1.

Rahvusvahelise kaitse taotleja esitas ühes liikmesriigis oma taotluse, ent tema suhtes tehti otsus tema üleandmiseks teisele liikmesriigile. Mõni päev hiljem saabus esimesse liikmesriiki tema vend ja esitas seal rahvusvahelise kaitse taotluse.

2.

Kas esimese liikmesriigi kohus, kuhu taotleja üleandmisotsuse tühistamiskaebusega pöördus, peab arvesse võtma selle otsuse vastuvõtmisest hilisemat asjaolu, milleks on selle isiku venna saabumine ja viimase poolt rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine? See on sisuliselt Conseil d’État’ (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud küsimus ( 2 ).

3.

Käesolevas kohtuasjas tuleb Euroopa Kohtul täpsustada oma kohtupraktikat, mis puudutab määruse (EL) nr 604/2013 ( 3 ) (edaspidi „Dublini III määrus“) tõlgendamist Euroopa Liidu põhiõiguste hartast (edaspidi „harta“) lähtudes. Eelkõige peab Euroopa Kohus analüüsima seda, millised on rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes tehtud üleandmisotsuse üle teostatava kohtuliku kontrolli piirid ning samuti seda, kas rahvusvahelist kaitset taotleva pereliikme, konkreetsel juhul tema venna, saabumine on asjaoluks, mis võib mõjutada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist.

4.

Dublini III määruse põhjendused 4, 5 ja 19 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

5.

Määruse artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest […]“.

6.

Nimetatud määruse artikli 2 „Mõisted“ punktis g on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

7.

Sama määruse artikli 3 „Juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.   Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.

Kui taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kes algselt määrati vastutavaks, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise [harta] artikli 4 tähenduses, jätkab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viiv liikmesriik III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas üks järgmistest kriteeriumidest võimaldab määrata mõne muu liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks.

[…]“.

8.

Dublini III määruse artikli 7 „Kriteeriumide tähtsusjärjestus“ lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas peatükis esitatud kriteeriumide kohaselt määratakse vastutav liikmesriik olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil taotleja esitas esimest korda rahvusvahelise kaitse taotluse mõnele liikmesriigile.“

9.

Selle määruse artiklis 10 „Rahvusvahelist kaitset taotlevad pereliikmed“ on sätestatud:

„Kui taotlejal on mõnes liikmesriigis pereliige, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes ei ole selles liikmesriigis veel esimest sisulist otsust tehtud, vastutab see liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et asjaomased isikud on väljendanud sellist soovi kirjalikult.“

10.

Nimetatud määruse artikli 12 „Elamisloa või viisa väljaandmine“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui taotlejal on kehtiv viisa, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa välja andnud liikmesriik, välja arvatud juhul, kui viisa anti välja mõne muu liikmesriigi nimel vastavalt esindamist käsitlevale kokkuleppele, nagu see on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 810/2009 (millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri)[ ( 4 )] artiklis 8. Sel juhul vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest esindatud liikmesriik.“

11.

Dublini III määruse artikli 17 „Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.

See liikmesriik, kes otsustas käesoleva lõike alusel vaadata läbi rahvusvahelise kaitse taotluse, muutub vastutavaks liikmesriigiks ja võtab endale sellise vastutusega seotud kohustused. […]

[…]“.

12.

Selle määruse artikkel 27 „Õiguskaitsevahendid“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Taotlejal […] on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.

2.   Liikmesriigid näevad ette mõistliku tähtaja, mille jooksul asjaomane isik võib kasutada oma lõike 1 kohast õigust tõhusale õiguskaitsele.

3.   Üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral sätestavad liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses, et:

4.   Liikmesriigid võivad ette näha, et pädevad asutused võivad ex officio otsustada peatada üleandmisotsuse rakendamise kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuse selgumiseni.

[…]“.

13.

Nimetatud määruse artikli 29 „Menetlused ja tähtajad“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Palve esitanud liikmesriik annab taotleja […] pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3.

[…]

2.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.“

14.

Direktiivi 2013/32/EL ( 5 ) artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada direktiivi 2011/95/EL[ ( 6 )] kohase rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded.“

15.

Direktiivi 2013/32 artiklis 46 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses järgnevaga:

[…]

3.   Lõike 1 kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral direktiivi [2011/95] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses.

4.   Liikmesriigid näevad ette mõistlikud tähtajad ja muud vajalikud eeskirjad, et taotlejal oleks võimalik kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt lõikele 1. Tähtajad ei tohi muuta taotleja sellist õigust võimatuks või ülemäära keeruliseks.

[…]“.

16.

15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sinna elama asumise ning riigist väljasaatmise kohta (loi sur l’accès au territoire, le séjour, l’établissement et l’éloignement des étrangers du 15 décembre 1980, edaspidi „15. detsembri 1980. aasta seadus“) ( 7 ) põhikohtuasjas kohaldamisele kuuluva redaktsiooni artikli 39/2 lõikes 2 on sätestatud:

„Conseil [du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia)] lahendab kohtuotsusega muid tühistamiskaebusi, mis on esitatud kas oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu või selliste menetlusnormide rikkumise tõttu, mille rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse, või võimupiiride ületamise või võimu kuritarvitamise tõttu“.

17.

Selle seaduse artikli 39/82 lõike 4 teises ja neljandas lõigus on sätestatud:

„Kui välismaalase suhtes on tehtud viivitamatult täitmisele kuuluv välja- või tagasisaatmisotsus, eelkõige kui teda hoitakse artiklites 74/8 ja 74/9 nimetatud kohas või kui ta on määratud valitsuse järelevalve alla, võib ta – kui ta ei ole veel seda üldises korras taotlenud – taotleda artikli 39/57 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud tähtaja jooksul selle otsuse täitmise kiireloomulist peatamist.

[…]

Koja president või välismaalastega seotud vaidlusi lahendav kohtunik hindab üksikasjalikult ja tähelepanelikult kõiki talle teatavaks tehtud asjaolusid, eeskätt neid, mis viitavad põhjusele uskuda, et vaidlustatud otsuse täitmise korral tekib kaebaja jaoks oht, et rikutakse neid tema inimõigusi, mille puhul ei ole [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, edaspidi „EIÕK“] artikli 15 teise lõigu kohaselt ükski erand võimalik, mida kontrollitakse üksikasjalikult ja tähelepanelikult.“

18.

Nimetatud seaduse artiklis 39/84 on sätestatud:

„Kui Conseil [du contentieux des étrangers’le (välismaalaste asjade halduskohus)] on esitatud otsuse täitmise peatamise taotlus vastavalt artiklile 39/82, on selle kohtu ainupädevuses võtta artikli 39/82 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud tingimustel kõik poolte või kohtuasja lahendusest huvitatud isikute huvide kaitseks vajalikud esialgsed meetmed, välja arvatud tsiviilõigusi puudutavad meetmed.

Pädeva koja president või tema poolt volitatud välismaalaste asjadega tegelev kohtunik otsustab nende meetmete võtmise põhjendatud kohtuotsusega, olles pooled ära kuulanud või nad nõuetekohaselt asja arutamisele kutsunud.

Kiireloomulistel juhtudel võib esialgse õiguskaitse meetmeid võtta ilma kõiki pooli või mõnda neist ära kuulamata.

Käesoleva artikli kohaselt tehtud kohtuotsuste suhtes kohaldatakse artikli 39/82 lõike 2 teist lõiku.

Käesolevas artiklis nimetatud meetmetega seotud menetlusnormid kehtestab kuningas ministrite nõukogus arutatud dekreediga.“

19.

Sama seaduse artikli 39/85 lõiked 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Kui välismaalase suhtes tehtud välja- või tagasisaatmisotsus muutub viivitamatult täidetavaks, eelkõige kui teda hoitakse seejärel artiklites 74/8 ja 74/9 nimetatud kohas või kui ta on määratud valitsuse järelevalve alla, võib välismaalane artiklis 39/84 nimetatud esialgse õiguskaitse meetmete kohaldamiseks taotleda, et Conseil [du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus)] vaataks võimalikult kiiresti läbi varem tavamenetluses esitatud otsuse täitmise peatamise taotluse, tingimusel et see on registreeritud ja et Conseil ei ole seda veel lahendanud. Selline esialgse õiguskaitse taotlus tuleb esitada artikli 39/57 lõike 1 kolmandas lõigus nimetatud tähtaja jooksul.

[…]

3. Kui lõikest 1 ei tulene teisiti, ei või välja- või tagasisaatmisotsust alates esialgse õiguskaitse taotluse vastuvõtmisest täitmisele pöörata kuni Conseil [du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus)] ei ole esitatud taotluse kohta otsust teinud. Otsuse sundtäitmine on jälle võimalik, kui otsuse täitmist ei peatata.“

20.

Palestiinast pärit H. A. (edaspidi „kaebaja“) saabus 22. mail 2017 Belgiasse. Järgmisel päeval esitas ta selles liikmesriigis varjupaigataotluse.

21.

Belgia asutused kuulasid 31. mail 2017 kaebaja ära, et määrata liikmesriik, kes Dublini III määruse kohaselt tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab.

22.

Belgia asutused esitasid 22. juunil 2017 Hispaania asutustele selle määruse artikli 12 lõike 2 alusel palve kaebaja vastuvõtmiseks. 4. juulil 2017 nõustusid Hispaania asutused kaebaja vastuvõtmisega.

23.

Belgia asutused tegid 1. augustil 2017 hagejale elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja panid talle kohustuse Belgia territooriumilt lahkuda (edaspidi „1. augusti 2017. aasta otsus“).

24.

Kaebaja esitas 25. augustil 2017 selle otsuse peale Conseil du contentieux des étrangers’le (välismaalaste asjade halduskohus) tühistamiskaebuse, mis sisaldas taotlust otsuse täitmise peatamiseks. Ta väitis, et 22. augustil 2017 saabus Belgiasse tema vend, kes esitas selles liikmesriigis varjupaigataotluse ning et tema ja tema venna varjupaigataotluste ühiste asjaolude tõttu on vältimatu, et Belgia asutused vaataksid need taotlused läbi koos.

25.

Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) jättis selle kaebuse 30. novembri 2017. aasta kohtuotsusega rahuldamata, leides, et kaebaja venna Belgiasse saabumine ja tema esitatud (toona menetluses oleva) rahvusvahelise kaitse taotlus olid 1. augusti 2017. aasta otsusest hilisemad asjaolud, mis ei saanud selle otsuse õiguspärasust mõjutada.

26.

Kaebaja esitas 28. detsembril 2017 selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Conseil d’État’le (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), väites eelkõige, et kõnealune kohtuotsus on vastuolus Dublini III määruse artikliga 27 ja harta artikliga 47 nende koostoimes.

27.

Kaebuse põhjendusena osutas kaebaja sellele, et 31. mail 2017, mil Belgia asutused ta rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks ära kuulasid, ei olnud tal veel võimalik teatada asjaolust, et tema vend, kes saabus Belgiasse hiljem, on esiteks esitanud selles liikmesriigis varjupaigataotluse, ja teiseks, et Belgia asutused on tunnistanud, et nemad vastutavad viimati nimetatud taotluse läbivaatamise eest. Sellele uuele asjaolule sai hageja tugineda alles 1. augusti 2017. aasta otsuse peale esitatud kaebuses. Kaebaja leidis, et tema ja tema venna esitatud varjupaigataotlused, mis olid omavahel tihedalt seotud tulenevalt sellest, et nende suhtes toime pandud tagakiusamisega seotud asjaolud olid samalaadsed, oleksid Belgia asutused pidanud läbi vaatama koos. Seejuures vaidlustab kaebaja selle, et Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) keeldus seda uut asjaolu arvesse võtmast põhjusel, et see oli 1. augusti 2017. aasta otsusest hilisem, ning heidab ette, et see kohus piirdus otsuse õiguspärasuse kontrollimisega, kuigi kõnealune asjaolu võinuks olla tema varjupaigataotlusele õiglase hinnangu andmisel määrava tähtsusega ning välistanud tema suhtes üleandmisotsuse tegemise.

28.

Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) märgib, et 15. detsembri 1980. aasta seaduse artikli 39/2 lõike 2 kohaselt puudutab kohtulik kontroll, mida Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) Dublini III määruse alusel tehtud üleandmisotsuse suhtes teostab, selle otsuse õiguspärasuse hindamist toimiku ja talle kättesaadava teabe alusel. See, et Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) keeldus käesoleval juhul arvesse võtmast 1. augusti 2017. aasta otsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid, on selle sättega niisiis kooskõlas.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb siiski, kas olukord, kus Dublini III määruse alusel tehtud üleandmisotsuse üle teostatava kohtuliku kontrolli raames ei võeta selle otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse otsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid, on kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige Dublini III määruse artikli 27 ja harta artikli 47 koostoimest tuleneva õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et praktikas ei ole tema kui kassatsioonikohtu pädevuses hinnata seda, milline mõju võib kaebaja osutatud uutel asjaoludel olla tema esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramisele.

31.

Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [Dublini III määruse] artiklit 27 eraldivõetuna või koostoimes [harta] artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et selleks, et tagada õigust tõhusale õiguskaitsele, peab liikmesriigi kohus võtma vajaduse korral arvesse Dublini üleandmisotsusest hilisemaid asjaolusid?“

32.

Kirjalikud seisukohad esitasid kaebaja, Belgia ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon. Kaebaja, Belgia valitsus ja komisjon esitasid suulised seisukohtad kohtuistungil, mis toimus 9. novembril 2020.

33.

Belgia valitsus leiab oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsusetaotlus tuleks läbi vaatamata jätta põhjusel, et pärast üleandmiseks Dublini III määruse artikli 29 lõikes 2 ette nähtud kuuekuulise tähtaja möödumist muutus kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks Belgia Kuningriik.

34.

Vastuseks Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele märkis Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et praegu ei ole tal võimalik omal algatusel ja ilma seda läbi arutamata otsustada, et kaebajal ei ole enam huvi Conseil du contentieux des étrangers’ (välismaalaste asjade halduskohus) 30. novembri 2017. aasta kohtuotsuse kasseerimiseks ning et esitatud küsimusele antav vastus ei oleks enam tema kui kassatsioonikohtu menetluses oleva vaidluse lahendamiseks vajalik.

35.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöö raames ainult liikmesriigi kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes peab asjas otsuse tegema, pädevus kohtuasja erisusi arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema ( 8 ).

36.

Pidades silmas asjaolusid, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas ja seisukohta, mille ta eelotsuse küsimuse asjasse puutuvuse osas võttis, tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale – kuigi isiklikult on mul tõsiseid kahtlusi selle seisukoha põhjendatuse osas, sealhulgas tühistamiskaebuse ja õiguspärasuse kontrollimise kontekstis –, et esitatud küsimusele antav Euroopa Kohtu vastus on jätkuvalt põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik.

37.

Seetõttu tuleb eelotsusetaotlus läbi vaadata kui vastuvõetav.

38.

Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.

39.

Rahvusvahelise kaitse taotlejale tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks antud õiguskaitsevahendi ulatust on täpsustatud Dublini III määruse põhjenduses 19, kus on selgitatud, et rahvusvahelise õiguse järgimise tagamiseks peaks üleandmisotsuste vaidlustamiseks nimetatud määrusega kehtestatud tõhus õiguskaitsevahend hõlmama nii selle määruse kohaldamist kui ka selle liikmesriigi faktilise ja õigusliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse ( 9 ).

40.

Lisaks ei ole Dublini III määruse artikli 27 lõikes 1 mainitud mingeid piiranguid argumentidele, mida varjupaigataotleja võib oma kaebuses esitada ( 10 ).

41.

Euroopa Kohus on rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes tehtud üleandmisotsusest hilisemate asjaolude arvesse võtmise küsimust käsitlenud juba mitmel korral. Ta on esile toonud kaks olukorda, mil üleandmisotsuse peale esitatud kaebust lahendaval kohtul tuleb selliseid hilisemaid asjaolusid hinnata.

42.

Esimene olukord puudutab seda, kui tehtud üleandmisotsust ei pöörata täitmisele selleks, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid saaksid harta artiklist 4 tulenevalt täita rahvusvahelise kaitse taotleja põhiõiguste kaitsega seotud kohustusi.

43.

Selles osas on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriigid, sealhulgas liikmesriikide kohtud, ei või saata varjupaigataotlejat vastutavasse liikmesriiki, kui neile ei saa olla teadmata, et selles liikmesriigis varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes esinevad süsteemsed puudused annavad tõsist alust arvata, et varjupaigataotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses ( 11 ).

44.

Seda tõdedes viitas Euroopa Kohus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ( 12 ). Peale selle tuleb märkida, et ühes teises kohtuasjas leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et hindamaks seda, kas väljasaatmisele või -andmisele kuuluda võivaid välismaalasi ähvardab tegelikult EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva kohtlemise oht, peab ta sihtkohariigis valitsevat olukorda hindama igakülgselt ja ex nunc, kuna see olukord võib ajas muutuda ( 13 ). Kuigi sellise ex nunc hinnangu andmise osas oli ka Euroopa Inimõiguste Kohtu sees kahtlusi ( 14 ), on Euroopa Inimõiguste Kohus seda teinud hiljemgi ( 15 ).

45.

Harta artikli 4 kohaldamise seisukohast ei ole tähtis, kas asjaomasel isikul tekib tema üleandmise tõttu vastutavasse liikmesriiki Dublini III määruse tähenduses tõsine oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt üleandmisel, varjupaigamenetluse ajal või pärast seda ( 16 ).

46.

Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teise lõiku on kodifitseeritud Euroopa Kohtu praktika ( 17 ). Seetõttu on juba selles määruses endas sõnaselgelt sätestatud üks asjaolu – nimelt see, et vastutavas liikmesriigis esinevad süsteemsed vead, mis võivad kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise harta artikli 4 tähenduses –, mille ilmnemine pärast rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes üleandmisotsuse tegemist ei luba seda otsust täitmisele pöörata.

47.

Ebainimliku või alandava kohtlemise oht liikmesriigis, kellele isik üle antakse, ei ole käesoleval juhul põhikohtuasjas kõne all ( 18 ).

48.

Teine olukord, mille puhul üleandmisotsusest hilisemaid asjaolusid arvesse võtta tuleb, pärineb Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt tuleb Dublini III määruse põhjenduses 19 tehtud viidet sellele, et artikli 27 lõikes 1 nimetatud üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb hinnata selle määruse kohaldamist, mõista nii, et selle all peetakse eelkõige silmas selle kontrollimist, kas Dublini III määruse III peatükis loetletud vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume, sealhulgas sama määruse artiklis 12 ette nähtud vastutuse tekke kriteeriumi, on kohaldatud nõuetekohaselt ( 19 ).

49.

Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 ja määruse põhjenduse 19 koostoimest tulenevalt võib niisiis sattuda kahtluse alla küsimus, kas konkreetne liikmesriik on vastutavaks liikmesriigiks, isegi kui selles liikmesriigis ei esine süsteemseid puudusi varjupaigataotluse läbivaatamise menetluses ega taotlejate vastuvõtutingimustes, mis võivad kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise harta artikli 4 tähenduses ( 20 ).

50.

Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et konkreetselt üleandmisotsuste puhul on liidu seadusandja kindlustanud nende seaduslikkuse tagatistega, andes asjaomasele varjupaigataotlejale Dublini III määruse artiklis 27 eelkõige õiguse kasutada selle otsuse vaidlustamisel kohtus tõhusat õiguskaitsevahendit, mis hõlmab nii asjaolude hindamist kui ka selle otsuse aluseks olevaid õigusnorme ( 21 ).

51.

Esimene kord, mil Euroopa Kohus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramisel üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid arvesse võttis, oli kohtuotsuses Shiri ( 22 ).

52.

Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, tunnistas Austria pädev asutus Majid Shiri rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuks, tegi väljasaatmiskorralduse ja kinnitas, et tema üleandmine Bulgaariale oli seaduslik. M. Shiri esitas selle otsuse peale kaebuse, leides, et Austria Vabariik vastutab tema taotluse läbivaatamise eest, kuna Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuuline üleandmise tähtaeg oli möödunud. Konkreetsel juhul lõppes see kuuekuuline tähtaeg pärast üleandmisotsuse tegemist.

53.

Euroopa Kohtul tuli niisiis otsustada, kas see, et kaebust läbi vaatav Austria kohus seda üleandmisotsusest hilisemat asjaolu arvesse võtab, on liidu õigusega kooskõlas.

54.

Euroopa Kohus leidis selle kohta, et Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 19 ja harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda kõnealuse määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumisele pärast üleandmisotsuse vastuvõtmist. Liikmesriigi õigusnormides rahvusvahelise kaitse taotlejale antud õigus tugineda tema suhtes tehtud üleandmisotsuse peale esitatud kaebuses selle otsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele vastab niisugusele kohustusele näha ette tõhus ja kiire õiguskaitsevahend ( 23 ).

55.

Seejärel täpsustas Euroopa Kohus seda lähenemisviisi kohtuotsuses Hasan ( 24 ). Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, anti Saksamaal varjupaigataotluse esitanud Aziz Hasan seoses Saksamaal tema varjupaigataotluse tagasilükkamisega üle Itaaliale ehk liikmesriigile, kus ta oli esitanud esimese varjupaigataotluse, ning ta naasis ebaseaduslikult Saksamaale. A. Hasan esitas üleandmisotsuse peale apellatsioonkaebuse, ent Saksa õigus nägi ette, et üleandmisotsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus peab otsuse tegema põhimõtteliselt neist asjaoludest lähtudes, mis esinesid selles kohtus toimunud viimase kohtuistungi ajal või kui kohtuistungit ei toimunud, siis kohtuotsuse tegemise ajal.

56.

Kohtuotsuses Hasan märkis Euroopa Kohus kohtuotsusele Shiri viidates, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele, juhul kui selliste asjaolude arvessevõtmine on Dublini III määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks otsustava tähtsusega ( 25 ).

57.

Mulle näib, et käesoleva kohtuasja kontekstis saab Euroopa Kohtu poolt kohtuotsustes Shiri ja Hasan valitud tõlgendusest teha kaks järeldust.

58.

Ühelt poolt peab liikmesriigi pädev kohus liidu õiguse kohaselt üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid arvesse võtma. Minu meelest on selline lahendus igati põhjendatav, kuivõrd käesoleval juhul oli esile toodud asjaolu selline, mis võis rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes Dublini III määruse kohaldamist mõjutada ( 26 ). Nagu selle määruse põhjendusest 5 aga tuleneb, ongi selle eesmärk nimelt nii liikmesriikide kui asjasse puutuvate isikute seisukohast objektiivsete ja õiglaste kriteeriumide kohaldamine. Kui üleandmisotsusest hilisem asjaolu võib objektiivselt mõjutada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist, peab taotleja saama sellele liikmesriigi kohtus tugineda ja taotleda, et seda tema kasuks arvesse võetaks ( 27 ).

59.

Teisalt tuleneb rahvusvahelise kaitse taotleja õigus üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude hindamisele otseselt liidu õiguse sätetest. Nimelt on Euroopa Kohus sellele järeldusele jõudnud, tõlgendades Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 47.

60.

Näib selge, et neis kahes kohtuotsuses sõnastas Euroopa Kohus üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude imperatiivse arvesse võtmise põhimõtte, ent seda vaid siis, kui need asjaolud võivad mõjutada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist.

61.

See, kui lubada määravat tähtsust mitteomavate ja pärast üleandmisotsuse tegemist esile toodud asjaolude hindamist ühes või mitmes järgnevas kohtumenetluses, võib hõlpsasti päädida Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja ületamisega ning seada seeläbi ohtu selle määruse põhjenduses 5 nimetatud rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärgi. See olukord kujutaks endast rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise mehhanismi eiramist, eelkõige liidu territooriumile esimest sisenemist silmas pidades.

62.

Kuna Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et mõnda üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemat asjaolu peavad selle otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatavad liikmesriigi kohtud arvesse võtma, on selle kohtuliku kontrolli menetlusliku ulatuse kindlaks tegemiseks vajalik minu meelest uurida seda, kas see on liidu õigusega ühtlustatud.

63.

Mitu grammatilist argumenti toetavad seisukohta, et üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude arvesse võtmise küsimuses on liikmesriikidel Dublini III määruse kohaldamisel menetlusautonoomia.

64.

Esimene argument puudutab selle määruse artikli 27 lõike 1 sõnastust. Nimelt on selles sättes üksnes ette nähtud, et taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus. See säte ei viita kuidagi kaebust läbi vaatava liikmesriigi kohtu võimalusele asjaolude ex nunc läbivaatamiseks.

65.

Siin on märkimisväärne erinevus direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikega 3, kus on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude täielik ja ex nunc läbivaatamine ( 28 ). Liidu seadusandja vaikimine küsimuses, mis puudutab sellise läbivaatamise võimalikkust Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 raames, toetab seevastu seda, et liikmesriikidele on jäetud menetlusautonoomia.

66.

Teine argument tuleneb selle määruse artikli 7 lõikest 2, mille kohaselt määratakse vastutav liikmesriik olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil taotleja esitas esimest korda rahvusvahelise kaitse taotluse mõnele liikmesriigile. Tegemist on normiga, mille eesmärk on takistada rahvusvahelise kaitse taotlejatel selles määruses sätestatud kriteeriumide eiramist. Seetõttu ongi ex nunc kontroll võimalik ainult erandina.

67.

Neid sätteid võiks tõlgendada nii, et vastavas valdkonnas liidu õiguse normid puuduvad. Hiljutises kohtuotsuses tugines Euroopa Kohus direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 4 sõnastusele, leides, et see jätab liikmesriikide pädevusse näha ette vajalikud õigusnormid, et rahvusvahelise kaitse taotlejad saaksid kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Euroopa Kohus järeldas sellest, et selles kohtuasjas käsitletud õigusnormid kuuluvad liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte alla, kuid sealjuures tuleb järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid ( 29 ).

68.

Liikmesriikide menetlusautonoomiat toetavad grammatilised argumendid ei ole asjassepuutumatud. Sellegipoolest näib mulle, et selle vaidluse lahendas Euroopa Kohus ära kohtuotsustes Shiri ja Hasan.

69.

Seesugust liikmesriikide menetlusautonoomiat, mis ulatuks igasuguste liikmesriigi pädeva kohtu poolt üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude arvesse võtmise võimaluste eitamiseni, ei ole Euroopa Kohus neis kohtuotsustes nimelt sugugi maininud. Vastupidi, nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 59 märkisin, võttis Euroopa Kohus Dublini III määruse artikli 27 ja harta artikli 47 koosmõjule tuginedes seisukoha, et selliseid hilisemaid asjaolusid tuleb arvesse võtta. Nende kahe artikli koosmõjust koos Dublini III määruse põhjendusega 19 tuleneb rahvusvahelise kaitse taotlejale õigus sellele, et liikmesriigi pädev kohus hindaks tema suhtes tehtud üleandmisotsusest hilisemaid asjaolusid.

70.

See kohtupraktika ei lähe vastuollu ka Dublini III määruse artikli 7 lõike 2 sõnastusega. Ühelt poolt tuleb taotlejalt rahvusvahelise kaitse taotluse saanud liikmesriigi haldusasutustel vastavalt sellele sättele määrata vastutav liikmesriik olukorra põhjal, mis valitses taotluse esitamise ajal. Teiselt poolt peab üleandmisotsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav liikmesriigi kohus taotlejale tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks asjaolusid ex nunc hinnates arvesse võtma selliseid hilisemaid Dublini III määruse õige kohaldamise seisukohast määrava tähtsusega asjaolusid nagu selle määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kuuekuulise tähtaja lõppemine.

71.

Minu arvates on Euroopa Kohus seostanud rahvusvahelise kaitse taotleja õiguse võtta arvesse üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid, ent tema taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist mõjutada võivaid asjaolusid, konkreetsete liidu õiguse sätetega, mis on selle õiguslikuks aluseks.

72.

Sellest tuleneb, et selliste hilisemate asjaolude kohtulik kontroll on liidu õigusega ühtlustatud selles tähenduses, et sõltumata selle kontrolli ulatust puudutavatest liikmesriigi menetlusnormidest, peavad liikmesriigi või liikmesriikide pädevad kohtud teatud üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid tingimata arvesse võtma.

73.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas olukord, kus liikmesriigi õigusnormid ei anna liikmesriigi kohtule võimalust rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes tehtud üleandmisotsusest hilisemaid asjaolusid arvesse võtta, on liidu õigusega kooskõlas.

74.

Kohtuotsused Shiri ja Hasan puudutasid olukordi, kus liikmesriigi õigusnormid võimaldasid üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude ex nunc hindamist. Kuna Euroopa Kohus ei ole piiranud selle kohtupraktika kohaldamise võimalust vaid nende juhtudega, mille puhul see tingimus täidetud on, näib mulle, et seda lahendust saab kohaldada ka selliste liikmesriigi õigusnormide puhul, kus sellist hindamist ette nähtud ei ole.

75.

Käesoleval juhul osutab Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) asjaolule, et liikmesriigi õigusnormides on ette nähtud, et Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) kontrollib vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Ta järeldab sellest, et viimati nimetatud kohus peab otsuse tegema nende faktiliste asjaolude põhjal, mis esinesid üleandmisotsuse tegemise ajal. Kohtuistungil väitis Belgia valitsus siiski, et Conseil du contentieux des étrangers’l (välismaalaste asjade halduskohus) on kaebust läbi vaadates õigus võtta arvesse ka üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid.

76.

Siinkohal tuleb tähele panna, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavate küsimuste puhul, mille liikmesriigi kohus on esitanud sellises õiguslikus ja faktilises kontekstis, mille ta ise on kindlaks teinud ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu pädevuses, eeldatakse nende asjasse puutuvust ( 30 ). Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teavet silmas pidades lähtuda ideest – kuigi mul on selles osas kahtlusi –, et Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) ei saa rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid kohtuliku kontrolli teostamisel arvesse võtta.

77.

Esmapilgul ei näi selline kohtulik kontroll liidu õigusega kooskõlas olevat, kuna tundub, et see ei vasta Euroopa Kohtu poolt kohtuotsustes Shiri ja Hasan antud tõlgendusele.

78.

Ühelt poolt ei kaasne liidu õigusest tuleneva üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude arvesse võtmise nõudega minu meelest aga vajadust muuta liikmesriigi õiguses ette nähtud kohtuliku kontrolli liiki, milleks on õiguspärasuse kontroll.

79.

Olen siinkohal arvamusel, et sellise muudatuse tegemist ei nõua ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ( 31 ). Siin on minu meelest kohane märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohus on juba asunud seisukohale, et kui liikmesriigi kohus ei saanud ise haldusorgani asemel faktilisi asjaolusid tuvastada, saanuks ta siiski veenduda selles, et viimane ei ole neid asjaolusid tuvastanud või nende pinnalt järeldusi teinud meelevaldselt või mõistusevastaselt, ning et mõistlikult saab eeldada, et teatud erilistes õigusvaldkondades teeb seda ka edasikaebust läbi vaatav kohus, eelkõige kui need asjaolud on tuvastatud varem kohtulaadses menetluses, mis vastab mitmele EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõudele. Lõpuks leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et selline kontroll ei kujuta endast EIÕK sätete rikkumist ( 32 ).

80.

Kohtuotsuses Sigma Radio Television Ltd vs. Küpros ( 33 ) võttis Euroopa Inimõiguste Kohus oma tõlgenduse kokku seoses haldusorgani klassikalise pädevuse teostamisega konkreetset ametialast kogemust või eriteadmisi nõudvates erilistes õigusvaldkondades, sõnastades kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas kontroll on EIÕK tähenduses piisav. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et „kohtul“ peab selleks, et ta saaks lahendada tsiviilõigusi ja -kohustusi puudutava vaidluse kooskõlas EIÕK artikli 6 lõikega 1, olema pädevus võtta seisukoht kõigi läbivaatamisel oleva vaidluse aspektist asjasse puutuvate fakti- ja õigusküsimuste kohta. Teatud tingimustel on konventsiooni osaliseks oleva riigi kohtu teostatav õiguspärasuse kontroll nende nõuetega kooskõlas.

81.

Sellest kohtupraktikast juhindudes on võimalik asuda seisukohale, et kuna liidu õiguses seda küsimust puudutavat sätet ei ole, ei või liit nõuda, et liikmesriik paneks rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude arvesse võtmisega seoses kaebust läbi vaatavale liikmesriigi kohtule täieulatusliku kohtuliku kontrolli teostamise kohustuse.

82.

Teisest küljest leian aga, et kuna mõne hilisema asjaolu arvesse võtmine on liidu õigusega kooskõla seisukohast kohustuslik, peab neid asjaolusid hindama seesama liikmesriigi kohus, sealhulgas mõne muu nõude läbivaatamise raames, või mõni muu liikmesriigi kohus talle esitatud nõude läbi vaatamisel, tingimusel et selliste nõuete esitamine kujutab enesest tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit ( 34 ). Selles mõttes peab tehtud kohtuotsus olema üleandmisotsuse peale esitatud kaebust läbi vaatavale kohtule siduv, kahjustamata rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki. Nimelt selleks, et rahvusvahelise kaitse taotlejale oleks tagatud tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele, peab talle olema tagatud see, et vastutava liikmesriigi määramist mõjutada võivaid, ent üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid ka tegelikult arvesse võetakse.

83.

Asjaolu, et üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate asjaolude kohtulik kontroll on liidu õigusega ühtlustatud, ei võta liikmesriikidelt kokkuvõttes õigust reguleerida Dublini III määruse artikli 27 ja harta artikli 47 kohaselt ette nähtud õiguskaitsevahenditega seotud menetlust ja määrata selleks pädevad kohtud. Seejuures peavad liikmesriigid tagama selle, et üleandmisotsuse õiguspärasust oleks võimalik vaidlustada, kui üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemad asjaolud on selle määruse õige kohaldamise seisukohast määrava tähtsusega.

84.

On tõsi, et erinevus näib olevat väike võrreldes olukorraga, mida käsitleti kohtuasjas Unibet tehtud kohtuotsuses ( 35 ), kus Euroopa Kohus leidis, et isikutele liidu õigusega antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua, et liikmesriigi õiguskorras oleks olemas iseseisev õiguskaitsevahend, mille peamine eesmärk on kontrollida liikmesriigi õigusnormide vastavust EÜ artiklile 49 (hilisem ELTL artikkel 56), kui seda vastavust on võimalik täiendava taotluse põhjal hinnata muude tõhusate õiguskaitsevahendite raames, mis ei ole ebasoodsamad kui samalaadsed riigisisesed õiguskaitsevahendid.

85.

Erinevus seisneb siiski selles, et Dublini III määruses on liikmesriigi kohtutel kontrolli teostamiseks olemas konkreetne õiguslik alus ehk selle määruse artikkel 27, kus on ette nähtud vahetu õiguskaitsevahend üleandmisotsuse vaidlustamiseks. Mis puudutab seevastu sellest otsusest hilisemaid asjaolusid, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, siis nende kohtulik kontroll liikmesriigis võib olla reguleeritud mitmel erineval moel, kui on täidetud minu hinnangul liidu õigusest tulenevad tingimused, mis on ära toodud käesoleva ettepaneku punktis 82.

86.

Belgia valitsus väidab kirjalikes seisukohtades, et 15. detsembri 1980. aasta seaduse ( 36 ) kohaselt võetakse üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid arvesse eriti kiireloomulisel juhul esialgse õiguskaitse kohaldamise kiirmenetluses. Sel juhul peab koja president või välismaalaste asju lahendav halduskohtunik andma hinnangu kõigile talle teatavaks tehtud asjaoludele. Seeläbi on Belgia õiguses ette nähtud rahvusvahelise kaitse taotleja olukorra ex nunc hindamine. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel viib ex nunc hindamise läbi ka Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus). Nii on üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid võimalik arvesse võtta kõigi taotlejale kättesaadavate õiguskaitsevahendite puhul.

87.

Nagu käesoleva ettepaneku punktis 82 märgitud, olen arvamusel, et selliseid hilisemaid asjaolusid võib arvesse võtta mitte üleandmisotsuse peale esitatud kaebuse, vaid ka mingisuguse muu kohtule esitatud nõude lahendamise raames, tingimusel et selle nõude esitamine on käsitatav tõhusa ja kiire õiguskaitsevahendina, ent sel juhul peab selles teises kohtumenetluses tehtav otsus olema üleandmisotsuse peale esitatud kaebust läbi vaatavale kohtule siduv.

88.

Selliselt koos toimides peavad rahvusvahelise kaitse taotlejale liikmesriigis tagatud õiguskaitsevahendid andma võimaluse võtta täielikult arvesse kõiki selliseid üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist. Selles mõttes peavad need õiguskaitsevahendid võimaldama saavutada selle, et üleandmisotsuse täitmisele pööramine välistatakse lõplikult, kui üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisematel asjaoludel selline mõju on.

89.

Tuleb tähele panna, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb ELTL artiklis 267 kehtestatud koostöökord liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel. Selle artikli alusel algatatud menetluse raames on riigisiseste õigusnormide tõlgendamine liikmesriikide kohtute, mitte Euroopa Kohtu ülesanne ja ei ole Euroopa Kohtu otsustada, kas riigisisesed õigusnormid on liidu õigusnormidega kooskõlas. Seevastu on Euroopa Kohus pädev andma liikmesriigi kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel on liikmesriigi kohtul võimalik hinnata riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega ( 37 ).

90.

Seda kohtupraktikat silmas pidades on eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses kontrollida, kuivõrd on liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud erinevate õiguskaitsevahendite teel võimalik saavutada üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemate, ent rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist mõjutada võivate asjaolude täieliku arvesse võtmise tingimuse täitmine.

91.

Juhul kui see on nii, on Belgia õigusnormid kohtuotsustest Shiri ja Hasan tuleneva Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas. Vastupidisel juhul ei ole liikmesriigi kohtul lasuv selliste hilisemate asjaolude arvesse võtmise kohustus liidu õigust silmas pidades täidetud.

92.

Eeldusel, et liikmesriigi õigusnormide kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid võimalik arvesse võtta, tuleb hinnata, mil määral võib Dublini III määruse kohaselt vastutava liikmesriigi määramist mõjutada kaebaja poolt esile toodud asjaolu ehk see, et pärast kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmist esitas samas liikmesriigis taotluse tema vend.

93.

Seejuures leiab kaebaja, et kuna tema ja tema venna tagakiusamise asjaolud on samalaadsed, tagaks nende rahvusvahelise kaitse taotluste ühine läbivaatamine – konkreetsel juhul Belgia asutuste poolt – neile asjaoludele õiglase hinnangu andmise ja tõhusa võimaluse rahvusvahelise kaitse saamiseks, takistades tema suhtes tehtud üleandmisotsuse täitmisele pööramist.

94.

Selle argumendiga seoses tuleb rõhutada, et iga rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamisel tuleb hinnata konkreetse taotleja olukorda. Nagu Euroopa Kohus on märkinud, tuleneb rahvusvahelise kaitse taotluste individuaalse hindamise ja põhjaliku läbivaatamise nõuetest, et ühe ja sama perekonna liikmete eraldi esitatud taotluste suhtes võib küll kohaldada nende võimaliku seotuse käsitlemiseks mõeldud meetmeid, kuid nende puhul tuleb analüüsida iga asjaomase isiku olukorda. Järelikult ei või neid taotlusi hinnata ühiselt ( 38 ).

95.

Dublini III määruses on siiski sätestatud teatud erikriteeriumid, mis võivad rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist mõjutada. Nii on see eelkõige rahvusvahelise kaitse taotleja pereliikmete puhul, nagu on sätestatud selle määruse artiklis 10.

96.

Dublini III määruse artikli 2 punktis g esitatud definitsiooni silmas pidades ei saa rahvusvahelise kaitse taotleja venda käsitada „pereliikmena“ selle sätte tähenduses. Seetõttu ei ole ei taotleja ega tema venna suhtes võimalik kohaldada selle määruse artiklit 10 ( 39 ). Lisaks sellele ei kuulu täisealine isik, nagu seda on kaebaja vend, nimetatud määruse artikli 11 kohaldamisalasse.

97.

Kohtuistungil märkis kaebaja, et tema taotlus haakub Dublini III määruse artikli 17 lõikega 1, kus on sätestatud kaalutlusõigus, mille kohaselt võib iga liikmesriik erandina artikli 3 lõikest 1 otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik, isegi kui nimetatud määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.

98.

Nagu Euroopa Kohus on aga leidnud, tuleb Dublini III määruse artikli 27 lõiget 1 tõlgendada nii, et see ei kohusta ette nägema õiguskaitsevahendit otsuse peale mitte kasutada määruse artikli 17 lõikes 1 ette nähtud pädevust, ilma et see piiraks võimalust vaidlustada seda otsust üleandmisotsuse peale esitatava kaebuse raames ( 40 ).

99.

Üksnes asjaolu, et pärast seda, kui rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes tehti esimeses liikmesriigis elamisloa andmisest keeldumise otsus, kuna leiti, et tema taotluse läbivaatamise eest vastutab teine liikmesriik, esitas esimeses liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse tema vend, ei näi selles olukorras olevat niisuguseks hilisemaks asjaoluks, mis võib mõjutada taotleja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist vastavalt Dublini III määrusele koosmõjus harta artikliga 47.

100.

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artiklit 27 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, et rahvusvahelise kaitse taotlejal puudub õiguskaitsevahend, mis võimaldaks tal tugineda tema suhtes tehtud üleandmisotsuse vastuvõtmisest hilisematele asjaoludele, mis võivad mõjutada tema taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist. Selliseid hilisemaid asjaolusid peab saama arvesse võtta – sealhulgas mõne muu talle esitatud nõude lahendamise raames – seesama kohus, kes teeb otsuse üleandmisotsuse kohta või mõni muu liikmesriigi kohus talle esitatud nõude lahendamisel, tingimusel et nende muude nõuete esitamine on käsitatav tõhusa ja kiire õiguskaitsevahendina ja nende kohta tehtav lahend on üleandmisotsuse peale esitatud kaebust läbi vaatavale kohtule rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise seisukohast siduv, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.