1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavaldustes esiteks tühistada Euroopa Liidu Nõukogu otsus, mis sisaldub alaliste esindajate komitee eesistuja 11. septembri 2015. aasta järelduses (edaspidi „2015. aasta otsus“), osas, milles kiidetakse heaks ettepanek esitada Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide nimel Antarktika vete elusressursside kaitse komisjonile (edaspidi „CAMLR komisjon“) aruteludokument, mis puudutab kavandatavat ettepanekut luua Weddelli meres merekaitseala (edaspidi „aruteludokument“) (kohtuasi C‑626/15), ning teiseks tühistada nõukogu 10. oktoobri 2016. aasta otsus (edaspidi „2016. aasta otsus“) osas, milles kiidetakse heaks ettepanek esitada liidu ja selle liikmesriikide nimel CAMLR komisjonile selle organi 35. aastakoosolekul kolm ettepanekut merekaitsealade loomise kohta ning üks ettepanek luua erikaitsealad eesmärgiga uurida asjaomast mereala, kliimamuutusi ja liustike taganemist (kohtuasi C‑659/16).

2

1. detsembril 1959 Washingtonis allkirjastatud Antarktika leping jõustus 23. juunil 1961. Lepingu artikkel VI sätestab:

„Lepingut kohaldatakse 60o lõunalaiusest lõuna pool asuvale piirkonnale, kaasa arvatud jääšelfidele; […]“.

3

Nimetatud lepingu artikkel IX näeb muu hulgas ette:

„1.   „[…] lepinguosaliste esindajad kohtuvad Canberras [(Austraalia)] kahe kuu jooksul pärast lepingu jõustumist ning seejärel sobivate ajavahemike järel ja sobivates kohtades, et vahetada informatsiooni ja pidada omavahel nõu Antarktikat käsitlevates ühist huvi pakkuvates küsimustes ning et välja töötada, läbi vaadata ja soovitada oma valitsusele lepingu põhimõtete elluviimist ja eesmärkide saavutamist kergendavaid abinõusid, mille rakendamine võimaldab:

[…]

2.   Lepinguga selle artikli XIII alusel ühinenud lepinguosalisel on õigus määrata esindajaid osalema lõikes 1 nimetatud kohtumistel ajavahemikus, mil lepinguosaline on huvitatud Antarktikas tegutsemisest, korraldades seal olulisi teadusuuringuid, rajades selleks uurimisjaama või lähetades teadusekspeditsiooni.“

4

Käesolevaks ajaks on Antarktika lepinguga ühinenud 20 liikmesriiki. Kolm liikmesriiki osalesid lepingu sõlmimisel 1. detsembril 1959 ning neil on sellest tulenevalt konsultatiivosalise „ratifitseerija“ staatus (Belgia Kuningriik, Prantsuse Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik). Seejärel ühinesid Antarktika lepinguga veel üheksa liikmesriiki, kellel on nüüd konsultatiivosalise „ühineja“ staatus (Bulgaaria Vabariik, Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik, Hispaania Kuningriik, Itaalia Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Poola Vabariik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik). Lõpuks on kaheksal liikmesriigil mittekonsultatiivosalise staatus (Taani Kuningriik, Eesti Vabariik, Kreeka Vabariik, Ungari, Austria Vabariik, Portugali Vabariik, Rumeenia ja Slovaki Vabariik). Vaid konsultatiivosalised võivad lepinguosaliste koosolekutel osaleda otsuste vastuvõtmisel.

5

Antarktika vete elusressursside kaitse konventsioon allkirjastati Canberras 20. mail 1980 ja see jõustus 7. aprillil 1982 (edaspidi „Canberra konventsioon“). Canberra konventsiooni preambulis on muu hulgas märgitud, et konventsiooniosalised:

„tunnista[vad] keskkonnakaitse ja Antarktist ümbritsevate merede ökosüsteemi rikkumatuse tagamise tähtsust;

mär[givad] Antarktika vetes leiduvate mere elusressursside rohkust ja suurenenud huvi võimaluste vastu, mida pakub nende ressursside kasutamine valguallikana;

[on teadlikud], et Antarktika vete elusressursside kaitse tagamisega on kiire;

arvesta[vad], et on oluline parandada teadmisi Antarktika vete ökosüsteemist ja selle komponentidest, et rajada püügiotsused usaldusväärsetele teadusandmetele;

us[uvad], et Antarktika vete elusressursside kaitsmiseks on vaja teha rahvusvahelist koostööd, […] milles osalevad aktiivselt kõik Antarktika vetes uurimise ja püügiga tegelevad riigid;

tunnista[vad] Antarktika lepingu konsultatiivosaliste põhivastutust Antarktika keskkonna kaitse ja säilitamise eest ning eriti nende Antarktika lepingu IX artikli lõike 1 punktis f nimetatud vastutust Antarktika elusressursside säilitamise ja kaitse eest;

meenuta[vad] Antarktika lepingu konsultatiivosaliste varem võetud meetmeid, eelkõige kokkulepitud meetmeid Antarktika loomastiku ja taimestiku kaitseks, ning samuti Antarktika hüljeste kaitse konventsiooni sätteid;

[peavad meeles] konsultatiivosaliste muret Antarktika vete elusressursside kaitse pärast, mida väljendati Antarktika lepingu üheksandal konsultatiivkohtumisel, ning IX soovituse 2. peatüki sätete tähtsust, mille tulemusena koostati käesolev konventsioon;

[…]

tunnista[vad] eelöeldu valguses, et on soovitatav luua sobiv mehhanism Antarktika vete elusressursside kaitse tagamise meetmete ja teadusuuringute soovitamiseks, edendamiseks, nende üle otsustamiseks ja nende kooskõlastamiseks“.

6

Canberra konventsiooni I artikli lõiked 1–3 näevad ette:

„1.   Konventsiooni kohaldatakse Antarktika vete elusressursside suhtes, mida leidub 60° lõunalaiusest lõuna pool asuvas piirkonnas, ning Antarktika vete elusressursside suhtes, mida leidub selle laiuskraadi ja antarktilise konvergentsi vahel ja mis moodustavad osa Antarktika vete ökosüsteemist.

2.   Antarktika vete elusressursid on kalade, limuste, vähkide ja muude elusorganismide (sealhulgas linnud) kõikide liikide populatsioonid, mida leidub antarktilisest konvergentsist lõuna pool.

3.   Antarktika vete ökosüsteem on kogum Antarktika elusressursside omavahelistest suhetest ja nende suhetest elukeskkonnaga.“

7

Canberra konventsiooni II artikkel sätestab:

„1.   Konventsiooni eesmärk on kaitsta Antarktika vete elusressursse.

2.   [Canberra k]onventsiooni kohaldamisel hõlmab „kaitsmine“ ressursside ratsionaalset kasutamist.

3.   Mis tahes püük ja sellega seotud tegevus [Canberra] konventsiooni kohaldamise piirkonnas peab toimuma kooskõlas konventsiooni sätete ning järgmiste kaitsepõhimõtetega:

8

Konventsiooni V artikkel on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Konventsiooniosalised, kes ei ole Antarktika lepingu osalised, tunnistavad Antarktika lepingu konsultatiivosaliste erilisi kohustusi ja vastutust Antarktika lepingu kohaldamise piirkonna keskkonna kaitse ja säilitamise eest.

2.   Konventsiooniosalised, kes ei ole Antarktika lepingu osalised, lepivad kokku, et võimaluse korral järgivad nad oma tegevuses Antarktika loomastiku ja taimestiku kaitse kooskõlastatud meetmeid ning muid meetmeid, mida on soovitanud Antarktika lepingu konsultatiivosalised, kandes vastutust Antarktika keskkonna kaitse eest inimtegevuse mis tahes kahjustava toime eest.

3.   Konventsiooni kohaldamisel kasutatakse mõistet „Antarktika lepingu konsultatiivosalised“ Antarktika lepingu osaliste kohta, kelle esindajad võtavad osa Antarktika lepingu IX artiklis sätestatud kohtumistest.“

9

Canberra konventsiooni VII artikkel sätestab:

„1.   Konventsiooniosalised asutavad käesolevaga Antarktika vete elusressursside kaitse komisjoni (edaspidi „[CAMLR komisjon]“) ja lepivad kokku, et tagavad selle toimimise.

2.   [CAMLR komisjon] koosneb järgmistest liikmetest:

[…]

[…]“.

10

Konventsiooni IX artikli lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   [CAMLR komisjoni] ülesandeks on ellu viia käesoleva konventsiooni II artiklis sätestatud eesmärke ja põhimõtteid. Selleks teeb komisjon järgmist:

[…]

[…]

2.   Lõike 1 punktis f nimetatud kaitsemeetmed on järgmised:

[…]

11

Canberra konventsiooni XXIX artikli lõige 2 sätestab:

„Konventsioon on ühinemiseks avatud suveräänsetest riikidest koosnevatele piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidele, millesse kuulub üks või mitu [CAMLR komisjoni] liikmesriiki ja millele tema liikmesriigid on täielikult või osaliselt üle andnud pädevuse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes. Niisuguste piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonide ühinemist peavad [CAMLR komisjoni] liikmed omavahel arutama.“

12

Liit kiitis Canberra konventsiooni heaks nõukogu 4. septembri 1981. aasta otsusega 81/691/EMÜ (EÜT 1981, L 252, lk 26) ning ühines konventsiooniga 21. aprillil 1982.

13

Käesolevaks ajaks on Canberra konventsiooniga ühinenud 12 liikmesriiki, kellest kuus (Belgia Kuningriik, Bulgaaria Vabariik, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik, Poola Vabariik ja Ühendkuningriik) ühinesid konventsiooniga enne kui liit ja kuus (Hispaania Kuningriik, Kreeka Vabariik, Itaalia Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik) ühinesid konventsiooniga hiljem kui liit.

14

CAMLR komisjon võttis 24. oktoobrist 4. novembrini 2011 toimunud istungjärgul vastu kaitsemeetme „Merekaitsealade loomise üldraamistik“, mille põhjendustes 1 ja 6 on märgitud:

„CAMLR komisjon,

arvestades oma osalemist teaduskomitee programmi töös, millega soovitakse luua Antarktika merekaitsealasid esindav süsteem eesmärgiga kaitsta mere bioloogilist mitmekesisust konventsiooni alal ja vastavalt 2002. aastal peetud ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel (WSSD) tehtud otsusele luua merekaitsealasid esindav võrgustik aastaks 2012,

[…]

mööndes, et [CAMLR komisjoni] merekaitsealade eesmärk on ökosüsteemi struktuuri ja toimimise säilitamine, sealhulgas väljaspool merekaitsealasid, kliimamuutustega kohandumise võime säilitamine ja inimtegevusest tingitud võõrliikide pealetungi võimaluse vähendamine“. [Siin ja edaspidi on osundatud raamistikku tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

15

Merekaitsealade loomise üldraamistiku punkti 2 kohaselt:

„luuakse [CAMLR komisjoni] merekaitsealad parimatele kättesaadavatele teaduslikele tõenditele tuginedes ning need aitavad – võttes täiel määral arvesse [Canberra konventsiooni] II artiklit, milles kaitsmine hõlmab ratsionaalset kasutamist – saavutada järgmisi eesmärke:

16

Nõukogu võttis vastu 19. oktoobri 2009. aasta otsuse 13908/1/09 REV 1 seisukoha kohta, mis võetakse liidu nimel CAMLR komisjonis ajavahemikuks 2009–2014. See otsus asendati ajavahemikuks 2014–2019 11. juuni 2014. aasta otsusega 10840/14 (edaspidi „mitmeaastane seisukoht“).

17

Mitmeaastase seisukoha artiklist 1 selgub, et selle seisukohaga kehtestatud reegleid kohaldatakse siis, kui „[CAMLR komisjon] peab vastu võtma õigusliku toimega akte ühise kalanduspoliitikaga seotud küsimustes“.

18

Nimetatud otsuse artikkel 2 sätestab, et liidu nimel CAMLR komisjoni aastakoosolekul võetava seisukoha konkreetsed elemendid täpsustatakse vastavalt otsuse II lisas kindlaks määratud korrale. Selles lisas on ette nähtud lihtsustatud menetlus, mille kohaselt:

„[…] Euroopa Komisjon [edastab] nõukogule või selle ettevalmistavatele organitele piisavalt vara enne [CAMLR komisjoni] igat aastakoosolekut kirjaliku dokumendi, milles esitatakse liidu seisukoha kavandatud täpsustused, et neid arutada ja kiita heaks liidu nimel väljendatava seisukoha üksikasjad.

Kui edasiste koosolekute käigus, sealhulgas kohapeal, ei suudeta saavutada kokkulepet, et võtta liidu seisukohas arvesse uusi elemente, edastatakse küsimus lahendamiseks nõukogule või selle ettevalmistavatele organitele.“

19

Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 600/2004, millega kehtestatakse teatavad tehnilised meetmed kalastustegevuse suhtes Antarktika vete elusressursside kaitse konventsiooniga hõlmatud piirkonnas (ELT 2004, L 97, lk 1; ELT eriväljaanne 04/07, lk 43), põhjendustes 4 ja 5 on kirjas:

20

Määruse nr 600/2004 artikli 1 lõige 1 näeb ette:

„Käesoleva määrusega sätestatakse tehnilised meetmed seoses [liidu] kalalaevade tegevusega, mis püüavad ja hoiavad pardal [Canberra konventsiooniga] hõlmatud piirkonna mere elusressursside hulgast võetud mereorganisme.“

21

Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 601/2004, millega sätestatakse teatavad kalastustegevuse suhtes kohaldatavad kontrollimeetmed Antarktika vete elusressursside kaitse konventsiooni alla kuuluvas piirkonnas ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 3943/90, (EÜ) nr 66/98 ja (EÜ) nr 1721/1999 (ELT 2004, L 97, lk 16; ELT eriväljaanne 11/51, lk 52), põhjendus 6 on sõnastatud järgmiselt:

„[CAMLR komisjoni] võetud uute kaitsemeetmete rakendamise eesmärgil tuleb [määrused (EÜ) nr 3943/90, (EÜ) nr 66/98 ja nõukogu 29. juuli 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1721/1999, millega kehtestatakse [Canberra konventsiooniga] mitteühinenud riikide lipu all sõitvatele laevadele kohaldatavad teatavad kontrollimeetmed (ELT 1999, L 203, lk 14)] kehtetuks tunnistada ja asendada ühe määrusega, mis ühendab endas kõik [liidu] kui konventsiooni osalisriigi kohustustest tulenevad kalapüügitegevuste kontrollimisega seonduvad erisätted.“

22

Määruse nr 601/2004 artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse üldeeskirjad ja tingimused, mille alusel [liit] kohaldab:

23

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT 2013, L 354, lk 22), põhjenduses 13 on märgitud:

„Kalapüügi majandamisel tuleks kasutusele võtta ökosüsteemipõhine lähenemisviis, püügitegevuse keskkonnamõjusid tuleks piirata ning soovimatut saaki tuleks võimalikult palju vältida ja vähendada.“

24

Määruse artikli 2 lõiked 1–3 sätestavad:

„1.   Ühine kalanduspoliitika tagab selle, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega.

2.   Ühises kalanduspoliitikas kohaldatakse kalapüügi majandamise suhtes ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi ning ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid.

[…]

3.   Ühises kalanduspoliitikas rakendatakse kalapüügi majandamise suhtes ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, et viia püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile miinimumini, ning püütakse tagada seda, et vesiviljeluses ja püügitegevuses välditaks merekeskkonna seisundi halvendamist.“

25

Määruse artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

26

CAMLR komisjon seadis endale eesmärgiks luua Antarktikas merekaitsealade võrgustik ning liit toetas seda eesmärki sõnaselgelt.

27

Selles kontekstis võttis nõukogu 2014. aastal eesmärgiga valmistada ette liidu osalemist CAMLR komisjoni tulevastel aastakoosolekutel ELTL artikli 218 lõike 9 alusel vastu mitmeaastase seisukoha, milles nähti muu hulgas ette lihtsustatud menetlus nõukogu otsuste tegemiseks liidu poolt CAMLR komisjonis ühise kalanduspoliitika küsimustes võetava seisukoha kohta. Selle menetluse kohaselt esitavad komisjoni talitused enne iga CAMLR komisjoni aastakoosolekut nõukogu ettevalmistavatele organitele asjasse puutuvad dokumendid. Praktikas edastavad komisjoni talitused need dokumendid kas nõukogu kalanduspoliitika töörühmale või alaliste esindajate komiteele (COREPER).

28

Tuginedes nõukogu kehtestatud lihtsustatud menetlusele, esitasid komisjoni talitused 31. augustil 2015 kalanduspoliitika töörühmale mitteametliku dokumendi (non‑paper), millele oli lisatud aruteludokumendi kavand. Selle aruteludokumendi lehekülgedel 4 ja 5 oli muu hulgas viidatud vajadusele kaitsta Weddelli mere ökosüsteemi ning eriti sellesse kuuluvaid loomi, nagu mereimetajad, pingviinid ja merelinnud.

29

Komisjoni talitused tegid ettepaneku esitada see aruteludokument CAMLR komisjoni teaduskomiteele ainult liidu nimel, kuna nende arvates kuulus see ühise kalanduspoliitika valdkonda.

30

Nõukogu töörühm kiitis oma 3. septembri 2015. aasta koosolekul heaks aruteludokumendi sisu, kuid arvas selle kuuluvaks pigem keskkonnapoliitika kui ühise kalanduspoliitika valdkonda ning pidas seetõttu vajalikuks esitada kõnealune dokument liidu ja selle liikmesriikide nimel. Seda seisukohtade lahknevust arvestades otsustati esitada küsimus COREPERile.

31

COREPER käsitles seda küsimust oma 11. septembri 2015. aasta koosolekul. Pärast arvamuste vahetamist tõdes COREPERi eesistuja, et COREPER oli aruteludokumendi esitamise heaks kiitnud ja otsustanud, et see tuleb CAMLR komisjonile esitada viimase 34. aastakoosolekul liidu ja selle liikmesriikide nimel.

32

Komisjon väljendas oma vastuseisu viimati nimetatud küsimuses 11. septembri 2015. aasta koosoleku protokolli kantud avalduses. Ta märkis, et on küll valmis esitama aruteludokumendi CAMLR komisjonile liidu ja selle liikmesriikide nimel, nagu otsustas COREPER, kuid jättis endale õiguse pöörduda kohtu poole.

33

23. novembril 2015 esitas komisjon 2015. aasta otsuse peale tühistamishagi osas, milles selle otsusega kiideti heaks aruteludokumendi CAMLR komisjonile esitamine liidu ja selle liikmesriikide nimel.

34

Komisjoni talitused esitasid 30. augustil 2016 nõukogu kalanduspoliitika töörühmale mitteametliku dokumendi (non‑paper), kohaldades taas lihtsustatud menetlust. Seda dokumenti täiendati 6. septembril 2016 kolme ettepaneku eelnõuga, mis käsitlesid merekaitsealade loomist Antarktikas või nende loomise toetamist, nimelt merekaitseala Weddelli meres, merekaitseala Rossi meres ja merekaitseala Ida-Antarktikas, ning erikaitsealade võrgustiku loomise projektiga asjaomase mereala, kliimamuutuste ja liustike taganemise uurimiseks (edaspidi „kavandatud meetmed“).

35

Komisjoni talitused tegid ettepaneku esitada kavandatud meetmed CAMLR komisjonile ainult liidu nimel, kuna nende arvates kuulusid need meetmed ühise kalanduspoliitika valdkonda. Et järgida CAMLR komisjoni aastakoosolekuks ettepanekute esitamise tähtaegu, saatis komisjon nimetatud meetmed samal ajal liidu nimel ka CAMLR komisjoni sekretariaadile.

36

Nõukogu kalanduspoliitika töörühm arutas kavandatud meetmete sisu 15. ja 22. septembri 2016. aasta koosolekutel. Ta leidis, et need meetmed ei kuulu mitte ühise kalanduspoliitika, vaid keskkonnapoliitika valdkonda, mistõttu tuleb need ühelt poolt esitada CAMLR komisjonile liidu ja selle liikmesriikide nimel ning teiselt poolt ei saa neid heaks kiita nõukogu kehtestatud lihtsustatud menetluses, kuna see menetlus kehtib vaid ühise kalanduspoliitika küsimuste suhtes. Küsimus esitati seepeale arutamiseks COREPERile ja seejärel nõukogule.

37

Nõukogu kiitis oma 10. oktoobril 2016 Luxembourgis peetud 3487. istungil heaks kavatsuse esitada kõnealused meetmed CAMLR komisjonile liidu ja selle liikmesriikide nimel. Lisaks märkis ta, et neist meetmetest nähtub seisukoht, mille liit peab CAMLR komisjoni 35. aastakoosolekul esitama.

38

Selle koosoleku protokolli kantud avalduses rõhutas komisjon asjaolu, et need meetmed kuuluvad liidu ainupädevusse mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas, millele on viidatud ELTL artikli 3 lõike 1 punktis d, ning seega ei ole põhjendatud neid esitada liidu ja selle liikmesriikide nimel.

39

CAMLR komisjon otsustas oma 2016. aastal peetud 35. aastakoosolekul asuda rakendama kahte liidu esitatud ja toetatud meedet, mis puudutavad nimelt merekaitseala loomist Rossi meres ning mitme erikaitseala loomist asjaomase mereala, kliimamuutuste ja liustike taganemise uurimiseks. Lisaks otsustas CAMLR komisjon jätkata arutelu liidu kahe ülejäänud ettepaneku üle.

40

20. detsembril 2016 esitas komisjon 2016. aasta otsuse peale tühistamishagi osas, milles selle otsusega kiideti heaks kavandatud meetmete CAMLR komisjonile esitamine selle organi 35. aastakoosolekul liidu ja selle liikmesriikide nimel.

41

Komisjon palub kohtuasjas C‑626/15 Euroopa Kohtul:

42

Nõukogu omalt poolt palub Euroopa Kohtul:

43

Euroopa Kohtu president andis 7. aprilli, 14. aprilli, 29. aprilli, 2. mai ja 3. mai 2016. aasta otsustega vastavalt esiteks Saksamaa Liitvabariigile, teiseks Hispaania Kuningriigile ja Madalmaade Kuningriigile, kolmandaks Prantsuse Vabariigile ja Soome Vabariigile, neljandaks Portugali Vabariigile ning viiendaks Kreeka Vabariigile, Rootsi Kuningriigile ja Ühendkuningriigile loa astuda selles kohtuasjas nõukogu nõuete toetuseks menetlusse.

44

Nõukogu taotles oma vasturepliigis Euroopa Kohtu kodukorra artikli 60 lõike 1 alusel kohtuasja läbivaatamist suurkojas.

45

Euroopa Kohtu presidendi 10. veebruari 2017. aasta otsusega peatati menetlus kohtuasjas C‑626/15 kuni menetluse kirjaliku osa lõpetamiseni kohtuasjas C‑659/16.

46

Komisjon palub kohtuasjas C‑659/16 Euroopa Kohtul:

47

Nõukogu omalt poolt palub Euroopa Kohtul:

48

Euroopa Kohtu president andis 25. aprilli 2017. aasta otsusega Belgia Kuningriigile, Saksamaa Liitvabariigile, Kreeka Vabariigile, Hispaania Kuningriigile, Prantsuse Vabariigile, Luksemburgi Suurhertsogiriigile, Madalmaade Kuningriigile, Portugali Vabariigile, Soome Vabariigile, Rootsi Kuningriigile ning Ühendkuningriigile loa astuda selles kohtuasjas nõukogu nõuete toetuseks menetlusse.

49

Euroopa Kohtu presidendi 10. veebruari 2017. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑626/15 ja C‑659/16 suuliseks menetluseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

50

Pärast kirjaliku menetluse lõpetamist 16. septembril 2016 palus nõukogu 16. novembril 2016, viidates kodukorra artikli 128 lõikele 2, et tal lubataks esitada kohtuasjas C‑626/15 kolm uut tõendit: memo, mis puudutas CAMLR komisjoni 35. aastakoosolekuks seoses kavandatavate meetmetega liidu seisukoha kindlaksmääramist, kindlaksmääratud seisukoha tekst ja üks komisjoni avaldus selle kohta.

51

Euroopa Kohtu presidendi 10. jaanuari 2017. aasta otsusega võeti pärast kohtujuristi ärakuulamist kohtuasjas C‑626/15 pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist esitatud kolm uut tõendit vastu.

52

Euroopa Kohtu kantseleile 27. juunil 2018 esitatud kirjas taotles nõukogu menetluse suulise osa uuendamist. Oma taotluse põhjenduseks väidab ta sisuliselt, et kohtujuristi poolt tema ettepanekus käsitletud argumenti väidetava liidu täieliku keskkonnaalase pädevuse teostamise kohta 2015. ja 2016. aasta otsuste vastuvõtmisel ei ole komisjon esitanud ei oma kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil ning pooled ei ole selle argumendi üle ka kohtuistungil vaielnud.

53

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus võib kodukorra artikli 83 kohaselt igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud (vt selle kohta 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Belastingdienst vs. Toeslagen (apellatsioonkaebuse peatav toime), C‑175/17, EU:C:2018:776, punkt 20).

54

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et kohtuasja ei tule lahendada argumendi alusel, mille üle ei ole tema menetluses vaieldud.

55

Seega tuleb nõukogu esitatud suulise menetluse uuendamise taotlus jätta rahuldamata.

56

Nõukogu, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Soome Vabariik, Rootsi Kuningriik ja Ühendkuningriik, vaidlustab kohtuasjas C‑626/15 esitatud hagi vastuvõetavuse põhjusel, et 2015. aasta otsus ei ole vaidlustatav akt.

57

Ta väidab esiteks, et seda otsust ei võtnud vastu mitte institutsioon, vaid COREPER, kellel puudub iseseisev otsustusõigus. Teiseks ei „tekita“ nimetatud otsus ELTL artikli 263 tähenduses „õiguslikke tagajärgi“, kuna sellega on heaks kiidetud vaid aruteludokument, mille eesmärk on koguda arvamusi Weddelli meres merekaitseala loomise kohta. Seda otsust ei saa käsitada ka liidu seisukoha heakskiitmisena ELTL artikli 218 lõike 9 tähenduses, kuna selline käsitus eeldaks, et kõnealune rahvusvaheline organ on vastu võtmas õiguslikke tagajärgi tekitavat akti. Käesoleval juhul aga ei olnud Weddelli meres merekaitseala loomise ettepaneku täpne sisu veel teada, kui tehti 2015. aasta otsus, ning ei olnud veel kindel, et selline ettepanek esitatakse.

58

Komisjon leiab omalt poolt, et kohtuasjas C‑626/15 esitatud hagi on vastuvõetav. Tema hinnangul saab 2015. aasta otsuse omistada nõukogule, kes on institutsioon. Lisaks on selle otsuse eesmärk tekitada õiguslikke tagajärgi, kuna see paneb komisjonile kohustuse esitada aruteludokument liidu ja selle liikmesriikide, mitte aga ainult liidu nimel. Pealegi kujutab see endast seisukoha võtmist ELTL artikli 218 lõike 9 tähenduses.

59

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses selle laadist ja vormist olenemata iga liidu institutsiooni, organi või asutuse otsus, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi (vt eelkõige 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑28/12, EU:C:2015:282, punkt 14).

60

Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artikli 240 lõike 1 kohaselt koosneb COREPER liidu liikmesriikide valitsuste alalistest esindajatest ning ta vastutab nõukogu töö ettevalmistamise ja talle viimase antud ülesannete täitmise eest. Niisiis tuleb tõdeda, et aluslepingutega on tahetud teha COREPERist abiorgan nõukogule, kelle jaoks ta teeb ettevalmistavat ja rakenduslikku tööd (vt selle kohta 19. märtsi 1996. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑25/94, EU:C:1996:114, punktid 25 ja 26).

61

Kuigi nõukogu töö ettevalmistamise ja nõukogu antud ülesannete täitmine ei anna COREPERile õigust teostada nõukogule aluslepingutega antud pädevust (vt selle kohta 19. märtsi 1996. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑25/94, EU:C:1996:114, punkt 27), siis tulenevalt sellest, et liit on siiski õigusel põhinev liit, peab COREPERi akti suhtes olema võimalik teostada õiguspärasuse kontrolli, kui selle akti eesmärk ongi tekitada õiguslikke tagajärgi ja see akt väljub seega ettevalmistamise ja ülesannete täitmise raamidest.

62

Mis edasi puutub nende tagajärgede kindlakstegemisse, mida 2015. aasta otsusega soovitakse saavutada, siis väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et tuleb lähtuda selle otsuse põhiolemusest, mida tuleb hinnata selliste objektiivsete kriteeriumide põhjal nagu akti andmise kontekst, akti sisu ja akti andja tahe, tingimusel, et viimase saab objektiivselt kindlaks määrata (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 42).

63

Esiteks tuleb seoses 2015. aasta otsuse kontekstiga nentida, et otsus võeti vastu selleks, et veenda CAMLR komisjoni looma Weddelli meres üks merekaitseala.

64

Mis teiseks puutub nimetatud otsuse sisusse, siis tuleb märkida, et otsustades esitada aruteludokumendi liidu ja selle liikmesriikide nimel, pani COREPER komisjonile kohustuse mitte kalduda kõrvale sellest seisukohast, kui ta teostab liidu esindajana oma pädevust välissuhetes, osaledes CAMLR komisjoni 34. aastakoosolekul.

65

Kolmandaks selgub seoses akti andja tahtega, et COREPERi 11. septembri 2015. aasta koosoleku protokollist – mis on dokument, mis võimaldab objektiivselt selle tahte kindlaks teha –, et 2015. aasta otsuse eesmärk oli määrata lõplikult kindlaks nõukogu ja seejärel liidu seisukoht aruteludokumendi esitamise kohta CAMLR komisjonile mitte ainult liidu nimel, vaid liidu ja selle liikmesriikide nimel.

66

Eeltoodut arvestades oli 2015. aasta otsuse eesmärk seega tekitada õiguslikke tagajärgi ning seetõttu on see vaidlustatav akt.

67

Neil tingimustel tuleb nõukogu poolt kohtuasjas C‑626/15 esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

68

Komisjon on kummagi hagi põhjendamiseks esitanud kaks väidet, mis on mõlemas hagis samad. Esimese väite kohaselt, mis on esitatud esimese võimalusena, on 2015. ja 2016. aasta otsuste vastuvõtmisel (edaspidi „vaidlustatud otsused“) eiratud liidule ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga d mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas antud ainupädevust. Teise väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on nende otsuste vastuvõtmisel rikutud liidule selles küsimuses ELTL artikli 3 lõikega 2 antud ainupädevust.

69

Komisjon väidab, et aruteludokument ja kavandatud meetmed oleks tulnud CAMLR komisjonile esitada ainult liidu nimel, mitte liidu ja selle liikmesriikide nimel, kuna need kuuluvad täielikult või vähemalt peamiselt liidule ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga d mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas antud ainupädevusse.

70

Oma väite põhjendamiseks märgib komisjon esiteks, et see pädevus ei hõlma mitte ainult kalapüügivõimaluste kaitsmiseks võetavaid meetmeid, vaid kõiki mere bioloogiliste ressursside kaitsemeetmeid. Nimelt tuleb ELTL artikli 3 lõike 1 punktis d ühisele kalanduspoliitikale tehtud viidet komisjoni hinnangul mõista rõhutavana seda, et mere bioloogiliste ressursside kaitsmine on liidule kalanduse valdkonnas antud üldisema pädevuse raames eripädevus, mitte aga piiravana sellest sättest tulenevat ainupädevust üksnes kalanduspoliitika raames võetavate mere bioloogiliste ressursside kaitsemeetmetega.

71

Teiseks, kuigi merekaitseala loomine teenib osaliselt keskkonnaprobleemide lahendamise huve, ei ole see asjaolu piisav tõdemaks, et seda laadi meede kuulub keskkonnapoliitika valdkonda. Kuna ELTL artikkel 11 näeb ette, et liidu poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse tuleb integreerida keskkonnakaitse nõuded, ei tähenda pelk asjaolu, et meetme eesmärk või osa meetmest seondub keskkonnakaitsega, tingimata, et see meede kuuluks keskkonnavaldkonnas liidu ja selle liikmesriikide jagatud pädevusse. Veel on nimelt vaja, et selle meetme raskuskese asuks keskkonnapoliitika poolel. Käesoleval juhul aga kaldub aruteludokumendi ja kavandatavate meetmete ning vaidlustatud otsuste raskuskese liidule mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas antud ainupädevuse suunas.

72

Isegi kui oletada, et ainupädevus piirdub vaid ühise kalanduspoliitika valdkonda kuuluvate kaitsemeetmetega – nimelt kalapüügivõimalusi kaitsvate meetmetega –, kuuluvad aruteludokument ja kavandatud meetmed siiski selle pädevuse alla, kuna ühine kalanduspoliitika, nagu täpsustab määrus nr 1380/2013, rajaneb ökosüsteemipõhisel lähenemisviisil.

73

Nõukogu ja kõik menetlusse astunud liikmesriigid väidavad, et esimene väide pole põhjendatud. Nimelt on ELTL artikli 3 lõike 1 punktis d kasutatud väljendiga „ühise kalanduspoliitika raames“ soovitud piirata liidu ainupädevust selle raames vaid meetmetega, mis võetakse kalapüügist mõjutatud liikide kaitseks. Kuigi aruteludokumendi ja kavandatud meetmete eesmärk oli tõesti kaitsemeetmete vastuvõtmine, ei kuulu viimased siiski kalanduse, vaid hoopis keskkonnakaitse valdkonda, mis omakorda kuulub pädevusse, mida liit liikmesriikidega jagab.

74

Teise võimalusena märgivad mõned menetlusse astunud liikmesriigid, et aruteludokument ja kavandatud meetmed kuuluvad pädevusse, mida liit ja selle liikmesriigid võivad ELTL artikli 4 lõike 3 kohaselt teostada paralleelselt teadusuuringute valdkonnas, ning et seetõttu tuli need esitada CAMLR komisjonile liidu ja selle liikmesriikide nimel.

75

Kõigepealt tuleb täheldada, et kuigi vaidlustatud otsused piirduvad täpsustusega, et aruteludokument ja kavandatud meetmed tuleb esitada CAMLR komisjonile liidu ja selle liikmesriikide nimel, on selliste otsuste vastuvõtmise pädevus sellegipoolest kindlaks määratud nimetatud dokumendi ja meetmete laadi ja sisuga ning eesmärgi ja kontekstiga, millesse need asetuvad, kuna kõnealuste otsustega kiidetakse muutmata kujul heaks nimetatud dokumendi ja meetmete sisu.

76

Nimelt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et otsuste vastuvõtmise pädevus kindlaks määrata, täpsustada sobiv õiguslik alus, lähtudes sellistest objektiivsetest asjaoludest nagu asjaomaste otsuste kontekst, sisu ja eesmärgid (18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. nõukogu, C‑81/13, EU:C:2014:2449, punkt 35).

77

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui liidu õigusakti kontrollimise käigus selgub, et sellega taotletakse mitut eesmärki või sellel on mitu reguleerimiseset ning üks neist eesmärkidest või esemetest on määratletav peamisena, samas kui teised on üksnes kõrvalise tähtsusega, peab õigusaktil olema üksainus õiguslik alus, see tähendab peamisele või ülekaalukale eesmärgile või reguleerimisesemele vastav õiguslik alus (vt selle kohta 24. juuni 2014. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑658/11, EU:C:2014:2025, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Vaid erandjuhul peab liidu õigusakt põhinema korraga mitmel õiguslikul alusel, nimelt juhul, kui aktil on korraga mitu omavahel lahutamatult seotud eesmärki või reguleerimiseset, millest ükski ei ole teise suhtes kõrvalise tähtsusega (vt selle kohta 11. septembri 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑211/01, EU:C:2003:452, punkt 40).

79

Käesoleval juhul on kõik menetlusosalised ühel meelel selles, et aruteludokument ja kavandatud meetmed võivad kuuluda mitmesse liidu pädevuse valdkonda. Samas on nad eri meelt küsimuses, millisel õiguslikul alusel tuli vaidlustatud otsused vastu võtta. Järelikult tuleb aruteludokumendi ja kavandatud meetmete suhtes kohaldada käesoleva kohtuotsuse punktides 76–78 osundatud kohtupraktikat.

80

Komisjon väidab selle kohta, et aruteludokumendi ja kavandatud meetmete peamine eesmärk ja peamine reguleerimisese kuuluvad ainupädevusse, mis on liidule ELTL artikli 3 lõike 1 punkti d kohaselt mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas ühise kalanduspoliitika raames antud. See säte laieneb tema arvates nimelt kõigi aktide ja meetmete vastuvõtmisele, mis on mõeldud merega seonduvate ressursside kaitseks, nende eesmärgist sõltumata.

81

Seega tuleb kõnealuse väite põhjendatuse kindlakstegemiseks kõigepealt täpsustada liidu ainupädevuse ulatus mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas ELTL artikli 3 lõike 1 punkti d alusel ning seejärel teha kindlaks, kas – nagu väidab komisjon – aruteludokumendi ja kavandatud meetmete ainus või peamine eesmärk ja ainus või peamine reguleerimisese kuuluvad sellesse pädevusvaldkonda.

82

Mis esiteks puutub liidule ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga d antud ainupädevuse ulatusse, siis tuleb märkida, et see säte näeb ette, et nimetatud pädevus hõlmab mere bioloogiliste ressursside kaitset „ühise kalanduspoliitika raames“.

83

Kui aga anda neile väljenditele nende tavatähendus, siis tuleb asuda seisukohale, et ELTL artikli 3 lõike 1 punktis d viidatakse seega ainult ühise kalanduspoliitika raames tagatavale mere bioloogiliste ressursside kaitsele ning see kaitse on ühisest kalanduspoliitikast lahutamatu.

84

Mere bioloogiliste ressursside kaitse jääb liidu ainupädevusse seega niivõrd, kuivõrd sellega tegeldakse ühise kalanduspoliitika raames, ning järelikult on see – nagu sõnaselgelt sätestab ELTL artikli 4 lõike 2 punkt d – liikmesriikidele põllumajanduse ja kalanduse valdkonnas kuuluva jagatud pädevuse alt välja jäetud.

85

Seda järeldust toetab ka ELTL artikli 3 lõike 1 punkti d kujunemislugu.

86

Tuleb nimelt meelde tuletada, et algul nägid aluslepingud liidu pädevuste hulgas ette ühise põllumajanduspoliitika kehtestamise, hõlmates ka kalanduse, ega nimetanud eraldi mereressursside kaitset. Selle pädevuse raames võttis liit 20. oktoobril 1970 vastu nõukogu 20. oktoobri 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 2141/70 kalatööstuse ühise struktuuripoliitika kehtestamise kohta (EÜT 1970, L 236, lk 1), mille artikkel 5 andis konkreetselt nõukogule volituse võtta vastu kalavarude kaitsemeetmed. See volitus võeti hiljem üle Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemistingimuste akti (EÜT 1972, L 73, lk 14), millega seoses leidis Euroopa Kohus, et selles aktis ette nähtud üleminekuperioodi lõppedes lakkab liikmesriikide pädevus selles valdkonnas (vt selle kohta 14. juuli 1976. aasta kohtuotsus Kramer jt, 3/76, 4/76 ja 6/76, EU:C:1976:114, punkt 40, ning 5. mai 1981. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, 804/79, EU:C:1981:93, punktid 17 ja 27).

87

Mis teiseks puutub aruteludokumendi ja kavandatud meetmete ainsa või peamise eesmärgi ja ainsa või peamise reguleerimiseseme kindlakstegemisse, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 76, siis see peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad, nimelt asjaomaste otsuste kontekst, sisu ja eesmärgid.

88

Mis esiteks puutub konteksti, siis tulenevalt sellest, et aruteludokument ja kavandatud meetmed on mõeldud CAMLR komisjonile esitamiseks, tuleb analüüsida sellele rahvusvahelisele organile Canberra konventsiooniga pandud ülesandeid ning selles komisjonis esindatud riikide õigusi ja kohustusi.

89

Selles osas tuleneb Canberra konventsiooni IX artiklist tõlgendatuna koosmõjus konventsiooni II artikliga, et teatud arv CAMLR komisjonile pandud ülesandeid puudutavad Antarktika elusressursside kaitset kalavarude kasutamisel.

90

Samas täpsustab nimetatud konventsiooni preambuli sissejuhatav lõik, et selle konventsiooni vastuvõtmisel on arvestatud keskkonnakaitse ja Antarktist ümbritsevate merede ökosüsteemi rikkumatuse tagamise tähtsust.

91

Canberra konventsiooni kohaldamisala ei piirdu pelgalt kalapüügiga seonduvate ressurssidega, vaid laieneb selle konventsiooni artikli 1 lõigete 1 ja 2 kohaselt kõigile Antarktika vete ökosüsteemi elusorganismidele, sealhulgas lindudele.

92

Lisaks sätestab Canberra konventsiooni V artikli lõige 2, et konventsiooniosalised, kes ei ole Antarktika lepingu osalised, kohustuvad järgima Antarktika loomastiku ja taimestiku kaitse kooskõlastatud meetmeid ning muid meetmeid, mida on soovitanud selle lepingu konsultatiivosalised, kandes vastutust Antarktika keskkonna kaitse eest inimtegevuse mis tahes kahjustava toime vastu, ning see läheb palju kaugemale kui kalapüügitegevust reguleeriva lepingu raames tavapäraselt võetavad kohustused.

93

Lõpuks tuleb märkida, et merekaitsealade loomise üldraamistik ei sea neile aladele peamiseks eesmärgiks kalapüüki või kalavarude kaitset. Seevastu tuleneb ühelt poolt selle raamistiku põhjendustest 1 ja 6, et CAMLR komisjoni loodavate merekaitsealade eesmärk on säilitada „mere bioloogilist mitmekesisust“, „ökosüsteemi struktuuri ja toimimist“ ning „kliimamuutustega kohandumise võimet“ ja vähendada „inimtegevusest tingitud võõrliikide pealetungi võimalust“. Teiselt poolt on raamistiku punktis 2, kus täpsustatakse nimetatud eesmärke, märgitud, et merekaitsealad peavad kaasa aitama „mere ökosüsteemi esindavate liikide, mere bioloogilise mitmekesisuse ja elupaikade kaitsmisele tasemel, mis võimaldab säilitada nende püsivuse ja terviklikkuse pikka aega“, „ökosüsteemide, elupaikade ja põhiliikidega seonduvate protsesside kaitsmisele“, „tundlike alade kaitsmisele inimtegevuse mõju eest“ ja „kohalike ökosüsteemide toimimise põhiomaduste kaitsmisele“.

94

Sellest tuleneb, et CAMLR komisjon on mitte ainult volitatud võtma vastu erinevaid keskkonnakaitse valdkonda kuuluvaid meetmeid, vaid selline kaitse on ka nende meetmete peamine eesmärk ja peamine reguleerimisese.

95

Mis teiseks puutub aruteludokumendi ja kavandatud meetmete sisusse, siis nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 94 märkis, asetab see sisu ühelt poolt rõhu kalalaevade tegevuse reguleerimisele. Kuid nagu tuleneb Weddelli meres merekaitseala loomise ettepaneku punktidest 5.3 ja 5.4, Rossi meres merekaitseala loomise ettepaneku punktidest 3 ja 7 ning vastava merekaitseala, kliimamuutuste ja liustike taganemise uurimiseks mõeldud erikaitsealade loomise ettepaneku punkti 10 sissejuhatavast lõigust, on selle reguleerimise eesmärk kehtestada osaline, kuid oluline kalapüügikeeld, lubades kalapüüki vaid erandjuhul, et kaitsta asjaomaseid ökosüsteeme, või viimati nimetatud meetme puhul selleks, et võimaldada uurida, kuidas kliimamuutused mõjutavad sellest meetmest puudutatud vete ökosüsteemi. Sellest järeldub, et eespool nimetatud meetmetes ja aruteludokumendis nimetatud alal ette nähtud väga piiratud kalapüügivõimalused on eranditult põhjendatud vaid keskkonnakaalutlustel.

96

Teiselt poolt keelavad mõned aruteludokumendi ja kavandatud meetmete sätted – nagu Weddelli meres merekaitseala loomise ettepaneku punkt 5.5, Rossi meres merekaitseala loomise ettepaneku punkt 10 ning asjaomase merekaitseala, kliimamuutuste ja liustike taganemise uurimiseks mõeldud erikaitsealade loomise ettepaneku punkt 14 – ka jäätmete ladestamise või kaadamise ning ei puuduta seega kalalaevade tegevuse regulatsiooni kui sellist.

97

Järelikult, kuigi aruteludokumendi ja kavandatud meetmete ese on tõesti osaliselt reguleerida kalalaevade tegevust ning need ületavad seega sisu poolest pelka keskkonnakaitset, kujutab viimane siiski endast nende peamist reguleerimiseset.

98

Mis kolmandaks puutub aruteludokumendi ja kavandatud meetmete eesmärkidesse, siis tuleneb nii nende põhjendustest kui ka sätetest, et nimetatud aruteludokumendi ja kavandatud meetmete eesmärk on säilitada, uurida ja kaitsta Antarktika ökosüsteeme, bioloogilist mitmekesisust ja elupaiku ning võidelda kliimamuutuse negatiivse mõjuga selles maailma kliima jaoks äärmiselt tähtsas regioonis. Nii ei piirdu meetmetega kaitstavad loomaliigid nende liikidega, mis on kutselise kalapüügi objektid, vaid hõlmavad muu hulgas – nagu on märgitud aruteludokumendi lehekülgedel 4 ja 5, Weddelli meres merekaitseala loomise ettepaneku punkti 3.1 alapunktis b ja Rossi meres merekaitseala loomise ettepaneku punkti 3 alapunktis i – ka teatavaid linde ja mereimetajaid.

99

Niisiis toetavad aruteludokumendi ja kavandatud meetmete eesmärgid, mis aitavad kaasa ELTL artikli 191 lõikes 1 sätestatud mitme eesmärgi saavutamisele liidu keskkonnapoliitika valdkonnas, käesoleva kohtuotsuse punktides 94 ja 97 tehtud järeldusi.

100

Eeltoodust tuleneb, et vastupidi komisjoni väitele on kalapüük aruteludokumendi ja kavandatud meetmete puhul kõrvalise eesmärgiga. Kuna nii dokumendi kui ka meetmete peamine eesmärk ja peamine reguleerimisese puudutavad keskkonnakaitset, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsused ei kuulu mitte liidu ainupädevusse, mis on ette nähtud ELTL artikli 3 lõike 1 punktis d, vaid liidu pädevusse, mida ta ELTL artikli 4 lõike 2 punkti e alusel keskkonnakaitse valdkonnas üldjuhul jagab liikmesriikidega.

101

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et ELTL artikli 11 kohaselt tuleb keskkonnakaitse nõuded integreerida liidu poliitika, sealhulgas ühise kalanduspoliitika ja tegevuse määratlemisse ning rakendamisse. Kuigi liit peab seda sätet järgima, kui ta teostab mõnda oma pädevustest, on keskkonnapoliitika siiski aluslepingutes sõnaselgelt nimetatud kui autonoomne pädevusvaldkond ning järelikult, kui mõne meetme peamine eesmärk ja peamine reguleerimisese käsitlevad seda pädevusvaldkonda, siis tuleb ka seda meedet pidada nimetatud pädevusvaldkonda kuuluvaks (vt selle kohta 6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00 (Cartagena bioohutuse protokoll), EU:C:2001:664, punktid 34 ja 42–44).

102

Samuti, kuigi liidul on lubatud integreerida ühisesse kalanduspoliitikasse elemendid, mis on mõeldud selle poliitika elluviimiseks ökosüsteemipõhisel lähenemisviisil, mille eesmärk on viia püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile miinimumini ja vältida selle tegevusega kaasnevat merekeskkonna halvenemist, nagu on kirjeldatud määruse nr 1380/2013 põhjenduses 13 ning selle määruse artikli 2 lõikes 3 ja artiklis 4, on sellise lähenemisviisi eesmärk palju piiratum kui need eesmärgid, mida taotlevad aruteludokument ja kavandatud meetmed ning mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 98, ning seega ei ole nende meetmete ühisesse kalanduspoliitikasse integreerimine põhjendatud.

103

Eeltoodut arvestades tuleb esimene väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

104

Teise võimalusena väidab komisjon, et juhul, kui aruteludokumendi ja kavandatud meetmete esitamine CAMLR komisjonile ei kuulu liidu pädevusse, millele on viidatud ELTL artikli 3 lõike 1 punktis d, oleks liit sellegipoolest pidanud esitama nii dokumendi kui ka meetmed ELTL artikli 3 lõike 2 kohaselt ainult enda nimel.

105

Komisjon tuletab sellega seoses meelde, et ELTL artikli 3 lõike 2 kohaselt kuulub rahvusvahelise lepingu sõlmimine liidu ainupädevusse, kui see leping võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala. See pädevus ei puuduta tema sõnul mitte ainult rahvusvaheliste lepingute sõlmimist, vaid ka – nagu käesoleval juhul – nende alusel loodud organite poolt rakendusmeetmete vastuvõtmist. Kui oletada, et hääletamisel osalemine, mille tulemusel võidakse kavandatud meetmed CAMLR komisjonis vastu võtta, kuulub jagatud pädevusse, siis muutub see pädevus ainupädevuseks kahel põhjusel. Esiteks on need meetmed vastuolus mitmeaastase seisukohaga, mille kohaselt tuleb seisukohad selles rahvusvahelises organis liidul võtta üksi tegutsedes. Teiselt poolt võib pakutud merekaitsealade ja teadusuuringuteks mõeldud erikaitsealade loomine mõjutada mitmeid määrustes nr 600/2004 ja nr 601/2004 sisalduvaid eeskirju.

106

Veel leiab komisjon, et nõukogu eksis, kui ta leidis, et jagatud pädevus tähendab kindlasti liidu ja selle liikmesriikide ühist välistegevust. Tegelikult keeldub nõukogu komisjoni sõnul arvestamast asjaoluga, et eeldatava jagatud pädevuse puhul võib liit tegelikult tegutseda üksi ning ta võib seda teha, rakendades aluslepingutes selleks ette nähtud otsustusmenetlust.

107

Kostja vastuses väitis nõukogu, keda toetavad kõik menetlusse astunud liikmesriigid, esiteks, et kui kavandatud meetmed vastu võetakse, siis ei mõjuta need mitmeaastase seisukoha ulatust, nagu tuleneb selle artiklist 1 ja I lisa punktist 2, kuna mitmeaastase seisukoha kohaldamisala on nõukogu poolt teadlikult piiratud ühise kalanduspoliitika valdkonda kuuluvate küsimustega. Kavandatud meetmed aga ei kuulu selle poliitika valdkonda.

108

Mis puutub komisjoni argumenti kahe viidatud määruse kohta, siis see ei vasta Euroopa Kohtu praktikast tulenevatele tõendeid puudutavatele nõuetele. Nagu Euroopa Kohus 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses komisjon vs. nõukogu (C‑114/12, EU:C:2014:2151, punkt 75) leidis, tuleb poolel, kes tugineb liidu ainuvälispädevusele, esitada selle kohta tõend. Komisjon ei ole aga esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et liidu välispädevus, millele ta ELTL artikli 3 lõike 2 alusel tugineb, on ainupädevus. Igal juhul ei sisalda kavandatud meetmed ühtegi sätet, mis võiks mõjutada määruste nr 600/2004 ja nr 601/2004 kohaldamist, kuna need määrused puudutavad kalapüügitegevust, mitte – nagu käesoleval juhul – bioloogiliste ressursside kaitset.

109

Mis lõpuks puutub argumenti, et nõukogu ajas segamini jagatud pädevuse ja ühistegevuse, siis vaatamata sellele, et komisjon esitas selle argumendi oma hagiavaldustes, ei pidanud nõukogu vajalikuks sellele vastata.

110

Seoses ELTL artikli 3 lõike 2 kohaldamist puudutava argumendiga tuleb kõigepealt täheldada, et selle sätte kohaselt on liidul ainupädevus sõlmida rahvusvaheline leping, kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.

111

Andes liidule ainupädevuse sõlmida leping ELTL artikli 3 lõikes 2 täpsustatud tingimustel, soovis liidu seadusandja selle sättega vältida, et liikmesriigid võiksid ühepoolselt või ühiselt võtta kolmandate riikide ees kohustusi, mis võivad mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala (vt selle kohta 16. mai 2017. aasta arvamus 2/15 (vabakaubandusleping Singapuriga), EU:C:2017:376, punkt 170).

112

Seda eesmärki arvestades tuleb ELTL artikli 3 lõiget 2 tõlgendada selle kasuliku mõju säilitamiseks nii, et vaatamata sellele, et selle sätte sõnastus viitab ainult rahvusvahelise lepingu sõlmimisele, kohaldatakse seda ka eelnevalt, see tähendab sellise lepingu üle peetavate läbirääkimiste ajal, ja hiljem, kui mõni nimetatud lepingu alusel loodud organ peab vastu võtma selle lepingu rakendusmeetmeid.

113

Edasi tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu ainuvälispädevust õigustav oht, et liikmesriikide võetud rahvusvahelised kohustused võivad mõjutada liidu ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, esineb juhul, kui need kohustused kuuluvad nimetatud eeskirjade kohaldamisalasse, kusjuures niisuguse ohu tuvastamine ei eelda, et rahvusvaheliste kohustuste ja liidu õigusnormidega hõlmatud valdkonnad täielikult kattuksid. Täpsemalt võivad rahvusvahelised kohustused liidu eeskirjade reguleerimisala mõjutada või muuta siis, kui need kohustused kuuluvad valdkonda, mis on juba suures osas selliste eeskirjadega hõlmatud (14. oktoobri 2014. aasta arvamus 1/13 (kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), EU:C:2014:2303, punktid 71–73).

114

Veel on sellise mõjutamise oht tuvastatav juhul, kui kõnealused rahvusvahelised kohustused, ilma et need oleksid tingimata vastuolus liidu ühiseeskirjadega, võivad mõjutada nende eeskirjade mõtet, reguleerimisala või tõhusust (vt selle kohta 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑114/12, EU:C:2014:2151, punkt 102, ja 14. oktoobri 2014. aasta arvamus 1/13 (kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), EU:C:2014:2303, punkt 85).

115

Asjaomase poole ülesanne on esitada tõendid selle kohta, et liidu ainuvälispädevust, millele ta kavatseb tugineda, on rikutud (vt selle kohta 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑114/12, EU:C:2014:2151, punkt 75).

116

Käesolevas asjas ei ole komisjon selliseid tõendeid aga esitanud.

117

Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et komisjon on selle tõendamiseks, et kõnealused rahvusvahelised kohustused kuuluvad juba liidu eeskirjadega hõlmatud valdkonda, tuginenud vaid mitmeaastase seisukoha ning määruste nr 600/2004 ja nr 601/2004 sisule, jättes analüüsimata, kas nende kohaldamisala hõlmab „suures osas“ seda kohaldamisala, mida nimetatud rahvusvahelised kohustused puudutavad.

118

Selles osas tuleneb aga käesoleva kohtuotsuse punktides 89–92 tehtud analüüsist, et Canberra konventsioon annab CAMLR komisjonile, kellele aruteludokument ja kavandatud meetmed on adresseeritud, volituse võtta vastu meetmeid, mille peamine eesmärk ja põhiosa ning seega peamine kohaldamisala on keskkonnakaitse.

119

Samas ilmneb, et mitmeaastase seisukoha ning määrustega nr 600/2004 ja nr 601/2004 hõlmatud valdkond piirdub sisuliselt kalapüügiga. Ühelt poolt nähtub mitmeaastase seisukoha artiklist 1 ja I lisa punktist 2, et see seisukoht laieneb liidu nimel CAMLR komisjonis võetavatele seisukohtadele, kui sellel organil palutakse võtta vastu otsuseid, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi ühise kalanduspoliitikaga seotud valdkondades. Teiselt poolt tuleneb määruse nr 600/2004 põhjendustest 4 ja 5, määruse nr 601/2004 põhjendusest 6 ning kummagi määruse artikli 1 sõnastusest, et nende määruste eesmärk on peamiselt reguleerida kalapüügitegevust Canberra konventsiooni kohaldamisalas.

120

Niisiis ei saa kõnealuste rahvusvaheliste kohustuste kohaldamisala mingil juhul pidada „suures osas“ juba mitmeaastase seisukoha ega määruste nr 600/2004 ja nr 601/2004 kohaldamisalaga hõlmatuks.

121

Teiseks ei ole komisjon esitanud piisavalt teavet väidetava mõjutamise ohu laadi kohta.

122

Mitmeaastase seisukoha puhul piirdub komisjon väitega, et selles ei ole ette nähtud liidu kohustust tegutseda oma liikmesriikidega ühiselt. Selles küsimuses piisab aga märkimisest, et mitmeaastase seisukoha artikkel 1 täpsustab, et see seisukoht puudutab vaid liidu seisukoha kindlaksmääramist CAMLR komisjoni aastakoosolekuks, kus sellel komisjonil tuleb teha otsus, mis tekitab õiguslikke tagajärgi ühise kalanduspoliitika küsimustes. Sellest järeldub, et nimetatud mitmeaastane seisukoht ei lahenda mingil juhul ette küsimust, kas vaidlustatud otsused, mille peamine reguleerimisese ja peamine eesmärk kuuluvad keskkonnapoliitika valdkonda, peab vastu võtma liit üksi või liit oma liikmesriikidega ühiselt tegutsedes.

123

Samuti seoses määrustega nr 600/2004 ja nr 601/2004 tõi komisjon tõesti välja mitu ühiseeskirja, mida kavandatud meetmed tema hinnangul võivad mõjutada, kui need vastu võetakse, ning esitas mõned andmed, mis peaksid näitama, et kavandatud meetmed kuuluvad vähemalt osaliselt määruste nr 600/2004 ja nr 601/2004 kohaldamisalasse. Samas ei määratlenud ta – tõendamaks, et nimetatud meetmed võivad mõjutada nende määruste mõtet, reguleerimisala ja tõhusust – kõnealuste meetmete sätteid, mis seda mõju põhjustavad, ega täpsustanud mõju sisu.

124

Järelikult tuleb komisjoni argument, mille kohaselt on vaidlustatud otsused vastu võetud ELTL artikli 3 lõiget 2 rikkudes, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

125

Mis puutub veel komisjoni argumenti, milles ta märgib, et nõukogu ajas segamini mõisted „jagatud pädevus“ ja „ühine välistegevus“ ning sellest tulenevalt vaidles vastu sellele, et liit võiks jagatud pädevuse valdkonnas tegutseda üksi, siis see argument ei saa olla edukas.

126

Euroopa Kohus on sellega seoses tõesti juba täpsustanud, et pelk asjaolu, et liidu tegevus rahvusvahelisel areenil kuulub liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse, ei välista võimalust, et nõukogus saavutatakse häälteenamus, mis on nõutav, et liit saaks välispädevust teostada üksi (vt selle kohta 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑600/14, EU:C:2017:935, punkt 68, milles viidatakse 16. mai 2017. aasta arvamuse 2/15 (vabakaubandusleping Singapuriga), EU:C:2017:376, punktile 244).

127

Samas tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt juhul, kui liit otsustab oma pädevust teostada, teha seda rahvusvahelist õigust järgides (vt selle kohta eelkõige 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 291 ja seal viidatud kohtupraktika).

128

Antarktikat puudutavas spetsiifilises konventsioonide süsteemis oleks aga see, kui liit teostaks käesolevates kohtuasjades käsitletavat välispädevust, mis välistaks liikmesriigid, rahvusvahelise õigusega vastuolus.

129

Nimelt tuleneb Canberra konventsiooni VII artikli lõike 2 punktist c ja XXIX artikli lõikest 2, et selline piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon nagu liit võib selle konventsiooniga ühineda ja saada CAMLR komisjoni liikmeks vaid tingimusel, et tema liikmesriigid on juba ühinenud. Seevastu ei ole ette nähtud ühtegi analoogset tingimust, mille kohaselt eeldab liikmesriikide osalus CAMLR komisjonis, et asjaomane piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon oleks samuti selle komisjoni liige.

130

Järelikult tuleb tõdeda, et Canberra konventsioon ei anna sellisele piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonile nagu liit CAMLR komisjonis täiesti iseseisvat staatust.

131

See on nii seda enam, et Antarktika suhtes kehtivad rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid moodustavad korrapärase ja ühtse süsteemi, mille aluseks on kõige vanem ja üldisem leping, nimelt Antarktika leping, nagu nähtub ka Canberra konventsiooni V artikli sätetest. Sellest tuleneb, et nimetatud konventsiooni osalised, kes ei ole Antarktika lepingu osalised, tunnustavad viimati nimetatud lepingu konsultatiivosaliste erilisi kohustusi ja vastutust ning sellest tulenevalt kohaldavad erinevaid nende poolt soovitatud meetmeid. Niisiis tuleb Antarktika lepingu konsultatiivosalistel kõigepealt arendada Antarktikat puudutavat üldist lepingute süsteemi ja tagada selle ühtsus.

132

Liit kuulub aga Canberra konventsiooni osaliste hulka, kellele on adresseeritud selle konventsiooni V artikli lõiked 1 ja 2, kuna ta ei ole Antarktika lepingu osaline. Sellest järeldub eelkõige, et ta peab tunnustama Antarktika lepingu konsultatiivosaliste erilisi kohustusi ja vastutust, sealhulgas oma liikmesriikidest nende omi, kellel see staatus on, olgu need siis CAMLR komisjoni liikmed või mitte.

133

Neil tingimustel võiks see, kui lubada liidul kasutada CAMLR komisjonis oma õigust tegutseda jagatud pädevuse valdkonnas ilma liikmesriikide toeta, kuigi vastupidi temale on mõnel nendest Antarktika lepingu konsultatiivosalise staatus, arvestades Canberra konventsiooni erilist kohta Antarktika lepingute süsteemis, ohustada nende konsultatiivosaliste vastutust ja eelisõigusi, mis võiks nõrgestada nimetatud süsteemi ühtsust ning oleks lõppkokkuvõttes vastuolus ka Canberra konventsiooni V artikli lõigete 1 ja 2 sätetega.

134

Sellest järeldub, et teise võimalusena esitatud teine väide tuleb tagasi lükata.

135

Kuna kummagagi kahest väitest ei nõustutud, siis tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

136

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna käesolevas asjas on komisjon kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud, nagu see institutsioon on nõudnud.

137

Lisaks on kodukorra artikli 140 lõikes 1 sätestatud, et menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid kannavad oma kohtukulud ise. Järelikult kannavad Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Madalmaade Kuningriik, Portugali Vabariik, Soome Vabariik, Rootsi Kuningriik ning Ühendkuningriik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: