1. 

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiivi 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta ( 2 ) artiklit 4.

2. 

Õigusteenuste osutamise vabaduse tõkestamise küsimus ei ole uus. Õigusemõistmise informatiseerimine ja menetlusdokumentide paberivabaks muutmine, uute sidevahendite, virtuaalsalvestusvõimaluste või ka tehisintellektiprogrammide ilmumine aga paratamatult muudavad arusaama sellest kutsealast ja sellel tegutsemisest.

3. 

Sellesse konteksti käesolev eelotsusetaotlus kuulubki. Taotlus on tingitud nimelt asjaolust, et Ordre des avocats du barreau de Lyon (Lyoni Advokatuuri Nõukogu, Prantsusmaa) keeldus väljastamast J.‑P. Lahorgue’ile kui piiriüleste teenuste osutajale töövahendit, mis on vajalik turvalise elektroonilise side jaoks Prantsuse kohtute registriosakondadega – advokaatide virtuaalsesse privaatvõrku ühendamise boksi („VPN-boks“).

4.

Direktiivi 77/249 artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Kliendi esindamine kohtumenetluses või suhtlemisel avaliku võimu organitega peab toimuma vastuvõtvas liikmesriigis sealsetele juristidele kehtestatud tingimuste kohaselt, välja arvatud nõue elukoha või kutseorganisatsiooni kuulumise kohta vastuvõtvas liikmesriigis.

2.   Nimetatud tegevustega tegelev jurist peab järgima vastuvõtvas liikmesriigis kehtivaid kutsealase käitumise reegleid, sealjuures vastuollu minemata kohustustega selles liikmesriigis, kust ta on tulnud.

[…]“.

5.

Direktiivi 77/249 artiklis 5 on täpsustatud:

„Liikmesriik võib kliendi kohtumenetluses esindamisega seotud tegevuste puhul nõuda juristidelt, kelle kohta kehtib artikkel 1:

6.

Direktiiv 77/249 võeti Prantsuse õigusse üle 27. novembri 1991. aasta dekreediga nr 91‑1197 advokaadi kutseala korralduse kohta.

7.

Dekreedi nr 91‑1197 artiklis 202‑1 on ette nähtud:

„Kui [liikmesriigis alaliselt elav teise liikmesriigi kodanikust] advokaat esindab või kaitseb klienti kohtus või ametiasutustes, täidab ta oma ülesandeid samadel tingimustel nagu Prantsuse advokatuuris registreeritud advokaat.

[…]

Kui tsiviilasjas on esimese astme kohtus esindamine kohustuslik, võib ta klienti esindada alles pärast seda, kui ta on valinud kohtudokumentide kättetoimetamise aadressiks asja arutava kohtu juures tegutseva advokaadi büroo, kuhu menetlusdokumendid nõuetekohaselt kätte toimetatakse. […]

Kui esindamine on kohustuslik apellatsioonikohtus, võib ta klienti esindada ainult pärast seda, kui ta on valinud menetlusdokumentide kättetoimetamise kohaks selles apellatsioonikohtus kliente esindama volitatud advokaadi büroo, kuhu menetlusdokumendid nõuetekohaselt kätte toimetatakse. […]“.

8.

28. detsembri 2005. aasta dekreediga nr 2005‑1678 lisati tsiviilkohtumenetluse seadustikku uus XXI jaotis „Elektrooniline side“.

9.

Selles jaotises on praegu kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 748‑1 ette nähtud, et „[m]enetlusdokumente, tõendeid, arvamusi, teateid või kohtukutseid, aruandeid, protokolle, nagu ka kohtuotsuste ärakirju ja täitekorraldusega tõestatud ärakirju võib saata, esitada ja kätte toimetada elektrooniliselt samadel käesolevas jaotises kehtestatud tingimustel ja korras, ilma et see piiraks seda sidevahendit kasutama kohustavate erisätete kohaldamist“.

10.

Pealegi ja kohustusliku esindamisega menetluse kohta apellatsioonikohtus on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 930‑1 sätestatud:

„Menetlusdokumendid esitatakse kohtule elektrooniliselt, vastasel korral tunnistab kohus need vastuvõetamatuks.

Kui menetlusdokumenti ei saa menetlustoimingut teostavast isikust olenematutel põhjustel edastada elektrooniliselt, koostatakse see paberkandjal ja esitatakse kohtu kantseleisse. […]

Arvamused, teated või kohtukutsed esitatakse poolte advokaatidele elektrooniliselt, välja arvatud juhul, kui see on saatjast olenematul põhjusel võimatu.

Elektroonilise teabevahetuse kord määratakse kindlaks pitsatihoidja määrusega.“

11.

Vastavalt 7. aprilli 2009. aasta määruse ( 3 ) artiklile 5 „[kasutavad] [a]dvokaadid kohtute elektroonilise side süsteemi ühenduse abil Riikliku Advokatuuride Nõukogu vastutusel opereeritavasse sõltumatusse privaatvõrku, mida nimetatakse “advokaatide virtuaalseks privaatvõrguks“ (advokaatide VPN).“

12.

Selle määruse artiklis 9 on veel ette nähtud, et „[a]dvokaatide VPN‑ühenduse turvalisuse tagab tuvastusseade. See seade põhineb sertifitseerimisteenusel, mis tagab füüsilise isiku advokaadistaatuse autentimise […]. Seadmel on elektroonilise sertifikaadi kehtivuse kontrollimise funktsioon. Sertifikaadi väljastab sertifitseerimisasutuse, Riikliku Advokatuuride Nõukogu nimel tegutsev elektroonilise sertifitseerimise teenuse pakkuja.“

13. 

Prantsusmaa alustas 2000ndate keskel kohtumenetluste paberivabaks muutmist.

14. 

Selle protsessi tulemusel sõlmiti kohtute ja advokaatide vahel elektroonilise side protokoll (esimese astme kohtutel „ComCi TGI“ ja teise astme kohtutel „ComCi CA“).

15. 

Selle protokolli ese on nimelt parandada kohtute ja advokaatide sidepidamist tänu paberivabale struktureeritud andmete vahetusele. Tehniliselt on need kaks eraldi intranetivõrku, mis on omavahel ühendatud niinimetatud e‑advokatuuri platvormiga. Need kaks võrku on ühelt poolt kohtute intranet, mida haldab justiitsministeerium (kohtute virtuaalne privaatvõrk), ja teiselt poolt Conseil national des barreaux’ (Riiklik Advokatuuride Nõukogu, edaspidi „CNB“) hallatav advokaatide intranet ehk advokaatide VPN.

16. 

Advokaadibüroode ja advokaatide VPNi teenuseplatvormi vahel vahetatavad andmed kodeeritakse algoritmiga VPN‑boksi abil, mis asub büroo kohtvõrgus enne büroo internetiühendusseadet, ja ees‑VPN, mis asub advokaatide VPN teenuseplatvormi sisenemiskohas.

17. 

Ees‑VPNiga advokaatide VPN‑platvormi sisenemiskohas võivad sidet pidada ja sel viisil e‑advokatuuri teenust kasutada ainult nõuetekohaselt tuvastatud ja advokaatide VPN‑teenusega ühendada lubatud boksid. 11. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil CNB antud selgituste kohaselt on boks nüüdseks asendatud USB‑mälupulgaga.

18. 

Sisuliselt koosneb see seade advokaadi poolt spetsiaalsele krüptograafilisele füüsilisele kandjale salvestatud elektronsertifikaadist, nimelt USB‑ühendusega mäluseadmest. Seda seadet nimetatakse „VPN-boksiks“ ja sellega saab e‑advokatuuri teenuste kasutajaid autentida.

19. 

Praktikas on autentimine võimalik, sest advokaadi isiklik elektronsertifikaat on ühendatud advokatuuri riikliku aastaraamatuga, mida uuendatakse automaatselt igapäevasel sünkroonimisel kõikide Prantsusmaa advokatuuride aastaraamatutega.

20. 

Pärast seda protokolli sõlmiti justiitsministeeriumi ja CNB vahel järjest mitu kokkulepet, et määrata kindlaks advokaatide ning esimese ja teise astme kohtute vahelise elektroonilise side kord ja tingimused.

21. 

Vastavalt justiitsministeeriumi ja CNB 16. juuni 2010. aasta kokkuleppe VI artiklile toimub liitumine „ComCi CA“ ja „ComCI TGI“ protokollidega selle advokatuuri nõukogu vahendusel, mille liige advokaat on. Advokaatide VPN‑bokse väljastab samuti see nõukogu ( 4 ).

22. 

Prantsuse kodanik J.‑P. Lahorgue on Luksemburgi advokatuuris registreeritud advokaat.

23. 

Ta taotles Lyoni Advokatuuri Nõukogult advokaatide VPN‑boksi. See nõukogu ei rahuldanud J.‑P. Lahorgue’i taotlust põhjusel, et ta ei ole Lyoni advokatuuri liige.

24. 

Pärast keeldumist esitas J.‑P. Lahorgue Tribunal de grande instance de Lyoni (Lyoni esimese astme kohus) presidendile Lyoni Advokatuuri Nõukogu, CNB, Conseil des barreaux européens’i (Euroopa Advokatuuride Nõukogu, edaspidi „CCBE“) ja Ordre des avocats du barreau de Luxembourg’i (Luksemburgi Advokatuuride Nõukogu) vastu ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, et Lyoni Advokatuuri Nõukogu kohustataks väljastama talle nädala jooksul ja karistusmakse ähvardusel VPN‑boks, nii et ta saaks tegutseda Prantsusmaal advokaadi kutsealal täieõiguslikult ja Prantsuse advokaatidega samadel tingimustel.

25. 

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas Lyoni Advokatuuri Nõukogu keelduv otsus on liidu õigusega kooskõlas.

26. 

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on konkreetselt seisukohal, et kuna õiguskaitsevahendite kasutamisel kriminaal- või sotsiaalasjades ei ole teise liikmesriigi advokaadi jaoks piirangut, mis seisneb kohustuses tegutseda koos advokaadiga, kes on asjaomase kohtu piirkonna advokatuuri liige, ei pruugi see, kui teise liikmesriigi advokaadil lasub advokaatide VPN‑boksi kasutamiseks kohustus tegutseda koos asjaomase kohtu piirkonna advokatuuri advokaadiga, olla kooskõlas teenuste osutamise vabadusega.

27. 

Nendel tingimustel pidas Tribunal de grande instance de Lyoni (Lyoni esimese astme kohus) president tarvilikuks menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

28. 

Ajutisi meetmeid käsitleva 15. veebruari 2016. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. veebruaril 2016 ja mida täiendati 14. märtsi 2016. aasta ajutisi meetmeid käsitleva täiendava määrusega, mis registreeriti Euroopa Kohtus 22. märtsil 2016, otsustas Tribunal de grande instance de Lyoni (Lyoni esimese astme kohus) president seega esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas advokaadile, kes on nõuetekohaselt registreeritud selle liikmesriigi advokatuuris, kus ta soovib advokaadi kutsealal vabakutselise teenuseosutajana tegutseda, advokaatide virtuaalse privaatvõrgu (VPN) boksi väljastamisest keeldumine on direktiivi 77/249 artikliga 4 vastuolus seetõttu, et see on diskrimineeriv meede, mis võib vabakutselise teenuseosutajana tegutsemist takistada juhtudel, kus see kohalik advokaat ei ole seadusega nõutav?“

29. 

See küsimus sisaldab kinnitust, mis ei vasta põhikohtuasja hageja olukorrale, sest küsimuses on silmas peetud advokaadi olukorda, kes „on registreeritud selle liikmesriigi advokatuuris, kus ta soovib advokaadi kutsealal vabakutselise teenuseosutajana tegutseda“, millega ei ole J.‑P. Lahorgue’i puhul tegu.

30. 

Peale selle muudab see sõnastus tema enda esitatud küsimuse ettepanekut. Ent kuigi poolte sellekohased ettepanekud ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtule siduvad ( 5 ), nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas käesoleval juhul esitada „hageja poolt välja pakutud eelotsuse küsimuse“ ( 6 ).

31. 

Kuna see küsimuse ettepanek ei sisalda vastuolu ega ebatäpsusi ja on vastavuses põhikohtuasja hageja faktilise olukorraga, leian, et selle asemel, et lähtuda resolutsioonis esitatud küsimusest, tuleb pigem lähtuda eelotsusetaotluse punktis 1 esitatud küsimusest:

„Kas liikmesriigi advokatuuris nõuetekohaselt registreeritud advokaadile advokaatide virtuaalse privaatvõrgu (VPN) boksi väljastamisest keeldumine üksnes põhjusel, et ta ei ole registreeritud selle teise liikmesriigi advokatuuris, kus ta soovib advokaadi kutsealal vabakutselise teenuseosutajana tegutseda, on vastuolus direktiivi 77/249 artikliga 4 põhjusel, et see on diskrimineeriv meede, mis võib takistada kutsealal vabakutselise teenuseosutajana tegutsemist juhul, kus kohalik advokaat ei ole seadusega nõutav?“

32. 

Oma kirjalikud seisukohad esitasid CNB, Prantsuse valitsus ja Euroopa Komisjon. Peale selle väljendasid nad oma seisukohti kohtuistungil, mis peeti 11. jaanuaril 2017.

33. 

J.‑P. Lahorgue ja Lyoni Advokatuuri Nõukogu kirjalikke seisukohti ei esitanud. Nad esitasid siiski oma argumendid sellel kohtuistungil.

34.

Nagu on käesoleva ettepaneku sissejuhatuses meelde tuletatud, ei ole õigusteenuste osutamise vabaduse ja selle võimalike takistuste küsimus uus. Juba enne direktiivi 77/249 vastuvõtmist oli Euroopa Kohtul kuue kuu pikkuse intervalliga olnud võimalus kinnitada, et advokaatidele on kohaldatavad asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevad aluslepingu sätted ( 7 ).

35.

Seega ei ole üllatav, et aluslepingu nende sätete tõlgendamisel välja töötatud põhimõtteid kohaldati advokaatide kutsealale omaste teenuste osutamise suhtes.

36.

Seepärast ei nõua ELTL artikkel 56 mitte ainult igasuguse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul, kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata või takistada selle teenuseosutaja tegevust, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult samalaadseid teenuseid ( 8 ).

37.

Teisisõnu on ELTL artikliga 56 vastuolus igasuguse siseriikliku õigusnormi kohaldamine, mille toimel liikmesriikidevaheline teenuste osutamine muutub võrreldes liikmesriigisisese teenuste osutamisega raskemaks ( 9 ).

38.

Euroopa Kohus on siiski kinnitanud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et siseriiklikud meetmed, mis võivad takistada aluslepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muuta selle vähem atraktiivseks, võivad olla lubatud üksnes neljal järgmisel tingimusel:

39.

Põhikohtuasjas on küsimus selles, kas direktiivi 77/249 artikliga 4 on vastuolus see, et liikmesriik annab ainult advokaatidele, kes on registreeritud selle liikmesriigi advokatuuri nõukogus, nimetatud liikmesriigi kohtutele menetlusdokumentide elektroonilist edastamist võimaldavaid tehnilised vahendid.

40.

Näib, et eelotsusetaotlusest, nagu ka Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest nähtub, et kriminaal- ja sotsiaalmenetlustes kehtivate menetluseeskirjadega ei ole nõutav poolte esindamine advokaadi poolt ega järelikult niisuguse kohaliku advokaadi abi kasutamine, kes on registreeritud asja arutava kohtu asukohajärgses advokatuuris. Näib siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et asjaolu, et teises liikmesriigis asutatud advokaadil ei ole VPN‑boksi, sunnib tegelikult niisuguse advokaadi abi kasutama.

41.

Prantsuse valitsus on seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimus on asjassepuutuv ainult nendes menetlustes, mitte menetlustes, kus esindamine on kohustuslik. Tegelikult peaksid viimati nimetatud tüüpi menetluses nii Prantsusmaal asutatud (ja muus kui kohtuvaidlust arutava kohtu asukohajärgses advokatuuris registreeritud) advokaadid kui ka teises liikmesriigis asutatud advokaadid tegutsema koostöös advokaadiga, kes on volitatud tegutsema nimetatud jurisdiktsioonis. Sest ainult viimati nimetatud advokaadil võib advokaatide VPN‑boksi vaja olla.

42.

Komisjon seevastu leiab, et vastus küsimusele, kas kohustus, et advokaatide VPN‑boksi saamiseks peab olema registreeritud kohalikus advokatuuris, on direktiivi 77/249 artikliga 4 kooskõlas, on sõltumatu asjaomasest menetluse tüübist (tsiviil-, kriminaal- või sotsiaalmenetlus).

43.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdus õigusliku raamistiku ja faktiliste asjaolude kirjeldamisel ainult selle menetlusetüübiga, kus poolte esindamine advokaadi poolt ei ole kohustuslik, leian, et Euroopa Kohtul ei tule oma vastuses ette näha olukorda, mille kohta talle ei ole küsimust esitatud ( 11 ).

44.

Selleks et olla kindel eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimuse õigesti käsitlemises ja anda talle tarvilik vastus, esitas Euroopa Kohus talle 12. oktoobril 2016 selgitustaotluse, milles tal paluti kinnitada 21. novembriks 2016, et tema vaatlusaluste menetluste (see tähendab kriminaal- ja sotsiaalmenetluste) puhul on Prantsuse õiguses lubatud edastada menetlusdokumente posti teel.

45.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu 14. detsembri 2016. aasta vastusest, mis saabus Euroopa Kohtusse sama kuu 23. päeval, ja 11. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil Prantsuse valitsuse esindaja antud täiendavatest selgitustest nähtub, et elektrooniline side on kohustuslik põhimõtteliselt ainult apellatsioonimenetluses kohtutes, kus advokaadi poolt esindamine on kohustuslik.

46.

Elektroonilise side kasutamine tehti siiski võimalikuks – aga mitte kohustuslikuks – ka kolmel muul juhul, kus advokaadi poolt esindamine on vabatahtlik: teatavates menetlustes esimese astme kohtutes ( 12 ), apellatsioonikohtu menetlustes, kus advokaadi poolt esindamine on vabatahtlik ( 13 ), ja kaubanduskohtute menetlustes ( 14 ).

47.

Milline menetlus, kus elektrooniline side on lubatud, ka ei oleks, igal juhul on seda sidevahendit lubatud kasutada ainult asjaomasesse kohtu tööpiirkonda kuuluvatel advokaatidel. Teistele advokaatidele, sealhulgas teises liikmesriigis asutatud advokaadid, on ainsad lubatud sidevahendid dokumentide esitamine kohtu kantseleisse või posti teel.

48.

Selliselt täpsustatud õiguslikust raamistikust nähtub, et elektroonilist sidet on lubatud kasutada teatud menetluses, kus advokaadi poolt esindamine ei ole kohustuslik, see tähendab eelotsusetaotluses silmas peetud menetlustes ( 15 ).

49.

Kuna see võimalus sõltub võimalusest kasutada advokaatide VPNi, ei ole mingit kahtlust, et VPN‑boksi väljastamisest advokaatidele, kes ei ole registreeritud Prantsuse advokatuuris, keeldumine võib teenuste osutamise vabadust piirata.

50.

Nagu nimelt CNB märgib, võib see keeldumine Prantsuse advokatuuris registreerimata advokaatide õigusteenuste osutamise vabadust häirida või muuta selle vähem atraktiivseks, sest neil lihtsalt puudub juurdepääs menetluste paberivabaks muutmise teenusele, välja arvatud juhul, kui nad taotlevad süstemaatiliselt abi Prantsuse advokatuuris registreeritud advokaadilt, kellel on VPN‑boks ( 16 ).

51.

Õigusakt, mis muudab piiriüleste õigusteenuste osutamise vähem atraktiivseks või raskemaks, on aga ELTL artikliga 56 ja direktiivi 77/249 artikliga 4 keelatud piirang ( 17 ).

52.

Eespool viidatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib selline keeld „olla õigustatud juhul, kui see vastab ülekaalukast üldisest huvist tulenevatele põhjustele, on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik“ ( 18 ).

53.

CNB ja Prantsuse valitsus tuginevad hea õigusemõistmise põhimõttele kui ülekaalukale üldisele huvile, millega saab põhjendada keeldumist anda VPN‑boks nendele advokaatidele, kes ei ole Prantsuse advokatuuris registreeritud. Sellele esimesele põhjendusele lisab Prantsuse valitsus õigusteenuste lõppsaaja kaitse.

54.

Kindlasti „tarbijate, eelkõige õigusnõustajate ja advokaatide osutatavate teenuste saajate kaitsmine ja õigusemõistmise kohane toimimine on eesmärgid, mis vastavad olulistele üldistele huvidele, mis võivad õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut […]“ ( 19 ).

55.

Ent õigussubjekti, see tähendab „õigusteenuste lõpptarbija“ kaitse ja hea õigusemõistmine on paratamatult seotud teenuseosutajate kontrolli ja vastutuse nõuetega ( 20 ).

56.

Selles suhtes ei ole ülearune meelde tuletada, et vaatamata erinevustele, mis võivad liikmesriikide vahel esineda, on olemas advokaadi rolli ühine käsitusviis liidu õiguskorras: ta on õigusemõistmise kaastöötajaks, kes peab täiesti sõltumatult ja õigusemõistmise kõrgematest huvidest lähtudes osutama õigusabi, mida klient vajab ( 21 ). Selle kaitse vastukaaluks on üldistes huvides kehtestatud ja kontrollitav kutsedistsipliin ( 22 ).

57.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt vastab selline käsitus liikmesriikide ühistele õiguslikele tavadele. Seda võib samuti leida liidu õiguskorras, nagu nähtubki Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 19 ( 23 ) ja täpsemalt selle neljandast lõigust, mille kohaselt võib „[m]enetluse poolt […] kohtus esindada või abistada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus“.

58.

Just seda silmas pidades nõuab Euroopa Kohus ise advokaatidelt, et nad esitaksid tõendi, mis näitab, et neil on õigus esineda liikmesriigi või muu EMP lepingu osalisriigi kohtus, et esindada poolt otsehagi raames ( 24 ), nagu ka selleks, et saada privileege, puutumatust ja soodustusi, mis on Euroopa Kohtu kodukorraga reserveeritud esindajatele, nõustajatele ja advokaatidele ( 25 ). Lõpuks on sama tõend nõutav ka selleks, et kasutada e‑curia arvutirakendust, millega saab esitada ja kätte toimetada menetlusdokumente elektrooniliselt ( 26 ).

59.

Asjaolu, et advokaadil, kes ei ole registreeritud Prantsuse advokatuuri nõukogus, ei ole võimalik advokaatide VPN‑boksi saada, on seletatav sama murega: kohustus tagada elektroonilises sides poolte advokaatide tuvastamise usaldusväärsus ja eelkõige teabevahetuse konfidentsiaalsus ( 27 ). 7. aprilli 2009. aasta määruse artiklis 9 on nimelt ette nähtud, et „[a]dvokaatide VPN‑ühenduse turvalisuse tagab tuvastusseade. See seade põhineb sertifitseerimisteenusel, mis tagab füüsilise isiku advokaadistaatuse autentimise“.

60.

Selles mõttes aitavad VPN‑boks ja selle andmise kord kaasa heale õigusemõistmisele ja õigusteenuse lõpptarbija kaitsele.

61.

Peale selle näib mulle, et need vahendid – see tähendab VPN‑boks ja selle andmise kord – on nende eesmärkide tagamiseks sobivad, kuna ka advokaatide kandmise eest advokatuuri nimekirja, nagu ka selle uuendamise eest vastutavad samuti kohalike advokatuuride nõukogud ja advokaatide VPNi ühendada sooviva advokaadi tuvastamine toimub isikliku elektronsertifikaadi vahendusel, mis on seotud riikliku advokatuuri aastaraamatuga, mida uuendatakse automaatselt igapäevase sünkroonimisega kõikide Prantsuse advokatuuride aastaraamatutega.

62.

See süsteem võimaldab seega seda, et advokaatide VPNi ühenduse saavad ainult advokaadid, kes vastavad tingimustele, mis on vajalikud selleks, et neil oleks lubatud kutsealal tegutseda.

63.

Seevastu näib mulle, et väita Prantsuse advokatuuris registreerimata advokaatidele VPN‑boksi andmisest keeldumise õigustuseks lihtsalt, et puudub advokatuuri aastaraamat Euroopa Liidu tasandil, läheb kaugemale, kui on advokaadistaatuse autentimiseks ja järelikult õigusteenuste saajate kaitse ja hea õigusemõistmise tagamiseks menetlustes, kus esindamine ei ole kohustuslik, vajalik.

64.

Selleks et vaatlusalune meede vastaks proportsionaalsuse nõudele, ei tohi see nimelt minna kaugemale, kui on taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks vajalik. Teisisõnu peab seadusandlik organ valima võimalikest eri variantidest selle, mis on asjaomast õigust või vabadust kõige vähem piirav.

65.

Kuigi advokaadi isikusamasuse ja staatuse tõendamist võib VPN‑boksi andmise eeltingimusena vaieldamatult nõuda, näib selle staatuse igapäevane kontrollimine ülemäärane, kuna selle tõttu on ainuüksi tehnilistel põhjustel võimatu kasutada modernset, kiiret ja turvalist sidevahendit ( 28 ).

66.

Sellest tingitud keeldumine on seda enam ebaproportsionaalne, et selle tagajärg on, et asjaomaste kohtute registriosakondadega on võimalik sidet pidada ainult posti teel. Niisugune toimimisviis ei vasta minu arvates 21. sajandi algusel kasutatavatele töömeetoditele.

67.

Peale selle märgin, et sellel viimasel juhul hool kindlustada hea õigusemõistmine ja tagada õigusteenuste saajate kaitse näib vähem ülekaalukas, kuna näib, et posti teel sidepidamise korral ei nõuta advokaadistaatuse kontrollimist süstemaatiliselt ja pidevalt.

68.

Nendel asjaoludel võiks nõue, et advokaadistaatust tuleb perioodiliselt või näiteks iga uue menetluse korral uuesti tõendada, häirida ühelt poolt tänapäeva maailmas õigusteenuste osutamise vabaduse ja teiselt poolt õigusteenuste saajate kaitse ja hea õigusemõistmise tasakaalu.

69.

Ei saa mõistagi välistada, et kui Prantsusmaa otsustaks, et kohaliku advokaadi abi kasutamise nõue laieneb ka menetlustele, kus esindamine ei ole kohustuslik (direktiivi 77/249 artikliga 5 pakutud võimalus), siis võiks VPN‑boksi kasutamise keelamine teenuseosutajast advokaadile olla õigustatud ( 29 ).

70.

Niisuguse rohkem kui 40 aastat tagasi välja töötatud toimimisviisi asjakohasus vääriks kahtlemata iseenesest ümberhindamist advokaadiameti tänapäevase praktika ja õigussubjekti kaasaegsete nõuete seisukohast, ohverdamata seepärast siiski tema kaitseks vajalikke tagatisi. Niisugune analüüsimine väljuks aga kohtu ülesannete piiridest ja seda tuleks vajaduse korral käsitleda seadusandjal.

71. 

Advokaatide VPN‑boksi väljastamisest keeldumine liikmesriigi advokatuuris nõuetekohaselt registreeritud advokaadile üksnes põhjusel, et ta ei ole registreeritud selle liikmesriigi advokatuuris, kus kasutatakse advokaatide VPN, kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piiramist.

72. 

See keeldumine on küll seletatav sooviga tagada hea õigusemõistmine ja õigusteenuste lõppsaaja, õigussubjekti kaitse, tagades advokaadistaatuse autentimise. Niisugune meede läheb aga kaugemale, kui on eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalik.

73. 

Seepärast teen eespool esitatud kaalutlusi arvestades Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal de grande instance de Lyoni (Lyoni esimese astme kohus, Prantsusmaa) presidendi esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Keeldumine advokaatide virtuaalsesse privaatvõrku ühendamise boksi väljastamisest liikmesriigi advokatuuris nõuetekohaselt registreeritud advokaadile üksnes põhjusel, et ta ei ole registreeritud selle teise liikmesriigi advokatuuris, kus ta soovib tegutseda advokaadi kutsealal vabakutselise teenuseosutajana, on vastuolus nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiivi 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta artikliga 4.