–

UB, VA ja Tiger SCI, esindaja: avocat J. Ghestin,

–

Banque patrimoine et immobilier SA, esindaja: avocat P. Spinosi,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas, D. Dubois ja E. de Moustier,

–

Euroopa Komisjon, esindaja: M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT 2000, L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191) artikli 3 lõike 1 ja artikli 25 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt UB ning teiselt poolt VA, Tiger SCI, WZ kui UB pankrotihalduri ja Banque patrimoine et immobilier SA vahelises kohtuvaidluses seoses algselt UB‑le kuulunud kinnisasjade müügiga ja viimase poolt neile kinnisasjadele seatud hüpoteekidega ning WZ hagiga nõudes tunnistada need tehingud pankrotivõlausaldajate ühisuse suhtes kehtetuks.

3

Määruse nr 1346/2000 põhjendustes 2 ja 6 on märgitud:

[…]

4

Määruse artikli 1 lõige 1 näeb ette:

„Käesolevat määrust kohaldatakse võlgniku kõiki võlakohustusi hõlmavate maksejõuetusmenetluste suhtes, mille käigus võlgnik kaotab täielikult või osaliselt oma vara käsutamise õiguse ja määratakse likvideerija.“

5

Määruse artikli 3 „Rahvusvaheline kohtualluvus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Maksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta.“

6

Määruse artikkel 4 täpsustab:

„1.   Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, edaspidi „menetluse algatanud riik“.

2.   Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Tingimustes määratakse eelkõige kindlaks:

[…]

7

Määruse nr 1346/2000 artikli 16 lõike 1 esimene lõik näeb ette:

„Maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust, mille on teinud artikli 3 alusel otsustamiseks pädev liikmesriigi kohus, tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis.“

8

Määruse artikli 25 lõike 1 kohaselt:

„Sellise kohtu otsust, kelle otsust menetluse algatamise kohta tunnustatakse vastavalt artiklile 16 ja mis käsitleb maksejõuetusmenetluse läbiviimist ja lõpetamist või kohtu heakskiidetud kompromisse, tunnustatakse ilma lisaformaalsusteta. […]

Esimest lõiku kohaldatakse ka otseselt maksejõuetusmenetlusest tuleneva [ja] sellega tihedalt seotud otsuse suhtes isegi juhul, kui selle on teinud mõni teine kohus.

Esimest lõiku kohaldatakse ka otsuse suhtes, mis käsitleb pärast menetluse algatamise taotluse esitamist võetud kaitsemeetmeid.“

9

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 1 lõikes 1 ja lõike 2 punktis b on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata:

[…]

10

Saksamaa õiguse alusel asutatud äriühingu Wirecard taotlusel määras Ühendkuningriigi kohus 7. augustil 2008 Madalmaade kodaniku UB vara arestimise. Selle kuupäeva seisuga kuulusid UB‑le Prantsusmaal üks korter ja üks hoonestatud kinnisasi.

11

UB ja tema õde VA kirjutasid 22. augustil 2008 Prantsuse notari juures alla võla tunnistamise aktile, milles UB avaldas, et võlgneb VA‑le erinevate laenude tõttu 500000 eurot, kohustus selle summa hiljemalt 22. augustiks 2017 tagasi maksma ning seadis VA kasuks teisele järjekohale hüpoteegi Prantsusmaal asuvatele talle kuuluvale korterile ja hoonestatud kinnisasjale.

12

UB müüs need kinnisasjad 18. ja 24. märtsil 2010 vastavalt 395000 euro ja 780000 euro eest Tigerile, mille VA oli 25. veebruaril 2010 asutanud, omades ise selles äriühingus 90% osalust.

13

Croydon County Court (Croydoni krahvkonnakohus, Ühendkuningriik) kuulutas 10. mail 2011 välja UB pankroti vastavalt määrusele nr 1346/2000 ja Ühendkuningriigi asjakohastele pankrotiõiguse normidele. 1. juulil 2011 nimetati WZ alates 6. juulist 2011 UB pankrotihalduriks.

14

WZ taotlusel andis Croydon County Court (Croydoni krahvkonnakohus) talle 26. oktoobril 2011 loa pöörduda Prantsuse kohtute poole, et esiteks registreerida pankroti väljakuulutamise määrus ja teiseks, et kohus otsustaks, et käesoleva kohtuotsuse punktis 12 nimetatud kinnisasjade müük ja neile VA kasuks hüpoteekide seadmine (edaspidi „kõnealused müügid ja hüpoteegid“) kujutasid endast ilma tegeliku või märkimisväärse vastutasuta tehinguid Ühendkuningriigi pankrotiõiguse vastavate normide tähenduses. WZ eesmärk oli seega saada otsus, mis võimaldaks võita need kinnisasjad tagasi UB (pankrotis) varasse, et need seejärel realiseerida.

15

12. detsembril 2011 esitas WZ kui UB pankrotihaldur UB, VA ja Tigeri vastu tribunal de grande instance de Paris’le (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) nõude tunnistada kõnealused müügid ja hüpoteegid võlausaldajate ühisuse suhtes kehtetuks. Menetlusse astus ka Banque patrimoine et immobilier, kes oli nende kinnisasjade omandamist rahastanud.

16

Leides, et UB on rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi, sest ta ei esitanud piisavalt teavet varjatud vara olemasolu kohta, mis ei asu Ühendkuningriigis, tegi Croydon County Court (Croydoni krahvkonnakohus) 3. juulil 2012 määruse, et võlgniku kohustustest vabastamise automaatse tähtaja kulgemine peatatakse niikaua, kuni UB ei ole oma kohustusi täitnud. 19. novembri 2013. aasta otsusega lõpetas nimetatud kohus lõpuks selle peatamise ja otsustas, et UB pankrotimenetluse lõpetamise kuupäev on selle kohtuotsuse kuupäev.

17

Sama päeva kohtuotsusega leidis tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa), et kõnealused müügid ja hüpoteegid on võlausaldajatele tasumisele kuuluvate summade ulatuses WZ kui UB pankrotihalduri suhtes kehtetud. 13. mai 2016. aasta otsusega jättis cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) selle kehtetuks tunnistamise muutmata, leides lisaks, et kõnealune kehtetus ei peaks olema sel viisil piiratud.

18

UB esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus). VA ja Tiger esitasid sama kohtuotsuse peale vastukassatsioonkaebuse ning sama tegi WZ kui UB pankrotihaldur. Oma kassatsioonkaebuste põhjendamiseks väidavad UB, VA ja Tiger, et määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 kohaselt kuulub maksejõuetusmenetluste algatamine selle liikmesriigi kohtute alluvusse, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Samuti väidavad nad, et Euroopa Kohus on 12. veebruari 2009. aasta kohtuotsuses Seagon (C‑339/07, EU:C:2009:83) ja 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsuses Schmid (C‑328/12, EU:C:2014:6) otsustanud, et seda sätet tuleb tõlgendada nii, et maksejõuetusel põhinev tagasivõitmishagi allub selle liikmesriigi kohtutele, kelle territooriumil maksejõuetusmenetlus algatati. UB, VA ja Tiger on seega seisukohal, et käesoleval juhul allus kõnealuste müükide ja hüpoteekide kehtetuks tunnistamise hagi ainult Ühendkuningriigi kohtutele, kuna UB maksejõuetusmenetlus algatati Ühendkuningriigis. Kuna cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) ei tõstatanud omal algatusel kohtualluvuse puudumise küsimust, rikkus ta seega eelkõige määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõiget 1.

19

WZ väidab, et Prantsusmaa kohtute rahvusvaheline kohtualluvus tuleneb põhikohtuasjas Croydon County Courti (Croydoni krahvkonnakohus) 26. oktoobri 2011. aasta otsusest, millega see kohus andis WZ‑le loa pöörduda Prantsusmaa kohtutesse. Seda otsust tunnustatakse Prantsusmaal vastavalt määruse nr 1346/2000 artikli 25 lõikele 1 ilma lisaformaalsusteta.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõiget 1 käsitleva Euroopa Kohtu praktika kohaselt allub maksejõuetusel põhinev tagasivõitmishagi selle liikmesriigi kohtutele, kus maksejõuetusmenetlus algatati. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on aga selle kohtu väljaselgitamisel, kellele kuulub põhikohtuasja lahendamise rahvusvaheline kohtualluvus, tekkinud kahtlused seoses põhikohtuasjas käsitletava hagi kvalifitseerimisega ja küsimusega, milline on määruse nr 1346/2000 selle sätte suhe sama määruse artikli 25 lõikega 1.

21

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et hagi, mille on esitanud pankrotihaldur, kelle on nimetanud selle liikmesriigi kohus, mille territooriumil on maksejõuetusmenetlus algatatud, ja mille eesmärk on tunnistada võlausaldajate ühisuse suhtes kehtetuks teises liikmesriigis asuva kinnisasja müük ja sellele seatud hüpoteek, kuulub esimese liikmesriigi kohtute erandlikku kohtualluvusse.

23

Määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 järgi kuulub selle liikmesriigi kohtutele, kus asub võlgniku huvide kese, erandlik kohtualluvus maksejõuetuse põhimenetluse algatamiseks (14. novembri 2018. aasta kohtuotsus Wiemer & Trachte, C‑296/17, EU:C:2018:902, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Kindlaks tuleb teha, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see erandlik kohtualluvus laieneb ka sellisele võlausaldajate ühisuse õigusi kahjustavate tehingute kehtetuks tunnistamise hagile, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

25

Sellega seoses tuleb esimesena nentida, et määruse nr 1346/2000 põhjendusele 6 tuginedes ning selleks, et tagada määruse soovitav toime, on Euroopa Kohus otsustanud, et nimetatud määruse artikli 3 lõikega 1 antakse liikmesriigi kohtutele, kes on pädevad algatama maksejõuetusmenetlust, rahvusvaheline kohtualluvus selliste hagide läbivaatamiseks, mis tulenevad otseselt nimetatud menetlusest ja on sellega tihedalt seotud (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus F‑Tex, C‑213/10, EU:C:2012:215, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Et teha seega kindlaks, kas hagi kuulub selle liikmesriigi kohtute rahvusvahelisse kohtualluvusse, mille territooriumil on algatatud maksejõuetusmenetlus, tuleb välja selgitada, kas see hagi vastab neile kahele kumulatiivsele kriteeriumile.

27

Seoses esimese kriteeriumiga tuleb selle tuvastamiseks, kas hagi tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest, osutada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mille kohaselt ei ole määrav kriteerium, millest lähtudes teha kindlaks hagi valdkond, mitte menetluslik kontekst, mille raames hagi esitatakse, vaid hagi õiguslik alus. Selle lähenemise kohaselt tuleb kontrollida, kas õigus või kohustus, mis on hagi aluseks, tuleneb tsiviil- või äriõiguse üldnormidest või spetsiifiliselt maksejõuetusmenetlust reguleerivatest erinormidest (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Tünkers France ja Tünkers Maschinenbau, C‑641/16, EU:C:2017:847, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Seoses teise kriteeriumiga on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas selle kindlakstegemisel, kas hagi on maksejõuetusmenetlusega tihedalt seotud, leitud, et selle üle otsustamisel, kas määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punktis b ette nähtud erand on kohaldatav, on määrav seose tugevus selle hagi ja maksejõuetusmenetluse vahel (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Tünkers France ja Tünkers Maschinenbau, C‑641/16, EU:C:2017:847, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Teisena on Euroopa Kohus määruse nr 44/2001 ja määruse nr 1346/2000 vastavate kohaldamisalade analüüsi ja määrusega nr 1346/2000 taotletud eesmärkide põhjal järeldanud, et selle liikmesriigi kohtutel, mille territooriumil on algatatud maksejõuetusmenetlus ja millele on viidatud määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõikes 1, on erandlik kohtualluvus selliste hagide läbivaatamiseks, mis tulenevad otseselt nimetatud menetlusest ja on sellega tihedalt seotud (vt selle kohta 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus Wiemer & Trachte, C‑296/17, EU:C:2018:902, punkt 36).

30

Käesolevas asjas ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud materjalidest esiteks, et põhikohtuasjas kõne all oleva hagi õiguslikuks aluseks on Ühendkuningriigi spetsiifiliselt maksejõuetust käsitlevad õigusnormid. Teiseks esitas selle hagi – mille tõelevastavust peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – UB pankrotihaldur tema üldise ülesande raames võlausaldajate huvidest lähtudes pankrotivara valitseda ja likvideerida.

31

Seega selline hagi nagu põhikohtuasjas käsitletav, mille on esitanud maksejõuetusmenetluse algatamise liikmesriigi kohtu nimetatud pankrotihaldur ja millega taotletakse teises liikmesriigis asuvatele kinnisasjadele seatud hüpoteekide ning nende kinnisasjade müügi kehtetuks tunnistamist pankrotivõlausaldajate ühisuse suhtes, tuleneb otseselt sellest menetlusest ja on sellega tihedalt seotud.

32

Käesoleva kohtuotsuse punktides 27–31 esitatud kaalutlustest tuleneb, et selline hagi kuulub maksejõuetusmenetluse algatamise liikmesriigi kohtute erandlikku kohtualluvusse.

33

Seda arutluskäiku ei saa kahtluse alla seada asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletav hagi puudutab kinnisasju, mis asuvad teise liikmesriigi territooriumil kui see liikmesriik, mille territooriumil algatati maksejõuetusmenetlus.

34

Nimelt ei näe määrus nr 1346/2000 ette ühtegi normi, mis annaks kinnisasjade asukoha kohtutele rahvusvahelise kohtualluvuse sellise hagi läbivaatamiseks, millega soovitakse need kinnisasjad tagasi võita maksejõuetusmenetluses moodustatud pankrotivarasse. Kõigi maksejõuetusmenetlusega otseselt seotud hagide koondamine selle liikmesriigi kohtute alluvusse, mille territooriumil see menetlus algatati, on ka kooskõlas määruse nr 1346/2000 põhjendustes 2 ja 8 viidatud eesmärgiga parandada piiriülese mõjuga maksejõuetusmenetluste tõhusust ja kiirust (vt selle kohta 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus Wiemer & Trachte, C‑296/17, EU:C:2018:902, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et hagi, mille on esitanud pankrotihaldur, kelle on nimetanud selle liikmesriigi kohus, mille territooriumil maksejõuetusmenetlus on algatatud, ja mille eesmärk on tunnistada võlausaldajate ühisuse suhtes kehtetuks teises liikmesriigis asuva kinnisasja müük ja sellele seatud hüpoteek, kuulub esimese liikmesriigi kohtu erandlikku kohtualluvusse.

36

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1346/2000 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et otsus, millega menetluse algatamise liikmesriigi kohus annab pankrotihaldurile loa esitada hagi teises liikmesriigis, kuigi see hagi peaks kuuluma selle kohtu erandlikku kohtualluvusse, toob kaasa selle teise liikmesriigi kohtutele rahvusvahelise kohtualluvuse andmise.

37

Määruse nr 1346/2000 artikli 25 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et maksejõuetusmenetluse läbiviimist ja lõpetamist käsitlevaid otsuseid, mille on teinud selline kohus, kelle otsust menetluse algatamise kohta tunnustatakse selle määruse artikli 16 kohaselt, tunnustatakse samuti ilma lisaformaalsusteta. Lõike 1 teises lõigus on täpsustatud, et esimest lõiku kohaldatakse ka otseselt maksejõuetusmenetlusest tuleneva ja sellega tihedalt seotud otsuse suhtes isegi juhul, kui selle on teinud mõni teine kohus.

38

Ent määruse nr 1346/2000 artikli 25 lõiget 1 ei saa tõlgendada sel viisil, et seatakse kahtluse alla, et maksejõuetusmenetluse algatamise liikmesriigi kohtute rahvusvaheline kohtualluvus nende hagide läbivaatamiseks, mis tulenevalt otseselt nimetatud menetlusest ja on sellega tihedalt seotud, on erandlik.

39

See artikkel näeb kahtlemata ette menetluse algatamise otsuste tunnustamise ja täitmise lihtsustatud süsteemi, mitte aga rahvusvahelise kohtualluvuse andmise korra teisele kohtule kui see, kellele kuulub erandlik kohtualluvus määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 alusel.

40

Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et määruse nr 1346/2000 artikli 25 lõike 1 teises lõigus peetakse silmas ainult otseselt maksejõuetusmenetlusest tulenevate ja sellega tihedalt seotud otsuste tunnustamist ja täitmist, isegi juhul, kui need on teinud mõni teine selle liikmesriigi kohus, mille territooriumil maksejõuetusmenetlus on algatatud. Selle sättega ainult tunnistatakse võimalust, et selle liikmesriigi kohtud, mille territooriumil algatati määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 alusel maksejõuetusmenetlus, on pädevad lahendama ka hagi, mis tuleneb otseselt sellest menetlusest ja on sellega tihedalt seotud, ning seda sõltumata sellest, kas tegemist on kohtuga, kes on algatanud maksejõuetusmenetluse viidatud artikli 3 lõike 1 alusel, või mõne muu sama liikmesriigi territoriaalselt ja sisuliselt pädeva kohtuga (vt selle kohta 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus Wiemer & Trachte, C‑296/17, EU:C:2018:902, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1346/2000 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et otsus, millega menetluse algatamise liikmesriigi kohus annab pankrotihaldurile loa esitada hagi teises liikmesriigis, kuigi see hagi peaks kuuluma selle kohtu erandlikku kohtualluvusse, ei saa kaasa tuua selle teise liikmesriigi kohtutele rahvusvahelise kohtualluvuse andmist.

42

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: