–

C. Wegener, esindaja Rechtsanwältin F. Puschkarski,

–

Royal Air Maroc SA, esindaja: Rechtsanwalt D. Ahrens,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Simonsson ja K.‑P. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artikli 3 lõike 1 punkti a tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud C. Wegeneri ja Royal Air Maroc SA vahelises vaidluses hüvitise üle, mida nõutakse lennu pikaajalise hilinemise eest.

3

Määruse nr 261/2004 artiklis 2 „Mõisted“ on muu hulgas toodud järgmine määratlus:

4

Selle määruse artikli 3 „Kohaldamisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse:

5

C. Wegener sõlmis Royal Air Marociga ühest broneeringust koosneva lennuveolepingu, mis võimaldas tal reisida Berliinist (Saksamaa) Agadiri (Maroko) ja millega oli ette nähtud vahemaandumine Casablancas (Maroko) koos lennuki vahetusega.

6

Pärast seda, kui C. Wegener sai oma broneeringu kinnituse ja kui ta Berliini lennujaamas registreeriti kogu lennureisile, läks C. Wegener Casablancasse suunduvale Royal Air Maroci lennukile, mis väljus hilinemisega. Saabudes Casablancasse, ilmus ta Agadiri suunduvale lennule, kuid Royal Air Maroc keeldus teda pardale lubamast põhjusel, et tema istekoht oli antud teisele reisijale. C. Wegener registreeriti lõpuks Royal Air Maroci teise lennuki pardale ning ta saabus Agadiri algul ettenähtust nelja tunni pikkuse hilinemisega.

7

C. Wegener nõudis seetõttu hilinemise eest hüvitist. Royal Air Maroc keeldus aga rahuldamast tema nõuet põhjusel, et määruse nr 261/2004 alusel puudub tal õigus saada hüvitist.

8

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Berlin (esimese astme kohus Berliinis, Saksamaa) peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tegemist on lennuga [määruse nr 261/2004] artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses, kui lennuettevõtja teostatud vedu sisaldab plaanipäraseid vahepeatusi (vahemaandumisi) koos lennuki vahetusega väljaspool Euroopa [Liidu] territooriumi?“

9

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse osas tuleb kõigepealt märkida, et määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 1 punktist a tulenevalt kohaldatakse kõnealust määrust reisija suhtes, kelle lend algab liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast.

10

Edasi selgub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all oleva reisija lend toimus üheainsa broneeringu alusel, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 5.

11

Seda asjaolu arvesse võttes tuleb tõdeda, et oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kõnealust määrust kohaldatakse üheainsa broneeringu alusel toimuvale reisijaveole, mis liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast väljumise ja kolmanda riigi territooriumil asuvasse lennujaama saabumise vahel sisaldab plaanipärast vahemaandumist koos lennuki vahetusega väljaspool liitu.

12

Käesoleval juhul selgub eelotsusetaotlusest eelkõige, et käesoleva kohtuotsuse punktis 5 viidatud vedu koosneb kahest lennust, mis ühendavad vastavalt Berliini Casablancaga ja Casablancat Agadiriga.

13

Edasi oli esimese lennu väljumiskoht liikmesriigi territooriumil asuv lennujaam, samas kui teise lennu väljumis- ja sihtkoht olid kolmanda riigi territooriumil asuvates lennujaamades.

14

Lõpuks jõudis nendest teine lend sihtkohta põhikohtuasja hageja jaoks nelja tunni pikkuse hilinemisega.

15

Neil asjaoludel tuleb märkida, et kui selline lend, nagu neist teine, mis täielikult toimus väljaspool liidu piire, tuleb lugeda eraldi veoks, siis ei kuulu see määruse nr 261/2004 kohaldamisalasse. Seevastu juhul, kui selline vedu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, loetakse üheks tervikuks väljumiskohaga liikmesriigist, siis kuulub see määrus kohaldamisele.

16

Siinkohal on Euroopa Kohus juba otsustanud, et pöördumatu ajakaotus, mis kujutab endast ebamugavust, mis annab õiguse saada määrusega nr 261/2004 ette nähtud hüvitist, leiab aset asjaomase reisija saabumisel tema lõppsihtkohta (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Folkerts, C‑11/11, EU:C:2013:106, punktid 32 ja 33).

17

Mõiste „lõppsihtkoht“ on aga määratletud selle määruse artikli 2 punktis h kui asjaomase reisija prinditud ja registreerimislauas esitatavale piletile märgitud sihtkoht või vahetute ümberistumistega lendude korral viimase lennu sihtkoht (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Folkerts, C‑11/11, EU:C:2013:106, punktid 34 ja 35).

18

Mõistest „viimane lend“ tuleneb, et terminit „ümberistumistega lend“ tuleb mõista nii, et määruses nr 261/2004 ette nähtud reisija õiguse puhul saada hüvitist on selleks ühe terviku moodustavad kaks või enamat lendu, nagu ümberistumistega lend, mis oli kõne all kohtuasjas, milles tehti 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Folkerts (C‑11/11, EU:C:2013:106, punktid 17 ja 18).

19

Sellise olukorraga on tegemist siis, kui kaks või enam lendu olid üheainsa broneeringu ese, nagu see toimus kohtuasjas, milles tehti 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Folkerts (C‑11/11, EU:C:2013:106, punkt 16).

20

Seega tuleb sellist vedu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, lugeda ümberistumistega lennuks sarnaselt kõne all olevale lennule kohtuasjas, milles tehti 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Folkerts (C‑11/11, EU:C:2013:106, punktid 35 ja 38).

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob siiski esile asjaolu, nagu see ilmneb tema küsimuse sõnastusest, et põhikohtuasjas kõne all olevast kahest lennust teine teostati muu lennukiga kui esimese lennu lennuk.

22

Sellegipoolest ei sea määruse nr 261/2004 ükski säte ümberistumistega lennu kvalifitseerimist sõltuvusse asjaolust, et kõik selle moodustavad lennud tehtaks sama lennukiga.

23

Järelikult ei mõjuta seda kvalifitseerimist lennuki vahetus, mis võib aset leida ümberistumistega lennu käigus.

24

Seega tuleb sellist vedu, nagu on põhikohtuasjas kõne all, tervikuna lugeda ümberistumistega lennuks. Järelikult peab see kuuluma määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 1 punkti a reguleerimisalasse.

25

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et seda määrust kohaldatakse üheainsa broneeringu alusel toimuvale reisijaveole, mis liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast väljumise ja kolmanda riigi territooriumil asuvasse lennujaama saabumise vahel sisaldab plaanipärast vahemaandumist koos lennuki vahetusega väljaspool liitu.

26

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et seda määrust kohaldatakse üheainsa broneeringu alusel toimuvale reisijaveole, mis liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast väljumise ja kolmanda riigi territooriumil asuvasse lennujaama saabumise vahel sisaldab plaanipärast vahemaandumist koos lennuki vahetusega väljaspool Euroopa Liitu.