1

HX palub oma apellatsioonkaebuses osaliselt tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2. juuni 2016. aasta otsuse HX vs. nõukogu (T‑723/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:332), millega see kohus esiteks tühistas HXi puudutavas osas nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusotsuse 2014/488/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2014, L 217, lk 49), ja nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 793/2014, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT 2014, L 217, lk 10), ning teiseks jättis rahuldamata tema nõude tühistada nõukogu 28. mai 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/837, millega muudetakse otsust 2013/255/ÜVJP (ELT 2015, L 132, lk 82).

2

Vaidlustatud kohtuotsuseni viinud menetluses kohaldatavas redaktsioonis Üldkohtu kodukorra (edaspidi „Üldkohtu kodukord“) artiklis 44 on loetletud Üldkohtu kohtumenetluse keeled, mille hulgas on bulgaaria keel.

3

Üldkohtu kodukorra II jaotises „Keeltekasutuse kord“ paikneva artikli 45 „Kohtumenetluse keele kindlaksmääramine“ lõige 1 sätestab:

„Hagimenetlustes artikli 1 tähenduses valib kohtumenetluse keele hageja […]“

4

Kodukorra artikkel 78 sätestab:

„1.   Vajaduse korral lisatakse hagiavaldusele [Euroopa Liidu Kohtu] põhikirja artikli 21 teises lõigus nimetatud dokumendid.

2.   Vastavalt ELTL artiklile 272 liidu poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel esitatud hagiavaldusele lisatakse ärakiri lepingust, milles see klausel sisaldub.

3.   Kui hageja on eraõiguslik juriidiline isik, lisab ta hagiavaldusele juriidilise isiku olemasolu tõendava hiljutise dokumendi (väljavõtte äriregistrist või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist või muu ametliku dokumendi).

4.   Hagiavaldusele tuleb lisada artikli 51 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud dokumendid.

5.   Kui hagiavaldus ei vasta lõigetes 1–4 sätestatud nõuetele, määrab kohtusekretär hagejale mõistliku tähtaja eespool mainitud dokumentide esitamiseks. Kui neid puudusi ei kõrvaldata ette nähtud tähtaja jooksul, otsustab Üldkohus, kas nende tingimuste täitmata jätmine muudab hagiavalduse vastuvõetamatuks vorminõuete rikkumise tõttu.“

5

Kodukorra artikkel 86 „Hagiavalduse muutmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata.

2.   Hagiavalduse muutmine peab toimuma eraldi dokumendiga ning hagiavalduse muutmise tinginud akti peale tühistamishagi esitamiseks ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul.

3.   Muutmisavalduses märgitakse:

4.   Muutmisavaldusele lisatakse hagiavalduse muutmise tinginud akt. Kui seda akti ei esitata, määrab kohtusekretär hagejale mõistliku tähtaja selle esitamiseks. Kui seda puudust ette nähtud tähtaja jooksul ei kõrvaldata, otsustab Üldkohus, kas selle nõude täitmata jätmine muudab hagiavalduse muutmise avalduse vastuvõetamatuks.

5.   President määrab kostjale tähtaja hagiavalduse muutmise avaldusele vastamiseks, ilma et see mõjutaks otsust, mille Üldkohus teeb hagiavalduse muutmise avalduse vastuvõetavuse kohta.

[…]“

6

Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 1 on sätestatud:

„Kohtusekretär koostab iga menetlustoimingute teostamise istungi kohta protokolli. Protokollile kirjutavad alla president ja kohtusekretär. Protokoll on autentne dokument.“

7

Üldkohtu kodukorra artiklis 227 on sätestatud, et kodukord on autentne selle artiklis 44 nimetatud keeltes.

8

Apellant on Süüria kodanikust ettevõtja, kelle suhtes kehtestati piiravad meetmed ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames. Rakendusotsusega 2014/488 lisati tema nimi nõukogu 31. mai 2013. aasta otsuse 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2013, L 147, lk 14), I lisas sisalduvasse loetellu ja rakendusmäärusega nr 793/2014 nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määruse (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 442/2011 (ELT 2012, L 16, lk 1), II lisas sisalduvasse loetellu. Üldkohtusse esitatud hagiavalduses palus ta tühistada rakendusotsuse ja rakendusmääruse teda puudutavas osas.

9

Kuna otsust 2013/255 oli vahepeal otsusega 2015/837 pikendatud, taotles apellant ka viimati nimetatud otsuse tühistamist, kasutades selleks Üldkohtu kodukorra artiklis 86 ette nähtud võimalust hagiavaldust muuta.

10

Apellant taotles hagiavalduse muutmist 8. detsembri 2015. aasta kohtuistungil, mille käigus ta sai enda sõnul teada pikendamisotsusest Euroopa Liidu Nõukogu esindaja sõnavõtu kaudu.

11

Üldkohus, kes rahuldas hagiavalduses esitatud tühistamisnõuded, ei tunnistanud siiski hagiavalduse muutmise taotlust vastuvõetavaks. Üldkohtu hinnangul tingis vastuvõetamatuse asjaolu, et see taotlus ei olnud esitatud „eraldi dokumendiga“ kodukorra artikli 86 tähenduses.

12

Apellant palub Euroopa Kohtul:

13

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

14

Apellant väidab, et Üldkohus jättis vääralt tema hagiavalduse muutmise taotluse arvestamata, kuigi see taotlus, mis esitati küll suuliselt kohtuistungil, sai enne menetluse suulise osa lõppemist kirjaliku kuju, sest see kanti kohtuistungi protokolli. Ta väidab, et seetõttu oleks tulnud muutmistaotlust pidada Üldkohtu kodukorra artikli 86 nõuetele vastavaks, kuigi seda ei esitatud eraldi kirjaliku dokumendina selle otseses tähenduses. Ta lisab, et spetsiaalse kirjaliku avalduse puudumine ei kahjustanud vastaspoole õigusi ega takistanud Üldkohtu tööd.

15

Veel leiab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi sellega, et ta ei arvestanud apellandi valitud menetluskeele, s.o bulgaaria keele eripära. Üldkohtu kodukorra bulgaariakeelses versioonis on nimelt kasutatud ambivalentset terminit, mis ei väljenda tingimata nõuet taotleda hagiavalduse muutmist eraldi kirjaliku dokumendiga.

16

Lisaks väidab ta, et Üldkohus rikkus menetluse võistlevuse põhimõtet, sest ta ei andnud apellandile otsuse 2015/837 tühistamise nõude esitamiseks lisatähtaega, kuigi apellant sai sellest otsusest teada alles kohtuistungil.

17

Nõukogu väidab, et Üldkohtu kodukorra artikli 86 lõige 2 nõuab ühemõtteliselt kirjaliku avalduse esitamist. Isegi kui eeldada, et kodukorra bulgaariakeelne versioon lahkneb selles osas teistest keeleversioonidest, ei saa seda keeleversiooni teistele eelistada. Nõukogu sõnul kasutavad kõik ülejäänud keeleversioonid sõnastust, millest vaieldamatult nähtub vajadus esitada eraldi kirjalik dokument. Igal juhul on kogu artikli 86 kontekstipõhine analüüs piisav tõendamaks, et tegemist saab olla ainult kirjaliku dokumendiga, eriti kui juttu on sellele materjalide lisamisest.

18

Kõigepealt olgu märgitud, et Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt kehtib poolte nõuete suhtes põhimõtteliselt nende muutmatuse nõue (vt eelkõige kohtuotsus, 11.11.2010, komisjon vs. Portugal, C‑543/08, EU:C:2010:669, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Üldkohtu kodukorra artiklis 86 on kodifitseeritud varasem kohtupraktika, mis käsitleb võimalikke erandeid sellest nõuete muutmatuse põhimõttest. Euroopa Kohtu seisukohad käesolevas apellatsioonimenetluses puudutavad järelikult üksnes sellist erandolukorda.

19

Olgu meenutatud, et hagimenetluses lubab Üldkohtu kodukorra artikkel 45 kohtumenetluse keele valida hagejal. Antud juhul valis HX Üldkohtu menetluses, mille tulemusel tehti vaidlustatud kohtuotsus, kohtumenetluse keeleks bulgaaria keele, mida valdas tema advokaat.

20

Apellant väidab Euroopa Kohtus, ilma et nõukogu talle vastu vaidleks, et Üldkohtu kodukorra artikli 86 lõike 2 bulgaariakeelne versioon on kaheti mõistetav, kuna erinevalt ingliskeelsest versioonist (separate document) ja prantsuskeelsest versioonist (acte séparé) ei kasuta bulgaariakeelne versioon mitte terminit „dokument“, vaid terminit molba (taotlus). See termin ei kätke endas aga tingimata kirjalikkuse nõuet, sest see tähendab üldisemalt tahteavaldust, mida võib väljendada nii suuliselt kui ka kirjalikult.

21

Järelikult ei saa välistada, et selle kahetimõistetavuse tõttu jõudis apellandi esindaja seisukohale, et hagiavalduse muutmise taotlus, mis on esitatud suuliselt kohtuistungil, mille käigus sai ta teada selle taotluse esemeks olevast otsusest, on vastuvõetav. Pealegi võis apellandi seesugust veendumust süvendada asjaolu, et see taotlus kanti hiljem kohtuistungi protokolli, mis on Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaselt autentne dokument.

22

Kui Üldkohus leidis, et niiviisi esitatud hagiavalduse muutmise taotlus ei vasta kodukorras sätestatud vorminõuetele, oli ta kohustatud vähemalt teavitama apellanti tema veast ja andma talle võimaluse seda parandada.

23

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 33 ja 34 märkis, on hagiavalduse muutmisele teatud vorminõuete esitamine küll täiesti õigustatud, kuid sellised vorminõuded ei kehti nende endi pärast, vaid on ette nähtud selleks, et tagada võistlev kohtumenetlus ja korrakohane õigusemõistmine.

24

Selle kohta näevad Üldkohtu kodukorra artikli 86 lõiked 3 ja 4 ise ette, et teatud vorminõuete mittejärgimine muutmisavalduste esitamisel ei muuda viimaseid paratamatult vastuvõetamatuks. Samasugune kaalutlusruum on Üldkohtul ka seoses hagiavalduse lisadega, sest kodukorra artikli 78 lõige 5 näeb ette võimaluse kohtusekretäri juhiseid järgides puudused kõrvaldada ning ka puuduste kõrvaldamata jätmise korral võib Üldkohus otsustada, et hagiavaldus on ikkagi vastuvõetav.

25

Seda järeldust ei kummuta nõukogu argumendid, mis tuginevad esiteks asjaolule, et apellandi osutatud kahetimõistetavus esineb ainult Üldkohtu kodukorra bulgaariakeelses versioonis, ning teiseks Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt on liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja tõlgendamise vajaduse tõttu välistatud sätte isoleeritult ainult ühes keeleversioonis analüüsimine, ning vastupidi on nõutav, et normi tõlgendamisel lähtutaks kõigist teistest keeleversioonidest ja selle vastuvõtja tahtest (vt selle kohta kohtuotsused, 12.11.1969, Stauder, 29/69, EU:C:1969:57, punkt 3; 17.7.1997, Ferriere Nord vs. komisjon, C‑219/95 P, EU:C:1997:375, punkt 15, ning 15.10.2015, Grupo Itevelesa jt, C‑168/14, EU:C:2015:685, punkt 42).

26

Kui tegemist on liidu kohtu kodukorra sättega, mille see kohus on ise kõigis kohtumenetluse keeltes vastu võtnud ja autentseks tunnistanud vastavalt kodukorra artiklile 44 koostoimes artikli 227 lõikega 1, siis oleks see, kui kohtusse pöörduvatelt isikutelt eeldatakse lähtumist kodukorra kõigist keeleversioonidest, et vältida kohtumenetluskeelse versiooni võimalikust lahknevusest tingitud vastuvõetamatust, vastuolus nende õigusega pöörduda liidu kohtu poole enda valitud ametlikus keeles, mis on ette nähtud nii ELTL artikli 20 lõike 2 punktis d ja artikli 24 neljandas lõigus kui ka Üldkohtu kodukorra artiklis 45.

27

Järelikult lükkas Üldkohus vääralt HXi hagiavalduse muutmise taotluse vastuvõetamatuse tõttu tagasi üksnes põhjusel, et see ei olnud esitatud eraldi dokumendiga, ilma et ta oleks eelnevalt teinud talle ettepanekut puudused kõrvaldada.

28

Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 tühistada, ilma et oleks vaja hinnata apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid.

29

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Käesolevas kohtuasjas tuleb kohaldada seda sätet.

30

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea hageja põhjendatud huvi ja hagi ese olema mitte ainult hagi esitamise hetkel olemas, vaid säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära. See eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (kohtuotsused, 19.10.1995, Rendo jt vs. komisjon, C‑19/93 P, EU:C:1995:339, punkt 13; 7.6.2007, Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42, ning 28.5.2013, Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 61).

31

Seoses sellega olgu meenutatud, et HX soovib esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldust, milles muu hulgas nõuti tema nime otsuse 2013/255 I lisas sisalduvasse loetellu kandnud rakendusotsuse 2014/488 tühistamist, sisuliselt muuta nii, et sellega nõutaks ka loetelu kehtivust veel üheks aastaks pikendanud otsuse tühistamist.

32

Ent tagasiulatuva mõju tõttu, mis on rakendusotsuse 2014/488 tühistamisel vaidlustatud kohtuotsuse reolutsiooni punktiga 1 – mis on muutunud lõplikuks, kuna käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebus puudutab ainult selle kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 –, tuleb otsuse 2013/255 I lisas sisalduvat loetelu käsitada nii, et selles ei ole kunagi olnud apellandi nime.

33

Järelikult ei saa apellant selle loetelu kehtivust pikendanud otsuse 2015/837 tühistamisest mingit kasu, mis ületaks kasu, mida ta sai tema nime loetellu kandnud rakendusotsuse 2014/488 tühistamisest.

34

Seetõttu ei ole vaja teha otsust hagiavalduse muutmise taotluse kohta, mille esitas HX esimeses kohtuastmes.

35

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

36

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

37

Kuna HX on nõudnud kohtukulude väljamõistmist nõukogult ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb nõukogu kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja ka HXi kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: