–

DW, kes esindas end ise,

–

Läti valitsus, esindajad: I. Kucina ja A. Bogdanova,

–

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Naglis ja M. Kellerbauer,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 45 ja ELL artikli 4 lõike 3 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati DW ja Valsts sociālās apdrošināšanas aģentūra (sotsiaalkindlustusamet, Läti) vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese on DW‑le määratava rasedus- ja sünnitushüvitise summa kindlaksmääramine.

3

Rasedus- ja sünnituskindlustuse ning ravikindlustuse seaduse (Likums „Par maternitātes un slimības apdrošināšanu“, Latvijas Vēstnesis, 1995, nr 182, lk 465) § 31 lõigetes 1, 6 ja 7 on sätestatud:

„(1)   Keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav tulu riikliku sotsiaalkindlustushüvitise arvutamiseks määratakse kindlaks kaks kuud enne kindlustusjuhtumi asetleidmise kuud lõppeva 12 kalendrikuu pikkuse ajavahemiku vältel kindlustatava poolt teenitud keskmise maksustatava tulu põhjal […]

[…]

(6)   Kui teatud osal ajavahemikust, mida võetakse arvesse […] lõikes 1 nimetatud keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kindlaksmääramiseks, ei olnud kindlustatav riiklikus sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud või oli palgata puhkusel, […] on nii ajavahemiku selle osa, mil isik ei olnud kindlustatud, kui ka selle osa, mil isikul ei ole sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu palgata puhkuse – välja arvatud palgata puhkus lapse hooldamiseks – tõttu, keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav tulu rasedus- ja sünnitushüvitise või isapuhkuse hüvitise arvutamiseks 70% riigis kindlaksmääratud kuu keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust.

(7)   Kui teatud osal ajavahemikust, mida võetakse arvesse […] lõikes 1 nimetatud keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kindlaksmääramiseks, ei ole kindlustataval keskmist sotisaalmaksuga maksustatavat tulu töövõimetuse, rasedus- ja sünnituspuhkuse, isapuhkuse, palgata puhkuse lapse hooldamiseks või vanemapuhkuse tõttu, on keskmiseks sotsiaalmaksuga maksustatavaks tuluks arvessevõetava ajavahemiku, millest on lahutatud ajutise töövõimetuse, rasedus- ja sünnituspuhkuse, isapuhkuse, palgata puhkuse lapse hooldamiseks ja vanemapuhkuse päevad, keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.“

4

Ministrite nõukogu 27. juuli 1998. aasta määruse nr 270 keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvutamise ning riiklike sotsiaalkindlustushüvitiste määramise, arvutamise ja maksmise korra kohta (Ministru Kabineta noteikumi Nr. 270 „Vidējās apdrošināšanas iemaksu algas aprēķināšanas kārtība un valsts sociālās apdrošināšanas pabalstu piešķiršanas, aprēķināšanas un izmaksas kārtība“, Latvijas Vēstnesis, 1998, nr 223/224, lk 1284) §‑s 7 on ette nähtud:

„7.   Töötaja keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvutamisel arvatakse sotsiaalmaksuga maksustatava tulu alla kogu sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, mida töötaja on saanud rasedus- ja sünnituskindlustuse ning ravikindlustuse seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud ajavahemikul:

5

Selle määruse §-s 8 on sätestatud:

„Kõikidel käesoleva määruse §‑s 7 nimetatud juhtudel arvutatakse sotsiaalkindlustushüvitiste määramiseks keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav tulu järgmise valemi järgi:

Vd = (A1 + A2 + … + A12)/D, kus

Vd = keskmine sotsiaalmaksuga maksustav tulu kalendripäeva kohta […]

A1, A2... = rasedus- ja sünnituskindlustuse ning ravikindlustuse seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud 12 kuu pikkuse ajavahemiku kuu keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav tulu töötajana, välja arvatud preemiad, boonused, toetused ja muud tasud, mida tööandja on isikule kollektiivlepingu või töölepingu kohaselt maksnud ajavahemikul, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu või viibis rasedus- ja sünnituspuhkusel, vanemapuhkusel või palgata puhkusel lapse hooldamiseks;

D = rasedus- ja sünnituskindlustuse ning ravikindlustuse seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud ajavahemiku kalendripäevade arv, välja arvatud kalendripäevad, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu ja sai sellest tulenevalt haigushüvitist, oli rasedus- ja sünnituspuhkusel, isapuhkusel, palgata puhkusel lapse hooldamiseks ja vanemapuhkusel.“

6

DW esitas 2. jaanuaril 2014 Valsts sociālās apdrošināšanas aģentūrale raseduspuhkuse ajaks rasedus- ja sünnitushüvitise taotluse. 2. aprillil 2014 taotles ta seda hüvitist ka oma sünnituspuhkuse ajaks.

7

Valsts sociālās apdrošināšanas aģentūra määras talle selle hüvitise vastavalt ajavahemikuks 2. jaanuarist kuni 12. märtsini 2014 ja ajavahemikuks 13. märtsist kuni 21. maini 2014. Rasedus- ja sünnitushüvitiseks määrati 80% kalendripäeva kohta arvutatud keskmisest maksustatavast tulust, mis määrati kindlaks DW poolt 12 kalendrikuu pikkusel ajavahemikul 1. novembrist 2012 kuni 31. oktoobrini 2013 saadud tulu ja selle ajavahemiku kalendripäevade arvu põhjal. Kuivõrd DW oli 12 kuu pikkuse arvessevõetava ajavahemiku vältel töötanud 11 kuud Euroopa Liidu institutsioonis ning ei olnud seega Lätis töötajana kindlustatud, määras Valsts sociālās apdrošināšanas aģentūra vastavalt rasedus- ja sünnituskindlustuse ning ravikindlustuse seaduse § 31 lõikele 6 iga sellise kuu maksustatava tulu kindlaks nii, et see on 70% asjaomases liikmesriigis kindlaksmääratud keskmisest maksustatavast tulust, see tähendab 395,70 eurot. Seevastu selle kuu puhul, mille vältel DW oli Lätis töötajana kindlustatud ning tema eest oli tehtud sissemakseid, võeti arvesse tema selle kuu tegelikku keskmist maksustatavat tulu, milleks oli 1849,73 eurot.

8

DW esitas administratīvā rajona tiesale (rajooni halduskohus, Läti) kaebuse, milles nõudis oma hüvitise uuesti arvutamist. See kohus rahuldas kõnealuse nõude nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90) sätete kui ka töötajate vaba liikumist käsitlevate EL toimimise lepingu sätete alusel.

9

Valsts sociālās apdrošināšanas aģentūra esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Administratīvā apgabaltiesa (haldusasjade ringkonnakohus, Läti) rahuldas. See kohus leidis, et määrus nr 883/2004, mis soovitab täitunud perioodid õiguse omandamiseks liita, ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sest Läti õigusnormid ei nõua rasedus- ja sünnitushüvitise määramiseks, et isik oleks varem olnud kindlustatud Läti sotsiaalkindlustusskeemis. Ta järeldas sellest, et see hüvitis oli õigesti välja arvutatud ainult Läti õigusnormide alusel.

10

DW esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Augstākā tiesale (Läti kõrgeim kohus) väites, et selle hüvitise arvutamise kord on vastuolus ELTL artiklitega 45–48 ning Euroopa Kohtu praktikaga (16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Öberg, C‑185/04, EU:C:2006:107). DW väitel tuleb määratava hüvitise arvutamisel jätta arvesse võtmata liidu institutsioonide juures täitunud kindlustusperioodid ning lisada hüvitise summa sellele summale, mida ta oleks saanud, kui ta oleks kogu arvesse võetaval ajavahemikul töötanud Lätis. Seda seisukohta kinnitab tema väitel asjaomase hüvitise eesmärk, mis seisneb töötanud isikutele rasedus- ja sünnitushüvitise maksmises suuremas summas, tagades samas miinimumsissetuleku majanduslikult mitteaktiivsetele isikutele.

11

Valsts sociālās apdrošināšanas aģentūra väidab omalt poolt, et Euroopa Kohtu praktika vanemahüvitistele õiguse tuvastamiseks tööperioodide liitmise kohta ei ole kohaldatav käesolevale juhule, mis käsitleb rasedus- ja sünnitushüvitise summa arvutamist.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi seoses sellega, kas rasedus- ja sünnitushüvitise summa arvutamist käsitlevad Läti õigusnormid on kooskõlas liidu õigusega. Ta märgib sellega seoses, et DW on ebasoodsamas olukorras pärast oma liikumisvabaduse teostamist liidu institutsiooni tööle minnes. Nimelt on keskmine maksustatav tulu, mida Läti õigusnormide kohaselt võetakse arvesse nende 11 kuu puhul, mil DW oli liidu institutsiooni teenistuses, oluliselt väiksem sellest, mida võetakse arvesse ülejääva ühe kuu puhul, mil DW töötas Lätis. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul toob rasedus- ja sünnitushüvitise kindlaksmääramiseks kasutatav arvutusmeetod tegelikult kaasa selle, et kõnealuse hüvitise summa sõltub sellest, kui pikalt asjaomane töötaja Lätis töötas.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab selles kontekstis meelde Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt võivad sellised õigusnormid kujutada endast ELTL artikliga 45 keelatud töötajate vaba liikumise piirangut. Selliseid õigusnorme ei saa samuti lubada liikmesriikidel lasuva lojaalse koostöö ja abistamise kohustuse seisukohast, mida väljendab ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud kohustus (16. detsembri 2004. aasta kohtuotsus, My, C‑293/03, EU:C:2004:821, punktid 45–48; 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Öberg, C‑185/04, EU:C:2006:107, punktid 16 ja 17, ning 4. veebruari 2015. aasta kohtuotsus, Melchior, C‑647/13, EU:C:2015:54, punktid 26 ja 27).

14

Neil asjaoludel otsustas Augstākā tiesa (Läti kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artikli 45 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on kooskõlas niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega ei jäeta rasedus- ja sünnitushüvitise summa kindlaksmääramisel kasutatava keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvutamisel arvesse võetavast 12 kuu pikkusest ajavahemikust välja kuid, mil isik töötas Euroopa Liidu institutsioonis ja oli kindlustatud [liidu] ühises kindlustusskeemis, arvestades samas sellega, et sel ajal ei olnud isik kindlustatud Läti kindlustusskeemis ja tema tulu võrdsustatakse riigis kindlaksmääratud keskmise maksustatava tuluga, mis võib talle makstava rasedus- ja sünnitushüvitise summat oluliselt vähendada võrreldes võimaliku hüvitise summaga, mida isik oleks võinud saada, kui ta ei oleks arvutamisel arvessevõetaval ajavahemikul läinud tööle […] liidu institutsiooni, vaid oleks töötanud Lätis?“

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada saada, kas ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega võrdsustatakse rasedus- ja sünnitushüvitise summa arvutamisel kasutatava keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kindlaksmääramiseks arvessevõetava ajavahemiku need kuud, mil asjaomane isik töötas liidu institutsioonis ega olnud kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, majanduslikult mitteaktiivne oldud ajaga ning kohaldatakse nende puhul selles liikmesriigis kindlaksmääratud keskmist maksustatavat tulu, mille tulemusel on sellele isikule määratava rasedus- ja sünnitushüvitise summa oluliselt väiksem võrreldes selle summaga, millele isikul oleks võinud olla õigus, kui ta oleks töötanud ainult selles liikmesriigis.

16

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kuigi liikmesriigid säilitavad oma pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteemi, määrates eeskätt kindlaks sotsiaalkindlustushüvitiste andmise tingimused, peavad nad siiski selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust, eriti töötajate vaba liikumist puudutavaid aluslepingu sätteid (vt selle kohta 1. aprilli 2008. aasta kohtuotsus, Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 43; 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 38, ja 6. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus, Adrien jt, C‑466/15, EU:C:2016:749, punkt 22).

17

Seega tuleb kontrollida, kas töötajate vaba liikumist käsitlevad aluslepingu sätted on kohaldatavad sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Kui see on nii, siis tuleb esiteks kindlaks teha, kas sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kujutavad endast töötajate vaba liikumise takistust, ning teiseks, kui vastus on jaatav, kas see takistus võib olla objektiivselt õigustatud.

18

Alustuseks tuleb meenutada seoses küsimusega, kas töötajate vaba liikumist käsitlevad aluslepingu sätted on kohaldatavad, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub ELTL artikli 45 kohaldamisalasse elukohast ja kodakondsusest olenemata selline liidu kodanik, kes teostab töötajate õigust vabalt liikuda ja töötab päritoluliikmesriigist erinevas liikmesriigis (16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Rockler, C‑137/04, EU:C:2006:106, punkt 14, ja 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Öberg, C‑185/04, EU:C:2006:107, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Lisaks tuleb märkida, et liidu kodanik, kes töötab päritoluriigist erinevas liikmesriigis ja on võtnud vastu töökoha rahvusvahelises organisatsioonis, kuulub samuti selle sätte kohaldamisalasse (vt selle kohta eelkõige 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Rockler, C‑137/04, EU:C:2006:106, punkt 15; 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Öberg, C‑185/04, EU:C:2006:107, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. juuli 2013. aasta kohtuotsus, Gardella, C‑233/12, EU:C:2013:449, punkt 25). Nimelt ei lakka selline kodanik olemast töötaja ELTL artikli 45 tähenduses rahvusvahelises organisatsioonis töötamise tõttu (4. juuli 2013. aasta kohtuotsus, Gardella, C‑233/12, EU:C:2013:449, punkt 26).

20

Sellest tuleneb, et DW olukord kuulub ELTL artikli 45 kohaldamisalasse.

21

Järgmiseks tuleb meenutada seoses küsimusega, kas selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, toob kaasa töötajate liikumisvabaduse takistuse, et kõigi isikute vaba liikumist käsitlevate aluslepingu sätete eesmärk on hõlbustada liidu kodanikel mis tahes vormis töötamist kogu liidu territooriumil ning nendega on vastuolus meetmed, mis võivad seada niisugused kodanikud ebasoodsasse olukorda, kui nad soovivad tegelda majandustegevusega teise liikmesriigi territooriumil (16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Rockler, C‑137/04, EU:C:2006:106, punkt 17; 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Öberg, C‑185/04, EU:C:2006:107, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika; 1. aprilli 2008. aasta kohtuotsus, Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 44, ning 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 39).

22

Õigusnormid, mis takistavad liikmesriigi kodanikul lahkuda päritoluriigist, et teostada oma õigust vabalt liikuda, või seda pärsivad, kujutavad endast seega selle vabaduse takistust, isegi kui neid kohaldatakse sõltumatult asjaomaste töötajate kodakondsusest (16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Rockler, C‑137/04, EU:C:2006:106, punkt 18, ja 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Öberg, C‑185/04, EU:C:2006:107, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

ELTL artikli 45 eesmärk on nimelt eelkõige vältida seda, et töötajat, kes on oma õigust vabalt liikuda teostades töötanud enam kui ühes liikmesriigis, koheldaks ilma objektiivse õigustuseta ebasoodsamalt kui töötajat, kes on töötanud ainult ühes liikmesriigis (vt selle kohta eelkõige 7. märtsi 1991. aasta kohtuotsus, Masgio, C‑10/90, EU:C:1991:107, punkt 17, ja 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 42).

24

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et kohaldatavate liikmesriigi õigusnormide kohaselt võrdsustatakse töötaja, kes ei olnud 12 kuu pikkuse arvessevõetava ajavahemiku vältel kindlustatud riiklikus sotsiaalkindlustusskeemis, sest ta töötas liidu institutsioonis, majanduslikult mitteaktiivse isikuga ning talle määratakse rasedus- ja sünnitushüvitis minimaalses summas, mis on määratud kindlaks asjaomases liikmesriigis kindlaksmääratud keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu alusel, samas kui ainult selles liikmesriigis töötanud töötaja rasedus- ja sünnitushüvitis määratakse kindlaks arvesse võetava ajavahemiku vältel riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi tehtud sissemaksete alusel.

25

Sellega seoses on oluline märkida, et ehkki kohaldatavad liikmesriigi õigusnormid et sea rasedus- ja sünnitushüvitisele õiguse saamist kui sellist sõltuvusse tingimusest, et isik peab olema olnud arvessevõetaval ajavahemikul kindlustatud riiklikus sotsiaalkindlustusskeemis, on asjaomase hüvitise arvutamise korra kohaldamise tagajärg sellegipoolest sarnane, kuivõrd liidu institutsiooni teenistuses olnud isikule määratava hüvitise summa on oluliselt väiksem sellest summast, millele tal oleks võinud olla õigus, kui ta oleks töötanud asjaomase liikmesriigi territooriumil ja teinud sissemakseid selle riigi sotsiaalkindlustusskeemi.

26

Euroopa Kohus on pealegi sedastanud, et liikmesriigi õigusnormid, mis ei võta vanemahüvitiste summa arvutamisel arvesse neid tööperioode, mil isik oli kindlustatud liidu ühises ravikindlustusskeemis, võivad pärssida liikmesriigi kodanike mõne teise liikmesriigi territooriumil asuvas liidu institutsioonis töötamiseks oma riigist lahkumist, kuna sellises institutsioonis töökohta vastu võttes kaotaksid nad õiguse saada riikliku ravikindlustusskeemi perehüvitist, millele neil oleks õigus siis, kui nad kõnealust töökohta vastu ei võta (16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Rockler, C‑137/04, EU:C:2006:106, punkt 19, ja 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Öberg, C‑185/04, EU:C:2006:107, punkt 16).

27

Sellest tuleneb, et sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võivad takistada töötamist väljaspool asjaomast liikmesriiki – kas mingis muus liikmesriigis, liidu institutsioonis või muus rahvusvahelises organisatsioonis – ja seega seda pärssida, sest sellise töökoha vastuvõtmise tulemusel saab töötaja, kes on enne või pärast kindlustatud asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, sellest skeemist hüvitist oluliselt väiksemas summas kui see summa, millele tal oleks õigus siis, kui ta ei teostaks oma õigust vabalt liikuda.

28

Sellised liikmesriigi õigusnormid kujutavad seega endast töötajate vaba liikumise takistust, mis on ELTL artikliga 45 põhimõtteliselt keelatud.

29

Seda tuvastust ei sea kahtluse alla Läti valitsuse argument, mille kohaselt ajutised hüvitised – nagu rasedus- ja sünnitushüvitis – ei saa kujutada endast olulist takistust siis, kui töötaja teeb otsuse selle kohta, kas võtta vastu töökoht liidu institutsioonis või päritoluliikmesriigist erineva liikmesriigi territooriumil. Sellega seoses piisab, kui meenutada, et töötajate vaba liikumise takistust ei hinnata lähtuvalt sellest, kui pika aja vältel hüvitist makstakse. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on isikute vaba liikumist käsitlevate aluslepingu sätete näol nimelt tegemist liidu jaoks äärmiselt oluliste sätetega ning asjaomase vabaduse mis tahes, isegi vähetähtis takistus on keelatud (15. veebruari 2000. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Prantsusmaa, C‑34/98, EU:C:2000:84, punkt 49).

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tervikliku vastuse andmiseks tuleb kolmandaks analüüsida, kas töötajate vaba liikumise takistus võib olla õigustatud.

31

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb sellega seoses, et aluslepinguga tagatud põhivabadusi piirav meede saab olla õigustatud üksnes siis, kui sellega taotletakse õiguspärast eesmärki, mis on aluslepinguga kokkusobiv, ja kui see järgib proportsionaalsuse põhimõtet. Selleks peab niisugune meede olema taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt eelkõige 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Rockler, C‑137/04, EU:C:2006:106, punkt 22, ja 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Öberg, C‑185/04, EU:C:2006:107, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Läti valitsus väidab selles kontekstis, et põhikohtuasjas kõne all olevad liikmesriigi õigusnormid tuginevad üldise huvi põhjustele ja et solidaarsuspõhimõttel põhinev rasedus- ja sünnitushüvitis nähti ette riikliku sotsiaalkindlustusskeemi stabiilsuse tagamiseks. See süsteem, mille iserahastamine on tagatud otsese seose abil tehtud sissemaksete ja määratava rasedus- ja sünnitushüvitise summa vahel, soodustab tema väitel demograafilise olukorra parandamist.

33

Sellega seoses tuleb meenutada, et ehkki puhtmajanduslikud kaalutlused ei saa olla selline ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada aluslepinguga tagatud põhivabaduse piiramist, võivad liikmesriigi õigusnormid kujutada endast põhivabaduse teostamise õigustatud takistust juhul, kui viimane tuleneb üldise huvi eesmärki taotlevatest majanduslikest kaalutlustest. Seega ei saa välistada, et sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht võib kujutada endast ülekaalukat üldist huvi, mis võib õigustada aluslepingu nende sätete riivamist, mis puudutavad töötajate õigust vabalt liikuda (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liikmesriigi pädevad ametiasutused liidu õiguses kehtestatud põhimõttest erandit tegevat meedet kehtestades igal konkreetsel juhul siiski tõendama, et see meede on viidatud eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust. Õigustavate põhjustega, millele liikmesriik võib tugineda, peavad seega kaasnema sobivad tõendid või selle liikmesriigi kehtestatud piirava meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning konkreetsed elemendid tema argumentide toetuseks. On oluline, et selline objektiivne, üksikasjalik ja arvandmeid sisaldav analüüs suudab tõendada tõsiste, kokkulangevate ja tõendusväärtusega andmete abil, et esineb tõepoolest oht sotsiaalkindlustusskeemi tasakaalule (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 54).

35

Tuleb aga tõdeda, et käesoleval juhul selline analüüs puudub. Nimelt piirdus Läti valitsus oma Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades väga üldiste väidete esitamisega, osutamata seejuures konkreetsetele tõenditele, mis võimaldaksid toetada tema argumenti, mille kohaselt põhikohtuasjas kõne all olevaid liikmesriigi õigusnorme õigustavad üldise huvi põhjused. Seoses väidetava õigustusega, mis tuleneb otsese seose olemasolust tehtud sissemaksete ja määratava hüvitise summa vahel, tuleb märkida, et sellega ei saa nõustuda, kuivõrd hüvitise enda määramist ei ole seatud sõltuvusse mingist sissemaksete tegemise kohustusest.

36

Võttes arvesse Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduvaid andmeid, ei saa põhikohtuasjas kõne all olev töötajate vaba liikumise takistus seega olla õigustatud.

37

Kuivõrd on tuvastatud, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid on vastuolus ELTL artikliga 45 tagatud töötajate vaba liikumise põhimõttega, siis ei ole enam põhjust teha otsust ELL artikli 4 lõike 3 tõlgenduse kohta (6. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus, Adrien jt, C‑466/15, EU:C:2016:749, punkt 37).

38

Kõigi eespool toodud kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega võrdsustatakse rasedus- ja sünnitushüvitise summa arvutamisel kasutatava keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kindlaksmääramiseks arvesse võetava ajavahemiku need kuud, mil asjaomane isik töötas liidu institutsioonis ega olnud kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, majanduslikult mitteaktiivne oldud ajaga ning kohaldatakse nende puhul selles liikmesriigis kindlaksmääratud keskmist maksustatavat tulu, mille tulemusel on sellele isikule määratava rasedus- ja sünnitushüvitise summa oluliselt väiksem võrreldes selle summaga, millele isikul oleks võinud olla õigus, kui ta oleks töötanud ainult selles liikmesriigis.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega võrdsustatakse rasedus- ja sünnitushüvitise summa arvutamisel kasutatava keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kindlaksmääramiseks arvesse võetava ajavahemiku need kuud, mil asjaomane isik töötas Euroopa Liidu institutsioonis ega olnud kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis, majanduslikult mitteaktiivne oldud ajaga ning kohaldatakse nende puhul selles liikmesriigis kindlaksmääratud keskmist maksustatavat tulu, mille tulemusel on sellele isikule määratava rasedus- ja sünnitushüvitise summa oluliselt väiksem võrreldes selle summaga, millele isikul oleks võinud olla õigus, kui ta oleks töötanud ainult selles liikmesriigis.