–

Belgia valitsus, esindajad: S. Baeyens, L. Van den Broeck, M. Jacobs ja C. Pochet,

–

Hispaania valitsus, esindaja: S. Jiménez García,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A. Ferrand, R. Coesme, E. Toutain ja A.‑L. Desjonquères,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans,

–

Soome valitsus, esindajad: H. Leppo ja J. Heliskoski, hiljem H. Leppo

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja M. van Beek, hiljem B.-R. Killmann

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud RJi ja Stadt Offenbach am Maini (Offenbach am Maini linn, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses töötasu üle, mida RJ nõudis oma valveteenistuse eest väljakutsevalve raames. Kõigepealt olgu täpsustatud, et käesoleva kohtuotsuse raames hõlmab mõiste „valve“ üldiselt kõiki ajavahemikke, mille jooksul töötaja jääb tööandja käsutusse, et ta oleks võimeline tööandja palve peale tööülesannet täitma, samas kui väljend „valve väljakutsevalve raames“ viitab nendest ajavahemikest nendele, mille jooksul töötaja ei ole kohustatud oma töökohas püsima.

3

Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349) artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud:

„Tööandja kohustus on tagada töötajate ohutus ja tervis kõikides tööga seotud aspektides.“

4

Direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Oma vastutuse piires võtab tööandja kõik töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalikud meetmed, sealhulgas kutsealaste riskide ärahoidmine, teabe ja väljaõppe andmine ning vajaliku korralduse ja vajalike vahendite tagamine.

Tööandja peab olema valmis neid meetmeid vajadusel kohandama, et võtta arvesse muutunud asjaolusid, ja olukorda parandama.

2.   Tööandja rakendab lõike 1 esimeses lõigus nimetatud meetmeid järgmiste üldiste ennetuspõhimõtete alusel:

[…]

3.   Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi muude sätete kohaldamist, peab tööandja ettevõtte ja/või asutuse tegevuse laadi arvesse võttes:

[…]“.

5

Direktiivi 2003/88 artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

[…]“.

6

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

7

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.“

8

17. detsembri 2003. aasta määruse avalik-õigusliku päästeüksuse korralduse, minimaalse koosseisu ja varustuse kohta (Verordnung über die Organisation, Mindeststärke und Ausrüstung der öffentlichen Feuerwehren; GVBl., lk 693) lisas on sätestatud:

„2. taseme varustus ja selle kasutamiseks vajalik personal peavad üldjuhul jõudma sündmuskohale 20 minuti jooksul pärast väljakutset […]“.

9

Offenbachi päästekeskuse teenistuskorra (Einsatzdienstverfügung der Feuerewehr Offenbach) 18. juuni 2018. aasta redaktsiooni kohaselt peab Beamter vom Einsatzleitdienst’ina (päästetöö juht) valveteenistuses olev (edaspidi „päästetöö juhi valveteenistus“) ametnik väljakutse saamisel saabuma sündmuskohale viivitamata, kasutades oma eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja oma eesõigusi.

10

Teenistuskorra leheküljel 6 on täpsustatud päästetöö juhi valveteenistuses oleva ametniku kohustusi:

„Päästetöö juhi valveteenistuses olemise ajal peab ametnik olema kättesaadav ja viibima kohas, kust ta saab järgida nõuet saabuda sündmuskohale 20 minuti jooksul. See tingimus loetakse täidetuks, kui ta saab oma viibimiskohast sõita Offenbach am Maini linna piiridesse 20 minuti jooksul, kasutades eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja oma eesõigusi. Viidatud sõiduaeg kehtib keskmise tihedusega liikluse ning tavapäraste tee- ja ilmastikuolude korral.“

11

RJ on ametnik, kes tegutseb Offenbach am Maini linna tuletõrje- ja päästeüksuse teenistuses tuletõrjuja ja rühmajuhina. Peale tavapärase teenistuse peab ta linna tuletõrje- ja päästeüksuse suhtes kohaldatava regulatsiooni kohaselt olema korrapäraselt päästetöö juhi valveteenistuses.

12

Päästetöö juhi valveteenistuses olemise ajal peab RJ olema alati kättesaadav, tal peavad kaasas olema vormiriietus ning tööandja poolt tema käsutusse antud operatiivsõiduk. Ta on kohustatud reageerima saadud väljakutsetele, millega teda teavitatakse toimuvatest sündmustest, mille kohta ta peab tegema otsuseid. Mõnikord peab ta minema sündmuskohale või oma teenistuskohta. Päästetöö juhi valveteenistuses olemise ajal peab RJ valima oma viibimiskoha nii, et väljakutse korral jõuab ta oma vormiriietuses ja operatiivsõidukiga Offenbach am Maini linna piiridesse 20 minuti jooksul, kasutades eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja oma eesõigusi.

13

Töönädala jooksul kestab päästetöö juhi valveteenistus kella 17‑st kuni kella 7‑ni järgmisel päeval. Nädalavahetusel kestab see valveteenistus reedel kella 17‑st kuni esmaspäeval kella 7‑ni. 42‑tunnisele töönädalale võib vahetult järgneda valveteenistus nädalavahetusel. RJ on päästetöö juhi valveteenistuses keskmiselt 10–15 nädalavahetust aastas. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2015 oli ta päästetöö juhi valveteenistuses 126 korda ja pidi ta reageerima väljakutsetele või sõitma sündmuskohale 20 korda. Kolme aasta jooksul, mil RJ oli päästetöö juhi valveteenistuses, oli keskmine väljakutsete arv ajal seega 6,67 väljakutset aastas.

14

RJ nõudis, et päästetöö juhi valveteenistus arvestataks tööaja hulka ja et selle eest makstaks seega tasu. Tööandja jättis selle nõude 6. augusti 2014. aasta otsusega rahuldamata.

15

RJ esitas 31. juulil 2015 eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, milles väidab, et kuigi valveperioodid toimuvad väljakutsevalve raames ja töötaja ei ole järelikult kohustatud viibima tööandja määratud kohas, saab neid pidada tööajaks siis, kui tööandja kohustab töötajat väga lühikese aja jooksul tööülesandeid täitma asuma. RJ väidab eelkõige, et päästetöö juhi valveteenistus kujutab endast tema vaba aja olulist piirangut, kuna väljakutse korral peab ta Offenbach am Maini jõudmiseks oma elukohast viivitamata lahkuma, et talle määratud 20-minutilisest reageerimisajast kinni pidada.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on arvamusel, et riigisiseste tuletõrje- ja päästeteenistuse komandode tegevus kuulub direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse. Nimetatud kohus leiab, et kuigi valveteenistuse tasustamise küsimused ei kuulu sellesse kohaldamisalasse, on päästetöö juhi valveteenistuse kvalifitseerimine direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses „tööajaks“ määrava tähtsusega tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamisel.

17

Nimelt, vastavalt Saksa õigusele võib RJi tööandja olla kohustatud päästetöö juhi valveteenistust tasustama – nagu RJ nõuab – ainult juhul, kui viimane on töötanud üle maksimaalse iganädalase tööaja, mis on direktiivi 2003/88 kohaselt lubatud. Lisaks ei puuduta RJi nõue selle tuvastamiseks, et päästetöö juhi valveteenistus kujutab endast tööaega, selle teenistuse eest võimalikku tasu saamist, vaid selle eesmärk on tagada, et tulevikus ei ole RJ kohustatud töötama üle liidu õigusega lubatud maksimaalse tööaja.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et siiani on Euroopa Kohus olnud seisukohal, et valveperiood kuulub tööaja hulka üksnes siis, kui töötaja on kohustatud viibima tööandja määratud kohas ja olema seal tema käsutuses, et ta saaks vajaduse korral kohe asuda vastavaid tööülesandeid täitma. Ta rõhutab siiski, et 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Matzak (C‑518/15, EU:C:2018:82) leidis Euroopa Kohus, et töötaja valveteenistus oma kodus tuleb samuti kvalifitseerida tööajaks, tuginedes esiteks asjaolule, et töötaja on kohustatud püsima tööandja määratud kohas, ning teiseks asjaolule, et töötaja võimalus tegelda oma isiklike ja sotsiaalsete huvidega on piiratud vajaduse tõttu jõuda töökohta kaheksa minuti jooksul.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ole selle kohtuotsusega vastuolus, kui tööajaks peetakse ka valveperioode väljakutsevalve raames ehk aega, mille jooksul on töötajal, kes küll ei pea viibima tööandja määratud kohas, märkimisväärselt piiratud võimalused valida vabalt viibimiskohta ja korraldada oma vaba aega.

20

Eeskätt on eelotsusetaotluse esitanud kohus arvamusel, et kui direktiivi 2003/88 tähenduses mõistest „tööaeg“ jäetakse välja valveperioodid väljakutsevalve raames ainuüksi põhjusel, et tööandja ei ole näinud ette konkreetset kohta, kus töötaja peab viibima, on tegemist põhjendamatu erineva kohtlemisega võrreldes olukorraga, kui tööandja on sellise koha ette näinud. Nimelt avaldaks töötajale pandud kohustus jõuda lühikese aja jooksul teatud kohta sama piiravat mõju tema vaba aja korraldusele ning kujutaks endast kaudselt selle koha ettenägemist, kus töötaja peab viibima, piirates nii märkimisväärselt viimase võimalusi tegeleda oma isiklike asjadega.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lõpuks, et määrav kriteerium, mida Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) kasutas selleks, et teha kindlaks, kas valveperioodi tuleb pidada tööajaks, on töötaja poolt tööülesannete täitmisele asumise eeldatav sagedus tema valveperioodidel. Kui väljakutsed katkestavad valveperioode harva, siis ei ole see aeg tööaeg.

22

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Darmstadt (Darmstadti halduskohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et valveperioodi, mille jooksul on töötaja kohustatud 20 minuti jooksul jõudma vormiriietes ja operatiivsõidukiga, mille tööandja on tema käsutusse andnud, selle linna piiridesse, kus on tema teenistuskoht, kasutades oma eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja selles sõidukiga seotud eesõigusi, kujutab endast „tööaega“ selle artikli tähenduses ning kas sellel ajavahemikul väljakutsetele tegelikult vastamise keskmist sagedust tuleb tööajaks kvalifitseerimisel arvesse võtta.

24

Täpsemalt nähtub eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasja kaebajal palutakse olla valves ligikaudu 40 korda aastas töönädala jooksul öösiti ja nädalavahetustel. Valveperioodid on väljakutsevalve raames, mis tähendab, et ta ei ole kohustatud viibima oma töökohas. Valveperioodide jooksul peab RJil olema igal ajal olemas tema vormiriietus ja operatiivsõiduk, tal peab olema võimalus vastata viivitamata väljakutsetele, mida ta saab, ning tal peab olema võimalik jõuda Offenbach am Maini linna piiridesse 20 minuti jooksul oma vormiriietuses ja operatiivsõidukiga, kasutades selle sõidukiga seotud eri- ja eesõigusi. Viidatud sõiduaeg kehtib keskmise tihedusega liikluse ning tavapäraste tee- ja ilmastikuolude korral.

25

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kuigi lõppkokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevaid valveperioode tuleb direktiivi 2003/88 kohaldamisel kvalifitseerida „tööajaks“, tuleb Euroopa Kohtul siiski anda talle juhiseid selle kontrolli käigus arvesse võetavate kriteeriumide kohta (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punktid 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Seda sissejuhatavat täpsustust arvestades olgu esimesena meelde tuletatud, et direktiivi 2003/88 eesmärk on kehtestada miinimumnõuded eesmärgiga parandada töötajate elu- ja töötingimusi, ühtlustades eelkõige tööaja kestust reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme. Sellise Euroopa Liidu tasandil toimuva tööaja korralduse ühtlustamise eesmärk on tagada töötajate ohutuse ja tervise parem kaitse, andes töötajatele minimaalse – eelkõige igapäevase ja iganädalase – puhkeaja, samuti piisavad puhkepausid, ning sätestades iganädalasele tööajale ülempiiri (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Direktiivis 2003/88 sisalduvad mitmed ettekirjutused maksimaalse tööaja ja minimaalse puhkeaja kohta kujutavad seega endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõigusnorme, mis peavad laienema kõigile töötajatele ning mille järgimist ei tohiks allutada üksnes majanduslikele kaalutlustele (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Peale selle, kehtestades iga töötaja õiguse maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele, on direktiivis 2003/88 täpsustatud põhiõigust, mis on sõnaselgelt tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2 ning mida järelikult tuleb tõlgendada artikli 31 lõiget 2 arvestades. Sellest tuleneb nimelt, et direktiivi 2003/88 sätetele ei tohi anda kitsendavat tõlgendust, mis kahjustaks töötajale direktiivist tulenevaid õigusi (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Teisena tuleb märkida, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punktis 1 on määratletud mõiste „tööaeg“ kui iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas riigisiseste õigusaktide ja/või tavadega. Selle direktiivi artikli 2 punkti 2 kohaselt tähendab mõiste „puhkeaeg“ iga ajavahemikku, mis ei ole tööaeg.

30

Sellest järeldub, et need kaks mõistet, mis olid sarnaselt määratletud nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivis 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT 1993, L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197), millele direktiiv 2003/88 järgnes, on teineteist välistavad. Töötaja valveaega tuleb seega kvalifitseerida kas „tööajaks“ või „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 kohaldamisel, kuna direktiivis vahepealset kategooriat ette nähtud ei ole (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Lisaks on mõisted „tööaeg“ ja „puhkeaeg“ liidu õiguse mõisted, mis tuleb määratleda vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele, lähtudes direktiivi 2003/88 ülesehitusest ja eesmärgist. Vaid selline autonoomne tõlgendamine saab tagada selle direktiivi täieliku toime ja nende mõistete ühetaolise kohaldamise kõigis liikmesriikides (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Seega, kuigi direktiivi 2003/88 artiklis 2 on viidatud „siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele“, ei saa liikmesriigid ühepoolselt määrata kindlaks mõistete „tööaeg“ ja „puhkeaeg“ ulatust, kehtestades mis tahes tingimusi või piiranguid töötajatele direktiiviga antud õigusele, et nende tööaega ja sellele vastavat puhkeaega võetaks nõuetekohaselt arvesse. Mis tahes teistsugune tõlgendus jätaks direktiivi 2003/88 ilma selle soovitavast toimest ning oleks vastuolus selle eesmärgiga (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Kolmandana, mis puudutab täpsemalt valveperioode, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ajavahemik, mille jooksul töötaja tegelikult oma tööandja heaks ei tööta, ei ole direktiivi 2003/88 kohaldamisel tingimata „puhkeaeg“.

34

Nii on Euroopa Kohus esiteks otsustanud seoses valveperioodidega töökohas, mis ei lange kokku töötaja elukohaga, et direktiivi 2003/88 tähenduses mõistet „tööaeg“ iseloomustavate tunnuste olemasolu hindamisel on otsustavaks teguriks see, et töötajalt nõutakse viibimist tööandja määratud töökohas ning et ta on seal tööandjale kättesaadav, et olla vajaduse korral kohe valmis oma tööülesannete täitmisele asuma (vt selle kohta 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Simap, C‑303/98, EU:C:2000:528, punkt 48; 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 63, ja 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Dellas jt, C‑14/04, EU:C:2005:728, punkt 48).

35

Sellega seoses tuleb täpsustada, et töökohana tuleb mõista iga kohta, kus töötaja peab täitma tööandja korraldusel tööülesandeid, sealhulgas ka siis, kui see koht erineb kohast, kus ta tavaliselt tööd teeb.

36

Euroopa Kohus leidis, et sellise valveperioodi jooksul peab töötaja, kellel tuleb püsida oma töökohas oma tööandja vahetus käsutuses, viibima eemal oma perekonnast ja sotsiaalsest keskkonnast ning tal on vähem vabadust oma ajaga ümber käia siis, kui tema tööalaseid teeneid ei vajata. Järelikult tuleb seda ajavahemikku täies ulatuses kvalifitseerida „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses, olenemata töötaja poolt sellel ajavahemikul tegelikult tehtud tööst (vt selle kohta 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 65; 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 93, ning 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Dellas jt, C‑14/04, EU:C:2005:728, punktid 46 ja 58).

37

Teiseks on Euroopa Kohus otsustanud, et kuigi töötaja ei ole valveperioodidel väljakutsevalve raames kohustatud püsima oma töökohas, tuleb see aeg täies ulatuses samuti kvalifitseerida „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses, kui arvestades töötajale pandud piirangute objektiivset ja väga olulist mõju tema võimalustele tegeleda oma isiklike ja sotsiaalsete huvidega, erineb see ajavahemikust, mille jooksul töötaja peab üksnes olema tööandja käsutuses, et tööandja saaks temaga ühendust võtta (vt selle kohta 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Matzak, C‑518/15, EU:C:2018:82, punktid 63–66).

38

Nii käesoleva kohtuotsuse punktides 34–37 esitatud asjaoludest kui ka sama kohtuotsuse punktis 28 meenutatud vajadusest tõlgendada direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1, arvestades põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2, tuleneb, et mõiste „tööaeg“ direktiivi 2003/88 tähenduses laieneb valveperioodidele täies ulatuses, kaasa arvatud valveperioodidele väljakutsevalve raames, mille jooksul on töötajale seatud piirangud sellised, et need mõjutavad objektiivselt ja väga oluliselt töötaja võimalust sel ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele.

39

Seevastu juhul, kui töötajale seatud piirangud konkreetse valveperioodi jooksul ei ole nii ranged ja võimaldavad tal oma aega korraldada ja pühenduda oma huvidele ilma oluliste piiranguteta, on direktiivi 2003/88 kohaldamisel „tööajaks“ üksnes aeg, mis on seotud tööga, mida on sellel ajavahemikul vajaduse korral tegelikult tehtud (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Sellega seoses tuleb veel täpsustada, et selleks, et hinnata, kas valveperiood kujutab endast „tööaega“ direktiivi 2003/88 tähenduses, võib arvesse võtta üksnes neid piiranguid, mis on töötajale seatud kas asjaomase liikmesriigi õigusnormidega, kollektiivlepinguga või tema tööandja poolt, eelkõige töölepingu, töökorra või töötajate vahel valvekordade jaotamise skeemi alusel (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 39).

41

Seevastu ei saa arvesse võtta korralduslikke raskusi, mida valveperiood võib töötajale tekitada ja mis ei tulene sellistest piirangutest, vaid mis on näiteks loomulikest teguritest tulenevad või tema vaba valiku tagajärg (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 40).

42

Seega ei ole suur vahemaa, mis lahutab töötaja vabalt valitud elukohta kohast, kuhu tal peab olema võimalik teatud aja jooksul oma valveperioodi kestel jõuda, iseenesest asjakohane kriteerium selleks, et kvalifitseerida see ajavahemik täies ulatuses „tööajaks“ direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses, vähemalt juhul, kui see koht on tema tavapärane töökoht. Sellisel juhul on sellel töötajal nimelt olnud võimalik vabalt hinnata vahemaad, mis lahutab seda kohta tema elukohast (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Pealegi, kui töökoht hõlmab töötaja elukohta või kattub sellega, ei piisa üksnes asjaolust, et konkreetse valveperioodi jooksul peab töötaja püsima oma töökohas, et ta oleks vajaduse korral oma tööandjale kättesaadav, selleks, et kvalifitseerida see ajavahemik „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Kui valveperioodi ei saa automaatselt kvalifitseerida „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses, kuna puudub kohustus püsida töökohas, peavad liikmesriigi kohtud veel kontrollima, kas selline kvalifitseerimine ei ole siiski kohustuslik mõju tõttu, mida kõik töötajale seatud piirangud avaldavad tema õigusele sellel ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ning pühenduda oma isiklikele huvidele.

45

Seda silmas pidades tuleb eelkõige arvesse võtta aega, mis on töötajale ette nähtud tema valveperioodil oma tööülesannete täitma asumiseks alates hetkest, mil tööandja seda tal teha palub, vajaduse korral koos väljakutsete keskmise sagedusega, millele töötaja peab selle ajavahemiku jooksul tegelikult reageerima (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 46).

46

Esiteks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 89–91 sisuliselt märkis, peavad liikmesriigi kohtud võtma arvesse, milliseid tagajärgi põhjustab töötaja õigusele oma aega vabalt kasutada selle aja lühidus, mille jooksul töötaja peab vajaliku sekkumise korral tööle asuma, mis üldjuhul kohustab teda jõudma oma töökohta.

47

Sellega seoses on oluline rõhutada, et valveperiood, mille jooksul töötaja võib – võttes arvesse mõistlikku aega, mis talle on antud, et asuda täitma oma tööülesandeid – kavandada oma isiklikke ja sotsiaalseid tegevusi, ei ole a priori„tööaeg“ direktiivi 2003/88 tähenduses. Seevastu valveperioodi, mille jooksul töötajale ette nähtud aeg tööle asumiseks on üksnes mõned minutid, tuleb põhimõtteliselt pidada täies ulatuses „tööajaks“ selle direktiivi tähenduses, kuna viimasel juhul tegelikult pärsitakse oluliselt töötaja tahet kavandada mis tahes vabaajategevust, isegi lühiajalist (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 48).

48

Sellise reageerimisaja mõju tuleb siiski hinnata konkreetse analüüsi tulemusel, milles on vajaduse korral võetud arvesse muid piiranguid, mis on töötajale seatud, nagu ka talle tema valveperioodil antud soodustusi (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 49).

49

Sellise reageerimisajaga seotud piirangute puhul on asjakohane eelkõige töötaja kohustus püsida oma elukohas, ilma et tal oleks võimalik vabalt liikuda, oodates väljakutset oma tööandjalt, või kohustus omada erivarustust, kui ta peab väljakutse peale töökohta ilmuma. Töötajale antud soodustuste puhul on asjakohane ka see, kui töötaja võib saada oma käsutusse operatiivsõiduki, mis võimaldab tal kasutada eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja oma eesõigusi või samuti töötajale antud võimalus vastata oma tööandja väljakutsetele lahkumata kohast, kus töötaja viibib.

50

Teiseks tuleb liikmesriigi kohtutel koos ajaga, mis on töötajale ette nähtud oma tööülesannete täitma asumiseks, võtta arvesse selliste tegelike tööülesannete keskmist sagedust iga valveperioodi jooksul, mida töötaja tavapäraselt sooritab, kui seda sagedust on võimalik objektiivselt hinnata (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 51).

51

Nimelt, kui keskmiselt tuleb töötajal valveperioodi jooksul korduvalt sekkuda, on tal vähem vabadust kasutada oma töövälist aega, võttes arvesse, et seda pidevalt katkestatakse. See on nii seda enam, kui töötajalt tema valveperioodi jooksul tavapäraselt nõutud sekkumine on märkimisväärse kestusega (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 52).

52

Sellest järeldub, et kui keskmiselt nõutakse töötajalt valveperioodide jooksul sageli sellise töö sooritamist, mis üldjuhul ei ole lühiajaline, on need ajavahemikud põhimõtteliselt täies ulatuses käsitletavad „tööajana“ direktiivi 2003/88 tähenduses (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 53).

53

Samas ei saa asjaolu, et keskmiselt nõutakse töötajalt valveperioodide jooksul sekkumist harva, viia selleni, et neid ajavahemikke loetakse „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 2 tähenduses, kui töötajale antud aeg oma tööülesannete täitma asumiseks avaldab sellist mõju, mis on piisav, et piirata objektiivselt ja väga oluliselt tema võimalust kasutada nende ajavahemike jooksul vabalt aega, millal tema tööalaseid teeneid ei vajata (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 54).

54

Käesoleval juhul tuleb meenutada, et eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt võib RJ põhikohtuasjas kõne all olevate valveperioodide jooksul väljakutsevalve raames vabalt liikuda, kuid tal peab olema võimalik jõuda Offenbach am Maini linna piiridesse 20 minuti jooksul oma vormiriietuses ja operatiivsõidukiga, mille tööandja on tema käsutusse andnud, kasutades eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja eesõigusi. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 13, ei nähtu eelotsusetaotlusest, et selle töötaja sekkumise keskmine sagedus nendel ajavahemikel oleks olnud suur. Peale selle ei ole iseenesest oluline see, kas RJi elukoha ja tema tavapäraseks töökohaks oleva Offenbach am Maini linna piiride vahel on suur vahemaa või mitte.

55

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas RJile väljakutsevalve raames valveperioodide jooksul seatud piirangud olid nii ranged, et need mõjutasid objektiivselt ja väga oluliselt tema õigust kasutada nendel ajavahemikel vabalt aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajatud, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele.

56

Neljandaks tuleb meelde tuletada, et kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasustatud põhipuhkuse erijuhtum välja arvata, reguleerib kõnealune direktiiv üksnes tööaja korralduse teatavaid aspekte, et kaitsta töötajate ohutust ja tervist, mistõttu reeglina ei kohaldata selle sätteid töötajate tasustamisele (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 57).

57

Seega ei kuulu valveperioodide eest töötajate tasustamise viis mitte direktiivi 2003/88, vaid asjakohaste riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. Järelikult ei ole selle direktiiviga vastuolus, kui kohaldatakse liikmesriigi õigusnorme, kollektiivlepingut või tööandja otsust, millega on valveteenistuse tasustamiseks erinevalt arvesse võetud ajavahemikke, mille jooksul tegelikult tööd tehti, ja ajavahemikke, mille jooksul mingit tööd tegelikult ei tehtud, isegi kui neid ajavahemikke tuleb selle direktiivi kohaldamisel täies ulatuses pidada „tööajaks“ (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Samuti ei ole direktiiviga 2003/88 vastuolus sellised õigusnormid, kollektiivleping või tööandja otsus, milles on seoses valveperioodidega, mida tuleb täies ulatuses pidada sellisteks, et need ei ole selle direktiivi kohaldamisel hõlmatud mõistega „tööaeg“, siiski ette nähtud, et asjaomasele töötajale makstakse välja teatud summa, mille eesmärk on hüvitada need ebamugavused, mida valveperioodid toovad kaasa tema aja ja erahuvide korraldamisele (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punkt 59).

59

Viiendaks ja viimaseks olgu märgitud, et käesoleva kohtuotsuse punktist 30 tuleneb, et valveperioode, mis ei vasta direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses „tööajaks“ kvalifitseerimise tingimustele, tuleb pidada „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 2 tähenduses, välja arvatud aeg, mis on seotud nende perioodide jooksul tegelikult tehtud tööga, ning neid tuleb sellistena arvesse võtta selle direktiivi artiklites 3 ja 5 kehtestatud igapäevase ja -nädalase puhkeaja arvutamisel.

60

Samas tuleb märkida, et valveperioodi kvalifitseerimine „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 kohaldamisel ei mõjuta tööandjate kohustust täita direktiivi 89/391 artiklitest 5 ja 6 tulenevaid konkreetseid kohustusi, et kaitsta oma töötajate ohutust ja tervist. Sellest järeldub, et tööandjad ei või kehtestada valveperioode, mis oma pikkuse või sageduse tõttu kujutavad endast ohtu töötaja ohutusele või tervisele, sõltumata sellest, et need ajavahemikud kvalifitseeritakse direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 2 tähenduses „puhkeajaks“. Liikmesriigid peavad oma riigisiseses õiguses kindlaks määrama selle kohustuse rakendamise korra (tänane kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, punktid 61–65 ning seal viidatud kohtupraktika).

61

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et valveperioodi väljakutsevalve raames, mille jooksul töötaja peab jõudma oma teenistuskohalinna piiridesse 20 minuti jooksul oma vormiriietuses ja tööandja poolt tema käsutusse antud operatiivsõidukiga, kasutades eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja selle sõidukiga seotud eesõigusi, kujutab endast täies ulatuses „tööaega“ selle sätte tähenduses üksnes juhul, kui kõigi käesoleva juhtumi asjaolude – nagu sekkumiseks antud ajaja vajaduse korral sellel ajavahemikul väljakutsete keskmise sageduse mõju – kogumis hindamisest tuleneb, et sellele töötajale nimetatud ajavahemiku jooksul seatud piirangud on sellist laadi, et need objektiivselt ja väga oluliselt mõjutavad tema õigust samal ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele.

62

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et valveperioodi väljakutsevalve raames, mille jooksul töötaja peab jõudma oma teenistuskohalinna piiridesse 20 minuti jooksul oma vormiriietuses ja tööandja poolt tema käsutusse antud operatiivsõidukiga, kasutades eriõigusi, mis kalduvad kõrvale liikluseeskirjast, ja selle sõidukiga seotud eesõigusi, kujutab endast täies ulatuses „tööaega“ selle sätte tähenduses üksnes juhul, kui kõigi käesoleva juhtumi asjaolude – nagu sekkumiseks antud aja ja vajaduse korral sellel ajavahemikul väljakutsete keskmise sageduse mõju – kogumis hindamisest tuleneb, et sellele töötajale nimetatud ajavahemiku jooksul seatud piirangud on sellist laadi, et need objektiivselt ja väga oluliselt mõjutavad tema õigust samal ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele.