1.

Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada määruse (EÜ) nr 1008/2008 ( 2 ) artikli 2 punkti 18 ja artikli 23 lõiget 1.

2.

Eelotsusetaotlus on esitatud tarbijakaitseorganisatsiooni ja Saksamaal asuva lennuettevõtja vahelises kohtuvaidluses, mille ese on viimase väidetavalt ebaaus kaubandustava, mis seisnes selles, et lennuettevõtja müüs oma veebisaidil eelkõige Saksamaal asuvale tarbijale pileti Ühendkuningriigist väljuvale lennule, näidates hinna üksnes naelsterlingites.

3.

Sisuliselt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, milline sisu on hindadega seotud teavitamiskohustusel, mis lasub liidus tegutsevatel lennuettevõtjatel määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõike 1 alusel, võttes arvesse kõnealuse määruse artikli 2 punktis 18 esitatud „piletihindade“ määratlust, mille kohaselt tuleb need hinnad näidata „eurodes või kohalikus vääringus“.

4.

Täpsemalt palutakse Euroopa Kohtul ühelt poolt määrata kindlaks, kas juhul, kui lennuettevõtjad soovivad potentsiaalsetele reisijatele pakutavate teenuste hinna esitamiseks kasutada muud vääringut kui euro, võivad nad selleks kasutada vabalt valitud kohalikku vääringut või on nad vastupidi kohustatud kasutama teatud kindlat vääringut, ja teiselt poolt, juhul kui õige on viimane väide, siis milliste kriteeriumide alusel tuleb see vääring kindlaks määrata.

5.

Käesolevas ettepanekus esitan ma põhjused, miks ma leian, et eespool viidatud sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendest ei tulene asjaomastele transpordiettevõtjatele kohustust kasutada piletihindade esitamiseks teatavat kohalikku vääringut, mis on liidu seadusandja poolt eelnevalt kindlaks määratud.

6.

Teise võimalusena, juhuks kui Euroopa Kohus peaks leidma, et nimetatud sätetest tuleneb selline kohustus, esitan ka seisukohad seoses kriteeriumidega, mis on asjakohased selleks, et määrata kindlaks kohalik vääring, mida tuleb kasutada.

7.

Määruse nr 1008/2008 põhjenduse 16 kohaselt peaks „[t]arbijatel […] olema võimalik tõhusalt võrrelda erinevate lennuettevõtjate lennuteenuste hindu. Seepärast peaksid ühenduses algavate lennuteenuste eest tarbija poolt lõplikud makstavad hinnad olema igal ajahetkel avalikustatud ning sisaldama kõiki makse, tasusid ja lõive. Ühenduse lennuettevõtjaid õhutatakse samuti näitama lõplikku hinda kolmandatest riikidest ühendusse suunduvate lennuteenuste puhul“.

8.

Määruse artikli 2 punktis 18 on mõiste „piletihinnad“ selle õigusakti tähenduses määratletud kui „hinnad eurodes või kohalikus vääringus, mida makstakse lennuettevõtjatele või nende agentidele või teistele piletimüüjatele reisijate veo eest lennuteenuse osutamisel, ning mis tahes tingimused, mille alusel neid hindasid kohaldatakse, sealhulgas agendile makstav tasu ja tema suhtes kohaldatavad muud tingimused ning muud abiteenused“.

9.

Määruse artikli 23 „Teave ja mittediskrimineerimine“ lõige 1 näeb ette:

„Avalikkusele mis tahes vormis pakutavate või avaldatud, sealhulgas Internetis kättesaadavad, asutamislepingut kohaldava liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast algavate lennuteenuste piletihinnad ja lastitariifid sisaldavad kohaldatavaid tingimusi. Lõplikku makstavat hinda näidatakse alati ja see sisaldab kõiki piletihindu ja lastitariife ning samuti avaldamise ajal kohaldatavaid vältimatuid ja prognoositavaid makse, tasusid, lisatasusid ja lõive.

Lisaks lõpliku hinna näitamisele esitatakse vähemalt alljärgnev teave:

kusjuures punktides b, c ja d nimetatud maksud, tasud ja lõivud on lisatud piletihinnale või lastitariifile. Võimalikud hinnalisad tuleb näidata selgelt, läbipaistval ning üheselt mõistetaval viisil mis tahes broneerimisprotsessi alguses ja tarbijale peab jääma võimalus neid valida või mitte.“

10.

Germanwings GmbH on Saksamaal asutatud lennuettevõtja. 2014. aasta septembris ostis selles riigis asuv tarbija nimetatud äriühingu veebilehelt www.germanwings.de lennupileti Londonist (Ühendkuningriik) Stuttgarti (Saksamaa). Kõnealuse lennu hind oli näidatud üksnes Suurbritannia naelsterlingites ning pärast lennu broneerimist sai tarbija arve, millel olid piletihind ja muud tasud näidatud samuti üksnes naelsterlingites.

11.

Verbraucherzentrale Baden-Württemberg eV (Baden-Württembergi tarbijakaitseorganisatsioon (Saksamaa); edaspidi „Verbraucherzentrale“) esitas Landgericht Kölnile (Kölni esimese astme kohus) tegevusest hoidumise nõude Germanwingsi vastu põhjendusega, et hindade Saksamaal kasutatavas vääringus (eurodes) esitamata jätmine on sellistel asjaoludel ebaaus kaubandustava. Kostja väitis vastu, et ka tema konkurendid esitavad Londonist väljuvate lendude hinnad naelsterlingites. 22. aprilli 2015. aasta otsusega rahuldas kõnealune kohus hageja nõude.

12.

Germanwings esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse ning Oberlandesgericht Köln (liidumaa kõrgeim üldkohus Kölnis (Saksamaa)) tühistas otsuse oma 4. septembri 2015. aasta otsusega eelkõige põhjendusega, et määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikes 1 on üksnes sätestatud, et lõplik hind peab olema näidatud, kuid ei ole sätestatud, millises vääringus, ning et kõnealuse määruse artikli 2 punktis 18 sisalduvast määratlusest ei saa järeldada, et „kohalik vääring“ peab alati olema selle riigi vääring, kus on lennuettevõtja asukoht.

13.

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kellele Verbraucherzentrale esitas kassatsioonkaebuse, otsustas 27. aprilli 2017. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. juunil 2017. aastal, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14.

Kirjalikud seisukohad esitasid Verbraucherzentrale, Germanwings ja Euroopa Komisjon. 19. aprillil 2018 peetud kohtuistungil esitasid suulised seisukohad vaid kaks viimatinimetatut.

15.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõiget 1 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga 18 tuleb tõlgendada nii, et selliste liidusiseselt osutatavate lennuteenuste raames, mida reguleerib kõnealune õigusakt, ( 3 ) tuleb „piletihinnad“ näidata seadusandja poolt kindlaks määratud vääringus, „juhul kui need ei ole eurodes“. ( 4 )

16.

Selline artikli 23 lõike 1 ja artikli 2 punkti 18 koostoimes tõlgendamine ei tulene otseselt esimese eelotsuse küsimuse sõnastusest. Kuid minu arvates järeldub see ühelt poolt kaalutlustest, mis eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas selle küsimuse selgitamiseks, eelkõige arvestades kõnealuses kohtus vaidlustatud otsuse põhjendusi, ( 5 ) ja teiselt poolt esimese küsimuse jätkuks esitatud ja sõnaselgelt kõnealused sätted ühendava teise eelotsuse küsimuse sisust.

17.

Nii nagu Germanwings ja minu arvates ka komisjon ( 6 ) – kuid vastupidi Verbraucherzentralele – leian, et vastus selliselt veidi ümber sõnastatud küsimusele ( 7 ) peaks olema eitav järgmistel põhjustel.

18.

Esmalt tuletan meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleneb liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest, et kui liidu õigusakt ei viita konkreetse mõiste puhul sõnaselgelt liikmesriikide õigusele, ( 8 ) tuleb seda mõistet tõlgendada autonoomselt ning sellise tõlgenduse andmisel peab Euroopa Kohus võtma arvesse mitte ainult asjaomaste sätete sõnastust, vaid ka nende konteksti ja selle õigusakti eesmärki, millesse need sätted kuuluvad, samuti nende tekke- ja kujunemislugu. ( 9 )

19.

Eelotsusetaotluses rõhutab Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), et määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõike 1 sõnastusest ei tulene mingit kohustust näidata piletihindu teatavas kindlas kohalikus vääringus. Nimetatud kohtu arvates tähendab see asjaolu pigem, et lennuettevõtjatele on jäetud valikuvabadus, nagu leidis apellatsioonikohus. Nõustun selle analüüsiga.

20.

Märgin, et kõnealuse artikli 23 lõike 1 eesmärk on kehtestada lennuettevõtjatele, kes pakuvad liikmesriigist väljuvaid lende, kohustus anda „teavet“ ( 10 ) ning määrata kindlaks selle kohustuse piirid. Eelkõige kõnealuse lõike 1 teises ja kolmandas lauses, millele eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses konkreetselt viidatakse, on sätestatud nõuded, mis on seotud kliendi makstava „lõpliku hinna“ näitamisega. ( 11 ) Ning ehkki kõnealuses sättes on üksikasjalikult loetletud teave, mida tuleb esitada, ( 12 ) ei ole selles mainitud vääringut, milles tuleb näidata lõplik hind, selleks et kõnealuses sättes ette nähtud kohustus oleks täidetud.

21.

Määruse nr 1008/2008 põhjenduses 16, mis käsitleb samuti vajadust anda klientidele teada lõplik hind, mis sisaldab kõiki komponente, ei ole samuti mainitud konkreetset vääringut, mida selleks tuleks kasutada.

22.

Rõhutan kohe, et see on nii, ehkki seadusandja võttis kõnealusest artiklist 23 tulenevat hindade täieliku läbipaistvuse ja teavitamise kohustuse mitte üksnes ühendusesisest, vaid ka rahvusvahelist ulatust täiel määral arvesse ( 13 ) kõnealuse määruse väljatöötamisel. ( 14 )

23.

Kõnealuse määruse artikli 2 punktis 18, milles on määratletud mõiste „piletihinnad“ selle määruse tähenduses, on küll sõnaselgelt märgitud „hinnad eurodes või kohalikus vääringus“, kuid ei ole sellest hoolimata täpsustatud, kuidas tuleb mõista selle väljendi kaht viimast sõna, ega märgitud, kas tegemist on mõne liikmesriigi „kohaliku vääringuga“, ( 15 ) samuti ei ole täpsustatud – nagu oleks käesoleval juhul asjakohane –, kas lennuettevõtjad võivad valida vääringu omal soovil. ( 16 )

24.

Asjaolu, et paljudes kõnealuse sätte keeleversioonides on kasutatud omadussõna „kohalik“, ( 17 ) ei ole minu arvates otsustav. Ehkki see omadussõna võib minu arvates kajastada läheduse mõtet rohkem kui sõnad, mis viitavad riigile ja mida on kasutatud teistes keeleversioonides, ( 18 ) tuleb nentida, et määrus nr 1008/2008 ei sisalda ühtegi viidet selle kohta, kuidas tuleb mõista „kohalikku“ laadi ja mis oleks sellisel juhul asjakohane läheduskriteerium. ( 19 ) Pealegi, isegi kui oletada, et see mõistete erinevus võiks olla käesolevas kohtuasjas otsustava tähtsusega, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, mille osa see säte on. ( 20 )

25.

Märgin, et väljendit „hinnad eurodes või kohalikus vääringus“, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, on kasutatud ilma täiendavate täpsustusteta ka kõnealuse artikli 2 punktis 19, et määratleda mõiste „lastitariifid“, mis järgneb mõistele „piletihinnad“. Minu arvates ja vastavalt komisjoni arvamusele, mis esitati kohtuistungil, tuleks seda sõnastuslikku sarnasust meeles pidada, kui käesoleva kohtuasja raames asutakse tõlgendama kõnealust punkti 18. ( 21 )

26.

Lisaks märgin, et mõiste „lõplik hind“, millele viidatakse määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikes 1 ja põhjenduses 16, ei tähenda sama, mis mõiste „piletihinnad“, nii nagu see on määratletud kõnealuse määruse artikli 2 punktis 18. ( 22 ) Need küll kattuvad teatud määral, kuna esimene mõiste hõlmab ka teist, ( 23 ) nii et käesolevas kohtuasjas tuleb kõnealuseid sätted tõlgendada koos. ( 24 ) Kuid nagu Germanwings ja komisjon märkisid, ei hõlma artikli 2 punkt 18 siiski „lõpliku hinna“ elemente, mis lisanduvad „piletihinnale“ kõnealuse artikli 23 kohaselt, kuna artikli 2 punktis 18 määratletakse üksnes viimati nimetatud mõiste, ( 25 ) ning see räägib vastu seisukohale, et artiklis 2 kasutatud väljend „eurodes või kohalikus vääringus“ kohustab kasutama teatavat konkreetset kohalikku vääringut, selleks et edastada artiklis 23 ette nähtud teave.

27.

Eelkõige rõhutan nii nagu ka Germanwings ja komisjon, et liidu seadusandja hoidus sõnastamast määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikes 1 sõnaselget korraldust ning eelkõige kindlaks määramast täpseid kriteeriume, mille alusel otsustada, millist vääringut peavad lennuettevõtjad kasutama klientide teavitamiseks hindadest. Seadusandja toimis nii, ehkki ta ilmselgelt oli teadlik asjaolust, et kasutama hakatakse lisaks eurole ka muid vääringuid, nagu nähtub kõnealuse määruse artikli 2 punkti 18 sõnastusest, ja ehkki ta võttis vastu üksikasjalikud eeskirjad, mis puudutavad lennuettevõtjate kohustust alati näidata müüdavate lennuteenuste hinda täielikul ja lõplikul kujul. ( 26 )

28.

Arvan, et sellist kasutatavat vääringut puudutava teabe tahtlikku märkimata jätmist võib tõlgendada kui seadusandja soovi mitte kehtestada lennuettevõtjatele sellega seoses erilisi piiranguid. ( 27 ) Minu seisukohta kinnitavad järgnevad kaalutlused.

29.

Eespool esitatud grammatilist tõlgendust toetab minu arvates määruse nr 1008/2008 asjasse puutuvate sätete kujunemise analüüs õigusloomeprotsessis, mis päädis nende sätete praeguse sõnastusega. Mitte miski nimetatud protsessis ei viita sellele, et seadusandjal oleks olnud vähematki kavatsust kehtestada määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikes 1 sõnastatud eeskirjade raames konkreetseid nõudeid vääringule.

30.

Täpsustan, et see säte on ümbersõnastus määruse (EMÜ) nr 2409/92, mis puudutas eelkõige piletihindu, ( 28 ) artiklist 4, kus oli juba ette nähtud kohustus piletihindadest teavitada, ( 29 ) kuid mis oli siiski vähem täpne ja vähem range kui praegu kehtiv säte.

31.

On selge, et määruse nr 1008/2008 autorid soovisid artikliga 23 tõhustada lennuettevõtjatele kehtivat teavitamiskohustust, selleks et soodustada ühelt poolt hindade suuremat läbipaistvust reisijate jaoks, kehtestades kohustuse avaldada hinnad, mis sisaldavad kõiki makse, tasusid või muid lisasid, ja teiselt poolt õiglasemat hinnakujundust, võideldes konkurentsimoonutuste vastu, mis tekivad läbipaistvuse puudumisest. ( 30 ) Seevastu pole vähimatki märki, et soov oleks olnud kehtestada sellega seoses teatava kindla vääringu kasutamist.

32.

Ainsad vääringuga seotud märkused, mis on tehtud määruse nr 1008/2008 ettevalmistavates materjalides, on seotud artiklis 2 esitatud üldiste määratlustega. Märgin, et väljend „hinnad eurodes või kohalikus vääringus“, mida on kasutatud kõnealuse määruse artikli 2 punktides 18 ja 19, oli sisuliselt olemas juba määruse nr 2409/92 artikli 2 punktide a ja d vastavates sätetes, kus oli kasutatud väljendit „hinnad eküüdes või kohalikus valuutas“. Sõna „eküü“ asendamine sõnaga „euro“ määruses nr 1008/2008 on minu arvates lihtsalt seotud euro kui ühisraha kasutuselevõtuga teatavates liikmesriikides. ( 31 )

33.

Mis puutub väljendisse „kohalikus valuutas“, mida oli neli korda kasutatud määruse nr 2409/92 artiklis 2, ( 32 ) siis nimetatud määruse ettevalmistavates materjalides ei ole vähematki märki sellest, et seadusandja oleks soovinud nõuda lennuettevõtjatelt teatava konkreetse kohaliku valuuta kasutamist hindade näitamisel. Seevastu nähtub ettevalmistavatest materjalidest selgelt, et määruse ettepaneku tegijad soovisid võimaldada ettevõtjatel „pakkuda tarbijatele piisavat lennuteenuste valikut mõistlike hindadega“. ( 33 )

34.

Märgin, et väljendit „kohalikus vääringus/kohalikus valuutas“ oli kasutatud täiendava täpsustuseta ka eelnevate lennuteenuste hindu käsitlevate õigusaktide, millele viidatakse määruse nr 2409/92 preambulis, artikli 2 punktis a. ( 34 ) Nimetatud määruses lisandus see alternatiivina sõnale „eküüdes“, mida komisjon algul ainsana kavandas, ( 35 ) pärast Euroopa Parlamendi tehtud pisut teistsugust muudatustaotlust, ( 36 ) mida Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetas. ( 37 ) Kohtuistungil nentis komisjon, et tal puuduvad andmed selle kohta, mis põhjustel täpselt tehti järjestikused muudatused, mille tulemusena jõuti väljendini „hinnad […] kohalikus valuutas“ määruse nr 2409/92 artikli 2 punktis a, ( 38 ) mida on määruse nr 1008/2008 artikli 2 punktis 18 [eestikeelses tõlkes] kasutatud kujul „hinnad […] kohalikus vääringus“.

35.

Igal juhul nähtub minu arvates kõikidest eespool nimetatud ettevalmistavatest materjalidest, et vähimalgi määral ei olnud kõne all sellise eeskirja – ja veelgi vähem vastavate kindlaksmääramise kriteeriumide – vastuvõtmine, millega kehtestataks konkreetse kohaliku vääringu kasutamine määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõike 1 alusel. Minu pakutud lähenemisviisile ei räägi vastu kontekstiga seotud asjaolud, mida ma alljärgnevalt analüüsin, vaid need pigem hoopis kinnitavad seda.

36.

Esiteks nendin, et määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõige 1, millele põhikohtuasja kaebaja tugineb, sisaldub kõnealuse määruse IV peatükis „Hinnakujundussätted“, samas kui artikli 2 punkt 18, milles kasutatakse väljendit „hinnad […] kohalikus vääringus“, sisaldub I peatükis „Üldsätted“.

37.

Nimetatud kahe sätte vaheline sisuline seos, nii nagu see on loodud eelotsusetaotluses, ei ole seega ilmne, ehkki artiklis 2 esitatud määratlused kehtivad ka artikli 23 puhul, nagu ka kõikide teiste kõnealuse määruse sätete puhul, mis õigustab viimati nimetatud artikli tõlgendamist esimese alusel. ( 39 ) Lisaks tuletan meelde, et mõiste „piletihinnad“, mis on määratletud artikli 2 punktis 18, ei kattu täielikult mõistetega, mis sisalduvad artikli 23 lõikes 1. ( 40 )

38.

Neil asjaoludel leian, et sõnaselge seose puudumisel määruse nr 1008/2008 nimetatud kahe sätte vahel ei saa otsustada, et artikli 2 punktis 18 kasutatud väljendiga soovis seadusandja piirata lennuettevõtjate valikuvõimalust kohaliku vääringu osas, milles nad peavad näitama hindadega seotud teavet, mis neil tuleb esitada artikli 23 lõike 1 kohaselt.

39.

Teiseks märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab „hinnakujundamise vabadusele“, mis on sätestatud määruse nr 1008/2008 artiklis 22, ( 41 ) selleks et toetada oma väidet, mille kohaselt kõnealuse määruse artikli 23 lõige 1 ei näe ette teatava kindla kohaliku vääringu kasutamist. Verbraucherzentrale väidab vastu, et nimetatud vabadust ei takistaks pelgalt asjaolu, et hinnad tuleb märkida teatavas kindlas vääringus, samas kui Germanwings väidab, et selliselt sätestatud reegel hõlmaks vabadust valida vääring, milles piletihinnad esitatakse.

40.

Ehkki ma nõustun selle väitega, ei jaga ma siiski Germanwingsi seisukohta, mille kohaselt kõnealuse määruse artikkel 22 peaks olema määrava tähtsusega esimesele eelotsuse küsimusele vastuse andmisel. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et nimetatud artiklis ette nähtud hinnakujundamise vabadus on liikmesriikide teostatava hinnakontrolli järkjärgulise kaotamise tulemus, kuna lennundusturu liberaliseerimise eesmärk oli jõuda pakkumiste suurema mitmekesisuseni ja tarbijatele kõige soodsama hinnakujunduseni. ( 42 )

41.

Kõnealuse artikli 22 eesmärk on lennundussektoris piirangute kaotamine, ( 43 ) mis võimaldab lennuettevõtjatel vabalt kindlaks määrata väärtuse, mida nad enda pakutavatele teenustele omistavad. Seega ei mõjuta see minu arvates selle vääringu valikut, milles tuleb esitada piletihinnad. Siiski toetab liberaliseerimise idee, mis on kõnealuse sätte aluseks, nagu märgib komisjon, ( 44 ) tõlgendust, mille kohaselt määrus nr 1008/2008 ei kehtesta sellekohast piirangut.

42.

Kolmandaks, mis puutub määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõike 1 üldisemasse konteksti, märgin, nagu viitas ka komisjon, et direktiiv 98/6/EÜ, ( 45 ) mis käsitleb konkreetselt tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamist, ei sisalda rohkem siduvaid eeskirju seoses vääringuga, milles tuleb makstav hind esitada, ehkki seadusandja ei ole seda probleemistikku eiranud. ( 46 ) Direktiiv 2011/83/EL, ( 47 ) mille eesmärk on tarbijate kaitse – eelkõige hindadest teavitamisel – kauplejatega sõlmitavate lepingute raames, ei sätesta selles osas samuti midagi. ( 48 )

43.

Eespool esitatud kaalutlused on minu arvates täielikult kooskõlas eelotsusetaotluses käsitletavate sätete teleoloogilise tõlgendusega, mis järgneb.

44.

Nagu Euroopa Kohus on juba rõhutanud, nähtub nii määruse nr 1008/2008 artikli 23 pealkirjast kui ka nimetatud artikli lõike 1 sõnastusest, et selle sättega „soovitakse eeskätt tagada liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast väljuvate lennuteenuste hinna kohta teave ja selle läbipaistvus ning seeläbi aidata tagada neid teenuseid kasutavate klientide kaitse“. ( 49 )

45.

Samal eesmärgil on kõnealuse määruse põhjenduses 16 märgitud, et „[t]arbijatel peaks olema võimalik tõhusalt võrrelda erinevate lennuettevõtjate lennuteenuste hindu“. Põhjenduses on lisatud, et „[s]eepärast peaksid ühenduses algavate lennuteenuste eest tarbija poolt lõplikud makstavad hinnad olema igal ajahetkel avalikustatud ning sisaldama kõiki makse, tasusid ja lõive“.

46.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Verbraucherzentrale arvates kahjustaks põhjenduse 16 esimeses lauses nimetatud tõhusa võrdlemise eesmärki see, kui igal lennuettevõtjal oleks võimalik näidata liidusiseste lendude puhul piletihindu ükskõik millises vääringus. Ma ei nõustu selle seisukohaga, nagu ka Germanwings ja komisjon.

47.

Esiteks täpsustan, et minu arvates, võttes arvesse määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõike 1 kujunemislugu, on tarbijate ( 50 )kaitse tugevdamine tõepoolest üks kõnealuse sätte vastuvõtmise eesmärke, kuid selle sätte vastuvõtmise eesmärk on olnud ka tagada ausam konkurents lennuettevõtjate vahel. ( 51 ) See kahetine eesmärk nähtub ka selle valdkonna varasematest ( 52 ) ja hilisematest ( 53 ) õigusaktidest.

48.

Niisiis oleks minu arvates soovitav mitte tõlgendada kõnealust sätet nii laialt, et see tähendaks peamiselt või isegi ainuüksi tarbijate huvide soodustamist, ( 54 ) ilma et võetaks piisavalt arvesse kõnealuse määruse alusel lennuettevõtjatele sõnaselgelt kehtestatud piiranguid ja neile vaikimisi jäetud otsustamisruumi.

49.

Sellega seoses märgin teiseks, et eespool nimetatud eesmärkide teostamise võimaldamiseks on liidu seadusandja lennuettevõtjatele antud hinnakujundamise vabadust piiranud. Seadusandja kehtestas nimetatud ettevõtjatele sõnaselgelt kohustuse avaldada täielik teave reisijate veo hindade kohta ja nendega seotud tingimuste kohta ning täpsustas, et kõnealused hinnad peavad sisaldama kõiki kohaldatavaid makse, tasusid ja lõive. ( 55 )

50.

Nii on määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikes 1 väga üksikasjalikult loetletud kõikvõimalikud nõuded andmete kohta, mis tuleb selles raamistikus süstemaatiliselt esitada, ( 56 ) ning need nõuded on seotud võimalike sanktsioonidega. ( 57 ) Ma rõhutan, et kohustus näidata alati lõplikku maksmisele kuuluvat hinda soodustab hindade läbipaistvust ja võimaldab takistada sellist ebaausat kaubandustava, mida varem kasutasid teatavad lennuettevõtjad ja mis seisnes selles, et tehingu alguses näidati ebatäielikku hinda, millele lisati vahetult enne tehingu lõplikku sõlmimist mitmesuguseid lisatasusid. ( 58 )

51.

Kõnealuse määruse põhjendus 16 järgib sama loogikat, nimetades elemendid, mida lõplik hind peab kindlasti sisaldama, nagu kinnitab selle põhjenduse teine lause, mis selgitab esimese lause – millele Verbraucherzentrale viitab ebaõigesti eraldiseisvana – sisu.

52.

Vastupidi sellele, mida tundub väitvat see põhikohtuasja pool, ei ole kõnealuste sätete eesmärk mitte võimaldada tarbijal hinnata piletihindade odavust või kallidust vääringus, mida ta tunneb kõige paremini, vaid tagada läbipaistvus, mis seisneb selles, et kõik hinna elemendid sisalduvad kindlasti lõplikus hinnas, ning tagada seega tarbijale tõeline võimalus hindu võrrelda. Lisan, et ma jagan komisjoni arvamust, mille ta esitas kohtuistungil ja mille kohaselt ei viita miski sellele, et määrusega nr 1008/2008 taotletav tarbijate kaitse hõlmaks ka tarbijate kaitset valuutatehingutega seotud kahjude ohu eest.

53.

Pealegi, kui konkreetse vääringu kasutamine oleks tundunud olevat määrava tähtsusega, selleks et saavutada teavitamise ja hindade läbipaistvuse eesmärgid, mida määruse nr 1008/2008 autorid silmas pidasid, siis ei oleks nad jätnud sätestamata vastavat normi ega kindlaks määramata kriteeriume, mis võimaldaksid välja selgitada asjakohase vääringu. Kuna seadusandja ei ole seda teinud, siis leian, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole seda teha tema asemel, seda enam, et sellise normi vastuvõtmine ei olnud minu arvates vajalik tarbijate kaitse tagamiseks.

54.

Rõhutan kolmandaks, et lisaks raskustele, mis on seotud sobivate kriteeriumide võimaliku kindlaksmääramisega, ( 59 ) ei ole minu arvates kindel, et konkreetse kohaliku vääringu kasutamise kohustuslikuks muutmine võimaldaks tarbijal tõhusamalt analüüsida eri lennuettevõtjate teenuste hindu vastavalt hindade tõhusa võrreldavuse ja läbipaistvuse eesmärgile, mida taotletakse määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikega l koostoimes määruse põhjendusega 16. ( 60 )

55.

On tõsi, et ehkki tundub, et seda ei ole määruses nr 1008/2008 ette nähtud, võimaldaks selliste kohalike vääringute hulga piiramine, mida lennuettevõtjad võiksid kasutada piletihindade näitamiseks, esmapilgul lihtsustada sarnaste pakutavate teenuste hindade võrdlemist, nagu väidab Verbraucherzentrale.

56.

Siiski, isegi kui oletada, et Euroopa Kohus möönaks ühe või teise kohaliku vääringu kasutamise kohustuse olemasolu, ei kaoks eri vääringute kasutamisest tingitud ebamugavus sellest hoolimata täielikult. Tõepoolest, nagu komisjon märkis, juhul kui kõnealuse määruse artikli 2 punkti 18 sõnastust loetaks selles osas otsustavaks, siis võiks selles sättes kasutatud väljendit „hinnad eurodes või kohalikus vääringus“ mõista nii, et see võimaldab alati väljendada lennuettevõtjal oma hindu eurodes, ( 61 ) samas kui tema konkurendid võivad otsustada hoopis teatava konkreetse kohaliku vääringu kasuks. Seega, tulenevalt võimalusest, et teatava teenuse hind võib olla märgitud kahel eri moel, võib hindade võrdlemine teoreetiliselt olla ikkagi tarbija jaoks keerukas, ehkki see oletatav keerukus ei ole minu arvates praktikas alati kindel.

57.

Probleeme, mis on seotud eri vääringute kasutamise võimalusega, saab tegelikult vähendada mitmesuguste tegurite abil, mis lihtsustavad võrdlemist. ( 62 ) Pealegi ei ole minu arvates hädavajalik nõuda, et lennuhinnad oleksid näidatud ühes kindlas vääringus, kuna teataval määral võib asjaomasel turul toimuda iseeneslik regulatsioon, mis tuleneb sellest, et potentsiaalne tarbija võib spontaanselt vältida lennuettevõtjaid, kes näitavad hinnad vääringus, mis on selle tarbija arvates sobimatu või ebapraktiline.

58.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõiget 1 koostoimes määruse artikli 2 punktiga 18 tuleb tõlgendada nii, et piletihindade avaldamisel ei pea lennuettevõtjad neid hindu esitama teatavas kindlas kohalikus vääringus, juhul kui need ei ole esitatud eurodes.

59.

Teine eelotsuse küsimus on esitatud vaid juhuks, kui Euroopa Kohus vastab esimesele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikest 1 tuleneb lennuettevõtjatele kohustus avaldada piletihinnad teatavas kindlas kohalikus vääringus. Kuna ma teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele vastupidi, siis leian, et teisele küsimusele ei ole vaja vastata. Esitan järgnevad seisukohad niisiis üksnes teise võimalusena.

60.

Selle küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul otsustada, millises kohalikus vääringus võib eespool viidatud sätete kohaselt piletihinnad esitada sellises olukorras, nagu on arutusel põhikohtuasjas, see tähendab juhul, kui liikmesriigis (käesoleval juhul Saksamaal) asuv lennuettevõtja müüb oma veebisaidil, mille tippdomeen viitab asjaomasele liikmesriigile (käesoleval juhul „www.germanwings.de“ ( 63 )), selles liikmesriigis elavale tarbijale lennuteenuse, mille lähtekoht asub teises liikmesriigis (käesoleval juhul Ühendkuningriigis). Lisaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas sellisel juhul on oluline, kas kõik lennuettevõtjad või valdav osa neist esitavad kõnealused hinnad lennu lähtekohas kehtivas kohalikus vääringus.

61.

Verbraucherzentrale väidab, et aluseks tuleb võtta selle liikmesriigi vääring, mille õigust kohaldatakse lennuettevõtja ja tarbija, kellele on suunatud reklaam, vahelise lepingu täitmisele määruse nr 593/2008 artiklis 5 esitatud kollisiooninormide alusel. ( 64 ) Sellest tuleneb väidetavalt, et põhikohtuasja asjaoludel oleks asjasse puutuva lennu hind pidanud olema märgitud Saksamaal kehtivas vääringus ehk eurodes, mitte Ühendkuningriigi vääringus ehk naelsterlingites.

62.

Germanwings seevastu väidab, et piletihinnad peavad olema näidatud eurodes või lähtekoha liikmesriigi kohalikus vääringus ning et muud seotuse kriteeriumid, mida on nimetatud teises eelotsuse küsimuses, ei mõjuta kohaliku vääringu kindlaksmääramist määruse nr 1008/2008 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus paistab eelistavat seda tõlgendusviisi.

63.

Komisjon omakorda teeb ettepaneku tõlgendada määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõiget 1 nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui lennuettevõtjad esitavad piletihinnad, lõplikud hinnad ja muud kõnealuses sättes loetletud elemendid lähtekoha kohalikus vääringus. Ma jagan komisjoni arvamust teise võimalusena, kuid täpsustan, et minu arvates ei sisalda artikli 23 lõige 1 ühtegi sellekohast ettekirjutust. ( 65 )

64.

Esiteks leian, et asjaomase lennu väljumise koha kriteerium võib olla asjakohane selleks, et määrata kindlaks kohalik vääring, milles tuleks piletihinnad esitada. Nagu rõhutab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuna väljumise koht on kindlasti ühine kõikide võrreldavate lennuteenuste puhul, oleks kohalik vääring, milles eri ettevõtjad esitavad oma pakkumised, sama kõikide teenuste puhul, ning see lihtsustaks hindade tegelikku võrdlemist, mida taotletakse määrusega nr 1008/2008. ( 66 ) Komisjon väidab samuti õigustatult, et tegemist on kriteeriumiga, mis on objektiivselt tehinguga seotud, kuna just selles kohas algab kokkulepitud teenuse osutamine. ( 67 ) Lisaks näib mõistlik eeldada, et tarbija, kes peab minema selle lennu lähtekohta, millele ta kavatseb osta pileti, tunneb kõnealuses riigis kasutatavat vääringut ja oskab seda kasutada, nagu ka lennuettevõtja, kes asjaomast teenust pakub.

65.

Täpsustan, et minu arvates ei ole määrava tähtsusega see, kas kõik lennuettevõtjad või valdav osa neist esitavad oma hinnad lennu lähtekoha kohalikus vääringus, nagu on märgitud esitatud küsimuse lõpus. ( 68 ) Kuid sellise tava võimalik esinemine, kui oletada, et see on juurdunud, võiks kinnitada mõtet, et lennuettevõtjatel oleks lihtne seda kriteeriumi järgida.

66.

Lisaks oleks lennu lähtekoha kriteeriumina tunnustamine kooskõlas asjaoluga, et väljendile „kohalik vääring“, mida on kasutatud kõnealuse määruse artikli 2 punktis 18 seoses piletihindadega, tuleks anda tähendus, mis kehtib ka väljendi puhul, mida on kasutatud identsel kujul sama artikli punktis 19 seoses lastitariifidega, ( 69 ) see aga ei võimaldaks vastu võtta kriteeriumi, mille on välja pakkunud Verbraucherzentrale. ( 70 )

67.

Teiseks, nii nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Germanwings, leian, et asjaomast teenust pakkuva lennuettevõtja asukoha kriteerium ei ole vastuvõetav, kuna vääringuid, mida võidaks kasutada täpselt samasuguse teenuse hinna esitamiseks, võiks siis olla palju vastavalt riikide hulgale, kus asuvad seda teenust pakkuvad ettevõtjad, ( 71 ) ning see ei aita tarbijaid hindade võrdlemisel.

68.

Kolmandaks ei oleks ka asjakohasem kasutada asjaomast teenust pakkuva lennuettevõtja kasutatava veebiaadressi tippdomeeni kriteeriumi. Leian, nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lennuettevõtjal oleks lihtne selle kriteeriumi kohaldamisest kõrvale hoida, valides suvaliselt tippdomeeni, mis vastab riigile, mille vääringus ta soovib oma hindu esitada. Lisaks märgib Germanwings õigustatult, et tippdomeenid ei ole alati riigiga seotud ega viita seega tingimata konkreetsele riigile, näiteks juhul, kui veebiaadress lõppeb laiendiga „.com“, ning sellisel juhul ei oleks kõnealune seotuse kriteerium täidetud.

69.

Neljandaks ei ole ma nõus ka tarbija viibimiskoha kriteeriumiga ega tarbija alalise elukoha kriteeriumiga, võttes arvesse asjaolu, et need kaks kohta ei kattu tingimata, kuna võib juhtuda, et isik soovib osta lennuteenust riigis, kus ta alaliselt ei ela. Ehkki võib ju eeldada, et tarbija tunneb nimetatud kohtades kehtivaid vääringuid, ei ole need kriteeriumid minu arvates asjakohased, kuna ajal, mil lennuettevõtja esitab oma pakkumise, ei ole tal võimalik määrata kindlaks, kus riigis asuvad isikud, kes selle vastu tegelikult huvi tunnevad. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, kehtestaks selline lähenemisviis lennuettevõtjatele kohustuse määrata eelnevalt kindlaks kõikide potentsiaalsete klientide asukoht ning esitada iga kord erinevate vääringutega piirkondade jaoks erinevad piletihinnad, mis oleks minu arvates põhjendamatult koormav, arvestades asjasse puutuva sätte kahte eesmärki.

70.

Viiendaks ei veena mind ka Verbraucherzentrale seisukoht ( 72 ) ning seda järgmistel põhjustel. Ühelt poolt võib nentida, et määrus nr 1008/2008 ei kehtesta mingit seost määruse nr 593/2008 sätetega, ehkki viimane võeti vastu mõned kuud enne esimest. Teiselt poolt väidab Verbraucherzentrale, et määruse nr 593/2008 artikli 5 lõike 2 alusel, juhul kui pooled ei ole valikut teinud, on kohaldatav selle riigi õigus, kus on reisija harilik viibimiskoht, ning seega tuleks hindade avaldamisel kasutada selle riigi vääringut, tingimusel et lennu lähte- või saabumiskoht asub samuti selles riigis. Kuid selline lähenemisviis nõuaks seda, et tulevase reisija asukoht määrataks kindlaks tarkvara abil või et ta märgiks ise süstemaatiliselt oma hariliku viibimiskoha, selleks et tutvuda pakutavate hindadega, see aga võiks tekitada praktilisi ja võib-olla ka juriidilisi probleeme, eelkõige seoses isikuandmete kaitsega, nagu Germanwings tunnistas. Ning lõpuks jääb Verbraucherzentrale pakutud tõlgenduse puhul tähelepanuta asjaolu, et kõnealuse artikli 5 lõikes 3 on ette nähtud täiendav seotuse norm, mis võib kaasa tuua mõne teise riigi valimise, ( 73 ) mitte üksnes selle riigi, kus reisija elab.

71.

Seetõttu, juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikega 1 kehtestatakse lennuettevõtjatele kohustus märkida piletihinnad teatavas konkreetses kohalikus vääringus, tuleks minu arvates teisele eelotsuse küsimusele vastata nii, et kõnealuse sättega, koostoimes nimetatud määruse artikli 2 punktiga 18, ei ole vastuolus see, kui piletihinnad esitatakse vääringus, mis on kasutusel asjasse puutuva lennu lähtekoha riigis.

72.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta artikli 23 lõiget 1 koostoimes määruse artikli 2 punktiga 18 tuleb tõlgendada nii, et piletihindade avaldamisel ei pea lennuettevõtjad neid hindu esitama teatavas kindlas kohalikus vääringus, juhul kui need ei ole esitatud eurodes.