1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrust (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist ( 3 ) ning jõustus 16. augustil 2012, kohaldatakse – peale selle mõne üldsätte – määruse artikli 84 teise lõigu kohaselt alates 17. augustist 2015.

2.

Euroopa Kohtult küsitakse esimest korda, ( 4 ) kuidas tõlgendada määruse nr 650/2012 sätteid ja eriti määruse artikli 1 lõike 2 punktides k ja l ette nähtud erandeid, millega on määruse kohaldamisalast välja jäetud „asjaõiguste olemus“ ning „kinnis- või vallasasjaõiguse registrisse kandmine, sealhulgas kande tegemise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed“. ( 5 )

3.

Minu arutluskäik puudutab väga delikaatset küsimust – küsimust, kust läheb piir pärimisõiguse ja asjaõiguse vahel, mida on käsitletud paljudel läbirääkimistel, nagu on rõhutanud Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades ( 6 ) ja nagu on rõhutatud ka õigusteoorias. ( 7 )

4.

Konkreetselt on põhikohtuasjas vaja teha kindlaks, kas õigusnormid, mis välistavad kõnesoleva vara asukohariigi õiguse kohaldamise juhtumid, võimaldavad keelduda tunnustamast selle vindikatsioonilegaadi asjaõiguslikku toimet, millega õigus varale pärandi avanemisel otseselt annakusaajale üle läheb, kui see puudutab niisuguse kinnisasja omandiõigust, mis asub liikmesriigis, kus seda liiki annakut ei tunta, vaid tuntakse ainult damnatsioonilegaati (legatum per damnationem). Selle korralduse puhul on pärija kohustatud andma õiguse asjale annakusaajale üle, mis annab viimase õiguse nõuda annaku täitmist.

5.

Kui eelnevalt on selgitanud, mis põhjustel tuleb vastuvõetamatuse väited tagasi lükata, mõistame, millega on põhjendatud seisukoht, et:

6.

Teen seega ettepaneku vastata esitatud küsimusele eitavalt.

7.

Määruse nr 650/2012 põhjendustes 7, 9, 15, 16, 18, 19, 37 ja 67 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

8.

Selle määruse artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse pärimisele. Seda ei kohaldata maksu-, tolli- ega haldusasjadele.

2.   Käesoleva määruse kohaldamisalast jäetakse välja:

[…]

9.

Selle määruse artikli 21 lõikes 1, millega on kehtestatud pärimisasja suhtes kohaldatava õiguse üldreegel, on nähtud ette:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse pärimisasjale tervikuna selle riigi õigust, kus asus surnu alaline elukoht tema surma hetkel.“

10.

Määruse nr 650/2012 artikli 22 „Õiguse valik“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Isik võib pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel.

[…]

2.   Valik tehakse sõnaselgelt surma puhuks tehtud korralduse vormis või see peab nähtuma kõnealuse korralduse tingimustest.“

11.

Selle määruse artikli 23 „Kohaldatava õiguse ulatus“ lõikes 1 ja lõike 2 punktis e on nähtud ette:

„1.   Artikli 21 või 22 kohaselt kindlaks määratud õigust kohaldatakse pärimisasjale kui tervikule.

2.   Eelkõige kohaldatakse nimetatud õigust järgmisele:

[…]

12.

Selle määruse artiklis 31 „Asjaõiguse kohandamine“ on sätestatud:

„Kui isik tugineb asjaõigusele, millele tal on õigus vastavalt pärimisele kohaldatavale õigusele, ning selle liikmesriigi õiguses, kus kõnealusele õigusele tuginetakse, on see asjaõigus tundmatu, kohandatakse vajaduse korral ja võimaluse piires seda asjaõigust kõnealuse riigi õiguses ette nähtud kõige lähema samaväärse asjaõigusega, võttes arvesse konkreetse asjaõigusega taotletavaid eesmärke ja huve ning sellega seotud mõjusid.“

13.

Määruse nr 650/2012 V peatükk käsitleb ametlikke dokumente ja kohtulikke kokkuleppeid.

14.

Selle määruse artikli 59 „Ametliku dokumendi vastuvõtmine“ lõike 1 kohaselt „[on l]iikmesriigis koostatud ametlikul dokumendil […] teises liikmesriigis sama tõendusjõud nagu dokumendi päritoluliikmesriigis, või võimalikult samalaadne toime, tingimusel et see ei ole ilmselgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga (ordre public)“.

15.

Selle määruse Euroopa pärimistunnistust käsitlevas VI peatükis paiknevas artiklis 62 „Euroopa pärimistunnistuse loomine“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega luuakse Euroopa pärimistunnistus […], mis antakse välja kasutamiseks teises liikmesriigis ja millel on artiklis 69 määratletud õiguslik toime.

2.   [Euroopa pärimist]unnistuse kasutamine ei ole kohustuslik.

[…]“

16.

Määruse nr 650/2012 artikli 63 „[Euroopa pärimist]unnistuse eesmärk“ lõikes 1 ja lõike 2 punktis b on nähtud ette:

„1.   [Euroopa pärimist]unnistus on ette nähtud kasutamiseks pärijatele, annakusaajatele, kellel on vahetu õigus pärandile, ning testamenditäitjatele või pärandi hooldajatele, kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärijana või annakusaajana ja/või testamenditäitja või pärandi hooldaja volitusi.

2.   Eelkõige võib [Euroopa pärimist]unnistust kasutada selleks, et tõendada järgmist:

[…]

17.

Selle määruse samas peatükis asuvas artiklis 68 „[Euroopa pärimist]unnistuse sisu“ on sätestatud:

„[Euroopa pärimist]unnistus sisaldab järgmist teavet ulatuses, mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks:

[…]

[…]“

18.

Selle määruse artikli 69 „[Euroopa pärimist]unnistuse õiguslik toime“ lõigetes 2 ja 5 on nähtud ette:

„2.   Eeldatakse, et [Euroopa pärimis]tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Isikul, kes on [selles] tunnistuses märgitud pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandi hooldajana, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, ilma ühegi muu nende õiguste või volitustega seotud tingimuse ja/või piiranguta peale [Euroopa pärimis]tunnistuses märgitute.

[…]

5.   [Euroopa pärimis]tunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks artikli 1 lõike 2 punktide k ja l kohaldamist.“

19.

Tsiviilseadustiku (Kodeks Cywilny) artikli 9811 lõikes 1 on sätestatud:

„Testaator võib notariaalakti vormis koostatud testamendis määrata, et teatud isik omandab pärandi avanemisel annaku eseme (vindikatsiooniannak).“

20.

Selle artikli lõike 2 punkt 2 näeb ette:

„Sellise vindikatsiooniannaku (edaspidi „vindikatsioonilegaat“) ese võib muu hulgas olla:

[…]

[…]“

21.

Tsiviilseadustiku artikkel 968 käsitleb damnatsioonilegaati, mille puhul saab testaator anda testamendiga korralduse igas lubatavas vormis, sh omakäeliselt kirjutatud testamendiga.

22.

14. veebruari 1991. aasta seaduse, millega kehtestati notariaadiseadustik (Prawo o notariacie, edaspidi „notariaadiseadustik“) ( 8 ), (muudetud 13. detsembri 2013. aasta seadusega ( 9 )) artikli 81 kohaselt on notar kohustatud keelduma tegemast õigusvastast ametitoimingut.

23.

Notariaadiseadustiku artikli 83 lõikes 2 on nähtud ette, et keeldumist ametitoimingu tegemisest kontrollitakse, kui isik, keda keeldumine puudutab, esitab kaebuse. Kõigepealt teeb kontrolli notar ise, kes võib leida, et kaebus on põhjendatud, ja ametitoimingu ära teha. Kui notar ei rahulda kaebust ise, arutab seda notari asukoha Sąd Okręgowy (piirkondlik kohus, Poola). Siseriikliku kohtupraktika kohaselt teeb Sąd Okręgowy (piirkondlik kohus) otsuse teise astmena.

24.

Poola kodanikule Aleksandra Kubickale, kellel on abielust Saksamaa kodanikuga kaks veel alaealist last, kuulub koos selle Saksamaa kodanikuga 50% Oderi-äärses Frankfurtis (Saksamaa) asuva elumajaga hoonestatud kinnisasja kaasomandist, kusjuures perekond elab selles elumajas.

25.

A. Kubicka pöördus testamendi tegemiseks ühe Słubice (Poola) notari poole. Ta soovis, et tema abikaasa omandaks pärandi avanemise hetkel kogu temale kuuluva osa ühise kinnisasja omandist. Ta otsustas lasta määrata vindikatsioonilegaadi niisugusena, nagu see on ette nähtud Poola pärimisõiguses, tsiviilseadustiku artiklis 9811. Oma ülejäänud vara osas kavatses kaebaja jätta kehtima tema suhtes kehtiva seadusjärgse pärimise, see tähendab, et abikaasa ja lapsed pärivad võrdsetes osades.

26.

Notaribüroo töötaja Marcin Margoński keeldus notariaadiseadustiku artiklile 81 viidates tegemast testamenti, mis sisaldab vindikatsioonilegaati.

27.

Väidet, et niisugune annak on vastuolus Saksamaa õigusaktide, õigusteooria ja kohtupraktikaga, mis käsitlevad asjaõigusi ja kinnistusraamatu pidamist, ning et tema peab neid määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 2 punktide k ja l ning artikli 31 kohaselt arvesse võtma, põhjendas see notari töötaja järgmiselt:

28.

Notaribüroo töötaja põhjendas oma analüüsi ka nii, et meenutas seletusi Saksamaa 29. juuni 2015. aasta rahvusvahelises pärimisasjade menetlemise seaduses (Internationales Erbrechtsverfahrensgesetz) ( 10 ), millega rakendati määrust nr 650/2012 ja mis sisaldab järgmist lõiku: „Saksa õiguses on vindikatsioonilegaat seevastu tundmatu ja Saksa õigus ei pea seda [selle] määruse […] raames ka tunnustama ([sama] määruse […] artikli 1 lõike 2 punkt k). Ka seni on Saksa õiguses sellist vindikatsioonilegaati käsitatud võlaõigusliku nõudena (niinimetatud damnatsioonilegaat). Selles osas ei too [selle] määruse […] artikkel 31 kaasa muudatusi.“).“

29.

Väites, et määruse nr 650/2012 ükski säte ei õigusta seda, et ei tunnustata niisuguse vindikatsioonilegaadi asjaõiguslikku toimet, mis on ette nähtud tema valitud pärimisõiguses, esitas A. Kubicka notaribüroo töötajale kaebuse.

30.

Et viimane ei nõustunud ikka notariaalakti koostama, esitas A. Kubicka kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

31.

Viimane leidis, et ta peab hindama, mil määral saab pärimisõigusest tulenevat toimet piirata vara asukohariigi õigusega.

32.

Selles olukorras otsustas Sąd Okręgowy w Gorzowie Wielkopolskim (Gorzów Wielkopolski piirkondlik kohus, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse] nr 650/2012 […] artikli 1 lõike 2 punkti k, artikli 1 lõike 2 punkti l või artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et need lubavad keelduda tunnustamast pärimisasjadele kohaldatava õigusega ette nähtud vindikatsioonilegaadi (legatum per vindicationem) asjaõiguslikku toimet, kui kõnealune annak puudutab sellise kinnisasja omandit, mis asub liikmesriigis, mille õiguses on otsese asjaõigusliku toimega annaku instituut tundmatu?“

33.

Saksamaa ja Ungari valitsus väitsid oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu sel põhjusel, et see on hüpoteetiline.

34.

Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetlus Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö vahend. Sellest tulenevalt on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata eelotsuse vajalikkust kohtuasjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega juhul, kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud neile vastama. Euroopa Kohus võib siiski keelduda siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest, kui liidu õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus on palunud, ilmselgelt ei ole kuidagi seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtul puudub teave nende faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mida tal on tarvis, andmaks vajalikku vastust talle esitatud küsimustele“. ( 11 )

35.

Ungari valitsus palus Euroopa Kohtul jätta eelotsuse küsimusele vastamata põhjendusel, et see puudutab keeldumist tunnustada annaku asjaõiguslikku toimet, mida kinnistusraamatut pidav Saksamaa ametiasutus ei ole veel väljendanud, sest testaator ei ole veel surnud. Nimetatud valitsus arvab, et selle küsimusega taotletakse ainult Poola ja Saksamaa siseriiklike annakut käsitletavate õigusnormide tõlgendust selleks, et selgitada välja nende omavaheline seos.

36.

Märgin määruse nr 650/2012 põhjendusele 7 viidates, et selle eesmärk on soodustada seda, et Euroopa Liidu kodanikud korraldavad oma pärandiga seotud küsimusi, ning tagada tõhusalt pärijate ja annakusaajate õigused. Vastuvõetavad on seega küsimused, mis puudutavad olukordi, kus testaatori testeerimisvabadust on piiratud. Õiguskindlusega seotud põhjustel ei ole ka mõeldav, et küsimust saab käsitleda alles pärast pärandi avanemist, kui akti koostamise etapis tekivad tõlgendamisraskused.

37.

Saksamaa valitsuse sõnul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et peab kontrollima kaebaja valitud akti õigusvastasust notariaadiseadustiku artiklist 81 lähtudes, täpsustamata siiski, kuidas see tuleneb Poola õiguse kohaselt sellest, et Saksamaa õiguses ei tunnustata vindikatsioonilegaati.

38.

Märgin siiski, et nagu ka kohtuistungil meenutati, tuleb notari kohustust keelduda tegemast ametitoimingut, mis on vastuolus seadusest tulenevate nõuetega, mõista laialt. See hõlmab avaliku ameti kandja puhul tingimata nõustamiskohustust ja kohustust kontrollida akti tõhusust selle eesmärgi seisukohast, mida kõnesolev isik taotleb.

39.

Nagu eelotsusetaotlusest ilmneb, on põhikohtuasjas tegemist testaatori tahtega anda korraldus vara otseseks üleminekuks ilma muude toiminguteta, mis tuleks pärast tema surma teha.

40.

On leidnud kinnitust, et see, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsib Saksa positiivset õigust, mille kohaselt ei saa vindikatsioonilegaadil, mis on seotud õigustega Saksamaal asuvale kinnisasjale, toimet olla, on asjakohane. ( 12 )

41.

Et eelotsusetaotluse esitanud kohtus on vaidlustatud notari keeldumine teha selline toiming niisugusena, nagu see on nähtud ette testaatori valitud õiguses, kuid mida ei tunnustata kinnisasja asukoha õiguses, tuleb asuda seisukohale, et tõlgendamistaotlus ei ole hüpoteetiline.

42.

Järelikult on eelotsuse küsimus minu arvates vastuvõetav.

43.

Põhikohtuasi puudutab Poola kodaniku A. Kubicka Saksamaal asuva kinnisasjaga seotud omandiõiguse üleminekut pärast tema surma annaku teel.

44.

See surma puhuks tehtud korraldus kuulub määruse nr 650/2012 artikli 1 ja artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt selle määruse kohaldamisalasse.

45.

Selle ülemineku korda peab põhimõtteliselt reguleerima A. Kubicka valitud pärimisõigus. Selle määruse artikli 22 alusel võib ta nimelt valida õiguseks, mida kogu tema pärandi suhtes kohaldatakse, selle riigi õiguse, mille kodakondsus tal oma valiku tegemise hetkel on. Ja selle määruse artikli 23 lõike 2 punktis e on nähtud ette, et see õigus reguleerib eelkõige nende õiguste üleminekut, millest pärand koosneb, annakusaajatele. Seda analüüsi kinnitab sama määruse põhjendus 42, mille kohaselt „[peaks p]ärimisele kohaldatava õigusena kindlaks määratud õigus […] reguleerima pärimise käiku algusest lõpuni, alates pärandi avanemisest kuni pärandvarasse kuuluvate esemete üleminekuni soodustatud isikutele, nagu on määratud kindlaks kõnealuses õiguses […]“.

46.

Selle annakuga soovib A. Kubicka jätta annakusaajale oma osa asja omandist, st asjaõiguse, mida tuntakse mõlemas asjaomases õigussüsteemis ja mis vastab sellele, mida ta praegu kasutab.

47.

Vindikatsioonilegaadi valimine damnatsioonilegaadi asemel ei muuda seega sisu, mis on õigusel varale, mida hiljem kasutatakse. Sellega tehakse ainult korraldus, et asjaõigus ei lähe üle mitte kaudselt, vaid otse, luues isikliku õiguse annakusaaja huvides.

48.

Määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 2 punktis k ette nähtud määruse kohaldamisalast väljajätmine ei puuduta aga seda üleminekukorra lahknevust – vastupidi Saksamaa valitsuse väitele. Ainult asjaõiguste laadi ja arvu kindlaksmääramine peab jääma kinnisasja asukohariigi õiguse kohaldamisalasse, nagu on väga selgelt täpsustatud määruse põhjenduses 15.

49.

Seepärast võib viite selle määruse artikli 1 lõike 2 punktile k selle kohaldamisala tõttu kohe alguses kõrvale jätta.

50.

Järelikult on see nii ka määruse nr 650/2012 artikliga 31, mida kohaldatakse selle sõnastuse kohaselt ainult juhtudel, mil „isik tugineb asjaõigusele, millele tal on õigus vastavalt pärimisele kohaldatavale õigusele, ning selle liikmesriigi õiguses, kus kõnealusele õigusele tuginetakse, on see asjaõigus tundmatu“.

51.

Seega jääb veel lahendada viimane küsimus, mis on Saksamaa valitsuse sõnul määrava tähtsusega ja mis on järgmine: ( 13 ) kas määruse artikli 1 lõike 2 punktis l ette nähtud selle määruse kohaldamisalast väljajätmine võib piirata pärimisõiguse toimet vara üleminekule niisugusena, nagu see toime on määratletud selle määruse artikli 23 punktis e?

52.

Teiste sõnadega kas juhul, kui testaatori valitud pärimisõiguse kohaselt on pärijast saanud kinnisasja omanik ja omandiõigus tuleb kanda teise liikmesriigi kinnistusraamatusse, võib see liikmesriik tugineda vara asukohariigi õigusele, milles on selleks konstitutiivseks registreerimiseks nähtud ette teistsugused materiaalõiguslikud tingimused?

53.

Juhiseid vastamiseks võib anda määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 2 punkti l ja selle määrusega taotletavate eesmärkide analüüs.

54.

Kõigepealt meenutan taas arutluskäigu huvides, et selle määruse artikli 1 lõike 2 punkti l kohaselt jäävad määruse kohaldamisalast välja „kinnis- või vallasasjaõiguse registrisse kandmine, sealhulgas kande tegemise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed“.

55.

Määruse nr 650/2012 põhjenduses 18 on täpsustatud selle määruse ulatust, mida kohaldamisalast väljajätmise küsimuses tuleb mõista kitsalt: „registrit pidava liikmesriigi õigusega (kinnisvara puhul asukohariigi õigusega) [määratakse] kindlaks registreerimise viis ja tingimused ning asutused, nagu kinnistusregistrid või notarid, kes vastutavad selle kontrollimise eest, et kõik nõuded on täidetud ning et esitatud või koostatud dokumendid on piisavad ja sisaldavad vajalikku teavet. […] Eelkõige kehtib käesoleva määruse alusel välja antud Euroopa pärimistunnistus dokumendina, mille alusel saab teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi registrisse. […] Pädev asutus võib registreerimist taotlevat isikut teavitada sellest, kuidas puuduolevat teavet või dokumente saab esitada“.

56.

Nagu märgitud – eelkõige on seda teinud Hispaania valitsus ja komisjon – ( 14 ), on selles õigusnormis sätestatud nõuded, mis puudutavad muu hulgas registrisse kandmise tähtaega ja vorminõudeid, mõeldud selleks, et tagada õiguste ülemineku registreerimise kõikide vormide kindlus. Ja just selleks, et oleks lihtsam täita neid nõudeid, mis ei puuduta asjaõiguse ülemineku materiaalõiguslikke tingimusi, ja et omandiõiguste liikumine oleks lihtsam, Euroopa pärimistunnistus loodigi. ( 15 )

57.

Analüüsi selles staadiumis võib juba asuda seisukohale, et selle määruse artikli 1 lõike 2 punkti l ei saa tõlgendada nii, et see võimaldab keelduda tunnustamast niisuguse annaku toimet, mida reguleerib valitud pärimisõigus.

58.

Kas vastupidine lahendus võib siiski kõne alla tulla – nagu väidab Saksamaa valitsus –, nimelt kui lähtuda selle artikli viimasest lauseosast „ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed“?

59.

Sama määruse põhjendus 19 näitab selle lauseosa mõtte väga selgelt ära. Küsimust, kas registreerimisel on deklaratiivne või konstitutiivne tagajärg, on selles sõnaselgelt nimetatud. Omandamise hetke on samuti nimetatud näitena juhtumist, mis jääb pärimisõiguse valdkonnast välja.

60.

Registreerimisnõudest ei saa teha asjaõiguse omandamise tingimust kõikidel juhtudel. Sellele peab tingimata lisanduma pärimisõiguse ühtsuse põhimõte niisugusena, nagu see on nähtud ette määruse nr 650/2012 artikli 23 lõike 2 punktis e ning mille kohaselt reguleerib pärimisõigus „pärandvara hulka kuuluvate esemete, õiguste ja kohustuste üleminek[ut] pärijatele ja […] annakusaajatele“. Teistsugune tõlgendus kitsendaks märkimisväärselt selle põhimõtte ulatust olukorras, kus arvesse tuleb võtta eesmärki, mida liidu seadusandja taotleb.

61.

Selles küsimuses tuleb meenutada, et see määrus anti üldisema eesmärgiga, milleks oli säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. ( 16 )

62.

See määrus peegeldab vajadust tagada kollisiooninormide kokkusobivus – kusjuures need kollisioonid on pärimise valdkonnas eriti silmatorkavad, sest lahendamist vajavaid küsimusi on suur hulk, mille tõttu need keerukad ongi (pärijate ja annakusaajate ning nende õiguste kindlaksmääramine, mõnikord asjaomase vara põhjal, pärandi hooldamise või jagamise kord jms).

63.

Seega on määruse nr 650/2012 esmaseks keskseks eesmärgiks eesmärk, mis on sõnastatud selle põhjenduses 7. Selles on täpsustatud, et „Euroopa õigusruumis peavad kodanikud saama aegsasti korraldada oma pärandiga seotud küsimusi. Pärijate ja annakusaajate[…] õigusi tuleb kaitsta tõhusal viisil“.

64.

Selleks valitud vahendeid on kirjeldatud eelkõige määruse põhjenduses 8, mille kohaselt „peaks käesolev määrus ühendama sätted, mis käsitlevad […] ametlike dokumentide […] tunnustamist […] ning Euroopa pärimistunnistuse loomist“, ning sama määruse põhjenduses 37, mis käsitleb kollisiooninormide ühtlustamist, „olenemata varaeseme olemusest, ja sõltumata sellest, kas varaesemed asuvad teises liikmesriigis või kolmandas riigis“.

65.

Tuleb ka rõhutada, et see lihtsustamise soov väljendus Euroopa pärimistunnistuse väljatöötamises. See võimaldab pärijatel või annakusaajatel oma staatust ja õigusi tõendada teises liikmesriigis ning eelkõige tõendada teatava asja pärandamist selles tunnistuses nimetatud annakusaajale. ( 17 )

66.

Määruse artikli 69 lõike 5 kohaselt kujutab see tunnistus endast kehtivat dokumenti, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse.

67.

Argumenti ei saa samuti tuletada sellest, et see õigusnorm puudutab ka määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 2 punktis l nimetatud määruse kohaldamisalast väljajätmise juhtumit. Selle ulatus peab olema piiratud registrisse kandmise menetluste konkreetsete viisidega ( 18 ) ja seda käesoleva ettepaneku punktis 55 juba nimetatud põhjustel, mis tulenevad selle määruse põhjendusest 18. Sellest järeldub, et praktikas võib lisaks Euroopa pärimistunnistusele nõuda muid dokumente ja muud teavet, kui tunnistus ei sisalda näiteks piisavalt täpset teavet, et teha kindlaks asi, mille omandi üleminek tuleb registreerida.

68.

Saksamaa valitsuse ettepanekuid säilitada selle liikmesriigi registritesse kandmist käsitleva õiguse kohaldamine, kus asub üleläinud vara, et kehtestada omandiõiguse ülemineku tingimused, lükati tagasi või neid muudeti niisuguste analüüside kohaselt, järgides komisjoni juhiseid ( 19 ) läbirääkimiste raames, mis eelnesid selle määruse vastuvõtmisele.

69.

Komisjon märkis ka, et Madalmaade Kuningriik, mille pärimisõiguses ei ole samuti vindikatsioonilegaati ette nähtud, kohandas oma õigusnorme registreerimise valdkonnas määruse nr 650/2012 ülevõtmisel nii, et annakusaaja, kelle kasuks on määratud vindikatsioonilegaat, saaks registreerida oma omandiõiguse Euroopa pärimistunnistuse alusel, milles on märgitud, et annakusaaja omandas kinnisasja annaku teel. ( 20 )

70.

See lahendus tagab pärimisõiguse valikule kogu selle tõhususe.

71.

See on väga oluline ka jagamise valdkonnas, sest ka siin võivad tekkida samasugused raskused.

72.

Seda tuleb hinnata ka seoses kohandamissüsteemiga, mis on selle määruse artiklis 31 ette nähtud juhuks, kui omandatud õigused ei ole tuntud õiguses, mida kohaldatakse nende registreerimise kohas, – süsteem, mis näitab, et õigust välistada on võimatu ja liidu seadusandja soovis väga tagada pärimisõiguse valiku kasuliku mõju.

73.

Kõige eelneva põhjal arvan seega, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas tuleb selle määruse artikli 1 lõike 2 punkte k ja l või artiklit 31 tõlgendada nii, et need ei võimalda keelduda tunnustamast pärimisõiguses ette nähtud vindikatsioonilegaadi (legatum per vindicationem) asjaõiguslikku toimet, kui see annak puudutab sellise kinnisasja omandit, mis asub liikmesriigis, mille õiguses on otsese asjaõigusliku toimega annaku instituut tundmatu.

74.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Okręgowy w Gorzowie Wielkopolskimi (Gorzów Wielkopolski piirkondlik kohus, Poola) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artikli 1 lõike 2 punkti k, artikli 1 lõike 2 punkti l või artiklit 31 tõlgendada nii, et need ei võimalda keelduda tunnustamast pärimisõiguses ette nähtud vindikatsioonilegaadi (legatum per vindicationem) asjaõiguslikku toimet, kui see annak puudutab sellise kinnisasja omandit, mis asub liikmesriigis, mille õiguses on otsese asjaõigusliku toimega annaku instituut tundmatu.

a)

Punktist 19 on välja jäetud lõiget tähistav number „1“;

b)

Punktis 20 on tsiviilseadustiku tsitaat „[…] Sellise vindikatsiooniannaku (edaspidi „vindikatsioonilegaat“) ese võib muu hulgas olla osa kinnisasja omandist, mille puhul on tegemist võõrandatava varalise õigusega.“ asendatud tsitaadiga „Sellise vindikatsiooniannaku (edaspidi „vindikatsioonilegaat“) ese võib muu hulgas olla: […] 2) võõrandatav varaline õigus. […]“.