1.

Eelotsusetaotlused, mille on esitanud Conseil du contentieux des étrangers (välismaalasi puudutavaid vaidlusi lahendav nõukogu, Belgia) kohtuasjades C‑77/17 ja C‑78/17, käsitlevad direktiivi 2011/95/EL ( 2 ) artikli 14 lõigete 4 ja 5 tõlgendamist ning nende kehtivust Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklist 18 ja ELTL artikli 78 lõikest 1 lähtudes.

2.

Kohtuasjas C‑391/16 küsib Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiked 4 ja 6 on kehtivad, lähtudes nendest samadest õigusnormidest ja ELL artikli 6 lõikest 3.

3.

Eelotsusetaotlused on esitatud vaidluste raames, mis puudutavad nende otsuste kehtivust, millega varjupaiga küsimuses pädevad riigisisesed ametiasutused keeldusid andmast pagulasseisundit ja täiendava kaitse seisundit X‑ile (kohtuasi C‑77/17) Belgia õigusaktide alusel, millega on võetud üle direktiivi 2011/95 artikli 14 lõige 5, ning tühistasid pagulasseisundi, mis oli varem antud X‑ile (kohtuasi C‑78/17) ja M‑ile (kohtuasi C‑391/16), riigisiseste õigusnormide alusel (vastavalt Belgia ja Tšehhi), millega on võetud üle selle artikli lõige 4.

4.

Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiked 4 ja 5 võimaldavad liikmesriigil sisuliselt antud pagulasseisundi tühistada ja pagulasseisundi andmisest keelduda, kui asjaomane pagulane kujutab endast ohtu selle liikmesriigi julgeolekule ja ühiskonnale. Selle artikli lõikes 6 on täpsustatud, missuguste minimaalsete õiguste kasutamine tuleb siiski sellele pagulasele tagada seni, kui ta selles liikmesriigis viibib.

5.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtud püüavad oma eelotsuse küsimustega peamiselt välja selgitada, kas nende õigusnormidega on eiratud Genfi pagulasseisundi konventsiooni ( 3 ) (edaspidi „Genfi konventsioon“) ning kas seega on need tühised, lähtudes harta artiklist 18 ja ELTL artikli 78 lõikest 1, mille kohaselt peab ühine varjupaigapoliitika vastama sellele konventsioonile.

6.

Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A lõike 2 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse mõistet „pagulane“ isiku suhtes, kes „põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes […] viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda“. ( 4 )

7.

Selle konventsiooni artikli 1 jaotises C on sätestatud:

„Konventsiooni ei kohaldata jaotises A nimetatud isikule, kui ta

8.

Selle konventsiooni artikli 1 jaotises F on nähtud ette:

„Konventsiooni ei kohaldata isikule, kelle osas on kaalukaid põhjusi arvata, et

9.

Sama konventsiooni artiklis 33 on sätestatud:

„1.   Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi („refouler“) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.

2.   Sätet ei kohaldata pagulasele, kelle suhtes on põhjendatud kartus, et ta võib asetada ohtu riigi julgeoleku või kes on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos ja on seetõttu ühiskonnaohtlik.“

10.

Genfi konventsiooni artikli 42 lõike 1 kohaselt „võib [riik] allakirjutamise, ratifitseerimise või ühinemise ajal teha konventsiooni artiklite suhtes reservatsioone, välja arvatud artiklid 1, 3 ja 4; artikli 16 lõige 1; artikkel 33 ning artiklid 36–46“.

11.

Direktiivi 2011/95 artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

12.

Selle direktiivi artikli 11 „Pagulasseisundi lõppemine“ lõikes 1 on nähtud ette:

„Kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik lakkab olemast pagulane, kui ta:

13.

Selle direktiivi artikli 12 „Välistavad asjaolud“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnustata pagulasena, kui on mõjuv põhjus arvata, et

14.

Sama direktiivi artikli 13 järgi „annavad [liikmesriigid] pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes kvalifitseerub pagulaseks vastavalt II ja III peatükile“.

15.

Direktiivi 2011/95 artiklis 14 on sätestatud:

„1.   Pärast direktiivi 2004/83/EÜ[ ( 5 )] jõustumist esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse korral tühistavad või lõpetavad liikmesriigid kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud pagulasseisundi või keelduvad seda uuendamast, kui ta ei ole artikli 11 kohaselt enam pagulane.

[…]

3.   Liikmesriigid tühistavad või lõpetavad kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku pagulasseisundi või keelduvad seda uuendamast, kui pärast pagulasseisundi andmist leiab asjaomane liikmesriik, et:

4.   Liikmesriigid võivad tühistada või lõpetada pagulasele valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud seisundi või keelduda seda uuendamast, kui

5.   Lõikes 4 kirjeldatud olukordades võivad liikmesriigid otsustada mitte anda pagulasele pagulasseisundit, kui asjakohast otsust ei ole veel tehtud.

6.   Isikutel, kelle suhtes kohaldatakse lõiget 4 või 5, on Genfi konventsiooni artiklites 3, 4, 16, 22, 31, 32 ja 33 sätestatud või nendega samalaadsed õigused, kui nad viibivad liikmesriigis.“

16.

Selle direktiivi VII peatükis „Rahvusvahelise kaitse sisu“ paikneva artikli 20 lõikes 1 on nähtud ette, et „[see] peatükk ei piira Genfi konventsioonis sätestatud õigusi“.

17.

Selle direktiivi artiklis 21 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid austavad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega.

2.   Kui lõikes 1 nimetatud rahvusvahelised kohustused seda ei keela, võivad liikmesriigid pagulase tagasi või välja saata, olenemata sellest, kas teda on ametlikult pagulasena tunnustatud või mitte, kui

3.   Liikmesriigid võivad tühistada või lõpetada elamisloa või keelduda seda uuendamast või andmast, kui pagulase suhtes kohaldatakse lõiget 2.“

18.

15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riigi territooriumile sisenemise, elama asumise, viibimise ja väljasaatmise kohta (wet betreffende de toegang tot het grondgebied, het verblijf, de vestiging en de verwijdering van vreemdelingen, edaspidi „Belgia välismaalaste seadus“) ( 6 ) kohtuasjade C‑77/17 ja C‑78/17 põhikohtuasjade faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsiooni artikli 48/3 lõikes 1 on nähtud ette, et „[p]agulasseisund antakse välismaalasele, kes vastab [Genfi konventsiooni] artiklis 1 ette nähtud tingimustele“.

19.

Selle seaduse artikli 48/4 lõikes 1 on sätestatud tingimused, mis peavad olema täidetud, et antaks täiendava kaitse seisund.

20.

Selle seaduse artikli 52/4 teise lõigu kohaselt „[v]õib Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (põgenike ja kodakondsuseta isikute ülemkomissar) [edaspidi „CGRA“] pagulasseisundi andmisest keelduda, kui välismaalane kujutab endast ohtu ühiskonnale, sest ta on lõplikult süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos või kui on mõistlikke põhjusi pidada teda ohuks riigi julgeolekule. Niisugusel juhul esitab [CGRA] arvamuse küsimuses, kas väljasaatmismeede on kooskõlas artiklitega 48/3 ja 48/4.“

21.

Sama seaduse artiklis 55/3/1 on nähtud ette:

„1.   [CGRA] võib pagulasseisundi ära võtta, kui välismaalane kujutab seetõttu, et on lõplikult süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, endast ohtu ühiskonnale või kui on mõistlikke põhjusi pidada teda ohuks riigi julgeolekule.

[…]

3.   Kui [CGRA] võtab pagulasseisundi […] lõike 1 alusel ära, esitab ta oma otsuses arvamuse küsimuses, kas väljasaatmismeede on artiklitega 48/3 ja 48/4 kooskõlas.“

22.

Belgia välismaalaste seaduse artikli 55/3/1 lõikes 1 nimetatud alused toovad selle seaduse artikli 55/4 lõike 2 alusel kaasa ka selle, et täiendava kaitse andmine on välistatud.

23.

Seaduse nr 325/1999 varjupaiga andmise kohta (Zákon č. 325/1999 Sb., o azylu) (edaspidi „Tšehhi varjupaigaseadus“) kohtuasjas C‑391/16 tähtsust omavate faktiliste asjaolude asetleidmise kuupäeval kehtinud redaktsiooni § 2 lõikes 6 on pagulane selle seaduse tähenduses (azylant) määratletud kui „välismaalane, kellele on antud käesoleva seaduse alusel varjupaigaõigus ja seda varjupaigaõiguse andmise otsuse kehtivuse ajal“.

24.

Selle seaduse § 12 punkti b kohaselt antakse välismaalasele varjupaigaõigus siis, kui on tõendatud, et tal esineb mõjuvaid põhjusi karta tagakiusamist ühel Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A lõikes 2 nimetatud põhjusel.

25.

Selle seaduse § 17 lõike 1 punkti i järgi võetakse varjupaigaõigus ära, „kui on mõjuvaid põhjusi arvata, et pagulane kujutab endast ohtu riigi julgeolekule“. Sama seaduse § 17 lõike 1 punktis j on nähtud ette, et varjupaigaõigus võetakse ära, „kui pagulane on süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos ja kujutab endast seega ohtu riigi julgeolekule“. Samadel põhjustel on vastavalt Tšehhi varjupaigaseaduse §‑le 15a võimatu anda täiendava kaitse seisundit.

26.

Nejvyšší správní soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) sõnul on azylant’il õigus kvalitatiivselt suurematele eelistele kui „lihtsalt“ pagulasel, kes vastab Genfi konventsiooni artikli 1 jaotisele A. Pagulane, kelle pagulasseisund tühistatakse, ei ole enam azylant ja tal ei ole seega enam õigust nendele eelistele.

27.

X tunnistati Côte d’Ivoire’i kodanikuks, kes kuulub bete etnilisse rühma. Ta saabus Belgiasse 2003. aasta juulis 12 aasta vanusena. X oli siis kaasas oma isaga, kes oli tookord lähedane isik president Laurent Gbagbole ja diplomaat Côte d’Ivoire’i suursaatkonnas Brüsselis.

28.

2010. aastal mõistis Tribunal de première instance de Bruxelles (Brüsseli esimese astme kohus, Belgia) X‑ile 30 kuu pikkuse vangistuse tahtlike kehavigastuste tekitamise, külmrelva omamise eest ilma õiguspärase põhjuseta ja keelatud relva omamise eest. 2011. aastal mõistis Cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) talle nelja-aastase vangistuse üle 14‑aastase ja alla 16-aastase alaealise vägistamise eest.

29.

2013. aastal esitas X esimese varjupaigataotluse, mille ta hiljem tagasi võttis. 2015. aastal esitas ta teise varjupaigataotluse, mida ta põhjendas tagakiusamise kartusega selle tõttu, et tema isa ja pereliikmed olid väga seotud Côte d’Ivoire’i endise režiimi ja endise presidendi Laurent Gbagboga.

30.

CGRA keeldus 19. augusti 2016. aasta otsusega teda pagulasena tunnustamast ja seda Belgia välismaalaste seaduse artikli 52/4 teise lõigu alusel. CGRA leidis, et arvestades asjaolu, et tema toime pandud kuriteod olid rasked ja ta pani kuritegusid toime korduvalt, kujutab X endast ohtu ühiskonnale selle õigusnormi tähenduses. Samadel põhjustel jättis ta X‑ile andmata täiendava kaitse ja seda selle seaduse artikli 55/4 lõike 2 alusel. Lisaks esitas CGRA selle seaduse artikli 52/4 alusel arvamuse, mille kohaselt ei saanud X tema tagakiusamiskartust arvestades Côte d’Ivoire’i tagasi saata, sest see meede on vastuolus sama seaduse artiklitega 48/3 ja 48/4.

31.

X esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse. See kohus märgib, et Belgia välismaalaste seaduse artikli 52/4 teise lõiguga on Belgia õigusse üle võetud direktiivi 2011/95 artikli 14 lõige 5. Tal on tekkinud küsimus, kas need õigusnormid on harta artiklist 18 ja ELTL artikli 78 lõikest 1 lähtudes kehtivad.

32.

See kohus rõhutab peamiselt, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 5 on nähtud pagulasseisundi andmisest keeldumise alusena ette oht liikmesriigi julgeolekule või ühiskonnale. Seda alust ei ole aga ette nähtud ei Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises F ammendavalt loetletud välistavate aluste hulgas ega selle konventsiooni üheski teises sättes. Selle direktiivi artikli 14 lõikes 5 on aga keeldumisalustena nimetatud selle konventsiooni artiklites 32 ja 33 nimetatud olukordi, ehkki need artiklid ei reguleeri mitte pagulasseisundi kindlaksmääramist, vaid just pagulaste väljasaatmist. Kerkib seega küsimus, ega direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikega 5 ei ole loodud – Genfi konventsiooni eirates – pagulasseisundi andmise välistamise uut vormi, mida ei ole nähtud ette selles konventsioonis.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ÜRO pagulaste ülemvolinik (HCR või UNHCR) on avaldanud eriti kriitilise arvamuse direktiivi 2004/83/ ( 7 ) (millele järgnes direktiiv 2011/95) artikli 14 lõigete 4–6 kohta. Selle arvamuse asjasse puutuv lõik on sõnastatud järgmiselt ( 8 ):

„Direktiivi [2004/83] artikli [14 lõike 4] puhul on oht, et sellega tehakse [Genfi konventsioonis] sätestatud välistavates alustes olulisi muudatusi, lisades [selle konventsiooni] artikli [33 lõikes 2] sätestatu (tagasisaatmiskeelu põhimõtte erandid) pagulasseisundi andmise välistamise aluste hulka. [Selle konventsiooni] kohaselt on välistavatel alustel ja tagasisaatmiskeelu põhimõtte erandil erinevad eesmärgid. Artikli 1 [jaotisel] F – milles on loetletud ammendavalt taotleja käitumisel rajanevad välistamisalused – on kaks loogilist seletust. Esiteks on mõned teod nii rasked, et nende toimepanijad ei vääri rahvusvahelist kaitset. Teiseks ei tohi varjupaigaraamistik takistada raskete kuritegude toimepanijate kriminaalvastutusele võtmist. Seevastu artikli [33 lõige 2] puudutab pagulaste kohtlemist ja selles on kindlaks määratud asjaolud, mille esinemise korral võib neid siiski tagasi saata. See käsitleb vastuvõtva riigi julgeoleku või selle riigi kogukonna kaitset. See õigusnorm põhineb hinnangul küsimuses, kas asjaomane pagulane kujutab endast ohtu riigi julgeolekule või kas ta kujutab endast seetõttu, et ta on lõplikult süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, ohtu kogukonnale. Artikli [33 lõiget 2] ei töötatud siiski välja pagulasseisundi lõpetamise alusena […]. Artikli [33 lõike 2] kohaselt lubatud tagasisaatmiskeelu põhimõtte erandite samastamine artikli 1 [jaotises] F sätestatud välistavate alustega ei sobi seega [Genfi konventsiooniga] kokku. Ka võib see viia [selle konventsiooni] nende kahe sätte eksliku tõlgenduseni.

Väljendit „pagulasele antud seisund“ tuleb seega mõista nii, et see tähendab pigem riigi antud varjupaika („seisund“) kui pagulasseisundit [Genfi konventsiooni] artikli 1 [jaotise A lõike 2] tähenduses. […]. Seega on riigid siiski kohustatud andma need [selles konventsioonis] ette nähtud õigused, mis ei eelda seaduslikku riigisviibimist ja mille puhul ei ole nähtud ette erandit seni, kuni pagulane jääb asjaomase riigi jurisdiktsiooni alla.“

34.

Selles olukorras otsustas Conseil du contentieux des étrangers (välismaalasi puudutavaid vaidlusi lahendav nõukogu, Belgia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35.

X‑i ütluste kohaselt on ta Kongo Demokraatliku Vabariigi kodanik, kelle sünniaasta jääb vahemikku 1986–1990. 1997. aastal rööviti ta oma emalt, viidi Kokolo (Kongo) sõjaväelaagrisse ja seejärel koolitati teda Gomas (Kongo), kus talle manustati narkootikume, teda väärkoheldi ja teda saadeti osalema sõjalistes operatsioonides. 2000. aastal läks X oma isa juurde Belgiasse, kus ta esitas 2006. aastal varjupaigataotluse. CGRA tunnustas teda 21. veebruari 2007. aasta otsusega pagulasena.

36.

2010. aastal mõistis Cour d’assises de Bruxelles (Brüsseli kriminaalkohus, Belgia) X‑ile 25‑aastase vangistuse varguse eest, mille käigus pandi tahtlikult toime tapmine. X oli Belgias toime pannud mitu vargust ja kallaletungi ka enne seda, kui talle anti pagulasseisund.

37.

CGRA võttis 4. mai 2016. aasta otsusega temalt pagulasseisundi Belgia välismaalaste seaduse artikli 55/3/1 alusel ära. CGRA leidis, et arvestades, kui rasked olid need kuriteod, mille Cour d’assises de Bruxelles (Brüsseli kriminaalkohus) tuvastas, ja milline on tema kuritegelik minevik, kujutab X endast ohtu ühiskonnale selle õigusnormi tähenduses – millega on võetud üle direktiivi 2011/95 artikli 14 lõige 4. Lisaks avaldas CGRA arvamust, et X väljasaatmine on selle seaduse artiklitega 48/3 ja 48/4 kooskõlas, sest kartus, et talle saab Kongo sõjaväest deserteerimise tõttu osaks tagakiusamine – kartus, mis tal oli 2007. aastal, ei ole enam aktuaalne.

38.

X esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse. Samadel põhjustel, mis on esitatud kohtuasjas C‑77/17, tekib sel kohtul küsimus, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõige 4 on harta artiklist 18 ja ELTL artikli 78 lõikest 1 lähtudes kehtiv.

39.

Selles olukorras otsustas Conseil du contentieux des étrangers (välismaalasi puudutavaid vaidlusi lahendav nõukogu, Belgia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

40.

M sõnul sündis ta Tšetšeenias Groznõis ja võitles esimese Tšetšeenia sõja ajal endise Tšetšeenia presidendiga külg-külje kõrval. Pärast seda sõda lahkus ta sõjaväest ega võidelnud enam teises Tšetšeenia sõjas. M väitis, et kardab nii venelasi kui ka Ramzan Kadõrovi partisane, sest viimased püüdsid teda tappa ja paigutasid ta „filtreerimislaagrisse“, kus ta sandistati ja teda peksti. Paljud tema pereliikmed tapeti.

41.

Leides, et need kartused on põhjendatud, andis Ministerstvo vnitra (Tšehhi Vabariigi siseministeerium) 21. aprilli 2006. aasta otsusega M‑ile varjupaigaõiguse.

42.

M tunnistati Městský soud v Brně (Brno linnakohus, Tšehhi Vabariik) otsusega 2004. aastal süüdi röövimises ja talle mõisteti kolmeaastane vangistus. Pärast tingimisi vabastamist pani M toime röövimise ja väljapressimise, mille kohta leiti, et need kujutavad endast eriti ohtlikku retsidiivi. 2007. aastal mõistis see kohus talle üheksa-aastase vangistuse, mis tuleb kanda kõrgendatud valvega kinnipidamiskeskuses.

43.

Eelneva põhjal tuvastas siseministeerium 29. aprilli 2014. aasta otsusega, et M on lõplikult süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos ja ta kujutab endast ohtu riigi ja selle kodanike julgeolekule. Selle põhjal võttis see asutus Tšehhi varjupaigaseaduse § 17 lõike 1 punkti j alusel M‑ilt varjupaigaõiguse ära ja leidis vastavalt selle seaduse §‑le 15a, et talle ei saa anda täiendavat kaitset.

44.

M esitas selle otsuse peale Městský soud v Prazele (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik) kaebuse. Ta väitis oma kaebuses eelkõige, et Tšehhi varjupaigaseaduse § 17 lõike 1 punktidega i ja j – millega on võetud üle direktiivi 2011/95 artikli 14 lõige 4 – on rikutud Tšehhi Vabariigi rahvusvahelisi kohustusi. See on tema sõnul nii seepärast, et selle sättega on kehtestatud rahvusvahelise kaitse tühistamise alused, mida ei ole Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises C toodud aluste ammendavas loetelus. Selle konventsiooni artikli 42 lõige 1 ei võimalda aga sellest õigusnormist reservatsioone teha.

45.

Et see kaebus jäeti rahuldamata, esitas M eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

46.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib eelkõige küsimus, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiked 4 ja 6 on Genfi konventsiooniga kooskõlas, sest selle konventsiooni eiramine toob kaasa selle, et need sätted on harta artiklist 18 ja ELTL artikli 78 lõikest 1 ning ELL artikli 6 lõikest 3 lähtudes kehtetud.

47.

Konkreetselt viitab Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) dokumendile, milles ÜRO pagulaste ülemvolinik kommenteeris Euroopa Komisjoni ettepanekut, mille tulemusena võeti vastu direktiiv 2011/95 ( 9 ). ÜRO pagulaste ülemvolinik avaldas konkreetselt taas kahtlust – mida ta oli juba avaldanud –, kas direktiivi 2004/83 artikli 14 lõiked 4–6 on kooskõlas Genfi konventsiooni artikli 1 jaotisega F. ( 10 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu (ECRE) ( 11 ), Pagulasõiguse Kohtunike Rahvusvaheline Assotsiatsioon ( 12 ) ja Tšehhi Vabariigi õiguskantsler on avaldanud sama kahtlust.

48.

See kohus märgib siiski, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigete 4 ja 6 kehtivuse kohta on avaldatud ka vastukäivaid arvamusi. Need arvamused põhinevad seisukohal, et selle direktiivi eesmärk on tagada rahvusvahelise kaitse andmise ja selle kaitse sisu alal kõrgemad kaitsestandardid, et tagada Genfi konventsiooni täielik ja üleüldine kohaldamine ning hartas ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi „EIÕK“) sätestatud põhiõiguste austamine. Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetega 4 ja 6 on selle kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele tagatud kõrgem kaitse tase, kui tuleneb Genfi konventsioonist. Need isikud võib sama konventsiooni artikli 33 lõike 2 alusel tagasi saata riiki, kus neid võidakse taga kiusata. Kui nad on varjupaigariigist lahkunud, ei ole neil enam õigust sellest konventsioonist tulenevatele eelistele. Seevastu direktiivi 2011/95 artikli 14 lõige 4 koostoimes selle artikli lõikega 6 ei võimalda asjaomaseid isikuid tagasi saata ega võtta neilt Genfi konventsioonis ette nähtud minimaalset õiguste taset.

49.

Selles olukorras otsustas Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi [2011/95] artikli 14 lõiked 4 ja 6 on kehtetud põhjusel, et nendega on rikutud […] harta artiklit 18, [ELTL] artikli 78 lõiget 1 ja [ELL] artikli 6 lõike 3 kohaseid liidu õiguse üldpõhimõtteid?“

50.

Euroopa Kohtu president andis 17. märtsi 2017. aasta otsusega korralduse kohtuasjad C‑77/17 ja C‑78/17 liita kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

51.

Nendes kohtuasjades esitasid Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti Belgia, Tšehhi, Saksamaa, Prantsusmaa, Ungari ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjon.

52.

Kohtuasjas C‑391/16 esitasid Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti Tšehhi, Belgia, Prantsusmaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning parlament, nõukogu ja komisjon.

53.

Euroopa Kohtu presidendi 17. jaanuari 2018. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑77/17, C‑78/17 ja C‑391/16 suuliseks ja kirjalikuks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

54.

Kohtuistungist, mis toimus 6. märtsil 2018, võtsid osa X (kohtuasjas C‑77/17), X (kohtuasjas C‑78/17), M, Belgia, Tšehhi ja Ühendkuningriigi valitsus ning parlament, nõukogu ja komisjon.

55.

Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud pagulasseisundi tühistamise või selle andmisest keeldumise võimalusi võib kasutada, „kui on mõistlik põhjus käsitada pagulast ohuna tema asukohaliikmesriigi julgeolekule või kui ta kujutab endast seetõttu, et on lõplikult süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, ohtu selle liikmesriigi ühiskonnale“.

56.

Need asjaolud vastavad asjaoludele, mille esinemise korral kohaldatakse tagasisaatmiskeelu põhimõtte erandit, mis on sätestatud direktiivi 2011/95 artikli 21 lõikes 2, ( 13 ) mille sõnastusse on sisuliselt üle võetud Genfi konventsiooni artikli 33 lõike 2 sõnastus. ( 14 ) Nende õigusnormide kohaselt võivad liikmesriigid niisuguste asjaolude esinemise korral kalduda kõrvale põhimõttest, et pagulast ei tohi saata välja territooriumidele, kus tema elu või vabadus on ohus tema rassi, usutunnistuse, kodakondsuse, teatavasse ühiskondlikku rühma kuulumise või poliitiliste vaadete tõttu.

57.

Nagu aga täpsustatud selle direktiivi artikli 21 lõikes 2, on liikmesriikidel siiski lubatud seda võimalust kasutada ainult siis, „[k]ui [nende] rahvusvahelised kohustused seda ei keela“. Areng, mis on toimunud inimõiguste kaitse valdkonnas alates Genfi konventsiooni vastuvõtmisest, on viinud selleni, et liikmesriikide kohustused, mis neil on liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse kohaselt, neutraliseerivad nüüd suuresti tagasisaatmiskeelu põhimõtte erandi.

58.

Selles küsimuses on harta artikli 19 lõikes 2 ette nähtud, et „[k]edagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus“. Selle sätte puhul – nagu ka harta artikli 4 puhul, mis keelab piinamise ning niisuguse kohtlemise või karistamise, ( 15 ) – ei ole lubatud ükski erand.

59.

Nagu ilmneb selgitustest harta kohta ( 16 ), lisati artikli 19 lõige 2 hartasse selleks, et hõlmata Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktika, mis käsitleb piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise absoluutset keeldu, mis on sätestatud EIÕK artiklis 3, millele vastab harta artikkel 4. ( 17 ) EIK väljakujunenud praktika kohaselt ei luba EIÕK artikkel 3 – ilma erandi tegemise võimaluseta – konventsiooniosalistel riikidel välismaalast välja saata, välja ajada või üle anda, kui on mõjuv ja kinnitust leidnud põhjus arvata, et sihtriigis ähvardab teda tõesti oht, et talle saab osaks selle artikli kohaselt keelatud käitumine. ( 18 )

60.

Sama keeld tuleneb ka liikmesriikide rahvusvahelistest kohustustest, mis neil on vastavalt ÜRO egiidi all vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ( 19 ) ning piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastasele konventsioonile ( 20 ).

61.

Eelnevast tuleneb, et kui pagulase tagasisaatmine asetab teda tõsisesse ohtu, et talle mõistetakse surmanuhtlus või talle saab osaks harta artikliga 4, EIÕK artikliga 3 ja eelmises punktis mainitud muude rahvusvaheliste kohustustega keelatud kohtlemine, on Genfi konventsiooni artikli 33 lõikes 2 ja direktiivi 2011/95 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud võimalus tagasisaatmiskeelu põhimõttest kõrvale kalduda veel ainult liikmesriikide teoreetiline võimalus, mille kasutamine praktikas on nüüd põhiõiguste kaitse nimel keelatud. ( 21 )

62.

Nagu märkisid Tšehhi, Saksamaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning parlament, nõukogu ja komisjon, reguleerivad direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiked 4 ja 5 just nende pagulaste olukorda, kes kujutavad endast küll ühte juhtumit, mille suhtes kohaldatakse tagasisaatmiskeelu põhimõtte erandit, kuid keda ei saadeta tagasi eelkõige sel põhjusel, et nende tagasisaatmisega rikutakse kohustusi, mis liikmesriikidel on harta, EIÕK ja muude rahvusvahelise õiguse instrumentide alusel. Kui liikmesriigid kasutavad nendes sätetes ette nähtud võimalusi, on nad seega sama artikli lõike 6 kohaselt kohustatud tagama nendele pagulastele Genfi konventsiooni teatavates sätetes ette nähtud õiguste kasutamise.

63.

Harta artiklis 18 on nähtud ette, et „[v]arjupaigaõigus tagatakse […] Genfi konventsiooni […] kohaselt“. ELTL artikli 78 lõike 1 järgi „peab [ühine varjupaigapoliitika] vastama […] Genfi konventsioonile“.

64.

Need esmased õigusnormid, millega aluslepingute autorid soovisid kohustada liidu institutsioone ja liikmesriike liidu õiguse elluviimisel Genfi konventsiooni täielikult järgima, näitavad selle konventsiooni erilist staatust liidu õiguses. Ehkki see konventsioon ei ole liidule – erinevalt liikmesriikidest – siduv kolmandate riikide suhtes, kes on selle osalised, ( 22 ) peavad liidu institutsioonid seda järgima liidu õigusest tulenevalt. ( 23 )

65.

Direktiivi 2011/95 põhjendused 4, 23 ja 24 näitavad seega, et Genfi konventsioon on pagulaste kaitse rahvusvahelise õigusraamistiku „nurgakivi“ ning et selle direktiivi sätted võeti vastu, et aidata liikmesriikide pädevatel asutustel seda konventsiooni kohaldada seeläbi, et tuginetakse ühistele mõistetele ja kriteeriumidele. Selle direktiivi põhjenduses 3 on lisatud, et juhindudes Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumise järeldustest, otsustas liidu seadusandja tagada, et Euroopa varjupaigasüsteem, mille loomisele direktiiv kaasa aitab, põhineb Genfi konventsiooni täielikul kohaldamisel. Lisaks on direktiivi 2011/95 mitmes sättes viidatud selle konventsiooni sätetele ( 24 ) või võetud üle nende sisu ( 25 ).

66.

Selles olukorras on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et direktiivi 2011/95 sätteid tuleb tõlgendada selle üldist ülesehitust ja eesmärki arvestades ning kooskõlas Genfi konventsiooni ja teiste ELTL artikli 78 lõikes 1 viidatud asjakohaste lepingutega. Nagu nähtub kõnealuse direktiivi põhjendusest 16, tuleb tõlgendamisel järgida ka hartas tunnustatud õigusi. ( 26 )

67.

Lisaks tuleb liidu õigusakti väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei sea kahtluse alla selle kehtivust ning on kooskõlas kogu esmase õigusega. ( 27 ) Sellest tõlgendamispõhimõttest – kohaldatuna koostoimes eelmises punktis nimetatud põhimõttega – tuleneb, et direktiivi 2011/95 sätteid tuleb võimaluse piires tõlgendada nii, et nendega järgitakse Genfi konventsiooni ning et need oleksid seega kooskõlas harta artikliga 18 ja ELTL artikli 78 lõikega 1. Ainult juhul, kui niisugune kooskõlaline tõlgendus on võimatu, võib Euroopa Kohus tuvastada, et direktiivi säte on esmastest õigusnormidest lähtudes kehtetu.

68.

Kui Euroopa Kohtul tuleb tõlgendada teisest õigusnormi või analüüsima selle kehtivust harta artiklist 18 ja ELTL artikli 78 lõikest 1 lähtudes, on ta kohustatud – nagu parlament kohtuistungil rõhutas – kontrollima, kas see teisene õigusnorm tagab pagulastele vähemalt samaväärse kaitse taseme, nagu tagab neile Genfi konventsioon.

69.

Selles olukorras peab Euroopa Kohus paratamatult oma ELTL artikliga 267 antud volitusi kasutades eelnevalt kindlaks määrama nende nõuete sisu, mida selle konventsiooni järgimine eeldab. Niisugune kindlaksmääramine võib tähendada seda, et tal tuleb anda hinnanguid, mis lähevad kaugemale lihtsalt selle konventsiooni sätete kirjeldamisest ja mille tulemusena tõlgendatakse täiendavalt ka konventsiooni. See järeldus ei sea kuidagi kahtluse alla asjaolu, et Euroopa Kohus ei ole pädev tõlgendama seda konventsiooni otse. ( 28 )

70.

Nii pidi Euroopa Kohus kohtuotsustes Bolbol ( 29 ) ning Abed El Karem El Kott jt ( 30 ) tõlgendama Genfi konventsiooni artikli 1 jaotist D – millele on direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punktis a viidatud –, et tõlgendada seda teisest õigusnormi ELTL artikli 267 alusel. Võttes arvesse seda viidet, ei saanud Euroopa Kohus nimelt ülesannet täita, määramata eelnevalt kindlaks nõudeid, mis tulenevad selle konventsiooni artikli 1 jaotisest D.

71.

Sama loogika eeldab minu meelest, et iga kord, kui Euroopa Kohtul tuleb siis, kui kasutab oma pädevust tõlgendada eelotsuse raames teisest õigusnormi või hinnata selle kehtivust, täpsustada, mida Genfi konventsioon nõuab ja mida mitte, võib ta vajaduse korral seda konventsiooni tõlgendada, et teha niisuguseid täpsustusi. ( 31 )

72.

Seda arvestades eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohtute küsimuste analüüs vajaduse piires selle konventsiooni niisuguseid tõlgendusi. ( 32 ) Need antakse, järgides Viini lepinguõiguse konventsiooni artiklis 31 sätestatud põhimõtteid ( 33 ) ja heauskselt ning lähtudes tavatähendusest, mis tuleb Genfi konventsiooni sõnastusele selle kontekstis anda, samuti selle esemest ja eesmärgist. Erilist tähelepanu tuleb seejuures pöörata ÜRO pagulaste ülemvoliniku tõlgendavatele märkustele. Ehkki need ei ole lepinguosalistele riikidele siduvad, kujutavad need endast tõlgendamisjuhiseid, millel on eriline „veenev jõud“. ( 34 )

73.

Käsitletaval juhul arvan eespool nimetatud põhjustel, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikeid 4–6 saab tõlgendada nii, et võib asuda seisukohale, et need on harta artikliga 18 ja ELTL artikli 78 lõikega 1 kooskõlas.

74.

Conseil du contentieux des étrangers (välismaalasi puudutavaid vaidlusi lahendav nõukogu) ja Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) soovivad kohtuasjades C‑77/17 ja C‑78/17 esitatud esimese ja teise küsimusega ning kohtuasjas C‑391/16 esitatud küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetega 4 ja 5 on rikutud harta artiklit 18 ja ELTL artikli 78 lõiget 1 ( 35 ) sel põhjusel, et nendega on kehtestatud lõppemise ja välistamise alused, mida ei ole nähtud ette Genfi konventsiooni artikli 1 jaotistes C ja F – mille sisu on võetud üle selle direktiivi artiklitesse 11 ja 12. Nagu eelotsusetaotlustest ilmneb, põhjustab kahtlusi, mis nendel kohtutel on, peamiselt mure, mida ÜRO pagulaste ülemvolinik on avaldanud, et kas need õigusnormid on kooskõlas Genfi konventsiooniga. ( 36 )

75.

Ma teen ettepaneku vastata nendele küsimustele eitavalt, sest see, kui liikmesriik kohaldab selle direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikeid 4 ja 5, ei too – vastupidi lõppemise või välistamise aluste kohaldamisele – kaasa seda, et asjaomane isik ei ole enam pagulane. Selle vahetegemise tähtsus seisneb asjaolus, et nimetatud kvalifikatsiooni säilimine tähendab, et sel isikul ei ole sellest liikmesriigist lahkumise korral õigus mitte üksnes ÜRO pagulaste ülemvoliniku ( 37 ) ja ükskõik missuguse teise Genfi konventsiooni osalisriigi kaitsele, vaid nii kaua, kui ta sellesse liikmesriiki jääb, ka õigus kasutada õigusi, mille see konventsioon tagab igale pagulasele, olenemata sellest, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte (ma tulen selle juurde veel tagasi) ( 38 ).

76.

Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 puhul tuleneb niisugune järeldus selle sõnastusest endast. Nagu väitis Saksamaa valitsus, näitab väljendi „pagulasele antud seisund“ (kohtujuristi kursiiv) kasutamine nimelt, et selle sätte kohaldamisega ei kahjustata asjaomase isiku pagulaseks kvalifitseerimist. Lisaks tuleb märkida, et kui selle artikli lõike 5 prantsuskeelses versioonis on kasutatud väljendit „statut de réfugié“, siis enamikus teistes keeleversioonides on kasutatud sõnastust, mis vastab väljendile „mitte anda pagulasseisundit“. ( 39 )

77.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb juhul, kui liidu sätte keeleversioonides on erinevusi, sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte moodustab. ( 40 ) Käsitletaval juhul viib direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigete 4 ja 5 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendus mind mõttele, et nende sätete kohaldamine ei ole samaväärne pagulasseisundi lõppemise või välistamisega.

78.

Esiteks ilmneb selle direktiivi üldisest ülesehitusest, et tingimused, millest sõltub ühelt poolt pagulasena tunnustamine ning teiselt poolt pagulasseisundi andmine või tühistamine, on kaks eraldi mõistet.

79.

Nagu on rõhutatud direktiivi 2011/95 põhjenduses 21, tuleneb pagulase staatus ainuüksi sellest, et isik vastab pagulasena tunnustamise tingimustele, olenemata sellest, kas liikmesriik on seda tunnustanud. Neid tingimusi on käsitletud selle direktiivi III peatükis „Kvalifitseerimine pagulaseks“. Need vastavad Genfi konventsiooni artiklis 1 sätestatud tingimustele.

80.

See III peatükk sisaldab direktiivi 2011/95 artikleid 11 ja 12, mis käsitlevad lõppemist ja välistamist ning millesse on sisuliselt üle võetud Genfi konventsiooni artikli 1 jaotised C ja F. Nendes õigusnormides on nimetatud juhtumid, mil kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei saa olla pagulane ning mil ta jääb seega selle direktiivi ja selle konventsiooni alusel väljapoole rahvusvahelise kaitse kohaldamisala. ( 41 )

81.

Need juhtumid ei hõlma niisuguseid olukordi, millega on tegemist põhikohtuasjades ja mil pagulane kujutab endast ohtu pagulasriigi ühiskonnale, sest ta on selles riigis toime pannud eriti raske mittepoliitilise kuriteo. ( 42 ) Välistamise alused ei ole nimelt kehtestatud eesmärgiga kaitsta pagulasriigi julgeolekut või ühiskonda hetkel valitseva ohu eest, mida pagulane võib endast kujutada, vaid hoopis eesmärgiga kaitsta pagulaste rahvusvahelise süsteemi terviklikkust ja vältida seda, et see kaitse võimaldab teatavate kuritegude toimepanijatel vabaneda oma kriminaalvastutusest. ( 43 )

82.

Need olukorrad kuuluvad tegelikult tagasisaatmiskeelu põhimõtte erandi ja direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigete 4 ja 5 kohaldamisalasse. See õigusnorm paikneb eraldi peatükis, nimelt selle direktiivi IV peatükis „Pagulasseisund“.

83.

Vahet pagulasena tunnustamise ja pagulasele antud seisundi vahel näitavad veel selgemalt direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiked 1 ja 3. Nendes lõigetes on nähtud ette kohustus võtta ära pagulasseisund, mis on antud isikutele, kes ei ole või ei ole enam pagulased, eelkõige mõne sama direktiivi artiklis 11 nimetatud lõppemise aluse tõttu või kui pagulasena tunnustamine on välistatud või oleks pidanud olema välistatud mõne selle direktiivi artiklis 12 nimetatud aluse tõttu. Pagulasena tunnustamise lõppemist või välistamist ja pagulasseisundi sellest tulenevat tühistamist ei saa seega taandada samale mõistele.

84.

Teiseks eeldab direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigete 4 ja 5 eesmärkide saavutamine ka, et senikaua, kuni isik vastab pagulasena tunnustamise kriteeriumidele, teda sellena ka tunnustatakse, ilma et seda mõjutaks talle antud seisundi äravõtmine või keeldumine talle see seisund anda.

85.

Pagulasena tunnustamise lõppemise ja välistamise alused on ammendavalt loetletud Genfi konventsiooni artikli 1 jaotistes C–F ( 44 ) – õigusnormid, mille puhul ei tohi lepinguosalised riigid teha selle konventsiooni artikli 42 lõike 1 alusel reservatsioone. Seega oleks täiendavate lõppemise või välistamise aluste kehtestamine direktiivis 2011/95 kahjustanud selle direktiivi eesmärki, milleks on tagada konventsiooni täielik kohaldamine.

86.

Selles mõttes on tähenduslik, et direktiivi 2011/95 artikkel 17 võimaldab täiendava kaitse kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku puhul „välistada“ samadel alustel, nagu on nimetatud selle direktiivi artikli 14 lõigetes 4 ja 5. Et täiendav kaitse ei kuulu Genfi konventsiooni kohaldamisalasse, võis liidu seadusandja nimelt vabalt kindlaks määrata kaitse saajate ringi sõltumatute kriteeriumide abil. Teistsuguse lähenemise valis ta aga pagulaste puhul, et tagada direktiivi vastavus konventsioonile. ( 45 )

87.

Kuigi eelnevad kaalutlused näitavad täielikult, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiked 4 ja 5 ei ole samastatavad pagulasena tunnustamise lõppemise või välistamise alustega, ei näita need täielikult, missugune on nende ulatus ja tegelik toime. Neid probleeme käsitlevad sisuliselt kohtuasjades C‑77/17 ja C‑78/17 esitatud kolmas kuni viies küsimus.

88.

Oma kolmanda kuni viienda küsimusega küsib Conseil du contentieux des étrangers (välismaalasi puudutavaid vaidlusi lahendav nõukogu), kas juhul, kui Euroopa Kohus annab esimesele küsimustele kohtuasjades C‑77/17 ja C‑78/17 vastuse, mille mina soovitasin eespool anda, tuleb direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikeid 4 ja 5 tõlgendada nii, et nendega kehtestatakse pagulasseisundi tühistamise ja selle andmisest keeldumise alused, mida ei ole Genfi konventsioonis ette nähtud ja mis on seega kehtetud (kolmas ja neljas küsimus), või tuleb neid sätteid tõlgendada teisiti, st nii, et tagatakse nende vastavus liidu esmasele õigusele (viies küsimus). Neid küsimusi on vaja käsitleda ka seepärast, et võtta seisukoht küsimuses, mille on esitanud Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus).

89.

Mulle näib, et nendele küsimustele vastamiseks on vaja analüüsida põhjalikumalt vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetes 4 ja 5 esinevate väljendite „pagulasele antud seisund“ ja „pagulasseisund“ tähendust. ( 46 ) Kui „seisund“, mille võib nende sätete alusel tühistada või mille andmisest keelduda, ei võrdu pagulasena tunnustamisena, siis missugune on selle tegelik tähendus?

90.

Direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis e, millele ei vasta ükski Genfi konventsiooni säte, on „pagulasseisundit“ määratletud nii, et see on „tunnustamine pagulasena liikmesriigi poolt“. Tõlgendatuna selle direktiivi põhjendusest 21 lähtudes näivad need väljendid tähistavat deklaratiivset toimingut, millega liikmesriik tunnustab varjupaigataotlejat pagulasena, kusjuures see toiming tehakse niisuguse menetluse tulemusena, mille käigus kontrollitakse, kas taotleja vastab pagulaseks kvalifitseerimise tingimustele. ( 47 )

91.

See toiming eeldab põhimõtteliselt kõigi direktiivi 2011/95 VII peatükis nimetatud õiguste andmist (selles ette nähtud piirangutega ( 48 )). Nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, käivad pagulasena tunnustamine ja nende õiguste andmine väljaspool selle direktiivi artikli 14 lõigete 4 ja 5 kohaldamise konteksti tingimata käsikäes. Liikmesriigid on selle direktiivi artikli 20 lõike 2 kohaselt kohustatud andma pagulasena tunnustatutele kõik need õigused, samas kui isikul, keda pagulasena (veel) ei tunnustata, neid ei ole. ( 49 ) Ka toob direktiivi 2011/95 artiklites 11 ja 12 nimetatud lõpetamise või välistamise aluse kohaldamine varem pagulasena tunnustatud isiku suhtes selle direktiivi artikli 14 lõigete 1 ja 3 alusel kaasa korraga nii sellena tunnustamise tühistamise kui ka sellest tulenevate õiguste kaotamise.

92.

See sisemine seos pagulasena tunnustamise ja nende õiguste andmise vahel võib seletada, miks on selle direktiivi artikli 2 punktis e toodud „pagulasseisundi“ määratluses viidatud üksnes pagulasena tunnustamisele, mainimata sellega kaasnevate õiguste andmist selle tulemusena.

93.

Seevastu direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetega 4 ja 5 on pagulasena tunnustamine ja nende õiguste andmine teineteisest lahutatud. Isikuid, kelle suhtes kohaldatakse neid sätteid, tunnustatakse küll pagulasena edasi, kuid neil ei ole või ei ole enam selle direktiivi VII peatükis nimetatud õigusi.

94.

Vastavalt direktiivi 2011/95 artikli punktides 4 ja 5 kasutatud väljendeid „pagulasele antud seisund“ ja „pagulasseisund“ tõlgendades tuleb neid kaalutlusi arvesse võtta. Minu arvates on nendel väljenditel selles kontekstis piiratum tähendus kui see, mis tuleneb direktiivi artikli 2 punktist e. ( 50 ) Need tähistavad ainult direktiivi VII peatükis nimetatud õiguste andmist, ( 51 ) piiramata siiski asjaomaste isikute tunnustamist pagulasena.

95.

Ainult niisugune tõlgendus võimaldab minu arvates säilitada direktiivi sisemise ühtsuse ja selle sätete kasuliku mõju.

96.

Esiteks näib mulle, et tõlgendus, mille kohaselt hõlmab „pagulasseisund“ juba iseenesest pagulasena tunnustamist, on vastuolus direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 5 sõnastuse ja ülesehitusega. Selles küsimuses märgin, et seda sätet kohaldatakse pagulaste suhtes, kellele ei ole veel antud mingit seisundit. Samas on selles silmas peetud „pagulasi“ niisugusena, nagu neid on määratletud selle direktiivi artikli 2 punktis d, mitte „taotlejaid“ direktiivi artikli 2 punkti i tähenduses. Niisiis kohaldatakse direktiivi 2011/95 artikli 14 punkti 5 isikute suhtes, kelle pagulase kvalifikatsiooni on vastuvõttev liikmesriik kontrollinud ja seega tunnustanud.

97.

Sellest järeldub, et seda õigusnormi ei saa – nagu rõhutasid Belgia ja Prantsusmaa valitsus – tõlgenda nii, et see võimaldab liikmesriikidel keelduda neile esitatud varjupaigataotluse läbivaatamisest direktiivis 2013/32 ette nähtud menetluslikke tagatisi järgides ning taotleja pagulasena tunnustamisest. Selle kohta lisan, et direktiivi artikli 11 lõikes 1 on nähtud ette, et igasugune otsus varjupaigataotluse kohta tehakse huvitatud isikule teatavaks kirjalikult. Nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, peab isik, kelle seisund tühistatakse, saama oma konkreetset olukorda halduskontrolli korral tõendada, mis eeldab, et antakse välja tema pagulasena tunnustamist tõendav dokument. ( 52 )

98.

Teiseks kohaldatakse selle direktiivi artikli 14 lõiget 4 juba oma määratluse poolest pagulastele, keda on juba pagulastena tunnustatud. Selle õigusnormi kohaldamine ei too – nagu ma eespool selgitasin – kaasa selle kvalifikatsiooni kaotust. Selles olukorras oleks täiesti ebaloogiline tõlgendus, mille kohaselt tähistab „pagulasele antud seisund“ selle sätte tähenduses korraga nii pagulasena tunnustamist kui ka sellest tulenevate õiguste andmist. Nagu ka põhikohtuasja kaebaja kohtuasjas C‑77/17, ei saa ma hästi aru, mis mõtet oleks seda tunnustamist tühistada, kui samal ajal ei seata kahtluse alla selle eset – st asjaomase isiku pagulasena tunnustamist. ( 53 )

99.

Samuti on ÜRO pagulaste ülemvolinik täpsustanud, et alused, mis võimaldavad tühistada pagulasseisundi andmise otsuse Genfi konventsiooni tähenduses, ei hõlma aluseid, mis toovad selle konventsiooni artikli 33 lõike 2 kohaselt kaasa tagasisaatmisvastase kaitse kaotamise – mis vastavad direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetes 4 ja 5 sätestatud pagulasseisundi tühistamise või selle andmisest keeldumise põhjustele. ( 54 )

100.

Kolmandaks rõhutan, et pagulastele, kelle suhtes liikmesriik kohaldab selle direktiivi artikli 14 lõiget 4 või 5, jääb nende pagulasena tunnustamise tõttu õigus Genfi konventsioonis ette nähtud õigustele, millele on sama artikli lõikes 6 viidatud. See, kui liikmesriik tunnustab õigust nendele õigustele nii, et võimaldab neid kasutada, eeldab aga pagulasena tunnustamist, ilma milleta asjaomasel isikul neid õigusi ei ole. Teiste sõnadega võib öelda, et kui iga pagulasena tunnustamisega ei kaasne kõikide direktiivi 2011/95 VII peatükis nimetatud õiguste andmist, siis iga pagulasena tunnustamisega seotud õiguste andmine eeldab, et isikut on sellena tunnustatud.

101.

Veelgi enam, tõlgendus, mille ma välja pakun, võimaldab lahendada probleemid, millele viitas ÜRO pagulaste ülemvolinik, sest see ühtib muide tõlgendusega, mida ta on mitu korda soovitanud. ÜRO pagulaste ülemvoliniku sõnul tuleb selle vältimiseks, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud võimalusi tõlgendatakse liikmesriikides nii, et kehtestatakse uued lõppemise ja välistamise alused – millega eiratakse Genfi konventsiooni – ning „väljendit „pagulasele antud seisund“ mõista seega nii, et see viitab pigem riigi antud varjupaigale („seisund“) kui pagulasseisundile [mis selles kontekstis tähistab kvalifikatsiooni] [selle konventsiooni] artikli [1 jaotise A] tähenduses […]“. ( 55 )

102.

Arvan seega, et väljendid „pagulasele antud seisund“ ja „pagulasseisund“ direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigete 4 ja 5 tähenduses tähistavad ainult õigust selle direktiivi VII peatükis ette nähtud õigustele, ( 56 ) ilma et see piiraks õigusi, mis tuleb asjaomastele pagulastele anda Genfi konventsiooni alusel ( 57 ).

103.

Nüüd käsitlen nende sätete kehtivuse küsimust niisugusena, nagu neid on tõlgendatud koostoimes selle artikli lõikega 6 – lõige, mida tuleb eelnevalt tõlgendada, et sellele küsimusele vastata –, lähtudes harta artiklist 18 ja ELTL artikli 78 lõikest 1.

104.

Nagu väitsid Belgia valitsus ja parlament, kujutab direktiiv 2011/95 endast sõltumatut instrumenti, mis kuulub liidu õiguskorda ja millega ei ole võetud formaalselt üle Genfi konventsiooni. Sellest vaatevinklist on nimetatud direktiivi VII peatükis, milles on täpsustatud, et selle peatüki sätted ei piira selles konventsioonis sätestatud õigusi, ( 58 ) ette nähtud teatav hulk õigusi, millest mõned ei ole tagatud selle konventsiooniga, samas kui teised vastavad selles konventsioonis ette nähtud õigustele.

105.

Seega esiteks kohustavad direktiivi 2011/95 VII peatüki teatavad sätted – nagu märkis Ühendkuningriigi valitsus – liikmesriike andma pagulastele õigused, millel ei ole võrdväärseid Genfi konventsioonis, näiteks õigus elamisloale, kutsekvalifikatsioonide tunnustamisele, tervishoiuteenustele ja õiguse integratsioonivahenditele. ( 59 )

106.

Minu arvates on vaevalt kahtlust, et kuna direktiivi 2011/95 VII peatüki sätted tagavad eraldi ja sõltumatud õigused võrreldes Genfi konventsiooniga, võis liidu seadusandja ka – sellele konventsioonile vastavuse nõudeid eiramata – teiste sõltumatute õigusnormide abil kindlaks määrata asjaolud, mille esinemise korral võib pagulaselt need õigused ära võtta.

107.

Teiseks hõlmab selle direktiivi VII peatükk õigusi, mis on sätestatud ka Genfi konventsioonis. Tegemist on eelkõige õigusega reisidokumentide väljaandmisele ( 60 ), vabale liikumisele ( 61 ) ning töö saamisele ( 62 ), eluasemele ( 63 ) ja sotsiaalhoolekandele ( 64 ).

108.

Minu arvates ei ole direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetega 4 ja 5 rikutud ka harta artiklit 18 ja ELTL artikli 78 lõiget 1 seeläbi, et nendega on lubatud pagulaselt ära võtta eelmises punktis nimetatud õigused, kui ta kujutab endast ohtu liikmesriigi julgeolekule või ühiskonnale, samas kui Genfi konventsioonis ei ole seda võimalust sõnaselgelt ette nähtud.

109.

Selles küsimuses rõhutan, et need õigused peavad Genfi konventsiooni kohaselt olema tagatud ainult pagulastele, kes elavad seaduslikult konventsiooniosalise riigi territooriumil – erinevalt selle konventsiooniga ette nähtud teistest õigustest, mis peavad olema tagatud igale pagulasele, kes sellel territooriumil viibib. ( 65 ) Selles konventsioonis ei ole määratletud mõistet „seaduslik elamine“. ÜRO pagulaste ülemvolinik leidis ühes tõlgendavas teatises, et seaduslikkuse kriteerium, mida see mõiste hõlmab, viitab tavaliselt konventsiooniosaliste riikide riigisiseses õiguses sätestatud vastuvõtu‑ ja riigis viibimise tingimusi käsitlevate normide järgimisele ning Genfi konventsioon neid tingimusi ei reguleeri. ( 66 )

110.

Käsitletaval juhul toob see, kui liikmesriik kohaldab direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiget 4 või 5, kaasa selle, et asjaomane pagulane ei saa elamisluba, millele tal on muidu selle direktiivi artikli 24 lõike 1 alusel õigus. Minu arvates võib liikmesriik – seejuures oma Genfi konventsioonist tulenevaid kohustusi eiramata – asuda seisukohale, et pagulane ei ela või ei ela enam seaduslikult tema territooriumil selle konventsiooni tähenduses, ning võtta temalt seepärast need konventsioonis ette nähtud õigused, mille kasutamine sõltub sellest, kas riigis viibimine on seaduslik. ( 67 )

111.

Nagu väidavad Euroopa Kohtule seisukohti esitanud valitsused ja institutsioonid, on see lähenemine kooskõlas Genfi konventsiooni ülesehituse ja eesmärkidega. Nimelt lubavad konventsiooni artiklid 32 ja 33 teatavatel tingimustel välja ja tagasi saata pagulase, kes kujutab endast ohtu pagulasriigi julgeolekule või ühiskonnale. Kui konventsiooni autorid soovisid nii drastiliste meetmete lubamisega arvesse võtta konventsiooniosaliste riikide huvi säilitada avalik kord ja julgeolek, ei saa seda konventsiooni tõlgendada nii, et see keelab neil iseenesest asuda seisukohale, et niisugune pagulane ei ela või ei ela enam nende territooriumil seaduslikult ja seega ei ole tal või ei ole tal enam õigusi, millele on selle konventsiooni kohaselt õigus riigis seaduslikult viibivatel pagulastel.

112.

Samas on liikmesriigid pärast direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 4 või 5 ette nähtud võimaluse kasutamist endiselt kohustatud tagama asjaomastele pagulastele õigused, millele on Genfi konventsiooni järgi õigus igal pagulasel olenemata sellest, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte. Need õigused puudutavad diskrimineerimisest hoidumist (artikkel 3), usuvabadust (artikkel 4), vallas‑ ja kinnisvara kaitset (artikkel 13), kohtulikku kaitset (artikkel 16), kaardisüsteemi (artikkel 20), võimalust saada riiklikku haridust (artikkel 22), haldusabi (artikkel 25), isikutunnistuse väljaandmist (artikkel 27), diskrimineerimiskeeldu maksude alal (artikkel 29), kriminaalkaristuste puudumist ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest (artikkel 31) ning kaitset väljasaatmise (artikkel 32) ja tagasisaatmise eest (artikkel 33) ( 68 ).

113.

Selles küsimuses märkis ÜRO pagulaste ülemvolinik, et kui liikmesriigid neid võimalusi kasutavad, on nad „siiski kohustatud andma need [Genfi konventsioonis] ette nähtud õigused, mis ei eelda seaduslikult riigis viibimist ning mille puhul ei ole nähtud ette erandeid seni, kuni pagulane jääb asjaomase riigi jurisdiktsiooni alla“. ( 69 ) ÜRO pagulaste ülemvolinik kordas veel hiljuti seda seisukohta sisuliselt oma kommentaarides selle määruse ettepaneku kohta, millega tahetakse direktiiv 2011/95 asendada. ( 70 )

114.

Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiget 6 tuleb tõlgendada neid kaalutlusi arvesse võttes. Selles õigusnormis on nähtud ette, et isikutel, kelle pagulasseisund on tühistatud või selle andmisest on keeldutud selle artikli lõike 4 või 5 alusel, on liikmesriigis viibimise ajal „Genfi konventsiooni artiklites 3, 4, 16, 22, 31, 32 ja 33 sätestatud või nendega samalaadsed õigused“.

115.

Kaebajad kolmes põhikohtuasjas vaidlustasid selle direktiivi artikli 14 lõike 6 põhjendusel, et selles sättes ei ole loetletud õiguste hulgas nimetatud Genfi konventsiooni artiklites 13, 20, 25, 27 ja 29 ette nähtud õigusi.

116.

Vastavalt käesoleva ettepaneku punktides 66 ja 67 meelde tuletatud põhimõtetele tuleb analüüsida, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiget 6 on vaja tõlgendada Genfi konventsiooni järgides, et see lõige oleks esmasest õigusest lähtudes kehtiv ning et tagada selle eesmärgi saavutamine, milleks on konventsiooni täielik kohaldamine.

117.

Need põhimõtted eeldavad, et seda sätet tõlgendatakse nii, et see ei piiraks liikmesriikide Genfi konventsioonist tulenevat kohustust tagada kõikide nende õiguste kasutamine, millele peab konventsiooni järgi olema õigus igal pagulasel, kes viibib liikmesriigi territooriumil, olenemata sellest, kas ta viibib seal seaduslikult või mitte.

118.

Niisuguse kooskõlalise tõlgenduse võti peitub minu arvates väljendis „või nendega samalaadsed õigused“, mida on kasutatud direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 6.

119.

Nende väljendite ulatust ja tähendust ei ole täpsustatud ei kõnealuses direktiivis ega selle või direktiivi 2004/83 vastuvõtmisele eelnevates ettevalmistavates materjalides. Need ettevalmistavad materjalid ei selgita ka põhjusi, miks ei nimetanud seadusandja direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 6 toodud loetelus kõiki Genfi konventsioonist tulenevaid asjakohaseid õigusi.

120.

Niisuguses olukorras viib õigusnormi sõnastuse analüüs selle regulatsiooni kontekstist ja eesmärkidest lähtudes, mille osa see säte on, – nagu kohtupraktika nõuab ( 71 ) – mind järeldusele, et seda tuleb tõlgendada nii, et väljend „või nendega samalaadsed õigused“ tähistab Genfi konventsioonis ette nähtud õigusi, mille kasutamise peavad liikmesriigid pagulastele, kelle suhtes kohaldati direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiget 4 või 5, tagama täiendavalt, mitte alternatiivselt õigustega, mis on loetletud selle artikli lõikes 6.

121.

Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 6 sõnastuse kohta meenutan, et nagu Euroopa Kohus on juba muudes kontekstides tuvastanud, võib sidesõna „või“ lingvistiliselt omandada kas alternatiivse või kumulatiivse tähenduse. Seega tuleb seda tõlgendada vastavalt tema kasutamise kontekstile ja asjaomase akti eesmärkidest lähtudes. ( 72 )

122.

Käsitletaval juhul eeldavad direktiivi 2011/95 kontekst ja eesmärk minu arvates, et sellele sidesõnale antakse kumulatiivne tähendus. Ma juba märkisin, et liidu seadusandja soovis selle direktiivi vastuvõtmisega tagada Genfi konventsiooni täielikku kohaldamist liikmesriikides. Tal ei olnud seega kindlasti kavatsust võtta direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetes 4 ja 5 silmas peetud pagulastelt õigust õigustele, mille liikmesriigid on kohustatud selle konventsiooni järgi neile tagama. Seda eesmärki on taas kinnitatud seisukohtades, mille esitasid Euroopa Kohtule parlament, nõukogu ja komisjon. ( 73 )

123.

Alternatiivse tähenduse andmine direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 6 kasutatud sidesõnale „või“ oleks aga niisuguse eesmärgiga vastuolus, sest tähendaks, et liikmesriigid võivad anda pagulastele omal äranägemisel kas Genfi konventsiooni artiklites 3, 4, 16, 22, 31, 32 ja 33 nimetatud õigused või muud, samalaadse ulatusega õigused. Selle tulemusega eirataks ilmselgelt konventsiooni, mis nõuab, et tagataks selles ette nähtud õigused, ning „samalaadsete“ õiguste andmisest ei piisa.

124.

Võttes arvesse Genfi konventsiooni täieliku kohaldamise eesmärki, mida direktiiviga 2011/95 taotletakse, viitab väljend „või nendega samalaadsed õigused“ minu arvates pigem õigustele, mis lisanduvad õigustele, millele on sõnaselgelt viidatud selle direktiivi artikli 14 lõikes 6 ja mis peavad selle konventsiooni kohaselt olema kõigil pagulastel, kes viibivad konventsiooniosalise riigi territooriumil.

125.

Seda tõlgendust kinnitab asjaolu, et mitte ükski Euroopa Kohtule seisukohti esitanud valitsus – peale Ühendkuningriigi valitsuse – ei väitnud, et nendelt isikutelt oleks vaja mõned nendest õigustest ära võtta. Vastupidi, Belgia ja Tšehhi valitsus väitsid kohtuistungil, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 6 otstarve on peamiselt meenutada liikmesriikidele ammendavalt nende rahvusvahelisi kohustusi.

126.

Selle kohta rõhutan eelkõige, et Genfi konventsiooni artiklis 27 nimetatud õigus isikutunnistuse väljaandmisele kujutab muide endast eeltingimust, mis peab olema täidetud, et kasutada selles konventsioonis sätestatud õigusi, mida on direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 6 sõnaselgelt loetletud. ( 74 ) Neid ei saa hästi kasutada, kui asjaomasele pagulasele ei anta välja isikutunnistust, mille abil ta saab pealegi ka tõendada, et on pagulane. ( 75 )

127.

Mulle näib, et asjaolu, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 6 toodud loetelu ei ole täiendatud nii, et oleks mainitud Genfi konventsiooni artikleid 13, 20, 25, 27 ja 29, on samuti seletatav asjaoluga, et nende artiklite puhul võib – nagu väidavad Belgia ja Madalmaade valitsus ning parlament ja nõukogu – teha selle konventsiooni artikli 42 lõikes 1 nimetatud reservatsiooni. See õigusnorm võimaldab konventsiooniosalistel teha Genfi konventsiooni allkirjastamise, ratifitseerimise või sellega ühinemise ajal konventsiooni sätetest reservatsioone „välja arvatud [konventsiooni] artiklid 1, 3 ja 4, artik[li] 16 lõige 1, artikkel 33 ning artiklid 36–46“.

128.

Liidu seadusandja soovis nii meenutada liikmesriikidele nende Genfi konventsioonist tulenevaid asjakohaseid kohustusi, millest ei tohi teha ühtegi reservatsiooni – st artikleid 3, 4, 16 ja 33 ( 76 ) –, kohustades neid ka andma asjaomastele pagulastele selle konventsiooni artiklites 22 ja 31 nimetatud õigused, arvestades erilist tähtsust, mis liidu õiguskord nendele õigustele annab ( 77 ). Selle konventsiooni artikleid 13, 20, 25, 27 ja 29 seevastu sõnaselgelt mainitud ei ole, sest liikmesriigid võivad teha nendest reservatsioone, ( 78 ) kusjuures direktiiv 2011/95 ei mõjuta liikmesriikide kohustust tagada nendes artiklites ette nähtud õigused, kui nad ei teinud niisuguseid reservatsioone.

129.

Seda selgitust mõistes tuleb võtta arvesse, et direktiivi artikli 14 lõikega 6 ette nähtud kaitse tase on minimaalne. Et selle artikli lõigetega 4 ja 5 on kehtestatud lihtsalt võimalused, võivad liikmesriigid igal juhul anda pagulastele, kellega seoses nad neid võimalusi kasutavad, õigused, mis ületavad selle artikli lõikes 6 ette nähtud taset. Üldisemalt võimaldab direktiivi 2011/95 artikkel 3 – tõlgendatuna direktiivi põhjendust 12 arvesse võttes – liikmesriikidel ette näha soodsamad õigusnormid, eelkõige mis puudutab rahvusvahelise kaitse sisu, tingimusel et need on selle direktiiviga kooskõlas.

130.

Nende kaalutluste põhjal arvan, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kes kasutab selle artikli lõikes 4 või 5 ette nähtud võimalusi, on kohustatud andma asjaomasele pagulasele peale Genfi konventsiooni artiklites 3, 4, 16, 22, 31, 32 ja 33 nimetatud õiguste ka muud õigused, mis on selle konventsiooniga tagatud kõigile pagulastele, kes konventsiooniosalise riigi territooriumil viibivad, st selle konventsiooni artiklites 13, 20, 25, 27 ja 29 sätestatud õigused, kui see liikmesriik ei ole teinud nendest konventsiooni artikli 42 lõike 1 alusel reservatsioone.

131.

Arvan seega, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiked 4–6 koostoimes tõlgendatuna ja tõlgendatuna nii, nagu on soovitatud käesolevas ettepanekus, ei ole harta artikliga 18 ja ELTL artikli 78 lõikega 1 vastuolus.

132.

Ammendavuse huvides täpsustan, et eelnev järeldus puudutab ainult direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigete 4–6 – milles on nähtud ette liikmesriikide võimalus võtta teatavatelt pagulastelt selle direktiivi VII peatükis ette nähtud õigused – kehtivust harta artiklist 18 ja ELTL artikli 78 lõikest 1 lähtudes. Euroopa Kohtul tuleb käesolevate eelotsusetaotluste raames võtta seisukoht ainult selle võimaluse teoreetilise kehtivuse kohta nendest õigusnormidest lähtudes ja Euroopa Kohtule esitatud seisukohad käsitlesid järelikult üksnes seda.

133.

See järeldus ei piira igal üksikul juhtumil eraldi hinnangu andmist küsimuses, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud võimaluste liikmesriigipoolne kasutamine on kooskõlas teatavate hartas sätestatud põhiõigustega.

134.

Mulle tuleb selles küsimuses pähe kolm näidet. Esiteks juhul, kui liikmesriik võtab nende võimaluste kasutamise tulemusena pagulaselt õiguse kasutada teatavaid tervishoiuteenuseid, võidakse sellega rikkuda harta artiklit 35 (mis puudutab õigust tervishoiuteenustele) ning isegi – kuna see seab ohtu selle pagulase elu või saab talle osaks ebainimlik või alandav kohtlemine – artikli 2 lõiget 1 (mis puudutab õigust elule) või harta artiklit 4 ( 79 ). Teiseks, juhul kui liikmesriik otsustab asjaomase pagulase välja saata turvalisse kolmandasse riiki, mis on nõus ta vastu võtma, ( 80 ) peab see liikmesriik kontrollima, kas niisugune meede on kooskõlas harta artiklis 7 ette nähtud era‑ ja perekonnaelu austamisega. ( 81 ) Kolmandaks tuleb märkida, et kuigi harta artiklit 15, mis käsitleb kutsevabadust ja õigust teha tööd, kohaldatakse ainult kolmandate riikide kodanike suhtes, „kellel on luba töötada liikmesriikide territooriumil“, ei saa välistada eelkõige seda, et kui pagulasel ei võimaldata suunduda pärast vanglast vabanemist tööturule, samas kui teda ei saa saata välja kolmandasse riiki ja ta peab seega jääma määramata ajaks pagulasliikmesriiki, võidakse olenevalt asjaoludest rikkuda harta artiklit 7. EIK praktika kohaselt hõlmab EIÕK artikkel 8 – millele vastab harta artikkel 7 – ühiskondlikku identiteeti ning isiklikke, ühiskondlikke ja majanduslikke suhteid, mis moodustavad iga inimese eraelu ( 82 ).

135.

Eelneva põhjal teen ettepaneku vastata Conseil du contentieux des étrangers (välismaalasi puudutavaid vaidlusi lahendav nõukogu, Belgia) küsimustele kohtuasjades C‑77/17 ja C‑78/17 ning Nejvyšší správní soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) küsimusele kohtuasjas C‑391/16 järgmiselt: