1.

Landgericht Hamburgi (Hamburgi esimese astme kohus) esitatud eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 110/2008 piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1576/89 ( 2 ) artikli 16 tõlgendamist. Nimetatud artikliga 16 kaitstakse kõiki määruse nr 110/2008 III lisas registreeritud geograafilisi tähiseid ( 3 ) mis tahes tegevuse eest, mis võib tarbijat eksitada seoses toote tegeliku päritoluga.

2.

Eelotsusetaotlus on esitatud Šoti viskitööstuse huvide eest seisva Ühendkuningriigi organisatsiooni ja Saksamaa müüja vahelises kohtuvaidluses, mille ese on nõue, et viimane lõpetaks Saksamaal toodetava viski „Glen Buchenbach“ turustamise. Põhikohtuasja hageja väidab, et sõna „Glen“ kasutamine rikub registreeritud geograafilist tähist „Scotch Whisky“, kuna see kujutab endast ühtaegu tähise kaudset kaubanduslikul eesmärgil kasutamist ja sellega seoste tekitamist ning samuti valet või eksitavat märget, mis on vastavalt keelatud määruse nr 110/2008 artikli 16 punktidega a, b ja c.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul kõigepealt otsustada, kas mõiste „kaudne […] kasutamine“ selle määruse artikli 16 punkti a tähenduses eeldab kaitstud geograafilise tähise kasutamist identsel kujul või foneetiliselt ja/või visuaalselt sarnasel kujul või piisab sellest, et vaidlusalune sõna tekitab sihtgrupi tarbijas mingisuguse assotsiatsiooni kõnealuse tähisega. Lisaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas juhul kui piisab üksnes assotsiatsiooni tekitamisest, tuleb kõnealuse sätte kohaldamisel arvesse võtta asjaomase toote kirjeldamiseks kasutatud sõna konteksti ja eelkõige asjaolu, et toote tegelik päritolu on samuti etiketil märgitud.

4.

Seejärel küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas mõiste „seoste tekitamine“, mida on kasutatud selle määruse artikli 16 punktis b, nõuab seda, et kaitstud geograafilise tähise ja asjaomase sõna vahel on foneetiline ja/või visuaalne sarnasus, või piisab sellest, et kõnealune sõna tekitab sihtgrupis mingisuguse assotsiatsiooni nimetatud tähisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib ka, kas juhul kui selline assotsiatsioon on piisav, tuleb nimetatud sätte kohaldamisel võtta arvesse asjaomase sõna kasutamise konteksti.

5.

Lõpuks soovib nimetatud kohus teada, kas sama määruse artikli 16 punkti c tähenduses „muude valede või eksitavate märgete“ olemasolu kontrollimisel tuleb võtta arvesse ka vaidlusaluse sõna konteksti.

6.

Käesoleva kohtuasja eripära võrreldes teistega, milles Euroopa Kohus on juba tõlgendanud määruse nr 110/2008 artikli 16 sätteid, ( 4 ) on selle ese: seni käsitlemata olukord, kus – nagu esitatud küsimustest näha – vaidlusalusel nimetusel puudub kaitstud geograafilise tähisega igasugune sarnasus, nii foneetiline kui ka visuaalne, kuid see võib väidetavalt tekitada tarbijates põhjendamatu seose asjaomase tähisega. Lisaks palutakse kaudselt, et Euroopa Kohus täpsustaks, kuidas on omavahel artikuleeritud nimetatud artikli 16 punktides a–c määratletud reeglid, arvestades neis silmas peetud eri juhtusid.

7.

Määruse nr 110/2008 artiklis 16 „Geograafiliste tähiste kaitse“ on sätestatud, et „kaitstakse III lisas registreeritud geograafilisi tähiseid:

8.

Määruse nr 110/2008 III lisas „Geograafilised tähised“ on märgitud, et „Scotch Whisky“ on registreeritud kui geograafiline tähis, mis kuulub tootekategooriasse nr 2 „Whisky/Whiskey“ ja mille päritoluriik on „Ühendkuningriik (Šotimaa)“.

9.

The Scotch Whisky Association, The Registered Office (edaspidi „TSWA“) on Šoti õiguse alusel asutatud organisatsioon, mille põhieesmärk on kaitsta Šoti viskiga kauplemist nii Šotimaal kui ka välisriikides.

10.

M. Klotz turustab veebisaidi kaudu viskit „Glen Buchenbach“, mida toodab Švaabimaal Buchenbachi orus asuva Bergleni kohaliku omavalitsusüksuse (Baden-Württemberg, Saksamaa) territooriumil asuv Waldhorni destilleerimiskoda.

11.

Kõnealuse viski pudelitel oleval etiketil on lisaks Saksa tootja täielikule aadressile ja jahisarve (saksa keeles „Waldhorn“) stiliseeritud kujutisele ka järgnev teave: „Waldhornbrennerei [Waldhorni destilleerimiskoda], Glen Buchenbach, Swabian Single Malt Whisky [Švaabimaa single malt viski], 500 ml, 40% vol, Deutsches Erzeugnis [Saksa toode], Hergestellt in den Berglen [toodetud Berglenis]“.

12.

TSWA esitas Landgericht Hamburgile (Hamburgi esimese astme kohus) hagi nõudega, et M. Klotz lõpetaks asjaomase viski puhul nimetuse „Glen Buchenbach“ kasutamise, põhjendusel, et see on vastuolus eelkõige määruse nr 110/2008 ( 5 ) artikli 16 punktidega a–c, mis kaitsevad selle määruse III lisas registreeritud geograafilisi tähiseid, mille hulgas on ka tähis „Scotch Whisky“. TSWA väidab eelkõige esiteks, et nimetatud sätted hõlmavad mitte üksnes sellise tähise enda kasutamist, vaid ka muid märkusi, mis näivad viitavat kaitstud geograafilisele päritolule, ning teiseks, et nimetus „Glen“ tekitab sihtgrupis assotsiatsiooni Šotimaa ja Scotch Whiskyga, olenemata sellest, et lisatud on muid märkusi toote Saksa päritolu kohta. M. Klotz palub hagi rahuldamata jätta.

13.

Nendel asjaoludel otsustas Landgericht Hamburg (Hamburgi esimese astme kohus) 19. jaanuari 2017. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. jaanuaril 2017, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14.

Kirjalikud seisukohad on esitanud TSWA, M. Klotz, Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ei korraldatud.

15.

Märgin kõigepealt, et mõlemad põhikohtuasja pooled on esitanud etteheiteid eelotsusetaotluse sõnastuse suhtes.

16.

Ühelt poolt väidab M. Klotz, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on põhikohtuasja asjaolusid esitlenud nii lühidalt kui ka ebatäielikult, ning ta esitab täiendavat teavet selle esitluse täiendamiseks. ( 7 )

17.

Sellega seoses tuletan meelde, et ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses ei ole Euroopa Kohus pädev kontrollima ega hindama põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ning vaid liikmesriigi kohus on pädev tuvastama vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud ja tegema nendest järeldused otsuse jaoks, mille ta peab langetama. ( 8 ) Euroopa Kohus võib siiski koostöö vaimus anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kogu teabe, mida ta peab vajalikuks, et anda nimetatud kohtule tarvilik vastus. ( 9 )

18.

Teiselt poolt heidab TSWA eelotsusetaotluse esitanud kohtule ette seda, et eelotsusetaotluse küsimused on halvasti sõnastatud. ( 10 ) Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades esitab ta ümbersõnastatud küsimused ning annab neile ka vastused. ( 11 )

19.

Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on aga õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega ei saa rahuldada põhikohtuasja ühe poole nõuet esitatud küsimus ümber sõnastada nii nagu tema soovib. ( 12 ) Kuid Euroopa Kohus peab andma liikmesriigi kohtule tarviliku vastuse, mis võimaldab viimasel põhikohtuasja lahendada, ning seega tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud eelotsuse küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. ( 13 )

20.

Seoses määruse nr 110/2008 artikli 16 punktide vahelise artikulatsiooniga rõhutan kõigepealt, et minu arvates, nagu ka Prantsusmaa valitsuse arvates, kaitsevad nimetatud sätted selle määruse III lisas registreeritud geograafilisi tähiseid, loetledes rea juhte, mis seostuvad geograafiliste tähistega üha kaudsemalt.

21.

Leian, et punkt a hõlmab juhud, mil viidatakse registreeritud geograafilisele tähisele endale; punktiga b keelatakse sellise tähise igasugune väärkasutus, imiteerimine või seoste tekitamine, isegi kui vaidlusalune nimetus ei viita asjaomasele tähisele sõnaselgelt; punktiga c keelatakse kõik muud toote päritolu osas eksitavad märkused ning punkt d käsitleb mis tahes muud kaubandustava, mis võib tarbijat eksitada toote päritolu osas. Käsitlen allpool veel täiendavalt eripärasid, mis eristavad punkte a–c, mida käsitletakse käesolevas eelotsusetaotluses, ja tõlgendust, mis nendest minu arvates alljärgneva analüüsi alusel tuleneb. ( 14 )

22.

Esimese eelotsuse küsimusega palutakse Euroopa Kohtul otsustada, kuidas tuleb mõista piiritusjoogiga seotud „[registreeritud geograafilise tähise] kaudset kaubanduslikul eesmärgil kasutamist“ määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti a tähenduses.

23.

Küsimuse esimene osa käsitleb sisuliselt küsimust, kas selleks, et tuvastada punkti a alusel keelatud kasutamise olemasolu, peab vaidlusalune märkus olema kaitstud geograafilise tähisega identsel või sellega foneetiliselt ja/või visuaalselt sarnasel kujul, või piisab sellest, et asjaomane märkus tekitab sihtgrupi tarbijates mingisuguse assotsiatsiooni tähise või sellega seotud geograafilise piirkonnaga.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti a on võimalik tõlgendada kahte moodi. Esimese võimaluse kohaselt, mis on välja pakutud osas Saksa õiguskirjandusest, ( 15 ) tähendab „kaudne […] kasutamine“ kõnealuse sätte tähenduses seda, et registreeritud geograafilist tähist kasutatakse kas identsel kujul või vähemalt foneetiliselt ja/või visuaalselt sarnasel kujul, kuid seda ei ole kantud tootele või selle pakendile nagu „otsese […] kasutamise“ puhul, vaid seda kasutatakse täiesti erinevas raamistikus, näiteks reklaamis või infolehel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et sellise tõlgenduse puhul peaks ta otsustama, et kõnealust punkti a ei saa käesolevas kohtuasjas kohaldada, kuna nimetused „Glen“ ja „Scotch Whisky“ ei ole identsed ega sarnased. Teise lähenemisviisi puhul aga piisaks vastupidi sellest, et tähise vaidlusalune osa tekitab sihtgrupis mingisuguse assotsiatsiooni geograafilise tähise või asjaomase geograafilise piirkonnaga. ( 16 )

25.

TSWA ning Kreeka ja Itaalia valitsus kaitsevad teist tõlgendust. Seevastu M. Klotz, Prantsusmaa ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon leiavad sisuliselt, et „kaudset […] kasutamist“ kõnealuse artikli 16 punkti a tähenduses ei ole, juhul kui kasutatakse asjaomast registreeritud geograafilisest tähisest erineval kujul kirjeldust. ( 17 ) Ma jagan viimati nimetatute arvamust järgmistel põhjustel.

26.

Meenutan kõigepealt, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on. ( 18 )

27.

Esiteks, mis puudutab määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti a sõnastust, siis TSWA väidab, minu arvates vääralt, et nimetatud sätet tuleks tõlgendada laialt, nii et registreeritud geograafilise tähise „kaudne“ kaubanduslikul eesmärgil kasutamine ei eelda asjaomase tähise kui sellise kasutamist tervikuna või osaliselt, vaid kaudset viidet sellele, kui selline kasutus seostub „võrreldavate [toodetega]“ või „[sellega] kaasneb registreeritud geograafilise tähise maine ärakasutamine“. ( 19 )

28.

Sellega seoses olen arvamusel, et kõnealuse artikli 16 punktis a kasutatud väljend „[registreeritud geograafilise tähise] otsene või kaudne kaubanduslikul eesmärgil kasutamine“ ( 20 ) nõuab, et asjaomast tähist kasutataks registreeritud kujul või vähemalt sellega niivõrd tihedalt seotud kujul, et vaidlusalune tähis on sellest ilmselgelt lahutamatu. ( 21 ) Mulle nimelt näib, et sõna „kasutamine“ nõuab juba oma tähendusest tulenevalt seda, et kasutatud oleks kaitstud geograafilist tähist ennast, mis peab seega identsel või vähemalt foneetiliselt ja/või visuaalselt sarnasel kujul ( 22 ) sisalduma vaidlusaluses tähises. ( 23 )

29.

Märgin, et Euroopa Kohus on juba välja toonud kõnealuse artikli 16 punkti a tähenduses „otsese“ kasutamise mõiste määratlemise alused, nentides, et tegemist võib olla geograafilist tähist või sellele tähisele vastavat terminit ja viimase tõlget sisaldava kaubamärgi kasutamisega piiritusjookide puhul, mis ei vasta vastavatele spetsifikaatidele, nagu kujutismärkide puhul, mida käsitleti põhikohtuasjas. Kuid Euroopa Kohus ei ole veel teinud otsust selle kohta, kuidas tuleb mõista „kaudset“ kasutamist sama sätte tähenduses.

30.

Mina isiklikult arvan, et kaudne olemus ei viita mitte juhtudele, kus käsitletav nimetus ei viita sõnaselgelt mingile määruse nr 110/2008 III lisas registreeritud geograafilisele tähisele, nagu väidab TSWA, vaid juhtudele, kus kasutatakse sellise tähise kasutamine toimub teatavas mõttes äraspidisel moel. Leian, nagu ka M. Klotz, Madalmaade valitsus ja komisjon, et vastupidi „otsesele“ kasutamisele, mis eeldab, et kaitstud geograafiline tähis paigutatakse otse asjaomasele tootele või selle pakendile, eeldab „kaudne“ kasutamine seda, et nimetatud tähist kasutatakse täiendavate turundus- või teavitusvahendite raames, näiteks toote reklaamis ( 24 ) või sellega seotud dokumentides. ( 25 )

31.

Teiseks, seoses kõnealuse sätte kontekstiga rõhutan, et artikli 16 punkti a kohaldamisala on tingimata erinev sellele samas artiklis järgnevatest normidest. Kõnealust esimest sätet tuleb eelkõige selgelt eristada punktist b, mis käsitleb „väärkasutuse, imiteerimise või seoste tekitamise“ juhte, see tähendab juhte, kui ei ole kasutatud geograafilist tähist kui sellist, vaid see tuua sihtgrupi tarbijate teadvusse varjatuma viite abil kui see, mida on mainitud punktis a.

32.

Artikli 16 punkt b kaotaks oma kasuliku mõju, kui kõnealuse artikli punkti a tõlgendataks laiendavalt, nagu on märgitud esimeses eelotsuse küsimuses, nii et seda saaks kohaldada niipea, kui vaidlusalune tähis tekitab lihtsalt mingisuguse assotsiatsiooni registreeritud geograafilise tähise või sellega seotud geograafilise piirkonnaga. Niisiis, nagu rõhutavad Prantsusmaa valitsus ja komisjon, tuleneb kõnealuse artikli üldisest ülesehitusest, et mõiste „[registreeritud geograafilise tähise] otsene või kaudne kaubanduslikul eesmärgil kasutamine“ punkti a tähenduses ei saa hõlmata selliseid juhte.

33.

Seda järeldust kinnitab minu arvates Euroopa Kohtu praktika, ( 26 ) mille kohaselt on nõutav piisavalt lähedane seos kaitstud geograafilise tähisega isegi juhul, kui tegemist on lihtsa „seoste tekitamise“ mõistega artikli 16 punkti b ( 27 ) tähenduses, ning see nõue on minu arvates a fortiori kehtiv „kasutamise“ mõiste puhul sama artikli punkti a tähenduses.

34.

Kolmandaks, mis puudutab määruse nr 110/2008 eesmärke, märgin kõigepealt, et määruse põhjenduses 4 on esile toodud, et Euroopa Liidu seadusandja soov oli „tagada süstemaatilisem lähenemisviis piiritusjooke hõlmavates õigusaktides“, sätestades „täpselt kindlaksmääratud kriteeriumid“ eelkõige „geograafiliste tähiste kaitseks“. ( 28 )

35.

Ma kahtlen, kas selle sõnaselgelt väljendatud sooviga tagada õiguskindlus on kooskõlas see, kui mööndakse sellise kriteeriumi asjakohasust, nagu on välja pakkunud eelotsusetaotluse esitanud kohus, see tähendab asjaolu, et „tekita[takse] sihtgrupis ükskõik milli[n]e assotsiatsioon[…] registreeritud geograafilise tähise või geograafilise piirkonnaga“ ( 29 ); märkigem ka, et tegemist on kriteeriumiga, mida seadusandja ei ole kuidagi maininud ja mille piirid näivad mulle liialt laialivalguvad. Euroopa Kohus on küll juba maininud seoses kõnealuse määruse artikli 16 sätetega ohtu „avalikkusel […] seostuda toote päritoluga“ ( 30 ), kuid mulle näib, et tema eesmärk ei olnud siiski muuta seda üldist kaalutlust otsustavaks hindamisteguriks, mille alusel kohaldada üht või teist kõnealustest sätetest.

36.

Sisulisemas plaanis märgin järgmiseks, et määruse nr 110/2008 põhjenduses 2 on märgitud, et määruses sätestatud meetmed „peaksid aitama saavutada tarbijakaitse kõrge taseme, turu läbipaistvuse ja ausa konkurentsi ning vältima ebaausat tegevust“. Määruse põhjenduses 9 lisatakse, et need meetmed „peaksid aitama vältida […] piiritusjookide nimetuste väärkasutamist toodete puhul, mis ei vasta [selles] määruses esitatud määratlustele“. Määruse põhjenduses 14 mainitakse erikaitset, mida kohaldatakse määruse III lisas registreeritud geograafiliste tähiste suhtes, „kui piiritusjoogi teatav omadus, maine või mõni muu tunnus on olulisel määral seostatav toote [teatava] geograafilise päritoluga“.

37.

Mis puudutab eelkõige määruse nr 110/2008 artikliga 16 taotletavaid eesmärke, siis nähtub juba artikli pealkirjast, et selle artikli eesmärk on tagada „[g]eograafiliste tähiste kaitse“ nende registreerimisega, mis ühelt poolt võimaldab tuvastada piiritusjoogi pärinemise teatud territooriumilt kõnealuses põhjenduses 14 nimetatud juhtudel ja teiselt poolt aitab kaasa määruse põhjenduses 2 sõnastatud üldisemate eesmärkide saavutamisele. ( 31 )

38.

Niisiis tundub mulle, et määruse nr 110/2008 ja eelkõige selle artikli 16 sätete eesmärk on takistada kaitstud geograafiliste tähiste väärkasutamist ja seda mitte üksnes ostjate huvides, vaid ka tootjate huvides, kes on pingutanud selle nimel, et tagada eeldatavad omadused selliseid tähiseid seaduslikult kandvate toodete puhul, nagu Euroopa Kohus on juba rõhutanud seoses liidu õiguse sättega, ( 32 ) mille sõnastus on analoogne ( 33 ) nimetatud määruse artikli 16 sõnastusega. ( 34 ) Sellest vaatepunktist lähtudes keelatakse kõnealuse artikli 16 punktiga a konkreetsemalt ja selgesõnaliselt see, et teised ettevõtjad kasutavad registreeritud geograafilist tähist kaubanduslikul eesmärgil toodete puhul, mis ei vasta kõikidele nõutud spetsifikaatidele, ( 35 ) eelkõige eesmärgiga asjaomase geograafilise tähise mainest alusetult kasu saada. ( 36 )

39.

Minu arvates tuleneb eelnevast, et tarbijate kõrgetasemeline kaitse on küll tõlgendatavate sätete üks eesmärke, kuid sellest ei saa siiski järeldada, nagu väidavad Kreeka ja Itaalia valitsus, et kõnealuses punktis a sätestatud keelu kohaldamiseks piisab sellest, kui vaidlusalune nimetus eksitab tarbijat mingil moel seoses päritoluga ning sellel on niisiis sama mõju nagu siis, kui geograafilist tähist on kasutatud registreeritud kujul või sellega sarnasel kujul. Ei tohi nimelt jätta tähelepanuta asjaolu, et kõnealuste sätete eesmärk on ka säilitada sellist tähist õigustatult kandvate toodete tunnustatud omadused ning seega kaitsta selliste ettevõtjate majanduslikke huve, kes on teinud investeeringuid nimetatud omaduste tagamiseks, ning samuti üldisemalt edendada turu läbipaistvust ja ausat konkurentsi.

40.

Niisiis teen ma ettepaneku vastata esimese küsimuse esimesele osale, et määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti a tuleb tõlgendada nii, et registreeritud geograafilise tähise „kaudne […] kasutamine“, mis on nimetatud sättega keelatud, nõuab seda, et vaidlusalune nimetus oleks asjaomase tähisega identne või foneetiliselt ja/või visuaalselt sarnane. Niisiis ei piisa sellest, kui kõnealune nimetus võib sihtgrupi tarbijas tekitada mingisuguse assotsiatsiooni tähise või sellega seotud geograafilise piirkonnaga.

41.

Esimese eelotsuse küsimuse teisele osale palutakse Euroopa Kohtu hinnangut ainult juhul, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et üksnes assotsiatsioonist registreeritud geograafilise tähise või asjaomase geograafilise piirkonnaga võib piisata selleks, et tuvastada selle tähise „kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise“ olemasolu määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti a tähenduses.

42.

Arvestades, et mina pakun selle küsimuse esimesele osale antava vastusena välja vastupidise tõlgenduse, leian ma, et Euroopa Kohtul pole vaja selle küsimuse teisele osale vastata. Ma esitan siiski selle kohta mõned märkused.

43.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi, kas sellise kasutuse tuvastamiseks tuleb arvesse võtta vaidlusaluse märkuse konteksti ja eelkõige asjaolu, et sellele on lisatud täpsustus toote tegeliku päritolu kohta, nii et kontekstist tulenev teave võimaldaks ümber lükata väite, et kõnealuse artikli 16 punktis a sõnastatud nõudeid on eiratud. Konkreetsemalt soovib nimetatud kohus teada, kas vaidlusalust osa „Glen“ tuleb hinnata eraldiseisvana või peab kohus arvesse võtma ka mitmesuguseid etiketil olevaid märkusi, millest nähtub, et asjaomane toode pärineb Saksamaalt. ( 37 ) Kohus leiab, et ta saab põhikohtuasjas otsustada TSWA taotletava konkreetse keelu kasuks vaid juhul, kui Euroopa Kohus tõlgendab kõnealust punkti a nii, et sellega on keelatud sellise sõna kasutamine, mis tekitab mingisuguse assotsiatsiooni registreeritud geograafilise tähisega, olenemata kasutamise kontekstist.

44.

TSWA ja Kreeka valitsus väidavad, et toote etiketil ja pakendil esitatud täiendav teave ( 38 ) ei tule arvesse selleks, et välistada artikli 16 punkti a kohaldamine. Itaalia valitsus leiab, et isegi kui vaidlusaluse osa kontekst võib omada tähtsust, ei saa välistada kaudse kasutamise olemasolu kõnealuse sätte tähenduses, kaasa arvatud juhul, kui sellele osale on lisatud teave päritolu kohta. Madalmaade valitsus leiab, et sellist kasutamist ei ole, kui ei viidata kaitstud geograafilisele tähisele, ning lisaks on etiketil sõnaselgelt mainitud koht, kus jook on toodetud. ( 39 )

45.

Mina omalt poolt piirdun sellega, et rõhutan teise võmalusena, ( 40 ) et määruse nr 110/2008 artikli 16 punktis a ei sisaldu sellist sõnaselget viidet nagu punktis b, mille kohaselt saab registreeritud geograafilise tähise „väärkasutuse, imiteerimise või seoste tekitamise“ tuvastada „ka siis, kui toote tegelik päritolu on näidatud“.

46.

Minu arvates selgitab seda sõnastuse erinevust asjaolu, et juhul kui tegemist on kaitstud geograafilise tähise võimaliku „otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise[ga]“ artikli 16 punkti a tähenduses, eeldab see, et kasutatakse asjaomast tähist kui sellist või sellele sarnasel kujul, mitte mingit täiesti erinevat tüüpi tähist. ( 41 ) Niisiis ei ole võimalik kaheti mõista asjaolu, et käsitletava olukorra analüüsi puhul on vaja keskenduda selle tuvastamisele, kas on või ei ole kasutatud mõnda geograafilist tähist, mis on registreeritud kõnealuse määruse III lisas.

47.

Seevastu artikli 16 punktis b nimetatud juhul, kui tegemist on „väärkasutuse, imiteerimise või seoste tekitamise[ga]“, peab olukorra hindamine mõistagi minema kaugemale sellisest objektiivsest tuvastusest ning nõuab laiemahaardelist lähenemist, millega seoses on liidu seadusandja pidanud vajalikuks sõnaselgelt märkida, et teatavad tegurid, mida võib hindamisel arvesse võtta, eelkõige asjaolu, et see, et on nimetatud „toote tegelik päritolu“, ( 42 ) ei võimalda ühtegi neist kolmest kvalifikatsioonist välistada. ( 43 ) Minu arvates peaks a fortiori samamoodi olema ka lihtsama juhu puhul, mida on nimetatud sama artikli 16 punktis a, kui oletame, et Euroopa Kohus leiab, et kõnealuse sätte kohaldamiseks tuleb analüüsida vaidlusaluse tähise konteksti.

48.

Teise eelotsuse küsimusega palutakse Euroopa Kohtul teha otsus piiritusjoogiga seotud registreeritud geograafilise tähisega „seoste tekitamise“ mõiste kohta määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tähenduses.

49.

Teise küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selleks, et seoste tekitamise saaks tuvastada ja see oleks niisiis keelatud kõnealuse punkti b alusel, peab vaidlusalune märkus olema kaitstud geograafilise tähisega identsel kujul või sellega foneetiliselt ja/või visuaalselt sarnasel kujul, või piisab sellest, et kõnealune märkus tekitab sihtgrupi tarbijates mingisuguse assotsiatsiooni selle tähise või sellega seotud geograafilise piirkonnaga.

50.

Oma küsimuse toetuseks väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus on määruse nr 110/2008 artikli 16 punktis b ja sellele eelnevates analoogsetes liidu õigusnormides kasutatud mõistet „seoste tekitamine“ alati tõlgendanud nii, et see „hõlmab […] olukorda, kus toote tähistamiseks kasutatav sõna sisaldab üht osa kaitstud nimetusest, mistõttu tarbijal tekib toote nime nägemisel kujutlus tootest, mille nimetus on kaitstud“. ( 44 ) Nimetatud kohus lisab, et temale teadaolevalt ei ole Euroopa Kohus seni siiski veel teinud otsust selle kohta, kas asjaomaste tähiste vaheline foneetiline ja/või visuaalne sarnasus ( 45 ) on kohustuslik eeldus, et saaks tuvastada seoste tekitamise, mis on keelatud. Ta leiab, et vastus sellele küsimusel on käesolevas kohtuasjas olulise tähtsusega, kuna käesolevas kohtuasjas sellist sarnasust ei ole. ( 46 )

51.

TSWA ning Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia valitsus teevad ettepaneku vastata, et registreeritud geograafilise tähisega „seoste tekitamine“ kõnealuse artikli 16 punkti b tähenduses ei nõua, et vaidlusalune sõna oleks foneetiliselt ja/või visuaalselt sarnane asjaomase tähisega, ning piisab sellest, et kõnealune sõna tekitab sihtgrupis mingisuguse assotsiatsiooni nimetatud tähise või geograafilise piirkonnaga. M. Klotz ja Madalmaade valitsus toetavad vastupidist seisukohta.

52.

Komisjon asub teatud mõttes vahepealsele seisukohale, mille kohaselt kõnealune mõiste „seoste tekitamine“ ei nõua tingimata foneetilist ja/või visuaalset sarnasust või lihtsalt assotsiatsiooni, vaid käesoleval juhul pigem „registreeritud geograafilise tähise ja vaidlusaluse nimetuse vahel sellise kontseptuaalse sarnasuse olemasolu, mille raames piisavalt informeeritud tarbija looks otsese ja selge seose vaidlusaluse nimetuse ja [asjaomase] tähise vahel“ ( 47 ). Kaldun pooldama viimase arvamusega sarnast tõlgendust ja seda järgmistel põhjustel.

53.

Märgin kõigepealt, et kõnealuse punkti b sõnastus ei sisalda elemente, mis võimaldaksid määratleda täpselt, kuidas tuleb mõista kaitstud geograafilise tähisega „seoste tekitamist“. Heal juhul võimaldab samas sättes eelnevalt nimetatud muude hüpoteesidega, see tähendab „väärkasutuse“ ja „imiteerimisega“ arvestav laiahaardelisem lähenemine arvata, et mõiste „seoste tekitamine“ nõuab teatavat sarnasust asjaomase geograafilise tähisega, isegi kui see nõuab nende kolme mõiste hulgast kõige väiksemat sarnasuse astet.

54.

Lisaks tuleb minu arvates leida teatav hulk juhtnööre Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b või teisi liidu õiguse sätteid, mille sõnastus on sellega analoogne.

55.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, on Euroopa Kohus otsustanud, et tegemist on „seoste tekitamisega“ eelkõige nimetatud punkti b tähenduses, juhul kui vaidlusalune nimetus „sisaldab üht osa kaitstud nimetusest“ ( 48 ). Mulle näib, et selline ühe osa sisaldamine, ( 49 ) millega oli tegu põhikohtuasjades, milles tehti kõnealused Euroopa Kohtu otsused, ( 50 ) ei ole siiski tingimus, mis peab selle sätte kohaldamiseks olema kindlasti täidetud.

56.

Nagu Prantsusmaa valitsus märgib, nähtub nimelt sõnast „mistõttu“, mis järgneb eespool toodud väljendile, et sellise „seoste tekitamise“ olemasolu hindamise keskne ja otsustav kriteerium on selle kontrollimine, kas „tarbijal tekib toote nime nägemisel kujutlus tootest, mille nimetus on kaitstud“ ( 51 ). Euroopa Kohus on pealegi juba rõhutanud, et „liikmesriigi kohus [peab] sisuliselt tuginema sellele, kuidas tarbija eeldatavalt reageerib asjaomase toote tähistamiseks kasutatud sõnale, kusjuures oluline on see, et see tarbija seostab seda sõna kaitstud nimetusega“ ( 52 ). Euroopa Kohus on lisaks täpsustanud, et liikmesriigi kohus peab „lähtuma piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija arusaamast“ ( 53 ). Isegi kui asjaomane kaitstud nimetus on vaidlustatud kaubamärgi lahutamatu osa, on nimelt ikkagi võimalik, et seda kaubamärki kandva tootega kokku puutudes ei seosta keskmine tarbija seda tingimata tootega, millel on asjaomane nimetus. ( 54 )

57.

Euroopa Kohus on ka korduvalt otsustanud, „et on õiguspärane eeldada kaitstud nimetusega seoste tekitamise esinemist siis, kui samalaadse välimusega toodete puhul on müüginimetused foneetiliselt ja visuaalselt sarnased“ ning see „sarnasus ei ole tekkinud juhuslikult“, täpsustades, „et see sarnasus on ilmselge siis, kui asjaomast toodet tähistava sõna kaks viimast silpi on samad kui kaitstud nimetuses ja kui mõlemas […] on sama arv silpe“ ( 55 ).

58.

Me leian siiski, nagu ka enamik käesolevas kohtuasjas oma seisukohad esitanud menetlusosalisi, ( 56 ) et foneetilise ja visuaalse sarnasuse tuvastamine ei ole tingimata vajalik „seoste tekitamise“ olemasolu tuvastamiseks, vaid on pigem üks analüüs teiste seas, mille Euroopa Kohus on välja toonud ja mis võimaldavad kõnealust asjaolu tuvastada. Minu arvates mainis Euroopa Kohus foneetilist ja visuaalset „sarnasust“ seoses faktiliste asjaoludega, mis olid ainuomased kohtuasjadele, milles tehti otsused, kus seda on mainitud, ( 57 ) ning seega pole välistatud, et „seoste tekitamise“ saaks tuvastada ka siis, kui sellist sarnasust ei ole.

59.

Lisaks kaitstud nimetuse ühe osa sisaldamise kriteeriumile, mida ma juba mainisin, ( 58 ) on veel ühe hindamisel asjakohase tegurina sõelale jäänud „eri keeltest pärit sõnade „kontseptuaal[ne] sarnasus[…]““. Täpsustan, et Euroopa Kohus on eristanud seda kriteeriumi „foneetilise ja visuaalse sarnasuse“ kriteeriumist ning on seda sarnaselt muude kriteeriumidega seostanud tarbija arusaama väljaselgitamisega, mis seega paistabki olevat „seoste tekitamise“ olemasolu keskne ja vajalik tingimus. ( 59 )

60.

Niisiis leian, et selleks, et tuvastada „seoste tekitamine“ määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tähenduses, on ainus määrav kriteerium see, kas „tarbijal tekib toote nime nägemisel kujutlus tootest, mille nimetus on kaitstud“ ( 60 ), ning just seda peab liikmesriigi kohus hindama, võttes vajaduse korral arvesse, kas vaidlustatud nimetus sisaldab üht osa kaitstud nimetusest või on sellega sarnane foneetiliselt ja visuaalselt või kontseptuaalselt.

61.

Seevastu ei oleks minu arvates eespool nimetatud sätete eesmärkidega, mida on tõlgendatud käesolevas ettepanekus, ( 61 ) kooskõlas niivõrd ebatäpse ja laiendava kriteeriumi kinnitamine nagu see, mida on nimetatud teises eelotsuse küsimuses, see tähendab et „tähise vaidlusalune osa tekitab sihtgrupis mingisuguse assotsiatsiooni registreeritud geograafilise tähise või geograafilise piirkonnaga“ ( 62 ).

62.

Lisaks, võttes arvesse artikli 16 ülesehitust, tuleb tagada, nagu ma juba märkisin seoses kõnealuse artikli punktiga a, ( 63 ) et punkti b ei tõlgendataks nii, et see säte haarab ka kohaldamisala, mis on kõnealuses artiklis sellele järgnevatel punktidel – see tähendab punktidel c ja d, mis käsitlevad juhte, kus kaitstud geograafilisele tähisele viitamine on veelgi varjatum kui sellega „seoste tekitamise“ puhul.

63.

Lõpuks, seoses määruse nr 110/2008 ja eelkõige selle artikli 16 üldisema kontekstiga, rõhutab M. Klotz õigustatult, et kui Euroopa Kohus otsustaks, et „seoste tekitamise“ tuvastamiseks piisab ükskõik millise assotsiatsiooni tekitamisest, tooks see kaasa kõnealuse määruse kohaldamisala ettenägematu laiendamise ning ohustaks oluliselt kaupade vaba liikumist, kuna tööstus- ja kaubandusomandi kaitse, mida pakub kõnealune määrus, ( 64 ) on üks võimalik õigustus kõnealuse vabaduse piiramisele. ( 65 )

64.

Konkreetsemalt tähendaks see, et kui kõnealuse artikli 16 punktist b geograafilisele tähisele – käesoleval juhul „Scotch Whisky“ – tulenevat kaitset laiendataks sellise sõna kasutamisele, mis pole vähimalgi määral analoogne asjaomase tähisega, siis kuuluksid nimetatud sättes sõnastatud keelu alla ka tooted ja kaubamärgid, mis ei viita mitte mingil moel asjaomase tähise sõnastusele. Nagu märgib Madalmaade valitsus, tuleneks eeltoodust, et viskitootjatel, kelle päritoluriik on muu kui „Ühendkuningriik (Šotimaa)“ ( 66 ), väheneksid nii oluliselt võimalused oma enda toodete või kaubamärkidega eristuda. ( 67 )

65.

Seega teen ettepaneku vastata teise eelotsuse küsimuse esimesele osale, et määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sättega keelatud registreeritud geograafilise tähisega „seoste tekitamine“ ei nõua, et vaidlusalune nimetus sarnaneks tingimata foneetiliselt ja visuaalselt asjaomase tähisega, kuid siiski ei piisa ka sellest, et kõnealune nimetus võib sihtgrupi tarbijas tekitada mingisuguse assotsiatsiooni kaitstud tähise või sellega seotud geograafilise piirkonnaga. Sellise sarnasuse puudumisel tuleb arvesse võtta võimalikku kontseptuaalset sarnasust asjaomase tähise ja vaidlustatud nimetuse vahel, kui selline sarnasus võib tarbijas tekitada kujutluse kaitstud tähisega hõlmatud tootest.

66.

Seoses selle järelduse rakendamisega põhikohtuasja raames tuletan meelde, et üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu, mitte Euroopa Kohtu pädevuses on hinnata, kas käesoleval juhul on tegemist „seoste tekitamisega“ artikli 16 punkti b tähenduses, ( 68 ) ehkki Euroopa Kohus võib siiski esitada täpsustusi, mille eesmärk on abistada liikmesriigi kohut hindamisel. ( 69 )

67.

Sellega seoses märgin, et pärast põhikohtuasja poolte argumentide meenutamist ( 70 ) märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sõna „glen“ on gaeli päritolu sõna, mis tähendab „kitsast orgu“ ning 31 destilleerimiskoda 116st, mis toodavad „Scotch Whiskyt“ ehk Šoti päritolu viskit, kannavad selle glen’i nime, kus nad asuvad. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et sellegipoolest on ka viskisid, mis on toodetud mujal kui Šotimaal ja mille nimetuses esineb sõna „glen“, näiteks viski „Glen Breton“, mis pärineb Kanadast, ( 71 )„Glendalough“, mis pärineb Iirimaalt, ja „Glen Els“, mis pärineb Saksamaalt ( 72 ). Kohus mainib ka üht uuringut, mille esitas TSWA ja mille M. Klotz vaidlustas ning millest nähtuvat eelkõige, et 4,5% küsitluses osalenud Saksamaa viskitarbijatest väitis, et sõna „glen“ toob neile meelde Šoti viski või midagi šotipärast.

68.

Neid asjaolusid arvestades jagan komisjoni arvamust, mille kohaselt ei ole kindel, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on kaitstud geograafilise tähise ja vaidlustatud nimetuse vahel piisav kontseptuaalne sarnasus, selleks et vaidlustatud nimetust saaks käsitada asjaomase geograafilise tähisega „seoste tekitamisena“ määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tähenduses. ( 73 ) Ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses on sellega seoses kontrollida, kas keskmine Euroopa tarbija ( 74 ) mõtleb nimetust „Glen“ kandva võrreldava toote puhul kohe „Scotch Whiskyle“, olenemata sellest, et selle sõna valik viski nimeks pole ilmselt puhtjuhuslik. ( 75 ) Isegi kui oletada, et nimetatud kohus leiab, et tarbijad seostavad sõna „Glen“ süstemaatiliselt viskiga, võib siiski puudu olla vajalik tihe seos Šoti viskiga ning seega vältimatult vajalik sarnasus tähisega „Scotch Whisky“.

69.

Teise eelotsuse küsimuse teisele osale palutakse Euroopa Kohtu hinnangut ainult juhul, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et foneetiline ja visuaalne sarnasus ei ole tingimata vajalik ning üksnes mis tahes assotsiatsioonist registreeritud geograafilise tähise või asjaomase geograafilise piirkonnaga võib piisata selleks, et tuvastada asjaomase tähisega „seoste tekitamine“ määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tähenduses.

70.

Võttes arvesse vastust, mis ma soovitan anda teise küsimuse esimesele osale, ( 76 ) leian, et on vajalik võtta seisukoht ka teise osa suhtes.

71.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas selleks, et määrata kindlaks, kas on konkreetselt olemas kõnealuse artikli 16 punkti b alusel keelatud „seoste tekitamine“, tuleb analüüsida tähise vaidlusalust osa eraldiseisvana või tuleb võtta arvesse ka konteksti, milles seda kasutatakse, eelkõige juhul, kui sellega kaasnevad nn „teistsuguse päritolu“ märkused, millega täpsustatakse asjaomase toote tegelikku päritolu. ( 77 )

72.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et määruse nr 110/2008 artikli 16 punktis b on sõnaselgelt mainitud, et „mis tahes […] seoste tekitami[ne]“ on keelatud „ka siis, kui toote tegelik päritolu on näidatud“; selle täpsustusega võiks olla vastuolus vaidlusaluse osa konteksti arvesse võtmine. Nimetatud kohtu arvates ei välista see siiski tingimata selle konteksti arvesse võtmist „asudes esmalt kontrollima, kas „seoste tekitamisega“ on üldse tegemist“.

73.

Madalmaade valitsus leiab, et teise eelotsuse küsimuse teist osa ei ole vaja käsitleda, tulenevalt vastusest, mis ta soovitab anda küsimuse esimesele osale. M. Klotz väidab, et vaidlusaluse märkuse kontekst peab omama tähtsust kõnealuse artikli 16 punkti b kohaldamisel. ( 78 ) Itaalia valitsuse arvates võib see nii olla, kuid kõnealuse sätte alusel ebaseaduslikku „seoste tekitamist“ ei saa välistada ka siis, kui asjaomase toote täpne päritolu on tootel sõnaselgelt märgitud. TSWA, Kreeka ja Prantsusmaa valitsus ning komisjon leiavad sisuliselt, et „seoste tekitamise“ olemasolu hindamisel ei oma lisateave, mis on esitatud asjaomase toote etiketil ja pakendil, ( 79 ) mingit tähtsust ja seda ka siis, kui vaidlusalusele osale on lisatud märked toote tegeliku päritolu kohta. Ma jagan viimati nimetatute arvamust järgmistel põhjustel.

74.

Esiteks nähtub määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b sõnastusest, mis on minu arvates ühetähenduslik, et asjaolu, et sihtgrupi tarbijatele tehakse teatavaks „toote tegelik päritolu“, ei võimalda heastada vaidlustatud nimetuse eksitavat iseloomu ning seega välistada, et kõnealust nimetust võiks käsitada „seoste tekitamisena“ kõnealuse sätte tähenduses.

75.

Ülejäänud kõnealuses punktis b esitatud täpsustused, mis käsitlevad olukordi, kus kaitstud geograafilist tähist on kasutatud tõlkes või sellele on lisatud mõni pehmendav väljend, ( 80 ) toetavad minu arvates tõlgendust, mille kohaselt ei oma nimetatud kvalifikatsiooni puhul tähtsust, kas täiendav teave päritolu kohta on esitatud asjaomase toote kirjeldamise, esitlemise, märgistamise või isegi pakendi ( 81 ) vahendusel.

76.

Teiseks jagan ma TSWA, Prantsusmaa valitsuse ja komisjoni arvamust, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevad juhtnöörid, mis kinnitavad sellist tõlgendust.

77.

Euroopa Kohus on nimelt selgelt märkinud, et kõnealuse artikli 16 punktis b sõnaselgelt nimetatud väljendite võimalik kasutamine eelkõige seoses toote tegeliku päritoluga „ei muuda […] kvalifi[tseerimist]“„seoste tekitamiseks“ määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tähenduses. ( 82 )

78.

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et isegi kui puudub igasugune tõenäosus, et sihtgrupp asjaomased tooted segi ajab, ei takista see kvalifitseerimist „seoste tekitamiseks“. ( 83 )

79.

Seega ei tohi määruse nr 110/2008 III lisas registreeritud geograafilise tähisega selle sätte tähenduses „seoseid tekitavana“ kvalifitseeritud nimetuse kasutamist ikkagi lubada kõnealust ebaseaduslikku nimetust kandva tootega seonduvaid konkreetseid asjaolusid arvestades ega ka juhul, kui puudub segiajamise tõenäosus sellise tootega, mis kannab õigustatult kõnealust geograafilist tähist. ( 84 ) Vaidlust lahendaval liikmesriigi kohtul niisiis puudub selles osas kontekstiline kaalutlusõigus. ( 85 )

80.

Täpsemalt nähtub sellest kohtupraktikast, et kõnealuse artikli 16 punkti b alusel ei oma tähtsust see, et vaidlusalune nimetus vastab ettevõtja ja/või toote valmistamise koha nimele, ( 86 ) millele tugineb M. Klotz, kes väidab, et nimetus „Glen Buchenbach“ on sõnamäng, mis on moodustatud põhikohtuasjas käsitletava joogi päritolukoha nimest (Berglen) ja ühe kohaliku jõe nimest (Buchenbach). ( 87 )

81.

Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et asjaolu, et vaidlusalune nimetus viitab toote valmistamise kohale, mis on teada selle liikmesriigi tarbijale, kus toodet valmistatakse, ei oma tähtsust mõiste „seoste tekitamine“ kõnealuse punkti b tähenduses hindamisel, kuna kõnealune säte kaitseb registreeritud geograafilisi tähiseid kogu liidu territooriumil mis tahes seoste tekitamise eest ning et arvestades vajadust tagada nimetatud tähiste tõhus ja ühetaoline kaitse sellel territooriumil, tulevad arvesse kõik selle territooriumi tarbijaid. ( 88 )

82.

Asjakohasus puudub minu arvates ka juhul, kui viide asjaomase toote valmistamise kohale ei sisaldu mitte üksnes vaidlusaluses nimetuses endas, vaid ka seda täiendavates märkustes, ( 89 ) nagu näib olevat käesolevas kohtuasjas.

83.

Seega teen ettepaneku vastata teise eelotsuse küsimuse teisele osale, et määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse sättega keelatud „seoste tekitamise“ olemasolu tuvastamiseks ei ole vaja arvesse võtta täiendavat teavet, mis on esitatud vaidlusaluse tähise juures asjaomase toote kirjeldamisel, esitlemisel või märgistamisel, eelkõige seoses toote tegeliku päritoluga.

84.

Kolmanda eelotsuse küsimusega palutakse Euroopa Kohtul otsustada, kas määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti c tähenduses „valede või eksitavate märgete […], mis võivad anda […] päritolust vale ettekujutuse“ olemasolu kontrollimisel tuleb võtta arvesse konteksti, milles vaidlusalust märkust kasutatakse, eelkõige juhul kui sellega kaasneb märge asjaomase toote tegeliku päritolu kohta.

85.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et tal on kahtlusi, kas selleks et põhikohtuasjas kontrollida toote päritolu osas eksitava märke olemasolu, tuleb vaadelda ainult tähise vaidlusalust osa „Glen“ või tuleb arvesse võtta ka selle osa konteksti. Nimetatud konteksti moodustavad käesolevas kohtuasjas eeskätt sõna „Buchenbach“, mis järgneb sõnale „Glen“ vaidlustatud nimetuses, ning ülejäänud etiketil esitatud märkused, mis näitavad toote teistsugust päritolu. ( 90 )

86.

Sellega seoses leiavad M. Klotz, komisjon ja Madalmaade valitsus sisuliselt, ( 91 ) et artikli 16 punkti c tähenduses „valede või eksitavate märgete“ olemasolu kontrollimisel tuleks arvesse võtta vaidlusaluse tähise konteksti ning eelkõige analüüsida etiketti tervikuna. Itaalia valitsuse arvates ei välista kõnealuse konteksti analüüs seda, et tegemist võib olla eksitava märkega, isegi kui sellega kaasneb märge toote tegeliku päritolu kohta. TSWA ning Kreeka ja Prantsusmaa valitsus väidavad, et kõnealune kontekst ei oma asjaomase sätte kohaldamisel tähtsust isegi siis, kui käsitletava osaga kaasneb teave toote tegeliku päritolu kohta. Ma jagan viimati nimetatute arvamust järgmistel põhjustel.

87.

Esiteks rõhutan kõigepealt seoses määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti c sõnastusega, et nimetatud sättes ei viidata mingil moel elementidele, mis võiksid vaidlusaluse nimetusega kaasneda, seda täiendada või lausa parandada.

88.

Teiseks väidab komisjon minu arvates vääralt, et „nii adjektiiv „muud“ kui ka grupis esitamine „toote kirjeldamisel, esitlemisel või märgistamisel“ tähendavad üheselt mõistetavalt seda, et kõiki päritolu puudutavaid märkeid tuleb käsitleda tervikuna ning kirjeldamist, esitlemist ja märgistamist grupis“, nii et põhikohtuasjas peaks hindama kogu etiketil esitatud teavet tervikuna.

89.

Sellega seoses märgin, et artikli 16 saksakeelses ( 92 ) versioonis on punktid a ja b, mis algavad sõnaga „jede“ (iga), millele järgneb ainsus, tõepoolest sõnastatud erinevalt sama artikli punktidest c ja d, milles on kasutatud sõna „alle“ (kõik), millele järgneb mitmus: see konstruktsioon võib ehk kahe viimase punkti puhul viia mõtted tervikule.

90.

Kuid sellist erinevust kõnealuses artiklis 16 sätestatud eri juhtude puhul ei ole teistes keeleversioonides, mille puhul sõna, mis tähendab sisuliselt „iga“, ning mida on kasutatud nii punkti c kui ka punktide a, b ja d alguses, ei tähenda minu arvates sugugi seda, et tuleks analüüsida kogu teavet, mis käesoleval juhul on esitatud etiketil, selleks et hinnata, kas selline olukord nagu põhikohtuasjas käsitletav kuulub konkreetselt punktis c sätestatud keelu kohaldamisalasse. ( 93 )

91.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb aga liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades Euroopa Liidu kõikides keeltes kehtivaid versioone, ning kui keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomase sätte tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa säte on; ( 94 ) need kriteeriumid kallutavad mind tõlgenduse poole, mis on vastupidine komisjoni pakutule. ( 95 )

92.

Väljendi puhul „valed[…] või eksitava[d] mär[ked] […] toote kirjeldamisel, esitlemisel või märgistamisel“, mis pealegi sisaldab rinnastavat sidesõna „või“ ( 96 ) – mis tavaliselt märgib alternatiivi – ei saa ma samuti aru, mis paneb komisjoni sellest järeldama, et hinnata tuleb n-ö „grupis“, võttes arvesse kogu teavet asjaomase toote kohta, mis kaasneb vaidlusaluse tähisega, selleks et määrata kindlaks, kas viimane kujutab endast tõepoolest „valet või eksitavat märget“ määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti c tähenduses. ( 97 )

93.

Lisaks viitab M. Klotz sõnadele „mis võivad anda […] päritolust vale ettekujutuse“, mida on kasutatud kõnealuse artikli 16 punkti c lõpus. Ta väidab, et juhul kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et kõnealuse artikli punkti b tähenduses „seoste tekitamise“ olemasolu tuvastamiseks tuleb lähtuda konkreetsest üldmuljest, mis tekib piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelikul ja arukal keskmisel tarbijal, ( 98 ) kehtib see seda enam kõnealuse punkti c tähenduses „valede või eksitavate märgete“ olemasolu hindamisel. See argument ei ole minu arvates siiski tulemuslik, võttes arvesse minu ettepanekut teise eelotsuseküsimuse teisele osale antava vastuse kohta. ( 99 )

94.

Mina isiklikult leian, et kui liidu seadusandja oleks tõesti soovinud lubada, et tähis, mis iseenesest on vale või eksitav kõnealuse määruse artikli 16 punkti c tähenduses, võiks ikkagi olla lubatud seda ümbritseva täiendava teabe tõttu, siis oleks selline kõnealuse sätte kohaldamisala piirang ka sõnaselgelt sätestatud, eelkõige arvestades taotletavaid kaitse-eesmärke. ( 100 )

95.

Teiseks, kõnealuse artikli 16 punkti c konteksti puudutavas osas jagan komisjoni väljendatud arvamust osas, mille kohaselt kõnealuses sättes ette nähtud juhtu tuleb eristada sama artikli punktides a ja b ette nähtutest, ( 101 ) kuid ma leian omakorda, et punkti c üldisest ülesehitusest ei tulene, et selles käsitletaval juhul tuleb tingimata analüüsida etiketti tervikuna.

96.

Sarnaselt sellele, mida on rõhutanud kohtujurist Campos Sánchez-Bordona seoses liidu õiguse sättega, mis on analoogne määruse nr 110/2008 artikliga 16, ( 102 ) leian, et nimetatud artikkel sisaldab keelatud tegude astmelist loetelu, kus punkt c erineb tuntavalt kahest sellele eelnevast sättest. Kui kõnealuse artikli 16 punkt a piirdub kaitstud geograafilise tähise kasutamise juhtudega, punkt b väärkasutuse, imiteerimise või seoste tekitamise juhtudega, siis punkt c laiendab kaitse ulatust, hõlmates sellega ka „märked“ (see tähendab tarbijatele antav teave) asjaomase toote kirjeldamisel, esitlemisel või märgistamisel, mis küll ei tekita päriselt kaitstud geograafilise tähisega seost, kuid kvalifitseeritakse siiski „vale[ks] või eksitava[ks]“ toote seoste alusel asjaomase tähisega. ( 103 )

97.

Siiski ei saa sellest kõnealuse artikli 16 punktide a, b ja c nii sõnastuse kui ka ulatuse vahel selliselt tuvastatud erinevusest minu arvates järeldada, et viimast punkti tuleks tingimata tõlgendada nii, et arvesse tuleb võtta kogu muud teavet, mis on esitatud eelkõige asjaomase toote etiketil, selleks et hinnata, kas vaidlusalune nimetus on „vale või eksitav märge“ nimetatud sätte tähenduses. Mulle tundub, et selline hindamine peaks hoopis keskenduma vaidlusalusele nimetusele endale, eraldivõetuna, ilma et sellega koos esitatud teave saaks sellise kvalifikatsiooni kahtluse alla seada; vastasel korral oleks oht, et nimetatud punkt c – mis kuulub minu arvates pigem kohaldamisele ulatuslikult, nagu ma alljärgnevalt selgitan – kaotaks oma kasuliku mõju.

98.

Kolmandaks võimaldab üldiselt määrusega nr 110/2008 ja konkreetsemalt analüüsitud sätetega taotletavate eesmärkide arvesse võtmine minu arvates kinnitada minu välja pakutud tõlgendust.

99.

Nagu ma juba märkisin, ( 104 ) tundub mulle, et määruse nr 110/2008 ja eelkõige selle artikli 16 sätete eesmärk on kaitsta määruse III lisas registreeritud geograafilisi tähiseid ühtaegu nii tarbijate huvides, keda ei tohi eksitada ebasobivate tähistega, kui ka selliste ettevõtjate huvides, kes teevad suuremaid kulutusi, et tagada nende toodete kvaliteet, mis väärivad asjaomaseid tähiseid, ning kes seega peavad olema kaitstud kõlvatu konkurentsi eest.

100.

Mis puutub konkreetsemalt kõnealuse artikli 16 punkti c, siis näib mulle, et liidu seadusandja soovis sellele anda piisavalt laia kohaldamisala tagamaks, et eespool nimetatud eesmärke on võimalik saavutada. Sarnaselt Prantsusmaa valitsusega leian, et väljend „muud märked“, mida on kõnealuses sättes kasutatud, võib hõlmata ükskõik mis liiki tähiseid, eelkõige teksti, pilti või anumat, mis võib anda teavet toote omaduste kohta. Lisaks võimaldab kõnealuses punktis c kasutatud paindlik märke kasutamise kohta käiv väljend ( 105 ) minu arvates järeldada, et ükskõik milline kõnealuses punktis nimetatud juhul esinev element, käesolevas kohtuasjas märge asjaomase joogi etiketil, võib üksinda „anda selle päritolust vale ettekujutuse“ kõnealuse sätte tähenduses. Seetõttu ei saa asjaomase toote märgistamisel esitatud ülejäänud teave minu arvates korvata vaidlustatud märke võimalikku valet või eksitavat olemust, isegi juhul kui viimasega kaasneb teave toote tegeliku päritolu kohta.

101.

Teiste sõnadega, nagu Prantsusmaa valitsus rõhutab, satuks kõnealuste eesmärkide saavutamine ohtu, kui geograafiliste tähiste kaitset võiks piirata asjaolu, et määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti c tähenduses iseenesest vale või eksitava märke kõrval on täiendav teave, kuna sellise tõlgenduse lubamine tähendaks seda, et sellise märke kasutamine oleks lubatud, juhul kui sellega kaasneb täpne teave, mis teatavas mõttes kompenseeriks märke petlikku olemust.

102.

Ning viimaks, mis puudutab direktiivi 2000/13/EÜ, ( 106 ) mis on kehtetuks tunnistatud määrusega (EL) nr 1169/2011, ( 107 )käsitleva kohtupraktika ülekandmist, mida näib pakkuvat komisjon, ( 108 ) siis ma kahtlen, kas selline ülekandmine on tegelikult kolmandale eelotsuse küsimusele vastamiseks asjakohane.

103.

Määrusel nr 110/2008, mille tõlgendamist käesolevas kohtuasjas palutakse, on nimelt teistsugune eesmärk kui direktiivil 2000/13: viimase eesmärk on kehtestada horisontaalsed üldnormid ( 109 )„toidu märgistamis[e] ning […] esitlemise ja reklaamimise teatava[te] külg[ede]“ ( 110 ) kohta, samas kui määrus nr 110/2008, mis on vastu võetud hiljem, kehtestab vertikaalsed erinormid „piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse“ ( 111 ) kohta. Eeltoodust tuleneb, et nimetatud kahe õigusinstrumendi eesmärkide ja pakutava kaitse ulatuse vahel on erinevusi, mida tuleb minu arvates arvesse võtta, olenemata sellest, et geograafiliste nimetuste kasutamine selliste jookide märgistamisel võib mõnikord kuuluda üheaegselt mõlema õigusakti kohaldamisalasse. ( 112 )

104.

Konkreetsemalt, arvestades direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i sõnastusega, mida käsitletakse komisjoni seisukohtades viidatud kohtupraktikas, leian, et kõnealuse „[õ]igla[st] teavitami[st]“ ( 113 ) puudutava sätte sisu ei ole kas või sisuliselt päris vastav määruse nr 110/2008 artikli 16 punktile c; see artikkel puudutab „[g]eograafiliste tähiste kaitse[t]“ ( 114 ) ja selle punkti c kohta käib käesolevas kohtuasjas esitatud kolmas küsimus.

105.

Märgin lisaks, et nimetatud kohtupraktikas tegi Euroopa Kohus küll otsuse selle kasuks, et vaidlusalust olukorda analüüsides võetaks arvesse kogu asjaomase toote märgistamisel kasutatud teavet ( 115 ) või isegi teatavaid muid faktilisi asjaolusid, ( 116 ) selleks et hinnata, kas nimetus võib tarbijaid eksitada, ( 117 ) kuid ta tegi seda siiski seoses märkustega, mis ei olnud registreeritud päritolunimetuse või geograafilise tähisena, mis on liidu tasandil kaitstud, ( 118 ) see olukord aga ei vasta käesoleva kohtuasja asjaoludele, mille puhul on tegemist sellise kaitsega. Minu arvates ei ole seega sellises kontekstis kuigi asjakohane kohaldada kõnealuse kohtupraktikaga analoogset arutluskäiku.

106.

Seega teen ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele, et määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse sättega keelatud „valede või eksitavate märgete“ olemasolu tuvastamiseks ei ole vaja arvesse võtta täiendavat teavet, mis on esitatud vaidlusaluse tähise juures asjaomase toote kirjeldamisel, esitlemisel või märgistamisel, eelkõige seoses toote tegeliku päritoluga.

107.

Seoses käesoleva kohtuasjaga, võttes arvesse juba mainitud põhimõtteid pädevuse jaotuse kohta liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahel, ( 119 ) mainin üksnes, et juhul kui Euroopa Kohus peaks eespool pakutud tõlgenduse juurde jääma, siis ma kahtlen, kas kõnealust keeldu on vaja kohaldada sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas käsitletavad, kuna vaidlusalusel sõnal „Glen“ puudub piisavalt otsene ja tihe seos asjaomase kaitstud geograafilise tähisega „Scotch Whisky“ ja isegi viimase päritoluriigiga „Ühendkuningriik (Šotimaa)“, et seda sõna saaks pidada „vale[ks] või eksitava[ks] mär[keks] […], mis või[b] anda […] päritolust vale ettekujutuse“. ( 120 )

108.

Teise võimalusena, juhul kui Euroopa Kohus peaks kõnealust punkti c tõlgendama nii, et analüüsida tuleb kogu vaidlusalust tähist ümbritsevat teavet, leian, et selline analüüs peaks loogiliselt a fortiori viima konkreetsel juhul sama tulemuseni. Kui võtta käesoleval juhul arvesse kõiki etiketil esinevaid elemente, mis annavad üheselt teada asjaomase toote täpse päritolu, nagu rõhutab komisjon, siis on nimelt raske ette kujutada, et sõna „Glen“ kasutamist loetaks kõnealuses sättes ette nähtud keelu kohaldamisalasse kuuluvaks. ( 121 )

109.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Hamburgi (Hamburgi esimese astme kohus, Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: