1.

Kaitsja elukutse päritolu võib tagasi jälgida antiik-Kreekasse ja ‑Rooma. ( 2 ) Kriminaalmenetluse all olevate isikute õigus kaitsja abile aga on subjektiivse õigusena suhteliselt uudne, ulatudes 18. ja 19. sajandisse. ( 3 )

2.

Tänapäeval peetakse õigust kaitsja abile (mida mõnes õigussüsteemis nimetatakse ka „õiguseks nõustamisele“) üheks peamiseks osaks kaitseõigustest, laiemalt ka õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele. ( 4 ) Muu hulgas on see õigus sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 teises lõigus, Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõike 3 punktis c ning kodaniku‑ ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ( 5 ) artikli 14 lõike 3 punktis b.

3.

Käesolevas asjas palutakse Euroopa Kohtul selgitada, millise ulatusega on õigus kaitsja abile vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivile 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega ( 6 ). Euroopa Kohtule esitatud küsimuse võib kokku võtta nii: kas õiguse kaitsja abile võib edasi lükata, kuni kahtlustatav ilmub isiklikult kohtu ette, kui sama kohus on varem teda kohale kutsunud ja kuna ta ei ole kohale ilmunud, on tema kohta välja antud (riigisisene) vahistamismäärus?

4.

Direktiivi 2013/48 põhjendustes 12, 19 ja 38 on märgitud:

[…]

[…]

5.

Direktiivi 2013/48 artiklis 1 („Reguleerimisese“) on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse miinimumeeskirjad, mis käsitlevad kriminaalmenetluse raames kahtlustatava või süüdistatava isiku ning nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK kohaste menetlustega („Euroopa vahistamismäärusega seotud menetlused“) hõlmatud isikute õigust kaitsjale […].“

6.

Sama direktiivi artikli 2 („Reguleerimisala“) lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes alates sellest ajast, kui liikmesriigi pädevad asutused on sellele isikule ametliku teate saatmisega või muul moel teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanemises, olenemata sellest, kas talt on võetud vabadus. Direktiivi kohaldatakse kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse selle küsimuse lõplikku otsustamist, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on süüteo toime pannud, sealhulgas asjakohasel juhul süüdimõistmist ja edasikaebuse lahendamist.“

7.

Direktiivi 2013/48 artiklis 3 („Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses“) on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval isikul on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt.

2.   Kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse põhjendamatu viivituseta võimalus kasutada kaitsjat. Igal juhul saab kahtlustatav või süüdistatav isik võimaluse kasutada kaitsjat alates järgmisest hetkest, olenevalt sellest, milline neist on varaseim:

3.   Õigus kaitsjale hõlmab järgmist:

[…]

5.   Liikmesriigid võivad erandjuhtudel ja üksnes kohtueelses etapis teha ajutise erandi lõike 2 punkti c kohaldamisest, kui kahtlustatava või süüdistatava isiku asukoha geograafilise kauguse tõttu on kaitsja kasutamise õigust pärast vabaduse võtmist põhjendamatu viivituseta võimatu tagada.

6.   Liikmesriigid võivad erandjuhtudel ja üksnes kohtueelses etapis teha lõikes 3 sätestatud õiguste kohaldamisest ajutise erandi sellises ulatuses, mis on juhtumi konkreetsetest asjaoludest tulenevalt põhjendatud ühe või enama järgmise mõjuva põhjusega:

8.

Direktiivi 2013/48 artikli 8 („Ajutiste erandite kohaldamise üldtingimused“) lõikes 1 on sätestatud:

„Artikli 3 lõike 5 või 6 […] kohaselt tehtav ajutine erand:

9.

Hispaania põhiseaduse artikli 24 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Igaühel on oma õiguspäraste õiguste ja huvide teostamisel õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, ilma et nad võiksid mingil juhul jääda kohtuliku kaitseta.

2.   Samuti on kõikidel õigus seaduses eelnevalt kindlaks määratud tavapärasele kohtule, kohtulikule kaitsele ja advokaadi abile, nende vastu esitatud süüdistustest teavitamisele, avalikule kohtumenetlusele lubamatute viivitusteta ja kõikide tagatistega, kasutada enda kaitseks asjakohaseid tõendusvahendeid, mitte anda avaldusi iseenda vastu, ennast mitte süüdi tunnistada ja süütuse presumptsioonile. […]“.

10.

Kriminaalmenetluse seaduse (Ley de Enjuiciamiento Criminal; edaspidi „kriminaalmenetluse seadus“) 2015. aastal muudetud ja praegu kehtiva redaktsiooni artikli 118 lõikes 1 on sätestatud:

„Igaüks, keda süüdistatakse karistatavas teos, võib kasutada kaitseõigust, osaledes menetluses alates hetkest, kui teda teavitatakse menetluse algatamisest, kui ta vahistatakse või alates mis tahes muu kaitsemeetme võtmisest või kui otsustakse esitada talle süüdistus, milleks teda teavitatakse ilma põhjendamatu viivituseta järgmistest õigustest:

[…]

[…]“.

11.

Kriminaalmenetluse seaduse artikli 527 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Artiklis 509 sätestatud juhtudel võib kinnipeetava või vangistatud isiku juhul, kui see on juhtumi asjaoludel õigustatud, jätta ilma järgmistest õigustest:

[…]

12.

Badalona (Hispaania) politsei pidas isiku, kelle suhtes põhikohtuasjas menetlust läbi viiakse (edaspidi „menetlusalune isik“), tee ääres kinni, et teda kontrollida. Kahtlustades, et menetlusaluse isiku esitatud Albaania juhiluba ei ole ehtne, tegi politsei menetlusaluse isiku kohta 20. aprillil 2018 avalduse seoses väidetavate süütegudega, mis seisnesid sõiduki juhtimises ilma juhiloata ja ametliku dokumendi võltsimises. Ekspertiisiakt kinnitas 19. mail 2018, et see dokument on võltsitud.

13.

Juzgado de Instrucción No 4 de Badalona (Badalona eeluurimiskohus nr 4, Hispaania), kus menetlusaluse isiku suhtes algatati kriminaalmenetlus, otsustas 11. juuni 2018. aasta kohtumäärusega menetlusaluse isiku kaitsja juuresolekul ära kuulata. Seega määrati talle kaitsja. Mitu katset menetlusalune isik kohale kutsuda osutusid edutuks, sest tema asukoht ei olnud teada. Lõpuks tehti 27. septembril 2018 tema vahistamise ja sundtoomise määrus.

14.

16. oktoobril 2018 saadi faks advokaadilt, kes soovis osaleda menetluses menetlusaluse isiku nimel ning taotles, et edasised menetlustoimingud tehtaks temaga suheldes. Faksile oli lisatud dokument, milles menetlusalune isik ta oma kaitsjaks määras, ning menetlusalusele isikule varem määratud kaitsja nõusolek. Faksi saatnud advokaat taotles ka vahistamismääruse peatamist, avaldades, et tema klient soovib ilmuda kohtusse vabatahtlikult.

15.

Ent kuna menetlusalune isik esimese kutse peale ei ilmunud ja tema kohta kehtib jätkuvalt vahistamismäärus, soovib Juzgado de Instrucción No 4 de Badalona (Badalona eeluurimiskohus nr 4, Hispaania) selgusele jõuda, kas menetlusaluse isiku õigust kaitsja abile võib kooskõlas kriminaalmenetluse seaduse artikliga 118 edasi lükata kuni vahistamismääruse täitmiseni.

16.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on kirjeldanud – ja Hispaania valitsus oma seisukohtades ei ole selles küsimuses vastu vaielnud –, on riigisisesed kohtud tõlgendanud asjakohaseid riigisiseseid õigusnorme nii, et õigus kaitsja abile allub nõudele, mille kohaselt kahtlustatav peab isiklikult kohale ilmuma. See tähendab, et selle õiguse võimaldamisest võib keelduda, kui kahtlustatav puudub või ei ole leitav. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kehtestati see põhimõte esimest korda Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) 27. juuli 1984. aasta kohtuotsuses nr 87/1984 ( 7 ) ning on ka tänapäeval kohaldatav, olgugi et kriminaalmenetluse seaduse artiklit 118 pärast direktiivi 2013/48 riigisisesesse õigusse ülevõtmist muudeti. Nimetatud kohtupraktika kohaselt on nõue, et kahtlustatav peab isiklikult kohale ilmuma, mõistlik ega avalda olulist mõju kaitseõigustele. Sisuliselt on süüdistatava kohalolek nõutav, kuna seda võib olla vaja faktiliste asjaolude selgitamiseks. Samuti põhjustaks tema puudumine, kui see jätkub uurimise lõpuni, õigusemõistmise takistamist, niivõrd kui kohtuistung ja kohtuotsuse kuulutamine ei saaks toimuda. Seega halvaks pidev puudumine kohtumenetluse.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi nende riigisiseste sätete – nagu riigisisesed kohtud on neid tõlgendanud – kooskõlas direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikega 2 ja harta artikliga 47. Seepärast otsustas Juzgado de Instrucción No 4 de Badalona (Badalona eeluurimiskohus nr 4, Hispaania) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

„Kas [harta] artiklit 47 ja eelkõige [direktiivi 2013/48] artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et õiguse kaitsja abile võib põhjendatult edasi lükata, kui kahtlustatav või süüdistatav ei ilmu esimesel kutsumisel kohtusse ja tehakse riigisisene, Euroopa või rahvusvaheline vahistamismäärus, nii et kaitsja abi ja tema osalemine menetluses viibib seni, kuni vahistamismäärus täidetakse ja kahtlustatav tuuakse avaliku võimu poolt kohtu ette?“

18.

Käesolevas menetluses on oma kirjalikud seisukohad esitanud Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon.

19.

Oma küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada sisuliselt seda, kas direktiiviga 2013/48, täpsemalt selle artikli 3 lõikega 2 tõlgendatuna koostoimes harta artikliga 47 on vastuolus liikmesriigi õiguse säte või seda tõlgendav kohtupraktika, mille kohaselt võib juhul, kui kahtlustatav esimesel kutsumisel kohtusse ei ilmu ja tehakse riigisisene vahistamismäärus, õiguse kaitsja abile edasi lükata, kuni see määrus täidetakse ja kahtlustatav kohtusse ilmub.

20.

Sellele küsimusele vastamiseks on kõigepealt vaja kindlaks teha, kas direktiiv 2013/48 on kohaldatav niisugustele asjaoludele nagu põhikohtuasjas (A). Seejärel analüüsin, millise ulatusega on õigus kaitsja abile (B). Viimaks käsitlen võimalikke ajalisi erandeid direktiivis 2013/48 (C).

21.

Enne aga on vaja kahte sissejuhatavat selgitust.

22.

Esiteks tuleb eeldada, et liikmesriigi kohtute eelotsuse küsimused Euroopa Kohtule on asjakohased. ( 8 ) Seega, ehkki ei pruugi olla kohe selge, kuidas teatavad õigusküsimused on tingimata asjakohased, pidades silmas kõiki riigisisese kohtu lahendada oleva juhtumi faktilisi asjaolusid, annab Euroopa Kohus esitatud küsimusele heas usus vastuse, välja arvatud sellises ebatavalises olukorras, kus asjakohasuse presumptsioon kummutatakse. ( 9 )

23.

Teiseks, nii toimides käsitatakse liikmesriigi õigusnorme ja seda, kuidas liikmesriigi kohtud neid tõlgendavad, eelotsusetaotluse esitatud kohtu kirjeldatud faktilise asjaoluna, mida menetlusse astujad võivad täpsustada. Käesolevas asjas näib kõnesolev liikmesriigi õigusnorm olevat eeskätt kohtupraktikaga seotud konstrukt. Hispaania valitsus on oma seisukohtades lisanud viiteid Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) uuemale sellekohasele praktikale. ( 10 ) Ehkki nimetatud valitsus toonitab, et selles mõttes, kuidas tema seda kohtupraktika suunda käsitab, ei saa õigust kaitsja abile automaatselt edasi lükata, kinnitab ta sisuliselt, et niisugune edasilükkamine on tõepoolest võimalik, kuid kujutab endast vajalikku ja proportsionaalset kaitseõiguste piirangut. ( 11 )

24.

Direktiivi 2013/48 reguleerimisala on määratletud selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 järgmiselt: „Käesolevat direktiivi kohaldatakse kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes alates sellest ajast, kui liikmesriigi pädevad asutused on sellele isikule ametliku teate saatmisega või muul moel teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanemises, olenemata sellest, kas talt on võetud vabadus. […]“.

25.

Kohtutoimikusse lisatud teabest nähtub, et põhikohtuasjas vaidluse all olevas juhtumis on kõik selles sättes nimetatud tingimused täidetud.

26.

Esiteks, kui vaadata aega, mil juhtumi faktilised asjaolud aset leidsid, ja direktiivi 2013/48 artiklit 15, ei ole kahtlust, et direktiiv 2013/48 on ajaliselt kohaldatav.

27.

Teiseks on direktiiv 2013/48 isikuliselt kohaldatav. On selge, et liikmesriigi ametiasutused peavad menetlusalust isikut direktiivi 2013/48 artikli 2 lõike 1 tähenduses „kahtlustatavaks“. Teda kahtlustatakse kahes süüteos ja seetõttu on ta kutsutud kohtusse. Tema kohta on välja antud riigisisene vahistamismäärus. See, kas see määrus on vahepeal täidetud või mitte, ei ole oluline: kahtlustataval või süüdistataval on õigus kaitsja abile kohe, kui „teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanemises, olenemata sellest, kas talt on võetud vabadus“.

28.

Kolmandaks on küsimus direktiivi 2013/48 esemelises kohaldatavuses. Ühest küljest ei ole vaidlust selle üle, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses on kriminaalasi. Samuti on Euroopa Kohus kinnitanud, et kriminaalmenetluses minimaalseid standardeid tagavate direktiivide, ( 12 ) nagu direktiivi 2013/48 kohaldatavus ei olene nõudest, et liikmesriigi kohtu lahendada olev üksikjuhtum hõlmaks piiriülest mõõdet. ( 13 )

29.

Teisest küljest seab Hispaania valitsus küsimärgi alla, kas „pädevad asutused on [menetlusalusele isikule] teatavaks teinud“ – direktiivi 2013/48 artikli 2 lõike 1 tähenduses –, et teda kahtlustatakse teatavate süütegude toimepanekus. Tõepoolest on teda rohkem kui ühel korral ametlikult kutsutud advokaadi abiga kohale ilmuma ja tõendeid esitama. Ent kuna need kohtukutsed olid väidetavalt edutud, sest menetlusaluse isiku asukoht ei olnud teada, asub Hispaania valitsus seisukohale, et ametiasutused ei ole menetlusalusele isikule veel ametlikult teatanud, et ta on kahtlustatav, ning seetõttu ei ole direktiivi 2013/48 sätted veel kohaldatavaks muutunud.

30.

See argument mind ei veena.

31.

Minu arvates keskendub direktiivi 2013/48 artikli 2 lõige 1 teabe laadile, mitte selle teabe edastamise viisile. Loeb see, et tõepoolest tegid pädevad asutused liikmesriigi seaduse nõuete kohaselt asjaomase isiku suhtes otsuse või muu menetlustoimingu eesmärgiga teatada talle, et teda käsitatakse kui kahtlustatavat või süüdistatavat. Ent see säte ei nõua selle teabe edastamist teataval kindlal viisil. Seal on sõnaselgelt ette nähtud, et niisugune otsus, kui pädevad asutused on selle teinud, võib jõuda selle isikuni „ametliku teate saatmisega“, aga ka „muul moel“.

32.

Eeldaksin, et niisiis on artikli 2 lõike 1 eesmärk tasakaalustada füüsiliste isikute kaitseõigused vajadusega kaitsta kriminaaluurimise usaldusväärsust ja tõhusust. See on põhjus, miks see säte ei kohusta liikmesriike tagama õigust kaitsja abile enne, kui pädevad asutused on otsustanud astuda ametliku sammu, mis seisneb kahtlustatava või süüdistatava informeerimises tema staatusest, isegi kui uurimine selle isiku suhtes jätkub. Seega ei vastaks teave, mida kahtlustatav või süüdistatav saab selle kohta, et tema suhtes on käimas kriminaaluurimine, näiteks teabelekke või mitteametliku kanali kaudu enne, kui pädevad asutused talle sellest ametlikult teatavad, direktiivi 2013/48 artikli 2 lõikes 1 sätestatud tingimusele.

33.

Ent kui need asutused on juba teinud ametliku toimingu eesmärgiga teatada asjaomasele isikule, et teda käsitatakse kahtlustatava või süüdistatavana, ei ole see, kuidas isik sellest teada saab, kuigi oluline küsimuses, kas ta on selle direktiivi alusel objektiivselt selle staatuse saanud või mitte. Näiteks ei mõista ma, miks peaks kahtlustatav, kes saab oma staatusest teada trükiajakirjanduse, televisiooni või interneti kaudu pärast seda, kui ta on märganud nendes kanalites pädevate asutuste ametlikke avaldusi või tema tähelepanu on nendele juhitud, jääma ilma oma õigusest kaitsja abile, isegi kui pädevate asutuste katsed talle isiklikult teatada ei ole olnud edukad. Esineb mitmesuguseid olukordi, kus ametlik teade ei pruugi adressaadini jõuda. Mõned sellised olukorrad ei pruugi olla seotud kahtlustatava sooviga vältida teate ametlikku kättetoimetamist ja kohtumenetlust. Kõikides nendes olukordades väljendasid pädevad asutused selgelt oma tahet käsitada asjaomast isikut kahtlustatava või süüdistatavana, millest asjaomane isik sai teadlikuks muul viisil kui ametliku teate kaudu.

34.

Samas soovin rõhutada, et selline käsitus direktiivi 2013/48 kohaldatavaks muutumise hetke kohta ei tähenda luba ega volitust eirata kohaldatavaid riigisiseseid kriminaalmenetlusnorme, mis käsitlevad dokumentide kättetoimetamist kriminaalmenetluses, eriti neid, mis on seotud kirjalike dokumentide kohustusliku kättetoimetamisega. Ent sellekohaste kriminaalmenetlusnormide võimalikku mitmekesisust silmas pidades on vaid loomulik, et üldises liidu õigusaktis on kohaldatavaks muutumise tingimuseks valitud faktiline olukord (mil isik saab tegelikult teadlikuks oma uuest staatusest), mitte ühe või teise riigisiseses õiguses ette nähtud vorminõude täitmine.

35.

Direktiivi 2013/48 artikli 2 lõike 1 niisugune tõlgendus näib olevat ka rohkem kooskõlas EIK praktikaga, mille kohaselt õigus kaitsja abile ei olene ametiasutuste ametlikust teatest, vaid peab olema tagatud alates hetkest, mil tekib oluline tagajärg isiku olukorrale. ( 14 )

36.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et 1) menetlusalune isik oli muutunud kriminaalmenetluses kahtlustatavaks; 2) pädevad asutused on teinud mitmesuguseid katseid talle menetlusest teatada, ja 3) pärast ametliku kohtukutse väljastamist said need asutused kirja menetlusaluse isiku advokaadilt.

37.

Seega näib, et faktiliselt sai menetlusalune isik tõepoolest kriminaaluurimisest teadlikuks muul teel kui ametliku teate kaudu. Seega kuulub niisugune olukord vastavalt artikli 2 lõikele 1 direktiivi 2013/48 kohaldamisalasse.

38.

Järgmine käsitlemist vajav küsimus on see, kas liikmesriigi õigusakti säte või kohtupraktika, mis lubab selle liikmesriigi ametiasutustel juhul, kui kahtlustatav kutse peale kohtusse ei ilmu ja antakse välja riigisisene vahistamismäärus, kuni selle määruse täitmiseni õigust kaitsja abile edasi lükata, on kooskõlas direktiivi 2013/48 artikliga 3.

39.

Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud aluspõhimõte, et kahtlustatavatel ja süüdistatavatel „on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt“. ( 15 )

40.

Selles osas, mis puudutab menetluse hetke, millal see õigus tuleb anda, on see põhimõte sisustatud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 2. Nimetatud sätte kohaselt tuleb õigus kasutada kaitsjat anda „põhjendamatu viivituseta“. ( 16 ) Seejärel on ette nähtud, et igal juhul tuleb kaitsja kasutamise võimalus anda alates hetkest, mis on neljast loetletust varaseim.

41.

Selles osas, mis on käesolevas menetluses oluline, piisab osutamisest, et selle loetelu punkti a kohaselt peab kahtlustatavatel ja süüdistatavatel olema õigus kaitsja abile „enne nende küsitlemist politseis või muus õiguskaitse‑ või õigusasutuses“. Samuti tuleb see õigus sama loetelu punkti d kohaselt anda „aegsasti enne seda, kui kahtlustatav või süüdistatav isik, kes on saanud kutse ilmuda kriminaalasjades pädeva kohtu ette, ilmub selle kohtu ette“.

42.

Mulle näib, et niisugune juhtum, nagu on kõne all põhikohtuasjas, liigitub selgelt olukorraks, mis on ette nähtud punktis d, kui ei ole ühtlasi tegu punktis a ette nähtud olukorraga. Menetlusalusele isikule saadeti ju kutse ilmuda eelotsusetaotluse esitanud kohtusse – kui ma kohaldatavatest liikmesriigi õigusnormidest õigesti aru saan – selleks, et ta saaks ära kuulata tema vastu esitatavad süüdistused ja/või et ametiasutused saaksid teda küsitleda. Just seetõttu, et menetlusalune isik kutsest hoolimata kohale ei ilmunud, tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas vaidlusalune liikmesriigi õiguse säte või kohtupraktika on liidu õigusega kooskõlas.

43.

On tõsi – nagu osutab Hispaania valitsus –, et direktiivis 2013/48 ei ole ammendavalt määratletud, mida õigus kaitsja abile sisaldab. Muu hulgas on direktiivi artikli 3 lõikes 3 nõutud kõigest seda, et kaitsjatel oleks lubatud osaleda mitmetes menetlustoimingutes, millest ühtegi ei ole nimetatud valitsuse sõnul tehtud menetlusaluse isiku suhtes.

44.

Ent käesoleva juhtumi faktilistel asjaoludel ei näe ma, kuidas saavad kutse ilmuda küsitlemiseks kohtusse ja hiljem vahistamismäärus alates nende väljaandmisest mitte olla hõlmatud artikli 3 lõike 3 punktiga b, mille kohaselt „liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval või süüdistataval isikul on õigus sellele, et tema kaitsja viibib küsitlemise juures ja osaleb selles tõhusalt“. Mõlema nimetatud menetlustoimingu eesmärk on ju asjaomast isikut küsitleda.

45.

Kindlasti on tõsi, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas asjas oma taotluse esitas, ei olnud küsitlemine kui konkreetne kohtumenetlustoiming veel toimunud. Ent näib ka, et riigisisese kohtupraktika kohaselt on võimalik keelduda lubamast advokaadil, kelle kahtlustatav või süüdistatav on valinud, teda kohtumenetluses küsitlemisel esindada. ( 17 )

46.

Hispaania valitsuse esitatud struktuurilise küsimusega seoses ei ole tõenäoline, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud loetelu hõlmab lõplikult ja ammendavalt kõik asjaolud, mida õigus kaitsja abile mõistena kätkeb. Nagu direktiivi 2013/48 põhjendustes märgitud, peab kahtlustatavatel ja süüdistatavatel põhimõtteliselt olema võimalik „saada mitmesuguseid konkreetselt õigusabiga seonduvaid teenuseid“ (põhjendus 12) ja „võtta vabalt ühendust või konsulteerida kaitsjaga ning lasta end kaitsjal abistada“ (põhjendus 27). Nende kaitsjatel omakorda peaks „olema võimalik piiranguteta tagada kaitse aluspõhimõtete järgimine“ (põhjendus 12). ( 18 ) On selge, et sellised sõnastused kajastavad harta artikli 47 teises lõigus sätestatut, mille kohaselt „[i]gaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud“. ( 19 )

47.

Selles kontekstis näivad direktiivi artikli 3 lõike 3 punktid a–c palju rohkem pelgalt illustratsioonina sellest, mida õigus kaitsja abile kindlasti hõlmab, mitte ammendava loeteluna.

48.

Peale selle oleks direktiivi 2013/48 tõlgendus, mille on välja pakkunud Hispaania valitsus, vastuolus EIK kohtupraktikaga. Nimelt on see kohus järjepidevalt märkinud, et sellega, kui süüdistatav kohtusse ei ilmu, ehkki ta on nõuetekohaselt kutsutud, ei saa isegi vabanduse puudumise korral põhjendada tema ilmajätmist õigusest kaitsja abile. ( 20 ) Seetõttu ei oleks niisugune tõlgendus vastuolus mitte ainult harta artikli 52 lõikes 3 ette nähtud üldise miinimumtagatisega, vaid ka liidu seadusandja tahtega, mida on selles õigusaktis konkreetselt väljendatud. Direktiivi 2013/48 põhjenduse 12 kohaselt tugineb see direktiiv „konventsiooni artiklitele 3, 5, 6 ja 8, nagu neid tõlgendab [EIK], mis oma kohtupraktikas seab pidevalt norme kaitsja kasutamise õiguse suhtes“.

49.

Seetõttu peab kahtlustataval niisuguses olukorras, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigete 2 ja 3 kohaselt olema õigus kaitsja abile. Samas on vaja analüüsida, kas direktiiv 2013/48 lubab niisuguses olukorras, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, nendest tagatistest kõrvale kalduda.

50.

Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigetes 5 ja 6 on ette nähtud kolm olukorda, kus liikmesriigid võivad eespool kirjeldatud põhimõtetest ajutiselt kõrvale kalduda.

51.

See loetelu on ammendav. Liikmesriigid ei tohi oma riigisisestes seadustes ette näha muid erandeid peale direktiivis 2013/48 sätestatute. Kui liikmesriikidel oleks vabadus lisada muidki erandeid, võib artiklis 3 ette nähtud õigus kaitsja abile jääda suuresti „paberile“. Kuna direktiivis ei ole sätestatud mingeid sellekohaseid kriteeriume, põhimõtteid ega piiranguid, oleks liikmesriikidel piiramata kaalutlusõigus artikli 3 kohaldamisala ja ulatuse kahandamisel. Sel juhul jääks direktiiv 2013/48 minimaalsest ühtlustatusest kaugele ( 21 ) ja tekiks oht, et ühtlustatus on vaid illusoorne. ( 22 )

52.

Ükski kolmest erandist ei näi olevat käesolevas asjas kohaldatav.

53.

Esiteks puuduvad vastuväited sellele, et menetlusalune isik ei ole direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikes 5 või lõike 6 punktis a viidatud olukorras. Esimene erand puudutab juhtumeid, kui „kahtlustatava või süüdistatava isiku asukoha geograafilise kauguse tõttu on kaitsja kasutamise õigust pärast vabaduse võtmist põhjendamatu viivituseta võimatu tagada“, teine erand aga on kohaldatav juhul, kui esineb „kiireloomuline vajadus hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele“.

54.

Samuti on väga ebatõenäoline, et käesoleva juhtumi asjaolud vastavad nendele, millele on viidatud direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punktis b, mis käsitleb olukordi, kus „uurimisasutuste viivitamatu tegutsemine on hädavajalik selleks, et vältida märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele“.

55.

Kõigepealt ei näe ma, miks peaks ametiasutuste tegevus niisuguse juhtumi korral nagu menetlusaluse isiku oma olema nii kiireloomuline, et selles ei tohi mingitelgi asjaoludel tekkida viivitust („viivitamatu tegutsemine on hädavajalik“). Mis veel olulisem, ei ole selge, kuidas saaks kahtlustatavate ilmajätmine õigusest kaitsja abile aidata ära hoida „märkimisväärse kahju tekitamist kriminaalmenetlusele“.

56.

Ehkki direktiivis 2013/48 ei ole määratletud mõistet „märkimisväärne kahju“ kriminaalmenetlusele, leidub sellekohaseid näiteid põhjenduses 32, kus on nimetatud „tõendite hävitamist või muutmist“ ja „tunnistajate mõjutamist“. Neid näiteid arvesse võttes tuleb direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b tõlgendada nii, et selle kohaselt peab esinema usutav oht, et kiiresti tegutsemata jätmise korral tekib parandamatu või suur kahju menetlusele. Ent kõigest menetluse viivitumisega iseenesest seda ohtu ei kaasne. Seetõttu ei saa lihtsalt seda, kui menetlus on takistatud ja aeglustub seni, kui kahtlustatav (vabatahtlikult või vahistamismääruse täitmisel) kohtusse ilmub, minu arvates pidada selle sätte tähenduses „märkimisväärseks kahjuks“.

57.

Mõistagi ei alahinda ma seda, kui tähtis on viia kriminaalmenetlus läbi tõhusalt, põhjendamatute viivitusteta ja mõistliku aja jooksul. Ent see põhimõte kehtib kõikide kriminaalmenetluste suhtes ja niipalju, kui mina näen, ei ole ühtegi asjaolu, millega põhjendada eriti kiireloomulist tegutsemist sellistes menetlustes nagu käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohtus. Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b ei saa tõlgendada nii, et see võimaldab õigust kaitsja abile edasi lükata iga kord, kui kahtlustatav või süüdistatav takistab menetluse kiiret kulgu. See laiendaks kõnealuse erandi kohaldamisala märkimisväärselt viisil, mis oleks vastuolus nii selle sätte sõnastuse kui ka eesmärgiga.

58.

Samuti ei saa „märkimisväärset kahju“ näha selles, nagu on välja pakkunud Hispaania valitsus, et kahtlustatava kohalolu eelotsusetaotluse esitanud kohtus võib olla vaja faktiliste asjaolude selgitamiseks. Ei tohi unustada, et kahtlustataval või süüdistataval on õigus vaikida ja mitte teha ennast süüstavaid avaldusi. ( 23 ) Samuti on liikmesriigi ametiasutustel kohustus tagada, et niisuguses olukorras nagu käesolevas asjas menetlusaluse isiku oma, teatatakse kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kohe muu hulgas nende õigusest vaikida. ( 24 )

59.

Nendel asjaoludel olen mõnevõrra hämmeldunud Hispaania valitsuse kesksest argumendist. Ühest küljest väidab see valitsus, et õigust kaitsja abile on vaja edasi lükata, et kriminaalmenetlus oleks nõuetekohane ja kiire, sest asjaomaselt isikult ütluste saamine ja/või võimalik faktiliste asjaolude selgitamine võib olla määravalt tähtis. Teisest küljest ei ole see isik, isegi kui ta sunnitakse kohale ilmuma, kohustatud sõnagi ütlema ning pädevad ametiasutused peavad talle sellest teada andma ka tema advokaadi puududes.

60.

Siinkohal lakkab niisuguse riigisisese kohtute menetluspraktika väidetav eesmärk meenutamast midagigi, mis oleks (normaalse) kriminaalmenetluse (normaalse) läbiviimise seisukohast määrava tähtsusega. Nüansivaesemalt väljendudes hakkab see palju enam meenutama n‑ö kauplemisargumenti, et sundida kahtlustatavat kohtusse ilmuma või pakkuda „preemiat“ koostöö eest.

61.

Minu arvates ei oleks selline loogika vastuolus mitte ainult eespool analüüsitud direktiivi sätetega, vaid ka harta artiklites 47 ja 48 sätestatud õigustega (vastavalt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ning süütuse presumptsioon ja kaitseõigused). ( 25 ) Kindlasti ei eita ma, et üldiselt tuleb rakendada moraalset põhimõtet „halvad küpsiseid ei saa“. Küsimus on hoopis selles, et direktiivi artikli 3 lõike 2 üsna selge sõnastuse ja hartast tulenevate õiguste tõttu ei ole kõnealuse konkreetse küpsise andmine läbiräägitav.

62.

Samuti toonitaksin, et direktiivis 2013/48 sätestatud erandeid tuleb tõlgendada kitsalt. Seda põhimõtet toetab põhjendus 38, mille kohaselt liikmesriigid peaksid ajutisi erandeid kasutama „piiratud määral“. Samuti tuleneb see väga selgelt artikli 3 lõigete 5 ja 6 sõnastusest, mille kohaselt võib neid erandeid kohaldada vaid „erandjuhtudel“. ( 26 ) Mul on tugevaid kahtlusi, kas seda, kui kahtlustatav ei ole kutsest hoolimata kohtusse ilmunud, võib pidada „erandjuhuks“.

63.

Samuti peavad ajutised erandid direktiivi 2013/48 artikli 8 lõike 1 kohaselt muu hulgas „olema proportsionaal[sed] ega või minna vajalikust kaugemale“, „olema ajaliselt rangelt piiratud“ ega „või kahjusta[da] menetluse üldist õiglust“. ( 27 ) Isegi kui pidada niisugust meedet nagu põhikohtuasjas direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b kohaselt lubatuks, kuigi see seda ei ole, on raske näha, kuidas see vastaks kõigile kolmele kriteeriumile.

64.

Seda arvesse võttes ei saa niisuguses olukorras, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, kohaldada ühtegi direktiivis 2013/48 ette nähtud ajutist erandit. See, et – nagu Hispaania valitsus osutab – kõnealust erandit ei kohaldata automaatselt, vaid kõigest igal üksikjuhul eraldi, ei muuda asjaolu, et peale vaadates ei vasta see erand ühelegi direktiivis 2013/48 sätestatule. Kuigi ei saa välistada, et mõned konkreetsed juhud, mil vaidlusalust riigisisest sätet või kohtupraktikat kohaldatakse iseäranis tõsistele ja kiireloomulistele juhtudele, võiksid direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 6 punkti b nõuetele vastata, jääb tõsiasjaks, et selle eriti laia kohaldamisala, nagu nähtub ka käesolevast asjast, ei saa kooskõlastada direktiivi 2013/48 sõnastuse ega mõttega.

65.

Eelnevast lähtudes asun seisukohale, et direktiivi 2013/48 kohaselt ei ole lubatud lükata õigust kaitsja abile edasi seni, kui vahistamismäärus täidetakse ja kahtlustatav kohtusse tuuakse, põhjendusel, et kahtlustatav ei ilmunud kutse peale kohtusse.

66.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de Instrucción No 4 de Badalona (Badalona eeluurimiskohus nr 4, Hispaania) eelotsuse küsimusele järgmiselt: