab konkreetsel juhul, kui tegemist on sõidukijuhiga, tõlgendada nii, et selle sättega nähakse ette ainult üks tegu, mistõttu pannakse toime üks rikkumine ning määratakse üks sanktsioon, või võib selle alusel kumuleerida nii palju rikkumisi ja nii palju karistusi, kui mitme päeva kohta ei esitatud ettenähtud ajavahemiku („jooksev päev ja eelnenud 28 päeva“) kohta sõidumeeriku salvestuslehti?“

30

Euroopa Kohtu presidendi 23. detsembri 2019. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑870/19 ja C‑871/19 menetluse kirjaliku osa ja kohtuotsuse huvides.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 3821/85 artikli 15 lõiget 7 ja määruse nr 561/2006 artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui kontrollitava maanteeveosõiduki juht ei esita sõidumeeriku salvestuslehti mitme töötatud päeva kohta ajavahemikul, mis hõlmab kontrolli päeva ja eelnenud 28 päeva, siis tuleb kontrolli toimumise koha liikmesriigi pädevatel ametiasutustel määrata sellele juhile üks sanktsioon ühe rikkumise eest või mitu erinevat sanktsiooni mitme erineva rikkumise eest, mille arv vastab puuduvate salvestuslehtede arvule.

32

Määruse nr 3821/85 ja määruse nr 561/2006 eesmärgid on esiteks parandada nende autojuhtide töötingimusi, kelle suhtes nimetatud määrused on kohaldatavad, ja liiklusohutust üldisemalt, ning teiseks kehtestada ühetaolised eeskirjad autojuhtide juhtimisaja ja puhkeaja ning nende kontrolli suhtes (vt selle kohta 9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punkt 25).

33

Nimetatud määrustes on selleks ette nähtud rida meetmeid, muu hulgas ühetaolised eeskirjad autojuhtide juhtimisaja ja puhkeaja ning nende kontrolli suhtes, mille järgimise liikmesriigid peavad tagama, kohaldades kõigi nende eeskirjade rikkumiste suhtes sanktsioonide süsteemi.

34

Määruse nr 3821/85 üheteistkümnenda põhjenduse kohaselt on töö- ja puhkeaja kontrollimise eesmärkide saavutamiseks vaja, et tööandjad ja juhid vastutaksid selle eest, et seade toimib korrektselt, ning täidaks ettenähtud ülesandeid nõuetekohaselt.

35

Nagu nähtub selle määruse I lisast ja I B lisast, peab maanteesõidukitele paigaldatud sõidumeerik, mille töö võib olla analoogne või digitaalne, võimaldama esitada ja salvestada nende sõidukite teatavad sõiduandmed ja andmed nende juhtide juhtimisaja kohta.

36

Juhul kui maanteesõiduk on varustatud analoogkontrolliseadmega, salvestatakse need andmed salvestuslehele, mis sisestatakse seadmesse. Kui sõiduk on varustatud digitaalse kontrolliseadmega, salvestatakse need andmed juhikaardile.

37

Nimetatud määruse artikli 15 lõige 2 sätestab, et juht kasutab salvestuslehte või juhikaarti iga päev, mil ta sõidukit juhib, ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab, ning et salvestuslehte või juhikaarti ei võeta välja enne ühe päeva tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud.

38

Selle kohustusega seoses näeb määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 punkt a ette, et kui juht juhib sõidukit, mis on varustatud analoogkontrolliseadmega, peab ta kontrolliasutuste nõudmisel pärast 1. jaanuari 2008 esitama jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva salvestuslehed.

39

Määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 punkti a sõnastuse kohaselt kehtestatakse sellega salvestuslehti puudutavas osas kohustus, et juht peab olema võimeline esitama salvestuslehed kontrolli päeva ja eelnenud 28 päeva kohta. See säte kehtestab ühe kohustuse, mis hõlmab kogu seda ajavahemikku tervikuna, mitte mitut erinevat kohustust iga asjaomase päeva või iga vastava salvestuslehe kohta.

40

Seega kujutab määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 punktis a kehtestatud kohustuse rikkumine endast ühte ja kohe tekkivat rikkumist, mis seisneb selles, et asjaomane sõidukijuht ei ole kontrolli ajal võimeline esitama kõiki neid 29 salvestuslehte või osa neist. Selle rikkumise eest saab määrata vaid ühe karistuse.

41

Määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 1 kohaselt ei määrata ühegi määruse nr 3821/85 rikkumise eest enam kui ühte sanktsiooni.

42

Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla direktiivi 2006/22 III lisa sätted. Käesolevate põhikohtuasjade asjaolude suhtes kohaldatava versiooni kohaselt ei olnud nimelt selle III lisa eesmärk koostada täpne ja ammendav loetelu määruste nr 3821/85 ja nr 561/2006 rikkumistest, vaid see piirdus vaid suuniste kehtestamisega liikmesriikide jaoks nende määruste rikkumiste üldise liigitamise kohta. Nende suuniste alusel ei saa seega kõrvale kalduda määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 punkti a tõlgendusest, mis tuleneb selle sõnastusest ja mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 39 ja 40.

43

Määruste nr 3821/85 ja nr 561/2006 eesmärgid, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 33, ei lükka samuti ümber tõlgendust, mis tuleneb määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 sõnastusest.

44

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kui sõidukijuht ei ole võimeline kontrolli käigus esitama sõidumeeriku salvestuslehti jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva kohta, kujutab see käitumine endast ühte rikkumist, mille eest tuleb määrata üks karistus.

45

Käesoleva kohtuotsuse punktis 19 viidatud põhikohtuasjade asjaolusid arvestades tuleb veel kord korrata, et määruse nr 561/2006 artikli 19 kohaselt peavad karistused määruste nr 3821/85 ja nr 561/2006 rikkumise eest olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad. Sellega seoses tuleb rõhutada, et määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 rikkumist ei saa pidada väikeseks rikkumiseks (vt selle kohta 9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punktid 33 ja 34). Järelikult peab rikkumise eest ette nähtud karistus olema rikkumise raskust arvestades piisavalt range, et sellel oleks tegelik hoiatav mõju.

46

Lisaks on määruse nr 3821/85 artikli 15 lõike 7 rikkumine seda raskem, mida enam on salvestuslehti, mida juht ei ole võimeline esitama. Niisugune rikkumine takistab nimelt juhtide töötingimuste ja liiklusohutuse järgimise tõhusat kontrolli mitme päeva jooksul.

47

Järelikult selleks, et järgida määruse nr 561/2006 artikli 19 lõikes 1 sätestatud karistuste proportsionaalsuse nõuet, peab karistus olema piisavalt varieeruv sõltuvalt rikkumise raskusest (vt selle kohta 9. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punktid 33 ja 41).

48

Juhul kui sellise rikkumise eest liikmesriigi õiguse kohaselt kohaldatava trahvi summa on ebapiisav, et sellel oleks hoiatav mõju, on liikmesriigi kohus kohustatud riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttest lähtudes tõlgendama riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas liidu õigusest tulenevate nõuetega. Selle põhimõtte kohaldamine liikmesriigi kohtu poolt võimaldab tal tagada tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamisel oma pädevust rakendades liidu õiguse täieliku toime (vt selle kohta 15. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Association française des usagers de banques, C‑778/18, EU:C:2020:831, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

See kohus peab siiski tagama ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses sätestatud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte järgimise. Euroopa Kohtu praktika kohaselt nõuab see põhimõte, et seadus määratleks selgelt rikkumised ja nende eest määratavad karistused. See tingimus on täidetud, kui isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, milline tegu või tegevusetus toob kaasa tema kriminaalvastutuse (22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 40).

50

Sellest järeldub, et isegi kui põhikohtuasjades määrata võidava trahvi maksimumsumma näib liikmesriigi kohtule olevat ebapiisava suurusega, et sellel oleks hoiatav mõju, ei saa see kohus määrata mitut sanktsiooni, millest igaüks on seotud ühe või mitme päevaga ajavahemikul, mis hõlmab kontrolli päeva ja eelnenud 28 päeva.

51

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 3821/85 artikli 15 lõiget 7 ja määruse nr 561/2006 artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui kontrollitava maanteeveosõiduki juht ei esita sõidumeeriku salvestuslehti mitme töötatud päeva kohta ajavahemikul, mis hõlmab kontrolli päeva ja sellele eelnenud 28 päeva, siis tuleb kontrolli toimumise koha liikmesriigi pädevatel ametiasutustel tuvastada, et see juht on toime pannud ühe rikkumise, ning määrata talle selle rikkumise eest üks sanktsioon.

52

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 561/2006, artikli 15 lõiget 7 ja määruse nr 561/2006 artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui kontrollitava maanteeveosõiduki juht ei esita sõidumeeriku salvestuslehti mitme töötatud päeva kohta ajavahemikul, mis hõlmab kontrolli päeva ja sellele eelnenud 28 päeva, siis tuleb kontrolli toimumise koha liikmesriigi pädevatel ametiasutustel tuvastada, et see juht on toime pannud ühe rikkumise, ning määrata talle selle rikkumise eest üks sanktsioon.