1

Hageja Biogena Naturprodukte GmbH & Co. KG esitas 23. jaanuaril 2015 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ELi kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) alusel ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

3

Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29, 30, 32 ja 43 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

4

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c alusel keeldus kontrollija 31. juuli 2015. aasta otsusega taotletud kaubamärgi registreerimisest eespool punktis 3 nimetatud kaupade ja teenuste suhtes.

5

Hageja esitas 30. septembril 2015 EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.

6

EUIPO esimese apellatsioonikoja 23. veebruari 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata. EUIPO täpsustas esmalt, et asjaomane avalikkus koosneb nii laiast avalikkusest kui ka valdkonna asjatundjatest koosnevast avalikkusest, mille moodustavad saksakeelsed või vähemalt piisavalt saksa keelt oskavad isikud (vaidlustatud otsuse punktid 13 ja 14). Apellatsioonikoda leidis seejärel, et taotletav kaubamärk on nende kaupade ja teenuste puhul määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldav, sest saksakeelset väljendit „zum Wohl“ mõistab asjaomane avalikkus silmapilkselt nii, et need kaubad ja teenused aitavad kaasa sihtrühmaks olevate tarbijate heaolule ja et taotletava kaubamärgi kujutisosad ei võimalda juhtida tarbija tähelepanu muule kui selle väljendiga edastatavale kiitvale ja selgele reklaamisõnumile (vaidlustatud otsuse punktid 15–23). Samuti leidis apellatsioonikoda, et taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses (vaidlustatud otsuse punktid 25–32).

7

Hageja palub Üldkohtul:

8

EUIPO palub Üldkohtul:

9

Kohtuistungil loobus hageja oma teisest nõudest ning see kanti kohtuistungi protokolli.

10

Hagiavalduses viitas hageja dokumendile, milles oli põhjendatud EUIPO apellatsioonikojale kaebuse esitamist, ning väitis, et see dokument on „käesoleva hagiavalduse põhjenduse lahutamatu osa“.

11

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 177 lõike 1 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. See peab nähtuma hagiavalduse tekstist endast ning olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks kaitset ette valmistada ning Üldkohtul oleks võimalik hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta (vt kohtuotsused, 9.7.2010, Exalation vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Vektor-Lycopin), T‑85/08, EU:T:2010:303, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 12.11.2015, CEDC International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fabryka Wódek Polmos Łańcut (WISENT), T‑449/13, ei avaldata, EU:T:2015:839, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka kohtuotsus, 18.7.2006, Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑214/05 P, EU:C:2006:494, punkt 37).

12

Lisaks tuleb märkida, et kuigi hagiavalduse teksti saab põhjendada ka viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide kindlaksmääratud osadele, ei kuulu hagiavalduse lisadest hagi alusena käsitletavate väidete ja argumentide väljaotsimine ja kindlakstegemine Üldkohtu ülesannete hulka, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (vt kohtuotsus, 11.9.2014, MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika; kohtumäärus, 14.4.2016, Best-Lock (Europe) vs. EUIPO, C‑452/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:270, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus, 2.12.2015, Kenzo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Tsujimoto (KENZO ESTATE), T‑528/13, ei avaldata, EU:T:2015:921, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et niivõrd, kuivõrd hagiavaldus viitab hageja EUIPO‑le esitatud dokumentidele, on see vastuvõetamatu, kuna hagiavalduses sisalduv üldine viide ei ole hagiavalduses endas esitatud väidete ja argumentidega seostatav (vt selle kohta kohtuotsused, 13.2.2007, Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), T‑256/04, EU:T:2007:46, punktid 14 ja 15, ja 25.11.2015, Masafi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Hd1 (JUICE masafi), T‑248/14, ei avaldata, EU:T:2015:880, punkt 14).

13

Sama kehtib siis, kui viidatud on aktile, mille tekst on toodud ära hagiavalduse põhitekstis, kuid puudub märge hagiavalduses esitatud väidete nendele konkreetsetele punktidele, mida hageja soovib täiendada, ega kõnealuse akti vastavatele lõikudele, milles sisalduvad võimalikud asjaolud, mis toetavad või täiendavad hagiavalduse väiteid, sest niisugusel juhul ei erine hagiavalduse põhitekstis dokumendi teksti esitamine millegi poolest üldisest viitest hagiavaldusele lisale (vt selle kohta avaliku teenistuse valdkonnas seoses viitega kaebusele, mis esitatud hagiavalduse põhitekstis, tehtud kohtumäärus, 28.4.1993, De Hoe vs. komisjon, T‑85/92, EU:T:1993:39, punkt 23; seda kinnitas apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtumäärus, 7.3.1994, De Hoe vs. komisjon, C‑338/93 P, EU:C:1994:85, punkt 29). Kui see oleks teisiti, saaks hageja pelgalt lisade tekste hagiavalduse põhitekstis taas esitades hoida kõrvale kohtupraktikast, mille kohaselt on üldised viited lisadele vastuolus vorminõuetega, mis sisalduvad eespool punktis 11 osutatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja ja kodukorra sätetes.

14

Seega ei ole Üldkohus käesolevas kohtuasjas, hoolimata sellest, et apellatsioonikojale esitatud dokument on hagiavalduses (kohtuasja tausta sisaldavas jaotises) täielikult ära toodud, kohustatud otsima ja hindama argumente, mis sisalduvad kõnealuses dokumendis või hagiavalduse lõikudes, kus see dokument on taasesitatud, ja millele hageja võib-olla viitab, sest niisugused argumendid ei ole vastuvõetavad. See on nii seda enam, et kõnealune dokument koostati kontrollija otsuse vaidlustamiseks ja seda ei saa käsitada vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi põhjendamisel asjakohasena.

15

Hageja esitas kodukorra artikli 106 alusel kolme nädala jooksul alates pooltele menetluse kirjaliku osa lõpetamise teatise kättetoimetamisest kohtuistungi korraldamise taotluse, mille lisas sisaldusid koopiad fotodest taotletava kaubamärgiga tähistatud kaupadest, ajalehtedes leiduvad artiklid külalistemaja „Zum Wohl“ kohta ja väljavõtted Wikipedia veebilehelt kõnealuste ajalehtede kohta.

16

Tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 85 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitatakse tõendid menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus; erandkorras võivad kohtuasja pooled esitada tõendeid enne menetluse suulise osa lõppemist tingimusel, et nende hilinenud esitamine on põhjendatud.

17

Kohtupraktikast tuleneb, et kodukorra artikli 85 lõikes 1 sätestatud norm, milles on kehtestatud õigust lõpetav tähtaeg, ei hõlma vastutõendi esitamist või tõendi täiendamist pärast seda, kui teine pool on kostja vastuses vastupidise tõendi esitanud. See säte puudutab nimelt üksnes uute tõendite esitamist ja seda tuleb mõista koosmõjus kodukorra artikli 92 lõikega 7, mis sätestab sõnaselgelt, et vastutõendi esitamine ja varem esitatud tõendite täiendamine on lubatud (vt analoogia alusel kohtuotsused, 17.12.1998, Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 72, ja 12.9.2012, Itaalia vs. komisjon, T‑394/06, ei avaldata, EU:T:2012:417, punkt 45).

18

Käesolevas kohtuasjas esitas hageja kohtuistungi korraldamise taotluse lisas esimest korda eespool punktis 15 nimetatud tõendid ja seda pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist, ilma et ta oleks esitanud vähimatki selgitust hilinenud esitamise kohta. Kohtuistungil selgitas ta vastuseks Üldkohtu küsimusele (vt selle kohta kohtuotsus, 6.2.2013, Bopp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (rohelise kaheksanurkse raami kujutis), T‑263/11, ei avaldata, EU:T:2013:61, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika), et ta ei saanud hagiavalduse esitamise ajal esitada neid tõendeid seetõttu, et tema juriidilise osakonna töötajad vahetusid ja et üks tema juhtidest oli rasedus- ja sünnituspuhkusel.

19

Ei saa asuda seisukohale, et niisuguste põhjendamata väidetega, milles viidatakse puhtalt sisemistele raskustele ja pealegi veel äriühingu puhul, millel on oma juriidiline osakond, saaks põhjendada kõnealuste tõendite hilinenud esitamist.

20

Peale selle ei esitanud EUIPO ei vastuses apellatsioonkaebusele ega selle lisas ühtegi tõendit, mille tõttu oleks põhjendatud lubada hagejal esitada tõendeid menetluse selles staadiumis, et tagada võistlevuse põhimõtte järgimine.

21

Järelikult tuleb tõendid, mis hageja esitas kohtuistungi korraldamise taotluse lisas, tunnistada vastuvõetamatuks, eriti arvestades seda, et need tõendid ei sisaldunud ka apellatsioonikoja menetlustoimikus, ning Üldkohtu ülesanne ei ole faktilisi asjaolusid arvestades hinnata uuesti dokumente, mis esitati talle esimest korda (vt kohtumäärus, 13.9.2011, Wilfer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑546/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:574, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Hageja esitab oma hagiavalduses kaks väidet: esiteks, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c, ning teiseks, et on rikutud selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b. Ta täpsustas kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et kohtuistungi korraldamise taotluses esitatud argumentides ei esitanud ta lisaks väidet, et rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõiget 3; see on kantud ka kohtuistungi protokolli.

23

Kohtuistungil lisas hageja, et ta soovib esitada kolmanda väite, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, ning seda väidet tuleb analüüsida esimesena.

24

Hageja väitis kohtuistungil, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud, sest apellatsioonikoda ei põhjendanud konkreetselt seoses iga kõnealuse kauba ja teenusega oma hinnangut, et taotletav kaubamärk on kirjeldav ja et sel puudub eristusvõime.

25

Ilma et oleks vaja teha otsust selle väite põhjendatuse ja võistlevas menetluses toimuva vaidluse suhtes esitatavate nõuete kohta, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus on igal juhul piisavalt põhjendatud.

26

Siinkohal tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 75 esimese lause kohaselt peavad EUIPO otsused olema põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt on sellel kohustusel samasugune ulatus kui ELTL artiklist 296 tuleneval kohustusel ning selle eesmärk on ühelt poolt võimaldada huvitatud isikutel võetud meetme põhjendusi mõista, et nad saaksid oma õigusi kaitsta, ning teiselt poolt võimaldada Euroopa Liidu Kohtul teostada selle otsuse õiguspärasuse üle kontrolli (vt kohtuotsus, 28.4.2004, Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vitakraft-Werke Wührmann ja Friesland Brands (VITATASTE ja METABALANCE 44), T‑124/02 ja T‑156/02, EU:T:2004:116, punktid 72 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika).

27

Samuti tuleb meelde tuletada, et kuigi pädeva asutuse otsus keelduda kaubamärgi registreerimisest peab põhimõtteliselt olema põhjendatud iga asjaomase kauba või teenusega seoses, võib pädev ametiasutus piirduda üldise põhjenduse esitamisega, kui samale keeldumispõhjusele tuginedes keeldutakse registreerimisest teatava kauba- või teenuseliigi või ‑grupi jaoks, millel on omavahel piisavalt otsene ja konkreetne seos selleks, et need moodustaksid kõnealuste kaupade või teenuste piisavalt homogeense liigi või grupi (kohtuotsus, 16.10.2014, Larrañaga Otaño vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (GRAPHENE), T‑458/13, EU:T:2014:891, punkt 26; vt selle kohta samuti kohtumäärus, 18.3.2010, CFCMCEE vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑282/09 P, EU:C:2010:153, punktid 37–40, ning analoogia alusel kohtuotsus, 15.2.2007, BVBA Management, Training en Consultancy, C‑239/05, EU:C:2007:99, punktid 34–38).

28

Käesolevas kohtuasjas leidis apellatsioonikoda, et esiteks on taotletav kaubamärk kirjeldav klassidesse 29, 30 ja 32 kuuluvate toiduainete puhul ning samuti klassi 43 kuuluvate toitlustamisega seotud teenuste puhul, sest saksakeelset väljendit „zum Wohl“ tuleb mõista nii, et kõnealused tooted ja teenused aitavad kaasa heaolule ja et selle väljendi juures olevad kujutisosad ei võimalda juhtida tähelepanu mujale, ning teiseks puudub nende kaupade ja teenuste puhul tavalisel kiitval märkusel eristusvõime (vt eespool punkt 6). Keelelise lihtsuse huvides ja seetõttu, et ühtki konkreetset kaupa või teenust ei olnud vaidlustatud, viidati otsuses korduvalt nendele kaupadele ja teenustele üldiselt, mainides eelkõige „toidusektori kaupu ja teenuseid“ (vaidlustatud otsuse punktid 18 ja 28). Kui aga hinnangu andmisel vaja, kohandas apellatsioonikoda siiski oma põhjendusi vastavalt sellele, kas kõne all olid kaubad või teenused, ja konkretiseeris oma põhjendusi kaupade puhul nii, et ta jaotas need lähtuvalt toiduaine või joogi liigist gruppidesse ja nimetas eraldi neid, mida ei olnud võimalik grupeerida (vaidlustatud otsuse punktid 20 ja 21).

29

Tuleb lisada, et kõnealuseid kaupu ja teenuseid, mis on kõik laiatarbekaupadeks olevad toidukaubad või nende kaupadega otseselt seotud teenused, saab käsitada nii, et nende vahel on piisavalt otsene ja konkreetne seos, nii et need moodustavad piisavalt ühtse kategooria, millest tulenevalt kõik vaidlustatud otsuse põhjendustes sisalduvad faktilised ja õiguslikud kaalutlused selgitavad esiteks piisavalt apellatsioonikoja arutluskäiku iga sellesse kategooriasse kuuluva kauba ja teenuse osas ja teiseks võib neid faktilisi ja õiguslikke kaalutlusi kohaldada kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste suhtes ühte moodi (vt selle kohta kohtuotsus, 25.10.2007, Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑238/06 P, EU:C:2007:635, punkt 92).

30

Eeltoodust lähtudes ei saa apellatsioonikojale ette heita, et ta põhjendas taotletava kaubamärgi registreerimisest keeldumise absoluutseid põhjuseid hinnates oma seisukohti peamiselt üldiselt.

31

Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ei registreerita „kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi“.

32

Kohtupraktika kohaselt takistab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c sellega hõlmatud märkide ja tähiste kasutamise ainuõiguse andmist ainult ühele ettevõtjale üksnes sellel põhjusel, et need on kaubamärkidena registreeritud. Selle sätte eesmärk on üldine huvi, et niisugused märgid või tähised peavad olema kõikide jaoks vabalt kasutatavad (kohtuotsused, 23.10.2003, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, C‑191/01 P, EU:C:2003:579, punkt 31; 27.2.2002, Ellos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ELLOS), T‑219/00, EU:T:2002:44, punkt 27, ja 2.5.2012, Universal Display vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (UniversalPHOLED), T‑435/11, EU:T:2012:210, punkt 14).

33

Märke või tähiseid, mis võivad kaubanduses tähistada nende kaupade või teenuste omadusi, mille jaoks kaubamärki soovitakse registreerida, loetakse määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses pealegi selliseks, mis ei saa täita kaubamärgi peamist ülesannet identifitseerida kauba või teenuse päritolu, et võimaldada kaubamärgiga tähistatud kaupa või teenust ostnud tarbijal hilisemate ostude korral teha sama otsus juhul, kui kogemus osutus positiivseks, või teha teistsugune otsus, kui kogemus osutus negatiivseks (kohtuotsused, 23.10.2003, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, C‑191/01 P, EU:C:2003:579, punkt 30; ja 2.5.2012, UniversalPHOLED, T‑435/11, EU:T:2012:210, punkt 15).

34

Seetõttu eeldab tähise kuulumine viidatud sättes sisalduva keelu kohaldamisalasse, et sellel on kõnealuste kaupade või teenustega piisavalt otsene ja konkreetne seos, mis võimaldab asjaomasel avalikkusel vahetult ja järele mõtlemata tajuda, et tegemist on kõnealuste kaupade või teenuste kategooria kirjeldusega või ühe nende omadusega (vt kohtuotsus, 16.10.2014, GRAPHENE, T‑458/13, EU:T:2014:891, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Samuti tuleb meenutada, et seda, kas tähis on kirjeldav, saab hinnata esiteks üksnes seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus tähist mõistab ja teiseks seoses asjaomaste kaupade või teenustega (vt kohtuotsus, 7.6.2005, Münchener Rückversicherungs-Gesellschaft vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (MunichFinancialServices), T‑316/03, EU:T:2005:201, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Käesolevas kohtuasja leidis apellatsioonikoda, et asjaomane avalikkus koosneb nii laiast avalikkusest kui ka valdkonna asjatundjatest koosnevast avalikkusest, mille moodustavad saksakeelsed või vähemalt piisavalt saksa keelt oskavad isikud (vaidlustatud otsuse punktid 13 ja 14).

37

Hageja ei sea kahtluse alla apellatsioonikohtu seisukohta, et asjaomane avalikkus koosneb nii laiast avalikkusest kui ka valdkonna asjatundjatest koosnevast avalikkusest, kuid ei nõustu sellega, et taotletava kaubamärgi kirjeldavust hinnati üksnes lähtudes avalikkusest, mille moodustavad saksakeelsed või vähemalt piisavalt saksa keelt oskavad isikud. Lisaks vaidlustab ta vaidlustatud otsuse seoses taotletava kaubamärgi sõnalisele osale antud tähendusega, kõnealuse kaubamärgi kujutisosaga piisavalt arvestamata jätmisega ning taotletava kaubamärgi ning kaupade ja teenuste vahel kirjeldava seose tuvastamisega.

38

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnatakse sõnalist osa sisaldava tähise kirjeldavust, pidades silmas tarbijaid, kel on piisavad teadmised keelest, milles sõnaline osa on väljendatud (vt selle kohta kohtuotsused, 11.6.2009, ERNI Electronics vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (MaxiBridge), T‑132/08, ei avaldata, EU:T:2009:200, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 9.7.2014, Pågen Trademark vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (gifflar), T‑520/12, ei avaldata, EU:T:2014:620, punktid 19 ja 20). Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 2, milles on sätestatud, et lõiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas liidu osas, tähendab, et kui kaubamärgi sõnaline osa on kirjeldav ka ainult ühes liidusiseses kaubanduses kasutatavas keeles, võib see olla piisav alus, et jätta kaubamärk ELi kaubamärgina registreerimata (vt sõnamärgi kohta kohtuotsus, 20.9.2001, Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑383/99 P, EU:C:2001:461, punkt 41). Kui aga selle keele oskusega tarbija, milles kaubamärgi sõnalisel osal on tähendus, ei taju seda kirjeldavana, ei taju sõnalist osa kirjeldavana ka muud liidu tarbijad, kes seda keelt ei mõista, ning kõnealuse kaubamärgi puhul ei kohaldu kirjeldavusest tulenev absoluutne keeldumispõhjus.

39

Järelikult tuleb tagasi lükata hageja etteheide, et taotletava kaubamärgi kirjeldavust hinnati üksnes lähtudes avalikkusest, mille moodustavad saksakeelsed või vähemalt piisavalt saksa keelt oskavad isikud.

40

Apellatsioonikoda leidis, et saksakeelne väljend „zum Wohl“ (terviseks) on tavaline väljend, mida kasutatakse selleks, et inimestele „soovida head olemist“, ja et taotletavat kaubamärki mõistetakse kohe nii, et need kaubad ja teenused aitavad kaasa sihtrühmaks olevate tarbijate heaolule. Ta täpsustas, et erinevused suur- ja väiketähtede kasutamises saksakeelse väljendi „zum Wohl“ ja taotletava kaubamärgi vahel ei võimalda seada kahtluse alla seda, et kaubamärki just nii mõistetakse (vaidlustatud otsuse punktid 16–18).

41

Hageja väidab, et taotletava kaubamärgi sõnalist osa ei saa mõista nii, et see tähendaks „tervist“ seetõttu, et osa „zum“ on kirjutatud suurtähtedega ja osa „wohl“ kirjutatud väiketähtedega; viimatinimetatu näitab seega, et tegemist on adverbi, mitte saksakeelse nimisõnaga „Wohl“, mis algab W‑ga ja tähendab „tervist või heaolu“.

42

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole tähise grammatiliselt vigane struktuur piisav, et teha järeldus tähise kirjeldava iseloomu puudumise kohta, kui võib-olla loodud erinevus võrreldes selle keele grammatikareeglitele vastava sõnaga ei ole sobiv selleks, et anda taotletavale kaubamärgile sellest sõnast piisavalt erinevat tähendust (vt selle kohta kohtuotsused, 7.6.2005, MunichFinancialServices, T‑316/03, EU:T:2005:201, punkt 36, ja 2.12.2015, adp Gauselmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Multi Win), T‑529/14, ei avaldata, EU:T:2015:919, punkt 32).

43

Käesolevas kohtuasjas on aga tegemist saksakeelse väljendiga, millel on (pealegi veel sageli kasutatav) tähendus, kui see on kirjutatud kujul „zum Wohl“ – nimelt soovitakse nii teisele isikule eelkõige toostina või pärast aevastamist „tervist“, sest samas puudub väljendil tähendus, kui adverb „wohl“, mis tähendab „tõenäoliselt“, järgneb sõnale „zum“ (jaoks); asjaomane saksakeelne avalikkus saab veast aru ja asendab käesoleval juhul vigaselt kirjutatud sõna „wohl“ sõnaga „Wohl“ (vt selle kohta kohtuotsus, 12.6.2007, MacLean-Fogg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (LOKTHREAD), T‑339/05, ei avaldata, EU:T:2007:172, punkt 55).

44

See kehtib seda enam, et kuna – nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 18 asjakohaselt rõhutas – taotletav kaubamärk on kujutismärk, tajutakse kasutatud suur- ja väiketähti pigem kaubamärgi sõnalise osa stiliseerimise kui selle tähenduse muutmisena.

45

Seega leidis apellatsioonikoda õigesti, et taotletava kaubamärgi sõnalist osa mõistetakse nii, et see tähendab „hea olemise soovimist“.

46

Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli kirjeldanud taotletava kaubamärgi moodustavaid kujutisosi, asus ta seisukohale, et kujutisosad ei võimalda juhtida tarbija tähelepanu muule kui saksakeelse väljendi „zum Wohl“ kiitvale ja selgele reklaamisõnumile. Oma seisukohta põhjendades leidis ta, et must ringikujuline taust ning selle valged ääred, kasutatud kirjastiil ning sõnalise osa suurus vastavad tavapärastele graafilistele osadele (vaidlustatud otsuse punktid 15 ja 19).

47

Hageja leiab seevastu, et kujutisosad (kirjastiil, taust ja värvimäng) on nende ebatavalise ja loomingulise laadi tõttu piisavad, et tähis tervikuna ei oleks üksnes kirjeldav. Peale selle heidab ta apellatsioonikojale ette, et see ei ole piisavalt põhjendanud oma hinnangut taotletava kaubamärgi kujutisosade kohta.

48

Kohtupraktikast ilmneb, et sõnalisi ja kujutisosi sisaldava tähise kirjeldavuse hindamisel on määrava tähtsusega küsimus see, kas kujutisosad juhivad asjaomase tarbija tähelepanu eemale taotletava kaubamärgi sõnalise osaga kõnealuste kaupade ja teenuste kohta edastatavalt sõnumilt (vt selle kohta kohtuotsused, 9.7.2014, gifflar, T‑520/12, ei avaldata, EU:T:2014:620, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10.9.2015, Laverana vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (BIO PROTEINREICHER PFLANZENKOMPLEX AUS EIGENER HERSTELLUNG), T‑571/14, ei avaldata, EU:T:2015:626, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Käesolevas kohtuasjas analüüsis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 19 just seda, kui ta hindas taotletava kaubamärgi iga kujutisosa puhul, kas see on tavapärane või mitte, ning tegi seejärel järelduse, et need ei võimalda juhtida tarbija tähelepanu eemale kõnealuse kaubamärgiga edastatavalt sõnumilt (vt eespool käesoleva kohtuotsuse punkt 46). Seega ei saa talle selles osas heita ette ebapiisavat põhjendamist.

50

Apellatsioonikoda oli peale selle õigusega seisukohal, et kujutisosad ei juhi asjaomase saksakeelse avalikkuse tähelepanu eemale heaolu sõnumilt, mis nähtub taotletava kaubamärgi sõnalisest osast.

51

Ringikujuline must taust ning seda ümbritsevad ringid vastavad nimelt geomeetrilisele põhikujundile ja tavalisele raamistusele (vt selle kohta kohtuotsus, 10.9.2015, BIO PROTEINREICHER PFLANZENKOMPLEX AUS EIGENER HERSTELLUNG, T‑571/14, ei avaldata, EU:T:2015:626, punkt 20). Samamoodi tähendavad kahe sõnalise osa suuruse erinevus ning nende puhul kasutatud erinevad kirjastiilid seda, et tarbija tähelepanu juhitakse sõnale „Wohl“ ja seega kujutelmale heaolust. Lõpetuseks tuleb märkida, et musta ja valget värvi kasutatakse sageli tarbijate tähelepanu äratamiseks (kohtuotsus, 3.12.2015, Infusion Brands vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (DUALTOOLS), T‑648/14, ei avaldata, EU:T:2015:930, punkt 30) ja need aitavad sellele kaasa ka käesoleval juhul, tõstes mustal taustal esile valges kirjas sõnalise osa „zum wohl“ ja rõhutades seda. Isegi kui vaadelda neid koos, ei juhi taotletava kaubamärgi kujutisosad asjaomase avalikkuse tähelepanu eemale saksakeelse väljendiga „zum Wohl“ edastatud sõnumist.

52

Seega tuleb tagasi lükata etteheited, mille kohaselt puuduvad piisavad põhjendused ning et on tehtud hindamisviga, kui võeti arvesse taotletava kaubamärgi kujutisosi.

53

Apellatsioonikoda on seisukohal, et taotletav kaubamärk on kõnealuste kaupade ja teenuste „kvalitatiivne ja seega kirjeldav tähistus“, sest asjaomane avalikkus mõistab kohe ja ilma pikemalt järele mõtlemata, et need toiduained aitavad kaasa tarbijate heaolule ning et kõnealuseid teenuseid pakutakse tarbijate heaolu silmas pidades (vaidlustatud otsuse punktid 20–23).

54

Hageja väidab, et sõnum „ZUM wohl“ ei sisalda ühtegi konkreetset viidet sel viisil tähistatud kaupade ja teenuste omaduste kohta ja seetõttu ei kirjelda see ühtegi nende kaupade ja teenuste omadust.

55

Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peetakse määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c nimetatud „kvaliteedi“ all silmas ka kiitvaid väljendeid kaupade või teenuste eriomaste omaduste kirjeldamisel tingimusel, et kvaliteedi tähistamise ja kõnealuste kaupade ja teenuste kirjeldamise vahel on piisavalt otsene ja kindel seos (vt selle kohta kohtuotsused, 9.12.2009, Earle Beauty vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SUPERSKIN), T‑486/08, ei avaldata, EU:T:2009:487, punktid 33, 37 ja 38, ning 28.4.2015, Saferoad RRS vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (MEGARAIL), T‑137/13, ei avaldata, EU:T:2015:232, punktid 47 ja 48).

56

Käesolevas kohtuasjas tuleb samamoodi, nagu on otsustanud apellatsioonikoda (vaidlustatud otsuse punkt 22), lähtuda sellest, et taotletava kaubamärgiga hõlmatud toiduained ja joogid, mis kuuluvad klassidesse 29, 30 ja 32 – kuivõrd nende eesmärk on nende toiduks tarvitamine – võivad „teha head kehale ja aitavad hoolitseda ka vaimu eest“, see tähendab, et need aitavad hoida tarbijate tervist ning aitavad seega kaasa nii nende füüsilisele kui ka vaimsele heaolule. Sama kehtib ka taotletava kaubamärgiga hõlmatud ja toiduainetega seotud teenuste kohta, mis kuuluvad klassi 43, sest ka need võivad toiduainete ja jookide pakkumise või toidu- ja joogivalmistusalane info andmisega aidata hoida nende saajate tervist ja aidata kaasa nende heaolule.

57

Eelneva alusel tuleb teha järeldus, et eespool punktis 56 nimetatud kaupade ja teenuste kvaliteeti võib käsitada kaubamärgiga, mille registreerimist taotleti, hõlmatud kaupade ja teenuste omadusena, mida silmas peetud avalikkus kergesti ära tunneb ja mille puhul võib põhjendatult lähtuda sellest, et asjaomane avalikkus tunneb taotletava kaubamärgi kergesti ära kui kõnealuste kaupade ja teenuste omaduse kirjelduse.

58

Vastupidi hageja väidetule ei ole siinkohal oluline asjaolu – isegi kui see oleks tõendatud –, et kõik toiduained ja joogid ei aita kaasa tarbijate heaolule. Asjaolu, et tähis kirjeldab kaubamärgitaotluses osutatud teatavasse kauba- või teenuseliiki kui sellisesse kuuluvatest kaupadest või teenustest ainult mõningaid, ei takista selle tähise registreerimisest keeldumist, sest kui sellisel juhul oleks kõnealune tähis registreeritud ELi kaubamärgina teatava viidatud liigi jaoks, ei takistaks miski kaubamärgi omanikku seda kasutamast ka asjaomasesse liiki kuuluvate kaupade või teenuste suhtes, mille osas see kaubamärk on kirjeldav (vt kohtuotsus, 9.7.2008, Reber vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (Mozart), T‑304/06, EU:T:2008:268, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa apellatsioonikojale heita ette, et vaidlustatud otsuse punkt 22 sisaldab vastuolusid, kui apellatsioonikoda kinnitas ühelt poolt, et taotletav kaubamärk on kõnealuseid kaupu ja teenuseid kirjeldav, ja teiselt poolt märkis, et kõik toiduained ja joogid ei aita tarbijate heaolule kaasa.

59

Samuti ei ole asjakohane hageja väide, et heaolule kaasaaitamise sõnum käib kõigi kaupade ja teenuste kohta, mida tarbija ostab, sest ta ostab üksnes neid kaupu ja teenuseid, mis annavad talle eeliseid ja aitavad niisiis kaasa ta heaolule. Väidetud asjaolu, et kõiki kaupu ja teenuseid ostetakse seetõttu, et nad aitavad kaasa tarbijate heaolule, ei välista, et taotletav kaubamärk, millega edastatakse just täpselt niisugust heaolu sõnumit, võib olla kõnealuseid toidusektori kaupu ja teenuseid kirjeldav.

60

Lõpetuseks ei võimalda taotletava kaubamärgi kirjeldavat laadi seada kahtluse alla ka hageja poolt kohtuistungil esiletoodud asjaolu, et Austrias on registreeritud käesolevas kohtuasjas taotletava kaubamärgiga identne kaubamärk. Peale selle, et hageja ei ole oma väite paikapidavust kuidagi kinnitanud ja et ta tunnistas, et Austria kaubamärk registreeriti enne vaidlustatud otsuse tegemist, tuleb meenutada, et EUIPO ja – olukorrast sõltuvalt – liidu kohus ei ole seotud liikmesriikides tehtud otsustega, kuigi nad võivad nendega arvestada, ning et mitte ükski määruse nr 207/2009 säte ei kohusta EUIPO‑t ega vastava edasikaebuse korral Üldkohut tegema sarnases olukorras samasuguseid järeldusi, milleni jõudis liikmesriigi ametiasutus või kohus (vt kohtuotsus, 15.7.2015, Australian Gold vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Effect Management & Holding (HOT), T‑611/13, EU:T:2015:492, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Järelikult tuleb tagasi lükata etteheide, mille kohaselt puudub taotletava kaubamärgi ning kõnealuste kaupade ja teenuste vahel piisavalt otsene ja konkreetne seos, ja seetõttu tuleb tervikuna tagasi lükata ka väide, et rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c.

62

Nagu nähtub määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikest 1, piisab ühe absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamisest selleks, et keelduda tähise ELi kaubamärgina registreerimisest (kohtuotsused, 19.9.2002, DKV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑104/00 P, EU:C:2002:506, punkt 29, ja 7.10.2015, Küpros vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (XAΛΛOYMI ja HALLOUMI), T‑292/14 ja T‑293/14, EU:T:2015:752, punkt 74).

63

Kuna kõnealuste kaupade ja teenuste puhul nähtub eelmise väite uurimisest, et registreerimiseks esitatud tähis on kirjeldav määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses, ning kuna registreerimisest keeldumiseks piisab juba ainuüksi sellest põhjusest, siis ei ole igal juhul vaja uurida niisuguse väite põhjendatust, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b (vt selle kohta kohtumäärus, 13.2.2008, Indorata-Serviços e Gestão vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑212/07 P, ei avaldata, EU:C:2008:83, punkt 28).

64

Kõigest eelnevast tulenevalt peab hagi rahuldamata jätma.

65

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt EUIPO nõuetele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab: