1. 

Käesolevate apellatsioonkaebustega palub Kenzo Tsujimoto, et Euroopa Kohus tühistaks kaks Üldkohtu 2. detsembri 2015. aasta kohtuotsust: Tsujimoto vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ( 2 ) ja Tsujimoto vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ( 3 ). Euroopa Kohus on palunud, et keskenduksin käesolevas ettepanekus K. Tsujimoto apellatsioonkaebuse ühele osale, nimelt nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõikes 5 ette nähtud suhteliste keeldumispõhjuste tõlgendamisele. ( 4 ) Küsimus on selles, kas sõnamärk „KENZO ESTATE“, mille registreerimist ELi kaubamärgina K. Tsujimoto taotles, kuulub selles sättes toodud väljendi „taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta“ kohaldamisalasse. K. Tsujimoto väidab, et kuivõrd see märk koosneb osaliselt tema eesnimest „Kenzo“, oleks selle registreerimise puhul tegemist kasutamisega tungival põhjusel ja seega ei ole määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 kohaldatav.

2.

Põhjenduses 7 on öeldud, et „õigus [ELi] kaubamärgile omandatakse ainult registreerimise teel ning registreerimisest keeldutakse eelkõige juhul, kui kaubamärgil puudub eristusvõime, kui see on ebaseaduslik või kui see on vastuolus varasemate õigustega“.

3.

Artiklis 8 on ette nähtud põhjused, mille alusel teha kindlaks, kas kaubamärgi registreerimise taotlus tuleks jätta rahuldamata, kui varasema kaubamärgi omanik on alustanud vastulausemenetlust. Neid põhjuseid on kahesuguseid. Taotletava kaubamärgi registreerimisest keeldutakse, kui „see on identne varasema kaubamärgiga ning kaubad või teenused, mille jaoks registreerimist taotletakse, on identsed kaupade või teenustega, mille jaoks varasem kaubamärk on kaitstud“ (Artikli 8 lõige 1 punkt a). Samuti keeldutakse kaubamärgi registreerimisest „kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärki seostatakse varasema kaubamärgiga“. (Artikli 8 lõike 1 punkt b). Artikli 8 lõike 2 kohaldamisel tähendab varasem kaubamärk muu hulgas ELi kaubamärke (artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkt i).

4.

Artikli 8 lõikes 5 on ette nähtud, et „lõike 2 tähenduses ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema [ELi] kaubamärgi olemasolul on see omandanud [ELis] maine ja varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.“ ( 5 )

5.

Artikli 8 lõikele 5 sarnast sõnastust on kasutatud 2. jao („[ELi] kaubamärkide õiguslik toime“) artiklis 9 („[ELi] kaubamärgiga antavad õigused“). Artikli 9 lõikes 1 on loetletud asjaolud, mille korral on ELi kaubamärgi omanikul õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada tähiseid kaubandustegevuse käigus ilma tema loata. Nende hulgas on artikli 9 lõike 1 punktis c „[kõigi selliste tähiste kasutamine,] mis on identsed või sarnased [ELi] kaubamärgiga, seoses kaupade või teenustega, mis ei ole sarnased nende kaupade ja teenustega, mille jaoks [ELi] kaubamärk on registreeritud, kui [ELi] kaubamärgil on [ELis] maine ja kui kõnealuse tähise kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks [ELi] kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.“ ( 6 )

6.

Teine jagu sisaldab ka artiklit 12 („[ELi] kaubamärgi mõju piirangud“). Selles artiklis on ette nähtud:

„[ELi] kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kolmandal isikul kasutada kaubandustegevuse käigus:

kui nimetatud kolmas isik järgib ausat tööstus- või kaubandustava.“

7.

Määruse nr 207/2009 artiklis 15 on sätestatud, et kui omanik ei ole ELi kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, siis võidakse rakendada teatud sanktsioone. Sarnaselt (artikli 51 kohaselt) võib kaubamärgi omaniku õigused kuulutada tühistatuks, kui kaubamärki ei ole viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud. Sarnaselt on artiklis 54 ette nähtud, et kui kaubamärgi omanik on viie järjestikuse aasta jooksul nõustunud hilisema ELi kaubamärgi kasutamisega ELis ja olnud teadlik sellisest kasutamisest, ei ole tal õigust taotleda hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist ega vaidlustada hilisema kaubamärgi kasutamist.

8.

K. Tsujimoto esitas 21. jaanuaril 2008 avalduse sõnamärgi „KENZO ESTATE“ (edaspidi „taotletav kaubamärk“) rahvusvaheliseks registreerimiseks kaubamärgina toonases Euroopa Ühenduses. Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuulusid Nizza kokkuleppe ( 7 ) klassi 33; nad vastasid järgmisele kirjeldusele: „vein; alkohoolsed joogid puuviljadest; Lääne liköörid (üldiselt)“. See taotlus avaldati 17. märtsi 2008. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 12/2008. Kenzo SA (menetlusse astuja Üldkohtus (edaspidi „Kenzo“)) esitas 16. detsembril 2008 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel vastulause, tuginedes määruse artikli 8 lõikele 5. Vastulause tugines varasemale ELi kaubamärgile „KENZO“, mis oli registreeritud 20. veebruaril 2001 kaupade jaoks, mis kuulusid muu hulgas Nizza klassifikatsiooni klassidesse 3, 18 ja 25. ( 8 ) Vastulausete osakond jättis 20. detsembril 2011 vastulause rahuldamata. Kenzo vaidlustas selle otsuse apellatsioonikojas.

9.

Apellatsioonikoda rahuldas 22. mail 2013 Kenzo kaebuse täielikult. Ta leidis, et täidetud olid artikli 8 lõike 5 kolm kumulatiivset tingimust: i) kõnealused kaubamärgid olid väga sarnased märkimisväärse osa jaoks asjaomasest avalikkusest; ii) vastupidi vastulausete osakonna seisukohale oli varasem kaubamärk omandanud maine; ja iii) kaubamärk, mille registreerimist taotleti, asuks varasema kaubamärgi kiiluvette. Apellatsioonikoda järeldas, et oli olemas oht, et kaubamärk, mille registreerimist taotles K. Tsujimoto, kasutab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses ära varasema kaubamärgi „KENZO“ mainet.

10.

K. Tsujimoto vaidlustas 8. augustil 2013 selle otsuse Üldkohtus. Ta esitas kaks väidet. Ta väitis, et apellatsioonikoda oli rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2 ( 9 ) ja artikli 8 lõiget 5. Üldkohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja K. Tsujimotolt.

11.

K. Tsujimoto esitas 18. augustil 2009 uue taotluse sõnamärgi „KENZO ESTATE“ (edaspidi „taotletav kaubamärk“) rahvusvaheliseks registreerimiseks kaubamärgina toonases Euroopa Ühenduses. Kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuulusid Nizza kokkuleppe klassidesse 29, 30, 31, 35, 41 ja 43. ( 10 ) See taotlus avaldati 16. novembri 2009. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 44/2009. Kenzo esitas 12. augustil 2010 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel vastulause, tuginedes määruse artikli 8 lõikele 5. Vastulause tugines taas kord varasemale ELi kaubamärgile „KENZO“, mis oli registreeritud 20. veebruaril 2001 kaupade jaoks, mis kuulusid muu hulgas Nizza klassifikatsiooni klassidesse 3, 18 ja 25.

12.

Vastulausete osakond jättis 24. mai 2012. aasta otsusega Kenzo vastulause rahuldamata. Kenzo vaidlustas selle otsuse 23. juulil 2012 apellatsioonikojas, mis rahuldas 3. juuli 2013. aasta otsusega tema kaebuse osaliselt. Apellatsioonikoda leidis seoses klassidesse 29–31 kuuluvate kaupadega (mida hõlmas K. Tsujimoto registreerimistaotlus), et neid ei peeta luksuskaupadeks ja need ei ole eranditult seotud glamuuri- või moemaailmaga. Ta asus seisukohale, et tegemist on tavalise laiatarbe toidukaubaga, mida on võimalik osta igast kohalikust nurgapoest ja et selle seos Kenzo kaupadega on üksnes piiripealne. Seetõttu jättis apellatsioonikoda nende kaupade suhtes vastulause rahuldamata. Sellegipoolest rahuldas ta vastulause seoses teenuste ja kaupadega, mis kuuluvad Nizza klassifikatsiooni klassidesse 35, 41 ja 43.

13.

K. Tsujimoto vaidlustas 26. septembril 2013 selle otsuse Üldkohtus. Ta väitis, et apellatsioonikoda oli rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2 ja artikli 8 lõiget 5. Üldkohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja K. Tsujimotolt.

14.

K. Tsujimoto palub Euroopa Kohtul kahes kõnealuses kohtuasjas:

15.

EUIPO ja Kenzo paluvad Euroopa Kohtul jätta mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista menetluskulud välja K. Tsujimotolt.

16.

Mõlemas kohtuasjas on K. Tsujimoto esitanud kaks väidet. Esmalt väidab ta, et Üldkohus on määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 tõlgendamisel rikkunud õigusnormi. Teise väitega, mis on jagatud neljaks osaks, väidab K. Tsujimoto, et Üldkohus on rikkunud nimetatud määruse artikli 8 lõiget 5. Selle väite neljas osa on nii kohtuasja C‑85/16 P kui ka C‑86/16 P puhul sama. Sellega esitatakse uus õigusküsimus ja seetõttu keskendun käesolevas ettepanekus üksnes sellele küsimusele.

17.

K. Tsujimoto väitel on Üldkohus rikkunud õigusnormi. Tähis, mille registreerimist ta taotles (KENZO ESTATE), sisaldab tema eesnime: seega oli selle tähise kasutamisel olemas tungiv põhjus. Samuti väidab K. Tsujimoto, et Üldkohtu põhjendused on ebapiisavad, kuivõrd too vaid tõdeb, et „tungivat põhjust ei ole tõendatud“. Ta väidab, et Üldkohus on eksinud, sest ei otsustanud, et apellatsioonikoda oleks pidanud põhjendama oma järeldust, mille kohaselt K. Tsujimoto eesnime kasutamine kaubamärgis KENZO ESTATE oli kasutamine ilma tungiva põhjuseta.

18.

Üldkohus leidis, et apellatsioonikoda otsustas õigesti, et K. Tsujimoto taotletava kaubamärgi registreerimine tekitaks varasema kaubamärgi maine ebaõiglase ärakasutamise ohu. Ta kinnitas apellatsioonikoja järeldust, et K. Tsujimoto kaubamärk „[…] asuks varasema kaubamärgi kiiluvette, et saada kasu selle kaubamärgi ligitõmbavusest, tuntusest ja mainest ning kasutada seda ära ilma mingit rahalist hüvitist maksmata [Kenzo] ärilise panuse eest selle kaubamärgi kuvandi loomisel ja säilitamisel“. ( 11 )

19.

Üldkohus meenutas oma otsuses, et K. Tsujimoto väitel oli apellatsioonikoda rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5, sest too ei olnud arvesse võtnud väidet, et ta soovis lihtsalt oma eesnime kaubamärgina registreerida. ( 12 ) Üldkohus tegi järgmise otsuse:

„Tuleb rõhutada, et apellatsioonikoda vastas kaebaja väitele, leides et „tungivat põhjust ei ole tõendatud“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 50). See vastus on küll lakooniline, ent sellegipoolest adekvaatne. Määruses nr 207/2009 ei ole ette nähtud mingit tingimusteta õigust registreerida nime ühenduse kaubamärgina (vt selle kohta kohtuotsus, 25.5.2011, Printz von Hannover vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Vapi kujutis), T‑397/09, EU:T:2011:246, punkt 29), rääkimata eesnime registreerimisest kaubamärgina. Seetõttu asjaolu, et kaebuse esitaja eesnimi on Kenzo, ei ole piisav, et tõendada määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses tungiva põhjuse olemasolu, et kasutada kaubamärki, mille registreerimist on taotletud […].

Sellest tuleneb, et teise väite neljas osa tuleb tagasi lükata.“ ( 13 )

20.

K. Tsujimoto väites, et Üldkohtu otsuste põhjendused on ebapiisavad, on sisuliselt ette heidetud, et Üldkohus jättis esitamata põhjendused, millele tuginedes jättis ta kehtima apellatsioonikoja otsused, millega leiti, et oma eesnime kasutamine taotletavas kaubamärgis ei olnud kasutamine tungival põhjusel määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses.

21.

Põhjendamiskohustus tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 36, mis on selle artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatav Üldkohtule, ja Üldkohtu kodukorra artiklist 117. ( 14 ) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda põhjendamiskohustus, et Üldkohus peaks esitama ammendava ja üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest; seega võib põhjendus olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning et Euroopa Kohtul on piisavalt teavet oma kontrolli teostamiseks. ( 15 )

22.

Vaidlustatud kohtuotsustest selgub, et Üldkohus analüüsis K. Tsujimoto väidet tema eesnime kasutamise kohta. Üldkohus asus seisukohale, et kuigi apellatsioonikoja vastus sellele väitele oli „lakooniline“, oli see sellegipoolest asjakohane. ( 16 ) Vastab tõele, et Üldkohus ei ole üksikasjalikult välja toonud oma seisukohta määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tõlgendamise kohta. Sellegipoolest sõnastas nimetatud kohus selgelt, et väide, mille kohaselt eesnime kui sellise kasutamine kujutab endast tungivat põhjust, on tema hinnangul selle sätte tähenduses ebapiisav. Seega olen seisukohal, et Üldkohtu otsusest on võimalik teada saada, miks kohus K. Tsujimoto sellekohase väite tagasi lükkas.

23.

K. Tsujimoto kohtuasja keskne väide on, et tal peaks olema õigus registreerida kaubamärk KENZO ESTATE, sest ta kasutab sõna „Kenzo“ heauskselt, kuivõrd see on tema eesnimi.

24.

Ma ei nõustu K. Tsujimotoga. Minu hinnangul ei tulene asjaolust, et Kenzo on tema eesnimi, et sellise kaubamärgi kasutamise puhul, mille registreerimist ta taotles, oleks tegemist „tungiva põhjusega“ määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses. Sõnamärk Kenzo registreeriti 2001. aastal: umbes kaheksa aastat enne K. Tsujimoto registreerimistaotlust. Selle kaubamärgiga hõlmatud õigused on määruse nr 207/2009 alusel kaitstud ja seda kaitset ei muuda asjaolu, et Kenzo juhtub olema Jaapanis üsna sageli esinev eesnimi.

25.

Alustan oma analüüsi mõne sissejuhatava märkusega. Pooled ei vaidle selle üle, et kõnealustes kohtuasjades on sõnamärk Kenzo „varasem kaubamärk“ määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti i tähenduses. Üldkohus kinnitas oma otsuste punktis 54 apellatsioonikoja järeldust, et K. Tsujimoto kaubamärk „asuks varasema kaubamärgi kiiluvette“ ja seega kahjustaks selle omanikku Kenzot.

26.

Mis puudutab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tõlgendamist, siis tuleb esmalt meeles pidada, et väljendit „taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta“ ei ole selles määruses määratletud. Seega tuleb selle mõiste tõlgendamisel arvestada selle süsteemi üldist ülesehitust ja eesmärke, kuhu kõnealune säte kuulub, ning eelkõige võtta arvesse mõistet sisaldava sätte konteksti. ( 17 )

27.

Teiseks on määrusega nr 207/2009 loodud süsteemis artikli 8 pealkiri „Suhtelised keeldumispõhjused“. Sellega nähakse ette reeglid, et lahendada vaidlusi olukorras, kus varasem kaubamärk annab selle omanikule õigusi ajal, mil esitatakse hilisem registreerimistaotlus. Artiklis 9 on ette nähtud õigused, mida ELi kaubamärk selle omanikule annab. Selle sätte kohaselt on tal õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel (kellel ei ole tema luba) kasutada tähiseid, mis on identsed või sarnased kaubamärgiga, kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks on registreeritud ELi kaubamärk (artikli 9 lõike 1 punkt a). Samuti on tal õigus takistada kõigi tähiste kasutamist, kui identsuse või sarnasuse tõttu ELi kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgi ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada (artikli 9 lõike 1 punkt b). Artikli 9 lõike 1 punkti c (mis tegeleb „kasutamisega ilma tungiva põhjuseta“) sõnastus sarnaneb artikli 8 lõike 5 viimase tingimusega. Leian, et neid kahte sätet tuleb tõlgendada ühetaoliselt, et tagada määruse nr 207/2009 kooskõlaline tõlgendamine. ( 18 )

28.

Kolmandaks on määrusel nr 207/2009 ja kaubamärgidirektiivil ühine ajalugu ja nende ühine eesmärk on luua Euroopa kaubamärgirežiim. ( 19 ) Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 ja artikli 9 lõike 1 punkti c paralleelsätted selles direktiivis on vastavalt artikli 4 lõike 4 punkt a ja artikli 5 lõige 2. Seetõttu näib mulle, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 analüüsimisel on kohane viidata olemasolevale kohtupraktikale, milles tõlgendatakse selle kaubamärgidirektiivis asuvaid paralleelsätteid. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõike 2 tõlgendus kehtib võrdselt ka selle direktiivi artikli 4 lõike 4 punkti a suhtes. ( 20 ) Leian, et sama lähenemisviis on õige ka määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 ja artikli 9 lõike 1 punkti c suhtes.

29.

Mis puudutab määruse nr 207/2009 ülesehitust, siis on Euroopa Kohtu otsusest Levi Strauss ( 21 ) võimalik leida kasulikke juhiseid, mida minu hinnangul on võimalik analoogia alusel kohaldada. Õigusakti ülesehitusest tulenevalt võetakse asjaomaste õiguste õiguskaitse ulatuse määramisel aluseks kaubamärgiomaniku käitumine. ( 22 )

30.

Seega näeb artikkel 15 ette, et kui omanik ei ole kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimismenetlust asjassepuutuvas liikmesriigis tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes määrusega nr 207/2009 ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud. Määruse nr 207/2009 artikli 51 kohaselt võidakse ELi kaubamärgi omaniku õigused tühistada, kui kaubamärki ei ole viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud või kui omaniku tegevuse tõttu on kaubamärk kaubanduses muutunud selle kauba või teenuse üldnimetuseks. Viimaks näeb artikkel 54 ette, et kui varasema kaubamärgi omanik on viie järjestikuse aasta jooksul nõustunud hilisema Euroopa Liidus registreeritud kaubamärgi kasutamisega ega olnud teadlik sellisest kasutamisest, ei ole tal õigust varasema kaubamärgi põhjal taotleda hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist ega vaidlustada hilisema kaubamärgi kasutamist kaupade või teenuste puhul, mille jaoks hilisemat kaubamärki on kasutatud. ( 23 )

31.

Need sätted viitavad sellele, et määruse nr 207/2009 üldine eesmärk on sobiva tasakaalu saavutamine. Kaubamärgiomaniku huvi on kaitsta kaubamärgi põhiülesannet Euroopa Liidus. Selleks ülesandeks on tagada tarbijale või lõppkasutajale kaubamärgiga tähistatud kauba või teenuse teatud kindel päritolu, mis lubab tal ilma võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust teise päritoluga kaubast või teenusest. Kaubamärgiomanik peab olema kaitstud selliste konkurentide vastu, kes soovides ära kasutada kaubamärgi positsiooni ja mainet, müüvad kaupu, mis õigusvastaselt kannavad kõnealust kaubamärki. Kaalukausside teisel poolel on teiste ettevõtjate huvi nende kaupu ja teenuseid tähistada võivaid kaubamärke vabalt kasutada. ( 24 )

32.

Arvestades eeltoodut, ei ole määrusest nr 207/2009 tulenev kaubamärgiomaniku õiguste kaitse tingimusteta, kuna erinevate huvide tasakaalustamiseks hõlmab see kaitse vaid olukordi, kus asjasse puutuv kaubamärgiomanik näitab üles piisavat hoolt teiste ettevõtjate poolt selliste tähiste kasutamise vaidlustamisel, mis võivad rikkuda tema kaubamärki. ( 25 ) Täpselt selline on olukord käesoleval juhul, kus Kenzo on taotletava kaubamärgi registreerimisele aktiivselt vastu seisnud. Seega soovib Kenzo kaitsta varasema kaubamärgi põhifunktsiooni.

33.

Kas määruse nr 207/2009 süsteemis on K. Tsujimoto taotluse puhul registreerida tema eesnime sisaldav kaubamärk tegemist tungival põhjusel kasutamisega selle määruse artikli 8 lõike 5 tähenduses? ( 26 )

34.

Euroopa Kohtu otsuses Leidseplein Beheer ja de Vries, mis puudutab kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõiget 2, on kehtestatud mõned põhimõtted, mida on kasulik määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 analüüsimisel arvesse võtta. Selles asjas leidis Euroopa Kohus, et mainekate kaubamärkide kaitse on ulatuslikum. Käesoleval juhul on Kenzo tõendanud teatud tüüpi kahju tekkimist varasemale kaubamärgile, kuivõrd kohus on tuvastanud, et K. Tsujimoto kaubamärk asuks selle kaubamärgi kiiluvette. ( 27 ) Seega peab K. Tsujimoto tõendama, et tal on sellegipoolest tungiv põhjus kaubamärgi KENZO ESTATE registreerimiseks. ( 28 ) Mõistet „tungiv põhjus“ ei tohi mõista ainult kui objektiivselt mõjuvat põhjust, vaid selle puhul võib arvestada maineka kaubamärgiga identset või sarnast tähist kasutava kolmanda isiku subjektiivseid huve. See mõiste ei saa kaasa tuua tunnustatakse K. Tsujimoto õigust kasutada registreeritud kaubamärgiga seotud õigusi kasuks. Pigem on nii, et kui tungiv põhjus on tõendatud, kohustab see maineka kaubamärgi (praegusel juhul Kenzo) omanikku taluma sarnase tähise kasutamist. ( 29 )

35.

Mulle näib, et kui neid põhimõtteid praegusel juhul kohaldada, ei kaldu kaalukausid K. Tsujimoto poole.

36.

Kohtuasjas Leidseplein Beheer ja de Vries oli selge, et kolmas isik (asjassepuutuva tähise omanik H. de Vries) oli selle tähise registreerinud ja kasutusse võtnud enne seda, kui isik, kes soovis tugineda kaubamärgidirektiivi artikli 5 lõikele 2 (Red Bull GmbH), oli oma kaubamärgi registreerinud. ( 30 ) Käesoleval juhul aga taotles K. Tsujimoto tähise KENZO ESTATE registreerimist kaheksa aastat pärast ELi kaubamärgi Kenzo registreerimist. ( 31 )

37.

Seega ei teki küsimust, kas asjaomane avalikkus on K. Tsujimoto tähise omaks võtnud ja milline on tema silmis selle maine. Sellest tulenevalt ei kalluta pelk asjaolu, et K. Tsujimoto soovib kasutada oma eesnime kaubamärgina, kaalukausse tema poole, kui tegemist on huvide kaalumisega, mis tuleb läbi viia selgitamaks, kas ta suudab tõendada kasutamist tungival põhjusel.

38.

Kui asjaolu, et K. Tsujimoto eesnimi on Kenzo, hinnata kaalukamaks kui kahju, mis tekib tunnustatud ELi kaubamärgi omanikule, õõnestaks see oluliselt määrusega nr 207/2009 pakutavat kaitset. Kui selline kasutamine liigitada automaatselt mõjuval põhjusel kasutamiseks, tähendaks see, et iga varasem kaubamärk, mis koosneb nimest, jäetaks ilma oma põhifunktsioonist.

39.

Nimede kasutamine kaubamärkidena ei ole kaugeltki ebaharilik. ( 32 ) Seega kohtuasjades, kus on olemas segiajamise tõenäosus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, on Euroopa Kohus otsustanud, et kohane on arvesse võtta konkreetseid asjaolusid, näiteks seda, kas asjassepuutuv isik on üldtuntud. ( 33 ) Näib selge, et kui määruse nr 207/2009 alusel registreeritakse nimi kaubamärgina, on selle kaubamärgi põhifunktsioon kaitsta selle määruse alusel kaubamärgiomaniku huve. Sellest ei saa järeldada (nagu K. Tsujimoto on väitnud), et üksnes seetõttu, et kaubamärk, mille registreerimist ta taotles, koosneb osaliselt tema eesnimest, on tegemist tungival põhjusel kasutamisega.

40.

Mis puudutab suhteliste keeldumispõhjuste eesmärke, siis on määruse nr 207/2009 põhjenduses 7 öeldud, et „registreerimisest keeldutakse eelkõige juhul, kui kaubamärgil puudub eristusvõime, kui see on ebaseaduslik või kui see on vastuolus varasemate õigustega“. See viitab sellele, et registreerimisest tuleks keelduda, kui leitakse, et kaubamärk, mille registreerimist taotletakse, on artikli 8 lõike 5 tähenduses varasema kaubamärgiga vastuolus. Selle sätte sõnastus viitab olukordadele, kus taotletava kaubamärgi kasutamine tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist. Üldkohtu väide vaidlustatud otsuste punktis 54, millega kinnitati apellatsioonikoja järeldust, et kaubamärk, mille registreerimist K. Tsujimoto taotles, „asuks Kenzo varasema kaubamärgi kiiluvette“ on selge viide sellele, et Üldkohus leidis, et K. Tsujimoto kaubamärk kasutaks ära varasema kaubamärgi eristusvõimet.

41.

Järeldan, et asjaolu, et K. Tsujimoto kasutas oma eesnime kaubamärgis, mida ta soovis registreerida, ei kujuta endast kasutamist tungival põhjusel määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses.

42.

Selguse huvides lisan, et ELi kaubamärgi omanikul ei ole õigus keelata kolmandal isikul kasutada kaubanduses oma nime või aadressi, kui ta järgib ausat tööstus- või kaubandustava. ( 34 ) Seega tagab määrus nr 207/2009 selle, et Kenzo varasem kaubamärk ei takista sellisel isikul, kes on K. Tsujimoto olukorras, oma eesnime nimena kasutamist kaubanduses.

43.

See on kooskõlas harta artikliga 7, mis tagab õiguse sellele, et austataks isiku era- ja perekonnaelu. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et isiku nimi on tema identiteedi ja eraelu koostisosa. Me identifitseerime ennast, kasutades oma nimesid. Isiku nime puhul on tegemist ka seosega tema perekonna ja esivanemate või päritoluga ning see puudutab tema era- ja perekonnaelu. ( 35 ) Asjaolu, et Kenzo on registreerinud sageli esineva eesnime (mis juhtub olema K. Tsujimoto eesnimi) kaubamärgina, ei riiva aga hageja era- ega perekonnaelu.

44.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 137 kohaselt tehakse otsus kohtukulude kohta kohtuotsuses, mis lõpetab käesoleva menetluse.

45.

Eeltoodust tulenevalt teen ettepaneku, et Euroopa Kohus: