1.

Esitatud eelotsusetaotluses küsib Finanzgericht Düsseldorf (Düsseldorfi maksukohus, Saksamaa) suuniseid selle kohta, kas nõukogu määruses (EL) nr 1360/2013 ( 2 ) ette nähtud suhkrusektori toodangumaksud tuleb tagasi maksta, lähtudes riigisisesest õigusest (võttes arvesse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid) ning eelkõige kohaldades seal sätestatud aegumistähtaega. See küsimus tõstatati isoglükoosi tootja Cargill Deutschland GmbH (edaspidi „Cargill Deutschland“) ja riiklike pädevate asutuste vahelises vaidluses. Cargill Deutschland taotleb suhkrumaksu tagasimaksmist, mida ta maksis õigusaktide alusel, mille Euroopa Kohus hiljem kehtetuks tunnistas. Pädevad asutused väidavad, et asjaomased nõuded on aegunud, kuna riigisiseste õigusnormidega on kehtestatud sellise nõuete aegumistähtaeg.

2.

Asjaomasel ajal ( 3 ) olid suhkrusektori turgude ühise korralduse olulisteks tunnusteks hinnaeeskirjad, tootmiskvoodid ja kauplemine kolmandate riikidega. Süsteem oli isefinantseeriv. Sel ajal kujutas ühenduse toetus sektorile endast suhkrupeedi miinimumhinna kehtestamist, mida suhkrutootjad maksid ühenduse põllumajandustootjatele, ning sekkumishinna kehtestamist, millega sekkumisasutused ostsid ära kogu suhkru, mida ühenduse tootjad neile pakkusid. Suhkrutootjatele oli kehtestatud toodangumaks, et rahastada eri kategooriatesse jagatud suhkru ( 4 ) tootmisele antavaid rahalisi toetusi. Toodangumaksud pidid eelkõige peegeldama eksporditoetuste maksumust ühenduse jaoks, st makseid, millega teatavatel asjaoludel hüvitati suhkrutootjatele see, et suhkru maailmaturuhinnad olid üldiselt ühenduse toetatud hindadest madalamal tasemel. Kohaldati põhimõtet, et tööstusharu peaks ülemäärase toodangu kõrvaldamisest tuleneva rahalise kahju ise rahastama. ( 5 )

3.

Kohtuasjas Jülich I ( 6 ) vaidlustasid mitu suhkrutootjat suhkru toodangumaksude arvutamise teatud aspektide õiguspärasuse. Nad väitsid, et komisjoni kohaldatava arvutusmeetodi tõttu maksid nad summa, mis ületas ühenduse ülemäärase toodangu kõrvaldamise kulud. Euroopa Kohtult küsiti, kas komisjoni kohaldatav arvutusmeetod on õiguspärane. Euroopa Kohus tegi otsuse suhkrutootjate kasuks. Ta tunnistas komisjoni määruse (EÜ) nr 1762/2003 ( 7 ) ja määruse (EÜ) nr 1775/2004 kehtetuks. ( 8 )

4.

Üldkohus tegi 29. septembril 2011 kohtuasjas Poola vs. komisjon ( 9 ) otsuse, milles sedastati, et lisamaksu diferentseeritud koefitsiendiks suhkrusektoris puudub õiguslik alus, ja tühistas komisjoni määruse (EÜ) nr 1686/2005 ( 10 ) artikli 2.

5.

Kohtuasjas Jülich II ( 11 ) pöörduti järjekordselt Euroopa Kohtusse suhkru toodangumaksu arvutamisega seotud küsimustega. Nüüd puudutas peamine küsimus vaidlusaluse „toetuse kogusummaga“ seotud ebakindlust. Ebakindlus tulenes asjaolust, et eksporditoetusi, mida oli õigus saada töödeldud eksporttoodetes sisalduvate teatud suhkrukoguste eest, ei nõutud ega makstud. Määrustes, millega määrati kindlaks toodangumaksud turustusaastateks 2003–2006, arvas komisjon need kogused „eksporditava ülejäägi“ hulka, kuid mitte „ekspordikohustuste“ hulka. Kui Euroopa Kohtul paluti teha otsus sellise arvutuse õiguspärasuse kohta, leidis ta 2008. aastal kohtuotsuses Jülich I, et mõlemal juhul oleks tulnud arvesse võtta kõiki eksporditud koguseid, olenemata sellest, kas toetust maksti või mitte, ning et kõnealused määrused olid sel põhjusel kehtetud. Samas ei otsustanud Euroopa Kohus seda, kas „toetuste kogusumma“ oleks samuti pidanud hõlmama kõiki saadaolevaid toetusi, olenemata sellest, kas need maksti välja või mitte, või oleks see pidanud hõlmama ainult tegelikult välja makstud toetusi. ( 12 )

6.

Selleks et täita Euroopa Kohtu otsuseid, võttis komisjon 2009. aastal vastu uue määruse, muutes neid määrusi, mis olid tunnistatud kehtetuks. ( 13 ) Uutes arvutustes arvas komisjon „toetuste kogusumma“ hulka kõik saadaolevad toetused, olenemata sellest, kas need on välja makstud või mitte. Ümberarvutatud toodangumaksud erinesid vähe algselt kindlaksmääratutest, ent olid suuremad sellest, mis need oleksid olnud, kui „toetuste kogusumma“ hulka oleks arvatud ainult tegelikult välja makstud toetused. Mitu suhkrutootjat vaidlustas selle. Euroopa Kohus tunnistas kohtuotsuses Jülich II määruse nr 1193/2009 kehtetuks, sedastades, et hinnangulise keskmise kahjumi arvutamiseks tootetonni kohta tuleb määruse nr 1260/2001 artikli 15 lõike 1 punkti d tõlgendada nii, et toetuse kogusumma hõlmab ainult tegelikult makstud eksporditoetuste kogusummat.

7.

Sellele vastuseks võttis nõukogu vastu määruse nr 1360/2013. ( 14 )

8.

Põhjendustes 1–10 nimetatakse asjaomasteks turustusaastateks maksude arvutamise alus ning viidatakse Euroopa Kohtu otsustele, millega tunnistati kehtetuks komisjoni varasemad asjaomased määrused (millega need maksud olid kehtestatud). Põhjenduses 11 märgitakse, et „[s]eega tuleks suhkrusektori maksud kehtestada sobiva määraga. Komisjoni määruse nr 314/2002 artikli 6 lõike 5 kohaselt määratletud ekspordi puhul tuleks [määruse nr 1260/2001] artikli 15 lõike 1 punkti d tähenduses keskmise kahjumi arvutamiseks jagada tegelikult makstud eksporditoetused ekspordikogustega, olenemata sellest, kas toetust maksti või mitte. […]“. Põhjendustes märgitu kinnitab, et seoses kõnealuste turustusaastatega tuli maksud korrigeerida tagasiulatuvalt, st alates maksude kehtetuks tunnistamise kuupäevast. ( 15 ) Põhjenduses 23 märgitakse, et „[õ]iguskindluse ja eri liikmesriikide asjaomaste ettevõtjate ühetaolise kohtlemise huvides on vaja kindlaks määrata käesoleva määrusega kehtestatavate maksude kindlaksmääramise ühine kuupäev nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 artikli 2 lõike 2 teise lõigu tähenduses.[ ( 16 )] Seda tähtaega ei tuleks siiski kohaldada juhul, kui riigisisese õiguse kohaselt peab liikmesriik tegema asjaomastele ettevõtjatele tagasimakse pärast nimetatud kuupäeva[.]“

9.

Artikkel 1 sätestab, et turustusaastate 2001/2002, 2002/2003, 2003/2004, 2004/2005, 2005/2006 eest tasutavad toodangumaksud suhkrusektoris on kindlaks määratud lisa punktis 1. ( 17 ) Samuti on sätestatud, et turustusaastate 2001/2002 ja 2004/2005 eest tasutava lisamaksu arvutamiseks vajalikud koefitsiendid on kindlaks määratud lisa punktis 2. Viimaks on ette nähtud, et suhkrutootjate poolt suhkrupeedimüüjatele seoses A‑ ja B‑maksudega kõnealuste turustusaastate eest tasumisele kuuluv summa on kindlaks määratud lisa punktis 3.

10.

Artikkel 2 sätestab: „Käesoleva määrusega kehtestatud maksude kindlaksmääramise kuupäev, millele on osutatud [määruse nr 1150/2000] artikli 2 lõike 2 teises lõigus, on hiljemalt 30. september 2014, välja arvatud juhul, kui liikmesriigil ei ole võimalik sellest tähtajast kinni pidada põhjusel, et kohaldatakse riigisisest õigust ettevõtjate alusetult makstud summade tagastamiseks.“

11.

Artiklis 3 on loetletud määruse nr 1360/2013 asjaomaste turustusaastate suhtes jõustumise kuupäevad. Artikli 1 lõiget 1 kohaldatakse alates:

Artikli 1 lõiget 2 kohaldatakse alates:

12.

Nõukogu määrus (EL) 2018/264 ( 18 ) ei ole iseenesest käesolevas menetluses vaidluse all. Sellegipoolest viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses sellele määrusele. Kohtuotsuses Raffinerie Tirlemontoise ( 19 ) tunnistas Euroopa Kohus kehtetuks komisjoni määruse (EÜ) nr 2267/2000 ( 20 ) ja komisjoni määruse (EÜ) nr 1993/2001. ( 21 ) Määruse 2018/264 eesmärkideks on viidatud kohtuotsuse täitmine ning lisamaksu kindlaksmääramine turustusaastaks 1999/2000 ja toodangumaksu kindlaksmääramine turustusaastaks 2000/2001 asjakohasel tasemel. ( 22 )

13.

Artikli 2 lõige 2 sätestab, et „[m]äärustega nr 2267/2000 ja nr 1993/2001 sätestatud maksude ja käesoleva määruse artiklis 1 sätestatud maksude vahe hüvitatakse nõuetekohaselt põhjendatud taotluse alusel nendele ettevõtjatele, kes maksid makse turustusaastate 1999/2000 ja 2000/2001 eest.“

14.

Ühise turukorralduse ja otsemaksete rakendamise seaduse (Gesetz zur Durchführung der gemeinsamen Marktorganisationen und der Direktzahlungen (Marktorganisationsgesetz, edaspidi „turukorralduse seadus“) § 12 lõige 1 sätestab, et maksudele, mille eesmärk on turukorraldus […], kohaldatakse mutatis mutandis maksukorralduse seadustiku […] sätteid, kui käesolevas seaduses või käesoleva seaduse alusel antud määruses ei ole sätestatud nendest õigusnormidest erinevat regulatsiooni.

15.

Maksukorralduse seadustiku (Abgabenordnung, edaspidi „maksukorralduse seadustik“) § 169 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et „[m]aksu kindlaksmääramine nagu ka selle tühistamine või muutmine ei ole enam lubatud, kui maksu kindlaksmääramiseks antud tähtaeg on lõppenud. […] Maksu kindlaksmääramise tähtaeg on: 1. üks aasta aktsiiside ja aktsiisihüvitiste puhul; 2. neli aastat maksude ja maksuhüvitiste puhul, mis ei ole maksud või maksuhüvitised punkti 1 tähenduses või impordi- ja eksporditollimaks liidu tolliseadustiku artikli 5 punktide 20 ja 21 tähenduses. […]“.

16.

Maksukorralduse seadustiku § 170 lõige 1 sätestab, et maksu kindlaksmääramise tähtaeg hakkab kulgema maksu tekkimise kalendriaasta lõppemisest.

17.

Vastavalt maksukorralduse seadustiku § 172 lõikele 1 koostoimes § 172 lõike 1 punktiga d võib maksuotsuse tühistada või seda muuta ainult seaduses lubatud ulatuses, tingimusel et väljastatud maksuotsus ei ole ajutine ega kuulu läbivaatamisele.

18.

Kooskõlas maksukorralduse seadustiku § 175 lõikega 1 tuleb maksuotsus tühistada või seda muuta, kui toimub sündmus, mis tekitab tagasiulatuvalt tagajärgi maksustamise osas.

19.

Hauptzollamt Krefeld („pädev asutus“) väljastas järgmised maksuotsused, mis käsitlesid Cargill Deutschlandi kohustusi seoses isoglükoosi tootmisega: i) 23. oktoobri 2002. aasta otsus turustusaasta 2001/2002 kohta, millega määrati lõplikuks toodangumaksuks 832677,71 eurot ja lisamaksuks 69270,46 eurot; ii) 20. oktoobri 2003. aasta otsus turustusaasta 2002/2003 kohta, millega määrati lõplikuks toodangumaksuks 525236,03 eurot; iii) 30. märtsi 2004. aasta otsus turustusaasta 2003/2004 eest toodangumaksu ettemaksu kohta summas 115084,15 eurot ning iv) 18. oktoobri 2005. aasta otsus turustusaasta 2004/2005 kohta, millega määrati lõplikuks toodangumaksuks 778800,52 eurot ja lisamaksuks 124101,86 eurot. ( 23 ) Cargill Deutschland neid otsuseid (edaspidi „algsed maksuotsused“) ei vaidlustanud.

20.

Pärast määruse nr 1360/2013 vastuvõtmist taotles Cargill Deutschland Hauptzollamt Krefeldilt toodangumaksude uuesti kindlaksmääramist vaatlusalusteks turustusaastateks ning nende turustusaastate eest enammakstud summade tagastamist. Hauptzollamt Krefeld jättis taotluse 18. aprilli 2016. aasta otsusega rahuldamata. Ta asus seisukohale, et lõplike otsuste tühistamine, muutmine või parandamine on võimalik ainult maksukorralduse seadustiku § 169 lõike 2 esimese lause punktis 2 ette nähtud maksu kindlaksmääramise tähtaja jooksul. Vaatlusaluste turustusaastate puhul oli see tähtaeg aga lõppenud.

21.

Cargill Deutschland esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, taotledes toodangumaksude tagasimaksmist, mida ta oli enda väitel maksnud enam arvutuste tõttu, mis põhinesid hiljem kehtetuks tunnistatud ja määrusega nr 1360/2013 parandatud õigusaktidel. Ta väidab, et õigus maksude tagastamisele tuleneb ELi õigusest ja riigisisesest õigusest.

22.

Hauptzollamt Krefeld väidab vastu, et Cargill Deutschlandi nõue tuleks jätta rahuldamata. Ta märgib, et ELi õiguse võrdväärsuse ja tõhususe üldpõhimõtteid arvesse võttes on kohaldatavad üldises maksuõiguses sätestatud aegumistähtajad.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et vastavalt riigisisesele õigusele ei ole Cargill Deutschlandil õigust vaatlusaluste turustusaastate eest tasutud maksude tagastamisele, sest asjaomaste maksuotsuste kuupäevi arvesse võttes on selliste nõuete esitamise õigus nüüdseks aegunud.

24.

Riigisisestes õigusnormides sätestatud aegumistähtaja kohaldamise kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt turukorralduse seaduse § 12 lõikele 1 koostoimes maksukorralduse seadustiku § 169 lõike 2 esimese lause punktiga 2 kohaldatakse maksude kindlaksmääramiseks ette nähtud nelja-aastast tähtaega.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et määrusega nr 1360/2013 maksuarvutustesse tehtud tagasiulatuva mõjuga muudatused ei too riigisisese õiguse kohaselt kaasa maksukorralduse seadustiku § 175 lõike 1 punkti 2 kohaldamist.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas juhul, kui maksuotsused on riigisisese õiguse kohaselt lõplikud, on enammakstud maksude tagastamine välistatud, võttes arvesse, et määruse 2018/264 artikli 2 lõige 2 lubab nõuetekohaselt põhjendatud taotluse alusel tagastada turustusaastate 1999/2000 ja 2000/2001 eest tasutud maksud. Ta soovib teada, kas määruse 2018/264 artikli 2 lõike 2 selline tõlgendus mõjutab maksude tagastamist vastavalt määrusele nr 1360/2013.

27.

Seega esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas toodangumaksude tagastamine suhkrusektoris, milleks tuleb vastavalt [määrusele nr 1360/2013] teha teistsugused arvutused kui enne, tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid arvestades teostada liikmesriigi õiguse kohaselt ning eelkõige selles sätestatud aegumist kohaldades?“

28.

Kirjalikud seisukohad esitasid Cargill Deutschland, Belgia valitsus ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised esitasid 2. mail 2019 toimunud kohtuistungil oma suulised seisukohad. Lisaks osales kohtuistungil ja esitas kohtule oma suulised seisukohad Hauptzollamt Krefeld (kes kirjalikke seisukohti ei esitanud).

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas Cargill Deutschlandil on jätkuvalt kohustus tasuda suhkru toodangumaksud, mis on arvutatud ELi õigusaktide alusel, mille Euroopa Kohus on hiljem kehtetuks tunnistanud, ning kas aegumistähtaegu käsitlevad riigisisesed õigusnormid välistavad maksude uuesti arvutamise vastavalt määrusele nr 1360/2013, mille tulemusel tekiks õigus maksude selle osa tagastamisele, mida seaduse kohaselt ei oleks tulnud tasuda.

30.

On selge, et Cargill Deutschlandi olukord kuulub määruse nr 1360/2013 kohaldamisalasse ning et põhimõtteliselt on tal õigus maksude tagastamisele (ilma et see piiraks liikmesriigi menetlusõiguse, eelkõige aegumistähtaegu reguleerivate õigusnormide kohaldamist).

31.

Cargill Deutschland väidab, et tema õigust enammakstud maksude tagastamisele kinnitab määruse 2018/264 artikli 2 lõige 2. Seetõttu küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas viidatud sätet tuleks määruse nr 1360/2013 tõlgendamisel arvesse võtta. Nõustun komisjoniga osas, milles komisjon väidab, et määruse 2018/264 sõnastus ei ole asjakohane. Esiteks ei hõlma vaatlusalused turustusaastad aastaid 1999/2000 ja 2000/2001 – kahte turustusaastat, mille suhtes kohaldatakse määrust 2018/264. Teiseks tuleks määrust nr 1360/2013 tõlgendades arvesse võtta selle sõnastust, eesmärke ja tausta.

32.

Cargill Deutschland väidab, et vastavalt määrusele nr 1360/2013 on tal õigus vaatlusaluste turustusaastate eest enammakstud maksude tagastamisele. See õigus tuleneb Euroopa Kohtu otsustest ja ELTL artiklitest 264 ja 267, mida tuleks tõlgendada koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 ja ELTL artikliga 291.

33.

Hauptzollamt Krefeld väidab vastupidi, et määrus nr 1360/2013 ei anna suhkrutootjatele otsest õigust maksude tagastamisele. Selle määruse kohase nõude esitamiseks peavad suhkrutootjad järgima riigisiseseid menetlusnorme.

34.

Belgia valitsus leiab, et vastus eelotsuse küsimusele peaks olema jaatav. Aegumistähtaeg saab hakata kulgema ainult enammakstud maksude õiguslikuks aluseks olevate määruste kehtetuks tunnistamise kuupäevast.

35.

Komisjon on seisukohal, et väljakujunenud kohtupraktikas on sedastatud, et kui puuduvad ühtlustatud ELi sätted, mida kohaldada, reguleerivad tagastamise protsessi riigisisesed menetlusnormid.

36.

Kas määrus nr 1360/2013 iseenesest annab ettevõtjatele õiguse vaatlusaluste turustusaastate eest enammakstud maksude tagastamisele või tuleneb selline õigus riigisisestest menetlusnormidest ja korrast?

37.

Leian, et õigus vaatlusaluste turustusaastate eest enammakstud maksude tagastamisele tuleneb kaheldamatult ELi õigusest. Loogiliselt tuleneb selline õigus Euroopa Kohtu otsustest, millega tunnistati kehtetuks õigusaktid, mille kohaselt need maksud maksti. ( 24 ) Määrus nr 1360/2013 iseenesest selliseid õigusi ettevõtjatele ei anna. Pigem parandatakse sellega tagasiulatuvalt vaatlusaluste turustusaastate kohta toodangumaksude arvutamisel tehtud vead ning kehtestatakse nende maksude uued summad, mis võimaldab ettevõtjatel ja liikmesriikide pädevatel asutustel teha kindlaks vana süsteemi järgi enammakstud summad. ( 25 )

38.

Määruse nr 1360/2013 artikliga 1 kehtestatakse vaatlusaluste turustusaastate jaoks (uued, parandatud) toodangumaksud ning viidatakse sama määruse lisa punktile 1. Selles punktis on esitatud tabel, milles kehtestatakse suhkrusektoris iga turustusaasta jaoks toodangumaksud (väljendatuna eurodes asjaomase toote tonni kohta). ( 26 )

39.

Vastavalt artiklile 2 on määrusega nr 1360/2013 kehtestatud maksude kindlaksmääramise kuupäev ( 27 ) hiljemalt 30. september 2014. Artiklist 2 tuleneb, et suhkru toodangumaksude suhtes kohaldatakse ühise haldamise süsteemi. ( 28 ) Tootjad ei esita nõudeid komisjonile. Nõuded esitatakse hoopis riiklikele pädevatele asutustele vastavalt riigisisesele korrale.

40.

Artiklis 3 on sätestatud määruse nr 1360/2013 tagasiulatuva kohaldamise eeskirjad, sätestades kuupäevad, millest alates kohaldatakse vaatlusaluste turustusaastate suhtes toodangumakse ja lisamaksu arvutamise koefitsiente. ( 29 )

41.

Määruse nr 1360/2013 eesmärk on korrigeerida makse, mida on ekslikult arvutatud ja kohaldatud hiljem kehtetuks tunnistatud komisjoni määruste alusel. ( 30 ) Seega on selle meetme vältimatu eesmärk tagada, et suhkrumaksude süsteem oleks isefinantseeriv, mitte koguda liigseid vahendeid. ( 31 ) Määruse nr 1360/2013 põhjenduses 11 on märgitud, et suhkrusektori maksud tuleks kehtestada sobiva määraga. ( 32 )

42.

Määruses nr 1360/2013 ei ole sätestatud menetlusi ja korda, mida liikmesriigid peaksid kohaldama, et täita kohustust tagastada ettevõtjatele vaatlusalustel turustusaastatel enammakstud suhkru toodangumaksud. Kooskõlas ELTL artikliga 288 on see määrus üldkohaldatav akt, mis on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Seetõttu oleks selline lünk üllatav, kui nende küsimuste suhtes oleks tõepoolest kavatsetud vahetult kohaldada määrust nr 1360/2013.

43.

Menetlused, milles riiklikud pädevad asutused vaatavad läbi maksude kindlaksmääramisi ja tagastavad enammakstud summad, kuuluvad vahetult riiklike menetlusnormide kohaldamisalasse. Loomulikult kehtivad nende õigusnormide suhtes ELi õiguses sätestatud võrdväärsuse (üksikasjalikud menetlusnormid ei tohi olla vähem soodsad kui need, mida kohaldatakse sarnaste riiklike meetmete suhtes) ja tõhususe üldpõhimõtted (need eeskirjad ei tohi muuta ELi õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks). ( 33 ) Oluline on kindlalt meeles pidada, et määruse nr 1360/2013 keskne eesmärk on sätestada õigusnormid Euroopa Kohtu mitme otsuse täitmiseks.

44.

Samal ajal, kui on selge, et ettevõtjate õigus enammakstud maksude tagastamisele tuleneb ELi õigusest, ei nõustu ma Cargill Deutschlandiga selles osas, et leian, et määrus nr 1360/2013 iseenesest ei sätestada korda või menetlusnorme, mis võimaldavad suhkrutootjatel taotleda enammakstud maksude tagastamist.

45.

Kas põhikohtuasjas vaidlusalused nõudeõiguste aegumist käsitlevad riigisisesed õigusnormid on kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega?

46.

Cargill Deutschland väidab, et aegumistähtaegu käsitlevad sätted on määrusest nr 1360/2013 tuleneva õiguse maksude tagastamisele üks põhikomponent ning neid tuleks tõlgendada iseseisvalt. Kõnealused sätted ei ole riigisiseste menetlusnormidega kuidagi seotud. Käesoleval juhul hakkas aegumistähtaeg kulgema alates määruse nr 1360/2013 jõustumisest 20. detsembril 2013. See tähendab, et kõnealuse määruse tõlgendamisel peaks Euroopa Kohus lähtuma analoogiast tolliseadustiku artiklis 236 sätestatud tagastamise eeskirjadega. ( 34 )

47.

Hauptzollamt Krefeld leiab, et vaidlusalused riigisisesed normid on võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega kooskõlas, ning lisab, et aegumistähtaja kohaldamine on esmatähtis. Nõuete esitamise tähtajad on vajalikud õiguskindluse tagamiseks.

48.

Belgia väidab, et maksude tagastamise taotluste suhtes kohaldatakse riigisiseseid menetlusnorme, mis peavad olema kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega. Belgia selgitas kohtuistungil, et Belgias kehtiv kord erineb Saksamaa omast. Belgias tekib alusetult makstud maksude tagastamise nõudeõigus maksmise kuupäevast või kuupäevast, mil on teada, et asjaomane maks maksti tõepoolest „alusetult“. Aegumistähtaeg on 10 aastat alates sellest kuupäevast. Sellega, et ettevõtjad jäetakse üldse ilma õigusest maksude tagastamisele, rikutakse tõhususe põhimõtet.

49.

Komisjon väidab, et määrus nr 1360/2013 ei sätesta enammakstud toodangumaksude tagastamise korda, aegumistähtaegu ega võimalikku tasumisele kuuluvat viivist. Seega reguleerib seda riigisisene menetlusõigus.

50.

Alustuseks märgin, et ma ei nõustu Cargill Deutschlandi väitega, et käesolevas asjas esineb selline analoogia tolliseadustiku artikliga 236, millest oleks kasu. Olen juba märkinud, et minu arvates ei sätesta määrus nr 1360/2013 iseenesest õigusnorme, mille kohaselt saavad ettevõtjad esitada nõude enammakstud suhkrumaksu tagastamiseks. ( 35 ) Seevastu vaatlusalustel turustusaastatel kohaldatud tolliseadustik sätestas (VII jaotises) „tollivõlga“ käsitlevad konkreetsed eeskirjad, mis hõlmasid „tollimaksu summa tasumise tähtaega ja korda“ käsitlevaid sätteid ning „tollimaksu tagasimaksmist ja vähendamist“ käsitlevaid eeskirju (5. peatükis, mis sisaldas artiklit 236). Kõik see oli osa ELi tasandil kohaldatud eriomasest kordade süsteemist.

51.

Kuna ELi seadusandja on otsustanud jätta nii suhkrumaksude kogumise kui ka tagastamise üksikasjaliku korra liikmesriikide hooleks, puudub selline analoogia tolliseadustikus ette nähtud ühtlustatud korraga, millest oleks kasu.

52.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma eelotsusetaotluses, et Hauptzollamt Krefeld arvutas ja väljastas vaatlusaluste turustusaastate kohta algsed maksuotsused ning et neid otsuseid ei vaidlustatud. 18. aprilli 2016. aasta otsusega jättis Hauptzollamt Krefeld rahuldamata Cargill Deutschlandi (13. veebruari 2014. aasta) taotluse teha uued maksuotsused kooskõlas määrusega nr 1360/2013 ning tagastada algsete maksuotsuste alusel enammakstud summad. Vastavalt asjaomastele riigisisestele õigusnormidele ei ole Cargill Deutschlandil õigust maksude tagastamisele, sest tema nõue on välistatud selliste nõuete aegumistähtaega käsitlevate õigusnormidega. Suhkru toodangumaksude kindlaksmääramiseks ja muutmiseks on ette nähtud nelja-aastane tähtaeg. Viimase vaatlusaluse turustusaasta (2004/2005) puhul algas see periood hiljemalt 31. detsembril 2006. Seetõttu ei olnud Cargill Deutschlandi 13. veebruari 2014. aasta taotlust maksude uuesti kindlaksmääramiseks ja tagastamiseks võimalik rahuldada. Veelgi enam kehtib see järeldus varasemate vaatlusaluste turustusaastate puhul.

53.

Samuti on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et asjaomased riigisisesed menetlusnormid on kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

54.

Ma ei ole veendunud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht on õige.

55.

Euroopa Kohus märkis juba 1970. aastal, et menetluste aegumistähtaegu reguleerivad õigusnormid tuleb eelnevalt kindlaks määrata ning need peavad vastama õiguskindluse nõuetele. ( 36 ) Veenvatel menetlusloogilistel põhjustel peaksid aegumistähtaegu reguleerivad sätted hõlmama õigusnorme, mis sätestavad aegumistähtaja pikkuse, kuupäeva, millest alates hakkab see kulgema, ning sündmused, mis aegumistähtaja katkestavad või peatavad. Sellega seoses tuleks arvesse võtta liikmesriikide pädevate asutuste ja ettevõtjate huve, samuti komisjoni järelevalverolli ELi finantshuvide kaitsmisel.

56.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELi õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada üksikasjalikud menetlusnormid nende hagide läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele ELi õigusest tulenevate õiguste täielik kaitse. Seega peab riik riigisiseses õiguses sätestatud vastutust käsitlevate õigusnormide alusel hüvitama põhjustatud kahju, juhul kui riigisisestes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused, sealhulgas aegumistähtajad, ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid riigisiseseid nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte). ( 37 )

57.

Kontrollimaks, kas võrdväärsuse põhimõtet on põhikohtuasjas järgitud, tuleb liikmesriigi kohtul – kellele ainsana on vahetult teada sellistes asjades kohaldatavad menetlusnormid – hinnata väidetavalt samalaadsete riigisisesel õigusel põhinevate hagide puhul nii nende eset kui ka olulisi tunnuseid. Liikmesriigi kohus peab iga niisuguse juhtumi analüüsimisel, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm, mida kohaldatakse ELi õiguse kohaselt esitatud nõude suhtes, on vähem soodus kui samalaadsete riigisiseste nõuete jaoks ettenähtu, võtma terviklikult arvesse selle sätte rolli menetluses, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. ( 38 )

58.

Võrdväärsuse põhimõte tuleneb üldisest võrdse kohtlemise põhimõttest. Sellega seoses pole selge, kas samalaadsed riigisisesed nõuded tekivad või üldse saavad tekkida. Põhikohtuasja taust on keerukas ning tekkinud olukord on väga spetsiifiline. Põhikohtuasi on tihedalt seotud ELi õigusega. Suhkrumaksude arvutamine on põhjustanud ELi tasandil märkimisväärselt kohtuvaidlusi ja ELi kohtute otsuseid, millega tunnistatakse asjaomased õigusaktid kehtetuks. ( 39 ) Seadusandja esialgsed katsed olukorda parandada ei olnud edukad, nagu on märgitud määruse nr 1360/2013 põhjendustes 1–22. Neid asjaolusid arvesse võttes oleks üllatav, kui suudetaks kindlaks teha tõeliselt võrreldavad riigisisesed olukorrad. Asjaolu, et määrus nr 1360/2013 on tagasiulatuva mõjuga, ei ole iseenesest piisav, et muuta võrdväärseks maksumeetmeid käsitlevad riigisisesed nõuded, millel võib olla samasugune mõju.

59.

Mõistlike aegumistähtaegade määramine hagi esitamiseks vastab põhimõtteliselt tõhususe põhimõttest tulenevatele nõuetele, kuivõrd tegemist on aluspõhimõtteks oleva õiguskindluse põhimõtte kohaldamisega. Niisugused tähtajad ei tohi aga muuta Euroopa Liidu õiguse alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. ( 40 )

60.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt eelotsusetaotluses esitatud väidetest, mis käsitlevad aegumistähtaegu reguleerivate riigisiseste normide kohaldamist, nähtub, et Cargill Deutschland ei oleks saanud esitada tagastamise nõuet selleks sätestatud aegumistähtaja jooksul. ( 41 )See tähtaeg lõppes enne määruse nr 1360/2013 jõustumist20. detsembril 2013 ning enne seda, kui ELi seadusandja täpsustas määruse artiklis 1 ja määruse lisas sätestatud toodangumaksud, lisamaksude arvutamiseks vajalikud koefitsiendid ja suhkrutootjate poolt suhkrupeedi müüjatele makstavad summad. Seega oleks sellistel ettevõtjatel nagu Cargill Deutschland olnud praktiliselt võimatu kindlaks määrata enammakstud maksude summa ja taotleda selle tagastamist. Need nõuded olid aegunud juba enne määruse nr 1360/2013 jõustumist.

61.

Hauptzollamt Krefeld väitis (kohtuistungil), et ettenägelik ettevõtja oleks vaidlustanud algsed maksuotsused, mis oleks säilitanud Cargill Deutschlandi positsiooni, jättes maksude kindlaksmääramise avatuks.

62.

See on riigisisese menetlusõiguse küsimus. Samuti on tegemist ärilise valiku ja hinnanguga, mis võib põhjendatult olla eri ettevõtjate puhul erinev. Samas ei ole käesolevas menetluses tõstatatud küsimus ELi õiguse küsimus – milleks oleks, et kas riigisisesed õigusnormid jätavad ettevõtjad nagu Cargill Deutschland ilma õigusest taotleda maksu tagastamist.

63.

Liikmesriikide õigussüsteemide ühise üldpõhimõtte kohaselt peab kahjustatud isik ilmutama hoolsust, mida saab mõistlikult oodata, et saadud kahju ulatust piirata, vastasel korral jääb kahju tema enda kanda. ( 42 ) Tõhususe põhimõttega oleks siiski vastuolus nõuda kahjustatud isikutelt alati kõikide nende käsutuses olla võivate õiguskaitsevahendite kasutamist, seda isegi juhul, kui see võib tekitada neile ülemääraseid raskusi või kui seda ei saa nendelt mõistlikult oodata.

64.

Lisaks kahjustab kõnealuste riigisiseste normide selline tõlgendamine, nagu kirjeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus, määruse nr 1360/2013 soovitavat toimet (effet utile). Kõnealuse määruse sõnaselge eesmärk on võimaldada liikmesriigi asutustel jõustada ELi kohtute otsuseid, mis käsitlevad suhkru toodangumakse reguleeriva korra õiget kohaldamist. Nende kohtuotsustega eesmärk on tagada, et kõnealuste maksude aluseks olevat süsteemi kohaldatakse õigesti. Süsteemi eesmärk oli tagada, et kava oleks isefinantseeriv ja tööstusharu saaks ise rahastada ülemäärase suhkrutootmise tõttu kantud kahju. Kui pädevatele asutustele antaks luba jätta ekslikult kogutud ülemäärased maksud alles, siis oleks see vastuolus selle süsteemi aluseks oleva filosoofiaga.

65.

Kuna ELi seadusandja ei ole sätestanud enammakstud maksude tagastamisele aegumistähtaega, on kuupäev, millest alates hakkab see tähtaeg kulgema, riigisisese õiguse küsimus ning seetõttu on see liikmesriigiti erinev. ( 43 ) Riigisiseste menetlusnormide kohaldamine on samuti liikmesriigi kohtute ülesanne.

66.

Kui aga ettevõtjad ei saanud enammakstud maksude tagastamise nõude summat kindlaks määrata enne määruse nr 1360/2013 jõustumist, muudavad riigisisesed normid, mille kohaselt lõpeb asjaomane aegumistähtaeg enne kõnealuse määruse jõustumist, ettevõtjate jaoks tegelikult võimatuks taotleda sellise suhkrumaksu tagastamist, mida maksti ekslikult õigusaktide kohaselt, mis Euroopa Kohus on tunnistanud kehtetuks.

67.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Finanzgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi maksukohus, Saksamaa) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Kui suhkru toodangumaks on makstud ekslikult, siis on välistatud aegumistähtaegu käsitlevad riigisisesed õigusnormid, mis võtavad ettevõtjatelt võimaluse taotleda nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1360/2013 (millega kehtestatakse suhkrusektori toodangumaksud turustusaastateks 2001/2002, 2002/2003, 2003/2004, 2004/2005, 2005/2006, turustusaastate 2001/2002 ja 2004/2005 suhtes kehtestatava lisamaksu arvutamiseks vajalik koefitsient ning summa, mille suhkrutootjad peavad maksma suhkrupeedimüüjatele maksu maksimumsumma ja tasutava maksusumma vahe tõttu turustusaastate 2002/2003, 2003/2004 ja 2005/2006 eest) alusel uuesti arvutatud maksude tagastamist, kui nende õigusnormide kohaldamine muudab selliste nõuete esitamise praktiliselt võimatuks.