1

Hageja České dráhy, a.s. on aktsiaselts. See äriühing teostab Tšehhi riiklikku raudteevedu ja seda omab Tšehhi riik. Ta omab turgu valitsevat seisundit eelkõige reisijateveo teenuste ja raudtee infrastuktuuri haldamise teenuste turgudel Tšehhi Vabariigis.

2

Aastatel 2011 ja 2012 hakkasid kaks teist vedajat, RegioJet a.s. ja LEO Express a.s. pakkuma reisijate raudteeveo teenuseid liinil Praha (Tšehhi Vabariik) – Ostrava, mis on linn Kirde-Tšehhis.

3

Alates aastast 2011 on hageja tegevust, keda kahtlustatakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamises, osutades Praha-Ostrava liinil reisijate raudteeveoteenuseid kahjumiga ja kohaldades turuhinnast madalamat hinda, uurinud Tšehhi konkurentsiasutus Úřad pro ochranu hospodářské soutěže (konkurentsikaitse amet, Tšehhi Vabariik).

4

Esialgse uurimise tulemusel algatas Tšehhi konkurentsiasutus 24. jaanuaril 2012 hageja suhtes haldusmenetluse, tuginedes seaduse nr 143/2001 konkurentsi kaitsmise kohta (zákon č. 143/2001 Sb. o ochraně hospodářské soutěže) artikli 11 lõikele 1.

5

25. jaanuaril 2012 teostas Tšehhi konkurentsiasutus hageja ruumides kontrollimise.

6

Käesoleva hagi esemeks oleva otsuse vastuvõtmisel Tšehhi konkurentsiasutuse teostatud kontrollimine veel kestis.

7

Hageja konkurendid RegioJet ja LEO Express esitasid täpsustamata kuupäeval hageja vastu Tšehhi kohtutesse hagid, nõudes neile hageja väidetava konkurentsivastase tegevusega Praha-Ostrava liinil tekitatud kahju hüvitamist.

8

Městský soud v Praze (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik) jättis 10. detsembri 2015. aasta otsusega LEO Expressi hagi rahuldamata. Viimane esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Vrchní soud v Prazele (Praha kõrgem kohus, Tšehhi Vabariik). Käesoleva hagi esemeks oleva otsuse tegemise kuupäeval oli kõnealune kohtumenetlus veel pooleli.

9

Samal ajal ei olnud Městský soud v Praze (Praha linnakohus) RegioJeti hagi veel lahendanud.

10

Euroopa Komisjon tegi 18. aprillil 2016 otsuse C(2016) 2417 final määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 kohaldamise menetluses, mis adresseeriti České dráhyle ja kõigile tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele, ning milles kohustati neid kõiki alluma läbiviidavale kontrollile (juhtum AT.40156 – Falcon) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

11

Vaidlustatud otsuste põhjendused 2–9 on sõnastatud järgmiselt:

12

Vaidlustatud otsuse artikli 1 esimeses lõigus on märgitud:

„Käesolev otsus kohustab [hagejat] koos kõikide äriühingutega, keda ta otseselt või kaudselt kontrollib, alluma kontrollimisele, mis on seotud tema võimaliku osalemisega ELTL artikli 102 rikkumises reisijate raudteeveo teenuste valdkonnas Tšehhi Vabariigis. Rikkumine hõlmab muu hulgas omahinnast madalamate hindade kohaldamist, mis võib piirata kolmandate isikute pääsemist reisijate raudteeveo teenuste turule või nende arengut turul, ning samuti kõiki sama mõjuga strateegiaid.“

13

Vaidlustatud otsuse artikli 2 kohaselt pidi „kontrollimine algama […] 26. aprillil 2016 või veidi hiljem“.

14

Vaidlustatud otsuse artiklis 3 on täpsustatud:, et „[k]äesolev otsus on adresseeritud [hagejale] koos kõikide äriühingutega, keda ta otseselt või kaudselt kontrollib[;] otsus tehakse [hagejale] teatavaks ELTL artikli 297 lõike 2 kohaselt vahetult enne kontrollimist“.

15

Kontrollimine toimus 26.–29. aprillini 2016.

16

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. juunil 2016.

17

Üldkohus palus kodukorra artikli 89 alusel komisjonil esitada teatavaid dokumente. Komisjon täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.

18

Hageja palub Üldkohtul:

19

Komisjon palub Üldkohtul:

20

Hageja põhjendab oma hagi kuue õigusväitega, mis tuginevad:

21

Alustuseks tuleb märkida, et kuigi käesoleva hagiga vaidlustatud akt on tõepoolest otsus, millega määrati kõnealune kontrollimine, ja kuigi kõik hageja väited on suunatud eranditult selle otsuse tühistamisele, on teatud märkused ja argumendid, mille ta formuleeris menetluse kirjalikus osas, seotud siiski kontrollimise läbiviimisega, mida komisjon teostas nimetatud otsust rakendades. Seda kinnitab muu hulgas viis, kuidas hageja on esimese ja kolmanda tühistamisväite pealkirjastanud.

22

Sellega seoses tuleb esile tuua, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõjuta kontrollimise määramise otsuse õiguspärasust viis, kuidas sellist otsust täideti (vt 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika), ja et ettevõtja ei saa tugineda kontrollimismenetluse käigu õigusvastasusele, et põhjendada sellise õigusakti tühistamise nõuet, mille alusel komisjon kontrollimist läbi viib (vt 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Samas täpsustas hageja kohtuistungil, et ta ei soovi vaidlustatud otsuse tühistamisnõude põhjendamiseks tugineda kontrollimismenetluse käigu õigusvastasusele. Asjaomase kontrollimise käiku puudutavad märkused ja argumendid on mõeldud üksnes selleks, et „aidata tõlgendada“ vaidlustatud otsuse eesmärki.

24

Vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud väidete analüüsimisel tuleb seega neid märkusi ja argumente hinnatagi just sellest vaatenurgast lähtuvalt.

25

Lisaks tuleb kõnealust analüüsi alustada teise ja kolmanda väite analüüsist, kuna see võib mõjutada teiste väidete analüüsi.

26

Kolmanda väitega heidab hageja kõigepealt komisonile ette, et vaidlustatud otsuses ei ole toodud ühtegi tõendit, mis lubaks kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist.

27

Igal juhul on hageja veendunud, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei saanud komisjonil olla kindlaid tõendeid (isegi mitte kaudseid), mis andsid alust kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist. Hoopis vastupidi, tõendid, mis koguti Tšehhi konkurentsiasutuse menetluses ja mille hulka kuulusid ekspert Krabeci 16. detsembri 2013. aasta arvamus ning Univerzita Pardubice (Pardubice ülikool, Tšehhi Vabariik) 25. augusti 2015. aasta ekspertiisiakt, toetavad järeldust, et hageja tegevus ei olnud konkurentsivastane. Lisaks tõendavad needsamad tõendid, et hageja kohaldatud hinnad jäid tema konkurentide omadest keskmiselt kallimaks ja et tema tulu Praha-Ostrava liinil ületas alati muutuvkulu. Piisavalt kindlate tõendite puudumist kinnitab olukorra muutumine Praha-Ostrava liinil, mida iseloomustas kõrge konkurentsitase. Seega on hageja sõnul tõenäoline, et vaidlustatud otsus põhines üksnes kaebusel, mille esitas üks konkureerivatest vedajatest, mitte aga faktide tegelikkusele vastavuse kohasel kontrollimisel.

28

Sellega seoses palub hageja Üldkohtul kontrollida sisuliselt neid kaudseid tõendeid, mis komisjonil vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel olid, ja hinnata, mil määral oli ta Tšehhi konkurentsiasutuse toimikut analüüsinud.

29

Teise väitega väidab hageja, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud, ja piiritleb kontrollimise eseme ning eesmärgi liiga ulatuslikult, hõlmates sisuliselt hageja kogu tegevuse reisijate raudteeveo sektoris Tšehhi Vabariigis.

30

Kontrollimise ese on piiritletud liiga ulatuslikult just territoriaalses, ajalises ja sisulises mõttes. Territoriaalses mõttes on vaidlustatud otsuse põhjenduses 3 viidatud võimalikule rikkumisele, mis pandi toime eelkõige Praha-Ostrava liinil, kuid mitte ainult. Mis puudutab ajalist piiritlemist, siis viitab kasutatud sõnastus tõepoolest 2011. aastal uuritud tegevuse algusele, kuid ei ole välistatud, et komisjon uurib ka varasemaid ning hilisemaid perioode. Sisulisest küljest on vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud, et kahtlustatud rikkumine „hõlmab samuti“ omahinnast madalamate hindade kohaldamist, viidates seega ka mis tahes muule ELTL artikli 102 rikkumise vormile. Lisaks sellele ei ole komisjon nimetanud asjaomast turgu.

31

Vaidlustatud otsus ei kirjelda konkreetselt ka faktilisi asjaolusid ega eeldusi, mida komisjon kavatseb kontrollida, ega too välja kaudseid tõendeid, mis annaks alust asjaomasele kahtlustusele (viimase etteheitega seoses vt eespool punkt 26).

32

Seega võimaldas vaidlustatud otsus hageja sõnul komisjonil „teavet õngitseda“ ja otsida mitte üksnes neid dokumente, mis puudutasid Praha-Ostrava liinil tegutsevate konkurentide turule saabumist, vaid ka muid dokumente. Nimelt tugines komisjon kõnealusel kontrollimisel (Falcon) saadud dokumentidele, millel puudub seos Praha-Ostrava liiniga, et määrata teine kontrollimine (Twins), mis on kohtuasja T‑621/16 České dráhy vs. komisjon ese.

33

Komisjon palub mõlemad väited tagasi lükata.

34

Kõigepealt tuleb märkida, et nõue kaitsta iga isiku – nii füüsilise kui ka juriidilise – privaatsfääri avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest on Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõte (vt 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Selle üldpõhimõtte järgimiseks peab seega kontrolli määramise otsuse eesmärk olema selliste dokumentide kogumine, mis on vajalikud kontrollimaks niisuguste kindlate faktiliste ja õiguslike asjaolude tõelevastavust ja ulatust, mille kohta komisjonil on juba andmeid ja mis on piisavalt kindlad kaudsed tõendid, mis lubavad kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist (vt 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Teisisõnu on konkurentsieeskirjade rikkumise kahtlustamiseks piisavalt kindlate kaudsete tõendite omamine sine qua non tingimus, et komisjon võiks määrata kontrollimise nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

37

Samamoodi ja endiselt nimetatud üldpõhimõtet järgides ei tohi kontrollimise määramise otsuse sõnastus ületada selliste kaudsete tõendite alusel kahtlustada võidava rikkumise ulatust.

38

On tõsi, et üldjuhul ei ole komisjon kohustatud avaldama sellise otsuse adressaadile kogu tema käsutuses olevat teavet eeldatud rikkumiste kohta, piiritlema täpselt asjaomast turgu, andma rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni ega nimetama ajavahemikku, mil need rikkumised toime pandi (vt selle kohta 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 170 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Samas peab komisjon võimalikult täpselt esitama kahtlustused, mida ta kavatseb kontrollida, see tähendab mida otsitakse ning millised on asjaolud, millega seoses kontroll läbi viiakse. Selleks on ta samuti kohustatud kontrollimise määramise otsuses kirjeldama oletatava rikkumise põhiolemust, tuues ära eeldatava asjaomase turu ja oletatavate konkurentsipiirangute laadi, selgitused selle kohta, kuidas on kontrollitav ettevõtja oletatavalt rikkumisega seotud, ning liidu uurijatele antud pädevuse (vt 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punktid 170 ja 171 ning seal viidatud kohtupraktika).

40

Lisaks ei vasta äärmiselt lühikesed, ebamäärased ja üldised ning teatud tähenduses mitmeti mõistetavad kaalutlused põhjendamisnõuetele, mis on määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikes 3 kindlaks määratud selleks, et anda alus teabe nõudmiseks, mis toimus enam kui kaks aastat pärast esimesi kontrollimisi, olgugi et komisjon oli juba mitu korda küsinud teavet ettevõtjatelt, keda kahtlustati rikkumises osalemises, ning mitu kuud pärast menetluse algatamise otsust, ja seega tehti asjaomane otsus ajal, mil komisjonil oli juba teavet, mis võimaldanuks tal täpsemalt määratleda kahtlused asjaomaste ettevõtjate toime pandud rikkumise suhtes (vt selle kohta 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 39).

41

Igal juhul, kuna just kontrolli määramise otsuse põhjendused piiritlevad komisjoni ametnikele antud pädevuse ulatuse (vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 60), on eespool punktis 34 nimetatud üldpõhimõttega vastuolus selline kontrolli määramise otsuse sõnastus, mis laiendab seda ulatust kaugemale kui see, mis tuleneb asjaomase otsuse tegemise ajal komisjoni valduses olevatest piisavalt kindlatest kaudsetest tõenditest.

42

Nimelt just seda üldpõhimõtet kohaldades tühistas Üldkohus 14. novembri 2012. aasta kohtuotsuse Nexans France ja Nexans vs. komisjon (T‑135/09, EU:T:2012:596) aluseks olnud kohtuasjas käsitletud otsuse osas, milles see puudutas muid elektrikaableid kui vee- ja maa-alused kõrgepingekaablid ning nende muude kaablitega seotud materjale, ning tehes seda pärast tuvastamist, et kuigi komisjonil oli enne nimetatud otsuse tegemist piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et määrata kontrollimine seoses vee- ja maa-aluste kõrgepinge elektrikaablite ja nendega seotud materjaliga, ei olnud tal seevastu piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et määrata kontrollimine seoses kõikide elektrikaablite ja nendega seotud materjaliga (vt selle kohta 14. novembri 2012. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, T‑135/09, EU:T:2012:596, punktid 91–94).

43

Käesoleval juhul tuleb seega kindlaks teha esiteks, kas komisjonil oli piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et hagejat konkurentsieeskirjade rikkumises kahtlustada, ja teiseks, kas vaidlustatud otsusega määratletud kontrollimise ulatus jäi selle rikkumise piiridesse, mida komisjon võis selliste kaudsete tõendite alusel kahtlustada.

44

Sellega seoses heidab hageja komisjonile ennekõike ette seda, et ta ei esitanud vaidlustatud otsuses ühtegi konkreetset tõendit, mis annaks alust kahtlustada hagejat talle süüks pandavas konkurentsivastases tegevuses.

45

Kuigi selleks, et tõendada, et kontrollimine on põhjendatud, tuleb komisjonil kontrollimise määramise otsuses üksikasjalikult näidata, et tema käsutuses on olulisi otseseid ja kaudseid tõendeid, mis lubavad tal kahtlustada, et kontrollitav ettevõtja on toime pannud rikkumise (vt 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 172 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa talle siiski panna kohustust täpsustada eeluurimise staadiumis lisaks rikkumise kahtlustele, mida ta kontrollib, seda, millised on kaudsed tõendid, st asjaolud, mis viisid ta kaalumiseni, kas mitte ei ole toime pandud ELTL artikli 102 rikkumist. Nimelt seaks selline kohustus kahtluse alla tasakaalu, mille kohtupraktika on seadnud uurimise tõhususe ja asjaomase ettevõtja kaitseõiguste kaitsmise vahele (25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 81).

46

Nimelt, esiteks algab eeluurimise staadium kuupäeval, mil komisjon, kes teostab talle määruse nr 1/2003 artiklitega 18 ja 20 antud uurimispädevust, võtab meetmeid, mis lähtuvad eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ja mis mõjutavad oluliselt uurimise all olevate ettevõtjate olukorda. Teiseks, alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse vastuväiteteatise teel puudutatud ettevõtjat kõigist olulistest asjaoludest, millele komisjon selles menetluse staadiumis tugineb, ja sellest hetkest alates on ettevõtjal toimikuga tutvumise õigus, et tagada oma kaitseõiguste tõhus kasutus. Seega saab ettevõtja alles pärast vastuväiteteatise saamist täielikult oma kaitseõigusi kasutada. Kui see õigus oleks tal juba vastuväiteteatise saatmisele eelnevas staadiumis, kahjustaks see komisjoni läbiviidava uurimise tulemuslikkust, kuna ettevõtjal oleks juba komisjoni eeluurimise staadiumis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile teada ja järelikult ka see, millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata (25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Seega ei saa komisjonile ette heita seda, et ta vaidlustatud otsuses pelgalt tõdes, et tal on teavet, mis viitab, „et [hageja] [võis olla] kohaldanud omahinnast madalamaid hindu (predatory pricing) teatud raudteeliinidel ja eelkõige (kuid mitte ainult) Praha-Ostrava liinil“ ja „et väidetav rikkumine [pidi] olema toime pandud vähemalt alates aastast 2011, kui üks eraõiguslik konkurent hakkas osutama teenuseid liinil Praha-Ostrava, või isegi varem, ja et see tegevus [kestis]“.

48

Sellest hoolimata, kui liidu kohtul tuleb nagu käesolevaski kohtuasjas analüüsida kontrollimise määramise otsust, tegemaks kindlaks, et see ei ole meelevaldne, peab ta veenduma, et esinevad piisavalt kindlad kaudsed tõendid, mis annavad alust kahtlustada, et asjaomane ettevõtja on rikkunud konkurentsieeskirju (vt selle kohta 14. novembri 2012. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, T‑135/09, EU:T:2012:596, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et vähemalt juhul, kui määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel tehtud otsuse adressaadiks olev ettevõtja esitab teatavaid asjaolusid, mis seavad kahtluse alla nende kaudsete tõendite piisava kindluse, mis komisjonil sellise otsuse tegemiseks olemas olid, peab liidu kohus neid tõendeid analüüsima ja kontrollima nende piisavat kindlust (14. novembri 2012. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, T‑135/09, EU:T:2012:596, punkt 72).

50

Selle kindlakstegemine, kas komisjoni käsutuses olid enne kontrollimise määramise otsuse tegemist piisavalt kindlad kaudsed tõendid, mis lubasid kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist, ei ole aga ainus viis, kuidas Üldkohus saab veenduda, et kõnealust otsust ei ole vastu võetud meelevaldselt (25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 87).

51

Nimelt otsuse põhjenduse kontrollimine võimaldab ka kohtul tagada, et järgitakse meelevaldsete ja ebaproportsionaalsete sekkumiste vältimise põhimõtet, kuna see põhjendus näitab, miks on ettevõtja tegevusse kavandatud sekkumine põhjendatud (vt 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui Üldkohus leiab, et kahtlused, mida komisjon kavatseb kontrollida, ja asjaolud, millega seoses kontroll läbi viiakse, on piisavalt täpselt määratletud, võib ta järeldada, et kontrollimise määramise otsus ei ole tehtud meelevaldselt, ilma et ta peaks sisuliselt uurima selle otsuse vastuvõtmise ajal komisjoni käsutuses olnud kaudsete tõendite sisu (25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 91).

52

Käesolevas asjas on komisjon vaidlustatud otsuses märkinud:

53

Seega hõlmab vaidlustatud otsus asjaomase kontrollimise hulka mitte üksnes omahinnast madalamate hindade kohaldamises Praha-Ostrava liinil enne aastat 2011 seisneva ELTL artikli 102 võimaliku rikkumise, vaid samuti ELTL artikli 102 muus vormis rikkumised, muud Tšehhi Vabariigi raudteeliinid peale Praha-Ostrava liini ja ajavahemiku enne aastat 2011.

54

Ent vaidlustatud otsuse põhjendused üksi ei anna alust eeldada, et nimetatud otsuse tegemise kuupäeval oli komisjonil tõepoolest piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, mis lubavad kahtlustada ELTL artikli 102 sellist rikkumist, nagu on kirjeldatud eespool punktis 53.

55

Neil asjaoludel tuleb esiteks ja muid asjakohaseid tegureid arvestades analüüsida, kas komisjonil oli vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada ELTL artikli 102 rikkumist, mis seisnes omahinnast madalamate hindade kohaldamises Praha-Ostrava liinil alates aastast 2011.

56

Teiseks tuleb analüüsida, kas komisjonil oli samal kuupäeval ka piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid ELTL artikli 102 muude rikkumisvormide kohta muudel liinidel enne aastat 2011.

57

Vastuses hagiavaldusele nimetas komisjon kolme teabegruppi, mis viisid ta vaidlustatud otsuse tegemiseni: teave, mida ta sai kaebajalt, teave avalikest allikatest ja Tšehhi konkurentsiasutuse toimik, milles sisaldub Pardubice ülikoooli ekspertiisiakt.

58

Seoses kolmanda teabegrupiga tsiteeris komisjon eelkõige Pardubice ülikooli ekspertiisiakti punkte 128–130 ja 155–157. Nendes punktides on ekspert tõdenud muu hulgas, et esitatud teave (vt ekspertiisiakti punkt 3) ei luba järeldada, et asjaomaseid kulusid puudutavad arvandmed peegeldavad olukorda adekvaatselt. Ekspertiisiaktis on samuti juhitud tähelepanu võimalusele, et hageja on andmeid moonutanud.

59

Pardubice ülikooli ekspertiisiakti punktide kohta, mida komisjon osundab, väidab hageja eelkõige, et neis punktides sisalduvad reservatsioonid on üksnes marginaalse tähendusega. Tema sõnul on tegemist levinud väljenditega, mille abil eksperdid on harjunud tagama, et ekspertiisiakt ei oleks vaidlustatav ja et nende võimalik vastutus oleks välistatud.

60

Kõigepealt olgu märgitud, et käesoleva kohtuasja toimikust nähtub, et Tšehhi konkurentsiasutus uurib võimalikku omahindade kohaldamist hageja poolt Praha-Ostrava liinil alates aastast 2011, see tähendab sama tegevust, millele peamiselt viitab vaidlustatud otsus.

61

Kõnealusest toimikust nähtub veel, et uurimise käigus kogus Tšehhi konkurentsiasutus tuhandeid lehekülgi tõendeid, mis saadi peamiselt hageja ja konkureerivate vedajate (RegioJet ja LEO Express) juurest.

62

Pardubice ülikooli ekspertiisiakti kohta tuleb esmalt märkida, et selle punktides 128–130, millele komisjon tugineb ja mis asuvad peatükis „Erinevate avalikku raudteevedu teostavate isikute kulude ülekandmine“, on välja toodud järgmist:

63

Teiseks on Pardubice ülikooli ekspertiisiakti punktides 155–157, millele komisjon samuti tugineb ja mis asuvad peatükis „Teatavate vastuolude tuvastamine [hageja] seisukohtades“, märgitud nii:

64

Kolmandaks on Pardubice ülikooli ekspertiisiakti punktides 158–161, mis asuvad peatükis „Teatavate vastuolude tuvastamine [hageja] seisukohtades seoses muutuv- ja püsikuludega“, märgitud, et „[konfidentsiaalne]“ ja et „[konfidentsiaalne]“.

65

Tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väidetele, mille kohaselt on tegemist vaid levinud väljenditega, mille abil eksperdid tagavad, et ekspertiisiakt ei oleks vaidlustatav ja et nende võimalik vastutus oleks välistatud, kinnitavad eeltoodud seisukohad, kuigi kaudselt, et komisjonil oli kindlaid põhjusi kahtlustada hagejat ELTL artikli 102 rikkumises ning seega oli tal õigus määrata asjaomane kontrollimine.

66

Sellega seoses tuleb märkida, et kontrollimiste põhjendamiseks ei ole vaja, et komisjoni käsutuses olev teave suudaks ilma mõistliku kahtluseta kinnitada vaidlustatud otsuses tõdetud rikkumise olemasolu. See tõenduslik tase on nõutav nimelt komisjoni otsuste puhul, milles ta tuvastab rikkumise olemasolu ja määrab trahvid. Tegemaks aga kontrollimise määramise otsust määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 tähenduses, piisab, kui komisjonil on olulisi asjaolusid ja kaudseid tõendeid, mis lubavad tal kahtlustada rikkumist (vt selle kohta 14. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Cementos Portland Valderrivas vs. komisjon, T‑296/11, EU:T:2014:121, punkt 43, ja 29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus EGL jt vs. komisjon, T‑251/12, ei avaldata, EU:T:2016:114, punkt 149).

67

Eespool toodud asjaolusid arvestades ilmneb aga, et komisjonil olid sellised kaudsed tõendid olemas.

68

Isegi kui eeldada, et hageja argument, mille kohaselt kinnitavad Tšehhi konkurentsiasutuse kogutud tõendid, et tema tulud Praha-Ostrava liinil on kogu aeg olnud muutuvkuludest suuremad, on põhjendatud, siis piisab, kui märkida, et kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 102 vastuolus ka hinnad, mis on madalamad keskmisest kogukulust, mis sisaldab püsi- ja muutuvkulusid, kuid kõrgemad kui keskmine muutuvkulu, juhul kui need on kehtestatud konkurendi väljatõrjumise kavatsusega (vt selle kohta 3. juuli 1991. aasta kohtuotsus AKZO vs. komisjon, C‑62/86, EU:C:1991:286, punkt 72).

69

Lõpuks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt kinnitab piisavalt kindlate kaudsete tõendite puudumist ka see, kuidas arenes Praha-Ostrava liini olukord, mida iseloomustab kõrge konkurentsitase, siis märgib komisjon õigesti, et asjaolu, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja ei saavutanud oodatud edu, ei tähenda, et omahinnast madalama hinna kohaldamine ei moonutanud konkurentsi.

70

Eeltoodut arvestades tuleb etteheide, mille kohaselt puuduvad piisavalt kindlad kaudsed tõendid, mis annaks alust kahtlustada hagejat ELTL artikli 102 rikkumises, mis seisnes omahinnast madalamate hindade kohaldamises Praha-Ostrava liinil alates aastast 2011, tagasi lükata.

71

Samas, kuna Tšehhi konkurentsiasutuse läbiviidav uurimine puudutab vaid väidetavat omahinnast madalamate hindade kohaldamist Praha-Ostrava liinil alates aastast 2011, ei saa seda järeldust üksnes sel alusel üle kanda ELTL artikli 102 muudele rikkumisvormidele muudel liinidel peale Praha-Ostrava liini või ajavahemikule enne aastat 2011.

72

Järelikult tuleb käesolevas asjas analüüsida kaudseid tõendeid, mis komisjonil selle kohta olemas olid, võttes arvesse tema vastust menetlust korraldavatele meetmetele.

73

Esiteks möönis komisjon oma vastuses eespool nimetatud menetlust korraldavatele meetmetele, et tal ei olnud kaudseid tõendeid, et kahtlustada ELTL artikli 102 rikkumist muus vormis.

74

Teiseks rõhutas ta, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ta ELTL artiklit 102 rakendades analüüsima uuritava äriühingu äristrateegiat, millest võib nähtuda kavatsus või plaan konkurentsi tõrjuda.

75

Komisjoni vastuse peale menetlust korraldavatele meetmetele esitatud märkustes hageja komisjoni argumentidega ei nõustunud. Asjaolu, et komisjon on kohustatud analüüsima tema äristrateegiat, ei põhjenda küll kontrollimise eseme laiendamist konkurentsieeskirjade rikkumisvormidele, mille kohta tal piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid ei olnud.

76

Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja hinnapoliitika õiguspärasuse hindamiseks tuleb põhimõtteliselt lähtuda selle ettevõtja kuludel põhineva hinna ja tema strateegia kriteeriumidest (vt 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus TeliaSonera Sverige, C‑52/09, EU:C:2011:83, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Samamoodi on kohtupraktika kohaselt ELTL artikliga 102 vastuolus ka hinnad, mis on madalamad keskmisest kogukulust, mis sisaldab püsi- ja muutuvkulusid, kuid kõrgemad kui keskmine muutuvkulu, juhul kui need on kehtestatud konkurendi väljatõrjumise kavatsusega (3. juuli 1991. aasta kohtuotsus AKZO vs. komisjon, C‑62/86, EU:C:1991:286, punkt 72).

78

Seega, kui komisjonil on piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada ELTL artikli 102 rikkumist, mis seisneb omahinnast madalamate hindade kohaldamises, võib uurimine puudutada asjaomase ettevõtja strateegiat. Muu hulgas järgib komisjon vaidlustatud otsuse artikli 1 esimese lõigu lõpus seda arutuluskäiku, märkides, et lisaks omahinnast madalama hinna kohaldamisele, mis võib piirata kolmandate isikute reisijate raudteeveo teenuste turule pääsemist või nende arengut sellel turul, puudutab kontrollimine ka „kõiki sama mõjuga strateegiaid“. Hageja seda asjaolu kordagi vaidlustanud ei ole.

79

Hageja väidab aga õigesti, et kõnealune arutluskäik ei saa olla kehtiv põhjus, laiendamaks asjaomase kontrollimise eset muudele rikkumisvormidele.

80

Nimelt, arvestades eespool punktis 34 nimetatud üldpõhimõtet, ei saa seesama arutluskäik põhjendada vaidlustatud otsuse artikli 1 sõnastust, mis ütleb, et rikkumine „hõlmab muu hulgas“ omahinnast madalama hinna kohaldamist, mistõttu võib asjaomane kontrollimine hõlmata ELTL artikli 102 mis tahes muid rikkumisvorme, olgugi et komisjonil selle kohta mingeid kaudseid tõendeid ei olnud.

81

Sellega seoses esitas komisjon esiteks Üldkohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele vastates kaks kaebust 17. oktoobrist 2014 ja 1. märtsist 2016, mille oli talle saatnud LEO Express.

82

Need kaebused sisaldasid andmeid Praha-Košice liini kohta, mis asub Slovakkia Vabariigi idaosas. Lisaks sellele sisaldab 1. märtsi 2016. aasta kaebus andmeid kahe riigisisese liini kohta, Ostrava-Kolín ja Olomouc-Kolín.

83

Teiseks toonitas komisjon asjaolu, et dokumentidest, mis Praha-Ostrava liini ei puuduta, võib samuti ilmneda tarvilikke andmeid, et uurida konkurentsivastast tegevust viimati nimetatud liinil, sest need käsitlevad kulusid muudel raudteeliinidel ja kujutavad endast seega võrdlusandmeid kulude tavapärasest jaotumisest erinevate liinide vahel.

84

Komisjoni vastuse peale menetlust korraldavatele meetmetele esitatud märkustes hageja sellega ei nõustunud. Tema hinnangul ei sisaldanud komisjoni esitatud dokumendid mingeid kaudseid tõendeid, mis lubaks kahtlustada teda konkurentsivastases tegevuses Praha-Košice liinil. Mis puudutab liine Ostrava-Kolin ja Olomouc-Kolin, siis väidab ta, et need kuuluvad tegelikult Praha-Ostrava liini juurde.

85

Esmalt tuleb märkida, et kuigi kaks kõnealust kaebust sisaldavad andmeid Praha-Košice liini kohta, ei kujuta need endast piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada omahinnast madalamate hindade kohaldamist ka sellel liinil. Seal on üksnes märgitud, et hageja kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit, otsustades panna sellele liinile tagasi SC Pendolino rongid, vastates sellega LEO Expressi analoogsetele kavatsustele, kuigi ta oli lõpetanud nende rongide kasutamise sellelsamal liinil nende piiratud liikumissageduse tõttu.

86

Sellega seoses olgu märgitud, et komisjon möönis, et tal ei olnud andmeid, mis lubanuks kahtlustada omahinnast madalamate hindade kohaldamises seisneva rikkumise toimepanemist.

87

Isegi kui kõnealused andmed võiksid kaudselt viidata omahinnast madalamate hindade kohaldamisele Praha-Košice liinil, on selle liini lisamine Falconi kontrollimise esemesse igal juhul vastuolus vaidlustatud otsuse artikliga 1, mis piiritleb kontrollimise eseme Tšehhi Vabariigi territooriumiga.

88

Teiseks, mis puudutab liine Ostrava-Kolin ja Olomouc-Kolin, siis piisab, kui tõdeda sarnaselt hagejaga, et need kuuluvad Praha-Ostrava liini juurde. Nimelt asuvad Kolini ja Olomouci linnad Praha-Ostrava liinil nende kahe linna vahel. Järelikult on liinid Ostrava-Kolin ja Olomouc-Kolin juba hõlmatud vaidlustatud otsuse sõnastusega, mis viitab otseselt Praha-Ostrava liinile.

89

Seega tuleb järeldada, et komisjonil ei olnud piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada hagejat omahinnast madalamate hindade kohaldamises muudel liinidel peale Praha-Ostrava liini.

90

Pealegi kinnitab komisjon ise ka seda järeldust, vähemalt kaudselt, kui ta rõhutab muid liine puudutava teabe olulisust Praha-Ostrava liini juhtumi analüüsimisel.

91

Igal juhul isegi, kui eeldada, et viimati nimetatud arutluskäik on põhjendatud, ei võimalda see komisjonil vaidlustatud otsuses kinnitada, et tal oli andmeid, mis viitasid, et hageja kohaldas omahinnast madalamaid hindu „teatud raudteeliinidel, eelkõige (kuid mitte ainult) Praha-Ostrava liinil“, olgugi et tal olid piisavalt kindlad kaudsed tõendid üksnes viimati mainitud liini kohta.

92

Sellega seoses nähtub toimikust, et hageja esimene konkurent RegioJet alustas Praha-Ostrava liini käitamist alles septembris 2011 ja et just sellest ajast alates uuribki Tšehhi konkurentsiasutus hageja väidetavalt kuritarvituslikku käitumist sellel liinil.

93

Vastuses Üldkohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele esitas aga komisjon dokumendi, mis pärineb 4. oktoobrist 2010.

94

Hageja hinnangul ei sisalda see dokument ehk RegioJeti kaebus mingeid olulisi andmeid. Tegemist on üksnes viimati nimetatu spekulatsioonidega.

95

Tuleb siiski tõdeda, et kuigi komisjoni esitatud dokument on kõigest hageja konkurendi esitatud kaebus, on see koostatud ühtselt ja see käsitleb aastale 2011 eelnenud ajavahemiku osas sama tegevusviisi kui see, mille kohta olid komisjonil alates aastast 2011 kindlad kaudsed tõendid olemas.

96

Pealegi, kuigi on tõsi, et hageja esimene konkurent RegioJet alustas Praha-Ostrava liinil tegutsemist alles aastal 2011 ja tema teine konkurent LEO Express alles aastal 2012, ei välista see iseenesest võimalust, et hageja tegevus oli enne seda aega kuritarvitav. Nimelt saab mõistlikult eeldada, et uute konkurentidega hakkama saamiseks ei oota turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja konkurentsi saabumist asjaomasele turule, vaid tegutseb juba eelnevalt nii, et seda saabumist takistada või raskendada.

97

Neil asjaoludel võis komisjon vaidlustatud otsuses lähtuda ajavahemikust „vähemalt alates aastast 2011“ kui tõenäolisest ajavahemikust, mil eeldatav rikkumine toime pandi.

98

Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud komisjonil piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada hagejat ELTL artikli 102 rikkumises muus vormis kui omahinnast madalamate hindade väidetavas kohaldamises või muudel liinidel peale Praha-Ostrava liini. Seevastu võis komisjon õiguspäraselt võtta kõnealuse rikkumise tõenäoliseks ajavahemikuks selle, mis algas „vähemalt“ aastal 2011.

99

Neil asjaoludel tuleb käesoleva hagi teise ja kolmanda väitega osaliselt nõustuda niivõrd, kuivõrd need puudutavad ELTL artikli 102 väidetavat rikkumist muudel liinidel peale Praha-Ostrava liini ja muid rikkumisvorme peale omahinnast madalamate hindade väidetavat kohaldamist.

100

Sellest järeldusest lähtuvalt tuleb analüüsida ka hagi teisi väiteid.

101

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus kujutab endast meelevaldset ja ebaproportsionaalset sekkumist.

102

Sellega seoses märgib hageja kõigepealt, et komisjoni valduses oli tuhandeid lehekülgi tõendeid, mis pärinesid Tšehhi konkurentsiasutuse menetlusest. Lisaks sellele oli nimetatud asutus ka ise juba hageja asukohas üllatuskontrollimise läbi viinud. Hageja tegi kogu haldusmenetluse kestel kõnealuse asutusega maksimaalselt koostööd. Seega oli komisjoni uurimise jaoks otsustavat mõju omanud faktiline olukord selle asutuse toimikus üksikasjalikult lahti kirjutatud ja komisjon ei saanud loota, et ta saab kõnealuse kontrollimise käigus täiendavaid olulisi tõendeid.

103

Järgmiseks leiab hageja, et samale tulemusele oleks saanud jõuda ka vähem sekkuval moel, näiteks teabenõudega.

104

Lisaks sellele rõhutab hageja, et kõnealust tegevust arutatakse juba kahes kohtumenetluses, mille algatasid tema kaks konkurenti RegioJet ja LEO Express.

105

Lõpuks rikub vaidlustatud otsus hageja sõnul proportsionaalsuse põhimõtet, kuna kontrollimise ese on sõnastatud liiga laialt.

106

Komisjon palub see väide tagasi lükata.

107

Selle väite esimene osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse meelevaldsust, tuleb kohe tagasi lükata.

108

Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et kontrollimise määramise otsus on meelevaldne üksnes siis, kui see tehti tuginemata ühelegi faktilisele asjaolule, mis võiks kontrollimist põhjendada. See ei ole nii juhul, kui kontrollimise eesmärk on koguda vajalikke dokumente teatava faktilise ja õigusliku olukorra olemasolu ja ulatuse kohta, mille kohta on komisjonil juba piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada asjaomast ettevõtjat konkurentsieeskirjade rikkumises (vt selle kohta 14. novembri 2012. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, T‑135/09, EU:T:2012:596, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

109

Teise ja kolmanda väite analüüsist tuleneb aga, et esiteks oli komisjonil piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada ELTL artikli 102 rikkumist, mis seisnes omahinnast madalamate hindade kohaldamises Praha-Ostrava liinil alates vähemalt aastast 2011, ja teiseks tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles see puudutab ELTL artikli 102 muid rikkumisvorme ja muid liine, ja seda põhjusel, et selle kohta puudusid piisavalt kindlad kaudsed tõendid.

110

Neil asjaoludel ei ole vaidlustatud otsus meelevaldne.

111

Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

112

Seoses esimese väite teise osaga, mille kohaselt on vaidlustatud otsus ebaproportsionaalne, tuleb esile tõsta, et kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale (ELL artikli 5 lõige 4).

113

See põhimõte nõuab seega, et liidu institutsioonide tegevus ei ületaks selle piire, mis on seatud eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet, ning et põhjustatud ebamugavused ei tohi üle kaaluda taotletud eesmärke (vt 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika).

114

Samas ei sõltu komisjoni valik ühelt poolt lihtsalt volituse alusel läbiviidava kontrollimise ja teiselt poolt otsusega määratud kontrollimise vahel niisugustest asjaoludest nagu olukorra eriline raskus, eriline kiireloomulisus või absoluutne konfidentsiaalsuse vajadus, vaid vajadusest adekvaatse uurimise järele vastavalt juhtumi erisustele. Järelikult, kui kontrollimise määramise otsusega võimaldatakse komisjonil üksnes koguda vajalikke andmeid aluslepingu võimaliku rikkumise hindamiseks, siis ei rikuta selle otsusega proportsionaalsuse põhimõtet (vt selle kohta 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 193 ja seal viidatud kohtupraktika).

115

Üldjuhul on komisjoni kohustus hinnata, kas teave on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks vajalik, ja isegi kui tal on juba andmeid või tõendeid rikkumise olemasolu kohta, võib ta õiguspäraselt pidada vajalikuks määrata täiendavaid uurimisi, mis võimaldavad tal rikkumist või selle kestust paremini kindlaks teha (vt 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 194 ja seal viidatud kohtupraktika).

116

Järelikult ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt oleks komisjon proportsionaalsuse põhimõtet järgides pidanud võtma vähem sekkuvaid meetmeid, nagu määruse nr 1/2003 artikli 18 kohane teabenõue, seda enam, et käesoleva kohtuasja asjaoludel sõltub hageja tegevuse hindamine ilmselgelt teabest, mida ei oleks vabatahtlikult kindlasti komisjonile saadetud, ja seega ei oleks komisjon seda enda valdusesse saanud muul viisil kui kontrollimisel (vt selle kohta 8. märtsi 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, T‑340/04, EU:T:2007:81, punktid 150 ja 153, ning 12. juuli 2007. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑266/03, ei avaldata, EU:T:2007:223, punkt 65).

117

Lisaks, kuna vaidlustatud otsus tugineb osaliselt teabele, mis sisaldub Tšehhi konkurentsiasutuse toimikus, mis puudutab hageja sama tegevuse uurimist, mille raames esitati talle mitu teabenõuet, siis on võimalik, et nimetatud asutuse toimik sisaldas juba kogu teavet, mida sel teel hankida oli võimalik.

118

Eespool punktis 115 viidatud kohtupraktikat arvestades ei saa nõustuda ka hageja argumendiga, mille kohaselt oleks komisjon pidanud rahulduma Tšehhi konkurentsiasutuse toimikus sisaldunud teabega.

119

Mis puudutab argumenti, et hageja sama tegevus on juba riigisisesel tasandil esemeks ühes haldusuurimises ja kahes kohtumenetluses, siis piisab, kui märkida, et kohtupraktika kohaselt ei saa määruse nr 1/2003 sätetest tuletada, et kui riigisisene konkurentsiasutus on algatanud konkreetsete asjaolude suhtes uurimise, takistab see kohe komisjonil seda juhtumit menetleda või sellest esialgu huvituda. Vastupidi, need kaks ametivõimu võivad vähemalt esialgses staadiumis, nagu seda on uurimised, töötada paralleelselt ja komisjonile jääb võimalus algatada menetlus otsuse tegemiseks isegi siis, kui riigisisene asutus juhtumiga juba tegeleb. A fortiori peab komisjonil olema ka võimalus korraldada kontrollimine, kuna kontrollimise määramise otsus on pelgalt akt, millega valmistatakse ette juhtumi sisulist käsitlemist ja millega ei algatata ametlikku menetlust määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 tähenduses (vt selle kohta 8. märtsi 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, T‑340/04, EU:T:2007:81, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda põhimõtet tunnustatakse juhtumis, kus riigisisene konkurentsiasutus kohaldab ELTL artikleid 101 või 102. See kehtib seda enam aga juhtumites, kus riigisisese konkurentsiasutuse juhitav uurimine on põhjendatud vaid riigisisese õiguse alusel. Käesolevas asjas ongi see aga just nii.

120

Samamoodi tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et aluslepinguga talle antud ülesande täitmisel ei saa komisjon olla seotud otsusega, mille siseriiklik kohus on teinud ELTL artikli 101 lõike 1 ja artikli 102 alusel. Komisjonil on seega õigus teha igal ajal üksikotsuseid ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks, isegi kui kokkulepe või tegevus on juba liikmesriigi kohtu otsuse ese ning komisjoni kavandatav otsus on vastuolus selle kohtuotsusega (vt 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 200 ja seal viidatud kohtupraktika).

121

Järelikult ei saa ka Tšehhi kohtutes pooleli olevad menetlused takistada komisjoni korraldamast sellist üllatuskontrollimist, nagu määrati vaidlustatud otsusega.

122

Pealegi, mis puudutab eespool punktis 8 viidatud Městský soud v Praze (Praha linnakohus) 10. detsembri 2015. aasta otsust, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsus ei ole sellega vastuolus. Nimelt jättis Městský soud v Praze (Praha linnakohus) LEO Expressi kahju hüvitamise nõude hageja vastu rahuldamata põhjendusel, et LEO Express ei suutnud tõendada põhjuslikku seost kantud kahju ja hageja väidetava konkurentsivastase tegevuse vahel. Pärast seda järeldust ei olnud aga enam vaja lahendada küsimust seoses hageja tegevuse konkurentsivastase laadiga ning seega Městský soud v Praze (Praha linnakohus) seda ka ei teinud.

123

Seoses hageja argumendiga, mis tugineb 25. novembri 2014. aasta kohtuotsusele Orange vs. komisjon (T‑402/13, EU:T:2014:991), milles Üldkohus järeldas, et riigisisese konkurentsiasutuse valduses oleva toimiku analüüsimine ei ole kontrollimismeetme alternatiiv, kuna kõnealune asutus ei olnud viinud asjaomase ettevõtja ruumides läbi ühtegi kontrollimist ja kuna tema otsus oli seega vastu võetud ainult ettevõtja enda vabatahtlikult esitatud teabe alusel, tuleb märkida, et Üldkohus tegi sellise järelduse, kuna selles kohtuasjas oli komisjon otsustanud võtta kontrollimismeetme, ilma et ta oleks eelnevalt analüüsinud teavet, mida riigisisene konkurentsiasutus võis olla sarnaste tegevuste kohta saanud (vt selle kohta 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punktid 55 ja 56). Käesolevas asjas tõdeb aga Üldkohus, et komisjon tutvus Tšehhi konkurentsiasutuse toimikuga ja tegi vaidlustatud otsuse alles pärast selle toimikuga tutvumist.

124

Lõpuks, mis puudutab etteheidet, et kõnealuse kontrollimise ese oli vaidlustatud otsuses sõnastatud liiga laialt, siis tuleb märkida, et seda küsimust on teise ja kolmanda väite analüüsimisel juba käsitletud ja et selle analüüsi tulemusel tehtud järelduse kohaselt tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles see puudutab mis tahes muid liine peale Praha-Ostrava liini ja milles see viitab mis tahes muule tegevusele kui omahinnast madalamate hindade väidetavale kohaldamisele.

125

Seoses aga vaidlustatud otsuse sõnastusega, mis märgib rikkumise toimepanemise ajaks „vähemalt alates aastast 2011“, järeldas Üldkohus endiselt teise ja kolmanda väite analüüsimisel, et komisjonil oli andmeid mitte üksnes ajavahemiku kohta alates aastast 2011, vaid ka enne aastat 2011.

126

Lisaks sellele tuleneb kohtupraktikast, et komisjon ei ole kohustatud märkima ajavahemikku, mille jooksul on rikkumine tema hinnangul toime pandud (vt selle kohta 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 170 ja seal viidatud kohtupraktika).

127

Neil asjaoludel ei saa vaidlustatud otsust pidada ebaproportsionaalseks põhjendusel, et kontrollimise ese oli selles sõnastatud liiga laialt.

128

Järelikult tuleb ka esimese väite teine osa ning seega kogu väide tervikuna tagasi lükata.

129

Hageja sõnul ei olnud komisjon pädev vaidlustatud otsust vastu võtma ja kontrollimist läbi viima. Nimelt, kuna 356 kilomeetri pikkune Praha-Ostrava liin on Euroopa raudteevõrku arvestades väga väikese tähtsusega, ei saa hageja väidetav konkurentsivastane tegevus liikmesriikidevahelist kaubandust tuntavalt mõjutada. Lisaks sellele ei oma hageja siseturul või selle olulises osas turgu valitsevat seisundit. Nimelt, võttes arvesse tema marginaalset tähtsust Euroopa tasandil, ei saa raudteevedu Praha-Ostrava liinil pidada siseturu oluliseks osaks.

130

Hageja lisab, et see väide täiendab teist väidet ja vastupidi eelkõige osas, mis puudutab kõnealuse kontrollimise geograafilist ulatust.

131

Komisjon palub see väide tagasi lükata.

132

ELTL artikli 102 kohaselt on siseturul või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt keelatud kui siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

133

Kõigepealt tuleb selle kohta märkida, et tingimusega, mille kohaselt on konkurentsivastane kokkulepe või tegevus keelatud niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, soovitakse kindlaks määrata liidu õiguse valitsemisala võrreldes liikmesriikide omaga. Just nimelt selles ulatuses, milles kokkulepe või tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, on kõnealusest kokkuleppest või tegevusest tingitud konkurentsimoonutuse suhtes kohaldatav liidu õiguse keeld; vastupidisel juhul keeld sellele ei laiene (vt selle kohta 13. juuli 1966. aasta kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, 56/64 ja 58/64, EU:C:1966:41, lk 495).

134

Täpsemalt näitab määruse nr 1/2003 pealkiri ise, et selle määrusega komisjonile antud volituste eesmärk on rakendada ELTL artiklites 101 ja 102 ette nähtud konkurentsieeskirju. Need kaks sätet keelavad ettevõtjate sellise tegevuse, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või moonutada konkurentsi siseturul. Seega võib komisjon oma kontrollivolitusi kasutada üksnes selliste tegevuste tuvastamiseks (14. novembri 2012. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, T‑135/09, EU:T:2012:596, punkt 99).

135

Viidatud kohtupraktikat arvestades väidab komisjon seega ekslikult, et tingimus, mille kohaselt on konkurentsivastane kokkulepe või tegevus keelatud osas, milles see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, puudutab üksnes sisulist aspekti, see tähendab komisjoni võimaliku lõpliku otsuse õiguspärasuse hindamist, ja et seega ei kuulud see vaidlustatud otsuse kohtuliku kontrolli kohaldamisalasse.

136

Järelikult on vaja kontrollida, kas see tingimus (edaspidi „esimene tingimus“) on kahtlustatud rikkumise osas täidetud, võttes ühtlasi arvesse teise ja kolmanda väite analüüsimisel tehtud järeldust, et komisjonil ei olnud piisavalt kindlaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist muudel liinidel peale Praha-Ostrava liini.

137

Lisaks, võttes arvesse asjaolu, et rikkumine, mille toimepanemist komisjon käesolevas asjas kahtlustab, on ELTL artikli 102 rikkumine, tuleb samuti kontrollida tingimust, mille kohaselt on keelatud kuritarvitada turgu valitsevat seisundit siseturul või selle olulises osas (edaspidi „teine tingimus“).

138

Esimese tingimusega seoses tuleb esile tuua, et kuigi on tõsi, et tegevus, mille mõju avaldub üksnes ühe liikmesriigi territooriumil, kuulub riigisisese, mitte liidu õiguskorra kohaldamisalasse (vt selle kohta 31. mai 1979. aasta kohtuotsus Hugin Kassaregister ja Hugin Cash Registers vs. komisjon, 22/78, EU:C:1979:138, punkt 17), siis juhul, kui turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja takistab konkurentidel turule pääseda, ei oma siiski tähtsust asjaolu, et see tegevus toimub ühe liikmesriigi territooriumil, kui see võib mõjutada kaubavoogu ja konkurentsi siseturul (9. novembri 1983. aasta kohtuotsus Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, 322/81, EU:C:1983:313, punkt 103).

139

Lisaks sellele ei nõua ELTL artikkel 102 selle tõendamist, et kuritarvitav tegevus mõjutas tuntavalt liikmesriikidevahelist kaubandust, vaid selle tõendamist, et see tegevus on oma laadilt niisugune, mis võib sellist mõju avaldada (9. novembri 1983. aasta kohtuotsus Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, 322/81, EU:C:1983:313, punkt 104).

140

Nimelt peab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi objektiivsete faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist (vt 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej ja Telefonia Dialog, C‑3/14, EU:C:2015:232, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

141

Käesolevas asjas on aga pooled üksmeelel esiteks selles, et Praha-Ostrava liin on üks peamisi liine Tšehhi Vabariigis eelkõige seetõttu, et Praha ja Ostrava vahel, mis asub kümnekonna kilomeetri kaugusel Poola ja paarikümne kilomeetri kaugusel Slovakkia piirist, ei ole maantee kaudu otseühendust, teiseks selles, et Praha-Ostrava liinil tegutsevad konkureerivad vedajad tegutsevad samuti teistes liikmesriikides, eelkõige Slovakkia Vabariigis, ja kolmandaks selles, et Praha-Ostrava liin kuulub konkureerivate vedajate liinide hulka, mis viivad just nimetatud liikmesriigi suunas.

142

Tuleb tõdeda, et niisuguses kontekstis võib selline konkurentsivastane tegevus, mida komisjon käesolevas asjas kahtlustab, kahtlemata avaldada mõju kaubavoogudele ja konkurentsile siseturul. Nimelt võib selline kuritarvitav tegevus mõjutada mitmes liikmesriigis tegutsevate konkureerivate vedajate majanduslikku olukorda ja seega mõjutada konkurentsi mitte üksnes Praha-Ostrava liinil ja Tšehhi Vabariigis, vaid vähemalt kaudselt ka Kesk-Euroopa tasandil, eelkõige Slovakkias.

143

Kui kahtlustatud rikkumine piirneks – nagu hageja väidab – 5 km pikkuse lõiguga, mis ühendab Praha-Ostrava liinil Choceňit (Tšehhi Vabariik) ja Brandýs nad Orlicít (Tšehhi Vabariik), oleks selle mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele tõepoolest ilmselt tühine. Ent kahtlustatud rikkumine ei piirne nimetatud lõiguga. See hõlmab tervet Praha-Ostrava liini pikkusega 356 km.

144

Järelikult on esimene tingimus täidetud.

145

Seoses teise tingimusega tuleb märkida, et pooled on üksmeelel selles, et hageja omab turgu valitsevat seisundit ELTL artikli 102 tähenduses eeskätt reisijate vedamise teenuste ja raudteeinfrastruktuuri haldamise teenuste turgudel Tšehhi Vabariigis (vaidlustatud otsuse põhjendus 2).

146

Kohtupraktika kohaselt loetakse aga teine tingimus täidetuks isegi olukorras, kus asjaomase ettevõtja turgu valitsev seisund piirneb ühe liikmesriigi sisese piirkonnaga (vt selle kohta 25. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Ambulanz Glöckner, C‑475/99, EU:C:2001:577, punkt 38) või isegi sadamaga (vt selle kohta 10. detsembri 1991. aasta kohtuotsus Merci convenzionali porto di Genova, C‑179/90, EU:C:1991:464, punkt 15).

147

A fortiori tuleb see tingimus lugeda täidetuks olukorras, kus asjaomase ettevõtja turgu valitsev seisund hõlmab kogu sellise liikmesriigi territooriumi nagu Tšehhi Vabariik.

148

Lisaks eksib hageja, kui lähtub arusaamast, et siseturu olulise osa peab moodustama just raudteevedu Praha-Ostrava liinil. Nimelt selleks, et ELTL artikkel 102 oleks kohaldatav, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab kuritarvitav tegevus mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust. Teiseks peab kuritarvitava tegevuse toimepanija omama turgu valitsevat seisundit siseturul või selle olulisel osal. Järelikult on ELTL artikkel 102 kohaldatav isegi olukorras, kus siseturul või selle olulises osas turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja kuritarvitab turgu valitsevat seisundit üksnes ühes turusegmendis, mis üksinda siseturu olulist osa ei moodusta, tingimusel siiski, et see kuritarvitamine mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust. Eeltoodust tuleneb aga, et viimati nimetatud tingimus on käesolevas asjas täidetud.

149

Seega on ka teine tingimus täidetud.

150

Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

151

Hageja väidab, et kuna Tšehhi konkurentsiasutus uurib sama tegevust alates aastast 2011, on tal tekkinud õiguspärane ootus, et uurimist teostab üksnes just see asutus.

152

Õiguspärast ootust kinnitab hageja hinnangul see, kuidas on sõnastatud komisjoni teatis koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus (ELT 2004, C 101, lk 43), ja asjaolu, et komisjon ei teinud mitte ühtegi toimingut aastast 2013, mil ta sai vaidlustatud otsuse aluseks oleva kaebuse, kuni aastani 2016, mil ta korraldas asjaomase kontrollimise.

153

Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

154

Selles osas ei saa määruse nr 1/2003 sätetest tuletada, et kui riigisisene konkurentsiasutus on algatanud konkreetsete asjaolude suhtes uurimise, takistab see kohe komisjonil seda juhtumit menetleda või sellest esialgu huvituda. Vastupidi, need kaks ametivõimu võivad vähemalt esialgses staadiumis, nagu seda on uurimised, töötada paralleelselt ja komisjonile jääb võimalus algatada menetlus otsuse tegemiseks isegi siis, kui riigisisene asutus juhtumiga juba tegeleb. A fortiori peab komisjonil olema ka võimalus korraldada kontrollimine, kuna kontrollimise määramise otsus on pelgalt akt, millega valmistatakse ette juhtumi sisulist käsitlemist ja millega ei algatata ametlikku menetlust määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 tähenduses (vt selle kohta 8. märtsi 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, T‑340/04, EU:T:2007:81, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).

155

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et üldjuhul ei saa komisjon olla seotud otsusega, mille siseriiklik kohus on teinud ELTL artikli 101 lõike 1 ja artikli 102 alusel. Komisjonil on seega õigus teha igal ajal üksikotsuseid ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks, isegi kui kokkulepe või tegevus on juba liikmesriigi kohtu otsuse ese ning komisjoni kavandatav otsus on vastuolus selle kohtuotsusega (vt 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

156

Sellest tulenevalt ei saa Tšehhi konkurentsiasutuse läbiviidav uurimine mingil juhul tekitada hagejal õiguspärast ootust, et komisjon hoidub sekkumast.

157

Lisaks tuleb märkida, et Tšehhi konkurentsiasutuse uurimine ei põhine liidu õigusel, vaid riigisisesel õigusel.

158

Mis puudutab asjaolu, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse alles aastal 2016, samas kui Tšehhi konkurentsiasutus teostas uurimist alates aastast 2011, ja et komisjon sai hageja sama tegevust puudutava kaebuse aastal 2013, siis see ei lükka ümber järeldust, et hageja ei saa käesolevas asjas tugineda õiguspärasele ootusele.

159

Sellega seoses piisab, kui märkida, et komisjonil on õigus anda talle esitatud kaebustele erinevaid prioriteeditasemeid (vt 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Trajektna luka Split vs. komisjon, T‑57/15, ei avaldata, EU:T:2016:470, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

160

Mis puudutab komisjoni teatist koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus, siis olgu märgitud sarnaselt komisjonile, et seda kohaldatakse üksnes olukorras, kus riigisisene konkurentsiasutus rakendab ELTL artikleid 101 ja 102. Käesoleval juhul see aga nii ei ole. Seetõttu ei saanud ka kõnealune teatis hagejal õiguspärast ootust tekitada.

161

Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

162

Hageja hinnangul ei täida harta artikliga 7 ja EIÕK artikliga 8 tagatud õiguste riive, mis sisaldub vaidlustatud otsuses, mitte ühtegi kolmest tingimusest, miks seda pidada põhjendatuks. See ei ole seaduses ette nähtud, sel puudub õiguspärane eesmärk, eelkõige seetõttu, et puuduvad piisavalt kindlad kaudsed tõendid, kahtlustamaks hagejat konkurentsieeskirjade rikkumises, ja see ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, võttes arvesse Tšehhi konkurentsiasutuse teostatavat uurimist ja kahte pooleliolevat kohtumenetlust.

163

Lisaks riivab vaidlustatud otsus harta artikliga 48 ja EIÕK artikliga 6 tagatud õigust, konkreetselt hageja õigust saada üksikasjalikult teada tema vastu esitatud süüdistuse laadist ja alusest. Nimelt, mis puudutab süüdistuse laadi, siis on vaidlustatud otsus sõnastatud liiga laialt, ning süüdistuse aluse kohta ei ole esitatud mingeid konkreetseid elemente.

164

Komisjon palub see väide tagasi lükata.

165

Harta artikli 7 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era‑ ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.

166

Harta artikli 52 lõige 1 näeb sellega seoses ette, et hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Lisaks võib proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

167

Seoses EIÕK artikliga 8 sätestab harta artikli 52 lõige 3, et „[h]artas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad [EIÕKga] tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud“.

168

Selgitused põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17) täpsustavad samamoodi seoses harta artikliga 7 järgmist:

„Vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 on nimetatud õigusel sama tähendus ja ulatus kui [EIÕK] vastaval artiklil. […] Seega on piirangud, mida võib sellele õigusele seadusega kehtestada, samad kui [EIÕK] artikliga 8 lubatavad piirangud: „[…] 2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.“

169

Seega, kuna kohtupraktikast tulenevalt kujutab komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 4 antud kontrollipädevuse teostamine ettevõtja suhtes endast ilmselget sekkumist selle ettevõtja õigusesse oma eraelu, asukoha ja edastatud sõnumite saladuse austamisele (6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EU:T:2013:404, punkt 65), siis tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus vastab harta artikli 52 lõikes 1 ja EIÕK artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimustele.

170

Nimetatud tingimuste kohaselt peab piirang olema ennekõike sätestatud seadusega. Seega peab asjaomasel meetmel olema seaduslik alus (vt analoogia alusel 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Trabelsi jt vs. nõukogu, T‑187/11, EU:T:2013:273, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

171

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et see võeti vastu määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel, mis näeb ette komisjoni pädevuse määrata otsusega kontrollimisi, millele ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma.

172

Järelikult on tingimus, et sekkumine õigusesse eraelu asutamisele peab olema „kooskõlas seadusega“, täidetud.

173

Järgmiseks, mis puudutab tingimust, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi, siis tuleneb kohtupraktikast, et komisjonile määruse nr 1/2003 artikliga 20 antud pädevuse eesmärk on võimaldada tal täita talle aluslepingutega seatud ülesannet tagada konkurentsieeskirjade järgimine siseturul. Nende eeskirjadega soovitakse vältida, et konkurentsi kahjustataks üldise huvi, ettevõtjate ja tarbijate vastaselt. Määrusega nr 1/2003 komisjonile antud pädevuse teostamine toetab aluslepingutega taotletud konkurentsikorra säilimist, mida ettevõtjad rangelt austama peavad. Neil asjaoludel ei ilmne seega, et määrus nr 1/2003, mis annab komisjonile pädevuse korraldada etteteatamiseta kontrollimisi, rikuks harta artiklis 7 ja EIÕK artiklis 8 sätestatud õigust (vt selle kohta 26. juuni 1980. aasta kohtuotsus National Panasonic vs. komisjon, 136/79, EU:C:1980:169, punkt 20).

174

Seega, võttes arvesse käesoleva hagi teiste väidete, millele hageja selles kontekstis viitab, analüüsi, vastab määruse nr 1/2003 alusel tehtud vaidlustatud otsus ka liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele.

175

Lõpuks on seoses küsimusega, kas vaidlustatud otsus läheb kaugemale sellest, mida on vaja eespool punktis 173 nimetatud eesmärgi saavutamiseks, piisav märkida, et seda küsimust käsitleti juba esimese väite analüüsimisel. Selle analüüsi tulemusel jõuti aga järeldusele, et teise ja kolmanda väite lahendust arvestades on vaidlustatud otsus tehtud igati proportsionaalsuse põhimõtet järgides.

176

Neil asjaoludel tuleb kuuenda väite esimene osa, mis tugineb harta artikli 7 ja EIÕK artikli 8 rikkumisele, tagasi lükata.

177

Harta artikli 48 lõige 2 sätestab, et „Iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud“.

178

Selgitused harta kohta täpsustavad EIÕK artikliga 6 seoses järgmist:

„Artikkel 48 vastab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõigetele 2 ja 3 […]. Kooskõlas artikli 52 lõikega 3 on nimetatud õigusel sama tähendus ja ulatus, kui on [EIÕKga] tagatud õigusel.“

179

Kõigepealt tuleb esile tuua, et määruses nr 1/2003 sätestatud haldusmenetlus, mille viib läbi komisjon, jaguneb kaheks eraldiseisvaks ja teineteisele järgnevaks staadiumiks, millest kummalgi on oma sisemine loogika, nimelt esiteks eeluurimise staadium ja teiseks võistleva menetluse staadium. Eeluurimise staadium, mille käigus komisjon kasutab oma määruses nr 1/2003 ette nähtud uurimispädevust ja mis kestab kuni vastuväidetest teatamiseni, peaks võimaldama komisjonil koguda kokku kõik asjasse puutuvad tõendid võimaliku konkurentsieeskirjade rikkumise toimumise kohta ja võtta esialgne seisukoht menetluse suuna ja kulgemise kohta. Seevastu võistlev staadium, mis kestab vastuväidetest teatamisest kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni, peab komisjonil võimaldama teha süükspandava rikkumise kohta lõplik otsus (vt 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

180

Esiteks on Euroopa Kohus täpsustanud, et eeluurimise staadium algab hetkel, mil komisjon võtab algse uurimise raames määruse nr 1/2003 artiklitega 18 ja 20 antud pädevust kasutades meetmeid, mis lähtuvad eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ning mõjutavad oluliselt rikkumises kahtlustavate ettevõtjate olukorda. Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse puudutatud ettevõtjat vastuväiteteatise teel kõigist olulistest asjaoludest, millele komisjon selles menetluse staadiumis tugineb, ja et sellest hetkest alates on ettevõtjal toimikuga tutvumise õigus, et tagada oma kaitseõiguse tõhus kasutus. Seega saab ettevõtja oma kaitseõigusi täielikult kasutada alles pärast vastuväiteteatise saamist. Nimelt, kui see õigus oleks tal juba vastuväiteteatise saatmisele eelnevas staadiumis, kahjustaks see komisjoni läbiviidava uurimise tulemuslikkust, kuna ettevõtjal oleks juba komisjoni eeluurimise staadiumis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile teada ja järelikult ka see, millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata (vt 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

181

Tõepoolest, komisjoni poolt eeluurimise käigus tehtavad menetlustoimingud, muu hulgas kontrollid ja teabenõuded vastavalt määruse nr 1/2003 artiklitele 18 ja 20, eeldavad küll juba oma olemuselt seda, et kahtlustatakse teatud rikkumise olemasolu ja et need menetlustoimingud võivad kahtluse all olevate ettevõtjate olukorda oluliselt mõjutada (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 50). Isegi kui formaalselt ei ole puudutatud ettevõtja eeluurimise ajal veel „süüdistatav“, ei saa tema suhtes uurimise algatamist, eriti temaga seotud menetlustoimingu tegemist üldjuhul sisuliselt eristada kahtlustuse olemasolust ja seega kaudsest süüdistamisest, mis sellise toimingu tegemist õigustab (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 52). Seega on oluline vältida, et kaitseõigusi selles haldusmenetluse staadiumis pöördumatult kahjustataks, sest tehtavatel uurimistoimingutel võib olla määrav tähtsus tõendite kogumisel ettevõtjate õigusvastase käitumise kohta, mis toob kaasa nende vastutuse (vt 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et komisjon on kohustatud teavitama puudutatud ettevõtjat tema suhtes juba esimese uurimistoimingu tegemisel sellest, millised on läbiviidava uurimise ese ja eesmärk. Sellega seoses peavad põhjendused võimaldama ettevõtjal aru saada eeluurimise eesmärgist ja esemest, mistõttu tuleb täpsustada rikkumise eeldusi ja selle raames asjaolu, et ettevõtjat võidakse selle võimaliku rikkumise toimepanemises kahtlustada, et ettevõtja saaks võtta omal äranägemisel meetmeid oma süü puudumise tõendamiseks ja nii valmistada ette kaitset haldusmenetluse võistlevaks staadiumiks (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 56).

182

Võttes arvesse teise ja kolmanda väite analüüsi, mille tulemusel jõuti järeldusele, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles see puudutab muid liine peale Praha-Ostrava liini ja muud tegevust peale omahinnast madalamate hindade väidetava kohaldamise, tuleb aga tõdeda, et ülejäänud osas vastavad vaidlustatud otsuse põhjendused nõuetele, mis tulenevad määrusest nr 1/2003 ja kohtupraktikast.

183

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus, mis kuulub määrusega nr 1/2003 ette nähtud haldusmenetluse eeluurimise staadiumisse, on vastu võetud hageja kaitseõigusi järgides.

184

Kuuenda väite teine osa, mis tugineb harta artikli 48 ja EIÕK artikli 6 rikkumisele, tuleb seega samuti tagasi lükata.

185

Seetõttu tuleb kuues väide tagasi lükata.

186

Kõigest eeltoodust tuleneb, et esiteks tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles see puudutab muid liine peale Praha-Ostrava liini ja muud tegevust peale omahinnast madalamate hindade eeldatava kohaldamise, ning teiseks tuleb hagi ülejäänud osas rahuldamata jätta.

187

Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

188

Kuna käesolevas asjas tuleb vaidlustatud otsus osaliselt tühistada, leiab Üldkohus, et kumbki pool peab kandma ise enda kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab: