–

Anodiki Services EPE, esindaja: dikigoros Z. Zouganeli,

–

GNA, O Evangelismos – Ofthalmiatreio Athinon – Polykliniki, esindaja: dikigoros G. Statharas,

–

Geniko Nosokomeio Athinon „Georgios Gennimatas“, esindajad: dikigoros M. Antonopoulou ja dikigoros N. Nikolopoulos,

–

Fasma AE, esindaja: dikigoros N. Mourdoukoutas,

–

Mega Sprint Guard AE, esindajad: dikigoros S. Konstantopoulos, dikigoros N. Meligos ja dikigoros D. Christodoulopoulos,

–

ICM – International Cleaning Methods AE ja Kleenway OE, esindaja: dikigoros E. Anagnostou,

–

Myservices Security and Facility AE, esindaja: dikigoros A. Virvilios,

–

GEN – KA AE, esindaja: dikigoros C. Pelekis,

–

Kreeka valitsus, esindajad: M. Tassopoulou, A. Magreppi ja E. Tsaousi,

–

Austria valitsus, esindaja: M. Fruhmann,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Patakia ja P. Ondrůšek,

1

Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65), mida on muudetud komisjoni 24. novembri 2015. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2015/2170 (ELT 2015, L 307, lk 5) (edaspidi „direktiiv 2014/24“), artikli 10 punkti g ning nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/23/EL (ELT 2014, L 94, lk 1) (edaspidi „direktiiv 89/665“), artiklit 1.

2

Eelotsusetaotlus esitati kahe kohtuvaidluse raames, mille pooled on ühelt poolt Anodiki Services EPE ning teiselt poolt esimeses kohtuvaidluses GNA, O Evangelismos – Ofthalmiatreio Athinon – Polykliniki (edaspidi „GNA Evangelismos“) ja teises kohtuvaidluses Geniko Ogkologiko Nosokomeio Kifisias – (GONK) „Oi Agioi Anargyroi“ (edaspidi „GONK Agioi Anargyroi“) ning mille ese on nende avalik-õiguslike haiglate nõukogude otsused sõlmida teatav arv eraõiguslikke tähtajalisi töölepinguid oma restorani-, einete tarnimise ja puhastamisvajaduste katmiseks.

3

Direktiivi 2014/24 põhjenduses 5 on märgitud:

„Tuleks meelde tuletada, et käesolevas direktiivis ei kohustata liikmesriike mitte millegagi andma selliste teenuste osutamise ülesannet kolmandatele isikutele või sisse ostma selliste teenuste osutamist, mida nad soovivad ise osutada või korraldada muul viisil kui riigihankelepingutena käesoleva direktiivi tähenduses. Teenuste osutamine seadusest tulenevalt või töölepingute alusel ei peaks olema hõlmatud. Mõnes liikmesriigis võib see nii olla teatavate haldus- ja valitsusasutuste pakutavate teenuste puhul, nagu näiteks täitevülesannete ja seadusloomega seotud teenused, või teatavate kogukonnale osutatavate teenuste puhul, näiteks välissuhete valdkonna või õigusvaldkonna teenused või kohustusliku sotsiaalkindlustuse teenused.“

4

Direktiivi 2014/24 artikli 1 lõikes 4 on ette nähtud:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide vabadust määrata kooskõlas liidu õigusega kindlaks, milliseid teenuseid nad loevad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, kuidas selliste teenuste osutamist tuleks korraldada ja rahastada kooskõlas riigiabi eeskirjadega ning milliseid konkreetseid kohustusi nende suhtes tuleks kohaldada. Samuti ei mõjuta käesolev direktiiv ametiasutuste otsuseid selle üle, kas, kuidas ja millises ulatuses nad ise vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 14 ja protokollile nr 26 avalikes huvides ülesandeid täita tahavad.“

5

Direktiivi 2014/24 artikli 4 punktis b on kehtestatud 135000 euro piirmäär, millest alates seda direktiivi kohaldatakse keskvalitsusasutuste sõlmitavate asjade ja teenuste riigihankelepingute puhul ning selliste asutuste korraldatavate ideekonkursside puhul. Selle artikli punktis d on kehtestatud 750000 euro piirmäär direktiivi XIV lisas loetletud sotsiaalteenuste ja muude eriteenuste riigihankelepingute puhul. Selles lisas on ära nimetatud eeskätt restoraniteenused.

6

Direktiivi 2014/24 artiklis 10 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata teenuste riigihankelepingute suhtes, mis käsitlevad järgmist:

[…]

[…]“

7

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 sõnastus on järgmine:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse [direktiivis 2014/24] osutatud lepingute suhtes, välja arvatud juhul, kui sellistele lepingutele kehtib erand vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 7, 8, 9, 10, 11, 12, 15, 16, 17 ja 37.

[…]

Lepingud käesoleva direktiivi mõistes hõlmavad riigihankelepinguid, raamlepinguid, ehitustööde ja teenuste kontsessioone ja dünaamilisi hankesüsteeme.

Liikmesriigid võtavad seoses [direktiivi 2014/24] […] kohaldamisalasse jäävate lepingutega vajalikud meetmed tagamaks, et avaliku sektori hankijate tehtud otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ja eelkõige võimalikult kiiresti kooskõlas selle direktiivi artiklitega 2–2f, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid reguleeriva liidu õigusega või seda õigust üle võtvate siseriiklike eeskirjadega.“

8

Direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 1 punktides a ja b on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et seoses artiklis 1 määratud läbivaatamise korraga võetavad meetmed sisaldavad järgmisi volitusi:

9

Põhiseaduse artikli 103 lõige 2 sätestab:

„Kedagi ei või nimetada koosseisulisele ametikohale, mida ei ole seadusega ette nähtud. Eriseadusega võib ette näha, et ettenägematute ja kiireloomuliste vajaduste katmiseks võib erandina teenistujaid värvata eraõigusliku tähtajalise lepingu alusel.“

10

Seaduse 4430/2016 (FEK A’ 250) artikli 63 lõige 1 näeb ette:

„Ministeeriumide tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud teenistused ja üldiselt kõik ministeeriumide teenistused, samuti ministeeriumide kontrollitavad avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud võivad pädeva ühe- või mitmeliikmelise juhtorgani otsusega sõlmida individuaalseid eraõiguslikke tähtajalisi töölepinguid, et katta nende vastutusel olevate ehitiste ja neid ümbritseva ala puhastamisvajadus, ning restorani-, einete tarnimise ja turvavajadused, kui olemasolevatest töötajatest ei piisa ja esinevad ettenägematud või kiireloomulised asjaolud. Sellisteks asjaoludeks on näiteks: a) teenuste sujuvat osutamist kolmandate juriidiliste või füüsiliste isikute poolt pärssivad teenusesaajatest sõltumatud õiguslikud või faktilised takistused, b) käesolevas artiklis nimetatud töölepingute sõlmimisega saavutatakse eelarvekokkuhoid, mida muude vahenditega ei saavutata. Ettenägematute või kiireloomuliste asjaolude olemasolu peavad eelnimetatud ametiasutused tuvastama põhjendatud hinnangu abil. Kõnealused lepingud sõlmitakse kooskõlas käesoleva artikli sätetega, tehes erandi kõigist muudest üld- või erisättest. Käesoleva artikli kohast erandit võib kohaldada kuni 31. detsembrini 2018.“

11

Selle seaduse artikli 63 lõike 2 kohaselt saab selliseid lepinguid sõlmida maksimaalselt 24 kuuks ja neid ei saa muuta tähtajatuteks töölepinguteks.

12

Selle seaduse artikli 63 lõike 3 kohaselt tuleb asjaomaste isikute valikuks kindlaks määrata esialgne pingerida, andes isikutele punkte töötuna arveloldud aja või kutsealase kogemuse eest.

13

Seaduse 4461/2017 (FEK A’ 38) artikli 107 lõige 1 reguleerib spetsiifiliselt teatavaid küsimusi olukorras, kus seaduse 4430/2016 artiklit 63 kohaldatakse nende vormist olenemata juriidiliste isikute suhtes, kes on Tervishoiuministeeriumi alluvuses, seoses taotlejatele punktide andmisega töötuna arveloldud aja, ülalpeetavate alaealiste laste ja kutsealase kogemuse eest.

14

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Kreeka majanduskriisi ja rahvusvaheliste kohustuste tõttu põhiseaduse artikli 103 lõikest 2 tulenev võimatus luua koosseisulisi ametikohti tingis selle, et see liikmesriik kehtestas teatavad autonoomsed õigusnormid.

15

Seadus 4430/2016 kehtestati selleks, et saada hakkama erakorraliste asjaoludega, mida peetakse „ettenägematuks“ ja „kiireloomuliseks“, ja võttes arvesse riigihankelepingute sõlmimist ja täitmist mõjutavaid tõsiseid häireid. Seaduse 4430/2016 põhjendustes, nagu need on ära toodud eelotsusetaotluses, on märgitud, et selle seaduse eesmärk on tagada, et asjaomaste ametiasutuste eelarve oluline kokkutõmbamine on majanduslikult tulus, parandada töötajate töötingimusi asjaomastes ettevõtetes ning tulla vastu teenustesaajate kiireloomulistele või ettenägematutele vajadustele põhiseaduse ja liidu õigusega kooskõlalisel moel. Selle seaduse artikkel 63 näeb ette avalik-õiguslike juriidiliste isikute võimaluse sõlmida oma vajaduste katmiseks eeskätt restorani-, einete tarnimise ja puhastamisteenuste osas individuaalseid eraõiguslikke tähtajalisi töölepinguid.

16

2016. aasta novembri otsustega otsustasid GNA Evangelismose ja GONK Agioi Anargyroi nõukogud sõlmida teatava arvu individuaalseid eraõiguslikke tähtajalisi töölepinguid nimetatud artikli 63 alusel, et rahuldada oma vastavad restorani-, einete tarnimise ja puhastamisvajadused haiglates, mida nad haldavad.

17

Anodiki Services esitas nende otsuste peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, see tähendab Symvoulio tis Epikrateiasele (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Ta väidab, et nende otsuste esemeks on sellised teenused, mille kohta oleks tulnud korraldada hankemenetlus direktiivi 2014/24 kohaselt. Kaebaja väidab sellega seoses, et nende otsuste esemeks olevate lepingute maksumus, milleks on 1894402,56 eurot kuni 2050418,16 eurot 24 kuu kohta GNA Evangelismose otsuse puhul ja 550000 eurot aastas GONK Agioi Anargyroi otsuse puhul, on suurem selle direktiivi artiklis 4 kehtestatud asjakohastest piirmääradest.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada saada, kas sellised lepingud nagu need, mis on GNA Evangelismose nõukogu ja GONK Agioi Anargyroi nõukogu otsuste esemeks, on hõlmatud mõistega „töölepingud“, mida on kasutatud direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis g, nii et selle direktiivi kohaldamisalast on välja jäetud hanked, mille eesmärk on sõlmida töölepingud.

19

Ta soovib lisaks teada, kas seaduse 4430/2016 artikkel 63 on vastuolus direktiivi 2014/24 sätete, EL toimimise lepingu asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklite 16 ja 52 ning võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, kuivõrd see võimaldab sõlmida selliseid lepinguid direktiivis 2014/24 ette nähtud menetlusi kasutamata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et võttes arvesse töölepingute eset ja eeldatavat maksumust, on selge, et sama esemega hanke vastu oleks piiriülene huvi.

20

Kõnealune kohus soovib lisaks teada saada, kas ametiasutuse otsuse üle mitte kasutada direktiivi 2014/24 kohast hankemenetlust põhjendusel, et asjaomane leping ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse, saab teostada kohtulikku kontrolli direktiivi 89/665 alusel.

21

Neil asjaoludel otsustas Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus taotles eelotsusetaotluses Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 lõikes 1 ette nähtud kiirendatud menetluse kohaldamist. Taotlus jäeti Euroopa Kohtu presidendi 13. juuli 2017. aasta määrusega Anodiki Services (C‑260/17, ei avaldata, EU:C:2017:560) rahuldamata.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti g tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõistega „töölepingud“ on hõlmatud sellised töölepingud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, see tähendab tähtajalised töölepingud, mis on sõlmitud selliste objektiivsete kriteeriumide nagu töötuna arveloldud aeg, varasem kogemus ja ülalpeetavate alaealiste laste arv alusel väljavalitud isikutega.

24

Tuleb märkida, et ehkki direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti g kohaselt on teenushanked, mille esemeks on töölepingud, jäetud välja direktiivi kohaldamisalast, siis selles sättes kasutatud mõistet „töölepingud“ ei ole direktiivis määratletud. Ühtlasi ei viita see säte sellise määratluse osas kuidagi liikmesriikide õigusele.

25

Ent Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest, et kui liidu õigusnorm ei viita konkreetse mõiste puhul liikmesriikide õigusele, tuleb seda mõistet üldjuhul tõlgendada kogu Euroopa Liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Seda tõlgendust tuleb otsida, võttes arvesse asjaomase õigusnormi sõnastust ja konteksti ning asjaomase õigusaktiga taotletavat eesmärki (vt selle kohta eelkõige 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Fish Legal ja Shirley, C‑279/12, EU:C:2013:853, punkt 42, ning 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 24).

26

Sellega seoses nähtub ühelt poolt direktiivi 2014/24 põhjendusest 5, et see ei kohusta liikmesriike andma selliste teenuste osutamise ülesannet kolmandatele isikutele või sisse ostma selliste teenuste osutamist, mida nad soovivad ise osutada või korraldada muul viisil kui riigihankelepingutena selle direktiivi tähenduses, ning et teenuste osutamine seadusest või haldusaktidest tulenevalt või töölepingute alusel ei peaks olema selle direktiiviga hõlmatud. Sellest tuleneb, et töölepingute sõlmimine kujutab endast liikmesriikide ametiasutuste jaoks vahendit, mis võimaldab neil ise teenuseid osutada, ja selle puhul ei kehti seetõttu kõnealuses direktiivis sätestatud riigihangetega seonduvad kohustused.

27

Vastupidi Anodiki Servicesi väidetele kirjalikes seisukohtades ei ole see ametiasutuste võimalus katta ise teatavad oma vajadustest töölepingute sõlmimise teel piiratud selle põhjenduse viimases lauses nimetatud juhtudega. Asjaolu, et selles põhjenduses on seoses selle õigusega, mis ametivõimudel peaks olema, täpsustatud, et „see [võib] nii olla“ teenuste puhul, mis on selle lauseosa järel loetletud, tõendab piisavalt, et see loetelu ei ole ammendav.

28

Teiselt poolt tuleb tõdeda, et töölepingu sõlmimine toob oma olemusest tingituna kaasa töösuhte tööandja ja töötaja vahel. Liidu õiguse laiemas kontekstis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et töösuhte iseloomulik tunnus on see, et isik teeb teise isiku jaoks ja tema juhtimisel teatava aja vältel sooritusi, mille eest ta saab tasu (vt eeskätt 3. juuli 1986. aasta kohtuotsus Lawrie-Blum, 66/85, EU:C:1986:284, punkt 17, ning 19. juuli 2017. aasta kohtuotsus Abercrombie & Fitch Italia, C‑143/16, EU:C:2017:566, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Neist kaalutlustest nähtub, et mõistega „tööleping“ direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti g tähenduses on silmas peetud kõiki lepinguid, millega ametiasutus võtab tööle füüsilised isikud selleks, et osutada ise teenuseid, ning mille alusel tekib töösuhe, mille raames need isikud teevad selle ametiasutuse jaoks ja tema juhtimisel teatava aja vältel sooritusi, mille eest nad saavad tasu.

30

Selle määratluse seisukohast ei oma seega mingit tähtsust see, kuidas need isikud tööle võetakse. Eeskätt tuleb märkida, et ehkki töösuhe võib loomulikult tugineda tööandja ja töötaja erilisele usaldussuhtele, nagu märgib Anodiki Services oma kirjalikes seisukohtades, ei tähenda see sugugi seda, et ainult töölevõetud isikute suhtes subjektiivsete kriteeriumide alusel sõlmitud lepingud kujutavad endast „töölepinguid“ selle sätte tähenduses ning selle mõiste alt jäävad välja lepingud, mis on sõlmitud puhtobjektiivsete kriteeriumide alusel toimunud valiku tulemusel.

31

Lisaks tuleb täheldada, et kuivõrd käesoleva kohtuotsuse punktis 28 äratoodud „töösuhte“ määratluse kohaselt teeb töötaja oma tööandja jaoks ja tema juhtimisel sooritusi „teatava aja vältel“, siis ei saa tähtajalised töölepingud jääda välja mõiste „töölepingud“ alt direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti g tähenduses põhjendusel, et neist tulenev töösuhe on ajaliselt piiratud.

32

Lõppkokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata neid kaalutlusi arvesse võttes, kas põhikohtuasjas kõne all olevad lepingud on „töölepingud“ selle sätte tähenduses. Eeskätt tuleb märkida, et nagu täheldas komisjon oma kirjalikes seisukohtades, on vaja kontrollida, kas tegemist on tõeliste individuaalsete töölepingutega, mis on sõlmitud põhikohtuasjas kõne all olevate avalik-õiguslike haiglate ja töölevõetud isikute vahel. Miski Euroopa Kohtule esitatud toimikus ei viita küll sellele, et see nii ei oleks.

33

Eelnevaga arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti g tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõistega „töölepingud“ on hõlmatud sellised töölepingud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, see tähendab individuaalsed tähtajalised töölepingud, mis on sõlmitud selliste objektiivsete kriteeriumide nagu töötuna arveloldud aeg, varasem kogemus ja ülalpeetavate alaealiste laste arv alusel väljavalitud isikutega.

34

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2014/24 sätete, ELTL artiklite 49 ja 56, võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtte ning harta artiklitega 16 ja 52 on vastuolus ametiasutuse otsus kasutada selliseid töölepinguid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, oma üldise huvi kohustustega hõlmatud teatavate ülesannete täitmiseks.

35

Esiteks tuleb esimesele küsimusele antud vastust arvestades täheldada, et direktiivi 2014/24 sätted ei ole kohaldatavad selliste töölepingute suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

36

Teiseks tuleb seoses ELTL artiklitega 49 ja 56 ning teises küsimuses nimetatud liidu õiguse põhimõtetega märkida, et ehkki riigihangete valdkonnas on võrdse kohtlemise põhimõte ja selle konkreetsed väljundid, milleks on kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld ja ELTL artiklid 49 ja 56, kohaldatavad juhul, kui ametiasutus usaldab majandustegevuse teostamise kolmandale isikule, ei ole seevastu põhjust kohaldada riigihangetealaseid liidu õigusnorme juhul, kui ametiasutus täidab temal lasuvad üldise huvi ülesanded omaenda administratiivsete, tehniliste ja muude vahenditega, tuginemata välistele üksustele (vt selle kohta 11. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, C‑26/03, EU:C:2005:5, punkt 48, ning 13. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Parking Brixen, C‑458/03, EU:C:2005:605, punkt 61).

37

Sellest tuleneb, et need EL toimimise lepingu sätted ja liidu õiguse põhimõtted ei ole kohaldatavad põhikohtuasja asjaolude suhtes, kuivõrd selles kohtuasjas asjaomased avalik-õiguslikud haiglad otsustasid rahuldada ise teatavad oma vajadustest neil lasuvate üldise huvi ülesannete täitmise raames, kasutades selleks töölepinguid.

38

Kolmandaks tuleb seoses harta artiklitega 16 ja 52 märkida, et harta sätted on harta artikli 51 lõike 1 kohaselt ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Vastavalt sama artikli lõikele 2 ei laienda harta liidu õiguse reguleerimisala kaugemale liidu pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingutes määratletud pädevust ja ülesandeid. Seega peab Euroopa Kohus tõlgendama hartat arvestades liidu õigust liidule antud pädevuse piirides (8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Iida, C‑40/11, EU:C:2012:691, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 35–37, ei ole avalik-õiguslike haiglate otsused sõlmida põhikohtuasjas kõne all olevad töölepingud hõlmatud liidu õiguse kohaldamisega harta artikli 51 tähenduses, nii et nende otsuste kooskõla põhiõigustega ei saa analüüsida hartaga kehtestatud õiguste alusel.

40

Seetõttu tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/24 sätted, ELTL artiklid 49 ja 56, võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõte ning harta artiklid 16 ja 52 ei ole kohaldatavad ametiasutuse otsuse suhtes kasutada selliseid töölepinguid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, oma üldise huvi kohustustega hõlmatud teatavate ülesannete täitmiseks.

41

Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 89/665 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et hankija otsuse peale sõlmida füüsiliste isikutega töölepingud teatavate teenuste osutamiseks, kasutamata direktiivi 2014/24 kohast riigihankemenetlust põhjendusel, et tema arvates ei kuulu need lepingud selle direktiivi kohaldamisalasse, saab kõnealuse sätte alusel esitada kaebuse ettevõtja, kellel on väidetavalt huvi nende lepingutega sama esemega hanke vastu ning kes leiab, et need kuuluvad kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse.

42

Kasutades väljendit „seoses […] menetlustega“, eeldab direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 sõnastus, et hankija kõik otsused, mis kuuluvad liidu riigihangetealaste eeskirjade kohaldamisalasse ja võivad neid rikkuda, alluvad direktiivi artikli 2 lõike 1 punktides a ja b ette nähtud kohtulikule kontrollile. See säte viitab seega üldiselt hankija otsustele, tegemata neil vahet sisu või tegemise hetke alusel (5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Marina del Mediterráneo jt, C‑391/15, EU:C:2017:268, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Seda mõiste hankija „otsus“ laia tõlgendust kinnitab asjaolu, et direktiivi 89/665 artikli 1 lõige 1 ei näe selles viidatud otsuste laadi ega sisu osas ette ühtegi piirangut. Lisaks oleks selle mõiste kitsendav tõlgendus vastuolus direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga a, mis kohustab liikmesriike nägema kõigi hankijate tehtud otsuste puhul ette vahemenetlused (5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Marina del Mediterráneo jt, C‑391/15, EU:C:2017:268, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatav otsus direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 tähenduses on hankija mis tahes akt, mis on antud seoses direktiivi 2014/24 materiaalsesse kohaldamisalasse kuuluva teenushankega ning millel võivad olla õiguslikud tagajärjed; seejuures ei oma tähtsust see, kas akt on antud väljaspool ametlikku riigihankemenetlust või selle raames (11. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, C‑26/03, EU:C:2005:5, punkt 34).

45

Sellega seoses tuleb märkida, et kui hankija otsustab riigihankemenetlust mitte kasutada põhjendusel, et tema arvates ei kuulu hange asjaomaste liidu eeskirjade kohaldamisalasse, siis selle otsuse üle on võimalik teostada kohtulikku kontrolli (vt selle kohta 11. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, C‑26/03, EU:C:2005:5, punkt 33).

46

Lähenemisviis, et direktiiv 89/665 ei nõua kohtuliku kaitse ettenägemist väljaspool ametlikku riigihankemenetlust, nii et kaebust ei saa esitada hankija otsuse peale jätta selline menetlus algatamata ega otsuse peale selle kohta, kas hange kuulub asjaomaste liidu eeskirjade kohaldamisalasse, tooks nimelt kaasa selle, et asjaomaste liidu eeskirjade kohaldamine muutuks vabatahtlikuks iga hankija suva kohaselt, samas kui eeskirjade kohaldamine on ometigi kohustuslik, kui neis ette nähtud tingimused on täidetud (vt selle kohta 11. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, C‑26/03, EU:C:2005:5, punktid 36 ja 37).

47

Seetõttu tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 89/665 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et hankija otsuse peale sõlmida füüsiliste isikutega töölepingud teatavate teenuste osutamiseks, kasutamata direktiivi 2014/24 kohast riigihankemenetlust põhjendusel, et tema arvates ei kuulu need lepingud selle direktiivi kohaldamisalasse, saab kõnealuse sätte alusel esitada kaebuse ettevõtja, kellel on väidetavalt huvi nende lepingutega sama esemega hanke vastu ning kes leiab, et need kuuluvad kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: