–

Zakład Ubezpieczeń Społecznych I Oddział w Warszawie, esindajad: radcowie prawni J. Piotrowski ja S. Żółkiewski,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Pavliš ja J. Vláčil,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja M. M. Tátrai,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja M. Brauhoff,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90) artikli 52 lõike 1 punkti b.

2

Taotlus on esitatud SC ja Zakład Ubezpieczeń Społecznych I Oddział w Warszawie (sotsiaalkindlustusameti I Varssavi osakond, Poola) (edaspidi „pensioniamet“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kuidas määrata kindlaks pro rata vanaduspensioni summa, mida nimetatud amet peab talle maksma.

3

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3)) (edaspidi „määrus nr 1408/71“) tunnistati kehtetuks 1. mail 2010, mil jõustus määrus nr 883/2004.

4

Määruse nr 1408/71 artikli 1 punktis r oli mõiste „kindlustusperiood“ määratletud kui „sissemakseperiood või töötamisperiood või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood, mis on sellisena määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt need on täitunud või loetakse täitunuks, ning kõik selliste perioodidena käsitatavad perioodid, kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need kindlustusperioodiga“.

5

Määruse nr 1408/71 artikli 45 „Hüvitiste saamise õiguse omandamisel, säilitamisel või ennistamisel kindlustus- või elamisperioodide arvessevõtmine, mis on täitunud töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja suhtes kehtinud õigusaktide alusel“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui liikmesriigi õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise kindlustusskeemi alusel, mis ei ole eriskeem lõikes 2 või 3 määratletud tähenduses, sõltuvusse kindlustus- või elamisperioodide täitumisest, peab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus vajaduse korral arvesse võtma teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus- või elamisperioode, olgu need täitunud üld- või eriskeemi alusel, töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana. Selleks arvestab ta kõnealuseid perioode nii, nagu oleksid need täitunud tema enda õigusaktide alusel.“

6

Määruse artikli 46 „Hüvitiste määramine“ lõigetes 1 ja 2 oli sätestatud:

„1.   Kui liikmesriigi õigusaktide tingimused hüvitise saamiseks on täidetud, ilma et oleks vaja kohaldada artiklit 45 või artikli 40 lõiget 3, kohaldatakse järgmisi reegleid:

2.   Kui liikmesriigi õigusaktide tingimused hüvitise saamiseks on täidetud üksnes pärast artikli 45 või artikli 40 lõike 3 kohaldamist, kohaldatakse järgmisi reegleid:

7

Määruse nr 883/2004 artikli 1 punktis t on mõiste „kindlustusperiood“ määratletud kui „sissemakseperiood või töötamisperiood või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood, mis on kindlustusperioodina määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt see on täitunud või loetakse täitunuks, ning kõik selliste perioodidena käsitatavad perioodid, kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need kindlustusperioodidega“.

8

Määruse nr 883/2004 artikkel 6 „Perioodide liitmine“, mis järgnes määruse nr 1408/71 artikli 45 lõikele 1, on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, siis pädev asutus liikmesriigis, mille õigusaktide kohaselt:

[…]

mille tingimuseks on kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioodide täitumine, võtab vajalikul määral arvesse teises liikmesriigis täitunud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioode, nagu oleks tegemist kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodidega.“

9

Määruse nr 883/2004 III jaotise 5. peatükk „Vanadus- ja toitjakaotuspensionid“ sisaldab muu hulgas artiklit 52 „Hüvitiste määramine“. Artikli 52 lõikes 1, mis sisuliselt kordab määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 sätteid, on sätestatud:

„Pädev asutus arvutab makstava hüvitise suuruse:

10

Vastavalt 17. detsembri 1998. aasta seaduse sotsiaalkindlustusfondist makstavate pensionide kohta (ustawa o emeryturach i rentach z Funduszu Ubezpieczeń Społecznych) artikli 5 lõike 1 punktile 2 põhikohtuasjale kohaldatavas versioonis (Dz. U. 2018, jrk nr 1270) on vanaduspensioni kindlaksmääramisel ja selle summa arvutamisel arvesse võetavate sissemakseta perioodide limiit üks kolmandik tõendatud sissemakseperioodide arvust.

11

Oma 24. veebruari 2014. aasta otsusega määras pensioniamet põhikohtuasja kaebuse esitajale vanaduspensioni alates 5. novembrist 2013.

12

Vanaduspensioni saamise õiguse kindlaksmääramisel võttis pensioniamet arvesse põhikohtuasja kaebuse esitaja erinevaid kindlustusperioode. Kõigepealt määras see asutus kindlaks ajavahemiku, mis vastab Poola Vabariigi õigusaktide alusel täitunud sissemakseperioodidele, ning võttis seejärel arvesse selle liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud sissemakseta kindlustusperioode ühe kolmandiku ulatuses nendest sissemakseperioodidest. Lõpuks, kuna kindlustatud isik üksnes Poola Vabariigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodide alusel vanaduspensioni õiguse omandamiseks nõutavat minimaalset kindlustusstaaži ei tõendanud, lisati teise liikmesriigi – käesoleval juhul Madalmaade Kuningriigi – õiguse alusel täitunud kindlustusperioodid Poola Vabariigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodide arvu hulka.

13

Olles määranud kindlaks kindlustusstaaži, arvutas pensioniamet määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel samamoodi välja hüvitise teoreetilise suuruse, liites liikmesriigi sissemakseperioodid ja liikmesriigi sissemakseta perioodid ühe kolmandiku ulatuses sissemakseperioodidest ning seejärel liites teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud sissemakseperioodid. Hüvitise tegelik suurus arvutati aga Poola Vabariigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodide kestuse (sissemakseperioodid ja sissemakseta perioodid ühe kolmandiku ulatuses liikmesriigi sissemakseperioodidest) ning nii Poola Vabariigi kui ka teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodide kogukestuse suhtena.

14

Põhikohtuasja kaebuse esitaja esitas pensioniameti 24. veebruari 2014. aasta otsuse peale kaebuse, nõudes eelkõige, et Poola Vabariigi õigusaktide alusel täitunud sissemakseta kindlustusperioode võetaks vanaduspensioni arvutamisel arvesse suuremas ulatuses, kusjuures pensioniamet tegi tema arvates vea, kui ta ei võtnud arvesse Euroopa Kohtu arutluskäiku 3. märtsi 2011. aasta kohtuotsuses Tomaszewska (C‑440/09, edaspidi „kohtuotsus Tomaszewska, EU:C:2011:114), mille kohaselt tuleb vanaduspensioni õiguse saamiseks nõutud perioodi kindlaksmääramisel sellise limiidi kindlaksmääramisel, mida ei või sissemakseta perioodid ületada, arvesse võtta kõik võõrtöötaja kutsetegevuse jooksul täitunud kindlustusperioodid, sealhulgas teistes liikmesriikides täitunud perioodid.

15

Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) leidis, et pensioniameti arvutusmeetod on õige, ning jättis selle kaebuse 19. novembri 2015. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

16

Pärast seda, kui põhikohtuasja kaebuse esitaja oli esitanud apellatsioonkaebuse, muutis Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus, Poola) 9. augusti 2017. aasta kohtuotsusega seda kohtuotsust ja pensioniameti 24. veebruari 2014. aasta otsust. Nimetatud kohus täpsustas, et kohtuotsuses Tomaszewska antud tõlgendus, mis puudutab määruse nr 1408/71 artikli 45 kohaldamist, kehtib mitte ainult vanaduspensioni saamise õiguse omandamiseks vajaliku aja kindlaksmääramisel, vaid ka tasutava hüvitise summa arvutamisel.

17

Pensioniamet esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus). Nimetatud amet põhjendab oma kassatsioonkaebust esiteks sellega, et kohtuotsus Tomaszewska puudutas määruse nr 1408/71 artikli 45 lõike 1 – mis vastab määruse nr 883/2004 artiklile 6 – tõlgendamist, mitte aga määruse nr 1408/71 artikli 46 lõiget 2, mis vastab põhikohtuasjas kõne all oleva määruse nr 883/2004 artikli 52 lõikele 1. Teiseks on see kohtuotsus kohaldatav üksnes faktilistele asjaoludele, mis on analoogilised selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja faktiliste asjaoludega. Kolmandaks tooks kohtuotsuses Tomaszewska esitatud määruse nr 1408/71 artikli 45 tõlgendus põhikohtuasjas kaasa selle, et Poola Vabariigi õigusaktide alusel täitunud sissemakseta kindlustusperioode võetaks arvesse suuremas ulatuses, kui see on ette nähtud Poola õiguses, mille tulemusel suurendatakse Poola sotsiaalkindlustussüsteemi osa kindlustatule tasutavas hüvitises. Neljandaks nähtub sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni 16. detsembri 2010. aasta otsuse nr H6, mis käsitleb teatavate põhimõtete kohaldamist perioodide liitmise osas määruse nr 883/2004 artikli 6 alusel (ELT 2011, C 45, lk 5), punktist 2, et vastuvõttev liikmesriik liidab teiste liikmesriikide edastatud kindlustusperioodid nende väärtust küsimärgi alla seadmata, mistõttu Poola sotsiaalkindlustusasutust ei saa kohustada võtma liikmesriigi kindlustusperioode arvesse suuremas ulatuses, kui näeb ette riigisisene õigus.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b tõlgendada kolmel erineval viisil.

19

Esimene võimalik tõlgendus on Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus) tõlgendus, mis tugineb määruse nr 1408/71 artikli 45 lõike 1 tõlgendusele, nagu see tuleneb kohtuotsusest Tomaszewska, ning mille kohaselt asjaomase liikmesriigi pädev institutsioon peab selle limiidi kindlaksmääramisel, mida ei või sissemakseta perioodid võrreldes sissemakseperioodidega ületada, arvesse võtma kõik täitunud kindlustusperioodid, sealhulgas teistes liikmesriikides täitunud perioodid. Seda õiguslikku fiktsiooni kohaldatakse mitte ainult hüvitise saamise õiguse omandamisele, vaid ka selle hüvitise teoreetilise ja tegeliku suuruse arvutamisele.

20

Teine tõlgendus seisneb selles, et kohtuotsus Tomaszewska mõjutab ainult osaliselt määruse nr 883/2004 artikli 52 tõlgendamist ning selle tõlgenduse kohaselt on ainult selle artikli punkti 1 alapunktis b sõnaselgelt ette nähtud, et teoreetilist summat tuleb arvutada, kasutades õiguslikku fiktsiooni, mille kohaselt oleksid kindlustatud isikul täitnud kõik kindlustusperioodid – sealhulgas teistes liikmesriikides täitunud kindlustusperioodid – liikmesriigis, kus hüvitis määratakse. Artikli lõike 1 punkti b alapunktis ii viidatud hüvitise tegeliku suuruse arvutamine toimub seevastu seda fiktsiooni järjepidevalt kohaldamata.

21

Kolmas tõlgendus tähendaks, et kohtuotsust Tomaszewska kohaldatakse üksnes vanaduspensioni saamise õiguse omandamisele, mitte vanaduspensioni suuruse arvutamisele.

22

Nendel asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 883/2004] artikli 52 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et pädev asutus:

23

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle limiidi kindlaksmääramisel, mida sissemakseta kindlustusperioodid ei või vastavalt riigisisestele õigusaktidele sissemakseperioodidega võrreldes ületada, peab asjaomase liikmesriigi pädev asutus võtma arvesse erinevaid kindlustusperioode, sealhulgas teiste liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud perioode, kui ta arvutab nii selle sätte punktis i viidatud hüvitise teoreetilise suuruse kui ka selle sätte punktis ii viidatud hüvitise tegeliku suuruse.

24

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi määrus nr 1408/71 asendati alates 1. maist 2010 määrusega nr 883/2004, võeti määruse nr 1408/71 artiklid 45 ja 46 sisuliselt üle määruse nr 883/2004 artiklites 6 ja 52. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 28, on Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb määruse nr 1408/71 kõnealuseid sätteid, järelikult jätkuvalt asjakohane, et tõlgendada määruse nr 883/2004 asjakohaseid sätteid.

25

Olgu meenutatud, et ei määruse nr 1408/71 ega ka määruse nr 883/2004 sätted ei loo ühist sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid nende ainus eesmärk on tagada jätkuvalt olemasolevate erinevate riikide süsteemide kooskõlastamine. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt säilitavad liikmesriigid nii pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustusskeeme (vt selle kohta eelkõige 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Salgado González, C‑282/11, EU:C:2013:86, punkt 35, ja 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz‑Dybeck, C‑189/16, EU:C:2017:946, punkt 38).

26

Kuna määrustes nr 1408/71 ja nr 883/2004 ei ole kindlaks määratud töötamis- või kindlustusperioodide määramise tingimusi, siis on need tingimused – nagu nähtub nii määruse nr 1408/71 artikli 1 punktist r kui ka määruse nr 883/2004 artikli 1 punktist t – eranditult määratletud selle liikmesriigi õigusaktidega, millele toetudes kõnealused perioodid täitusid (vt selle kohta 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Salgado Alonso, C‑306/03, EU:C:2005:44, punkt 30).

27

Vaatamata sellele, et iga liikmesriigi õiguses tuleb kindlaks määrata hüvitise saamise õiguse omandamise tingimused, peavad liikmesriigid siiski järgima liidu õigust, eelkõige EL toimimise lepingu neid sätteid, mis käsitlevad kõigile liidu kodanikele tagatud vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (vt selle kohta eelkõige 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Salgado González, C‑282/11, EU:C:2013:86, punktid 36 ja 37, ning 23. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Bundesagentur für Arbeit, C‑29/19, EU:C:2020:36, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Selle tagamiseks on määruse nr 1408/71 artiklis 45, mis on sisuliselt üle võetud määruse nr 883/2004 artiklis 6, sätestatud, et kui liikmesriigi õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse kindlustusperioodide täitumisest, peab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus arvesse võtma teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioode nii, nagu oleksid need täitunud tema enda kohaldatavate õigusaktide alusel. Teisisõnu tuleb erinevate liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodid liita (7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz‑Dybeck, C‑189/16, EU:C:2017:946, punkt 41).

29

Seega rakendatakse määruse nr 1408/71 artikliga 45 nagu ka määruse nr 883/2004 artikliga 6 kindlustus-, elamis- või töötamisperioodide liitmise põhimõtet, mis on ette nähtud ELTL artiklis 48. See on üks liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide liidu tasandil koordineerimise peamine põhimõte, mille eesmärk on tagada, et õiguse vabale liikumisele teostamine ei jäta töötajat ilma sotsiaalkindlustushüvedest, millele tal oleks õigus, kui ta oleks töötanud ainult ühes liikmesriigis. Niisugune tagajärg võib panna ühenduse töötaja loobuma oma õiguse vabalt liikuda kasutamisest ning kujutab endast seega nimetatud vabaduse takistust (vt selle kohta kohtuotsus Tomaszewska, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Järelikult, kui riigisisesed õigusaktid näevad vanaduspensioni saamise õiguse omandamiseks nõutava minimaalse kindlustusperioodi kindlaksmääramisel ette limiidi, mida sissemakseta kindlustusperioodid ei või sissemakseperioodidega võrreldes ületada, peab asjaomase liikmesriigi pädev asutus sissemakseperioodide kindlaksmääramisel arvesse võtma kõiki kindlustusperioode, mis on täitunud võõrtöötaja kutsetegevuse jooksul, sealhulgas need, mis on täitunud teiste liikmesriikide õigusaktide alusel (vt selle kohta kohtuotsus Tomaszewska, punktid 37 ja 39).

31

Sellega seoses tuleb täpsustada, et seda liitmise põhimõtet kohaldatakse kõigis olukordades, kus vanaduspensioni saamise õiguse omandamiseks on vaja arvesse võtta teiste liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud perioode, ja selle kohaldamine ei saa seega piirduda üksnes sellise juhtumiga, mis oli aluseks kohtuotsusele Tomaszewska, kus künniseni ei jõutud esimese arvutusega, millega on riigisiseste õigusnormide alusel kindlaks määratud sissemakseperioodidele ja sissemakseta perioodidele lihtsalt lisatud teise liikmesriigi õigusnormide alusel täitunud sissemaksekindlustusperioodid, ilma et neid oleks võetud arvesse selle limiidi arvutamisel.

32

Põhikohtuasi ei puuduta siiski sellise pensioniõiguse omandamist, mille normid on sätestatud määruse nr 1408/71 artikli 45 lõikes 1, millele järgnes määruse nr 883/2004 artikkel 6, vaid vanaduspensioni suuruse arvutamist.

33

Sellega seoses olgu meenutatud, et ELTL artikli 48 esimese lõigu punktis a on töötajate liikumisvabaduse tagamiseks ette kirjutatud, et Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtavad meetmeid, mis on vajalikud kõigi eri riikide õigusaktide kohaselt täitunud perioodide liitmiseks, mitte ainult selleks, et omandada ja säilitada õigus saada toetusi, vaid samuti selleks, et arvutada toetuste suurus.

34

Määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b sõnastusest, mis sisuliselt kordab määruse nr 1408/71 artikliga 46 kehtestatud arvutusmeetodeid (vt selle kohta kohtuotsus Tomaszewska, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika), nähtub, et vanaduspensioni summa arvutamine toimub kahes etapis: kõigepealt arvutatakse teoreetiline summa ja seejärel tegelik summa.

35

Mis puudutab selle määruse artikli 52 lõike 1 punkti b alapunktis i osutatud esimest etappi, siis pädev asutus peab arvutama hüvitise teoreetilise suuruse, millele kindlustatul oleks õigus, kui kõik teiste liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodid oleksid täitunud tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel (vt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punkti a kohta 26. juuni 1980. aasta kohtuotsus Menzies, 793/79, EU:C:1980:172, punkt 9, ja 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck, C‑189/16, EU:C:2017:946, punkt 42).

36

Selle sätte kohaselt tuleb teoreetilist summat arvutada nii, nagu oleks kindlustatud isik oma kutsetegevusega tegelenud üksnes asjaomases liikmesriigis (vt selle kohta 26. juuni 1980. aasta kohtuotsus Menzies, 793/79, EU:C:1980:172, punkt 10; 21. juuli 2005. aasta kohtuotsus Koschitzki, C‑30/04, EU:C:2005:492, punkt 27, ja 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Salgado González, C‑282/11, EU:C:2013:86, punkt 41).

37

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 53 märkis, tähendab see, et käesolevas asjas tuleb Poola Vabariigi õigusaktide alusel täitunud sissemakseperioode ja Madalmaade Kuningriigi õigusaktide alusel täitunud sissemakseperioode võtta arvesse, kui hüvitise teoreetilise summa kindlaksmääramisel arvutatakse välja limiit üks kolmandik, mida Poola Vabariigi õigusaktide alusel ei tohi ületada sissemakseta perioodid võrreldes sissemakseperioodidega. Teisisõnu, hüvitise teoreetilise suuruse arvutamisel liidetakse eri liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodid.

38

Määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alapunkti i selline tõlgendus on kooskõlas selle sätte eesmärgiga, kuna selle punkti alusel tehtava arvutuse eesmärk on sarnaselt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punkti a alusel tehtava arvutusega tagada töötajale maksimaalne teoreetiline summa, mida tal oleks õigus saada, kui kõik tema kindlustusperioodid oleksid täitunud asjaomase liikmesriigi õigusaktide alusel (26. juuni 1980. aasta kohtuotsus Menzies, 793/79, EU:C:1980:172, punkt 11, ja 21. juuli 2005. aasta kohtuotsus Koschitzki, C‑30/04, EU:C:2005:492, punkt 28).

39

Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 56 meenutas, on teoreetilise summa arvutamisel asjakohaste komponentide maksimeerimine kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõiget 2, millele järgnes määruse nr 883/2004 artikli 52 lõige 1, tuleb tõlgendada nii, et arvesse võetakse ELTL artiklis 48 sätestatud eesmärki, milleks on aidata nimelt kindlustus-, elamis- või töötamisperioodide liitmisega kaasa töötajate liikumisvabadusele, mis tähendab, et võõrtöötajad ei tohi ei kaotada sotsiaalkindlustushüvitiste õigusi ega neile ei tohi kohaldada nende hüvitiste summa vähendamist seetõttu, et nad on kasutanud oma õigust vabalt liikuda (vt selle kohta 9. augusti 1994. aasta kohtuotsus Reichling, C‑406/93, EU:C:1994:320, punktid 21 ja 24; 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Lustig, C‑244/97, EU:C:1998:619, punktid 30 ja 31, ning 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Salgado González, C‑282/11, EU:C:2013:86, punkt 43).

40

Seevastu teise etapi kohaselt, mis on ette nähtud määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alapunktis ii, arvutab pädev asutus hüvitise tegeliku summa teoreetilise summa alusel vastavalt tema kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide kestuse ja kõikide asjaomaste liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide kogukestuse suhtele (vt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punkti b kohta 26. juuni 1980. aasta kohtuotsus Menzies, 793/79, EU:C:1980:172, punkt 9, ja 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck, C‑189/16, EU:C:2017:946, punkt 42).

41

Määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alapunkti ii eesmärk on seega üksnes jaotada hüvitisega seotud koormus asjaomaste liikmesriikide asutuste vahel vastavalt iga nimetatud liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodide kestusele. Selline pro rata arvutamise põhimõtte, mitte liitmise põhimõtte kohaldamine tegeliku summa arvutamisel on õigustatud, kuna puudub ühine sotsiaalkindlustusskeem, mis tähendab, et tuleb tagada liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide finantsstabiilsus, kuid mitte karistada töötajaid, kes kasutavad oma õigust vabalt liikuda. See, kui pro rata arvutamisel võetakse arvesse ajavahemikku, mis ei vasta ühelegi kindlustusperioodile või isegi tegelikule viibimisele asjaomases liikmesriigis, võib ühepoolselt ja kunstlikult viia tasakaalust välja hüvitiste koormuse jaotuse liikmesriikide vahel, mis ei ole kooskõlas selle artikliga kehtestatud mehhanismiga (vt selle kohta seoses määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punktiga b 26. juuni 1980. aasta kohtuotsus Menzies, 793/79, EU:C:1980:172, punkt 11).

42

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 55 ja 58 samuti sisuliselt märkis, peab iga pädev asutus vastavalt pro rata arvutamise põhimõttele maksma ainult seda osa hüvitisest, mis on seotud tema kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud asjakohaste perioodidega. Seega vastab maksmisele kuuluva hüvitise tegelik suurus teoreetilisele suuruse osakaalule, mis vastab asjaomase liikmesriigi õigusaktide alusel tegelikult täitunud kindlustus- või elamisperioodidele.

43

Järelikult tuleb hüvitise tegelik suurus arvutada, võttes arvesse kõiki tegelikke või pädeva asutuse kohaldatavate õigusaktide alusel nendena käsitatavaid sissemakseperioode (vt selle kohta 3. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Barreira Pérez, C‑347/00, EU:C:2002:560, punkt 39), välja arvatud väljaspool asjaomast liikmesriiki täitunud kindlustusperioodid.

44

Käesoleval juhul tuleb hüvitise tegeliku suuruse arvutamine seega läbi viia vastavalt Poola õigusaktidele, võttes arvesse sissemakseperioode, mis on täitunud Poola Vabariigi õigusaktide alusel, ning selle liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud sissemakseta kindlustusperioode ühe kolmandiku ulatuses nendest sissemaksekindlustusperioodidest, nagu nende õigusaktidega on ette nähtud, kuid jättes välja teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodid.

45

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle limiidi kindlaksmääramisel, mida sissemakseta kindlustusperioodid ei või vastavalt riigisisestele õigusaktidele sissemakseperioodidega võrreldes ületada, peab asjaomase liikmesriigi pädev asutus selle sätte punktis i viidatud hüvitise teoreetilise suuruse arvutamisel võtma arvesse kõiki kindlustusperioode, sealhulgas teiste liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioode, samas kui selle sätte punktis ii viidatud hüvitise tegeliku suuruse arvutamine toimub üksnes asjaomase liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioode arvestades.

46

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 52 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle limiidi kindlaksmääramisel, mida sissemakseta kindlustusperioodid ei või vastavalt riigisisestele õigusaktidele sissemakseperioodidega võrreldes ületada, peab asjaomase liikmesriigi pädev asutus selle sätte punktis i viidatud hüvitise teoreetilise suuruse arvutamisel võtma arvesse kõiki kindlustusperioode, sealhulgas teiste liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioode, samas kui selle sätte punktis ii viidatud hüvitise tegeliku suuruse arvutamine toimub üksnes asjaomase liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioode arvestades.