1

Hageja RS töötas 16. juunist 2010 kuni 15. juunini 2013 Euroopa Komisjonis tegevusüksuse III lepingulise töötajana. 16. juunist 2013 kuni 15. juunini 2016 töötas ta Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused“) artikli 2 punkti b kohaselt sõlmitud lepingu alusel ajutise teenistujana.

2

Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus andis hagejale nõusoleku kasutada 1. oktoobrist kuni 30. novembrini 2015 muude teenistujate teenistustingimuste artikli 17 alusel palgata puhkust.

3

Komisjon avaldas 9. veebruaril 2016 teate katsetel põhineva sisekonkursi kohta, et koostada palgaastme 2 sekretäride/kantseleitöötajate (AST/SC 2), palgaastme 2 assistentide (AST 2) ja palgaastme 6 administraatorite (AD 6) reservnimekiri (edaspidi „konkursiteade“). Kolme nimetatud konkursi vastavad viited olid järgmised: COM/01/AST‑SC/16 (AST/SC 2) – Sekretärid/kantseleitöötajad, COM/02/AST/16 (AST 2) – Assistendid ja COM/03/AD/16 (AD 6) – Administraatorid.

4

Konkursiteate III jaotise „Kandidaadile esitatavad nõuded“ artiklis 2.1 oli kandidaatide teenistusliku staatuse kohta muu hulgas ette nähtud järgmist:

„Te peate:

5

Hageja esitas kindlaks tegemata kuupäeval avalduse sisekonkursil COM/02/AST/16 (AST 2) kandideerimiseks.

6

Sisekonkursi COM/02/AST/16 (AST 2) komisjon andis hagejale 11. aprillil 2016 teada oma otsusest tema kandideerimisavaldus tagasi lükata (edaspidi „vaidlustatud otsus“), kuna ta ei vasta konkursiteates määratud tingimusele, et ta peab elektroonilise registreerimise tähtpäevale eelnenud vähemalt viimase kaheteistkümne kuu jooksul olema olnud „aktiivses“ teenistussuhtes, „puhkusel seoses sõjaväeteenistusega“, „lapsehooldus‑ või perepuhkusel“, „lähetuses teenistuse huvides“ või „lähetuses isiku enda taotlusel“ (esimese kuue kuu jooksul lähetuses isiku enda taotlusel) [Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade] artikli 37 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses (edaspidi „vaidlusalune tingimus“).

7

Hageja esitas 11. juulil 2016 vaidlustatud otsuse peale kaebuse.

8

Ametisse nimetav asutus jättis 21. oktoobri 2016. aasta otsusega, mille hageja sai kätte 24. oktoobril 2016, hageja kaebuse rahuldamata ja edastas selle oma nõustajatele.

9

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. veebruaril 2017.

10

Hageja palus 3. veebruari 2017. aasta kirjas esiteks vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 66 anonüümsust ja teiseks, et tema kohtuasi liidetaks vastavalt kodukorra artiklile 68 omavahelise seotuse tõttu kohtuasjaga T‑55/17, Healy vs. komisjon.

11

15. veebruari 2017. aasta kirjas paluti hagejal ja komisjonil esitada käesoleva kohtuasja ning kohtuasja T‑55/17, Healy vs. komisjon, ja kohtuasja T‑79/17, Schoonjans vs. komisjon, võimaliku liitmise kohta oma seisukohad.

12

Hageja teatas 23. veebruari 2017. aasta kirjas, et ta on käesoleva kohtuasja ning kohtuasja T‑55/17, Healy vs. komisjon, ja kohtuasja T‑79/17, Schoonjans vs. komisjon, liitmisega nõus ega taotlenud menetlusdokumentides ja toimikumaterjalides sisalduvate andmete konfidentsiaalsena käsitlemist.

13

Komisjon esitas 4. aprillil 2017 kostja vastuse.

14

Üldkohus rahuldas 6. aprilli 2017. aasta otsusega hageja esitatud anonüümsuse taotluse.

15

Hageja märkis 18. mai 2017. aasta kirjas, et ta loobub repliigi esitamisest.

16

Hageja esitas 30. mai 2017. aasta kirjas taotluse kohtuistungi pidamiseks.

17

Üldkohtu üheksanda koja president tegi 14. novembril 2017 otsuse käesolevat kohtuasja ning kohtuasja T‑55/17, Healy vs. komisjon, ja kohtuasja T‑79/17, Schoonjans vs. komisjon, mitte liita.

18

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 18. jaanuari 2018. aasta kohtuistungil.

19

Hageja palub Üldkohtul:

20

Komisjon palub Üldkohtul:

21

Hageja esitab hagi põhjendamiseks ainult ühe väite, mis puudutab sisuliselt konkursiteate õigusvastasust, mis seisneb selles, et vaidlustatud otsuse aluseks olev vaidlusalune tingimus on vastuolus esiteks Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikliga 24a ja artikli 27 esimese lõiguga ning teiseks võrdse kohtlemise põhimõttega.

22

Hageja sõnul tuleneb personalieeskirjade artiklist 29, et institutsiooni sisekonkurssidel võivad osaleda kõik selle institutsiooni töötajad, sealhulgas ajutised teenistujad, ja igasugune erand sellest põhimõttest peab olema teenistuse huvidest lähtuvalt nõuetekohaselt põhjendatud.

23

Hageja hinnangul puudub vaidlus selle üle, et ta oli sisekonkursil COM/02/AST/16 (AST 2) kandideerimiseks avalduse esitamise ajal ja avalduse läbivaatamise ajal komisjoni teenistuses. Ta leiab samuti, et see oli esimene kord, kui komisjon tõlgendas tingimust, et kandidaat peab „olema institutsiooni teenistuses“, et ta peab konkursile registreerimise lõppkuupäevale eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul olema aktiivses teenistussuhtes (või kasutama ühte konkursiteates nimetatud puhkustest).

24

Hageja leiab, et vastupidi sellele, mida ametisse nimetav asutus oma 21. oktoobri 2016. aasta otsuses märkis, ei saa vaidlusaluse tingimusega saavutada korraga kahte eesmärki: esiteks saada oma teenistusse töötajad, kes on kõrgelt kvalifitseeritud ja valmis kohe töökohustusi täitma, ning teiseks lahendada teenistuse huvides nende lepinguliste ja ajutiste teenistujate olukord, kes on pikka aega ja pidevalt komisjonis töötanud.

25

Esiteks on hageja seisukohal, et miski ei anna alust eeldada, et on oht, et ta on „vähem valmis kohe töökohustusi täitma“ kui mõni teine teenistuja, kes on viibinud pikemal puhkusel (näiteks lapsehoolduspuhkusel või puhkusel seoses sõjaväeteenistusega), kuid kellel on lühem teenistusstaaž.

26

Vaidlusalune tingimus on vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna kandidaate koheldakse ilma objektiivse põhjuseta erinevalt vastavalt sellele, millist liiki puhkust nad sisekonkursile COM/02/AST/16 (AST 2) registreerimise lõppkuupäevale eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul kasutasid. Hageja hinnangul ametisse nimetav asutus eksib, leides, et kõnealust põhimõtet on järgitud, kuna kõiki kandidaate, kes olid kasutanud puhkust isiklikel põhjustel või palgata puhkust, koheldi samamoodi. Niisugust erinevat kohtlemist ei saa põhjendada ka asjaoluga, et vastupidi teenistujatele, kes kasutavad puhkust isiklikel põhjustel, on lapsehooldus‑ või perepuhkust kasutavad teenistujad Euroopa Liidu ühises ravikindlustussüsteemis jätkuvalt kindlustatud ja jätkavad pensioniõiguste omandamist.

27

Lõpuks vaidleb hageja vastu, et tema puhkus oli teenistuse huvidega mitteseotud isiklik otsus. Esiteks antakse seda puhkust muude teenistujate teenistustingimuste artikli 17 kohaselt üksnes juhul, kui taotlus vastab teenistuse huvidele. Teiseks võimaldas see puhkus tema enda sõnul hõlbustada tema täiendõpet, mida tuleb personalieeskirjade artikli 24a kohaselt arvesse võtta.

28

Edasi leiab hageja, et eesmärk lahendada komisjonis töötanud teenistujate olukord ei tulene absoluutselt konkursiteatest. Pealegi oli asjaomases teates muu hulgas ette nähtud, et kandidaatidel peab olema vähemalt 42kuuline, kuid mitte tingimata pidev teenistuskogemus.

29

Neil põhjustel on vaidlusalune tingimus personalieeskirjade artiklitega 24a ja 27 vastuolus, kuna sellel puudub seos sisekonkursil COM/02/AST/16 (AST 2) kandideerivate teenistujate teenetega.

30

Hageja väidab sisuliselt, et võttes arvesse tema puhkuse lühikest kestust, on igal juhul vaidlusaluse tingimuse tagajärjeks tulemus, mis on konkursiteatega taotletud eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne.

31

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

32

Personalieeskirjade artikkel 24a näeb ette:

„Liit hõlbustab ametnike täiendõpet sel määral, mil see on vajalik teenistusüksuse laitmatuks toimimiseks ja on kooskõlas teenistusüksuse enda huvidega.

Sellist täiendõpet võetakse arvesse nende ametialasel edutamisel.“

33

Personalieeskirjade artikli 27 esimene lõik sätestab:

„Ametnike töölevõtmisel lähtutakse eesmärgist võtta institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikult töötavad ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse liidu liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt. Ühtegi ametikohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele.“

34

Kõigepealt tuleb meenutada konkursi korraldamise tingimusi ja korda käsitlevas kohtupraktikas esitatud põhimõtteid.

35

Esiteks on konkursiteate peamine eesmärk teavitada asjast huvitatud isikuid nii täpselt kui võimalik asjaomase ametikoha täitmiseks nõutavatest tingimustest, et nad saaksid hinnata, kas nad saavad kandideerida (vt 31. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Giulietti vs. komisjon, T‑293/03, EU:T:2006:37, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Teiseks on institutsioonil sellega seoses ulatuslik kaalutlusõigus, et määrata kindlaks täidetavate ametikohtade jaoks nõutavate oskuste kriteeriumid ning vastavalt nendele kriteeriumidele ja teenistuse huvides konkursi korraldamise tingimused ja kord (vt selle kohta 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Chetcuti vs. komisjon, C‑16/07 P, EU:C:2008:549, punktid 76 ja 77 ning seal viidatud kohtupraktika; 31. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Giulietti vs. komisjon, T‑293/03, EU:T:2006:37, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Heus vs. komisjon, T‑173/05, EU:T:2006:392, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Institutsioonidele konkursi korraldamisel ja eelkõige konkursile lubamise tingimuste kindlaksmääramisel antud kaalutlusõigust tuleb siiski teostada kooskõlas personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu ja artikli 29 lõike 1 imperatiivsete sätetega. Personalieeskirjade artikli 27 esimeses lõigus on imperatiivselt sätestatud töölevõtmise eesmärk ja personalieeskirjade artikli 29 lõikes 1 on imperatiivselt kehtestatud menetlusraamistik, millest tuleb vabade ametikohtade täitmisel lähtuda. Järelikult tuleb kõnesolevat kaalutlusõigust alati teostada täidetava ametikohaga seotud nõuetest ja üldisemalt teenistuse huvidest lähtudes (vt 13. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Heus vs. komisjon, T‑173/05, EU:T:2006:392, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta 17. novembri 2009. aasta kohtuotsus Di Prospero vs. komisjon, F‑99/08, EU:F:2009:153, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

38

Mis puutub konkreetselt tingimustesse, mis piiravad kandidaatide konkursile registreerimist, siis ehkki on tõsi, et need võivad piirata institutsiooni võimalusi võtta tööle parimaid kandidaate personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu tähenduses, ei tähenda see siiski veel, et igasugune tingimus, mis sellist piirangut sisaldab, on nimetatud artikliga vastuolus. Nimelt annavad administratsiooni kaalutlusõigus konkursside korraldamisel ja teenistuse huvid üldisemalt institutsioonile võimaluse kehtestada tingimused, mida ta sobilikuks peab ja mis hoolimata sellest, et need piiravad kandidaatide pääsemist konkursile ja seega paratamatult ka registreeritud kandidaatide arvu, ei kätke endas siiski riski, et ohustatakse eesmärki tagada nende kandidaatide registreerimine, kes on personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu tähenduses võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud (vt selle kohta 17. novembri 2009. aasta kohtuotsus Di Prospero vs. komisjon, F‑99/08, EU:F:2009:153, punkt 30).

39

Sellega seoses, nagu komisjon väidab, on kohtupraktikas varem asutud seisukohale, et puudub kohustus lubada institutsiooni sisekonkursile kõik isikud, kes selle institutsiooni teenistuses töötavad. Nimelt riivaks niisugune kohustus institutsiooni ulatuslikku kaalutlusõigust (vt selle kohta 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Chetcuti vs. komisjon, C‑16/07 P, EU:C:2008:549, punktid 70–76, ning 24. septembri 2009. aasta kohtuotsus Brown vs. komisjon, F‑37/05, EU:F:2009:121, punkt 68). Seega ei saa institutsiooni teenistujatel ja ametnikel olla absoluutset õigust osaleda institutsiooni sisekonkursil (vt selle kohta 6. märtsi 1997. aasta kohtuotsus de Kerros ja Kohn‑Berge vs. komisjon, T‑40/96 ja T‑55/96, EU:T:1997:28, punkt 39, ning 8. novembri 2006. aasta kohtuotsus Chetcuti vs. komisjon, T‑357/04, EU:T:2006:339, punkt 42).

40

Niisiis tuleb personalieeskirjade artikli 27 esimese lõiguga vastuolus olevaks pidada üksnes tingimusi, mis piiravad kandidaatide pääsemist konkursile ja mis kätkevad endas riski, et ohustatakse eesmärki tagada nende kandidaatide registreerimine, kes on võimalikult võimekad (vt selle kohta 6. märtsi 1997. aasta kohtuotsus de Kerros ja Kohn‑Berge vs. komisjon, T‑40/96 ja T‑55/96, EU:T:1997:28, punkt 40, ning 17. novembri 2009. aasta kohtuotsus Di Prospero vs. komisjon, F‑99/08, EU:F:2009:153, punkt 32).

41

Kolmandaks tuleb meenutada, et arvestades institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust selles valdkonnas, peab Üldkohtu kontroll teenistuse huvidega seotud tingimuse täitmise üle piirduma küsimusega, kas institutsioon jäi mõistlikesse lubatud piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti (vt selle kohta 19. juuni 2015. aasta kohtuotsus Z vs. Euroopa Kohus, T‑88/13 P, EU:T:2015:393, punkt 106).

42

Edasi tuleb samuti meenutada, millistel tingimustel võivad institutsioonid sisekonkursil kandideerijatelt nõuda teenistusstaaži.

43

Sellega seoses on varem asutud seisukohale, et teenistusaastate teatud arvu nõue on sobiv vahend, et ametnikel oleksid personalieeskirjade artikli 27 esimeses lõigus nõutud omadused ja et teenistuse huvid oleksid tagatud. Nimelt on teatava teenistusstaaži olemasolu ja seega märkimisväärne kogemus Euroopa Liidu institutsioonides „selge märk“, et isikul on eespool mainitud omadused (vt selle kohta 13. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Heus vs. komisjon, T‑173/05, EU:T:2006:392, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Niisugune teenistusstaaži tingimus aitab tagada, et sisekonkursile lubatud isikute suhtes on konkreetse perioodi vältel kohaldatud institutsiooni halduspersonali suhtes kehtivaid eeskirju, eelkõige hindamist ja distsipliini käsitlevaid eeskirju, ning nad on selle raames oma oskusi tõendanud. Töölevõtmise menetlus tagab seega, et institutsiooni teenistusse saadakse ametnikud, kes on võimalikult võimekad, tulemuslikult töötavad ja sõltumatud, mida institutsioonid on ise hinnanud (vt selle kohta 13. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Heus vs. komisjon, T‑173/05, EU:T:2006:392, punkt 41).

45

Kohtupraktikas on varem peetud lubatavaks nõuda kolmeaastast teenistusstaaži (6. märtsi 1997. aasta kohtuotsus de Kerros ja Kohn‑Berge vs. komisjon, T‑40/96 ja T‑55/96, EU:T:1997:28, punkt 47, ning 17. novembri 2009. aasta kohtuotsus Di Prospero vs. komisjon, F‑99/08, EU:F:2009:153, punkt 31), viieaastast teenistusstaaži (13. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Heus vs. komisjon, T‑173/05, EU:T:2006:392, punktid 38, 40 ja 42) ja kümneaastast teenistusstaaži (21. novembri 2000. aasta kohtuotsus Carrasco Benítez vs. komisjon, T‑214/99, EU:T:2000:272, punktid 56 ja 61), kuna nendes kohtuasjades kasutas asjaomane institutsioon oma ulatuslikku kaalutlusõigust teenistuse huvidega seotud tingimust järgides.

46

Seevastu täiendav tingimus, millega nõutakse lisaks teatud teenistusstaažile, et kandideerivad ametnikud või teenistujad oleksid teenistusstaaži tingimuses ette nähtud ajavahemikul olnud institutsiooni teenistuses katkestusteta, võib kaasa tuua selle, et sisekonkursilt jäävad kõrvale ametnikud või teenistujad, kellel on sama pikk või pikem teenistusstaaž, kui on nõutud eelnimetatud tingimuses. Järelikult, kui puudub institutsiooni põhjendus, tuleb selline nõue õigusvastaseks tunnistada (vt selle kohta 6. märtsi 1997. aasta kohtuotsus de Kerros ja Kohn‑Berge vs. komisjon, T‑40/96 ja T‑55/96, EU:T:1997:28, punktid 48–54).

47

Käesoleval juhul on selge, et konkursiteate III jaotise „Kandidaadile esitatavad nõuded“ artikli 2.1 punktide a ja b kohaselt nõutakse kandidaatidelt mitte üksnes seda, et neil oleks vähemalt 42kuuline teenistusstaaž, mis ei pea tingimata olema pidev teenistusstaaž, vaid ka seda, et nad oleksid elektroonilise registreerimise tähtpäevale eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul olnud komisjoni teenistuses; kandidaadid peavad olema kõnealuse kaheteistkümne kuu jooksul olnud kas aktiivses teenistussuhtes, puhkusel seoses sõjaväeteenistusega, lapsehooldus‑ või perepuhkusel, lähetuses teenistuse huvides või kuni kuuekuulises lähetuses isiku enda taotlusel.

48

Seega näib, et konkursiteates nõutakse, et elektroonilise registreerimise tähtpäevale eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul oleksid kandidaadid olnud katkestusteta komisjoni teenistuses ja et neil oleks olnud üks eelmises punktis 47 loetletud teenistuslikest seisunditest, mille hulgas ei ole iseäranis mainitud puhkust isiklikel põhjustel.

49

Tuleb tõdeda, et vaidlusaluse tingimuse tulemusena jäävad konkursiteates nimetatud sisekonkurssidest teatud ametnikud või teenistujad, kellel on pikem teenistusstaaž kui konkursiteates nõutud 42 kuud, kõrvale üksnes põhjusel, et nad ei ole elektroonilise registreerimise tähtpäevale eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul olnud komisjoni teenistuses katkestusteta, näiteks seetõttu, et nad on kas või lühikest aega kasutanud puhkust isiklikel põhjustel. Samas olukorras on ka hageja, kellel oli 69kuuline teenistusstaaž, kuid kes kasutas elektroonilise registreerimise tähtpäevale eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul kahekuulist puhkust isiklikel põhjustel.

50

Komisjon märgib vaidlusaluse tingimuse põhjendamiseks vaid seda, et kõnealuse tingimuse eesmärk oli võtta teenistusse mitte üksnes võimekad ja kõrgelt kvalifitseeritud ametnikud, vaid ka need, kes tänu oma tõendatud kogemusele on kohe valmis töökohustusi täitma. Seda eesmärki tõepoolest konkursiteate jaotises „Üldine“ sõnaselgelt mainiti. Kuid komisjon ei ole välja toonud ühtegi konkreetset asjaolu, mis seonduks täidetavate ametikohtade eripäraga, mis tähendaks seda, et kohe on valmis töökohustusi täitma üksnes need teenistujad, kes on elektroonilise registreerimise tähtpäevale eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul töötanud komisjoni teenistuses katkestusteta, ning mis põhjendaks seega nende teenistujate sisekonkursilt väljajätmist, kes ei ole olnud selle perioodi vältel komisjoni teenistuses katkestusteta muu hulgas seetõttu, et nad on kasutanud puhkust isiklikel põhjustel, kuigi neil on pikem teenistusstaaž kui nõutud 42 kuud.

51

Neil asjaoludel tuleb võtta seisukoht, et komisjon kasutas oma kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti, kui ta lisas konkursiteatesse teenistusstaažiga seonduva täiendava tingimuse, milles nõutakse, et elektroonilise registreerimise tähtpäevale eelnenud kaheteistkümne kuu jooksul oleksid kandidaadid olnud katkestusteta komisjoni teenistuses.

52

Igal juhul ei saa teha järeldust, et teenistuja on kõrgemalt kvalifitseeritud või veel kiiremini valmis töökohustusi täitma kui teine teenistuja üksnes põhjusel, et nende kasutatava puhkuse liik on erinev. Selline seisukoht peab paika seda enam, et vaidlusalune tingimus viib paradoksaalselt selleni, et teatud teenistujad – nagu hageja – jäävad konkursilt välja, samas kui nende teenistujate puhkuse lühemat kestusest arvestades on nad viimase kaheteistkümne kuu jooksul olnud komisjoni talitustes tööl pikemat aega kui teised teenistujad, kellel siiski lubati asjaomasel sisekonkursil kandideerida. See läheb vastuollu ka väitega, mille komisjon esitas vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele ja mille kohaselt annab kõnealune tingimus võimaluse nimetada alaliselt ametisse teenistujad, kes on oma töösoorituste ja tulemusliku tööga, mida on alles äsja ja seega võimalikult usaldusväärselt hinnatud, tõendanud, et nad väärivad alaliselt ametisse nimetamist.

53

Järelikult ei ole isiklikel põhjustel võetud puhkust kasutanud teenistujate väljajätmine põhjendatud ei taotletud eesmärkidest ega personalieeskirjade artikli 27 esimesest lõigust lähtudes.

54

Seda järeldust ei kummuta väidetav oht, millele komisjon kohtuistungil viitas, et diskrimineerimiskeelu põhimõttega oleks vastuolus, kui nähtaks ette erinevad kandideerimise nõuded vastavalt sellele, kas asjasse puutuvad teenistujad on lepingulised töötajad või ajutised teenistujad.

55

Vastupidi sellele, mida komisjon vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele väitis, ei ole siinjuures tähtis, et tegemist on lepingulistele töötajatele avatud esimeste sisekonkurssidega 2013. aasta personalieeskirjade reformist alates ja seega puudub varasem vastupidine praktika. See asjaolu on tähtsusetu ka seetõttu, et praegusel juhul ei olnud hageja mitte lepinguline töötaja, vaid ajutine teenistuja. Peale selle oli komisjonil igal juhul õigus ühtlustada lepinguliste töötajate kandideerimise tingimused ajutiste teenistujate kandideerimise tingimustega, järgides kohtupraktikas sedastatud põhimõtteid.

56

Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades ja ilma, et oleks isegi vajalik otsustada personalieeskirjade artikli 24a või võrdse kohtlemise põhimõtte võimaliku rikkumise üle, tuleb nõustuda õigusvastasuse väitega osas, milles vaidlusalune tingimus on personalieeskirjade artikli 27 esimese lõiguga vastuolus, ning seetõttu vaidlustatud otsus tühistada.

57

Kuna hageja leiab, et vaidlustatud otsuse tühistamisest ei piisa, et hüvitada mittevaraline kahju, mis tema hinnangul on talle tekitatud, palub ta Üldkohtul mõista komisjonilt välja 5000 euro suurune summa. Komisjon väidab vastu, et kui vaidlustatud otsus ei ole õigusvastane, siis tuleb hüvitamisnõue, mis esitati esimest korda Üldkohtus, tagasi lükata. Igal juhul, kui eeldada, et see otsus on õigusvastane, siis piisab väidetava mittevaralise kahju hüvitamiseks otsuse tühistamisest.

58

Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase akti tühistamine kujutada endast iseenesest hüvitist, mis on nõuetekohane ja millest põhimõtteliselt piisab kogu sellise mittevaralise kahju hüvitamiseks, mida see akt võis tekitada (9. novembri 2004. aasta kohtuotsus Montalto vs. nõukogu, T‑116/03, EU:T:2004:325, punkt 127; vt samuti selle kohta 9. juuli 1987. aasta kohtuotsus Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22).

59

Siiski, õigusvastase akti tühistamine ei saa kujutada endast iseenesest nõuetekohast hüvitist, kui vaidlustatud akt kujutab endast esiteks hageja võimetele antud sõnaselgelt negatiivset hinnangut, mis võib teda kahjustada (vt selle kohta 7. veebruari 1990. aasta kohtuotsus Culin vs. komisjon, C‑343/87, EU:C:1990:49, punktid 27–29; 23. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Rudolph vs. komisjon, T‑197/98, EU:T:2000:86, punkt 98, ning 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Cwik vs. komisjon, T‑155/03, T‑157/03 ja T‑331/03, EU:T:2005:447, punktid 205 ja 206), ja teiseks tõendab hageja, et talle on tekitatud mittevaralist kahju, mis on eristatav tühistamise aluseks olevast õigusvastasusest ja mida ei saa selle tühistamise teel täielikult heastada (6. juuni 2006. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 131, ning 19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Michail vs. komisjon, T‑49/08 P, EU:T:2009:456, punkt 88).

60

Käesolevas asjas väidab hageja, et tema mittevaraline kahju tuleneb sellest, et komisjon ei suutnud luua tema jaoks uuesti samu tingimusi, mille kohaselt oleks tulnud korraldada konkurss, et kõikide kandidaatide võrdne kohtlemine ja hindamise objektiivsus oleks tagatud.

61

Tuleb tõdeda, et esiteks ei heida hageja komisjonile ette tema võimetele antud negatiivset hinnangut, mis võib teda kahjustada, ja teiseks ei ole ta tõendanud, et talle on tekitatud mittevaralist kahju, mis on eristatav tühistamise aluseks olevast õigusvastasusest.

62

Neil asjaoludel ning eespool punktides 58 ja 59 meenutatud kohtupraktikat kohaldades leiab Üldkohus, et mittevaraline kahju, mida hagejale võidi vaidlustatud otsuse õigusvastasusega tekitada, on selle otsuse tühistamisega sobivalt ja piisavalt hüvitatud. Seega tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta.

63

Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hagi tuleb rahuldada vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes ning jätta ülejäänud osas rahuldamata.

64

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on peamises osas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab: