Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 21. novembril 2018(1)

Kohtuasi C‑558/17 P

OZ

versus

Euroopa Investeerimispank (EIP)

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – EIP töötajad – Seksuaalne ahistamine – Kaebus – Uurimine programmi „Dignity at work“ raames – Kaebuse rahuldamata jätmine – Nõue tühistada EIP presidendi otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata – Nõue hüvitada kahju, mille EIP tegevus on põhjustanud

I.      Sissejuhatus

1.        Euroopa Liidu institutsioonid, asutused ja organid on kohustatud kaitsma oma töötajaid igat liiki heidutamise ja ahistamise eest töökohal. Euroopa Investeerimispank (edaspidi „EIP“) on võtnud sellega seoses vastu sise-eeskirjad nimetusega „töökohal väärika kohtlemise poliitika“.

2.        Käsitletaval juhul esitas apellant nende eeskirjade alusel EIP‑le kaebuse seksuaalse ahistamise tõttu, mida ta väidab end olevat kannatanud oma ülemuse poolt alates 2011. aastast kuni teise ametisse asumiseni 2012. aastal. Apellandi sõnul tehti tema kaebuse tulemusena algatatud institutsioonisisese uurimismenetluse käigus mitu viga, mis viisid kokkuvõttes tema kaebuse rahuldamata jätmiseni.

3.        Peale selle, et rikuti tema menetluslikke õigusi, väidab apellant eelkõige, et asjaolu, et tema eraelusse puutuva arvessevõtmine ainuüksi tema väidete usaldusväärsuse kahtluse alla panemiseks, oli õigusvastane.

4.        See, et ahistamist on raske tõendada, on tingitud niisugust liiki käitumise laadist endast. Seepärast põhineb uurimismenetluse tulemusena tehtud haldusotsus, mille eesmärk on teha kindlaks, kas ahistamisväited on põhjendatud, alati vähemalt mingil määral arvamustel või hinnangutel asjaomaste isikute eraelulistele aspektidele. Selles olukorras on eriti tähtis, et järgitaks menetlusnorme, mis otsuste tegemise protsessi reguleerivad.

5.        Arutatav apellatsioonkaebus annab Euroopa Kohtule võimaluse käsitleda esimest korda küsimust, missugustele menetluslikele nõuetele peab vastama ahistamise väidete põhjal algatatud halduslik uurimismenetlus. Käesolev kohtuasi tõstatab seega küsimuse, kas Avaliku Teenistuse Kohtu ja Üldkohtu väljakujunenud praktika, mille kohaselt erinevad ahistamise väiteid sisaldava kaebuse puhul menetluslikud õigused, mis tuleb väidetavale ahistajale tagada, piiratumatest menetluslikest õigustest, mis on kaebajal, kes leiab, et teda on ahistatud.(2)

II.    Õiguslik raamistik

A.      Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad

6.        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi) (edaspidi „personalieeskirjad“)(3) artikli 24 esimeses lõigus on sätestatud:

„Liit aitab iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.“

B.      EIP personalieeskirjad

7.        EIP direktorite nõukogu 20. aprilli 1960. aasta personalieeskirjade redaktsioonis, mille EIP direktorite nõukogu 4. juunil 2013 läbi vaatas ja mis jõustus 1. juulil 2013, on artiklis 41 sätestatud:

„Iga liiki individuaalsed vaidlused panga ja selle töötajate vahel lahendab Euroopa Liidu Kohus. Töötaja võib panga mis tahes meetme peale, mis võib tema huve kahjustada, esitada hagi kolme kuu jooksul.

Lisaks Euroopa […] Kohtule hagi esitamisele ja enne selle hagi esitamist lahendatakse vaidlused, mis ei ole tekkinud artiklis 38 sätestatud meetmete võtmisest, vastastikuse kokkuleppe menetluse raames panga lepituskomisjonis.

Lepitusmenetluse avaldus tuleb esitada kolme kuu jooksul [pärast] erimeelsuse aluseks olevate asjaolude asetleidmist või erimeelsuse põhjustanud meetme teatavaks tegemisest. […].“ [mitteametlik tõlge]

C.      EIP töökohal väärika kohtlemise poliitika

8.        EIP eeskirjades, mis käsitlevad töökohal väärika kohtlemise poliitikat (edaspidi „töökohal väärika kohtlemise poliitika“), mille EIP võttis vastu 18. novembril 2003(4), on ette nähtud:

„Uurimismenetlus

[…]

Uurimismenetlust reguleerivad järgmised sätted:

[…]

–        luuakse uurimiskomitee, mis koosneb kolmest sõltumatust isikust […];

–        uurimiskomitee viib läbi teatava hulga ärakuulamisi, mille käigus kuulab ta eraldi ära mõlemad pooled ja võimalikud tunnistajad ning kõik isikud, keda ta soovib küsitleda;

–        mõlemal poolel on õigus sellele, et uurimiskomitee ta ära kuulab;

–        mõlemal poolel on õigus sellele, et teda esindatakse või abistatakse;

–        uurimiskomitee ärakuulamiste ja nõupidamiste järel koostatakse soovitus presidendile;

–        president teeb otsuse, missugused meetmed võtta.

Uurimiskomitee ülesanded ja koosseis

Komitee ülesandeks on olla struktuur, mis tagab ühe või mitme juhtumi objektiivse ja sõltumatu uurimise, mille tulemusena esitatakse presidendile soovitus, missugused meetmed võtta.

[…]

Menetlus

[…]

2.      Personali direktoraadi peadirektor teeb töötajate esindajatega kooskõlastatult presidendile ettepaneku, kes peaksid kuuluma uurimiskomiteesse, ning määrab kindlaks uurimise alguskuupäeva kaebuse esitamisele järgneva 30 kalendripäeva sees.

3.      Personali direktoraadi peadirektor kinnitab otsekohe asjaomase töötaja teate kättesaamist ja kinnitab uurimismenetluse algust […].

4.      Kui kaebaja teade on kätte saadud, siis personali direktoraadi peadirektor:

[…]

d)      teatab, et uurimine algab 30 kalendripäeva jooksul alates päevast, mil kaebus personali direktoraadi peadirektorile ametlikult esitati, ning mõlemale poolele teatakse nende kummagi ärakuulamise kuupäev, kellaaeg ja koht, neid informeeritakse nende õigusest sellele, et neid esindatakse või abistatakse, ning komitee koosseisust;

[…]

Ärakuulamine

Ärakuulamise eesmärk on teha täpselt kindlaks, mis juhtus, ning selgitada välja faktilised asjaolud, mis võimaldavad koostada põhjendatud soovituse. Pooltel ei ole võimalust ristküsitluseks, sest nad kuulatakse ära eraldi. Nad ei ole kohustatud kordama enda jaoks ebameeldivaid või piinlikkust tekitavaid üksikasju, kui see ei ole absoluutselt vajalik. Kõikidele uurimisse ja ärakuulamistesse kaasatud isikutele, sh abistajatele ja tunnistajatele meenutatakse, et neil on kohustus hoida saladust.

[…]

Komiteel on õigus valida tegutsemisviis, mida ta peab sobivaks. Üldjuhul toimub ärakuulamine teatava arvu eraldi kohtumiste vormis, mis leiavad aset järgmises järjekorras:

–        kõigepealt kaebaja;

–        tunnistajad, keda on nimetanud kaebaja;

–        väidetav ahistaja;

–        tunnistajad, keda on nimetanud väidetav ahistaja;

–        kui komitee peab vajalikuks, siis võib mõlemad pooled uuesti välja kutsuda eraldi ärakuulamiseks.

Vajaduse korral võib komitee asjasse segatud isikud uuesti ära kuulata ning kutsuda välja teisi töötajaid või küsida teavet või dokumentide ärakirju, kui terve komitee leiab, et see on õigustatud ja vajalik. Kahtluse korral saab otsustavaks presidendi arvamus küsimustes, mis puudutavad õigust tutvuda toimikute, andmete või muude uurimismeetoditega, kusjuures president võib vajaduse korral konsulteerida isikuandmete volinikuga. Komitee teatab kaebajale täiendavatest uurimistoimingutest.

Uurimise tulemus

Kui kõik menetlusosalised on ära kuulatud ja kõik muud vajalikud uurimistoimingud on tehtud, peaks komitee olema valmis asuma nõu pidama ja pakkuma välja põhjendatud soovituse. Tal ei ole pädevust teha otsus.

Komitee võib soovitada kas seda, et:

–        juhtumi menetlemine lõpetatakse, sest menetluse kaks poolt suutsid olukorda selgust tuua ja leida tulevikuks lahenduse, mis on vastuvõetav neile mõlemale,

–        juhtum ei kujuta endast heidutamist või ahistamist, vaid tööalast vaidlust, mida tuleb käsitleda üksikasjalikumalt või jälgida,

–        kaebus jäetakse rahuldamata,

–        võetakse vajalikud meetmed juhul, kui komitee tõendab, et kaebus on põhjendamatu ja pahatahtlik,

–        algatatakse distsiplinaarmenetlus.

Komitee kirjalik soovitus esitatakse viie päeva jooksul alates uurimise lõpust ja saadetakse presidendile, et viimane otsustaks, missugused meetmed võtta.

Presidendi otsus

[…]

Hiljemalt viie tööpäeva jooksul alates sellest, kui komitee soovitus presidendile saadeti, teatatakse mõlemale poolele kirjalikult presidendi otsus, millele lisatakse komitee soovitus. Kui president ei ole suuteline otsust tegema, sest teda ei ole kohal või ta on hõivatud, delegeeritakse otsuse tegemise pädevus edasi.“ [mitteametlik tõlge]

III. Vaidluse taust ja menetlus Üldkohtus

9.        Apellant OZ‑i võttis 1. detsembril 2008 tööle EIP, kus ta töötas alates 2009. aasta lõpust direktoraadis, kus M. F. oli personalijuht. Septembris 2012 asus apellant teise ametisse. Jaanuaris 2014 märkis apellant oma talituse juhtajale, et see ametikoha muudatus oli seotud seksuaalse ahistamisega, mis talle enda sõnul alates 2011. aastast M. F‑i poolt osaks sai.

10.      Apellant esitas 20. mail 2015 EIP personali direktoraadi peadirektorile kaebuse, milles ta kinnitas, et talle oli saanud M. F‑i poolt osaks seksuaalne ahistamine.

11.      Personali direktoraadi peadirektor teatas 18. juunil 2015 apellandile, et tema kaebuse tulemusena on algatatud ametlik uurimismenetlus (edaspidi „uurimismenetlus“) sise-eeskirjade alusel, mis käsitlevad töökohal väärika kohtlemise poliitikat.

12.      Uurimiskomitee nimetati ametlikult 26. juunil 2015 ja apellandile teatati, et ärakuulamised toimuvad sama aasta 20. juulil.

13.      Uurimiskomitee edastas 17. septembril 2015 EIP presidendile oma aruande (edaspidi „uurimiskomitee aruanne“).

14.      Komitee esitas aruandes oma uurimise tulemused järgmiselt: apellandi väited ei leidnud kinnitust, sest puudusid tunnistajad, kes oleksid väidetavaid tegusid pealt näinud. Seevastu olid kõik tunnistajad ühel meelel, et apellandi tervislik seisund tekitab muret. Ta elas üle traumeeriva lahkumineku oma elukaaslasest ja kaotas seejärel tublisti kaalu. Apellant soovib pealegi väga karjääri teha ja on manipulaator, kes võib põhjustada tõsiseid probleeme teiste inimeste elus. Tal on ka raske ükskõik missugust kriitikat omaks võtta. Lõpuks oli komitee soovitanud apellandil õppida, kuidas arendada endas meeskonnavaimu ja saavutada positiivset hoiakut.

15.      EIP president otsustas 16. oktoobril 2015 jätta apellandi kaebuse rahuldamata, tuginedes uurimiskomitee soovitustele (edaspidi „EIP presidendi otsus“), kusjuures uurimiskomitee aruanne lisati sellele otsusele.

16.      EIP president küsis pärast oma otsuse tegemist veel uurimiskomiteelt selgitusi, et otsustada, kas algatada distsiplinaarmenetlus, ja komitee edastas oma lõppseisukohad 12. jaanuaril 2016. Seejärel edastas apellant EIP personalieeskirjade artikli 41 alusel lepitustaotluse.

17.      EIP president tõdes 29. juunil 2016 vastavalt lepituskomitee 22. aprilli 2016. aasta järeldustele, et lepitusmenetlus ei andnud tulemusi.

18.      Apellant esitas 22. juunil 2016 Üldkohtule hagi, milles palus eelkõige tühistada EIP presidendi otsus ja uurimiskomitee aruanne ning mõista EIP-lt tema kasuks välja 20 000 eurot mittevaralise kahju eest, mida ta väidetavalt kandis, ning 977 eurot (koos käibemaksuga) ja 5850 eurot ravikulusid, mis ta kandis selle kahju tõttu.

19.      Apellant põhjendas oma esimeses kohtuastmes esitatud hagi sisuliselt kahe väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud uurimismenetlust reguleerivaid menetlusnorme ning apellandi menetluslikke õigusi, mis tal on Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 kohaselt, ning seda sellega, et ei peetud kinni uurimismenetluse mitmest etapist. Teise väite kohaselt on rikutud EIÕK artiklit 8 ja harta artiklit 7 sellega, et uurimiskomitee aruanne ja EIP presidendi otsus sisaldavad õigustavaid asjaolusid, mis on seotud apellandi eraeluga, eelkõige tema psüühilise tervisega, mis uurimise eset arvestades ei puutunud asjasse. Apellant leidis, et need rikkumised õigustavad EIP presidendi otsuste tühistamist ja selle panga lepinguvälise vastutuse kohaldamist.

20.      Üldkohus jättis 13. juuli 2017. aasta otsuses (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“)(5) kõigepealt rahuldamata kõik apellandi kahju hüvitamise nõuded, leides, et ükski apellandi kriitiline väide ei käsitle rikkumist, mida saaks EIP‑le ette heita. Seejärel järeldas Üldkohus, et ka tühistamisnõuded tuleb jätta rahuldamata, võttes arvesse, et apellant väitis, et rikkumised, millega tühistamisnõudeid põhjendatakse, vastavad tegevusele, mida EIP‑le heidetakse ette seoses kahju hüvitamise nõuetega.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

21.      Apellant esitas 22. septembril 2017 Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

22.      Apellant palub Euroopa Kohtul:

–       tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna;

–       tühistada EIP presidendi 16. oktoobri 2015. aasta otsus jätta apellandi väidetavalt seksuaalse ahistamise tõttu esitatud kaebus rahuldamata ning tühistada EIP uurimiskomitee 14. septembri 2015. aasta aruanne (sh aruande kärpimine nii, nagu on põhjalikumalt kirjeldatud tagapool);

–      mõista EIP‑lt tema kasuks välja hüvitis ravikulude eest, mida ta kandis kantud kahju tõttu ning mille summa moodustub järgmisest: i) tänaseks kuupäevaks kogunenud 977 eurot (koos käibemaksuga) ja ii) esialgse hinnangu kohaselt 5850 euro suurune summa, mis tal tuleb kanda tulevikus;

–       mõista EIP‑lt tema kasuks välja 20 000 euro suurune hüvitis kantud mittevaralise kahju eest;

–       mõista EIP‑lt välja käesoleva menetluse kohtukulud, mis on 35 100 eurot (koos käibemaksuga);

–      mõista EIP‑lt välja käesoleva apellatsioonimenetluse ja Üldkohtu menetluse kohtukulud;

–      suunata asi tagasi, et oleks võimalik saavutada menetluse uuesti alustamine EIP töökohal väärika kohtlemise poliitika alusel ja/või EIP presidendi uus otsus.

23.      EIP palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja apellandilt.

24.      Apellant ja EIP olid esindatud 26. septembri 2018. aasta kohtuistungil.

V.      Õiguslik hinnang

25.      Apellant põhjendab apellatsioonkaebust kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud harta artiklit 47 ja EIÕK artiklit 6, teise kohaselt harta artiklit 7 ja EIÕK artiklit 8 ning kolmanda kohaselt keeldutud õigusemõistmisest.

26.      Esimene väide puudutab sisuliselt Üldkohtu hinnangut uurimismenetluse käigule, lähtudes töökohal väärika kohtlemise poliitika nõuetest ning apellandile harta artikliga 47 ja EIÕK artikliga 6 tagatud menetluslikest õigustest. See väide jaguneb neljaks osaks, mis puudutavad erinevaid vigu, mis Üldkohus väidetavalt tegi: kaebaja menetluslike õiguste ulatus määrati kindlaks väidetavalt väärana; leiti, et uurimismenetluse tähtaegade ületamisel ei ole tagajärgi; anti ekslik hinnang, missugune peaks olema uurimiskomitee õige koosseis, ning lükati tagasi apellandi argumendid, millega ta avaldas kahtlust, kas tema kaebust menetleti konfidentsiaalsena.

27.      Teine ja kolmas väide puudutavad asjaolu, et Üldkohus lükkas tagasi apellandi argumendid, millega viimane püüdis tõendada, et mitu asjaolu uurimiskomitee aruandes, millele EIP presidendi otsuses on tuginetud ja mille põhjal jäeti tema kaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata, on õigusvastased, eelkõige lähtudes harta artiklist 7 ja EIÕK artiklist 8.

A.      Vastuvõetavus

28.      Esiteks tuleb märkida, et Üldkohtule EIP presidendi 16. oktoobri 2015. aasta otsuse peale esitatud hagi – mis küll esitati 22. juulil 2016, s.o rohkem kui üheksa kuud pärast selle otsuse tegemist – ei olnud vastuvõetamatu.(6) Kohtupraktikast ilmneb nimelt, et EIP personalieeskirjade artikli 41 esimeses lõigus Üldkohtule hagi esitamiseks ette nähtud kolmekuulise tähtaja(7) arvestamine oli katkenud samade eeskirjade artikli 41 kolmanda lõigu alusel algatatud lepitusmenetluse ajaks.(8) Kuigi see menetlus ei ole kohustuslik, ei tohi selle kasutamine kahjustada asjaomase isiku õigust pöörduda liidu kohtusse.(9) Sel põhjusel tulebki asuda seisukohale, et hagi esitamise tähtaega hakatakse arvestama alles selle lõppotsuse kuupäevast, milles tuvastatakse, et lepitusmenetlus ei andnud tulemusi – milleks käsitletaval juhul oli 29. juuni 2016.

29.      Teiseks esitab EIP kaks vastuväidet, mille kohaselt on apellatsioonkaebus vastuvõetamatu. Esiteks väidab ta, et apellatsioonkaebuses ei ole viidatud ühelegi täpsele kohale vaidlustatud kohtuotsuses, ning teiseks, et apellatsioonkaebuses on enamjaolt piirdutud esimeses kohtuastmes esitatud hagis juba esitatud argumentide uuesti äratoomisega.

30.      Mis puudutab esimest vastuvõetamatuse vastuväidet, siis piisab märkusest, et see etteheide ei ole faktiliselt õige, sest apellatsioonkaebuses on küll – joonealustes märkustes – viidatud vaidlustatud kohtuotsuse konkreetsetele punktidele. Lisaks – ja olgu kuidas on – ei ole Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikes 2 kehtestatud otsest kohustust viidata vaidlustatud kohtuotsuse punktide numbritele. Piisab, kui apellatsioonkaebuses esitatud argumendid võimaldavad Euroopa Kohtul tuvastada Üldkohtu arutluskäigu, milles on väidetavalt õigusnormi rikutud, et ta saaks täita ülesande, mis tal asjaomases valdkonnas on, ja teostada õiguspärasuse kontrolli.(10)

31.      Teise vastuvõetamatuse vastuväite kohta tuleb märkida, et enamik apellandi argumente puudutavad peamiselt õiguslikku hinnangut, mille Üldkohus on andnud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et niipea kui pool vaidlustab selle, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke asjaolusid apellatsioonimenetluses uuesti arutada.(11)

32.      Teisiti on siiski apellandi argumentidega, mis puudutavad seda, et Üldkohus lükkas tagasi uurimiskomitee koosseisu käsitleva etteheite, ja kaebuse konfidentsiaalsena menetlemist (esimese väite kolmas ja neljas osa). Nendes küsimustes piirdub apellant esimeses kohtuastmes esitatud faktiliste argumentide kordamisega. Ta kordab eelkõige oma kriitikat, et komiteesse nimetatud isikutel ei olnud nõutavat kvalifikatsiooni ja nad ei olnud nõutaval määral erapooletud, püüdes seega seada kahtluse alla Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele, väitmata siiski, et neid on moonutatud. Seega tuleb need argumendid ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 järgi – mille kohaselt on Euroopa Kohtu õiguspärasuse kontroll apellatsioonkaebuse raames piiratud õiguslike küsimustega – vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

33.      Mis puudutab kolmandaks apellandi taotlust kustutada uurimiskomitee aruandest asjaolud, mida ta peab õigusvastaseks, siis piisab, kui tõdeda, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22 ja 23 õigesti, et liidu kohtud ei ole pädevad andma institutsioonidele korraldusi.(12) Lisaks ei ole apellant oma apellatsioonkaebuses kohtuotsuse seda osa vaidlustanud. Järelikult tuleb see nõue kohe vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

34.      Lisaks tuleb märkida, et kuigi Üldkohtu otsuse ja vajaduse korral EIP presidendi otsuse tühistamine võivad kahtlemata anda alust uue uurimismenetluse alustamiseks EIP‑s, ei ole siiski Euroopa Kohtu ülesanne anda selleks uuesti alustamiseks korraldust, sest meetmed, mis on Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vaja võtta, võtab haldusasutus.(13) Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse viimane nõue on samuti vastuvõetamatu.

B.      Sisulised küsimused

35.      Apellant palub Euroopa Kohtul tühistada nii Üldkohtu otsus kui ka EIP presidendi otsus ning kohaldada EIP lepinguvälist vastutust.

36.      Seega tuleb kõigepealt analüüsida, kas õigusnormide rikkumised, mida Üldkohtule ette heidetakse, õigustavad vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist (punktid 1 ja 2). Jaatava vastuse korral on seejärel vaja vastata küsimusele, kas Euroopa Kohus saab teha asjas lõpliku otsuse ja kas eksimused, mida EIP‑le ette heidetakse, õigustavad EIP presidendi otsuse tühistamist ja EIP lepinguvälise vastutuse kohaldamist (punkt 3).

1.      Apellatsioonkaebus

a)      Esimene väide

37.      Esimese väitega heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane järeldas pärast uurimismenetluse käigu analüüsimist, et rikkumised, millele apellant viitab, ei kujuta endast tema harta artikliga 47 ja EIÕK artikliga 6 tagatud menetluslike õiguste rikkumist ega õigusta seega EIP presidendi otsuse tühistamist ja EIP lepinguvälise vastutuse kohaldamist.

1)      Esimese väite esimene osa, et apellandi menetluslike õiguste ulatus määrati kindlaks väärana

38.      Apellant heidab Üldkohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 on rikutud talle harta artiklist 47 ja EIÕK artiklist 6 tulenevaid õigusi sellega, et on leitud, et õigused, mis kaebajal on töökohal väärika kohtlemise poliitika alusel väidetava seksuaalse ahistamise tõttu esitatud kaebuse raames, on piiratumad kui õigused, mis on väidetaval ahistajal. Lähtudes sellest ekslikust eeldusest, lükkas Üldkohus ekslikult tagasi menetlusnormide rikkumised, millele apellant viitab.

39.      Täpsemalt väidab apellant esiteks, et Üldkohus eiras poolte võrdsuse põhimõtet, võistlevuse põhimõtet ja apellandi kaitseõigusi, kui leidis, et see, et uurimiskomitee ei edastanud talle väidetava ahistaja ja uurimise käigus üle kuulatud isikute ütlusi, mille alusel tehti otsus jätta kaebus rahuldamata, oli õiguspärane.

40.      Teiseks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui leidis, et sellest, et uurimiskomitee kuulas üheteistkümnest apellandi välja pakutud isikust ära ainult kaks, piisas sel põhjusel, et ei ole sugugi tarvis ära kuulata kõiki tunnistajaid, kelle menetluse pool välja pakub.

41.      Kolmandaks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi sellega, et leidis, et asjaolu, et uurimiskomitee jättis arvesse võtmata meditsiinilised aruanded, mille apellant oma kaebuse põhjendamiseks esitas, sest need aruanded olid koostatud pärast vaidlusaluste faktiliste asjaolude asetleidmist, on õiguspärane. Piirates nõnda tema võimalusi esitada tõendeid, rikkus Üldkohus tema sõnul apellandi õigust olla ära kuulatud ja tema kaitseõigusi.

42.      Üldkohtu vastus apellandi poolt esimeses kohtuastmes esitatud etteheidetele, mille kohaselt ei järginud EIP uurimismenetluses tema õigusi, põhineb Avaliku Teenistuse Kohtu praktikal,(14) mille Üldkohus on jätnud muutmata(15) ning mille kohaselt ei saa kaebaja olukorda väidetava psühholoogilise ahistamise tõttu algatatud uurimismenetluse raames samastada niisuguse isiku olukorraga, kelle peale on kaebus esitatud, ning seega ei saa kaebajal olla samu menetluslikke õigusi nagu väidetaval ahistajal.

43.      Kuna see kohtupraktika on välja kujundatud kohtuasjade raames, mida reguleerivad ametnike personalieeskirjad, tuleb kõigepealt meenutada selle menetluse põhiomadusi, mis algatatakse personalieeskirjade alusel esitatud abistamistaotluse tulemusena, ja samuti niisuguse uurimismenetluse omadusi, millega on tegemist käsitletaval juhul (alapunkt i). Seejärel teen järeldused menetluslike õiguste kohta, mis peavad niisuguses menetluses olema erinevatel isikutel, keda see puudutab (alapunkt ii). Lõpuks analüüsin, kas neid nõudeid järgiti käsitletaval juhul (alapunkt iii).

i)      Väidetava ahistamise tõttu algatatud halduslikud uurimismenetlused liidu institutsioonides

44.      Liidu administratsiooni kohustus sekkuda, et toetada töötajat, kes leiab, et teda ahistatakse või heidutatakse muul viisil, tuleneb selle administratsiooni abistamiskohustusest, mida on liidu ametnike personalieeskirjadega reguleeritud töösuhteid puudutavas osas nende personalieeskirjade artiklis 24. Personalieeskirjade alusel abistamistaotluse esitamisele järgneb halduslik uurimine, mille eesmärk on selgitada välja faktilised asjaolud ning teha kõikidest asjaoludest teadlikuna vajalikud järeldused. Sellest tuleneb, et haldusliku uurimise eesmärk ei ole karistada teatava käitumise eest, vaid kõigepealt kindlaks teha, kas administratsioon on kohustatud ametniku kaitseks sekkuma.(16) Selleks piisab, kui esitatakse mingidki tõendid, mis näitavad, et väidetel on alust, ennetamata siiski selle võimaliku distsiplinaarmenetluse tulemust, mis hiljem algatatakse.(17)

45.      Samamoodi näeb EIP töökohal väärika kohtlemise poliitika EIP personalieeskirjadega reguleeritavate töösuhete puhul ette ametliku menetluse, mille raames on väidetaval ohvril võimalus esitada ametlikult kaebus, mille tulemusena algatatakse uurimismenetlus. Tuleb siiski märkida, et see menetlus erineb uurimismenetlusest, mis algatatakse personalieeskirjade alusel esitatud abistamistaotluse tulemusena.(18) Menetluse puhul, millega on tegemist käsitletaval juhul, on menetluse tulemusena nimelt ette nähtud mitte üksnes kaebuse rahuldamata jätmine või distsiplinaarmenetluse algatamine väidetava ahistaja suhtes, vaid ka niisuguse menetluse algatamine oletatava ohvri suhtes, kui tema kaebus leitakse olevat põhjendamatu ja pahatahtlik. Selles mõttes läheb see seega kaugemale personalieeskirjade alusel esitatud abistamistaotluse tulemusena algatatavast menetlusest.

ii)    Asjaomaste isikute menetluslikud õigused väidetava ahistamise tõttu algatatud uurimismenetluses

46.      Üldkohtul oli hiljuti võimalus meenutada konteksti, milles on välja kujundatud käesoleva ettepaneku punktis 42 mainitud kohtupraktika, mis käsitleb personalieeskirjade alusel esitatud abistamistaotlusi, ja samuti täpsustada selle kohtupraktika ulatust.(19)

47.      Nendest täpsustustest ilmneb, et Üldkohtu praktikaga ei püüta ei kaebaja menetluslikke õigusi väidetava ahistamise tõttu algatatud menetluses kui niisuguseid piirata ega asetada teda väidetavast ahistajast a priori ebasoodsamasse seisundisse.(20) Pigem eristatakse siin personalieeskirjade alusel esitatud abistamistaotluse tulemusena algatatud halduslikku uurimismenetlust ja distsiplinaarmenetlust, mis võidakse algatada hiljem.(21) Kui haldusmenetluses kehtivad Üldkohtu sõnul põhimõtteliselt harta artiklist 41 tulenevad õigused, siis kaitseõigusi otseses tähenduses kohaldatakse alles distsiplinaarmenetluse etapis.(22)

48.      Üldkohus nõustub küll, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab isiku kaitseõiguste austamine tema suhtes algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku huve kahjustava otsuseni, endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi asjaomast menetlust reguleerivate normide puudumisel.(23) Et aga abistamistaotluse esitanud isiku roll seisneb peamiselt koostöös selleks, et uurimist saaks nõuetekohaselt läbi viia ja faktilised asjaolud välja selgitada, järeldab Üldkohus sellest, et seda menetlust ei saa pidada selle isiku suhtes algatatud menetluseks.(24) Seevastu nõustub Üldkohus, et väidetav ahistaja peab kohe menetluse algusest peale saama ennast tema vastu suunatud süüdistuste vastu kaitsta.(25) Võttes siis arvesse nende vastavaid rolle uurimismenetluses, otsustaski Üldkohus mitmes kohtuotsuses, et asjaomaste isikute menetluslikud õigused on erinevad.

49.      Selles küsimuses tuleb siiski märkida, et harta artiklit 41 kohaldatakse igal juhul iga haldusmenetluse suhtes, olenemata sellest, kas see on süüdistavat või uurivat laadi, ning selles tuleb järgida iga isiku õigust olla ära kuulatud enne, kui tema suhtes võetakse tema huve kahjustav meede. Lisaks tuleb meenutada, et võistlevuse põhimõtet kohaldatakse igas menetluses, mille tulemusel võidakse teha otsus, mis mõjutab tuntaval määral isiku huve.(26) Seega ei ole vaja lõplikult lahendada küsimust, kas halduslik uurimismenetlus – ükskõik kas seda reguleerivad personalieeskirjades sätestatud normid või EIP töökohal väärika kohtlemise poliitika nõuded – kuulub harta artiklite 47 ja 48 kohaldamisalasse.(27)

50.      Kuigi väidetava ahistaja puhul on alates menetluse algusest tõesti oht, et tema suhtes võetakse meede, mis võib teda kahjustada harta artikli 41 lõike 2 tähenduses, see tähendab tehakse otsus abistamistaotlus rahuldada, tuleb ka märkida, et uurimismenetlus võib kahjustada ka selle isiku huve, kes taotluse esitas. Nii on see eelkõige siis, kui menetluse käigus selgub, et abistamistaotlus jäetakse rahuldamata.(28) Seega täpselt niisamuti, nagu väidetav ahistaja peab saama ennast teda puudutavate süüdistuste eest kaitsta – mis õigustab seda, et ta kuulatakse uurimises ära – vajaduse korral ka mitu korda –, tuleb ka kaebaja ära kuulata põhjenduste küsimuses, millele tuginedes kavatseb administratsioon tema kaebuse rahuldamata jätta.(29) Ka Üldkohus on sellega oma praktikas nõustutud.(30)

51.      Kuna administratsioon on kohustatud tagama igale isikule, kelle huve menetlus võib kahjustada, võimaluse esitada tõhusalt(31) oma seisukoht, tähendab see minu meelest, et kaebaja peab saama vaielda vastu igale asjaolule, millele pädev asutus kavatseb oma rahuldamata jätmise otsuse tegemisel tugineda, ükskõik kas tegemist on tunnistajate või muudest allikatest pärit ütlustega, ja esitada kõik tõendid nende kohta. Nagu ilmneb Üldkohtu vastavast praktikast, ei saa eelkõige asuda seisukohale, et ainuüksi esialgse kaebuse või varasemate seisukohtade arvesse võtmisest piisab juba, järeldamaks, et kaebaja õigust olla ära kuulatud on järgitud. Võib osutuda vajalikuks anda kaebajale võimalus esitada oma seisukohad uurimisaruande projekti kohta.(32)

52.      Need kaalutlused, mis käivad igasuguse väidetava ahistamise tõttu algatatud menetluse kohta, peavad veelgi enam paika EIP sise-eeskirjade alusel algatatud uurimismenetluse puhul, sest selles menetluses on ette nähtud võimalus teha mitu otsust, mis kahjustavad kaebajat harta artikli 41 lõike 2 tähenduses, sh otsus, et ta on ise süüdi.

iii) Apellandi menetluslike õiguste järgimine käsitletaval juhul

–       Apellandi õigus olla ära kuulatud väidetava ahistaja ja tunnistajate ütluste küsimuses

53.      Eelnevast tuleneb, et hiljemalt alates hetkest, mil selgub, et kaebus jäetakse rahuldamata, peavad kaebajal olema harta artikli 41 alusel samad menetluslikud õigused nagu need, mis on väidetaval ahistajal.(33) Kaebaja võib seega nõuda nagu ka väidetav ahistaja, et ta kuulataks teda puudutavate faktiliste asjaolude küsimuses ära – vajaduse korral ka mitu korda –, eelkõige juhul, kui pädev asutus annab hinnangu tema enda käitumisele.

54.      Järelikult – ja vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 – võib kaebaja olukorra uurimismenetluses olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest täiesti samastada väidetava ahistaja olukorraga. Üldkohus otsustas siiski, et uurimiskomitee tegevus ei olnud õigusvastane, kui ta keeldus edastamast apellandile väidetava ahistaja ja tunnistajate ütluste sisu, et ta saaks esitada oma seisukohad. Selles küsimuses tugines Üldkohus eelkõige asjaolule, et töökohal väärika kohtlemise poliitika ei näe ette väidetava ahistaja ütluste edastamist kaebajale.(34) Töökohal väärika kohtlemise poliitika ei tohi aga kalduda kõrvale liidu õiguse põhimõtetest, mida on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 48. Nii otsustades eiras Üldkohus seega apellandi õiguse olla uurimismenetluses ära kuulatud sisu ja võistlevuse põhimõtet.

55.      Üldkohus ei võtnud ilmselgelt arvesse asjaolu, et kaebuse rahuldamata jätmine on iseenesest akt, mis kahjustab apellanti, ega järeldanud sellest, et tunnistajate ja väidetava ahistaja ütluste sisu, mille põhjal kavatses president oma otsuse teha, oleks tulnud apellandile edastada. See arvesse võtmata jätmine on seda üllatavam, et Avaliku Teenistuse Kohus oli siiski juba mitu korda rõhutanud, et see, kui administratsioon nõustub, et ahistamine leidis aset, on iseenesest asjaolu, mis võib avaldada ahistatu psüühilise tasakaalu taastamise raviprotsessis positiivset mõju ning seega peab administratsioon asjaomase isiku enne tema kaebuse rahuldamata jätmist tõhusalt ära kuulama.(35) Nii on see veelgi enam apellandi juhtumil, mil kaebuse rahuldamata jätmisega kaasnesid lisaks soovitused, milles talle heideti ette, et ta on tuvastatud probleemides oma positiivse suhtumise puudumisega ise süüdi.

56.      Selles küsimuses ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 48 ja 49 ning 69 ja 71, et Üldkohus nõustus, et väidetava ahistaja ja tunnistaja ütlustel apellandi töötulemuste, tervisliku (psühholoogilise) seisundi ja isiklike probleemide kohta oli otsustav roll, mis nõrgendas apellandi väidete usaldusväärsust ja viis kokkuvõttes selleni, et EIP president jättis kaebuse rahuldamata. Kuna apellant loomulikult ei saanud neid asjaolusid oma kaebuse esitamise hetkel teada ega saanud nendega ka hiljem tutvuda, ei saa asuda seisukohale, et ta kuulati enne tema kaebuse rahuldamata jätmist tõhusalt ära.

57.      Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ei nõustunud selles olukorras, et apellandil oli õigus tutvuda väidetava ahistaja seisukohtadega ja tunnistuste sisuga, et esitada oma seisukohad või uued asjaolud, mis tema väiteid tõendavad. Nii on see seda enam, et Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48, et uurimise ese muutus tõepoolest menetluse käigus, sest EIP president kavatses võtta apellandi suhtes distsiplinaarmeetmeid, ilma et teda oleks ära kuulatud faktiliste asjaolude küsimuses, mis seda olukorra pööret õigustasid.

58.      Seda seisukohta ei väära asjaolu, et distsiplinaarmenetlust lõpuks siiski ei algatatud. Vastupidi sellele, mida EIP esindaja kohtuistungil väitis, kahjustab apellanti harta artikli 41 tähenduses kaebuse rahuldamata jätmine, mitte ainult hilisem distsiplinaarmenetluse algatamine.

59.      Igal juhul ei ole Üldkohus ka näidanud ära asjaolusid, mis võimaldavad nõustuda, et EIP tegutses soovist ennetada ohtu, et apellant mõjutab tunnistajaid, ning et muud konfidentsiaalsusega seotud põhjused oleksid võinud õigustada seda, et piirati tema võimalust tutvuda tunnistajate ütlustega.(36) Pealegi kui see oleks nii, oleks piisanud sellest, et apellandile edastatakse ainult tunnistajate ütluste sisu või siis kokkuvõte aspektidest, mis uurimisaruandesse välja valiti, paljastamata, kes need tunnistused andsid.

60.      Eelnevast tuleneb, et otsustades nendel asjaoludel, et uurimiskomitee ei olnud kohustatud edastama apellandile väidetava ahistaja ja tunnistajate ütluste sisu, mille põhjal ta kavatses oma soovitused anda, rikkus Üldkohus õigusnormi. Esimese väite esimese osa raames esitatud esimese etteheitega tuleb niisiis nõustuda.

–       Apellandi õigus nõuda väljapakutud tunnistajate väljakutsumist

61.      Apellant heidab Üldkohtule ette ka seda, et viimane otsustas, et tema õiguse olla ära kuulatud ja võistlevuse põhimõtte järgimiseks ei ole tarvis välja kutsuda kõiki tunnistajaid, kelle tema välja pakkus.

62.      Selles küsimuses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 viidatud Avaliku Teenistuse Kohtu praktika kohaselt ei ole uurimiskomitee mõistagi kohustatud kutsuma välja kõiki tunnistajaid, kelle kaebaja välja pakkus, ning seda oma kaalutlusõiguse tõttu uurimise läbiviimise alal.(37) Seda kaalutlusõigust piiravad siiski hea halduse põhimõte ja asjaomastele isikutele harta artikliga 41 tagatud menetluslikud õigused. Seega ei jää uurimiskomitee otsused uurimise läbiviimise küsimuses kohe algusest peale väljapoole igasugust kohtulikku kontrolli. Niisiis ei saa uurimiskomitee eelkõige jätta välja pakutud tunnistajad ilma igasuguste põhjenduste ja õigustusteta ära kuulamata, vaid peab tagama, et pooled kuulataks ära õiglaselt, et tagada nende õigus olla ära kuulatud.

63.      Sellest seisukohast on Avaliku Teenistuse Kohus nõustunud, et õigustatud on mitte kutsuda täiendavaid tunnistajaid kohtuasjas, milles uurimiskomitee kutsus juba välja 15–18 tunnistajat, kelle asjaomane isik välja pakkus, ja veel 20 tunnistajat.(38) Sellest võib järeldada, et ei saa eksisteerida kohustust kutsuda välja kõik tunnistajad, kelle pool on välja pakkunud, kui uurimiskomitee leiab, et tal on juba piisavalt teavet faktiliste asjaolude kohta ja kui asjaomased isikud on juba sobivalt ära kuulatud. Ka ühes teises kohtuasjas tugines Avaliku Teenistuse Kohus asjaolule, et uurijal on toimikus piisavalt teavet, ning jättis muutmata selle uurija otsuse kutsuda välja ainult 12 tunnistajat 52‑st, kelle pakkus välja hageja.(39)

64.      Vaidlustatud kohtuotsuses ei käsitlenud Üldkohus siiski küsimust, kas komiteel oli juba piisavalt teavet või kas apellant oli sobival viisil ära kuulatud. Apellatsioonkaebusest ilmneb vastupidi, et välja kutsuti ainult alla poole apellandi välja pakutud tunnistajatest ning et talle sellest ka ei teatatud. Piirdudes niisuguses olukorras seisukohaga, et uurimiskomitee ei olnud sugugi kohustatud välja kutsuma kõiki apellandi tunnistajaid, rikkus Üldkohus seega õigusnormi.

65.      Sellest järeldub, et esimese väite esimese osa teise etteheitega tuleb samuti nõustuda.

–       Arstitõendite arvesse võtmata jätmine

66.      Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58, et EIP võis tõesti jätta arvesse võtmata arstitõendid, mille apellant esitas tõenditena ahistamisepisoodide toimumisest, sest neid koostanud isikud ei näinud neid väidetavaid tegusid pealt.

67.      Selles kontekstis tuleb märkida, et niisugused arstitõendid võivad kindlasti anda teavet väidetava ahistamisohvrile tekitatud kahju olemasolu ja isegi laadi kohta, olenevalt nende sisust ja koostamise kuupäevast. Üldkohus nõustus sellega muide vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58. Seevastu ei saa omistada arstitõendile sama tõenduslikku väärtust nagu asjaomast tegu pealt näinud tunnistaja ütlustele. Et uurimise ese on siiski selle väljaselgitamine, kas konkreetsed teod, millele kaebaja viitas, leidsid tõesti aset, ning hinnang neile seksuaalse ahistamise määratlusest lähtudes, otsustas Üldkohus seega õigesti, et apellandi esitatud arstitõendeid ei saa kasutada selleks, et teha kindlaks, kas need sündmused leidsid tõesti aset.(40)

iv)    Vahejäreldus

68.      Eelnevast tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui otsustas, et õigused, mis võisid apellandil uurimismenetluses olla, on vähem ulatuslikud kui õigused, mis on väidetaval ahistajal, ning et tal ei ole seega õigust sellele, et talle edastataks väidetava ahistaja ja tunnistajate ütluste sisu, ning õigust oma vastavate seisukohtade täpsustamisele või õigust nõuda täiendavate tunnistajate väljakutsumist, niivõrd, kui see oleks olnud vajalik, et järgida tema õigust olla ära kuulatud.

2)      Esimese väite teine osa, et uurimismenetlust reguleerivate tähtaegade ületamisel ei ole tagajärgi

69.      Esimese väite teine osa puudutab Üldkohtu hinnangut teatavate töökohal väärika kohtlemise poliitikas ette nähtud tähtaegade ületamise tagajärgedele. Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47–49, et hoolimata nende tähtaegade ületamisest ei saa EIP‑le ette heita mingit rikkumist, sest kutse ärakuulamisele ja otsus jõudsid apellandini mõistliku aja jooksul ning EIP ilmutas oma tegevuses hoolikust. Apellant seevastu on arvamusel, et Üldkohus oleks pidanud järeldama, et need tähtajad on rangelt kohustuslikud.

70.      Kõigepealt tuleb tõdeda, et töökohal väärika kohtlemise poliitika on nagu ka EIP sise-eeskirjad õiguslikult siduvad – millega Üldkohus pealegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 nõustus.(41) Seega – ja vastupidi sellele, mida Üldkohus näib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 siiski väitvat – ei ole põhjust pidada selles õigusaktis ette nähtud tähtaegu üksnes head haldust iseloomustavateks eesmärkideks, mis peavad soodustama seda, et menetlus leiab aset mõistliku aja jooksul.(42)

71.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et isegi siduva tähtaja ületamine ei õigusta iseenesest kõikidel juhtudel asjaomase menetluse tulemusena antud akti tühistamist.(43) Selles olukorras oli Üldkohtul õigus, kui ta lähtus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 eeldusest, et tähtaja ületamise tagajärgi saab hinnata ainult nii, et arvesse võetakse juhtumi konkreetseid asjaolusid.

72.      Selles küsimuses tuleb märkida, et töökohal väärika kohtlemise poliitikas on uurimismenetluse erinevate etappide tähtajad väga lühikesed, vahel kõigest viis tööpäeva. Arvestades seda, kui tõsist mõju võib uurimine avaldada suhetele meeskonnas, ja kaebaja haavatavat seisundit, samuti väidetava ahistaja huvi vabaneda igasugusest tema vastu suunatud süüdistusest võimalikult kiiresti, on nende tähtaegade eesmärk vältida ebakindla olukorra igasugust pikenemist. Sellest järeldub, et uurimismenetluses kehtivate tähtaegade eesmärk ei ole ainult piirata selle menetluse kestust, vaid ka kaitsta asjaomaste isikute huve.

73.      See eesmärk ei õigusta siiski pärast tähtaja möödumist tehtud otsuse tühistamist. Otse vastupidi, otsuse tühistamine ainuüksi sellepärast, et see tehti pärast tähtaja möödumist, viib just ebakindla olukorra edasikestmiseni, mida tähtaegadega püütakse vältida.

74.      Igal juhul tuleneb ka väljakujunenud kohtupraktikast, et tähtaja ületamine võib anda õiguse hüvitisele. Selles kontekstis peab liidu kohus hindama asjaomast olukorda üldiselt, et teha kindlaks, kas menetluse kestus on mõistlik.(44) Käsitletaval juhul tuleb tõdeda, et vastates küsimusele, kas ärakuulamisele kutsuti ja EIP presidendi otsus edastati käsitletava juhtumi asjaolusid arvestades mõistliku aja jooksul, kohaldas Üldkohus seda kohtupraktikat õigesti. Ta võttis konkreetselt esiteks uurimise algatamise tähtaja osas arvesse asjaolu, et apellandile teatati mitu korda, missuguses seisus on tema kaebuse menetlemine (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 36), ning teiseks EIP presidendi otsuse edastamise tähtaja osas seda, et uurimise ese muutus menetluse kestel, mille tõttu oli tarvis täiendavat teavet (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 48 ja 49).

75.      Jättes need tuvastatud asjaolud kõrvale, tegi Üldkohtu oma suveräänset õigust anda hinnang faktilistele asjaoludele kasutades järelduse, et aeg, mis kulus kaebuse esitamisest 20. mail 2015 kuni presidendi 16. oktoobri 2015. aasta otsuseni, ei olnud ebamõistlikult pikk. Seega ei saa seda järeldust apellatsioonkaebuse etapis enam kahtluse alla seada.

76.      Sellest järeldub, et apellandi argument, et uurimismenetluses ette nähtud tähtaja ületamine oleks pidanud viima EIP presidendi otsuse tühistamiseni ja EIP lepinguvälise vastutuse kohaldamiseni, tuleb tagasi lükata.

b)      Teine ja kolmas väide, et anti ekslik hinnang sellele, kas teatavad õigustavad asjaolud uurimiskomitee aruandes, on harta artiklist 7 ja EIÕK artiklist 8 lähtudes õiguspärased

77.      Teise ja kolmanda väitega heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane ei pidanud õigusvastaseks asjaolu, et EIP president tugines oma otsuse tegemisel tunnistustele, mille olid andnud isikud, kellel ei olnud vastavat kvalifikatsiooni, kirjeldades apellanti kui isikut, kellel on psühholoogilisi probleeme, kes elas raskesti üle lahkuminekut oma endisest elukaaslasest – mille tulemusena kaotas ta tublisti kaalu –, kellel on raske omaks võtta ükskõik missuguses vormis kriitikat ja kes on manipuleeriva loomusega, samuti vihjates, et tema kaebus on motiveeritud muudest põhjustest kui seksuaalne ahistamine, mida ta väidetavalt üle elas.

78.      Sel teemal heidab apellant Üldkohtule ette ka viga põhjendustes, sest viimane kõneles iseendale vastu, kui otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et hoolimata sellest, et nende asjaolude mainimine oli „nii üleliigne kui ka kahetsusväärne“, ei kujuta see endast rikkumist, mida võib EIP‑le ette heita.

79.      Üldkohus lükkas apellandi argumendid tagasi, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 asjaolule, et ei uurimiskomitee ega EIP president ei teinud avaldusi apellandi eraelu või psüühilise tervise kohta ise, vaid nad tõid üksnes ära tunnistajate ütlused selle kohta. Üldkohus näib sellest järeldavat, et neid ütlusi ei saa omistada EIP‑le.

80.      Üldkohus rõhutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71 ja 81 siiski, et komitee tugines tõesti nendele ütlustele, et põhjendada oma soovitust kaebus rahuldamata jätta. Selles olukorras tuleb märkida, et selle soovitusega pandi pigem kahtluse alla apellandi kui tema isiku väidete usaldusväärsus, mitte niivõrd tema väited. Nii tegi uurimiskomitee apellandi isiksusele antud hinnangust, mille väidetavalt kujundasid tunnistajad, kaebuse rahuldamata jätmise aluse. Ei saa aga lubada, et komitee – ja seejärel EIP president – rajavad apellanti kahjustava otsuse hinnangule, mida nad ei toetanud. Uurimiskomitee ülesanne ongi just kindlaks teha faktilised asjaolud, mis lõppotsust õigustavad. Kohtuistungil täpsustati selles küsimuses, et EIP president ei tee täiendavaid faktiliste asjaolude kontrollimisi. Niisuguses olukorras oleks Üldkohus pidanud järeldama, et vastutus apellandi isiksust ja käitumist puudutavate seisukohtade eest uurimiskomitee aruandes lasub EIP‑l. Ja vastupidi, kui Üldkohus jõudis järeldusele, et komitee tõi ainult ära hinnangud tunnistustes – mis ei olnud tema enda hinnangud –, oleks Üldkohus pidanud järeldama, et EIP presidendi otsus on põhjendamata, sest viimane ei tuginenud millelegi muule kui uurimisaruandele ja selles ära toodud tunnistustele. Seega on Üldkohtu arutluskäigu puhul, mis puudutab EIP vastutust hinnangute eest tunnistajate ütlustes, rikutud õigusnormi.

81.      Lisaks lükkas Üldkohus tagasi apellandi argumendid, millega viimane püüdis tõendada, et rikutud on harta artiklit 7, sest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74 ja 75 rõhutas ta, et uurimiskomitee aruannet ja EIP presidendi otsust ei levitatud ning selles aruandes mainitud asjaolud ei toonud apellandi isiklikule olukorrale lõpuks kaasa mitte mingeid – ja sealhulgas distsiplinaarseid – tagajärgi.

82.      Nendest kahest argumendist viimase kohta tuleb märkida, et asjaolu, et hinnang apellandi käitumisele ja isiksusele ei toonud kaasa distsiplinaarmeetmeid, ei ole asjakohane, kui analüüsitakse küsimust, kas nõnda tehtud avaldused kujutavad endast harta artikli 7 ja EIÕK artikli 8 rikkumist.

83.      Seepärast tuleb veel kindlaks teha, kas Üldkohus järeldas õigesti, et harta artikli 7 rikkumise võib välistada, sest aruanne edastati ainult väidetavale ahistajale ja EIP presidendile.

84.      Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et Avaliku Teenistuse Kohus leidis ühes kohtuotsuses, mis puudutas väidetava psühholoogilise ahistamise tõttu algatatud uurimist, et niisuguse teabe avalikustamisest, mis võib tekitada negatiivseid kuulujutte hageja kohta ning kahjustada tema mainet ja tema usaldusväärsust ainult väidetavate ahistajate silmis, piisab järeldamaks, et tegemist on rikkumisega, mis annab õiguse hüvitisele.(45)

85.      Seevastu kohtuasjas, milles oli tegemist komisjonipoolse kandidatuuri tagasilükkamisega, kui küsimuse all oli edutamine, kusjuures sellega kaasnesid haavavad kommentaarid, võttis Euroopa Kohus arvesse ka raskendavat asjaolu, et asjaomast dokumenti levitati kogu talituses.(46)

86.      Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktika kohaselt võib seda, kas haavavat või asjaomase isiku mainet kahjustavat kommentaari levitati, kahtlemata arvesse võtta selle väljaselgitamisel, kas rikutud on isiku õigust eraelu austamisele, mis on sätestatud EIÕK artiklis 8 ega hõlma mitte üksnes isiku maine kaitset, vaid ka tema au kaitset.(47) Lisaks on EIK mitmel korral otsustanud, et ka psühholoogiline terviklikkus on osa EIÕK artiklis 8 sätestatud õigusest eraelu asutamisele.(48) Et tuvastada EIÕK artikli 8 rikkumine, tuleb arvesse võtta nii avalduse tõsidust(49) kui ka eesmärki(50) ja võimalikke õigustusi. Sellest järeldub, et EIÕK artikli 8 rikkumist ei saa hinnata, vastates ainult küsimusele, kas avaldusi levitati.

87.      Üldkohus ei hinnanud siiski kommentaaride tõsidust ja nende mõju apellandi psühholoogilisele terviklikkusele niisugusena, nagu viimane püüdis oma arstitõendite abil tõendada. Ta ei analüüsinud ka, kas need avaldused võisid aidata tõesti ja objektiivselt kaasa sellele, et tema kaebus leiti olevat pahatahtlik. Mis puudutab lõpuks võimalikku õigustust, siis Üldkohus oleks pidanud tegema selgeks, kas uurimine apellandi eraelu aspektide asjus ning nende äratoomine uurimiskomitee aruandes ja EIP presidendi otsuses olid asjakohased uurimise eseme seisukohast, milleks oli selle kindlaks tegemine, kas väidetav ahistaja pani need teod tõesti toime.

88.      Kõikidest eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et Üldkohtu arutluskäigu puhul, mille kohaselt võib harta artikli 7 ja EIÕK artikli 8 rikkumise välistada ainuüksi seepärast, et seisukohad apellandi isikule ja käitumisele ning aruande levitamine üksuses ei toonud kaasa distsiplinaarseid tagajärgi, on rikutud õigusnorme.

2.      Esimese väite esimese osa ja teise väite põhjendatuse tagajärjed

89.      Apellandi menetluslike õiguste ulatust käsitleva esimese väite esimese osa põhjendatus õigustab juba iseenesest vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Üldkohus lükkas nimelt apellandi argumendid, millega viimane püüdis tõenada rikkumisi uurimismenetluse käigus, tagasi nii, et tugines ekslikule eeldusele, et apellandi menetluslikud õigused olid põhimõtteliselt vähem ulatuslikud kui väidetava ahistaja vastavad õigused. Kuna tühistamis‑ ja kahju hüvitamise nõuete rahuldamata jätmine põhines täielikult seisukohal, et selles menetluses ei ole pandud toime mingit rikkumist, tuleb vaidlustatud kohtuotsus seega tühistada.

90.      Seega ei ole enam vaja vastata küsimusele, kas selle teise väite põhjendatus, mis puudutab õigusnormide rikkumisi, mille Üldkohus pani toime, hinnates, kas on rikutud harta artiklit 7, õigustab samuti vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Pärast vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist jäävad need kaalutlused siiski asjakohaseks esimeses kohtuastmes esitatud kahju hüvitamise nõuete hindamisel.

3.      Üldkohtule esitatud hagi

91.      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

92.      Käsitletaval juhul on see nii EIP presidendi otsuse tühistamise küsimuses, mida apellant esimeses kohtuastmes nõudis, sest kui Üldkohus oleks hinnanud apellandi menetluslike õiguste ulatust õigesti, oleks see pidanud viima EIP presidendi otsuse tühistamiseni.

93.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt õigustab menetluslike õiguste, konkreetselt õiguse olla ära kuulatud, rikkumine menetluse tulemusena tehtud otsuse tühistamist ainult siis, kui rikkumise puudumise korral oleks see menetlus võinud anda teistsuguse tulemuse.(51) Nii ei ole see eelkõige juhul, kui administratsioonil ei ole menetluse tulemusena tehtava otsuse osas mingit kaalutlusruumi.

94.      Käsitletaval juhul ei saa välistada, et EIP presidendi otsus oleks olnud teistsugune, kui apellandil oleks olnud õigus vaielda vastu väidetava ahistaja ja tunnistaja ütlustele ning esitada oma kaebuse põhjendamiseks uusi tõendeid. See on nii seda enam, et uurimise ese muutus võrreldes apellandi kaebuse esitamise hetkega ning fookusesse sattus seega apellandi käitumine ja isiksus – aspektid, mille kohta apellant ei olnud saanud veel oma seisukohti esitada.

95.      Seega tuleb esimeses kohtuastmes esitatud tühistamisnõue rahuldada ning tühistada EIP presidendi otsus, millega apellandi kaebus rahuldamata jäeti. Peale selle peab EIP juhul, kui Euroopa Kohus seda ettepanekut järgib ja otsuse tühistab, võtma sobivad meetmed, mida see tühistamine eeldab.

96.      Mis puudutab aga tühistamisnõuet, siis menetlusstaadium ei võimalda teha asjas lõplikku otsust.(52)

97.      Teise väite raames esitatud kaalutlustest(53) ilmneb, et Üldkohus peab uuesti hindama argumenti, mis tuleneb harta artikli 7 rikkumisest, võttes eelkõige arvesse uurimisaruandes toodud kommentaaride tõsidust ja eesmärki ning nende võimalikku õigustust. Üldkohus ei ole veel analüüsinud ka küsimust, kas võib olla õigustatud kohaldada EIP lepinguvälist vastutust, võttes arvesse kahju, mida apellant väidab end olevat kandnud ja selle seost nimetatud rikkumistega.

98.      Sellest järeldub, et asi tuleb suunata tagasi Üldkohtusse, et ta teeks otsuse tühistamisnõude kohta.

C.      Kohtukulud

99.      Kuna asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tuleb otsuse tegemise kohtukulude kohta jätta edaspidiseks.

VI.    Ettepanek

100. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (kuuenda koja) 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus OZ vs. EIP (T‑607/16).

2.      Tühistada EIP presidendi 16. oktoobri 2015. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata apellandi EIP „töökohal väärika kohtlemise poliitika“ alusel väidetava ahistamise tõttu esitatud kaebus.

3.      Suunata asi tagasi Üldkohtusse, et ta teeks otsuse kahju hüvitamise nõuete kohta.

4.      Jätta otsuse tegemine kohtukulude kohta edaspidiseks.

---

1      Algkeel: prantsuse.

---

2      Vt eelkõige Avaliku Teenistuse kohtu 16. mai 2012. aasta kohtuotsus Skareby vs. komisjon (F‑42/10, EU:F:2012:64, punktid 46–48), 23. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus BQ vs. kontrollikoda (F‑39/12, EU:F:2013:158, punkt 72), 16. detsembri 2015. aasta otsus De Loecker vs. Euroopa välisteenistus (F‑34/15, EU:F:2015:153, punkt 43) ja Üldkohtu 23. septembri 2015. aasta otsus Cerafogli vs. EKP (T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punkt 40).

---

3      ELT 2013, L 287, lk 15.

---

4      Kui ma ei eksi, ei ole seda dokumenti, mille EIP Euroopa Kohtu kantselei palvel prantsuse keeles esitas, avaldatud ning see on kättesaadav ainult siseveebis.

---

5      13. juuli 2017. aasta kohtuotsus OZ vs. EIP (T‑607/16, ei avaldata, EU:T:2017:495).

---

6      Euroopa Kohtu pädevuse kohta arutada omal algatusel – esimest korda apellatsioonimenetluse etapis – Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetamatust vt Euroopa Kohtu 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Sahlstedt jt vs. komisjon (C‑362/06 P, EU:C:2009:243, punkt 22).

---

7      See tähtaeg lisati EIP personalieeskirjadesse pärast 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsust Arango Jaramillo jt vs. EIP, uuesti läbivaatamine (C‑334/12 RX-II, EU:C:2013:134). Üldkohus arvab siiski, et see uus redaktsioon on kohaldatav ainult siis, kui töötaja võeti tööle pärast 2013. aastat; vt eelkõige 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus PD vs. EIP (T‑615/16, ei avaldata, EU:T:2018:642, punkt 48). Igal juhul ilmneb Euroopa Kohtu eespool viidatud otsusest olukorra kohta enne 2013. aastat, et hagi esitamist EIP‑le omistatava akti peale isegi kolmest kuust pikema ajavahemiku jooksul ei saa nüüd enam pidada selle esitamiseks ebamõistliku aja jooksul.

---

8      Vt selle kohta kohtujurist Mengozzi seisukoht kohtuasjas Arango Jaramillo jt vs. EIP, uuesti läbivaatamine (C‑334/12 RX-II, EU:C:2012:733, punkt 51) ning 6. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Dunnett jt vs. EIP (T‑192/99, EU:T:2001:72, punkt 56) ning 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus CG vs. EIP (F‑95/11 ja F‑36/12, EU:F:2014:188, punkt 80).

---

9      Enne EIP personalieeskirjade uuesti läbivaatamist 2013. aastal pärast 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsust Arango Jaramillo jt vs. EIP, uuesti läbivaatamine (C‑334/12 RX-II, EU:C:2013:134) ei olnud lepitusmenetluse kasutamine kohustuslik.

---

10      Vt selle kohta 19. juuni 2014. aasta kohtumäärus Cartoon Network vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑670/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2024, punktid 42–46) ja 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Wam Industriale vs. komisjon (C‑560/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:726, punkt 44). Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõike 2 niisugust tõlgendust kinnitab muide selle sätte sõnastus teistes keeleversioonides peale prantsuse keele, näiteks saksa‑, inglise‑ ja poolakeelne versioon.

---

11      Vt 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Koninklijke Coöperatie Cosun vs. komisjon (C‑68/05 P, EU:C:2006:674, punkt 54) ning täpsemalt haldusmenetluse käigu hindamise kohta minu ettepanek kohtuasjas Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:104, punkt 77) ja 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 92).

---

12      23. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Campogrande vs. komisjon (C‑62/01 P, EU:C:2002:248, punkt 43).

---

13      Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 lõikes 1 on sätestatud, et apellatsioonkaebuses tuleb taotleda Üldkohtu otsuse täielikku või osalist tühistamist ja vajaduse korral esimeses astmes esitatud nõuete täielikku või osalist rahuldamist; vt 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 205).

---

14      16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus De Loecker vs. Euroopa välisteenistus (F‑34/15, EU:F:2015:153, punkt 43).

---

15      23. septembri 2015. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP (T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punkt 40).

---

16      Vt 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punktid 68, 71 ja 72), 16. mai 2012. aasta kohtuotsus Skareby vs. komisjon (F‑42/10, EU:F:2012:64, punkt 46), 23. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus BQ vs. kontrollikoda (F‑39/12, EU:F:2013:158, punkt 72) ning 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus CG vs. EIP (F‑103/11, EU:F:2014:185, punkt 148). See sekkumine võib esineda võimaliku oletatava ahistaja suhtes algatatava distsiplinaarmenetluse, aga ka eemaldamismeetme vormis; vt 9. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Q vs. komisjon (F‑52/05, EU:F:2008:161, punktid 207–213).

---

17      Vt 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus De Loecker vs. Euroopa välisteenistus (F‑34/15, EU:F:2015:153, punkt 41).

---

18      Üldkohus rõhutas hiljuti erinevust terminoloogias, st Euroopa Keskpanga (EKP) personalieeskirjades (mis selles osas sarnanevad EIP personalieeskirjadega) nimetatud „kaebuse“ ja ametnike personalieeskirjades nimetatud „abistamistaotluse“ vahel oma 29. juuni 2018. aasta kohtuotsuses HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punktid 77 ja 78).

---

19      Vt 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393).

---

20      Vt 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punktid 69 ja 70).

---

21      Vt 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punktid 71 ja 72).

---

22      Sarnasust distsiplinaarmenetluse ja kriminaalmenetluse vahel on näidanud kohtujurist Roemer oma ettepanekus kohtuasjas Van Eick vs. komisjon (35/67, ei avaldata, EU:C:1968:32, lk 510) ja kohtujurist Alber oma ettepanekus kohtuasjas Tzoanos vs. komisjon (C‑191/98 P, EU:C:1999:127, punkt 27).

---

23      9. novembri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. De Bry (C‑344/05 P, EU:C:2006:710, punkt 37) ja 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marchiani vs. parlament (C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 51). Lähetuse lõpetmise otsust ei saa pidada menetluseks, mis on algatatud asjaomase isiku vastu, selle kohtupraktika tähenduses; vt 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus parlament vs. Reynolds (C‑111/02 P, EU:C:2004:265, punkt 57). Distsiplinaarmenetlust tuleb siiski pidada asjaomase isiku vastu algatatuks selle kohtupraktika tähenduses, mis õigustab niisuguste kaitseõiguste kohaldamist, nagu on nähtud ette ametnike personalieeskirjade IX lisas.

---

24      29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punkt 66), millesse on üle võetud lahendus, mis oli valitud 16. mai 2012. aasta kohtuotsuses Skareby vs. komisjon (F‑42/10, EU:F:2012:64, punktid 46–48), 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses CH vs. parlament (F‑32/14, EU:F:2015:115, punkt 57) ja 23. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuses BQ vs. kontrollikoda (F‑39/12, EU:F:2013:158, punkt 72).

---

25      29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punkt 69).

---

26      Vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 50) ning 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus ERG jt (C‑379/08 ja C‑380/08, EU:C:2010:127, punkt 54) ning avaliku teenistuse valdkonnas 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Alvarez vs. parlament (206/81, EU:C:1982:333, punkt 6) ja 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Tréfois vs. Euroopa Kohus (290/82, EU:C:1983:334, punkt 19). Konkreetsemalt väidetava ahistamise tõttu esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta vt 23. septembri 2015. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP (T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punktid 35 ja 41).

---

27      Kuna apellant heidab sisuliselt Üldkohtule ette seda, et viimane rikkus tema õigust olla ära kuulatud ja võistlevuse põhimõtet – põhimõtted, mis on sätestatud ka harta artiklis 41 –, ei ole praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust sellel, et ta seostab neid põhimõtteid formaalselt harta artikliga 47 ja EIÕK artikliga 6.

---

28      29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punkt 73).

---

29      Vt selle kohta 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. De Bry (C‑344/05 P, EU:C:2006:710, punktid 37 ja 38).

---

30      24. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus komisjon vs. Lisrestal jt (C‑32/95 P, EU:C:1996:402, punkt 21), 22. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Sabou (C‑267/12, EU:C:2013:678, punkt 38), 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marchiani vs. parlament (C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 51), 23. septembri 2015. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP (T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punkt 34) ning 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punktid 69 ja 74).

---

31      8. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Reynolds vs. parlament (T‑237/00, EU:T:2005:437, punkt 101), 8. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Vlachaki vs. komisjon (T‑277/03, EU:T:2005:83, punkt 64) ja 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Prequ’Italia (C‑276/16, EU:C:2017:1010, punkt 46). Oma seisukoha tõhusalt esitamise õiguse ulatuse kohta vt kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas komisjon vs. De Bry (C‑344/05 P, EU:C:2006:483, punkt 44 jj).

---

32      Seda nõudis ka Üldkohus 23. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Cerafogli vs. EKP (T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punkt 50) ja Avaliku Teenistuse Kohus 23. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuses BQ vs. kontrollikoda (F‑39/12, EU:F:2013:158, punktid 73 ja 74). 29. juuni 2018. aasta kohtuotsuses HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393) leidis Üldkohus isegi, et sellest, et administratsioon kuulas hageja ära nende põhjenduste küsimuses, mis õigustavad taotluse rahuldamata jätmist, kuid ei võimaldanud tal tutvuda nõuandekomitee aruandega, ei piisa.

---

33      Vt selle kohta ka 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punkt 69).

---

34      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 54.

---

35      Vt 23. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus BQ vs. kontrollikoda (F‑39/12, EU:F:2013:158, punkt 72) ja 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus De Loecker vs. Euroopa välisteenistus (F‑34/15, EU:F:2015:153, punkt 43); vt nüüdsest ka 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punkt 64).

---

36      23. septembri 2015. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP (T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punkt 45). Selles kohtuasjas oli apellandil siiski võimalus tutvuda uurimiskomitee aruande projektiga, milles oli esitatud kokkuvõte tunnistajate ütlustest.

---

37      13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Donati vs. EKP (F‑63/09, EU:F:2012:193, punkt 187) ja 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus CG vs. EIP (F‑103/11, EU:F:2014:185, punkt 157); vt nüüdsest ka 29. juuni 2018. aasta kohtuotsus HF vs. parlament (T‑218/17, EU:T:2018:393, punktid 97–101).

---

38      13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Donati vs. EKP (F‑63/09, EU:F:2012:193, punkt 187).

---

39      11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Tzirani vs. komisjon (F‑46/11, EU:F:2013:115, punkt 125).

---

40      Samast loogikast lähtudes jättis Euroopa Kohus muutmata kohtuotsuse, milles Üldkohus otsustas, et on õigustatud, kui uurimiskomitee ei kutsu välja tunnistajaid, kes ei näinud asjaomast juhtumit ei tervikuna ega osaliselt pealt; vt 16. oktoobri 1997. aasta kohtumäärus Dimitriadis vs. kontrollikoda (C‑140/96 P, EU:C:1997:493, punkt 38).

---

41      Vt ka 11. novembri 2014. aasta kohtuotsus De Nicola vs. EIP (F‑52/11, EU:F:2014:243, punkt 143).

---

42      Vt selle kohta 10. mai 2005. aasta kohtuotsus Piro vs. komisjon (T‑193/03, EU:T:2005:164, punkt 78).

---

43      20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon (C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 56).

---

44      Seda, kas kestus on mõistlik, tuleb hinnata igal konkreetselt juhul eraldi, võttes arvesse juhtumi asjaolusid; vt 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 229–235) ning 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Réexamen Arango Jaramillo jt vs. EIP, uuesti läbivaatamine (C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punktid 28 ja 29).

---

45      Avaliku Teenistuse Kohus ei analüüsinud seda rikkumist spetsiaalselt harta artiklist 7 lähtudes, vaid nõustus, et hagejale on põhjustatud mittevaralist kahju; vt 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus CG vs. EIP (F‑103/11, EU:F:2014:185, punkt 151).

---

46      Vt 7. veebruari 1990. aasta kohtuotsus Culin vs. komisjon (C‑343/87, EU:C:1990:49, punktid 27–29).

---

47      EIK 29. juuni 2004. aasta otsus Chauvy jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2004:0629JUD006491501, punkt 70) ja 15. novembri 2007. aasta otsus Pfeifer vs. Austria (CE:ECHR:2007:1115JUD001255603, punkt 35).

---

48      EIK 9. aprilli 2009. aasta otsus A vs. Norra (CE:ECHR:2009:0409JUD002807006, punkt 64).

---

49      Avaldus peab olema niisugune, et see häirib asjaomase isiku eraelu; vt EIK 9. aprilli 2009. aasta otsus A vs. Norra (CE:ECHR:2009:0409JUD002807006, punkt 64), 10. juuli 2014. aasta otsus Axel Springer AG vs. Saksamaa (CE:ECHR:2012:0207JUD003995408, punkt 83) ja 16. juuli 2015. aasta otsus Delfi AS vs. Eesti (CE:ECHR:2015:0616JUD006456909, punkt 137).

---

50      4. oktoobri 2007. aasta otsuses Sanchez Cardenas vs. Norra (CE:ECHR:2007:1004JUD001214803, punkt 37) võttis EIK arvesse asjaolu, et avaldus, millega oli tegemist ja mille tegi kohus ühes kohtuotsuses, ei olnud vaidluse lahendamise seisukohast asjakohane.

---

51      Vt selle kohta 14. veebruari 1990. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (C‑301/87, EU:C:1990:67, punkt 31), 1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu (C‑141/08 P, EU:C:2009:598, punkt 94), 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑96/11 P, EU:C:2012:537, punkt 80), 10. septembri 2013. aasta kohtuotsus G. ja R. (C‑383/13 PPU, EU:C:2013:533, punkt 38) ning 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Kamino International Logistics ja Datema Hellmann Worldwide Logistics (C‑129/13 ja C‑130/13, EU:C:2014:2041, punkt 79).

---

52      Euroopa Kohtu võimaluse kohta teha lõplik otsus vaidluse teatavate osade kohta ja suunata asi ülejäänud osas tagasi Üldkohtule vt 14. mai 1998. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Nil ja Impens (C‑259/96 P, EU:C:1998:224).

---

53      Vt käesoleva ettepaneku punkt 83 jj.