1

Xellia Pharmaceuticals ApS (edaspidi „Xellia“) ja Alpharma LLC paluvad oma apellatsioonkaebuses, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Xellia Pharmaceuticals ja Alpharma vs. komisjon (T‑471/13, ei avaldata, EU:T:2016:460), millega Euroopa Kohus jättis rahuldamata nende hagi, milles nad palusid tühistada osaliselt komisjoni 19. juuni 2013. aasta otsuse C(2013) 3803 final [ELTL] artikli 101 ning EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT/39226 – Lundbeck) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ning vähendada trahvisummat, mis neile selle otsusega määrati.

2

Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriik esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 28. juulil 2017 saabunud dokumendiga avalduse astuda kohtuasjas C‑611/16 P menetlusse Euroopa Komisjoni nõuete toetuseks.

3

Pärast seda, kui Euroopa Kohtu kohtusekretär oli Ühendkuningriigi esitatud menetlusse astumise avalduse pooltele edastanud vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 131 lõikele 1, mida kohaldatakse kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel apellatsioonimenetlusele, esitasid Xellia ja Alpharma oma seisukohad Ühendkuningriigi esitatud menetlusse astumise avalduse kohta, ilma et nad oleksid viidanud salajastele või konfidentsiaalsetele tõenditele või dokumentidele, mille edastamine sellele liikmesriigile võib nende huve kahjustada.

4

Xellia ja Alpharma väitsid Euroopa Kohtu kantseleisse 17. augustil 2017 saabunud dokumendis, et Ühendkuningriigi menetlusse astumise avaldus tuleb rahuldamata jätta, kuna see on esitatud pärast kodukorra artikli 190 lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumist ning seega hilinemisega ja on lisaks põhjendamata. Nad väidavad samuti, et kuna kõnealune liikmesriik ei esitanud menetlusse astumise avaldust tähtaegselt ega põhjendanud seda, ei saa Euroopa Kohtu president hinnata põhjusi, mille tõttu võib selline hilinenud menetlusse astumine olla õigustatud ja tagada, et liikmesriik ei püüa saada menetluslikku eelist. Xellia ja Alpharma väitsid, et niisugune avaldus rikub nende menetlusõigusi, sest neile ei ole teatavaks tehtud avalduse põhistust. Seetõttu ei olnud neil võimalik vastu vaielda ei põhistusele ega argumentidele, mida asjaomane liikmesriik võib esitada kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks.

5

Siinjuures tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt kodukorra artikli 129 lõikele 4, mida kohaldatakse kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel apellatsioonimenetlusele, võib võtta arvesse menetlusse astumise avalduse, mis on esitatud pärast apellatsioonkaebuste suhtes kohaldatavas kodukorra artikli 190 lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumist ja enne menetluse suulise osa avamise otsust, nagu käesolevas asjas.

6

Menetlusse astumise avalduse hilinenult esitamine võtab menetlusse astujalt vaid võimaluse esitada menetlusse astuja seisukohad – võimalus, mis tal on vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 1, mida kohaldatakse kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel apellatsioonimenetlusele, kuid talle jääb alles võimalus esitada seisukohad kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, kui selline kohtuistung korraldatakse.

7

Seejärel tuleb märkida, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 esimese lõigu kohaselt võivad liikmesriigid Euroopa Kohtus läbivaatamisel olevates kohtuasjades menetlusse astuda, ilma et nad peaksid põhjendama oma huvi Euroopa Kohtusse esitatud kohtuvaidluse lahendamise vastu.

8

Seega ei olnud Ühendkuningriik mingil juhul kohustatud ära näitama põhjusi, mille tõttu ta esitas menetlusse astumise avalduse, ning seda ka juhul, kui menetlusse astumise avaldus esitatakse pärast kodukorra artikli 190 lõikes 2 ette nähtud tähtaja möödumist.

9

Mis puudutab lõpuks Xellia ja Alpharma väiteid, et nende menetlusõigusi rikuti sellega, et neil ei olnud võimalik varem tutvuda nende argumentide sisuga, mille Ühendkuningriik võib esitada kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, kui selline kohtuistung korraldatakse, siis piisab vaid, kui märkida, et igal juhul saab menetlusse astuja seisukohtade esemeks, vastavalt kodukorra artikli 129 lõikele 1, mida kohaldatakse kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel apellatsioonimenetlusele, olla üksnes ühe poole nõuete – käesolevas asjas komisjoni nõuete – täielik või osaline toetamine.

10

Järelikult tuleb vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 esimesele lõigule ja kodukorra artikli 131 lõikele 2, mida kohaldatakse kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel apellatsioonimenetlusele, lubada Ühendkuningriigil menetlusse astuda.

11

Võttes aga arvesse asjaolu, et Ühendkuningriigi avaldus esitati pärast selle tähtaja möödumist, mis on sätestatud kodukorra artikli 190 lõikes 2, mida kohaldatakse apellatsioonimenetlusele, ja enne menetluse suulise osa avamise otsust, tuleb vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 esimesele lõigule ja kodukorra artikli 129 lõikele 4, mida kohaldatakse kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel apellatsioonimenetlusele, lubada sellel liikmesriigil esitada oma seisukohad üksnes kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, kui selline kohtuistung korraldatakse.

12

Lisaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu presidendi 5. juuli 2017. aasta kohtumäärusega Lundbeck vs. komisjon (C‑591/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:532) rahuldati selle kohtuasja hageja ja komisjoni taotlus käsitleda Ühendkuningriigi suhtes konfidentsiaalsena vaidlusaluse otsuse konfidentsiaalset versiooni, mis on esitatud ka Xellia ja Alpharma apellatsioonkaebuse lisas 2,

13

Arvestades nimetatud kohtumäärust, tuleb omal algatusel otsustada, et käesoleva kohtuasja asjaoludel ja kuivõrd pooled – eelkõige komisjon – ei ole vastavaid nõudeid esitanud, siis edastatakse praeguses menetlusstaadiumis Ühendkuningriigile vastavalt kodukorra artikli 131 lõikele 4, mida kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, üksnes nimetatud lisa avalik versioon, mille komisjon avaldas 19. jaanuaril 2015 oma veebisaidil.

14

Vastavalt kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, tehakse otsus kohtukulude jaotamise kohta kohtuotsuses või -määruses, mis lõpetab menetluse.

15

Seega tuleb Ühendkuningriigi menetlusse astumisega seotud kulude kandmine otsustada edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu president otsustab: