1.

Rumeenia reguleeriv asutus määras sanktsiooni ühele ettevõtjale selle eest, et see eksportis osa enda toodetud elektrienergiast Ungarisse, ilma et ta oleks seda eelnevalt pakkunud riigi turul tsentraliseeritud kauplemisplatvormi kaudu, nagu tema väite kohaselt nõuavad riigisisesed õigusnormid.

2.

Tribunalul București (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) soovib teada, kas selliselt kohaldatavad riigisisesed õigusnormid sisaldavad koguselist ekspordipiirangut või samaväärse toimega meedet ning on seega vastuolus ELTL artikliga 35.

3.

Direktiiv 2009/72 sisaldab neid põhjendusi:

„[…]

4.

Artikli 3 („Avalike teenuste osutamise kohustus ja tarbijakaitse“) lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad oma institutsioonilise korra alusel ja võttes asjakohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, kuid ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, et elektriettevõtjad tegutseksid käesoleva direktiivi põhimõtteid järgides konkurentsivõimelise, turvalise ja looduskeskkonda säästva elektrituru loomise nimel ning et ettevõtjaid õiguste ja kohustuste osas ei diskrimineeritaks“.

5.

Artiklis 4 („Varustuskindluse järelevalve“) on märgitud:

„Liikmesriigid tagavad järelevalve varustuskindluse küsimuste üle. Kui liikmesriigid peavad seda vajalikuks, võivad nad selle ülesande delegeerida artiklis 35 osutatud reguleerivatele asutustele. Selline järelevalve peab eelkõige hõlmama pakkumise ja nõudluse tasakaalu siseriiklikul turul, eeldatavat tulevikunõudlust ja olemasolevaid tarnevõimalusi, kavandatavaid või ehitatavaid lisavõimsusi ning võrkude kvaliteeti ja hooldustaset, kuid ka tippnõudluse rahuldamise meetmeid ja tegevuskava ühe või mitme tarnija väljalangemise korral. […]“.

6.

Artiklis 36 („Reguleeriva asutuse üldeesmärgid“) on ette nähtud:

„Kõnealuses direktiivis täpsustatud reguleerimisülesannete täitmisel võtab reguleeriv asutus kõik mõistlikud meetmed, et tihedas koostöös teiste asjaomaste riiklike ametiasutustega, kaasa arvatud konkurentsiasutustega, ning piiramata nende pädevust, saavutada artiklis 37 sätestatud kohustuste ja volituste raames järgmised eesmärgid:

[…]“.

7.

Artiklis 37 („Reguleeriva asutuse kohustused ja volitused“) on sätestatud:

„1.   Reguleerivatel asutustel on järgmised kohustused:

[…]

[…]

[…]“.

8.

Artikkel 38 („Piiriüleste küsimuste reguleerimise kord“) sätestab:

„1.   Reguleerivad asutused peavad üksteisega tihedaid läbirääkimisi ja teevad omavahel koostööd ning esitavad üksteisele ja ametile kogu teabe, mis on neile vajalik käesoleva direktiiviga ette nähtud ülesannete täitmiseks. Vahetatava teabe puhul peab teavet vastu võttev asutus tagama sama konfidentsiaalsustaseme kui asutus, kust teave pärit on.

[…]

3.   Siseriiklikel reguleerivatel asutustel on õigus sõlmida vastastikuseid koostöölepinguid, et tugevdada reguleerimisalast koostööd.

[…]“.

9.

Artikli 1 („Sisu, reguleerimisala ja seos liidu muude õigusaktidega“) lõikes 1 on märgitud:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad, mis keelavad energia hulgimüügiturge mõjutavad kuritarvitused ja on sidusad finantsturgudele kohaldatavate eeskirjadega ning tagavad kõnealuste energia hulgimüügiturgude nõuetekohase toimimise, võttes sealjuures arvesse nende iseärasusi. Määruses nähakse ette, et järelevalvet energia hulgimüügiturgude üle teostab Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (edaspidi „amet”) tihedas koostöös riiklike reguleerivate asutustega ning võttes arvesse heitkogustega kauplemise süsteemi ja energia hulgimüügiturgude vastastoimet“.

10.

Artikli 5 („Määratud elektriturukorraldajate nimetamine juhul, kui kauplemisteenustele kehtib riigis seaduslik monopol“) lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Kui liikmesriigis või liikmesriigi pakkumispiirkonnas kehtib käesoleva määruse jõustumise ajal päevasiseste ja järgmise päeva kauplemisteenuste riiklik seaduslik monopol, mis takistab nimetamast rohkem kui ühte määratud elektriturukorraldajat, peab asjaomane liikmesriik teatama sellest komisjonile kahe kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist ja liikmesriik võib keelduda pakkumispiirkonda rohkem kui ühe määratud elektriturukorraldaja nimetamisest“.

11.

Artiklis 2 on sätestatud:

„Koostoodetud elektri- ja soojusenergia sektoris peab tegevus toimuma järgmiste põhieesmärkide huvides:

[…]

[…]

[…]“.

12.

Artikli 3 punktis 49 on mõistet „tsentraliseeritud turg“ määratletud kui „organiseeritud raamistik, kus eri ettevõtjad teevad elektrienergiaturu korraldaja või ülekandevõrgu ettevõtja vahendusel elektrienergia ostu-müügi tehinguid erieeskirjade alusel, mille kinnitab pädev asutus“.

13.

Artikli 20 lõikes 1 on sätestatud:

„Elektrienergiaturg koosneb reguleeritud turust ja konkurentsile avatud turust ning energia ostu-müügi tehingud on hulgi- või jaetehingud“.

14.

Artikli 23 lõikes 1 on märgitud:

„Elektrienergia ostu-müügi tehinguid tehakse konkurentsile avatud turul, läbipaistvalt, avalikult, tsentraliseeritult ja mittediskrimineerivalt.

15.

Artikli 28 sõnastus on järgmine:

„Tootjatel on peamiselt järgmised kohustused:

[…]

[…]“.

16.

Societatea de Producere a Energiei Electrice în Hidrocentrale Hidroelectrica SA (edaspidi „Hidroelectrica“) on Rumeenia õiguse alusel asutatud äriühing, mille kapitalis kuulub enamusosalus riigile. Tema tegevusala on muu hulgas elektrienergia edastamine ja jaotamine ning tal on elektrienergia tootmise ja tarnimise tegevusload.

17.

Hidroelectrical on ka elektrienergia turustamise luba, mille on väljastanud Ungari reguleeriv asutus.

18.

Pärast selle loa saamist on äriühing alates 2014. aasta detsembrist sõlminud elektrienergia müügilepinguid ühe Ungari tsentraliseeritud müügiplatvormi kaudu, mis kuulub Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (edaspidi „amet“) tunnustatud turgude hulka.

19.

Autoritatea Națională de Reglementare în Domeniul Energiei (riiklik energiasektori reguleeriv asutus, edaspidi „ANRE“) teatas 11. mail 2015 Hidroelectricale, et talle määratakse trahv summas 50000 Rumeenia leud (RON), „kuna ta ei ole müünud kogu oma toodetud elektrienergiat Rumeenia konkurentsile avatud elektrienergiaturul läbipaistvalt, vaid eksportis hoopis osa oma toodetud elektrienergiat Ungari elektrienergiaturule, rikkudes kehtivaid õigusnorme“.

20.

ANRE põhjendas sanktsiooni määramist seaduse nr 123/2012 artikli 23 lõikega 1 ja artikli 28 punktiga c, tõlgendades neid nii, et Rumeenia elektrienergiatootjate kohustus müüa kogu oma toodetud elektrienergia avalikult ja mittediskrimineerivalt konkurentsile avatud turul eeldab, et nad peavad seda tegema Opcom SA platvormi kaudu (s.o Rumeenia tsentraliseeritud elektrienergiaturul). ( 6 )

21.

ANRE sõnul ei ole Rumeenias tootjal õigust elektrienergiat otse teistesse Euroopa Liidu riikidesse eksportida. Selline tegevus rikub riigisiseseid õigusnorme ja kaudselt tootmisloaga seotud nõudeid ning on karistatav trahviga.

22.

Hidroelectrica vaidlustas selle sanktsiooni Judecătorie Sectorului 1 Bucureștis (Bukaresti 1. sektori esimese astme kohus, Rumeenia), tuginedes tühisuse nõude põhjenduseks kaupade vaba liikumise põhimõtte rikkumisele. Täpsemalt väitis ta, et ANRE oli tõlgendanud seaduse nr 123/2012 artikli 23 lõiget 1 viisil, mis on vastuolus Consiliul Concurenței (konkurentsiamet, Rumeenia) doktriini ja tema enda pretsedentidega.

23.

Kui Hidroelectrica kaebus esimeses kohtuastmes rahuldati, esitas ANRE apellatsioonkaebuse Tribunalul Bucureștile (Bukaresti apellatsioonikohus), kes esitab selle eelotsuse küsimuse:

„Kas [seaduse nr 123/2012] artikli 23 lõike 1 ja artikli 28 punkti c tõlgendus – mille kohaselt on Rumeenia elektrienergiatootjad kohustatud tegema kogu toodetud elektrienergiakoguse tehinguid ainult konkurentsile avatud ja tsentraliseeritud Rumeenia turul, kus on küll ka võimalus energiat eksportida, kuid mitte otse, vaid kaubandusettevõtjate vahendusel – on ELTL artikliga 35 vastuolus?“

24.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 17. oktoobril 2018. Kirjalikud seisukohad on esitanud ANRE, Rumeenia valitsus ja komisjon.

25.

Avalikul kohtuistungil, mis peeti 23. jaanuaril 2020, osalesid ANRE, Hidroelectrica, Rumeenia valitsus ja komisjon.

26.

ANRE vaidlustas eelotsusetaotluse vastuvõetavuse, sest tema arvates ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatanud küsimust mitte liidu õiguse tõlgendamise kohta, vaid vastandab liidu õigust riigisisese seaduse teatava tõlgendusega. ANRE lisab, et Euroopa Kohtul puudub pädevus sekkuda riigisisese õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise arutellu. ( 7 )

27.

Kohtuvaidlus sai alguse seaduse nr 123/2012 teatud sätete tõlgendamisest, milles ei ole üksmeelt. ANRE tõlgendab seaduse nr 123/2012 artikli 23 lõiget 1 ja artikli 28 punkti c nii, et kõik elektrienergia hulgimüügi tehingud tuleb teha ainult Opcomi platvormidel. Eelotsusetaotluse kohaselt jõuavad teised Rumeenia kohtud siiski teistsugustele järeldustele. ( 8 )

28.

Esimese astme kohus võttis aluseks ühe nende sätete tõlgenduse, millest lähtuvalt ta rahuldas Hidroelectrica kaebuse. Apellatsioonimenetluses jääb ANRE vastupidi kitsa tõlgenduse juurde, millest lähtumine tähendaks, et määratud sanktsioon on õiguspärane. ( 9 )

29.

Vastuvõetamatuse vastuväitega ei saa nõustuda. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei soovi, et Euroopa Kohus otsustaks seaduse nr 123/2012 tõlgendamise üle, täpsustades, milline kahest olemasolevast tõlgendamisjoonest on riigisisese õiguse seisukohast õige. Asi on selles, et olles võtnud nendest kahest vaidlusalusest tõlgendusest omaks ühe („piirava“), kahtleb ta, kas riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas.

30.

Eelotsusetaotlus piirdub küsimusega, kas ELTL artikkel 35 takistab niisugust elektrienergiatehingute korda, mis tuleneb riigisiseste õigusnormide kitsast tõlgendusest. Sellele vastamiseks ei pea Euroopa Kohus lahendama riigisisest vaidlust selle üle, milline on parim riigisisese õiguse tõlgendus. Tema pädevuses on eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitatud õigusnormist lähtudes ( 10 ) otsustada selle kooskõla üle liidu õigusega (praegu ELTL artikkel 35), tagades nii selle ühetaolise tõlgenduse, mis on siduv kõigi liikmesriikide ametiasutustele ja kohtutele. ( 11 )

31.

Rumeenia valitsus ja ANRE väidavad, et määrusega 2015/1222 tehtud õigusnormide ühtlustamist arvestades ei ole ELTL artikkel 35 kohaldatav.

32.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb „juhul, kui teatud valdkond on liidu tasandil [ammendavalt] ühtlustatud, hinnata seda puudutavat siseriiklikku meedet lähtuvalt selle ühtlustamismeetme sätteist, mitte lähtuvalt esmase õiguse normidest“. ( 12 ) [kohtulahendite kogumikus avaldatud sõnastust on täpsustatud]

33.

Ilma et oleks vaja tuvastada, kas määrus 2015/1222 ühtlustab selle valdkonna ammendavalt, on kindel, et see määrus jõustus 26. juulil 2015, samas kui sanktsiooni aluseks olevad faktilised asjaolud leidsid aset detsembrist 2014 kuni veebruarini 2015. See määrus ei ole nende suhtes ratione temporis kohaldatav.

34.

Igal juhul ei oleks see kohaldatav ka ratione materiae, sest nagu Hidroelectrica kohtuistungil märkis, puudutab määruse artiklis 5 nimetatud monopol üksnes lühiajalisi turge (igapäevased ja päevasisesed turud), mitte aga neid, mis on kõne all põhikohtuasjas (keskmised ja pikaajalised tehingud ning kahepoolsed lepingud).

35.

Nagu rõhutas komisjon, ( 13 ) ei toimu direktiivi 2009/72 kui elektrienergia siseturu peamise regulatsiooniga täielik ühtlustamine: eelkõige ei sisalda see elektritehingute valdkonna erinorme.

36.

Kuna elektritehingute tingimused liikmesriikide turgudel ei ole täielikult ühtlustatud, tuleb riigisiseseid õigusnorme analüüsida aluslepingute seisukohast. Tuletan meelde, et elektrienergia on kaup ELTL artiklite 34 ja 35 tähenduses. ( 14 )

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt riigisisestele õigusnormidele antud tõlgenduse kohaselt tuleb Rumeenias elektrienergia hulgimüügi tehingud teha tsentraliseeritud platvormil, ilma et tootjad võiksid seda energiat otse teise liikmesriigi turgudele eksportida.

38.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et seadusega nr 123/2012 ei ole kehtestatud absoluutset elektrienergia eksportimise keeldu. See keeld kehtib elektritootjate suhtes, kes peavad tingimata müüma oma toodangut liikmesriigi tsentraliseeritud turul. Seevastu, nagu kinnitati kohtuistungil, võivad vahendajad (traders), kes seda energiat sellel turul ostavad, seda seejärel eksportida teistesse liikmesriikidesse. ( 15 )

39.

Kuigi selle üle toimus kohtuistungil laialdane arutelu, kardan ma, et Rumeenia elektrituru tunnustest ei olnud võimalik täielikult aru saada ja seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul. Selle menetluse osas näib siiski olevat teatav üksmeel järgmistes küsimustes:

40.

Selles kohtuasjas vaidlustati, nagu juba öeldud, sanktsioon, mis määrati Hidroelectricale selle eest, et ta eksportis elektrienergiat väljaspool Opcomi vastavalt Rumeenia seaduse tõlgendusele, mida pooldab ANRE.

41.

Esiteks tuleb kindlaks teha, kas Rumeenias elektrit tootvale ettevõtjale kehtestatud keeld eksportida seda teise liikmesriiki ilma riigisisese seadusega kehtestatud platvormi läbimata kujutab endast koguselise ekspordipiiranguga samaväärse toimega meedet ELTL artikli 35 tähenduses.

42.

Euroopa Kohus on kvalifitseerinud koguseliste ekspordipiirangutega samaväärse toimega meetmeteks liikmesriikide meetmed, „mille eesmärk või tagajärg on spetsiifiline ekspordi takistamine ning liikmesriigi sisekaubanduse ja selle ekspordikaubanduse erinev kohtlemine, nii et asjaomase liikmesriigi omamaistele toodetele või siseturule on teiste liikmesriikide kaubanduse või toodete arvelt antud eriline eelis“. ( 16 )

43.

Seadusega nr 123/2012, nagu seda tõlgendab ANRE, on keelatud otsetehingud (ilma Opcomi platvormide vahenduseta) Rumeenia elektrienergiatootjate ja nende potentsiaalsete klientide vahel teises liikmesriigis.

44.

Kuigi see keeld kehtib ka riigisiseseks tarbimiseks mõeldud elektrienergia tootjatele, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et „kui kõikide riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes kohaldatav riigisisene meede mõjutab tegelikkuses kaupade väljavedu eksportiva liikmesriigi turult rohkem kui kaupade turustamist selle liikmesriigi siseturul, kuulub see meede ELTL artiklis 35 toodud keelu kohaldamisalasse“. ( 17 )

45.

Komisjon väidab, et käesoleval juhul on see nii, millega ma nõustun. Riigisisesel õigusnormil on ekspordi suhtes hoiatav mõju ning sellega ei kohelda liikmesriigi tsentraliseeritud turgu, mida haldab Opcom, ja samasuguseid elektriturge ülejäänud liidus ühtemoodi. Lisaks, kui Rumeenia süsteem vastab tõesti mudelile, mida pooled kohtuistungil kirjeldasid, leiab komisjon, et kõnealune süsteem kujutab otsest diskrimineerimist, mis on vastuolus liidu õigusega. ( 18 )

46.

Rumeenia valitsus tunnistab viimase võimalusena komisjoni poolt ette heidetud piiravat mõju. Ta toob põhjenduseks, et elektrienergia eksport kahepoolsete lepingute alusel ja väljaspool tsentraliseeritud platvormi „tähendab omamaise tarbimiskõvera katmiseks kasutada oleva elektrienergia vähenemist, mis viib vaikimisi selleni, et seda on vaja katta impordiga“. ( 19 )

47.

See argument näitab, et seadusandliku meetme eesmärk (või üks selle eesmärkidest) on seada elektrienergia ekspordi tingimuseks, et eelnevalt peab olema sisetarbimine kaetud. Seega tunnistatakse üheselt liikmesriigi tootjatele kehtestatud välisturule sisenemise piirangut, kuna neil on otse eksportimine juba selgitatud tingimustel keelatud.

48.

See ettekirjutus kuulub nende hulka, mille tagajärg on vastavalt kohtuotsusele Gysbrechts ja Santurel Inter „spetsiifiline ekspordi takistamine“. ( 20 ) Isegi kui seda kohaldatakse vahet tegemata kõikidele ettevõtjatele, kes toodavad elektrienergiat, mõjutab see „kaupade väljavedu eksportiva liikmesriigi turult rohkem kui kaupade turustamist selle liikmesriigi siseturul“ just seetõttu, et selles peetakse prioriteetseks riigisisest varustamist ja eelistatakse seega seda väliskaubanduse kahjuks.

49.

Piirav meede võib olla põhjendatud nii ELTL artiklis 36 sätestatud põhjustel kui ka üldisest huvist tulenevate ülekaalukate nõuetega, tingimusel et meede on taotletava õiguspärase eesmärgi suhtes proportsionaalne. ( 21 )

50.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriikide ametiasutustel esitada keelde, millega tehakse erand kaupade vaba liikumise põhimõttest, õigustavad põhjused. ( 22 )

51.

Eelotsusetaotluses ei ole nimetatud ühtegi seaduse nr 123/2012 võimalikku õigustust.

52.

Ei ole siiski mingit probleemi möönda – nagu leiab komisjon ja kinnitab Rumeenia valitsus ( 23 ) –, et seadusandja kavatsus võis olla tagada, et elektrienergia hulgimüügi tehinguid konkurentsile avatud turul tehakse avalikult ja tsentraliseeritult, vastavuses läbipaistvuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega, välistades nii kahepoolsed ja läbipaistmatud ostu-müügitehingud tootjate ja teiste ettevõtjate vahel. ( 24 )

53.

Rumeenia valitsus lisab sellele põhjendusele veel teise, mis on kokkuvõttes elektrienergiaga varustamise kindlustamine, ja koguni kolmanda: tarbijakaitse.

54.

Ta toob nimelt põhjenduseks eesmärgi tagada tarbijate heaks energiaga varustamise kindlus, viidates direktiivi 2009/72 põhjendusele 51, milles on nimetatud tarbijate huve, mis peaksid olema selle direktiivi keskmes. ( 25 )

55.

Rumeenia valitsus rõhutab sellega seoses, et energia eksportimine kahepoolsete lepingute alusel tähendab „omamaise tarbimiskõvera katmiseks kasutada oleva elektrienergia vähenemist“ ja sunnib sel juhul elektrienergiat importima, millega kaasneb hinnatõus. ( 26 )

56.

Seega võib nõustuda, et vaidlusaluste õigusnormide eesmärgid on ühelt poolt elektrituru läbipaistvus ja teiselt poolt riigisisese tarbimise jaoks piisava elektrienergiaga varustamise tagamine.

57.

Nõustun komisjoniga, et esimest nendest eesmärkidest (tagada, et elektritehingud tehakse läbipaistvalt) võiks kvalifitseerida „üldisest huvist tulenevaks ülekaalukaks vajaduseks“ Euroopa Kohtu praktika tähenduses, mis võib võimalikku ekspordipiirangut õigustada.

58.

Mis puutub teise eesmärki, siis kohtupraktika kohaselt kuulub energiaga varustamise kindlustamine loomulikult ELTL artiklis 36 ette nähtud avaliku julgeoleku kaalutlustel õigustatuse põhjuste hulka. ( 27 ) Liidu esmane seadusandja nimetab ELTL artikli 194 lõike 1 punktis b liidu energiapoliitika ühe eesmärgina energiaga varustamise kindluse tagamist. ( 28 )

59.

Liikmesriik peab aga tõendama, et nende õigustuste alusel kehtestatud õigusnormid on taotletud eesmärkide saavutamiseks vajalikud ja sobivad ning on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, ilma et neid eesmärke saaks saavutada vähem ulatuslike või liidusisest kaubandust vähem mõjutavate keeldude või piirangutega. ( 29 )

60.

Elektrienergia hulgimüügi tehingute tsentraliseerimine ainult ühele platvormile võib abstraktselt olla sobiv nii riigisisese tarbimise säilitamiseks kui ka nende tehingute läbipaistvuse tagamiseks.

61.

Igal juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kindlaks teha, kas selle platvormi (mida haldab riigi ametivõimude nimetatud ettevõtja) tunnuste tõttu elektrienergiatehingute tsentraliseerimine sellele platvormile: a) on sobiv, asjakohane ja tõhus vahend riigisisese varustamise kindlustamiseks; ja b) tagab piisavad läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise tingimused.

62.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et „liikmesriigi poolt esitamisele tulla võivate põhjendustele peavad olema lisatud selle liikmesriigi poolt vastu võetud meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning täpsed tõendid tema argumentatsiooni toetuseks“. ( 30 )

63.

Isegi kui nõustuda, et seadusega nr 123/2012 kehtestatud tehingute tsentraliseerimine on (ANRE tõlgenduse kohaselt) taotletud õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiv, läheb see ettekirjutus minu arvates kaugemale kui vaja, kuna mõeldavad on meetmed, mis piiravad ELTL artikliga 35 tagatud vabadust vähem.

64.

Läbipaistvuse kindlustamise suhtes jagan täielikult komisjoni seisukohta: minemata nii kaugele, et keelata otseeksport teistesse liikmesriikidesse väljaspool tsentraliseeritud platvormi, on võimaldatud kasutada direktiivi 2009/72 artiklites 36–38 nimetatud liikmesriikide reguleerivate asutuste vahelise koostöö vahendeid.

65.

Üks nende reguleerivate asutuste kohustustest – mis on käesoleval juhul oluline – on „jälgida läbipaistvuse taset, sealhulgas seoses hulgihindadega, ning tagada läbipaistvuskohustuste täitmine elektriettevõtjate poolt“. ( 31 )

66.

Reguleerivatele asutustele pandud kohustuste eesmärk on „edendada […] konkurentsivõimelist, turvalist ja keskkonnasäästlikku elektrienergia siseturgu […] ning turu tõhusat avamist kõikidele ühenduse tarbijatele ja tarnijatele ning tagada asjakohased tingimused elektrivõrkude tulemuslikuks ja usaldusväärseks toimimiseks, võttes arvesse pikaajalisi eesmärke“, alati „tihedas koostöös […] teiste liikmesriikide reguleerivate asutuste[ga]“. ( 32 )

67.

Koostöökohustust on täpsustatud direktiivi 2009/72 artiklis 38: reguleerivad asutused teevad koostööd muu hulgas selleks, et „toetada sellise töökorra väljakujundamist, mis võimaldab võrgu optimaalse haldamise, edendab ühiseid elektribörse ja piiriüleste võimsuste jaotamist ning võimaldab saavutada […] vastastikuse ühendamise võimsuse piisava taseme, […] et võimaldada tõhusa konkurentsi arengut ja varustuskindluse paranemist, vältides diskrimineerimist varustusettevõtete vahel eri liikmesriikides“. ( 33 )

68.

Selles kontekstis ei takista miski, nagu väidab komisjon, ANRE-l koostada nimekirja usaldusväärsetest kauplemisplatvormidest, see tähendab sellistest, mis on võimelised tagama läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid tehinguid. Selle ülesande täitmiseks võib tugineda:

69.

Ka määruses nr 1227/2011, mille eesmärk on tagada energia hulgimüügituru terviklikkus ja läbipaistvus, näeb ette reguleerivate asutuste vahelise koostöö mehhanismid, mis võivad olla kasulikud:

70.

Leian seega, et läbipaistvust saab saavutada kehtestamata kohustust, et elektrienergia hulgimüügi tehingud tuleb teha ainult ühe liikmesriigi ettevõtja hallatavatel platvormidel, see tähendab välistades teiste liikmesriikide platvormid, mis tagavad samasugused läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise tingimused.

71.

Lõpuks on olemas piisavad õiguslikud vahendid elektrituru läbipaistvuse tagamiseks, ilma et oleks vaja oodata sektori täielikku ühtlustamist, nagu väitis ANRE kohtuistungil.

72.

Mis puutub riigisisese energiatarbimise katmise tagamisse, siis olen samuti arvamusel, et ei ole tingimata vaja keelata tootjatel üldiselt elektri otseeksporti väljaspool Opcomi hallatavat platvormi, kui on võimalik võtta vähem radikaalseid meetmeid.

73.

Kinnitasin juba, et kuna energia on liikmesriikide jaoks põhjapanev strateegiline element, kujutab sellega regulaarse varustamise tagamine endast esmajärgulist üldise huvi eesmärki.

74.

„Regulaarne varustamine“ ei ole aga tingimata samaväärne „parima hinnaga varustamisega“. Ja näib, et just see on vaidlusaluste õigusnormide tõeline eesmärk, mis on Rumeenia valitsuse sõnul vältida elektrienergia importimise vajadusest tingitud hinnatõusu ( 35 ).

75.

Kui otse eksportimise keeldu võiks põhjendada puhtmajanduslike või kaubandusalaste kaalutlustega, seaks see kahtluse alla siseturu põhimõtte enda. Teine on asi siis, kui liikmesriigid võiksid hädaolukorras, mis on tingitud erakorralistest asjaoludest, tuua elektrienergia eksportimise takistamise põhjenduseks avaliku julgeoleku ja üldise huvi kaalutlused. Kuid teha seda süsteemina, ilma muu eesmärgita kui vältida turu vabalt toimimist ja püüda tagada parim hind riigisisese tarbija jaoks, läheb minu arvates kaugemale ELTL artikliga 36 lubatud piiramise õiguspärastest põhjustest või üldise huvi põhjendustest, mis õigustavad koguselisi ekspordipiiranguid või samaväärse toimega meetmeid.

76.

Nagu kohtuistungil rõhutati, ei vaidle Hidroelectrica vastu sellele, et ta peab täitma õigusnorme, mis kohustavad teda säilitama teatava koguse kasutada olevat elektrienergiat just riigisisese varustamise säilitamiseks. Mida ta aga tahab, on see, et tal lubataks kaubelda oma toodetud ülejäänud elektrienergiaga kas kahepoolsete lepingute kaudu või siis muudel turgudel peale Opcomi tsentraliseeritud platvormi.

77.

Kui see on nii, näib absoluutne elektrienergia eksportimise keeld, mis ei ole minimaalse varustamise tagamiseks rangelt vajalik, ebaproportsionaalne.

78.

Pealegi tundub, et selle eesmärgiga ei ole väga hästi kooskõlas, et vahendajad (traders) võivad sellel hulgiturul elektrienergiat osta selleks, et seda hiljem – ilma tootjatele kehtestatud piirangutega analoogsete piiranguteta – teistesse liikmesriikidesse eksportida.

79.

Lõpuks tuleb meelde tuletada – nagu on märgitud määruses 2015/1222 –, et energiavarustuskindlus on „tihedalt seotud elektrienergia siseturu tõhusa toimimisega ja liikmesriikide eraldiseisvate elektriturgude liitmisega“. ( 36 )

80.

Sama mõttearendust järgides võib direktiivi 2009/72 põhjendust 44 mõista nii, et varustuskindluse tagamine eeldab pakkumise ja nõudluse vahelise tasakaalu järgimist erinevates liikmesriikides, kuid ilma selle tasandiga piirdumata, kuna on vaja „koostada selle põhjal aruanne olukorrast ühenduse tasandil, võttes arvesse piirkondade elektrivõrkude vastastikuse sidumise võimalusi“.

81.

Elektri eksport/import liikmesriikide vahel on seega varustamise tagamise põhielement nii igas liikmesriigis kui ka kogu liidus. Kokkuvõttes on tegemist kaitsega, mis kehtib ühtemoodi elektrituru riikliku ja Euroopa mõõtme kohta varustuskindluse huvides mõlemal tasandil, mis võimaldab vastata siseturu vajadustele liidu turu ressurssidega.

82.

Esitatud arutluskäigust lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunalul Bucureştile (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) järgmiselt:

ELTL artikliga 35 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis, kehtestades kohustuse tsentraliseerida elektrienergia hulgimüügi tehingud ühele platvormile, mida haldab liikmesriigi ametiasutuste määratud ettevõtja, keelavad tootjatel elektrienergiat otse eksportida teistesse liikmesriikidesse.

Seda meedet ei saa üldiselt õigustada läbipaistvuse või varustuskindluse põhjustega, kui need lähtuvad majanduslikest kaalutlustest seoses elektrienergia võimalikust importimisest tingitud hinnatõusuga.