–

AAS „Balta“, advokatas S. Drazdauskas,

–

UAB „Grifs AG“, esindajad: advokatai J. Milašauskienė, A. Bosaitė, M. Inta ja G. Abromavičius,

–

Leedu valitsus, esindajad: K. Dieninis, R. Butvydytė ja G. Taluntytė,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja A. Steiblytė,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 15 punkti 5 ja artikli 16 punkti 5 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Lätis asutatud kindlustusseltsi AAS „Balta“ ja Leedus registreeritud turvaettevõtja „Grifs AG“ (edaspidi „Grifs“) vahelises kohtuvaidluses kindlustushüvitise maksmise üle.

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 15, 18 ja 19 on märgitud:

[…]

4

Määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

5

Määruse artikli 5 lõige 1 näeb ette:

„Isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.“

6

Kindlustusasjade kohtualluvust reguleerivad määruse nr 1215/2012 artiklid 10–16, mis sisalduvad määruse II peatüki 3. jaos.

7

Määruse artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:

„Kindlustusasjades määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see piiraks artikli 6 või artikli 7 punkti 5 kohaldamist.“

8

Määruse nr 1215/2012 artikli 11 lõike 1 punkt b näeb ette, et kindlustusandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib juhul, kui hagejaks on kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isik, esitada hagi hageja alalise elukoha kohtusse muus liikmesriigis.

9

Määruse artiklis 12 on ette nähtud:

„Vastutuskindlustuse või kinnisasja kindlustamise puhul võib esitada hagi kindlustusandja vastu ka selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud. Sama kehtib ka juhul, kui vallas‑ ja kinnisasi on hõlmatud ühise kindlustuspoliisiga ning sama juhtumi tõttu on kahjustada saanud mõlemad.“

10

Määruse artiklis 15 on sätestatud:

„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel,

[…]

11

Sama määruse artikkel 16 näeb ette:

„Artikli 15 punktis 5 osutatud riskid on järgmised:

[…]

12

Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas:

13

Selle määruse artikli 63 lõige 1 näeb ette:

„Käesoleva määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht seal, kus on tema:

14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta direktiiviga 2013/58 (ELT 2013, L 341, lk 1), (edaspidi „direktiiv 2009/138“) artikli 13 punktis 27 on määratletud mõiste „suured riskid“ selle direktiivi tähenduses.

15

Grifs osutab turvateenuseid. Lätis registreeritud „Grifs AG“ SIA on Grifsi ainuomanik. 31. juulil 2012 sõlmisid Grifs AG ja Balta üldise tsiviilvastutuse kindlustuslepingu (edaspidi „kindlustusleping“), millega on kindlustatud ka Grifsi tsiviilvastutus.

16

Kindlustuslepingu üldtingimuste kohaselt lahendatakse kõik selle lepinguga seotud vaidlused läbirääkimiste teel ning kui pooled ei saavuta kokkulepet, lahendatakse vaidlus Läti kohtus vastavalt Läti Vabariigis kehtivatele seadustele.

17

21. augustil 2012 varastati äriühingu UAB „Jaunystės romantika“ Alytus’es (Leedu) asuvast juveelikauplusest ehteid ja sularaha; seda juveelikauplust valvas Grifs vastavalt turvateenuste osutamise lepingule. Jaunystės romantika ja tema kindlustusandja ERGO Insurance SE pöördusid selle vargusega tekitatud kahju hüvitamise nõudega Leedu kohtusse ning viimane mõistis nende kasuks välja kahjuhüvitise ja menetluskulud. Nimetatud kohus tuvastas, et Grifs oli olnud raskelt hooletu ning et esineb otsene põhjuslik seos tekkinud kahju ja selle äriühingu tegevusetuse vahel.

18

Pärast kõnealuse kahjuhüvitise nõuet käsitleva menetluse lõppemist esitas Grifs Vilniaus apygardos teismasele (Vilniuse regionaalne kohus, Leedu) hagi nõudega mõista Baltalt kindlustuslepingu alusel välja kindlustushüvitis summas 114941,58 eurot, millele lisandub viivis, ning samuti menetluskulud. Vilniaus apygardos teismas (Vilniuse regionaalne kohus) jättis 21. novembri 2017. aasta otsusega hagi kohtualluvuse puudumise tõttu läbi vaatamata, märkides, et kindlustuslepingu üldtingimuste kohaselt tuleb kõik sellest tulenevad vaidlused lahendada Läti kohtus vastavalt Lätis kehtivatele seadustele. Peale selle nentis Vilniaus apygardos teismas (Vilniuse regionaalne kohus), et kuivõrd kindlustuslepingu sõlminud äriühing Grifs AG on Grifsi omanik, siis puudub kahtlus selles, et Grifs on nõustunud – olgugi et kaudselt – kõigi lepingutingimustega, sealhulgas nendega, mis käsitlevad kohtualluvust.

19

Grifs esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Lietuvos apeliacinis teismasele (Leedu apellatsioonikohus), kes tühistas 29. märtsi 2018. aasta otsusega Vilniaus apygardos teismase (Vilniuse regionaalne kohus) otsuse ja saatis kohtuasja viimati nimetatud kohtule tagasi, et ta teeks Grifsi hagi vastuvõetavuse kohta uue otsuse.

20

Lietuvos apeliacinis teismas (Leedu apellatsioonikohus) leidis oma otsuses, et asjaolu, et kindlustuslepingu pooled olid kokku leppinud, et sellest lepingust tulenevad vaidlused lahendab Läti kohus vastavalt Lätis kehtivatele seadustele, ei kohustanud Grifsi esitama oma hagi ainult Läti kohtusse. Nimelt on kõnealune äriühing kindlustuslepingu alusel „kindlustatu“ ja tal on sellest tulenevalt õigus valida määruse nr 1215/2012 artiklis 11 ette nähtud muu kohtualluvus.

21

Balta esitas Lietuvos apeliacinis teismase (Leedu apellatsioonikohus) 29. märtsi 2018. aasta otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismasele (Leedu kõrgeim kohus) kassatsioonkaebuse.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud kahtlus, kas Euroopa Kohtu kaalutlused 12. mai 2005. aasta kohtuotsuses Société financière et industrielle du Peloux (C‑112/03, EU:C:2005:280), mis puudutavad majanduslikult nõrgemal positsioonil olevate isikute õiguskaitset, on asjakohased juhtudel, kus kindlustus katab „suurt riski“, arvestades eelkõige 13. juuli 2017. aasta kohtuotsust Assens Havn (C‑368/16, EU:C:2017:546).

23

Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et kui kindlustatud tegevus vastab „suurte riskide“ kriteeriumile määruse nr 1215/2012 artikli 16 punkti 5 tähenduses, siis tuleks põhimõtteliselt eeldada, et kindlustussuhte pooltel on majanduslikku võimekust ja neil peaks olema vabadus kalduda kõrvale selle määruse II peatüki 3. jao kohtualluvuse sätetest. Teiselt poolt leiab see kohus, et kindlustusvõtja eripära ei kajasta alati kindlustatu olukorda ja majanduslikku võimekust. Sellisel juhul võib seega olla vaja tagada kindlustussuhte poolte õiguste ja kohustuste tasakaal. Ent ei ole päris selge, kust jookseb piir lepinguvabaduse ja vajaduse vahel kaitsta nõrgemat poolt.

24

Nendel asjaoludel otsustas Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 1215/2012] artikli 15 punkti 5 ja artikli 16 punkti 5 tuleb tõlgendada nii, et suurte riskide kindlustuse puhul võib kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel sõlmitud kindlustuslepingus sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele tugineda selle lepingu kohaselt kindlustatud isiku vastu, kes ei ole ise sõnaselgelt sellise kokkuleppega nõustunud ning kelle asukoht on kindlustusvõtja ja kindlustusandja omast erinevas liikmesriigis?“

25

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 ja artikli 16 punkti 5 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse kokkulepe, mis on ette nähtud kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel sõlmitud kindlustuslepingus, mis hõlmab „suurt riski“ viimati nimetatud sätte tähenduses, kehtib selle lepingu alusel kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustussektori ettevõtja ega ole sellele kokkuleppele oma nõusolekut andnud ning kelle asukoht on kindlustusvõtja ja kindlustusandja omast erinevas liikmesriigis.

26

Sellega seoses tuleb märkida, et kuivõrd määruse nr 1215/2012 artiklid 15 ja 16 kordavad nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artiklite 13 ja 14 vastavaid sõnastusi, siis jääb tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud viimati nimetatud määruse sätete kohta, kehtima ka määruse nr 1215/2012 vastavate sätete kohta (vt analoogia alusel 31. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hofsoe, C‑106/17, EU:C:2018:50, punkt 36).

27

Vaidlust ei ole selles, et määruse nr 1215/2012 II peatüki 3. jao sätetega kehtestatakse kindlustusasjade puhul erinormid, mille eesmärk on kaitsta nõrgemat lepingupoolt tema huve arvestades soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad, nagu on märgitud määruse põhjenduses 18 (31. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hofsoe, C‑106/17, EU:C:2018:50, punkt 39, ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Ühelt poolt näeb seega määruse nr 1215/2012 artikli 11 lõike 1 punkt b ette, et kindlustusandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi siis, kui tegemist on kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isiku esitatud hagiga, hageja alalise elukoha kohtusse muus liikmesriigis. Teiselt poolt on selle määruse artiklis 12 sätestatud, et vastutuskindlustuse või kinnisasja kindlustamise puhul võib esitada hagi kindlustusandja vastu ka selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud. Need normid tagavad, et nõrgem pool, kes soovib kaevata kohtusse tugevamat poolt, võib seda teha liikmesriigi kohtus, millesse tal on lihtne pöörduda.

29

Ent teatavatel juhtudel näeb määrus nr 1215/2012 ette võimaluse kalduda kokkuleppega kõrvale kindlustusasjade puhul kehtivatest kohtualluvuse reeglitest, nimelt on see määruse artikli 15 punkti 5 alusel võimalik sellist kindlustuslepingut käsitleva kokkuleppega, mis hõlmab üht või mitut määruse artiklis 16 nimetatud riski.

30

Käesolevas asjas täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas käsitletav kindlustusleping hõlmas „suuri riske“, mida on nimetatud määruse nr 1215/2012 artikli 16 punktis 5, milles on viidatud direktiivile 2009/138, kusjuures selle direktiivi artikli 13 punktis 27 on antud mõiste „suured riskid“ määratlus ja sätestatud teatavad selle mõiste alla kuuluvad riskikategooriad.

31

Selles kontekstis tuleb uurida, kas niisuguses lepingus ette nähtud kohtualluvuse kokkulepe võib olla siduv kolmandast isikust kindlustatule, kes ei ole selle lepingu pool ega ole selle lepingu tingimustele oma nõusolekut andnud.

32

Et teha kindlaks, kas kindlustatu, kes on „suurt riski“ hõlmava kindlustuslepingu suhtes kolmas isik, võib olla seotud kohtualluvuse kokkuleppega, mille kohaselt on kohtualluvus ainult kindlustusseltsi asukohariigi kohtutel, tuleb võtta aluseks määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 sõnastus ning samuti selle määruse kindlustusasju reguleerivate normide ülesehitus, nende tekkelugu ja nende aluseks olevad eesmärgid.

33

Mis puudutab esiteks määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 sõnastust, siis võiks kindlasti asuda seisukohale, et kuivõrd selles punktis mainitakse ainult kindlustuslepingut käsitlevat kokkulepet, mitte aga kokkuleppe sõlminud pooli, nagu on sätestatud sama artikli 15 punktides 3 ja 4, siis kuna kehtiv kohtualluvuse kokkulepe on ette nähtud „suurt riski“ hõlmavas kindlustuslepingus, võib sellele tugineda iga isik, kes soovib selle lepingu alusel oma õigusi teostada, sealhulgas ka kolmandast isikust kindlustatu vastu.

34

Kõnealune sõnastuste erinevus määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 ja sama artikli teiste punktide vahel on selgitatav selle artikli tekkelooga. Nagu nähtub P. Schlosseri aruande – mis käsitleb konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning protokolliga, mis käsitleb konventsiooni tõlgendamist Euroopa Kohtus (EÜT 1979, C 59, lk 71) – punktist 140, otsustati viimati nimetatud konventsiooni täiendamisel seoses 1978. aastal Ühendkuningriigi ühinemisega, et kindlaks ei määrata abstraktset ja üldist kriteeriumi, mis piiritleks neid olukordi, mille puhul kohtualluvuse kokkulepped on lubatud, vaid koostatakse nende kindlustuslepingute loetelu, mille puhul need kohtualluvuse kokkulepped oleksid lubatud. Kuid kõnealuse aruande nimetatud punktist nähtub, et selle täiendamisega ei tahetud kindlasti muuta selliseid kohtualluvuse kokkuleppeid kehtivaks kolmandate isikute suhtes.

35

Mis puudutab teiseks määruse nr 1215/2012 II peatüki 3. jao sätete ülesehitust, siis tuleb märkida, et määrusega nr 44/2001 laiendati nende isikute loetelu, kes võivad kindlustusandja kohtusse kaevata, ja lisati viimati nimetatud määruse artikli 9 lõike 1 punkti b, millest sai määruse nr 1215/2012 artikli 11 lõike 1 punkt b, ka kindlustatud isikud, ilma et oleks vahet tehtud kindlustatud riskide tüübi alusel. Kindlustatutele selliselt antud kaitse oleks aga ebatõhus, kui „suuri riske“ puudutavate kindlustuslepingute osas määrataks kohtualluvus kindlaks sellise kohtualluvuse kokkuleppega, millele kindlustatu ei ole oma nõusolekut andnud.

36

Mis puudutab kolmandaks määruse nr 1215/2012 II peatüki 3. jao aluseks olevaid eesmärke, siis on Euroopa Kohus juba leidnud, et kui kindlustusleping on sõlmitud kolmanda isiku kasuks, siis on sellest lepingust tuleneva vaidluse korral selles sisalduv kohtualluvuse kokkulepe kolmanda isiku suhtes kehtiv üksnes siis, kui see ei kahjusta majanduslikult nõrgema poole kaitse eesmärki (12. mai 2005. aasta kohtuotsus Société financière et industrielle du Peloux, C‑112/03, EU:C:2005:280, punkt 38).

37

Euroopa Kohus on ka sedastanud, et kindlustusasjades on kohtualluvuse kokkuleppe ulatus rangelt piiratud eesmärgiga kaitsta majanduslikult nõrgemat poolt (13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Assens Havn, C‑368/16, EU:C:2017:546, punkt 36).

38

Siiski tuleb analüüsida, kas need kaalutlused kehtivad samamoodi „suurt riski“ hõlmavate kindlustuslepingute puhul, kus kindlustatud isikutel võib nagu ka kindlustusandjatel ja ‑võtjatel olla märkimisväärne majanduslik võimekus.

39

Vaidlust ei ole selles, et kindlustusvõtja ja kindlustusandja majanduslikku võimekust arvestades andis liidu seadusandja neile kohtualluvuse valimise võimaluse nii, et nad võivad kalduda ka kõrvale määruse nr 1215/2012 II peatüki 3. jaos sätestatud kaitse-eesmärgil kehtestatud kohtualluvuse reeglitest. Käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud P. Schlosseri aruandest ilmneb, et pooltele antud võimalus kalduda kõrvale üldistest kohtualluvuse reeglitest seoses lepingutega, millest seejärel said „suurt riski“ hõlmavad kindlustuslepingud, oli mõeldud selle asjaoluga arvestamiseks, et kuna asjasse puutuvad äriühingud on võimsad ettevõtted, siis on kindlustuslepingu pooled võrdses olukorras ja nõrgema poole täiendav kaitsmine ei ole põhjendatud.

40

Sellest konstateeringust ei saa aga järeldada, et kindlustatud isiku ning kindlustusandjate ja kindlustusvõtjate majanduslik võimekus on identne või sarnane. Järelikult ei sõltu küsimus, kas „suurt riski“ hõlmava kindlustuslepingu suhtes kolmandat isikut võib pidada majanduslikult nõrgemaks isikuks, ainult asjaolust, et poolte vahel sõlmitud kindlustusleping kuulub nende kindlustuslepingute hulka, mis hõlmavad „suurt riski“.

41

Seega tuleb tõdeda, et võimalus kalduda „suurt riski“ hõlmavates kindlustuslepingutes kõrvale üldistest kohtualluvuse reeglitest, on kohaldatav ainult lepingupoolte vahelistes suhetes ja seda ei saa üldjuhul laiendada kolmandast isikust kindlustatule.

42

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et selle juhtumipõhine hindamine, kas isikut võib pidada „nõrgemaks pooleks“, tekitaks ohu õiguskindlusetuse tekkeks ning oleks vastuolus määruse nr 1215/2012 eesmärgiga, mida on nimetatud põhjenduses 15 ja mille kohaselt peavad kohtualluvuse eeskirjad olema hästi etteaimatavad (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus MMA IARD, C‑340/16, EU:C:2017:576, punkt 34).

43

Need kaalutlused kehtivad seda enam „suurt riski“ hõlmavate kindlustuslepingute puhul. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on nimelt õigesti märkinud, et direktiivi 2009/138 artikli 13 punkt 27 näeb ette mitu kriteeriumi, mida tuleb koos hinnata ja mille kohaldamine ei ole alati süstemaatiline. Selleks hindamiseks võib vaja olla põhjalikku ja potentsiaalselt keerulist kontrolli, mis aga oleks vastuolus sooviga teha kohtualluvuse reeglid etteaimatavaks.

44

Väljakujunenud kohtupraktikas on aga leitud, et määruse nr 1215/2012 II peatüki 3. jao aluseks olev kaitse-eesmärk tähendab seda, et selles jaos ette nähtud valikulise kohtualluvuse reeglite kohaldamine ei laiene isikutele, kelle puhul ei ole niisugune kaitse õigustatud (vt selle kohta 31. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hofsoe, C‑106/17, EU:C:2018:50, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Kuigi eelnevast järeldub, et eriline kaitse ei ole õigustatud suhetes, mis on kindlustussektoris majandus- või kutsetegevuses osalejate vahel, kellest mitte kellegi puhul ei saa eeldada, et ta on teistega võrreldes nõrgemal positsioonil (31. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hofsoe, C‑106/17, EU:C:2018:50, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika), on käesoleval juhul selge, et kindlustatud kolmas isik ehk Grifs ei ole kindlustussektoris majandus- või kutsetegevuses osaleja.

46

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 ja artikli 16 punkti 5 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse kokkulepe, mis on ette nähtud kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel sõlmitud kindlustuslepingus, mis hõlmab „suurt riski“ viimati nimetatud sätte tähenduses, ei kehti selle lepingu alusel kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustussektori ettevõtja ega ole sellele kokkuleppele oma nõusolekut andnud ning kelle asukoht on kindlustusvõtja ja kindlustusandja omast erinevas liikmesriigis.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 15 punkti 5 ja artikli 16 punkti 5 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse kokkulepe, mis on ette nähtud kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel sõlmitud kindlustuslepingus, mis hõlmab „suurt riski“ viimati nimetatud sätte tähenduses, ei kehti selle lepingu alusel kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustussektori ettevõtja ega ole sellele kokkuleppele oma nõusolekut andnud ning kelle asukoht on kindlustusvõtja ja kindlustusandja omast erinevas liikmesriigis.