–

MD ja LC, esindaja: avocate J. Pitcher,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A.-L. Desjonquères ja I. Cohen,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, P. Barros da Costa, L. Medeiros ja C. Farto,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja N. Yerrell,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artikli 3 lõike 2 punkti a tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud LC ja MD ning easyJet Airline Co. Ltd (edaspidi „easyJet“) vahelises vaidluses hüvitise üle, mida nõutakse lennu pikaajalise hilinemise eest.

3

Määruse nr 261/2004 põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Õhutranspordi valdkonnas ühenduse võetava meetme eesmärk on muu hulgas tagada reisijate kaitstuse kõrge tase. Peale selle tuleks täielikult võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid.“

4

Määruse artikli 2 punkt g sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5

Määruse artiklis 3 on nähtud ette:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse:

2.   Lõiget 1 kohaldatakse tingimusel, et:

[…]“.

6

Määruse nr 261/2004 artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni:

Vahemaa määramisel võetakse aluseks lõppsihtkoht, kuhu reisija jõuab lennureisist mahajätmise või lennu tühistamise tõttu pärast kavandatud aega.“

7

Põhikohtuasja hagejatel oli elektrooniline broneering easyJeti teenindatud edasi-tagasi lennule, mis hõlmas lendu Pariisist (Prantsusmaa) Veneetsiasse (Itaalia) 8. veebruaril 2014 ja tagasilendu 10. veebruaril 2014.

8

Põhikohtuasja hagejate sõnul hilines tagasilend Pariisi saabumisel kolm tundi ja seitse minutit.

9

Kuna lennuettevõtja neile hüvitist ei maksnud, esitasid põhikohtuasja hagejad eelotsusetaotluse esitanud kohtusse hagi, paludes mõista easyJetilt kummalegi hagejale välja määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud 250-eurone hüvitis.

10

EasyJet ei eita hilinemist, kuid ta vaidleb vastu hüvitisnõudele, tuues põhjenduseks, et põhikohtuasja hagejad ei ole esitanud pardakaarte kui tõendit registreerimisele ilmumise kohta.

11

Neil asjaoludel leiavad põhikohtuasja hagejad, et on vaja lahendada lennule ilmumise tõendamise küsimus, ning nad väidavad muu hulgas, et pardakaardi olemasolu ei tähenda automaatselt seda, et reisija on tegelikult registreerimisele ilmunud või lennuki pardale läinud; määruse nr 261/2004 artiklis 3 ei ole määratletud mõistet „registreerimine“ ning tuleb arvestada reisijate registreerimise valdkonnas toimunud digitaalset arengut, mida iseloomustab piletiostu virtuaalseks muutumine, lennule registreerimine veebis ja elektroonilised piletid.

12

Seevastu easyJeti arvates ei tekita määruse nr 261/2004 tõlgendamine mingeid kahtlusi, sest Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) on täpsustanud, et reisijad peavad registreerimisele ilmumise tõendamiseks esitama pardakaardi.

13

Eelotsusetaotluses on mainitud Cour de cassationi (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) kohtupraktikat, mis on jätnud jõusse eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsused, millega on jäetud rahuldamata määrusel nr 261/2004 põhinevad kindlasummalise hüvitise nõuded lennu pikaajalise hilinemise eest, mille on esitanud reisijad, kes jätsid esitamata pardakaardi, kuid esitasid tõendi elektroonilise broneeringu kohta ja teatavad muud tõendid.

14

Veel nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud suure hulga vaidluste raames on enamik lennuettevõtjaid põhjendanud määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud lennu pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise maksmisest keeldumist pardakaardi esitamata jätmisega, tuginedes Cour de cassationi (kassatsioonikohus) kohtupraktikale.

15

Neil asjaoludel otsustas tribunal d’instance d’Aulnay-sous-Bois’ (Aulnay-sous-Bois’ esimese astme kohus, Prantsusmaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Kõigepealt väärib märkimist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama (vt eelkõige 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus van der Lans, C‑257/14, EU:C:2015:618, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Käesoleva eelotsusetaotluse puhul on põhjust kasutada seda võimalust.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega nimelt, et Euroopa Kohus võtaks üldise seisukoha, kas määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et määruse sätetele tuginemiseks peab reisija tõendama oma ilmumist registreerimisele, ning kui vastus on jaatav, siis kas määruse artikli 2 punkti g arvestades võib sellist ilmumist eeldada juhul, kui reisijal on olemas lendu teostava lennuettevõtja tunnustatud ja registreeritud broneering.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused kuuluvad aga kindlasse konteksti, milleks on lennuettevõtja keeldumine maksmast määruse nr 261/2004 alusel hüvitist, kui lend, millele reisijatel on kinnitatud broneering, hilineb sihtkohta kolm tundi või rohkem. Nagu nähtub käesoleva kohtumääruse punktist 10, ei eita lennuettevõtja hilinemist, kuid ta keeldub hüvitisnõude rahuldamisest põhjusel, et reisijad ei ole registreerimisele ilmumist pardakaardi esitamisega tõendanud.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab ka tema menetluses olevate vaidluste suurt hulka. Nimetatud kohtu sõnul keeldub enamik lennuettevõtjaid lennu pikaajalise hilinemise eest määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud hüvitise maksmisest pardakaardi esitamata jätmise tõttu, kusjuures pardakaardi esitamist nõutakse vastavalt asjaomase liikmesriigi kõrgeima kohtu väljakujunenud kohtupraktikale.

21

Neid asjaolusid arvesse võttes ja selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks, tuleb tema küsimusi mõista nii, et nendega palutakse sisuliselt selgitada, kas määrust nr 261/2004 ja eelkõige selle artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et hilinenud lennu reisijatele, kellel on sellele lennule kinnitatud broneering, võib keelduda määruse alusel hüvitist maksmast ainuüksi põhjusel, et nad ei ole hüvitisnõuet esitades tõendanud – eeskätt pardakaardiga – selle lennu registreerimisele ilmumist.

22

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega, kui küsimusele antav vastus ei tekita muu hulgas põhjendatud kahtlust.

23

Kuna käesolevas asjas on see nii, siis tuleb seda sätet kohaldada.

24

Määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 2 punkti a sõnastusest nähtuvalt kohaldatakse määrust vaid siis, kui esiteks on reisijatel kinnitatud broneering asjaomasele lennule ning teiseks ilmuvad nad registreerimisele selles sättes ette nähtud ajal.

25

Järelikult on need kaks selles sättes ette nähtud tingimust kumulatiivsed ning reisija ilmumist registreerimisele ei saa eeldada seetõttu, et tal on kinnitatud broneering asjaomasele lennule.

26

Lisaks on kõnealuses sättes täpsustatud, et registreerimisele ilmumise nõue ei laiene reisijatele, kelle lend on tühistatud.

27

Eelotsuse küsimused puudutavad aga reisijaid, kelle lend on oluliselt hilinenud.

28

Kui on tegemist olukorraga, kus nagu põhikohtuasjas lubab teatud lennuettevõtja lennukisse isikud, kellel on kinnitatud broneering lennule, ning transpordib nad sihtkohta, siis tuleb asuda seisukohale, et reisijad on täitnud tingimuse ilmuda enne lendu registreerimisele. Neil asjaoludel ei pea nad järelikult registreerimisele ilmumist tõendama, kui nad esitavad hüvitisnõude.

29

Sellest järeldub, et selliseid reisijaid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kellel on kinnitatud broneering lennule ja kes on lennu sooritanud, tuleb pidada registreerimisele ilmumise nõude korrektselt täitnuks.

30

Seega, kuna nimetatud reisijad saabusid sihtkohta vähemalt kolmetunnise hilinemisega, on neil määruse nr 261/2004 aluse õigus hüvitisele selle hilinemise eest, ilma et nad peaksid seejuures esitama pardakaardi või muu dokumendi, mis tõendaks nende ilmumist hilinenud lennu registreerimisele ettenähtud ajal.

31

Sellist järeldust kinnitab ka määruse nr 261/2004 põhjenduses 1 mainitud eesmärk tagada reisijate kaitstuse kõrge tase.

32

Reisijatel, kelle lend hilines oluliselt, on niisiis võimalus kasutada õigust hüvitisele, ilma et nende suhtes kehtiks nende olukorras sobimatu kohustus hiljem, hüvitisnõude esitamisel tõendada, et nad ilmusid hilinenud lennu – millega neid igal juhul transporditi – registreerimisele.

33

Teistsuguse olukorraga on tegemist vaid juhtudel, kui lennuettevõtjal on tõendeid selle kohta, et vastupidi sellele, mida väidavad reisijad, ei transporditud neid hilinenud lennuga, ning seda peab kontrollima liikmesriigi kohus.

34

Eeltoodut arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et määrust nr 261/2004 ja eelkõige selle artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et hilinenud lennu reisijatele, kellel on sellele lennule kinnitatud broneering, ei või keelduda määruse alusel hüvitist maksmast ainuüksi põhjusel, et nad ei ole hüvitisnõuet esitades tõendanud – eeskätt pardakaardiga – selle lennu registreerimisele ilmumist, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et neid reisijaid ei transporditud kõnealuse hilinenud lennuga, ning seda peab kontrollima liikmesriigi kohus.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, ja eelkõige selle artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et hilinenud lennu reisijatele, kellel on sellele lennule kinnitatud broneering, ei või keelduda määruse alusel hüvitist maksmast ainuüksi põhjusel, et nad ei ole hüvitisnõuet esitades tõendanud – eeskätt pardakaardiga – selle lennu registreerimisele ilmumist, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et neid reisijaid ei transporditud kõnealuse hilinenud lennuga, ning seda peab kontrollima liikmesriigi kohus.