–

Procureur-generaal, esindaja: I. De Tandt,

–

X, esindajad: advocaten S. Bekaert ja P. Bekaert ning abogado G. Boye,

–

Belgia valitsus, esindajad: C. Van Lul, C. Pochet ja J.‑C. Halleux,

–

Hispaania valitsus, esindajad: M. Sampol Pucurull, hiljem S. Centeno Huerta,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja R. Troosters,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34) artikli 2 lõike 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud sellise Euroopa vahistamismääruse täitmise raames Belgias, mille on X‑i suhtes teinud Audiencia Nacional (üleriigiline kohus, Hispaania).

3

Raamotsuse 2002/584 põhjendustes 5 ja 6 on märgitud:

4

Raamotsuse artikkel 2 „Euroopa vahistamismääruse rakendusala“ näeb ette:

„1.   Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.

2.   Käesoleva raamotsuse alusel ja teo topeltkaristatavust [mõiste „topeltkaristatavus“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „mõlemapoolne karistatavus“] kontrollimata toimub Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmine järgmiste kuritegude puhul, nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

[…]

4.   Muude süütegude puhul, mida ei ole nimetatud lõikes 2, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et teod, mille suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusaktide alusel süüteod selle koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata.“

5

Raamotsuse artikli 8 „Euroopa vahistamismääruse sisu ja vorm“ lõige 1 sätestab:

„Euroopa vahistamismäärus sisaldab järgmist teavet, mis on esitatud vastavalt lisas toodud vormile:

[…]

[…]“.

6

Raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõige 1 sätestab:

„Euroopa vahistamismäärust menetletakse ja see täidetakse viivitamatult.“

7

Euroopa vahistamismääruse vorm asub raamotsuse lisas. Selle vormi rubriigis c nimetatud „[k]karistuse pikkus“ viitab selle rubriigi punktis 1 „[v]abadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme maksimaal[sele] pikkus[ele], mida süüteo (süütegude) eest võib mõista“ ja selle rubriigi punktis 2 „[m]ääratud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme pikkus[ele]“.

8

Nimetatud vormi rubriigis e „Süüteod“ on ette nähtud ka teabe edastamine süütegude kohta, millega Euroopa vahistamismäärus „on seotud“, ja muu hulgas „[s]üüteo (süütegude) toimepaneku tehiolude kirjeldus, sealhulgas tagaotsitava süüteos (süütegudes) osalemise aeg, koht ja laad“.

9

Karistusseadustiku (Código Penal) artikkel 578 – põhikohtuasjas käsitletavate tegude toimepanemise kuupäeval kehtinud redaktsioonis – nägi terrorismi õigustamises ja selle all kannatanute alandamises seisneva kuriteo eest ette kuni kaheaastase vangistuse.

10

Seadustiku artiklit 578 muudeti 30. märtsil 2015 nii, et selle kuriteo eest karistatakse nüüdsest kuni kolmeaastase vangistusega.

11

Audiencia Nacional (üleriigiline kohus, Hispaania) mõistis 21. veebruari 2017. aasta kohtuotsusega X‑i süüdi muu hulgas tegudes, mis olid toime pandud ajavahemikul 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2013 ja vastasid tegude toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni artiklis 578 sätestatud terrorismi õigustamise ja selle all kannatanute alandamise kuriteokoosseisule, ning mõistis talle maksimaalse kaheaastase vangistuse. See kohtuotsus on jõustunud, kuna Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) jättis selle peale esitatud apellatsioonkaebuse 15. veebruari 2018. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

12

Kuna X lahkus Hispaaniast Belgiasse, tegi Audiencia Nacional (üleriigiline kohus) 25. mail 2018 tema suhtes Euroopa vahistamismääruse ja sama aasta 27. juunil täiendava Euroopa vahistamismääruse seoses kuriteoga „terrorism“ raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 teise taande tähenduses, et viia täide 21. veebruari 2017. aasta kohtuotsuses mõistetud karistus.

13

Selleks et kontrollida, kas vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõikele 2 oli asjaomane kuritegu Hispaania õiguse kohaselt karistatav vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille ülemmäär on vähemalt kolm aastat, ning millest tulenevalt tuleb isik üle anda ilma teo mõlemapoolset karistatavust kontrollimata, võttis rechtbank van eerste aanleg Oost-Vlaanderen, afdeling Gent (Ida‑Flandria esimese astme kohus, Genti kohtumaja, Belgia) vahistamismäärust täitva õigusasutusena arvesse karistusseadustiku artiklit 578 selle redaktsioonis, mis kehtis põhikohtuasjas käsitletavate tegude toimepanemise kuupäeval. Olles tuvastanud, et tegu ei ole mõlemapoolselt karistatav, keeldus see kohus 17. septembri 2018. aasta määrusega sama aasta 27. juuni täiendava Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

14

Procureur-Generaal (Belgia peaprokurör) esitas selle kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse hof van beroep te Gentile (Genti apellatsioonikohus, Belgia), kellel tekkisid kahtlused seoses vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsiooniga, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõikes 2 ette nähtud tingimus, mille kohaselt peab olema tegemist vabadusekaotusliku karistusega, mille ülemmäär on vähemalt kolm aastat, on täidetud. Ta leiab, et arvestades karistusseadustiku artikli 578 põhikohtuasjas käsitletavate tegude toimepanemise kuupäeval kehtinud redaktsiooni, oli rechtbank van eerste aanleg Oost-Vlaanderen, afdeling Gentil (Ida-Flandria esimese astme kohus, Genti kohtumaja) õigus kontrollida teo mõlemapoolset karistatavust ja keelduda täiendava Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kuna selles redaktsioonis nägi selle seadustiku artikkel 578 ette kuni kaheaastase vangistuse. Ta märgib siiski, et kui oleks tulnud arvesse võtta selle artikli redaktsiooni, mis kehtis selle Euroopa vahistamismääruse tegemise kuupäeval, siis tuleks asuda seisukohale, et rechtbank van eerste aanleg Oost-Vlaanderen, afdeling Gentil (Ida-Flandria esimese astme kohus, Genti kohtumaja) ei olnud õigust kontrollida teo mõlemapoolset karistatavust ning seega ei saanud ta nimetatud Euroopa vahistamismääruse täitmisest keelduda, kuna uues redaktsioonis on selles artiklis nüüd ette nähtud kuni kolmeaastane vangistus.

15

Neil asjaoludel otsustas hof van beroep te Gent (Genti apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Eelotsuse küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kontrollimaks, kas kuritegu, millega seoses on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatav vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille ülemmäär on vähemalt kolm aastat, nagu see on määratletud vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguses, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus võtma arvesse vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsiooni, mis on kohaldatav selle menetluse aluseks olnud tegude suhtes, mille raames Euroopa vahistamismäärus on tehtud, või vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsiooni, mis kehtis selle vahistamismääruse tegemise kuupäeval.

17

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 kohaselt toimub üleandmine selles raamotsuses ette nähtud tingimustel ja teo mõlemapoolset karistatavust kontrollimata selles sättes loetletud kuritegude puhul, nagu need on määratletud vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides, kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille ülemmäär on vähemalt kolm aastat.

18

Nii tuleneb sellest sättest, et nende kuritegude ja kohaldatavate karistuste määratlused on need, mis tulenevad „vahistamismääruse teinud liikmesriigi“ õigusaktist (3. mai 2007. aasta kohtuotsus Advocaten voor de Wereld, C‑303/05, EU:C:2007:261, punkt 52).

19

Raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 sõnastuses ei ole siiski täpsustatud, millist selle õigusakti redaktsiooni peab vahistamismäärust täitev õigusasutus arvesse võtma, et kontrollida, kas selles sättes ette nähtud tingimus – karistuse ülemmäär vähemalt kolm aastat – on täidetud, kui seda õigusakti on muudetud nende tegude toimepanemise kuupäeva, millega seoses toimunud menetluses Euroopa vahistamismäärus tehti, ja vahistamismääruse tegemise või selle täitmise kuupäeva vahelisel ajal.

20

Vastupidi sellele, mida väidavad Belgia ja Hispaania valitsus ning peaprokurör, ei võimalda asjaolu, et raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõikes 2 on kasutatud kindla kõneviisi olevikku, järeldada, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsioon, mida tuleb sel eesmärgil arvesse võtta, on Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal kehtinud redaktsioon. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 33 ja 42 märkis, kasutatakse ühest küljest kindla kõneviisi olevikku õigusnormides üldiselt selleks, et väljendada sätte kohustuslikkust, ja teisest küljest puudutab kõnealune artikli 2 lõige 2 nii Euroopa vahistamismäärusi, mis on tehtud kriminaalmenetluse jätkamiseks ja seega ajal, mil asjaomase kuriteo eest ei ole veel karistatud, kui ka neid Euroopa vahistamismäärusi, mis on tehtud vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks. Seega ei saa kindla kõneviisi oleviku kasutamisest kõnealuses sättes tuletada mingit viidet vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsioonile, mis oleks selle sätte kohaldamise tingimusi arvestades asjakohane.

21

Neil tingimustel tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada nii selle sõnastust kui ka konteksti ning selle õigusakti eesmärke, mille osaks säte on (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Koushkaki, C‑84/12, EU:C:2013:862, punkt 34; 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Hemming jt, C‑316/15, EU:C:2016:879, punkt 27, ja 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 30).

22

Mis puudutab esiteks raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 konteksti, siis tuleb märkida, et selles artiklis 2 on määratletud Euroopa vahistamismääruse rakendusala, nagu on märgitud selle pealkirjas. Vastavalt raamotsuse artikli 2 lõikele 1 võib Euroopa vahistamismääruse teha seoses selliste tegudega, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille ülemmäär on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 22 ja 24 märkis, tehakse juhul, kui artikli 2 lõikes 1 kahe alternatiivina sätestatud Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimus on täidetud, raamotsuse artikli 2 lõigetes 2 ja 4 vahet kuritegudel, millega seoses peab selliselt tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmine toimuma ilma teo mõlemapoolset karistatavust kontrollimata, ja neil kuritegudel, mille puhul võib vahistamismääruse täitmise seada sõltuvusse sellisest kontrollist.

23

Sama artikli lõike 1 sõnastusest tuleneb aga, et süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse puhul, nagu käesoleval juhul, saab vähemalt nelja kuu pikkune karistus viidata üksnes karistusele, mis on selles otsuses konkreetselt mõistetud vastavalt vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktile, mis kehtis selle otsuse tegemise aluseks olnud tegude toimepanemise ajal, mitte karistusele, mis oleks võidud mõista selle vahistamismääruse tegemise kuupäeval selles liikmesriigis kehtinud õigusakti alusel.

24

Teisiti ei saa see olla ka Euroopa vahistamismääruse täitmise puhul raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 kohaselt.

25

Kõigepealt kahjustaks nende kahe sätte ühetaolist kohaldamist tõlgendus, mille kohaselt peaks vahistamismäärust täitev õigusasutus võtma arvesse vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigust erineva kuupäeva seisuga, olenevalt sellest, kas ta kontrollib, kas Euroopa vahistamismäärus võidi teha vastavalt raamotsuse artikli 2 lõikele 1, või kas see vahistamismäärus tuleb täita ilma teo mõlemapoolset karistatavust kontrollimata vastavalt raamotsuse artikli 2 lõikele 2.

26

Seda tõlgendust ei saa – vastupidi Belgia ja Hispaania valitsuse ning peaprokuröri väidetele – toetada asjaolu, et raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõige 1 viitab „tegude[le], mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse“, samas kui raamotsuse artikli 2 lõikes 2 on nimetatud „kurite[od, mis on] vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad“. Sõltumata põhjusest, miks liidu seadusandja need kaks sõnastust heaks kiitis, ei võimalda nendevaheline erinevus kuidagi järeldada, et selle liikmesriigi õigusakti redaktsioon, mille vahistamismäärust täitev õigusasutus peab raamotsuse artikli 2 lõike 2 puhul arvesse võtma, peaks olema see, mis kehtis vahistamismääruse tegemise kuupäeval.

27

Ka raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 4 puhul ei ole see säte, vastupidi sellele, mida väitis peaprokurör Euroopa Kohtu istungil, kuidagi asjakohane vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti selle redaktsiooni kindlaksmääramisel, mida tuleb raamotsuse artikli 2 lõike 2 kohaldamisel arvesse võtta, seda enam, et see säte viitab üksnes vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele.

28

Järgmiseks, tõlgendust, mille kohaselt vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsioon, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 kohaldamisel arvesse võtma, on see, mida kohaldatakse selle menetluse aluseks olnud tegudele, mille raames Euroopa vahistamismäärus on tehtud, kinnitab raamotsuse artikkel 8. See artikkel näeb ette andmed, mis peavad andma minimaalse formaalse teabe, mis on vahistamismäärust täitval õigusasutusel Euroopa vahistamismääruse kiireks menetlemiseks vajalik, et teha viivitamatult üleandmisotsus (vt selle kohta 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Piotrowski, C‑367/16, EU:C:2018:27, punkt 59).

29

Raamotsuse artikli 8 lõike 1 punkti f kohaselt sisaldab Euroopa vahistamismäärus eelkõige teavet mõistetud karistuse kohta, kui tegemist on lõpliku kohtuotsusega, või kuriteo eest ette nähtud karistusmäära kohta vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse alusel, kusjuures selline teave tuleb esitada „vastavalt [raamotsuse] lisas toodud vormile“, mida tuleb seega selle sätte tõlgendamisel arvesse võtta (1. juuni 2016. aasta kohtuotsus Bob-Dogi, C‑241/15, EU:C:2016:385, punkt 44).

30

Selle kohta on vormi rubriigis c ette nähtud, et andmed karistuse pikkuse kohta, mille vahistamismääruse teinud õigusasutus peab esitama, viitavad selle rubriigi punktis 1 „[v]abadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme maksimaal[sele] pikkus[ele], mida süüteo (süütegude) eest võib mõista“ ja selle rubriigi punktis 2 „[m]ääratud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme pikkus[ele]“.

31

Vormi rubriigi c sõnastusest enesest ja eelkõige sõnast „määratud“, mida kasutatakse selleks, et kirjeldada karistust, mille kohta tuleb andmed esitada, nähtub, et see karistus on see, mis võidakse vastavalt asjale määrata või mis on süüdimõistvas otsuses konkreetselt määratud, ning seega karistus, mis tuleneb vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsioonist, mis on asjaomastele tegudele kohaldatav.

32

Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 58 ja 59 märkis, on teave, mis tuleb raamotsusele 2002/584 lisatud vormil esitada, seotud selle kriminaalasja konkreetsete asjaoludega, millega seoses Euroopa vahistamismäärus tehti, nagu nähtub eelkõige selle vormi rubriigi e sõnastusest, mille kohaselt peab vahistamismääruse teinud õigusasutus täpsustama kuriteo tehiolud.

33

Neil asjaoludel ei saa vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõikes 2 ette nähtud karistuse ülemmäära järgimise kontrollimisel arvesse võtta vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti sellist redaktsiooni, mis erineb redaktsioonist, mida kohaldatakse selle menetluse aluseks olnud tegudele, mille raames on Euroopa vahistamismäärus tehtud.

34

Teiseks kinnitab raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 sellist tõlgendust ka raamotsuse eesmärk.

35

Nagu tuleneb nimetatud raamotsuse põhjendusest 5, on raamotsuse eesmärk kuriteo toimepanemises süüdimõistetute või kahtlustatavate üleandmise uue lihtsustatud ja tõhusama süsteemi sisseviimisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada liidule püstitatud eesmärk kujuneda vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, tuginedes liikmesriikidevahelisele kõrgendatud usaldusele (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Lanigan, C‑237/15 PPU, EU:C:2015:474, punkt 28; 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Aranyosi ja Căldăraru, C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, EU:C:2016:198, punkt 76, ning 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Vilkas, C‑640/15, EU:C:2017:39, punkt 31).

36

Kui aga vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakt – mille Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus peab raamotsuse 2002/584 lisas oleva vormi kohaselt teatavaks tegema ja mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab arvesse võtma, et kontrollida, kas vahistamismäärus tuleb selle raamotsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt täita, ilma et kontrollitaks teo mõlemapoolset karistatavust – ei olnud see, mis on kohaldatav selle menetluse aluseks olnud tegudele, millega seoses on Euroopa vahistamismäärus tehtud, võib vahistamismäärust täitval õigusasutusel olla raskusi selle õigusakti asjasse puutuva redaktsiooni kindlakstegemisega, kui seda õigusakti on muudetud tegude toimepanemise kuupäeva ja selle kuupäeva vahelisel ajal, mil see asutus peab tegema Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta otsuse.

37

Järelikult peab vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 kohaldamisel saama tugineda Euroopa vahistamismääruses eneses sisalduvale teabele karistuse pikkuse kohta vastavalt raamotsuse lisas esitatud vormile. Nimelt, kuna raamotsuse artikli 17 lõike 1 kohaselt tuleb Euroopa vahistamismäärust menetleda ja see täita viivitamatult, peab vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse kontrollimine, mille see asutus artikli 2 lõike 2 alusel peab läbi viima, olema tingimata kiire ja seega läbi viidud Euroopa vahistamismääruses eneses sisalduva teabe alusel. Kui sellelt asutuselt nõuda, et ta kontrolliks vahistamismääruse täitmisel, kas vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti, mis on kõnealustele tegudele kohaldatav, ei ole pärast nende tegude toimepanemise kuupäeva muudetud, läheks see vastuollu raamotsuse 2002/584 eesmärgiga, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35.

38

Teistsugune tõlgendus tekitaks pealegi ebakindlust, arvestades raskusi, mis vahistamismäärust täitval õigusasutusel võivad selle õigusakti erinevate võimalike asjasse puutuvate redaktsioonide kindlakstegemisel tekkida, ning oleks järelikult vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Lisaks kahjustaks Euroopa vahistamismääruse täitmise sõltuvusse seadmine selle tegemise hetkel kohaldatavast õigusest etteaimatavuse nõudeid, mis tulenevad sellest samast õiguskindluse põhimõttest.

39

Pealegi ei tohiks raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõiget 2 tõlgendada nii, et see võiks lubada vahistamismääruse teinud liikmesriigil oma õigusnormides ette nähtud karistusi muutes hõlmata selle sätte kohaldamisalasse isikud, kelle suhtes oleks kuriteokoosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmise kuupäeval olnud võimalik rakendada teo mõlemapoolse karistatavuse kontrolli.

40

Mis puudutab veel Belgia ja Hispaania valitsuse kaitstavat seisukohta, et vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustus võtta raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 kohaldamisel arvesse vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsiooni, mis kehtis Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal, aitaks käesoleval juhul kaasa konkreetse isiku üleandmise hõlbustamise eesmärgile, kuna seda redaktsiooni arvestades ei oleks teo mõlemapoolse karistatavuse kontrollimise tingimus enam kohaldatav, siis tuleb meeles pidada, et selle sätte tõlgendus ei tohi olla sõltuvuses üksikjuhu konkreetsetest faktilistest asjaoludest.

41

Lõpuks tuleb märkida, et raamotsusega 2002/584 reguleeritud valdkonnas on vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis kujutab endast – nagu nähtub eelkõige raamotsuse põhjendusest 6 – kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö „nurgakivi“, kohaldatav raamotsuse artikli 1 lõikele 2, mille kohaselt on liikmesriigid põhimõtteliselt kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitma. Sellest järeldub, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest ainult raamotsuse 2002/584 artiklis 3 loetletud täitmata jätmise kohustuslikel alustel või raamotsuse artiklites 4 ja 4a loetletud täitmata jätmise fakultatiivsetel alustel, mis on ammendavad. Lisaks võib vahistamismääruse täitmisele seada tingimusi üksnes mõnel raamotsuse artiklis 5 ammendavalt ette nähtud tingimusel (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (Brüsseli prokurör), C‑627/19 PPU, EU:C:2019:1079, punktid 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Seega ei tähenda asjaolu, et kõnealune kuritegu ei võimalda isikut vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõikele 2 üle anda ilma teo mõlemapoolset karistatavust kontrollimata, siiski seda, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest tuleb keelduda. Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab seoses selle kuriteoga nimelt analüüsima teo mõlemapoolse karistatavuse kriteeriumi, mis on sätestatud selle raamotsuse artikli 2 lõikes 4.

43

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esitatud eelotsuse küsimustele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kontrollimaks, kas kuritegu, millega seoses on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatav vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille ülemmäär on vähemalt kolm aastat, nagu see on määratletud vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguses, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus võtma arvesse vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsiooni, mis on kohaldatav selle menetluse aluseks olnud tegude suhtes, mille raames Euroopa vahistamismäärus on tehtud.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 2 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kontrollimaks, kas kuritegu, millega seoses on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatav vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille ülemmäär on vähemalt kolm aastat, nagu see on määratletud vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguses, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus võtma arvesse vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusakti redaktsiooni, mis on kohaldatav selle menetluse aluseks olnud tegude suhtes, mille raames Euroopa vahistamismäärus on tehtud.