1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta otsuse Tempus Energy ja Tempus Energy Technology vs. komisjon (T‑793/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:790), millega Üldkohus tühistas komisjoni 23. juuli 2014. aasta otsuse C(2014) 5083 (final) mitte esitada vastuväiteid Ühendkuningriigi võimsusturu abikavale (riigiabi 2014/N‑2) (ELT 2014, C 348, lk 5, edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 4 „Teatise esialgne uurimine ja komisjoni otsused“, mida kohaldatakse asjaomase abikava suhtes, lõigetes 2–5 on sätestatud:

„2.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, siis võtab ta selle kohta vastu otsuse.

3.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb [ELTL] artikli [107] lõike 1 reguleerimisalasse, otsustab ta, et nimetatud meede sobib ühisturuga kokku (edaspidi „vastuväidete esitamata jätmise otsus“). Otsuses tuleb täpsustada, millist asutamislepingu erandit on kohaldatud.

4.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada [ELTL] artikli [108] lõikes 2 sätestatud menetluse (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus“).

5.   Lõigetes 2, 3 ja 4 osutatud otsus tehakse kahe kuu jooksul. See ajavahemik algab lõpliku teatise kättesaamisele järgnevast päevast. Teatist käsitletakse lõplikuna, kui komisjon kahe kuu jooksul alates teatise või mis tahes nõutud lisateabe kättesaamise päevast ei taotle täiendavat teavet. Seda ajavahemikku saab pikendada komisjoni ja kõnealuse liikmesriigi nõusolekul. Vajaduse korral võib komisjon määrata lühema tähtaja.“

3

Nimetatud määruse artikkel 6 „Ametlik uurimismenetlus“ sätestab lõikes 1:

„Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega pikendada.“

4

Parimate tavade juhend riigiabi kontrollimenetluste teostamiseks (ELT 2009, C 136, lk 13; edaspidi „parimate tavade juhend“) sisaldab muu hulgas 3. jaotist „Teatise esitamisele eelnevad kontaktid“, milles on toodud selle juhendi punktid 10–18. Punktid 10–16 on sõnastatud järgmiselt:

„10. Komisjoni kogemus näitab teatise esitamisele eelnevate kontaktide lisaväärtust isegi standardsena paistvate juhtumite puhul. Teatise esitamisele eelnevad kontaktid annavad komisjoni talitustele ja teatist esitavale liikmesriigile võimaluse enne teatise esitamist mitteametlikult ja konfidentsiaalselt arutada kavandatava projekti õiguslikke ja majanduslikke aspekte ning seega parandada teatiste kvaliteeti ja täielikkust. Seda silmas pidades võivad liikmesriik ja komisjoni talitused koos välja töötada konstruktiivsed ettepanekud kavandatud meetme problemaatiliste aspektide parandamiseks. Antud etapp toob seega kaasa teatiste kiirema käsitlemise pärast nende ametlikku komisjonile esitamist. Edukas teatise esitamisele eelnev etapp peaks võimaldama komisjonil võtta vastu määruse […] nr 659/1999 artikli 4 lõigete 2–4 kohaseid otsuseid kahe kuu jooksul alates teatise esitamise kuupäevast […]

11. Juhtumite puhul, millega seoses esinevad uudsed või erilaadsed asjaolud, mis õigustaksid eelnevat mitteametlikku arutelu komisjoni talitustega, on teatise esitamisele eelnevad kontaktid väga soovitavad, kuid mitteametlikku nõu antakse alati, kui liikmesriik seda palub.

3.1. Sisu

12. Teatise esitamisele eelnevas etapis on võimalus asjaomase liikmesriigiga arutada ja anda talle juhiseid teatise vormil esitatava teabe ulatuse kohta, et tagada selle täielikkus teatise esitamisel. Kui teatise esitamisele eelnev etapp on viljakas, saab selle jooksul pidada ka arutelusid avatud ja konstruktiivses õhkkonnas kavandatud meetmega seoses üles kerkinud mis tahes sisulistes küsimustes. See on eriti oluline projektide puhul, mida ei saadud esialgsel kujul vastu võtta ja mis tuleks seetõttu tagasi võtta või märkimisväärselt muuta. See võib hõlmata ka teiste õiguslike aluste kohaldatavuse analüüsi või asjakohaste pretsedentide tuvastamist. Lisaks võimaldab edukas teatise esitamisele eelnev etapp komisjoni talitustel ja liikmesriikidel käsitleda võtmetähtsusega konkurentsiküsimusi, majandusanalüüsi ja vajadusel välisekspertiisi vajadust, et tõestada kavandatud projekti kokkusobivust ühisturuga. Teatist esitav liikmesriik võib seega teatise esitamisele eelnevas etapis taotleda komisjoni talitustelt õigust mitte esitada teatavat teatise vormis ettenähtud teavet, mis juhtumi iseärasusi arvestades ei ole selle läbivaatamise seisukohalt vajalik. Teatise esitamisele eelnev etapp on otsustava tähtsusega selle kindlaks tegemisel, kas juhtum on esmase hinnangu kohaselt käsitletav lihtsustatud menetluse alusel […]

3.2. Kohaldamisala ja ajastus

13. Et teatise esitamisele eelnev etapp oleks konstruktiivne ja tõhus, on asjaomase liikmesriigi huvides esitada komisjonile kavandatava riigiabiprojekti hindamiseks vajalik teave esialgse teatise vormi alusel. Juhtumi kiireks lahendamiseks eelistatakse kohtumistele põhimõtteliselt pigem e-kirju ja konverentsikõnesid. Kahe nädala jooksul esialgse teatise saamisest korraldab komisjoni talitus tavaliselt esimese teatise esitamise eelse kontakti.

14. Üldreeglina ei peaks teatise esitamise eelsed kontaktid kestma üle kahe kuu ja neile peaks järgnema täieliku teatise esitamine. Kui teatise esitamise eelsed kontaktid ei anna soovitud tulemusi, võivad komisjoni talitused kuulutada teatise esitamise eelse etapi lõppenuks. Kuid kuna teatise esitamise eelsete kontaktide ajastus ja vorm sõltuvad iga konkreetse juhtumi keerukusest, võivad teatise esitamise eelsed kontaktid kesta mitu kuud. Seetõttu soovitab komisjon, et eriti keerukate juhtumite puhul (nt päästmisabi, ulatuslik teadus- ja arendustegevus, suur üksikabi või eriti mahukad või keerulised abikavad) võtaksid liikmesriigid teatise esitamise eel kontakti võimalikult vara, et arutelud oleksid viljakad.

15. Komisjoni kogemused on näidanud, et abisaaja kaasamine teatise esitamise eelsetesse kontaktidesse on väga kasulik, eelkõige olulist tehnilist, rahalist ja projektiga seotud mõju omavate juhtumite korral. Seetõttu soovitab komisjon, et üksikabi saajad oleksid teatise esitamise eelsetesse kontaktidesse kaasatud.

16. Välja arvatud eriti uudsete või keerukate juhtumite korral, üritavad komisjoni talitused anda asjaomasele liikmesriigile teatise esitamisele eelneva etapi lõpuks projekti kohta mitteametliku eelhinnangu. See mittesiduv hinnang ei ole komisjoni ametlik seisukoht, vaid mitteametlik komisjoni talituste esmane hinnang esialgse teatise täielikkuse kohta ja kavandatud projekti kokkusobivuse kohta ühisturuga. Eriti keerukatel juhtumitel võivad komisjoni talitused anda liikmesriigi taotlusel ka kirjalikke suuniseid veel puudu oleva teabe kohta.“

5

Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020 (ELT 2014, C 200, lk 1; edaspidi „suunised 2014–2020“) 3. jaotis „Kokkusobivuse hindamine [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti c alusel“ sisaldab järgmist lõiku:

[…]

3.1. Ühised hindamispõhimõtted

[…]

[…]

3.2.5. Abi proportsionaalsus

[…]

[…]

3.2.6. Konkurentsi ja kaubanduse põhjendamatu kahjustamise vältimine

3.2.6.1. Üldised kaalutlused

[…]

[…]

3.9. Abi tootmise piisavuse tagamiseks

[…]

3.9.2. Riigi sekkumise vajadus

[…]

[…]

3.9.5. Proportsionaalsus

3.9.6. Põhjendamatu negatiivse mõju vältimine konkurentsile ja kaubandusele

[…]

(233) See meede:

6

Vaidluse tausta, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–20, võib käesoleva menetluse vajadustest lähtudes kokku võtta järgmiselt.

7

Tempus Energy Ltd‑l ja Tempus Energy Technology Ltd‑l (edaspidi koos „Tempus“) on Ühendkuningriigis elektri tarnimiseks tegevusluba ning nad müüvad elektrienergia tarbimise juhtimise tehnoloogiat ehk niinimetatud „tarbimise juhtimist“ eraisikutele ja ettevõtetele.

8

Vaidlustatud otsuses käsitletav abikava (edaspidi „kõnealune meede“) koosneb Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi poolt võimsusturu rajamisest, millega kaasneb elektrivõimsuse tarnijatele tasu maksmine selle eest, et viimased kohustuvad tarnima elektrienergiat, vähendama tarbimist või lükkama seda edasi elektrisüsteemile koormaval perioodil. Nagu on märgitud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 3, on sellise kava eesmärk tagada varustuskindlus.

9

Võimsusturu toimimise osas määratletakse nõutav võimsuse kogus tsentraliseeritult ning turg määrab enampakkumise teel kindlaks selle koguse eest sobiva hinna. Enampakkumised toimuvad igal aastal nõutud võimsuse tarnimiseks neli aastat hiljem (edaspidi „T‑4 enampakkumised“). Teine enampakkumine leiab aset üldise enampakkumise tarneaastale eelneval aastal (edaspidi „T‑1 enampakkumine“). Teatud võimsus jäetakse süstemaatiliselt T‑4 enampakkumisest kõrvale, et „reserveerida“ see T‑1 enampakkumisele; reservvõimsuse kogus põhineb hinnangul kulutõhusa tarbimise juhtimise selle võimsuse kohta, mis võib osaleda T‑1 enampakkumisel. Vaidlustatud otsuses on siiski täpsustatud, et arvestades, et T‑1 enampakkumine annab tarbimise juhtimise ettevõtjatele turulepääsemiseks parima tee, kohustub Ühendkuningriigi valitsus panema T‑1 enampakkumisele vähemalt 50% neli aastat varem „reserveeritud“ võimsusest. T‑4 ja T‑1 enampakkumised (edaspidi „püsivad enampakkumised“) kujutavad endast püsivat korda. Lisaks püsivale korrale on olemas ka üleminekukord, mille kohaselt nähti enne 2018.–2019. tarneaastat ette „ülemineku“ enampakkumised, mis olid avatud peaasjalikult tarbimise juhtimise ettevõtjatele.

10

Kui võimsuse tarnijad tunnistatakse edukaks, sõlmitakse nendega võimsusleping kliiringhinnaga, st tagurpidi enampakkumisel (descending-clock) kuulutatud madalaima hinnaga. Osalejate pakutud võimsuse kohta sõlmitud lepingute pikkus varieerub. Niisiis, kuigi suurema osa olemasolevate võimsuse tarnijatega sõlmitakse leping üheks aastaks, sõlmitakse võimsuse tarnijatega, kelle kapitalikulud on kõrgemad kui 125 naelsterlingit (ligikaudu 141 eurot) kilovati (kW) kohta (renoveeritavad käitised), leping maksimaalselt kolmeks aastaks ning võimsuse tarnijatega, kelle kapitalikulud on kõrgemad kui 250 naelsterlingit (ligikaudu 282 eurot) kW kohta (uued käitised), maksimaalselt viieteistkümneks aastaks. Pikemad kui üheaastased lepingud sõlmitakse üksnes T‑4 enampakkumistel.

11

Kulusid, mida kantakse võimsustasude rahastamiseks, tuleb kanda kõikidel tegevusloaga elektrienergia tarnijatel. Elektritarnijatele kohaldatav tasu määratakse kindlaks vastavalt nende turuosa suurusele ja see arvutatakse novembrist veebruarini kõikidel tööpäevadel kella 16.00 ja 19.00 vahel registreeritud nõudluse alusel, selleks et innustada neid langetama oma klientide elektrienergia nõudlust perioodidel, kus see tavaliselt on kõige kõrgem. Vaidlusaluse otsuse kohaselt peaks see vähendama nõutava võimsuse hulka ja seeläbi ka vähendama võimsusturu kulusid.

12

Komisjon otsustas vaidlusaluses otsuses jätta kõnealuse meetme vastu vastuväited esitamata, kuna see on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobiv, kuna see on kooskõlas suuniste 2014–2020 jaotises 3.9 sätestatud kriteeriumidega.

13

Tempus esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2014.

14

Hagi põhjendamiseks esitas ta kaks väidet, millest esimene puudutab ELTL artikli 108 lõike 2 rikkumist, diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ning faktiliste asjaolude ekslikku hindamist ning teine põhjenduse puudumist.

15

Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuses esimese väitega ja teist väidet analüüsimata rahuldas hagi ja tühistas vaidlusaluse otsuse.

16

Täpsemalt, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 267, leidis Üldkohus, et olemas on objektiivsete ja üksteisega kooskõlas olevate kaudsete tõendite kogum, mis esiteks puudutab teatamisele eelnenud etapi kestust ja selle asjaolusid ning teiseks vaidlustatud otsuse mittetäielikku ja ebapiisavat sisu, mille põhjuseks on asjaolu, et komisjon ei ole võimsusturu teatavaid aspekte esialgses uurimismenetluses nõuetekohaselt uurinud, mis näitab, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu hoolimata kahtluste esinemisest määruse nr 659/1999 artikli 4 tähenduses, mistõttu oleks komisjon pidanud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse.

17

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

18

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik toetab komisjoni nõudeid, mida teeb ka Poola Vabariik, kellele anti Euroopa Kohtu presidendi 5. juuli 2019. aasta otsusega luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

19

Tempus palub Euroopa Kohtul:

20

Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust üheainsa väitega, mille kohaselt on ekslikult tõlgendatud ELTL artikli 108 lõikeid 2 ja 3 ning määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikeid 2 ja 3.

21

See väide jaguneb kaheks osaks, millest esimese kohaselt tegi Üldkohus vigu mõiste „tõsised raskused“ tõlgendamisel ning sellega, et selliste raskuste elemendina võeti arvesse teatise esitamisele eelnenud kontaktide kestust ja asjaolusid, kolmandate isikute kriitikat ning asjaomase meetme keerukust ja uudsust, ning teise kohaselt tuvastas Üldkohus ekslikult, et komisjon ei ole nõuetekohaselt uurinud Ühendkuningriigi võimsusturu teatavaid aspekte.

22

Komisjon esitab oma ainsa väite esimese osa põhjendamiseks viis etteheidet. Komisjon, keda toetavad Ühendkuningriik ja Poola Vabariik, leiab esimeses etteheites sisuliselt seda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–72 rikkus Üldkohus õigusnormi seoses selle kontrolli ulatusega, mille komisjon peab läbi viima liikmesriigi poolt teatatud abimeetme suhtes. Üldkohus leidis ekslikult, et käesolevas asjas ei saanud komisjon piirduda Ühendkuningriigi esitatud teabega, vaid oleks pidanud esialgse uurimise staadiumis korraldama oma uurimise ja otsima muid teabeallikaid.

23

Komisjoni arvates tähendavad Üldkohtu kaalutlused seda, et ta on kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse iga kord, kui komisjoni otsus ei rahulda täielikult kolmandate isikute kriitikat asjaomase abimeetme kohta. Komisjon rõhutab, et käesolevas asjas ei ole talle kõnealuse meetme kohta ühtegi ametlikku kaebust esitatud. Lisaks ei jätnud ta tähelepanuta märkusi, mille kolmandad isikud tegid mitteametlikult ja omaalgatuslikult teatise esitamisele eelnevas mitteametlikus etapis. Ta leiab siiski, et ta ei olnud kohustatud otsima teavet muudest allikatest. Asjaolu, et Üldkohus leidis vastupidist, muudab esialgse uurimismenetluse omal algatusel võetud meetme uurimiseks, kaotades muu hulgas kaalutlusruumi, mis tal on hindamaks kahtluste olemasolu selle kohta, kas meede on siseturuga kokkusobiv.

24

Lisaks, kuna teatatud abi ja ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes rakendatud ebaseadusliku abi vahel on märkimisväärsed erinevused, on komisjon arvamusel, et 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France (C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 62) ei saa järeldada, et komisjon peab teatatud abi korral omal algatusel hindama kõiki asjaolusid ja kuulama ära huvitatud isikud ning vastama kõigile nende argumentidele, kui teavitava liikmesriigi esitatud teabest piisab, et võimaldada komisjonil veenduda esimese uurimise käigus, et teatatud meede ei kujuta abi või, kui see kujutab abi, et see on siseturuga kokkusobiv.

25

Ühendkuningriik ja Poola Vabariik leiavad samuti, et Üldkohus kohaldas käesolevas asjas kahtluste tuvastamiseks liiga madalat künnist ning jättis tähelepanuta kaalutlusruumi, mis komisjonil on ELTL artikli 107 lõike 3 kohaldamisel ja ametliku uurimismenetluse algatamise või algatamata jätmise otsustamisel. Nad leiavad, et Üldkohtu lähenemine viib tegelikult selleni, et kaotatakse igasugune vahe esialgse uurimise ja ametliku uurimismenetluse vahel, vastupidi sellele, mida näeb ette määrus nr 659/1999. Lisaks kohustab see lähenemine komisjoni uurimist jätkama, kui huvitatud isik tõstatab esialgse uurimise käigus küsimusi asjaomase meetme kohta, isegi kui see isik ei ole esitanud ühtegi tõendit. Peale selle ei tähenda asjaolu, et komisjon ei vastanud käesolevas asjas Tempuse poolt menetluse käigus esitatud igale argumendile, et ta ei saanud vaidlusalust otsust teha tema käsutuses oleva teabe alusel. Asjaolu, et see otsus ei rahuldanud Tempuse nõudeid, ei näita, et komisjonil puudus teave, mis võimaldaks tal seda laadi meedet võtta.

26

Teises etteheites väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 ja järgmistes punktides seisukohale, et meetme iseloom, nagu selle tehniline keerukus, uudsus või abi absoluutväärtuses summa, võivad anda tunnistust „tõsiste raskuste“ olemasolust selle kindlakstegemisel, kas meede on EL toimimise lepinguga kooskõlas. Tegelikult ei ole need asjaolud selle küsimuse hindamisel asjakohased ja komisjon püüab just nimelt ületada toimiku tehnilisi raskusi teatise esitamisele eelnevate kontaktide jooksul. Kohtupraktikas on muide tunnistatud, et sellised asjaolud võivad õigustada seda, et esialgne uurimismenetlus võtab rohkem aega, ilma et tekiks kohustus algatada ametlik uurimismenetlus. Vaidlustatud kohtuotsus seab selle kohtupraktika kahtluse alla, pidades meetme keerukust asjaoluks, mis ei põhjenda asjaomase liikmesriigiga toimunud pikka kirjavahetust, vaid paneb komisjonile kohustuse algatada ametlik uurimismenetlus.

27

Kolmandas etteheites väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85, 92, 106, 109 ja 111, et teatise esitamisele eelnenud kontaktide pikkus ja kolme liiki ettevõtjate edastatud märkuste mitmekesisus kujutavad endast kaudset tõendit tõsiste raskuste olemasolu kohta, ja kaldus seega kõrvale omaenda kohtupraktikast, millest nähtub, et alles siis, kui esialgse uurimise kestus on oluliselt pikem kui kaks kuud alates lõpliku teatise kättesaamisest, tuleb seda kestust arvesse võtta kui kaudset tõendit tõsiste raskuste olemasolu kohta. Komisjoni sõnul kuulub abimeetmest teatamise otsus täielikult asjaomase liikmesriigi pädevusse ja seni, kuni abimeetmest ei ole teatatud, ei ole komisjoni tegevusetusel tagajärgi.

28

Neljandas etteheites heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane võttis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 101–109 ja 111 arvesse mitme ettevõtja poolt komisjonile esitatud märkuste mitmekesisust ja päritolu kui asjaolusid, mis võivad tekitada kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuses siseturuga. Ta väidab sellega seoses, et kohtupraktikat, mille kohaselt peab ta tegutsema hoolsalt kaebuste korral, mis on esitatud ebaseadusliku abi, st abi kohta, mis on antud eelneva teatiseta, ei saa laiendada abiprojektidele, millest ei ole veel teatatud ja mida ei ole rakendatud ja mille puhul ei saa kolmandate isikute omaalgatuslikke märkusi samastada kaebusega, mis toob kaasa kohustuse uurimist mitte edasi lükata ja uurida selles sisalduvaid väiteid kindlaksmääratud tähtaja jooksul.

29

Lõpuks heidab komisjon viiendas etteheites Üldkohtule ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–91, et teatise esitamisele eelneva etapi eesmärk ei pea olema hinnata kavandatava meetme kokkusobivust ning et komisjon ei tohi segi ajada meetmest teatamise võimalikku eelnevat etappi selle uurimise etapiga. Komisjoni sõnul on teatise esitamisele eelneva etapi eesmärk võimaldada tal mitteametlikult ja konfidentsiaalselt vahetada asjaomase liikmesriigiga teavet, mis on vajalik tagamaks, et sellest meetmest teatamist peetakse täielikuks. Paljudel juhtudel, nagu käesolevas asjas, annab teatise esitamisele eelnev teabevahetus võimaluse käsitleda kavandatava meetme võimalikke aspekte, mis ei pruugi täielikult olla kooskõlas riigiabi eeskirjadega, mis võimaldaksid asjaomasel liikmesriigil teha enne sellest teatamist selles meetmes vajalikud muudatused. Sellist teabevahetust julgustatakse just keerukatel juhtudel.

30

Ühendkuningriik ja Poola Vabariik leiavad samuti, et Üldkohus eiras teatise esitamisele eelneva etapi õiguslikku ja poliitilist raamistikku, nagu see tuleneb parimate tavade juhendist. Tegelik teatise esitamisele eelnev etapp võimaldaks vähendada abimeetme rakendamisega viivitamise ohtu, mis käesoleval juhul oli Ühendkuningriigi jaoks eriti oluline. Vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, on väga tõenäoline, et uue ja keerulise meetme suhtes toimuv range teatise esitamisele eelnev etapp võimaldab kõrvaldada vähimagi kahtluse asjaomase meetme kooskõla suhtes EL toimimise lepinguga.

31

Ühendkuningriik on seisukohal, et käesolevas asjas ei olnud komisjonil vaja oma hinnangut läbi viia tänu teatise esitamisele eelnevale etapile, mille käigus ta sai komisjoni küsimustele vastamiseks vajalikku teavet, muutis meedet, millest ta kavatses teatada, ning viis läbi riigisiseseid konsultatsioone, et saada huvitatud isikutelt tõendeid. Kui teatise esitamisele eelnevas etapis toimuva teabevahetuse kestus peaks kujutama endast argumenti ametliku uurimismenetluse algatamiseks, ei oleks komisjon ega liikmesriigid huvitatud tihedast koostööst selles etapis.

32

Tempus väidab vastuseks esimesele etteheitele, et komisjoni argumentatsioon ei võta arvesse mõiste „kahtlused“ objektiivset laadi, mis tähendab, et komisjon peab minema kaugemale asjaomase liikmesriigi subjektiivsest meelest ja nõudma kogu asjakohast teavet, et viia läbi igakülgne hindamine lisaks liikmesriigi või vajaduse korral kaebuse esitaja esitatud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele. Seega ei eiranud Üldkohus kohtupraktikat, kui ta leidis, et komisjon ei saanud piirduda Ühendkuningriigi teabe ja väidetega nõustumisega ning et ta ei võtnud käesolevas asjas nõuetekohaselt arvesse kolmandate isikute esitatud teavet. Kohtupraktikast tuleneb vastupidi, et komisjoni analüüs oleks olnud piisav vaid siis, kui ta oleks uurinud teavitava liikmesriigi esitatud argumentide põhjendatust. Lisaks põhineb komisjoni argument, mille kohaselt vaidlustatud kohtuotsuses esitatud kaalutlused sunnivad teda algatama ametliku uurimismenetluse iga kord, kui kolmandad isikud esitavad teatatud meetme kohta kriitilisi märkusi, vaidlustatud kohtuotsuse ekslikul tõlgendamisel. Tempuse sõnul ei otsustanud Üldkohus kahtluste olemasolu üle, tuginedes mitte üksnes kolmandate isikute märkuste olemasolule, vaid asjaomase liikmesriigi esitatud teabe ja kolmandate isikute märkuste ebapiisavale analüüsile.

33

Lisaks väidab Tempus, et 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France (C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 62) mainitud komisjoni kohustus – laiendada abimeetme uurimist kaugemale kui lihtsalt talle kaebuse esitaja või sellest meetmest teatanud liikmesriigi poolt teatavaks tehtud faktiliste ja õiguslike asjaolude lihtne analüüs – tuleneb otseselt hea halduse põhimõttest, mida kohaldatakse vahet tegemata nii kaebusele kui ka teatisele. Tempus lisab, et komisjon ei saa alati usaldada teavitava liikmesriigi avaldusi, kuna viimast ei saa abi andmise osas pidada erapooletuks osaliseks. Seega, kui teatises tuvastatakse vastuolud või kui kolmandad isikud tõstatavad probleeme, on komisjoni kohustus laiendada talle esitatud faktiliste ja õiguslike asjaolude uurimist sobiv menetluslik tagatis.

34

Mis puudutab komisjoni teist kuni viiendat etteheidet, siis väidab Tempus kõigepealt, et need on vastuvõetamatud, kuna need puudutavad faktilisi küsimusi ning komisjon ei ole viidanud sellele, et Üldkohus on fakte moonutanud või ekslikult hinnanud. Komisjon jättis ka täpsustamata, millised vaidlustatud kohtuotsuse punktid on nende etteheidetega hõlmatud.

35

Mis puudutab sisulisi küsimusi, siis väidab Tempus vastuseks teisele etteheitele, et Üldkohus lihtsalt kirjeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79–84 asjakohaseid faktilisi asjaolusid, nimelt seda, et kõnealune meede oli märkimisväärne, keeruline ja uus. Üldkohus ei kehtestanud ühtegi uut õiguspõhimõtet, vaid tugines konkreetse juhtumi erilistele asjaoludele, mis eeldasid konkreetseid kaalutlusi.

36

Mis puudutab kolmandat, neljandat ja viiendat etteheidet, siis väidab Tempus, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 ja järgmistes punktides õigesti, et esialgne uurimine oli kiire ning kestis vaid ühe kuu, samas kui teatise esitamisele eelnevad kontaktid olid pikaajalised ja olulised. Üldkohus meenutas teatise esitamisele eelneva etapi eesmärke, mis tulenevad parimate tavade juhendist, ning määruses nr 659/1999 ette nähtud esialgse uurimise eesmärki ning järeldas neist, et komisjon ei või segi ajada teatise esitamist selle kõigepealt esialgse ja siis ametliku uurimisega. Nagu Üldkohus märkis, esitati kõnealuse meetme olulisi aspekte puudutavad sisulised küsimused teatise esitamisele eelnevas etapis. Komisjon järeldas aga, et tal ei olnud ühtki kahtlust, kuigi ta oli esialgse uurimise alguspunktis. Tempuse sõnul võis selles kontekstis esialgse uurimise lühike kestus olla vaid kaudne tõend selle kohta, et komisjonil oleks pidanud tekkima kahtlused. Käesolevas asjas kõne all olevad asjaolud on erandlikud, mis põhjendab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111–115 esitatud Üldkohtu järeldusi.

37

Mis puudutab neljandat etteheidet, siis väidab Tempus, et Üldkohus võttis arvesse kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi olemasolu, mitte üksnes kaebuste olemasolu, järeldamaks, et komisjonil ei olnud kahtlusi. Teisisõnu järeldas Üldkohus käesolevas asjas kahtluste olemasolu pigem seetõttu, et vaidlusaluses otsuses ei võetud arvesse „kaebuste“ sisu. Tegelikult seisnes käesoleva juhtumi erandlikkus asjaolus, et teatise esitamisele eelnenud etappi kasutati kuritarvitavalt esialgse uurimisena, muutes seega viimase kõrvaliseks.

38

Tuleb märkida, et sellise määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse nagu vaidlusaluse otsuse õiguspärasus oleneb sellest, kas teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses olnud teabe ja asjaolude hindamine oleks pidanud tekitama kahtlusi abi siseturuga kokkusobivuses, arvestades, et selliste kahtluste korral tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda nimetatud määruse artikli 1 punktis h osutatud huvitatud isikud (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kui hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjoni poolt asjaomase abi suhtes tehtud otsus võeti vastu, ilma et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega tema menetlusõigusi. Selleks et apellandi tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise alusel oleks pidanud abi siseturuga kokkusobivuse kohta tekkima kahtlused. Selliste argumentide kasutamise tõttu ei saa aga muutuda apellatsioonkaebuse ese või vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste olemasolu kõnealuse kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mille peab esitama, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse (3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Tõend kahtluste kohta, kas kõnealune abi on siseturuga kokkusobiv, mis peab põhinema nii vastuväidete esitamata jätmise otsuse vastuvõtmise asjaoludel kui ka otsuse sisul, tuleb otsuse tühistamise taotlejal esitada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel (3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Eelkõige on komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses kaudne tõend tõsiste raskuste kohta kõnealuse meetme hindamisel, mille olemasolu kohustab komisjoni algatama ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta 12. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Land Hessen vs. Pollmeier Massivholz, C‑242/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:765, punkt 38).

42

Lisaks ei pea liidu kohus hindama esialgse uurimismenetluse lõpus vastu võetud vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasust mitte ainult teabe alusel, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel, vaid ka tema käsutuses olla võinud andmete alusel (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Achemos Grupė ja Achema vs. komisjon, C‑847/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:343, punkt 41).

43

Komisjoni „käsutuses olla võinud“ teave hõlmab aga ka teavet, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 38 meenutatud kohtupraktika kohaselt läbiviidava hinnangu jaoks asjakohane ja mida ta oleks võinud haldusmenetluses oma taotluse alusel saada (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Achemos Grupė ja Achema vs. komisjon, C‑847/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:343, punkt 42).

44

Nimelt on komisjon kohustatud viima asjaomaste meetmete uurimise menetluse läbi hoolikalt ja erapooletult, et saada lõpliku otsuse tegemisel, millega tuvastatakse abi olemasolu ja vajaduse korral abi kokkusobimatus või ebaseaduslikkus, selle tegemiseks võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Achemos Grupė ja Achema vs. komisjon, C‑847/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:343, punkt 43).

45

Kuigi Euroopa Kohus on otsustanud, et riigiabi olemasolu ja õiguspärasuse analüüsimisel võib olla vajalik, et komisjon läheks vajaduse korral kaugemale üksnes talle teatavaks tehtud faktiliste ja õiguslike asjaolude uurimisest (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 62), ei saa sellest kohtupraktikast siiski järeldada, et komisjon peab omal algatusel ja selle kohta kaudsete tõendite puudumise korral uurima kogu teavet, mis võiks olla seotud talle esitatud asjaga, isegi kui see teave on üldkasutatav (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Achemos Grupė ja Achema vs. komisjon, C‑847/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:343, punktid 49 ja 50).

46

Käesolevas asjas märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70, et selleks, et tõendada kahtluste olemasolu määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 4 tähenduses, piisab sellest, kui Tempus näitab, et komisjon ei uurinud ega analüüsinud hoolikalt ja erapooletult kõiki selle analüüsi jaoks asjasse puutuvaid asjaolusid või jättis need nõuetekohaselt arvesse võtmata viisil, mis oleks kõrvaldanud igasugused kahtlused teatatud meetme kokkusobivuse kohta siseturuga.

47

Lisaks, olles kohtuotsuse punktis 71 meenutanud käesoleva kohtuotsuse punktides 42 ja 43 viidatud kohtupraktikat, kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 muu hulgas, et kahtluste olemasolu tõendamiseks abi kokkusobivuse kohta siseturuga võis Tempus tugineda kogu asjakohasele teabele, mis oli või võis olla komisjoni käsutuses vaidlusaluse otsuse tegemise kuupäeval.

48

Ent nagu komisjon sisuliselt väidab, eiras Üldkohus aga komisjonile teatatud meetme esialgse uurimise etapis lasuvate kohustuste ulatust ja rikkus seega õigusnormi.

49

Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 sisuliselt, et komisjonil on kohustus otsida, uurida ja võtta arvesse „kõiki asjakohaseid asjaolusid“, mis hõlmab tingimata asjaolusid, millest komisjonile ei teatatud ja mille olemasolust või asjasse puutuvusest teatatud meetme uurimisel komisjon ei teadnud. Sellise ulatusega kohustus ületab aga oluliselt komisjoni kohustusi, nagu need nähtuvad Euroopa Kohtu praktikast, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 38–45.

50

Sama kehtib vaidlustatud kohtuotsuse punkti 72 kohta, millest nähtub, et selleks, et tõendada kahtlusi kõnealuse meetme siseturuga kokkusobivuse kohta, ei võinud Tempus viidata mitte ainult kogu komisjonile kättesaadavale asjakohasele teabele, vaid ka kogu sellele teabele, mis selle institutsiooni „käsutuses võis olla“. Üldkohus leidis selle arutluskäiguga seega, et komisjon oleks pidanud kahtlema abimeetme siseturuga kokkusobivuses üksnes sel põhjusel, et oli olemas asjakohane teave, mis oleks komisjonil võinud olla – ilma et oleks vaja tõendada, et see institutsioon oli tegelikult teadlik sellest asjaolust endast või muudest asjaoludest, mis kohustasid teda vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud Euroopa Kohtu praktikale minema kaugemale üksnes talle esitatud asjaolude analüüsist.

51

Pelk asjaolu, et on olemas potentsiaalselt asjakohane teave, millest komisjon ei olnud teadlik ja mida ta ei olnud kohustatud tema valduses olevat teavet arvestades uurima, ei tõenda tõsiste raskuste olemasolu, mis oleksid institutsiooni kohustanud algatama ametlikku uurimismenetlust.

52

Sellest tuleneb, et komisjoni ainsa väite esimeses osas esitatud esimene etteheide on põhjendatud.

53

Siiski ei too käesoleva kohtuotsuse punktis 48 tuvastatud Üldkohtu-poolne õigusnormi rikkumine iseenesest kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

54

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 267 põhjendab Üldkohus vaidlusaluste otsuste tühistamist viitega „objektiivsete ja üksteisega kooskõlas olevate kaudsete tõendite kogumile, mis esiteks puudutab teatise esitamisele eelnenud etapi kestust ja selle asjaolusid ning teiseks [vaidlusaluse] otsuse mittetäielikku ja ebapiisavat sisu, mille põhjuseks on asjaolu, et komisjon ei ole võimsusturu teatavaid aspekte esialgses uurimismenetluses nõuetekohaselt uurinud, mis näitab, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu hoolimata kahtluste esinemisest“.

55

Komisjon vaidleb vastu põhjendustele, mis viisid selle kahekordse järelduseni ainsa väite esimeses osas ja selle väite teises osas esitatud muude etteheidetega. Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada ainult siis, kui nende teiste etteheidete ja selle viimase osa analüüsist tuleneb, et selles järelduses on rikutud õigusnorme.

56

Kõigepealt tuleb tagasi lükata ainsa väite esimese osa teise kuni viienda etteheite vastuvõetamatuse vastuväide, mille esitas Tempus.

57

Nimelt tuleneb ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et kuigi Üldkohus on ainsana pädev ühelt poolt tuvastama faktilised asjaolud, v.a juhul, kui sisulised vead tema tuvastustes tulenevad talle esitatud toimiku materjalidest, ja teiselt poolt neid faktilisi asjaolusid hindama, välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, on Euroopa Kohus ELTL artikli 256 alusel pädev tegema kontrolli nende faktiliste asjaolude õigusliku kvalifitseerimise ja õiguslike tagajärgede üle, mille Üldkohus neist asjaoludest tuletas (vt selle kohta 4. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Uniwersytet Wrocławski ja Poola vs. REA, C‑515/17 P ja C‑561/17 P, EU:C:2020:73, punkt 47).

58

Käesolevas asjas on komisjon oma apellatsioonkaebuses aga ühelt poolt õiguslikult piisavalt märkinud, millised on need vaidlustatud kohtuotsuse punktid, millele on viidatud ainsa väite esimese osa teises kuni viiendas etteheites. Teiselt poolt nähtub komisjoni argumentidest, et nende etteheidetega ei sea ta kahtluse alla mitte Üldkohtu tuvastatud faktide sisulist õigsust, vaid nende õiguslikku kvalifitseerimist kaudsete tõenditena, mis võivad tõendada kahtluste olemasolu asjaomase meetme siseturuga kokkusobivuse osas.

59

Seega tuleb esiteks analüüsida sisuliselt ainsa väite esimese osa teist etteheidet.

60

Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 märkis Üldkohus, et kõnealune meede oli „märkimisväärne, keeruline ja uudne“. Ta põhjendas seda kvalifikatsiooni, viidates ühelt poolt selle kohtuotsuse punktis 80 vaidlusaluse otsusega lubatud abikavaga hõlmatud summade erilisele suurusele ja tõdedes selle kohtuotsuse punktis 81, et nii selle abikava määratlemine kui ka rakendamine olid keerulised, ning teiselt poolt rõhutades sama kohtuotsuse punktis 82, et komisjon hindas esimest korda seda abikõlblikkust vastavalt suunistele 2014–2020, mis Üldkohtu hinnangul näitasid, et kõnealune meede oli uudne osas, mis puudutab nii selle eesmärki kui tagajärgi tulevikus.

61

Siiski tuleneb Euroopa Kohtu praktikast kõigepealt, et abi olulisus ei saa iseenesest tekitada tõsiseid raskusi, mis kohustavad komisjoni algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust (vt selle kohta 15. juuni 1993. aasta kohtuotsus Matra vs. komisjon, C‑225/91, EU:C:1993:239, punkt 36).

62

Seejärel, kui riigiabi meetme keerukus on osa kohtuasja asjaoludest, mis võivad õigustada esialgse uurimise olulist kestust (vt analoogia alusel 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P – C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punktid 82 ja 83), ei tähenda selline keerukus, nagu kohtujurist on sisuliselt märkinud oma ettepaneku punktis 117, et komisjon peab igal juhul algatama ametliku uurimismenetluse.

63

Lõpuks ei ole komisjon kohustatud sellist ametlikku uurimismenetlust algatama ainuüksi seetõttu, et abimeede on uus selles mõttes, et komisjon ei ole varem analoogset meedet uurinud.

64

Järelikult rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta käsitas kõnealuse meetme rakendamisel antud abi olulisust ning selle meetme keerukust ja uudsust kui kaudset tõendit tõsiste raskuste kohta, mis nõudsid ametliku uurimismenetluse algatamist.

65

Teiseks tuleb koos analüüsida komisjoni ainsa väite esimeses osas esitatud kolmandat ja viiendat etteheidet, millega ta vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse punktid 85, 90–92, 106, 109 ja 111 sisuliselt põhjusel, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja eiras teatise esitamisele eelneva etapi eesmärki, võttes kaudsete tõenditena tõsiste raskuste olemasolu kohta arvesse teatise esitamisele eelnevate kontaktide kestust ja sisu.

66

Selles osas tuleneb määruse nr 659/1999 artikli 4 lõigetest 3 ja 5, et otsus, millega komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meede on siseturuga kokkusobiv, tuleb teha kahe kuu jooksul alates lõpliku teatise kättesaamisele järgnevast päevast.

67

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi on tõsi, et esialgse uurimismenetluse kestus, mis ületab määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 ette nähtud kahekuulist tähtaega, ei võimalda iseenesest järeldada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse, võib see asjaolu siiski olla kaudne tõend selle kohta, et komisjonil võis olla kahtlusi asjaomase abi siseturuga kokkusobivuse kohta (24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑646/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:36, punkt 32; vt selle kohta ka 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Belgia vs. Deutsche Post ja DHL International, C‑148/09 P, EU:C:2011:603, punkt 81).

68

Kuna käesolevas asjas kestis asjaomase meetme esialgne uurimismenetlus vaid ühe kuu, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85, ei saanud see vastavalt käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktikale olla kaudne tõend selle kohta, et kõnealuse abi siseturuga kokkusobivuse osas esineb kahtlusi.

69

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis siiski, et „käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades“ ei saa selle meetme esialgse uurimismenetluse kestus olla kaudne tõend selle kohta, et puudusid kahtlused kõnealuse abi kokkusobivuse kohta siseturuga, kuna oluline oli võtta arvesse ka Ühendkuningriigi ja komisjoni vahel teatise esitamisele eelnenud etapis toimunud kontaktide kestust ja sisu.

70

Sellega seoses tuletas Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–91 meelde parimate tavade juhendi sätteid teatise esitamisele eelneva etapi kohta ning teiseks tegi selle kohtuotsuse punktides 92–105 kokkuvõtte kontaktidest, mis leidsid komisjoni ja Ühendkuningriigi vahel aset enne kõnealusest meetmest teatamist, nagu ka kolmandate isikute spontaansed sekkumised. Kõigest eelnevast nähtub nimetatud otsuse punktis 106, et „teatise esitamisele eelnev etapp oli märgatavalt pikem kui parimate tavade juhendis selleks üldjuhul ette nähtud kahekuuline periood“.

71

Nende kaalutluste põhjal märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, et „teatisele eelnenud etapi kestus ja asjaolud […] [ei võimalda] asuda seisukohale, et esialgse uurimismenetluse lühike kestus tõendab, et puuduvad kahtlused nimetatud abi kokkusobivuse kohta siseturuga, vaid vastupidi, need tõenäoliselt kujuta[si]d endast tõendit selliste kahtluste olemasolu kohta“. Selle kohtuotsuse punktis 111 lisas Üldkohus, et kõnealune meede oli „mahukas, keerukas ja uudne“.

72

Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 40 viidatud kohtupraktikast, peab abimeetme siseturuga kokkusobivuse kohta kahtluste olemasolu tõendama pool, kes taotleb selle meetme sisu kohta vastuväidete esitamata jätmise otsuse tühistamist, vajaduse korral alates kokkulangevate kaudsete tõendite kogumist.

73

Seega ei pidanud Üldkohus vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 esitatud kaalutlustele kindlaks tegema, kas esines kaudseid tõendeid, et kõnealuse meetme siseturuga kokkusobivuse kohta puuduvad kahtlused. Vastupidi, tal tuli välja selgitada, kas Tempus on selliste kahtluste olemasolu tõendanud, vajaduse korral kokkulangevate kaudsete tõendite kogumi abil.

74

Üldkohus ei piirdunud aga järeldusega, et teatise esitamisele eelneva etapi kestus ja asjaolud ei võimalda järeldada, et esialgse uurimise staadiumi suhteliselt lühike kestus on kaudne tõend kahtluste puudumisest. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 109, leidis Üldkohus, et teatise esitamisele eelneva etapi pikkus ja asjaolud ise on kaudsed tõendid kahtluste kohta kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta siseturuga.

75

Seda tehes rikkus Üldkohus õigusnormi.

76

Parimate tavade juhendi punktidest 10 ja 12 nähtuvalt – nagu Üldkohus ise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 sisuliselt tõdes – on teatise esitamisele eelneva etapi peamine eesmärk tagada teatamisvormi vastavus, mis võimaldab komisjonil pärast teatamist teha oma otsus määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

77

On tõsi, nagu väidab komisjon, et ei ole sugugi välistatud, et komisjon ja asjaomane liikmesriik arutavad teatise esitamisele eelnevas etapis ka abimeetme – millest teatamist kavandatakse – kokkusobivust siseturuga. Parimate tavade juhendi lõikest 10 tuleneb, et komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheline teabevahetus võib puudutada ka kavandatava meetme problemaatilisi aspekte. Samuti on sama juhendi lõikes 12 märgitud, et juba läbiviidud teatise esitamise eelne etapp võimaldab analüüsida ka kavandatud meetmega seoses üles kerkinud mis tahes sisulisi küsimusi.

78

Sellegipoolest võib konkreetse meetme siseturuga kokkusobivuse lõplik kontrollimine alata alles siis, kui see meede on vastu võetud lõpliku meetmena, sellest hetkest, mil see on komisjonile teatavaks tehtud. Seega ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 91 esitatud Üldkohtu kaalutluste puhul, mille kohaselt ei ole teatise esitamisele eelneva etapi eesmärk hinnata teatatud meetme kokkusobivust siseturuga ja komisjon jätkab alles teatise kättesaamisest alates teatatud meetme uurimisega, iseenesest tehtud viga.

79

Siiski just sel põhjusel ei saa teatise esitamisele eelneva etapi kestus ja asjaolud kujutada endast kaudset tõendit teatatud meetme võimalike raskuste kohta. On täiesti võimalik, et asjaomane liikmesriik oleks pikas teatise esitamisele eelnevas etapis võinud ära kasutada komisjoniga peetud kirjavahetust, et muuta kavandatud meedet nii, et lahendada kõik probleemid, mida komisjon oleks võinud esialgu ette nähtud vormis esitada, et see meede ei tekitaks teatises kindlaks määratud lõplikus vormis enam mingeid raskusi.

80

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb nõustuda ka ainsa väite esimese osa kolmanda ja viienda etteheitega.

81

Kolmandaks tuleb analüüsida komisjoni neljandat etteheidet ainsa väite esimeses osas, mis puudutab seda, et Üldkohus võttis arvesse komisjonile edastatud märkuste arvu ja mitmekesisust kui asjaolu, mis annab tunnistust kõnealuse meetmega tekitatud tõsistest raskustest.

82

Selle kohta märkis kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101, et teatisest ja vaidlusalusest otsusest nähtub, et „lähtudes neile sekkumise hetkel teadaolevast teabest soovis komisjonile abi kokkusobivuse kohta esitada otse ja spontaanselt oma märkusi kolme liiki ettevõtjaid“. Selle kohtuotsuse punktides 102–104 esitas Üldkohus lühikesed täpsustused kõnealuste ettevõtjate ja nende märkustes käsitletud teemade kohta.

83

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 piirdus Üldkohus aga märkimisega, et „[kõnealuse meetme] kohta kolme liiki erinevate ettevõtjate kohta esitatud märkuste mitmekesisus“ on asjaolu, mis võib viidata kahtlustele selle meetme siseturuga kokkusobivuse osas.

84

Lisaks, olles kohtuotsuse punktis 111 rõhutanud, et nimetatud meetme olid „erinevad sellest meetmest kasu saavad ettevõtjad […] vaidlustanud kolmes aspektis“, esitamata rohkem täpsustusi nende järelduste põhjuste ja võimalike probleemide kohta, mis neil tekkisid, leidis Üldkohus, et see asjaolu kuulub nende hulka, mis nimetatud kohtuotsuse punkti 115 kohaselt kujutavad endast kaudset tõendit selle kohta, et esineb kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta siseturuga.

85

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 103 sisuliselt märkis, ei saa komisjoni kohustada algatama abimeetme ametlikku uurimismenetlust ainuüksi sel põhjusel, et huvitatud kolmandad isikud esitasid omal algatusel märkusi teatatud meetme kohta, olenemata nende märkuste päritolust või arvust. Ainult siis, kui need märkused toovad esile asjaolud, mis võivad teatatud meetme hindamisel näidata tõsiste raskuste esinemist, peab komisjon algatama ametliku uurimismenetluse.

86

Käesoleval juhul ei ole Üldkohus aga märkinud, et komisjonile esitatud märkustes olid esile toodud seda laadi asjaolud ning need tuginesid üksnes nende märkuste arvule ja „mitmekesisusele“, mis võib anda tunnistust kahtluste olemasolust asjaomase meetme kokkusobivuses siseturuga.

87

Nagu komisjon õigesti märgib, rikkus Üldkohus seda tehes õigusnormi, mistõttu tuleb ainsa väite esimese osa neljanda etteheitega ning järelikult selle osaga tervikuna nõustuda.

88

Käesoleva kohtuotsuse punktides 53–55 esitatud põhjustel tuleb siiski analüüsida ka ainsa väite teist osa.

89

Ainsa väite teises osas leiab komisjon, keda toetavad Ühendkuningriik ja Poola Vabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui heitis talle ette, et ta ei viinud läbi sobivat uurimist võimsusturu teatavate aspektide kohta Ühendkuningriigis.

90

Esimeses etteheites kritiseerib komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktides 146, 152 ja 154–156 esitatud Üldkohtu hinnangut, mille kohaselt ei kaalunud komisjon piisavalt tarbimise juhtimise tegelikku potentsiaali võimsusturul, mis väidetavalt takistas tal kahtluste tekkimist kõnealuse meetme kokkusobivuses siseturuga.

91

Sellega seoses täpsustab ta, et kuigi suunistes 2014–2020 on ette nähtud hinnang tarbimises osalejate osalemise mõjule, sealhulgas tarbimise juhtimise soodustamiseks mõeldud meetmete kirjeldus, ei nõua need mingil juhul süstemaatilist toetust tarbimise juhtimise tehnoloogiale, nagu näib nõudvat Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses.

92

Ta lisab, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole mainitud ühtegi põhjust, mille tõttu oleks ta pidanud kahtluse alla seadma tema käsutuses olevad dokumendid tarbimise juhtimise potentsiaali kohta. Vaidlust ei ole selles, et kõnealuse meetme võtmise ajal ei olnud Ühendkuningriigil ega komisjonil võimalik anda täpset hinnangut tarbimise juhtimise tehnoloogia pikaajalisele potentsiaalile. Lisaks kontrollis komisjon, kas kõnealune meede oli avatud ja andis asjaomastele ettevõtjatele sobivaid stiimuleid, mistõttu tal ei olnud vaja läbi viia omaenda uuringuid ja hinnanguid tarbimise juhtimise potentsiaali kohta, et teha kindlaks, kas Ühendkuningriigi võimsusturg oli kooskõlas suunistega 2014–2020. Asjaolu, et tarbimise juhtimise ettevõtjad soovisid kõnealuse meetmega seoses rohkem stiimuleid, ei ole samaväärne tõsiste raskustega. Seetõttu leiab komisjon, et tal ei olnud mingit põhjust arvata, et Ühendkuningriigi esitatud hinnang tarbimise juhtimise potentsiaalile ja seega enampakkumisele pandava võimsuse kogusele võib tekitada tõsiseid raskusi.

93

Teises etteheites vaidlustab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159–259 sisalduva analüüsi tarbimise juhtimise väidetava diskrimineeriva või ebasoodsa kohtlemise kohta. Eelkõige kritiseerib komisjon Üldkohtu järeldust, et tal oleks pidanud olema kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuses siseturuga, arvestades esiteks võimsuslepingute kestust, teiseks kulude katmise meetodit ja kolmandaks enampakkumisel osalemise tingimusi.

94

Esimesena, mis puudutab võimsuslepingute kestust, leiab komisjon, et Üldkohus eksis, kui leidis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 181 ja 182, et komisjon oleks pidanud analüüsima tarbimise juhtimise ettevõtjate kapitalikulusid ja rahastamisraskusi enne Ühendkuningriigi positsiooniga nõustumist, mille kohaselt ei olnud vaja pakkuda ettevõtjatele pikema kestusega lepinguid kui üks aasta. Nimelt on üheaastased lepingud reegel ja mitte erand ning Tempus ei ole kunagi vaidlustanud asjaolu, et tarbimise juhtimise ettevõtjate algsed investeerimiskulud ei ole kuidagi võrreldavad uute võimsuse tarnijate investeerimiskuludega. Lisaks ei võimalda kogemus, mis on omandatud alates võimsusturu rakendamisest 2014. aastal, järeldada, et erinev juurdepääs pikaajalistele kokkulepetele andis uuele tootmisvõimsusele konkurentsieelise.

95

Teisena, mis puudutab kulude katmise meetodit, siis väidab komisjon, et kõnealuse meetme see aspekt, mis kuulub võimsusturu rahastamisse, ei olnud meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel otseselt asjakohane, kuna puudub kohustuslik sihtotstarvet määrav seos elektritarnijatele kohaldatavast tasust saadava tulu ja abi summa vahel. Lisaks viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199 ja 211 ekslikult suuniste 2014–2020 punkti 27 alapunktile e ning punktidele 69 ja 92, samas kui asjakohased hindamiskriteeriumid on toodud nimetatud suuniste jaotistes 3.9.5 ja 3.9.6.

96

Igal juhul tegi Üldkohus vea, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 210, et komisjon oleks pidanud kontrollima, kas kõnealune meede sisaldas samaväärset stiimulit kui varasem projekt, mille eesmärk oli vähendada elektritarbimist tipptundidel. Komisjoni sõnul oleks piisanud järeldusest, et see meede sisaldas sellist ettenähtavat stiimulit, millega oli tegemist käesolevas asjas. Nõudes, et komisjon hindaks, kas kasutatud rahastamismeetod oli kõige sobivam tarbimise juhtimise soodustamiseks, pööras Üldkohus ülemäärase ja põhjendamatu tähelepanu meetmetele, mille eesmärk on soodustada tarbimise juhtimist. Komisjon märgib sellega seoses, et kulude katmise meetod kujutab endast kompromissi tarbimise vähendamise stiimuli säilitamise huvi ja vajaduse vahel vähendada tarnijate ebakindlust osas, mis puudutab tõenäoliselt nende kantavaid kulusid. Välja arvatud juhul, kui on alust arvata, et liikmesriigi hinnang on väär või ekslik, ei saa komisjon olla kohustatud kritiseerima nende riigisiseste meetmete käsitlust, mida ta peab põhjalikult õigustatuks.

97

Poola Vabariik leiab samuti, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 210 keskendus Üldkohus liiga kitsalt küsimusele, kas kõnealune meede julgustas tarbimise juhtimise arengut, eirates komisjoni kaalutlusõigust küsimuses, kas meede on kooskõlas suunistega 2014–2020.

98

Kolmandana leiab komisjon, et Üldkohus leidis ekslikult, et tal oleks pidanud olema kahtlused võimsusturul osalemise tingimuste osas, mida tarbimise juhtimise ettevõtjad peavad täitma, kuna Ühendkuningriik kohustus panema vähemalt 50% reserveeritud kogusest T‑1 enampakkumistele, mis pakuvad tarbimise juhtimise ettevõtjatele paremat juurdepääsu turule. Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 242 ja 243 sisaldavad selle kohta ilmselgelt ekslikku hinnangut, kuna see kohustus, mis sisaldub vaidlusaluse otsuse põhjenduses 46, on õiguslikult siduv. Kui liikmesriik peaks sellest kohustusest kõrvale kalduma, ei hõlmaks vaidlusalune otsus enam selliselt võetud meedet.

99

Ühendkuningriik leiab samuti, et arvestades tema kohustust panna T‑1 enampakkumisele vähemalt 50% algul reserveeritud kogusest, on Üldkohtu sellekohane kriitika, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 242 ja 243, põhjendamatu. Lisaks leiab ta, et komisjonil oli õigus see kohustus heaks kiita, ilma et ta oleks nõudnud, et ta tõendaks, et see võeti liikmesriigi õigusesse. Lõpuks meenutab Ühendkuningriik, et kuigi T‑1 enampakkumised võivad olla eelistatud tee tarbimise juhtimise ettevõtjate jaoks, on neil ka võimalus osaleda T‑4 enampakkumistel, kus nad on pealegi saanud suurepärased tulemused.

100

Mis puudutab vaidlusaluses otsuses sätestatud osalemise künnist 2 megavatti (MW), siis märgib komisjon, et ükski kolmas isik ei esitanud selle kohta vastuväiteid, mistõttu ei saanud esialgse uurimise ajal tema käsutuses olev teave tekitada kahtlust kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta siseturuga. Tempus vaidlustas selle künnise alles repliigis Üldkohtus, mistõttu oleks see etteheide tulnud tunnistada vastuvõetamatuks. Igal juhul on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 256 Üldkohtu tehtud võrdlus Pennsylvania – New Jersey – Marylandi (PJM) võimsusturuga Ühendriikides sobimatu ja näitab Tempuse etteheidete põhjendatuse kriitilise analüüsi puudumist. Teises ülemineku enampakkumises langetas Ühendkuningriik osaluse künnise 500 kW tasemele ilma märkimisväärse tulemuseta, kuna üksnes 2,7% tarbimise juhtimise ettevõtjate esitatud pakkumustest olid 2 MW künnisest väiksemad.

101

Komisjon leiab seetõttu, et ta võis tema käsutuses oleva teabe põhjal õiguspäraselt järeldada, et kõnealune kord sisaldab vastavalt suunistele 2014–2020 sobivaid stiimuleid tarbimise juhtimise ettevõtjate osalemiseks.

102

Ühendkuningriik ja Poola Vabariik juhivad üldiselt tähelepanu asjaolule, et suuniste 2014–2020 eesmärk on võimaldada komisjonil kontrollida, kas abimeede võimaldab saavutada ühise huvi eesmärki, milleks käesoleval juhul on tagada võimsuse piisavus elektriturul tarbijale kõige madalama hinnaga ja tehnoloogiliselt neutraalselt, minimeerides liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile avaldatavat negatiivset mõju. Nende eesmärk ei ole aga kehtestada abimeetme struktureerimisel eritingimusi või määrata kindlaks võimsuse piisavuse tagamiseks võimsuse mehhanismi aspektid. Nende suuniste eesmärk ei ole seega lihtsustada või julgustada tarbimise juhtimise ettevõtjaid, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse vältel ekslikult tuvastas. Seega, kui Üldkohus järeldas, et kõnealuse meetme kokkusobivus siseturuga tekitas kahtlusi, eiras ta võimsusturu eesmärki ja tegi vea nimetatud suuniste kohaldamisel.

103

Tempus väidab vastuseks esimesele etteheitele kõigepealt, et komisjoni argumentatsioon lähtub vaidlustatud kohtuotsuse ekslikust tõlgendamisest. Üldkohus leidis üksnes, et jätmata tähelepanuta liikmesriigi esitatud teavet, pidi komisjon andma üldise ettekujutuse kogu olemasolevast asjakohasest teabest ja otsima ametliku uurimismenetluse kaudu täiendavaid tõendeid, kui need on – nagu käesolevas asjas – objektiivselt vajalikud kahtluste kõrvaldamiseks.

104

Mis puudutab täpsemalt tarbimise juhtimise potentsiaali hindamist, siis toetab Tempus täielikult Üldkohtu hinnangut, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152–158. Ta leiab eelkõige, et komisjon pidi Ühendkuningriigilt nõudma, et ta hindaks kõigepealt tarbimise juhtimise ettevõtjate potentsiaali, nagu on nõutud suuniste 2014–2020 punktides 223 ja 224, ootamata, et esimene enampakkumine selle potentsiaali avaldaks. Lisaks väidab Tempus, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et tarbimise juhtimise tehnoloogiat tuleb sobivalt soodustada, et saavutada oma potentsiaali, mis võib viia selleni, et võimsusturg muutub lähitulevikus kasutuks.

105

Tempus leiab, et ka komisjoni teine väide on põhjendamatu. Esimesena, mis puudutab võimsuslepingute kestuse diskrimineerivat laadi, siis tõlgendab komisjon vaidlustatud kohtuotsust ekslikult, kuna selles ei ole tuvastatud, et eksisteerib tavaline lepingute kord, mille kestus ületab ühte aastat ja millest jäeti välja tarbimise juhtimise ettevõtjad. Lisaks palub Tempus Euroopa Kohtul asendada põhjendused, et tuvastada muude selles osas kahtluste olemasolu õigustavate asjaolude olemasolu. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190 rõhutas, oleks komisjon pidanud kindlaks tegema, kas tarbimise juhtimise ettevõtjate võimatus sõlmida sama kestusega lepinguid kui teiste võimsuse tarnijate lepingud ei saanud vähendada nende võimalikku panust võimsuste piisavuse probleemi lahendamisesse. Pelk asjaolu, et tehnoloogia on kulukas, ei peaks nimelt andma talle enampakkumistel põhjendamatut eelist, samas kui võimsusturg peab tagama varustuskindluse miinimumkuluga tarbijale.

106

Teisena, mis puudutab kulude katmise meetodit, siis väidab Tempus, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 208–213 puudutavad ainult Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele, mis ei kuulu apellatsiooniastmes Euroopa Kohtu kontrolli alla. Igal juhul on Üldkohtu analüüs kõnealuse meetme ergutava mõju kohta kahtluste esinemise osas õige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194–213 esitatud põhjustel. Mis puudutab komisjoni väidetud seose puudumist meetme rahastamise ja abimeetme kui sellise vahel, siis leiab Tempus, et vastupidi, kõnealune meede on täiuslik näide mehhanismist, mis sisaldab kohustuslikku sihtotstarvet määravat seost maksu ja abi vahel. Nimelt on kulude katmise meetodiga kehtestatud hinnasignaalidel otsene mõju tarbijate stiimulitele ja võimele oma kasutusviis üle viia ning seega tippkoormuse perioodil nõudlusele, mida kasutatakse seejärel omandatud võimsuse koguse arvutamiseks järgmisteks aastateks. Asjaolu, et seda aspekti ei ole suunistes 2014–2020 mainitud, ei takistanud selle arvesse võtmist kõnealuse meetme kokkusobivuse hindamisel. Tempus leiab lõpuks, et Üldkohus ei teinud viga, kui ta leidis, et komisjon ei saanud piirduda lihtsalt liikmesriigi võetud kohustusega, kui see kohustus ei kajastu riigisisestes õigusnormides.

107

Kolmandana, mis puudutab võimsusturul osalemise tingimusi ja eelkõige 2 MW osalemise künnist, siis leiab Tempus, et Üldkohus leidis õigesti, et see argument on vastuvõetav, kuna see kujutas endast hagiavalduses esitatud etteheite täiendamist. Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249–252 selgelt märgitud, kuidas pakkumuse tagatis võib tõepoolest kujutada endast takistust tarbimise juhtimise ettevõtjate võimsusturul osalemisele.

108

Ainsa väite teises osas esitatud esimeses etteheites kritiseerib komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punkte 146, 152 ja 154–156, mis on osa selle kohtuotsuse arutluskäigust pealkirja „Olemasolevad tõendid, mis puudutavad tarbimise juhtimise potentsiaali“ all.

109

Sellega seoses ilmneb vaidlusaluse otsuse põhjendusest 122, mille sisu on meenutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150, et Ühendkuningriik väljendas tarbimise juhtimise sektori toetamiseks oma kavatsust analüüsida esimesest T‑4 enampakkumisest tulenevat teavet, et tagada nõudluse kõverate vastav kohandamine. Lisaks koostas Ühendkuningriik ülemineku enampakkumiste läbiviimise korra, et toetada tarbimise juhtimise sektori kasvu aastatel 2015–2016, samuti katseprojekti energiatõhususe valdkonnas. Ühendkuningriik märkis ka, et vastuseks tehnilise eksperdirühma (edaspidi „TKE“) 30. juunil 2014 avaldatud aruandele, mille ülesanne oli uurida soovitusi võimsuse turul enampakkumisel osalemise kohta 2014. aasta detsembris, pakkus National Grid plc välja ühisprojekti koos Energy Networks Associationiga (energiavõrkude assotsiatsioon), sealhulgas Distribution Network Operators (jaotusvõrgu pakkujad).

110

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 meenutas Üldkohus vaidlusaluse otsuse põhjendust 128, mille kohaselt isegi kui kõnealuse meetme tulemusena võidakse toetada fossiilkütustest tootmist, leidis komisjon, et igal aastal läbi viidud tootmisvõimsuse piisavuse probleemi hindamisel võeti arvesse kõiki ettevõtjaid, sealhulgas tarbimise juhtimise ettevõtjaid. Üldkohtu sõnul järeldab komisjon sellest vaidlustatud otsuse põhjenduses 129, et „meede on tehnoloogiliselt neutraalne“ ega tugevda seetõttu fossiilkütustest toodetud elektrienergia tootjate positsiooni.

111

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146 kinnitas Üldkohus muu hulgas, et ajal, mil komisjon viis läbi asjaomase meetme esialgse uurimise, oli tal võimalik analüüsida asjaolusid, mis ei võimalda mitte ainult kaaluda tarbimise juhtimise tegelikku rolli, vaid ka kaaluda selle tegelikku potentsiaali.

112

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152 märkis Üldkohus, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 122, 128 ja 129 esitatud hinnangud, mida meenutati selle kohtuotsuse punktides 150 ja 151 ning käesoleva kohtuotsuse punktides 109 ja 110, ei olnud sellised, millega „kõrvaldada komisjoni kahtlusi, mis tekivad andmete põhjal, mis juba olid tema valduses või mis olid talle [vaidlusaluse] otsuse tegemise[…] ajal kättesaadavad“.

113

Üldkohus lisas nimetatud otsuse punktis 154, et „[komisjon] ei tohiks […] rahulduda – lähtudes kättesaadavast teabest ja arvestades tarbimise juhtimise rolli – käesolevas asjas üksnes meetme „avatusega“ ja seetõttu järeldada, et see on tehnoloogilises mõttes neutraalne, ilma et ta oleks analüüsinud üksikasjalikumalt selle tehnoloogilise lahenduse arvestamise tegelikkust ja tõhusust võimsusturul“.

114

Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 muu hulgas, et ükski vaidlusaluses otsuses mainitud asjaolu ei võimalda tõendada, et komisjon viis läbi omaenda uurimise tarbimise juhtimise tegeliku arvessevõtmise kohta. Ta märkis „näitena“, et vaidlustatud otsuses ei ole kusagil viidatud National Gridi märgitud 3 gigavati (GW) hinnangule. Üldkohus leidis seega, et komisjon nõustus Ühendkuningriigi esitatud teabe ja hüpoteesidega.

115

Ta lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156, et ei saa välistada, et „kui komisjon oleks ise uurinud tarbimise juhtimise potentsiaali, eelkõige selleks, et välja selgitada National Gridi antud hinnangute või muude allikate arvesse võtmise üksikasju, või et välja selgitada Ühendriikide näidete edu põhjused, oleks tarbimise juhtimise ettevõtjate osalemise kord olnud teistsugune“.

116

Nende kaalutluste alusel järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158, et „olemasolevad tõendid tarbimise juhtimise potentsiaali kohta […] võisid viidata sellele, et asjaomase [meetme] kokkusobivuse kohta siseturuga esines kahtlusi, mille puhul ei saa[nud] vaidlustatud otsuse lugemisel järeldada, et need olid komisjoni esialgse[…] uurimise lõpus kõrvaldatud“.

117

Seega on Üldkohtu arutluskäigus rikutud õigusnormi.

118

Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 39 viidatud kohtupraktikast, tuleb komisjoni vastuväidete esitamata jätmise otsuse tühistamist taotleval poolel esitada tõendeid selle kohta, et kättesaadava teabe ja asjaolude hindamine oleks pidanud tekitama kahtlusi asjaomase meetme kokkusobivuses siseturuga.

119

Käesoleva kohtuotsuse punktides 111–115 meenutatud vaidlustatud kohtuotsuse kaalutlustest aga tuleneb, et Üldkohus ei kontrollinud, kas Tempusel õnnestus tõendada, et olemasoleva teabe ja tõendite hindamine oleks pidanud tekitama komisjonis kõnealuse meetme siseturuga kokkusobivuse kohta kahtlusi, mis oleksid pidanud viima selleni, et ta viib läbi omaenda uurimise selle potentsiaali kohta, vajaduse korral pärast ametliku uurimismenetluse algatamist. Pigem pani Üldkohus sellele institutsioonile kohustuse leida tõendeid, mis lähevad kaugemale „tarbimise juhtimise potentsiaaliga seotud olemasolevatest tõenditest“, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158.

120

Täpsemalt ei ole Üldkohus märkinud ei täpset punkti, milles komisjoni kahtlused peaksid ilmnema, ega konkreetset asjaolu, mis oleks pidanud tekitama selliseid kahtlusi. Lisaks tuleb tõdeda, et kuigi Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–145 teatavatele asjaoludele tarbimise juhtimise potentsiaali kohta, mida komisjon võis arvesse võtta, ei ilmne vaidlustatud kohtuotsuse sellest osast, et üks või teine neist asjaoludest tekitas komisjonis kahtlusi tarbimise juhtimise potentsiaali kõnealuse meetme kavandamisel tegeliku arvesse võtmise ja seega selle meetme kokkusobivuse osas siseturuga.

121

Mis puudutab täpsemalt PTE aruannet, mille väljavõtteid on tsiteeritud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 142 ja 145, siis Üldkohus tõepoolest märkis selle kohtuotsuse punktis 143, et PTE analüüs „rõhuta[s] […] äärmist vajadust määratleda sobivad stiimulid, et tarbimise juhtimisel, võttes arvesse kogu selle potentsiaali, oleks võimalik tõhusalt osaleda võimsusturul“, ning et „PTE avalda[s] selles osas kahetsust, et käesoleval ajal ükski asutus isegi ei kogu andmeid, mis on vajalikud, et mõista ja saada teavet tarbimise juhtimise potentsiaali erinevate aspektide kohta, vaatamata sellele, et osaliselt on selline teave juba olemas“. Üldkohus lisas nimetatud kohtuotsuse punktis 147, et komisjon oli teadlik PTE viidatud raskustest, mis puudutab tarbimise juhtimise potentsiaali arvesse võtmist võimsusturul.

122

Kuigi need kaalutlused annavad tunnistust teatud raskustest tarbimise juhtimise potentsiaali hindamisel, ei tõenda need siiski, et kõnealune meede ei võtnud või ei võtnud piisavalt arvesse seda potentsiaali ja pidi seetõttu tekitama kahtlusi selle kokkusobivuses siseturuga. Nimelt, nagu Üldkohus ise meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136, 137 ja 150, oli Ühendkuningriik teadlik vajadusest osaleda võimsusturul tarbimise juhtimises ja kõnealuse meetme teatavad asjaolud olid loodud nii, et see osalemine oleks tagatud. Üldkohus ei selgita aga, millistel põhjustel oleks komisjonil pidanud olema kahtlusi nende asjaolude piisavuse ja asjakohasuse suhtes.

123

Eeltoodust tuleneb, et komisjoni ainsa väite teise osa esimese etteheitega tuleb nõustuda.

124

Ainsa väite käesoleva osa põhjenduseks esitatud teises etteheites vaidleb komisjon esimesena vastu teatavatele arutluskäigule analüüsis, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 160–192 võimsuslepingute kestuse küsimuses; selle analüüsi tulemusel tuvastas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 193, et tarbimise juhtimise ettevõtjatele pakutava võimsuse lepingu ja tootjatele pakutava võimsuse lepingu erinev pikkus näitab, et esines kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta siseturuga.

125

Sellega seoses tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–168 tõdes Üldkohus, ilma et seda tõdemust oleks käesoleva apellatsioonkaebuse raames kahtluse alla seatud, et kõnealune meede ei paku tarbimise juhtimise ettevõtjatele mingit võimalust sõlmida võimsuslepinguid pikemaks ajaks kui üks aasta, samas kui võimsuse tarnijatel, kes teevad kulutusi olemasoleva jaama renoveerimiseks või uue jaama ehitamiseks, oli lubatud sõlmida võimsuslepinguid vastavalt maksimaalselt kolmeks ja viieteistkümneks aastaks.

126

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169 märkis Üldkohus sellega seoses, et komisjon nõustus Ühendkuningriigi seisukohaga, mille kohaselt toob uus või renoveeritav tootmisvõimsus sisuliselt kaasa kõrged investeerimiskulud, mis põhjendab asjaolu, et pikemate lepingute puhul on võimalik sõlmida pikemaajalised võimsuslepingud selleks, et ettevõtjad saaksid vajaliku rahastuse, samas kui tarbimise juhtimise ettevõtjatel olid tunduvalt väiksemad kapitalikulu vajadused. Olles üksikasjalikult analüüsinud, kas komisjoni selline toimimisviis on põhjendatud, järeldas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 180, et otsustav kriteerium, millele kõnealuses meetmes on viidatud, et määrata kindlaks ettevõtjad, kellel on õigus sõlmida pikemaajalised lepingud kui üks aasta, olid kapitalikulude määr ja rahastamisraskused.

127

Üldkohus leidis seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181, et tuli analüüsida, milline lepingu pikkus on nõutav, et võimaldada igal võimsuse tarnija kategoorial – arvestades nende investeerimiskulusid ja rahastamisraskusi – täiel määral võimsusturul osaleda, selleks, et täita kohustust luua nõuetekohased stiimulid kõigi ettevõtjate jaoks, ning seega tuli komisjonil uurida, kas pikemaajaliste kui üheaastaste lepingute reserveerimine teatud tehnoloogiate jaoks oli diskrimineeriv ja vastuolus eesmärgiga luua tehnoloogilises plaanis neutraalne võimsusturg.

128

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182 ja uuesti selle kohtuotsuse punktis 192 tõdes Üldkohus aga, et komisjon nõustus Ühendkuningriigi seisukohaga, mille kohaselt ei olnud tarbimise juhtimise ettevõtjatega vaja sõlmida pikemaajalisi võimsuslepinguid kui üks aasta, ilma et ta oleks analüüsinud, kas nende kapitalikulud ja rahastamisraskused oleksid võinud tingida selle, et neile pakutakse võimalust saada sellised lepingud.

129

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 183–191 esitatud põhjendustest ei nähtu siiski, et Tempus oleks tõendanud – nagu nõuab käesoleva kohtuotsuse punktis 39 viidatud kohtupraktika –, et komisjoni käsutuses oleva teabe ja tõendite hindamine oleks pidanud tekitama temas kahtlusi Ühendkuningriigi seisukoha põhjendatuse suhtes.

130

Nimelt tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187 ise, et nii Tempus kui ka UK Demand Response Association (UKDRA) (Ühendkuningriigi tarbimise juhtimise ühendus), kes oli komisjonile märkusi esitanud, möönsid, et uutel tarbimise juhtimise ettevõtjatel ei olnud tingimata samad kapitalikulud kui tootjatel, kes ehitasid uusi käitisi. Lisaks nähtub selle kohtuotsuse punktist 188, et Tempus ega UKDRA ei esitanud komisjonile selle kohta üksikasjalikku teavet.

131

Üldkohus leidis tõepoolest samas punktis 188, et komisjon pidi ise asjakohast teavet otsima ning et selleks, et tõendada kahtluste olemasolu määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 4 tähenduses, piisab seega, kui Tempus tõendab, et komisjon ei olnud hoolikalt ja erapooletult uurinud või analüüsinud kõiki sellise hinnangu jaoks asjasse puutuvaid tegureid.

132

Käesoleva kohtuotsuse punktides 48–51 esitatud põhjendustest nähtub siiski, et selle kaalutluse puhul on rikutud õigusnormi.

133

Sellest järeldub, et leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 193, et tarbimise juhtimise ettevõtjatele pakutava võimsuse lepingu ja tootjatele pakutava võimsuse lepingu erinev kestus näitab, et esines kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta siseturuga, rikkus Üldkohus õigusnormi.

134

Teisena leiab komisjon, et Üldkohus tugines ekslikult selleks, et tuvastada kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuses siseturuga, kulude katmise meetodile, mille eesmärk on – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 11 – tagada elektritarnijatele kohaldatava tasuga seotud kulude rahastamine vastavalt nende turuosale, mis arvutati novembrist veebruarini kõikidel tööpäevadel kella 16.00 ja 19.00 vahel registreeritud nõudluse alusel.

135

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 203, leidis Üldkohus, et kulude katmise meetod oli asjakohane, et hinnata eelkõige kõnealuse meetme proportsionaalsust, st selle kindlakstegemisel, kas antud abi summa on piiratud minimaalselt vajalikuga, et saavutada taotletav tulemus.

136

Selle kaalutluse põhjendamiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 204 ja 205 sisuliselt, et kõnealuse meetme alusel antud abi summa sõltub võimsusturu kaudu enampakkumisele pandud võimsuse kogusest ja enampakkumise kliiringhinnast. Ta täpsustas, et kuna enampakkumisele pandava võimsuse kogus määratakse kindlaks tipunõudluse põhjal, siis mida väiksem see on, seda väiksem on enampakkumisele pandava võimsuse kogus ja seega seda väiksem on abisumma.

137

Kuna aga tarnijatele kohaldatavat tasu arvutatakse elektrinõudluse alusel, kujutab see endast stiimulit vähendada elektrienergia tarbimist, mis omakorda vähendab nii enampakkumisele pandava võimsuse kogust, et tulla toime tipunõudlusega, kui ka enampakkumiste lõpphinda, mis kokkuvõttes toob kaasa abisumma vähendamise.

138

Sellega seoses tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 206, et kuigi Ühendkuningriik oli esialgu ette näinud, et tasu suurus arvutatakse elektrienergia tarnijate turuosa alusel registreeritud elektrienergia nõudluses niinimetatud „triaadi“ perioodidel, st igal aastal novembrist veebruarini kolmel pooletunnisel ajavahemikul, mille vältel registreeritakse elektritarbimise tippkoormus kõrgeimal tasemel, siis pärast avalikku arutelu muutis Ühendkuningriik lõpuks kulude katmise meetodit, et kasutada eespool punktis 134 kirjeldatud meetodit.

139

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 207, leidis Üldkohus abi rahastamiseks mõeldud tasu arvutamise meetodi muutmise osas, et komisjon nõustus Ühendkuningriigi seisukohaga, ilma et ta oleks analüüsinud sellise muudatuse mõju abi kogusummale ja seega kõnealuse meetme proportsionaalsusele.

140

Lisaks heitis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 210 komisjonile ette, et ta ei kontrollinud, kas uus kulude katmise meetod tegelikult säilitas samaväärse stiimuli elektrienergia tarbimise vähendamiseks tipunõudluse ajal, eelkõige tarbimise juhtimise arengu soodustamise teel.

141

Ta lisas selle kohtuotsuse punktis 211, et komisjon ei ole samuti uurinud, kas vastu võetud kulude katmise meetod mõjutab eelkõige tarbimise juhtimise ettevõtjate turulepääsu, suurendades konkreetselt turule sisenemise ja laienemise takistusi, mis tulenevad vertikaalselt integreeritud tarnijate tugevast positsioonist. Üldkohus viitas sellega seoses suuniste 2014–2020 punktile 92.

142

Üldkohus järeldas seetõttu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 213, et komisjoni ülesanne oli uurida, milline on kulude katmise meetodi muudatuse võimalik mõju kõnealuse meetme proportsionaalsusele ja järelikult viimase kokkusobivusele siseturuga. Ta leidis seega, et asjaolu, et komisjonil ei olnud esialgse uurimismenetluse ajal täielikku teavet selle kohta, millist mõju avaldab kulude katmise meetodi muutmine, on veel üks kaudne tõend kahtluste esinemise kohta kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta siseturuga.

143

Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon võib kehtestada suuniseid, et kindlaks määrata kriteeriumid, mille alusel ta kavatseb hinnata, kas liikmesriikide plaanitavad abimeetmed on siseturuga kokkusobivad. Sellega, et ta võtab vastu selliseid käitumisreegleid ja annab nende avaldamisega teada, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa neist reeglitest põhimõtteliselt kõrvale kalduda ilma, et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 81 ja 82 ning seal viidatud kohtupraktika).

144

Käesolevas asjas on selge, et vastavalt suunistele 2014–2020 on abimeetme proportsionaalsus üks asjakohastest kriteeriumidest meetme kokkusobivuse hindamisel ühtse turuga.

145

Kuivõrd kulude katmise meetod hõlmab tasu, nimelt elektritarnijate makstavat maksu, on komisjon viidanud ka Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt selleks, et maksu saaks käsitleda abimeetme olulise osana, peab asjaomase riigisisese õiguse alusel olema maksu ja antava abi vahel kindlasti niisugune seos, kus maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks. Kui selline seos on olemas, mõjutab maksutulu otseselt abi suurust ja sellest tulenevalt hinnangut selle abi kokkusobivuse kohta siseturuga (27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Distribution Casino France jt, C‑266/04–C‑270/04, C‑276/04 ja C‑321/04–C‑325/04, EU:C:2005:657, punkt 40, ning 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Vodafone Magyarország, C‑75/18, EU:C:2020:139, punkt 27).

146

Kuigi käesolevas asjas ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest, et tasumeetodi raames kehtestatud tasu tulu kasutatakse tingimata asjaomase meetme rahastamiseks, võivad selle tasu arvutamise meetodid mõjutada abi summat, nagu Üldkohus sisuliselt leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 203–205.

147

Nimelt võib mõistlikult eeldada, et tasu maksma kohustatud elektritarnijad kannavad selle tasu täielikult või osaliselt oma klientidele edasi, nii et kokkuvõttes võib tasu mõjutada elektritarbimist ja innustada seda piirama. See tähendab omakorda nõutud läbilaskevõime ja järelikult ka kõnealuse meetme raames selle läbilaskevõime tagamiseks makstava toetuse piiramist.

148

Sellest järeldub, et Üldkohtule ei saa ette heita õigusnormi rikkumist, kui ta leidis, et valitud kulude katmise meetod võib omada tähtsust kõnealuse meetme proportsionaalsuse hindamisel ja seega selle siseturuga kokkusobivuse hindamisel.

149

Pärast seda täpsustust tuleb kontrollida, kas Üldkohtul oli alust järeldada, nagu ta seda tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 213, et „täielik[u] tea[be] [puudumine] selle kohta, millist mõju avaldab kulude katmise meetodi muutmine“, on kaudne tõend selle kohta, et esineb kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta siseturuga.

150

Sellega seoses tuleb rõhutada, et komisjoni ülesanne oli hinnata kõnealuse meetme kokkusobivust siseturuga, mitte võrrelda seda meedet Ühendkuningriigi varem kavandatud erineva meetmega. Sellest järeldub, et ainuüksi asjaolu, et asjaomase meetme rahastamismeetodit muudeti võrreldes esialgu kavandatud meetodiga, ei saa iseenesest õigustada kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuse kohta siseturuga.

151

Seega, vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 210, ei olnud komisjonil vaja uurida, kas kõnealuse meetmega ette nähtud kulude katmise meetod säilitab stiimuli elektrienergia tarbimise vähendamiseks, mis oleks samaväärne sellega, mis oleks tulenenud esialgu kavandatud meetodist.

152

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 213, et täieliku teabe puudumine selle kohta, millist mõju avaldab kulude katmise meetodi muutmine, on kaudne tõend kahtluste kohta, mis võivad õigustada kõnealuse meetme ametliku uurimismenetluse algatamist komisjoni poolt.

153

Kolmandana vaidlustab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse teatud põhjendused, mis käsitlevad tarbimise juhtimise ettevõtjate võimsusturul osalemise tingimusi. Pärast Tempuse esitatud kolme argumendirühma analüüsimist järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 259, et T‑4 ja T‑1 enampakkumiste vaheline vastasmõju, samuti teatavad tarbimise juhtimise ettevõtjate võimsusturul osalemise tingimused, oleks pidanud tekitama komisjonis kahtlusi esiteks selles osas, kas kõnealuse meetmega on võimalik saavutada Ühendkuningriigi seatud eesmärgid tarbimise juhtimise arengu soodustamiseks, ja teiseks selles osas, kas see meede on kokkusobiv suunistes 2014–2020 sätestatud nõuetega, mis puudutab tarbimise juhtimise ettevõtjate piisavat stimuleerimist, ja kokkuvõttes, kas kõnealune meede on siseturuga kokkusobiv.

154

See järeldus tugineb sisuliselt Üldkohtu kahele põhjendusele, millele komisjon vastu vaidleb.

155

Esiteks tunnistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 243, et T‑1 enampakkumiste korraldamine võib loomu poolest tarbimise juhtimise arengut soodustada, kuid ta lisas, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi selle ergutava mõju ulatuse osas, arvestades T‑1 enampakkumistele reserveeritud võimsuse piiratud kogust ja seda – nagu on tuvastatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 242 –, et puudub sõnaselge õigusnorm, mis kinnitaks Ühendkuningriigi garantiid hankida vähemalt 50% nendele enampakkumistele reserveeritud kogusest.

156

Nagu meenutab komisjon, võttis ta vaidlusaluse otsuse põhjenduses 46 teatavaks Ühendkuningriigi kohustuse hankida T‑1 enampakkumistelt vähemalt 50% neli aastat tagasi reserveeritud võimsuse kogusest.

157

Selline kohustus on kõnealuse meetme lahutamatu osa, mille suhtes komisjon otsustas vaidlusaluse otsusega vastuväiteid mitte esitada (vt selle kohta 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑287/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:395, punkt 67).

158

Sellest järeldub, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 170, et kui Ühendkuningriik peaks andma sellist abi, nagu on ette nähtud kõnealuses meetmes, ilma et ta oleks seda kohustust täitnud, ei hõlma vaidlusalune otsus kõnealust abi ja seega ei saa seda pidada komisjoni poolt heakskiidetuks.

159

Järelikult ei oma kõnealuse meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel tähtsust küsimus, kas Ühendkuningriik kehtestas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 46 mainitud kohustuse sõnaselgelt oma riigisisese õiguse sättes. Niisuguse sätte puudumine ei saanud seega vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, tekitada selles osas kahtlust.

160

Tuleb lisada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 241 sedastas Üldkohus, et T‑1 enampakkumistele reserveeritud võimsuse kogus on võrreldes T‑4 enampakkumistele pandud võimsuse kogusega piiratud ning et T‑1 enampakkumised ei olnud reserveeritud üksnes tarbimise juhtimise ettevõtjatele.

161

Siiski ei saa ainuüksi need kaalutlused iseenesest õigustada kahtluste olemasolu asjaomase meetme kokkusobivuses siseturuga tarbimise juhtimise ettevõtjate väidetava diskrimineeriva või ebasoodsa kohtlemise tõttu.

162

Ühelt küljest kohustus Ühendkuningriik panema T‑1 enampakkumisele vähemalt 50% reserveeritud mahust, mistõttu on raske aru saada, millistel põhjustel kvalifitseeris Üldkohus T‑1 enampakkumisele reserveeritud võimsuse koguse „piiratuks“. Teisest küljest ei tähenda asjaolu, et kõik ettevõtjad võivad osaleda T‑1 enampakkumistel, et tarbimise juhtimise ettevõtjaid koheldakse ebasoodsamalt või diskrimineerivalt.

163

Teiseks vaidleb komisjon vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 256 ja 257 esitatud põhjendustele, mille alusel Üldkohus järeldas selle kohtuotsuse punktis 258, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi selle väite põhjendatuse osas, mille kohaselt see, et Ühendkuningriik kehtestas võimsuse enampakkumistel osalemise 2 MW miinimumläve, kujutab endast meedet, mis soodustab tarbimise juhtimise arengut.

164

Seejärel tuleb selle kohta märkida, et nagu tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 255, esitles Ühendkuningriik oma kõnealuse meetme teatises 2 MW miinimumkünnist madalana, pidades silmas National Gridi osaluskünnist, mis oli vastu võetud teiste meetmete raames, ja seetõttu oli seega üks meetmetest, mis võimaldab innustada tarbimise juhtimise ettevõtjaid võimsusturul osalema.

165

Vaidlustatud kohtuotsusest ei ilmne aga, et sellele Ühendkuningriigi kinnitusele oleks komisjonile vabatahtlikult esitatud märkuste raames vastu vaieldud. Lisaks mainis komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 16 ja 17 üksnes 2 MW künnist, võtmata seisukohta selle kohta, kas see on tarbimise juhtimise ettevõtjate jaoks soodne või ebasoodne.

166

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 253, väidab Tempus ainult vastuseks kostja vastuses esitatud komisjoni argumentidele, et 2 MW miinimumkünnise kehtestamine kujutab endast tarbimise juhtimise ettevõtjatele võimsusturul osalemise takistust.

167

Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 254 tunnistanud Tempuse argumendid vastuvõetavaks vaatamata sellele, et need esitati menetluse hilises staadiumis, leidis Üldkohus esiteks selle kohtuotsuse punktis 256, et PJMi võimsusturul osalemise künnis – millele Ühendkuningriik oma teatises sõnaselgelt viitab, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt võimaldab kõnealune meede tarbimise juhtimise sektorit arendada – oli vaid 100 kW, s.o 20 korda väiksem.

168

Teiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 257, et kuigi on tõsi, et tarbimise juhtimise ettevõtjatel on tegelikult võimalus koondada mitu tegevuskohta, et saavutada miinimumkünnis 2 MW, tuleb märkida, et pakkumuse tagatis tuleb neil tasuda kogu 2 MW pealt niipea, kui kinnitamata tarbimise juhtimise võimsus moodustab sellest kogusest kas või väikse osa. Ent Üldkohtu hinnangul võib pakkumuse tagatise summa kujutada endast uute tarbimise juhtimise ettevõtjate turule sisenemise takistust.

169

Nende kaalutluste põhjal järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 258, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi väite osas, et osalemiseks 2 MW miinimumkünnise kehtestamine kujutas endast meedet, mis soodustab tarbimise juhtimise arengut.

170

Ilma et oleks vaja analüüsida, kas Üldkohus otsustas õigesti, et Tempuse argumendid osalemise miinimumkünnise kohta on vastuvõetavad, millele komisjon on vastu vaielnud, tuleb esiteks täheldada, et – nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 177 – oli National Gridi osaluskünnis teiste meetmete raames tõepoolest suurem kui 2 MW. Seega ei olnud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255 esitatud Ühendkuningriigi kinnitus ebatäpne, mida Üldkohus ei ole pealegi väitnud.

171

Teiseks ei esitanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 256 põhjendusi, mis võiksid õigustada PJMi ja kõnealuse meetmega seoses ette nähtud võimsuse turu osaluse künnise võrdlemist. Üldkohtu viidatud asjaolu, et Ühendkuningriik viitas PJMi võimsusturule, et põhjendada oma väidet, et see meede võimaldab arendada tarbimise juhtimise sektorit, ei saa iseenesest sellist võrdlust õigustada.

172

Kolmandaks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 258 tõi Üldkohus esile vaid selle, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi väite osas, et osalemiseks 2 MW miinimumkünnise kehtestamine kujutas endast meedet, mis soodustab tarbimise juhtimise arengut.

173

Isegi kui eeldada, et kahtlused, kas 2 MW osalemise miinimumkünnise kehtestamine on tarbimise juhtimise arendamisele soodne, on põhjendatud, ei tähenda see tingimata, et nimetatud künnis oli sellise arengu suhtes ebasoodne, kuna see kujutab endast olulist takistust tarbimise juhtimise ettevõtjate osalemisele võimsusturul.

174

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohtu järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 259, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 153, ei saa põhjendada ei selle kohtuotsuse punktides 242–243 esitatud kaalutlustega, mis käsitlevad Ühendkuningriigi riigisiseses õiguses sellise sätte puudumist, mis tagaks vähemalt 50% neli aastat varem reserveeritud võimsuse panemise T‑1 enampakkumistele, ega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 256–258 esitatutega, mis puudutavad kahtlusi, mis komisjonil oleks pidanud olema selle osas, kas võimsusturul osalemise 2 MW miinimumkünnise kehtestamine on soodne tarbimise juhtimise ettevõtjatele.

175

Järelikult, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 259 tehtud järeldusega on rikutud õigusnormi, tuleb apellatsioonkaebuse ainsa väite teise osaga nõustuda.

176

Kuna apellatsioonkaebuse ainsa väite kaks osa on põhjendatud, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

177

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

178

Võttes eeskätt arvesse seda, et Tempuse tühistamishagi kohtuasjas T‑793/14 põhineb väidetel, mille üle toimus Üldkohtus võistlev menetlus ja mille analüüsimiseks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet ega teha ühtegi täiendavat menetlustoimingut, siis on Euroopa Kohus käesolevas asjas seisukohal, et menetlusstaadium lubab lõpliku otsuse tegemist, mis tuleb ka teha (vt analoogia alusel 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 130).

179

Tempus esitab huvitatud isikuna ja selleks, et kaitsta oma menetlusõigusi, mis tulenevad talle ELTL artikli 108 lõikest 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikest 1, oma hagi põhjendamiseks kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 2, mittediskrimineerimise, proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõtet ja asjaolusid ekslikult hinnatud ning teise kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.

180

Apellatsioonkaebuse esimene väide on jaotatud seitsmesse ossa. Tempus põhjendab esimest osa, mille kohaselt hinnati tarbimise juhtimise potentsiaali ekslikult, tõenditega, mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–158 pealkirja „Olemasolevad tõendid, mis puudutavad tarbimise juhtimise potentsiaali“ all. Käesoleva kohtuotsuse punktides 117–122 esitatud põhjustel ei tõenda need asjaolud aga, et tarbimise juhtimise potentsiaali hindamine pidi tekitama kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuses siseturuga ja et nende kahtluste tõttu oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Seega tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

181

Esimese väite teises osas viitab Tempus asjaoludele, mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 160–193 pealkirja „Võimsuse lepingute pikkus“ all. Käesoleva kohtuotsuse punktidest 129–133 ilmneb aga, et need asjaolud ei tõenda, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuses siseturuga. Järelikult tuleb ka esimese väite teine osa tagasi lükata.

182

Esimese väite kolmandas osas väidab Tempus sisuliselt, et erinevate enampakkumiste osalemistingimused, mis on ette nähtud kõnealuse meetmega, olid sellised, mis viisid tarbimise juhtimise ettevõtjate tegeliku välistamiseni esimestelt T‑4 enampakkumistelt. See väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 231–235 esitatud põhjustel, mida Euroopa Kohus ka teeb.

183

Neljandas väiteosas esitab Tempus argumendid kulude katmise meetodi kohta, mis on kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194–197. Käesoleva kohtuotsuse punktides 150 ja 151 esitatud põhjustel ei tõenda need argumendid, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuses siseturuga. Järelikult tuleb neljas väiteosa tagasi lükata.

184

Viienda väiteosaga väidab Tempus, et kõnealune meede diskrimineerib tarbimise juhtimise ettevõtjaid, koheldes samaväärselt kõiki püsivatel enampakkumistel osalejaid ja kohustades kõiki, sealhulgas nimetatud ettevõtjaid tegema pakkumisi määramata kestusega võimsuse juhtumite kohta.

185

See väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt on selge, et kohustus teha pakkumine määramata kestusega võimsuse juhtumite puhul kehtib kõigile ettevõtjatele, kuna selle kohustuse eesmärk on – nagu komisjon selgitas – saavutada varustuskindluse tase, mis on suurem kui see, mida pakuvad määratud tähtajaga võimsuse juhtumid. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et tarbimise juhtimise ettevõtjaid on diskrimineeritud, ega ka seda, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi, kas asjaomane meede on siseturuga kokkusobiv kohustuse tõttu esitada pakkumine määramata kestusega võimsuse juhtumite puhul.

186

Kuuendas väiteosas väidab Tempus, et see, kui kehtestada võimsusturu osalistele ühesugune pakkumuse tagatise kohustus, võib tarbimise juhtimise ettevõtjate jaoks tuua kaasa turule sisenemise probleemi, võttes arvesse, et see sektor on alles algusjärgus. See väiteosa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249–252 esitatud põhjustel, mida Euroopa Kohus ka teeb.

187

Lõpuks väidab Tempus seitsmendas väiteosas, et kõnealune meede tekitab kahtlusi selle kokkusobivuses siseturuga seetõttu, et see ei tasusta tarbimise juhtimise ettevõtjaid elektrienergia ülekande- ja jaotuskadude piiramise korral. Tempus on seisukohal, et tarbimise juhtimise ettevõtjate tarnitav võimsus ei vähenda mitte üksnes nõutavat võimsuse kogust, mis ringleb võimsusturul, vaid ka ligikaudu 7–8% võrra seda võimsuse kogust, mis läheb elektrienergia ülekandmisel ja jaotamisel kaduma. Tempus leiab, et selliselt saavutatud kokkuhoid tuleks arvestada tarbimise juhtimise ettevõtjate tasu hulka, et luua stiimul võrgu tõhususe parandamiseks. See väiteosa tuleb samuti tagasi lükata põhjustel, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 263–266, mida Euroopa Kohus ka teeb.

188

Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

189

Tempus esitab teise väite põhjenduseks, mille kohaselt ei ole vaidlusalust otsust põhjendatud, seitse argumenti.

190

Esiteks, mis puudutab hinnangut tarbimise juhtimise potentsiaalsele rollile Ühendkuningriigi võimsusturul, siis väidab Tempus, et vaidlusalune otsus sisaldab vastukäivaid põhjendusi. Nimelt, kui selle otsuse põhjenduses 107 viidatakse „küpsuse saavutanud tarbimise juhtimise teenuste osutajatele“, siis selle otsuse põhjenduses 131 on kinnitatud, et tarbimise juhtimise sektor „on alles algusjärgus“. See vastuolu põhjendustes näitab, et komisjon ei hinnanud õigesti rolli, mis on ja võib olla tarbimise juhtimisel Ühendkuningriigi võimsusturul.

191

Teiseks, mis puudutab lepingute kestust, siis väidab Tempus, et komisjon ei ole selgitanud ühelt poolt seda, miks ei võetud arvesse uute investeeringute tegemise tähtaegu, mida tarbimise juhtimise ettevõtjad vajavad selleks, et teha tootmisvõimsusi kättesaadavaks, kuivõrd vaidlusaluse otsuse põhjenduses 134 on mainitud üksnes tootjate tehtud investeeringute tähtaegu, ja teiselt poolt, miks ta leiab, nagu nähtub selle otsuse põhjendusest 152, et ettevõtjatele kättesaadavad lepingud „on piisavalt pika kestusega uute investeeringutega seotud võimsuseks“ ja „võimaldavad uutel osalistel saada vajalikku rahastust ning seega vähendada turul domineerimise riski“.

192

Kolmandaks, mis puudutab tarbimise juhtimise ettevõtjate valikut ülemineku enampakkumistel või püsivatel enampakkumistel osalemise vahel, siis väidab Tempus, et kuigi komisjon kinnitas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 128, et ülemineku enampakkumiste eesmärk on tarbimise juhtimise parandamine, ei ole ta selgitanud, kuidas nende enampakkumiste vastastikune väljajätmine parandaks tarbimise juhtimist. Ta ei selgitanud ka seda, miks „tootmise piisavuse probleemi lahendamiseks vajalik tehniline tase“ – mis võiks sellist väljajätmist õigustada – ei ole piisav, nagu on nõutud suuniste 2014–2020 punkti 232 alapunktis a.

193

Neljandaks, mis puudutab kulude katmise meetodit, siis piirdus komisjon vaidlusaluses otsuses selle uurimisega, kas kõnealusel meetmel on mis tahes ergutav mõju, isegi kui see mõju on minimaalne ja ebasobiv, et reageerida tuvastatud turutõrkele kõige tõhusamalt ja ökonoomsemalt. Järelikult ei uurinud komisjon probleeme, mis tulenesid asjaolust, et valitud kulude katmise meetod ei suurenda hinnasignaali tarbijatele nende energiatarbimiseks triaadi nõudluse perioodidel, ning rikkus seega oma põhjendamiskohustust.

194

Viiendaks ei käsitlenud komisjon vaidlusaluses otsuses pigem määramata kestusega võimsuse juhtumeid hõlmavate lepingute kui püsivate enampakkumiste raames sõlmitud tähtajaliste lepingute kasutamise küsimust.

195

Kuuendaks ei käsitlenud komisjon nimetatud otsuses ka küsimust, kas on olemas hankemenetluses osalemise tagatis, ega selgitanud seega, miks tarbimise juhtimise ettevõtjatel peaks olema kohustus anda tootjatega sama tagatis.

196

Seitsmendaks ei ole vaidlusalune otsus piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab täiendava tasu puudumist juhul, kui ülekande- ja jaotuskadude piiramine tarbimise juhtimise teel on piiratud. Selle otsuse põhjendus 140 on tautoloogiline ega vasta tarbimise juhtimise ettevõtjatele, kes väidavad vastu, et ülekande- ja jaotuskadude vältimine suurendab võrgus olemasolevat võimsust. Komisjon oleks pidanud selgitama, miks on objektiivselt põhjendatud vajadus jätta tähelepanuta kadude piiramine tänu tarbimise juhtimise ettevõtjatele.

197

Komisjon ja Ühendkuningriik vaidlevad Tempuse argumentidele vastu.

198

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 lõikega 2 nõutud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teha. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata koos antud asja asjaoludega, nimelt akti sisu, põhjenduste olemuse ja huviga, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendused täpsustaksid kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 88, ning 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 172).

199

Mis puudutab täpsemalt – nagu käesolevas asjas – otsust jätta esitamata ELTL artikli 108 lõike 3 alusel vastuväited, siis on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et sellises otsuses, mis on vastu võetud lühikese tähtaja jooksul, peavad olema ära näidatud üksnes põhjused, millest lähtudes komisjon on järeldanud, et tal ei ole käsitletava abi siseturuga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi, ning ka niisuguse otsuse lühidalt esitatud põhjendust tuleb pidada ELTL artiklis 296 lõikes 2 sätestatud põhjendamisnõuet arvestades piisavaks, kui sellest nähtuvad selgelt ja ühemõtteliselt need põhjused, millest lähtudes komisjon leidis, et tal ei ole käsitletava abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi, kuna küsimus nende põhjenduste paikapidavusest ei ole selle nõudega seotud (15. juuni 1993. aasta kohtuotsus Matra vs. komisjon, C‑225/91, EU:C:1993:239, punkt 48; 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punktid 65, 70 ja 71, ning 27. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, C‑47/10 P, EU:C:2011:698, punkt 111).

200

Nende kaalutluste alusel tuleb uurida üksteise järel apellantide teise väite raames esitatud seitset argumenti.

201

Mis puudutab esimest argumenti, siis tuleb märkida, et vaidlusaluse otsuse põhjenduse 107 ja põhjenduse 131 vahel ei ole mingit vastuolu. Nimelt, kui põhjendus 107 võtab kokku Ühendkuningriigi argumendid, mis puudutavad vajadust eristada tarbimise juhtimise ettevõtjaid, kes on küpsuse saavutanud ja kes ei ole veel küpsust saavutanud ja vajavad toetust, siis põhjenduses 131 on esitatud komisjoni hinnang abi sobivuse kohta, mille kohaselt oli tarbimise juhtimise sektor tervikuna vaid algusjärgus.

202

Mis puudutab teist argumenti vaidlusaluse otsuse põhjenduste 134 ja 152 kohta, siis tuleb tõdeda, et põhjendus 152, mille kohaselt uute võimsuse lepingute piisavalt pikk kestus uute investeeringute jaoks võimaldab uutel turule sisenejatel tagada vajaliku rahastamise, on sõnastatud üldiselt ega viita konkreetsele ettevõtjate kategooriale. Kuigi selle otsuse põhjendusest 134 võib järeldada, et tarbimise ettevõtjate tehtavate investeeringute tähtajad on erinevad ja võib-olla lühemad kui teist liiki ettevõtjate puhul, võttes arvesse ka käesoleva kohtuotsuse punktides 198 ja 199 viidatud kohtupraktikat, ei olnud komisjonil mingit vajadust viidata konkreetselt selle otsuse põhjenduses 152 nende lepingute kõige sobivamale kestusele, mille sõlmivad tarbimise juhtimise ettevõtjad.

203

Mis puudutab kolmandat argumenti vaidlusaluse otsuse põhjenduse 128 kohta, siis tuleb märkida, et komisjon märkis selles, et nagu juba märgitud selle otsuse põhjendustes 88–94, uuris või rakendas Ühendkuningriik täiendavaid meetmeid eelkõige tarbimise juhtimise parandamiseks. Nimelt viitab nimetatud otsuse põhjendus 89 eelkõige asjaolule, et Ühendkuningriik kasutab tarbimise juhtimise võimalusi. Sellest tuleneb, et komisjonile ei saa ette heita vaidlusaluse otsuse selle osa põhjenduse puudumist või ebapiisavust.

204

Küsimus, kas arvestades asjaolu, et tarbimise juhtimise ettevõtjad võivad sõlmida lepingu kas ülemineku enampakkumistel või püsivatel enampakkumistel, mitte kahte liiki enampakkumisel, võimaldas kõnealune meede parandada tarbimise juhtimist ja järgis suuniste 2014–2020 punkti 232 alapunkti a, kuulub põhjenduse põhjendatuse küsimuse ja seega vaidlusaluse otsuse sisulise õiguspärasuse küsimuse hulka, mis on eraldiseisev küsimus olulise vorminõude järgimisest, milleks on põhjendamiskohustus (vt analoogia alusel 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika).

205

Lisaks on käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud küsimus esimese väite kolmanda osa ese, mis, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 182, lükati tagasi.

206

Tempuse neljanda argumendiga, mis puudutab kulude katmise meetodit, ei vaidlustata ka mitte komisjoni põhjendamiskohustuse järgimist, vaid vaidlusaluse otsuse põhjenduste põhjendatust. Käesoleva kohtuotsuse punktist 183 nähtub aga, et see argument lükati tagasi.

207

Mis puudutab viiendat argumenti, et komisjon jättis vaidlusaluses otsuses käsitlemata pigem määramata kestusega kui määratud tähtajajaga võimsuslepingute kasutamise küsimuse, siis on tõsi, et valikut nõuda pigem esimesse kui teise kategooriasse kuuluvaid lepinguid vaidlusaluses otsuses ei analüüsitud. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 188 märkis, ei saa komisjonile siiski ette heita põhjendamiskohustuse rikkumist, põhjusel et ta ei viidanud konkreetselt sellele küsimusele vaidlusaluses otsuses, arvestades esiteks asjaolu, et seda küsimust ei esitatud komisjonile kõnealuse meetme esialgse uurimise käigus, ja teiseks käesoleva kohtuotsuse punktides 198 ja 199 meenutatud kohtupraktikat.

208

Sama kehtib sisuliselt samadel põhjustel Tempuse kuuenda argumendi kohta, mille kohaselt jättis komisjon väidetavalt vaidlusaluses otsuses selgitamata, miks tarbimise juhtimise ettevõtjad pidid enampakkumistel osalemiseks andma sama tagatise nagu elektritootjad.

209

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 26 on selgitatud, et enampakkumisel osalemiseks peavad potentsiaalsed tootmisüksused või tarbimise juhtimisüksused andma tagatise, et tõendada nende osalemise tõsiseltvõetavust enampakkumisel ja nende tegelikku kavatsust varustada toimiv üksus hiljemalt tarneaasta alguses. Kuna tarbimise juhtimise ettevõtjate võimaliku erineva kohtlemise küsimust seoses tagatise andmise kohustusega esialgse uurimise staadiumis, sealhulgas komisjonile omal algatusel esitatud märkustes, ei tõstatatud, ei olnud komisjon kohustatud põhjendamiskohustuse täitmiseks esitama vaidlusaluses otsuses põhjendusi, miks selline erinev kohtlemine ei olnud vajalik.

210

Viimasena, mis puudutab küsimust, kas võimsusturul puudub täiendav tasu juhtudel, kui elektrienergia ülekande- ja jaotuskadusid on tänu tarbimise juhtimisele kokku hoitud, siis tuleb meenutada, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 140 leidis komisjon, et arvestades kõnealuse meetmega taotletavat eesmärki, oli tarbimise juhtimise ettevõtjatele sel alusel täiendava tasu puudumine põhjendatud. Kuigi see teave on suhteliselt napisõnaline, oli see piisav, et mõista põhjuseid, miks komisjon ei leidnud, et täiendava tasu puudumine võis tekitada kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuses siseturuga.

211

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 204 viidatud kohtupraktikast, tuleb põhjendamiskohustuse järgimise küsimust vaidlusaluse otsuse selle osa puhul eristada selle põhjenduse põhjendatuse küsimusest. Käesoleva kohtuotsuse punktist 187 nähtub aga, et Tempuse argumendid viimati nimetatud küsimuse kohta jäeti arvestamata.

212

Kõigest eeltoodust tuleneb, et teine väide tuleb tagasi lükata ning hagi tervikuna rahuldamata jätta.

213

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

214

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

215

Kuna käesolevas asjas on Tempus kohtuvaidluse kaotanud ning komisjon on Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulude väljamõistmist temalt nõudnud, siis tuleb nende menetluste kulud välja mõista Tempuselt. Kuna Ühendkuningriik ei ole kohtukulude hüvitamist nõudnud, kannab ta ise oma kohtukulud.

216

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab Poola Vabariik kui Euroopa Kohtus menetlusse astuja ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: