1.

Kas põhimõtet, et tühised lepingutingimused ei ole siduvad (nõukogu 5. aprilli direktiivi 93/13/EMÜ (1) artikkel 6), tuleb laiendada ka hilisematele lepingutele ja õigustehingutele, mis sõlmitakse pärast nende tingimuste ettenägemist, nagu uuendamisleping?

Kuna õigustühisus algusest peale tähendab, et nimetatud lepingutingimust ei ole lepingu õiguslik-majanduslikul kehtivusajal kunagi olnud, siis võib järeldada, et seda lepingutingimust puudutavad hilisemad õigustoimingud ja nende tagajärjed nagu uuendamisleping kaovad samuti juriidilisest reaalsusest, nii et tuleb lugeda, et neid ei ole olemas ja neil puudub igasugune õigusmõju?

2.

Kas dokumente, millega muudetakse või nähakse ette lepingutingimusi, milles ei ole eraldi kokku lepitud ja mis võivad kontrolli ebaõigluse ja läbipaistvuse puudumise kohta mitte läbida, võib neid olemuselt käsitada nõukogu 5. aprilli 2013. aasta direktiivi 93/13/EMÜ artikli 3 tähenduses lepingu tüüptingimustena, mille suhtes kehtivad samad õigustühisuse alused nagu uuendatud või vaikimisi nõusoleku saanud originaaldokumentidele?

3.

Kas uuendamislepingus sätestatud kohtulikest nõuetest loobumist tuleb samuti lugeda õigustühiseks, kui lepingutes, mille kliendid sõlmisid, ei teavitatud neid sellest, et tegu on tühise lepingutingimusega, ega ka sellest, kui palju raha või kui suure summa väärtuses on neil õigus saada algselt kehtestatud „intressi alammäära klauslite“ alusel makstud intresside eest tagasi?

Selliselt märgitakse, et klient kirjutab nõuetest loobumisele alla, ilma et pank oleks teda teavitanud sellest, millest ta loobub ja kui suurest rahasummast ta loobub.

4.

Kui lepingut muutva uuendamislepingu analüüsimisel Euroopa Kohtu praktika ja direktiivi [93/13] artikli 3 lõike 1 ja artikli 4 lõike 2 seisukohast on lepingus sätestatud uus intressi alammäära klausel taas läbipaistmatu, kuna pank rikub taas tema suhtes [Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus)] 9. mai 2013. aasta kohtuotsuses seatud läbipaistvuskriteeriumeid ning ei teavita klienti nimetatud klausli tõelisest maksumusest kliendi hüpoteegis, nii et klient saaks teada intressimäära (ja sellest tuleneva laenumakse suuruse), mida tal tuleb maksta, kui talle kohaldatakse uut intressi alammäära klauslit, ja intressimäära (ja sellest tuleneva laenumakse suuruse), mida tal tuleb maksta, kui intressi alammäära klauslit ei kohaldataks ja kohaldataks hüpoteeklaenus kokku lepitud intressimäära ilma alammäärata.

Teisisõnu, kas juhul, kui finantsasutus sunnib sõlmima „intressi alammäära klauslite“ kohta dokumendi, mida nimetatakse uuendamiseks, peab ta olema viinud läbi direktiivi [93/13] artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 2 ette nähtud läbipaistvuskontrollid ja teavitama tarbijat, kui suures summas on tarbija „intressi alammäära klauslite“ kohaldamise tõttu kahju kannatanud, ning samuti, milline intress oleks olnud kohaldatav, kui nimetatud klausleid ei oleks, ja kas juhul, kui seda ei ole tehtud, on ka need dokumendid õigustühised?

5.

Kas nõudeid käsitlevat lepingutingimust lepingut muutva uuendamislepingu tüüptingimuste hulgas võib lugeda sisu poolest ebaõiglaseks lepingutingimuseks artikli 3 lõike 1 raames koostoimes lisaga ebaõiglaste lepingutingimuste kohta ja konkreetselt selle lisa punktiga q (ebaõiglased on lepingutingimused, mille eesmärk või tagajärg on jätta tarbija ilma õigusest võtta õiguslikke meetmeid või kasutada mis tahes muud õiguskaitsevahendit või tarbija kõnealust õigust piirata), kuna need piiravad tarbijate õigust kasutada õigusi, mis võivad tekkida või ilmneda pärast lepingu sõlmimist, nagu see on võimaluse puhul nõuda makstud intresside täielikku tagastamist (Euroopa Kohtu 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse (2) alusel).