1

Hageja Evropaïki Dynamiki – Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE osales Euroopa Parlamendi algatatud hankemenetluses numbriga ITS 08 – Sisseostetavad infotehnoloogialased teenused 2008/S 149‑199622, mis puudutas 16 erinevat osa koguväärtuses 300 miljonit eurot (edaspidi „hankemenetlus ITS 08“). Hankemenetluse tulemusel sõlmis ta 26. oktoobril 2009 parlamendiga raamlepingu, mis puudutas osa nr 7 „Eksperditeadmised dokumendirakenduste ja sisuhaldussüsteemide arengu alal“ (edaspidi „osa nr 7“).

2

Hageja palus 14. novembri 2014. aasta kirjaga parlamendil võimaldada tutvuda „kogu olemasoleva teabega seoses kõikide pakkumuse esitamise ettepanekutega, mille [parlament] saatis kõikide [hankemenetluse] ITS 08 osade kohta“ (edaspidi „pakkumuse esitamise ettepanekud“ või „taotletud dokumendid“). Hageja taotleb pakkumuse esitamise ettepanekutest, sealhulgas nende tehnilistest lisadest koopia saamist 15 tööpäeva jooksul alates tema kirja kättesaamisest. Oma taotluse põhjenduseks väidab hageja, et tal on kahtlus, et parlament on õigusvastaselt andnud hanke osa nr 7 teatavad ülesanded teiste hanke osade, eelkõige hanke osa nr 6 jaoks välja valitud töövõtjatele, ning et ta soovib teha kindlaks, millises ulatuses on selle väidetavalt õigusvastase ülesannete andmisega kahju tekitatud.

3

Parlament tunnistas 17. novembri 2014. aasta e‑kirjaga ja sama kuupäeva kirjaga, et ta sai kätte esialgse taotluse tutvuda pakkumuse esitamise ettepanekutega ning ta andis hagejale teada, et taotlust analüüsitakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) sätetele.

4

Parlament teavitas 3. detsembri 2014. aasta e‑kirjaga hagejat, et arvestades nende dokumentide hulka, mida tuleb ükshaaval hinnata ja mida on „oluliselt rohkem kui 1000“, ei saa järgida määrusega nr 1049/2001 ette nähtud 15 tööpäeva pikkust tähtaega. Selles kontekstis pakkus ta hagejale välja õiglase lahenduse leidmise määruse artikli 6 lõike 3 tähenduses, mis seisneks taotletud dokumentide analüüsimises ja edastamises kindlaksmääratava ajakava alusel iga hanke osa kohta. Parlament pakkus samuti esiteks välja hanke osa nr 7 dokumentide uurimise 31. jaanuariks 2015 ning seejärel hilisemas etapis hanke osa nr 6 dokumentide uurimise.

5

Hageja vastas 5. detsembril 2014 parlamendile, et ta ei saa tema pakkumist vastu võtta. Tema arvates on taotletud dokumendid elektrooniliselt loetelusse kantud ja registreeritud, mistõttu nende avalikustamine ei too parlamendile kaasa ülemäärast töömahtu. Hageja täpsustas lisaks, et kui iga hanke osa analüüsimiseks oleks vaja kahte kuud, sarnaselt parlamendi pakutud tähtajaga hanke osa nr 7 dokumentide uurimiseks, siis peaks ta ootama ligikaudu kolm aastat kõikide taotletud dokumentide saamiseks. Nii märkis hageja, et tema arvates võrdub parlamendi ettepanek dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisega. Seetõttu esitas ta dokumentidega tutvumise kordustaotluse, eesmärgiga saada kõik taotletud dokumendid 31. jaanuariks 2015.

6

Parlament täpsustas 9. detsembri 2014. aasta e‑kirjas, et tema 3. detsembri 2014. aasta ettepanek ei kujuta endast mingil juhul taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist. Ta palus samuti pikendada 15 tööpäeva pikkust tähtaega, et vastata esialgsele dokumentidega tutvumise taotlusele määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 3 kohaselt.

7

Hageja kordas oma 17. detsembri 2014. aasta e‑kirjas oma taotlust avalikustada „kogu taotletud teave“ 2015. aasta jaanuari lõpuks. Ta teatas samuti parlamendile, et 3. detsembri 2014. aasta ettepanekuga ei üritanud parlament tõsiselt leida õiglast lahendust, kuna hagejal juba on hanke osa nr 7 dokumendid, mille esimesena uurimise pakkus parlament välja. Hageja on arvamusel, et oleks pidanud alustama hanke osa nr 6 dokumentide analüüsiga.

8

Parlament jättis 18. detsembri 2014. aasta otsusega esialgse taotluse tutvuda pakkumuse esitamise ettepanekutega rahuldamata, põhjendusel et arvukatest taotletud dokumentidest mõningate dokumentide ükshaaval uurimisel selgus, et nendes sisalduv teave on hõlmatud dokumentidega tutvumise õiguse eranditega, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artiklis 4. Lisaks on parlament arvamusel, et võib eeldada, et need erandid on kohaldatavad teistele taotletud dokumentidele, kuna tegemist on samalaadsete dokumentidega kui need, mida juba uuriti. Parlament väidab teise võimalusena, et kõikide taotletud dokumentide ükshaaval uurimine kujutaks endast ebaproportsionaalset töömahtu.

9

Hageja esitas 12. jaanuari 2015. aasta kirjas kordustaotluse tutvuda kõikide pakkumuse esitamise ettepanekutega. Parlament kinnitas selle dokumentidega tutvumise kordustaotluse kättesaamist 19. jaanuari 2015. aasta e‑kirjas.

10

Parlament pikendas 2. veebruari 2015. aasta e‑kirjaga hageja kordustaotlusele vastamise tähtaega 15 tööpäeva võrra vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikele 2.

11

Parlament keeldus 13. veebruari 2015. aasta otsusega kõigi hageja taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

12

Vaidlustatud otsuses väidab parlament sissejuhatuseks, et mingit pakkumuse esitamise ettepanekute avalikustamise kohustust ei tulene Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrusest nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1; edaspidi „finantsmäärus“), ega komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrusest (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1; edaspidi „delegeeritud määrus“).

13

Mis puudutab dokumentidega tutvumise õiguse piiranguid, siis märkis parlament sisuliselt, et taotletud dokumentide uurimise jätkamine oleks kinnitanud, et teatud pakkumuse esitamise ettepanekud sisaldavad teavet, mis on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud eranditega dokumentidega tutvumise õigusest.

14

Esiteks tuli teatud dokumentidest välja parlamendi infotehnoloogia ülesehitus, mis koostoimes sellekohase avalikult kättesaadava teabega võib seada ohtu nimetatud süsteemi turvalisuse. Parlament mainib eelkõige turvalisuse tarkvara, hoonete turvaparameetrite haldamiseks kasutatavaid rakendusi, nagu valekaamerate asukohad, ja logistika jaoks kasutatavate rakenduste nimetust. Seega parlamendi arvates on taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine põhjendatud avaliku julgeolekuga kaitsega.

15

Teiseks sisaldasid teatavad pakkumuse esitamise ettepanekud, mida uuriti, selliseid isikuandmeid nagu nimed, kutseprofiilid ja parlamendi teenistus olevate konsultantide tööstaaž. Kuna selliste andmete edastamise vajadus ei ole parlamendi arvates kuidagi tuvastatud, tuleb taotletud dokumentidega tutvuda võimaldamisest keelduda selleks, et kaitsta asjaomaste isikute eraelu puutumatust.

16

Kolmandaks sisaldavad taotletud dokumendid majandus- ja tehnilist teavet, mille esitamine võib avalikustada parlamendi hankija profiiili turul. Lisaks võivad pakkumuse esitamise ettepanekud sisaldada teavet, mis on seotud iga hanke osa jaoks valitud tarnijate eriomase pädevusega, ning üksikasju seoses nende äristrateegiaga ja partnerlusi või sidemeid kolmandate isikutega. Ärihuvide kaitse, see tähendab asjaomaste majandusosaliste ja parlamendi ärihuvide kaitse põhjendab tema arvates samuti kõikide taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist.

17

Neljandaks võib taotletud dokumentide edastamine seada ohtu parlamendi otsustamisprotsessi, kuna nendest dokumentidest selgub teave mõningate käimasolevate infotehnoloogiaprojektide kohta, mille suhtes ei ole otsust veel tehtud. Parlament on arvamusel, et see võib pidurdada selles valdkonnas tema poolt välja töötatud pikaajalist tegevusstrateegiat.

18

Parlament väitis vaidlustatud otsuses samuti, et puudub igasugune ülekaalukas üldine huvi, mille tõttu peaks jätma kohaldamata ärihuve ja otsustamisprotsessi kaitsvad erandid. Ta märgib siinjuures, et arvesse ei saa võtta hageja erihuvi, kes väidab, et talle on tekitatud kahju sellega, et parlament on asjaomase hanke täitmisel pannud toime rikkumisi.

19

Parlament täpsustas vaidlustatud otsuses samuti, et isegi kui tal ei olnud võimalik ükshaaval uurida kõiki hageja taotletud dokumente, tuleb viidatud nelja dokumentidega tutvumise õiguse erandit pidada kõikidele nendele dokumentidele kohaldatavaks üldise eelduse alusel vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale 29. juuni 2010. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376).

20

Lõpuks rõhutas parlament vaidlustatud otsuses, et nende taotletud ligikaudu 1500 dokumendi ükshaaval uurimine, mis kokku teeb 10000 dokumendi hulgast eraldatud ligikaudu 18000 lehekülge, on tema teenistuste jaoks ülemäärane töömaht. See maht on ebaproportsionaalne, arvestades neid huve, mida hageja on oma dokumentidega tutvumise taotluse põhjenduseks esile toonud.

21

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. märtsil 2015.

22

Parlament esitas 22. juunil 2015 kostja vastuse.

23

Hageja esitas 21. augustil 2015 repliigi. Parlament esitas vasturepliigi 27. oktoobril 2015.

24

Rootsi Kuningriik esitas 28. augustil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu esimese koja president andis 11. novembri 2015. aasta otsusega menetlusse astumise loa.

25

Rootsi Kuningriik esitas menetlusse astuja seisukohad 8. veebruaril 2016. Hageja ja parlament esitasid oma seisukohad menetlusse astuja seisukohtade kohta vastavalt 14. aprillil ja 19. aprillil 2016.

26

Üldkohtu laienemise tõttu määrati kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule. Kuna Üldkohtu kodade koosseisu seejärel muudeti ja ettekandja-kohtunik nimetati neljandasse kotta, määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks seetõttu neljandale kojale.

27

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (neljas koda) avada menetluse suulise osa. Üldkohus esitas 15. detsembril 2016 menetlust korraldavate meetmete raames mitmeid küsimusi parlamendile, et viimati nimetatu vastaks neile kirjalikult enne kohtuistungit. Parlament vastas neile määratud tähtaja jooksul.

28

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud suulistele küsimustele kuulati ära 31. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil.

29

Hageja palub Üldkohtul:

30

Parlament palub Üldkohtul:

31

Rootsi Kuningriik palub Üldkohtul sisuliselt tühistada vaidlustatud otsus.

32

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet, millest esimene puudutab taotletud dokumentide ükshaaval uurimata jätmist ja määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 6 ette nähtud õiguse tutvuda dokumentidega osaliselt eiramist ning teine seda, et parlament kohaldas ekslikult määruse artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ja punktis b, lõike 2 esimeses taandes ja lõikes 3 ette nähtud dokumentidega tutvumise õiguse erandeid, mis kaitsevad vastavalt avalikku julgeolekut, eraelu puutumatust, ärihuve ja otsustamisprotsessi.

33

Parlament väidab kostja vastuses teise võimalusena ja üksnes juhul, kui Üldkohus otsustab, et hageja esitatud kaks väidet on põhjendatud, et vaidlustatud otsus ei ole sellegipoolest vähem õiguspärane. Nimelt kuna parlament põhjendab taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist samuti „(kirjutamata) ja vaidlustamatu väitega ebaproportsionaalse halduskoormuse kohta“, ei saa Üldkohus vaidlustatud otsust tühistada. Lisaks palub parlament Üldkohtul omalt poolt uurida, kuidas see asjaolu võib põhjendada kogu hagiavalduse võimalikku vastuvõetamatust.

34

Sellega seoses selgub hagiavaldusest, et hageja tõesti esitas kaks väidet, ilma et ta oleks viidanud ebaproportsionaalse töömahu puudumisele kui eraldiseisvale väitele. Esimese väite põhjenduseks väidab hageja siiski sõnaselgelt, et parlamendi argument ülemäärase ja ebaproportsionaalse töömahu kohta ei ole põhjendatud, kuna parlament ei ole täpsustanud uuritud dokumentide täpset arvu ega nende sisu uurimisele kulunud aega. Hageja lisab, et selle töö kestus on kõige enam paar päeva, kuna enamik taotletud dokumente on lühikesed ja neil on sama ülesehitus.

35

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et hageja on ümber lükanud põhjenduse, mille parlament on vaidlustatud otsuses sõnaselgelt esitanud ning mis puudutab ülemäärast ja ebaproportsionaalset töömahtu. Selle põhjenduse õiguspärasust analüüsitakse seega käesolevas kohtuotsuses esimese väite analüüsimisel.

36

Tuleb meelde tuletada, et õigus tutvuda Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidega on kaitstud Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning tegemist on erilise põhiõigusega. Põhiõiguste harta artikli 42 kohaselt on nimelt igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, õigus tutvuda nende mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega (kohtuotsus, 29.11.2012, Thesing ja Bloomberg Finance vs. EKP, T‑590/10, ei avaldata, EU:T:2012:635, punkt 73). Kooskõlas määruse nr 1049/2001 põhjendusega 1 avaldub selles määruses Amsterdami lepinguga EL lepingusse lisatud artikli 1 teises lõigus talletatud tahe tähistada uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik. Nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 2, on avalikkuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega seotud institutsioonide demokraatliku iseloomuga (kohtuotsused, 1.7.2008, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 34; 21.9.2010, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 68, ja 21.7.2011, Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 72).

37

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab dokumentidega tutvumise taotluse menetlemiseks vajalik hindamine olema konkreetne (vt kohtuotsus, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika). See konkreetne hindamine tuleb pealegi läbi viia iga taotluses nimetatud dokumendi suhtes. Määrusest nr 1049/2001 nähtub, et kõikidele artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud eranditele on viidatud kui „dokumentidele” kohaldatavatena (kohtuotsused, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 70, ja 6.7.2006, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 116).

38

Niisugune põhimõtteline lähenemine ei tähenda siiski, et selline hindamine tuleb läbi viia kõikidel juhtudel. Kui konkreetse ja ükshaaval hindamise, mille institutsioon peab põhimõtteliselt läbi viima selleks, et vastata määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotlusele, eesmärk on võimaldada asjaomasel institutsioonil hinnata esiteks seda, mil määral on kohaldatav dokumentidega tutvumise õigust käsitlev erand ning teiseks dokumentidega osalise tutvumise võimalust, siis hindamine ei pruugi olla vajalik, kui käesoleva juhu konkreetseid asjaolusid arvesse võttes on ilmselge, et dokumentidega tutvumise võimaldamisest tuleb keelduda või vastupidi, seda lubada (kohtuotsus, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 75).

39

Hageja esitatud väiteid tuleb analüüsida neid üldisi kaalutlusi arvestades.

40

Hageja väidab, et parlamendi otsus piirduda väga piiratud arvu pakkumuse esitamise ettepanekute uurimisega on ilmselgelt vastuolus Üldkohtu väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt on vajalik iga dokumendi konkreetne ja ükshaaval uurimine, isegi kui on selge, et dokumentidega tutvumise taotlusega on hõlmatud erandi alla kuuluvad dokumendid. Hageja leiab siinkohal nimelt, et ülemäärase ja ebaproportsionaalse töömahuga seotud põhjendusel, millele viidatakse vaidlustatud otsuses, ei ole mingit alust. Ta on arvamusel, et arvestades taotletud dokumentide laadi ja sisu, kusjuures neil dokumentidel on sama ülesehitus, on vajaliku töö kestus kõige enam paar päeva.

41

Lisaks eiras hageja arvamuse kohaselt parlament määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6, kuna ta ei analüüsinud, kas oleks olnud võimalik lubada taotletud dokumentidega osaliselt tutvumist.

42

Käesoleval juhul on üheselt selge, et parlament ei uurinud konkreetselt ja ükshaaval kõiki pakkumuse esitamise ettepanekuid, vaid ta piirdus valikuga nendest dokumentidest. Parlament väitis vaidlustatud otsuses sisuliselt, et ta võib konkreetse ja ükshaaval uurimise tegemata jätta kahel põhjusel.

43

Esiteks on pakkumuse esitamise ettepanekud sellise erikategooria dokumendid, mis on hõlmatud üldise eeldusega, mille kohaselt nende avalikustamist takistavad neli eraldiseisvat erandit õigusest tutvuda dokumentidega. Nimelt ei ole taotletud dokumendid avalikud nende laadi tõttu, kuna nende avalikustamine ei ole finantsmääruses ette nähtud. Teiseks oleks kõikide taotletud dokumentide konkreetne ja ükshaaval uurimine „ebaproportsionaalne“ töömaht parlamendi teenistustele, arvestades dokumentidega tutvumise taotluse eesmärke. Siinkohal tugineb parlament 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsusele Strack vs. komisjon (C‑127/13 P, EU:C:2014:2250), mille eesmärk on tagada põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtte kasulik mõju.

44

Selles kontekstis tuleb seega esiteks kindlaks teha, kas parlament võib tugineda sellise üldise eelduse kohaldamisele, mille kohaselt asjaomaste dokumentide avalikustamine kahjustaks ühte või mitu huvi, mida kaitstakse määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud eranditega, või kas need erandid ilmselgelt ja täielikult hõlmavad taotletud dokumentide sisu, mistõttu ei tule kõiki taotletud dokumente konkreetselt ja ükshaaval uurida. Juhul kui Üldkohus otsustab, et käesoleval juhul sellist üldist eeldust ei ole või et need erandid ilmselgelt ja täielikult ei hõlma taotletud dokumentide sisu ning järelikult et parlamendil on kohustus kõiki taotletud dokumente konkreetselt ja ükshaaval uurida, tuleb teiseks teha kindlaks, millises ulatuses võib parlament siiski olla vabastatud konkreetse ja ükshaaval uurimise kohustusest, kuna selline hindamine kujutaks endast „ebaproportsionaalset“ töömahtu.

45

Parlament märkis vaidlustatud otsuse punktis F „Kõigile dokumentidele määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud asjakohaste erandite kohaldamise eeldus“, mis sisaldub jaotises „Teie taotluse uuesti hindamine määruse […] nr 1049/2001 artikli 8 kohaselt“, et taotletud dokumendid on samast kategooriast, see tähendab „pakkumuse esitamise ettepanekud“ ning et kõikidel dokumentidel on samad tunnused, kuna nende eesmärk on saada pakkumus igas konkreetses hanke osas välja valitud tarnijatelt, selleks et sõlmida nendega raamlepingu alusel konkreetne leping.

46

Selle järelduse alusel asus parlament vaidlustatud otsuses seisukohale, et kõik taotletud dokumendid on hõlmatud nelja eraldiseisva erandiga õigusest tutvuda dokumentidega, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ja punktis b, lõike 2 punkti b esimeses taandes ja lõikes 3 ning mis kaitsevad vastavalt avalikku julgeolekut, eraelu puutumatust, ärihuve ja otsustamisprotsessi.

47

Euroopa Kohus on sellega seoses tunnistanud, et institutsioonid võivad selleks, et selgitada, kuidas taotletud dokumentidega tutvuda võimaldamine võib kahjustada määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandiga kaitstud huve, tugineda teatud liiki dokumentidele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sama laadi dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (kohtuotsused, 1.7.2008, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 50; 29.6.2010, komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 54; 21.9.2010, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 74, ja 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 65).

48

Lisaks võib ühte ja sama põhjendust kohaldada samasse kategooriasse kuuluvatele dokumentidele, kui need sisaldavad sama tüüpi teavet. Institutsioon on vabastatud dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimisest siiski vaid juhul, kui erand dokumentidega tutvumise õigusest ilmselgelt ja tervikuna hõlmab nende dokumentide sisu (vt selle kohta kohtuotsus, 9.9.2011, LPN vs. komisjon, T‑29/08, EU:T:2011:448, punkt 114).

49

Seega tuleb analüüsida, kas kõik taotletud dokumendid on hõlmatud parlamendi poolt esile toodud ühe või mitme erandiga dokumentide tutvumise õigusest, kas siis oma erilise laadi tõttu või nende sisu tõttu, nagu väidab parlament.

50

Mis kõigepealt puudutab taotletud dokumentide laadi, siis ei ole parlament kuidagi tõendanud, et need dokumendid võivad oma erilise laadi tõttu olla hõlmatud väidetava üldise eeldusega, et kahjustatakse avalikku julgeolekut, eraelu puutumatust või otsustamisprotsessi.

51

Nimelt sisaldab pakkumuse esitamise ettepanek põhimõtteliselt nende ülesannete kirjeldust, mille täitmist hankija soovib raamlepingu alusel, mille ta töövõtjaga sõlmis. Arvestades hankemenetluste alla kuuluvate kaupade ja teenuste mitmekesisust eelkõige infotehnoloogia valdkonnas, siis ei ole tuvastatud, et ühe pakkumuse esitamise ettepaneku avalikustamine võiks üldjuhul ja ilma täpsustusi esitamata tuua kaasa avaliku julgeoleku, eraelu puutumatuse või otsustamisprotsessi kahjustamise ohu. Siinkohal ei ole pelk viide 29. juuni 2010. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376) konkreetne argument, millega saab tõendada, et taotletud dokumendid on nende erilise laadi tõttu hõlmatud üldise eeldusega, et kahjustatakse neid huvisid.

52

Pealegi mis puudutab taotletud dokumentide sisu, siis tuleb parlamendi argumendid samuti tagasi lükata. Mis puudutab nimelt esiteks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ette nähtud erandit avaliku julgeoleku kaitse kohta, siis selgub vaidlustatud otsusest, et ainult „mõningad analüüsitud dokumentidest“ või „teised analüüsitud pakkumuse esitamise ettepanekud“ sisaldavad teavet, mis võib kahjustada avalikku julgeolekut.

53

Kuigi ei saa välistada, et vaidlustatud otsuses loetletud teatud teabe avalikustamine võib tegelikult kahjustada parlamendi infotehnoloogiasüsteemide turvalisust, tuleb siiski tõdeda, et parlamendi enda sõnul sisaldub viidatud teave üksnes piiratud hulgas dokumentides, mitte kõikides nendes dokumentides. Kohtuistungil möönis parlament lisaks, et üldinfo tema infotehnoloogiasüsteemi kohta oli internetis avalikult üleval ning et pakkumuse esitamise ettepanekutes sisaldus teatud osa sellest info.

54

Mis puudutab teiseks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erandit eraelu puutumatuse kaitse kohta, siis selgub vaidlustatud otsuse punkti B kolmandast taandest, mis sisaldub jaotises „Teie taotluse uuesti hindamine määruse […] nr 1049/2001 artikli 8 kohaselt“, et „teatud pakkumuse esitamise ettepanekud, mida analüüsiti, sisaldavad selliseid isikuandmeid […] nagu parlamendi töötajate täisnimi ning institutsioonile oma teenuseid osutavate konsultantide täisnimi, kutseprofiil ja tööstaaž“. Parlament selgitas oma kostja vastuse punktis 156 samuti, et „mitmed [pakkumuse esitamise] ettepanekud sisaldavad isikuandmeid […]“.

55

Kuigi ei ole tõesti välistatud, et parlament võib keelduda teatud isikuandmete avalikustamisest määruse nr 1049/2001 artikli 4 alusel, ei hõlma see erand sellegipoolest ilmselgelt ja tervikuna kõikide taotletud dokumentide sisu, mida parlament pealegi kohtuistungil möönis. Lisaks ilmneb erinevatest pakkumuse esitamise ettepanekutest, mis on hagiavaldusele ja parlamendi kostja vastusele lisatud, et konsultantide nimed, kui need nendes ettepanekutes sisalduvad, moodustavad ainult väikese osa nendes sisalduvast teabest ja juhistest. Seega piisaks vajaduse korral nende kustutamisest enne taotletud dokumentide avalikustamist.

56

Mis puudutab kolmandaks parlamendi sisemist otsustamisprotsessi kaitsvat erandit, siis väidab parlament vaidlustatud otsuse punktis D, mis sisaldub jaotises „Teie taotluse uuesti hindamine määruse […] nr 1049/2001 artikli 8 kohaselt“, et tema analüüsitud dokumendid sisaldavad teavet, mis puudutab eelkõige küsimusi, mille kohta ei ole veel mingit otsust tehtud. Samuti on oht, et tarnijad mõjutavad institutsiooni töötajaid, kes peavad otsused vastu võtma tulevikus, ohustades otsustamisprotsessi segamatut kulgu.

57

Sellega seoses ei ole parlament väitnud ega seda enam tõendanud, et sisemist otsustamisprotsessi kaitsev erand hõlmab pakkumuse esitamise ettepanekute sisu ilmselgelt ja tervikuna, kuna see puudutab üksnes mõningat teavet.

58

Pealegi ei sisalda vaidlustatud otsus ega kostja vastus konkreetseid tõendeid, mis võimaldavad jõuda järeldusele, et oht otsustamisprotsessi tõsiselt kahjustada oli mõistlikult ettenähtav ja mitte puhtalt oletuslik. Nimelt ei ole parlament kuidagi esile toonud, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeva seisuga oleks esinenud poolelioleva otsustamisprotsessi kahjustamist või kahjustamiskatseid, ega ole maininud ka objektiivseid põhjusi, mis lubaks mõistlikult ette näha, et taotletud dokumentide avalikustamise korral kahjustamine toimub (vt selle kohta kohtuotsused, 7.6.2011, Toland vs. parlament, T‑471/08, EU:T:2011:252, punktid 78 ja 79, ja 20.9.2016, PAN Europe vs. komisjon, T‑51/15, ei avaldata, EU:T:2016:519, punktid 30 ja 32). Sellega seoses tuleb märkida vastupidi parlamendi väidetule, et pelk asjaolu, et hageja taotleb pakkumuse esitamise ettepanekutega tutvumise võimaldamist, ei ole iseenesest tõend selle kohta, et tegemist on tulevase otsustamisprotsessi segamatu kulu tõsise ja ettenähtava kahjustamisega.

59

Eeltoodust kaalutlustest tuleneb, et taotletud dokumentide sisu ei olnud ilmselgelt ja tervikuna hõlmatud dokumentidega tutvumise õiguse eranditega, mis kaitsevad avalikku julgeolekut, eraelu puutumatust ja otsustamisprotsessi.

60

Järelikult ei saa parlament tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ja punktis b ning lõikes 3 viidatud nende eranditele kohaldamisele, mis kaitsevad vastavalt avalikku julgeolekut, eraelu puutumatust ja otsustamisprotsessi, selleks et keelduda taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest, ilma kõiki neid dokumente konkreetselt ja ükshaaval uurimata.

61

Parlament väidab vaidlustatud otsuses, et taotletud dokumendid sisaldavad esiteks majandus- ja tehnilist teavet, mis võib avalikustada tema hankija profiili turul, ning teiseks teavet, mis on seotud valitud tarnijate eriomase pädevusega ning nende äristrateegia ja partnerlusega kolmandate isikutega. Parlament on arvamusel, et sarnaselt ettevõtjate koondumiste kontrolli või riigiabi menetlustes vahetatud dokumentidega on teave, mis sisaldub raamlepingu täitmiseks hankija poolt koostatud pakkumuse esitamise ettepanekutes, hõlmatud üldise eeldusega, et kahjustatakse ärihuve. See eeldus tuleneb täpsemalt finantsmäärusest ja delegeeritud määrusest, kuna need ei näe ette mingit võimalust nende ettepanekutega tutvuda.

62

Käesoleval juhul on tõsi, et Euroopa Kohus on mitmel sellisel juhul, sealhulgas hankemenetluse täitmise raames esitatud pakkuja pakkumuste suhtes tunnistanud, et on olemas üldised eeldused, mida kohaldatakse teatud kategooria dokumentidele nende laadi tõttu (vt selle kohta kohtuotsused, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 101, ja 21.9.2016, Secolux vs. komisjon, T‑363/14, EU:T:2016:521, punkt 59).

63

Mis puudutab siiski pakkumuse esitamise ettepanekuid, ei saa ärihuvide kahjustamise üldine eeldus tugineda eespool punktis 62 osutatud kohtupraktikale, mis puudutab tutvumist pakkujate pakkumustega, ega üldisemalt analoogilisele põhjenduskäigule, millele parlament oma kostja vastuses tugines ja mis sisaldub 29. juuni 2010. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376), mis puudutab riigiabi üle järelevalve teostamise menetlust, ja 28. juuni 2012. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Éditions Odile Jacob (C‑404/10 P, EU:C:2012:393), mis on seotud koondumistehinguga.

64

Nimelt on kohtuasjadel, milles tehti 29. juuni 2010. aasta otsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (C‑139/07 P, EU:C:2010:376) ja 28. juuni 2012. aasta otsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob (C‑404/10 P, EU:C:2012:393) ühine tunnus ehk see, et määrusest nr 1049/2001 eraldiseisvates õigusaktides sisalduvad erinormid, mis nii seoses isikute kui ka teabe endaga täpsemalt piiravad taotletud toimikute või dokumentidega tutvumist.

65

Tuleb aga tõdeda, et erinevalt hanketeatest ja teatest lepingu sõlmimise kohta ei ole raamlepingu täitmiseks hankija poolt koostatud pakkumuse esitamise ettepanek hõlmatud vaidluse ajal kohaldatavas redaktsioonis finantsmääruse või delegeeritud määruse ühegi sättega, mis määraks kindlaks või piiritleks täpsemalt selles ettepanekus sisalduva teabe, mida tuleb või mida hankija võib pakkujale või teistele kandidaatidele edastada. Nimelt puudutab parlamendi osutatud delegeeritud määruse artikli 123 lõike 4 kuues lõik üksnes sellise teabe avaldamist, mis on seotud konkreetsete lepingute maksumuse ja töövõtjatega pärast nende lepingute sõlmimist. Nimetatud säte ei puuduta seega kuidagi raamlepingu täitmiseks hankija poolt koostatud pakkumuse esitamise ettepanekuid kui selliseid.

66

Järelikult ei saa asuda seisukohale, et finantsmäärus või delegeeritud määrus sisaldavad raamlepingu täitmiseks hankija poolt koostatud pakkumuse esitamise ettepanekutes sisalduva teabe edastamise täpseid reegleid (vt selle kohta kohtuotsus, 11.6.2015, McCullough vs. Cedefop, T‑496/13, ei avaldata, EU:T:2015:374, punkt 92).

67

Pealegi nähtub kohtupraktikast, et määruse nr 1049/2001 ja finantsmääruse eesmärgid on erinevad ja need ei sisalda sätteid, mis näeksid sõnaselgelt ette ühe esimuse teise suhtes, mistõttu tuleb tagada, et mõlema määruse kohaldamine oleks vastastikku kooskõlas ning see võimaldaks järjepidevat kohaldamist (vt selle kohta kohtuotsused, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 85, ja 21.9.2016, Secolux vs. komisjon, T‑363/14, EU:T:2016:521, punkt 43). Nii tuleb finantsmääruse artiklis 102 ette nähtud läbipaistvuse põhimõte ühitada üldiste huvide, ettevõtjate õigustatud ärihuvide ja ausa konkurentsi kaitsega (vt selle kohta kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 49).

68

Selles kontekstis jõuti otsusele, et selleks et saavutada liidu riigihangete valdkonda reguleerivate õigusnormide eesmärk, mis põhineb ausal konkurentsil, on oluline, et hankijad ei avalda hankemenetluses saadud teavet, mille sisu võidakse kasutada konkurentsi kahjustamiseks, ei käimasolevas menetluses ega ka hilisemates hankemenetlustes (kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 100).

69

Sellega seoses on kohtupraktikas tunnistatud, et pakkujate pakkumuses sisalduvad majandus- ja tehnilised andmed võivad põhjendada asjaomase institutsiooni keeldumist võimaldada tutvuda edukaks tunnistatud pakkuja pakkumusega. Nii on see nimelt siis, kui sellised pakkumused on seotud pakkujate eriomase oskusteabega ning see aitab kaasa nende pakkumuste omapärale ja huviäratavusele (kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 99).

70

Arvestades aga raamlepingu täitmiseks hankija poolt koostatud pakkumuse esitamise ettepaneku laadi ja eset, siis ei saa eeldada, et selline dokument sisaldab töövõtjale eriomaseid majandus- ja tehnilisi andmeid või selles tuuakse üksikasjalikult esile tema eriomane oskusteave. Vastupidi, pakkumuse esitamise ettepanek, mille on esitanud hankija, mitte tema töövõtjad, sisaldab üldiselt nende ülesannete kirjeldust, mille täitmist hankija soovib raamlepingu alusel, mille ta töövõtjaga sõlmis. Töövõtja esitab põhimõtteliselt alles pakkumuse esitamise ettepanekule vastates nende teenuste üksikasjad, mida ta on hankijale võimeline osutama, nende ekspertide profiili, kelle ta hankija käsutusse annab, ning tema teenuste maksumuse.

71

Pealegi ei saa parlament väita, et pakkumuse esitamise ettepanekute avalikustamine kahjustaks tema enda huve, kuna sellega avalikustaks tema „hankija profiil“ turul. Nimelt isegi kui selle avalikustamine, milline on täidetavate ülesannete ja nende täitmiseks vajalike tööpäevade arvu suhe, võiks anda pakkujatele tulevaste hankementluste raames võimaluse teha kindlaks parlamendi loendamismeetodi, siis asjaolu, et need pakkujad võivad saada teada minevikus võrdväärse teenuse suhtes kehtinud hinna, näib pigem viivat tegeliku konkurentsiolukorrani kui sellise olukorrani, mil konkurentsi on moonutatud (vt selle kohta kohtuotsus, 6.12.2012, Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑167/10, ei avaldata, EU:T:2012:651, punkt 83).

72

Seega arvestades raamlepingu täitmiseks hankija poolt koostatud pakkumuse esitamise ettepaneku laadi ning finantsmääruse ja delegeeritud määruse eesmärki, ei saa parlament tugineda üldisele eeldusele, et kahjustatakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega kaitstud huve, selleks et ta oleks vabastatud taotletud dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimisest.

73

Lisaks ei selgu vaidlustatud otsusest ega käesoleva kohtuasja toimikust, et taotletud dokumentide sisu oleks ilmselgelt ja tervikuna hõlmatud eespool punktis 72 viidatud erandiga.

74

Nimelt sisaldab pakkumuse esitamise ettepanek põhimõtteliselt nende ülesannete kirjeldust, mille täitmist hankija soovib raamlepingu alusel, mille ta töövõtjaga sõlmis, kuid samuti üldisemat teavet, mis muu hulgas puudutab praktilist haldamist, projektide järelevalvet, vastutavaid isikud või ka järjepidevalt esitamisele kuuluvate aruannete vormi. Seega ei ole tuvastatud, et taotletud dokumentides sisalduva kogu teabe avalikustamine kahjustaks parlamendi või kolmandate isikute ärihuve.

75

Järelikult ei saa parlament tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuve kaitsvale erandile dokumentidega tutvumise õigusest selleks, et keelduda taotletud dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimisest ja nende avalikustamisest.

76

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et parlament ei ole tõendanud, et oma laadi tõttu olid pakkumuse esitamise ettepanekud hõlmatud üldise eeldusega, mille kohaselt avalikustamine kahjustaks ühte või mitut erandit dokumentide tutvumise õigusest, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artiklis 4, või et nende sisu tõttu on erandiga dokumentide tutvumise õigusest ilmselgelt ja tervikuna hõlmatud nende dokumentide sisu.

77

Järelikult oleks parlament pidanud põhimõtteliselt konkreetselt ja ükshaaval uurima kõiki taotletud dokumente, selleks et analüüsida võimalust võimaldada vajaduse korral vähemalt osaliselt nende dokumentidega tutvuda. Siiski tuleb veel teha kindlaks, kas erand sellest kohustusest on mõeldav, kuna selle analüüsimine oleks parlamendi teenistuste jaoks toonud kaasa ebamõistliku töömahu.

78

Kohtupraktikast ilmneb, et proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt võivad institutsioonid juhul, kui dokumentidega tutvumise taotluse esemeks olevate dokumentide või tsenseeritavate lõikude maht toob kaasa ebamõistlikult suure halduskoormuse, püüda saavutada tasakaalu esiteks dokumentidega tutvumist taotleva isiku huvide ja teiseks dokumentidega tutvumise taotluse menetlemisega kaasneva töömahu vahel, et tagada hea halduse põhimõtte kohaldamine (kohtuotsused, 6.12.2001, nõukogu vs. Hautala, C‑353/99 P, EU:C:2001:661, punkt 30, ja 2.10.2014, Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 27).

79

Siiski on erandi tegemine dokumentide uurimise kohustusest lubatud ainult erandjuhtudel, kui dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimisega kaasneva halduskoormuse maht kujuneb eriti suureks, ületades selle, mida saab mõistlikult nõuda (kohtuotsus, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 112).

80

Lisaks kuna institutsioonide dokumentidega tutvumise õigus on põhimõtteline lahendus, siis lasub taotlusest tuleneva töömahu ebamõistlikkusega seotud erandile tugineval institutsioonil kohustus tõendada töömahu suurust (kohtuotsused, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 113, ja 10.9.2008, Williams vs. komisjon, T‑42/05, non publié, EU:T:2008:325, punkt 86).

81

Juhul kui institutsioon on tõendanud, et taotluses nimetatud dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimisega kaasneb ebamõistlikult suur halduskoormuse maht, on ta kohustatud taotlejaga nõu pidama esiteks selleks, et kindlaks teha või paluda taotlejal täpsustada, milline on taotleja huvi asjaomaste dokumentide saamise suhtes, ning teiseks konkreetselt kaaluda, millised on võimalused kohaldada meedet, mis oleks vähem koormav kui dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimine. Kuna dokumentidega tutvumise õigus on põhimõte, on institutsioon neis tingimustes kohustatud valima sellise meetme, mis on taotlejale kõige soodsam dokumentidega tutvumise õiguse seisukohast, kuid millega ei kaasne töömahtu, mis ületab selle piirid, mida võib mõistlikult nõuda (kohtuotsus, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 114).

82

Sellest tuleneb, et institutsioon võib loobuda konkreetselt ja ükshaaval uurimisest alles pärast seda, kui ta on tegelikult uurinud kõiki teisi võimalikke meetmeid ning on oma otsuses üksikasjalikult selgitanud põhjuseid, miks ka teiste meetmetega oleks kaasnenud ebamõistlikult suur töömaht (kohtuotsus, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 115).

83

Eespool punktides 78–82 osundatud kohtupraktikat arvestades tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas on täidetud kolm kumulatiivset tingimust ehk esiteks see, kas taotletud dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimise töömaht on ebamõistlik, teiseks, kas parlament on hagejaga nõu pidanud ja kolmandaks, kas ta on konkreetselt näinud ette teisi valikuvõimalusi taotletud dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimise asemel.

84

Mis puudutab esimest tingimust, siis selgub vaidlustatud otsusest, kuid ennekõike kostja vastusest, vasturepliigist ja kohtuistungil esitatud parlamendi selgitustest, et kõikide pakkumuse esitamise ettepanekute uurimine nõuaks ligikaudu 1500 dokumendi käsitsi eraldamist ligikaudu 10000 dokumendist, mis sisalduvad enam kui tuhandes kaustas. Need 1500 dokumenti, millest igaüks koosneb keskmiselt 12 leheküljest, teevad kokku vähemalt 18000 lehekülge ning need puudutavad üksnes pakkumuse esitamise ettepanekuid, mille on koostanud parlamendi tehnoloogiliste uuenduste ja tugiteenuste peadirektoraat. Parlament selgitas kohtuistungil samuti, et see arv viitab üksnes ligikaudu 75%‑le taotletud dokumentidest, arvestades et ülejäänud 25% dokumentidest sisalduvad parlamendi teiste peadirektoraatide toimikutes. Ta tuletas samuti meelde, et hankemenetluse ITS 08 tulemusel sõlmitud raamlepingud puudutasid 16 erinevat hanke osa koguväärtuses 300 miljonit eurot ning neid viisid läbi üheksa peadirektoraati.

85

Eespool punktis 84 viidatud arvusid ei ole hageja kuidagi kahtluse alla seadnud. Seega võib mõistlikult järeldada, et taotletud dokumente on väga palju.

86

Nagu Rootsi Kuningriik rõhutas, on tõsi, et ainult viitest lehekülgede arvule kui selliselt ei piisa, et hinnata konkreetselt ja ükshaaval uurimiseks vajalikku töömahtu. Nimelt sõltub dokumentidega tutvumise taotluse menetlemiseks vajaminev töömaht samuti nende dokumentide laadist ning järelikult põhjalikkusest, mida uurimisel nõutakse (vt selle kohta kohtuotsus, 13.4.2005, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 111).

87

Siiski nähtub toimikust ja eelkõige parlamendi esitatud näidetest pakkumuse esitamise ettepanekute kohta, et need ettepanekud sisaldavad vähemalt ühte lisa, milles on üksikasjalik tehniline kirjeldus asjaomase projekti kohta. Nimetatud lisa sisaldab mitmeid peatükke, millest igaühel on eraldiseisev ese. Kuigi on tõsi, et tehniliste kirjelduste ülesehitus võib näida mõneti sarnane ning teatud üldnõuded on korduvad, on hankemenetlusega ITS 08 hõlmatud iga asjaomase 16 hanke osal eraldiseisev ese. Eseme ja asjaomase projekti etappide kirjeldus ja kohaldatavad tehnilised tingimused on seega eriomased igale raamlepingu täitmiseks hankija poolt koostatud pakkumuse esitamise ettepanekule ning neid on vaja eraldi analüüsida.

88

Lisaks selgitas parlament, et tehnoloogiliste uuenduste ja tugiteenuste peadirektoraadi arvutuse kohaselt oleks ainult selle peadirektoraadiga hõlmatud pakkumuse esitamise ettepanekute eraldamiseks täistööajaga isikul vaja teha 22 tööpäeva tööd, samas kui dokumentide sortimiseks ja analüüsimiseks oleks veel vaja, et ainuüksi selle ülesandega tegelev töötaja töötaks 264 tööpäeva. Sama tööd tuleks samuti teha kaheksas teises asjaomases peadirektoraadis koostöös tehnoloogiliste uuenduste ja tugiteenuste peadirektoraadiga, milleks on vaja täiendavat koostööd ja kooskõlastamist erinevate peadirektoraatide vahel.

89

Siinkohal ei ole selleks, et seada kahtluse alla parlamendi selgitusi eespool punktis 88, piisav hageja väide kohtuistungil, et oleks piisanud lihtsa tarkvara loomisest, mis oleks suutnud ära tunda teatud andmed pakkumuse esitamise ettepanekutes ja need kustutada. Nimelt peale selle, et sel argumendil ei ole alust, ei võta see ka arvesse pakkumuse esitamise ettepanekutes sisalduva teabe mitmekesisust ning asjaolu, et igal taotletud dokumendil on eriomane sisu, mille avalikustamist tuleb hinnata, arvestades erinevaid erandeid õigusest tutvuda dokumentidega.

90

Eeltoodud kaalutlusi arvestades ning kuna puuduvad hageja esitatud tõendid, mille alusel võiks näidata, et parlamendi esitatud arvud ja näitajad ei ole täpsed, tuleb asuda seisukohale, et kõikide taotletud dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimine kujutab parlamendi jaoks eriti suurt töömahtu.

91

Käesoleva asja eriomastel asjaoludel võib seda haldusülesannet pidada ebamõistlikuks, kuna see tähendaks seda, et kõikide taotletud dokumentide uurimiseks määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõigetega 1 ja 3 ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2 kehtestatud rangeid tähtaegu järgides ning eelkõige tehes seda hageja nõutud 31. jaanuari 2015. aasta tähtpäevaks ehk 32 tööpäeva jooksul, tuleks mitmetel täistööajaga töötajatel uurida taotletud dokumente mitmes peadirektoraadis ja seda ainult hageja huvides. Neil isikutel, kes on parlamenti tööle võetud avaliku huvi ülesannete täitmiseks ja kelle töötasu tuleb avaliku sektori vahenditest, ei oleks seega enam võimalik täita ülesandeid, mis neile on pandud ennekõike selle avaliku huvi elluviimiseks, mis võiks tõsiselt kahjustada asjaomaste teenistuste nõuetekohast toimimist.

92

Seega võis parlament kaaluda esiteks avalikkuse õigust tutvuda dokumentidega ja teiseks sellega kaasnevat töömahtu, et tagada hea halduse põhimõtte kohaldamine (vt analoogia alusel kohtuotsus, 6.12.2001,nõukogu vs. Hautala, C‑353/99 P, EU:C:2001:661, punkt 30).

93

Mis puudutab teist tingimust ehk parlamendi kohustust hagejaga nõu pidada, siis ilmneb parlamendi 3. detsembri 2014. aasta e‑kirjast, et parlament juhtis hageja tähelepanu taotletud dokumentide suurele arvule ning palus tal täpsustada tema huvi nende dokumentide avalikustamise vastu. Samuti pakkus parlament välja õiglase lahenduse leidmise määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõike 3 tähenduses, tehes ettepaneku panna paika ajakava taotletud dokumentide uurimiseks vastavalt nende tähtsuse järjekorrale, mida hagejal oli vaja täpsustada.

94

Seega oli hagejal võimalus saavutada parlamendiga kokkulepe, mis oleks võinud tal võimaldada taotletud dokumentidega tutvumist, ilma et see oleks kujutanud endast ebamõistlikku töömahtu ja oleks kaasa toonud asjaomaste parlamendi teenistuste toimimise võimaliku halvamise. Nagu on siiski märgitud järgnevas punktis 95, ei kasutanud hageja seda võimalust mitte ühelgi viisil.

95

Mis puudutab kolmandat tingimust kohustuse kohta leida teisi valikuvõimalusi, mis oleksid vähem koormavad, tuleb tõdeda, et hageja lükkas 5. detsembri 2014. aasta e‑kirjas kõrvale eespool punktis 93 mainitud parlamendi ettepaneku tervikuna ning ei esitanud mingeid täpsustusi selle kohta, millised hanke osad võivad teda esmajärjekorras huvitada. Ta märkis hoopis, et temale teadaolevalt on kõik taotletud dokumendid elektrooniliselt parlamendi registrites registreeritud ning et nende avaldamine ei peaks kaasa tooma liiga suuri ebamugavusi, mistõttu ei ole 31. jaanuari 2015. aasta tähtpäev isegi vajalik. Samuti oli ta arvamusel, et kui parlamendil oli vaja iga hanke osa jaoks kahekuulist tähtaega, siis see tähendaks, et kõikide dokumentide hindamine võtab aega ligikaudu kolm aastat, mis teeb kaks kuud iga 16 hanke osa kohta, mis oleks ta jätnud ilma tema õigustest ja samuti oleks võtnud määruselt nr 1049/2001 kogu selle kasuliku mõju. Hageja kordas seega oma taotlust tutvuda kõikide pakkumuse esitamise ettepanekutega tervikuna, jäädes 31. jaanuari 2015. aasta kuupäeva juurde.

96

Samamoodi kordas hageja oma 17. detsembri 2014. aasta e‑kirjas taotlust avaldada taotletud dokumendid hiljemalt järgmise aasta jaanuari lõpuks. Ta oli arvamusel, et see on täiesti võimalik, kui võtta arvesse parlamendi informatiseerituse kõrget taset. Hageja täpsustas samuti seoses tema väidetava keeldumisega püüda leida õiglast lahendust, et parlament pakkus alustuseks välja hanke osa nr 7 dokumentide uurimise, kuigi need olid juba hageja käsutuses. Seega ei oleks parlamendi ettepanek iseenesest olnud õiglane ning selle eesmärk oleks pigem tähendanud hageja tegevuse aeglustumist. Lõpuks märkis hageja, et parlament oleks võinud alustada hanke osaga nr 6 seotud kõikide dokumentide avalikustamisest.

97

Samuti ei korranud hageja oma taotlust tutvuda hanke osa nr 7 dokumentidega, kuna need olid juba tema käsutuses. Nagu aga parlament kohtuistungil selgitas, olid hanke osa nr 7 dokumentide uurimine samuti vajalik, kuna nende avalikustamine oleks tähendanud seda, et need oleksid olnud laiale üldsusele kättesaadavad.

98

Hageja täpsustas lisaks hagiavalduses, et tal oli kahtlus, et hankelepinguid oli õigusvastaselt sõlmitud nende konkurentidega, kes olid võitnud teisi hankemenetluse ITS 08 osi, eelkõige hanke osi nr 6 ja 8. Seega oleks tal olnud täiesti võimalik paluda parlamendil analüüsida seda kahte hanke osa eelisjärjekorras. Siinkohal tuleb märkida, et hageja ei saa hagiavalduses väita, et tema dokumentidega tutvumise taotlus lähtus üksnes avaliku huvi ja läbipaistvuse põhimõtte järgimisega seotud kaalutlustest, kuna need kaalutlused ei nähtu kuidagi tema esialgselt dokumentide tutvumise taotlusest ega tema kordustaotlusest.

99

Pealegi, nagu märgib parlament oma kostja vastuses, selgub hankemenetluse ITS 08 iga 16 osa kirjeldusest, et mitmed nendest osadest puudutavad teenuseid, mis on oma olemusest väga erinevad hanke osas nr 7 viidatud teenustest. Hanke osa nr 7 puudutab nimelt infotehnoloogiteenuste arendamist, nende rakendamist ja hooldust sellistes valdkondades nagu dokumendihaldus või ka internetilehekülgede sisu haldus. Mitmed hanke osad ei puuduta kuidagi nende teenuste arendamist, vaid on seotud nii erinevate teenustega nagu telekommunikatsioon (hanke osa nr 2), kasutajatugi (hanke osa nr 3) või uurimine, nõuandmine ja eksperditeadmised telekommunikatsiooni ja turvalisuse valdkonnas (hanke osa nr 12). Seega nähtub nende hanke osade kirjeldusest selgelt, et hageja ei saanud väita, et tal oli samaväärne huvi kõikide nende vastu, mis oleks põhjendanud vajadust saada kõik taotletud dokumendid 31. jaanuariks 2015.

100

Järelikult oli käesoleva juhu erilises kontekstis, milles hageja näitab üles suhtumist, mis välistab igasuguse koostöö ning lükkab lihtsalt ja selgelt kahel korral parlamendi ettepaneku tagasi, isegi kui ta oleks võinud viidata dokumentidele, mis oleks tema arvates olnud esmatähtsad, parlamendil võimatu esitada määrusega nr 1049/2001 kehtestatud range tähtaja jooksul teisi konkreetseid ettepanekuid, mis oleksid võimaldanud tutvuda taotletud dokumentidega vähemalt osaliselt, eesmärgiga tasakaalustada hea halduse huvi ja avalikkuse huvi tutvuda taotletud dokumentidega.

101

Seda järeldust ei sea kuidagi kahtluse alla hageja argument, et parlament jättis 3. detsembri 2014. aasta e‑kirjas mulje, et kõikide taotletud dokumentide uurimine võtab rohkem kui kolm aastat. Esiteks ei kinnita seda tõlgendust selle e‑kirja sõnastus ning teiseks oleks taotletud dokumentide uurimise etappe ja tähtaegu saanud just nimelt parlamendiga kokku leppida, kui hageja oleks võtnud vaevaks määrata kindlaks, mis teda esmajärjekorras huvitab, ning panna paika ajakava, nagu parlament talle välja pakkus.

102

Eeltoodust tuleneb, et käesoleva asja eriomastel asjaoludel, arvestades nõutud töömahtu, parlamendi tehtud ettepanekut ja hageja suhtumist, võis parlament tugineda ebamõistlikule töömahule selleks, et keelduda kõikide taotletud dokumentide konkreetselt ja ükshaaval uurimisest, ilma et tal oleks olnud teiste mõeldavate valikute puudumisel kohustus üksikasjalikult oma otsuses tuua esile põhjuseid, miks need teised valikud toonuks samuti kaasa ebamõistliku töömahu. Parlament võis seetõttu dokumentide tutvumise võimaldamisest täielikult keelduda, ilma et temalt oleks vaja paluda nende dokumentide koopiate esitamist, mida ta tegelikult uuris.

103

Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata ning seetõttu jätta hagi rahuldamata, ilma teise väite põhjendatust hindamata, mis ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

104

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise.

105

Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt parlamendi nõudele välja hagejalt. Menetlusse astunud Rootsi Kuningriik kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab: