1.

Kõnealused eelotsuse küsimused, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse 1. ja 3. veebruaril 2017 ning mille on esitanud rechtbank Den Haag, zittingsplaats Haarlem (Haagi esimese astme kohus, Haarlemi kohtumaja, Madalmaad), on selle kohta, kuidas tõlgendada komisjoni 2. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1560/2003, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusele (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, artikli 5 lõiget 2. ( 2 )

2.

Need taotlused on esitatud põhikohtuasjade raames, mille pooled on kaks varjupaigataotlejat ja Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie (Madalmaade julgeoleku- ja justiitsasjade riigisekretär, edaspidi „riigisekretär“).

3.

Määruses (EL) nr 604/2013 ( 3 ) on sätestatud kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. ( 4 ) Selle määruse asjasse puutuvad artiklid on järgmised:

4.

Artikli 3 lõige 2

„Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.

[…]

Kui üleandmine ei ole võimalik käesoleva lõike alusel ühelegi liikmesriigile III peatükis sätestatud kriteeriumide alusel või esimesele liikmesriigile, kus taotlus esitati, saab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viivast liikmesriigist vastutav liikmesriik.“

5.

Artikli 17 lõige 1:

„Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.

[…]“

6.

Artikli 20 lõiked 1 ja 5:

„1.   Vastutava liikmesriigi määramine algab niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile.

[…]

5.   Kui taotleja viibib mõnes muus liikmesriigis ilma elamisloata või esitab seal rahvusvahelise kaitse taotluse pärast oma esimese, teises liikmesriigis esitatud taotluse tagasivõtmist vastutava liikmesriigi määramise menetluse käigus, võtab liikmesriik, kellele esitati esimene rahvusvahelise kaitse taotlus, taotleja tagasi artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel, et viia vastutava liikmesriigi määramise menetlus lõpule.

[…]“

7.

Artikkel 21:

„1.   Kui liikmesriik, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses paluda sellisel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta.

Kui Eurodac-süsteemis esineb kokkulangevus andmetega, mis on registreeritud vastavalt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta] määruse (EL) nr 603/2013[, millega luuakse sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteem [Dublin III] määruse tõhusaks kohaldamiseks ning mis käsitleb liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja Europoli taotlusi sõrmejälgede andmete võrdlemiseks Eurodac-süsteemi andmetega õiguskaitse eesmärgil ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1077/2011, millega asutatakse Euroopa amet vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks ( 5 )] artiklile 14, saadetakse taotlus kahe kuu jooksul pärast selle kokkulangevuse saamist vastavalt nimetatud määruse artikli 15 lõikele 2, piiramata esimese lõigu kohaldamist.

Kui palvet taotleja vastuvõtmiseks ei esitata esimeses ja teises lõigus sätestatud ajavahemike jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

2.   Palve esitajaks olev liikmesriik võib paluda kiirelt vastata juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitati pärast sisenemis- või viibimisloa andmisest keeldumist, pärast ebaseadusliku viibimise eest vahistamist või pärast väljasaatmiskorralduse kättetoimetamist või täideviimist.

Palves põhjendatakse kiire vastamise vajalikkust ja esitatakse tähtaeg, mille jooksul vastust oodatakse. See tähtaeg on vähemalt üks nädal.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel esitatakse muule liikmesriigile saadetav vastuvõtmispalve tüüpvormil ja lisatakse artikli 22 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otsesed või kaudsed tõendid ja/või asjakohased osad taotleja avaldustest, mis võimaldavad palve saajaks oleval liikmesriigil kindlaks teha, kas ta on käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav.

[Euroopa] Komisjon võtab rakendusaktidega vastu ühetaolised tingimused vastuvõtmispalvete koostamiseks ja esitamiseks. […]“

8.

Artikkel 22:

„1.   Palve saajaks olev liikmesriik kontrollib kõiki asjaolusid vastavalt vajadusele ja teeb taotleja vastuvõtmiseks esitatud palve suhtes otsuse kahe kuu jooksul palve saamisest.

[…]

3.   Komisjon koostab rakendusaktide abil kaks loendit, milles määratletakse […] asjakohased otsesed ja kaudsed tõendid, ning vaatab need regulaarselt läbi.

[…]

6.   Kui palve esitajaks olev liikmesriik on palunud kiiret vastust […], annab palve saajaks olev liikmesriik endast parima, et soovitud tähtajast kinni pidada. Erandjuhtudel, mil on võimalik tõendada, et taotleja vastuvõtmispalve läbivaatamine on eriti keeruline, võib palve saajaks olev liikmesriik vastata pärast soovitud tähtaja möödumist, kuid peab seda igal juhul tegema ühe kuu jooksul. […]

7.   Kui vastust ei anta lõikes 1 osutatud kahe kuu jooksul või lõikes 6 osutatud ühe kuu jooksul, loetakse palve rahuldatuks, millega kaasneb kohustus isik vastu võtta, sealhulgas kohustus võtta vajalikud meetmed tema saabumiseks.“

9.

Artikkel 23:

„1.   Kui liikmesriik, kus artikli 18 lõike 1 punktis b, c või d osutatud isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punkti b, c või d kohaselt on vastutav mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta.

2.   Tagasivõtmispalve esitatakse võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul [Eurodaci määruse] artikli 9 lõike 5 kohase Eurodaci kokkulangevuse teate saamisest.

Kui tagasivõtmispalve tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemist saadud andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses.

3.   Kui tagasivõtmispalvet ei esitata lõikes 2 sätestatud ajavahemiku jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

4.   Tagasivõtmispalve esitatakse tüüpvormil ja sellele lisatakse artikli 22 lõikes 3 nimetatud kahes loendis kirjeldatud otsesed või kaudsed tõendid ja/või asjakohased osad asjaomase isiku avaldustest, mis võimaldavad palve saajaks oleva liikmesriigi asutustel kindlaks teha, kas ta on käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav.

Komisjon võtab rakendusaktidega vastu ühetaolised tingimused tagasivõtmispalvete koostamiseks ja esitamiseks. […]“

10.

Artikkel 25:

„1.   Palve saajaks olev liikmesriik kontrollib asjaolusid vastavalt vajadusele ja teeb asjaomase isiku tagasivõtmispalve suhtes otsuse võimalikult kiiresti ja igal juhul ühe kuu jooksul palve saamisest. Kui palve põhineb Eurodac-süsteemist saadud teabel, lüheneb see tähtaeg kahele nädalale.

2.   Kui vastust ei anta lõikes 1 osutatud ühe kuu või kahe nädala jooksul, loetakse palve rahuldatuks, millega kaasneb kohustus asjaomane isik tagasi võtta, sealhulgas kohustus võtta vajalikud meetmed tema saabumiseks.“

11.

Artikkel 29:

„1.   Palve esitanud liikmesriik annab taotleja […] pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime […].

[…]

2.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.

[…]“

12.

Artikkel 37:

„1.   Kui liikmesriigid ei suuda lahendada vaidlust mis tahes küsimuses, mis on seotud käesoleva määruse kohaldamisega, võivad nad rakendada lõikes 2 sätestatud lepitusmenetlust.

2.   Lepitusmenetlus algatatakse taotusega, mille mõni vaidluses osalev liikmesriik esitab artikliga 44 asutatud komitee esimehele. Lepitusmenetluse rakendamisega nõustumisel võtavad liikmesriigid kohustuse võtta väljapakutavat lahendust võimalikult suurel määral arvesse.

Komitee esimees määrab kolm komitee liiget, kes esindavad kolme asjaga mitteseotud liikmesriiki. Vaidlusosaliste väited esitatakse neile kirjalikult või suuliselt ja pärast asja arutamist pakuvad nad ühe kuu jooksul välja lahenduse, mis on vajaduse korral läbinud hääletuse.

[…]

Väljapakutud lahendus on lõplik ja pöördumatu, sõltumata sellest, kas vaidlusosalised kiidavad selle heaks või lükkavad tagasi.“

13.

Määruse nr 1560/2003 artiklis 5 on ette nähtud:

„1.   Kui palve saajaks olev liikmesriik leiab pärast uurimist, et esitatud tõenditest ei nähtu, et ta on vastutav, sisaldab eitav vastus, mille ta saadab palve esitajaks olevale liikmesriigile, keeldumise täielikku ja üksikasjalikku põhjendust.

2.   Kui palve esitajaks oleva liikmesriigi arvates põhineb selline keeldumine väärhinnangul või kui tema käsutuses on täiendavaid tõendeid, võib ta paluda oma palve uuesti läbi vaadata. Seda võimalust tuleb kasutada kolme nädala jooksul eitava vastuse saamisest. Palve saajaks olev liikmesriik püüab vastata kahe nädala jooksul. Igal juhul ei pikenda see täiendav menetlus [Dublini II määruse] artikli 18 lõigetes 1 ja 6 ning artikli 20 lõike 1 punktis b sätestatud tähtaegu.“

14.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta ( 6 ) artikli 31 lõikes 3 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et läbivaatamismenetlus viiakse lõpule kuue kuu jooksul alates taotluse esitamisest.

Kui taotluse suhtes kohaldatakse [Dublini III määruses] sätestatud menetlust, alustatakse kuuekuulise tähtaja arvestamist hetkest, mil taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on selle määruse kohaselt kindlaks määratud, taotleja asub selle liikmesriigi territooriumil ja pädev asutus on ta vastu võtnud.

Liikmesriigid võivad käesolevas lõikes sätestatud kuuekuulist tähtaega pikendada maksimaalselt üheksa kuu võrra järgmistel juhtudel:

[…]

Liikmesriigid võivad erandjuhtudel ja nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel käesolevas lõikes sätestatud tähtaegu pikendada kõige rohkem kolme kuu võrra, kui see on vajalik selleks, et tagada rahvusvahelise kaitse taotluse piisav ja täielik läbivaatamine.“

15.

Haldusmenetluse üldise seaduse (Algemene wet bestuursrecht, edaspidi „Awb“) asjasse puutuvad artiklid on järgmised:

16.

Artikli 4:17 lõige 1:

„Kui haldusasutus ei tee taotluse kohta otsust õigeks ajaks, on ta kohustatud maksma taotlejale trahvi iga hilinetud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 42 päeva eest.“

17.

Artikli 6:2 punkt b:

„Kaebusi ja nõudeid käsitlevate õigusnormide kohaselt võrdub otsuse õigeks ajaks tegemata jätmine otsusega.“

18.

Artikli 6:12 lõige 2:

„Kaebuse võib esitada, kui haldusasutus ei ole õigeks ajaks otsust teinud ning on möödunud kahenädalane tähtaeg, mida hakatakse arvestama alates päevast, mis järgneb päevale, millal huvitatud isik teatas haldusasutusele kirjalikult selle tegevusetusest.“

19.

Artikli 8:55b lõige 1:

„Kui otsuse õigeks ajaks tegemata jätmise peale esitatakse kaebus, teeb halduskohus Awb artikli 8:54 kohaselt otsuse kaheksa nädala jooksul alates kaebuse menetlusse võtmisest ja vastavuses Awb artiklis 6:5 ette nähtud kriteeriumidega, välja arvatud juhul, kui ta peab vajalikuks arutada kohtuasja kohtuistungil.“

20.

Artikkel 8:55c:

„Halduskohus otsustab ka trahvi suuruse üle, kui tal on palutud selle üle otsustada ning kui kaebus on põhjendatud.“

21.

Awb artikli 8:55d lõikes 1 on sätestatud, et kui kaebus on põhjendatud ja ühtegi otsust ei ole veel teatavaks tehtud, annab halduskohus haldusasutusele korralduse teha otsus teatavaks kahe nädala jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast. Lõike 2 alusel määrab halduskohus oma kohtuotsuses täiendava trahvi iga päeva eest, mille võrra haldusasutus kohtuotsuse täitmisega hilineb.

22.

Põhikohtuasja kaebaja, kes on Süüria kodanik, esitas 24. jaanuaril 2016 Madalmaade riigisekretärile taotluse, et saada varjupaigataotleja tähtajaline elamisluba. Samal päeval sai riigisekretär Eurodacist kaebaja kohta kokkulangevuse teate, mis näitas, et too oli 22. jaanuaril 2016 esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse Saksamaa Liitvabariigile. ( 7 )

23.

Riigisekretär esitas 24. märtsil 2016 Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b alusel Saksa ametiasutustele palve põhikohtuasja kaebaja tagasi võtta.

24.

Saksa ametiasutused lükkasid 7. aprillil 2016 tagasivõtmispalve tagasi. ( 8 )

25.

Riigisekretär esitas 14. aprillil 2016 määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõike 2 alusel Saksa ametiasutustele uuesti läbivaatamise taotluse, mis jäi vastuseta.

26.

Põhikohtuasja kaebaja palus 29. augusti 2016. aasta kirjaga riigisekretäril oma taotlus läbi vaadata ja pidada Saksa ametiasutuste 7. aprilli 2016. aasta keeldumist lõplikuks. Riigisekretär sellele taotlusele sisuliselt ei vastanud.

27.

Põhikohtuasja kaebaja alustas 14. novembril 2016 nälja- ja janustreiki.

28.

17. novembril 2016 esitas ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, väites, et tema taotluse kohta varjupaigataotleja tähtajalise elamisloa saamiseks ei ole õigeks ajaks otsust tehtud, paludes määrata riigisekretärile trahvi alates tema otsuse tegemata jätmise kuupäevast, anda talle korraldus teha otsus kohtu määratud tähtajaks, ning määrata koos selle korraldusega täiendav trahv 100 eurot iga hilinetud päeva eest. ( 9 )

29.

2016. aasta 23. novembri paiku hakkas põhikohtuasja kaebaja uuesti sööma ja jooma.

30.

22. detsembril 2016 teatas riigisekretär eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et ta oli Saksa ametiasutustele esitatud tagasivõtmispalve 14. detsembril 2016 tagasi võtnud ning et sellest saadik menetletakse põhikohtuasja kaebaja varjupaigataotlust Madalmaade üldise varjupaigamenetluse (Nederlandse Algemene Asielprocedure) kohaselt.

31.

26. jaanuari 2017. aasta otsusega anti põhikohtuasja kaebajale pagulasseisund.

32.

Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas tähtaeg, mille jooksul riigisekretär pidi tegema otsuse põhikohtuasja kaebaja 24. jaanuaril 2016 esitatud taotluse üle varjupaigataotleja tähtajalise elamisloa saamiseks, oli vahepeal lõppenud.

33.

Selle kohta väidab põhikohtuasja kaebaja eelkõige, et pärast Dublini III määruse artiklites 23 ja 25 tagasivõtmismenetluse jaoks sätestatud tähtaegade möödumist peab vastutav liikmesriik olema määratud. Kui palve saanud liikmesriik vastab tähtaja sees tagasivõtmispalvele eitavalt, on sellest hetkest alates vastutava palve esitanud liikmesriik. Järelikult algas varjupaigataotluse üle otsustamiseks ette nähtud kuuekuine tähtaeg kaebaja arvates sellest hetkest. Kuna Saksa ametiasutused lükkasid 7. aprillil 2016 tagasivõtmispalve tagasi, on alates samast kuupäevast olnud kaebaja varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav Madalmaade Kuningriik, nii et taotluse üle otsuse tegemiseks ettenähtud tähtaeg lõppes 7. oktoobril 2016.

34.

Riigisekretäri arvates algas taotluse üle otsustamise tähtaeg alles 14. detsembril 2016, mil Madalmaade Kuningriik tunnistas ennast kaebaja varjupaigataotluse menetlemise eest vastutavaks.

35.

Selles olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

36.

Põhikohtuasja kaebaja, kes on Eritrea kodanik, esitas 22. septembril 2015 Madalmaadele taotluse, et saada varjupaigataotleja tähtajaline elamisluba. Eurodaci andmebaasi andmetel oli ta 9. juunil 2015 Šveitsis rahvusvahelise kaitse taotluse juba esitanud.

37.

Kuigi eelotsusetaotluses selle kohta andmeid ei ole, tundub liikmesriigi kohtutoimiku põhjal, et põhikohtuasja kaebaja saabus 2015. aasta mai lõpul üle Vahemere Itaaliasse, kus tema sõrmejälgi siiski võetud ei ole. Seejärel läks ta edasi Šveitsi, kuhu ta jõudis 8. juunil 2015. Ta lahkus Šveitsist 17. septembril 2015 ning siirdus Prantsusmaa kaudu Madalmaadesse.

38.

20. novembril 2015 esitas riigisekretär Šveitsi ametiasutustele palve võtta põhikohtuasja kaebaja Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b alusel tagasi.

39.

25. novembril 2015 lükkasid Šveitsi ametiasutused selle palve tagasi põhjendusega, et Šveitsi Konföderatsioon oli juba enne seda esitanud Itaalia Vabariigile vastu- või tagasivõtmispalve, mis jäi vastuseta, nii et alates 1. septembrist 2015 oli varjupaigataotluse menetlemise eest vastutav Itaalia Vabariik.

40.

27. novembril 2015 esitas riigisekretär Itaalia ametiasutustele Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti b alusel palve põhikohtuasja kaebaja vastu- või tagasivõtmiseks.

41.

30. novembril 2015 lükkasid Itaalia ametiasutused selle palve tagasi.

42.

1. detsembril 2015 esitas riigisekretär Itaalia ametiasutustele määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõike 2 alusel uuesti läbivaatamise taotluse ja 18. jaanuaril 2016 saatis ta neile ametiasutustele meeldetuletuskirja.

43.

26. jaanuaril 2016 rahuldasid Itaalia ametiasutused põhikohtuasja kaebaja tagasivõtmise palve. ( 10 )

44.

19. aprilli 2016. aasta otsusega keeldus riigisekretär läbi vaatamast põhikohtuasja kaebaja taotlust väljastada varjupaiga taotlemise eesmärgil tähtajaline elamisluba, sest taotluse läbivaatamise eest vastutas Itaalia Vabariik.

45.

Selle otsuse peale esitas põhikohtuasja kaebaja eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse. Lisaks palus ta, et esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustav kohtunik keelaks esialgse õiguskaitse korras riigisekretäril teda välja saata enne, kui on möödunud neljanädalane tähtaeg alates päevast, mil eelotsusetaotluse esitanud kohus on kaebuse üle otsustanud. 30. juuni 2016. aasta kohtumäärusega rahuldas esialgse õiguskaitse üle otsustav kohtunik selle esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise taotluse.

46.

Poolte vahel on eelkõige vaidlus küsimuses, kas selle varjupaigataotleja tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise eest, mille põhikohtuasja kaebaja esitas 22. septembril 2015, on vastutavaks muutunud riigisekretär, kuna pärast seda, kui Itaalia ametiasutused riigisekretäri esitatud vastu- või tagasivõtmispalve esimesel korral tagasi lükkasid, ei vastanud nad uuesti läbivaatamise taotlusele selleks ettenähtud tähtaja jooksul.

47.

Selles olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

48.

Euroopa Kohtu presidendi 13. veebruari 2016. aasta otsusega liideti kohtuasi C‑47/17 kohtuasjaga C‑48/17 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides, kuna eelotsuse küsimused, mille sama kohus on neis kahes kohtuasjas esitanud, on sisuliselt identsed. ( 11 )

49.

Kirjalikke seisukohti esitasid kohtuasjas C‑47/17 arutatava põhikohtuasja kaebaja, Madalmaade, Ungari, Ühendkuningriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni valitsus ning komisjon.

50.

Euroopa Kohtu 16. oktoobri 2017. aasta kirjaga paluti Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel vastata lühidalt kirjalikele küsimustele.

51.

Kirjalikke vastuseid esitasid liidetud kohtuasjades C‑47/17 ja C‑48/17 arutatavate põhikohtuasjade kaebajad, Madalmaade ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

52.

Liidetud kohtuasjades C‑47/17 ja C‑48/17 arutatavate põhikohtuasjade kaebajad, Madalmaade, Saksamaa ja Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon esitasid 16. jaanuari 2018. aasta kohtuistungil suulisi seisukohti.

53.

Lähtudes vastastikuse usalduse põhimõttest, mis on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi alus, kehtestas liidu seadusandja muu hulgas Dublini III määruse, et esiteks tõhustada rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemist ja hoida ära seda, et selle süsteemi toimimine takerduks riikide kohustuse tõttu menetleda mitut ühe ja sama taotleja esitatud taotlust, ning teiseks suurendada varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramisel õiguskindlust ja seega vältida forum shopping’ut, kusjuures kõigi nende meetmete põhieesmärk on kiirendada taotluste menetlemist nii taotlejate kui ka osalisriikide huvides. ( 12 )

54.

Niisiis on Dublini III määruse eesmärk artikli 1 kohaselt sätestada kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. ( 13 )

55.

„Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt vaatab ükskõik millise liikmesriigi territooriumil kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud varjupaigataotluse põhimõtteliselt läbi üks liikmesriik, mis on selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.“ ( 14 ) Dublini III määruse artikli 7 lõikes 1 on täpsustatud, et vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse selle määruse III peatükis esitatud järjestuses. Lisaks Dublini III määruse III peatükis sätestatud kriteeriumidele, mille abil määrata rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks üks liikmesriik, on määruse VI peatükis kehtestatud teise liikmesriigi poolse vastu- või tagasivõtmise menetlused, mis aitavad sarnaselt selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumidega vastutavat liikmesriiki kindlaks määrata. ( 15 )

56.

Dublini III määruses kehtestatud vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetlusi reguleerivad sätted näevad ette mitu kohustuslikku tähtaega ning nende tähtaegade möödumise tagajärjed. Minu arvates lähtuvad Dublini III määruse VI peatükis ette nähtud kohustuslikud tähtajad eesmärgist kiirendada rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemist nii varjupaigataotlejate kui ka osalisriikide huvides.

57.

Nii on Dublini III määruse artikli 21 lõikes 1 sätestatud, et liikmesriigil tuleb teisele liikmesriigile vastuvõtmispalve esitada võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist. ( 16 ) Liidu seadusandja on näinud ette nende tähtaegade ületamise tagajärjed, täpsustades Dublini III määruse artikli 21 lõike 1 kolmandas lõigus, et kui nimetatud palvet ei esitata nende ajavahemike jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati. ( 17 )

58.

26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse Mengesteab (C‑670/16, EU:C:2017:587) punktis 62 leidis Euroopa Kohus, et Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja oma kaebuses tema kohta tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks tugineda selle määruse artikli 21 lõikes 1 sätestatud tähtaja ületamisele.

59.

Lisaks on palve saanud liikmesriigil Dublini III määruse artikli 22 lõike 1 kohaselt kahekuine tähtaeg, et vastuvõtmispalve sõnaselgelt rahuldada. ( 18 ) Dublini III määruse artikli 22 lõige 7 näeb ette, et kui palve saanud liikmesriik ei anna sellele palvele vastust lõikes 1 nimetatud kahe kuu jooksul, ( 19 ) loetakse palve vaikimisi rahuldatuks, millega kaasneb kohustus isik vastu võtta.

60.

Dublini III määruse artikli 23 lõike 2 esimese lõigu kohaselt tuleb tagasivõtmispalve esitada võimalikult kiiresti ja igal juhul kahe kuu jooksul Eurodaci kokkulangevuse teate saamisest. Määruse artikli 23 lõike 2 teises lõigus on ette nähtud, et kui tagasivõtmispalve tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemi andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist. Dublini III määruse artikli 23 lõikes 3 on ette nähtud, et kui tagasivõtmispalvet ei esitata lõikes 2 sätestatud ajavahemiku jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus uus taotlus esitati.

61.

Dublini III määruse artikli 25 lõige 2 näeb ette, et kui tagasivõtmispalve saanud liikmesriik ei anna vastust ühe kuu või juhul, kui palve põhineb Eurodac-süsteemist saadud teabel, kahe nädala jooksul, loetakse palve vaikimisi rahuldatuks, millega kaasneb kohustus asjaomane isik tagasi võtta.

62.

Tuleb siiski rõhutada, et kui palve saanud liikmesriik vastab vastu- või tagasivõtmispalvele Dublini III määruse artikli 22 lõigetes 1 ja 6 ning artikli 25 lõikes 1 ette nähtud tähtaegade jooksul eitavalt, ei ole määruses sätestatud sellise vastuse tagajärgi ( 20 ).

63.

Mis sellesse puutub, ei näe Dublini III määrus ette, et sellise eitava vastusega kaasneks tingimata see, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab palve esitanud liikmesriik. ( 21 ) Lisaks ei täpsusta Dublini III määrus, mis aja jooksul tuleb neil asjaoludel rahvusvahelise kaitse taotluse eest vastutav liikmesriik kindlaks teha. ( 22 )

64.

Hoolimata sellest vähesest täpsusest, leian ma, et kui liikmesriik rakendab Dublini III määrust, tuleb õigust heale haldusele, eriti igaühe õigust, et teda puudutavaid asju arutataks mõistliku aja jooksul, mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtteid, liikmesriigi pädevate ametiasutuste menetlustes kohaldada ( 23 ). Järelikult tuleb vastutav liikmesriik mõistliku aja jooksul kindlaks määrata, hoolimata sellest, et mõnel juhul puudub kohustuslik tähtaeg.

65.

Oma eelotsusetaotlustes viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus korduvalt Dublini III määruse artiklis 29 ette nähtud üleandmissüsteemile ja sama määruse artiklis 27 ette nähtud õiguskaitsevahenditele.

66.

Dublini III määruse artikli 29 lõike 1 esimese lõigu kohaselt antakse asjaomane isik üle esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime.

67.

Määruse artikli 29 lõikes 2 on täpsustatud, et kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, ( 24 ) vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Euroopa Kohus on leidnud, et see vastutus läheb palve esitanud liikmesriigile üle täies ulatuses, ilma et selleks oleks vaja, et vastutav liikmesriik keelduks asjaomast isikut vastu või tagasi võtmast. ( 25 )

68.

Dublini III määruse artikli 27 lõikes 1 on ette nähtud, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus. Lisaks on Dublini III määruse artikli 27 lõike 3 punktis c sätestatud, et juhul kui liikmesriigi õigus annab asjaomasele isikule võimaluse esitada kohtule taotlus peatada üleandmisotsuse täideviimine kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni, peab asja arutav kohus otsustama selle taotluse üle mõistliku aja jooksul ja taotluse rahuldamata jätmise korral oma otsust põhjendama.

69.

Dublini III määruse artikli 29 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kuuekuise tähtaja kohta selgub 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse Shiri (C‑201/16, EU:C:2017:805) punktist 44, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab saama kasutada tõhusat ja kiiret õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal tugineda selle tähtaja möödumisele.

70.

Arvestades, et kohtuasjas C‑47/17 olid Saksa ametiasutused riigisekretäri palve huvitatud isiku vastu- või tagasivõtmiseks tagasi lükanud ( 26 ) ega olnud riigisekretäri esitatud uuesti läbivaatamise taotlusele isegi vastanud, ( 27 ) on Dublini III määruse artiklile 29 vastava üleandmise küsimus olukorras, kus vastutavat liikmesriiki ei ole määratud, minu arvates ennatlik või pole üldse asjakohane.

71.

Toonitan samuti, et oma kirjalikes seisukohtades kohtuasja C‑48/17 kohta märkis komisjon, et „31. märtsil 2016 andsid Madalmaade ametiasutused huvitatud isiku advokaadile teada, et kavatsevad tema varjupaigataotluse menetlemata jätta ning ta Itaaliale üle anda. […] 8. aprillil 2016 märkis huvitatud isiku advokaat, et Itaalia Vabariik ei muutunud vastutavaks mitte 26. jaanuaril 2016, vaid 1. septembril 2015. Seega oli Dublini III määruse artiklis 29 nimetatud kuuekuine üleandmistähtaeg juba möödas. […] 27. septembril 2016 soovitab huvitatud isiku advokaat kaebuse väidete täienduseks, et määruse nr 1560/2003 artikli 5 ja Dublini III määruse artikli 29 tõlgendamiseks oleks vaja esitada eelotsuse küsimus – tekkinud on nimelt küsimus, mis määral vastutab huvitatud isiku varjupaigataotluse eest Itaalia Vabariik, kuna ei ole kindlaks tehtud, et Šveitsi Konföderatsioon oleks artiklis 29 nimetatud kuuekuist tähtaega pikendanud, teatades Itaalia Vabariigile, et huvitatud isikut ei saa Šveitsi Konföderatsiooni kaudu üle anda, sest ta on riigist teadmata suunas lahkunud.“

72.

Tuleb aga rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole Dublini III määruse artikli 29 kohta ühtegi küsimust esitanud. Tema küsimused puudutavad nimelt ainult määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõiget 2. Sellest tulenevalt ei ole küsimus, kas Dublini III määruse artiklis 29 ette nähtud üleandmistähtaegadest on liidetud kohtuasjades C‑47/17 ja C‑48/17 kinni peetud, Euroopa Kohtus arutamisel.

73.

Direktiivi 2013/32 artikli 31 lõikes 1 on sätestatud „[l]iikmesriigid vaatavad rahvusvahelise kaitse taotlused läbi menetluse kohaselt, […]“. Lisaks on selle direktiivi artikli 31 lõikes 3 sätestatud: „[l]iikmesriigid tagavad, et läbivaatamismenetlus viiakse lõpule kuue kuu jooksul alates taotluse esitamisest.“ Sama sätte kohaselt alustatakse kuuekuise tähtaja arvestamist hetkest, mil taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on Dublini III määruse kohaselt kindlaks määratud, taotleja asub selle liikmesriigi territooriumil ja pädev asutus on ta vastu võtnud.

74.

Sellest järeldub, et rahvusvahelise kaitse taotlusi menetletakse selgelt pärast seda, kui vastutav liikmesriik on Dublini III määruse kohaselt kindlaks määratud ning vajaduse korral ka huvitatud isik üle antud ( 28 ). Kuigi Dublini III määruses on sätestatud teatavad kohustuslikud tähtajad, võib see kindlaksmääramine ja üleandmine kiire menetlemise nõudest hoolimata aga suhteliselt kaua aega võtta, kui alustatakse vastu- või tagasivõtmise ja üleandmismenetlusi ning kui huvitatud isik kasutab endale kättesaadavaid vaidlustamis- või läbivaatamisvõimalusi ( 29 ). Seega on liikmesriigi kindlaksmääramise maksimaalset või isegi mõistlikku tähtaega võimatu in abstracto kindlaks määrata, ( 30 ) kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on seda püüdnud. Iga juhtumit tuleb hinnata eraldi.

75.

Tuleb ka märkida, et 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses Mengesteab (C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 102) rõhutab Euroopa Kohus, et Dublini III määruse ja direktiivi 2013/32 sätted näevad ette kaks erinevat menetlust, mida iseloomustavad neile omased nõuded ja millele kohaldub erinev kord, eriti mis puutub tähtaegadesse.

76.

See on kontekst, milles tuleb analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi uuesti läbivaatamise menetluse kohta, mis on ette nähtud määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2.

77.

Oma esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Dublini III määruse ja direktiivi 2013/32 eesmärki, sisu ja ulatust arvestades peab palve saajaks olev liikmesriik vastama määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2 ette nähtud uuesti läbivaatamise taotlusele kahenädalase tähtaja jooksul. Selle küsimusega soovitakse eelkõige kindlaks teha, kas määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2 uuesti läbivaatamise taotlusele vastamiseks ette nähtud tähtaeg on palve saanud liikmesriigile kohustuslik tähtaeg, mille eiramisest tuleneks selle liikmesriigi vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

78.

Enne selle küsimuse analüüsimist tuleb käsitleda määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikega 2 kehtestatud menetluse iseloomu ning selle võimalikku õiguslikku alust ( 31 ).

79.

Määruse nr 1560/2003 põhjendusest 1 ilmneb, et määruse eesmärk on võtta vastu teatavad üksikasjalikud eeskirjad Dublini III määruse tõhusaks rakendamiseks, „et hõlbustada koostööd liikmesriikide asutuste vahel, kes on pädevad nimetatud määrust rakendama, pidades silmas vastuvõtmis- ja tagasivõtmispalvete edastamist ja menetlemist, teabesaamispalveid ja üleandmiste teostamist“.

80.

Nagu märgib Ungari valitsus, „ei ole määruse nr 1560/2003 eesmärk kehtestada vastutuse kohta eeskirju, mida [Dublini III] määruses kehtestatud ei oleks“. ( 32 )

81.

Määrusega nr 1560/2003 kehtestatud uuesti läbivaatamise menetlust ei ole Dublini III määruses nimelt sõnaselgelt ette nähtud, ning nagu rõhutab Saksa valitsus oma vastuses Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, ei sisalda Dublini III määrus ühtegi selget volitust sellise menetluse kehtestamiseks. ( 33 ) Määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõige 2 täpsustab ise, et selles sättes kehtestatav menetlus on täiendav menetlus, mille eesmärk on minu arvates võimaldada Dublini III määruse ( 34 ) paremat kohaldamist. See viitab sellele, et uuesti läbivaatamise taotlus ei kujuta endast uut vastu- või tagasivõtmispalvet. ( 35 ) Lisaks on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava riigi kindlaksmääramise eeskirjad sätestatud ainult Dublini III määruses. ( 36 )

82.

On küll tõsi, et määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõike 1 kohaselt peab vastu- või tagasivõtmispalve saanud liikmesriik oma keeldumist põhjendama; samal ajal kui selle artikli lõikes 2 on sätestatud, et kui palve esitajaks oleva liikmesriigi arvates põhineb selline keeldumine väärhinnangul või kui tema käsutuses on täiendavaid tõendeid, võib ta paluda oma palve uuesti läbi vaadata, ning selle palve esitamiseks on ette nähtud kohustuslik tähtaeg ( 37 ), nimelt kolm nädalat eitava vastuse saamisest. ( 38 ) Sama säte näeb lisaks ette, et palve saanud liikmesriik „püüab ( 39 ) vastata kahe nädala jooksul“. ( 40 )

83.

Lisan veel kaks mõttekäiku. Esiteks, peale selle, et õigusakti endagi sõnastuse kohaselt ei ole kahenädalane tähtaeg kohustuslik ( 41 ), ei näe määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõige 2 ei selle tähtaja eiramise ega uuesti läbivaatamise taotlusele vastamata jätmise korral ette mingeid õiguslikke tagajärgi ( 42 ). Nimelt ei näe määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõige 2 erinevalt Dublini III määruse artikli 22 lõikest 7 ja artikli 25 lõikest 2 ette, et palve saanud liikmesriik oleks kohustatud asjaomase isiku vastu või tagasi võtma.

84.

Teiseks ei näe Dublini III määrus ette, mis tagajärjed on sellel, kui vastu- või tagasivõtmistaotlusele antakse Dublini III määruse artikli 22 lõigetes 1 ja 6 ning artikli 25 lõikes 1 tähtaegade jooksul eitav vastus. Minu arvates loob määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2 ette nähtud uuesti läbivaatamise menetlus lihtsalt palve esitanud ja palve saanud liikmesriigi vahel pärast sellist eitavat vastust konsultatsiooni või struktureeritud dialoogi võimaluse, et vastavalt Dublini III määrusele hõlbustada vastutava liikmesriigi kindlaksmääramist ja Dublini III määruse eesmärkide saavutamist. Kui see lisamenetlus jõuab lõpule mõistliku aja jooksul ega kahjusta tänu sellele rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärgi saavutamist, mis on nii varjupaigataotlejate kui ka osalisriikide huvides, on tegemist vahendiga, mis aitab kaasa Dublini III määruse tõhusale kohaldamisele. Minu arvates võimaldavad nii määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõike 2 kohustuslikkuse puudumine ( 43 ) kui ka selle eesmärk, mis on Dublini III määruse kohaldamise hõlbustamine, vältida igasuguseid kehtetust puudutavaid vastuväiteid.

85.

Järelikult leian, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleb vastata eitavalt: kuigi palve saajaks olev liikmesriik peab püüdma vastata määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2 ette nähtud uuesti läbivaatamise taotlusele kahenädalase tähtaja jooksul, ei ole tal õiguslikku kohustust selle aja jooksul vastata. Lisaks ei näe määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõige 2 ette mingeid õiguslikke tagajärgi, kui uuesti läbivaatamise taotlusele selle aja jooksul ei vastata.

86.

Oma teise küsimusega, mis on esitatud juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõike 2 viimast lauset arvestades tuleb kohaldada Dublini III määruse artikli 25 lõikes 1 ette nähtud ühekuist maksimumtähtaega.

87.

Määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõige 2 näeb uuesti läbivaatamise taotluse esitamiseks ette kohustusliku kolmenädalase tähtaja ning sellele vastamiseks soovitusliku kahenädalase tähtaja. Tuleb rõhutada, et selle sätte viimase lause kohaselt ei pikenda ega muuda seal ette nähtud „täiendav“ menetlus mingil juhul Dublini III määruse artikli 22 lõigetes 1 ja 6 ning artikli 25 lõikes 1 sätestatud tähtaegu. ( 44 )

88.

Uuesti läbivaatamise menetlus on nimelt Dublini III määrusega reguleeritud vastu- ja tagasivõtmismenetlusest selgelt eraldi menetlus ega mõjuta kuidagi selles määruses sätestatud tähtaegu.

89.

Seda selget eristust arvesse võttes leian ma, et samuti ei muuda Dublini III määruse artiklis 25 käsitletav tagasivõtmismenetlus määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2 sätestatud tähtaegu. ( 45 ) Dublini III määruse artiklis 25 ette nähtud tähtaegu ei saa niisiis määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2 kehtestatud uuesti läbivaatamise menetlusse üle võtta.

90.

Seega leian, et teisele eelotsuse küsimusele tuleb vastata eitavalt: Dublini III määruse artikli 25 lõikes 1 ette nähtud maksimaalselt ühekuust tähtaega ei saa kohaldada määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2 ette nähtud uuesti läbivaatamise menetluses.

91.

Oma kolmanda küsimusega, mis on esitatud juhuks, kui vastus teisele küsimusele on eitav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas palve saajaks oleval liikmesriigil tuleb uuesti läbivaatamise taotlusele vastata mõistliku aja jooksul. Oma neljanda küsimusega, mis on esitatud juhuks, kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seitse ja pool nädalat ( 46 ) või kuus kuud ( 47 ) on mõistlik aeg. Kui vastus neljandale küsimusele on eitav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, mis on mõistlik aeg.

92.

Kuna need kaks küsimust on seotud, pean ma otstarbekaks käsitleda neid koos.

93.

Määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõige 2 näeb ette, et palve saajaks olev liikmesriik peab püüdma uuesti läbivaatamise taotlusele vastata kahe nädala jooksul. Selle üleskutsega palutakse palve saanud liikmesriigil näidata üles koostöövaimu, et vastutav liikmesriik kiiresti kindlaks määrata. ( 48 ) On ilmne, et kui palve saanud liikmesriik seda soovituslikku tähtaega ei järgi, peab ta uuesti läbivaatamise taotlusele vastama siiski mõistliku aja jooksul, et mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise eest vastutava liikmesriigi kiire kindlaksmääramise eesmärki ning et järgida nii hea halduse kui ka tõhususe põhimõtet.

94.

Seega ei saa seda, mis on määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõike 2 kohaldamisel mõistlik aeg, ette kindlaks määrata ning seda tuleb hinnata igal juhtumil eraldi, võttes arvesse konkreetse juhtumi eripäraseid asjaolusid, ( 49 ) järgides kõnealusel juhul ühtlasi kiirusenõuet, mis on Dublini III määruse juhtmõte. ( 50 ) Kuna selline analüüs nõuab kohtuasja faktiliste asjaolude hindamist, leian ma, et seda, kas palve saanud liikmesriik on uuesti läbivaatamise taotlusele vastanud mõistliku aja jooksul, tuleb konkreetsel juhul hinnata liikmesriigi kohtul, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid ( 51 ). Nagu ilmneb minu vastusest viiendale ja kuuendale eelotsuse küsimusele, viitab uuesti läbivaatamise taotlusele mõistliku aja jooksul vastamata jätmine aga sellele, et palve esitanud liikmesriik peab võtma ise vastutuse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. ( 52 )

95.

Tuleb siiski meenutada, et määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõige 2 ei näe palve saanud liikmesriigile kahenädalase tähtaja ega muide ka mõistliku aja nõude eiramise korral ette mingeid õiguslikke tagajärgi.

96.

Eeltoodu põhjal tuleb kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele vastata nii, et palve saanud liikmesriik peab püüdma vastata uuesti läbivaatamise taotlusele kahenädalase tähtaja jooksul ja igal juhul mõistliku aja jooksul. Seda, kas palve saanud liikmesriik on vastamiseks võtnud mõistliku aja, tuleb hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtul igal konkreetsel juhul eraldi, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid.

97.

Oma viienda ja kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, mis tagajärjed on sellel, kui palve saanud liikmesriik ei vasta uuesti läbivaatamise taotlusele, ning täpsemalt, kas sel juhul vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest palve esitanud või palve saanud liikmesriik.

98.

Kohtuasjas C‑47/17 arutatava põhikohtuasja kaebaja leiab, et kui palve saanud liikmesriik ei vasta kahe nädala jooksul ( 53 ) või üldse mitte, langeb vastutus varjupaigataotluse läbivaatamise eest lõplikult palve esitanud liikmesriigile. Ta leiab, et „[k]una algse tagasivõtmispalve kohta otsuse tegemisega hilinemise tagajärjed on [Dublini III] määruse artikli 25 lõikes 2 sõnaselgelt ette nähtud, ei saa see säte olla vaikimisi kohaldatav uuesti läbivaatamise taotluse suhtes. Seega tuleb […] järeldada, et kuna vastutuse üleminek liikmesriigile on äärmiselt radikaalne abinõu, võib seda ette näha ainult sõnaselge sättega. Kuna pole konkreetset sätet, mille kohaselt tooks vastamata jätmine uuesti läbivaatamise menetluse raames kaasa palve saanud liikmesriigi vastutuse, jääb endiselt vastutavaks palve esitanud liikmesriik. Lisaks märgi[b ta], et kahe menetluse vahel on fundamentaalne erinevus. Uuesti läbivaatamise menetluse korral on tagasivõtmisest nimelt juba selgelt keeldutud, millest tuleneb palve esitanud riigi vastutus. Ainult uuesti läbivaatamise taotlusele antud jaatav vastus (mõistliku aja jooksul) võib kõigest hoolimata palve saanud liikmesriigi vastutuse kaasa tuua.“

99.

Oma vastustes Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele leiab põhikohtuasja kaebaja kohtuasjas C‑48/17, ( 54 ) et kui palve saanud liikmesriik vastab vastu- või tagasivõtmispalvele eitavalt, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest palve esitanud liikmesriik. Asjaolu, et palve saanud liikmesriik muudab hiljem oma arvamust ja on nüüd valmis asjaomase isiku vastu või tagasi võtma, ei saa muuta vastutust rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ( 55 ). Kohtuasjas C‑48/17 arutatava põhikohtuasja kaebaja sõnul määratakse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik vastavalt olukorrale hiljemalt kaks ja pool, kolm ja pool, neli või viis kuud pärast kaitsetaotluse esitamist. Ta on seisukohal, et direktiivi 2013/32 artikli 31 lõike 3 kohaselt peab läbivaatamismenetlus kuue kuu möödudes lõppenud olema. Lisaks leiab ta, et uuesti läbivaatamise menetlust ei saa pärast Dublini III määruse artikli 22 lõigetes 1 ja 6 ning artikli 25 lõikes 1 sätestatud tähtaegade möödumist enam kohaldada.

100.

Kohtuasjas C‑48/17 arutatava põhikohtuasja kaebaja leiab, et määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõikes 2 ette nähtud uuesti läbivaatamise täiendavat menetlust ei kehtestatud Dublini III määruse artikli 21 lõike 3, artikli 23 lõike 3, artikli 23 lõike 4 ega artikli 24 lõike 5 alusel, mis on õiguslike alustena ära toodud määruse nr 1560/2003 preambulis. „Kuna komisjon ei ole Dublini III määruse kohaselt pädev kehtestama uuesti läbivaatamise menetlust, on määruse [nr 1560/2003] artikli 5 lõige 2 kehtetu vastuolu tõttu ELTL artiklitega 290 ja 291.“ Ta väidab, et see säte on kehtetu ka veel ühel põhjusel, kuna selles ette nähtud uuesti läbivaatamise menetlus on vastuolus Dublini III määruse põhjenduses 5 nimetatud eesmärgiga ( 56 ), varjupaigaõiguse tõhusa kaitse vajadusega ning nõudega tagada igaühele, et teda puudutav menetlus toimuks erapooletult, ausalt ja mõistliku aja jooksul. Pealegi ei saa selle kaebaja sõnul kohaldada Dublini III määruse artiklis 37 sätestatud lepitusmenetlust lahendamaks lahkarvamusi konkreetsel juhul rahvusvahelist kaitset taotleva konkreetse isiku puhul.

101.

Madalmaade valitsus on seisukohal, et „[k]ui palve saanud liikmesriik ei vasta uuesti läbivaatamise taotlusele õigel ajal, ei ole ta määratud vastutavaks liikmesriigiks.“„Asjaolust, et määruse [nr 1560/2003] artikli 5 lõikes 2 ei ole sellist tagajärge selgelt nimetatud, tuleneb, et palve saanud liikmesriik ei muutu vastamistähtaja möödudes rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest vastutavaks.“„Samuti ei muutu palve esitanud liikmesriik siis, kui palve saanud liikmesriik määruse [nr 1560/2003] artikli 5 lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul ei vasta, automaatselt vastutavaks liikmesriigiks. Ei määrus [nr 1560/2003] ega [Dublini III] määrus ei täpsusta, et uuesti läbivaatamise taotlusele vastamise tähtaja möödumise korral oleks vastutav palve esitanud liikmesriik.“

102.

Sama valitsus on seisukohal, et Dublini III määrusega loodud süsteemis „ei tulene määruse [nr 1560/2003] artikli 5 lõikes 2 nimetatud tähtaja möödumisest tingimata palve esitanud liikmesriigi vastutus. Palve esitanud liikmesriigil on nimelt teisi võimalusi juhuks, kui palve saanud liikmesriik peaks uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätma. […] [P]alve esitanud liikmesriik võib – näiteks hiljem saadud andmete põhjal – järeldada, et vastutav on hoopis mingi muu liikmesriik […]. Nii oli see kohtuasjas C‑48/17, kus Madalmaade ametiasutused esitasid andmete põhjal, mille nad olid Šveitsi ametiasutustelt tagasivõtmispalve vastusena saanud, Itaaliale tagasivõtmispalve. Samuti võib uusi andmeid, mis viitavad mõne muu liikmesriigi vastutusele, ilmuda veel uuesti läbivaatamise menetluse käigus. […] Palve esitanud liikmesriik peab tegema kõigepealt kindlaks, et [Dublini III] määruses nimetatud kriteeriumide põhjal ei saa vastutavat liikmesriiki määrata või et üleandmine esimesse liikmesriiki, kellele taotlus esitati, on võimatu. Alles siis saab vastutava liikmesriigi määramise menetlusega tegelevast liikmesriigist vastutav liikmesriik ([Dublini III] määruse artikli 3 lõike 2 kolmas lõik).“

103.

Ühendkuningriigi valitsus leiab, et „uuesti läbivaatamise taotlusele vastatakse pärast seda, kui vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest on juba määratud. Definitsiooni kohaselt on palve saanud liikmesriik vastu- või tagasivõtmispalve juba tagasi lükanud, mis toob kaasa palve esitanud liikmesriigi vastutuse. Niinimetatud „Dublini III“ määruse süsteemiga on seega saavutatud soovitud eesmärk, nimelt määrata kindlaks, kes on vastutav liikmesriik. Määruse [nr 1560/2003] artikli 5 lõikes 2 kehtestatud uuesti läbivaatamise menetlus näeb palve esitanud liikmesriigile ette võimaluse vaidlustada palve saanud liikmesriigi otsus, kuid – ning see on oluline – kontekstis, kus vastutus on juba kindlaks tehtud.“

104.

Ungari valitsus on seisukohal, et „kui liikmesriik ei vasta tagasivõtmispalve uuesti läbivaatamise taotlusele, võimaldab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaks määrata vastus, mis on algsele tagasivõtmispalvele sõnaselgelt või vaikimisi antud. Kui palve saanud liikmesriik ei ole ühekuuse või kahenädalase tähtaja jooksul tagasivõtmispalvele vastanud, siis [Dublini III] määruse artikli 25 kohaselt tähendab tema vastamatajätmine selle palve rahuldamist, millega kaasneb ühtlasi palve saanud liikmesriigi tagasivõtmiskohustus. Seevastu on enesestmõistetav, et eitav vastus palve saanud liikmesriigi vastutust ei mõjuta.“

105.

Komisjon on kooskõlas oma pakutud vastusega teisele eelotsuse küsimusele seisukohal, et „kui palve saanud liikmesriik on uuesti läbivaatamise taotlusele vastamiseks võtnud ebamõistlikult pika aja, ei põhjusta see vastutuse üleminekut“. Ta leiab, et „sellistel asjaoludel nagu kohtuasjas C‑47/17 arutatavas põhikohtuasjas ei tulene palve saanud liikmesriigile mingeid õiguslikke tagajärgi asjaolust, et ta ei ole uuesti läbivaatamise taotlusele kahenädalase tähtaja või mõistliku aja jooksul vastanud, kuna selle palve saanud liikmesriik on tagasivõtmispalve [Dublini III] määruse artikli 25 lõikes 1 ette nähtud tähtaja jooksul juba tagasi lükanud ning pärast seda ei too aja möödumine kaasa vastutuse automaatset üleminekut palve saanud liikmesriigile. Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjades, ei lähe vastutus palve esitanud liikmesriigile üle ka [Dublini III] määruse või määruse nr 1560/2003 alusel: kohtuasjas C‑48/17 oli vastutus vastuvõtmispalve vaikimisi rahuldamise alusel juba kindlaks tehtud ning kohtuasja C‑47/17 asjaoludel oli palve esitanud liikmesriigil õigus käsitada Eurodacist saadud kokkulangevust usaldusväärse tõendina, mille kohaselt langeb vastutus palve saanud liikmesriigile kui esimese varjupaigataotluse saanud riigile.

106.

Komisjon on seisukohal, et „[e]rinevalt sellest, mida paistab arvavat eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei olnud Madalmaade ametiasutused kohustatud tunnistama end vastutavaks kohe, kui palve saanud liikmesriigile uuesti läbivaatamise taotlusele vastamiseks ette nähtud soovituslik kahenädalane tähtaeg möödus. Madalmaad ei ole sugugi ebamõistlikult talitanud, oodates mitu kuud, et Saksa ametiasutused lahendaksid probleemi […], mida uuesti läbivaatamise taotlused nende jaoks endast kujutasid. Viimaks tunnistasid Madalmaad end 14. detsembril 2016 pädevaks, mis on põhjendatav Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 või artikli 17 alusel.“

107.

Oma vastustes Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele märgib Saksamaa valitsus, et „kui palve saanud liikmesriik vastab vastu- või tagasivõtmispalvele Dublini III määruse artikli 22 lõigetes 1 ja 6 ning artikli 25 lõikes 1 sätestatud tähtaegade jooksul eitavalt, toob see põhimõtteliselt kaasa palve esitanud liikmesriigi vastutuse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. See vastutus tekib hetkel, mil palve esitanud liikmesriik saab palve tagasilükkamise kätte.“ Ta lisab, et kui „palve saanud liikmesriik ei vasta määruse [nr 1560/2003] artikli 5 lõikes 2 ette nähtud kahenädalase tähtaja jooksul, […] ei tulene sellest […] vastutuse üleminekut palve saanud liikmesriigile. Vastutavaks jääb palve esitanud liikmesriik. Kui palve saanud liikmesriigile pole enam võimalik seoses uute asjaoludega […] uut vastu- või tagasivõtmispalvet esitada, lõpeb uuesti läbivaatamise menetlus uuesti läbivaatamise taotluse tagasilükkamise kuupäeval või määruse [nr 1560/2003] artikli 5 lõikes 2 vastamiseks ette nähtud tähtaja tulemuseta möödumisel ning sellest alates hakatakse arvestama direktiivi [2013/32] artikli 31 lõikes 3 ette nähtud menetlustähtaega.“

108.

Olen seisukohal, et kuna Dublini III määruse artikli 22 lõiked 1 ja 6 ega artikli 25 lõige 1 ei sätesta vastu- või tagasivõtmispalve saanud liikmesriigi eitava vastuse õiguslikke tagajärgi, ei muutu palve esitanud liikmesriik alates sellest hetkest automaatselt rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks. ( 57 )

109.

Kui Dublini III määruse artiklites 21 ja 23 ette nähtud kohustuslikest tähtaegadest on kinni peetud, võib palve esitanud liikmesriik nimelt esitada muule liikmesriigile kui esimene palve saanud liikmesriik veel ühe uue vastu- või tagasivõtmispalve, mille tulemusel võib rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks saada see muu liikmesriik.

110.

Lisaks võib palve esitanud liikmesriik siis, kui ta leiab, et eitav vastus põhineb väärhinnangul või kui tema käsutuses on täiendavaid tõendeid, ( 58 ) paluda oma vastu- või tagasivõtmispalve määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõike 2 alusel kolme nädala jooksul pärast vastuse saamist uuesti läbi vaadata.

111.

Arvan ka – tingimusel, et Dublini III määruses, eriti selle III peatükis vastutava liikmesriigi leidmiseks ette nähtud kriteeriumid on täidetud –, et määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõike 2 kohaselt vastutab palve saanud liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest siis, kui ta võtab selle vastutuse sõnaselgelt mõistliku aja jooksul, ( 59 ) pidades silmas konkreetse juhu eripäraseid asjaolusid. ( 60 )

112.

Seega tekib küsimus, mis on uuesti läbivaatamise taotlusele vastamiseks mõistlik aeg. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 94–96 juba märkisin, on seda, mis on mõistlik aeg, minu arvates võimatu ette in abstracto kindlaks teha. Õiguskindluse paremaks tagamiseks on siiski kohane anda selle kohta liikmesriigi kohtule mõningaid suuniseid ( 61 ).

113.

Arvestades, et palve saanud liikmesriik on ühele vastu- või tagasivõtmispalvele juba eitavalt vastanud ning et uuesti läbivaatamise taotlusele tuleb vastata soovitusliku kahenädalase tähtaja jooksul, leian ma, et kui sama isikut puudutavale uuesti läbivaatamise taotlusele jääb vastus tulemata pikema aja kui ühe kuu jooksul, mida võib erandlikel asjaoludel pikendada kahe kuuni, peab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse võtma palve esitanud liikmesriik. Kui palve saanud liikmesriik võtab aga mõistliku aja jooksul sõnaselgelt selle vastutuse, saab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik temast.

114.

Seoses sellega meenutan, et kohtuasjas C‑48/17 võtsid Itaalia ametiasutused pärast riigisekretäri 1. detsembri 2015. aasta uuesti läbivaatamise taotlust ning 18. jaanuari 2016. aasta meeldetuletust asjaomase isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse 26. jaanuaril 2016, nimelt vähem kui kaks kuud pärast selle taotluse esitamist.

115.

Kuigi selle kontrollimine, kas konkreetse juhtumi eripäraseid asjaolusid arvestades tegutses riigisekretär nõutava kiirusega, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, tundub mulle, et kui palve saanud liikmesriik võtab sõnaselgelt rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse nagu kõnealuses kohtuasjas, peab palve esitanud liikmesriik igal juhul sellest asjaomasele isikule võimalikult kiiresti teatama.

116.

Madalmaade ametiasutused teatasid kohtuasjas C‑48/17 arutatava põhikohtuasja kaebaja advokaadile, et kavatsevad jätta kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemata ja anda selle üle Itaaliale, 31. märtsil 2016 ehk rohkem kui kaks kuud pärast seda, kui Itaalia ametiasutused olid 26. jaanuaril 2016 rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse võtnud.

117.

Piiramata küll eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtavat kontrolli, tundub mulle, et Madalmaade ametiasutused ei tegutsenud selles suhtes nõutava kiirusega. Vajaduse korral on liikmesriigi õiguses ette nähtud sanktsioonide kohaldamine eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

118.

Kuna määruse nr 1560/2003 artikli 5 lõige 2 ei näe ette mingeid õiguslikke tagajärgi, kui palve saanud liikmesriik uuesti läbivaatamise taotlusele mõistliku aja jooksul ei vasta, ei tähenda selline vastamata jätmine, et see liikmesriik oleks rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse võtnud.

119.

Juhul, kui palve saanud liikmesriik ei vasta ( 62 ) uuesti läbivaatamise taotlusele mõistliku aja jooksul või keeldub rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutust võtmast, ( 63 ) on taotluse läbivaatamise eest minu arvates vastutav palve esitanud liikmesriik, ( 64 ) kes peab sellest asjaomasele isikule võimalikult kiiresti teatama, et too ei jääks teatavasse õiguslikku vaakumisse, ( 65 ) kus tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ei vastuta ei palve esitanud ega palve saanud liikmesriik. Selline olukord oleks „Dublini III määruse süsteemis“ täiesti vastuvõetamatu, kuna seda süsteemi iseloomustab vajadus tagada õiguskindlus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramisel, millest tuleneb kiirusenõue.

120.

Tuleb märkida, et kohtuasjas C‑47/17 möödus kaheksa kuud alates sellest, kui riigisekretär esitas Saksa ametiasutustele 14. aprillil 2016 uuesti läbivaatamise taotluse, kuni 14. detsembrini 2016, mil Madalmaade Kuningriik tunnistas end lõpuks rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks ( 66 ), sest Saksa ametiasutused ei olnud tema uuesti läbivaatamise taotlusele vastanud ( 67 ).

121.

Piiramata eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtavat kontrolli, olen ma seisukohal, et see ajavahemik on ebaproportsionaalne ja õigustamatu isegi siis, kui liikmesriike tabab suur rahvusvahelise kaitse taotlejate sissevool, ning selle suhtes tuleb kohaldada sellist trahvi, nagu liikmesriigi õiguses on ette nähtud.

122.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb viiendale ja kuuendale eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt:

123.

Kõigist esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele, mille on esitanud rechtbank Den Haag, zittingsplaats Haarlem (Haagi esimese astme kohus, Haarlemi kohtumaja, Madalmaad), järgmiselt: